KOHTUJURISTI ETTEPANEK
ANTHONY MICHAEL COLLINS
esitatud 24. veebruaril 2022(1)
Kohtuasi C‑673/20
EP
versus
Préfet du Gers,
Institut national de la statistique et des études économiques,
menetluses osales:
Maire de Thoux
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal judiciaire d’Auch (Auchi esimese astme kohus, Prantsusmaa))
Eelotsusetaotlus – Liidu kodakondsus – Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu tõlgendamine ja kehtivus – Euroopa Liidu liikmesriigis kauem kui 15 aastat elav Briti kodanik, kes on jäänud ilma õigusest Ühendkuningriigis hääletada – Elukohaliikmesriigi valijate registrist väljaarvamine
I. Sissejuhatus
1. Kas liidu kodakondsusest tulenevaid õigusi omanud Briti kodanikud võivad pärast Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumist need õigused säilitada? See küsimus on kesksel kohal neljas küsimuses, mille Tribunal judiciaire d’Auch (Auchi esimese astme kohus, Prantsusmaa) esitas seoses vaidlusega selle üle, kas Briti kodanikust EP-l säilib õigus hääletada ja kandideerida Prantsusmaa kohalikel valimistel. Esimeses ja teises küsimuses päritakse, kas Briti kodanikud või teatav osa neist on jätkuvalt liidu kodanikud või omavad sellest staatusest tulenevaid õigusi. Kui see nii ei ole, palutakse kolmanda ja neljanda eelotsuse küsimusega Euroopa Kohtul hinnata nõukogu 30. jaanuari 2020. aasta otsuse (EL) 2020/135 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu sõlmimise kohta(2) kehtivust, võttes eelkõige arvesse proportsionaalsuse põhimõtet.
II. Asjasse puutuvad õigusnormid
A. Euroopa Liidu õigus
1. Liidu kodakondsus
2. ELL artiklis 9 on sätestatud:
„[…] Iga isik, kellel on mõne liikmesriigi kodakondsus, on liidu kodanik. Liidu kodakondsus täiendab, kuid ei asenda liikmesriigi kodakondsust.“
3. ELTL artikli 20 lõige 1, mis kehtestab liidu kodakondsuse, on sõnastatud peaaegu identselt.
4. ELTL artikli 22 lõike 1 kohaselt on igal liidu kodanikul, kes elab liikmesriigis, mille kodanik ta ei ole, selles liikmesriigis kohalikel valimistel õigus valida ja olla valitud samadel tingimustel kui selle riigi kodanikel. Seda õigust kinnitab Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikkel 40.
2. Ühendkuningriigi väljaastumine liidust
5. ELL artiklis 50 on sätestatud:
„1. Iga liikmesriik võib kooskõlas oma põhiseadusest tulenevate nõuetega otsustada liidust välja astumise.
2. Liikmesriik, kes otsustab välja astuda, teatab oma kavatsusest Euroopa Ülemkogule. Euroopa Ülemkogult saadud suuniste kohaselt räägib liit selle riigiga läbi ja sõlmib lepingu, milles sätestatakse riigi väljaastumise kord, võttes arvesse tema ja liidu tulevaste suhete raamistikku. Asjaomase lepingu üle peetakse läbirääkimisi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 218 lõike 3 kohaselt. Selle sõlmib nõukogu, tehes otsuse kvalifitseeritud häälteenamusega pärast Euroopa Parlamendilt nõusoleku saamist.
3. Aluslepingute kohaldamine asjaomase liikmesriigi suhtes lõpeb väljaastumislepingu jõustumise kuupäeval või lepingu puudumisel kahe aasta möödumisel lõikes 2 osutatud teatest, kui Euroopa Ülemkogu kokkuleppel asjaomase liikmesriigiga ei otsusta ühehäälselt seda tähtaega pikendada.
[…]“.
6. Otsusega 2020/135(3) kiideti Euroopa Liidu nimel heaks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise leping (edaspidi „väljaastumisleping“).
7. Vastavalt selle artiklile 185 jõustus väljaastumisleping 31. jaanuari 2020. aasta keskööl (Kesk-Euroopa aja järgi).
8. Väljaastumislepingu artikliga 126 on ette nähtud üleminekuperiood või rakendusperiood. See algas selle jõustumise kuupäeval ja lõppes 31. detsembril 2020.
9. Ülemineku kohaldamisala on määratletud väljaastumislepingu artiklis 127, mille esimeses lõigus on sätestatud, et kui selles ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse üleminekuperioodil „Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis“ liidu õigust. Aluslepingu sätete ja Euroopa Liidu institutsioonide, organite või asutuste poolt vastu võetud õigusaktide hulgas, mida üleminekuperioodil Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis ei kohaldatud, olid ELTL artikli 20 lõike 2 punkt b ja artikkel 22, harta artikkel 40 ning nende alusel vastu võetud õigusaktid. Väljaastumislepingu artikli 127 lõikes 6 on sätestatud, et „[i]ga viidet liikmesriikidele lõike 1 alusel kohaldatavas liidu õiguses, nagu seda rakendatakse ja kohaldatakse ka liikmesriikides, mõistetakse üleminekuperioodil selliselt, et see hõlmab Ühendkuningriiki, kui käesolevas lepingus ei ole sätestatud teisiti“.
B. Prantsuse õigus
10. Prantsusmaa 4. oktoobri 1958. aasta põhiseaduse 27. juuli 1993. aasta konstitutsioonilise seadusega nr 93‑952 (loi constitutionnelle n° 93‑952) kehtestatud redaktsiooni artiklis 88‑3 on sätestatud:
„Võttes arvesse vastastikkuse põhimõtet ja [ELi lepingus] sätestatud korda, võib õiguse hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel anda ainult Prantsusmaal elavatele liidu kodanikele. Sellised kodanikud ei tohi täita meeri ülesandeid ega osaleda senati valijate ametisse nimetamisel ega senati valimisel […]“.
