Language of document : ECLI:EU:T:2019:423

ÜLDKOHTU OTSUS (teine koda laiendatud koosseisus)

18. juuni 2019(*)

Riigiabi – Rahvusvahelise Investeeringuvaidluste Lahendamise Keskuse (ICSID) egiidi all asutatud vahekohtu otsus – Teatavatele ettevõtjatele määratud hüvitise maksmine – Otsus, millega tunnistatakse abi siseturuga kokkusobimatuks ja kohustatakse see tagasi nõudma – Komisjoni pädevus

Kohtuasjades T‑624/15, T‑694/15 ja T‑704/15

European Food SA, asukoht Drăgăneşti (Rumeenia),

Starmill SRL, asukoht Drăgăneşti,

Multipack SRL, asukoht Drăgăneşti,

Scandic Distilleries SA, asukoht Oradea (Rumeenia),

esindajad: avocat K. Struckmann ja avocat G. Forwood ning solicitor A. Kadri,

hagejad kohtuasjas T‑624/15,

Ioan Micula, elukoht Oradea (Rumeenia), keda esindavad K. Struckmann, G. Forwood ja A. Kadri,

hageja kohtuasjas T‑694/15,

Viorel Micula, elukoht Oradea,

European Drinks SA, asukoht Ştei (Rumeenia),

Rieni Drinks SA, asukoht Rieni (Rumeenia),

Transilvania General Import-Export SRL, asukoht Oradea,

West Leasing International SRL, asukoht Păntășești (Rumeenia),

esindajad: avocat J. Darenne ja avocat D. Vallindas, barrister A. Dashwood ja solicitor V. Korom, hiljem J. Derenne, D. Vallindas ja A. Dashwood,

hagejad kohtuasjas T‑704/15,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: P.‑J. Loewenthal ja T. Maxian Rusche,

kostja,

keda toetavad

Hispaania Kuningriik, esindajad: S. Centeno Huerta ja A. Rubio González,

ja

Ungari, esindajad: M. Fehér, G. Koós ja M. Bóra, hiljem M. Fehér ja G. Koós,

menetlusse astujad,

mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud kolm nõuet tühistada komisjoni 30. märtsi 2015. aasta otsus (EL) 2015/1470 Rumeenia antud riigiabi SA.38517 (2014/C) (ex 2014/NN) kohta – Vahekohtu 11. detsembri 2013. aasta otsus juhtumis Micula vs. Rumeenia (ELT 2015, L 232, lk 43),

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president M. Prek (ettekandja), kohtunikud E. Buttigieg, F. Schalin, B. Berke ja M. J. Costeira,

kohtusekretär: ametnik P. Cullen,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 20. märtsi 2018. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluste taust

1        Hagejad European Food SA, Starmill SRL, Multipack SRL ja Scandic Distilleries SA kohtuasjas T‑624/15, Ioan Micula kohtuasjas T‑694/15 ning Viorel Micula, European Drinks SA, Rieni Drinks SA, Transilvania General Import-Export SRL ja West Leasing International SRL kohtuasjas T‑704/15 loeti komisjoni 30. märtsi 2015. aasta otsusega (EL) 2015/1470 Rumeenia antud riigiabi SA.38517 (2014/C) (ex 2014/NN) kohta – Vahekohtu 11. detsembri 2013. aasta otsus juhtumis Micula vs. Rumeenia (ELT 2015, L 232, lk 43) (edaspidi „vaidlustatud otsus“) abisaajateks, kellele makstakse Rahvusvahelise Investeeringuvaidluste Lahendamise Keskuse (ICSID) egiidi all asutatud vahekohtu 11. detsembri 2013. aasta otsusega juhtumis ARB/05/20 Micula vs. Rumeenia määratud hüvitist.

2        Rumeenias elavad Rootsi kodanikud Ioan ja Viorel Micula on põhiaktsionärid European Food and Drinks Group (EFDG) kontsernis, mis tegeleb Rumeenias Bihori maakonnas toiduainete- ja joogitootmisega. EFDGsse kuuluvad European Food, Starmill, Multipack, Scandic Distilleries, European Drinks, Rieni Drinks, Transilvania General Import-Export ja West Leasing International.

 Rumeenia õigusnormid ja hagejate investeeringud

3        Euroopa leping assotsiatsiooni loomiseks ühelt poolt Euroopa ühenduste ja selle liikmesriikide ning teiselt poolt Rumeenia vahel (EÜT 1994, L 357, lk 2; ELT eriväljaanne 11/59, lk 3) (edaspidi „Euroopa leping“) jõustus 1. veebruaril 1995. Vastavalt lepingu artikli 64 lõike 1 punktile iii on igasugune riigiabi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, Euroopa lepingu nõuetekohase toimimisega kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see võib mõjutada Euroopa ühenduste ja Rumeenia vahelist kaubandust. Vastavalt Euroopa lepingu artikli 64 lõikele 2 hinnati igasugust selle artikliga vastuolus olevat tegevust „[EMÜ] asutamislepingu artiklite 85, 86 ja 92 [hiljem ELTL artiklid 101, 102 ja 107] eeskirjade kohaldamisest tulenevate kriteeriumide alusel“. Lisaks sellele kohustasid Euroopa lepingu artiklid 69 ja 71 Rumeeniat viima oma õigusaktid vastavusse acquis communautaire’iga.

4        Euroopa lepinguga vastavusse viimise kohustuse täitmiseks võttis Rumeenia 1999. aastal vastu riigiabi seaduse nr 143/1999, mis jõustus 1. jaanuaril 2000. Kõnealune seadus, mis sisaldas sama riigiabi määratlust, mis on sätestatud Euroopa lepingu artiklis 64 ja Euroopa Liidu õiguses, määras riigiabi järelevalve eest vastutavaks riiklikeks asutusteks Consiliul Concurenţei (konkurentsinõukogu, Rumeenia) ja Oficul Concarenței (konkurentsiamet, Rumeenia), mis on pädevad hindama Rumeenia ettevõtjatele antud riigiabi kokkusobivust siseturuga.

5        Rumeenia valitsus võttis 2. oktoobril 1998 vastu erakorralise määruse nr 24/1998 (edaspidi „erakorraline määrus nr 24“), millega anti teatavatele ebasoodsas olukorras olevate piirkondade investoritele, kes olid saanud alalise investori tunnistuse, mitu investeerimisstiimulit, sealhulgas sellised meetmed nagu masinate tollimaksudest ja käibemaksust vabastamine ning toorainelt tasutud tollimaksude tagasimaksmine, samuti tulumaksuvabastus ajavahemikul, mil asjaomane piirkond on määratud ebasoodsas olukorras olevaks piirkonnaks.

6        Rumeenia valitsus määras kindlaks, milliseid piirkondi ja kui kaua (kuni kümme aastat) tuleks pidada ebasoodsas olukorras olevateks piirkondadeks. Oma 25. märtsi 1999. aasta otsusega kuulutas nimetatud valitsus Bihori maakonna Ștei-Nuceti kaevanduspiirkonna alates 1. aprillist 1999 kümneks aastaks ebasoodsas olukorras olevaks piirkonnaks.

7        Konkurentsinõukogu võttis 15. mail 2000 vastu otsuse nr 244/2000, millega tehti kindlaks, et mitu erakorralise määruse nr 24 alusel pakutavat stiimulit tuleb liigitada tegevusabiks, mis toob kaasa konkurentsi kahjustamise ja mille andmine tuleks seetõttu lõpetada.

8        1. juulil 2000 jõustus valitsuse erakorraline määrus nr 75/2000 (edaspidi „erakorraline määrus nr 75“), millega muudetakse erakorralist määrust nr 24 (edaspidi koos „erakorraline määrus“).

9        Konkurentsinõukogu vaidlustas Curtea de Apel Bucureștis (Bukaresti apellatsioonikohus, Rumeenia) asjaolu, et erakorralise määruse nr 75 vastuvõtmisele vaatamata ei rakendatud tema otsust nr 244/2000. See taotlus lükati 26. jaanuaril 2001 tagasi põhjendusega, et erakorralist määrust nr 75 tuleb käsitada seadusandliku meetmena ja mitte haldusmeetmena ning seetõttu ei saa konkurentsinõukogu seaduse nr 143/1999 alusel selle õiguspärasust vaidlustada. Înalta Curte de Casație și Justiție (Rumeenia kassatsioonikohus) jättis eelnimetatud otsuse 19. veebruari 2002. aasta otsusega muutmata.

10      Alaliste investorite tunnistuste alusel, mille European Food sai 1. juunil 2000 ja Starmill ning Multipack 17. mail 2002, tegid nad Ștei-Nuceti kaevanduspiirkonnas teatavaid investeeringuid.

11      2000. aasta veebruaris alustas Rumeenia ELiga ühinemisläbirääkimisi. Läbirääkimiste käigus märgiti liidu 21. novembri 2001. aasta ühises seisukohas, et „leidub hulk olemasolevaid ja uusi kokkusobimatu abi kavasid, sealhulgas [erakorralise määruse] alusel ette nähtud meetmed, mis ei ole viidud vastavusse ühenduse õigustikuga“.

