ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)
6. veebruar 2014(*)
Konkurents – Keelatud kokkulepped – Hispaania tanklaturg – Kaebuse rahuldamata jätmise otsus – Määrus (EÜ) nr 1/2003 – Komisjoni otsusega siduvaks muudetud kohustuste täitmata jätmine – Menetluse uuendamine – Trahvid – Karistusmaksed
Kohtuasjas T‑342/11,
Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio (CEEES), asukoht Madrid (Hispaania),
Asociación de Gestores de Estaciones de Servicio, asukoht Madrid,
esindajad: advokaadid A. Hernández Pardo ja B. Marín Corral,
hagejad,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: J. Baquero Cruz ja F. Ronkes Agerbeek,
kostja,
keda toetavad
Hispaania Kuningriik, esindajad: abogado del Estado M. Muñoz Pérez, hiljem abogado del Estado S. Centeno Huerta ning lõpuks abogado del Estado A. Rubio González,
ja
Repsol Comercial de Productos Petrolíferos SA, esindajad: advokaadid J. Jiménez-Laiglesia Oñate ja S. Rivero Mena,
menetlusse astujad,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 28. aprilli 2011. aasta otsus K(2011) 2994 (lõplik), millega jäeti rahuldamata hagejate esitatud kaebus, mis puudutas konkurentsieeskirjade rikkumist äriühingu Repsol poolt (Juhtum COMP/39461),
ÜLDKOHUS (kolmas koda),
koosseisus: koja esimees O. Czúcz (ettekandja), kohtunikud I. Labucka ja D. Gratsias,
kohtusekretär: vanemametnik J. Palacio González,
arvestades kirjalikus menetluses ja 29. aprilli 2013. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
1 Käesoleva hagiga paluvad hagejad Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio (CEEES) ja Asociación de Gestores de Estaciones de Servicio tühistada komisjoni 28. aprilli 2011. aasta otsuse K(2011) 2994 (lõplik), millega jäeti rahuldamata nende kaebus konkurentsieeskirjade rikkumise kohta äriühingu Repsol poolt (Juhtum COMP/39461) (edaspidi „vaidlustatud otsus”). Nimetatud kaebuses heidetakse ette, et menetlusse astuja Repsol Comercial de Productos Petrolíferos SA (edaspidi „Repsol”) ei täitnud kohustusi, mis olid muudetud siduvaks komisjoni 12. aprilli 2006. aasta otsusega [EÜ] artiklile 81 vastava menetluse kohta (Juhtum COMP/B‑1/38.348 – Repsol CPP) (kokkuvõte avaldatud ELT L 176, lk 104, edaspidi „kohustusi käsitlev otsus”).
Vaidluse aluseks olevad asjaolud
2 CEEES on ettevõtjate ühendus, mille eesmärk on kaitsta ja esindada oma liikmete huve kõigis valdkondades; selle liikmeteks on peamiselt äriühingud, kellel on luba tanklaid käitada.
3 Asociación de Gestores de Estaciones de Servicio on ettevõtjate ühendus, mis kuulub CEEES‑i ja mis esindab selliste ettevõtjate huve, kes käitavad tanklaid, mille omanikud nad ei ole.
4 Repsol on Hispaania kütuseettevõtja.
5 Euroopa Ühenduste Komisjon algatas 16. juunil 2004 Repsoli suhtes EÜ artiklite 81 ja 82 alusel menetluse seoses kütuse tarnimisega Hispaania tanklatele. Oma esialgses hinnangus väljendas komisjon kahtlust, kas Repsoli ja tanklate vahel sõlmitud pikaajaliste ainuõiguslike tarnelepingute mõned osad on kooskõlas EÜ artikliga 81.
6 Vastuseks komisjoni esitatud kahtlustele pakkus Repsol välja kohustused, mis avaldati nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 27 lõikes 4 toodud avalikkuse teavitamise raames ja mida on mitmel korral muudetud.
7 Komisjon võttis 12. aprillil 2006 määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 alusel vastu kohustusi käsitleva otsuse ning muutis muudetud kohustused siduvaks kuni 31. detsembrini 2011.
