EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS (kolmas koda)
21. märts 2013(*)
Avalik teenistus – Töötasu – Ametnike ja muude teenistujate töötasude ja pensionite iga‑aastane kohandamine – Personalieeskirjade artiklid 64, 65 ja 65a – Personalieeskirjade XI lisa – Määrus (EL) nr 1239/2010 – Paranduskoefitsiendid – Isprasse tööle määratud ametnikud
Kohtuasjas F‑112/11,
mille ese on hagi, mis on esitatud ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, menetluses
Raffaele Dalmasso, Euroopa Komisjoni lepinguline töötaja, elukoht Monvalle (Itaalia), esindaja: advokaat C. Mourato,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Currall ja D. Martin,
kostja,
keda toetab
Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bauer ja J. Herrmann,
menetlusse astuja,
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda),
koosseisus: president S. Van Raepenbusch (ettekandja), kohtunikud R. Barents ja K. Bradley,
kohtusekretär: ametnik J. Tomac,
arvestades kirjalikus menetluses ja 27. novembri 2012. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 R. Dalmasso esitas Avaliku Teenistuse Kohtu kantseleisse 24. oktoobril 2011 saabunud hagiavaldusega käesoleva hagi, milles ta palub sisuliselt tühistada Euroopa Komisjoni otsus, millega tema suhtes kohaldati nõukogu 20. detsembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1239/2010, millega kohandatakse alates 1. juulist 2010 Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione ning nimetatud töötasude ja pensionide suhtes kohaldatavaid paranduskoefitsiente (ELT L 338, lk 1), osas, milles Varese provintsi (Itaalia) tööle määratud töötajate töötasu suhtes kohaldatavaks paranduskoefitsiendiks kehtestati 92,3% (edaspidi „Varese paranduskoefitsient”).
Õiguslik raamistik
2 Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) artiklis 64 on sätestatud:
„Ametniku eurodes väljendatud tasu suhtes kohaldatakse pärast käesolevates personalieeskirjades või nende rakendusmäärustes ettenähtud kohustuslikke kinnipidamisi paranduskoefitsienti, mis on suurem, väiksem või võrdne 100%ga sõltuvalt elamistingimustest erinevates teenistuskohtades.
[Euroopa Liidu] Nõukogu võtab kõnealused paranduskoefitsiendid vastu komisjoni ettepaneku põhjal kvalifitseeritud häälteenamusega, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 16 lõigetes 4 ja 5. Liidu ajutistel ametikohtadel töötavate ametnike töötasu suhtes kohaldatav paranduskoefitsient on 1. jaanuari 1962. aasta seisuga 100%.”
3 Personalieeskirjade artiklis 65 on nähtud ette:
„1. Nõukogu vaatab ametnike ja liidu muude teenistujate töötasu igal aastal läbi. Ta teeb seda septembrikuus komisjoni ühisaruande põhjal, mis põhineb Euroopa Liidu Statistikaameti [(Eurostat)] poolt kokkuleppel liikmesriikide statistikaametitega koostatud ühisindeksil; indeks vastab igas liidu liikmesriigis 1. juuli seisule.
Läbivaatamisel kaalub nõukogu, kas töötasusid tuleks liidu majandus- ja sotsiaalpoliitika osana kohandada. Ta võtab eriti arvesse igasugust palgatõusu avalikus teenistuses ja vajadust uute ametnike järele.
2. Elukalliduse olulise suurenemise korral otsustab nõukogu kahe kuu jooksul, kuidas paranduskoefitsiente kohandada ja, vajaduse korral, kas neid tuleb kohaldada tagasiulatuvalt.
3. Käesoleva artikli kohaldamisel teeb nõukogu otsuse komisjoni ettepaneku põhjal kvalifitseeritud häälteenamusega, mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artikli 16 lõigetes 4 ja 5.”
4 Personalieeskirjade artikli 65a järgi on artiklite 64 ja 65 rakenduseeskirjad sätestatud XI lisas.
5 Personalieeskirjade XI lisa 1. peatüki pealkiri on „Personalieeskirjade artikli 65 lõikes 1 ettenähtud töötasu iga-aastane läbivaatamine”. See sisaldab kahte jagu: esimese pealkiri on „Tegurid, mille alusel määratakse kindlaks iga-aastased kohandused” ja teise pealkiri „Töötasu ja pensionide iga-aastase kohandamise kord”.
6 Personalieeskirjade XI lisa artiklis 1, mis paikneb selle lisa 1. peatüki 1. jaos, on nähtud ette:
„1. Euroopa Liidu Statistikaameti [(Eurostat)] aruanne
Personalieeskirjade artikli 65 lõikes 1 ettenähtud ümberhindamise eesmärgil koostab [Eurostat] enne iga aasta oktoobri lõppu aruande, mis käsitleb elukalliduse muutumist Brüsselis, Brüsseli ja teatavate liikmesriikide asukohtade vahelisi ostujõu pariteete ning muutusi keskvalitsuse teenistuses olevate siseriiklike riigiteenistujate palkade ostujõus.
2. Elukalliduse muutumine Brüsselis (Brüsseli rahvusvaheline indeks)
[Eurostat] koostab Belgia ametivõimude esitatud andmete põhjal indeksi, mille abil mõõdetakse liidu ametnike elukalliduse muutumist Brüsselis. See indeks (edaspidi „Brüsseli rahvusvaheline indeks”) võtab arvesse muutusi eelmise aasta juuni ja jooksva aasta juuni vahel ning see põhineb personalieeskirjade artikli 64 kohastel, [käesoleva lisa] artiklis 13 osutatud töörühma määratletud statistilistel meetoditel.