12      Täpsustades, et „[s]elleks et täita ühenduse riigiabieeskirjades sätestatud kriteeriume ja viia lõpule 6. peatükiga „Konkurentsipoliitika“ seotud läbirääkimised, tuleb kaotada selle valdkonna siseriiklikest õigusaktidest kõik ühenduse õigustikuga kokkusobimatud riigiabi vormid“, tühistas Rumeenia 26. augustil 2004 kõik erakorralise määruse alusel määratud stiimulid, välja arvatud tulumaksumeede. Tühistamine jõustus 22. veebruaril 2005.

13      Rumeenia ühines Euroopa Liiduga 1. jaanuaril 2007. Akt Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia ühinemistingimuste ja Euroopa Liidu aluslepingutesse tehtavate muudatuste kohta (ELT 2005, L 157, lk 203, edaspidi „ühinemisakt“) ei nimetanud V lisa 2. osa „Konkurentsipoliitika“ punktis 1 ei erakorralist määrust nr 24 ega erakorralist määrust nr 75 kui abimeetmeid, mida peetakse ühinemise ajal olemasolevaks abiks.

 Vahekohtumenetlus

14      29. mail 2002 Rootsi Kuningriigi valitsuse ja Rumeenia valitsuse vahel sõlmitud kahepoolne investeeringute edendamise ja vastastikuse kaitsmise leping (edaspidi „kahepoolne investeerimisleping“) jõustus 1. juulil 2003. Leping nägi mõlema riigi investoritele (sealhulgas investeeringutele, mis sõlmiti enne kahepoolse investeerimislepingu jõustumist) ette teatavad kaitsemeetmed, kui ühe riigi investorid investeerisid teise riiki. Kahepoolse investeerimislepingu artikli 2 lõige 3 sätestas muu hulgas, et „[k]umbki lepinguosaline tagab igal ajal teise lepinguosalise investorite investeeringute õiglase ja võrdse kohtlemise ega takista meelevaldsete ega diskrimineerivate meetmete kaudu nimetatud investorite poolt selliste investeeringute juhtimist, haldamist, säilitamist, kasutamist, kasusaamist ega võõrandamist“. Lisaks sätestab kahepoolse investeerimislepingu artikkel 7, et vaidlused investorite ja allakirjutanud riikide vahel lahendatakse eelkõige ICSIDi egiidi all tegutsevas vahekohtus.

15      Pärast erakorralise määruse kohaste investeerimisstiimulite tühistamist taotlesid viis hagejat, nimelt Ioan ja Viorel Micula, European Food, Starmill ja Multipack (edaspidi „vahekohtu hagejad“) 28. juulil 2005 vahekohtu moodustamist vastavalt kahepoolse investeerimislepingu artiklile 7.

16      Vahekohus leidis 24. septembri 2008. aasta otsuses, et vahekohtu hagejate nõuded on vastuvõetavad. Esialgu nõudsid vahekohtu hagejad tühistatud investeerimisstiimulite taastamist. Seejärel loobusid nad osaliselt oma nõuetest ja nõudsid stiimulite tühistamisest tuleneva kahju hüvitamist. Hagejate väitel oli Rumeenia petnud stiimulite tühistamisega nende õiguspäraseid ootusi, et need stiimulid on olemas kuni 1. aprillini 2009. Sellega oli Rumeenia hagejate sõnul rikkunud oma kohustust tagada õiglane ja võrdne kohtlemine, millele hagejatel kui Rootsi investoritel oli õigus kahepoolse investeerimislepingu artikli 2 lõike 3 alusel.

17      Vahekohtumenetluse käigus sekkus komisjon kui amicus curiae. Komisjon väitis oma 20. juulil 2009 esitatud menetlusse astumise avalduses, et erakorralise määruse nr 24 stiimulid olid: „kokkusobimatud ühenduse regionaalabi eeskirjadega“, märkides, et „eelkõige ei peetud stiimulite puhul kinni ühenduse õiguse nõuetest rahastamiskõlblike kulude ja abi osakaalu kohta [ning et] [meetmed] [kujutasid] endast tegevusabi, mille andmine on regionaalabi eeskirjade kohaselt keelatud.“ Komisjon väitis niisiis, et „mis tahes otsus, millega taastatakse Rumeenia kaotatud stiimulid või hüvitatakse hagejatele nende privileegide kaotamisest tulenev kahju, tooks kaasa uue abi andmise, mis ei ole kooskõlas [EL toimimise lepinguga]“ ja et „[ühtki otsust, milles nõutakse Rumeenialt selliste investeerimiskavade taastamist, mille puhul on ühinemisläbirääkimiste käigus leitud, et need on siseturuga kokkusobimatud,] ei saa seega täita, kui see on vastuolus ELi riigiabipoliitika eeskirjadega“.

18      Vahekohus määras oma otsusega hagejatele hüvitise summas 791 882 452 Rumeenia leud (ligikaudu 178 miljonit eurot). Vahekohus leidis järgmist:

„[T]ühistades erakorralise määruse nr 24 stiimulid enne 1. aprilli 2009, ei tegutsenud Rumeenia ebamõistlikult ega pahauskselt (kui jätta kõrvale investorite kohustuste põhjendamatu säilitamine pärast stiimulite kohaldamise lõpetamist). Samas jõudis [vahe]kohus järeldusele, et Rumeenia kahjustas [vahekohtu] hagejate õiguspäraseid ootusi seoses stiimulite samal kujul jätkuva kättesaadavusega kuni 1. aprillini 2009. Samuti ei tegutsenud Rumeenia läbipaistvalt, jättes hagejatele õigel ajal teatamata, et korra kohaldamine lõpeb enne selle ette nähtud aegumiskuupäeva. Selle tulemusel leiab vahekohus, et Rumeenia ei suutnud „tagada [vahekohtu] hagejate investeeringute õiglast ja võrdset kohtlemist“ kahepoolse investeerimislepingu artikli 2 lõike 3 tähenduses.

19      Vahekohus määras vahekohtu hagejatele hüvitist järgmiselt:

–        85 100 000 leud tooraine meetmete tühistamise ja sellele järgnenud suhkruhinna tõusu eest;

–        17 500 000 leud toorainehinna tõusu eest;

–        18 133 229 leud selle eest, et kadus võimalus varuda suhkrut madalamate hindadega;

–        255 700 000 leud valmistoodangu müügi vähenemise tõttu saamata jäänud kasumi eest;

–        peale selle andis vahekohus Rumeeniale korralduse maksta intressi, mida arvutatakse seoses suhkru ja teiste toorainete hinna tõusuga alates 1. märtsist 2007, seoses suhkru varumise võimaluse kadumisega alates 1. novembrist 2009 ja seoses saamata jäänud kasumiga alates 1. maist 2008.

20      18. aprillil 2014 esitas Rumeenia riikide ja muude riikide kodanike vaheliste investeeringuvaidluste lahendamise 18. märtsi 1965. aasta konventsiooni (edaspidi „ICSIDi konventsioon“) artikli 52 alusel ajutisele komiteele taotluse vahekohtuotsus tühistada. Sellega seoses tühistas ajutine komitee 7. septembril 2014 vahekohtuotsuse täitmise peatamise, mille ta oli algul heaks kiitnud, kuna Rumeenia ei suutnud pärast komisjoniga selles küsimuses konsulteerimist anda tingimusteta kinnitust, mida nimetatud komitee temalt palus, et ta täidab vahekohtu otsuse isegi juhul, kui see tähendab tema liidu õiguse kohaste kohustuste rikkumist, ja vaatamata komisjoni mis tahes otsusele.

21      15. oktoobril 2014 taotles komisjon ajutiselt komiteelt luba astuda vaidluses mitteosaleva poolena tühistamismenetlusse. Ajutine komitee andis selle loa 4. detsembril 2014 ja komisjon esitas 9. jaanuaril 2015 kõnealuse menetluse raames oma amicus curiae seisukohad. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli vahekohtu otsuse tühistamise menetlus veel pooleli.

 Hagid, mille vahekohtu hagejad esitasid liikmesriigi kohtutesse vahekohtuotsuse tunnustamise ja täitmise nõudes

22      18. märtsil 2014 algatasid neli hagejat (European Food, Starmill, Multipack ja Ioan Micula) Rumeenias kohtumenetluse vahekohtuotsuse täitmiseks ICSIDi konventsiooni artikli 54 alusel, nõudes veel maksmata summast 80% ja sellele vastava intressi tasumist.

23      Tribunal București (Bukaresti kohus, Rumeenia) andis 24. märtsil 2014 loa vahekohtuotsuse täitmiseks, leides, et ICSIDi konventsiooni artikli 54 kohaselt on vahekohtuotsus vahetult täitmisele pööratav ja seda tuleb käsitleda riigi tasandil lõpliku kohtuotsusena, mis Rumeenia tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel välistab vaheotsuse tunnustamise menetluse. 30. märtsil 2014 alustas kohtutäitur sundtäitmismenetlust, kehtestades rahandusministeeriumile kuue kuu pikkuse tähtaja, et tasuda neljale hagejale vahekohtuotsusega määratud summast 80% ning intress ja muud kulud.

