EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)
8. märts 2022(*)
Eelotsusetaotlus – Teenuste osutamise vabadus – Töötajate lähetamine – Direktiiv 2014/67/EL – Artikkel 20 – Karistused – Proportsionaalsus – Vahetu õigusmõju – Liidu õiguse esimuse põhimõte
Kohtuasjas C‑205/20,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Landesverwaltungsgericht Steiermarki (Steiermarki liidumaa halduskohus, Austria) 27. aprilli 2020. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 8. mail 2020, menetluses
NE
versus
Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld,
menetluses osales:
Finanzpolizei Team 91,
EUROOPA KOHUS (suurkoda),
koosseisus: president K. Lenaerts, asepresident L. Bay Larsen (ettekandja), kodade presidendid A. Prechal, E. Regan, S. Rodin, I. Jarukaitis, N. Jääskinen ja I. Ziemele, kohtunikud J.-C. Bonichot, T. von Danwitz, M. Safjan, N. Piçarra, L. S. Rossi, A. Kumin ja N. Wahl,
kohtujurist: M. Bobek,
kohtusekretär: A. Calot Escobar,
arvestades kirjalikku menetlust,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Austria valitsus, esindajad: A. Posch, J. Schmoll ja C. Leeb,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja J. Pavliš,
– Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,
– Euroopa Komisjon, esindajad: B.-R. Killmann ja L. Malferrari,
olles 23. septembri 2021. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/67/EL, mis käsitleb direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) jõustamist ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012, mis käsitleb siseturu infosüsteemi kaudu tehtavat halduskoostööd („IMI määrus“) (ELT 2014, L 159, lk 11), artiklit 20.
2 Taotlus on esitatud NE ja Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeldi (Hartberg-Fürstenfeldi piirkonna haldusasutus, Austria) vahelises kohtuvaidluses rahatrahvi üle, mille viimane määras esimesele mitmesuguste Austria tööõiguse normide rikkumise eest.
Õiguslik raamistik
Direktiiv 2014/67
3 Direktiivi 2014/67 artiklis 20 on sätestatud:
„Liikmesriigid kehtestavad eeskirjad käesoleva direktiivi rakendamiseks vastu võetud siseriiklike õigusnormide rikkumiste eest määratavate karistuste kohta ning võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada nende rakendamine ja järgimine. Karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Liikmesriigid teatavad neist sätetest komisjonile hiljemalt 18. juuniks 2016. Liikmesriigid annavad viivitamata teada kõikidest nende hilisematest muudatustest.“
Austria õigus
4 Halduskohtumenetluse seaduse (Verwaltungsgerichtsverfahrensgesetz, BGBl. I, 33/2013) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni §52 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Halduskohtu igas otsuses, millega jäetakse trahviotsus jõusse, tuleb määrata, et karistatud isik peab tasuma osa trahvimenetluse kuludest.
2. Kaebuste lahendamise menetluse puhul on see summa 20% määratud trahvist, aga mitte vähem kui kümme eurot; menetluskulude arvutamisel vabadusekaotuslike karistuste puhul arvestatakse, et üks päev vabadusekaotust võrdub 100 euroga. […]“.
5 Töötasu ja sotsiaalse dumpingu tõkestamise seaduse (Lohn- und Sozialdumping-Bekämpfungsgesetz, BGBl. I, 44/2016) põhikohtuasjas kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „LSD-BG“) §26 lõikes 1 on sätestatud:
„Iga isik, kes tööandjana või tööjõu vahendamisega tegeleva ettevõtjana § 19 lõike 1 tähenduses:
1. ei esita nõutud deklaratsiooni, eelkõige andmete hilisemaid muudatusi (muutmisavaldus), rikkudes § 19, või ei tee seda õigel ajal või täielikult, või
[…]
3. ei esita nõutud dokumente, rikkudes § 21 lõiget 1 või 2, või ei tee neid maksuhaldurile viivitamata kättesaadavaks […] elektroonilisel kujul,
paneb toime haldusrikkumise ja teda karistatakse iga asjaomase töötaja kohta piirkonna haldusasutuse määratud trahviga summas 1000 kuni 10 000 eurot ning korduva rikkumise korral 2000 kuni 20 000 eurot.“
6 LSD-BG § 27 lõikes 1 on sätestatud:
„Iga isik, kes ei edasta nõutud dokumente, rikkudes § 12 lõike 1 punkti 3, paneb toime haldusrikkumise ja teda karistatakse iga asjaomase töötaja kohta piirkonna haldusasutuse määratud trahviga summas 500 kuni 5000 eurot ning korduva rikkumise korral 1000 kuni 10 000 eurot. […]“.