3. Elukalliduse muutumine mujal kui Brüsselis (ostujõu pariteedid ja kaudsed indeksid)
a) [Eurostat] arvutab kokkuleppel siseriiklike statistikaasutustega või muude liikmesriikide asjakohaste asutustega ostujõu pariteedid, mille põhjal leitakse:
i) liikmesriikide pealinnades (välja arvatud Holland, mille puhul võetakse Amsterdami asemel aluseks Haag) ja muudes töötamiskohtades töötavate liidu ametnike palkade ostujõud võrreldes Brüsseliga,
ii) liikmesriikides ametnikele makstavate pensionide ostujõud võrreldes Brüsseliga.
b) Ostujõu pariteedid viitavad iga aasta juunile.
c) Ostujõu pariteedid arvutatakse nii, et iga põhikomponenti on võimalik ajakohastada kaks korda aastas ja kontrollida otsevaatluse abil vähemalt kord iga viie aasta jooksul. [Eurostat] ajakohastab ostujõu pariteete, kasutades kõige asjakohasemaid personalieeskirjade artikli 64 kohaseid, artiklis 13 osutatud töörühma määratletud indekseid.
d) Mujal kui Belgias ja Luksemburgis mõõdetakse elukalliduse muutumist võrdlusperioodi jooksul kaudsete indeksite abil. Nende indeksite arvutamiseks korrutatakse Brüsseli rahvusvaheline indeks ostujõu pariteedi muutusega.
4. Muutused keskvalitsuste teenistuses olevate siseriiklike riigiteenistujate palkade ostujõus (erinäitajad)
a) Siseriiklike riigiteenistujate palkade ostujõu suurenemise või vähenemise mõõtmiseks protsentides arvutab [Eurostat] asjaomaste siseriiklike asutuste poolt enne septembri lõppu edastatavate andmete põhjal erinäitajad, mis kajastavad muutusi keskvalitsuse teenistuses olevate siseriiklike riigiteenistujate tegelikus töötasus eelmise aasta juuli ja jooksva aasta juuli vahel. Kumbki peab sisaldama ühte kaheteistkümnendikku igal aastal makstavatest osadest.
Erinäitajaid on kahesuguseid:
i) üks näitaja kummagi tegevusüksuse jaoks, nagu on määratletud personalieeskirjades,
ii) keskmine näitaja, mida kaalutakse nii, et see kajastaks igas tegevusüksuses olevate siseriiklike riigiteenistujate arvu.
Iga kõnealune näitaja koostatakse tegeliku bruto- ja netosummana. Brutosummade ümberarvestamisel netosummadeks võetakse arvesse kohustuslikke kinnipidamisi ja üldisi maksustamistingimusi.
Kogu Euroopa Liidu bruto- ja netonäitajate kehtestamiseks kasutab [Eurostat] järgmistest liikmesriikidest koosnevaid valimeid: Belgia, Saksamaa, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Luksemburg, Holland ja Ühendkuningriik. Nõukogu võib komisjoni poolt personalieeskirjade artikli 65 lõike 3 kohaselt esitatud ettepanekul võtta vastu uue valimi, mis esindab vähemalt 75% Euroopa Liidu sisemajanduse kogutoodangust ning mida kohaldatakse alates selle vastuvõtmisele järgnevast aastast. Liikmesriike käsitlevaid tulemusi kaalutakse proportsionaalselt nende riikliku sisemajanduse kogutoodanguga, mille mõõtmisel kasutatakse ostujõu pariteete, nagu on esitatud kõige viimastes statistikates, mis on avaldatud praegu kehtiva Euroopa arvepidamissüsteemi rahvamajanduse arvepidamiste määratluste kohaselt.
b) [Eurostati] nõudmisel esitavad siseriiklikud asutused talle lisateavet, mida viimane peab vajalikuks sellise erinäitaja koostamiseks, millega mõõdetakse muutusi siseriiklike riigiteenistujate töötasude ostujõus õigesti.
Kui [Eurostat] leiab pärast täiendavat nõupidamist siseriiklike asutustega statistilisi kõrvalekaldeid saadud andmetes või peab võimatuks selliste näitajate koostamist, mis mõõdavad teatava liikmesriigi riigiteenistujate tegelikus sissetulekus toimunud muutusi statistiliselt õigesti, esitab [Eurostat] komisjonile aruande ja edastab viimasele kogu materjali, mis on vajalik hinnangu koostamiseks.
c) Lisaks erinäitajatele arvutab [Eurostat] teatavad kontrollnäitajad. Üks selline näitaja on praegu kehtiva Euroopa arvepidamissüsteemi rahvamajanduse arvepidamise määratluste kohaselt koostatud andmete kujul, mis käsitlevad tegelikku kogutöötasu isiku kohta keskvalitsuses.
[Eurostati] aruanne erinäitajate kohta sisaldab ka selgitusi nende näitajate ja eespool nimetatud kontrollnäitajate vaheliste erinevuste kohta.”
7 Personalieeskirjade XI lisa artiklis 3, mis asub 1. peatüki 2. jaos, on sätestatud:
„1. Nõukogu võtab enne iga aasta lõppu komisjoni ettepanekul ja 1. jaos sätestatud kriteeriumide põhjal vastu alates 1. juulist kohaldatava ja personalieeskirjade artikli 65 lõike 3 kohase otsuse töötasude ja pensionide kohandamise kohta.
