ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)

12. aprill 2013(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Autoriõigused seoses muusikateoste avaliku esitamisega internetis ning taasedastamisega satelliidi ja kaabellevivõrgu kaudu – EÜ artikli 81 rikkumise tuvastamise otsus – Geograafilise turu jagamine – Siseriiklike kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelised kahepoolsed lepingud – Kooskõlastatud tegevus, mis välistab võimaluse anda mitut piirkonda ja repertuaari hõlmavat litsentsi – Tõend – Süütuse presumptsioon

Kohtuasjas T‑442/08,

International Confederation of Societies of Authors and Composers (CISAC), asukoht Neuilly-sur-Seine (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid J.‑F. Bellis ja K. Van Hove,

hageja,

keda toetab

European Broadcasting Union (EBU), asukoht Grand-Saconnex (Šveits), esindajad: solicitor D. Slater ja advokaat D. Waelbroeck,

menetlusse astuja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre ja A. Biolan,

kostja,

mille ese on nõue tühistada osaliselt komisjoni 16. juuli 2008. aasta otsus K(2008) 3435 (lõplik) EÜ […] artiklis 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/C2/38.698 – CISAC),

ÜLDKOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja esimees H. Kanninen (ettekandja), kohtunikud S. Soldevila Fragoso ja M. Van der Woude,

kohtusekretär: ametnik N. Rosner,

arvestades kirjalikus menetluses ning 19. oktoobri 2011. aasta ja 4. juuni 2012. aasta kohtuistungitel esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus

1        Komisjoni 16. juuli 2008. aasta otsus K(2008) 3435 (lõplik) EÜ […] artiklis 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklis 53 sätestatud menetluse kohta (Juhtum COMP/C2/38.698 – CISAC) (edaspidi „vaidlustatud otsus”) käsitleb muusikateoste avaliku esitamise õiguste haldamise ja litsentsimise tingimusi seoses üksnes kasutamisega internetis ja taasedastamisega satelliidi ja kaabellevivõrgu kaudu. See otsus on adresseeritud 24 kollektiivse esindamise organisatsioonile, mis asuvad Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP).

2        Kollektiivse esindamise organisatsioonid haldavad autorite (sõnade autorid ja heliloojad) õigusi muusikateostele, mida nad on loonud. Need õigused sisaldavad üldiselt ainuõigust lubada või keelata kaitstud teoste kasutamist. Eeskätt on tegemist juhuga, mis puudutab avaliku esitamise õigusi. Kollektiivse esindamise organisatsioon saab oma õigused kas otsese üleandmisega originaalõiguse omajate poolt või teises riigis sama liiki õigusi haldavalt teiselt kollektiivse esindamise organisatsioonilt üle kandmisega ning annab oma liikmete nimel kasutuslitsentse äritarbijatele nagu ringhäälinguorganisatsioonid või ürituste korraldajad (edaspidi „kasutajad”).

3        Autoriõiguste haldamine eeldab, et iga kollektiivse esindamise organisatsioon tagaks, et iga õiguse omaja saaks tasu, mida talle tuleb tema teoste kasutamise eest maksta, sõltumata sellest, millisel territooriumil see kasutamine aset leiab, ning jälgiks, et kaitstud teoseid ilma loata ei kasutataks.

4        Hageja, International Confederation of Societies of Authors and Composers (CISAC) on valitsusväline mittetulundusorganisatsioon, mis on registreeritud Prantsuse õigusaktide alusel ja mis on juriidiline isik, mille peamisi eesmärke on edendada vastastikust esindamist kollektiivse esindamise organisatsioonide hulgas kogu maailmas.

5        Seda arvestades on hageja välja töötanud mittesiduva tüüplepingu, mille algversioon koostati aastal 1936, mida on korduvalt muudetud ja mida lepingu sõlminud kollektiivse esindamise organisatsioonid peavad täiendama eelkõige seoses kohaldamisalasse kuuluva territooriumi määratlemisega (edaspidi „tüüpleping”). Kollektiivse esindamise organisatsioonid sõlmivad tüüplepingu alusel üksteisega vastastikuse esindamise lepinguid, millega nad annavad vastastikku õiguse anda välja litsentse. Vastastikuse esindamise lepingud ei kata mitte üksnes õiguste teostamist traditsiooniliste ehk nn off-line rakenduste kaudu (kontserdid, raadio, diskoteegid jne), vaid samuti kasutamist internetis ning taasedastamist satelliidi ja kaabellevivõrgu kaudu.

A –  Haldusmenetlus

6        Raadio- ja teleringhäälingu kontsern RTL Group SA esitas 2000. aastal Euroopa Ühenduste Komisjonile kaebuse hageja liikmeks oleva kollektiivse esindamise organisatsiooni suhtes, kes keeldus andmast RTL‑ile kogu ühendust hõlmavat litsentsi muusikaedastamistegevuse õiguste kohta. 2003. aastal esitas Music Choice Europe Ltd, kes osutab raadioedastamis- ja televisiooniteenuseid internetis, hageja suhtes teise kaebuse seoses mainitud tüüplepinguga. Nende kaebuste alusel algatas komisjon konkurentsieeskirjade kohaldamise menetluse.

7        Komisjon esitas 31. jaanuaril 2006 hagejale ja kollektiivse esindamise organisatsioonidele vastuväited (edaspidi „vastuväited”), määrates neile kahekuulise tähtaja, mida hageja ka järgis.

8        Komisjon kuulas hageja ja enamike kollektiivse esindamise organisatsioonide seisukohad ära 14., 15. ja 16. juunil 2006.

9        Hageja ja 18 kollektiivse esindamise organisatsiooni pakkusid 2007. aasta märtsis komisjonile välja kohustused vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklile 9, mille kohta avaldati sama määruse artikli 27 lõike 4 kohaselt teade Euroopa Liidu Teatajas (ELT 2007, C 128, lk 12) (edaspidi „väljapakutud kohustused”).

10      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 72 kinnitas komisjon, et laekunud märkusi arvestades ei lahenda väljapakutud kohustused piisavalt vastuväidetes tõstatatud konkurentsiprobleeme.

B –  Tüüplepingu tingimused

11      Vaidlustatud otsuses käsitletakse eelkõige neid tingimusi, millega tüüpleping näeb ette vähemalt teatud perioodiks esiteks õiguste omajate liikmesuse kollektiivse esindamise organisatsioonis (edaspidi „liikmesuse klausel”) ja teiseks ainuõigused, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid vastastikuse esindamise lepingutega üksteisele annavad, ning samuti nende õiguste territoriaalse ulatuse.

12      Liikmesuse klausli osas nägi tüüplepingu artikli 11 lõige 2 kuni 3. juunini 2004 ette, et kollektiivse esindamise organisatsioonid ei või liikmena aktsepteerida ühtki mõne muu kollektiivse esindamise organisatsiooni liiget või isikut riigist, milles teine kollektiivse esindamise organisatsioon tegutseb, välja arvatud teatud tingimustel (vaidlustatud otsuse põhjendused 18–21 ja 27). Ei saa välistada, et mõnedes vastastikuse esindamise lepingutes on endiselt see klausel alles (vaidlustatud otsuse põhjendused 35, 125 ja 260).

13      Esiteks ainuõiguste ja nende territoriaalse ulatuse osas nähti tüüplepingu artikli 1 lõigetes 1 ja 2 kuni 1996. aasta maini ette, et üks kollektiivse esindamise organisatsioon annab teisele vastastikku territooriumidel, kus viimane tegutseb, ainuõiguse anda mis tahes avalikuks esitamiseks vajalikke volitusi (edaspidi „ainuõiguse klausel”). Teiseks näeb tüüplepingu artikli 6 lõige 1 ette, et kollektiivse esindamise organisatsioonid määratleks vastavad tegutsemise territooriumid, jättes selle kohta täpsustused tegemata. Sama artikli lõige 2 sätestab, et iga kollektiivse esindamise organisatsioon peab hoiduma igasugusest sekkumisest teise kollektiivse esindamise organisatsiooni territooriumil, kus viimane teostab talle antud volitusi (edaspidi „mittesekkumise klausel”) (vaidlustatud otsuse põhjendused 22–25).

14      Kollektiivse esindamise organisatsioonidel tuli tüüplepingu artikli 6 lõiget 1 rakendades kehtestada territoriaalsed piirangud viisil, mis piiraks asjaomase organisatsiooni antud litsentside geograafilise ulatuse, teatud minimaalsete eranditega, selle EMP riigi territooriumiga, kus ta asub (edaspidi „siseriiklikud territoriaalsed piirangud”) (vaidlustatud otsuse põhjendus 38).

15      Asjaolud, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid haldusmenetluses esitasid, ei võimaldanud komisjonil veendunult järeldada esiteks, et 17 neist organisatsioonidest olid ainuõiguse klausli tegelikult ja täielikult vastastikuse esindamise lepingutest kõrvaldanud, ja teiseks, et kõik kollektiivse esindamise organisatsioonid olid mittesekkumise klausli tegelikult ja täielikult neist lepingutest välja jätnud (vaidlustatud otsuse põhjendused 37 ja 40).

C –  Asjaomased turud

16      Tüüplepingus viidatud autoriõiguste ühishaldamine hõlmas kolme järgmist kaubaturgu: esiteks autoriõiguse haldusteenuste osutamine õiguse omajatele, teiseks autoriõiguse haldusteenuste osutamine teistele kollektiivse esindamise organisatsioonidele ja kolmandaks avaliku esitamise õiguste litsentsimine kasutajatele satelliitlevi, kaabellevi ja interneti teel edastamiseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 49).

17      Geograafiliselt on esimene turg riigisisene, kuid liikmesuse piirangute puudumisel võiks see olla laiem (vaidlustatud otsuse põhjendused 58 ja 59).

18      Teisel turul on aga omakorda nii riigisisene aspekt kui ka piiriülesed elemendid. Kuna interneti kaudu toimuv edastustegevus ei ole piiratud ühe EMP riigiga, on selle sektori ettevõtjatel vaja mitmel territooriumil kehtivat litsentsi, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid võivad vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvate piirangute puudumisel väljastada. Sarnaselt võiks satelliitedastuse ja kaabeltaasedastuse puhul iga kollektiivse esindamise organisatsioon, kes tegutseb satelliidi levialas, anda kogu seda leviala hõlmavaid litsentse (vaidlustatud otsuse põhjendused 60–62).

19      Lõpuks, olgugi et kolmanda turu ulatust on ajalooliselt peetud kohapealse kontrolli vajaduse tõttu riigisiseseks, ei ole see tingimata nii interneti, satelliidi ja kaabellevivõrgu teel edastamise puhul, kuna neis valdkondades on võimalik kaugjärelevalve (vaidlustatud otsuse põhjendused 63 ja 64).

D –  EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 kohaldamine

1.     Liikmesuse, ainuõiguse ja mittesekkumise klauslid

20      Käesoleva kohtuasja raames kujutab esiteks liikmesuse klausel endast EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 rikkumist (vaidlustatud otsuse põhjendused 123–137).

21      Teiseks ilmnes ainuõiguse klausli ja mittesekkumise klausli uurimisel, et ainuõiguse klausli tõttu suletakse ainuõigust omavate kollektiivse esindamise organisatsioonide siseriiklik turg, kuna ükski kollektiivse esindamise organisatsioon ei saa anda litsentse teise kollektiivse esindamise organisatsiooni siseriiklikul territooriumil. Komisjoni sõnul on välistatud isegi võimalus, et kollektiivse esindamise organisatsioon annaks kasutajale otse litsentsi üksnes tema enda repertuaari kasutamiseks teise kollektiivse esindamise organisatsiooni siseriiklikul territooriumil (edaspidi „otsene litsents”).

22      Mittesekkumise klausli osas meenutab komisjon, et vastuväidetes tõdes ta sisuliselt, et see tugevdab ainuõiguse klauslit. Olles saanud teatud kollektiivse esindamise organisatsioonidelt märkused, mille kohaselt ei takista mittesekkumise klausel otseste litsentside andmist, ja võttes arvesse asjaolu, et teatud vastastikuse esindamise lepinguid oli selle klausli tühistamiseks muudetud, otsustas komisjon tüüplepingu seda tingimust mitte käsitleda (vaidlustatud otsuse põhjendused 138–152).

2.     Siseriiklikke territoriaalseid piiranguid puudutav kooskõlastatud tegevus

23      Komisjoni sõnul tulenevad siseriiklikud territoriaalsed piirangud kooskõlastatud tegevusest, mis piirab konkurentsi (vaidlustatud otsuse põhjendused 154 ja 155).

24      Nimelt ei saa siseriiklikke territoriaalseid piiranguid selgitada pelgalt autonoomse tegevusega, mida juhivad turujõud. Nii asendasid kollektiivse esindamise organisatsioonid konkurentsiriskid omavahelise koostööga, selleks et teatud määral tagada, et teised kollektiivse esindamise organisatsioonid neid piiranguid vastastikku mitte üksnes ei aktsepteeriks, vaid ka neid kõikides vastastikuse esindamise lepingutes rakendaks (vaidlustatud otsuse põhjendused 156 ja 157).

25      See kindlus tuleneb kollektiivse esindamise organisatsioonide vastastikusest sõltuvusest, mis esineb eriti offline-rakenduste valdkonnas, mis nõuab kohalike kontrollivõrgustike olemasolu. Õiguste litsentsimisel ja kasutustasude kogumisel välismaal sõltub iga kollektiivse esindamise organisatsioon teistest kollektiivse esindamise organisatsioonidest ja riskib seega vastumeetmete kohaldamisega juhul, kui ta ei soovi online-õiguste valdkonnas järgida turu ajaloolist jagunemist (vaidlustatud otsuse põhjendus 157).

26      Komisjoni sõnul nähtub kooskõlastatud tegevuse olemasolu teatud hulgast asjaoludest.

27      Esiteks rõhutab komisjon, et kollektiivse esindamise organisatsioonid arutasid oma tüüplepingute standardimist hageja tegevuse raames (vaidlustatud otsuse põhjendus 158).

28      Teiseks, mis puudutab Santiago (Tšiili) kokkulepet, millest kollektiivse esindamise organisatsioonid teatasid komisjonile eesmärgiga kohaldada EÜ artikli 81 lõikes 3 sätestatud erandit, siis sellest kokkuleppest nähtub, et vastastikuse esindamise lepingutes ette nähtud volituste territoriaalse ulatuse küsimus, eriti uute kasutusviiside puhul, oli olnud kollektiivse esindamise organisatsioonide mitmepoolsete arutelude teemaks. Seda lepingut, mille alusel kollektiivse esindamise organisatsioonid kohustusid andma ülemaailmseid litsentse, kuid üksnes nende siseriiklikul territooriumil asuvatele kasutajatele, ei pikendatud pärast selle lõppemist 2004. aasta lõpus, kui komisjon oli esitanud kollektiivse esindamise organisatsioonidele vastuväited menetluse raames, milles sooviti kohaldada eespool viidatud erandit (edaspidi „Santiago vastuväited”), mis tõi aga kaasa tagasipöördumise siseriiklike territoriaalsete piirangute juurde. Vaidlustatud otsuses tõdeb komisjon, et Santiago kokkuleppest loobumine annab tunnistust sellest, et kollektiivse esindamise organisatsioonid kooskõlastasid oma tegevust seoses interneti-kasutuse litsentside ulatusega (vaidlustatud otsuse põhjendused 158 ja 169).

