EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

2. oktoober 2013

Kohtuasi F‑111/12

Albert Nardone

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Endine ametnik – Kokkupuude asbesti ja muude ainetega – Kutsehaigus – Tööõnnetus – Personalieeskirjade artikkel 73 – Arstlik komisjon – Põhjendamine – Kahju hüvitamise nõue – Menetluse kestus

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega Euroopa Komisjoni endine ametnik A. Nardone palub tühistada ametisse nimetava asutuse 8. novembri 2011. aasta otsuse kinnitada arstliku komisjoni 25. augusti 2011. aasta järeldused ning mõista väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju eest välja ex æquo et bono kindlaks määratud summa, milleks esialgu on 100 000 eurot.

Otsus:      Mõista Euroopa Komisjonilt A. Nardone kasuks välja viivitusintress ajavahemiku eest 1. märts 2006 kuni 15. juuli 2010 summas 8448,51 eurot intressimääras, mida Euroopa Keskpank kohaldab põhilistele finantseerimistehingutele ja asjaomase ajavahemiku suhtes, mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra, ning 3000 euro suurune summa. Jätta hagi ülejäänud nõuded rahuldamata. Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja üks neljandik A. Nardone kohtukuludest. Jätta kolm neljandikku A. Nardone kohtukuludest tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustus – Arstlik ekspertiis – Arstliku komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll – Piirid – Põhjendamiskohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 73; õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjad, artikkel 23)

2.      Ametnikud – Sotsiaalkindlustus – Õnnetusjuhtumi- ja kutsehaiguskindlustus – Taotluse tunnistada hageja haigus kutsehaiguseks menetlemine – Mõistliku aja nõude järgimine – Rikkumine – Mõju arstliku komisjoni arvamusele – Piirid – Administratsioonile omistamine – Tingimused

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 41 lõige 1)

1.      Arstlikul komisjonil lasuv, liidu ametnike õnnetusjuhtumi‑ ja kutsehaiguskindlustuse eeskirjade artiklis 23 ette nähtud ülesanne anda meditsiinilistele küsimustele objektiivne ja sõltumatu hinnang eeldab esiteks, et arstliku komisjoni käsutuses oleksid kõik andmed, mida tal võib vaja minna, ja teiseks seda, et tal oleks täielik hindamisvabadus. Arstliku komisjoni antud arstlikke hinnanguid kui selliseid tuleb pidada lõplikeks, kui need on antud nõuetekohaselt. Kohtul on üksnes pädevus kontrollida esiteks, kas mainitud komisjon moodustati ja tegutses nõuetekohaselt, ja teiseks, kas komisjoni arvamus on nõuetekohane, ja eelkõige, kas see sisaldab selle aluseks olnud kaalutluste hindamist võimaldavaid põhjendusi ning kas meditsiiniliste leidude ja nende põhjal tehtud järelduste vahel on mõistetav seos. Kui arstlikul komisjonil on palutud vastata keerukatele meditsiinilistele küsimustele, mis puudutavad raskesti kindlakstehtavat diagnoosi, peab arstlik komisjon oma arvamuses märkima ära eelkõige need toimiku asjaolud, millest ta lähtub, ning kui ta kaldub märgatavalt kõrvale mõnest varasemast asjakohasest ja asjaomase isiku suhtes soodsamast arstlikust hinnangust, täpsustama kõrvalekaldumise põhjused.

Asjaolu, et arstlik komisjon ei viita oma aruandes otseselt teatud dokumentidele ja seda enam hageja palvel koostatud teatud dokumentide sisule, ei ole piisav selleks, et seada kahtluse alla nende järelduste kehtivust. Mis puudutab aga meditsiinilisi küsimusi, mille kohta arstlik komisjon peab objektiivselt ja sõltumatult otsuse tegema, siis tema hindamisvabadus peab olema täielik. Seega tuleb arstlikul komisjonil otsustada, mil määral tuleb eelnevalt koostatud meditsiiniaruandeid arvesse võtta. Lisaks on küsimus, kas on vaja teha teisi meditsiinilisi uuringuid, meditsiiniline küsimus, mis sellisena ei ole hõlmatud liidu kohtu kontrolliga, kui arstliku komisjoni hinnang on antud nõuetekohaselt.