2. Kohanduse suurus saadakse Brüsseli rahvusvahelise indeksi korrutamisel erinäitajaga. Kohandus esitatakse netosummas ühtse üldprotsendina.
3. Sel viisil kindlaks määratud kohanduse suurus arvatakse kooskõlas järgmise meetodiga personalieeskirjade artiklis 66 ja XIII lisas ning muude teenistujate teenistustingimuste artiklites 20, 63 ja 93 esitatud põhipalkade tabelitesse:
a) netotöötasu ja ‑pensioni suurendatakse või vähendatakse paranduskoefitsienti arvestamata eespool osutatud iga‑aastase kohanduse võrra,
b) uus põhipalkade tabel koostatakse, arvutades brutosumma, mis pärast maksude kinnipidamist lõike 4 kohaselt ning kohustuslike sotsiaalkindlustus- ja pensionimaksete kinnipidamist vastab netosummale,
c) netosummade ümberarvestamisel brutosummadeks võetakse aluseks vallalise ametniku olukord, kes ei saa personalieeskirjadega ettenähtud toetusi.
[...]
5. Belgias ja Luksemburgis paranduskoefitsienti ei kohaldata. Paranduskoefitsiendid, mida kohaldatakse:
a) teistes liikmesriikides ja muudes töötamiskohtades töötavate liidu ametnike palkade suhtes,
b) erandina personalieeskirjade artikli 82 lõikest 1 liidu pensionide suhtes, mis makstakse teistes liikmesriikides enne 1. maid 2004 saadud õigustele vastava osa alusel,
määratakse kindlaks käesoleva lisa artiklis 1 osutatud vastavate ostujõu pariteetide ja personalieeskirjade artiklis 63 asjaomaste riikide suhtes määratletud vahetuskursside vaheliste suhete põhjal.
Suure inflatsioonimääraga töötamiskohtade suhtes kohaldatakse käesoleva lisa artiklis 8 sätestatud menetlust, mis käsitleb paranduskoefitsiendi kohaldamist tagasiulatuvalt.
[...]”
8 Personalieeskirjade XI lisa artikkel 9 näeb ette:
„1. Asjaomaste liikmesriikide asjakohased ametiasutused, liidu institutsioonide haldusosakond või liidu ametnike esindajad konkreetses töötamiskohas võivad taotleda paranduskoefitsiendi kehtestamist selle koha jaoks.
Seda taotlust tuleb põhjendada objektiivsete teguritega, millest ilmneb, et töötamiskoha ja asjaomase liikmesriigi pealinna (v.a Holland, mille puhul võetakse Amsterdami asemel aluseks Haag) elukallidus on mitme aasta jooksul olnud märkimisväärselt erinev. Kui [Eurostat] kinnitab, et erinevus on märgatav (üle 5%) ja püsiv, peaks komisjon tegema ettepaneku kehtestada selle koha jaoks paranduskoefitsient.
2. Samamoodi võtab nõukogu komisjoni ettepanekul vastu otsuse lõpetada konkreetse koha puhul paranduskoefitsiendi kasutamine. Sellisel juhul põhineb otsus ühel järgmistest asjaoludest:
a) asjaomase liikmesriigi asjakohase ametiasutuse, liidu institutsioonide haldusosakonna või liidu ametnike konkreetses kohas olevate esindajate tehtud taotlus, millest nähtub, et elukallidus selles kohas ei erine enam märkimisväärselt (alla 2%) asjaomase liikmesriigi pealinna elukallidusest. Selline lähenemine peaks olema püsiv ja [Eurostati] poolt valideeritud,
b) tõsiasi, et liidu ametnikud või ajutised töötajad selles kohas enam ei tööta.
3. Nõukogu teeb otsuse ettepaneku põhjal vastavalt personalieeskirjade artiklile 64.”
9 Personalieeskirjade artikleid 64, 65 ja 65a kohaldatakse muude teenistujate teenistuseeskirjade artikli 20 kohaselt koostoimes artikliga 92 ka lepinguliste töötajate suhtes.
10 Lisaks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1445/2007, millega kehtestatakse ostujõu pariteetide alusandmete esitamise ning nende arvutamise ja levitamise ühiseeskirjad (ELT L 336, lk 1), I lisa „Metoodika” punktis 1.1 nähtud ette:
„Komisjon (Eurostat) koostab pärast liikmesriikidega konsulteerimist metoodika käsiraamatu, milles kirjeldatakse ostujõu pariteetide arvutamise eri etappides kasutatud meetodeid, sealhulgas puuduvate alusandmete ning puuduvate pariteetide hindamise meetodeid. Kui metoodikas tehakse olulisi muutusi, vaadatakse metoodika käsiraamat üle. Uusi meetodeid võib lisada andmete kvaliteedi parandamiseks, kulude vähendamiseks või andmete esitajate koormuse vähendamiseks.”
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
11 Hageja määrati tööle komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskusse, mis asub Varese provintsis (Itaalia) Ispras. Tema töötasu suhtes kohaldatakse just Varese paranduskoefitsienti, mis erineb Itaalia paranduskoefitsiendist.
12 Nõukogu kohandas määrusega nr 1239/2010 eelkõige personalieeskirjade artikli 64 alusel Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate töötasusid ning paranduskoefitsiente, millest need töötasud sõltuvad, alates 1. juulist 2010.