11. Valimisseadustiku, mis on kehtestatud vastavalt 25. mai 1998. aasta alusseadusele nr 98‑404, millega määratakse kindlaks tingimused põhiseaduse artikli 88‑3 kohaldamiseks seoses Prantsusmaal elavate selliste Euroopa Liidu kodanike õigusega hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel, kes ei ole Prantsuse kodanikud, ning millega võetakse üle 19. detsembri 1994. aasta direktiiv 94/80/EÜ (Code électoral issu de la loi organique n° 98‑404 du 25 mai 1998 déterminant les conditions d’application de l’Art 88‑3 de la Constitution relatif à l’exercice par les citoyens de l’Union européenne résidant en France, autres que les ressortissants français, du droit de vote et d’éligibilité aux élections municipales, et portant transposition de la Directive 94/80/CE du 19 décembre 1994; JORF nr 120, 26. mai 1998), artiklis LO 227‑1 on sätestatud:
„Prantsusmaal elavad Euroopa Liidu kodanikud, kes ei ole Prantsuse kodanikud, võivad osaleda kohaliku omavalitsuse üksuste volikogude valimistel Prantsusmaa valijatega samadel tingimustel, kui käesoleva artikli sätetest ei tulene teisiti.
Esimeses lõigus nimetatud isikuid käsitatakse Prantsusmaal elavate isikutena, kui nende tegelik elukoht on Prantsusmaal või kui nad elavad pidevalt Prantsusmaal.
[…]“.
12. Valimisseadustiku artiklis LO 227‑2 on sätestatud:
„Valimisõiguse kasutamiseks kantakse artiklis LO 227‑1 osutatud isikud nende taotlusel spetsiaalsesse valijate registrisse.
Nad võivad taotleda registreerimist, kui neil on päritoluriigis valimisõigus ja kui nad vastavad muudele kui Prantsuse kodakondsusega seotud õiguslikele tingimustele, et olla valijad ja olla kantud valijate registrisse Prantsusmaal.“
13. Valimisseadustiku artikli L. 16 lõike 3 teise lõigu kohaselt kustutab Institut national de la statistique et des études économiques (INSEE) (riiklik statistika- ja majandusuuringute instituut) valijate registrist surnud ja valimisõiguse kaotanud valijad.
III. Vaidlus põhikohtuasjas ja eelotsusetaotlus
14. EP on elanud Prantsusmaal alates 1984. aastast ja on abielus Prantsuse kodanikuga. Eelotsusetaotluses on märgitud, et ta ei ole omandanud Prantsuse kodakondsust abielu teel, sest Ühendkuningriigi toonase Foreign and Commonwealth Office’i (välis- ja Rahvaste Ühenduse asjade ministeerium) endise ametnikuna on ta andnud Inglismaa kuningannale ustavusvande.
15. Väljaastumislepingu jõustumisel kustutas INSEE EP Thoux’ (Prantsusmaa) kohaliku omavalitsusüksuse valijate registrist. Seetõttu ei saanud ta 15. märtsil ja 28. juunil 2020 toimunud kohalikel valimistel osaleda.
16. EP esitas 6. oktoobril 2020 taotluse, et ta kantaks uuesti valijate registrisse, milles on Euroopa Liidu kodanikud, kellel ei ole Prantsuse kodakondsust. Järgmisel päeval jättis Thoux’ meer selle taotluse rahuldamata. Seejärel pöördus EP Thoux’ kohaliku omavalitsuse üksuse valimiskomisjoni poole. Kuna see organ vastas, et ta ei kogune kavakohaselt enne 2021. aasta märtsi, käsitles EP seda vastust meeri 7. oktoobri 2020. aasta otsuse kaudse kinnitusena. Seetõttu esitas EP 9. novembril 2020 selle otsuse peale kaebuse Tribunal judiciaire d’Auchile (Auchi esimese astme kohus, Prantsusmaa).
17. Tribunal judiciaire d’Auch (Auchi esimese astme kohus, Prantsusmaa) otsustas 17. novembri 2020. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 9. detsembril 2020, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas Euroopa Liidu lepingu artiklit 50 ja [väljaastumislepingut] tuleb tõlgendada nii, et need võtavad [liidu] kodakondsuse sellistelt Briti kodanikelt, kes on enne üleminekuperioodi lõppu kasutanud oma õigust vabalt liikuda ja asuda vabalt elama teise liikmesriigi territooriumile, ning eriti mis puutub neisse Briti kodanikesse, kes on elanud teise liikmesriigi territooriumil üle 15 aasta ja kelle suhtes kohaldatakse Ühendkuningriigi „15 aasta reeglit“ (15 year rule), jättes nad seega igasugusest hääleõigusest ilma?
2. Kas jaatava vastuse korral tuleb väljaastumislepingu artikleid 2, 3, 10, 12 ja 127, selle lepingu preambuli punkti 6 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 18, 20 ja 21 nende koostoimes mõista nii, et neil Briti kodanikel on õigus piiranguteta säilitada õigused [liidu] kodakondsusele, mis neil olid enne nende riigi väljaastumist Euroopa Liidust?
3. Kui teisele küsimusele vastatakse eitavalt, siis kas väljaastumisleping on osaliselt kehtetu, kuna see rikub põhimõtteid, milles seisneb Euroopa Liidu identiteet, eriti Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 18, 20 ja 21, kuid ka [harta] artikleid 39 ja [40], ning kas see leping rikub proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ei sisalda sätet, mis võimaldaks neil kodanikel need õigused piiranguteta säilitada?
4. Igal juhul, kas väljaastumislepingu artikli 127 lõike 1 punkt b on osaliselt kehtetu, kuna see rikub Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 18, 20 ja 21, kuid ka [harta] artikleid 39 ja 40, kuivõrd see võtab neilt liidu kodanikelt, kes on teostanud oma vaba liikumise õigust ja vabadust asuda elama Ühendkuningriiki, õiguse selles riigis kohalikel valimistel hääletada ja kandideerida, ning juhul, kui Üldkohus ja Euroopa Kohus tõlgendavad seda samamoodi nagu Prantsuse Conseil d’État (Prantsusmaa kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), siis kas see rikkumine hõlmab neid Briti kodanikke, kes on oma liikumisvabadust ja õigust asuda elama teise liikmesriigi territooriumile teostanud kauem kui 15 aastat tagasi ning kelle suhtes kohaldatakse Ühendkuningriigi „15 aasta reeglit“, jättes nad seega igasugusest hääleõigusest ilma?“
18. Euroopa Kohtule esitasid kirjalikud seisukohad EP, Prantsusmaa ja Rumeenia valitsus, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjon.