7 LSD-BG § 28 on sõnastatud järgmiselt:
„Iga isik, kes
1. tööandjana, kellel puuduvad palgaga seotud dokumendid, rikkudes § 22 lõiget 1 või lõiget 1a, […]
[…]
paneb toime haldusrikkumise ning piirkondlik haldusasutus karistab teda rahatrahviga, mille suurus on iga töötaja kohta 1000 kuni 10 000 eurot ja korduva rikkumise puhul 2000 kuni 20 000 eurot; kui rikkumine puudutab rohkem kui kolme töötajat, on trahvi suurus iga töötaja kohta 2000 kuni 20 000 eurot ja korduva rikkumise korral 4000 kuni 50 000 eurot.“
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused
8 Slovakkias asuv äriühing CONVOI s. r. o. lähetas töötajaid Fürstenfeldis (Austria) asuva Niedec Global Appliance Austria GmbH juurde.
9 24. jaanuaril 2018 toimunud kontrolli käigus tehtud tuvastuste põhjal määras Hartberg-Fürstenfeldi piirkonna haldusasutus 14. juuni 2018. aasta otsusega NE‑le kui CONVOI esindajale 54 000 euro suuruse trahvi mitme LSD-BGs sätestatud kohustuse täitmata jätmise eest, eelkõige seoses lähetuse deklareerimisega liikmesriigi pädevale asutusele ja palgadokumentide säilitamisega.
10 NE esitas selle otsuse peale kaebuse Landesverwaltungsgericht Steiermarkile (Steiermarki liidumaa halduskohus, Austria).
11 See kohus esitas 9. oktoobri 2018. aasta otsusega Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse, milles käsitletakse põhikohtuasjas kõne all olevates riigisisestes õigusnormides ette nähtud karistuste vastavust liidu õigusele ja eelkõige proportsionaalsuse põhimõttele.
12 Euroopa Kohus otsustas 19. detsembri 2019. aasta kohtumääruses Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld (C‑645/18, ei avaldata, EU:C:2019:1108), et direktiivi 2014/67 artiklit 20 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette, et tööõiguslike kohustuste täitmata jätmise eest seoses töötajate deklareerimise ja palgadokumentide säilitamisega määratakse kõrged trahvid summas:
– mis ei tohi olla väiksemad kui varem kindlaksmääratud summa;
– mida kohaldatakse kumulatiivselt iga asjaomase töötaja suhtes ja ilma ülempiirita ning
– millele lisandub kohtukulude katteks 20% trahvide summast, kui nende trahvide määramise otsuse peale esitatud kaebus jäetakse rahuldamata.
13 Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et pärast seda kohtumäärust ei muutnud liikmesriigi seadusandja põhikohtuasjas käsitletavaid õigusnorme, ning arvestades eelkõige 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsuses Link Logistik N&N (C‑384/17, EU:C:2018:810) esitatud kaalutlusi ja seda, et Austria kohtutel on erimeelsusi küsimuses, kuidas tuleb kohaldada Euroopa Kohtu selle valdkonna praktikat, soovib ta teada, kas ja kui, siis millises ulatuses võib need õigusnormid kohaldamata jätta.
14 Täpsemalt leiab ta, et järeldused, mida ta nimetatud kohtumäärusest peab tegema, võivad viia selleni, et ta kas jätab kohaldamata nimetatud õigusnormide need osad, mis takistavad proportsionaalsete sanktsioonide määramist, või jätab kohaldamata samades õigusnormides ette nähtud karistuste korra tervikuna.
15 Nendel asjaoludel otsustas Landesverwaltungsgericht Steiermark (Steiermarki liidumaa halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas karistuste proportsionaalsuse nõue, mis on sätestatud [direktiivi 2014/67] artiklis 20, nagu seda on tõlgendatud [19. detsembri 2019. aasta kohtumääruses Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld (C‑645/18, ei avaldata, EU:C:2019:1108) ja 19. detsembri 2019. aasta kohtumääruses Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld (C‑140/19, C‑141/19 ja C‑492/19–C‑494/19, ei avaldata, EU:C:2019:1103)], on vahetult kohaldatav direktiivi säte?
