ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (viies koda laiendatud koosseisus)
25. oktoober 2007(*)
Kartellikokkulepped – Betooni sarrusvarraste tootjad – ST artikli 65 rikkumise tuvastamise otsus – Pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist nimetatud lepingu alusel tehtud otsus – Komisjoni pädevuse puudumine
Liidetud kohtuasjades T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03,
SP SpA, asukoht Brescia (Itaalia), esindajad: advokaadid G. Belotti ja N. Pisani,
hageja kohtuasjas T‑27/03,
Leali SpA, asukoht Odolo (Itaalia), esindajad: advokaadid G. Vezzoli ja G. Belotti,
hageja kohtuasjas T‑46/03,
Acciaierie e Ferriere Leali Luigi SpA, asukoht Brescia, esindajad: advokaadid G. Vezzoli, G. Belotti, E. Piromalli ja C. Carmignani,
hageja kohtuasjas T‑58/03,
Industrie Riunite Odolesi SpA (IRO), asukoht Odolo, esindaja: advokaat A. Giardina,
hageja kohtuasjas T‑79/03,
Lucchini SpA, asukoht Milano (Itaalia), esindajad: esialgu advokaadid A. Santa Maria ja C. Biscaretti di Ruffia, ning hiljem advokaadid M. Delfino, M. van der Woude, S. Fontanelli ja P. Sorvillo,
hageja kohtuasjas T‑80/03,
Ferriera Valsabbia SpA, asukoht Odolo,
Valsabbia Investimenti SpA, asukoht Odolo,
esindajad: advokaadid D. Fosselard ja P. Fattori,
hagejad kohtuasjas T‑97/03,
Alfa Acciai SpA, asukoht Brescia, esindajad: advokaadid D. Fosselard, P. Fattori ja G. d’Andria,
hageja kohtuasjas T‑98/03,
keda toetab
Itaalia Vabariik, esindajad: I. Braguglia ja M. Fiorilli,
menetlusse astuja,
versus
Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: L. Pignataro-Nolin ja A. Whelan, keda kohtuasjades T‑27/03 ja T‑58/03 abistas advokaat M. Moretto ja kohtuasjades T‑79/03, T‑97/03 ja T‑98/03 advokaat P. Manzini,
kostja,
mille esemeks on komisjoni 17. detsembri 2002. aasta otsuse K (2002) 5087 lõplik, ESTÜ asutamislepingu artikli 65 menetluse kohta ([juhtum] COMP/37.956 – [Betooni sarrusvardad]) (teatavaks tehtud numbri K(2002) 5807 all) [otsuse pealkirja tõlget on täpsustatud Euroopa Kohtus] tühisuse tuvastamise ja osalise või täieliku tühistamise taotlused,
EUROOPA ÜHENDUSTE ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda laiendatud koosseisus),
koosseisus: koja esimees M. Vilaras, kohtunikud E. Martins Ribeiro, F. Dehousse, D. Šváby ja K. Jürimäe,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades kirjalikus menetluses ja 19. septembril 2006 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Õiguslik raamistik
ESTÜ asutamislepingu sätted
1 ST artikkel 36 sätestab:
„Enne käesolevas lepingus ettenähtud rahalise karistuse kohaldamist või karistusmaksete määramist peab komisjon andma asjassepuutuvale isikule võimaluse märkuste esitamiseks.
[…]” [Siin ja edaspidi on osundatud lepingut tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
2 ST artikkel 47 sätestab:
„Komisjon võib koguda oma ülesannete täitmiseks vajalikku informatsiooni. Ta võib läbi viia vajalikud uurimised.”
[…]”
3 ST artikkel 65 sätestab:
„Keelatud on kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad otseselt või kaudselt takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul, eeskätt need kokkulepped, otsused ja tegevus, millega:
a) kehtestatakse või määratakse kindlaks hinnad;
b) piiratakse või kontrollitakse tootmist, tehnilist arengut või investeeringuid;
c) jagatakse turge, kaupu, kliente või tarneallikaid.
2. Komisjon võib kindlaks määratud kaupade osas anda loa spetsialiseerumiskokkulepete või ühiste ostu- või müügilepingute sõlmimiseks, kui [on täidetud teatud tingimused] […]
3. Komisjon võib vastavalt artikli 47 sätetele koguda käesoleva artikli kohaldamiseks vajalikku informatsiooni kas esitades asjassepuutuvatele isikutele vastava järelepärimise või võttes vastu määruse, mis määratleb, millist laadi kokkulepetest, otsustest ja kooskõlastatud tegevusest tuleb komisjonile teatada.
4. Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt keelatud kokkulepped või otsused on tühised ning neile ei saa tugineda üheski liikmesriigi kohtus.
Komisjonil on Euroopa Kohtu kontrollile alluv ainupädevus otsustada, kas nimetatud kokkulepped või otsused on käesoleva artikli sätetega kooskõlas.
5. Komisjon võib ettevõtjatele, kes on sõlminud tühise kokkuleppe, rakendanud või üritanud vahekohtu, trahvi, boikoti või muul teel rakendada tühist kokkulepet või otsust, või otsust, mille heakskiitmisest on keeldutud või mille heakskiit on tagasi võetud, või mille luba on omandatud teadlikult väära või moonutatud informatsiooni esitamise teel, või kelle tegevus on vastuolus käesoleva artikli lõikes 1 sätestatuga, määrata trahve ja karistusmakseid, mis ei ületa käesoleva artikliga vastuolus oleva kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks olnud kaupade kahekordset käivet, mis ei välista seda, et juhul, kui kõnealuse kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks on toodangu, tehnilise arengu või investeeringute piiramine, võib nimetatud ülemmäära trahvide puhul tõsta 10 protsendini asjaomaste ettevõtjate aastakäibest, ja karistusmaksete puhul 20 protsendini päevakäibest.”
4 Vastavalt ST artiklile 97 lõppes ESTÜ asutamislepingu kehtivus 23. juulil 2002.
Komisjoni teatis teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest
5 18. juunil 2002 võttis komisjon vastu teatise teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest (EÜT C 152, lk 5, edaspidi „18. juuni 2002. aasta teatis”).
6 18. juuni 2002. aasta teatise punktis 2 on täpsustatud, et selle teatise eesmärk on:
− teha ettevõtjatele ja liikmesriikidele osas, milles ESTÜ asutamisleping ja sellest tuletatud õigus neid puudutab, kokkuvõte EÜ korrale üleminekust tulenevatest kõige olulisematest muudatustest materiaal- ja menetlusõiguses
− selgitada, kuidas komisjon kavatseb lahendada ESTÜ korralt EÜ korrale üleminekuga tekkivaid konkreetseid probleeme keelatud kokkulepete ja valitseva seisundi kuritarvitamise […], koondumiste kontrolli […] ja riigiabi kontrolli valdkondades”.
7 18. juuni 2002. aasta teatise punkt 31, mis paikneb ESTÜ korralt EÜ korrale üleminekuga tekkivaid konkreetseid probleeme käsitlevas alajaotises, on sõnastatud järgnevalt:
„Kui komisjon tuvastab kokkuleppeid puudutavate ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamisel ESTÜ asutamislepingu reguleerimisalasse jäävasse valdkonda kuuluva rikkumise, kohaldatakse sõltumata kohaldamise kuupäevast rikkumise koosseisu faktiliste asjaolude aset leidmise hetkel kehtinud materiaalõigust. Menetluslikult kohaldatakse pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist EÜ õigust.”
Haldusmenetlus
8 2000. aasta oktoobrist detsembrini viis komisjon vastavalt ST artiklile 47 läbi uurimise Itaalia betooni sarrusvarraste tootjate ja Itaalia terasetootmisettevõtjate ühenduse juures. Ta esitas neile ka teabenõuded vastavalt ST artiklile 47.
9 26. märtsil 2002 algatas komisjon haldusmenetluse ja tegi ST artikli 36 alusel otsuse vastuväidete kohta. Käesolevate kohtuasjade hagejad on vastuväiteteatise adressaatide hulgas.
10 Hagejas esitasid vastuväiteteatise kohta oma kirjalikud märkused. Kõik hagejad, v.a hageja kohtuasjas T‑80/03, taotlesid luba esitada oma seisukohad suuliselt. Seepärast korraldas ärakuulamiste eest vastutav ametnik 13. juunil 2002 ärakuulamise.
11 12. augustil 2002 võttis komisjon vastu esialgse vastuväiteteatise adressaatidele suunatud täiendava vastuväiteteatise. Selles nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimese määruse asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 19 lõikel 1 põhinevas täiendavas vastuväiteteatises selgitas komisjon menetluse käiku pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist.
12 Hagejad esitasid täiendava vastuväiteteatise kohta oma kirjalikud märkused. Teine ärakuulamine toimus liikmesriikide esindajate juuresolekul 30. septembril 2002.
Vaidlustatud otsus
13 17. detsembril 2002 võttis komisjon vastu otsuse K (2002) 5087 lõplik, ESTÜ asutamislepingu artikli 65 menetluse kohta ([juhtum] COMP/37.956 – [Sarrusvardad] raudbetooni jaoks) (teatavaks tehtud numbri K(2002) 5807 all) (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
14 Vaidlustatud otsuse preambulis on kirjas:
„Võttes arvesse Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingut, eriti selle artiklit 65,
arvestades komisjonile edastatud informatsiooni ja komisjoni esindajate poolt ST artikli 47 alusel läbi viidud uurimisi,
arvestades ST artikli 36 alusel poolte poolt ja nende nimel esitatud kirjalikke ja suulisi märkusi,
olles konsulteerinud konkurentsi piiravat tegevust ja turgu valitsevat seisundit käsitleva nõuandekomiteega,
[…]”
15 Seoses ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise õiguslike tagajärgedega viitas komisjon esiteks vaidlustatud otsuse põhjenduses 331 18. juuni 2002. aasta teatise punktile 31.
16 Seejärel kontrollis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 333‑344, kas artikli 65 kohaldamist etteheidetud käitumisele ei võiks vaidlustada soodsama seaduse kohaldamise põhimõtte alusel.
17 Sellega seoses meenutas ta vaidlustatud otsuse põhjenduses 335, et „need kaks ESTÜ asutamislepingu sätet, mida võiks kvalifitseerida vähemsoodsateks, on esiteks ST artikli 65 lõige 1, kuna (erinevalt EÜ artikli 81 lõikest 1) ei ole selles rikkumise olemasoluks nõutud, et konkurentsi piirav kokkulepe võiks mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, ja teiseks ST artikli 65 lõige 5, kuna selles on ette nähtud võimalus määrata trahve, mille ülemmäär on võrdne asjaomase kartellilepingu esemeks olnud kaupade kahekordse käibega; seevastu EÜ õiguses ei ole seda võimalust määruse nr 17 artiklis 15 ette nähtud.”
18 Olles vaidlustatud otsuse punktides 337‑341 nentinud, et selles käsitletav kartell võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust, märkis komisjon nimetatud otsuse põhjenduses 343, et ta on „pooltele ametlikult teada andnud, et ei kavatse määrata ühelegi ettevõtjale trahvi, mis ületab 10% ESTÜ kaupade realiseerimise aastakäibest Euroopa Liidu territooriumil” ning et „see lagi (mis on igal juhul ette nähtud ST artikli 65 lõikes 5 kokkulepete jaoks, mille esemeks on sarnaselt käesoleva asjaga toodangu piiramine) on ettevõtjate jaoks soodsam kui 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17 artiklis 15 ette nähtu, mis kinnitab trahvi laeks 10% kõikide nende kaupade ülemaailmsest realiseerimise aastakäibest”.