IV. Hinnang
Üldised kaalutlused
1. Kodakondsus – liikmesriigi pädevus
19. ELL kümnendas põhjenduses märgitakse, et liikmesriigid on otsustanud kehtestada oma kodanikele ühtse kodakondsuse. Lisaks on selle kolmeteistkümnendas põhjenduses otsustatud jätkata üha tihedama Euroopa rahvaste liidu loomist.
20. ELL artikli 1 esimeses lõigus on sätestatud, et selle lepinguga asutavad kõrged lepinguosalised omavahelise Euroopa Liidu, millele liikmesriigid annavad pädevuse oma ühiste eesmärkide saavutamiseks. Teises lõigus märgitakse Euroopa Liidu lepingu kohta, et see tähistab uut etappi Euroopa rahvaste üha tihedama liidu loomises.
21. Just nende sätete kontekstis kehtestatakse ELL artikliga 9 ja ELTL artiklitega 20–24 liidu kodakondsus, määratletakse selle sisu ja täpsustatakse, kes selle võivad saada.
22. ELL artiklis 9 ja ELTL artikli 20 lõikes 1 on sätestatud, et liidu kodanikud peavad olema liikmesriigi kodanikud. Liidu kodakondsus täiendab liikmesriikide antud kodakondsust ega asenda seda. Sellega seoses on oluline tunnistada, et liikmesriigid oleksid võinud otsustada ühendada oma pädevused ja anda Euroopa Liidule pädevuse määrata kindlaks, kellel on õigus saada liidu kodanikuks. See liikmesriikide selge valik mitte ainult ei jäta Euroopa Liitu ilma volitusest luua liidu kodakondsus sõltumatult liikmesriikide antud kodakondsusest, vaid tekitab ka põhiseadusliku tõkke sellise pädevuse tuletamisele liidu õigusest.
23. Arvestades nende sätete selgust, ei ole üllatav, et Euroopa Kohus on oma praktikas, eelkõige kohtuotsustes Rottmann(4) ja Tjebbes(5) ning viimati kohtuotsuses Wiener Landesregierung(6) sõnaselgelt tunnustanud, et liikmesriikidele on jäetud pädevus otsustada, kes on liikmesriigi kodanik ja kes on seega liidu kodanik. Seda pädevuse jaotust ei muuda Euroopa Kohtu praktika, mille kohaselt peavad liikmesriigid liidu õigusega hõlmatud olukordades võtma nõuetekohaselt arvesse liidu õigust, kui nad teostavad sellist pädevust nagu kodakondsuse saamine ja kaotamine.(7)
24. Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Rottmann(8), oli tegemist olukorraga, kus liikmesriigi kodakondsuse kaotamise tagajärjel oleks asjaomane isik muutunud kodakondsusetuks.(9) Euroopa Kohus kordas oma väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt on kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimuste kindlaksmääramine iga liikmesriigi pädevuses.(10) Riigisiseste õigusnormide kohaldamisel liidu õigusega hõlmatud olukordades tuleb siiski liidu õigust nõuetekohaselt arvesse võtta.(11) Liidu õiguse kohaldamisalasse kuuluvad muu hulgas olukorrad, kus liidu kodanik võib kaotada ELTL artikliga 20 antud staatuse ja sellega kaasnevad õigused, kuna ühe liikmesriigi ametiasutused on otsustanud naturalisatsiooni korras saadud kodakondsuse äravõtmise pärast teise liikmesriigi kodakondsuse kaotamist.(12) Euroopa Kohus otsustas, et liidu õigusega ei ole vastuolus, kui liikmesriik võtab liidu kodanikult ära selle riigi kodakondsuse, mis on saadud pettuse teel, isegi kui taoline otsus toob kaasa ELTL artikliga 20 antud staatuse kaotamise, tingimusel et tehtavas otsuses järgitakse proportsionaalsuse põhimõtet.(13)
25. Kohtuasi, milles tehti kohtuotsus Tjebbes(14), puudutas selliste õigusnormide kohaldamist, mille kohaselt kaotab topeltkodakondsusega isik Madalmaade kodakondsuse, kui tal on samal ajal välisriigi kodakondsus ja täisealisena topeltkodakondsust omades on tema peamine viibimiskoht olnud vähemalt kümne aasta vältel katkematult väljaspool liikmesriike. Kuna Madalmaade kodakondsuse kaotamise tagajärjel jäävad taolised isikud ilma liidu kodakondsusest ja sellest tulenevatest õigustest, otsustas Euroopa Kohus taas, et selline olukord kuulub liidu õiguse kohaldamisalasse, mida Madalmaad peavad nõuetekohaselt järgima.(15) Liikmesriigil on oma kodakondsuse omandamise ja kaotamise tingimuste kindlaksmääramise pädevuse kasutamisel õigus nõuda tegeliku sideme olemasolu oma kodanikega ja seega ette näha, et sellise seose puudumine või kadumine toob kaasa kodakondsuse kaotamise.(16) Sellisel juhul ei takista liidu õigus liikmesriigil näha ette sellise isiku kodakondsuse kaotamise, ja seda ka siis, kui see toob kaasa liidu kodaniku staatuse kaotamise.(17) Enne seda peab liikmesriik siiski üksikjuhtumipõhiselt analüüsima asjaomase isiku ja tema perekonna isiklikku olukorda, et hinnata kodakondsuse kaotamise tagajärgi proportsionaalsuse põhimõtte seisukohast.(18)
26. Kohtuasjas, milles tehti kohtuotsus Wiener Landesregierung(19), oli Eesti kodanik JY saanud Austria ametiasutuselt kinnituse, et ta saab selle liikmesriigi kodakondsuse, kui ta suudab kahe aasta jooksul tõendada, et ta on loobunud oma Eesti kodakondsusest.(20) Kuna ta pani toime teatud haldusrikkumisi, tühistasid Austria ametiasutused oma otsuse anda JY-le Austria kodakondsus.(21) JY-le Austria kodakondsuse andmise otsuse tühistamine tõi kaasa selle, et ta muutus kodakondsuseta isikuks ja kaotas seega liidu kodaniku staatuse.(22) Euroopa Kohus otsustas, et kui naturalisatsioonimenetluse käigus kaotatakse ajutiselt liidu kodakondsus, kuna päritoluliikmesriik on asjaomase isiku kodakondsuse enne teise liikmesriigi kodakondsuse saamist ära võtnud, lasub kohustus tagada ELTL artikli 20 soovitav toime ennekõike viimati nimetatud liikmesriigil. Neil asjaoludel peab varem antud kinnituse tagasivõtmise otsus põhinema õiguspärastel alustel ja selle suhtes tuleb kohaldada proportsionaalsuse põhimõtet.(23)