2. Juhul, kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis:
kas liikmesriigi õiguse liidu õigusega kooskõlalisest tõlgendamisest tuleneb liikmesriigi kohtutele ja haldusasutustele võimalus ja kohustus täiendada käesolevas asjas kohaldatavaid riigisiseseid karistussätteid [19. detsembri 2019. aasta] kohtumääruses Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld (C‑645/18, ei avaldata, EU:C:2019:1108) ja 19. detsembri 2019. aasta kohtumääruses Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld (C‑140/19, C‑141/19 ja C‑492/19–C‑494/19, ei avaldata, EU:C:2019:1103)] kehtestatud proportsionaalsuse kriteeriumidega juhul, kui ei ole vastu võetud uut riigisisest õigusnormi?“
Eelotsuse küsimuste analüüs
Esimene küsimus
16 Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas direktiivi 2014/67 artiklil 20, mis nõuab, et selles ette nähtud karistused oleksid proportsionaalsed, on vahetu õigusmõju ja eraõiguslikud isikud võivad sellele tugineda riigisiseses kohtus liikmesriigi vastu, kes ei ole seda sätet nõuetekohaselt üle võtnud.
17 Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et kõigil juhtudel, kui direktiivi sätted on nende sisu silmas pidades tingimusteta ja piisavalt täpsed, võivad eraõiguslikud isikud neile liikmesriigi kohtus riigi vastu tugineda nii juhul, kui viimane on jätnud direktiivi riigisisesesse õigusesse ettenähtud tähtaja jooksul üle võtmata, kui ka juhul, kui direktiiv ei ole nõuetekohaselt üle võetud (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Max-Planck-Gesellschaft zur Förderung der Wissenschaften, C‑684/16, EU:C:2018:874, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).
18 Euroopa Kohus on täpsustanud, et liidu õigusnorm on esiteks tingimusteta siis, kui selles sätestatud kohustusega ei kaasne ühtegi tingimust ja selle täitmine või tagajärgede tekkimine ei eelda ühegi õigusakti vastuvõtmist liidu institutsiooni või liikmesriigi poolt, ning teiseks piisavalt täpne, et õigussubjekt saaks sellele tugineda ning kohus seda rakendada, siis, kui selle õigusnormiga kehtestatakse üheselt mõistetavalt kohustus(14. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus RTS infra et Aannemingsbedrijf Norré-Behaegel, C‑387/19, EU:C:2021:13, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 Lisaks on Euroopa Kohus otsustanud, et isegi kui mõne direktiivi puhul on liikmesriikidele selle rakendamise üksikasjade kehtestamisel jäetud teatud kaalutlusruum, võib selle direktiivi sätet pidada tingimusteta ja täpseks siis, kui see paneb liikmesriikidele üheselt mõistetavalt konkreetse tulemuse saavutamise kohustuse, millega ei kaasne ühtegi tingimust selles sätestatud normi kohaldamiseks (14. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus RTS infra et Aannemingsbedrijf Norré-Behaegel, C‑387/19, EU:C:2021:13, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
20 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et eelotsusetaotluse esitanud kohus on 19. detsembri 2019. aasta kohtumäärust Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld (C‑645/18, ei avaldata, EU:C:2019:1108) arvestades seisukohal, et põhikohtuasjas kohaldatavate riigisiseste õigusnormide vastuvõtmisega ei ole Austria seadusandja direktiivi 2014/67 artiklis 20 ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõuet nõuetekohaselt üle võtnud.
21 Selles sättes on ette nähtud, et liikmesriigid kehtestavad eeskirjad selle direktiivi rakendamiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumiste eest määratavate karistuste kohta, ning on täpsustatud, et selliselt määratud karistused peavad olema eelkõige proportsionaalsed.