19 Komisjon tegi vaidlustatud otsuse punktis 344 järelduse, et „konkreetsemalt, EÜ asutamislepingu kohaldamine ei oleks soodsam, ning seetõttu, isegi kui saaks pidada võimalikuks soodsama seaduse kohaldamise põhimõtte rakendamist, ei saaks sellele põhimõttele siiski tugineda käesoleva otsuse adressaatidele omistatud käitumisele ESTÜ materiaalõiguse kohaldamise vaidlustamisel”.
20 Seoses oma pädevusega pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist selle konkurentsieeskirjade kohaldamiseks selgitas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 348‑352:
„ 348 […] EÜ asutamisleping ja ESTÜ asutamisleping kuuluvad samasse õiguskorda, ühenduse õiguskorda, mille piires viimati nimetatud leping oli kuni 23. juulini 2002 eriseadus. See tähendab, et alates 24. juulist 2002 on varem ESTÜ asutamislepingu, selle menetlusnormide ja sellest tuletatud regulatsiooni alla kuulunud valdkonnad allutatud vastavatele EÜ asutamislepingust tulenevatele normidele, mis kujutab endast üldkorda.
349 Tuleb meenutada, et 8. aprillil 1965 sõlmisid liikmesriigid Euroopa ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamislepingu. Tuleb ka meenutada, et [EL] artikkel 3 sätestab, et „Liidul on ühtne institutsiooniline korraldus, mis tagab tema eesmärkide saavutamiseks ettevõetava tegevuse järjepidevuse ja jätkuvuse, ühtlasi austades ja arendades acquis communautaire’i.” Ta meenutab lõpuks, et EÜ artikli 305 lõige 1 sätestab, et „[k]äesoleva lepingu sätted ei mõjuta Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu sätete kohaldamist, eelkõige liikmesriikide õigusi ja kohustusi, kõnealuse ühenduse institutsioonide volitusi ega nimetatud lepinguga söe ja terase ühisturu toimimiseks ettenähtud eeskirju.”
350 Eriseaduse lõppemise tagajärgi peab siiski täpsustama komisjonile karistuse määramise volitusi andvate sätete osas. Sel juhul tundub olevat põhjendatud kohaldada faktiliste asjaolude aset leidmise ajal jõus olevat materiaalõigust, samas kui menetlusnorme tuleb kohaldada nende vastuvõtmisest alates.
351 18. juuni 2002. aasta teatisega ei soovinud komisjon, ega poleks saanudki, kehtestada üleminekusätteid. Ta piirdus kõigest läbipaistvuse tagamiseks eelneva selgitamisega, mil viisil saab õiguse üldpõhimõtete alusel toimuma üleminek kahe asutamislepingu vahel.
352 Sellest seisukohast lähtudes on määruse nr 17 kohaldamine menetluse jätkuna kooskõlas põhimõttega, et kohaldatakse kõnealuse meetme vastuvõtmise ajal kehtivaid menetlusnorme. Samast seisukohast lähtudes ei peetud vajalikuks uuendada esimest ärakuulamist, milles liikmesriikide esindajad ei osalenud, kuna sel hetkel jõus olnud ESTÜ menetlusnormid ei näinud nende osalemist ette. Lisaks, nagu on juba toonitatud [18. juuni 2002. aasta] teatise punktis 26, tuleb arvestada, et menetlusmeetmed, mis võeti õiguspäraselt vastu ESTÜ sätete alusel, vastasid ESTÜ asutamislepingu lõppemisel EÜ asutamislepinguga kehtestatud vastavates menetluslikes meetmetes ette nähtud nõuetele. Oluline on ka rõhutada, et sätete vahel, mis puudutavad liikmesriikide osalemist ärakuulamisel (määruse (EÜ) nr 2842/98, poolte ärakuulamise kohta teatavates EÜ asutamislepingu artiklite [81] ja [82] alusel algatatud menetlustes artikkel 11) ja nõuandekomiteega konsulteerimist puudutavate sätete (määruse nr 17 artikkel 10) vahel ei ole ühtegi formaalset seost.”
21 Olles vaidlustatud otsuse põhjendustes 358‑513 uurinud ST artikli 65 lõike 1 kohaldatavust selles otsuses nimetatud ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduse käitumisele, kinnitas komisjon põhjenduses 514:
Vastavalt ST artikli 65 lõikele 2 võib komisjon anda loa spetsialiseerumiskokkulepete või ühiste ostu- või müügilepingute sõlmimiseks, või rangelt analoogiliste kokkulepete sõlmimiseks, kui need vastavad kindlaksmääratud tingimustele. Käesolevas otsuses kirjeldatud piiravale kartellilepingule ei saa luba anda, kuna see ei vasta lepingu liigile, millele võib loa anda. Selle puhul on sisuliselt tegemist kartellilepinguga, millega kehtestatakse või määratakse kindlaks hinnad, piiratakse või kontrollitakse tootmist ja jagatakse turge. Lisaks ei ole esitatud ühtegi taotlust ESTÜ asutamislepingu nimetatud artiklis ettenähtud loa saamiseks.”
22 Seoses ST artikli 65 artikli 5 kohaldatavusega leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 515‑518:
„515 Vastavalt ST artikli 65 artiklile 5 võib komisjon määrata trahve ettevõtjatele, kes on sõlminud tühise kokkuleppe, rakendanud või üritanud rakendada ettevõtjate ühenduse tühist kokkulepet või otsust, või kelle tegevus on vastuolus lõikes 1 sätestatuga. Komisjon võib määrata trahve artikli 65 lõikega 1 vastuolus oleva kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks olnud kaupade kuni kahekordse käibega võrduvas summas, mis ei välista seda, et juhul, kui kõnealuse kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks on toodangu, tehnilise arengu või investeeringute piiramine, võib nimetatud ülemmäära tõsta 10 protsendini asjaomaste ettevõtjate aastakäibest.
516 Küsimusele ettevõtjate ühenduse osalusest ESTÜ asutamislepingu konkurentsieeskirjade rikkumist puudutavas menetluses on kohtupraktika juba vastanud kohtuasjas Eurofer: „ST artikli 65 lõige 1 keelustab „kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus[e], mis võivad otseselt või kaudselt takistada, piirata või kahjustada konkurentsi”. Vastavalt ST artikli 65 lõikele 4 on: „[k]äesoleva artikli lõikes 1 keelatud kokkulepped või otsused […] tühised ning neile ei saa tugineda üheski liikmesriigi kohtus. Komisjonil on Euroopa Kohtu kontrollile alluv ainupädevus otsustada, kas nimetatud kokkulepped või otsused on käesoleva artikli sätetega kooskõlas”. ST artikli 65 lõige 5 ütleb: „[k]omisjon võib ettevõtjatele, kes on sõlminud tühise kokkuleppe, rakendanud või üritanud […] rakendada tühist kokkulepet või otsust […], või kelle tegevus on vastuolus […] lõikes 1 sätestatuga, määrata trahve ja karistusmakseid […]” Kui ST artikli 65 lõikest 5 tulenebki, et ettevõtjate ühendusele ei saa määrata trahvi või karistusmakset, ei anna miski ST artikli 65 lõike 1 sõnastuses alust arvata, et selle sättega kehtestatud keeld ei laiene sellele ettevõtjate ühendusele enesele, kes on võtnud vastu otsuse, mis võib takistada, piirata või kahjustada konkurentsi. Seda tõlgendust kinnitab nii ST artikli 65 lõige 4, mis samuti viitab sellistele otsustele, kui kohtuotsus Sorema vs. ülemamet, milles Euroopa Kohus leidis, et ST artikli 65 lõige 1 kohaldub ka ühendustele, juhul kui nende enda tegevus või neisse kuuluvate ettevõtjate tegevus on suunatud selles artiklis kirjeldatud tulemuste saavutamisele (EKL 1964, lk 317). Seda seisukohta kinnitab Europa Kohtu arvates ka ST artikkel 48, mis lubab ühendustel tegeleda kõigega, mis ei ole nimetatud asutamislepinguga vastuolus. Vastupidiselt hageja väidetele tuleneb eespool viidatud kohtuotsusest Sorema vs. ülemamet samuti see, et ettevõtjate ühendus ST artikli 65 lõike 1 tähenduses võib olla ST artikli 65 lõikele 2 vastava kokkuleppele loa andmise otsuse adressaadiks (EKL 1964, lk 317‑322). Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt ettevõtjate ühendus ST artikli 65 lõike 1 tähenduses ei saa selles sättes ette nähtud keeldu rikkuda.”
517 Sellest tuleb järeldada, et ettevõtjate ühendusele ei saa trahve määrata, kuid ta võib igal juhul olla otsuse adressaadiks, kui tema osalus rikkumises on kindel […]
518 Ettevõtjate puhul on need tegurid, mida arvutamisel tuleb eeskätt arvesse võtta, nii rikkumise raskus ja kestus kui raskendavad ja kergendavad asjaolud.”
23 Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõige 1 sätestab järgmist:
„[Üksteist ettevõtjat ja ettevõtjate ühendus, kelle hulka kuuluvad ka hagejad] viisid Itaalia betoonisarruste (varrastena või rullides) turul ellu ühe, kompleksse ja jätkuva kartellilepingu, mille esemeks või tulemuseks oli hindade kindlaks määramine ja mille tõttu piirati või kontrolliti kooskõlastatult toodangut või müüki.
Kuna selle kartellilepingu eesmärk oli takistada või piirata konkurentsi ühisturul, on see vastuolus ST artikli 65 lõikega 1.” [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]
24 Vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 2 kohaselt kuulusid kohtuasjade T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03 ja T‑97/03 hagejad kartelli 6. detsembrist 1989 kuni 27. juunini 2000 ja kohtuasja T‑98/03 hageja 6. detsembrist 1989 kuni 4. juulini 2000.
25 Vaidlustatud otsuse artiklist 2 tuleneb, et artikli 1 lõikes 1 loetletud ettevõtjatele, kelle hulka kuuluvad ka hagejad, määrati trahve kogusummas 85,04 miljonit eurot.
Menetlus ja poolte nõuded
26 Hagejad esitasid käesoleva menetluse algatamiseks hagiavaldused, mis saabusid Esimese Astme Kohtu kantseleisse ajavahemikul 31. jaanuarist 10. märtsini 2003.
27 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 8. ja 15. mail 2003 saabunud eraldi avaldustega esitasid kohtuasjade T‑79/03 ja T‑46/03 hagejad vaidlustatud otsuse täitmise peatamise taotlused.
28 Esimese Astme Kohtu presidendi 5. augusti 2003. aasta määrusega T‑79/03 R: IRO vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑3027), ja 20. oktoobri 2003. aasta määrusega T‑46/03 R: Leali vs. komisjon (EKL 2003, lk II‑4473), jäeti ajutiste meetmete taotlused rahuldamata ja kohtukulude küsimus jäeti edasiseks lahendamiseks.