13 Varese paranduskoefitsiendiks − milleks oli ajavahemikul 1. juulist 2009 kuni 30. juunini 2010 kehtestatud 97,1% − määrati alates 1. juulist 2010 määruse nr 1239/2010 artikliga 3 92,3%. Seda uut koefitsienti kohaldati hageja suhtes esimest korda tema 2011. aasta veebruarikuu palgatõendi koostamisel.
14 Hageja esitas 21. märtsil 2011 oma 2011. aasta veebruarikuu palgatõendi koostamist käsitleva komisjoni otsuse peale kaebuse osas, milles tema suhtes oli kohaldatud Varese uut paranduskoefitsienti.
15 Komisjon jättis 12. juuli 2011. aasta otsusega kaebuse rahuldamata.
Poolte nõuded
16 Hageja palub sisuliselt Avaliku Teenistuse Kohtul:
– „tühistada tema 2011. aasta veebruarikuu palgatõend ja järgnevad palgatõendid osas, milles nendes palgatõendites kohaldatakse [Varese uut paranduskoefitsienti]”;
– tühistada komisjoni 12. juuli 2011. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata tema kaebus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
17 Komisjon palub Avaliku Teenistuse Kohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
18 Euroopa Liidu Nõukogu, kes astus menetlusse, palub Avaliku Teenistuse Kohtul jätta hagi rahuldamata.
Õiguslik käsitlus
19 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liidu kohtul õigus iga kohtuasja asjaolusid arvestades hinnata, kas hagi võib sisulistel põhjustel rahuldamata jätta korrakohase õigusemõistmise kaalutlustel, ilma et eelnevalt tehtaks otsust kostja esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta (Avaliku Teenistuse Kohtu 20. novembri 2012. aasta otsus kohtuasjas F‑1/11: Soukup vs. komisjon, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesoleva juhtumi asjaoludel tuleb menetlusökonoomia huvides ja olukorras, kus hageja piirdub oma hagiavalduses osaliselt sellega, et viitab oma argumentide üksikasjade osas oma kaebusele, analüüsida sisulisi argumente, mis ta käesoleva hagi raames esitab, tegemata eelnevalt otsust komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväite kohta, sest hagi on nagunii edaspidi esitatud põhjustel põhjendamatu.
20 Hageja põhistab oma tühistamisnõudeid kolme väitega, mille kohaselt rikuti vastavalt põhjendamiskohustust ja õigust tutvuda dokumentidega, tehti ilmne hindamisviga ning rikuti diskrimineerimiskeelu põhimõtet.
Esimene väide, et on rikutud põhjendamiskohustust ja õigust tutvuda dokumentidega
21 Esimene väide koosneb kahest osast.
22 Esimeses osas esitab hageja väite, mille kohaselt tema poolt vaidlustatava üksikotsuse aluseks olev määrus nr 1239/2010 on ebapiisavalt põhjendutud, mis muudab selle määruse tema sõnul õigusvastaseks.
23 Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse puhul, millega kehtestatakse paranduskoefitsiendid, millega kohandatakse ametnike töötasusid, võib põhjendustes piirduda sellega, et näidatakse ainult esiteks ära üldine olukord, mille tõttu see määrus anti, ning teiseks üldised eesmärgid, mida soovitakse saavutada, ning et nendes põhjendustes ei pea käsitlema arvutusviisi tehnilisi aspekte (vt personalieeskirjade artiklite 64 ja 65 rakendusmääruste kohta Esimese Astme Kohtu 7. detsembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑544/93 ja T‑566/93: Abello jt vs. komisjon, punkt 89; vt ka kolmandatesse riikidesse tööle määratud ametnike töötasude suhtes kohaldatavate paranduskoefitsientide kehtestamise määruse kohta Esimese Astme Kohtu 8. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑175/97: Bareyt jt vs. komisjon, punkt 75). Käesoleval juhul on määruse nr 1239/2010 põhjendused lühikesed, kuid nendes toodud kaalutlusi arvestades piisavad.
24 Eelkõige on määruses nr 1239/2010 osundatud personalieeskirjade artiklitele 64 ja 65 ning XI lisale, milles on täpsustatud paranduskoefitsientide iga‑aastase kohandamise tingimusi, st märgitud, et seda tehakse ametnike puhul, kelle töötasu väljendatakse eurodes, vastavalt elukalliduse muutumisele Brüsselis ja teistes töötamiskohtades, mille puhul on ette nähtud paranduskoefitsient. Seega on selge, et Varese paranduskoefitsiendi muutmine on põhjendatud asjaoluga, et elukallidus muutus Brüsselis ja Vareses erinevalt.
25 Isegi eeldusel, et hageja väidab, et ebapiisavad põhjendused muudavad õigusvastaseks üksikotsuse, millega tema suhtes kohaldati määrust nr 1239/2010, tuleb ka see etteheide tagasi lükata.
26 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on huve kahjustava otsuse põhjenduste eesmärk esiteks anda asjaomasele isikule piisavalt teavet, et viimane saaks hinnata selle otsuse põhjendatust ja otsustada, kas tuleks esitada hagi Avaliku Teenistuse Kohtule, ning teiseks võimaldada liidu kohtul teostada selle otsuse õiguspärasuse kontrolli. Kui tegemist on otsusega, millega administratsioon kohaldab üldise kohaldamisalaga akti ametniku individuaalse olukorra suhtes – ilma et tal oleks selles osas vähimatki kaalutlusõigust −, võib põhjendustes piirduda viitamisega normatiivaktile ja näidata üksnes – nii palju, kui on konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades vajalik – ära põhjused, miks administratsioon arvab, et nimetatud akti selle ametniku suhtes kohaldamise tingimused on täidetud. Seevastu ei ole administratsioon kohustatud selgitama, miks liidu seadusandja normatiivakti vastu võttis (eespool viidatud kohtuotsus Bareyt jt vs. komisjon, punktid 76 ja 77).