29      Kolmandaks tuleb siseriiklikke territoriaalseid piiranguid puudutavate tegevuste paralleelsust hinnata varasema olukorra kontekstis, mil vastastikuse esindamise lepingud sisaldasid ainuõiguse kontekstis. Asjaolu, et pärast ainuõiguse klausli kaotamist ei järgnenud neid piiranguid puudutavas tegevuses mitte mingit muutust, viitab kooskõlastatud tegevusele. Selles osas on vaidlustatud otsuses siiski mööndud, et nii ei ole see juhul, kui esinevad muud põhjused, mis näitavad, et turu jaotamine on isikliku tegevuse tulemus (vaidlustatud otsuse põhjendus 170).

30      Selliste põhjuste esinemise kohta antud asjas märgib komisjon esiteks – mööndes samas, et autoriõigus ja selle kaitse ulatus määratletakse siseriiklike õigusaktidega –, et see asjaolu ei tähenda, et litsentse mingis konkreetses riigis tohib välja anda vaid siseriiklik kollektiivse esindamise organisatsioon. Selle seisukoha põhjendamiseks tugineb komisjon Santiago kokkuleppele (vaidlustatud otsuse põhjendused 159 ja 160).

31      Teiseks ei ole komisjon nõus sellega, et valdkonna õiguslik raamistik, eelkõige nõukogu 27. septembri 1993. aasta direktiiv 93/83/EMÜ teatavate satelliitlevile ja kaabli kaudu taasedastamisele kohaldatavaid autoriõigusi ja sellega kaasnevaid õigusi käsitlevate eeskirjade kooskõlastamise kohta (EÜT L 248, lk 15; ELT eriväljaanne 17/01, lk 134), annab õiguse kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuseks seoses satelliidi kaudu edastamisega. Nimelt määrab mainitud direktiiv kindlaks vaid kohaldatava õiguse autoriõigusega teoste satelliidi kaudu kasutamise korral, st selle EMP riigi õiguse, kus programmi sisaldavad signaalid sisestatakse katkematusse sideahelasse satelliidi ja satelliidi maajaama vahel.

32      Direktiiv 93/83 ei näe aga ette, et autoriõiguste seda liiki kasutamiseks vajalikke litsentse võib anda üksnes selles EMP riigis asuv kollektiivse esindamise organisatsioon. Pealegi, kuna see direktiiv sätestab, et edastamise akt tuleb lugeda toimunuks üksnes nimetatud riigis, on kasutajatel litsentsi vaja ainult selle riigi jaoks. Seega tõi direktiiv 93/83 kaasa kehtetuse Sydney (Austraalia) lepingu puhul, mille alusel lisasid kollektiivse esindamise organisatsioonid 1987. aastal tüüplepingusse tingimuse, et kogu satelliidi leviala hõlmava litsentsi võib välja anda see kollektiivse esindamise organisatsioon, mis asub programme sisaldavate signaalide satelliidi üleslüli pakkumise riigis, olles eelnevalt vajadusel konsulteerinud teiste kollektiivse esindamise organisatsioonidega või saanud neilt nõusoleku (vaidlustatud otsuse põhjendused 163–165).

33      Kolmandaks märgib komisjon, et kollektiivse esindamise organisatsioonid on tõhususe, halduskulude ja oma repertuaaride poolest märkimisväärselt erinevad. Seega võivad nad olla huvitatud loa andmisest väga heade tulemustega kollektiivse esindamise organisatsioonile, kes annaks välja kasutamise litsentsi suurema territooriumi jaoks kui tema enda territoorium, või mõnes piirkonnas loa andmisest rohkem kui ühele kollektiivse esindamise organisatsioonile, et suurendada litsentsimise ulatust ja seeläbi ka autorite tasusid (vaidlustatud otsuse põhjendused 167 ja 168).

34      Neljandaks toob komisjon välja, et kuna vaidlustatud otsus puudutab üksnes autoriõigusega kaitstud teoste legaalset kasutamist (põhjendus 11), ei selgita kohapealse järelevalve vajadus siseriiklikke territoriaalseid piiranguid. Interneti, satelliidi ja kaabellevivõrgu kaudu taasedastamise puhul on tehnilisi lahendusi, mis võimaldavad litsentsi saajat kontrollida isegi siis, kui kasutamine toimub väljaspool kollektiivse esindamise organisatsiooni territooriumi või kui litsentsi saaja asub väljaspool kollektiivse esindamise organisatsiooni territooriumi. Kollektiivse esindamise organisatsioonid on juba välja töötanud litsentsimise tava, nagu nähtub eelkõige otseste litsentside andmisest, mis näitab nende suutlikkust kontrollida kasutamist ja kasutajaid väljaspool nende siseriiklikku territooriumi. Lisaks sellele ei rajane praegune süsteem litsentsi saajaga geograafiliselt lähedase piirkonna põhimõttel, kuna loa territoriaalne piirang tähendab seda, et iga kollektiivse esindamise organisatsioon annab õiguste kasutamiseks litsentse vaid oma territooriumil, olenemata litsentsi saaja residentsusest (vaidlustatud otsuse põhjendused 171–174).

35      Lisaks täpsustab komisjon igat esitamise liiki, millele viitavad vaidlustatud otsuse põhjendused 186–199. Eelkõige seoses internetiga viitab komisjon samaaegse edastamise lepingule, mille suhtes kohaldati erandit vastavalt komisjoni 8. oktoobri 2002. aasta otsusele 2003/300/EÜ EÜ […] artiklis 81 ja EMP lepingu artiklis 53 sätestatud menetluses (juhtum COMP/C2/38.014 – IFPI samaaegsete ülekannete kohta [Simulcast]) (EÜT 2003 L 107, lk 58). See leping lubas ringhäälinguorganisatsioonidel, kelle signaalid pärinesid EMP‑st, pöörduda mitmes piirkonnas kehtiva, mitmesuguse repertuaari samaaegse edastamise litsentsi saamiseks mis tahes EMP‑s tegutseva kollektiivse esindamise organisatsiooni poole, kes on selle lepingu osaline (raadio- ja telejaamade poolt interneti kaudu nende raadio- ja telesignaali ülekannetes sisalduvate helisalvestiste samaaegne edastamine). Sama kehtib ka ühe teise lepingu, nimelt Webcasting lepingu kohta (vaidlustatud otsuse põhjendus 191).

36      Lisaks viitab komisjon Põhjamaade ja Balti riikide koostöömudelile (edaspidi „NBC”), mis võimaldab kasutajal saada üheainsa mitut piirkonda hõlmava online-litsentsi, mis katab taasedastamis- ja esitusõigused Taanis, Eestis, Lätis, Leedus, Soomes, Rootsis, Islandil ja Norras (vaidlustatud otsuse põhjendus 179).

37      Komisjon mainib muu hulgas asjaolu, et Saksamaa ja Ühendkuningriigi kollektiivse esindamise organisatsioonid Gesellschaft für musikalische Aufführungs- und mecanische Vervielfältigungsrechte (GEMA) ja Performing Right Society Limited (PRS) asutasid 2006. aasta jaanuaris ühisettevõtte Celas, mis tegutseb üleeuroopalise koondsüsteemina, et litsentsida online-süsteemi ja mobiilside kaudu edastatava angloameerika repertuaari õigusi, mis kuuluvad teatud kirjastajale (vaidlustatud otsuse põhjendus 193).

38      Nende lepingute olemasolu näitab, et kohapealne esindatus ei ole vajalik (vaidlustatud otsuse põhjendus 190). Selles osas märgib komisjon, et kui ilma kohapealse esindatuseta teostatud kontrollimisel tuvastatakse rikkumisi, mille puhul tuleks pöörduda kohtusse või kui kohapeal tuleb läbi viia audit, siis on võimalik, et kollektiivse esindamise organisatsioon, kes on andnud litsentsi, mis kehtib tema asukohaliikmesriigi territooriumist erineval territooriumil, usaldab need ülesanded teisele, kohapeal esindatud isikule, nagu näiteks kohalik kollektiivse esindamise organisatsioon, kellel on asjaomase riigi õigussüsteemist vajalikud teadmised (vaidlustatud otsuse põhjendused 177 ja 178).

39      Olles esitanud need asjaolud eesmärgiga tõendada, et vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvaid siseriiklikke territoriaalseid piiranguid saab selgitada vaid kooskõlastatud tegevuse olemasoluga, möönab komisjon, et teatud tingimustel võib otsus litsentsimisõigust mitte anda väljaspool kollektiivse esindamise organisatsiooni asukohaterritooriumi tuleneda sellest, et teisel kollektiivse esindamise organisatsioonil puudub tõhusa järelevalve ja kontrolli tagamiseks tehniline suutlikkus, või sellest, et Euroopa Majanduspiirkonna riigi õigussüsteem seab tingimusi, mille puhul siseriiklik organisatsioon loetakse tavaliselt eelisvalikuks, mis on tingitud näiteks sellest, et sellisel organisatsioonil võib olla eristaatus kohtuvaidluse korral siseriiklikus kohtus. Nende tegurite kaalumisest tulenev territoriaalne piiritlemine ei ole üldjuhul käsitletav konkurentsi piirava kooskõlastatud tegevusena. Samas ei saa nende teguritega põhjendada siseriiklike territoriaalsete piirangute süstemaatilist kehtestamist kõikides vastastikuse esindamise lepingutes (vaidlustatud otsuse põhjendused 182 ja 183).

40      Olles seega jõudnud järeldusele, et kollektiivse esindamise organisatsioonide tegutsemine kujutas endast kooskõlastatud tegevust, uuris komisjon küsimust, kas see tegevus piiras konkurentsi. Komisjon leidis, et see oli nii, sest mainitud tegevus tagas selle, et iga kollektiivse esindamise organisatsioon on ainuke, kellel on õigus anda kasutajatele mitut repertuaari hõlmavaid litsentse asukohariigis EMP‑s (vaidlustatud otsuse põhjendused 207–209).

41      Selle tulemusena saab iga kollektiivse esindamise organisatsioon õiguste haldamise eest küsida haldustasu ja välja anda litsentsi, ilma et teised kollektiivse esindamise organisatsioonid haldustasudele konkurentsisurvet avaldaksid. See konkurentsi puudumine võib kahjustada isegi autoreid, kelle tulu võib varieeruda vastavalt organisatsioonile, kes nende õigusi haldab (vaidlustatud otsuse põhjendused 134 ja 210).

42      Vastuseks argumendile, mille esitasid teatud kollektiivse esindamise organisatsioonid vastuväidetele vastamiseks ja mille kohaselt tooks kollektiivse esindamise organisatsioonide vaheline konkureerimine õiguse omajate tulude vähenemise kaudu kaasa tasandamise, kinnitas komisjon, viidates otsusele 2003/300, et EÜ artikli 81 lõige 3 võimaldab luua tariifimehhanismi, mis suudaks piirata litsentsi hinna konkurentsi halduskuludega, mõjutamata õiguse omajate hüvitisi. Igal juhul võiks volitust andev kollektiivse esindamise organisatsioon teiste kollektiivse esindamise organisatsioonide suhtes, kes välismaal litsentse annavad, kindlaks määrata vaid oma repertuaari tulude taseme. Nii saaks ta oma repertuaari eest tagatud hulgihinna ja sellele repertuaarile litsentse andvad kollektiivse esindamise organisatsioonid konkureeriks seega marginaali pärast, mis sellele hulgihinnale lisatakse (vaidlustatud otsuse põhjendused 217–219).

43      Selles osas toob komisjon esile asjaolu, et hinnakujundussüsteemi muutmine õhutaks kollektiivse esindamise organisatsioone omavahel konkureerima. Praegune turutrend kinnitab, et õiguse omajate ning samuti kollektiivse esindamise organisatsioonide jaoks võib tegemist olla tõhusa strateegiaga, et anda oma õigusi mitmele konkureerivale kollektiivse esindamise organisatsioonile. Üks grupp kirjastajaid on teatanud, et nad kavatsevad määrata mitu kollektiivse esindamise organisatsiooni, kellel on õigus kasutajatele anda üle-euroopalisi litsentse oma angloameerika repertuaari mehaanilise taasesitamise õiguste online-kasutuseks (vaidlustatud otsuse põhjendus 220).

44      Lisaks sellele on vaidlustatud otsuses mainitud ka komisjoni 4. oktoobri 2006. aasta otsust K(2006) 4350 EÜ […] artiklile 81 ja EMP lepingu artiklile 53 vastava menetluse kohta (Juhtum COMP/C2/38.681 – Cannes’i pikendamiskokkulepe) (ELT 2007, L 296, lk 27), mis puudutab mehaanilisi õigusi käsitlevaid litsentse ja millega määrati siduvad kohustused mehhanismi loomiseks, mis võimaldab anda mitut piirkonda hõlmavaid litsentse tagatisega, et õiguse omajate sissetulekud ei ole ohus (tänu kõikide kollektiivse esindamise organisatsioonide vahel kokku lepitud kindlale ühtlustatud hinnale), kuid võimalusega teatavaks hinnakonkurentsiks, andes kollektiivse esindamise organisatsioonidele võimaluse pakkuda plaadifirmadele maksimaalset hinnaalandust, mis on piiratud halduskuludega (vaidlustatud otsuse põhjendus 82).

E –  Resolutsioon

45      Lähtudes eelkõige nendest kaalutlustest ja olles tuvastanud, et kõnealused kahepoolsed lepingud mõjutasid liikmesriikidevahelist kaubandust ning et EÜ artikli 81 lõike 3 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 3 kohaldamise tingimused ei ole täidetud, otsustas komisjon trahvi määramata järgmist:

„Artikkel 1

Järgmised [24] ettevõtja[t] on rikkunud [EÜ] artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53, kasutades vastastikuse esindamise lepingutes liikmesuse piiranguid, mis olid sätestatud […] tüüplepingu […] artikli 11 […] lõikes [2], või kohaldades liikmesuse piiranguid de facto:

[…]

Artikkel 2

Järgmised 17 ettevõtjat on rikkunud [EÜ] artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53, nähes vastastikuse esindamise lepingutes ette […] tüüplepingu artikli 1 […] lõi[get]es [1 ja 2] sätestatud ainuõiguse:

[…]

Artikkel 3

Järgmised [24] ettevõtja[t] on rikkunud [EÜ] artiklit 81 ja EMP lepingu artiklit 53, kooskõlastades territoriaalset piiritlemist viisil, mis piirab litsentsi kollektiivse esindamise organisatsiooni oma territooriumiga:

[…]

Artikkel 4

1.      Artiklites 1 ja 2 loetletud ettevõtjad peavad viivitamata lõpetama nimetatud artiklites osutatud rikkumised, kui nad ei ole seda juba teinud, ning teavitama komisjoni kõikidest meetmetest, mida nad on selleks võtnud.