2. Ühendkuningriigi väljaastumine Euroopa Liidust
27. ELL artikli 50 lõikes 1 tunnistatakse, et liikmesriik võib kasutada oma suveräänset valikut ning otsustada kooskõlas oma põhiseadusest tulenevate nõuetega liidust välja astuda.(24) Sätte eesmärk on ka tagada, et väljaastumisotsus oleks vabatahtlik ja ühepoolne.(25) Kui Euroopa Ülemkogu on väljaastumisotsusest teavitatud, peab Euroopa Liit kõnealuse riigiga läbirääkimisi, et leppida kokku selle rakendamise kord. ELL artikli 50 lõige 3 seab läbirääkimiste kestusele tähtaja, sätestades, et aluslepingute kohaldamine lahkuva liikmesriigi suhtes lõpeb väljaastumislepingu jõustumise kuupäeval või lepingu puudumisel kahe aasta möödumisel väljaastumisotsusest teatamisest, kui Euroopa Ülemkogu kokkuleppel asjaomase liikmesriigiga ei otsusta ühehäälselt seda tähtaega pikendada. ELL artikli 50 lõikes 2 ette nähtud lepingu sõlmimata jätmine ei takista seega väljaastumise jõustumist.(26)
28. ELL artikli 50 lõike 3 kohaselt lõpeb aluslepingute kohaldamine Euroopa Liidust välja astumise soovist teatanud liikmesriigi suhtes väljaastumislepingu jõustumise kuupäeval. Ühendkuningriigi puhul jõustus väljaastumisleping 31. jaanuari 2020. aasta keskööl (Kesk-Euroopa aja järgi), mil ta lakkas olemast Euroopa Liidu liikmesriik. Seetõttu ei ole Ühendkuningriik enam muu hulgas seotud otsusega kehtestada liidu liikmesriikide kodanikega ühine kodakondsus ega luua üha tihedamat liitu Euroopa rahvaste vahel. Kuna liidu kodakondsuse olemasolu sõltub liikmesriigi kodakondsuse omandamisest ja omamisest ning Ühendkuningriik loobus sellest vabatahtlikult liidu õiguses ette nähtud viisil, ei ole Briti kodanikud enam liidu kodanikud.
29. Väljaastumislepingu artikliga 126 kehtestati üleminekuperiood, mille jooksul kohaldati „Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis“ liidu õigust kuni 31. detsembrini 2020. Sel ajavahemikul välistas väljaastumislepingu artikkel 127 sõnaselgelt selle, et „Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis“ kohaldatakse ELTL artikli 20 lõike 2 punkti b, ELTL artikli 22 lõiget 1 ja harta artiklit 40, mis käsitlevad liidu kodanike õigust hääletada ja kandideerida elukohaliikmesriigi kohalikel valimistel. Sellest järeldub, et alates väljaastumislepingu jõustumisest ei olnud Briti kodanikul liidu kodanikuna enam õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel oma elukohaliikmesriigis.
30. Sellest järeldub, et Ühendkuningriigi liidust lahkumisel ei ole Briti kodanikud enam Euroopa Liidu kodanikud. Kuigi väljaastumislepingu tingimused andsid neile üleminekuperioodil teatavad õigused, ei kuulunud nende hulka õigus hääletada ja kandideerida elukohaliikmesriigi kohalikel valimistel.
3. EP juhtum
31. Oma kirjalikes seisukohtades esitab EP mitu argumenti. Need võib jagada kahte rühma. Esimene on see, et hoolimata Ühendkuningriigi lahkumisest Euroopa Liidust on ta jätkuvalt liidu kodanik. Teiseks väidab ta teise võimalusena, et väljaastumisleping ei saanud jätta teda õiguspäraselt ilma õigusest hääletada kohalikel valimistel. Mõned nendes kirjalikes seisukohtades esitatud väited nõuavad minult järgmist vastust.
32. EP viidatav Rahvusvahelise Kohtu otsuse Nottebohm(27) kirjakoht näitab selgelt, et kodakondsuse saamine sõltub riigi positiivsest teost. Euroopa Liit on vabalt otsustanud, et liidu kodakondsuse andmise eeltingimuseks on liikmesriigi kodakondsuse omandamine. Ainuüksi sellest asjaolust piisab, et lükata tagasi tema argument, et isiku sidemed riigiga, isegi kui neid sidemeid toetas tema varasem õiguslik seisund, võivad iseenesest põhjendada nõuet selle riigi kodakondsusele.
33. Siinkohal näib EP väitvat, et tema poolt liikmesriigi kodanikuks olemise ajal loodud sidemed Prantsusmaaga takistavad tema ilmajätmist liidu kodakondsusest. Eelotsusetaotlusest nähtub siiski, et hoolimata pikaajalisest elamisest Prantsusmaal ja abielust Prantsuse kodanikuga on EP otsustanud mitte omandada Prantsuse kodakondsust. Prantsuse valitsuse sõnul võiks EP seda taotleda, kuna ta on abielus Prantsuse kodanikuga. EP ei pea seega tegema midagi enamat, kui vaid esitama Prantsuse ametiasutustele nõuetekohase taotluse Prantsuse kodakondsuse saamiseks, mis annaks talle automaatselt liidu kodakondsuse. On vähemasti paradoksaalne, et kuigi EP tugineb eranditult oma sidemetele Prantsusmaaga, et põhjendada oma väidet, et tal on õigus säilitada liidu kodakondsus, keeldub ta samal ajal astumast seda ühte sammu, nimelt Prantsuse kodakondsuse taotluse esitamist, mis võiks viia tema liidu kodakondsuse säilitamiseni. Kuna EP-l ei ole liikmesriigi kodakondsust, ei saa Prantsusmaa teda liidu kodanikuna tunnustada.
