Kohtuasi T‑341/17
(avaldamine väljavõtetena)
British Airways plc
versus
Euroopa Komisjon
Üldkohtu (neljas koda laiendatud koosseisus) 30. märtsi 2022. aasta otsus
Konkurents – Keelatud kokkulepped – Lennulastiturg – Otsus, milles tuvastatakse ELTL artikli 101, EMP lepingu artikli 53 ning ühenduse ja Šveitsi vahel sõlmitud õhutranspordilepingu artikli 8 rikkumine – Lennulastiteenuste hinna elementide (kütuse lisatasu, ohutuse lisatasu, vahendustasu maksmine lisatasudelt) kooskõlastamine – Teabevahetus – Komisjoni territoriaalne pädevus – Põhjendamiskohustus – ELTL artikkel 266 – Riiklik piirang – Üks ja vältav rikkumine – Trahvisumma – Müügiväärtus – Rikkumises osalemise kestus – Kergendavad asjaolud – Konkurentsivastase tegevuse õhutamine avaliku sektori poolt – Täielik pädevus
1. Konkurents – Transport – Konkurentsiõiguse normid – Lennutransport – Määrus nr 411/2004 – Kohaldamisala – Liidu – kolmandate riikide vahelised liinid ja EMP-liinid, mis ei ole liidu – kolmandate riikide vahelised liinid – Saabuva lennulasti teenused – Hõlmamine
(ELTL artiklid 101 ja 102; EMP leping, artiklid 53 ja 54, XIII lisa ning protokoll 21, mida on muudetud EMP Ühiskomitee otsusega nr 40/2005; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 32 punkt c, ja määrus nr 411/2004, artiklid 1 ja 3)
(vt punktid 91–95)
2. Konkurents – Liidu eeskirjad – Territoriaalne kohaldamisala – Komisjoni pädevus – Lubatavus, arvestades rahvusvahelist avalikku õigust – Kuritarvitava tegevuse rakendamine või kindel mõju EMPs – Muud vahendid – Vahetu, märkimisväärse ja ettenähtava mõju kriteerium – Ulatus sellise tegevuse korral, mille ese oli konkurentsi piirata
(ELTL artikkel 101; EMP leping, artikkel 53)
(vt punktid 97–99, 111, 113–122, 127–129, 134–142, 145–147 ja 156–161)
3. Tühistamishagi – Väited – Vaidlustatud õigusakti vastuvõtjaks oleva institutsiooni pädevuse puudumine – Uurimine liidu kohtu algatusel – Tingimus – Võistlevuse põhimõtte järgimine
(ELTL artikkel 263)
(vt punktid 176 ja 177)
4. Tühistamishagi – Tühistav kohtuotsus – Mõju – Kohtuotsuse täitmiseks vajalike meetmete rakendamise kohustus – Ulatus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Tühistamine põhjendamisvea tõttu, mis tõstatati omal algatusel hageja nõuete piirides – Uue otsuse vastuvõtmine, mis võtab arvesse järeldusi rikkumise kohta, mida tühistava kohtuotsuse resolutsioon ei puudutanud, ja uusi järeldusi – Lubatavus – Põhjendamiskohustus – Ulatus
(ELTL artiklid 101, 263, 264, 266 ja 296)
(vt punktid 204–209, 222, 232–236, 239–246 ja 254)
5. Tühistamishagi – Tühistav kohtuotsus – Ulatus – Komisjoni niisuguse otsuse tühistamine, milles tuvastatakse konkurentsinormide rikkumine – Ulatus, mis on piiratud vaidluse piiridega, mille hageja oma nõuetes on kehtestanud – Tagajärg – Rakendusmeetme võtmise kohustuse ulatuse piirid – Selliste järelduste välistamine, mis ei puuduta vaidluse eset
(ELTL artiklid 101, 263, 264 ja 266)
(vt punktid 215–222)
6. Konkurents – Liidu eeskirjad – Esemeline kohaldamisala – Riigisiseste meetmetega kohustuslikult ettenähtud käitumine – Väljajätmine – Ulatus – Kolmanda riigi kohaldatud riiklik piirang – Mõju puudumine – Lubatavus, arvestades rahvusvahelist avalikku õigust
(ELTL artiklid 101 ja 102)
(vt punktid 263 ja 265–269)
7. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Kergendavad asjaolud – Konkurentsivastase tegevuse lubamine või õhutamine avaliku sektori poolt – Sellel alusel kohaldatud üldise vähendamise suuruse valik – Põhjendamiskohustus – Ulatus – Komisjoni kohustus järgida oma varasemat otsuste tegemise praktikat – Puudumine
(ELTL artikkel 101; EMP leping, artikkel 53; EÜ-Šveitsi õhutranspordileping, artikkel 8; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõiked 2 ja 3; komisjoni teatis 2006/C 210/02, punkt 29)