24      Rumeenia vaidlustas vahekohtuotsuse täitmise Tribunal Bucureștis (Bukaresti kohus) ja nõudis ajutisi meetmeid, st otsuse täitmise ajutist peatamist, kuni kohtuasjas on tehtud sisuline otsus. 14. mail 2014 peatas see kohus ajutiselt vahekohtuotsuse täitmise kuni vaidlustamistaotluse ja vahekohtuotsuse täitmise lõpliku peatamise taotluse kohta otsuse tegemiseni. Komisjon sekkus 26. mail 2014 menetlusse vastavalt nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad [ELTL artikli 108] kohaldamiseks (EÜT 1999, L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339), artikli 23a lõikele 2. Komisjon palus Tribunal Bucureștil (Bukaresti kohus) vahekohtu otsuse sundtäitmine peatada ja tühistada ning esitada vastavalt ELTL artiklile 267 Euroopa Liidu Kohtule kaks eelotsuse küsimust.

25      23. septembril 2014 tegi Tribunal București (Bukaresti kohus) ajutiste meetmete menetluses otsuse, loobudes selle peatamisest, ning lükkas tagasi Rumeenia taotluse peatada vahekohtu otsuse täitmine põhjusel, et ICSIDi ajutine komitee on tühistanud selle otsuse täitmise peatamise 7. septembril 2014 (vt eespool punkt 20). Rumeenia esitas 30. septembril 2014 kaebuse 23. septembri 2014. aasta otsuse peale. Tribunal București (Bukaresti kohus) jättis 13. oktoobril 2014 rahuldamata Euroopa Liidu Kohtusse eelotsusetaotluse esitamise nõude. Pärast komisjoni 1. oktoobri 2014. aasta otsust algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametlik uurimismenetlus taotles Rumeenia 17. oktoobril 2014 Tribunal București (Bukaresti kohus) menetluses uuesti ajutiste meetmete võtmist vahekohtu otsuse täitmise peatamise vormis.

26      24. novembril 2014 lükkas Bukaresti kohus tagasi ka Rumeenia põhihagi 24. märtsi 2014. aasta täitmiskorralduse suhtes, sealhulgas 17. oktoobril 2014 esitatud taotluse võtta ajutisi meetmeid. Rumeenia kaebas selle otsuse edasi 14. jaanuaril 2015.

27      24. veebruaril 2015 tühistas Curtea de Apel București (Bukaresti apellatsioonikohus) Tribunal București (Bukaresti kohus) 23. septembri 2014. aasta otsuse ja peatas sundtäitmise kuni viimati nimetatud kohtu 24. novembri 2014. aasta otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuses otsuse tegemiseni. Komisjon otsustas selle apellatsioonimenetluse raames taotleda määruse nr 659/1999 artikli 23a lõike 2 alusel luba menetlusse astuda.

28      Viorel Micula esitas mitu taotlust vahekohtu otsuse tunnustamiseks välisriigi kohtu otsuse tunnustamise menetluse või ex parte menetluse raames Belgia, Prantsusmaa, Luksemburgi, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ja USA kohtutes. Ioan Micula, European Food, Starmill ja Multipack esitasid samuti taotlused vahekohtu otsuse tunnustamiseks ex parte menetluse raames USAs. Üldkohtu kirjaliku menetluse ajal olid need menetlused veel pooleli.

 Vahekohtu otsuse täitmine, ametlik uurimismenetlus ja vaidlustatud otsus

29      Komisjoni talitused teavitasid 31. jaanuaril 2014 Rumeenia ametiasutusi sellest, et vahekohtuotsuse mis tahes rakendamine või täitmine kujutaks endast uut abi, millest tuleks teavitada komisjoni.

30      20. veebruaril 2014 teatasid Rumeenia ametiasutused komisjoni talitustele, et nad olid rakendanud vahekohtuotsust osaliselt, tasaarvestades osa vahekohtu poolt hagejatele määratud hüvitisest ja maksud, mis üks hageja, nimelt European Food, võlgnes Rumeenia ametiasutustele Sel viisil tasaarvestatud maksuvõlg oli 337 492 864 leud (ligikaudu 76 000 000 eurot). Veel palus Rumeenia komisjoni talitustelt selgitusi võimaluse kohta maksta järelejäänud summa füüsilisele isikule (vendadele Viorel ja Ioan Miculale või ükskõik millisele teisele füüsilisele isikule, kellele võib nõude loovutada).

31      12. märtsil 2014 palusid komisjoni talitused Rumeenialt lisateavet vahekohtuotsuse kavandatud edasise rakendamise või täitmise kohta. Rumeenia edastas soovitud teabe 26. märtsi 2014. aasta kirjaga.

32      1. aprilli 2014. aasta kirjaga hoiatasid komisjoni talitused Rumeenia ametiasutusi, et komisjonil on võimalik väljastada abi maksmise peatamise korraldus tagamaks, et siseturuga kokkusobimatut abi rohkem välja ei makstaks, ning palusid selle kohta Rumeenialt märkusi. Rumeenia teatas oma 7. aprilli 2014. aasta kirjas, et ta ei soovi selle võimaluse kohta märkusi esitada.

33      Komisjon võttis 26. mail 2014 vastavalt määruse (EÜ) nr 659/1999 artikli 11 lõikele 1 vastu otsuse C(2014) 3192, millega kohustas Rumeeniat peatama seni, kuni komisjon on teinud lõpliku otsuse kõnealuse riigiabi siseturuga kokkusobivuse kohta, mis tahes tegevus, mis võib kaasa tuua vahekohtuotsuse rakendamise või täitmise, põhjendusel, et kõnealune meede võib endast kujutada ebaseaduslikku riigiabi.

34      Komisjon teatas 1. oktoobri 2014. aasta kirjaga Rumeeniale, et seoses vahekohtuotsuse Rumeenia-poolse osalise rakendamisega 2014. aasta alguses (vt eespool punkt 30) ja seoses kõnealuse otsuse mis tahes edasise rakendamise või täitmisega on ta otsustanud algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetluse. Kõnealuses otsuses, mis avaldati Euroopa Liidu Teatajas 7. novembril 2014, kutsus komisjon huvitatud isikuid üles esitama märkusi.

35      Tribunal București (Bukaresti kohus) määratud kohtutäitur andis 31. oktoobril 2014 korralduse arestida Rumeenia rahandusministeeriumi kontod ja täita vahekohtuotsus 80% ulatuses. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli mõni Rumeenia rahandusministeeriumi riigikassa osa ja krediidiasutustes avatud pangakontod arestitud.

36      Rumeenia esitas 26. novembril 2014 oma märkused otsuse kohta algatada ELTL artikli 108 lõikes 2 sätestatud ametlik uurimismenetlus. Hagejad esitasid 8. detsembril 2014 huvitatud isikutena oma märkused pärast seda, kui komisjon oli tagasi lükanud nende taotluse saada märkuste esitamiseks rohkem aega. Hagejate märkused edastati Rumeeniale, kellele anti võimalus neile vastata. Rumeenia märkused hagejate märkuste kohta esitati 27. jaanuaril 2015.

37      Hagejad taotlesid ka juurdepääsu kogu komisjoni ja Rumeenia vahelisele kirjavahetusele juhtumi toimikus. See taotlus lükati 19. detsembril 2014 tagasi ja tagasilükkamist kinnitati 2. märtsil 2015.

38      5. jaanuaril 2015 konfiskeeris kohtu määratud täitur Rumeenia rahandusministeeriumilt veel 36 484 232 leud (ligikaudu 8 100 000 eurot). Seejärel andis ta 34 004 232 leud (ligikaudu 7 560 000 eurot) võrdsetes osades viiest hagejast kolmele ja jättis ülejäänud summa kohtutäituri tasuks. Ajavahemikus 5.–25. veebruarini 2015 konfiskeeris kohtu määratud täitur rahandusministeeriumilt täiendavalt 9 197 482 leud (ligikaudu 2 000 000 eurot). 9. märtsil 2015 kandis nimetatud ministeerium vabatahtlikult ülejäänud 472 788 675 leud (ligikaudu 106 500 000 eurot, sh sundtäitmise kulud summas 6 028 608 leud) blokeeritud kontole, mis avati viie vahekohtu hageja nimel. Kõnealused viis hagejat saavad kontolt raha välja võtta siiski vaid siis, kui komisjon otsustab, et vahekohtuotsuse alusel antud riigiabi on siseturuga kokkusobiv.

39      Rumeenia ametiasutused teatasid 9. ja 11. märtsi 2015. aasta kirjas komisjonile ajavahemikus 5.– 25. veebruarini 2015 toimunud arestimistest ning vabatahtlikust ülekandest, mis kujutas endast vahekohtuotsuse alusel tasumisele kuuluva summa ülejäänud osa, suletud kontole, mis avati viie vahekohtu hageja nimel.

40      Rumeenia ametiasutuste sõnul on vahekohtuotsust täielikult rakendatud.

41      30. märtsil 2015 võttis komisjon vastu vaidlustatud otsuse.

