Kohtuasi C‑205/20
NE
versus
Bezirkshauptmannschaft Hartberg-Fürstenfeld
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Landesverwaltungsgericht Steiermark)
Euroopa Kohtu (suurkoda) 8. märtsi 2022. aasta otsus
Eelotsusetaotlus – Teenuste osutamise vabadus – Töötajate lähetamine – Direktiiv 2014/67/EL – Artikkel 20 – Karistused – Proportsionaalsus – Vahetu õigusmõju – Liidu õiguse esimuse põhimõte
1. Teenuste osutamise vabadus – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega – Direktiiv 2014/67 – Haldusnõuded ja kontrollimeetmed – Tööõiguses töötajate deklareerimist ja palgadokumentide säilitamist käsitlevad kohustused – Karistused rikkumise eest – Nimetatud karistuste proportsionaalsuse nõue, mis on ette nähtud selle direktiivi artiklis 20 – Vahetu õigusmõju
(ELTL artikkel 288; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/67, artikkel 20)
(vt punktid 17–19, 22–24, 27–29, 32 ja resolutsiooni punkt 1)
2. Euroopa Liidu õigus – Vahetu õigusmõju – Esimus – Liikmesriigi ametiasutuste kohustused – Teenuste osutamise vabadus – Töötajate lähetamine seoses teenuste osutamisega – Direktiiv 2014/67 – Haldusnõuded ja kontrollimeetmed – Tööõiguses töötajate deklareerimist ja palgadokumentide säilitamist käsitlevad kohustused – Karistused rikkumise eest – Nimetatud karistuste proportsionaalsuse nõue, mis on ette nähtud selle direktiivi artiklis 20 – Selle nõudega osaliselt vastuolus olevad riigisisesed õigusnormid – Kohustus jätta niisugused õigusnormid kohaldamata üksnes selles ulatuses, mis on vajalik proportsionaalsete karistuste määramiseks
(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/67, artikkel 20)
(vt punktid 35–37, 39–42, 44, 51, 52, 56, 57 ja resolutsiooni punkt 2)
Kokkuvõte
Töötajate lähetamine: liikmesriigi kohus peab tagama, et karistused halduskohustuste rikkumise eest oleksid proportsionaalsed
Liikmesriigi kohus võib kohaldada töötajate lähetamist käsitleva direktiiviga vastuolus olevat riigisisest karistuste korda, kui on tagatud karistuste proportsionaalsus
Slovakkias asuv äriühing CONVOI s. r. o., keda esindas NE, lähetas töötajaid Fürstenfeldis (Austria) asuva äriühingu juurde. 2018. aasta juunis vastu võetud otsusega, mis põhines paar kuud varem toimunud kontrolli käigus tehtud tuvastustel, määras Bezirkshauptmannschaft Hartberg‑Fürstenfeld (Hartberg‑Fürstenfeldi piirkonna haldusasutus, Austria) NE‑le 54 000 euro suuruse trahvi mitme Austria tööõigust käsitlevas seaduses sätestatud kohustuse täitmata jätmise eest, eelkõige seoses palga- ja sotsiaalkindlustusdokumentide säilitamise ja kättesaadavusega. NE esitas selle otsuse peale kaebuse eelotsusetaotluse esitanud Landesverwaltungsgericht Steiermarkile (Steiermarki liidumaa halduskohus, Austria).
Kaheldes kõnealustes Austria õigusnormides ette nähtud karistuste vastavuses liidu õigusele ja eelkõige direktiivi 2014/67(1) artiklis 20 tunnustatud proportsionaalsuse põhimõttele, esitas see kohus 2018. aasta oktoobris Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse. Oma 19. detsembri 2019. aasta kohtumääruses Bezirkshauptmannschaft Hartberg‑Fürstenfeld(2) tunnistas Euroopa Kohus ebaproportsionaalseks mitme aspekti koostoime töötajate lähetamist puudutavate dokumentide säilitamise sisuliselt halduslike kohustuste rikkumise eest Austrias ette nähtud karistuste korras.
Märkides, et pärast seda kohtumäärust ei muutnud liikmesriigi seadusandja kõnealuseid õigusnorme, ning arvestades lahendust, milleni Euroopa Kohus jõudis 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsuses Link Logistik N&N(3), otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus paluda Euroopa Kohtult selgitust küsimuses, kas ja kui, siis millises ulatuses võib need õigusnormid kohaldamata jätta. Täpsemalt oli Euroopa Kohus selles 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsuses Link Logistik N&N järeldanud, et direktiivi 2014/67(4) artikliga 20 sarnasel liidu õiguse sättel ei ole vahetut õigusmõju.