(vt punktid 326–330)
8. Konkurents – Haldusmenetlus – Komisjoni otsus rikkumise tuvastamise kohta – Komisjonil lasuv kohustus esitada tõend rikkumise ja selle kestuse kohta – Tõendi laad – Kaudsete tõendite kogumile tuginemine – Erinevate arvesse võetud kaudsete tõendite asjasse puutuvuse ja neile omase tõendusjõu hindamine – Mõju kaudsete tõendite kogumi üldisele hindamisele
(ELTL artikkel 101; EMP leping, artikkel 53)
(vt punktid 334, 335, 360, 366, 381 ja 386)
9. Tühistamishagi – Tühistav kohtuotsus – Ulatus – Liidu õigusakti osaline tühistamine – Komisjoni sellise otsuse osaline tühistamine, milles kvalifitseeritakse erinevad konkurentsivastased tegevused üheks ja vältavaks rikkumiseks ning määratakse trahv – Nende asjaolude ebapiisavus, mida võeti arvesse, et hagejaks olevat ettevõtjat tunnistada vastutavaks ühe ja vältava rikkumise ühe osa eest – Mõju puudumine selle järelduse seaduslikkusele, mille kohaselt see ettevõtja osales ülemaailmses rikkumises
(ELTL artikkel 101 ja artikli 264 esimene lõik; EMP leping, artikkel 53; EÜ-Šveitsi õhutranspordileping, artikkel 8)
(vt punktid 387, 467 ja 468)
10. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Põhisumma kindlaksmääramine – Müügiväärtuse kindlaksmääramine – Rikkumisega otseselt või kaudselt seotud müük – Kartell lennulastiteenuste sektoris – Kartell, mis käsitleb lennulastiteenuste hinna erinevaid osasid – Lennulastiteenuste müügiga seotud kogusumma arvessevõtmine – Lubatavus
(ELTL artikkel 101; EMP leping, artikkel 53; EÜ-Šveitsi õhutranspordileping, artikkel 8; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõige 2; komisjoni teatis 2006/C 210/02, punkt 13)
(vt punktid 393–401)
11. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Leebema kohtlemise eeskirjad – Trahvi vähendamine vastutasuna süüdistatud ettevõtja koostöö eest – Tingimused – Asjasse puutuva ettevõtja esitatud tõendite oluline lisaväärtus – Komisjoni kaalutlusõigus – Kriteeriumid – Võrdse kohtlemise põhimõtte järgimine – Olukordade sarnasus
(ELTL artikli 101 lõige 1; EMP leping, artikkel 53; nõukogu määrus nr 1/2003, artikli 23 lõiked 2 ja 3; komisjoni teatis 2006/C 298/11, punktid 20–24)
(vt punktid 413–419 ja 423–438)
12. Kartellid – Ettevõtja osalemine konkurentsivastastes algatustes – Vaikiva heakskiitmise piisavus ettevõtja vastutuse tekkimiseks, kui ettevõtja ei avalda, et ta ei loe ennast selle tegevusega seotuks, ega teata sellest pädevatele ametiasutustele
(ELTL artikli 101 lõige 1; EMP leping, artikkel 53)
(vt punktid 447–450)
13. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kohtulik kontroll – Liidu kohtu täielik pädevus – Ulatus – Piir – Diskrimineerimiskeelu põhimõtte järgimine – Suuniste trahvide arvutamise meetodi kohta arvessevõtmine
(ELTL artikkel 261; nõukogu määrus nr 1/2003, artikkel 31; komisjoni teatis 2006/C 210/02)
(vt punktid 479–485)
Kokkuvõte
Hageja British Airways plc on lennuveoettevõtja, kes tegutseb lennulastiteenuste turul.
Ta on komisjoni 17. märtsi 2017. aasta otsuse C(2017) 1742 (final) ELTL artiklis 101, EMP lepingu artiklis 53 ning Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel sõlmitud õhutranspordilepingu artiklis 8 sätestatud menetluse kohta (juhtum AT.39258 – lennulastiteenused) (edaspidi „vaidlustatud otsus“) üks 19 adressaadist. Euroopa Komisjon tuvastas selles otsuses nende sätete ühe ja vältava rikkumise, milles asjaomased ettevõtjad olid ajavahemikus 1999. aastast kuni 2006. aastani kooskõlastanud oma tegevuse tariifide määramisel lennulastiteenuste osutamise eest terves maailmas. Ta määras hagejale trahvi summas 104 040 000 eurot tema osalemise eest nimetatud rikkumises.