42      Vaidlustatud otsuses on sedastatud järgmist:

Artikkel 1

[…]vahekohtu […] otsusega […] määratud hüvitise maksmine majandusüksusele, kuhu kuuluvad Viorel Micula, Ioan Micula, […] European Food S.A., […] Starmill S.R.L., […] Multipack, European Drinks S.A., Rieni Drinks S.A., Scandic Distilleries S.A., Transilvania General Import-Export S.R.L. ja West Leasing S.R.L., kujutab endast riigiabi [ELTL] artikli 107 lõike 1 tähenduses ja on kokkusobimatu siseturuga.

Artikkel 2

1. Rumeenia ei maksa välja artiklis 1 nimetatud siseturuga kokkusobimatut abi ja nõuab sisse artiklis 1 nimetatud siseturuga kokkusobimatu mis tahes abi, mis on ükskõik millisele kõnealust abi saava majandusüksuse osaks olevale üksusele […] vahekohtuotsuse osalise rakendamise või täitmise kaudu juba välja makstud, ning mis tahes abi, mis on ükskõik millisele kõnealust abi saava majandusüksuse osaks olevale üksusele […] vahekohtuotsuse edasise rakendamise kaudu välja makstud ja millest komisjoni ei ole teavitatud või mis on välja makstud pärast käesoleva otsuse vastuvõtmist.

2. Viorel Micula, Ioan Micula, […] European Food S.A., […] Starmill S.R.L., […] Multipack, European Drinks S.A., Rieni Drinks S.A., Scandic Distilleries S.A., Transilvania General Import-Export S.R.L. ja West Leasing S.R.L. vastutavad ühiselt ükskõik kellele neist antud riigiabi tagasimaksmise eest.

3. Sissenõutavad summad on summad, mis tulenevad […] vahekohtuotsuse rakendamisest või täitmisest (põhiosa ja intress).

4. Sissenõutavatelt summadelt arvestatakse intressi alates kuupäevast, mil need anti abisaajate käsutusse, kuni nende tegeliku tagasimaksmiseni.

5. Rumeenia esitab täpsed kuupäevad, millal riigi eraldatud abi anti vastavate abisaajate käsutusse.

6. Intress arvutatakse liitintressina vastavalt komisjoni määruse (EÜ) nr 794/2004 V peatükile.

7. Rumeenia kannab hoolt selle eest, et alates käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäevast ei tehtaks enam ühtki artiklis 1 nimetatud abi väljamakset.

Artikkel 3

1. Artiklis 1 osutatud abi nõutakse tagasi viivitamata ja tõhusalt.

2. Rumeenia tagab käesoleva otsuse rakendamise nelja kuu jooksul alates selle teatavaks tegemise kuupäevast.

Artikkel 4

1. Kahe kuu jooksul alates käesoleva otsuse teatavakstegemisest esitab Rumeenia järgmise teabe:

a)      igale käesoleva otsuse artiklis 1 nimetatud üksusele antud abi kogusumma;

b)      käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatavate meetmete üksikasjalik kirjeldus;

c)      dokumendid, millega tõendatakse, et abisaajatele on antud korraldus abi tagasi maksta.

2. Rumeenia teavitab komisjoni käesoleva otsuse täitmiseks võetud riiklike meetmetega seotud edusammudest, kuni kogu artiklis 1 nimetatud abi on tagasi makstud. Rumeenia esitab komisjoni taotlusel viivitamata teabe käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatavate meetmete kohta. Ta esitab ka üksikasjaliku teabe abisaajatelt juba tagasi saadud abisummade ja intressi kohta.

Artikkel 5

Käesolev otsus on adresseeritud Rumeeniale.“

 Menetlus ja poolte nõuded

43      Hagejad esitasid hagiavaldused, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 6. novembril 2015 (kohtuasjas T‑624/15), 30. novembril 2015 (kohtuasjas T‑694/15) ja 28. novembril 2015 (kohtuasjas T‑704/15).

44      Üldkohtu neljanda koja president andis 18. märtsi ja 21. aprilli 2016. aasta otsusega (kohtuasjas T‑624/15), 18. märtsi ja 22. aprilli 2016. aasta otsusega (kohtuasjas T‑694/15) ning 25. mai ja 21. aprilli 2016. aasta otsusega (kohtuasjas T‑704/15) loa Hispaania Kuningriigil ja Ungaril astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks.

45      Hispaania Kuningriik ja Ungari esitasid 13. ja 14. juulil 2016 (kohtuasjades T‑624/15 ja T‑694/15) ning 14. juulil 2016 (kohtuasjas T‑704/15) oma menetlusse astuja seisukohad Üldkohtu kantseleisse. Hagejad esitasid oma märkused nende avalduste kohta selleks antud tähtaja jooksul.

46      Kuna Üldkohtu kodade koosseis on muutunud ning ettekandja-kohtunik kuulub nüüd teise koja koosseisu, määrati käesolevad kohtuasjad sellele kojale.

47      Hagejad taotlesid kohtukantseleisse 27. veebruaril 2017 esitatud dokumendiga kohtuasjade T‑624/15, T‑694/15 ja T‑704/15 liitmist menetluse suulise osa huvides. Komisjon oli 14. märtsi 2017. aasta märkustes kohtuasjade liitmistaotluse kohta nõus kohtuasjade T‑624/15 ja T‑694/15 liitmisega, kuid ei olnud nõus nimetatud kohtuasjade liitmisega kohtuasjaga T‑704/15.

48      Dokumentidega, mille hagejad esitasid kohtukantseleisse 21. veebruaril 2017 kohtuasjades T‑624/15 ja T‑694/15 ning komisjon 4. mail 2017 kohtuasjades T‑624/15, T‑694/15 ja T‑704/15 taotlesid nad asja menetlemist eelisjärjekorras. Teise koja president rahuldas selle taotluse 22. mai 2017. aasta otsusega.

49      Üldkohtu kodukorra artikli 28 kohaselt otsustas Üldkohus teise koja ettepanekul anda kohtuasi lahendamiseks laiendatud koosseisule.

50      Üldkohtu teise koja (laiendatud koosseisus) presidendi 7. veebruari 2018. aasta otsusega liideti kohtuasjad T‑624/15, T‑694/15 ja T‑704/15 suuliseks menetlemiseks vastavalt kodukorra artikli 68 lõikele 2.

51      Ettekandja-kohtuniku ettepanekul otsustas Üldkohtu teine koda laiendatud koosseisus avada menetluse suulise osa.

52      Poolte kohtukõned kuulati ära 20. märtsi 2018. aasta kohtuistungil.

53      Üldkohus (teine koda laiendatud koosseis) nägi 28. mai 2018. aasta määrusega ette – võttes arvesse, et menetluse lõpetamise otsuse tegemiseks palutakse pooltel esitada märkusi kohtuasjade T‑624/15, T‑694/15 ja T‑704/15 võimaliku liitmise kohta – menetluse suulise osa taasavamise vastavalt kodukorra artiklile 113. Pooled esitasid oma märkused ette nähtud tähtajaks.

54      Kohtuasjades T‑624/15 ja T‑694/15 paluvad hagejad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus osas, milles see:

–        käsitleb nimetatud kahes kohtuasjas neid mõlemat;

–        takistab Rumeenial vahekohtuotsuse täitmist;

–        kohustab Rumeeniat mis tahes kokkusobimatu abi tagasi nõudma;

–        näeb ette, et nad vastutavad ühiselt ükskõik millisele selle otsuse artikli 2 lõikes 2 nimetatud üksusele antud riigiabi tagasimaksmise eest;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

55      Hagejad kohtuasjas T‑704/15 paluvad Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus osas, milles see:

–        liigitab Viorel Micula „ettevõtjaks“ ning peab teda abi saanud majandusüksuse osaks;

–        tuvastab, et abi on saanud üks majandusüksus, mille moodustavad Viorel ja Ioan Micula, European Food, Starmill, Multipack, European Drinks, Rieni Drinks, Scandic Distilleries, Transilvania General Import-Export ja West Leasing International;

–        sätestab artikli 2 lõikes 2, et Viorel ja Ioan Micula, European Food, Starmill, Multipack, European Drinks, Rieni Drinks, Scandic Distilleries, Transilvania General Import-Export ja West Leasing International vastutavad ühiselt ükskõik kellele neist antud riigiabi tagasimaksmise eest;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

56      Kohtuasjades T‑624/15, T‑694/15 ja T‑704/15 palub komisjon, keda toetavad menetlusse astujad, Üldkohtul:

–        jätta hagid põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejatelt.

 Õiguslik käsitlus

57      Üldkohtu kodukorra artikli 68 alusel liideti käesolevad kohtuasjad kohtuotsuse tegemise huvides.

58      Hagejad esitavad iga hagi põhjendamiseks kaheksa väidet, millest mõni on sõnastatud mitmes osas, mis oleks otstarbekas koondada seitsmesse väitesse ja esitada järgmises järjekorras: esiteks väide, mille kohaselt ei olnud komisjon pädev vaidlustatud otsust vastu võtma ja tegemist oli võimu kuritarvitamisega, samuti on rikutud ELTL artiklit 351 ja õiguse üldpõhimõtteid; teiseks väide, et rikutud on ELTL artikli 107 lõiget 1; kolmandaks väide, et rikutud on õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet; neljandaks väide, et kõnealuse meetme siseturuga kokkusobivaks tunnistamisel on tehtud hindamisviga; viiendaks väide, et abisaajad on vääralt kindlaks määratud ning otsus on põhjendamata; kuuendaks väide, et abi tagasinõudmisega seoses on rikutud õigusnorme, ning seitsmes väide, mille kohaselt on rikutud õigust olla ära kuulatud, ELTL artikli 108 lõiget 3 ja määruse nr 659/1999 artikli 6 lõiget 1.