22 Esiteks tuleb märkida, et selles sättes ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõue on tingimusteta.
23 Nimelt, ühelt poolt on direktiivi 2014/67 artikli 20 sõnastuses see nõue sätestatud absoluutsena.
24 Teiselt poolt ei vaja keeld määrata ebaproportsionaalseid karistusi, mis on nimetatud nõude tagajärjeks, mingeid liidu institutsiooni poolt vastuvõetavaid akte ning see säte ei anna liikmesriikidele õigust muuta selles sisalduvat keeldu tingimuslikuks või kitsendada selle kohaldamisala (vt analoogia alusel 15. aprilli 2008. aasta kohtuotsus Impact, C‑268/06, EU:C:2008:223, punkt 62).
25 Asjaolu, et direktiivi artikkel 20 tuleb üle võtta, ei sea kahtluse alla selles artiklis ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõude tingimusteta laadi.
26 Sellega seoses tuleb veel lisada, et tõlgendus, mille kohaselt nimetatud direktiivi artiklis 20 ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõude ülevõtmise vajadus kaotab ära selle nõude tingimusteta laadi, takistaks asjaomastel isikutel vajaduse korral tugineda selle nõudega kehtestatud keelule määrata ebaproportsionaalseid karistusi. Direktiivi siduvusega, mis on sätestatud ELTL artiklis 288, oleks aga vastuolus see, kui põhimõtteliselt välistada huvitatud isikute võimalus tugineda niisugusele keelule (vt selle kohta 26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Craeynest jt, C‑723/17, EU:C:2019:533, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).
27 Teiseks, mis puudutab küsimust, kas direktiivi 2014/67 artikkel 20 on piisavalt täpne osas, milles nähakse ette karistuste proportsionaalsuse nõue, siis tuleb tõdeda, et kuigi see säte jätab liikmesriikidele teatava kaalutlusruumi selle direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral kohaldatava karistuste korra kindlaksmääramisel, on niisugune kaalutlusruum piiratud selles sättes üldiselt ja üheselt mõistetavas sõnastuses sätestatud keeluga näha ette nähtud ebaproportsionaalseid karistusi.
28 Seega tuleb liikmesriikidel niisugust karistuste proportsionaalsuse nõuet igal juhul rakendada nimetatud direktiivi artikli 20 alusel ning selles raamistikus niisuguse kaalutlusõiguse olemasolu ei tähenda iseenesest, et oleks välistatud igasugune kohtulik kontroll, et kindlaks teha, ega asjaomane liikmesriik ei ole seda sätet üle võttes ületanud kaalutlusõiguse kasutamisele seatud piire (vt analoogia alusel 24. oktoobri 1996. aasta kohtuotsus Kraaijeveld jt, C‑72/95, EU:C:1996:404, punkt 59, ja 26. juuni 2019. aasta kohtuotsus Craeynest jt, C‑723/17, EU:C:2019:533, punkt 45).
29 Nendest kaalutlustest tuleneb, et vastupidi 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsuse Link Logistik N&N (C‑384/17, EU:C:2018:810) punktis 56 otsustatule, on sama direktiivi artiklis 20 ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõue tingimusteta ja piisavalt täpne selleks, et eraõiguslik isik saaks sellele tugineda ning liikmesriigi haldusasutused ja kohtud seda kohaldada.
30 Täpsemalt juhul, kui liikmesriik ületab oma kaalutlusõigust, võttes vastu riigisisesed õigusnormid, mis näevad ette ebaproportsionaalsed karistused direktiivi 2014/67 alusel vastu võetud riigisiseste sätete rikkumise eest, peab asjaomane isik saama vahetult tugineda selle direktiivi artiklis 20 sätestatud karistuste proportsionaalsuse nõudele niisuguste õigusnormide vastu (vt analoogia alusel 28. juuni 2007. aasta kohtuotsus JP Morgan Fleming Claverhouse Investment Trust ja The Association of Investment Trust Companies, C‑363/05, EU:C:2007:391, punkt 61, ning 28. novembri 2013. aasta kohtuotsus MDDP, C‑319/12, EU:C:2013:778, punkt 51).
