Kohtuasi C‑176/17

Profi Credit Polska S.A. w Bielsku Białej

versus

Mariusz Wawrzosek

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Sąd Rejonowy w Siemianowicach Śląskich I Wydział Cywilny)

Eelotsusetaotlus – Tarbijakaitse – Direktiiv 93/13/EÜ – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 2008/48/EÜ – Maksekäsumenetlus lihtveksli alusel, mis tagab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 13. septembri 2018. aasta otsus

1.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Liikmesriigi kohtu kohustus hinnata omal algatusel, kas talle läbivaatamiseks esitatud lepingus sisalduv tingimus on ebaõiglane – Ulatus – Piirid – Kohaldamatus hindamiseks vajalike õiguslike ja faktiliste asjaolude puudumisel

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 7 lõige 1)

2.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – Vahendid ebaõiglaste lepingutingimuste kasutamise tõkestamiseks – Liikmesriigi kohtu tõhusat kontrolli võimaldavate menetlusnormide olemasolu – Hindamiskriteeriumid

(Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikkel 47; nõukogu direktiiv 93/13, artikli 7 lõige 1)

3.        Tarbijakaitse – Ebaõiglased tingimused tarbijalepingutes – Direktiiv 93/13 – 43590 / Vahendid ebaõiglaste lepingutingimuste kasutamise tõkestamiseks – 95430 / Maksekäsumenetlus lihtveksli alusel, mis tagab tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded – Vajadus menetlusnormide järgi, mis võimaldavad tagada tarbija õiguste järgimise

(Nõukogu direktiiv 93/13, artikli 7 lõige 1)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 42 ja 44)

2.      Mis puudutab õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, siis olgu märgitud, et direktiivi 93/13 artikli 7 lõikest 1 tulenev liikmesriikide kohustus näha ette menetlusnormid, mis võimaldavad tagada üksikisikutele direktiivist 93/13 tulenevate õiguste kaitse ebaõiglaste tingimuste kasutamise eest, tähendab õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, millele on pühendatud ka põhiõiguste harta artikkel 47. Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile tuleb tagada nii liidu õigusele tuginevate hagide läbivaatamiseks pädevate kohtute kui ka sellistele hagidele kohaldatavate menetlusnormide määratlemisel (vt selle kohta 31. mai 2018. aasta kohtuotsus Sziber, C‑483/16, EU:C:2018:367, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika).

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 77 märkis ja nagu nähtub ka Euroopa Kohtu praktikast, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et määrata kindlaks, kas niisugune menetlus nagu põhikohtuasjas käsitlusel on vastuolus õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile, tegema kindlaks, kas riigisiseses õiguses ette nähtud vastuväite menetluskord ei tekita arvestatavat riski, et puudutatud tarbijad ei esita vajalikku vastuväidet (vt selle kohta 14. juuni 2012. aasta kohtuotsus Banco Español de Crédito, C‑618/10, EU:C:2012:349, punkt 54; 14. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Aziz, C‑415/11, EU:C:2013:164, punkt 58, ja 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Finanmadrid EFC, C‑49/14, EU:C:2016:98, punkt 52). Nimelt juhul, kui asjaomase lepingu tingimuste võimalikku ebaõiglust ei ole võimalik tõhusalt kontrollida, ei ole tagatud direktiiviga 93/13 antud õiguste järgimine (7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Banco Santander, C‑598/15, EU:C:2017:945, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

Piisavate ja tõhusate meetmete hulka, mis peavad tagama tarbijate õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile, peab kuuluma võimalus esitada hagi või vastuväide mõistlikel menetlustingimustel nii, et tarbijate õiguste teostamise suhtes ei kehtiks tingimused, eelkõige tähtajad või kulud, mis pärsivad direktiiviga 93/13 tagatud õiguste teostamist (vt selle kohta 21. aprilli 2016. aasta kohtuotsus Radlinger ja Radlingerová, C‑377/14, EU:C:2016:283, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

(vt punktid 59 ja 61–63)

3.      Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes artikli 7 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune riigisisene õigusnorm nagu põhikohtuasjas käsitlusel, mis võimaldab anda maksekäsu välja nõuetekohase veksli alusel, mis tagab tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustuse täitmise, kui maksekäsu avaldust lahendaval kohtul ei ole pädevust kontrollida selle lepingu tingimuste võimalikku ebaõiglast olemust, kuivõrd niisugusele maksekäsule vastuväite esitamise kord ei võimalda tagada tarbijale sellest direktiivist tulenevate õiguste järgimist.

Seoses sellega tuleb märkida, et esineb arvestatav oht, et asjaomased tarbijad ei esita vajalikku vastuväidet, olgu siis seetõttu, et selleks ette nähtud tähtaeg on eriti lühike; et nende tahe end kaitsta on pärsitud, kui silmas pidada kohtuasjaga kaasnevate kulude ja vaidlustatud võla summa proportsiooni; või siis seetõttu, et nad ei ole teadlikud oma õigustest või nende ulatusest; või veel ka seetõttu, et ettevõtjate esitatud maksekäsu avalduse sisu on piiratud ja seega on neile kättesaadav teave mittetäielik (vt selle kohta 18. veebruari 2016. aasta kohtuotsus Finanmadrid EFC, C‑49/14, EU:C:2016:98, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. juuni 2016. aasta kohtumäärus Aktiv Kapital Portfolio, C‑122/14, ei avaldata, EU:C:2016:486, punkt 37). Sellest järeldub, et niisugune menetluskord nagu põhikohtuasjas käsitlusel toob kaasa kirjeldatud ohu, kuna tarbijalt nõutakse, et kahenädalase tähtaja jooksul alates maksekäsu kättetoimetamisest esitaks ta asjaolud ja tõendid, mis võimaldavad kohtul hindamist läbi viia, ning teda kahjustatakse sellega, kuidas kohtukulusid arvestatakse.

(vt punktid 69–71 ja resolutsioon)