34. Euroopa Kohus on otsustanud, et liidu kodanikule ELTL artikli 21 lõikega 1 antud õiguste eesmärk on muu hulgas edendada tema järkjärgulist integreerumist vastuvõtva liikmesriigi ühiskonda.(28) EP näib väitvat, et olles integreerunud Prantsuse ühiskonda liidu kodanikuna, ei saa teda nüüdsest ilma jätta sellest staatusest ja sellega kaasnevatest õigustest. Lisaks vastuväitele, et otseselt Ühendkuningriigi suveräänse otsuse tõttu liidust välja astuda ei vasta EP, nagu ka kõik teised Briti kodanikud, enam Euroopa Liidu kodakondsusest tuleneva staatuse ja sellest tulenevate õiguste kasutamise peamisele tingimusele, milleks on liikmesriigi kodakondsuse omamine, võib ka märkida, et kolmandate riikide kodanike integreerimine liikmesriikide ühiskonda ei kuulu liidu kodakondsusega edendatavate eesmärkide hulka.
35. Toetamaks argumenti, et liikmesriigi kodakondsus ei ole liidu kodakondsuse eeltingimus, viitab EP ka kohtujurist Poiares Maduro poolt kohtuasjas Rottmann tehtud ettepaneku(29) punkti 23 lausele, milles märgitakse, et „liidu kodakondsuse eeltingimus on liikmesriigi kodakondsus, kuid lisaks on see võrreldes riigi kodakondsusega ka autonoomne õiguslik ja poliitiline mõiste“.
36. Nimetatud ettepaneku punktis 23 märgib kohtujurist Poiares Maduro, et liikmesriigi kodakondsus annab juurdepääsu Euroopa Liidu õigusest tulenevatele õigustele ning teeb sellistest isikutest liidu kodanikud. Tema hinnangul on liidu kodakondsus midagi enamat kui nende õiguste kogum, mida võib anda ka sellistele isikutele, kes ei ole liidu kodanikud. See eeldab liidu kodanike vahelist poliitilist sidet, mis põhineb vastastikku võetud kohustusel avada oma poliitiline ühiskond teistele Euroopa kodanikele ja luua kogu Euroopa mastaabis kodanike vahel uudne poliitiline solidaarsus. Seades liikmesriigi kodakondsuse Euroopa kodanikuks olemise tingimuseks, soovisid liikmesriigid kohtujurist Poiares Maduro sõnul osutada sellele, et uut liiki kodakondsus ei sea kahtluse alla esmast ustavust oma riigi poliitilisele ühiskonnale. Euroopa kodanikuks saamine toimub liikmesriigi kodakondsuse kaudu, mida reguleerib riigisisene õigus. Nagu igasugune kodakondsus, moodustab see aluse uuele poliitilisele ruumile, millest tekivad õigused ja kohustused, mis on määratletud liidu õigusega. Riigi kodakondsuse (sellest tulenevalt ka liidu kodakondsuse) saamist ja kaotamist ei reguleeri liidu õigus, kuid selle kodakondsuse saamise ja kaotamise tingimused peavad olema kooskõlas liidu õigusega ja arvestama liidu kodaniku õigustega.
37. Seega ei toeta kohtujurist Poiares Maduro poolt kohtuasjas Rottmann esitatud ettepaneku(30) punkt 23 kaugeltki EP väidet, vaid on sellega täielikult vastuolus. Selles kirjeldatakse, et põhjus, miks liidu kodakondsus sõltub liikmesriigi kodakondsuse omamisest, on liikmesriikide vastastikku võetud kohustus luua kogu Euroopa mastaabis kodanike vahel uudne poliitiline solidaarsus. Oma suveräänse otsusega Euroopa Liidust välja astuda teatas Ühendkuningriik oma selgest tahtest sellest kohustusest loobuda. Sellest suveräänse riigi teost tulenevalt ei saa isik tugineda oma Briti kodakondsusele, nõudmaks liidu kodakondsust või sellega seotud õigusi.
38. EP väidab lisaks, et väljaastumislepingu artikli 127 lõike 1 punktis b on sätestatud, et kuna seal loetletud sätted ei ole kohaldatavad „üleminekuperioodil Ühendkuningriigi suhtes ega Ühendkuningriigis“, ei kehti see mittekohaldatavus liikmesriikide, sealhulgas Prantsusmaa suhtes. Väljaastumislepingu artikli 127 lõikega 6 ei muudeta selle piirangu territoriaalset kohaldamisala, kuna selles on sätestatud, et liidu õigust kohaldatakse sel ajavahemikul kõigis liikmesriikides, sealhulgas Ühendkuningriigis.
39. Selline väljaastumislepingu artikli 127 lõike 6 tõlgendus jätab tähelepanuta asjaolu, et selles sättes ei viidata mitte liidu õigusele kui sellisele, vaid hoopis „lõike 1 alusel kohaldatavale liidu õigusele“. Väljaastumislepingu artikli 127 lõike 1 punkti b kohaselt jäetakse selles viidatud sätted nimetatud punkti tähenduses kohaldatava liidu õiguse kohaldamisalast välja. Sellest järeldub, et väljaastumislepingu artikli 127 lõige 6 vabastab liikmesriigid kohustusest kohaldada üleminekuperioodil väljaastumislepingu artikli 127 lõike 1 punktiga b hõlmatud sätteid. Seega ei ole väljaastumislepingu artikliga 127 kehtestatud Prantsusmaale kohustust jätta EP kõnealusel ajal nimetatud liikmesriigis peetud kohalike valimiste valijate registrisse.
40. EP esitas mitu kaebust ka selle kohta, et otsus eemaldada tema nimi valijate registrist ei võtnud arvesse tema konkreetset olukorda. Euroopa Kohtu otsustele Rottmann(31) ja Tjebbes(32) tuginedes väidab ta, et otsuse, mis jätab ta ilma liidu kodakondsusest tulenevatest õigustest, saab teha alles pärast seda, kui on hinnatud tema isiklikku olukorda proportsionaalsuse põhimõtte ja õiguspärase ootuse põhimõtte seisukohast, ning pärast seda, kui talle on võimaldatud õiglane menetlus, sealhulgas õigus olla ära kuulatud.