 Komisjoni pädevuse puudumine ja liidu õiguse kohaldamatus enne Rumeenia ühinemist esinenud olukorra suhtes

59      Kohtuasjas T‑704/15 esitatud esimese väite esimeses osas tuginevad hagejad sisuliselt komisjoni pädevuse puudumisele ja liidu õiguse kohaldamatusele enne Rumeenia ühinemist esinenud olukorra suhtes. Lisaks väidavad hagejad kohtuasjades T‑624/15 ja T‑694/15 esitatud teise väite esimeses osas, et mis tahes eelised anti enne Rumeenia ühinemist ELiga. Üldkohus leiab, et oma argumentides vaidlustavad hagejad kohtuasjades T‑624/15 ja T‑694/15 ka komisjoni pädevuse vaidlustatud otsust vastu võtta. Kuna komisjoni pädevuse küsimus kuulub igal juhul avalikust huvist tuleneva asja läbivaatamist takistava asjaolu hulka, tuleb seda kohtul analüüsida omal algatusel (vt 13. juuli 2000. aasta kohtuotsus Salzgitter vs. komisjon, C‑210/98 P, EU:C:2000:397, punkt 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

60      Hagejad väidavad esiteks, et komisjonil ei olnud pädevust vaidlustatud otsust vastu võtta, kuna igasugune tegevus ja tegevusetus, mis kujutab endast rahvusvahelisi õigusrikkumisi, milles vahekohus leidis Rumeenia hagejate suhtes süüdi olevat ja mille tulemusel nähti vahekohtuotsusega ette kahju hüvitamine, toimus enne Rumeenia ühinemist liiduga. Teiseks ei olnud liidu õigus, sealhulgas riigiabi eeskirjad, sel perioodil Rumeenias kohaldatavad ning komisjon ei saanud siduvalt kasutada talle ELTL artikliga 108 ja määrusega nr 659/1999 antud pädevust Rumeenia ametiasutuste antud riigiabi suhtes. Kolmandaks ei ole oluline, et rahvusvaheliste õigusrikkumiste eest, mille Rumeenia pani toime õiguslikus raamistikus, mida kohaldati enne tema ühinemist liiduga, määratud hüvitise maksmine toimus nagu käesoleval juhul pärast ühinemist.

61      Sellega seoses väidavad kohtuasja T‑704/15 hagejad, et vahekohus tegi otsuse Rumeenia ametiasutuste tegevuse tõttu 2005. aastal erakorralise määruse kehtetuks tunnistamise raames, millega viimased rikkusid vahekohtu hagejate õiguspärast ootust ega tegutsenud stiimulite tühistamise osas läbipaistvalt, jättes samal ajal kehtima hagejate vastavad kohustused. Ent nende asjaolude esinemise ajal ei laienenud erakorralise määruse suhtes ELi riigiabi eeskirjad ega komisjoni pädevus. Vaidlustatud otsus põhines vääral eeldusel, et erakorraline määrus on ELi õigusega keelatud riigiabi.

62      Hagejad kohtuasjades T‑624/15 ja T‑694/15 on seisukohal, et tingimusteta õigus saada hüvitist Rumeenia poolt toime pandud rikkumiste eest ja seega võimalikku eelist, anti kas Rumeenia poolt kahepoolse investeerimislepingu rikkumise hetkel, mille tulemusel tühistati erakorralise määrusega ette nähtud stiimulid, või kahepoolse investeerimislepingu jõustumise hetkel, millega nähti ette Rumeenia kohustused hagejate suhtes, kuid igal juhul enne ühinemist. Seega tuleks vahekohtuotsuse alusel tehtud kõiki makseid käsitada määruse nr 659/1999 artikli 15 lõike 3 kohase olemasoleva abi maksena, mida ei saa enam tagasi nõuda.

63      Komisjon vaidleb nendele väidetele vastu ning leiab, et ta oli täiesti pädev vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks. Võttes arvesse, et vahekohtuotsus oli tehtud, see oli osaliselt täidetud ja tõenäoliselt täielikult täidetud pärast Rumeenia ühinemist liiduga, said hagejad tingimusteta õiguse neile kohaldatavate liikmesriigi õigusnormide alusel määratud hüvitisele alles pärast Rumeenia ühinemist liiduga. Asjaolu, et erakorralist määrust ei ole kunagi ELi riigiabi eeskirjade alusel otseselt analüüsitud ning et kahepoolse investeerimislepingu väidetav rikkumine pandi toime enne ühinemist, on komisjoni pädevuse kindlaksmääramisel käesoleva juhtumi puhul samuti asjassepuutumatu. Komisjon väidab, et vaidlustatud otsusega ei kohustanud ta Rumeeniat tagasi nõudma vahekohtu hagejatele erakorralise määruse alusel esialgu antud abi. Lisaks ei saa erakorraline määrus, mis tunnistati 22. veebruaril 2005 kehtetuks, olla taotlejatele määratud hüvitise maksmise õiguslik alus. Kuigi viimastel võis olla võimalik tugineda kahepoolse investeerimislepingu alusel esitatud nõudele Rumeenia vastu niipea, kui erakorralise määruse kohased stiimulid on tühistatud, sai tingimusteta õigus kõikidele hilisematele kahjuhüvitistele tekkida alles pärast Rumeenia ühinemist liiduga.

64      Komisjon on seisukohal, et kõnealust abi anti seega pärast Rumeenia ühinemist Euroopa Liiduga, kas vahekohtuotsuse muutmise kaudu, tunnustades seda kui kehtivat riigisisest õigusakti, või Rumeenia poolt vahekohtu otsuse rakendamisega.

65      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 130–140 analüüsis komisjon, kas kõnealune meede, nagu see on määratletud selle otsuse põhjenduses 39 kui „vahekohtuotsusega hagejatele määratud hüvitise maksmine kas kõnealuse otsuse rakendamise või täitmise kaudu ja pärast vahekohtuotsuse tegemist kogunenud intressi tasumine“, tuleks liigitada uueks abiks. Sellega seoses leidis komisjon, et pärast seda, kui 22. veebruaril 2005 tühistati erakorralise määrusega kehtestatud kava, ei saa ükski ettevõte saada kõnealuse kava alusel abi saamise õigust ning et seetõttu tulenes hagejate esitatud kahjunõue Rumeenia riigile üksnes „vahekohtuotsusest koostoimes Rumeenia riigisisese õigusega, millega anti sellele otsusele Rumeenia õiguskorrale samaväärne õiguslik mõju“. Võttes arvesse, et vahekohtuotsus tehti ja seda võidi rakendada või täita pärast Rumeenia ühinemist liiduga, siis said hagejad Rumeenia riigisiseste õigusnormidega ette nähtud tingimusteta õiguse saada vahekohtuotsusega määratud hüvitist alles pärast Rumeenia ühinemist liiduga. Komisjon leidis, et asjaolu, et ei ühinemisakt ega Euroopa Liidu toimimise lepingu sätted ei olnud Rumeenias kohaldatavad hetkel, mil – nagu hagejad väitsid haldusmenetluses – Rumeenia jättis täitmata kahepoolsest investeerimislepingust tulenevad kohustused, tühistades erakorralise määruse kohase abikava, või hetkel, mil nad esitasid vahekohtusse hagi, ei olnud oluline, kuna ühelgi nimetatud hetkel ei saanud hagejad tingimusteta õigust vahekohtu määratud hüvitise maksmiseks, aga just see on meede, mille kohta komisjon esitas oma hinnangu. Peale selle märkis komisjon, et vahekohtuotsusega määrati hagejatele summa, mis vastas kehtetuks tunnistatud erakorralise määruse kohase kava raames ette nähtud eelistele kuni selle õigusakti kavandatud aegumiseni, ning hüvitis selle eest, et neil kadus võimalus varuda suhkrut 2009. aastal ja saamata jäänud tulu eest, ning lisaks et suure osa või isegi kogu asjakohase ajavahemiku jooksul oli Rumeenia olnud liidu täieõiguslik liige ja tema suhtes kohaldati vahetult ELi toimimise lepingu riigiabi käsitlevaid eeskirju. Samuti tuletas ta meelde, et erakorralise määrusega ette nähtud stiimulite kava ei ole ühinemisaktis olemasoleva abina nimetatud. Komisjon järeldas selle põhjal, et vahekohtu poolt hagejatele määratud hüvitise maksmine kas vahekohtuotsuse rakendamise või täitmise kaudu kujutas endast uut abi ning seepärast tuleb selle suhtes täielikult kohaldada ELTL artiklites 107 ja 108 sätestatud riigiabi kontrollimehhanismi.