31 Lisaks tuleb märkida, et liidu õiguse üldpõhimõtteks oleva proportsionaalsuse põhimõtte järgimine on liikmesriikidele selle õiguse rakendamisel siduv, isegi kui liidu õigusakte kohaldatavate karistuste valdkonnas ei ole ühtlustatud (vt selle kohta 26. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Farkas, C‑564/15, EU:C:2017:302, punkt 59, ja 27. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hispaania (teabe esitamise kohustus maksustamise valdkonnas), C‑788/19, EU:C:2022:55, punkt 48). Kui liikmesriigid kehtestavad niisuguse rakendamise raames eeskätt karistusõiguslikku laadi sanktsioonid, peavad nad järgima Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikli 49 lõiget 3, mille kohaselt ei tohi karistuste raskus olla kuriteo suhtes ebaproportsionaalne. See proportsionaalsuse põhimõte, mida direktiivi 2014/67 artiklis 20 üksnes mainitakse, on aga imperatiivne.
32 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et direktiivi 2014/67 artiklil 20, mis nõuab, et selles ette nähtud karistused oleksid proportsionaalsed, on vahetu õigusmõju ja eraõiguslikud isikud võivad seega sellele tugineda riigisiseses kohtus liikmesriigi vastu, kes ei ole seda sätet nõuetekohaselt üle võtnud.
Teine küsimus
33 Sissejuhatuseks tuleb märkida, et kuigi teine küsimus on formaalselt esitatud juhuks, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, nähtub eelotsusetaotlusest, et oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus üldiselt teada, kas juhul, kui tal ei ole võimalik põhikohtuasjas käsitletavaid riigisiseseid õigusnorme tõlgendada kooskõlas direktiivi 2014/67 artiklis 20 ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõudega, tuleb tal jätta need õigusnormid tervikuna kohaldamata või võib ta proportsionaalsete karistuste kehtestamiseks neid täiendada.
34 Seega tuleb asuda seisukohale, et oma teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas liidu õiguse esimuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et see paneb liikmesriigi ametiasutustele kohustuse jätta tervikuna kohaldamata riigisisesed õigusnormid, mis on vastuolus direktiivi 2014/67 artiklis 20 ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõudega, või tähendab see, et liikmesriigi ametiasutused jätavad niisugused õigusnormid kohaldamata üksnes selles ulatuses, mis on vajalik proportsionaalsete karistuste määramiseks.
35 Sellega seoses tuleb märkida, et kõigi liidu õigusnormide tõhususe tagamiseks paneb esimuse põhimõte liikmesriikide kohtutele eelkõige kohustuse tõlgendada riigisisest õigust võimalikult suures ulatuses kooskõlas liidu õigusega (24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski, C‑573/17, EU:C:2019:530, punkt 57).
36 Riigisisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustusel on siiski teatud piirid ja muu hulgas ei või see olla aluseks riigisisese õiguse contra legem tõlgendamisele (6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Sumal, C‑882/19, EU:C:2021:800, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).
37 Samuti tuleb meeles pidada, et esimuse põhimõte paneb liikmesriigi kohtule, kelle ülesanne on oma pädevuse raames kohaldada liidu õiguse sätteid, kohustuse – kui ta ei saa tõlgendada riigisiseseid õigusnorme kooskõlas liidu õiguse nõuetega – tagada selle õiguse nõuete täielik õigusmõju tema menetluses olevas kohtuasjas, jättes vajaduse korral omal algatusel kohaldamata kõik riigisisesed õigusnormid või praktika – isegi kui need on ajaliselt hilisemad –, mis on vastuolus liidu õigusnormiga, millel on vahetu õigusmõju, ja tal ei ole vaja taotleda või oodata nende riigisiseste õigusnormide või praktika eelnevat kõrvaldamist seadusandliku või muu põhiseadusliku menetluse teel (vt selle kohta 24. juuni 2019. aasta kohtuotsus Popławski, C‑573/17, EU:C:2019:530, punktid 58 ja 61, ning 21. detsembri 2021. aasta kohtuotsus Euro Box Promotion jt, C‑357/19, C‑379/19, C‑547/19, C‑811/19 ja C‑840/19, EU:C:2021:1034, punkt 252).
38 Nagu nähtub esimese küsimuse analüüsist, vastab direktiivi 2014/67 artiklis 20 ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõue vahetu õigusmõju tekkimiseks vajalikele tingimustele.
