ÜLDKOHTU OTSUS (apellatsioonikoda)

27. aprill 2012

Kohtuasi T‑37/10 P

Carlo De Nicola

versus

Euroopa Investeerimispank (EIP)

Apellatsioonkaebus – Avalik teenistus – EIP töötajad – Hindamine – Edutamine – 2006. aasta hindamine ja edutamine – Vaidluste lahendamise komitee otsus – Kontrolli ulatus – Ravikindlustus – Ravikulude hüvitamisest keeldumine – Kahju hüvitamise nõue

Ese:      Apellatsioonkaebus Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 30. novembri 2009. aasta otsuse peale kohtuasjas F‑55/08: De Nicola vs. EIP (EKL AT 2009, lk I‑A‑1‑469 ja II‑A‑1‑2529) selle kohtuotsuse tühistamise nõudes.

Otsus: Tühistada Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtu (esimene koda) 30. novembri 2009. aasta otsus kohtuasjas F‑55/08: De Nicola vs. EIP osas, milles sellega esiteks jäetakse rahuldamata Carlo De Nicola nõue tühistada Euroopa Investeerimispanga (EIP) vaidluste lahendamise komitee otsus, teiseks tema nõue tühistada otsus, millega ta jäeti 2006. aastal edutamata ning kõik selle otsusega seotud ja selle eeldusena ja tagajärjel vastu võetud aktid ning kolmandaks tema nõuded tunnistada EIP vastutust apellandi ahistamise eest ning hüvitada sellega seoses tekkinud väidetav kahju. Ülejäänud osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Saata kohtuasi tagasi Avaliku Teenistuse Kohtule. Kohtukulude kandmine otsustatakse edaspidi.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Euroopa Investeerimispanga teenistujad – Sisejuhis, mis määrab kindlaks investeerimispanga vaidluste lahendamise komitee pädevuse – Õiguslikud tagajärjed

(Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjad, artikkel 22)

2.      Ametnikud – Euroopa Investeerimispanga teenistujad – Hindamine – Hindamisaruanne – Vaidlustamine investeerimispanga vaidluste lahendamise komitees – Kontrolli ulatus

(Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjad, artikkel 22)

3.      Ametnikud – Euroopa Investeerimispanga teenistujad – Hindamine – Hindamisaruanne – Vaidlustamine

(Personalieeskirjad, artikkel 90; Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjad, artikkel 22)

4.      Ametnikud – Euroopa Investeerimispanga teenistujad – Hagi – Hagi, mis on esitatud hindamise valdkonna vaidluste lahendamise komitee otsuse peale – Kohtulik kontroll – Ulatus

(Personalieeskirjad, artikkel 91; Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjad, artikkel 22)

5.      Ametnikud – Euroopa Investeerimispanga teenistujad – Kohtueelne menetlus – Fakultatiivne iseloom

(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91; Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjad, artikkel 41)

6.      Apellatsioonkaebus – Väited – Üldkohtu kontroll Avaliku Teenistuse Kohtu keeldumise üle võtta menetlust korraldavaid meetmeid või teha menetlustoiminguid – Ulatus

(ELTL artikli 256 lõige 2; Euroopa Kohtu põhikiri, I lisa artikkel 11)

1.      Euroopa Investeerimispanga sellise ametliku otsuse sättena, mis on nõuetekohaselt avaldatud ja rakendatud, kehtestab artikkel, mis reguleerib investeerimispanga vaidluste lahendamise komitee kontrolli ulatust, üldkohaldatava siduva sise-eeskirja, mis piirab investeerimispanga hindamispädevust oma struktuuride korraldamisel ja personali haldamisel ning millele tema töötajad võivad tugineda liidu kohtus, kes tagab selle järgimise.