2.      Artiklis 3 loetletud ettevõtjad peavad 120 päeva jooksul pärast käesoleva otsuse teatavakstegemise kuupäeva lõpetama nimetatud artiklis osutatud rikkumise ja teavitama komisjoni selle ajavahemiku jooksul kõikidest meetmetest, mida nad on selleks võtnud.

Eelkõige peavad artiklis 3 nimetatud ettevõtjad teiste artiklis 3 nimetatud ettevõtjatega sõlmitud iga vastastikuse esindamise lepingu puhul uuesti läbi rääkima lubade territoriaalse piiritlemise satelliidi ja kaabli kaudu taasedastamise ja [i]nterneti-kasutuse jaoks ning edastama komisjonile muudetud lepingute koopiad.

3.      Käesoleva otsuse adressaadid peavad hoiduma igasugusest artiklites 1–3 kirjeldatud tegevuse või käitumise kordamisest ja igasugusest tegevusest või käitumisest, millel on sama või sarnane eesmärk või mõju.

[…]”.

 Menetlus ja poolte nõuded

46      Hageja esitas 3. oktoobril 2008 Üldkohtu kantseleisse hagiavalduse, milles ta palub vaidlustatud otsus osaliselt tühistada.

47      European Broadcasting Union (EBU), kes on suurimate kasutajate hulka kuuluv tele- ja raadioringhäälingu assotsiatsioon, esitas taotluse astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks. Vastavalt Üldkohtu kodukorra artikli 116 lõikele 1 tehti menetlusse astumise taotlus pooltele teatavaks ja nad ei esitanud sellele vastuväiteid.

48      Komisjon esitas 30. jaanuaril 2009 Üldkohtule kodukorra artikli 114 kohaselt eraldi dokumendina käesoleva hagi vastuvõetamatuse vastuväite. 25. veebruaril 2009 palus komisjon luba lisada toimikusse hageja 16. veebruari 2009. aasta kiri, millega viimane oli vastanud informatsiooninõudele, mille komisjoni oli talle saatnud 30. jaanuaril 2009 määruse nr 1/2003 artikli 18 lõike 2 alusel (edaspidi „30. jaanuari 2009. aasta informatsiooninõue”). 12. märtsil 2009 andis Üldkohtu seitsmenda koja esimees selleks loa.

49      Hageja esitas kirjalikud märkused nii vastuvõetamatuse vastuväite kui ka 16. veebruari 2009. aasta kirja kohta ettenähtud tähtaja jooksul.

50      Üldkohtu seitsmenda koja esimees andis 2. juuni 2009. aasta määrusega EBU menetlusse astumise loa.

51      EBU esitas 13. augustil 2009 oma menetlusse astuja seisukohad, mis piirdusid vastuvõetamatuse küsimusega ja mille kohta pooled esitasid määratud tähtaja jooksul kirjalikud märkused.

52      Üldkohtu (seitsmes koda) 22. oktoobri 2009. aasta määrusega liideti vastuvõetamatuse vastuväide põhiküsimusega.

53      Kirjalik menetlus, mis hõlmas lisaks kostja vastusele menetlusse astuja seisukohti põhiküsimuses, repliiki, vasturepliiki ja poolte märkusi mainitud menetlusse astuja seisukohtade kohta, lõpetati 29. aprillil 2010.

54      Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti, määrati ettekandja‑kohtunik kuuendasse kotta koja esimeheks ning seetõttu anti käesolev kohtuasi lahendamiseks kuuendale kojale.

55      Ettekandja‑kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kuues koda) alustada suulist menetlust ja palus kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel vastata reale küsimustele. Seda palvet järgisid vaid põhivaidluse pooled.

56      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 19. oktoobri 2011. aasta kohtuistungil.

57      Kuna ettekandja‑kohtunikul esines takistus käesoleva asja arutamisel osalemiseks, andis Üldkohtu president kohtuasja teisele ettekandja-kohtunikule ja määras kuuenda koja koosseisu täiendamiseks vajaliku kohtuniku vastavalt kodukorra artikli 32 lõikele 3.

58      Üldkohus (kuues koda) oma uues koosseisus avas 11. jaanuari 2012. aasta määrusega uuesti suulise menetluse ning pooltele anti teada, et nad kuulatakse ära uuel kohtuistungil.

59      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati uuesti ära 4. juuni 2012. aasta kohtuistungil.

60      Seejärel otsustas kuuenda koja esimees suulise menetluse lõpetada.

61      Hageja ja EBU paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 3;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt;

62      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

A –  Komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide

63      Kuna hageja ei ole vaidlustatud otsuse adressaat, tuleb kontrollida, kas see otsus ning eelkõige selle artikkel 3, millele hageja tühistamisnõue on suunatud, puudutab teda otseselt ja isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.

64      Komisjon märgib, et hageja ei ole vaidlustatud otsuse adressaat põhjusel, et vaidlustatud otsuse artiklis 3 viidatud kooskõlastatud tegevuse osas puudusid piisavad tõendid järeldamaks, et tal oli rikkumisega seoses iseseisev roll ning ta käitus erinevalt oma liikmetest, kollektiivse esindamise organisatsioonidest. Kuna hagejat ei peetud vaidlustatud otsuses tuvastatud kooskõlastatud tegevuse eest vastutavaks, ei puuduta komisjoni sõnul see otsus teda otseselt ja isiklikult.

65      Mis puudutab konkreetsemalt küsimust, kas vaidlustatud otsus puudutab hagejat otseselt, siis väidab komisjon, et mingit jaatavat vastust ei tulene asjaolust, et see otsus kujutab endast sekkumist tema kui oma liikmete aitaja rolli. Nimelt, esiteks ei mõjuta vaidlustatud otsus kuidagi tüüplepingu sisu, ei sea kahtluse alla vastastikuse esindamise lepingute olemasolu ega võimalust, et hageja korraldab kohtumisi, mille raames kollektiivse esindamise organisatsioonid arutavad teatud teemasid; teiseks ei ole vastastikuse esindamise lepingute muutmine selle otsuse vahetu tagajärg, kuna kollektiivse esindamise organisatsioonidel on kaalutlusõigus viiside suhtes, kuidas nad komisjoni tuvastatud kooskõlastatud tegevuse lõpetavad. Seega leiab komisjon, et käesoleva juhtumi asjaolud ei ole võrreldavad nendega, mis leidsid aset juhtumis, milles tehti Euroopa Kohtu 5. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑386/96 P: Dreyfus vs. komisjon (EKL 1998, lk I‑2309), milles hageja loeti vaidlusaluse aktiga otseselt puudutatuks eelkõige seetõttu, et selle akti adressaatidel ei olnud selle rakendamisel sellist õigust.

66      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab otsese puutumusega seonduva hagi vastuvõetavuse tingimus esiteks seda, et vaidlusalune meede avaldaks otsest mõju hageja õiguslikule olukorrale, ja teiseks seda, et see ei jätaks meedet rakendama kohustatud adressaatidele mingit kaalutlusõigust, kuna akti rakendamine on puhtautomaatne ja tuleneb vaid liidu õigusnormidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (Euroopa Kohtu 29. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑486/01 P: Front national vs. parlament, EKL 2004, lk I‑6289, punkt 34, ja 10. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑445/07 P ja C‑455/07 P: komisjon vs. Ente per le Ville Vesuviane ja Ente per le Ville Vesuviane vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7993, punkt 45).

67      Selles osas tuleneb vaidlustatud otsuse artikli 4 lõike 2 teisest lõigust otseselt, et kollektiivse esindamise organisatsioonid peavad nende vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvate volituste territoriaalse ulatuse üle vaatama ja seda tuleb teha kahepoolselt ehk väljaspool hageja korraldatud tegevuste raamistikku. Järelikult ei ole läbirääkimiste kahepoolse laadi osas kollektiivse esindamise organisatsioonidel mingit kaalutlusõigust.

68      Lisaks sellele väitis komisjon vaidlustatud otsuses, et vastastikuste volituste territoriaalse piiritlemise küsimust arutati kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelistel mitmepoolsetel aruteludel hageja tegevuse raames. Seega ei saa komisjon hagi vastuvõetavuse kontrollimise staadiumis väita, et vaidlustatud otsus ei mõjuta hagejat otseselt.

69      Seda järeldust ei kõiguta komisjoni argument, mille kohaselt kinnitab vastus 30. jaanuari 2009. aasta informatsiooninõudele, et vaidlustatud otsus ei puuduta hagejat otseselt põhjusel, et selles osas möönis ka hageja ise, et tal ei ole kohustust võtta artiklist 3 tulenevalt mingeid meetmeid.

70      Veidi aega pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist (16. juuli 2008) ehk 26. augustil 2008 toimunud ning vastuvõetamatuse vastuväite peale esitatud hageja märkustele lisatud hageja juhatuse koosoleku protokollist nähtub, et selles osas tõdeti, et tüüplepingu territooriume käsitlevaid sätteid ei tule muuta („The Board unanimously agreed that the territorial provisions of the CISAC Model contract should be left intact”).

71      Kui komisjoni oli teavitatud selle koosoleku protokolli eelnõu sisust, edastas ta hagejale 30. jaanuari 2009. aasta informatsiooninõude, milles ta palus eelkõige:

–        esitada mainitud koosoleku protokolli lõplik versioon;

–        selgitada eelmises punktis välja toodud protokolli lause tähendust;

–        esitada hageja juhatuse kõikide koosolekute, mis toimusid 2008. augusti ja 2009. aasta jaanuari vahel, esialgsed ja lõplikud protokollid koos kogu kirjavahetusega, mida nende kohtumistega seoses peeti kollektiivse esindamise organisatsioonidega;

–        esitada kogu kirjavahetus, kõik arutelude protokollid ja mis tahes muud dokumendid, mida hageja on kollektiivse esindamise organisatsioonidega vahetanud seoses vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvate volituste territoriaalsete piirangutega.

72      Ilmselgelt näitavad need asjaolud, et komisjoni arvates on tegevused, milles hageja osaleb ja mida ta isegi juhib, asjakohased hindamaks, kas kollektiivse esindamise organisatsioonid on vaidlustatud otsust täitmas, lõpetades selle artiklis 3 tuvastatud rikkumise ja vältides analoogse käitumise kordumist tulevikus.

73      Isikliku puutumuse osas tuleb märkida, et nagu väidab hageja, mõjutab vaidlustatud otsus tema kui kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelise koostöö hõlbustaja rolli, täpsemalt tema rolli vahendajana erinevate kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelistel läbirääkimistel, mis puudutavad mitut piirkonda hõlmavate litsentside andmisega seonduvaid küsimusi.

74      Kohtupraktikast tuleneb, et üks hüpoteesidest, mille kohaselt vaidlustatud otsus puudutab isiklikult ettevõtjate ühendust, kes ei ole selle otsuse adressaat, tõusetub just siis, kui ettevõtjate ühendusel on endal põhjendatud huvi eelkõige seetõttu, et tema kui läbirääkija positsiooni mõjutab akt, mille tühistamist taotletakse (vt Üldkohtu 18. septembri 2006. aasta määrus kohtuasjas T‑350/03: Wirtschaftskammer Kärnten ja best connect Ampere Strompool vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

75      Hõlbustaja rolli, mille hageja on endale võtnud, kinnitab tema osalemine haldusmenetluses komisjonile olulise vastaspoolena, kes osales läbirääkimistel kohustuste üle, mis oleks võinud viia selleni, et komisjon ei oleks teinud otsust siseriiklikke territoriaalseid piiranguid puudutava rikkumise tuvastamise kohta.

76      Peale selle, kuigi asjaolu, et hageja oli vastuväidete adressaat, ei ole selline element, mis võimaldab järeldada, et vaidlustatud otsus puudutab teda isiklikult, kinnitab see siiski tõdemust, et ta oli haldusmenetlusega tihedalt seotud just tema hõlbustaja rolli tõttu kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelises koostöös.

77      Vastupidi komisjoni väidetule oli hageja haldusmenetluses iseäralikus olukorras, mis seisnes selgelt piiritletud ja vaidlustatud otsuse esemega lähedalt seotud läbirääkija positsiooni täitmises, asetades ta tegelikult olukorda, mis eristas teda kõikidest teistest isikutest. Vastavalt kohtupraktikale kinnitab see asjaolu seda, et vaidlustatud otsus puudutab hagejat isiklikult (vt selle kohta ja analoogia alusel Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1125, punktid 29 ja 30, ning 9. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑319/07 P: 3F vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑5963, punkt 87).

78      Sellest järeldub, et vastupidi komisjoni väidetule puudutab vaidlustatud otsuse resolutsioon koostoimes selle põhjendustega hageja tegevust otseselt ja isiklikult.

79      Eeltoodust tuleneb, et komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tuleb seega tagasi lükata.

B –  Põhiküsimus

80      Oma hagi põhjendamiseks esitab hageja sisuliselt kaks järgmist väidet:

–        esiteks EÜ artiklite 81 ja 253 rikkumine seoses sellega, et komisjon ei ole tõendanud kooskõlastatud tegevuse olemasolu siseriiklike territoriaalsete piirangute osas;

–        teise võimalusena EÜ artikli 81 rikkumine seoses sellega, et kooskõlastatud tegevus, isegi kui eeldada selle olemasolu, ei piiranud konkurentsi.

1.     Sissejuhatavad märkused

81      Sissejuhatuseks tuleb meenutada käesoleva kohtuasja konteksti teatud aspekte. Kõigepealt puudutab vaidlustatud otsus üksnes autoriõiguste kasutamist interneti, satelliidi ja kaabellevivõrgu kaudu taasedastamisel, mitte aga nende traditsioonilist, n‑ö offline kasutamist, samas kui tüüpleping ja vastastikuse esindamise lepingud hõlmavad kõiki kasutusviise.

82      Vaidlustatud otsuses viidatud autoriõiguste kasutusviiside jaoks ei ole kollektiivse esindamise organisatsioonid ja hageja kehtestanud ex nihilo uut haldamise süsteemi, mis erineks traditsiooniliste kasutusviiside jaoks ette nähtust. Samas tuleb möönda, et samm-sammult koos tehnilise arenguga on 1936. aastal traditsiooniliste kasutusviiside jaoks koostatud tüüplepingut kohandatud, eelkõige Sydney ja Santiago lepingute kaudu.

83      Komisjon ei kritiseeri tüüplepingu enda olemasolu ega sea kahtluse alla kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelise koostöö vajalikkust, kuid üksnes eeldusel, et sellega ei rikuta konkurentsieeskirju.