39 Seega juhul, kui eraõiguslik isik tugineb liikmesriigi kohtus sellele nõudele liikmesriigi vastu, kes selle nõuetekohaselt üle võtmata jättis, peab see kohus tagama selle täieliku toime ning juhul, kui tal ei ole võimalik tõlgendada riigisiseseid õigusnorme kooskõlas selle nõudega, jätma omal algatusel kohaldamata riigisisesed sätted, mis tunduvad olevat nendega vastuolus.
40 Käesoleval juhul nähtub 19. detsembri 2019. aasta kohtumääruse Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld (C‑645/18, ei avaldata, EU:C:2019:1108) punktidest 32–41, et kuigi niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on sobivad taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks, lähevad need kaugemale sellest, mis on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks, neid õigusnorme iseloomustavate erinevate asjaolude kogumi tõttu, eriti niisuguste trahvide ülempiirita liitmise tõttu, mis ei või olla väiksemad kui varem kindlaksmääratud summa.
41 Siiski tuleb märkida, et eraldi võetuna ei pruugi niisugused asjaolud seda nõuet tingimata eirata. Nii leidis Euroopa Kohus selle kohtumääruse punktis 35, et õigusnormid, milles on ette nähtud rahalised karistused, mille suurus varieerub sõltuvalt nende töötajate arvust, keda teatud tööõiguse valdkonna kohustuste täitmata jätmine puudutab, ei ole iseenesest ebaproportsionaalsed.
42 Selleks et tagada direktiivi 2014/67 artiklis 20 ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõude täielik toime, peab seega liikmesriigi kohus, kellele on esitatud kaebus karistuse peale, mis on kehtestatud selle direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral kohaldatava riigisisese korra alusel, jätma kohaldamata liikmesriigi õigusnormide selle osa, millest karistuste ebaproportsionaalne olemus tuleneb saavutamaks proportsionaalsete karistuste kehtestamine, mis on samal ajal tõhusad ja hoiatavad.
43 Nimelt, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 40, siis kuigi Euroopa Kohus on otsustanud, et teatavad LSD-BG trahvide suuruse kindlaksmääramise viisid ei ole kooskõlas direktiivi 2014/67 artikliga 20, ei seadnud ta siiski kahtluse alla samas sättes ette nähtud põhimõtet, mille kohaselt tuleb kõnealuse direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise eest karistada, rõhutades 19. detsembri 2019. aasta kohtumääruse Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld (C‑645/18, ei avaldata, EU:C:2019:1108) punktis 32, et kõnealused riigisisesed õigusnormid olid nimetatud direktiivi eesmärkide saavutamise seisukohast asjakohased.
44 Sama direktiivi artiklis 20 ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõude täieliku kohaldamise tagamiseks piisab seega niisuguses olukorras liikmesriigi õigusnormide kohaldamata jätmisest üksnes selles osas, milles need takistavad proportsionaalsete karistuste määramist, et tagada asjaomasele isikule määratud karistuste vastavus sellele nõudele.
45 Lisaks olgu täpsustatud, arvestades Tšehhi ja Poola valitsuse väljendatud mureküsimusi, et niisugust tõlgendust ei sea kahtluse alla õiguskindluse, süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse ning võrdse kohtlemise põhimõte.
46 Esiteks olgu õiguskindluse põhimõttega seoses märgitud, et see nõuab, et õigusnorm peab olema selge ja täpne selleks, et õigussubjektidel oleks võimalik ühemõtteliselt kindlaks teha, millised on nende õigused ja kohustused, ning vastavalt tegutseda (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 161 ja seal viidatud kohtupraktika).
47 Harta artikli 49 lõikega 1 tagatud kuritegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõte, mis on Euroopa Kohtu praktika kohaselt õiguskindluse üldpõhimõtte konkreetne väljendus, tähendab eelkõige seda, et süüteod ja nende eest kohaldatavad karistused on seaduses selgelt määratletud (vt selle kohta 28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 162 ja seal viidatud kohtupraktika).
48 Lisaks, kuigi karistusõiguse tagasiulatuva jõu puudumise põhimõttega – mis on omane süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttele – on vastuolus eelkõige see, kui kohus saaks kriminaalmenetluses raskendada nende isikute kriminaalvastutust, kelle suhtes niisugust menetlust läbi viiakse (vt selle kohta 5. detsembri 2017. aasta kohtuotsus M.A.S. ja M.B., C‑42/17, EU:C:2017:936, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika), ei ole sellega aga vastuolus viimastele kergema karistuse määramine.