66      Ühinemisakti artikli 2 kohaselt on alates ühinemiskuupäevast asutamislepingute sätted ning institutsioonide poolt enne ühinemist vastuvõetud aktid Rumeeniale siduvad ja neid kohaldatakse selles riigis vastavalt kõnealustes lepingutes ja kõnealuses aktis sätestatud tingimustele.

67      Järelikult hakati Rumeenias kohaldama liidu õigust alles pärast selle riigi ühinemist liiduga 1. jaanuaril 2007. Seega omandas komisjon alles nimetatud kuupäeval pädevuse, mis võimaldab tal teostada kontrolli Rumeenia tegevuse üle ELTL artikli 108 raames (vt selle kohta 20. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Rousse Industry vs. komisjon, T‑489/11, ei avaldata, EU:T:2013:144, punktid 63 ja 64).

68      Ent hagejate argumendid selle kohta, et komisjon ei olnud pädev vaidlustatud otsust vastu võtma, põhinevad eeldusel, et kõik asjaolud on aset leidnud ja mis tahes eelis on antud enne Rumeenia ühinemist liiduga. Sellest järeldub, et nende väidete põhjendatuse hindamiseks on vaja eelnevalt kindlaks määrata väidetava abi andmise kuupäev.

69      Sellega seoses tuleb märkida, et kohtupraktika kohaselt tuleks abi andmise ajana käsitleda aega, mil abisaajal tekib vastavalt kõikidele liikmesriigi asjakohastes õigusaktides sätestatud tingimustele seaduslik õigus abi saada (vt selle kohta 21. märtsi 2013. aasta kohtuotsus, Magdeburger Mühlenwerke, C‑129/12, EU:C:2013:200, punktid 40 ja 41, ja 6. juuli 2017. aasta kohtuotsus Nerea, C‑245/16, EU:C:2017:521, punkt 32).

70      Vaidlustatud otsuse kohaselt esiteks sooviti käesoleva juhtumi puhul vahekohtuotsusega taastada olukord, milles taotluse esitajad oleksid kõige tõenäolisemalt olnud, kui erakorralise määrusega ette nähtud kava ei oleks tühistatud (vaidlustatud otsuse põhjendused 95 ja 146 ning joonealune märkus 83).

71      Ent vaidluse taust (vt eespool punktid 5–15) näitab, et kõik erakorralise määrusega seotud asjaolud, nimelt selle vastuvõtmine Rumeenias, tunnistuste saamine hagejatest äriühingute poolt, mis võimaldavad neil saada kasu erakorralise määrusega pakutavatest stiimulitest, kahepoolse investeerimislepingu jõustumine, erakorralise määrusega ette nähtud stiimulite tühistamine ja sellega seoses Rumeenia poolt toime pandud rikkumised, samuti vahekohtu hagejate poolt vahekohtu poole pöördumine, leidsid aset enne Rumeenia ühinemist liiduga 1. jaanuaril 2007.

72      Teiseks tuleb sellega seoses märkida, et vahekohus jõudis oma otsuses järeldusele, et tühistades erakorralise määrusega enne 1. aprilli 2009 ette nähtud stiimulid, rikkus Rumeenia esiteks vahekohtu hagejate õiguspärast ootust ja teiseks ei tegutsenud nende suhtes läbipaistvalt. Seega kujutab erakorralise määrusega ette nähtud stiimulite tühistamine endast kahju tekitavat asjaolu, mille eest määrati hagejatele vahekohtuotsusega hüvitis.

73      Nagu vaidlustatud otsuse põhjendusest 146 ja joonealusest märkusest 83 nähtub, oli vahekohtuotsuse eesmärk seega „tagasiulatuvalt hüvitada“ erakorralise määruse kehtetuks tunnistamine 2005. aastal, st minevikus sellega tekitatud kahju hüvitamine.

74      Sellest võib järeldada, et vahekohus piirdus oma otsuses hagejatele erakorralise määruse kehtetuks tunnistamisega tekitatud täpse kahju kindlakstegemisega ja arvutas hüvitise summa, mis vastab Rumeenia poolt 2005. aastal toimepandud rikkumiste ajal tekkinud õigusele hüvitist saada.

75      Sellest tuleneb, et õigus saada eespool punktis 69 osutatud kohtupraktika tähenduses hüvitist tekkis ajal, mil Rumeenia tühistas erakorralise määrusega ette nähtud stiimulid 2005. aastal. Vastupidi sellele, mida komisjon eelkõige vaidlustatud otsuse põhjenduses 134 leidis, ei antud hagejatele õigust saada vahekohtu määratud hüvitist alles pärast Rumeenia ühinemist liiduga (vt eespool punkt 65).

76      Kolmandaks on tõsi, et vahekohtuotsus, milles tuvastati Rumeenia rikkumised erakorralise määruse kehtetuks tunnistamise ajal ja millega määrati kindlaks hagejatele selle alusel makstav hüvitis, tehti 2013. aastal ja seega pärast ühinemist.

77      Nagu eespool punktis 74 on märgitud, piirdus vahekohus sellega, et määras kindlaks Rumeenia poolt 2005. aastal toime pandud rikkumistega hagejatele tekitatud täpse kahju. Kuna vahekohtu otsus kujutab endast kõigest kõnealuse kahjuhüvitise kõrvalelementi ega ole sellisena lahutatav varasematest finantsstiimulitest, ei saa seda liigitada uueks abiks ja põhistada sellega komisjoni pädevust ning liidu õiguse kohaldatavust kõikidele juhtumitele, mis on minevikus aset leidnud, nagu selliste vaidluste aluseks olnud juhtumid, mis leidsid aset enne Rumeenia ühinemist liiduga (vt selle kohta ja analoogia alusel 20. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Rousse Industry vs. komisjon, T‑489/11, ei avaldata, EU:T:2013:144, punkt 55 ja seal viidatud kohtupraktika, mida kinnitab 20. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Rousse Industry vs. komisjon, C‑271/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:175).

78      Eelmainitut silmas pidades tuleb järeldada, et hagejate õigus saada kõnealust hüvitist tekkis ja selle tagajärjed hakkasid kehtima hetkel, mil Rumeenia tunnistas kehtetuks erakorralise määruse nr 24, st enne Rumeenia ühinemist liiduga, ning seega hetk, mil kõnealune õigus hagejatele anti eespool punktis 69 viidatud kohtupraktika tähenduses, oli enne ühinemist. Esiteks on vahekohtuotsus üksnes nimetatud õigust tunnistav akt ja teiseks kujutavad 2014. aastal tehtud maksed endast vaid 2005. aastal tekkinud õiguse täitmisele pööramist.

79      Ent kuna liidu õigus ja täpsemalt ELTL artiklid 107 ja 108 ei olnud Rumeenias enne selle riigi liiduga ühinemist kohaldatavad (vt selle kohta 1. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Electrabel ja Dunamenti Erőmű vs. komisjon, C‑357/14 P, EU:C:2015:642, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika), ei saanud komisjon kasutada pädevust, mis tal on ELTL artikli 108 alusel ega saanud muu hulgas keelata stiimuleid, mis olid erakorralise määrusega ette nähtud ajavahemikuks, mis kestis enne nimetatud ühinemist. Seega omandas komisjon alles nimetatud kuupäeval pädevuse, mis võimaldab tal teostada kontrolli Rumeenia tegevuse üle ELTL artikli 108 raames (vt selle kohta 20. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Rousse Industry vs. komisjon, T‑489/11, ei avaldata, EU:T:2013:144, punkt 63, mida kinnitab 20. märtsi 2014. aasta kohtuotsus Rousse Industry vs. komisjon, C‑271/13 P, ei avaldata, EU:C:2014:175).

80      Lisaks tuleb sarnaselt hagejatele täpsustada, et asjaolu, et hüvitist maksti pärast nimetatud ühinemist, ei ole selles kontekstis asjakohane, kuna 2014. aastal tehtud maksed kujutavad endast 2005. aastal tekkinud õiguse täitmisele pööramist.

81      Neljandaks on komisjon määratlenud kõnealuse meetme kui „vahekohtuotsusega hagejatele määratud hüvitise maksmine kas kõnealuse otsuse rakendamise või täitmise kaudu ja pärast [nimetatud] otsuse tegemist kogunenud intressi tasumine“ (vaidlustatud otsuse põhjendus 39).

82      Tuleb märkida, et kuigi komisjon ei hinnanud vaidlustatud otsuses otseselt erakorralise määruse õiguspärasust, nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendustest 24, 25, 95 ja 146, et ta oli seisukohal, et vahekohtu poolt hagejatele määratud hüvitise maksmine on liidu õigusega vastuolus, kuna selle eesmärk oli taastada erakorralise määruse kohased stiimulid, mis on liidu õigusega vastuolus. Seega ilmneb vaidlustatud otsusest selgelt, et komisjon on otseselt seostanud erakorralise määrusega ette nähtud makse ja stimuleerimiskava ning et komisjoni järeldus, mille kohaselt on kahju hüvitamise näol tegemist riigiabiga ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, põhines arvamusel, et erakorralise määrusega pakutud stiimulid ise ei ole liidu õigusega kooskõlas.