29 Kõigis kohtuasjades taotles Itaalia Vabariik 16. juunil 2004 Esimese Astme Kohtu kantseleisse esitatud avaldusega luba astuda menetlusse hageja nõuete toetuseks.
30 Esimese Astme Kohtu esimese koja esimehe 27. juuli 2004. aasta määrusega lubati Itaalia Vabariigil astuda kõigis kohtuasjades menetlusse hageja nõuete toetuseks. Vastavalt Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 16 lõikele 6 esitas ta oma märkused suulise menetluse ajal kohtuistungi ettekande põhjal.
31 Esimese Astme Kohtu kantseleisse 18. oktoobril 2005 saabunud avaldusega esitas kohtuasja T‑46/03 hageja uue taotluse vaidlustatud otsuse täitmise peatamiseks. See taotlus jäeti rahuldamata Esimese Astme Kohtu presidendi 24. jaanuari 2006. aasta määrusega T‑46/03 R II: Leali vs. komisjon EKL 2006, lk II‑9.
32 Kohaldades Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 14 lõiget 1 ning võttes arvesse neljanda koja ettepanekut, otsustas Esimese Astme Kohus pärast poolte ärakuulamist vastavalt kodukorra artikli 51 lõikele 1, suunata kohtuasja laiendatud kojale.
33 6. juuli 2006. aasta määrusega liitis Esimese Astme Kohtu viienda koja esimees pärast poolte ärakuulamist kohtuasjad T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03 suulise menetluse ja lõpliku kohtuotsuse huvides.
34 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus kuulata pooled esmalt ära komisjon pädevuse puudumise osas vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks. Ta esitas kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames komisjonile kirjaliku küsimuse; komisjon vastas ette nähtud tähtajaks.
35 Poolte kohtukõned ning vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 19. septembri 2006. aasta kohtuistungil.
Poolte nõuded
36 Kohtuasjas T‑27/03 palub hageja Esimese Astme Kohtul:
– esimese võimalusena tuvastada põhiküsimuses vaidlustatud otsuse kehtetus ja/või tühisus, või igal juhul tühistada vaidlustatud otsus ebapädevuse ja võimu kuritarvitamise tõttu;
– teise võimalusena põhiküsimuses tühistada vaidlustatud otsus eelkõige karistust puudutavas osas geograafilise turu valesti määratlemise, põhjendamatuse, seaduse vale kohaldamise tõttu, põhjendamatuse tõttu tõendite ja süüks pandud etteheidete osas ning haldusmenetluse erapooletuse põhimõtte ja kaitseõiguste rikkumise tõttu;
– kolmanda võimalusena põhiküsimuses tühistada trahv, kuna see on ebamõistlik, ning ebapiisava uurimise ja põhjendamise tõttu, või igal juhul vähendada hagejale määratud trahvi, lahutades kõigepealt hoiatava mõju eesmärgil 225% võrra ja kestuse eest 105% võrra suurendatud osa, vähendades trahvi põhisummat kohase suuruseni aegumise tõttu, rikkumise vähese raskuse tõttu, hageja marginaalse osaluse tõttu kartellis ja otseselt hageja vastu mittesuunatud etteheidete tõttu;
– igal juhul mõista esimese astme kohtukulud välja hagejalt.
37 Kohtuasjas T‑46/03 palub hageja Esimese Astme Kohtul:
– esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus;
– teise võimalusena vähendada määratud trahvisummat, arvestades võimatust omistada hagejale Acciaierie e Ferriere Leali Luigi SpA’le tehtud etteheiteid ning samuti arvestades põhikaristuse ebaõiget suurendamist kestuse tõttu, ning samuti arvestades hagejale eriomast ebakindlat finantsseisundit;
– mõista komisjonilt hageja kasuks välja hageja käesoleva kohtuastme kohtukulud.
38 Kohtuasjas T‑58/03 palub hageja Esimese Astme Kohtul:
– esimese võimalusena tühistada vaidlustatud otsus;
– teise võimalusena vähendada määratud trahvi summat, arvestades võimatust heita hagejale ette ajavahemikul 25. november kuni 4. detsember 1998, s.o pärast tema likvideerimist aset leidnud käitumist, arvestades põhikaristuse ekslikku suurendamist kestuse eest ning arvestades hagejale eriomast finantsolukorda;
– mõista käesoleva kohtuastme kulud ja esinduskulud välja komisjonilt.
39 Kohtuasjas T‑79/03 palub hageja Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus komisjoni volituste puudumise ja ilmse ebapädevuse tõttu, kuna see otsus võeti vastu viitega otseselt olematule õiguslikule alusele, ja selliste sätete puudumisel, mis pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist annaks komisjonile volituse võtta vastu otsuseid ST artikli 65 alusel;
– tühistada vaidlustatud otsus võimuliialduse, õiguse eksliku, vastuolulise ja valesti kohaldamise tõttu, kuna komisjon viitas ST artikli 65 kohaldamiseks määrusega nr 17 kehtestatud sätetele, samas kui need sätted on otseselt ette nähtud üksnes EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamiseks, ning samuti nimetatud määruses sisalduvate sätete tõttu, mis puudutavad vastuväiteteatise ülesannet ja piire ning liikmesriigi ametivõimude osavõttu, millest järeldub, et kogu komisjoni menetlus on puudulik, ebaloogiline ja ebaseaduslik;
– tühistada otsus võimu kuritarvitamise tõttu, mis tuleneb puudulikust uurimisest ning ebapiisavast põhjendamisest, mille tagajärjeks on asjaomase turu vale määratlemine ning väidetava kartellilepingu koostisosadeks olevate tingimuste ja elementide vastuolulisus ja ebaloogilisus;
– lisaks tühistada vaidlustatud otsus seaduse rikkumise tõttu, mis tuleneb puudulikust uurimisest otsuse selles osas, milles hagejat peetakse vastutavaks konkurentsivastase kartelli eest aastate 1989 ja 1996 vahelisel ajal, samas kui ei ole mingeid tõendeid, mis tõendaks tema osavõttu väidetavalt ebaseaduslikus tegevuses; seetõttu vähendada proportsionaalselt temale määratud trahvi;
– lisaks, tühistada temale vaidlustatud otsuses määratud trahv või vähendada seda võrdse kohtlemise, õiguspärase ootuse kaitse, proportsionaalsuse ja vastavuse põhimõtete rikkumise tõttu trahvi määramisel;
– mõista komisjonilt välja esimese kohtuastme kohtukulud.
40 Kohtuasjas T‑80/03 palub hageja Esimese Astme Kohtul:
– esimese võimalusena tuvastada vaidlustatud otsuse kehtetust ja/või tühistust, ja igal juhul tühistada vaidlustatud otsus, millega hagejale määratakse solidaarselt SP SpA'ga (varem Siderpotenza SpA), 16,14 miljoni euro suurune trahv põhjusel, et hageja olevat koos teiste ettevõtjatega viinud Itaalia betoonisarruste (kas varrastena või rullis) turul ellu ühe, kompleksse ja kestva kartellilepingu, mille eesmärk oli hindade kindlaks määramine, mille tagajärjeks oli tootmise või müügi piiramine või kontrollimine, kuivõrd ESTÜ asutamislepingu kehtivus lõppes enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist;
– teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsus karistust puudutavas osas nii komisjoni ebapädevuse, võimu kuritarvitamise ja võimuliialduse tõttu kui ST artikli 65 vale kohaldamise tõttu ja hagejat puudutavate põhjenduste puudumise ja/või vastuolulisuse tõttu;
– kolmanda võimalusena vähendada komisjoni poolt hagejale tema käibe alusel määratud trahvi ST artikli 65 lõike 5 vale kohaldamise tõttu;
– igal juhul mõista käesoleva kohtuastme kohtukulud välja komisjonilt.
41 Kohtuasjades T‑97/03 ja T‑98/03 paluvad hagejad Esimese Astme Kohtul:
– tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 neid puudutavas osas;
– teise võimalusena tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 1 osas, milles hagejaile omistatakse osalemine enne 13. veebruari 1996 toimunud rikkumises;
– tühistada vaidlustatud otsuse artikkel 2 osas, milles nimetatud artikkel neid puudutab;
– muuta vaidlustatud otsuse artiklit 2, tühistades määratud trahvi või vähendades seda oluliselt;
– mõista esimese kohtuastme kohtukulud välja komisjonilt.
42 Komisjon palub Esimese Astme Kohtul kõigi kohtuasjades:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik analüüs
43 Oma nõuete toetuseks esitavad kõik hagejad väite, mis tuleneb sellest, et komisjonil puudus vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel pädevus tuvastada rikkumisi ST artikli 65 alusel.
44 Selle väite raames tõstatatud argumendid võib jagada nelja ossa. Esimene osa, mis on tõstatatud igas kohtuasjas, tuleneb komisjoni pädevuse puudumisest kohaldada ESTÜ asutamislepingu konkurentsieeskirju pärast nimetatud lepingu kehtivuse lõppemist. Teine osa, mis on tõstatatud kohtuasjades T‑27/03, T‑46/03 ja T‑58/03, tuleneb 18. juuni 2002. aasta teatise ebaseaduslikkusest, kuna see teatis pikendab ST artikli 65 kohaldatavust peale ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Kolmas väide, mis on tõstatatud kohtuasjades T‑27/03, T‑79/03, T‑97/03 ja T‑98/03, puudutab menetluse ebaseaduslikku jätkamist pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Neljas väide, mis on tõstatatud kohtuasjades T‑46/03, T‑58/03, T‑97/03 ja T‑98/03, puudutab soodsama seaduse kohaldamise põhimõtte rikkumist. Kõigepealt tuleb uurida käsitletava väite esimest osa.
Poolte argumendid
45 Kõigis kohtuasjades tuletavad hagejad meelde, et ühenduse tegevus peab põhinema konkreetsel õiguslikul alusel. Hagejad märgivad, et vaidlustatud otsus viitab üksnes ESTÜ asutamislepingu sätetele, eelkõige selle artiklile 65. Kuna vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal, 17. detsembril 2002, ei olnud ESTÜ asutamisleping enam osaks ühenduse õiguskorrast, ei saanud see leping enam olla nimetatud otsuse õiguslikuks aluseks.
46 Hagejad selgitavad, et vastavalt ST artiklile 97 lõppeb ESTÜ asutamislepinguga kehtestatud õiguskorra olemasolu 23. juulil 2002 automaatselt ja täielikult. Kuna komisjonile volitusi andnud normid olid kustunud, ei olnud komisjon vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel pädev ST artiklit 65 kohaldama. Käesoleval juhul ei ole seega tegemist seaduste ajalise kehtivusega ühe ja sama õiguskorra raames, vaid asutamislepingu lõppemise ja sellega kaasneva õiguskorra kadumisega seotud küsimusega.
47 Hagejate väitel saavad üksnes ESTÜ asutamislepingule allakirjutanud riigid sõltumatult otsustada, kas ja millistel tingimustel võivad Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) õigused, kohustused ja volitused üle minna Euroopa Ühendusele. Kohtuasjade T‑27/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03 hagejad viitavad selles osas rahvusvahelisele õigusele, täpsemalt 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (Recueil des traités des Nations unies, kd 788, lk 354) artiklitele 54 ja 70. Rahvusvahelise õiguse põhimõtted on ühenduse õiguse sätete tõlgendamisel väärtuslikuks inspiratsiooniallikaks (Euroopa Kohtu 24. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑286/90: Poulsen ja Diva Navigation, EKL 1990, lk I‑6019, punkt 9; Esimese Astme Kohtu 22. jaanuari 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑115/94: Opel Austria vs. Nõukogu, EKL 1994, lk II‑39, punktid 89‑95).