49 Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et põhikohtuasjas kõne all olev riigisisene karistuste kord määratleb tööõiguse valdkonnas rikkumised, mis on seotud töötajate deklareerimise ja palgadokumentide säilitamisega seotud kohustuste täitmata jätmisega, ning näeb nende rikkumiste eest ette karistused.
50 Niisuguses kontekstis on direktiivi 2014/67 artiklis 20 sätestatud proportsionaalsuse nõude järgimise ainus toime see, et nimetatud kohus leevendab määratavate karistuste rangust.
51 Asjaolu, et niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on määratud karistus kergem kui kohaldatavates riigisisestes õigusnormides ette nähtud karistus, kuna need õigusnormid jäetakse selle nõude alusel osaliselt kohaldamata, ei saa pidada õiguskindluse, süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse ning karistusõiguse tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte eiramiseks.
52 Igal juhul, kuigi liikmesriigi asutus võib selleks, et tagada direktiivi 2014/67 alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral kohaldatavate karistuste proportsionaalsuse nõude järgimine, jätta niisuguse sanktsiooni määramisel kohaldamata teatavad neid sanktsioone reguleerivate riigisiseste õigusnormide aspektid, on siiski tõsi, et selliselt määratud karistus jääb nimetatud õigusnormide alusel määratud karistuseks.
53 Seega, isegi kui eeldada, et asjaolu, et liikmesriigi ametiasutus peab jätma osa nendest riigisisestest õigusnormidest kõrvale, tekitab neile rikkumistele kohaldatavate õigusnormide osas teatava ebaselguse, ei kahjusta see õiguskindluse ning süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõtet.
54 Teiseks, Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on harta artiklis 20 sätestatud võrdsus seaduse ees liidu õiguse üldpõhimõte, mille kohaselt ei tohi sarnaseid olukordi kohelda erinevalt ning erinevaid olukordi ühtemoodi, välja arvatud siis, kui selline erinev kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus État belge (elamisõigus koduvägivalla korral), C‑930/19, EU:C:2021:657, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).
55 Nõuet, et olukorrad peavad olema sarnased selleks, et saaks otsustada võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise üle, tuleb hinnata selliselt, et võetakse arvesse kõik asjaolud, mis neid olukordi iseloomustavad (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus État belge (elamisõigus koduvägivalla korral), C‑930/19, EU:C:2021:657, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).
56 Kuna aga direktiivi 2014/67 artiklis 20 ette nähtud proportsionaalsuse nõue toob endaga kaasa karistuste piiramise, mida peavad järgima kõik liikmesriigi ametiasutused, kes vastutavad selle nõude rakendamise eest oma pädevuse piires, võimaldades samal ajal neil asutustel kehtestada kohaldatavate riigisiseste õigusnormide alusel erinevad karistused sõltuvalt rikkumise raskusest, ei saa asuda seisukohale, et niisugune nõue kahjustab võrdse kohtlemise põhimõtet.
57 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et liidu õiguse esimuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et see paneb liikmesriigi ametiasutustele kohustuse jätta kohaldamata riigisisesed õigusnormid, millest osa on vastuolus direktiivi 2014/67 artiklis 20 ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõudega, üksnes selles ulatuses, mis on vajalik proportsionaalsete karistuste määramiseks.
Kohtukulud
58 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:
1. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/67/EL, mis käsitleb direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) jõustamist ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012, mis käsitleb siseturu infosüsteemi kaudu tehtavat halduskoostööd („IMI määrus“), artiklil 20, mis nõuab, et selles ette nähtud karistused oleksid proportsionaalsed, on vahetu õigusmõju ja eraõiguslikud isikud võivad seega sellele tugineda riigisiseses kohtus liikmesriigi vastu, kes ei ole seda sätet nõuetekohaselt üle võtnud.
2. Liidu õiguse esimuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et see paneb liikmesriigi ametiasutustele kohustuse jätta kohaldamata riigisisesed õigusnormid, millest osa on vastuolus direktiivi 2014/67 artiklis 20 ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõudega, üksnes selles ulatuses, mis on vajalik proportsionaalsete karistuste määramiseks.
Allkirjad