ÜLDKOHTU OTSUS (neljas koda)
16. aprill 2015(*)
Juurdepääs dokumentidele – Määrus (EÜ) nr 1049/2001 – Artikli 4 lõike 2 kolmas taane – Uurimise eesmärkide kaitse erand – Määrus (EÜ) nr 1367/2006 – Artikli 6 lõige 1 – Komisjoni üksikasjalik arvamus nanoosakestest koosnevate ainete iga‑aastase deklaratsiooni sisu ja esitamise tingimusi käsitleva määruse eelnõu kohta, millest Prantsuse ametiasutus teatas komisjonile direktiivi 98/34/EÜ sätete kohaselt – Dokumendi väljastamisest keeldumine
Kohtuasjas T‑402/12,
Carl Schlyter, elukoht Linköping (Rootsi), esindajad: advokaadid O. Brouwer ja S. Schubert,
hageja,
keda toetab
Soome Vabariik, esindaja: S. Hartikainen,
ja
Rootsi Kuningriik, esindajad: A. Falk, C. Meyer-Seitz, U. Persson, C. Stege, S. Johannesson ja H. Karlsson, hiljem A. Falk, C. Meyer-Seitz, U. Persson, E. Karlsson, L. Swedenborg ja C. Hagerman,
menetlusse astujad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: P. Costa de Oliveira, A. Tokár ja C. Zadra,
kostja,
keda toetab
Prantsuse Vabariik, esindajad: B. Beaupère-Manokha ja D. Colas ja F. Fize,
menetlusse astuja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 27. juuni 2012. aasta otsus keelduda ooteajal väljastamast komisjoni üksikasjalikku arvamust nanoosakestest koosnevate ainete iga-aastase deklaratsiooni sisu ja esitamise tingimusi käsitleva määruse eelnõu (2011/673/F) kohta, mille Prantsuse ametiasutus talle edastas vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivile 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord (EÜT L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337), muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiviga 98/48/EÜ (EÜT L 217, lk 18; ELT eriväljaanne 13/21, lk 8),
ÜLDKOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja esimees M. Prek, kohtunikud I. Labucka (ettekandja) ja V. Kreuschitz,
kohtusekretär: ametnik N. Rosner,
arvestades kirjalikus menetluses ja 15. jaanuari 2014. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
Asjakohased õigusnormid ja nende kohaldamine
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiiv 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord (EÜT L 204, lk 37; ELT eriväljaanne 13/20, lk 337), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiviga 98/48/EÜ (EÜT L 217, lk 18; ELT eriväljaanne 13/21, lk 8) ja mille pealkiri muudatusjärgselt on „Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord”, korraldab liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni vahel teabe vahetamist esiteks seoses siseriiklike algatustega tehniliste standardite või eeskirjade kehtestamiseks ja teiseks seoses infoühiskonna teenustega.
2 Üldjuhul peab liikmesriik edastama komisjonile kõik selliste tehniliste eeskirjade eelnõud, mis käsitlevad direktiivi 98/34 kohaldamisalasse kuuluvaid kaupu ja teenuseid (viidatud direktiivi artikli 8 lõige 1).
3 Praktikas on komisjoni ülesanne saata eelnõu edasi kõigile liikmesriikidele ja sisestada see avalikku andmebaasi TRIS (Technical Regulations Information System – tehniliste eeskirjade infosüsteem). Need tekstid on Euroopa Liidu ettevõtjatele ja kodanikele tervikuna kättesaadavad.
4 Liikmesriigid, komisjon ja ettevõtjad saavad kõik edastatud eelnõud läbi vaadata, et teha kindlaks potentsiaalselt protektsionistlikud üksikasjad ja võtta nende kõrvaldamiseks meetmeid.
5 Et läbivaatamine oleks võimalik, peab tehniliste eeskirjade eelnõu edastamise ja eeskirjade vastuvõtmise vahele üldjuhul jääma vähemalt kolm kuud. Selle ooteaja vältel saavad komisjon ja liikmesriigid, kes leiavad, et eelnõust tulenevad põhjendamatud tõkked kaupade või teenuste vabale liikumisele või teenusepakkuja asutamisele, esitada teavitavale liikmesriigile oma märkused või üksikasjaliku arvamuse. Üksikasjaliku arvamuse esitamine pikendab ooteaega teatava arvu kuude võrra, sõltuvalt tehniliste eeskirjade eelnõu esemest (vt direktiivi 98/34 artikli 9 lõiked 1 ja 2).
6 Üldjuhul peab asjaomane liikmesriik teatama komisjonile need meetmed, mille võtmist ta üksikasjaliku arvamuse tõttu kavandab, ning komisjon avaldab selle kohta arvamust (vt direktiivi 98/34 artikli 9 lõige 2).
Kõne all olev teatamismenetlus
7 Prantsuse ametiasutus edastas 29. detsembril 2011 vastavalt direktiivi 98/34 artikli 8 lõikele 1 komisjonile määruse eelnõu, mis käsitles nanoosakestest koosnevate ainete iga-aastase deklaratsiooni sisu ja esitamise tingimusi ja mille aluseks olid keskkonnaseadustiku (code de l’environnement) artiklid R. 523-12 ja R. 523-13 (edaspidi „määruse eelnõu”).
8 Nagu näeb ette direktiivi 98/34 artikli 9 lõige 1, hakkas selle direktiivi artikli 8 lõike 1 kohaselt edastatud eelnõu komisjoni poolt kättesaamisest arvestatav kolmekuuline ooteaeg kulgema 30. detsembril 2011. Sellel ooteajal 2012. aasta märtsis taotles ja sai Saksamaa Liitvabariik Prantsuse ametiasutuselt määruse eelnõu kohta täiendavat teavet.