83      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt kohaldatakse uut normi varasema normi kehtivusajal tekkinud olukorra tulevastele tagajärgedele kohe (11. detsembri 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Freistaat Sachsen, C‑334/07 P, EU:C:2008:709, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

84      Ent käesoleva juhtumi puhul ei saa vahekohtuotsuse erilise laadi tõttu, mis nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendusest 146, asuda seisukohale, et selle otsuse tagajärjed kujutavad endast eespool punktis 83 viidatud kohtupraktika tähenduses enne ühinemist tekkinud olukorra tulevasi tagajärgi, kuna see otsus tekitas tagasiulatuvalt lõplikult saabunud tagajärgi ja üksnes „konstateeris“ neid mineviku kohta, see tähendab tagajärjed, mis osaliselt olid juba tuvastatud enne ühinemist.

85      Nimelt leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 146, et „[vahekohtu] otsuse rakendamisega taastatakse sisuliselt olukord, milles hagejad oleksid suure tõenäosusega olnud, kui Rumeenia ei oleks [erakorralist määrust] kehtetuks tunnistatud [ning et see] [kujutab] endast tegevusabi“.

86      Kuna aga erakorralise määruse kohased stiimulid tunnistati kehtetuks 2005. aastal ja seega enne Rumeenia ühinemist liiduga, puudus komisjonil igasugune pädevus hinnata nende väidetavat õigusvastasust liidu õiguse alusel, vähemalt ühinemiseelsel perioodil. Samamoodi, kuna õigus saada kõnesolevat hüvitist tekkis kehtetuks tunnistamise hetkel (vt eespool punkt 75), ei saanud komisjon samuti anda hinnangut selle kokkusobivuse kohta sama ajavahemiku puhul.

87      Sellega seoses tuleb rõhutada, et käesoleval juhul ei olnud vahekohus kohustatud kohaldama liidu õigust asjaolude suhtes, mis leidsid aset enne ühinemist, mille kohta hagi esitati, vastupidi 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsuse Achmea (C‑284/16, EU:C:2018:158, punktid 38–41) aluseks olnud asjas.

88      Lisaks, võttes arvesse, et kõik vaidluse asjaolud, millest vahekohus kogumis lähtus, leidsid aset enne ühinemist, siis ei saa vahekohtuotsus anda komisjonile pädevust ja muuta liidu õigust nende varem esinenud asjaolude suhtes kohaldatavaks, kuna nende tagajärjed tekkisid enne ühinemist (vt selle kohta analoogia alusel 10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus Ynos, C‑302/04, EU:C:2006:9, punktid 25 ja 36).

89      Nagu komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 135 märkis, tuleneb vahekohtuotsusest, et vahekohus arvutab Rumeenia poolt toimepandud rikkumiste tõttu tekkinud kahju hüvitamiseks määratud summad alates erakorralise määruse kehtetuks tunnistamise kuupäevast 22. veebruaril 2005 kuni selle õigusakti kavandatud aegumiseni 1. aprillil 2009. See periood hõlmab tõepoolest 27 kuud, mille vältel Rumeenia oli juba liidu liige, aga ka võimalust 2009. aastal suhkrut varuda ja saamata jäänud kasumit ajavahemikul 1. jaanuarist 2005 kuni 31. augustini 2011.

90      Tuleb siiski märkida, et summad, mis maksti kahju hüvitamiseks Rumeenia ühinemisele eelneva ajavahemiku eest, st ajavahemikul 22. veebruarist 2005 kuni 31. detsembrini 2006, ei saa kujutada endast riigiabi liidu õiguse tähenduses. Kohaldades eespool lõigetes 69, 79 ja 88 osutatud kohtupraktikat, tuleb seega tõdeda, et olukorra puhul, mis eelnes Rumeenia ühinemisele liiduga, kasutas komisjon vähemalt kõnealuste summade osas oma pädevusi tagasiulatuvalt.

91      Lisaks sellele, mis puudutab summasid, mis on määratud kahju hüvitamiseks pärast Rumeenia ühinemist ajavahemiku eest 1. jaanuarist 2007 kuni 1. aprillini 2009, siis isegi kui eeldada, et kõnealusel ajavahemikul hüvitiste maksed võib liigitada kokkusobimatuks riigiabiks, siis arvestades, et komisjon ei teinud vahet sellel, kas ajavahemik, mil hagejatele kahju tekitati, oli enne või pärast ühinemist, on ta igal juhul ületanud oma pädevust riigiabi kontrollimise valdkonnas.

92      Eespool esitatut arvesse võttes tuleb järeldada, et komisjon kasutas vaidlustatud otsuse vastuvõtmisega tagasiulatuvalt ELTL artikli 108 ja määruse nr 659/1999 kohast pädevust enne Rumeenia ühinemist liiduga. Seetõttu ei võinud komisjon kõnealust meedet liigitada riigiabiks ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

93      Seetõttu tuleb kohtuasjas T‑704/15 esitatud esimese väite esimese osaga ja kohtuasjades T‑624/15 ja T‑694/15 esitatud teise väite esimese osaga nõustuda.

 Viga, mis tehti vahekohtuotsuse kvalifitseerimisel eelise ja abina ELTL artikli 107 tähenduses

94      Kohtuasjades T‑624/15 ja T‑694/15 esitatud teise väite teises osas ning kohtuasjas T‑704/15 esitatud teise väite esimeses osas väidavad hagejad, et vahekohtuotsus ei anna neile majanduslikku eelist, vaid selle eesmärk on üksnes neile tekitatud kahju hüvitamine. Sellega seoses väidavad nad, et vahekohtuotsus ei taasta erakorralist määrust, vaid määrab neile hüvitise selle eest, et Rumeenia ei täitnud kahepoolsest investeerimislepingust tulenevaid kohustusi, ning eelkõige selle eest, et nimetatud lepinguga säilitati investorite vastavad kohustused, samal ajal kui stiimulid tunnistati kehtetuks. Hagejad, kes esialgu taotlesid vahekohtus erakorralise määruse taastamist, on oma sellekohaseid nõudeid selgelt muutnud. Komisjon keskendus ekslikult sellele, kuidas vahekohus on arvutanud välja hüvitise, mitte aga selle määramise põhjusele. Hüvitise niisugune arvutamine ei ole nende sõnul käesoleval juhul asjakohane. Lisaks sellele ei ole komisjonil õigust hüvitise läbivaatamiseks põhjusel, et ta ei nõustu valitud meetodiga. Igal juhul ei ole komisjon tõendanud, et eraldatud summad vastaksid tagasimaksete ja maksuvabastuste täpsele summale, mida hagejad oleksid saanud asjaomase ajavahemiku eest ning et seega vahekohtu otsus tõepoolest taaskehtestas selle kava. Seega ei anna vahekohtuotsuse täitmine vastavalt Euroopa Kohtu praktikale (27. septembri 1988. aasta kohtuotsus Asteris jt, 106/87–120/87, EU:C:1988:457) neile eelist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

95      Peale selle ei too vahekohtu otsus kaasa seda, et hagejatele hüvitatakse ühisturuga kokkusobimatu abimeetme tühistamine. Komisjon lähtus väärast eeldusest, et erakorraline määrus on liidu õigusega keelatud riigiabi. Hagejad väidavad, et vahekohtuotsuses osutatud asjaolude ilmnemise ajal ei kehtinud erakorralise määruse suhtes ELi riigiabi eeskirjad ning et komisjon püüab kasutada oma pädevust nende asjaolude suhtes tagasiulatuvalt. Igal juhul on hagejate sõnul tegemist „tavapärastel turutingimustel“ saadud eelisega, kuna makse on vahekohtu otsusega antud korralduse automaatne tagajärg. Lõpuks on väär seisukoht, et kahepoolne investeerimisleping oli kehtetu.

96      Komisjon, keda toetab Hispaania Kuningriik, nende argumentidega ei nõustu. Tema arvates on ilmselge, et hagejate jaoks soodsa otsuse tulemusel määratud hüvitis, mis vastab ebaseadusliku ja õigusvastase kavandatud abi summadele, kujutab endast iseenesest riigiabi kaudset andmist. Sellega seoses märgib komisjon, et ta ei ole kunagi väitnud, et vahekohtu otsusega erakorraline määrus taastatakse de jure, vaid järeldas vaidlustatud otsuses pigem, et nimetatud otsusega taastatakse de facto erakorralise määrusega ette nähtud stiimulid, võttes arvesse, et vahekohtuotsus piirdus vahekohtu hagejate olukorra taastamisega sellisena, milline see oleks tõenäoliselt olnud, kui erakorralist määrust ei oleks 2005. aastal kehtetuks tunnistatud. Vahekohus tõi välja põhjusliku seose kahepoolse investeerimislepingu rikkumise ja määratud kahju vahel, viidates ainuüksi erakorralise määruse kohaste stiimulite tühistamisele, kuid ei maininud mingit kahju, mis tuleneks investorite kohustuste säilitamisest või läbipaistvuse puudumisest. Käesolev juhtum on kardinaalselt erinev 27. septembri 1988. aasta kohtuotsuse Asteris jt (106/87–120/87, EU:C:1988:457) aluseks olnud juhtumist.