27 Käesoleval juhul on 12. juuli 2011. aasta otsuses, millega jäeti rahuldamata hageja kaebus, selgelt märgitud, et üksikotsus, mille tühistamist hageja taotleb, tehti määruse nr 1239/2010 alusel. Et administratsioon oli kohustatud seda määrust hageja töötasu suhtes kohaldama, tuleb neid põhjendusi pidada piisavaks (vt eespool viidatud kohtuotsus Bareyt jt vs. komisjon, punkt 78).
28 Esimese väite teises osas, mille kohaselt rikuti õigust tutvuda dokumentidega, kritiseerib hageja komisjoni keeldumist rahuldada täiendava teabe taotlust, mille esitasid töötajate esindajad töötasude töörühma töö raames arutelude käigus, mis eelnesid määruse nr 1239/2010 andmisele. Ta tugineb sellega seoses eelkõige ELTL artiklile 15, määrusele nr 1445/2007, selle määruse I lisa punktis 1.1 ette nähtud metoodika käsiraamatule, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2009. aasta määrusele (EÜ) nr 223/2009 Euroopa statistika kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 1101/2008 (konfidentsiaalsete statistiliste andmete Euroopa Ühenduste Statistikaametile edastamise kohta), nõukogu määruse (EÜ) nr 322/97 (ühenduse statistika kohta) ja nõukogu otsuse 89/382/EMÜ, Euratom (millega luuakse Euroopa ühenduste statistikaprogrammi komitee) kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 87, lk 164), personalieeskirjade XI lisa artiklile 11, milles on eelkõige ette nähtud, et „[Eurostati] ülesanne on teostada järelevalvet töötasude kohandamisel arvessevõetavate näitajate koostamiseks kasutatavate alusandmete ja statistiliste meetodite kvaliteedi üle”, hea halduse põhimõttele ja lõpuks läbipaistvuse põhimõttele.
29 Hageja ei tõenda siiski, et teatavate statistiliste andmete edastamine ametiühinguesindajatele või konsulteerimine nende ametiühinguesindajatega kujutab endast määruse nr 1239/2010 või seda rakendavate üksikotsuste vastuvõtmist ettevalmistavat tegevust. Tuleb nimelt märkida, et kuigi ta tugines kohtuistungil menetlusnormide rikkumisele, mis tehti määruse nr 1239/2010 andmisel tema sõnul sellega, et komisjon keeldus ekslikult edastamast andmeid töötasude töörühma liikmetele – kelle ülesanne on just arutada enne paranduskoefitsiente käsitlevate määruse andmist neid küsimusi töötajate esindajatega –, ei tõenda ta, et mõni õigusnorm või põhimõte, millele ta sellega seoses tugineb, ning eelkõige need, mida on nimetatud käesoleva kohtuotsuse punktis 28, kohustasid edastama määruse nr 1239/2010 andmisel töötasude töörühmale teavet. Seega ei saa Avaliku Teenistuse Kohus nõustuda, et rikuti menetlusnorme.
30 Isegi eeldusel, et komisjon ei andnud töötasude töörühma töös osalevatele töötajate esindajatele piisavalt teavet, ning on lausa tõendatud, et ta keeldus rahuldamast nende esindajate taotlust saada teavet, ei mõjuta see asjaolu määruse nr 1239/2010 või seda rakendavate üksikotsuste õiguspärasust.
31 Etteheide, et keeldumine täiendava teabe taotluse rahuldamisest oli õigusvastane, tuleb seega tagasi lükata, sest see ei saa anda tulemusi.
32 Igal juhul mis puudutab hageja enda õigust tutvuda dokumentidega, siis ta pidi esitama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331) alusel taotluse tutvuda dokumentidega, mida ta soovis saada. Kui ta oleks esitanud niisuguse taotluse ja administratsioon oleks keeldunud seda rahuldamast, oleks ta saanud vaidlustada keeldumise liidu kohtus ning esitada nõnda saadud teabe põhjal, kui ta sai seda, ja tuginedes vajadusel uuele sisulisele asjaolule, tühistamishagi nende palgatõendite peale. Selles olukorras ei saa nõustuda hageja kohtuistungil esitatud argumendiga, et rikuti tõhusat kohtulikku kaitset.
33 Eelnevaid kaalutlusi ei sea kahtluse alla teisedki argumendid, millega hageja põhjendab väidet, et on rikutud õigust tutvuda dokumentidega.
34 Näiteks etteheide, et määruse nr 1239/2010 või selle rakendusotsusega, mis hageja suhtes tehti, eirati personalieeskirjade XI lisa artiklit 11, sest see artikkel, milles on täpsustatud, et Eurostat teostab järelevalvet alusandmete ja statistiliste meetodite kvaliteedi üle, ei puuduta vaidlustatud üksikotsuse põhjendusi. Kui aga hageja püüab oma argumendiga näidata, et Eurostati kasutatavad andmed või meetodid ei ole usaldusväärsed, siis seda analüüsitakse edaspidi väite raames, et tehti ilmne hindamisviga.