48 Selles kontekstis märgivad kohtuasjade T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03 ja T‑80/03 hagejad esiteks, et komisjon on 27. septembri 2000. aasta teatises COM/2000/588 lõplik, pealkirjaga „Struktureeritud dialoogi tulevik pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist”, et „[ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisega seonduva] analüüsi lähtekohaks peaks olema liikmesriikide soov mitte pikendada ESTÜ korda ja organeid väljapoole selle asutamislepingus ette nähtud ajapiiri.”
49 Lisaks mainivad kõik hagejad üht või teist protokolli, otsust või määrust, mille liikmesriigid või nõukogu on võtnud ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisega kaasnevate tagajärgede reguleerimiseks. Mainitud on järgmisi õigusakte:
– protokoll ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise finantstagajärgede ning söe ja terase teadusfondi kohta, Nice’i lepingu lisa, millele on tuginenud hageja kohtuasjas T‑79/03;
– nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 27. veebruari 2002. aasta otsus 2002/234/ESTÜ, ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise finantstagajärgede ning söe ja terase teadusfondi kohta (EÜT L 79, lk 42; ELT eriväljaanne 01/04, lk 14), millele on tuginenud kõik hagejad;
– nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 19. juuli 2002. aasta otsus 2002/595/EÜ, tagajärgede kohta, mis tekivad Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamislepingu tähtaja möödumisel seoses ESTÜ sõlmitud rahvusvaheliste lepingutega (EÜT L 194, lk 35; ELT eriväljaanne 11/42, lk 159), millele on tuginenud hagejad kohtuasjades T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03 ja T‑80/03;
– nõukogu 3. juuni 2002. aasta määrus (EÜ) nr 963/2002, millega kehtestatakse üleminekusätted komisjoni otsuste nr 2277/96/ESTÜ ja nr 1889/98/ESTÜ kohaselt vastuvõetud dumpingu- ja subsiidiumivastaste meetmete suhtes ning vastavalt kõnealustele otsustele menetluses olevate dumpingu- ja subsiidiumivastaste uurimiste, kaebuste ja taotluste suhtes (EÜT L 149, lk 3; ELT eriväljaanne 11/42, lk 69), millele on tuginenud hagejad kohtuasjades T‑27/03, T‑79/03 ja T‑80/03;
– nõukogu 23. juuli 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1407/2002, mis käsitleb söetööstusele antavat riigiabi (EÜT 205, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 170), millele on tuginenud hagejad kohtuasjades T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03;
– Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. septembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1840/2002 ESTÜ terasestatistika süsteemi pikendamise kohta pärast ESTÜ lepingu kehtivuse lõppemist (EÜT L 279, lk 1), millele on tuginenud hageja kohtuasjas T‑79/03;
– nõukogu 27. veebruari 2003. aasta määrus (EÜ) nr 405/2003, mis käsitleb kolmandatest riikidest pärineva kivisöe impordi ühendusepoolset järelevalvet (EÜT L 62, lk 1; ELT eriväljaanne 11/46, lk 62), millele on tuginenud hageja kohtuasjas T‑79/03.
50 Liikmesriigid ei ole seevastu võtnud mingeid meetmeid ESTÜ asutamislepinguga kehtestatud konkurentsieeskirjade pikendamiseks või nende jaoks üleminekukorra ette nägemiseks. Kuna ESTÜ asutamislepingule allakirjutanud riigid ei ole teinud otsust ST artikli 65 kohaldatavuse kohta peale nimetatud asutamislepingu kehtivuse lõppemist, ei ole komisjon enam pädev seda sätet kohaldama. Teisisõnu, vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel pikendas komisjon kehtivuse kaotanud ST artikli 65 kehtivust ilma teda selleks otseselt volitava õigusaktita.
51 Kohtuasjade T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03 hagejad rõhuvad asjaolule, et hoolimata oma ühistest inspiratsiooniallikatest ja nõudest, et nende tõlgendamisel lähtutaks loogilise sidususe kriteeriumidest, on ESTÜ, EÜ ja Euratomi asutamislepingud eraldi- ja iseseisvad lepingud, mis annavad ühenduste institutsioonidele erineva täpselt määratletud pädevuse. Iga asutamisleping moodustab iseseisvalt vaadelduna tervikliku ja sõltumatu normisüsteemi, mille täitmine, rakendamine ja elluviimine toimub täielikult ja lõplikult tema enese raames. EL artikkel 3 ja EÜ artikkel 305 annavad tunnistust erinevate asutamislepingute sõltumatusest.
52 Seoses komisjoni argumendiga, mis tuleneb 8. aprilli 1965. aasta Euroopa ühenduste ühtse nõukogu ja ühtse komisjoni asutamislepingust (edaspidi „liitmisleping”), mis vahepeal on tühistatud Amsterdami lepingu artikliga 9, rõhutavad kohtuasjade T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03 hagejad, et hoolimata institutsioonide liitmisest jäävad erinevad ühendused üksteisest lahutatuks ja eraldiseisvaks. Komisjon jätkas eraldiseisva pädevuse kasutamist ja eraldiseisvate volituste alusel tegutsemist sõltuvalt ühendusest, mille raames ta tegutses (Euroopa Kohtu 9. augusti 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑327/91: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 1994, lk I‑3641). Oleks vastuoluline väita, et konkurentsivaldkond läks ühenduse ühtse õiguskorra tõttu ESTÜ asutamislepingu korra alt automaatselt EÜ korra alla, samas kui teistes valdkondades oli vaja liikmesriikide sellekohast konkreetset otsust.
53 Kohtuasjade T‑46/03 ja T‑58/03 hagejad vaidlevad vastu ka ESTÜ asutamislepingu kvalifitseerimisele eriseadusena EÜ asutamislepingu suhtes (vaidlustatud otsuse põhjendus 348), kuna ESTÜ asutamisleping kirjutati alla teisest varem. Kohtupraktika, millele komisjon oma vastuses viitab, ei puuduta ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist, vaid kinnitab ainult, et ESTÜ asutamisleping oli mõeldud reguleerima üksnes teraseturgu, samas kui EÜ asutamisleping reguleeris kõiki teisi sektoreid. Igal juhul, isegi kui ESTÜ asutamisleping pidi endast kujutama eriseadust EÜ asutamislepinguga võrreldes, oleks ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tagajärjeks olnud, et komisjon oleks pidanud vaidlustatud otsuses kohaldama EÜ artiklit 81.
54 Seoses EÜ artikliga 305, mis komisjoni väitel kinnitab, et ESTÜ asutamisleping on eriseadus, leiavad kohtuasjade T‑97/03 ja T‑98/03 hagejad, et tegemist on ammendava ühilduvus sättega, mis on omane tavaõigusele ja kodifitseeritud Viini konventsiooni artikli 30 lõikes 2. EÜ artikli 305 eesmärk on niisiis vältida, et hilisem asutamisleping – EÜ asutamisleping – ei valitseks varasema asutamislepingu üle – milleks on ESTÜ asutamisleping – viimase reguleerimisvaldkondades. Samas ei anna see säte siiski komisjonile volitusi ESTÜ kohaldamiseks pärast selle kehtivuse lõppemist.
55 Komisjon väidab, et EÜ asutamisleping ja ESTÜ asutamisleping on ühe ja sama õiguskorra, ühenduse õiguskorra, osad (Euroopa Kohtu 14. detsembri 1991. aasta arvamus 1/91, EKL 1991, lk I‑6079, punkt 21). Ta selgitab, et selle õiguskorra ainulaadsuse tõttu on ühenduse kohus tõlgendanud ESTÜ ja Euratomi asutamislepingute sätteid EÜ asutamislepingu sätetele viitamise abil, ühiste põhimõtete alusel, millele kõik ühenduse asutamislepingud vastavad (Euroopa Kohtu 22. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑221/88: Busseni, EKL 1990, lk I‑495, punktid 16 ja 21). Niisiis on ST artiklit 65 tõlgendatud kooskõlas EÜ artikliga 81 (Euroopa Kohtu 18. mai 1962. aasta otsus kohtuasjas 13/60: Geitling Ruhrkohlen-Verkaufsgesellschaft jt vs. ülemamet, EKL 1962, lk 165; Esimese Astme Kohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑347, punktid 262, 266 ja 277).
56 Ühenduse õiguskorra ainulaadsust kinnitab ka institutsionaalsel tasandil valitsev ühtsus. Komisjon viitab siinkohal nii liitmislepingule kui EL artikli 1 kolmandale lõigule, EL artikli 3 lõikele 1 ja EL artiklitele 48 ja 49.
57 Komisjon märgib, et ühenduse õiguskorra sees on ESTÜ asutamisleping eriseadus, mis kaldub kõrvale üldseaduseks olevast EÜ asutamislepingust. Ta viitab sellega seoses nii EÜ artikli 305 lõikele 1 kui kohtupraktikale (Euroopa Kohtu 24. oktoobri 1985. aasta otsus kohtuasjas 239/84: Gerlach, EKL 1985, lk 3507, punktid 9‑11; Euroopa Kohtu 15. novembri 1994. aasta arvamus kohtuasjas 1/94, EKL 1994, lk I‑5267, punktid 25‑27; kohtujurist Van Gerveni ettepanek Euroopa Kohtu kohtuasjas C‑128/92: Banks, milles otsus tehti 13. aprillil 1994, EKL 1994, lk I‑1209, I‑1212, punkt 8; Esimese Astme Kohtu: 5. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑6/99: ESF Elbe-Stahlwerke Feralpi vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑1523, punkt 102, ja 8. juuli 2003. aasta otsus kohtuasjas T‑374/00: Verband der freien Rohrwerke vs. komisjon, EKL 2003, lk II‑2275, punkt 68). Komisjon väidab, et eriseaduse kehtivuse lõppemisel, 23. juulil 2002 saavutas eriseaduseks olev EÜ asutamisleping oma vis expansiva, mida kogu ESTÜ asutamislepingu kehtivuse ajal piiras EÜ artikkel 305, nii et varem ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuulunud valdkonnad allutati pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist vastavatele EÜ asutamislepingu normidele. Komisjon viitab sellega seoses vaidlustatud otsuse põhjendusele 348.
58 Rahvusvahelisele õigusele, täpsemalt Viini konventsiooni artiklitele 54 ja 70 tuginemine eirab ühenduse õiguskorra sui generis olemust (Euroopa Kohtu 15. juuli 1964. aasta otsus kohtuasjas 6/64: Costa, EKL 1964, lk 1141, ja 13. novembri 1964. aasta otsus liidetud kohtuasjades 90/63 ja 91/63 komisjon vs. Luksemburg ja Belgia, EKL 1964, lk 1217). Ühenduse õiguskorra ühtsuse tõttu ja seoses ESTÜ ja EÜ asutamislepingute üksteise suhtes eri- ja üldseaduseks olemisega ei reguleeri ESTÜ asutamislepingu lõppemise tagajärgi mitte rahvusvahelise õiguse normid, vaid neid tuleb hinnata ühenduse õiguskorras olemasolevatest sätetest lähtuvalt.