9 Komisjon esitas 30. märtsil 2012 üksikasjaliku arvamuse, mille tulemusel vastavalt direktiivi 98/34 artikli 9 lõike 2 teisele taandele pikenes esialgne ooteaeg täiendava kolme kuu võrra. Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriik esitas 2. aprillil 2012 samuti selle direktiivi artikli 8 lõike 2 alusel oma märkused määruse eelnõu kohta. Prantsuse ametiasutus vastas Ühendkuningriigi märkustele 6. juunil 2012.
10 Hageja Carl Schlyter esitas 16. aprilli 2012. aasta kirjaga – see tähendab ooteajal – teabenõude eespool punktis 9 nimetatud komisjoni üksikasjaliku arvamusega tutvumiseks.
11 Tuginedes Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandile ning leides, et osaliselt tutvumine ei ole võimalik, kuna keeldumise aluseks olev erand hõlmab kogu dokumenti, lükkas komisjon 7. mai 2012. aasta kirjaga teabenõude tagasi. Lisaks eelnevale oli komisjon seisukohal, et käesoleva juhtumi asjaoludel ei õigusta dokumendi avalikustamist ülekaalukas üldine huvi.
12 Hageja esitas 29. mail 2012 määruse nr 1049/2001 artikli 7 lõike 2 alusel kordustaotluse, et komisjon oma seisukoha läbi vaataks.
13 Allpool punktides 14–16 esitatud põhjustel lükkas komisjon 27. juuni 2012. aasta kirjaga hageja kordustaotluse tagasi (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
14 Vaidlustatud otsuse punktis 3 „Uurimise eesmärgi kaitse” leidis komisjon, et üksikasjaliku arvamuse avalikustamine kahjustaks uurimise eesmärki määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 tähenduses.
15 Vaidlustatud otsuse punktis 4 „Osaline tutvumine dokumendiga” otsustas komisjon, et eelöeldu kehtib kogu dokumendi kohta, mille väljastamist taotleti, välistades dokumendi osalise avalikustamise määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 6 alusel.
16 Vaidlustatud otsuse punktis 5 „Avalikustamist toetav ülekaalukas avalik huvi” tõdes komisjon, et lisaks puudub ülekaalukas avalik huvi määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 lõpuosa tähenduses, mis kõigele vaatamata õigustaks dokumendi avalikustamist.
17 Määruse eelnõu osas lõppes ooteaeg 2. juulil 2012. Prantsuse Vabariik vastas komisjoni üksikasjalikule arvamusele 16. juulil 2012. Komisjon palus 26. juulil 2012 Prantsuse ametiasutusel esitada muudetud määruse eelnõu, mida viimane samal päeval ka tegi.
18 Prantsuse Vabariik võttis 6. augustil 2012 keskkonnaseadustiku artiklite R. 523-12 ja R. 523-13 alusel vastu määruse nanoosakestest koosnevate ainete iga-aastase deklaratsiooni sisu ja esitamise tingimuste kohta (JORF nr 0185, 10.8.2012, lk 13166). Määrusest teatati komisjonile 22. augustil 2012.
19 Olles määruse läbi vaadanud ja tuvastanud, et ei ole alust algatada Prantsuse Vabariigi suhtes liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust, saatis komisjon 25. oktoobril 2012 hagejale kõnealuse üksikasjaliku arvamuse ärakirja.
Menetlus ja poolte nõuded
20 Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. septembril 2012.
21 Komisjon esitas kostja vastuse 30. novembril 2012. Eelkõige oli komisjon seisukohal, et hagi ese on ära langenud pärast seda, kui hagejale väljastati dokument, millega ta soovis tutvuda, nii et tal ei ole enam huvi nõuda vaidlustatud otsuse tühistamist. Komisjon palus Üldkohtul tuvastada, et kohtulahendi tegemise vajadus on ära langenud.
22 Prantsuse Vabariik esitas 23. novembril 2012 Üldkohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks komisjoni nõuete toetuseks. Hageja ei esitanud 19. detsembri 2012. aasta märkustes vastuväiteid menetlusse astumisele. Komisjon ettenähtud tähtaja jooksul märkusi ei esitanud.
23 Menetlusdokumentidega, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse vastavalt 21. ja 14. detsembril 2012, esitasid Soome Vabariik ja Rootsi Kuningriik taotluse käesolevas kohtuasjas hageja nõuete toetuseks menetlusse astumiseks. Hageja ei esitanud oma märkustes vastuväiteid menetlusse astumisele. Komisjon ettenähtud tähtaja jooksul märkusi ei esitanud.
24 Üldkohtu kolmanda koja esimees rahuldas menetlusse astumise taotlused 7. veebruari 2013. aasta määrusega.
25 Prantsuse Vabariik, Soome Vabariik ja Rootsi Kuningriik esitasid menetlusse astuja seisukohad, mille kohta pooled esitasid ettenähtud tähtaja jooksul oma märkused.
26 Kuna Üldkohtu kodade koosseisu muudeti ja ettekandja-kohtunik nimetati neljandasse kotta, määrati käesolev kohtuasi lahendamiseks neljandale kojale.
27 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (neljas koda) avada suulise menetluse ja esitas kodukorra artikli 64 kohaste menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjaliku küsimuse. Pooled vastasid küsimusele määratud tähtaja jooksul.
28 Põhikohtuasja poolte ja menetlusse astujate kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 15. jaanuari 2014. aasta kohtuistungil.
29 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista hageja ja menetlusse astujate kohtukulud välja komisjonilt.