84      Vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvate siseriiklike territoriaalsete piirangute osas on komisjon vastuväiteid esitanud alles pärast uute tehnoloogiate tekkimist, mis lõid seega kollektiivse esindamise konteksti, milles kollektiivse esindamise organisatsioonid on uute tehnoloogiate järkjärgulisel arengul end leidnud. Vaidlustatud otsuses ei täpsustata hetke, millal need piirangud konkurentsiõiguse normidega vastuolus olevaks muutusid.

85      Lisaks ei vaidlusta komisjon isegi rakenduste osas, mis kasutavad uusi tehnoloogiaid, siseriiklikke territoriaalseid piiranguid kui selliseid, vaid üksnes asjaolu, et need esinevad kõigis vastastikuse esindamise lepingutes, mis tuleneb tingimata kooskõlastatud tegevusest.

86      Eelkõige neid asjaolusid arvestades tulebki käesolevat hagi analüüsida.

2.     Esimene väide, et komisjon rikkus EÜ artikleid 81 ja 253, kuna ta ei tõendanud kooskõlastatud tegevuse olemasolu siseriiklike territoriaalsete piirangute osas

87      Hageja, keda toetab EBU, väidab, et komisjon ei ole tõendanud kooskõlastatud tegevuse olemasolu seoses vaidlustatud otsuse artiklis 3 viidatud siseriiklike territoriaalsete piirangutega. Eelkõige väidab hageja, et komisjon piirdus üksnes märkimisega, et selles otsuses arvesse võetud autoriõiguste kasutusviiside osas ei tulene kollektiivse esindamise organisatsioonide paralleelne tegevus, mis seisneb asjaolus, et kõik vastastikuse esindamise lepingud sisaldavad siseriiklikke territoriaalseid piiranguid, tavapärastest konkurentsitingimustest. Paralleelne tegevus on aga põhjendatud muude asjaoludega kui kooskõlastamine.

88      Komisjon väidab vastu, et kõnealuse kooskõlastatud tegevuse olemasolu tuvastamiseks ei tuginenud ta üksnes kollektiivse esindamise organisatsioonide paralleelsele tegevusele, vaid ka muudele elementidele, näiteks:

–        kõnelused vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvate volituste ulatuse üle, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid pidasid hageja hallatavate tegevuste raames;

–        Santiago kokkulepe;

–        Sydney kokkulepe;

–        ajalooline seos ainuõiguse klausli ja siseriiklike territoriaalsete piirangute vahel.

89      Eelnevas punktis nimetatud elemendid on vaidlustatud otsuse põhjenduse 158 esimeses, teises ja neljandas taandes välja toodud kui kooskõlastatud tegevust kinnitavad kaalutlused. Üldkohtus viitas komisjon ka Sydney kokkuleppele, tõendamaks et kollektiivse esindamise organisatsioonid pidasid volituste territoriaalse ulatuse üle mitmepoolseid kõnelusi.

90      Komisjoni sõnul kujutavad eespool punktis 88 mainitud elemendid endast „dokumente” Üldkohtu 20. aprilli 1999. aasta otsuse liidetud kohtuasjades T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (nn PVC II kohtuotsus; EKL 1999, lk II‑931, punkt 727) tähenduses, võimaldades tal mitte uurida küsimust, kas kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse paralleelsust võivad selgitada muud põhjused kui kooskõlastatud tegevuse olemasolu.

91      Määruse nr 1/2003 artiklist 2 ja väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et konkurentsiõiguse valdkonnas on juhul, kui vaidlus käib rikkumise toimepanemise asetleidmise üle, komisjon kohustatud tõendama tuvastatud rikkumisi ja esitama just neid tõendeid, mis õiguslikult piisavalt tõendavad rikkumise tunnusteks olevate asjaolude esinemist (Euroopa Kohtu 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑8417, punkt 58, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 86; Üldkohtu 25. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑348/08: Aragonesas Industrias y Energía vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑7583, punkt 90).

92      Neil asjaoludel tuleb kohtu kahtluse korral otsustada ettevõtja kasuks, kes on rikkumise tuvastamise otsuse adressaat. Seega ei saa kohus järeldada, et komisjon on tõendanud rikkumise toimepanemist õiguslikult piisavalt, kui tal on selles küsimuses veel kahtlusi, eriti hagi puhul, milles nõutakse trahvi määrava otsuse tühistamist (Üldkohtu 27. septembri 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑44/02 OP, T‑54/02 OP, T‑56/02 OP, T‑60/02 OP ja T‑61/02 OP: Dresdner Bank jt vs. komisjon, EKL 2006, lk II‑3567, punkt 60, ja 5. oktoobri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑11/06: Romana Tabacchi vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑6681, punkt 129).

93      Nimelt tuleb arvesse võtta süütuse presumptsiooni põhimõtet, nagu see tuleneb muu hulgas 4. novembril 1950 Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikest 2 ning mis on üks neist põhiõigustest, mis Euroopa Kohtu praktika kohaselt kuulub liidu õiguse üldpõhimõtete hulka. Arvestades asjassepuutuvate rikkumiste laadi ning nendega kaasneda võivate karistuste laadi ja raskust, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punktid 149 ja 150, ning 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑235/92 P: Montecatini vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4539, punktid 175 ja 176; vt samuti eespool viidatud kohtuotsus Romana Tabacchi vs. komisjon, punkt 129).

94      See kohtupraktika, mis on kujundatud juhtumites, kus komisjon on määranud trahvi, on samuti kohaldatav sellises olukorras nagu käesolev, kus rikkumise tuvastamise otsus ei päädinud trahvi määramisega. Pealegi oli antud juhul vastuväidetes rikkumise tuvastamise eest ette nähtud trahv.

95      Lisaks tuleb arvesse võtta olulist kahju füüsilise või juriidilise isiku mainele, mis tekib asjaolu tõttu, et teda süüdistatakse konkurentsieeskirjade rikkumises (vt selle kohta EFTA Kohtu 18. aprilli 2012. aasta otsus kohtuasjas E‑15/10: Posten Norge vs. EFTA järelevalveamet, EFTA Court Report’is veel avaldamata, punkt 90).

96      Seega tuleb komisjonil esitada piisavalt täpseid ja üksteist toetavaid tõendeid, mille põhjal saab tuvastada, et rikkumine on toime pandud (eespool viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 62), ja mille põhjal tekib kindel veendumus, et süükspandud rikkumised kujutavad endast konkurentsipiiranguid EÜ artikli 81 lõike 1 tähenduses (Üldkohtu 21. jaanuari 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑185/96, T‑189/96 ja T‑190/96: Riviera Auto Service jt vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑93, punkt 47, ja eespool viidatud kohtuotsus Romana Tabacchi vs. komisjon, punkt 129)

97      Tuleb siiski rõhutada, et komisjoni iga esitatud tõend ei pea rikkumise iga elemendi puhul tingimata vastama nendele kriteeriumidele. Piisab, kui tõendite kogum, millele institutsioon tugineb, vastab tervikuna hinnatult sellele nõudele (eespool viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punkt 63, ja eespool viidatud kohtuotsus Romana Tabacchi vs. komisjon, punkt 130).

98      Nimelt, kuna keeld osaleda konkurentsivastastes tegevustes ja kokkulepetes ning sanktsioonid, mis rikkujatele võidakse määrata, on üldtuntud, siis on tavapärane, et selliseid toiminguid ja kokkuleppeid sisaldav tegevus toimub varjatult, et kohtumisi korraldatakse salaja ja enamasti kolmandas riigis ning et seonduvat dokumentatsiooni on võimalikult vähe. Isegi kui komisjon avastab ettevõtjatevahelist õigusvastast kontakti otseselt tõendavad dokumendid, nagu kohtumise protokoll, on need tavaliselt üksnes katkendlikud ja korrapäratud, mistõttu on sageli vaja teatud üksikasjad tuletamise teel taastada. Enamikul juhtudest tuleb konkurentsivastane tegevus või kokkulepe tuletada teatud hulgast kokkusattumustest ja kaudsetest tõenditest, mis koostoimes ning muu ühtse selgituse puudumisel võivad moodustada tõendi konkurentsieeskirjade rikkumise kohta (vt Euroopa Kohtu 1. juuli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑407/08 P: Knauf Gips vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑6375, punktid 48 ja 49 ning seal viidatud kohtupraktika).

99      Eespool viidatud PVC II kohtuotsuses, millele komisjon tugineb, jõudis Üldkohus lahenduseni, mis need põhimõtted tasakaalu seab. Nimelt kinnitas Üldkohus selles kohtuasjas, et kohtupraktika kohaselt, kui komisjoni arutluskäik põhineb oletusel, et kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid ei saa seletada muuga kui ettevõtjatevahelise kooskõlastatud tegevusega, siis piisab, kui hagejad toovad välja asjaolud, mis seavad komisjoni kindlaks tehtud faktid teistsugusesse valgusesse ja mis võimaldavad seega anda neile faktidele komisjoni omast erineva selgituse. Üldkohus täpsustas samas, et seda kohtupraktikat ei saa kohaldada juhul, kui tõendid ettevõtjatevahelise kooskõlastatud tegevuse kohta ei tulene pelgast käitumise paralleelsuse tuvastamisest turul, vaid tõenditest, mis kinnitavad, et kõnealused tegevused olid kooskõlastamise tagajärg. Neil asjaoludel ei pea hagejad mitte üksnes esitama komisjoni tuvastatud faktide kohta muud väidetavat selgitust, vaid vaidlustama tuvastatud faktide olemasolu komisjoni esitatud tõendeid arvestades (vt eespool viidatud PVC II kohtuotsus, punktid 725–728; vt samuti selle kohta Euroopa Kohtu 28. märtsi 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 29/83 ja 30/83: Compagnie royale asturienne des mines ja Rheinzink vs. komisjon, EKL 1984, lk 1679, punkt 16, ja 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1307, punktid 71 ja 126).

100    Käesolevas asjas väidab hageja põhimõtteliselt, et paralleelne tegevus ei tulene kooskõlastamisest, mille kohta ei ole vaidlustatud otsuses ühtegi tõendit esitatud, vaid et seda selgitavad muud tegurid. EBU väidab omalt poolt aga vastu, et just Santiago kokkulepet ja tüüplepingut võibki pidada tõendeiks kooskõlastatud tegevuse kohta.

101    Enne kui hinnata, kas paralleelset tegevust selgitavad muud põhjused kui kooskõlastamine, tuleb kontrollida, kas komisjon, nagu ta ise seda väidab, on tõendanud siseriiklike territoriaalsete piirangutega seonduvat rikkumist tõenditega, mis lähevad kaugemale kui pelk tõdemus paralleelsest tegevusest. Selle küsimuse analüüsimine eelneb muude kui kooskõlastust puudutavate selgituste põhjendatuse hindamisele, sest kui Üldkohus jõuab järeldusele, et komisjon on vaidlustatud otsuses sellised tõendid esitanud, ei muuda mainitud selgitused, isegi kui need on usutavad, asjaolu, et see rikkumine on tuvastatud. Lisaks tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsusel ei ole samasugust kaheetapilist struktuuri, nagu see, mida komisjon Üldkohtus esitas ja mille kohaselt esiteks on kooskõlastatud tegevus tõendatud dokumentidega eespool viidatud PVC II kohtuotsuse tähenduses ning teiseks ei ole neid dokumente ja nende väidetavat tõenduslikku väärtust arvestades paralleelse tegevuse muud selgitused selle tegevuse tõendamisel määravad.

102    Seega tuleb esimeses etapis selgeks teha, kas komisjon on tõendanud kooskõlastatud tegevuse olemasolu muude elementidega kui kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse paralleelsus ja mis on samastatavad „dokumentidega” eespool viidatud PVC II kohtuotsusest tuleneva kohtupraktika tähenduses, millele komisjon tugineb. Selles osas tuleb meenutada, et mainitud kohtuotsuses kõne all olnud kartellikokkuleppe aluse kindlaksmääramiseks tugines komisjon ühelt poolt planeerimisdokumentide sõnastusele, teabele, mida üks hagejatest talle adresseeritud teabenõudele vastates nende dokumentide kohta oli andnud ja nendes dokumentides kirjeldatud kavandatud tegevuste vahelisele otsesele seosele ning teiselt poolt turul tuvastatud tegevustele (eespool viidatud PVC II kohtuotsus, punkt 582).

103    Üldkohtu küsimusele 4. juuni 2012. aasta kohtuistungil vastates möönis komisjon, et tal ei ole selliseid tõendeid nagu e‑kirjad, kirjad või kohtumiste protokollid, mis käsitleks siseriiklikke territoriaalseid piiranguid. Seega on elementideks, mis võivad tõendada kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelist kooskõlastatud tegevust, need, mis on välja toodud eespool punktis 88, st kõnelused vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvate volituste ulatuse üle, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid pidasid hageja poolt hallatavate tegevuste raames, Santiago kokkulepe, Sydney kokkulepe ning ajalooline side ainuõiguse sätte ja siseriiklike territoriaalsete piirangute vahel.

104    Selles osas tuleb märkida, et konkreetselt siseriiklikke territoriaalseid piiranguid puudutavate dokumentaalsete tõendite puudumine on seda enam üllatav, et komisjon möönab, et mõned kollektiivse esindamise organisatsioonid soovisid siseriiklikest territoriaalsetest piirangutest loobuda. Seega soovisid need kollektiivse esindamise organisatsioonid komisjoniga koostööd teha, esitades talle kooskõlastatud tegevuse olemasolu kohta dokumentaalseid tõendeid. Arvestades asjaolu, et komisjon oli vastuväidetes väljendanud kavatsust määrata kõikidele vastuväidete adressaatidele trahv, oleksid huvitatud kollektiivse esindamise organisatsioonid saanud temaga koostööd teha, et vähendada trahvi määramise riski või vähemalt piirata selle summat. Lisaks oleksid need kollektiivse esindamise organisatsioonid saanud esitada komisjonile teavet, mis võimaldanuks tõendada, et teised kollektiivse esindamise organisatsioonid avaldasid neile survet, kohustades neid säilitama kooskõlastatult kindlaks määratud siseriiklikke territoriaalseid piiranguid, mida nad aga ei teinud.

105    Neil asjaoludel tuleb kontrollida komisjoni esitatud tõendusmaterjalide tõenduslikku väärtust.

a)     Nende elementide tõendusväärtus, mille komisjon esitas, et tõendada kooskõlastatud tegevust, tuginemata ainult kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse paralleelsusele

 Kõnelused vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvate volituste ulatuse üle, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid pidasid hageja hallatavate tegevuste raames

106    Kõneluste osas, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid pidasid hageja hallatavate tegevuste raames (eespool punkti 88 esimene taane), tuleb meenutada, et komisjon on ise rõhutanud, et vaidlustatud otsus ei keela kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelist vastastikust esindamist ega nende lepingutega antud volituste territoriaalset piiritlemist mis tahes viisil (vaidlustatud otsuse põhjendused 95 ja 259). Samamoodi ei heida komisjon kollektiivse esindamise organisatsioonidele ette, et nad hageja hallatavate tegevuste raames teatud määral koostööd teevad. See, mida komisjon kritiseerib, on kõikide kollektiivse esindamise organisatsioonide poolt territoriaalsete piirangute osas vastu võetud lähenemisviisi kooskõlastatud laad.