8 Kohustusi käsitlevas otsuses on märgitud eelkõige järgmist:
„[Repsol] kohustub järgima määruse nr 2790/99 artiklite 4 ja 5 sätteid seoses kokkulepetega, milles määratletakse tingimused, mille kohaselt [Repsol] tarnib mootorikütust ja muud kütust Hispaania tanklatele. [Repsol] võtab eelkõige kohustuse:
[…]
b) mitte piirata ostja võimet määrata müügihind, ehkki [Repsolil] on õigus määrata maksimaalsed müügihinnad või pakkuda välja soovituslikud müügihinnad, tingimusel et kokkuleppeosaliste survel või nende pakutud stiimulite tulemusena ei kujuta see fikseeritud või minimaalset müügihinda; või agendilepingute korral, milles [Repsol] kehtestab müügihinna, kuna agent ei saa vara omanikuks, võtab [Repsol] kohustuse mitte takistada agendil jagada oma komisjonitasu kliendiga ega kehtestada talle sellekohaseid piiranguid, jättes talle vabaduse alandada hinda, mille klient tegelikult tasub, ilma et [Repsoli] tulud seetõttu väheneksid.”
9 Kohustusi käsitlevas otsuses leidis komisjon, et Repsoli pakutud kohustused olid piisavad, et tuvastatud probleemid lahendada, ning lõpetas menetluse.
10 Sarnaselt mitme teise äriühinguga esitasid hagejad 30. mail 2007 komisjonile kaebuse, milles viidati EÜ artiklit 81 rikkuva kokkuleppe olemasolule mitme kütuseettevõtja vahel. Nad märkisid samuti, et Repsol kehtestas tanklates minimaalseid jaemüügihindu, rikkudes nii EÜ artikleid 81 ja 82.
11 Oma 10. juuli 2007. aasta täiendavas seisukohas väitsid hagejad, et Repsol ei olnud täitnud kohustusi käsitleva otsusega siduvaks muudetud kohustust mitte piirata Hispaania tanklate võimet määrata kütuse jaemüügihinda, ja palusid komisjonil uuesti alustada menetlust Repsoli suhtes vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 9 lõikele 2.
12 13. novembri 2009. aasta märkustes mainisid hagejad, et komisjonil on kohustus kehtestada Repsolile trahv, kuna viimane ei olnud oma kohustusi täitnud.
13 30. juulil 2009 tegi Comisión Nacional de la Competencia (Hispaania riiklik konkurentsikomisjon, edaspidi „CNC”) Repsoli, Cepsa Estaciones de Servicio SA ja BP Oil España SA kohta otsuse (edaspidi „CNC otsus”). Selles otsuses tuvastas CNC, et nimetatud äriühingud olid rikkunud Ley 16/1989, de 17 de julio, de Defensa de la Competencia (17.07.1989. aasta seadus nr 16/1989 konkurentsi kaitse kohta; Boletín Oficial del Estado (Hispaania ametlik väljaanne) nr 170, 18.07.1989, lk 22747) artiklit 1 ja EÜ artikli 81 lõiget 1, kuna nad olid kaudselt kehtestanud kütuse jaemüügihinnad, mida pidid kohaldama sõltumatud ettevõtjad, kes nende kaubamärgi all tegutsesid; sel viisil piirati vaba konkurentsi oma võrgustiku tanklate vahel ning teiste tanklate vahel. Lisaks määras CNC Repsolile 5 miljoni euro suuruse trahvi ning kohustas teda võtma kõik vajalikud meetmed, et lõpetada hindade kehtestamine ja hoiduda sellest tulevikus.
14 30. märtsil 2010 ja 28. detsembril 2010 esitasid vastavalt hagejad ning Repsol CNC otsuse peale hagi.
15 21. septembri 2010. aasta kirjas esitas komisjon hagejatele oma esialgse hinnangu nende poolt 30. mail 2007 esitatud kaebuse kohta.
16 Komisjon teatas hagejatele nende kaebuse esimese osa kohta, mis puudutas ELTL artiklit 101 rikkuvat väidetavat kokkulepet, et ta oli edastanud nende kaebuse kõik sellist kokkulepet puudutavad osad CNC‑le, ning palus hagejatel kinnitada, kas nad loobuvad oma kaebusest selle kokkuleppe osas.