41. Nagu on kirjeldatud käesoleva ettepaneku punktides 23–25, tehti kohtuotsused Rottmann(33) ja Tjebbes(34) olukorras, kus liikmesriik võttis oma kodakondsuse isikutelt ära, mis tõi kaasa nende liidu kodakondsuse kaotamise. Selles kontekstis otsustas Euroopa Kohus, et liidu õiguse kohaselt ja kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega on asjaomane liikmesriik kohustatud üksikjuhtumipõhiselt läbi vaatama selle kahju tagajärjed asjaomasele isikule.(35)
42. Minu arvates ei saa EP kohtuotsustele Rottmann(36) ja Tjebbes(37) tuginedes väita, et kui võtta arvesse tema isiklikku olukorda, oleks taoline hindamine võinud viia tema asjas teistsuguse tulemuseni. Proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt peab pädev asutus enne üksikisikut mõjutava otsuse tegemist kaaluma omavahel vastuolus olevaid õigusi ja norme. Käesoleva juhtumi asjaolud ei nõua otsuse teinud asutuse poolt EP isiklikku olukorda arvesse võtvat kaalumist. EP positsioonis olev isik kaotas oma õiguse hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel oma elukohaliikmesriigis Prantsusmaal vahetult Ühendkuningriigi suveräänse otsuse tõttu Euroopa Liidust välja astuda. Just see suveräänne otsus, mitte liikmesriigi või selle mis tahes asutuse otsus, põhjustas EP kõnealuste õiguste kaotamise. Erinevalt olukordadest, mida kaaluti kohtuotsustes Rottmann(38) ja Tjebbes,(39) ei ole ei otsustajal ega eelotsusetaotluse esitanud kohtul pädevust EP nõudeid rahuldada. Ükskõik milline EP-ga seotud individuaalse olukorra arvessevõtmine ei oleks saanud viia teistsuguse tulemuseni, mis oleks kooskõlas liidu õigusega. Samadel põhjustel ei ole EP-le kasu Euroopa Kohtu hiljutisest otsusest Wiener Landesregierung.(40)
43. Lisan, et osas, milles EP püüab võrdsustada oma positsiooni kodakondsuseta isikute olukorraga, millega oli muu hulgas tegemist kohtuotsustes Rottmann(41) ja Wiener Landesregierung,(42) võib märkida, et ta on Briti kodanik. Ta võib pöörduda Ühendkuningriigi ametiasutuste poole iga probleemiga, mis tal võib olla seoses tema Briti kodaniku staatuse või õigustega. Prantsusmaa ja Euroopa Liit ei saa sellises vaidluses mingit rolli mängida.
44. Need märkused kehtivad ka EP katsete kohta tugineda õiguspärastele ootustele Euroopa Liidu ja/või Prantsusmaa ametiasutuste vastu. Kõik õiguspäraste ootuste rikkumise väited, mida EP võib soovida tõstatada seoses tema staatusega liidu kodanikuna, tuleb suunata Euroopa Liidust välja astunud Ühendkuningriigile, mitte Prantsuse ametiasutustele ega Euroopa Liidule.
45. Samavõrra ekslik on EP väide, et Prantsuse ametiasutused võtsid temalt õiguse hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel, jättes ta seega ilma õigusest osaleda demokraatlikus protsessis. Briti kodanikuna demokraatlikus protsessis osalemise õiguse äravõtmine tuleneb eranditult Ühendkuningriigi õigusest.
46. Lisaks väidab EP, et Euroopa Liidus elavate Briti kodanike ilmajätmine õigusest hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel oma elukohaliikmesriigis rikub ELTL artiklis 18 sätestatud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõtet.
47. Euroopa Kohus on märkinud, et üleminekuperioodil võib Ühendkuningriigis elav liidu kodanik tugineda ELTL artikli 18 esimesele lõigule.(43) Samamoodi võib EP põhimõtteliselt tugineda sellel ajavahemikul Prantsusmaa vastu ELTL artiklis 18 sätestatud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelule.
48. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldatakse ELTL artikli 18 esimest lõiku iseseisvalt siiski ainult nende liidu õigusega reguleeritavate olukordade suhtes, mille puhul ei ole EL toimimise lepingus ette nähtud diskrimineerimiskeelu erinorme.(44)
49. Käesolevas asjas piisab diskrimineerimiskeelu põhimõtte osas meenutamisest, et mis puudutab ELTL artikli 20 lõike 2 punktis b sõnaselgelt ette nähtud õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel, siis on see väljaastumislepingu artikli 127 lõike 1 kohaselt sõnaselgelt välistatud nende õiguste hulgast, mida Briti kodanikud võivad üleminekuperioodil Euroopa Liidus kasutada.
50. Lisaks nõuab diskrimineerimiskeelu üldpõhimõte Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud.(45)
51. Mis puudutab poliitiliste õiguste kasutamist Euroopa Liidus, siis ei ole kolmandate riikide kodanikud, näiteks EP, oma erineva õigusliku seisundi tõttu liikmesriikide kodanikega võrreldavas olukorras. Nende erinev kohtlemine ei kujuta endast seega põhjendamatut diskrimineerimist kodakondsuse alusel.
52. See viimane järeldus ei piira loomulikult liikmesriikide võimalust anda kolmandate riikide kodanikele õigus osaleda kohalikel valimistel oma vastavates riigisisestes õigusaktides sätestatud nõuete kohaselt.(46) Teisisõnu, kuigi liidu õigus ei kohusta liikmesriike nii tegema, ei välista see seda, et liikmesriigid annavad oma riigisiseste õigusaktide alusel kolmandate riikide kodanikele õiguse valimistel hääletada. Seda, et Prantsuse õigus ei anna taolistele isikutele kõnealust õigust, ei saa liidu õiguse alusel vaidlustada.
53. Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades asun käsitlema eelotsusetaotluse esitanud kohtu nelja eelotsuse küsimust, et anda talle tarvilik vastus.
a) Esimene küsimus
54. Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas ELL artiklit 50 ja väljaastumislepingut tuleb tõlgendada nii, et nendega on võetud liidu kodakondsus nendelt Briti kodanikelt, kes kasutasid enne üleminekuperioodi lõppu oma õigust vabalt liikuda ja asuda vabalt elama teise liikmesriigi territooriumile, küsides seda eelkõige seoses taoliste Briti kodanikega, kes on elanud teise liikmesriigi territooriumil üle 15 aasta ja kelle suhtes kohaldatakse Ühendkuningriigi 15 aasta reeglit, mistõttu nad jäävad ilma igasugusest hääleõigusest.
55. Käesoleva ettepaneku punktides 19–52 üksikasjalikult esitatud põhjustel ei ole Briti kodanikud tulenevalt Ühendkuningriigi otsusest alustada ELL artikli 50 kohast menetlust ning tulenevalt Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi vahelisest väljaastumislepingust enam Euroopa Liidu liikmesriigi kodanikud. Vastavalt ei ole nad enam liidu kodanikud. Kõik EP elamisest väljaspool Ühendkuningriiki tulenevad õiguslikud tagajärjed hääleõiguse kasutamisele selles riigis on tema ja Ühendkuningriigi kui kolmanda riigi vaheline asi ega kuulu seega Euroopa Kohtu pädevusse.