107    Pelk asjaolu, et kollektiivse esindamise organisatsioonid kohtusid hageja poolt hallatavate tegevuste raames ja et nende vahel esineb teatud koostöövorme, ei kujuta seega iseenesest viidet keelatud kooskõlastamisele. Nimelt, kui konkurentsiõiguse rikkumises süüdistatavate ettevõtjate vahel toimuvate kohtumiste kontekst näitab, et need kohtumised olid vajalikud käsitlemaks ühiselt küsimusi, mis ei puuduta mainitud õiguse rikkumisi, ei saa komisjon eeldada, et nende kohtumiste ese oli konkurentsivastaste tegevuste omavaheline kooskõlastamine (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Dresdner Bank jt vs. komisjon, punktid 105 ja 145). Selles osas tuleb märkida, et komisjon ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et hageja korraldatud kohtumistel oleks käsitletud siseriiklike territoriaalsete piirangutega seonduvat konkurentsipiirangut.

108    Lõpuks, mis puudutab konkreetsemalt tüüplepingu üle peetud kõnelusi, siis tuleb tõdeda, et see leping ei näe otseselt ette siseriiklikke territoriaalseid piiranguid, vaid piirdub üksnes soovitusega, et kollektiivse esindamise organisatsioonid määratleks vastastikuse esindamise lepingutega antavate volituste territoriaalse ulatuse.

 Santiago kokkulepe

109    Santiago kokkuleppe osas (eespool punkti 88 teine taane) tuleb meenutada, et see nägi ette, et seoses autoriõiguste kasutamisega internetis võis iga lepingu pooleks olnud kollektiivse esindamise organisatsioon saada kõiki territooriume ja kogu repertuaari puudutavaid litsentse (esimene osa), kuid üksnes kasutajatele, kes asusid majanduslikus mõttes selles EMP riigis, kus litsentsi andev kollektiivse esindamise organisatsioon oli asutatud (teine osa). Vastavalt nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruses nr 17 (esimene määrus [EÜ] artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta) (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) kehtestatud süsteemile teavitasid mõned kollektiivse esindamise organisatsioonid sellest lepingust komisjoni, et kohaldataks EÜ artikli 81 lõikes 3 sätestatud erandit. Komisjon ei olnud nõus tingimusega, mis takistas igal kollektiivse esindamise organisatsioonil anda litsentse temaga samas riigis mitteasuvatele kasutajatele ning esitas Santiago vastuväited. Seda silmas pidades ei uuendanud ükski kollektiivse esindamise organisatsioon Santiago kokkulepet pärast selle lõppemise tähtaega, milleks oli algselt kokku lepitud 2004. aasta lõpp. Seega, kui see kokkulepe oli lõppenud, muutusid vastastikuse esindamise lepingutes sisaldunud siseriiklikud territoriaalsed piirangud, mis olid isegi selle lepinguga kaetud perioodil jäänud kehtima muude kasutusviiside puhul kui internet, taas kõikide kollektiivse esindamise organisatsioonide vahel kohaldatavaks ka autoriõiguste kasutamise suhtes internetis, kuna Santiago kokkuleppe kohaselt vastastikuse esindamise lepingutesse lisatud erandit puudutav tingimus kaotas kehtivuse.

110    Nõustuda ei saa komisjoni väitega, mille kohaselt asjaolu, et kõik kollektiivse esindamise organisatsioonid naasid siseriiklike territoriaalsete piirangute juurde, kujutab endast tõendit kooskõlastatud tegevuse kohta. Nimelt, kuna puuduvad tõendid selle kohta, et kollektiivse esindamise organisatsioonid oleksid sel eesmärgil kooskõlastatult tegutsenud, ei näita see siseriiklike territoriaalsete piirangute juurde naasmine siseriiklike territoriaalsete piirangute kooskõlastamist, vaid seda võib pidada lihtsalt Santiago kokkuleppe – mis oli kaotanud oma huvi, sest komisjon ei olnud nõustunud selle kokkuleppe teise osaga – mittepikenemise automaatseks tagajärjeks. Asjaolu, et kollektiivse esindamise organisatsioonid naasid varem valitsenud olukorra juurde, ei tõenda iseenesest, et nad oleksid sel eesmärgil kooskõlastatult tegutsenud.

111    Tuleb märkida, et varem valitsenud olukorra juurde naasmist võib selgitada lihtsa asjaoluga, et kollektiivse esindamise organisatsioonid ei saanud uute tehnoloogiatega seonduvate autoriõiguste kasutuviiside osas omavahelist koostööd täielikult lõpetada seniks, kuni leitakse kahepoolselt või isegi mitmepoolselt, kuid konkurentsiõigusega kooskõlas olevad lahendused, mis erineksid Santiago kokkuleppes sisaldunutest.

112    Peale selle tuleb märkida, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses väitnud, et selle artiklis 3 viidatud rikkumine oleks alanud pärast Santiago kokkuleppe lõppemist, vaid ta tundub rikkumise alguskuupäeva täpsustamata tõdevat, et see leidis aset enne mainitud kokkulepet.

113    Selles osas on Santiago kokkulepe kas hilisem, kui vaidlustatud otsuses täpsustamata hetk, mil siseriiklike territoriaalsete piirangutega seonduv rikkumine väidetavalt algas, mis aga takistab kasutamast seda tõendina esialgse kooskõlastatud tegevuse kohta, mille suhtes toimub see pigem katkestusena, või on see kokkulepe siseriiklike territoriaalsete piirangutega seonduva rikkumise algusest varasem, kuid sel juhul ei tõenda see mainitud rikkumist, kuna see ei puuduta sama konkurentsipiirangut. Nimelt tõi Santiago kokkuleppes sisaldunud residentsuse tingimus kaasa teistsuguse olukorra kui see, mis tuleneb siseriiklikest territoriaalsetest piirangutest. Esimesel juhul võib kollektiivse esindamise organisatsioon anda mitut repertuaari hõlmavaid litsentse ilma territoriaalsete piiranguteta, kuid üksnes temaga samal territooriumil asuvatele kasutajatele, samas kui teisel juhul võib see kollektiivse esindamise organisatsioon anda litsentse mis tahes kasutajatele, eeldusel et asjaomaseid autoriõigusi kasutatakse samal territooriumil, kus ta asub.

114    Eeltoodust tuleneb, et Santiago kokkuleppe olemasolu ega selle lõppemise asjaolud ei tõenda kooskõlastatud tegevust siseriiklike territoriaalsete piirangute osas.

 Sydney kokkulepe

115    Sydney kokkuleppega (eespool punkti 88 kolmas taane) lisasid kollektiivse esindamise organisatsioonid 1987. aastal tüüplepingusse klausli, mis nägi ette, et kogu satelliidi levialal mitut repertuaari hõlmava litsentsi võib välja anda see kollektiivse esindamise organisatsioon, mis asub satelliidi üleslüli pakkuvas riigis, olles vajaduse korral konsulteerinud teiste asjaomaste kollektiivse esindamise organisatsioonidega või olles neilt saanud nõusoleku.

116    Selles osas tuleb kõigepealt välja tuua, et komisjon on vaidlustatud otsuses maininud Sydney kokkulepet eesmärgiga näidata, et see kokkulepe ei olnud asjakohane vastus komisjoni vastuväidetele seoses kooskõlastatud tegevusega siseriiklike territoriaalsete piirangute osas (vaidlustatud otsuse põhjendus 165 ja punkti 7.6.1.2 alapunkt b). Vaidlustatud otsuse põhjenduses 158, mis käsitleb konkreetselt kooskõlastatud tegevust toetavaid elemente, ei ole komisjon seda kokkulepet otseselt maininud. Seejärel on komisjon märkinud, et kuna direktiivi 93/83 artikli 1 lõike 2 punkti a kohaldamisest tuleneb, et muusikateoste satelliidi kaudu edastamise akt toimub üksnes riigis, kus esimene signaal sisestatakse katkematusse sideahelasse satelliidi ja satelliidi maajaama vahel, vajavad nende muusikateoste kasutajad satelliidi kogu levialas aktiivne olemiseks vaid ühte litsentsi, mis hõlmab nimetatud riiki. Järelikult muutus komisjoni enda tunnistuse kohaselt Sydney kokkulepe kehtetuks osas, mis puudutab mitut piirkonda hõlmavate litsentside ulatust satelliidi kaudu edastamisel (vaidlustatud otsuse põhjendused 162, 163 ja 165). Lõpuks on komisjon rõhutanud, et Sydney kokkulepet vaidlustatud otsuse raames ei hinnatud ja et ta jätab endale õiguse uurida seda konkurentsieeskirjade kontekstis (vaidlustatud otsuse 131. joonealune märkus).

117    Esiteks tuleb märkida, et kui Sydney kokkulepe lubas anda mitut repertuaari hõlmavaid litsentse sama satelliidi levialas olevate kõikide piirkondade osas, ei tekitanud see võrreldavaid tagajärgi siseriiklike territoriaalsete piirangute tagajärgedega, mis toovad konkreetselt kaasa selle, et iga kollektiivse esindamise organisatsioon saab mitut repertuaari hõlmavaid litsentse anda vaid ühes piirkonnas.

118    Teiseks, asjaolu, et Sydney kokkulepe kaotas kehtivuse alates direktiivi 93/83 ülevõtmiseks ettenähtud piirkuupäevast ehk 1. jaanuarist 1995 (vt selle direktiivi artikli 14 lõike 1 esimene lõik), tähendab, et selles sisaldunud võimalikku konkurentsieeskirjade rikkumist ei kohaldatud juba vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseni viinud haldusmenetluse alguses. Seega ei ole vaidlustatud otsuse artiklis 3 viidatud rikkumise ja Sydney kokkuleppest tuleneda võinud rikkumise vaheline seos ilmne juba pelgalt kronoloogilistel põhjustel.

119    Eeltoodust tuleneb, et kuigi Sydney kokkuleppe aluseks oli keelatud kooskõlastatud tegevus, ei kujuta see endast dokumenti eespool viidatud PVC II kohtotsuse tähenduses, mis võimaldaks tõendada kooskõlastatud tegevuse olemasolu siseriiklike territoriaalsete piirangute osas.

 Väidetav ajalooline seos ainuõiguse klausli ja siseriiklike territoriaalsete piirangute vahel

120    Ainuõiguse klausli ja siseriiklike territoriaalsete piirangute vahelise väidetava ajaloolise seose osas (eespool punkti 88 neljas taane) rõhutas komisjon menetlust korraldavate meetmete raames Üldkohtu küsimustest ühele kirjalikult vastates, et kuna volituse ulatus on määrav selles, kas üks piirkond antakse ainult ühele volitatud kollektiivse esindamise organisatsioonile, on ainuõiguse klausel ja siseriiklikud territoriaalsed piirangud olemuslikult seotud. Komisjon väidab, et kuna tüüpleping soovitas ainuõigusega volitusi, ei saanud kollektiivse esindamise organisatsioonile antud piirkond katta piirkonda, mille katmiseks oli volitatud teine kollektiivse esindamise organisatsioon. Seega on siseriiklike territoriaalsete piirangute süstemaatiline lisamine kõikidesse vastastikuse esindamise lepingutesse tüüplepinguga soovitatud ainuõiguse rakendamiseks vajalik vastusooritus. Sellest tuleneb, et siseriiklikud territoriaalsed piirangud said alguse ja lähtusid hageja siseselt peetud kõnelustest.

121    Selles osas tuleb märkida, et komisjon ei ole vaidlustatud otsuses tõdenud, et siseriiklikud territoriaalsed piirangud kuulusid sama rikkumise alla, mis puudutab ainuõiguse sätte lisamist vastastikuse esindamise lepingutesse. Komisjoni arvates tuleneb ainuõigus asjaolust, et vastastikuse esindamise lepingutega antakse ainuõigusi, nagu on ette nähtud tüüplepingu artikli 1 lõigetes 1 ja 2, samas kui siseriiklikke territoriaalseid piiranguid rakendati kooskõlastatud tegevusega. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 158 märgibki komisjon, et ainuõiguse väljajätmine ei ole kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevust oluliselt muutnud. Nagu komisjon ise seda mainitud põhjenduses märgib, seisneb küsimus selles, kas pärast ainuõiguse klausli väljajätmist esines siseriiklike territoriaalsete piirangute selgitamiseks muid põhjuseid kui kooskõlastamine.

122    Seega, isegi kui ainuõiguse klausli ja siseriiklike territoriaalsete piirangute vahel esineb seos, tuleb käesolevas kohtuasjas kontrollida kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevust pärast selle klausli kaotamist, mistõttu tuleb hinnata muid siseriiklike territoriaalsete piirangute säilitamise usutavaid selgitusi kui kooskõlastamine (vt allpool punktid 134–181).

123    Lõpuks, osas, milles komisjon väidab Üldkohtus, et siseriiklikud territoriaalsed piirangud on vaid ainuõiguse jätkumine pärast ainuõiguse klausli kaotamist vastastikuse esindamise lepingutest, tuleb märkida, et tulenevalt kohtupraktikast on EÜ artikkel 81 kohaldatav, kui paralleelne tegevus pikeneb pärast varasema lepingu lõppemist ilma, et oleks sõlmitud uut lepingut, sest keelatud kokkulepete puhul, mis enam ei kehti, piisab EÜ artikli 81 kohaldamiseks sellest, et nende mõju kestab pärast formaalset lõppemist edasi (Euroopa Kohtu 3. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 243/83: Binon, EKL 1985, lk 2015, punkt 17; vt samuti selle kohta Üldkohtu 11. detsembri 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑59/99: Ventouris vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑5257, punkt 182).

124    Siiski tuleb käesolevas asjas meenutada, et vaidlustatud otsuse artikkel 2 mõistab hukka ainuõiguse klausli kui sellise pelga olemasolu vastastikuse esindamise lepingutes, mitte aga asjaolu, et mitu kollektiivse esindamise organisatsiooni koordineerisid omavahel eesmärgiga, et see klausel esineks kõigis nende vastastikuse esindamise lepinguis. Siseriiklike territoriaalsete piirangutega seoses möönab komisjon vaidlustatud otsuses seevastu, et need ei ole iseenesest konkurentsi piiravad, kuid tõdeb, et rikkumine siiski esineb, kuna kollektiivse esindamise organisatsioonid tegutsesid kooskõlastatult, selleks et need piirangud sisalduksid kõikides nende vastastikuse esindamise lepingutes. Nende kahe rikkumise, nagu need on vaidlustatud otsuses välja toodud, vastav laad on seega erinev.

125    Pealegi muutis ainuõiguse klauslist loobumine võimalikuks teatavad arengud turul, st et anti esimesed otsesed litsentsid, mis olid vajalikud selleks, et saaks kavandada siseriiklike territoriaalsete piirangute ületamist.

