Language of document : ECLI:EU:F:2013:42

EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS

(kolmas koda)

21. märts 2013

Kohtuasi F‑111/11

Chris van der Aat jt

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Töötasu – Ametnike ja muude teenistujate töötasude ja pensionite iga‑aastane kohandamine – Personalieeskirjade artiklid 64, 65 ja 65a – Personalieeskirjade XI lisa – Määrus (EL) nr 1239/2010 – Paranduskoefitsiendid – Isprasse tööle määratud ametnikud

Ese:      ELTL artikli 270 alusel, mida vastavalt Euratomi asutamislepingu artiklile 106a kohaldatakse Euratomi asutamislepingule, esitatud hagi, millega hagejad paluvad sisuliselt tühistada Euroopa Komisjoni otsused, millega nende suhtes kohaldati nõukogu 20. detsembri 2010. aasta määrust (EL) nr 1239/2010, millega kohandatakse alates 1. juulist 2010 Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione ning nimetatud töötasude ja pensionide suhtes kohaldatavaid paranduskoefitsiente (ELT L 338, lk 1), osas, milles Varese provintsi (Itaalia) tööle määratud töötajate töötasu suhtes kohaldatavaks paranduskoefitsiendiks kehtestati 92,3% (edaspidi „Varese paranduskoefitsient”).

Otsus: Jätta hagi rahuldamata. Jätta hagejate kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja komisjoni kohtukulud. Jätta menetlusse astuja Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda.

Kokkuvõte

1.      Ametnikud – Töötasu – Paranduskoefitsiendid – Personalieeskirjade rakendusmäärused – Põhjendamine – Kohustus – Ulatus

(Personalieeskirjad, artiklid 64 ja 65; XI lisa; nõukogu määrus nr 1239/2010)

2.      Ametnikud – Töötasu – Paranduskoefitsiendid – Kindlaksmääramine – Kohtulik kontroll – Piirid

(Personalieeskirjad, artiklid 64 ja 65; XI lisa)

3.      Kohtumenetlus – Hagimenetluse algatusdokument – Vorminõuded – Ülevaade fakti- ja õigusväidetest – Viide veebisaidile – Vastuvõetamatus

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 34 lõige 4)

1.      Määruse puhul, millega kehtestatakse paranduskoefitsiendid, millega kohandatakse ametnike töötasusid, võib põhjendustes piirduda sellega, et näidatakse ainult esiteks ära üldine olukord, mille tõttu see määrus anti, ning teiseks üldised eesmärgid, mida soovitakse saavutada, ning et nendes põhjendustes ei pea käsitlema arvutusviisi tehnilisi aspekte. Sellega seoses on määruse nr 1239/2010, millega kohandatakse alates 1. juulist 2010 Euroopa Liidu ametnike ja muude teenistujate töötasusid ja pensione ning mis puudutab personalieeskirjade artikleid 64 ja 65 ja selle XI lisa, milles on täpsustatud paranduskoefitsientide iga‑aastase kohandamise tingimusi, põhjendused lühikesed, kuid nendes toodud kaalutlusi arvestades piisavad.

(vt punktid 23 ja 24)

Viited:

Esimese Astme Kohus: 7. detsember 1995, liidetud kohtuasjad T‑544/93 ja T‑566/93: Abello jt vs. komisjon (punkt 89); 8. november 2000, kohtuasi T‑175/97: Bareyt jt vs. komisjon (punkt 75).

2.      Personalieeskirjade XI lisaga on Euroopa Liidu Statistikametile (Eurostat) paranduskoefitsientide kindlaksmääramise või läbivaatamise osas antud ülesanne arvestada kokkuleppel liikmesriikide statistikaametitega välja ostujõu pariteedid ning kontrollida, kas paranduskoefitsientide omavahelised suhted tagavad ostujõu pariteedid õigesti. Sellega seoses eeldavad personalieeskirjade artiklite 64 ja 65 ning XI lisa sõnastus ning valdkonna keerukuse aste laialdast kaalutlusruumi, mis puudutab tegureid ja andmeid, mida tuleb paranduskoefitsientide kindlaksmääramisel või läbivaatamisel arvesse võtta.

Seepärast peab liidu kohus siis, kui ta annab hinnangu nende andmebaaside ja statistiliste meetodite kindlaksmääramisele ja valikule, mida Eurostat paranduskoefitsientide ettepanekute tegemisel kasutas, piirduma sellega, et kontrollib, kas järgiti personalieeskirjades sätestatud põhimõtteid, ei tehtud ilmset viga paranduskoefitsientide kehtestamisel aluseks võetud faktiliste asjaolude hindamisel ega kuritarvitatud võimu.

Lisaks peavad pooled, kes soovivad vaidlustada paranduskoefitsientide kehtestamisel kasutatud tegurid ja meetodi, ise esitama teabe, mis võib tõendada, et tehti ilmne hindamisviga.

Valdkonnas, kus saab anda ainult ligikaudseid hinnanguid, ei piisa lihtsalt sellest, et tõdetakse erinevust esiteks Brüsseli hinnataseme muutuse ja teise töötamiskoha hinnataseme muutuse vahel ning teiseks selle töötamiskoha suhtes kohaldatava paranduskoefitsiendi muutuse vahel, et järeldada, et tehti ilmne hindamisviga. Ilmne hindamisviga on tehtud, kui kõnesolev erinevus on eriti suur.

Igatahes isegi eeldusel, et suudetakse tõendada, et Brüsseli teenuste hindade ja teise töötamiskoha teenuste hindade suhte, mis ilmneb Eurostati aruandest, kindlakstegemisel tehti vigu, peab veel tõendama, et võttes arvesse nende vigade kuhjumise suurt mõju, on viimati nimetatud töötamiskoha paranduskoefitsient tervikuna ilmselgelt vale.

(vt punktid 43–46, 54 ja 77)

Viited:

Esimese Astme Kohus: eespool viidatud kohtuasi Abello jt vs. komisjon (punktid 53, 55, 56 ja 79); 25. september 2002, liidetud kohtuasjad T‑201/00 ja T‑384/00: Ajour jt vs. komisjon (punktid 46–49).

3.      Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 34 lõike 4 kohaselt ei pea Avaliku Teenistuse Kohus otsima veebist lisasid, mida ei ole menetlusdokumentidele lisatud.

(vt punkt 73)