30 Soome Vabariik palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista hageja kohtukulud välja komisjonilt.
31 Rootsi Kuningriik palub Üldkohtul tühistada vaidlustatud otsus.
32 Komisjon, keda toetab Prantsuse Vabariik, palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
33 Vastuseks kohtuistungil Üldkohtu esitatud küsimusele komisjoni nõude kohta tuvastada otsuse tegemise vajaduse äralangemine seetõttu, et pärast teabenõude esemeks olnud dokumendi väljastamist on hageja minetanud huvi menetluses tehtava lahendi vastu, möönis komisjon, keda toetas Prantsuse Vabariik, et hagejal on huvi kohtuvaidluse lahendi vastu, mistõttu ta võtab tagasi oma nõude tunnistada hagi vastuvõetamatuks; see asjaolu märgiti kohtuistungi protokolli.
Õiguslik käsitlus
34 Hageja põhjendab oma hagi kolme väitega. Esimene väide tugineb õigusnormi rikkumisele, määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande kohaldamisel tehtud ilmsetele hindamisvigadele ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1367/2006 keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise Århusi konventsiooni sätete kohaldamise kohta ühenduse institutsioonide ja organite suhtes (EÜT L 264, lk 13) artikli 6 lõikele 1. Teine väide tugineb õigusnormi rikkumisele ja ilmsele hindamisveale ning määruse nr 1049/2009 artikli 4 lõike 2 lõpuosas ja määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõikes 1 ette nähtud ülekaaluka üldise huvi kriteeriumi kohaldamise osas põhjenduse puudumisele. Kolmas väide tugineb õigusnormi rikkumisele ja ilmsele hindamisveale ning määruse nr 1049/2009 artikli 4 lõike 6 kohaldamise osas põhjenduse puudumisele.
35 Seoses esimese väitega on esiteks poolte vahel peamised lahkarvamused seotud küsimusega, kas kõne all olev üksikasjalik arvamus, mis esitati direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames, on hõlmatud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taandega, millele tuginedes ei võimalda institutsioonid tutvuda dokumendiga, kui selle avalikustamine kahjustaks kontrollimiste, uurimise või audiitorkontrolli eesmärki. Teiseks on pooled vastupidisel arvamusel küsimuses, kas selle üksikasjaliku arvamuse olemust arvestades sai komisjon, arvestades määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet, tõlgendatuna koostoimes määruse nr 1367/2006 artikli 6 lõikega 1, ooteajal tugineda üldisele eeldusele, et see arvamus kahjustab neid eesmärke.
36 Direktiivi 98/34 põhjenduse 3 kohaselt tuleks siseturu tõrgeteta toimimise huvides tagada, et siseriiklikud algatused tehniliste standardite või eeskirjade kehtestamisel oleksid võimalikult selged ja arusaadavad.
37 Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale on direktiivi 98/34 eesmärk preventiivse kontrolli abil kaitsta kaupade ja teenuste vaba liikumist ning teenuseosutajate asutamisvabadust, mis on Euroopa Liidu aluspõhimõtted, ning nimetatud kontroll on vajalik niivõrd, kui kõnealuse direktiivi kohaldamisalaga hõlmatud tehnilised eeskirjad võivad takistada liikmesriikidevahelist kaubavahetust, ning sellised takistused on lubatud ainult siis, kui need on vajalikud üldise huvi eesmärki teenivate kohustuslike nõuete täitmiseks (vt selle kohta kohtuotsused, 8.9.2005, Lidl Italia, C‑303/04, EKL, EU:C:2005:528, punkt 22; 15.4.2010, Sandström, C‑433/05, EKL, EU:C:2010:184, punkt 42, ja 9.6.2011, Intercommunale Intermosane ja Fédération de l’industrie et du gaz, C‑361/10, EKL, EU:C:2011:382, punkt 10).
38 Direktiivi 98/34 artikli 8 lõike 1 esimeses lõigus sisalduv teatamiskohustus on oluline vahend eespool punktis 37 nimetatud preventiivse kontrolli teostamisel ning nimetatud kontroll on veelgi tõhusam siis, kui direktiivi tõlgendatakse nii, et teatamiskohustuse eiramise puhul on tegemist olulise menetlusnormi rikkumisega, mille tagajärjel ei ole asjaomased tehnilised eeskirjad kohaldatavad, mistõttu ei saa nende täitmist üksikisikutelt nõuda (eespool punktis 37 viidatud kohtuotsused Lidl Italia, EU:C:2005:528, punkt 23, ja Sandström, EU:C:2010:184, punkt 43).
39 Direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse käigus võib komisjon esitada üksikasjaliku arvamuse, milles ta teeb teatavaks oma seisukohad, eesmärgiga hoiatada teavitavat liikmesriiki kaubavahetuse potentsiaalsete takistuste eest, mis võivad tuleneda ebavajalikust ja taotletava eesmärgiga ebaproportsionaalsest regulatsioonist. Teavitaval liikmesriigil on võimalus, kuid mitte kohustus muuta enda edastatud eelnõu, juhul kui see ei ole aluslepingu sätetega kooskõlas. Sellegipoolest peab teavitav liikmesriik üldjuhul teatama komisjonile meetmetest, mille võtmist ta üksikasjaliku arvamuse tõttu kavandab, ning komisjon avaldab selle kohta arvamust (vt direktiivi 98/34 artikli 9 lõige 2).
40 Vaidlustatud otsuses põhjendas komisjon kõnealuses asjas määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande kohaldamist sellega, et kõne all oleva üksikasjaliku arvamuse üldsusele avalikustamine ooteajal vähendaks Prantsuse Vabariigi valmidust teha komisjoniga koostööd vastastikuse usalduse tähe all ja seega seaks ohtu komisjoni hinnangu andmise eesmärgi, mis on tagada liidu õiguse järgimine (vaidlustatud otsuse punkti 3 neljas lõik).