(vt punkt 40)

Viited:

Üldkohus: 10. september 2003, kohtuasi T‑165/01: McAuley vs. nõukogu (EKL AT 2003, lk I‑A‑193 ja  II‑963, punkt 44); 1. märts 2005, kohtuasi T‑258/03: Mausolf vs. Europol (EKL AT 2005, lk I‑A‑45 ja II‑189, punkt 25 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.      Euroopa Investeerimispanga loodud töötajate hindamise valdkonna vaidluste lahendamise komiteel olev võimalus tühistada töötajate hindamisel kõik hindamisvormis ehk hindamisaruandes sisalduvad avaldused tähendab, et nimetatud komitee on pädev uuesti hindama iga avalduse põhjendatust enne selle tühistamist. Selle pädevuse ulatus ületab seega selgelt pelga õiguspärasuse kontrolli ja akti resolutiivosa tühistamise pädevuse ulatuse, kuna see hõlmab võimalust tühistada isegi nimetatud akti resolutiivosa aluseks olevad põhjendused, sõltumata sellest, kui olulised need on akti põhjenduste ülesehituses. Seda vaidluste lahendamise komitee täielikku kontrollipädevust kinnitab talle sõnaselgelt antud pädevus muuta individuaalseid hindeid ja kaebaja sooritusele antud üldhinnangust tulenevat teenetele antud hinnet. Asjaomase isiku teenetele antud hinde muutmine tähendab nimelt seda, et vaidluste lahendamise komitee kontrollib üksikasjalikult kõiki teenetele antud hinnanguid aruandes, mis on vaidlustatud seoses hindamisvigade, faktivigade või õigusnormi rikkumistega, ning et ta võib nende teenete uuesti hindamiseks vajaduse korral asendada hindaja hinnangu enda hinnanguga.

(vt punkt 41)

3.      Kui Euroopa Investeerimispank võtab vastu täielikud sise-eeskirjad, millega luuakse vaidluste lahendamise komitee, mis on pädev vaatamata läbi töötajate hindajate otsuseid vastavalt kontrollikriteeriumidele, mis ei ole võrreldavad ja on täpsemad kui kriteeriumid, mida võib ametisse nimetav asutus kasutada ametnike personalieeskirjade raames, ning seda ilma ärakuulamise toimumise ja tunnistajate ärakuulamiseta, siis see määrus välistab analoogia alusel personalieeskirjade artikliga 90 kehtestatud kaebuse esitamise menetlust reguleerivate normide kohaldamise. Isegi arvestades seda, et hindajal on nende isikute töö kohta, keda ta peab hindama, kompleksseid väärtusotsustusi tehes ulatuslik hindamisruum, ei ole nimelt siiski kuidagi välistatud, et asjakohased sise-eeskirjad annavad apellatsiooniinstantsidele hindamisruumi, mis on analoogiline hindaja hindamisruumiga, ning samuti pädevuse asendada vähemalt osaliselt hindaja hinnang enda hinnanguga.

(vt punkt 47)

Viited:

Üldkohus: 16. mai 2006, kohtuasi T‑73/05: Magone vs. komisjon (EKL AT 2006, lk I‑A‑2‑107 ja II‑A‑2‑485, punktid 25 ja 29); 31. jaanuar 2007, kohtuasi T‑236/05: Aldershoff vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑13 ja II‑A‑2‑75, punkt 83).

4.      Isegi kui eeldada, et Euroopa Investeerimispanga loodud töötajate hindamise valdkonna vaidluste lahendamise komitee otsuse vaidlustamisel pöördutakse liidu kohtu poole automaatselt nii selle otsuse kui ka hindamisaruandega seoses, siis see asjaolu iseenesest ei õigusta seda, et kohus piirdub selle aruande peale esitatud nõuete analüüsimisega ehk loobub täielikult vaidluste lahendamise komitee otsuse põhjendatuse kontrollist, kuna sellel komiteel on täielik kontrollipädevus, mis annab talle õiguse asendada selles aruandes sisalduvad hinnangud enda hinnangutega ja mille puhul on tegemist pädevusega, millele Avaliku Teenistuse Kohus omalt poolt tugineda ei saa. Nimelt juhul kui vaidluste lahendamise komitee loobub ekslikult sellest täielikust kontrollist, siis võrdub see sellega, et asjaomase isiku jaoks kaob investeerimispanga sise-eeskirjadega ette nähtud üks kontrollietapp ning see on seega isikut kahjustav, mistõttu peab olema võimalik alluda esimese astme kohtu kontrollile.