Komisjon sai 7. detsembril 2005 trahvide eest kaitse saamise taotluse, mille Lufthansa ja tema kaks tütarettevõtjat esitasid komisjoni 2002. aasta leebema kohtlemise teatise(1) alusel. Taotluse kohaselt toimusid lennulastiturul tegutseva mitme ettevõtja (edaspidi „vedajad“) vahel konkurentsivastased kontaktid, mis puudutasid sellel turul osutatud teenuste hinna mitut osa, nimelt „kütuse“ ja „ohutuse“ lisatasu kehtestamist ning sisuliselt keeldumist teha ekspediitoritele nende lisatasude pealt allahindlusi. Komisjon koostas tema kogutud asjaolude ja tema uurimiste põhjal 19. detsembril 2007 vastuväiteteatise 27 vedajale ning võttis seejärel 9. novembril 2010 vastu esimese otsuse(2) 21 vedaja, sh hageja suhtes. Üldkohus tühistas siiski selle otsuse 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsustega(3) selle kohta esitatud tühistamisnõuete piires, kuna otsuse põhjenduses esinesid vastuolud.
Leides sisuliselt, et Üldkohus oli rikkunud õigusnormi, kui ta varjus ultra petita otsustamise keelu taha, et piirata selle otsusega kuulutatud tühistamise ulatust, pärast seda, kui ta oli omal algatusel tuvastanud algset otsust tervikuna kahjustava vormivea, esitas hageja tema suhtes tehtud kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse. Euroopa Kohus (suurkoda) jättis 14. novembri 2017. aasta otsusega(4) apellatsioonkaebuse põhjendamatuse tõttu tervikuna rahuldamata.
Hageja esitas hagi vaidlustatud otsuse peale teda puudutavas osas ja Üldkohus rahuldas osaliselt vaidlustatud otsuse tühistamise nõuded ning nõuded hagejale määratud trahvisumma vähendamiseks. Täpsemalt tühistas ta vaidlustatud otsuse seoses järeldusega, et hageja osales rikkumise selles osas, mis puudutas maksmisest keeldumist, leides, et see järeldus ei ole piisavalt põhjendatud, ning vähendas seetõttu trahvi summat, kuna hageja osalemine rikkumises oli piiratud. Seevastu küsimuses, millised nõuded tulenevad kohustusest võtta vajalikke rakendusmeetmeid pärast seda, kui liidu konkurentsieeskirjade rikkumist tuvastav otsus tühistatakse, leidis Üldkohus, et komisjon võis – ilma et hageja saaks teda kritiseerida – määrata talle trahvi, tuginedes samuti algse otsuse resolutsioonis tehtud järeldustele rikkumise kohta osas, milles neid järeldusi ei olnud vaidlustatud ja need olid järelikult jõustunud.
Üldkohtu hinnang
Esimesena leidis Üldkohus, et komisjon võis oma territoriaalse pädevuse piire ületamata tuvastada ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühe ja vältava rikkumise, mis mõjutab „saabuvaid“ lennuliine, mille all peetakse silmas liine, mille lähtekoht on kolmandates riikides asuvad lennujaamad ja sihtkoht liidu liikmesriikides või Euroopa majanduspiirkonna liikmesriikides, kes ei ole liidu liikmed, asuvad lennujaamad, selles otsuses kirjeldatud ajalistes piirides.
Teisena lükkas Üldkohus tagasi omal algatusel esitatud väite, et komisjonil puudub pädevus tuvastada EMP artikli 53 rikkumist ühelt poolt Šveitsi ja teiselt poolt Norra ja Islandi vahelistel liinidel ning selle eest karistust määrata. See väide ei ole nimelt põhjendatud, kuna vaidlustatud otsuse resolutsioonist nähtub, et komisjon ei tuvastanud mingit selle sätte rikkumist viidatud liinidel.