97      Hispaania Kuningriik lisab, et kõnealune hüvitis kujutab endast kahtlemata riigiabi, kuna vahekohtusse pöörduti vahetult pärast erakorralise määruse kehtetuks tunnistamist ja hüvitise enda arvutamine põhines meetodil, mis oli väga sarnane sellega, mis oli ette nähtud erakorralises määruses. Just selle kava ennetav tühistamine ongi kogu kohtuvaidluse aluseks. Lisaks sellele ei ole ühelgi isikul eraldi õigust saada riigiabi mis tahes vormis ja olenemata sellest, kas riik on talle seda varem andnud.

98      Vaidlustatud otsuse põhjenduses 95 leidis komisjon järgmist:

„[O]n selge, et Rumeenia eraldab vahekohtuotsuse rakendamise või täitmise kaudu hagejatele alates [erakorralise määruse] kehtetuks tunnistamise hetkest (22. veebruar 2005) kuni selle määruse kavandatud aegumiseni (1. aprill 2009) summa, mis vastab täpselt kõnealuses määruses sätestatud kava alusel ette nähtud eelistele. Täpsemalt öeldes hüvitatakse vahekohtuotsuse rakendamise või täitmisega tollimaksud, mida nõuti suhkru ja teiste toorainete importimisel ajavahemikus 22. veebruarist 2005 kuni 31. märtsini 2009, ning suhkru importimisel nõutud tollimaksud, mille tasumist oleks [vahekohtu] hagejatel õnnestunud vältida, kui neil oleks olnud võimalus varuda suhkrut enne [erakorralise määruse] meetmete kavandatud aegumist 31. märtsil 2009. Tagamaks et [vahekohtu] hagejad saaksid kaotatud kavale vastava summa täies ulatuses ja selleks, et „taastada hageja olukord sellisena, milline see oleks tõenäoliselt olnud“, määras vahekohus lisaks intressi ning hüvitise väidetavalt kaotatud võimaluste ja saamata jäänud kasumi eest. Vahekohtuotsuse rakendamise või täitmisega taastatakse sisuliselt olukord, milles hagejad oleksid suure tõenäosusega olnud, kui [erakorralise määruse] kohast kava ei oleks kunagi kehtetuks tunnistatud.“

99      Lisaks märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 99, et „põhjendades oma otsust määrata hindade tõusu ja varumisvõimaluse kadumise ning saamata jäänud kasumi eest hüvitis, viitas vahekohus üksnes nendele kahjudele, mis olid tekkinud hagejatel [erakorralise määruse] stiimulite tühistamise tagajärjel“.

100    Vastavalt ELTL artikli 107 lõikele 1 „on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust“.

101    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses „riigiabiks“ kvalifitseerimisel nõutav, et kõik selles sättes esitatud tingimused on täidetud. Seega peab esiteks olema tegemist riigi sekkumisega või abi andmisega riigi ressurssidest. Teiseks peab sekkumine kahjustama liikmesriikidevahelist kaubandust. Kolmandaks peab see soodustama abisaajat. Neljandaks peab see kahjustama või ähvardama kahjustada konkurentsi (vt 16. juuli 2015. aasta kohtuotsus BVVG, C‑39/14, EU:C:2015:470, punktid 23 ja 24 ning seal viidatud kohtupraktika).

102    Mõiste „riigiabi“ niisugusena, nagu see on määratletud EL toimimise lepingus, on õigusmõiste ja seda tuleb tõlgendada objektiivsete asjaolude alusel. Seetõttu peab liidu kohus, võttes arvesse nii tema menetleda oleva vaidluse konkreetseid asjaolusid kui ka komisjoni hinnangu tehnilisust või keerukust, põhimõtteliselt teostama ulatuslikku kontrolli, et otsustada, kas meede kuulub ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalasse (vt 21. juuni 2012. aasta kohtuotsus BNP Paribas ja BNL vs. komisjon, C‑452/10 P, EU:C:2012:366, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

103    Lisaks ei saa tekitatud kahju hüvitamist käsitada abina, välja arvatud juhul, kui see toob kaasa kahjutasu maksmise ebaseadusliku või kokkusobimatu abimeetme tühistamise eest (vt selle kohta 27. septembri 1988. aasta kohtuotsus Asteris jt, 106/87–120/87, EU:C:1988:457, punktid 23 ja 24), mida märgib ka komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 104. Põhjendus 104 kinnitab, et komisjoni arvates on vahekohtuotsus siseturuga kokkusobimatu abi, sest sellega hüvitatakse sellise abimeetme tühistamine, mis tema hinnangul on liidu õigusega kokkusobimatu abi.

104    Kohtuasjas T‑704/15 esitatud esimese väite esimese osa ja kohtuasjades T‑624/15 ja T‑694/15 esitatud teise väite esimese osa analüüsist võib järeldada, et vähemalt ühinemisele eelnenud perioodi puhul ei kohaldata liidu õigust erakorralise määruse tühistamise hüvitamise suhtes, kuna vahekohtuotsus, milles tuvastatakse 2005. aastal tekkinud õigus kahju hüvitamisele, ei toonud kaasa liidu õiguse kohaldatavaks muutumist ja komisjoni pädevuse tekkimist selle varasema perioodi suhtes.

105    Seetõttu ei saa erakorralise määruse kohase abikava tühistamise hüvitamist, vähemalt summade puhul, mis vastavad ajavahemikule 22. veebruarist 2005 kuni 1. jaanuarini 2007, käsitada hüvitisena ebaseadusliku või ühisturuga kokkusobimatu abi tühistamise eest.

106    Kuivõrd liidu õigust ei kohaldata erakorralise määruse tühistamise hüvitamise suhtes, vähemalt mitte ühinemisele eelnenud perioodi puhul, võivad hagejad vähemalt selle perioodi osas tugineda 27. septembri 1988. aasta otsusele kohtuasjas Asteris jt (106/87–120/87, EU:C:1988:457).

107    Kohtuasjas T‑704/15 esitatud esimese väite esimese osa analüüsist ja kohtuasjades T‑624/15 ja T‑694/15 esitatud teise väite esimese osa analüüsist nähtub, et komisjon ei ole pädev ning et liidu õigust ei kohaldata erakorralise määruse abikava, selle kehtetuks tunnistamise ja selle kehtetuks tunnistamise hüvitamise suhtes, kuna vahekohtuotsus, millega tehti kindlaks hüvitise saamise õiguse olemasolu 2013. aastal, ei toonud kaasa liidu õiguse kohaldatavaks muutumist ja komisjoni pädevuse tekkimist varasemate erakorralise määruse finantsstiimulite suhtes ja seega ka selle tagajärjeks oleva kõnealuse hüvitise suhtes.

108    Seega, kuna kõnealune hüvitis hõlmas vähemalt osaliselt ühinemisele eelnenud ajavahemikku (22. veebruarist 2005 kuni 1. jaanuarini 2007) ja komisjon ei teinud tagasi nõutavate summade osas vahet neil, mis olid seotud ühinemisele eelnenud ajavahemikuga, ja neil, mis olid seotud ühinemisjärgse ajavahemikuga, on otsus, millega ta kvalifitseeris abina kogu hüvitise, igal juhul õigusvastane.

109    Sellest järeldub, et vaidlustatud otsus on õigusvastane niivõrd, kuivõrd see kvalifitseeris eeliseks ja abiks ELTL artikli 107 tähenduses vahekohtu poolt hüvitise määramise, mille eesmärk oli hüvitada finantsstiimulite tühistamisega tekitatud kahju, vähemalt ajavahemiku osas, mis eelnes liidu õiguse jõustumisele Rumeenias.

110    Seetõttu tuleb samuti nõustuda kohtuasjades T‑624/15 ja T‑694/15 esitatud teise väite teise osaga ning kohtuasjas T‑704/15 esitatud teise väite esimese osaga.

111    Kõike eelnevat arvesse võttes tuleb vaidlustatud otsus täielikult tühistada, ilma et oleks vaja uurida nende väidete teisi osi või muid väiteid.

 Kohtukulud

112    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

113    Kuna komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt hagejate nõudele välja mõista komisjonilt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

114    Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid oma kohtukulud ise. Hispaania Kuningriik ja Ungari kannavad seega oma kulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (teine koda laiendatud koosseisus),

otsustab:

1.      Liita kohtuasjad T624/15, T694/15 ja T704/15 kohtuotsuse huvides.

2.      Tühistada komisjoni 30. märtsi 2015. aasta otsus (EL) 2015/1470 Rumeenia antud riigiabi SA.38517 (2014/C) (ex 2014/NN) kohta – Vahekohtu 11. detsembri 2013. aasta otsus juhtumis Micula vs. Rumeenia.

3.      Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja European Food SA, Starmill SRL, Multipack SRL, Scandic Distilleries SA, Ioan ja Viorel Micula, European Drinks SA, Rieni Drinks SA, Transilvania General Import-Export SRLi ja West Leasing International SRLi kohtukulud.

4.      Jätta Hispaania Kuningriigi ja Ungari kohtukulud nende endi kanda.

Prek

Buttigieg

Schalin

Berke

 

      Costeira

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 18. juunil 2019 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.