56. Sellest tulenevalt teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele, et ELTL artikli 50 ja väljaastumislepingu mõjul lõppes Briti kodanike liidu kodakondsus 31. jaanuari 2020. aasta keskööl (Kesk-Euroopa aja järgi), seda ka nende kodanike puhul, kes olid enne üleminekuperioodi lõppu kasutanud oma õigust vabalt liikuda ja asuda vabalt elama teise liikmesriigi territooriumile.
b) Teine küsimus
57. Oma teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul kaaluda, kas väljaastumislepingu artikleid 2, 3, 10, 12 ja 127, selle lepingu põhjendust 6 ning ELTL artikleid 18, 20 ja 21 tuleb nende koostoimes mõista nii, et neil Briti kodanikel on õigus piiranguteta säilitada õigused Euroopa Liidu kodakondsusele, mis neil olid enne nende riigi väljaastumist Euroopa Liidust.
58. See küsimus näib põhinevat väitel, et isegi kui Briti kodanikud ei ole enam ELL artikli 50 ja väljaastumislepingu kohaldamise tõttu liidu kodanikud, kaitseb viidatud sätete koosmõju Briti kodanikke, kes on juba saanud liidu kodakondsuse, Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise ühe tagajärje eest, nimelt liidu kodakondsuse kaotamise eest Briti kodanike poolt.
59. Selle küsimuse aluseks oleva väitega ei saa nõustuda vähemalt kolme ületamatu takistuse tõttu.
60. Esiteks, nagu nähtub esimesele küsimusele pakutud vastusest, ei näe ELTL artikkel 50 ega väljaastumisleping ette ühtegi erandit reeglist, mille kohaselt lakkab Ühendkuningriik liidust väljaastumisel olemast liikmesriik koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega Briti kodanikele.
61. Teiseks, kuna liidu kodanikuks olemiseks peab olema liikmesriigi kodanik, olid kõik Briti kodanikud enne 31. jaanuari 2020 keskööd (Kesk-Euroopa aja järgi) liidu kodanikud, olenemata sellest, kas nad kasutasid viimati nimetatud staatusest tulenevaid õigusi. Liidu õigusest tulenevate õiguste kasutamine ei loo mingit õiguslikku alust, mille põhjal tuleks kindlaks määrata isiku staatus liidu kodanikuna.
62. Kolmandaks, nagu eespool märgitud, on väljaastumislepingu artikli 127 lõikes 1 sõnaselgelt sätestatud, et üleminekuperioodil ei kohaldata ELTL artikli 20 lõike 2 punkti b ja artiklit 22, harta artiklit 40 ja nende sätete alusel vastu võetud õigusakte.
63. Nendel põhjustel teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata teisele küsimusele nii, et väljaastumislepingu ja ELTL eelviidatud sätted ei võimalda Briti kodanikel ühegi erandita säilitada õigusi liidu kodakondsusele, mis neil olid enne Ühendkuningriigi väljaastumist Euroopa Liidust 31. jaanuaril 2020.
c) Kolmas ja neljas küsimus
64. Kolmas ja neljas küsimus on esitatud juhuks, kui Euroopa Kohus annab esimesele kahele küsimusele eitava vastuse. Kuna need tõstatavad väljaastumislepingu kehtivuse küsimuse mitmest erinevast, kuid sarnasest vaatenurgast, võib olla mugav neid käsitleda koos.
65. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohus nii tühistamishagi kui ka eelotsusetaotluse raames pädev hindama, kas Euroopa Liidu sõlmitud rahvusvaheline leping on kooskõlas aluslepingutega ja rahvusvahelise õiguse normidega, mis neist tulenevalt on liidule siduvad.(47)
66. Juhul kui Euroopa Kohus lahendab nagu käesolevas asjas eelotsusetaotlust liidu sõlmitud rahvusvahelise lepingu kehtivuse küsimuses, tuleb taotlust mõista nii, et see puudutab liidu õigusakti, millega kiidetakse heaks selle rahvusvahelise lepingu sõlmimine. Kehtivuse kontroll, mida Euroopa Kohtul sellises kontekstis tuleb teostada, võib puudutada selle õigusakti õiguspärasust, lähtudes rahvusvahelise lepingu sisust.(48)
67. Nagu eespool punktis 6 on märgitud, kiitis Euroopa Liit otsusega 2020/135 heaks väljaastumislepingu sõlmimise.
68. Neid kaalutlusi arvestades võib kolmanda ja neljanda eelotsuse küsimuse ümber sõnastada nii, et nendega soovitakse sisuliselt teada, kas otsus 2020/135 väljaastumislepingu sõlmimise kohta on kehtetu, kuna see ei anna väljaastumislepingu sisu arvestades õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel Briti kodanikele, kes elavad liikmesriigis ja kellel ei ole ühegi liikmesriigi kodakondsust.
69. Nagu käesolevas otsuses eespool märgitud, ei ole Ühendkuningriik alates 31. jaanuari 2020. aasta keskööst (Kesk-Euroopa aja järgi) enam Euroopa Liidu liikmesriik. Üleminekuperioodil kohaldati Ühendkuningriigi ja tema kodanike suhtes liidu õigust väljaastumislepingu artiklis 127 sätestatud erandi alusel, mis välistab muu hulgas õiguse hääletada ja kandideerida elukohaliikmesriigi kohalikel valimistel.
70. Võttes arvesse Ühendkuningriigi staatust kolmanda riigina alates Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumisest, ei saa minu arvates otsusele 2020/135 ette heita, et see ei anna Briti kodanikele õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel nende elukohaliikmesriigis ei üleminekuperioodil ega pärast seda. Nende õiguste kaotamine on üks tagajärgi, mis tuleneb Ühendkuningriigi suveräänsest otsusest Euroopa Liidust välja astuda. Seda järeldust ei muuda asjaolu, et otsuses 2020/135 oli koostoimes väljaastumislepinguga ette nähtud, et erandina kohaldatakse üleminekuperioodi jooksul acquis’ teatavaid osi, et tagada Ühendkuningriigi korrakohane väljaastumine Euroopa Liidust, mis on väljaastumislepingu põhjenduste kohaselt selle eesmärk. Neil põhjustel olen seisukohal, et otsus 2020/135 ei ole vastuolus ELTL artikli 20 lõike 2 punktiga b ja artikliga 22 ning harta artikliga 40 osas, mis puudutab õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel. Seda enam ei ole otsus 2020/135 samadel põhjustel vastuolus ELTL artiklitega 18 ja 21 käesolevas asjas Euroopa Kohtu menetluses olevas küsimuses.