41 Komisjoni sõnul kohaldub määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erand direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse suhtes, sest nimetatud säte hõlmab komisjoni poolt eelkõige aluslepingute täitmise järelevalvaja rollis läbiviidavat uurimist (vaidlustatud otsuse punkti 3 viies lõik). See seisukoht põhineb analoogial ühelt poolt direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse ja teiselt poolt ELTL artiklis 258 ette nähtud liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse ning ELTL artiklis 108 ette nähtud riigiabi osas kehtiva menetluse vahel (vaidlustatud otsuse punkti 3 kuues kuni kaheksas lõik).
42 Lisaks võib üksikasjaliku arvamuse ooteajal avaldamine negatiivselt mõjutada hilisemaid pooltevahelisi läbirääkimisi, kuna direktiivis 98/34 ette nähtud menetlus võib tingida liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse algatamise teavitava liikmesriigi suhtes (vaidlustatud otsuse punkti 3 üheksas lõik).
43 Vaidlustatud otsuse tühistamise eesmärgil väidab hageja, keda toetavad Soome Vabariik ja Rootsi Kuningriik, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmas taane ei kohaldu direktiivis 98/34 kehtestatud menetluse suhtes, sest seda menetlust ei saa käsitada „uurimisena”. Ta lisab, et asjakohaseks ei saa pidada analoogiat ühelt poolt selles direktiivis ette nähtud menetluse ja teiselt poolt liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse ning riigiabi osas kehtiva menetluse vahel, millega komisjon põhjendab määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandas taandes ette nähtud erandile tuginemist.
44 Hageja sõnul on uurimise peamine tunnus see, et uurimise võib lõpetada tuvastusega, et uuritav isik on tegutsenud või on kavatsenud tegutseda viisil, mis rikub liidu õigust.
45 Hageja täpsustab, et „uurimismenetlus” on mõeldud selleks, et ette valmistada sellise kohustustusliku otsuse alused, mis käsitleb selle adressaadile liidu õiguse alusel lubatavat käitumist, ja seda iseloomustab seega asjaolu, et asutusele, kes teeb otsuse, on antud uurimispädevus.
46 Komisjon rõhutab esiteks, et uurimise kui struktuurse menetluse eesmärk on selgitada välja faktilised ja õiguslikud asjaolud ning nende kooskõla liidu õigusega, ja teiseks, et direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse uurimisele vastav olemus tuleneb asjaolust, et selle tulemusel koostab komisjon – kui ta kahtleb, kas tehnilised eeskirjad on liidu õigusega kooskõlas – üksikasjaliku arvamuse, et asjaomane liikmesriik saaks kas esitada oma põhjendused või järgida liidu õigust.
47 Prantsuse Vabariik on seisukohal, et direktiivis 98/34 ette nähtud menetlus ei ole liikmesriigi seisukohalt pelk konsultatsioonimenetlus või komisjoniga peetav dialoog, vaid siduva õigusliku mõjuga menetlus. Sellega seoses täpsustab ta, et komisjon viib läbi siseriikliku meetme liidu õigusega kooskõla uurimise, mille lõpus võtab komisjon selle meetme kohta seisukoha.
48 Sissejuhatuseks olgu meenutatud, et EÜ artikli 255 lõike 2 alusel vastu võetud määruse nr 1049/2001 eesmärk vastavalt määruse põhjenduse 4 alusel tõlgendatud artiklile 1 on anda üldsusele võimalikult laiaulatuslik juurdepääs institutsioonide dokumentidele (kohtuotsus, 14.11.2013, LPN ja Soome vs. komisjon, C‑514/11 P ja C‑605/11 P, EKL, EU:C:2013:738, punkt 40).
49 Kui komisjonil palutakse dokument avalikustada, on ta kohustatud igal üksikjuhtumil hindama, kas dokument on hõlmatud määruse nr 1049/2001 artiklis 4 loetletud eranditega üldsuse õigusest tutvuda institutsioonide dokumentidega (vt selle kohta kohtuotsus, 1.7.2008, Rootsi ja Turco vs. nõukogu, C‑39/05 P ja C‑52/05 P, EKL, EU:C:2008:374, punkt 35).
50 Määruse nr 1049/2001 artiklis 4 ja eeskätt selle artikli lõikes 2 ette nähtud erandite mõte on leida tasakaal konkreetse juhtumi puhul esinevate vastandlike huvide vahel, mis ühelt poolt on huvid, millele asjaomaste dokumentide avalikustamine tuleks kasuks, ja teiselt poolt huvid, mida see avalikustamine kahjustaks. Dokumentidega tutvumiseks esitatud teabenõude kohta tehtav otsus sõltub sellest, milline huvi peab konkreetsel juhul peale jääma (eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus LPN ja Soome vs. komisjon, EU:C:2013:738, punkt 42).
51 Neid erandeid tuleb tõlgendada ja kohaldada täht-tähelt (vt kohtuotsus, 21.7.2011, Rootsi vs. MyTravel ja komisjon, C‑506/08 P, EKL, EU:C:2011:496, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).
52 Eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb käesoleval juhul otsustada, kas direktiivis 98/34 ette nähtud menetlus tuleb määratleda uurimisena – nagu väidavad komisjon ja Prantsuse Vabariik – ja kas komisjoni poolt selle menetluse raames üksikasjaliku arvamuse esitamine on osa uurimisest määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses.
53 Kõigepealt olgu märgitud, et uurimise mõiste hõlmab nii kõiki pädeva asutuse poolt rikkumise tuvastamise eesmärgil sooritatud uurimistoiminguid kui ka menetlust, mille käigus haldusorgan kogub teavet ja kontrollib enne otsuse tegemist teatavate faktide paikapidavust.