59 Hagejate poolt oma väidete toetuseks, et rahvusvahelist õigust võiks kohaldada ka ühenduse õigusse valdkonnas, viidatud kohtupraktika on asjakohatu, kuna see puudutab suhteid ühenduse ja kolmandate riikide vahel, mitte ühenduse õiguskorra sees tekkinud suhteid.
60 ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisel toimus üleminek ESTÜ asutamislepingu konkurentsi valdkonda reguleerivalt õiguskorralt EÜ sama valdkonna õiguskorrale iseeneslikult õigusnormide ajalise kehtivuse samas õiguskorras põhimõtte kohaselt. Selles osas meenutab komisjon, et üldiselt kohaldatakse väljakujunenud kohtupraktika kohaselt menetlusnorme nende jõustumise hetkel kõikide pooleliolevate vaidluste suhtes, samas kui tavaliselt ei kohaldata materiaalõigusnorme enne nende jõustumist tekkinud olukorra suhtes (Euroopa Kohtu 12. novembri 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 212/80‑217/80: Salumi jt, EKL 1981, lk 2735, punkt 9; 6. juuli 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑121/91 ja C‑122/91: CT Control (Rotterdam) ja JCT Benelux vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑3873, punkt 22, ja 7. septembri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑61/98: De Haan, EKL 1999, lk I‑5003, punkt 13).
61 Nende põhimõtete kohaselt kohaldas komisjon pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist määruse nr 17 menetlusnorme. Sisuliste sätete osas puudutas vaidlustatud otsus kartellilepingut, mida viidi ellu kuni aastani 2000. Ainus säte, mida vaidlustatud otsuse adressaadid seega rikkusid, oli ST artikli 65 lõige 1. Teisisõnu, vaidlustatud otsus ei maini EÜ artikli 81 asjaolu tõttu, et EÜ artikkel 65 oli konkurentsivastase käitumise asetleidmise ajal jõusolevaks materiaalõigusnormiks. Komisjon väidab veel, et asjaolu, et haldusmenetluse, mille eesmärk oli kohaldada ESTÜ kehtivuse ajal aset leidnud asjaoludele ST artiklit 65, läbiviimine nõudis ESTÜ asutamislepingu kehtivust ületavate tähtaegade kohaldamist, tagajärjeks ei saa olla ST artiklilt 65 tema kasuliku mõju võtmine tükk aega enne nimetatud asutamislepingu kehtivuse lõppemist ja tõhususe võtmine kohustuselt hoiduda konkurentsi toimimise rikkumisest, mille see artikkel kõigile ettevõtjatele paneb.
62 ST artikli 65 kohaldamine enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist toimunud rikkumistele on seega õigusnormide sama õiguskorra raames ajalise kehtivuse reeglite kohaldamise loogiline ja sidus tagajärg. Ta rõhutab asjaolu, et tal oli võimalik vaidlustatud otsus seaduspäraselt vastu võtta, kuna ta jäi ka pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist ST tähenduses pädevaks organiks konkurentsireeglite kohaldamiseks. Ta rõhutab ka, et ta piirdus nende ESTÜ asutamislepingu sätete kohaldamisega, millel on ilmne vaste EÜ asutamislepingus. Lisaks jätkas ka Euroopa Kohus ise EÜ artikli 65 kohaldamist pärast selle kehtivuse lõppemist asjaoludele, mis olid tekkinud veel selle jõusoleku ajal (vt näidetena Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑172/01 P, C‑175/01 P, C‑176/01 P ja C‑180/01 P: International Power jt vs. NALOO, EKL 2003. lk I‑11421, punkt 168, ja 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑179/99 P: Eurofer vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑10725, punktid 22‑26).
63 Teatis struktureeritud dialoogi tuleviku kohta pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist puudutab käitumist ja olukordi, mis võivad aset leida pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Vaidlustatud otsus seevastu piirdub õigusrikkumise olemasolu tuvastamisega ja trahvi määramisega ESTÜ asutamislepingu täies jõus olemise ajal aset leidnud käitumise eest.
64 Seoses eespool punktis 49 nimetatud, hagejate argumentide toetuseks esitatud erinevate õigusaktidega, mille kohaselt ei olnud komisjonil ilma liikmesriikide või nõukogu sellekohase konkreetse otsuse puudumisel pädevust ST artikli 65 kohaldamiseks pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist, väidab komisjon, et otsuse 2002/234 vastuvõtmine on seotud asjaoluga, et ESTÜ varade üleminek ei saanud toimuda automaatselt, kuna EÜ asutamisleping ei sisalda sätteid, mis võimaldaks Euroopa Ühendusel saada automaatselt ESTÜ varaliste õiguste ja kohustuste õigusjärglaseks. Konkreetse otsuse puudumisel oleks ESTÜ vahendid tagastatud liikmesriikidele ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise kuupäeval (vt otsuse 2002/234 esimest põhjendust ja komisjoni 6. septembri 2000. aasta teatist COM (2000) 518 lõplik). Seega oli liikmesriikidel ESTÜ asutamislepingu vahendite Euroopa Ühendusele üleandmiseks vaja vastu võtta ad hoc õigusakt, mis seejärel kinnitati Nice'i lepingu protokolliga C. Seevastu ESTÜ kohaldamisalasse kuulunud konkurentsi kaitsmine söe- ja terasesektoris läks automaatselt üle EÜ regulatsiooni alla, kuna lõppes EÜ artikliga 305 üldseaduse vis expansiva’le seatud piirang.
65 Seoses otsusega 2002/595 selgitab komisjon, et vajadus reguleerida liikmesriikide konkreetse otsusega ESTÜ asutamislepingu lõppemise tagajärgi rahvusvahelistele lepingutele sündis esiteks poliitilisest tahtest säilitada nimetatud kokkulepetega ESTÜ kohaldamisalasse jäävate kaupade jaoks ette nähtud „erikord” ka peale ESTÜ kehtivuse lõppemist, ja teiseks võimatusest Euroopa Ühenduse jaoks kuulutada ennast EÜ asutamislepingu alusel automaatselt ESTÜ õigusjärglaseks suhetes kolmandate riikidega, kuna viimaste jaoks ei ole saa olla siduv selline ühenduse õiguskorra „sisemine” reegel nagu EÜ artikkel 305. Otsusega 2002/595 anti niisiis Euroopa Ühendustele sõnaselgelt üle ESTÜ õigused ja kohustused seoses kolmandate isikutega. Nõukogu 19. juuli 2002. aasta otsuse 2002/596/EÜ, tagajärgede kohta, mis tekivad Euroopa Söe- ja Teraseühenduse (ESTÜ) asutamislepingu tähtaja möödumisel seoses ESTÜ sõlmitud rahvusvaheliste lepingutega (EÜT L 194, lk 36; ELT eriväljaanne 11/42, lk 159), artikkel 1 kinnitas selle ülemineku. Komisjon lisab, et vastavalt viimati nimetatud otsuse artiklile 2 pidi ta teavitama kolmandaid riike kõnealusest üleminekust ja pidama läbirääkimisi võimalike kokkulepetesse tehtavate muudatuste osas.
66 Määrusest nr 963/2002 tulenevat hagejate argumenti käsitledes toob komisjon esile, et selle vastuvõtmise tingis asjaolu, et Euroopa Ühenduse kaubanduspoliitika haldamist iseloomustab ESTÜ asutamislepinguga ette nähtust erinev otsustamisprotsess. Esimesel juhul on pädevus antud nõukogule, teisel juhul komisjonile. Nii pidi EÜ artikli 74 ja komisjoni 28. novembri 1996. aasta otsuse nr 2277/96/ESTÜ kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Söe- ja Teraseühenduse liikmed (EÜT L 308, lk 11) artikli 14 kohaselt ajutised ja lõplikud dumpinguvastased tollimaksud kehtestama komisjon. Teisalt, määruse nr 963/2002 tekkepõhjuseks olid ühenduse kohustused üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe (GATT) artikli VI rakendamisel. Kolmandatest riikidest pärit pooltel oli huvi teada saada, ega dumpinguvastase menetluse kaheksateistkümnekuuline tähtaeg ei katkenud ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisel. Leides, et kolmandad riigid ei tarvitsenud olla lõpuni teadlikud ei EÜ artikli 305 kohaldamisalast ega õigusaktide ajalise kehtivuse põhimõtte kohaldamisest, eriti arvestades institutsionaalset erinevust nende kahe asutamislepingu vahel, võttis komisjon vastu määruse nr 963/2002. ESTÜ ja EÜ asutamislepingute identsus konkurentsi kaitsmiseks vajalike meetmete vastuvõtmiseks pädeva isiku osas, kelleks on komisjon, võimaldas ühelt lepingult teisele üle minna õiguse üldpõhimõtete alusel. Viimaseks oli määruse nr 963/2002 vastuvõtmine seotud asjaoluga, et vastupidiselt konkurentsieeskirjade rikkumiste tuvastamise otsustele määrasid ESTÜ asutamislepinguga ette nähtud dumpinguvastased meetmed edaspidiseks kindlaks dumpingu esemeks olnud toodetele kohalduva korra, mistõttu võis nende mõju avalduda ka peale ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist.
67 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. septembri 2002. aasta määrus (EÜ) nr 1840/2002 ESTÜ terasestatistika süsteemi pikendamise kohta pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist, ja nõukogu 27. veebruari 2003. aasta määrus (EÜ) nr 405/2003, mis käsitleb kolmandatest riikidest pärineva kivisöe impordi ühendusepoolset järelevalvet, käsitlevad samuti käitumist ja olukordi, mis on aset leidnud pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Vaidlustatud otsus piirdub seevastu rikkumise tuvastamisega ja karistuse määramisega ajavahemiku eest, mille jooksul ESTÜ asutamisleping oli jõus.
68 Seoses määrusega nr 1407/2002 selgitab komisjon, et kehtestas abi regulatsiooni ESTÜ kohaldamisalasse jäävate valdkondade jaoks üksnes EÜ asutamislepingu raames. See sisaldab sisulisi ja menetlusnorme abi hindamiseks pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Artikli 14 lõike 2 kuni 31. detsembrini 2002 kohaldatav üleminekukord oli ette nähtud selleks, et ühe ja sama aasta jooksul ei tuleks järjestikku kohaldada kahte abi regulatsiooni: komisjoni 28. detsembri 1993. aasta otsust nr 3632/93/ESTÜ, millega kehtestatakse söetööstusele antavat riigiabi reguleerivad ühenduse eeskirjad (EÜT L 329, lk 12), kuni 23. juulini 2002, ja pärast seda kuupäeva määrust nr 1407/2002, sest see olukord oleks võinud tekitada ettevõtjatele raskusi.
69 Lõpuks kinnitab komisjon, et on endiselt pädev tuvastama rikkumisi ST artikli 65 alusel, tingimusel, et need ei ole aegunud.
Esimese Astme Kohtu hinnang
Esialgsed märkused
70 Kõigepealt tuleb meenutada, et ühenduse lepingutega on loodud uus õiguskord, mille huvides riigid on üha ulatuslikemates valdkondades piiranud oma suveräänseid õigusi ja mille subjektide hulka ei kuulu mitte ainult liikmesriigid, vaid ka nende kodanikud (eespool punktis 55 viidatud Euroopa Kohtu arvamus 1/91, EKL 1991, lk I‑6079, punkt 21).