126    Nimelt, kui kollektiivse esindamise organisatsioon, kes huvitub võimalusest, et tema repertuaari hõlmavaid litsentse annaksid muus kui tema asukoha piirkonnas muud kui kohaliku kollektiivse esindamise organisatsioonid, tekib kõigepealt küsimus, kas temal endal on õigus anda mainitud piirkonnas otseseid litsentse. Samamoodi peab kollektiivse esindamise organisatsioonil, kes soovib saada teistelt kollektiivse esindamise organisatsioonidelt volitusi, mis ulatuvad tema asukoha piirkonnast kaugemale, olema niisugune struktuur, mis võimaldab anda otseseid litsentse teistes riikides. Seni, kuni ainuõiguse klausel kehtis, oleksid sellised litsentsid rikkunud kohalikule kollektiivse esindamise organisatsioonile antud ainuõigusega volitust. Selline ei ole enam aga olukord pärast ainuõiguse klausli kadumist ning seda isegi juhul, kui siseriiklikud territoriaalsed piirangud säilivad. Seega ei saa järeldada, et tegemist on sama piirangu jätkumisega muude vahendite abil.

127    Nagu komisjongi Üldkohtu küsimustele kirjalikult vastates möönis, on tõsi, et otseste litsentside turg oli vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel alles väga varajases arengustaadiumis. Otseste litsentside levik eeldab nimelt seda, et nõudlus nende järele tekiks suurte kasutajate hulgas, kes selle asemel, et pöörduda kõikide nende riikide kollektiivse esindamise organisatsioonide poole, kus nad tegutsevad, eelistavad saada kogu maailmas kehtivaid otseseid litsentse repertuaarile, mis neid huvitab.

128    Seega asjaolu, et need arengud ei tekkinud kohe ja et need ei ole viivitamatult avaldanud mõju siseriiklikele territoriaalsetele piirangutele, ei võimalda järeldada, et need piirangud kujutavad endast ainuõiguse klauslit käsitleva keelatud kokkuleppe säilitamist kooskõlastatud tegevuse kaudu.

129    Lisaks tuleb arvesse võtta asjaolu, et autoriõiguste kollektiivse haldamise struktuurid on vaidlustatud otsuses viidatud kasutusviiside osas tekkinud nende pinnalt, mida kasutatakse traditsiooniliste kasutusviiside jaoks, mille puhul komisjon siseriiklikke territoriaalseid piiranguid konkurentsieeskirjade rikkumiseks ei pea.

130    Teoste on-line kasutamist võimaldavate uute infotehnoloogiate tekkimine ei tähenda, et need struktuurid oleksid ühtäkki kehtetuks muutunud või et asjaomased ettevõtjad peaksid väljendama kohest konkureerimise soovi. See asjaolu ise, et pärast ainuõiguse klausli kaotamist ei muutnud kollektiivse esindamise organisatsioonid viivitamatult siseriiklikke territoriaalseid piiranguid, võib näidata, et neid piiranguid selgitavad muud põhjused kui ainuõiguse säilitamine teises vormis.

131    Sellest tuleneb, et asjaolu, et komisjon on tõendanud keelatud kokkuleppe olemasolu ainuõiguse klausli osas, ei tähenda, et see oleks tõendatud ka siseriiklike territoriaalsete piirangute osas.

 Järeldus komisjoni esitatud tõendusmaterjali kohta

132    Eelnevast analüüsist nähtub, et komisjoni esitatud tõendid ei kinnita õiguslikult piisavalt kollektiivse esindamise organisatsioonide vahelise kooskõlastatud tegevuse olemasolu siseriiklike territoriaalsete piirangute kindlaksmääramisel.

133    Seega tuleb järgmisena uurida seda, kas komisjon on esitanud piisavaid tõendeid, et muuta ebausutavaks hageja esitatud ning muud kui kooskõlastatud tegevust puudutavad selgitused kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse paralleelsuse kohta.

b)     Muude kui kooskõlastatud tegevust puudutavate selgituste usutavus kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse paralleelsuse kohta

 Sissejuhatavad märkused

134    Hageja, keda toetab EBU, väidab, et siseriiklike territoriaalsete piirangute aluseks ei ole mitte kooskõlastatud tegevus, vaid praktilises ja majanduslikus plaanis hästi läbimõeldud ja põhjendatud üksikotsused, mille puhul on arvesse võetud turu spetsiifilisi tingimusi.

135    Hageja argumendid selle kohta, et kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse paralleelsuse põhjendamiseks on muid selgitusi peale kooskõlastamise olemasolu, võib jaotada vajaduse järgi teostada kohapeal autoriõiguste kasutamise üle tõhusat järelevalvet ja tagada seda, et autoritasud ei väheneks. Lisaks märgib hageja, et siseriiklikud territoriaalsed piirangud on olulised selleks, et säilitada üks riiklik litsentside väljastamise punkt, kust kasutajad saavad litsentse ülemaailmse repertuaari jaoks. Viimati mainitud põhjenduse on esitanud EBU.

136    Kõigepealt tuleb meenutada, et oma 13. juuli 1989. aasta otsuses kohtuasjas 395/87: Tournier (EKL 1989, lk 2521) ja 13. juuli 1989. aasta otsuses liidetud kohtuasjades 110/88, 241/88 ja 242/88: Lucazeau jt (EKL 1989, lk 2811) lahendas Euroopa Kohus Prantsuse kohtute poolt esitatud eelotsuse küsimusi, mis puudutasid sellise olukorra kooskõla konkurentsieeskirjadega, kus seoses autoriõiguste traditsiooniliste kasutusviisidega (off-line) keeldus kollektiivse esindamise organisatsioon B andmast litsentsi repertuaarile B piirkonnas A, kohustades nii riigis A asunud kasutajaid pöörduma kollektiivse esindamise organisatsiooni A poole, kelle litsentsid olid kallimad.

137    Euroopa Kohus otsustas, et vastastikuse esindamise lepinguid võib pidada konkurentsi piiravaks keelatud kokkuleppeks, kui need kehtestavad ainuõiguse, mille kohaselt on kollektiivse esindamise organisatsioon kohustatud mitte andma otseseid litsentse välisriigis asuvatele kasutajatele. Samas märkis kohus, et vastastikuse esindamise lepingutes vanasti sisaldunud klauslid, millel oli selline eesmärk, olid komisjoni nõudel kaotatud. Seejärel uuris Euroopa Kohus seda, kas asjaolu, et nende klauslite kaotamise tagajärjel ei olnud kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevus muutunud, võimaldas tõdeda, et nad olid oma ainuõiguse säilitanud kooskõlastatud tegevuse kaudu. Selles osas märkis Euroopa Kohus, et teatud asjaoludel võib pelk käitumise paralleelsus osutuda kindlaks tõendiks kooskõlastatud tegevuse kohta, kui selle tulemusena tekivad konkurentsitingimused, mis ei vasta tavapärastele konkurentsitingimustele. Sellele vaatamata rõhutas kohus, et seda laadi kooskõlastamist ei saa eeldada, kui käitumise paralleelsust saab selgitada muude põhjustega kui kooskõlastatud tegevuse olemasolu, ja et selline võib olukord olla siis, kui kollektiivse esindamise organisatsioonid on otseste litsentside andmisel kohustatud välja töötama enda haldus- ja järelevalvesüsteemi teises piirkonnas. See, kas konkurentsieeskirjadega keelatud kooskõlastamine ka tegelikult aset leidis, jäeti eelotsusetaotluse esitanud siseriiklike kohtute hinnata (eespool viidatud kohtuotsus Tournier, punktid 20–25, ja eespool viidatud kohtuotsus Lucazeau jt, punktid 14–19).

138    Antud asjas tuleb uurida küsimust, kas komisjonil oli õigus tõdeda, et siseriiklike territoriaalsete piirangute olemasolu kõigis vastastikuse esindamise lepingutes ei vastanud tavapärastele turutingimustele. Selles osas tuleb meenutada kohtupraktikat, mille kohaselt see pool või asutus, kes väidab, et rikutud on konkurentsinorme, on kohustatud seda ka tõendama, ning see ettevõtja või ettevõtjate ühendus, kes esitab kaitseväite nende normide rikkumise tuvastamise vastu, peab tõendama, et tingimused selle kaitseväite kohaldamiseks on täidetud, nii et kõnealune asutus peab seega tuginema muudele tõenditele. Seega, kuigi seadusest tulenev tõendamiskoormis lasub nende põhimõtete kohaselt kas komisjonil või asjaomasel ettevõtjal või ettevõtjate ühendusel, võivad ühe poole esitatud faktilised asjaolud kohustada teist poolt esitama selgitust või põhjendust, ilma milleta võib järeldada, et tõendamiskoormis on täidetud (vt eespool viidatud kohtuotsus Knauf Gips vs. komisjon, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

139    Järgmiseks tuleb meenutada, et komisjon ei väida, et vastastikuste volituste geograafilise ulatuse piiramine vastastikuse esindamise lepingutes ei võiks tuleneda tavapärastest turutingimustest. Komisjoni sõnul saab aga seda, et selline piirang sisaldus kõikides vastastikuse esindamise lepingutes, selgitada üksnes kooskõlastatud tegevusega. Selles osas tuleb muu hulgas märkida, et vaidlustatud otsus ei sisalda andmeid ega majanduslikku analüüsi finantsiliselt soodsate tegurite kohta, mis oleks võinud panna kollektiivse esindamise organisatsioone loobuma siseriiklikest territoriaalsetest piirangutest selles otsuses viidatud autoriõiguste kasutusviiside osas, samas kui vastuväiteid ei ole esitatud asjaolu kohta, et traditsiooniliste kasutusviiside osas olid need piirangud mõistlikud.

 Vajadus kohapealse esindatuse järele, et tagada muusikateoste ilma loata kasutamise vastase võitluse tõhusus

140    Hageja ja EBU väidavad, et kollektiivse esindamise organisatsioonid leiavad, et nende liikmete huvides ja seega põhjendatud on näha vastastikuse esindamise lepingutes ette siseriiklikud territoriaalsed piirangud, sest need võimaldavad tagada muusikateoste ilma loata kasutamise vastase võitluse tõhusust.

141    Tuleb kontrollida, kas tõendid, millele komisjon vaidlustatud otsuses on tuginenud, võimaldavad kinnitada, et see selgitus ei ole usutav.

142    Selles osas tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 11 on komisjon rõhutanud, et tema analüüs puudutas vaid autoriõigusega kaitstud teoste seaduslikku kasutamist. Samamoodi on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 47 kinnitanud, et see otsus puudutab vaid teoste lubatud kasutamist ja et piraatlus või ilma litsentsita kasutamine seega otsuse kohaldamisalasse ei kuulu. Selle põhjenduse kohaselt kehtivad vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused ja hinnangud üksnes kollektiivse esindamise organisatsioonide ja äritarbijate vaheliste tavaliste ja normaalsete suhete kohta.

143    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 46 on aga komisjon möönnud, et kollektiivse esindamise organisatsioonid tagavad autoriõiguste kasutamise kontrolli, äritarbijate raamatupidamise auditeerimise ja autoriõiguse jõustamise juhuks, kui õigusi rikutakse. Lisaks sellele on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 11 väitnud, et nagu sama otsuse punktis 7.6.1.4 on selgitatud, ei takista see otsus kollektiivse esindamise organisatsioonidel jälgida turgu, et avastada lubamatut autoriõigusega kaitstud tööde kasutamist või võtta seda liiki tegevuse suhtes meetmeid.

144    Neid komisjoni ebaselgeid väiteid arvestades tuleb tõdeda, et kui see institutsioon võttis nendest väidetest tulenevalt arvesse ainult lubatud kasutamise, tuleks otsus seetõttu tühistada, kuna see ei selgita põhjuseid, miks on võimalik eristada järelevalvetegevust lubatud kasutamise üle ning ilma loata kasutamise avastamist ja menetlemist hõlmavat tegevust. Üldkohtu menetluses ja konkreetsemalt 4. juuni 2012. aasta kohtuistungil väitis komisjon, et piraatlusevastane võitlus on ülesanne, mida peamiselt viib ellu International Federation of the Phonographic Industry (IFPI), mis on rahvusvaheline fonogrammitootjate ühendus ja mis tegutseb oma Londonis (Ühendkuningriik) asuva kontori kaudu. Kui aga komisjon soovib selle muu hulgas tõendamata väitega kinnitada, et kollektiivse esindamise organisatsioonid ilma loata kasutamist avastada võimaldavat järelevalvet ei teosta, siis tuleb tõdeda, et vaidlustatud otsusest sellist seisukohta ei nähtu. Üldkohus ei saa arvesse võtta asjaolu, millele komisjon tugineb esimest korda kohtumenetluses, kuna vastavate põhjenduste puudumist vaidlustatud otsuses ei saa parandada liidu kohtu menetluses (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑8947, punkt 149 ja seal viidatud kohtupraktika).

145    Eespool välja toodud komisjoni kinnitustest hoolimata nähtub aga vaidlustatud kohtuotsusest, et komisjon käsitles igal juhul küsimust, kas kollektiivse esindamise organisatsioonide paralleelne tegevus seoses siseriiklike territoriaalsete piirangutega tulenes kollektiivse esindamise organisatsioonide soovist võidelda tõhusalt ilma loata kasutamise vastu. Nii tundub komisjon ise möönvat, et seda selgitust ei saa kõrvale heita pelga kinnitusega, et vaidlustatud otsus puudutab vaid autoriõiguste seaduslikku kasutamist. Seega tuleb kontrollida, kas seda küsimust käsitlevatest vaidlustatud otsuse lõikudest piisab, et muuta eespool punktis 140 kokkuvõtlikult esitatud hageja tees ebausaldusväärseks.

146    Esiteks rõhutab komisjon, et süsteem, mille suhtes ta vaidlustatud otsuses etteheiteid on teinud, ei rajane põhimõttel, mille kohaselt peavad litsentsi andev kollektiivse esindamise organisatsioon ja litsentsi saav kasutaja asuma teineteisele lähedal, vaid põhimõttel, mille kohaselt annab litsentsi kollektiivse esindamise organisatsioon, kes asub riigis, kus toimub kasutamine, sõltumata litsentsi saaja asukohariigist (vaidlustatud otsuse põhjendused 171–173).

147    Selles osas on tõsi, et komisjoni poolt vaidlustatud süsteemi raames on võimalik, et kollektiivse esindamise organisatsioon B, kes on andnud litsentsi riigis A asuvale kasutajale kasutamiseks riigis B, peaks haldus- ja kohtutoiminguid selle kasutaja suhtes tegema riigis A ehk distantsilt.