54 Järgmiseks tuleb meelde tuletada, et direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames võib komisjon esitada üksikasjaliku arvamuse, milles väljendab seisukohta, et tehniliste eeskirjade eelnõus on üksikasju, mis võivad tõkestada siseturul kaupade ja teenuste vaba liikumist või piirata teenuseosutajate asutamisvabadust.
55 Direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames esitatud komisjoni üksikasjalik arvamus ei ole sellegipoolest osa sellisest menetlusest, mille käigus haldusorgan kogub teavet ja kontrollib enne otsuse tegemist teatavate faktide paikapidavust.
56 Esiteks ei saa nimelt jätta märkimata, et direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames ei pea komisjon enne üksikasjaliku arvamuse esitamist teavet koguma.
57 Direktiivi 98/34 põhjenduse 5 kohaselt peab komisjon saama vajaliku teabe oma käsutusse enne tehnika kohta käivate sätete vastuvõtmist ja seepärast peavad liikmesriigid teatama komisjonile oma projektidest tehniliste eeskirjade valdkonnas. Lisaks on direktiivi 98/34 artikli 8 lõikest 1 tuleneva nõude eesmärk võimaldada komisjonil saada enda käsutusse tehniliste eeskirjade eelnõu puudutav võimalikult terviklik informatsioon nii selle sisu, ulatuse kui ka üldise konteksti kohta, et ta saaks tõhusaimal viisil teostada talle selle direktiiviga antud pädevust (vt analoogia alusel kohtuotsus, 7.5.1998, komisjon vs. Belgia, C‑145/97, EKL, EU:C:1998:212, punkt 12 ja seal viidatud kohtupraktika).
58 Teiseks, kuigi komisjon kontrollib teavitavalt liikmesriigilt saadud teabe alusel teatavate faktide paikapidavust, ei tee ta siiski otsust, vaid esitab vajaduse korral ajutise arvamuse, mis ei ole siduv. Nimelt on üksikasjalik arvamus pelgalt tehniliste eeskirjade eelnõu analüüsi tulemus, mille lõpus komisjon otsustab, kas tehniliste eeskirjade eelnõu sisaldab üksikasju, mis võivad siseturul tõkestada kaupade ja teenuste vaba liikumist või piirata teenuseosutajate asutamisvabadust (vt direktiivi 98/34 artikli 9 lõige 2). Lisaks sellele ei peegelda see arvamus tingimata komisjoni lõplikku seisukohta, sest pärast arvamuse esitamist teavitab liikmesriik komisjoni sellest, kuidas ta kavatseb sellele arvamusele reageerida, ning komisjon kommenteerib seda vastust.
59 Direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames komisjoni esitatud üksikasjalik arvamus ei ole samuti rikkumise tuvastamise eesmärgil pädeva asutuse poolt läbiviidud uurimise tulemus.
60 Olemuse poolest on tehniliste eeskirjade eelnõu nimelt ettevalmistav dokument, mida saab arendada ja muuta. Kui tehnilisi eeskirju vastu võetud ei ole, siis ei saa need rikkuda siseturul kaupade ja teenuste vaba liikumist või teenuseosutajate asutamisvabadust reguleerivaid norme.
61 Seega ei saa liikmesriigile, kellele arvamus on adresseeritud, heita ette liidu õiguse rikkumist, kuna direktiivi 98/34 alusel üksikasjaliku arvamuse esitamise hetkel olid liikmesriigi tehnilised eeskirjad alles eelnõu staadiumis (vt selle kohta kohtumäärus, 13.9.2000, komisjon vs. Madalmaad, C‑341/97, EKL, EU:C:2000:434, punktid 18 ja 19). Vastupidise seisukoha korral kujutaks üksikasjalik arvamus endast tingimuslikku märgukirja, mille olemasolu sõltub sellest, kuidas asjaomane liikmesriik sellele arvamusele reageerib. Sellisele ebakindlusele räägib vastu õiguskindluse nõue, mis on omane mis tahes menetlusele, mille põhjal saab algatada kohtumenetluse (vt selle kohta analoogia alusel eespool punktis 61 viidatud kohtumäärus komisjon vs. Madalmaad, EU:C:2000:434, punkt 20).
62 See, et direktiivi 98/34 kohaselt võib nii komisjon kui ka muu liikmesriik esitada üksikasjaliku arvamuse tehniliste eeskirjade eelnõu kohta, kinnitab, et komisjoni üksikasjaliku arvamuse esitamine ei ole osa komisjoni poolt rikkumise tuvastamise eesmärgil läbiviidavast uurimisest. Nimelt saavad liikmesriigid üksnes väljendada oma hukkamõistu teise liikmesriigi poolt liidu õigusnormide rikkumisele, kuid nad ei saa esitada põhjendatud arvamust, millega komisjon formaalselt kinnitab, et tema arvates on rikkumine toimunud. Üksikasjalik arvamus – olgu see siis komisjoni või liikmesriigi esitatud – kujutab endast üksnes hukkamõistu võimalikule vastuolule tehniliste eeskirjade ja liidu õiguse vahel siseturul kaupade või teenuste vaba liikumise või teenuseosutajate asutamisvabaduse valdkonnas.
63 Sellest tulenevalt ei ole komisjoni poolt direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames esitatud üksikasjalik arvamus uurimine, kuna tegemist ei ole rikkumist tuvastava dokumendiga – see on ainult esialgne seisukohavõtt, mis on ajutine ja mille üle komisjon võib pidada läbirääkimisi, lähtudes talle edastatud tehniliste eeskirjade eelnõust, ning seega on teavitav liikmesriik vaba seda eelnõu enne vastuvõtmist muutma.
64 Eeltoodu põhjal ei saa põhjendatult väita, et direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames esitatud üksikasjalik arvamus on uurimine määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses.