71 Selle ühenduse õiguskorra raames on institutsioonidel üksnes omistatud pädevus (Euroopa Kohtu 6. detsembri 2001. aasta arvamus 2/00, EKL 2001, lk I‑9713, punkt 5; Euroopa Kohtu 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑93/00: parlament vs. nõukogu, EKL 2001, lk I‑10119, punkt 39). Sel põhjusel on ühenduse õigusaktide preambulis märgitud õiguslik alus, mis annab asjaomasele institutsioonile volituse vastavas valdkonnas tegutsemiseks. Sobiva õigusliku aluse valik on konstitutsionaalse tähtsusega (eespool viidatud Euroopa Kohtu arvamus 2/00, punkt 5).
72 Käesoleval juhul tuvastab hetkel, mil ESTÜ asutamislepingu kehtivus oli juba lõppenud, vastu võetud vaidlustatud otsus ST artikli 65 rikkumise ja määrab seda sätet väidetavalt rikkunud ettevõtjatele rahatrahvi. Käsitletava väite raames tõstatatud argumentide valguses tuleb kõigepealt kindlaks teha õiguslik alus, millel vaidlustatud otsus põhineb. Teiseks tuleb kontrollida, kas kasutatud õiguslik alus annab komisjonile vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel pädevuse ST artikli 65 rikkumise tuvastamiseks ja selle eest karistuse määramiseks.
Õiguslik alus, millel vaidlustatud otsus põhineb
73 Tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse preambul sisaldab viiteid üksnes ESTÜ asutamislepingu sätetele, milleks on artiklid ST 65, ST 47 ja ST 36.
74 Tuleb meenutada, et esiteks annab ST artikkel 47 komisjonile õiguse koguda oma ülesannete täitmiseks vajalikku informatsiooni ja viia läbi vajalikke uurimisi, ja teiseks kohustab ST artikkel 36 komisjoni enne rahalise karistuse kohaldamist või karistusmaksete määramist andma asjassepuutuvale isikule võimaluse märkuste esitamiseks. Vaidlustatud otsuse preambulis olevad viited seonduvad niisiis enne vaidlustatud otsuse tegemist läbiviidud menetlustoimingutega.
75 Seoses ST artikliga 65 tuleb märkida, et see ei sisalda mitte üksnes ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele suunatud sisulist sätet, mis keelab teatava konkurentsivastase käitumise (lõige 1), vaid et see annab samuti komisjoni tegevusele õigusliku aluse. ST artikli 65 lõige 4 annab komisjonile õiguse ST artikli 65 lõike 1 rikkumiste tuvastamise õiguse. Lisaks võimaldab ST artikli 65 lõige 4 komisjonil määrata trahve ST artikli 65 lõiget 1 rikkunud ettevõtjatele.
76 Preambulis nimetatud sätteid silmas pidades tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsuse, milles tuvastatakse ST artikli 65 lõike 1 rikkumine ja määratakse seda sätet väidetavalt rikkunud ettevõtjatele trahvid, õiguslikuks aluseks on ST artikli 65 lõige 4 osas, mis puudutab rikkumise tuvastamist, ja ST artikli 65 lõige 5 osas, mis puudutab trahvi määramist. Lisaks möönis komisjon kohtuistungil, et vaidlustatud otsuse preambulis tehtud viide puudutab selle sätte lõike 4 ja 5.
77 Sellest hoolimata kinnitas komisjon kohtuistungil, et vaidlustatud otsuse õiguslik alus on määrus nr 17.
78 Selles osas tuleb meenutada, et määruse nr 17, mis vahepeal on tühistatud nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 asutamislepingu artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikliga 43, artikkel 3 annab komisjonile pädevuse tuvastada EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumisi ja selle artikli 15 lõige 2 annab samale institutsioonile määrata sellistes rikkumistes osalenud ettevõtjatele või ettevõtjate ühendustele trahvi.
79 Tuleb sedastada, et ei vaidlustatud otsuse preambulis ega põhjendustes ei ole ühtegi viidet määruse nr 17 artiklist 3 või artikli 15 lõikest 2 tulenevale õiguslikule alusele. Ainsad viited määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 sisalduvad vaidlustatud otsuse põhjendustes 335 ja 343, mis puudutavad soodsama seaduse kohaldamise arutelu, põhjendamaks antud juhul ST artikli 65 kohaldamist määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 asemel.
80 Kohtuistungil kvalifitseeris komisjon vaidlustatud otsuses viite puudumise määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 sisuliseks veaks, hiljem aga vormi- või kirjaveaks. Seejärel selgitas ta, et vaidlustatud otsust oleks pidanud lugema lähtuvalt 12. augusti 2002. aasta teisest vastuväiteteatisest, mis omakorda põhines määrusel nr 17. Lõpuks osutas komisjon vastuseks Esimese Astme Kohtu küsimusele vaidlustatud otsuse lõikudele, mis tema arvates näitavad, et vaidlustatud otsus põhineb määruse nr 17 artiklil 3 või artikli 15 lõikel 2. Nende puhul oli esiteks tegemist nõuandekomitee mainimisega preambulis ja teiseks vaidlustatud otsuse põhjendustega 335, 342, 343, 345, 346, 348 à 350, 352 ja 353.
81 Seega tuleb kontrollida, kas eelnevas punktis nimetatud tõendavad õiguslikult piisavalt, et komisjon tugines vaidlustatud otsuses määruse nr 17 artiklile 3 ja artikli 15 lõikele 2, hoolimata sellekohaste otsesõnaliste viidete puudumisest vaidlustatud otsuses.
82 Esiteks tuleb meenutada, kui temalt selle kohta kohtuistungil päriti, kinnitas komisjon, et eespool punktis 80 nimetatud erinevates põhjendustes sisalduvad tõdemused seonduvad kohaldatava materiaalõigusega (põhjendused 335, 342 ja 343) või menetlusõigusega (põhjendused 352 ja 353) ega puuduta konkreetselt tema pädevust ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks ja trahvimiseks pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Seejärel märkis ta, et põhjendused 345 ja 346 üksnes kordavad hagejate poolt haldusmenetluse käigus esitatud argumentatsiooni.
83 Teiseks tuleb seoses vaidlustatud otsuse põhjendustega 348 ja 349 märkida, et need sisaldavad üldisi viiteid eriseadusele, liitmislepingule ja EÜ artiklile 305, kuid ei sisalda ühtegi viidet vaidlustatud otsuse põhinemise kohta määruse nr 17 artiklil 3 ja artikli 15 lõikel 2.
84 Kolmandaks, preambulis oleva viite puhul nõuandekomiteele on tegemist määruse nr 17 artikli 10 lõikes 3 ette nähtud menetlusetapiga, mis seega kinnitab, et komisjon kohaldas peale ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist määruse nr 17 menetlusnorme, samas kui samas preambulis olevad viited ST artiklitele 36 ja 47 kinnitavad, et enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist olid ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist ESTÜ asutamislepingu menetlusnormid need, mida kohaldati.
85 Sellegipoolest ei näita viide nõuandekomiteele seda, et komisjoni pädevus oleks käesoleval juhul samuti tulenenud määruse nr 17 artiklist 3 ja artikli 15 lõikest 2. Õigupoolest on ST artikkel 65 ainus preambulis leiduv viide, mida komisjon on kasutanud vaadeldava rikkumise tuvastamiseks ja karistamiseks. Sellega seoses tuleb meenutada, et komisjon on kohtuistungil möönnud, et viide ST artiklile 65 on rikkumise tuvastamise osas seotud selle artikli lõikega 4 ja trahvi määramise osas selle artikli lõikega 5.
86 Neljandaks rõhutas komisjon kohtuistungil eraldi põhjenduse 350 esimest lauset, mis näitab kaudselt kuid kindlalt, et vaidlustatud otsus tugineb määruse nr 17 artiklil 3 ja artikli 15 lõikel 2.
87 Sellega seoses tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse põhjendus 350 on sõnastatud järgnevalt:
„Eriseaduse lõppemise tagajärgi peab siiski täpsustama komisjonile karistuste määramise volitusi andvate sätete osas. Sel juhul tundub olevat põhjendatud kohaldada faktide aset leidmise ajal jõus olevat materiaalõigust, samas kui tuleb toetada vastuvõetud ja sestpeale kehtivate menetlusnormide kohaldamist.”
88 Esmalt tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjendus 350 puudutab üksnes komisjoni pädevust trahvide määramiseks. Põhjenduse 350 esimene lause viitab üksnes „komisjonile karistuse määramise volitusi andvate[le] sätete[le]”. Nimetatud põhjenduse teine lause, mis peaks sügavamalt selgitama komisjoni pädevust lähtuvalt eriseaduse kehtivuse lõppemisest, ei täpsusta, millised on „komisjonile karistuste määramise volitusi andva[d] sät[ted]”. Seal on nimetatud ainult kohaldatavad materiaalõigus- ja menetlusnormid, kuid see ei käsitle vähimalgi määral komisjoni „karistuste määramise volitusi”.
89 Vaidlustatud otsuse põhjenduses 350 ei ole seega täpsustatud, millised on „komisjonile karistuste määramise volitusi andva[d] sät[ted]”. Eraldi loetuna võiks Põhjenduse 350 esimene lause viidata määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 või ST artikli 65 lõikele 5.
90 Samas kui lugeda vaidlustatud otsuse põhjendust 350 koos vaidlustatud otsuse osaga 8, mis puudutab trahvi määramist ja mis on pealkirjastatud „ST artikli 65 lõike 5 kohaldatavus”, ilmneb selgelt et komisjon on oma pädevuse määrata käesolevas asjas trahve toetanud ST artikli 65 lõikele 5. Nii meenutab vaidlustatud otsuse põhjendus 515, et „[k]omisjoni võib vastavalt ST artikli 65 lõikele 5 määrata [asjaomastele] ettevõtjatele karistusi”.
91 Lisaks ilmneb põhjendustest 515‑518 selgelt, et vaidlustatud otsus põhineb ainult ST artikli 65 lõigetel 4 ja 5. Lõiget 4 on põhjenduses 516 tsiteeritud sõna-sõnalt, selgitamaks, et komisjon on pädev tuvastama ühe ettevõtjate ühenduse, Federacciai, rikkumist, kuid et ta ei ole vastavalt ST artikli 65 lõikele 5 pädev talle trahvi määrama. ST artikli 65 lõige 5 annab komisjonile üksnes pädevuse määrata trahvi ettevõtjatele, mitte ettevõtjate ühendustele. Kui vaidlustatud otsus põhineks määrusel nr 17, nagu väidab komisjon, oleks selline õiguslik hinnang asjakohatu. Määruse nr 17 artikli 15 lõige 2 ei tee komisjoni trahvi määramise pädevuse seisukohalt vahet ettevõtjatel ja ettevõtjate ühendustel.