71. Samuti ei mõjuta seda järeldust asjaolu, et mõned Briti kodanikud, nagu EP, kasutasid enne Ühendkuningriigi väljaastumist teatavaid liidu kodakondsusega seotud õigusi, sealhulgas õigust liikuda teise Euroopa Liidu liikmesriiki ja seal elada. Ei ole mingit õiguslikku alust väita, et otsus 2020/135 on õigusvastane, kuna see ei andnud liidu kodakondsust isikutele, kes ei olnud üleminekuperioodil või pärast seda enam liidu kodanikud, olenemata nende elukohast.
72. Samuti tuleb märkida, et kohtupraktikas on tunnustatud, et Euroopa Liidu institutsioonidel on välissuhete korraldamisel laiaulatuslik poliitiline otsustusõigus.(49) Seega võivad Euroopa Liidu institutsioonid oma välispoliitikaga seotud õigusi kasutades õiguspäraselt sõlmida oma partneritega rahvusvahelisi lepinguid, mis põhinevad vastastikkuse põhimõttel ja vastastikustel eelistel.(50)
73. Väljaastumislepingu põhjendustes tunnistatakse vajadust näha ette liidu kodanike ja Briti kodanike ning nende pereliikmete vastastikune kaitse, kui nad on kasutanud õigust vabalt liikuda. Just selles kontekstis viitab Euroopa Komisjon muu hulgas 2017. aasta juuni läbirääkimisdokumendile „The United Kingdom’s Exit from the European Union – Safeguarding the Position of EU Citizens Living in the UK and UK Nationals Living in the EU“. Sellest dokumendist nähtub, et Ühendkuningriik ei soovinud tagada Euroopa Liidus elavatele Briti kodanikele pärast Ühendkuningriigi väljaastumist poliitilisi õigusi vastutasuks vastastikuste õiguste andmise eest Ühendkuningriigis elavatele liidu kodanikele.(51)
74. Seega ei ole õiguslikku ega faktilist alust järeldada, et Euroopa Liit ületas oma kaalutlusõiguse piire välissuhete korraldamisel, kuna ta ei luba pärast Ühendkuningriigi väljaastumist Euroopa Liidus elavatel Briti kodanikel enam kasutada õigust hääletada ja kandideerida liikmesriigi kohalikel valimistel kas ühepoolse otsuse või Ühendkuningriigiga peetud läbirääkimiste tulemusel.
75. Kuivõrd kolmas küsimus puudutab konkreetselt seda, kas väljaastumisleping rikub teatavaid Euroopa Liidu identiteedi aluspõhimõtteid ja on ebaproportsionaalne, kuna see ei sisalda erandit reeglist, mille kohaselt Briti kodanikud kaotavad liidu kodakondsusega kaasnevad õigused, esitan järgmised lühimärkused. Kuna Ühendkuningriigi suveräänne valik Euroopa Liidust lahkuda tähendab Euroopa Liidu aluspõhimõtete tagasilükkamist ning väljaastumisleping on Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi vaheline leping, mille eesmärk on hõlbustada Ühendkuningriigi korrakohast väljaastumist Euroopa Liidust, ei saanud Euroopa Liit nõuda, et Ühendkuningriik järgiks täielikult mõnda Euroopa Liidu aluspõhimõtet. Samuti ei võinud Euroopa Liit tagada õigusi, mida ta ei olnud igal juhul kohustatud kaitsma selliste isikute puhul, kes on Euroopa Liidust lahkunud riigi kodanikud ja kes ei ole seega enam liidu kodanikud. Ning lõpuks, kuna liidu kodakondsus sõltub liikmesriigi kodakondsuse omamisest, ei olnud samal ajal aluslepingute raamesse jäädes võimalik muu lahendus peale Briti kodanike väljaarvamise liidu kodanike hulgast.
76. Mis puudutab neljandat küsimust, siis väljaastumislepingu artikli 127 lõike 1 punkti b kehtivuse küsimuses ei ole õiguslikku alust eristada neid Briti kodanikke, kes on kasutanud oma liidu õigusest tulenevaid õigusi, nendest, kes ei ole seda teinud. Seaduse kohaselt olid kõik Briti kodanikud enne Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumist liidu kodanikud, olenemata sellest, kuidas nad võisid olla seda staatust kasutanud. Kõikide õiguspärase ootusega seotud küsimuste lahendamiseks tuleb pöörduda nende kodakondsusriigi, s.o Ühendkuningriigi poole.
77. Eeltoodut arvestades teen ettepaneku vastata kolmandale ja neljandale eelotsuse küsimusele, et otsus 2020/135 väljaastumislepingu sõlmimise kohta ei ole kehtetu osas, milles see ei anna õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel Briti kodanikele, kes elavad liikmesriigis ja kellel ei ole ühegi liikmesriigi kodakondsust.
V. Ettepanek
78. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal judiciaire d’Auchi (Auchi esimese astme kohus, Prantsusmaa) eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. ELL artikli 50 ja nõukogu 30. jaanuari 2020. aasta otsuse (EL) 2020/135 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu sõlmimise kohta mõjul lõppes Briti kodanike liidu kodakondsus 31. jaanuari 2020. aasta keskööl (Kesk-Euroopa aja järgi), seda ka nende kodanike puhul, kes olid enne üleminekuperioodi lõppu kasutanud oma õigust vabalt liikuda ja asuda vabalt elama teise liikmesriigi territooriumile.
2. Otsuse 2020/135 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu sätted ei võimalda Briti kodanikel ühegi erandita säilitada õigust liidu kodakondsusele, mis neil oli enne Ühendkuningriigi väljaastumist Euroopa Liidust 31. jaanuaril 2020.
3. Otsus 2020/135 ei ole kehtetu osas, milles see ei anna õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel Briti kodanikele, kes elavad liikmesriigis ja kellel ei ole ühegi liikmesriigi kodakondsust.