35 Kõigest eelnevast tuleneb, et esimese väite mõlemad osad tuleb tagasi lükata.
Teine väide, et tehti ilmne hindamisviga
36 Kõigepealt tuleb meenutada, et ametnikevaheline ostujõu võrdväärsuse põhimõte – mis tuleneb eelkõige personalieeskirjade artiklist 64 – eeldab, et ametnike ja muude teenistujate rahalised õigused tagavad võrdväärse tööalase ja perekondliku olukorra korral samasuguse ostujõu, ükskõik kuhu ametnik või teenistuja on tööle määratud. Seda põhimõtet viiakse ellu, kohaldades töötasu suhtes paranduskoefitsiente, mis väljendavad Brüsselis kui aluseks võetavas linnas valitseva elukalliduse ja erinevates töötamiskohtades esineva elukalliduse suhet (Esimese Astme Kohtu 25. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑201/00 ja T‑384/00: Ajour jt vs. komisjon, punkt 45).
37 Personalieeskirjade XI lisaga on Eurostatile paranduskoefitsientide kindlaksmääramise või läbivaatamise osas antud ülesanne arvestada kokkuleppel liikmesriikide statistikaametitega välja ostujõu pariteedid ning kontrollida, kas paranduskoefitsientide omavahelised suhted tagavad ostujõu pariteedid õigesti (eespool viidatud kohtuotsused Abello jt vs. komisjon, punkt 55, ja Ajour jt vs. komisjon, punkt 46).
38 Sellega seoses tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt eeldavad personalieeskirjade artiklite 64 ja 65 ning XI lisa sõnastus ning valdkonna keerukuse aste laialdast kaalutlusruumi, mis puudutab tegureid ja andmeid, mida tuleb paranduskoefitsientide kindlaksmääramisel või läbivaatamisel arvesse võtta (eespool viidatud kohtuotsused Abello jt vs. komisjon, punkt 53, ja Ajour jt vs. komisjon, punkt 47).
39 Seepärast peab liidu kohus siis, kui ta annab hinnangu nende andmebaaside ja statistiliste meetodite kindlaksmääramisele ja valikule, mida Eurostat paranduskoefitsientide ettepanekute tegemisel kasutas, piirduma sellega, et kontrollib, kas järgiti personalieeskirjades sätestatud põhimõtteid, ei tehtud ilmset viga paranduskoefitsientide kehtestamisel aluseks võetud faktiliste asjaolude hindamisel ega kuritarvitatud võimu (eespool viidatud kohtuotsused Abello jt vs. komisjon, punkt 56, ja Ajour jt vs. komisjon, punkt 48).
40 Lisaks tuleb rõhutada, et pooled, kes soovivad vaidlustada paranduskoefitsientide kehtestamisel kasutatud tegurid ja meetodi, peavad ise esitama teabe, mis võib tõendada, et tehti ilmne hindamisviga (eespool viidatud kohtuotsused Abello jt vs. komisjon, punkt 79, ja Ajour jt vs. komisjon, punkt 49).
41 Hageja väidab esiteks, et Varese paranduskoefitsienti vähendati ebaproportsionaalselt võrreldes Brüsseli ja Varese vahelise inflatsiooni erinevuse muutusega.
42 Varese paranduskoefitsienti vähendati 2010. aasta juulis tõesti 4,8% võrra, 97,1 protsendilt 92,3 protsendile.
43 Hageja sõnul on tegemist tuntava muutusega, mida peaks üldiselt õigustama sama tuntav vahe Brüsseli üldise hinnataseme muutuse ja Varese üldise hinnataseme muutuse vahel.
44 Hageja enda esitatud andmetest ilmneb aga, et ajavahemikul 2009. aasta juunist kuni 2010. aasta juunini oli üldine hinnatõus Brüsselis suurem kui Vareses.
45 Esmapilgul näib Varese paranduskoefitsiendi vähendamine seega olevat õigustatud.
46 Hageja vaidlustab siiski selle vähendamise määra, mis on tema sõnul ebaproportsionaalne võrreldes Brüsseli hinnataseme tõusu ja Varese hinnataseme tõusu vahega.
47 Käesoleval juhul tuleb hageja esitatud arvandmete põhjal – eeldusel, et need on õiged – tõdeda, et Brüsseli ja Varese inflatsiooni erinevus oli 1,2%, samas kui Varese paranduskoefitsienti vähendati 4,8% võrra.
48 Tuleb siiski täpsustada, et andmed hinnatõusu kohta ei ole saadud kõikide teataval ajavahemikul tehtud tehingute kohta ammendava andmete kogumise tulemusena, vaid nendega püütakse anda uuringute põhjal lihtsalt näitlik hinnang arengusuundadele. Valdkonnas, kus saab anda ainult ligikaudseid hinnanguid, ei piisa seega lihtsalt sellest, et tõdetakse erinevust esiteks Brüsseli hinnataseme muutuse ja töötamiskoha hinnataseme muutuse vahel ning teiseks selle töötamiskoha suhtes kohaldatava paranduskoefitsiendi muutuse vahel, et järeldada, et tehti ilmne hindamisviga. Ilmne hindamisviga on tehtud, kui kõnesolev erinevus on eriti suur.
49 Selles olukorras ei võimalda erinevus esiteks Brüsseli hinnataseme muutuse ja töötamiskoha hinnataseme muutuse vahel ning teiseks selle töötamiskoha suhtes kohaldatava paranduskoefitsiendi muutuse vahel isegi eeldusel, et hageja esitatud arvandmed on piisavalt usaldusväärsed, järeldada, et tehti ilmne hindamisviga.