65 Eespool punktides 55 ja 59 nimetatud põhjusel ei saa analoogial põhinev käsitlus, mida kasutab komisjon, samastamaks direktiivis 98/34 ette nähtud menetlus või võrdlemaks seda liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusega ja riigiabi kontrolli menetlusega, õigustada asjaomase üksikasjaliku arvamuse väljastamisest keeldumist, kuna viimati nimetatud menetluste puhul teeb komisjon põhjaliku uurimise lõpetava otsuse, milles kas tuvastatakse liikmesriigi kohustuste rikkumine või riigiabi kokkusobimatus siseturuga.
66 Mis puutub komisjoni põhjendusse, nagu vähendaks üksikasjaliku arvamuse ooteajal üldsusele avalikustamine asjaomase liikmesriigi valmidust teha komisjoniga koostööd vastastikuse usalduse tähe all ja seega seaks ohtu komisjoni hinnangu andmise eesmärgi tagada liidu õiguse järgimine (vt vaidlustatud otsuse punkti 3 neljas lõik), siis tuleb tõdeda järgmist.
67 Nagu direktiivi 98/34 põhjendusest 5 selgub, on tehniliste eeskirjade valdkonna projektidest komisjonile teatamise ja neile hinnangu andmise eesmärk seada sisse koostöö komisjoni ja liikmesriikide vahel ning samuti liikmesriikide endi vahel, eesmärgiga avastada võimalikud kaubandustõkked ja võtta vajalikke meetmeid kas selleks, et vastavad meetmed ei jõustuks või selleks, et need viidaks liidu õigusega kooskõlla (vt selle kohta analoogia alusel kohtuotsus 30.4.1996, CIA Security International, C‑194/94, EKL, EU:C:1996:172, punktid 40, 41 ja 50).
68 Sellegipoolest tuletab komisjon direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames ette nähtud enda ja liikmesriikide ning samuti liikmesriikide endi vahelise koostöö eesmärgist ekslikult, et asjaomase üksikasjaliku arvamuse avalikustamine ooteaja jooksul vähendab teavitava liikmesriigi valmidust teha komisjoniga koostööd vastastikuse usalduse tähe all ja seega seab ohtu komisjoni hinnangu andmise eesmärgi tagada liidu õiguse järgimine (vt vaidlustatud otsuse punkti 3 neljas lõik).
69 Esiteks tuleb nimelt märkida, et direktiiv 98/34 kehtestab liikmesriikidele, kes kavatsevad kehtestada direktiivi kohaldamisalasse kuuluvaid tehnilisi eeskirju, kohustuse teha koostööd nii komisjoni kui ka teiste liikmesriikidega.
70 Praktikas on liikmesriigil direktiivi 98/43 artiklitest 8 ja 9 tulenevalt esiteks kohustus edastada kõik selle direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate tehniliste eeskirjade eelnõud, teiseks kohustus lükata sellise eelnõu vastuvõtmine edasi kolme kuu võrra ja kolmandaks – juhul, kui komisjon esitab üksikasjaliku arvamuse – kohustus anda komisjonile aru meetmetest, mille võtmist ta sellise üksikasjaliku arvamuse tõttu kavandab.
71 Seega ei sõltu komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vaheline koostöö, mis seisneb vastastikuses teavitamises ja üksikasjaliku arvamusega seotud kavatsustest teatamises, teavitava liikmesriigi koostöövalmidusest, vaid on ette nähtud direktiivis 98/34, nii et komisjoni üksikasjaliku arvamuse avalikustamine ei saa põhimõtteliselt mõjutada asjaomase liikmesriigi koostöövalmidust teatamismenetluse raames.
72 Teiseks tuleb meelde tuletada, et direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames esitatud üksikasjalik arvamus on asjaolu, millega liikmesriigi seadusandja tehniliste eeskirjade eelnõu vastuvõtmisel arvestab. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on nimelt kodanike võimalus tutvuda õigusloometoimingute alustega tingimus, mis võimaldab neil tõhusalt kasutada oma demokraatlikke õigusi (vt analoogia alusel eespool punktis 49 viidatud kohtuotsus Rootsi ja Turco vs. nõukogu, EU:C:2008:374, punkt 46, ja kohtuotsus, 17.10.2013, nõukogu vs. Access Info Europe, C‑280/11 P, EKL, EU:C:2013:671, punkt 33). Lõpetuseks ei ole vajadus tagada teavitava liikmesriigi valmidus teha komisjoniga koostööd vastastikuse usalduse tähe all õiguspärane põhjus, piiramaks tehniliste eeskirjade vastuvõtmisel läbipaistvust.
73 Kolmandaks tuleb meelde tuletada ka seda, et direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames esitab komisjon talle edastatud tehniliste eeskirjade eelnõu kohta üksikasjaliku arvamuse enne asjaomaste eeskirjade vastuvõtmist.
74 Ei saa eeldada, et direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames esitatud komisjoni üksikasjaliku arvamuse võimaliku avaldamise korral väheneks liikmesriigi koostöövalmidus direktiivis ette nähtud menetluse raames. Nimelt tuleb lisaks sellele, et teavitav liikmesriik on direktiivi 98/34 alusel kohustatud koostööd tegema (vt eespool punktid 68–70), märkida, et üksikasjaliku arvamuse avalikustamine on liikmesriigi jaoks ajendiks sellega kohaselt arvestada. Nimelt on liikmesriik siis, kui avalikustatakse üksikasjalikus arvamuses osutatud vastuolud liidu õigusega, veelgi enam kohustatud tooma esile põhjused, miks ei tõkesta kavandatavad tehnilised eeskirjad tema arvates siseturul kaupade või teenuste vaba liikumist ega piira teenuseosutajate asutamisvabadust, või muutma tehniliste eeskirjade eelnõu selle liidu õigusega kooskõlla viimiseks.