Euroopa Kohtu suurkoda tegi otsuse esiteks küsimuses, kas karistuste proportsionaalsuse nõudel on vahetu õigusmõju. Teiseks täpsustas ta, milline ulatus on liikmesriigi kohtu kohustustel, kes lahendab vaidlust, milles tal tuleb kohaldada ebaproportsionaalseid karistusi määravaid riigisiseseid õigusnorme.
Euroopa Kohtu hinnang
Esiteks otsustas Euroopa Kohus, et direktiivi 2014/67 artiklil 20, mis nõuab, et selles ette nähtud karistused oleksid proportsionaalsed, on vahetu õigusmõju ja eraõiguslikud isikud võivad sellele tugineda riigisiseses kohtus liikmesriigi vastu, kes ei ole seda sätet nõuetekohaselt üle võtnud. Järeldamaks kõigepealt, et nimetatud sättes ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõue on tingimusteta, märkis Euroopa Kohus, et selle sätte sõnastuses on see nõue sätestatud absoluutsena. Lisaks ei vaja keeld määrata ebaproportsionaalseid karistusi, mis on nimetatud nõude tagajärjeks, mingeid liidu institutsiooni poolt vastuvõetavaid akte ning see säte ei anna liikmesriikidele õigust muuta selles sisalduvat keeldu tingimuslikuks või kitsendada selle kohaldamisala. Sellega seoses ei sea asjaolu, et selle direktiivi artikkel 20 tuleb üle võtta, kahtluse alla selles artiklis ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõude tingimusteta laadi. Järeldamaks seejärel, et direktiivi 2014/67 artiklis 20 ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõue on piisavalt täpne, tõdes Euroopa Kohus, et kaalutlusruum, mille see säte jätab liikmesriikidele selle direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise korral kohaldatava karistuste korra kindlaksmääramisel, on piiratud selles sättes üldiselt ja üheselt mõistetavas sõnastuses sätestatud keeluga näha ette nähtud ebaproportsionaalseid karistusi. Seega ei välista niisuguse kaalutlusõiguse olemasolu, et selle sätte ülevõtmise suhtes ei saaks teha kohtulikku kontrolli.
Teiseks sedastas Euroopa Kohus, et liidu õiguse esimuse põhimõte paneb liikmesriigi ametiasutustele kohustuse jätta kohaldamata riigisisesed õigusnormid, millest osa on vastuolus direktiivi 2014/67 artiklis 20 ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõudega, üksnes selles ulatuses, mis on vajalik proportsionaalsete karistuste määramiseks. Märkides, et kuigi niisugused riigisisesed õigusnormid, nagu on kõne all põhikohtuasjas, on sobivad taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks, kordas Euroopa Kohus, et need õigusnormid lähevad kaugemale sellest, mis on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks, neid õigusnorme iseloomustavate erinevate asjaolude kogumi tõttu(5). Eraldi võetuna ei pruugi niisugused asjaolud siiski seda nõuet tingimata eirata. Selleks, et tagada direktiivi 2014/67 artiklis 20 ette nähtud karistuste proportsionaalsuse nõude täielik toime, peab seega liikmesriigi kohus, kellele on esitatud kaebus niisuguse karistuse peale nagu põhikohtuasjas käsitlusel, jätma kohaldamata liikmesriigi õigusnormide selle osa, millest karistuste ebaproportsionaalne olemus tuleneb, saavutamaks proportsionaalsete karistuste kehtestamine, mis on samal ajal tõhusad ja hoiatavad. Asjaolu, et määratud karistus on kergem kui kohaldatavates riigisisestes õigusnormides ette nähtud karistus, ei saa pidada õiguskindluse, süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse ning karistusõiguse tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte eiramiseks, kuna karistus jääb nimetatud õigusnormide alusel määratud karistuseks. Lisaks, kuna direktiivi 2014/67 artiklis 20 ette nähtud proportsionaalsuse nõue toob endaga kaasa karistuste piiramise, mida peavad järgima kõik liikmesriigi ametiasutused, kes vastutavad selle nõude rakendamise eest oma pädevuse piires, võimaldades samal ajal neil asutustel kehtestada kohaldatavate riigisiseste õigusnormide alusel erinevad karistused sõltuvalt rikkumise raskusest, ei saa asuda seisukohale, et niisugune nõue kahjustab võrdse kohtlemise põhimõtet.