50 Igatahes püüdes tõendada, et Varese paranduskoefitsiendi vähendamise määr on ebaproportsionaalne võrreldes Brüsseli hinnataseme tõusu ja Varese hinnataseme tõusu vahega, tugineb hageja arutluskäigule, mille kohaselt peaks hinnatasemete muutuste vahede ja paranduskoefitsiendi vahel olema võrdeline seos.
51 Eurostati 18. novembri 2010. aasta aruandest töötasude ja pensionite iga-aastase kohandamise kohta (SEC(2010)1406 (lõplik), mis koostati personalieeskirjade artiklite 64 ja 65 ning XI lisa alusel (edaspidi „Eurostati aruanne”) − mis on lisatud ettepanekule (KOM(2010)678), mille tulemusena anti määrus nr 1239/2010, millele hageja oma kaebuses viitab − tuleneb siiski, et paranduskoefitsientide väljaarvestamist ei saa taandada Brüsseli tarbijahinnaindeksi muutuse ja teiste töötamiskohtade tarbijahinnaindeksi muutuse vahe mõõtmisele.
52 Paranduskoefitsiendid arvestatakse nimelt välja teatava arvu kulurühmade põhjal. Iga kulurühma puhul määratakse kindlaks Brüsseli ja iga töötamiskoha hindade suhe. Seda hindade suhet kaalutakse seejärel, võttes arvesse kulurühma osakaalu „keskmise rahvusvahelise ametniku” ostukorvis Brüsselis ja „keskmise rahvusvahelise ametniku” ostukorvis töötamiskohas.
53 Selle „keskmise rahvusvahelise ametniku” kulutuste struktuuri arvesse võtva konkreetse kaalumise tõttu ei ole esiteks Brüsseli hinnataseme muutuse ja töötamiskoha hinnataseme muutuse erinevuse ning teiseks selle töötamiskoha suhtes kohaldatava paranduskoefitsiendi muutuse vahel otsest võrdelist seost.
54 Komisjon märkis selle kohta kaebuse rahuldamata jätmise otsuses muide:
„Brüsseli kulutuste uues struktuuris on suurem osakaal üüridel ja muudel kulutustel, mis on Brüsselis suhteliselt suuremad kui Vareses, ning väiksem osakaal kulutustel, mis on Brüsselis suhteliselt väiksemad. Seega on Brüsseli hindade suhteline tase võrreldes Varese omaga tõusnud, mis tähendab, et samasuguse ostujõu säilitamiseks peab Varesesse tööle määratud ametniku töötasu võrreldes Brüsselisse tööle määratud ametniku omaga langema.”
55 Niisiis tuleb hageja argumendid Brüsseli ja Varese tarbijahinnaindeksi muutuste ja paranduskoefitsientide muutuste seoste kohta tagasi lükata.
56 Teiseks väidab hageja, et vastupidi sellele, mida näitavad andmed, mille põhjal Varese paranduskoefitsient välja arvestati – andmed, mis on toodud Eurostati aruandes, millele hageja oma menetlusdokumentides viitab – on elektri, majapidamisgaasi ja tarbekütteõli hinnad Vareses kõrgemad kui Brüsselis.
57 Tegureid, millele hageja tugineb, ei saa siiski pidada piisavalt usaldusväärseks või asjakohaseks, et nende põhjal järeldada, et tehti ilmne hindamisviga.
58 Hageja tugineb osaliselt arvete liiga piiratud valimitele (kaheksa Brüsseli ja seitse Varese elektriarvet, kuus Brüsseli ja kaheksa Varese majapidamisgaasi arvet), samas kui komisjon märkis oma kaebuse rahuldamata jätmise otsuses, et Eurostat kasutab otse energiatarnijatelt saadud hinnanguid.
59 Hageja tugineb ka teabele, mille andis tema sõnul kaubandusorganisatsioon, mille missioon on koguda ja avaldada energeetikaalaseid andmeid. Hageja ei näita aga, mille poolest on need andmed, millele tugineb tema, usaldusväärsemad kui andmed, millele tugineb Eurostat. Pealegi ei ole need andmed Brüsseli ja Varese kohta, vaid andmed Belgia ja Itaalia kohta, mis vähendab oluliselt nende asjakohasust.
60 Seega tuleb järeldada, et hageja ei ole suutnud tõendada, et andmed Brüsseli elektri, majapidamisgaasi ja tarbekütteõli hindade ja vastavate Varese hindade suhte kohta, mille põhjal Varese paranduskoefitsient välja arvestati, on ilmselgelt valed.
61 Kolmandaks väidab hageja, et Brüsseli ja Varese raviteenuste hindade suhe peaks olema palju kõrgem, kui näitavad andmed, mille põhjal paranduskoefitsient välja arvestati – andmed, mis on toodud Eurostati aruandes.
62 Hageja tugineb võrdsuskoefitsientidele, mis on võetud kasutusele personalieeskirjade artikli 72 alusel vastu võetud ja Euroopa Liidu ametnike ravikindlustust käsitlevate ühiseeskirjade artikli 20 lõike 5 kohaselt selle tagamiseks, et teatava arvu teenuste puhul, mille hüvitamisele on kehtestatud ülempiir, on hüvitamise tegelik tase igas liikmesriigis samasugune nagu Belgias.