148    Sellest hoolimata võib selle süsteemi raames juhul, kui kollektiivse esindamise organisatsioon B annab litsentsi riigis A asuvale kasutajale, kes tegutseb aga riigis B, pöörduda litsentsist tulenevate õiguste rikkumise avastamisel abi saamiseks kollektiivse esindamise organisatsiooni A poole. Nimelt ei pea viimane kollektiivse esindamise organisatsiooni B oma konkurendiks, kuna kollektiivse esindamise organisatsioon A ei saaks ise anda litsentse kasutamisteks, mis leiavad aset riigis B. Lisaks, kuna kollektiivse esindamise organisatsioon A on riigis B aset leidvateks kasutamisteks usaldanud oma repertuaari kollektiivse esindamise organisatsioonile B, on ta huvitatud sellest, et kollektiivse esindamise organisatsiooni B antud litsentsidest tulenevate õiguste rikkumisi menetletaks tõhusalt.

149    Komisjon on vaidlustatud otsuses väitnud, et järelevalvet ja autoriõiguste „jõustamist” puudutavate tegevuste jaoks, mis nõuavad kohapealset esindatust, võib teises riigis asuvale kasutajale litsentsi andnud kollektiivse esindamise organisatsioon pöörduda kohalike teenuseosutajate poole, eelkõige aga kohaliku kollektiivse esindamise organisatsiooni poole. Samas ei ole aga komisjon selgitanud, kuidas selline koostöö võiks toimuda, kui kollektiivse esindamise organisatsioonid omavahel konkureeriksid. Eelkõige on komisjon jätnud vaidlustatud otsuses analüüsimata, millised oleksid need finants- või ärihuvid, mis õhutaksid kohalikku kollektiivse esindamise organisatsiooni tegema koostööd teise kollektiivse esindamise organisatsiooniga, kes osutab talle tema territooriumil konkurentsi.

150    Lisaks tuleb ühelt poolt märkida, et komisjon ei ole esitanud selgitusi selle kohta, kes tegeleks turu üldise järelevalvega, et kohustada kasutajaid litsentse taotlema, mitte aga üksnes juba antud litsentside kasutamist puudutava järelevalvega, kui kollektiivse esindamise organisatsioonid ei oleks selle ülesande täitmisega seotud. Ilma et komisjon sellele vastu vaidleks, väidab hageja, et kollektiivse esindamise organisatsiooni üldine missioon sisaldab ülesannet kohustada kasutajaid, kes kasutavad muusikateoseid ilma loata, taotlema vajalikku litsentsi. Parim kollektiivse esindamise organisatsioon selle ülesande täitmiseks oleks iga territooriumi kohalik kollektiivse esindamise organisatsioon, kes tunneb oma riigi turgu kõige paremini. Kui aga ei oleks tagatud, et kollektiivse esindamise organisatsiooni kulud, mis selle järelevalveülesande teostamisega kaasnevad, hüvitatakse litsentsi väljastamise eest saadava vastava maksega, ei oleks see tegevus lihtsalt elujõuline. Seda tagatist ohustaks see, kui mitu kollektiivse esindamise organisatsiooni võiksid anda sama territooriumi jaoks sama repertuaari hõlmavaid litsentse. Tuleb tõdeda, et komisjon ei ole esitanud mingeid andmeid, mis võiksid hageja argumendid ebausaldusväärseks muuta.

151    Teiseks ei ole komisjon selgitanud, kuidas võiksid koostööd teha kollektiivse esindamise organisatsioonid, mis konkureerivad litsentside andmisel kattuvatele ja samu territooriume hõlmavatele repertuaaridele. Kuigi on tõsi, et asutamislepingu konkurentsi puudutavatele sätetele omane tunnus on see, et iga ettevõtja peab iseseisvalt kindlaks määrama tegevussuuna, mida ta kavatseb siseturul järgida, on samuti tõsi see, et komisjon möönab vaidlustatud otsuses, et kollektiivse esindamise organisatsioonid peavad koostööd tegema selleks, et iga kollektiivse esindamise organisatsioon saaks pakkuda mitut repertuaari hõlmavaid litsentse (vt näiteks vaidlustatud otsuse põhjendus 166). Eelkõige peab kollektiivse esindamise organisatsioon tegema koostööd kõikide teiste kollektiivse esindamise organisatsioonidega, et ta saaks anda ülemaailmset repertuaari hõlmavat litsentsi. Ometi ei sisalda vaidlustatud otsus ühtegi elementi, mis võimaldaks mõista, kuidas võiks toimuda konkureerivate kollektiivse esindamise organisatsioonide – nagu soovitab komisjon – vahel koostöö, mida ta peab vajalikuks eelkõige teatud järelevalvet puudutavate tegevuste ja rikkumiste korral kohtusse pöördumiste puhul (vaidlustatud otsuse põhjendused 177 ja 178).

152    Üldkohtus väitis komisjon, et kohalik kollektiivse esindamise organisatsioon ei saa loobuda oma järelevalveülesandest, kuna tal on õiguse omajate ees usaldusisiku kohustus, isegi juhul, kui ta konkureerib teiste kollektiivse esindamise organisatsioonidega. Selles osas tuleb märkida, et kõnealune usaldusisiku kohustus kehtib vaid kollektiivse esindamise organisatsiooni ja selle liikmeteks olevate õiguste omajate vahelises suhtes. Seega ei ole kindel, et see kohustus sunnib kohalikku kollektiivse esindamise organisatsiooni tegutsema teise kollektiivse esindamise organisatsiooni kuuluvate õiguse omajate heaks olukorras, kus ta ei ole enam ainuke kollektiivse esindamise organisatsioon, kes võib tema asukoha territooriumil litsentse anda. Lisaks on selge, et kollektiivse esindamise organisatsioonil A ei oleks mingit kohustust kollektiivse esindamise organisatsiooni B ees, kui kollektiivse esindamise organisatsioon B on usaldanud repertuaari B haldamise territooriumil A kollektiivse esindamise organisatsioonile C, kes ei asu territooriumil A.

153    Mis puudutab argumenti, mille komisjon esitas samuti Üldkohtus ja mille kohaselt on kohalikul kollektiivse esindamise organisatsioonil huvi säilitada oma liikmete silmis tõhusa järelevalvaja mainet selleks, et nad ei otsustaks minna teiste kollektiivse esindamise organisatsioonide juurde, siis sellega ei saa nõustuda. Nimelt, kui kasutajad, kelle muusikateoste ilma loata kasutamise on kohalik kollektiivse esindamise organisatsioon tuvastanud, võiksid saada nende teoste seaduslikuks kasutamiseks litsentse teistelt kollektiivse esindamise organisatsioonidelt, ei saaks kohalik kollektiivse esindamise organisatsioon kasutajatelt nende litsentside eest tasu saamise kaudu tagasi halduskulusid, mis tekivad seoses tema järelevalvetegevusega turul. See asjaolu kahjustaks selle kollektiivse esindamise organisatsiooni mainet oma liikmete seas, sest nende tasud väheneksid turujärelevalvega kaasnevate halduskulude tõttu, mida sama kollektiivse esindamise organisatsioon ei saa litsentside väljastamisega katta. Kollektiivse esindamise organisatsioonil ei ole mingit huvi teostada järelevalvet, mis tekitab halduskulusid, mis vähendavad tema liikmetele maksta võidavaid tasusid, kui tal ei ole tagatist, et ta saab nende kulude summa katta litsentside väljastamisega, olles kord avastanud ilma loata kasutamise, ja seda enam, kui autorid on nüüdsest vabad liituma kollektiivse esindamise organisatsiooniga, mida nad eelistavad.

154    Peale selle ei toeta miski komisjoni argumenti, et niisuguse järelevalve kulud, mida kohalik kollektiivse esindamise organisatsioon peab oma liikmete kaitsmiseks teostama, ei suurene asjaolu tõttu, et see kollektiivse esindamise organisatsioon kontrollib samuti teiste autorite õiguste kasutamist.

155    Lõpuks tuleb arvesse võtta seda, et isegi kui koostöö kohaliku kollektiivse esindamise organisatsiooni ja kasutajale litsentsi andva organisatsiooni vahel oleks võimalik, eeldab see koostöö arvestamist kolme kollektiivse esindamise organisatsiooniga, st kohalik kollektiivse esindamise organisatsioon C, volitav kollektiivse esindamise organisatsioon A, kes omab repertuaari A, ja volitatud kollektiivse esindamise organisatsioon B, kes võib kollektiivse esindamise organisatsiooni A poolt talle antud volituse alusel anda litsentse repertuaarile A territooriumil C. Olgugi et kollektiivse esindamise organisatsiooni C sekkumine võib tuua kaasa kulusid, ei ole komisjon selgitanud, millist kasu saaks kollektiivse esindamise organisatsioon A sellest, kui ta usaldaks repertuaari A haldamise territooriumil C mitte kollektiivse esindamise organisatsioonile C, vaid kollektiivse esindamise organisatsioonile B, samas kui tekivad täiendavad kulud.

156    Teiseks väidab komisjon, et vaidlustatud otsuses viidatud autoriõiguste kasutusviiside jaoks on olemas tehnilised lahendused, mis võimaldavad kontrollida litsentsi saajat distantsilt. Selle kohta kinnitab ta, et kollektiivse esindamise organisatsioonid on juba rakendanud litsentside väljastamise praktikat, mis näitab, et nad on suutelised kontrollima kasutamist ja kasutajaid väljaspool territooriumi, kus nad vastavalt asuvad (vaidlustatud otsuse põhjendus 174).

157    Ometi ei saa komisjon kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse paralleelsuse hagejapoolset selgitust, mis puudutab vajadust võidelda ebaseaduslike kasutamiste vastu, lükata tagasi lihtsa väitega, et vaidlustatud otsuses viidatud kasutusviiside jaoks on olemas tehnilised lahendused, mis võimaldavad kaugjärelevalvet.

158    Tõsi on küll see, et mainitud otsuse põhjenduses 189 on komisjon lisanud, et suulise ärakuulamise käigus näitas European Digital Media Association (EDIMA) (ühendus, mis esindab audio- ja audiovisuaalteoseid online pakkuvaid äriühinguid), et muusika online-edastamise puhul on kaugjärelevalve praktikas võimalik. Igal muusikateosel on elektrooniline identiteet ja igal personaalarvutil on oma internetiprotokolli aadress. Selle teabe põhjal saab kollektiivse esindamise organisatsioon litsentsi andmisel tagada, et kasutajal on võimalik täpselt teada saada, millist muusikateost kasutatakse, milline arvuti seda teeb ja mis on kasutuse eesmärk. Siis saab litsentsi saanud kasutaja saata need andmed kollektiivse esindamise organisatsioonile, kes kasutab seda teavet õiguse omajatele kasutustasude täpseks jagamiseks.

159    See selgitus piirdub aga väljastatud litsentside jälgimisega, kuid ei vasta küsimusele, kuidas ilma loata kasutamist avastada ja menetleda ning kes seda tegema peaks. Veel vähem võimaldab see selgitus mõista, millised on need majanduslikud kaalutlused kollektiivse esindamise organisatsiooni jaoks teostada antud turul kaugjärelevalvet, samas kui sel turul tegutsevad kasutajad, kellel ei ole vajalikku litsentsi, võivad seda taotleda muult kollektiivse esindamise organisatsioonilt kui see, kes teostab järelevalvet.

160    Kuna puudub konkreetne teave selle kohta, kas vaidlustatud otsuse põhjenduses 189 mainitud tehnilised lahendused võimaldavad tõhusalt võidelda ilma loata kasutamise vastu, tuleb uurida, kas vaidlustatud otsuses hageja argumentidele vastamiseks komisjoni poolt toodud näited muudavad ebausutavaks hageja selgituse, mille kohaselt on siseriiklike territoriaalsete piirangute eesmärk tagada võitluse tõhusus muusikateoste ilma loata kasutamise vastu.

161    Selles osas tuleb arvesse võtta asjaolu, et kui komisjon kasutab teatud näiteid, et muuta hageja tees ebausutavaks, on tal kohustus tõendada, miks need näited on asjakohased. Lisaks ei saa komisjon hagejale ette heita seda, et ta ei ole esitanud täpsustusi oma muu selgituse osas, kuna rikkumise tõendamise kohustus lasub komisjonil. Seega, kui komisjon leiab haldusmenetluse etapis, et hageja ei ole oma selgitust piisavalt põhjendanud, peab ta asja uurimist jätkama või tõdema, et puudutatud isikud ei ole suutnud esitada vajalikku teavet. Antud asjas ei nähtu aga vaidlustatud otsusest, et komisjoni ebapiisav analüüs oleks tulenenud asjaolust, et ta ei saanud hagejalt ega kollektiivse esindamise organisatsioonidelt teavet, mida tal oli vaja, et kontrollida, kas kollektiivse esindamise organisatsioonide käitumise paralleelsuse selgitamiseks esineb usutavaid selgitusi.

–       NBC mudel

162    Komisjon viitab kõigepealt NBC mudelile (vt eespool punkt 36), mille kohta väidab ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 179, et see võimaldab anda ühe litsentsi, mis hõlmab mehaanilisi õigusi ja kasutusõigusi kõikide riikide osas, kus seda mudelit kasutavad kollektiivse esindamise organisatsioonid asuvad. Komisjon on samuti maininud, et „Põhjamaade ja Balti riikide” kollektiivse esindamise organisatsioonid on väitnud, et NBC mudeli kogemus on näidanud, et mis tahes mitut territooriumi hõlmava litsentsimise puhul on tähtis ülesanne riikide kollektiivse esindamise organisatsioonide võrgustikul, mille raames tehakse koostööd õiguste säilitamisel ja õiguse omajate huvides, ning et kohapealne esindatus on vajalik kuritarvituste tuvastamiseks ja kontrolliks.

163    Üldkohtus väitis komisjon talle menetlust korraldavate meetmete raames esitatud küsimusele vastates seevastu, et vähemalt vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal ei puudutanud NBC mudel esitamisõigusi, vaid üksnes mehaanilisi õigusi. Komisjon lisas, et see ei takistanud tal tugineda sellele mudelile väitmaks, et mitut piirkonda hõlmavate esitusõiguste litsentside andmine ei tekitanud raskusi, sest mehaaniliste õiguste internetis kasutamise kontrollimisega kaasnevad probleemid olid samad, mis kaasnevad esitusõiguste kontrollimisega. Üldkohtu menetluses väitis komisjon, et NBC mudel ei toonud kaasa asjaomaste kollektiivse esindamise organisatsioonide vaheliste vastastikuse esindamise lepingute muutmist ja et mitut piirkonda hõlmavate litsentside andmine selle mudeli raames moodustas esitusõiguse litsentsimisel teatud liiki „kogumi” ühe piirkonna litsentsidest, mida tegelikkuses andis iga kollektiivse esindamise organisatsioon oma asukohajärgse territooriumi suhtes ja mida „kogus kokku” kollektiivse esindamise organisatsioon, kelle poole kasutaja pöördus.

164    Selles osas tuleb märkida, et komisjoni kahtlused ja isegi vastuolud seoses NBC mudeli määratlusega näitavad, et vaidlustatud otsuses ei ole seda süvitsi analüüsitud.