Kolmandana analüüsis Üldkohus hageja etteheiteid, millega ta vaidlustas teda puudutava tühistava kohtuotsuse rakendamise korda. Sellega seoses tuletas Üldkohus eeskätt meelde, et tühistava kohtuotsuse ulatust tuleb hinnata nendes piirides, mille hageja oma nõuetes kehtestas. Neil asjaoludel leidis Üldkohus, et komisjon võis järeldada – ilma et ta iseendaga vastuollu läheks või rikuks oma kohustust võtta hageja suhtes nõutud rakendusmeetmed –, et ei olnud vaja muuta rikkumisi puudutavaid järeldusi, mida hageja ei olnud vaidlustanud, ja et ta võis seetõttu neid järeldusi lugeda hageja suhtes jõustunuks, isegi kui kõnealuste rikkumiste kaastäideviijad ei ole tingimata samad isikud. Seetõttu kritiseeris hageja asjatult komisjoni lähenemisviisi, mille tagajärjel komisjon määras talle trahvi, mis ei puudutanud eranditult vaidlustatud otsuses tehtud järeldusi rikkumiste kohta. Üldkohus täpsustas sellega seoses veel, et vastupidi hageja väidetele ei mõjuta apellatsioonkaebus, mille ta esitas, et vaielda vastu vaidlustatud otsuse tühistamisest tema suhtes tulenevale piirangule, sugugi komisjoni sellise lähenemise kehtivust, kuna sellel apellatsioonkaebusel ei olnud peatavat mõju ja igal juhul ei saanud see laiendada vaidluse eset piiritlevate nõuete ulatust.
Neljandana analüüsis Üldkohus veel etteheiteid, milles sisuliselt vaieldakse vastu komisjoni järeldustele erinevate kolmandate riikide õiguskordade kohta ning selle kohta esitatud põhjenduste piisavusele, ja jõudis järeldusele, et need etteheited ei ole põhjendatud. Üldkohus leidis nimelt, et riiklikust piirangust tulenevat kaitsevahendit reguleerivaid põhimõtteid kohaldatakse nii liikmesriikide kui ka kolmandate riikide õigusnormidele ja et tõendamiskoormis lasub sellel poolel, kes sellele kaitsevahendile tugineda soovib. Seejärel võis komisjon kehtivalt järeldada, et hageja ei olnud tõendanud, et ta tegutses asjaomaste õiguskordade piirangute all. Lõpuks, kuivõrd nende õiguskordade analüüsi tagajärjel möönis komisjon, et need võisid julgustada hageja konkurentsivastast tegevust, mistõttu tuleb talle kohaldada kergendava asjaolu alusel üldist vähendamist, siis selgitas komisjon nõuetekohaselt selles osas arvesse võetud 15% määra valikut.
Viiendana, seoses komisjoni järeldusega, et hageja osales rikkumises, mis puudutas keeldumist allahindlusi teha, leidis Üldkohus seevastu, et selle järelduse kinnitamiseks tugines komisjon ebapiisavatele tõenditele, ja tühistas seetõttu vaidlustatud otsuse selles osas, milles järeldatakse, et hageja osales rikkumise kõnealuses osas.
Kuuendana analüüsis Üldkohus hageja etteheiteid komisjoni poolt talle määratud trahvisumma kindlaksmääramise kohta ja täpsemalt neid, mis puudutasid leebusprogrammi alusel kohaldatud vähendamise arvutamist. Sellega seoses meenutas Üldkohus, et 2002. aasta leebema kohtlemise teatis seab trahvi vähendamise sõltuvusse eelkõige sellest, et on esitatud tõendeid, millel on komisjoni valduses olevate andmetega võrreldes oluline lisaväärtus. Olles põhjalikult analüüsinud hageja esitatud tõendeid, mille väärtust olevat komisjon hageja sõnul eiranud, järeldas Üldkohus vastupidi, et komisjon võis nende vastavat väärtust õiglaselt analüüsides järeldada, et nende lisaväärtus ei olnud piisav. Igal juhul ei saa hageja tulemuslikult viidata võrdse kohtlemise põhimõttele, et vaidlustada ebasoodsamat kohtlemist, mis tema sõnul talle osaks sai, võrreldes teiste vedajatega, kes olid vaidlustatud otsuse adressaadid, kuna viimased ei olnud temaga sarnases olukorras.
Seitsmenda ja viimasena kasutas Üldkohus oma täielikku pädevust, et otsustada nõude üle vähendada määratud trahvi summat. Jätmata kõrvale arvutusmeetodit, mida komisjon kasutas vaidlustatud otsuses, tegi Üldkohus selle alusel järeldused vaidlustatud otsuse osalise tühistamise kohta osas, milles otsuses oli leitud, et hageja osales rikkumise osas, mis puudutas keeldumist allahindlusi teha. Selle tagajärjel vähendati hagejale komisjoni poolt määratud trahvi summat 104 040 000 euro pealt 84 456 000 euroni.