63 Hageja sõnul näitavad mõned võrdsuskoefitsiendid, et mõned raviteenused on Itaalias kallimad kui Belgias.
64 Kõigepealt tuleb tõdeda, et hageja ei esita dokumente, mille põhjal ta koostas kaebuses toodud graafikud ja tabeli, vaid näitab ainult ära veebiaadressi, kust ta need andmed sai. Kodukorra artikli 34 lõike 4 kohaselt ei pea aga Avaliku Teenistuse Kohus otsima veebist lisasid, mida ei ole menetlusdokumentidele lisatud.
65 Seejärel tuleb märkida, et võrdsuskoefitsientides võetakse arvesse ainult kulusid, mis võidakse ühise ravikindlustusskeemi raames hüvitada, mille tõttu jäävad välja mõned mittehüvitatavad kulud, mis on siiski seotud tervisega.
66 Lisaks märkis komisjon kaebuse rahuldamata jätmise otsuses – ilma et hageja oleks talle selles küsimuses vastu vaielnud −, et võrdsuskoefitsiente kohaldatakse ainult teatavate ühise ravikindlustusskeemi raames hüvitatavate kulude suhtes.
67 Võttes arvesse nende andmete vähest usaldusväärsust, millele hageja oma argumendid rajab, ja meetodiga seotud piiranguid, mis seisnevad selles, et arvesse võetakse võrdsuskoefitsiente, tuleb niisiis järeldada, et hageja ei ole suutnud tõendada, et Eurostati aruandest ilmnev Brüsseli raviteenuste hindade ja Varese raviteenuste hindade suhe on ilmselgelt vale.
68 Igatahes isegi eeldusel, et see kriitika on põhjendatud ja hageja suudab nõnda tõendada, et selle suhte kindlakstegemisel tehti vigu, peaks ta veel tõendama, et võttes arvesse nende vigade kuhjumise suurt mõju, on Varese paranduskoefitsient tervikuna ilmselgelt vale (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Ajour jt vs. komisjon, punkt 49).
69 Seda aga ei ole käesolevas asjas tehtud. Ravikulud moodustavad Eurostati aruandes toodud andmeid arvestades kõigest 2,39% „keskmise rahvusvahelise ametniku” ostukorvi kulutustest Vareses ja 1,92% „keskmise rahvusvahelise ametniku” ostukorvi kulutustest Brüsselis.
70 Kokkuvõttes tuleb väide, et tehti ilmne hindamisviga, tagasi lükata.
Kolmas väide, et eirati diskrimineerimiskeelu põhimõtet
71 Hageja väidab, et Varesesse tööle määratud ametnikke ja muid teenistujaid koheldakse diskrimineerivalt võrreldes Parmasse (Itaalia) ja Torinosse (Itaalia) tööle määratud ametnike ja muude teenistujatega. Viimaste suhtes ei kohaldata nimelt eriparanduskoefitsienti, vaid Itaalias kohaldatavat paranduskoefitsienti, milleks määrusega nr 1239/2010 kehtestati 106,6%.
72 See, kui sama riigi mõnes töötamiskohas kehtib paranduskoefitsient ja teistes see puudub, ei ole siiski iseenesest diskrimineeriv, sest paranduskoefitsient määratakse kindlaks töötamiskoha elukallidust käsitlevate objektiivsete andmete põhjal. Muide, personalieeskirjade XI lisa artiklis 9 on ette nähtud võimalus luua uusi paranduskoefitsiente või lõpetada varem kohaldatud paranduskoefitsientide kohaldamine.
73 Lisaks ei piisa väidetava diskrimineerimise tõendamiseks lihtsalt viitamisest teatavatele andmetele elukalliduse kohta Vareses, Parmas, Torinos ja Roomas (Itaalia).
74 Ka on ühes dokumendis, mille hageja oma väidete tõenduseks esitas, täpsustatud, et kõnesolevad andmed on „ainult näitlikud” ja et „üldise elukalliduse arvutamine on kahtlemata meelevaldne”.
75 Seega tuleb väide, et eirati diskrimineerimiskeelu põhimõtet, tagasi lükata.
76 Kõigest eelnevast tuleneb, et hagiavalduses esitatud tühistamisnõuded tuleb jätta rahuldamata.
Kohtukulud
77 Kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel, ilma et see piiraks kodukorra teise osa kaheksanda peatüki teiste sätete kohaldamist, kannab kaotaja pool kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Sama artikli lõige 2 sätestab, et kui õiglus seda nõuab, võib Avaliku Teenistuse Kohus otsustada, et kaotaja pool kannab vaid osa kohtukuludest või et ta ei kanna neid üldse.
78 Eespool esitatud põhjendustest tuleneb, et hageja on kohtuvaidluse kaotanud. Lisaks on komisjon oma nõuetes sõnaselgelt nõudnud, et kohtukulud mõistetakse välja hagejalt. Et käesoleva juhtumi asjaolud ei õigusta kodukorra artikli 87 lõike 2 kohaldamist, peab hageja kandma oma kohtukulud ja temalt mõistetakse välja komisjoni kohtukulud.
79 Kodukorra artikli 89 lõike 4 alusel kannab menetlusse astuja ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
AVALIKU TEENISTUSE KOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta R. Dalmasso kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
3. Jätta menetlusse astuja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda.
Van Raepenbusch | Barents | Bradley |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. märtsil 2013 Luxembourgis.
W. Hakenberg | | S. Van Raepenbusch |