92 Samamoodi on vaidlustatud otsuse osas 7, pealkirjaga „ST artikli 65 lõike 2 mittekohaldatavus” teine viide sellele, et komisjon rajas vaidlustatud otsuse ST artikli 65, mitte määruse nr 17 sätetele. Nii on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 514 uurinud küsimust, kas tal oli voli anda luba vaidlustatud otsuses käsitletud kartellilepingule vastavalt ST artikli 65 lõikele 2. Samas ei ole komisjon vähimalgi määral viidanud määruse nr 17 artikli 9 lõikele 1, mis volitab teda andma luba eranditele, vaid rajab oma pädevuse üksnes ST artikli 65 lõikele 2.
93 Viiendaks tuleb seoses vaidlustatud otsuse tõlgendamisega lähtuvalt 12. augusti 2002. aasta vastuväideteteatisest tõdeda, et komisjon kinnitab seal, et on avanud määruse nr 17 alusel uue menetluse ning et ta viitab muu hulgas otseselt nimetatud määruse artiklile 3 (täiendav vastuväideteteatis, punkt 2).
94 Sellest elemendist kui sellisest ei piisa sellegipoolest tuvastamiseks, et vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks on määruse nr 17 artikkel 3 ja artikli 15 lõige 2. Vastupidi, tuleb asuda seisukohale, et nii viidete puudumine määruse nr 17 artiklile 3 ja artikli 15 lõikele 2 vaidlustatud otsuse preambulist kui viidete puudumine nimetatud sätetele vaidlustatud otsuse põhjendustest tähistavad pigem komisjoni kaalutletud valikut. Käesolevatel asja tingimustel ei ole lubatav, et pärast seda, kui komisjon on täiendava vastuväideteteatise vahendusel algatanud hagejatega vaidluse määruse nr 17 vastuolulisuse üle õigusliku alusena, ta lihtsalt unustab seda õiguslikku alust mainida vaidlustatud otsuses.
95 Kuuendaks paistab vaidlustatud otsuse sellist tõlgendust kinnitavat asjaolu, et käesolevates asjades tuginevad seitsmest hagejast neli, nimelt kohtuasjade T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03 ja T‑80/03 hagejad, oma hagis ST artikli 65 lõigetele 4 ja 5. Ainult kaks hagejat, kohtuasjade T‑97/03 ja T‑98/03 hagejad, on oma argumendid rajanud tõdemusele, et vaidlustatud otsus tugineb määrusele nr 17, leides samas siiski, et nimetatud määrus ei anna komisjonile sellekohast pädevust. Kohtuasja T‑79/03 jääb õigusliku aluse osas ebamääraseks ja uurib kahte eeldust, nimelt eeldust, et vaidlustatud otsus tugineb ST artikli 65 lõigetele 4 ja 5, ja eeldust, et see tugineb määrusele nr 17, ning ta teeb järelduse, et komisjon oli igal juhul ebapädev.
96 Selles osas tuleb välja tuua, et kostja vastustes neis kohtuasjades, mille hagejad leidsid oma hagides, et vaidlustatud otsus põhines ST artikli 65 lõigetel 4 ja 5, ei väitnud komisjon, et hagejate argumendid tugineksid ekslikule eeldusele. Ükski käesolevates asjades esitatud kostja vastus ega repliik ei sisalda vaidlustatud otsuse õigusliku alusena otsest viidet määruse nr 17 artiklile3 või artikli 15 lõikele 2. Ainsad komisjoni vastustes sisalduvad viited määruse nr 17 artikli 15 lõikele 2 puudutavad soodsama seaduse kohaldamise arutelu, selleks et põhjendada käesolevas juhul ST artikli 65 lõike 5 kohaldamist määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 asemel.
97 Niisiis kinnitab kohtuasja T‑27/03 hageja pärast kostja vastuse teadmiseks võtmist oma repliigi punktis 5 järgmist:
„Komisjon tundub seega lõplikult möönvat, et: i) vaidlustatud otsus on vastu võetud üksnes ST artikli 65 alusel, ii) märatud trahvid tulenevad üksnes sellest sättest. Kõik ülejäänu, kõik komisjoni argumendid ühenduse õiguskorra ühtsusest, seaduste ajalise kehtivuse kriteeriumidest kalduvad olema akadeemilised kaalutlused, üldised ja asjasse mittepuutuvad, millele vastamisega ei maksa Esimese Astme Kohtu kannatust kuritarvitada.”
98 Ka ei ole komisjon kohtuasjas T‑79/03, milles hageja jääb vaidlustatud otsuse õigusliku aluse osas ebamäärasteks, selle koha pealt selgitusi jaganud.
99 Nii kinnitab komisjon kohtuasjas T‑79/03 kostja vastuse punktis 58: „Hageja arutluskäigu lähtekoht ei ole õige: hageja väitel kasutas komisjon määruse nr 17 menetlusnorme trahvi määramiseks ST artikli 65 tähenduses. […] Tuleb […] märkida, et trahvi ei määratud mitte määruse nr 17 alusel, vaid, nagu otsuses on selgelt öeldud, ST artikli 65 lõike 5 alusel” Lehekülje alaosas olevas märkuses lisab ta: „vastupidiselt hageja väidetele ilmneb otsuse osast 5 (põhjendused 355 [jj] selgelt, et komisjon kohaldab määrust nr 17”. Oma repliigi punktis 33 märgib kohtuasja T‑79/03 hageja nördinult:
„[...] komisjon räägib endale taas kord vastu, sedakorda kõigest paari rea järel, mis näitab, kuivõrd raske on argumenteerida õiguslikult ebajärjepideva väite kasuks. Kostja vastuse punkti 58 lõigu lõpus kinnitab komisjon, et trahvi ei määratud määruse nr 17 alusel, lisades samas märkuse vormis, et vaidlustatud otsusest ilmneb selgelt, et kohaldatud on määrust nr 17.”
100 Niisiis väljendas komisjon esimest korda alles kohtuistungil ja üksnes vastuseks Esimese Astme Kohtu sellekohastele küsimustele seisukohta, et vaidlustatud otsus põhines ka määruse nr 17 artiklil 3 ja artikli 15 lõikel 2.
101 Arvestades eeltoodud kaalutlusi nende kogumis ja samuti vaidlustatud otsuses olevaid erinevaid otseseid viiteid ST artikli 65 lõigetele 4 ja 5 kui õiguslikule alusele (vaidlustatud otsuse preambul ja põhjendused 515‑518, ja igasuguste viidete puudumist määruse nr 17 artiklile 3 ja artikli 15 lõikele 2 õigusliku alusena, tuleb asuda seisukohale, et vaidlustatud otsus põhineb üksnes ST artikli 65 lõigetel 4 ja 5.
Komisjoni pädevus ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks ja karistamiseks pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist
– ESTÜ ja EÜ asutamislepingute seosed
102 Tuleb märkida, et ESTÜ asutamislepingu sisuline kohaldamisala oli piiratud. ESTÜ asutamisleping puudutas üksnes kahte liiki kaupu, nimelt sütt ja terast, nii nagu need on määratletud ST artiklis 81 ja lisas 1. Kuna EMÜ asutamisleping (muutunud EÜ asutamislepinguks) on vormistatud üldsõnaliselt ning kohaldub kogu majandussektorile, seega põhimõtteliselt ka ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvatele kaupadele (vt selle kohta eespool punktis 57 viidatud kohtu arvamus 1/94, punkt 27), on EÜ asutamislepingu autorid lisanud sellesse lepingusse sätte, mille eesmärk oli vältida EÜ asutamislepingu ülimuslikkust võrreldes ESTÜ asutamislepingu sätetega.
103 Nõnda täpsustab EÜ artikli 305 lõige 1:
„[…] [EÜ asutamis]lepingu sätted ei mõjuta [ESTÜ] asutamislepingu sätete kohaldamist, eelkõige liikmesriikide õigusi ja kohustusi, [ESTÜ] institutsioonide volitusi ega nimetatud lepinguga söe ja terase ühisturu toimimiseks ettenähtud eeskirju.”
104 Sellest järeldub, et ühisturu toimimise osas jäävad ESTÜ asutamislepingu normid ja selle kohaldamiseks vastu võetud sätete kogum jõusse, hoolimata EÜ asutamislepingu lisandumisest (eespool punktis 57 viidatud kohtuotsus Gerlach, punkt 9, ja Euroopa Kohtu 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/00 P ja C‑75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑7869, punkt 100).
105 Sellegipoolest, kui küsimus ei ole ESTÜ asutamislepingu sätete või selle lepingu alusel vastu võetud regulatsiooni esemeks, võib EÜ asutamislepingut ja selle rakendamise sätteid ka enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist kohaldada ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse jäävatele kaupadele (Euroopa Kohtu 15. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 328/85: Deutsche Babcock EKL 1987, lk 5119, punkt 10, ja eespool punktis 104 viidatud kohtuotsus Falck et Acciaierie di Bolzano Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, punkt 100; eespool punktis 57 viidatud Euroopa Kohtu arvamus 1/94, punkt 27).
106 Samuti tuleb märkida, et vastavalt ST artiklile 97 CA lõppes ESTÜ asutamislepingu kehtivus 23. juulil 2002. Kuna EÜ asutamislepingul on üldine kohaldamisala, läksid varem ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuulunud kaubad 24. juuli 2002 EÜ asutamislepingu kohaldamisalasse.
– Küsimus, kas ST artikli 65 lõiked 4 ja 5 andsid komisjonile pädevuse vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks
107 Vaidlustatud otsus võeti 17. juulil 2002. aastal vastu ST artikli 65 lõike 4 alusel osas, mis puudutab ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamist, ja ST artikli 65 lõike 5 alusel osas, mis puudutab ettevõtjatele trahvi määramist ST artikli 65 lõike 1 väidetavas rikkumises osalemise eest.
108 Seoses komisjoni pädevusega vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks otsuse vastuvõtmiseks ST artikli 65 lõigete 4 ja 5 alusel pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist selgitab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 348, et „EÜ asutamisleping ja ESTÜ asutamisleping kuuluvad samasse õiguskorda, ühenduse õiguskorda, mille piires viimati nimetatud leping oli kuni 23. juulini 2002 eriseadus.” Ta viitab vaidlustatud otsuse põhjenduses 349 EÜ artikli 305 lõikele 1 ja ühtsele institutsionaalsele raamistikule (liitmislepingule ja EL artiklile 3). Rõhutamaks ühenduse õiguskorra ühtsust, meenutab komisjon oma vastustes, et ühenduse kohus on tõlgendanud ESTÜ ja Euratomi asutamislepinguid viitega EÜ asutamislepingu sätetele, tuginedes ühistele põhimõtetele, millele kõik ühenduste asutamislepingud vastavad (eespool punktis 55 viidatud kohtuotsus Busseni, punktid 16 ja 21).
109 ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisel toimus üleminek ESTÜ asutamislepingult EÜ asutamislepingu konkurentsieeskirjadele automaatselt normide sama õiguskorra raames ajalise kehtivuse põhimõtte kohaselt (eespool punktis 60 viidatud kohtuotsused Salumi, punkt 9; CT Control (Rotterdam) ja JCT Benelux vs. komisjon, punkt 22, ja De Haan, punkt 13]. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 331, milles on viide 18. juuni 2002. aasta teatise punktile 31, selgitab komisjon, et „kohaldatav materiaalõigus” on „rikkumise koosseisu faktiliste asjaolude aset leidmise ajal kehtinud õigus” ja et „menetlusliku külje pealt on pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist kohaldatavaks õiguseks EÜ õigus”. Vaidlustatud otsuse põhjenduses 350 lisab komisjon, et „tundub olevat põhjendatud kohaldada faktiliste asjaolude asetleidmise ajal kehtinud materiaalõigust” ning ta kinnitab vaidlustatud otsuse põhjenduses 352, et „kohaldatavateks menetlusnormideks on kõnealuse meetme vastuvõtmise hetkel jõus olevad menetlusnormid”.