17 Hagejate kaebuse teise osa kohta, mis käsitles seda, et Repsol ja Cepsa Estaciones de Servicio rikkusid ELTL artiklit 101, kuna tanklatele olid kehtestatud minimaalsed müügihinnad, väitis komisjon, et CNC oli selle küsimuse juba oma otsuses lahendanud, ning teatas oma kavatsusest kaebuse see osa tagasi lükata vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 13 lõikele 2. Komisjon palus hagejatel kaebuse sellest osast loobuda.
18 Mis puudutab lõpuks kaebuse kolmandat osa, mille kohaselt Repsol ei täitnud kohustusi käsitleva otsusega siduvaks muudetud kohustusi, siis rõhutab komisjon, et puudusid piisavad põhjendused uurimise läbiviimiseks ja et esialgse hinnangu alusel lükkab komisjon kaebuse selle osa tagasi.
19 Hagejad nõustusid oma 18. oktoobri 2010. aasta vastuses loobuma kaebuse kahest esimesest osast, mida on mainitud eespool punktides 16 ja 17. Seevastu jäid nad oma kaebuse kolmanda osa juurde, mida on mainitud eespool punktis 18.
20 Komisjon võttis 28. aprillil 2011 vastu vaidlustatud otsuse, milles ta jättis hagejate kaebuse rahuldamata.
21 Komisjon tuletas vaidlustatud otsuse punktides 22−25 meelde, et kohustusi käsitleva otsuse täitmata jätmise järel võis ta esiteks määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 alusel menetlust uuesti alustada ja määrata trahve või karistusmakseid vastavalt nimetatud määruse artiklitele 23 ja 24, ja teiseks oli tal selles osas kaalutlusõigus. Käesolevas asjas ei olnud piisavalt põhjendatud võtta Repsoli suhtes meetmeid.
22 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 26−32 märkis komisjon, et Repsoli suhtes ei olnud vaja uuesti menetlust alustada, kuna CNC oli juba selle äriühingu suhtes uurimise läbi viinud ja meetmeid võtnud. Kaebuse läbivaatamine oleks tekitanud topelttööd ning tähendanud avalike vahendite mittetõhusat kasutamist.
23 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 33–43 hindas komisjon hagejate kahte argumenti ja lükkas need tagasi. Esiteks lükkas komisjon nimetatud otsuse põhjendustes 34−40 tagasi hagejate argumendi, et kaebuse läbivaatamine oleks tekitanud vaid piiratud hulgal topelttööd. Teiseks lükkas komisjon nimetatud otsuse põhjendustes 41−43 tagasi argumendi, et tegemist oli erinevate rikkumistega. Selles kontekstis leidis komisjon, et isegi kui oletada, et Repsol on oma tegevusega rikkunud kahte erinevat õigusnormi – st esiteks ELTL artiklit 101 ja teiseks määruse nr 1/2003 artiklit 9 –, ei olnud piisavalt põhjust võtta kaebuse selle aspekti kohta meetmeid. CNC tehtud toimingud Repsoli tegevuse karistamiseks on piisavad, et pärssida selle äriühingu tahet osaleda tulevikus taolises konkurentsivastases tegevuses.
24 Lõpuks vastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 44–48 hagejate argumendile, mille kohaselt on komisjonil kohustus kehtestada määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti c alusel trahv või sama määruse artikli 24 lõike 1 punkti c alusel karistusmakse. Selles kontekstis märkis komisjon, et need sätted ei näe ette õigust nõuda temalt trahvi või karistusmakse määramist ja et igal juhul ei olnud juhtumi asjaoludel vaja menetlust algatada, et Repsolile trahvi määrata.
Menetlus ja poolte nõuded
25 Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. juunil 2011.
26 Hispaania Kuningriik ja Repsol avaldasid vastavalt 23. septembril ja 3. oktoobril 2011 Üldkohtu kantseleisse saabunud avaldustega soovi astuda menetlusse komisjoni nõuete toetuseks. Üldkohtu kolmanda koja esimees andis oma 8. novembri ja 30. novembri 2011. aasta määrustega neile loa menetlusse astumiseks.
27 Pärast kirjaliku menetluse lõppemist pakkusid hagejad 12. juulil 2012 ja 9. aprillil 2013 tõendite esitamist, millele olid lisatud dokumendid. Need tõendite pakkumised lisati toimikusse, ilma et see mõjutaks otsust nende vastuvõetavuse kohta.