75 Järelikult – vastupidi komisjoni väitele – võimaldab ooteajal üksikasjaliku arvamuse avalikustamine tugevdada koostööd komisjoni, asjaomase liikmesriigi ja teiste liikmesriikide vahel.
76 Igal juhul tuletab Üldkohus meelde, et kui asjaomane institutsioon otsustab keelduda andmast võimalust tutvuda dokumendiga, mille väljastamiseks on talle esitatud teabenõue, on ta üldjuhul kohustatud selgitama, kuidas selle dokumendi väljastamine võib konkreetselt ja tegelikult kahjustada huve, mida kaitseb määruse nr 1049/2001 artiklis 4 sätestatud erand, millele see institutsioon tugineb (kohtuotsus, 6.12.2012, Evropaïki Dynamiki vs. komisjon, T‑167/10, EU:T:2012:651, punkt 64). Käesoleval juhul aga ei ole komisjon konkreetselt ja tõhusalt tõendanud, mis viisil võib üksikasjaliku arvamuse ooteajal avalikustamine kahjustada Prantsuse Vabariigi koostöövalmidust. Prantsuse Vabariik ei ole esitanud tõendeid, mis toetaksid tema poolt kohtuistungil esitatud väidet, et ei tohi alahinnata destabiliseerivat mõju, mis on komisjoni poolt talle edastatud tehniliste eeskirjade eelnõu kohta esitatava võimaliku kriitika üldsusele teatavakstegemisel enne, kui liikmesriigil on olnud võimalus sellele vastata. Eeskätt ei ole Prantsuse Vabariik välja toonud seda, millist menetlusetappi kahjustataks põhjendamatult sellega, et komisjoni arvamus tehniliste eeskirjade liidu õigusega kooskõlalisuse kohta tehakse üldsusele teatavaks.
77 Lõpuks ei saa ka nõustuda komisjoni argumendiga, et direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames tema poolt esitatud üksikasjaliku arvamuse ooteajal avalikustamine võib kahjustada hilisemaid pooltevahelisi läbirääkimisi (vaidlustatud otsuse punkti 3 üheksas lõik) sellega, et see menetlus võib viia välja teavitava liikmesriigi suhtes kohustuste rikkumise menetluses hagi esitamiseni.
78 Nimelt tuleb märkida, et direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames teostatav kontroll erineb põhiolemuselt liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses toimuvast kontrollist. Direktiivis 98/34 ette nähtud teatamismenetlus on näide eelkontrollist, mille eesmärk on tagada, et liikmesriik võtab vastu kavandatavate tehniliste eeskirjade eelnõu, mis on kooskõlas liidu õigusega. Sellega seoses olgu meenutatud, et komisjon otsustab esitada üksikasjaliku arvamuse üksnes siis, kui kavandatav meede võib siseturul tõkestada kaupade või teenuste vaba liikumist või piirata teenuseosutajate asutamisvabadust eesmärgiga see meede juba eos ära hoida. Järelikult ei saa asjaomast liikmesriiki süüdistada üheski liidu õiguse rikkumises selle menetluse vältel, kuna menetluse eesmärk ongi tehniliste eeskirjade eelnõu ja liidu õiguse vaheliste võimalike vastuolude ärahoidmine. Komisjoni seisukohavõtt ei saa seega olla siduv ja mingi toimingu eest sanktsioonide kehtestamisele suunatud.
79 Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus on seevastu klassikaline näide järelkontrollist, mille käigus kontrollitakse riigisiseseid meetmeid pärast seda, kui liikmesriik on need vastu võtnud, ning mille eesmärk on taastada õiguskorra järgimine (vt selle kohta kohtujuristi ettepanek, Alber, kohtuasi komisjon vs. Prantsusmaa, C‑230/99, EKL, EU:C:2000:603, punkt 28). Vastab tõele, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlusse kuuluvasse kohtueelsesse etappi kuulub ka komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vaheline dialoog. Sellegipoolest on eesmärk komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vaheliste lahkarvamuste lahendamine kokkuleppe teel, ning kui kokkuleppele ei jõuta, siis Euroopa Kohtusse pöördumine kehtiva ja siseturul õiguslikke tagajärgi tekitava riigisisese meetme kooskõlalisuse puudumise tõttu.
80 Sellega seoses olgu meelde tuletatud, et direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames esitatud komisjoni üksikasjalik arvamus ei ole märgukiri, sest formaalselt ei ole menetluse selles staadiumis komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel lahkarvamusi. Kuna tehnilised eeskirjad on alles kavandamise faasis, siis ei ole nimelt tõendatud komisjoni poolt üksikasjalikus arvamuses esile tõstetud võimalik vastuolu nende eeskirjade ja liidu õiguse vahel, mis on selles mõttes üksnes oletuslik.
81 Lisaks on direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames esitatud komisjoni üksikasjalikus arvamuses väljendatud seisukoht esialgne selles mõttes, et vastavalt direktiivi artiklile 9 on tegemist komisjoni esialgse seisukohaga asjaolude suhtes, mis võivad siseturul tõkestada kaupade või teenuste vaba liikumist või piirata teenuseosutajate asutamisvabadust, ja see seisukoht on komisjoni ja asjaomase liikmesriigi dialoogi lähtepunkt (vt direktiivi 98/34 artikli 9 lõige 2). Üksikasjaliku arvamuse ajutine olemus välistab võimaluse, et see kahjustab hilisemaid läbirääkimisi liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse raames. Nimelt eeldab liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlus esiteks seda, et komisjon kinnitab oma seisukoha märgukirjas. Kui komisjoni seisukoht on kinnitamata, siis ei saa see läbirääkimisi kahjustada.