110 Seega tuleb kontrollida, kas eespool loetletud elemendid võimaldavad järeldada, et ST artikli 65 lõiked 4 ja 5 andsid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkel komisjonile pädevuse nimetatud otsuse vastuvõtmiseks.
111 Sellega seoses tuleb meenutada, et tulenevalt EÜ artiklist 305 oli ESTÜ asutamislepingu puhul tegemist üldseaduseks olevast EÜ asutamiselepingust kõrvale kalduva eriseadusega (eespool punktis 57 viidatud kohtujurist Van Gerven'i ettepanek kohtuasjas Banks, punkt 8; eespool punktis 57 viidatud kohtuotsused ESF Elbe-Stahlwerke Feralpi vs komisjon, punkt 102, ja Verband der freien Rohrwerke jt vs komisjon, punkt 68).
112 Asjaolu, et ESTÜ asutamisleping on eriseadus, tagajärjeks on, et nimetatud lepingu lõppemist hakkab automaatselt kohalduma üldseadus. Nii on komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 348 õigesti tõdenud, et „alates 24. juulist 2002 on varem ESTÜ asutamislepingu, selle menetlusnormide ja sellest tuletatud regulatsiooni alla kuulunud valdkonnad allutatud vastavatele EÜ asutamislepingust tulenevatele normidele”. Konkurentsi vallas tuleneb sellest tõdemusest, et ettevõtjate ja ettevõtjate ühenduste käitumine, mis varem kuulus ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse, langeb alates 24. juulist 2002 ilmselt EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamisalasse.
113 Sellegipoolest ei puuduta käsitletav väide mingil määral EÜ artikli 81 kohaldamist kartellilepingule terasevaldkonnas pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist. See puudutab komisjoni pädevust ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks ja karistamiseks ST artikli 65 lõigete 4 ja 5 alusel.
114 See, et ESTÜ asutamisleping on EÜ asutamislepingu jaoks eriseadus, et anna mingit alust komisjoni seisukohale, mille kohaselt komisjonil oli endiselt voli teha otsus eriseaduse alusel pärast selle seaduse kehtivuse lõppemist. Sellega seoses tuleb meenutada, et EÜ artikli 305 lõige 1, millest ühenduse kohus on tuletanud, et ESTÜ asutamisleping on EÜ lepingu jaoks eriseadus, kinnitab selgelt ja lihtsalt, et ESTÜ asutamislepingu kehtivus lõpeb 23. juulil 2002, kuna selles on ette nähtud, et EÜ asutamislepingu sätted ei muuda ESTÜ asutamislepingu sätteid, ja et ST artikkel 97 näeb sõnaselgelt ette nimetud lepingu kehtivuse lõppemise sellel kuupäeval.
115 Sama moodi ei anna ühenduse õiguskorra ühtsus, millele komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjenduses 349 ja mille ta tuletab ühtsusest institutsionaalsel tasandil ja vajadusest erinevates ühenduse asutamislepingutes sisalduvate sätete sidusa tõlgenduse järele, komisjonile pädevust tuvastada ST artikli 65 lõike 1 rikkumist ja määrata pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist asjaomastele ettevõtjatele trahve ST artikli 65 lõigete 4 ja 5 alusel. Sellega seoses tuleb rõhutada, et hoolimata liitmisest tulenevast ühtsest institutsionaalsest raamistikust ei ole kunagi toimunud ühenduste liitmist. Lisaks ei mõjuta erinevate asutamislepingute materiaalõiguse sätete sidus tõlgendamine kuidagi erinevate lepingutega erinevatele institutsioonidele antud pädevust. Institutsioonid on iga asutamislepingu raames pädevad kasutama ainult volitusi, mida neile on omistanud vastav asutamisleping (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. septembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑176/03 komisjon vs. nõukogu, EKl 2005, lk I‑7879, punktid 38‑53).
116 Õigusnormide ajalise kehtivuse põhimõtetesse puutuvalt tuleneb kohtupraktikast, et ühenduse materiaalõigusnorme tuleb õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid silmas pidades tõlgendada nii, et nad põhimõtteliselt ei käsitle enne nende jõustumist tekkinud olukordi, samas kui menetlusnormid on vahetult kohaldatavad (vt eespool punktis 60 viidatud kohtuotsused Salumi, punkt 9; CT Control (Rotterdam) ja JCT Benelux vs. komisjon, punkt 22, ja De Haan, punkt 13; Esimese Astme Kohtu 19. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑42/96: Eyckeler & Malt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑401, punkt 55, ja 28. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑180/01: Euroagri vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑369, punkt 36].
117 Tuleb sellegipoolest välja tuua, et küsimus institutsiooni pädevusest eelneb küsimusele, milliseid materaal- ja menetlusnorme tuleb kohaldada. Alles pärast seda, kui kõigepealt on asutamisepingu või tuletatud seaduse vastava normi alusel kindlaks tehtud, et institutsioon on pädev õigusakti vastu võtma, on seejärel vastavalt õigusnormide ajalise kohaldamise põhimõtetele võimalik määratleda kohaldatavad materiaal- ja menetlusnormid.
118 Selles osas tuleb rõhutada, et õigusakti aluseks olev säte, mis annab ühenduse institutsioonile pädevuse vaadeldava õigusakti vastuvõtmiseks, peab olema jõus õigusakti vastu võtmise hetkel (Euroopa Kohtu 4. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑269/97: komisjon vs. nõukogu, EKL 2000, lk I‑2257, punkt 45; vt selle kohta ka Esimese Astme Kohtu 28. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑310/00: MCI vs. komisjon, EKL 2004 II‑3253, punktid 78‑114). Õigusnormide ajalise kehtivuse põhimõtted võivad seevastu ette näha selliste materiaalõigusnormide kohaldamise, mis ei ole ühenduse institutsiooni õigusakti vastuvõtmise hetkel enam jõus.
119 Viidates vaidlustatud otsuse põhjendustes 331 ja 350‑352 õigusnormide ajalise kehtivuse sätetele, et põhjendada oma pädevust vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks, ajas komisjon segamini ettevõtjatele suunatud materiaalõiguse sätte, nimelt ST artikli 65 lõike 1, ja komisjoni tegutsemisvolituse õigusliku aluse, nimelt ST artikli 65 lõiked 4 ja 5. Ta tuletas kohaldatavast materiaalõigusnormist automaatselt oma pädevuse teha otsus sätte põhjal, mis vahepeal on kehtivuse kaotanud. Nii väitis komisjon ka kohtuistungil taas, seoses komisjoni pädevuse osas kohaldatavate materiaal- ja menetlusnormidega, et „kaks esimest on praktilised samad” ja et „pädevuse omistamine on otseselt seotud [kohaldatava] materiaalõigusega”.
120 Kuna siiski esiteks tuleneb eespool punktis 118 viidatud kohtupraktikast, et õigusakti aluseks olev säte peab olema jõus õigusakti vastu võtmise hetkel, ja teiseks, et vastavalt ST artiklile 97 lõppes ST artikli 65 lõigete 4 ja 5 kehtivus 23. juulil 2002, ei saanud komisjon tuletada nimetatud sätetest, mis olid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise hetkeks kehtivuse kaotanud, pädevust ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks ja nimetatud rikkumises osalenud ettevõtjatele trahvi määramiseks.
121 Lõpuks tuleb seoses komisjoni argumendiga, mille kohaselt olevat ka Euroopa Kohus ise jätkanud ST artikli 65 kohaldamist pärast selle kehtivuse lõppemist märkida, et komisjoni poolt viidatud otsustes (eespool punkt 62) on ühenduse kohus kontrollinud komisjoni selliste aktide õiguspärasust, mis olid vastu võetud ESTÜ asutamislepingu alusel ajal, mil see leping veel jõus oli. Need kohtuotsused ei toeta seega komisjoni argumente, mille kohaselt komisjon oli pädev võtma vastu otsuseid ESTÜ asutamislepingu sätte alusel ka pärast nimetatud lepingu kehtivuse lõppemist.
122 Eelnevast tuleneb, et esimese väite esimese osaga tuleb nõustuda ja et vaidlustatud otsus on seadusevastane. Samas ei ole vaidlustatud otsuse vead nii olulised, et oleks põhjust rahuldada kohtuasjade T‑27/03 ja T‑80/03 nõudeid, milles taotletakse vaidlustatud otsuse tühisuse tuvastamist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 15. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑137/92 P: komisjon vs. BASF jt, EKL 1994, lk I‑2555, punkt 52).
123 Seetõttu tuleb vaidlustatud otsus tühistada hagejaid puudutavas osas.
Kohtukulud
124 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud kostja kahjuks, tuleb kohtukulud, sealhulgas kohtuasjades T‑46/03 ja T‑79/03 seoses ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega kantud kulud vastavalt hagejate nõuetele välja mõista kostjalt.
125 Kodukorra artikli 87 lõike 4 esimese lõigu kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud. Seega kannab Itaalia Vabariik oma kohtukulud ise.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ESIMESE ASTME KOHUS (viies koda laiendatud koosseisus)
otsustab:
1. Tühistada komisjoni 17. detsembri 2002. aasta otsus C (2002) 5087 lõplik, ESTÜ asutamislepingu artikli 65 menetluse kohta ([juhtum] COMP/37.956 – [Betooni sarrusvardad]) SP SpA, Leali SpA, Acciaierie e Ferriere Leali Luigi SpA, Industrie Riunite Odolesi SpA (IRO), Lucchini SpA, Ferriera Valsabbia SpA, Valsabbia Investimenti SpA ja d’Alfa Acciai SpA osas.
2. Jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja SP, Leali, Acciaierie e Ferriere Leali Luigi, IRO, Lucchini, Ferriera Valsabbia, Valsabbia Investimenti ja Alfa Acciai kohtukulud, sealhulgas kohtuasjades T‑46/03 ja T‑79/03 seoses ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega kantud kulud.
3. Itaalia Vabariik kannab ise oma kohtukulud.
Vilaras | Martins Ribeiro | Dehousse |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. oktoobril 2007 Luxembourgis.
kohtusekretär | | koja esimees |
Sisukord
Õiguslik raamistik
ESTÜ asutamislepingu sätted
Komisjoni teatis teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest
Haldusmenetlus
Vaidlustatud otsus
Menetlus ja poolte nõuded
Poolte nõuded
Õiguslik analüüs
Poolte argumendid
Esimese Astme Kohtu hinnang
Esialgsed märkused
Õiguslik alus, millel vaidlustatud otsus põhineb
Komisjoni pädevus ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks ja karistamiseks pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist
– ESTÜ ja EÜ asutamislepingute seosed
– Küsimus, kas ST artikli 65 lõiked 4 ja 5 andsid komisjonile pädevuse vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks
Kohtukulud