165    Igal juhul esiteks, kui NBC mudel puudutab vaid mehaanilisi õigusi, ei ole komisjon selgitanud põhjuseid, miks tuleks järeldada, et esitusõiguste kasutamise kontrollimisega tekkivad probleemid on sisuliselt samad kui need, mis tekivad mehaaniliste õiguste järelevalvega. Teiseks, kui NBC mudel puudutab ka esitusõigusi, kuid piirdub võimalusega anda kogum ühe piirkonna litsentse, ei ole komisjon selgitanud, kuidas on sellistele litsentsimistele omased järelevalveprobleemid võrreldavad mitut piirkonda hõlmavate litsentsidega seonduvate järelevalveprobleemidega.

166    Kuna komisjon ei ole vaidlustatud otsuses seda mudelit piisavalt analüüsinud, ei saa Üldkohus teha mingit järeldust selle kohta, kas komisjoni väide, mille kohaselt ei õigusta autoriõigustega kaitstud teoste ebaseaduslike kasutamiste vastu võitlemise vajadus kollektiivse esindamise organisatsioonide otsust säilitada vastastikuse esindamise lepingutes siseriiklikud territoriaalsed piirangud, on põhjendatud.

–       Simulcasti ja Webcastingu kokkulepped

167    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 191 on komisjon viidanud Simulcasti ja Webcastingu kokkulepetele (vt eespool punkt 35), mis näitavat, et tehniliselt ei ole vajalik, et kollektiivse esindamise organisatsioonid oleksid füüsiliselt esindatud asjaomases piirkonnas selleks, et nad saaksid anda mitut repertuaari ja piirkonda hõlmavaid litsentse internetis esitamiseks ja nõuetekohaselt teostada järelevalvet nende kasutamise üle.

168    On selge, et Simulcasti ja Webcastingu kokkulepped ei puuduta esitusõigusi, vaid teist liiki intellektuaalomandi õigusi, nagu seda on autoriõigusega kaasnevad õigused. Vaidlustatud otsus ei sisalda aga selgitusi põhjuste kohta, miks autoriõigustega kaasnevate õiguste osas kõrvale lükatud lahendused peaksid olema kohaldatavad vaidlustatud otsuses viidatud õiguste suhtes. Vaidlustatud otsuses ei ole kordagi võrreldud kõnealuste intellektuaalomandi õiguste erinevate vormide tunnuseid või majanduslikku väärtust ning samuti ei sisalda see andmeid Simulcasti ja Webcastingu kokkulepete praktilise rakendamise kohta.

169    Neil asjaoludel ei saa väita, et nendele kokkulepetele tuginemine võimaldaks komisjonil ümber lükata selgituse, mille kohaselt on siseriiklike territoriaalsete piirangute säilitamine vastastikuse esindamise lepingutes tingitud soovist tagada võitlus ilma loata kasutamise vastu.

–       Santiago kokkulepe

170    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 192 on komisjon tuginenud Santiago kokkuleppele (vt eespool punktid 28, 30 ja 109–114), mis tõendavat võimalust anda mitut piirkonda hõlmavaid litsentse.

171    Viide sellele kokkuleppele ei ole aga asjakohane, kuna komisjon võtab arvesse vaid kokkuleppe esimest osa, st võimalust anda territoriaalselt piiritlemata litsentse, võtmata arvesse kokkuleppe teist osa, st selliste litsentside andmise võimaluse piiramine üksnes kasutajatega, kes asuvad litsentsi andva kollektiivse esindamise organisatsiooniga samal territooriumil. Komisjon ei selgita vaidlustatud otsuses põhjuseid, miks Santiago kokkuleppega loodud süsteem tagaks ebaseaduslike kasutamiste vastase võitluse tõhususe, isegi kui kokkuleppe teist osa ei arvestata.

172    Kuigi Üldkohtu ülesanne ei ole käesoleva hagi raames otsustada nende põhjenduste põhjendatuse üle, millele tuginedes komisjon Santiago vastuväidetes leidis, et kõnealune kokkulepe on vastuolus EÜ artikliga 81, sest see tagab ühele kollektiivse esindamise organisatsioonile võimaluse anda litsentse konkreetses piirkonnas asuvatele kasutajatele, ei saa siiski jätta tähelepanuta seda, et Santiago kokkuleppega ette nähtud süsteem, mis erineb siseriiklike territoriaalsete piirangute süsteemist, kuid mis endiselt põhineb ainuõiguse tagamisel kohalikule kollektiivse esindamise organisatsioonile, ei võimalda teha järeldusi seoses ilma loata kasutamise vastase võitluse tõhususega kontekstis, kus kollektiivse esindamise organisatsioonid omavahel konkureerivad.

173    Samadel põhjustel ei olnud komisjonil alust tugineda ka Tšehhi kollektiivse esindamise organisatsiooni Ochranný svaz autorský pro práva k dílům hudebním (OSA) vastusele, mille ta esitas vastuväidetele ja mis on välja toodud vaidlustatud otsuse põhjendustes 180 ja 181. Nimelt piirdus OSA selgitusega, et ta oli andnud litsentse sisuliselt Santiago kokkuleppe alusel ehk siis mitut piirkonda hõlmavaid litsentse, kuid üksnes Tšehhi Vabariigis asuvatele kasutajatele.

–       Ühisettevõte Celas, otseste litsentside andmine ja kirjastaja initsiatiiv

174    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 193 (vt eespool punkt 37) on komisjon viidanud asjaolule, et Saksamaa ja Ühendkuningriigi kollektiivse esindamise organisatsioonid asutasid 2006. aasta jaanuaris ühisettevõtte Celas, mis tegutseb üleeuroopalise koondsüsteemina, et litsentsida online-süsteemi ja mobiilside kaudu edastatava angloameerika repertuaari õigusi, mis kuuluvad ühele kirjastajale. Vaidlustatud otsuse kohaselt annab Celas üle-euroopalisi litsentse mis tahes EMP riigis asuvatele kasutajatele. Seega on see uus mudel näide selle kohta, et kollektiivse esindamise organisatsioonidel on tehniliselt võimalik mitut piirkonda hõlmavat litsentsi pakkuda ja et väited kollektiivse esindamise organisatsioonide auditeerimise, järelevalve ja jõustamisülesannete kohta ning litsentsi andja ja litsentsi saaja asumise kohta geograafiliselt lähedases piirkonnas ei õigusta praegust paralleelset tegevust seoses territoriaalsete piirangutega.

175    Tuleb tõdeda, et nagu komisjon seda ise ka möönab, annab Celas litsentse mehaanilistele õigustele, mitte aga esitusõigustele. Kuna komisjon ei ole selgitanud, kuidas tekitab õiguste esimese kategooria kasutamise üle järelevalve teostamine raskusi, mis on võrreldavad raskustega seoses teise kategooria kasutamise üle teostatava järelevalvega, ei võimalda Celasi näide hageja argumente ümber lükata. Tulenevalt komisjoni kirjalikust vastusest Üldkohtu küsimusele täiendavad Celasi litsentse vastavad esitusõiguste litsentsid, mida annavad PRS ja GEMA. Viimati mainitud litsentsid on aga üksnes üks liik otseseid litsentse, kuna need kaks kollektiivse esindamise organisatsiooni annavad vaid litsentse, mis hõlmavad küll mitut piirkonda, kuid on piiratud repertuaariga, mille nad on saanud õiguste omajatelt otse, mitte aga vastastikuse esindamise lepingute kaudu.

176    Neil asjaoludel tekib küsimus, kas otseste litsentside nähtus võimaldab teha järeldusi vaidlustatud otsuse artiklis 3 viidatud kooskõlastatud tegevuse tõendamise suhtes. Samas tuleb märkida, et nende litsentside olemasolu ei sea kahtluse alla kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse paralleelsust, kuna vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvaid siseriiklikke territoriaalseid piiranguid ei mõjuta asjaolu, et volitav kollektiivse esindamise organisatsioon annab oma repertuaarile ise litsentse, mis kehtivad samuti volitatud kollektiivse esindamise organisatsiooni piirkonnas. Otseste litsentside andmine ei pane aga kahte kollektiivse esindamise organisatsiooni konkureerima samadele kasutajatele litsentside andmise üle. Nimelt, nagu nähtub komisjoni kirjalikust vastusest Üldkohtu küsimusele, annavad kollektiivse esindamise organisatsioonid – vähemalt need, kellel on vajalik struktuur – otseseid litsentse üksnes suurtele kasutajatele, sest ainult viimastega seoses kompenseerivad litsentside kasutamise üle järelevalve teostamisest tulenevaid kulusid suur hulk esitamisi nende kasutajate poolt. Seega, kui kollektiivse esindamise organisatsioon A annab otsesed litsentsid riigis B tegutsevatele suurtele kasutajatele, on kollektiivse esindamise organisatsioon B siiski ainus, kes võib anda repertuaarile A litsentse riigis B tegutsevatele muudele kasutajatele.

177    Sellest tuleneb, et otseste litsentside nähtus, kuhu kuulub Celasi tegevus ja nende kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevused, kes on loonud ja kes annavad Celasi litsentsidele täiendavaid litsentse, ei tekita järelevalveprobleeme, mis on võrreldavad nendega, mida kirjeldab hageja. Seega ei võimalda need elemendid, millele komisjon tugineb, täiendava selgituse puudumisel hageja teesi ümber lükata.

178    Sama kehtib ka kirjastaja initsiatiivi kohta (vt eespool punkt 43), millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 220 viitab. Olgugi et vaidlustatud otsusest seda ei nähtu, on komisjon Üldkohtule esitatud dokumentides möönnud, et see initsiatiiv puudutab vaid mehaanilisi õigusi. Lisaks, nagu rõhutab hageja, ei ole komisjon kordagi – ja veel vähem vaidlustatud otsuses – selgitanud, kuidas on tingimused, milles tegutseb suur kirjastaja, kel on rahvusvahelisel tasandil äriliselt atraktiivne repertuaar, võrreldavad tingimustega, milles tegutsevad kollektiivse esindamise organisatsioonid.

–       Dokument pealkirjaga „Cross border collective management of online rights in Europe”

179    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 194 on komisjon märkinud, et siseriiklike territoriaalsete piirangute kaotamisest tulenevate tehniliste ja majanduslike raskuste puudumist kinnitab asjaolu, et teatud kollektiivse esindamise organisatsioonid allkirjastasid dokumendi pealkirjaga „Cross border collective management of online rights in Europe” (on-line õiguste piiriülene kollektiivne haldamine Euroopas), eelistades seega mitut repertuaari ja piirkonda hõlmavate litsentside süsteemi.

180    Selles osas tuleb märkida, et selle dokumendi allkirjastanud kollektiivse esindamise organisatsioonid on sellest hoolimata esitanud vaidlustatud otsuse peale hagid, mis võib aga vähendada selle dokumendi võimet tõendada, et mitut repertuaari ja piirkonda hõlmavate litsentside andmisel ei esine tehnilisi probleeme. Igal juhul on selle dokumendi tõenduslik väärtus oluliselt vähenenud, kuna toimikust ei nähtu, et asjaomased kollektiivse esindamise organisatsioonid oleks astunud vähimaidki samme, et rakendada selles välja toodud ettepanekut.

181    Eeltoodust tuleneb, et komisjoni esitatud tõendid ei ole piisavad, et muuta ebausutavaks hageja esitatud muus kui kooskõlastatud tegevuses seisnenud selgitus kollektiivse esindamise organisatsioonide paralleelse tegevuse kohta, mille aluseks on vajadus tagada muusikateoste ilma loata kasutamise vastu võitlemise tõhusus.

3.     Järeldus hagi lahenduse kohta

182    Eeltoodu alusel tuleb järeldada, et komisjon ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud kooskõlastatud tegevuse olemasolu siseriiklike territoriaalsete piirangute osas, kuna ta ei ole ei näidanud, et kollektiivse esindamise organisatsioonid oleksid selles osas omavahel kooskõlastanud, ega esitanud tõendeid, mis muudaksid ebausutavaks hageja selgituse kollektiivse esindamise organisatsioonide paralleelse tegevuse kohta.

183    Seega tuleb vaidlustatud otsuse artikkel 3 tühistada, ilma et oleks vaja kontrollida hageja ja EBU esimese väite raames esitatud teisi argumente, mis puudutavad eelkõige siseriiklike territoriaalsete piirangute olulisust, et vältida tasandamist tulude vähenemise kaudu ja et säilitada üks riiklik litsentside väljastamise punkt, ega analüüsida teist väidet.

 Kohtukulud

184    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 2 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja ja EBU on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 16. juuli 2008. aasta otsuse K(2008) 3435 (lõplik) EÜ […] artiklis 81 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklis 53 sätestatud menetluses (Juhtum COMP/C2/38.698 – CISAC) artikkel 3 International Confederation of Societies of Authors and Composers’it (CISAC) puudutavas osas.

2.      Mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Kanninen Soldevila Fragoso Van der Woude

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 12. aprillil 2013 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust ja vaidlustatud otsus

A –  Haldusmenetlus

B –  Tüüplepingu tingimused

C –  Asjaomased turud

D –  EÜ artikli 81 lõike 1 ja EMP lepingu artikli 53 lõike 1 kohaldamine

1.  Liikmesuse, ainuõiguse ja mittesekkumise klauslid

2.  Siseriiklikke territoriaalseid piiranguid puudutav kooskõlastatud tegevus

E –  Resolutsioon

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

A –  Komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide

B –  Põhiküsimus

1.  Sissejuhatavad märkused

2.  Esimene väide, et komisjon rikkus EÜ artikleid 81 ja 253, kuna ta ei tõendanud kooskõlastatud tegevuse olemasolu siseriiklike territoriaalsete piirangute osas

a)  Nende elementide tõendusväärtus, mille komisjon esitas, et tõendada kooskõlastatud tegevust, tuginemata ainult kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse paralleelsusele

Kõnelused vastastikuse esindamise lepingutes sisalduvate volituste ulatuse üle, mida kollektiivse esindamise organisatsioonid pidasid hageja hallatavate tegevuste raames

Santiago kokkulepe

Sydney kokkulepe

Väidetav ajalooline seos ainuõiguse klausli ja siseriiklike territoriaalsete piirangute vahel

Järeldus komisjoni esitatud tõendusmaterjali kohta

b)  Muude kui kooskõlastatud tegevust puudutavate selgituste usutavus kollektiivse esindamise organisatsioonide tegevuse paralleelsuse kohta

Sissejuhatavad märkused

Vajadus kohapealse esindatuse järele, et tagada muusikateoste ilma loata kasutamise vastase võitluse tõhusus

–  NBC mudel

–  Simulcasti ja Webcastingu kokkulepped

–  Santiago kokkulepe

–  Ühisettevõte Celas, otseste litsentside andmine ja kirjastaja initsiatiiv

–  Dokument pealkirjaga „Cross border collective management of online rights in Europe”

3.  Järeldus hagi lahenduse kohta

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.