(vt punktid 42, 43, 48, 49 ja 51)

Viited:

Euroopa Kohus: 29. november 1984, kohtuasi 265/83: Suss vs. komisjon (punkt 13); 19. jaanuar 1988, kohtuasi 2/87: Biedermann vs. kontrollikoda (punkt 19); 24. oktoober 1996, kohtuasi C‑76/95: komisjon vs. Royale belge (punkt 73).

Esimese Astme Kohus: 15. detsember 1999, kohtuasi T‑300/97: Latino vs. komisjon (punktid 30, 41, 68, 78 ja 87); 26. veebruar 2003, kohtuasi T‑145/01: Latino vs. komisjon (punkt 47).

Avaliku Teenistuse Kohus: 28. juuni 2006, kohtuasi F‑39/05: Beau vs. komisjon (punkt 35); 14. september 2010, kohtuasi F‑79/09: AE vs. komisjon (punktid 64 ja 65).

2.      Haldusmenetluste läbiviimisel mõistliku aja järgimise kohustus kujutab endast liidu õiguse üldpõhimõtet, mille tagamine on liidu kohtu ülesanne ja mida on osana õigusest heale haldusele korratud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõikes 1. Mõistliku aja põhimõtte rikkumine ei õigusta siiski üldiselt haldusmenetluse tulemusel võetud otsuse tühistamist. Ainult siis, kui ülemäära pikk aeg võib mõjutada haldusmenetluse tulemusel võetud otsuse sisu ennast, mõjutab mõistliku aja põhimõte haldusmenetluse kehtivust.

Sellega seoses tuleb märkida, et ülemäära pikk aeg haiguse kutsehaiguseks või eelkõige õnnetusjuhtumi tagajärgedega seotud püsiva osalise töövõimetuse süvenemise tunnistamise taotluste menetlemisel ei saa põhimõtteliselt mõjutada arstliku komisjoni antud arvamuse enda sisu ega institutsiooni vastu võetud lõpliku otsuse sisu. Nimelt ei muuda selline aeg, välja arvatud erandjuhtudel, arstliku komisjoni hinnangut asjaomase ametniku haiguse kutsehaiguseks tunnistamisele või tunnistamata jätmisele ega püsiva osalise töövõimetuse süvenemisele, mis on seotud sellise õnnetusjuhtumi tagajärgedega, mille ohver ametnik oli. Kui liidu kohus tühistab nimetatud lõpliku otsuse, siis põhiline praktiline vastupidine tagajärg on see, et menetlust on pikendatud põhjusel, et see on kestnud juba liiga kaua.

Pealegi vastutab institutsioon selle eest, et arstid, kelle ta määrab püsiva osalise töövõimetuse määra kohta järelduste tegemiseks, tegutseksid kiiresti. Kui aga tuvastatakse, et viivitus arstliku komisjoni töös on põhjustatud ametniku või arsti venitavast või isegi takistavast käitumistaktikast, ei peeta institutsiooni sellise viivituse eest vastutavaks. Lisaks kujutab ametniku poolt õiguskaitsevahendite kasutamine endast objektiivset asjaolu, mis sellisena ei ole institutsioonile etteheidetav, kui puudub talle omistada võiv venitav taktika.

(vt punktid 60‑62, 66, 69 ja 76)

Viited:

Euroopa Kohus: 13. detsember 2000, kohtuasi C‑39/00 P: SGA vs. komisjon (punkt 44).

Esimese Astme Kohus: 20. aprill 1999, liidetud kohtuasjad T‑305/94–T‑307/94, T‑313/94–T‑316/94, T‑318/94, T‑325/94, T‑328/94, T‑329/94 ja T‑335/94: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon (punkt 123); 13. jaanuar 2004, kohtuasi T‑67/01: JCB Service vs. komisjon (punktid 36 ja 40 ning seal viidatud kohtupraktika); 11. aprill 2006, kohtuasi T‑394/03: Angeletti vs. komisjon (punktid 152, 154, 162 ja 163).

Avaliku Teenistuse Kohus: 1. juuli 2010, kohtuasi F‑97/08: Füller‑Tomlinson vs. parlament (punkti 167); eespool viidatud kohtuasi AE vs. komisjon (punkt 101); 14. september 2011, kohtuasi F‑12/09: A vs. komisjon (punkti 226); 13. märts 2013, kohtuasi F‑91/10: AK vs. komisjon (punkti 78), mille peale on esitatud apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Üldkohtusse, kohtuasi T‑288/13 P.

Euroopa Liidu Üldkohus: 6. detsember 2012, kohtuasi T‑390/10 P: Füller‑Tomlinson vs. parlament (punktid 115 ja 116).