Pealegi kuna täielik kontrollipädevus hindamisaruandes sisalduvate hinnangute ja antud hinnetega seoses anti vaidluste lahendamise komiteele, on vältimatu, et esimese astme kohus kontrollib, muidugi oma piiratud kontrolli raames, kas ja millises ulatuses see komitee on täitnud oma täieliku kontrolli kohustust vastavalt kohaldatavatele normidele.

(vt punktid 49 ja 54)

5.      Asjaolu, et Euroopa Investeerimispanga personalieeskirjad, mis määravad kindlaks halduslikud õiguskaitsevahendid, ei näe erinevalt ametnike personalieeskirjade artiklitest 90 ja 91 ette kohustuslikku kohtueelset menetlust, takistab personalieeskirjadejärgse õiguskaitsevahendite korra lihtsat ülevõtmist, isegi kui seda korda muudetaks, kohaldades seda paindlikult õiguskindluse tagamiseks, võttes arvesse investeerimispanga töötajate hagide vastuvõetavuse tingimustega seotud ebakindlust. Nimelt kui investeerimispanga personalieeskirjade artikkel 41 viitab vaidluste kompromissiga lahendamise menetlusele, siis on selles kohe täpsustatud, et selline menetlus toimub sõltumatult liidu kohtusse esitatud hagist.

Selles küsimuses järeldub sellest, et investeerimispanga personalieeskirjad ja eelkõige selle artikkel 41 kujutavad endast põhimõtteliselt investeerimispanga täielikke sise-eeskirju, mille olemus ja alused on väga erinevad personalieeskirjadest, sealhulgas selle artiklitest 90 ja 91. Seega nende sise‑eeskirjade enda olemasolu keelab ametnike personalieeskirjade analoogia alusel kohaldamise, välja arvatud ilmse lünga puhul, mis on vastuolus õiguse kõrgemalseisvate normidega ja mis tuleb tingimata täita. Seega on võimatu contra legem tõlgendada tingimusi, mis reguleerivad investeerimispanga personalieeskirjade artiklis 41 ette nähtud vaidluste kompromissiga lahendamise investeerimispangasisest fakultatiivset menetlust, et muuta see kohustuslikuks menetluseks. Sellega seoses tuleb just nimelt märkida, et artiklis 41 ei esine lünki, mida tuleb täita teiste normidega, et see oleks kooskõlas õiguse kõrgemalseisvatest põhimõtetest tulenevate nõuetega.

(vt punktid 75–77)

Viited:

Üldkohus: 23. veebruar 2001, liidetud kohtuasjad T‑7/98, T‑208/98 ja T‑109/99: De Nicola vs. EIP (EKL AT 2001, lk I‑A‑49 ja II‑185, punktid 96, 97–101); 17. juuni 2003, kohtuasi T‑385/00: Seiller vs. EIP (EKL AT 2003, lk I‑A‑161 ja II‑801, punktid 50–52, 65 ja 73).

6.      Põhimõtteliselt on Avaliku Teenistuse Kohus ainupädev fakte tuvastama ja tõendeid hindama. Seda enam on faktide ja tõendite hindamisel esimese astme kohtul õigus otsustada kas ja millises ulatuses on vaja võtta menetlust korraldavaid meetmeid või teha menetlustoiminguid. Avaliku Teenistuse Kohus on seega ainupädev otsustama, kas lahendamisel olevas kohtuasjas esitatud teavet on vaja täiendada, ning valima selleks sobivad menetlust korraldavad meetmed või menetlustoimingud.

Kui Avaliku Teenistuse Kohus jätab rahuldamata menetlustoimingute tegemise taotlused põhjendusel, et need ei ole vaidluse lahendamiseks vajalikud, siis ei kuulu see hinnang apellatsioonikohtu pädevusse, välja arvatud juhul, kui on esitatud argument viitega sellele, et Avaliku Teenistuse Kohus rikkus õigusnormi.

(vt punktid 99 ja 100)

Viited:

Euroopa Kohus: 24. september 2009, liidetud kohtuasjad C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P: De Nicola vs. EIP (EKL 2009, lk I‑8681, punkt 319); 10. juuni 2010, kohtuasi C‑498/09 P: Thomson Sales Europe vs. komisjon (kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 138).