82 Lisaks ei ole komisjon välja toonud põhjust, miks moonutab liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse olemust ja käiku ning kahjustab komisjoni ja asjaomase liikmesriigi vahel toimuda võivaid läbirääkimisi see, et liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses korratakse märgukirjas neid liidu õiguse rikkumisi, mis vastavad direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames esitatud komisjoni üksikasjalikus arvamuses esile toodud väidetavatele rikkumistele. Üldkohus leiab sellega seoses, et sellise üksikasjaliku arvamuse avalikustamine ei võimalda liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses sellistel kolmandatel isikutel nagu hageja saada teada märgukirja sisu. Kõige enam võib hageja üksikasjaliku arvamuse põhjal teha oletusi märgukirja sisu kohta. Kolmanda isiku oletused liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses aga ei saa moonutada selle menetluse olemust, eset ja kulgu. Lisaks ei ole komisjon esitanud põhjust, miks kolmanda isiku oletused tehniliste eeskirjade kooskõla kohta liidu õigusega, mis reguleerib siseturul kaupade või teenuste vaba liikumist või teenuseosutajate asutamisvabadust, kahjustaksid läbirääkimisi, mida komisjon võib pidada asjaomase liikmesriigiga.
83 Kõigi eeltoodud kaalutluste põhjal ei ole direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames esitatud komisjoni üksikasjaliku arvamuse puhul selle sisu ja esitamise konteksti arvestades tegemist uurimisega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses. Sellest tuleneb, et komisjon rikkus õigusnormi, kui tugines asjaomase üksikasjaliku arvamuse avalikustamisest keeldumiseks määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele.
84 Teise võimalusena tuleb tõdeda, et isegi kui oletada, et direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames esitatud komisjoni üksikasjaliku arvamuse puhul on tegemist uurimisega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmanda taande tähenduses, ei ole selles sättes kehtestatud erandi eesmärk mitte uurimise kui sellise, vaid uurimise eesmärgi kaitse (vt selle kohta kohtuotsused, 6.7.2006, Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑391/03 ja T‑70/04, EKL, EU:T:2006:190, punkt 52, ja 14.2.2012, Saksamaa vs. komisjon, T‑59/09, EKL, EU:T:2012:75, punkt 73 ja seal viidatud kohtupraktika).
85 Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse ja eriti selle menetluse raames esitatud komisjoni üksikasjaliku arvamuse eesmärk on hoida ära liikmesriigi seadusandja poolt selliste tehniliste eeskirjade vastuvõtmine, mis tõkestavad siseturul kaupade või teenuste vaba liikumist või piiravad teenuseosutajate asutamisvabadust (vt eespool punkt 37).
86 Järelikult tuleb kindlaks teha, kas direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames esitatud komisjoni üksikasjaliku arvamuse ooteajal avalikustamine võib mõjutada eespool punktis 85 mainitud eesmärki.
87 Tuleb tõdeda, et direktiivis 98/34 ette nähtud menetluse raames esitatud komisjoni üksikasjaliku arvamuse ooteajal avalikustamine ei kahjusta tingimata selle menetluse eesmärki. Nimelt ei kahjusta eesmärki ehk liidu õigusega kooskõlas olevaid riigisiseseid tehnilisi eeskirju see, kui komisjon avalikustab oma üksikasjaliku arvamuse, mille kohaselt tehniliste eeskirjade eelnõu teatavad üksikasjad võivad siseturul tõkestada kaupade või teenuste vaba liikumist või piirata teenuseosutajate asutamisvabadust (vt direktiivi 98/34 artikli 9 lõige 2). Liikmesriik käsitab sellist avalikustamist hoopis täiendava ergutamisena tagada oma tehniliste eeskirjade kooskõla neid põhivabadusi reguleerivate liidu õigusnormidega.
88 Eespool punktides 67–82 esitatutega samasugustel põhjustel tuleb tagasi lükata komisjoni ja Prantsuse Vabariigi argumendid, mis põhinevad üksikasjaliku arvamuse avalikustamise tagajärjel liikmesriikide koostöövalmiduse vähenemise ja liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluse mõjutamise ohul.
89 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb vaidlustatud otsus tühistada niivõrd, kui sellega määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandale taandele tuginedes keeldutakse väljastamast asjaomast üksikasjalikku arvamust.
90 Seega ei ole enam vaja teha otsust küsimuses, kas asjaomase üksikasjaliku arvamuse olemust arvestades saab komisjon ooteajal tugineda üldisele eeldusele, et selle arvamuse avalikustamine kahjustab uurimise eesmärki, ega ka hageja esitatud teise ja kolmanda väite kohta.
Kohtukulud
91 Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja komisjon on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud välja mõista komisjonilt.
92 Vastavalt kodukorra artikli 87 lõike 4 esimesele lõigule kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise. Seega kannavad Prantsuse Vabariik, Soome Vabariik ja Rootsi Kuningriik ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (neljas koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Komisjoni 27. juuni 2012. aasta otsus, millega komisjon keeldus ooteajal väljastamast enda üksikasjalikku arvamust nanoosakestest koosnevate ainete iga-aastase deklaratsiooni sisu ja esitamise tingimusi käsitleva määruse eelnõu kohta (2011/673/F), mille Prantsuse ametiasutus edastas komisjonile vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivile 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiiviga 98/48/EÜ).
2. Mõista Carl Schlyteri kohtukulud välja komisjonilt, kes ühtlasi kannab enda kohtukulud.
3. Jätta Prantsuse Vabariigi, Soome Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi kohtukulud nende endi kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 16. aprillil 2015 Luxembourgis.
Allkirjad