28 Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Üldkohus (kolmas koda) alustada suulist menetlust.
29 Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu küsimustele kuulati ära 29. aprilli 2013. aasta kohtuistungil.
30 Hagiavalduses paluvad hagejad Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– sellest tulenevalt tuvastada, et komisjon peab määrama Repsolile määruse nr 1/2003 artikli 9 rikkumise eest trahvi või karistusmakse.
31 Vastusena Üldkohtu poolt kohtuistungil esitatud küsimusele loobusid hagejad oma nõuete sellest osast, milles paluti tuvastada, et komisjonil on kohustus määrata Repsolile trahv või karistusmakse; see loobumine kanti kohtuistungi protokolli.
32 Komisjon palub Üldkohtul:
– tunnistada hagi osaliselt vastuvõetamatuks ja jätta see osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata, või igal juhul jätta hagi tervikuna põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
33 Hispaania Kuningriik palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejatelt.
34 Repsol palub Üldkohtul:
– jätta hagi osaliselt vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osaliselt põhjendamatuse tõttu rahuldamata, või igal juhul jätta hagi täies ulatuses põhjendamatuse tõttu rahuldamata;
– mõista kohtukulud, sealhulgas tema menetlusse astumisega seotud kulud, välja hagejatelt.
Õiguslik käsitlus
35 Hagi toetuseks märgivad hagejad, et komisjon rikkus esiteks määruse nr 1/2003 artikli 9 lõiget 2 ning teiseks sama määruse artikli 23 lõike 2 punkti c ja artikli 24 lõike 1 punkti c.
36 Hagejad esitavad sisuliselt kaks väidet.
37 Esiteks väidavad hagejad, et komisjon oleks pidanud pärast seda, kui Repsol ei täitnud kohustusi käsitlevat otsust, alustama uuesti menetlust selle äriühingu suhtes ja kehtestama talle trahvi või karistusmakse. Jättes need meetmed võtmata, rikkus komisjon määruse nr 1/2003 artikli 9 lõiget 2 ning sama määruse artikli 23 lõike 2 punkti c ja artikli 24 lõike 1 punkti c.
38 Teiseks väidavad hagejad, et komisjon on rikkunud määruse nr 1/2003 artikli 9 lõiget 2, kuna ta ei alustanud uuesti menetlust Repsoli suhtes ega võtnud tagasi või tühistanud kohustusi käsitlevat otsust.
39 Kuna hagejate teatavaid märkusi võib mõista nii, et nendes peetakse silmas mitte üksnes vaidlustatud otsuse põhjenduste põhjendatust, vaid ka ELTL artikli 296 toodud põhjendamiskohustust, siis hindab Üldkohus seda aspekti pärast kahe väite hindamist.
40 Lõpuks otsustab Üldkohus 12. juulil 2012 ja 9. aprillil 2013 pakutud tõendite esitamise üle.
Väide, mis käsitleb määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 2 ning sama määruse artikli 23 lõike 2 punkti c ja artikli 24 lõike 1 punkti c rikkumist, kuna komisjon ei alustanud uuesti menetlust Repsoli suhtes ega määranud sellele äriühingule trahvi või karistusmakset
Väite vastuvõetavus
41 Komisjon märgib, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti c ning artikli 24 lõike 1 punkti c rikkumist käsitlev väide esitati üksnes hagejate teise nõude toetuseks, mille eesmärk on komisjonile ettekirjutuse tegemine; sellest nõudest on aga hagejad loobunud (vt eespool punkt 31).
42 Vastupidi komisjoni väidetele ei ilmne hagiavaldusest, et hagejad viitasid määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti c või artikli 24 lõike 1 punkti c rikkumisele üksnes selle nõude toetuseks, milles paluti tuvastada, et komisjonil on kohustus määrata Repsolile trahv või karistusmakse, mitte aga nende esimese nõude toetuseks.
43 Selles kontekstis tuleb meenutada, et kohtupraktikast ilmneb tõesti, et liidu kohtul ei ole talle ELTL artikliga 263 antud tühistamispädevuse raames volitust teha institutsioonidele ettekirjutusi ja et seega tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata nõue teha liidu institutsioonile ettekirjutus (Üldkohtu 9. septembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑74/08: Now Pharm vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑4661, punkt 19).
44 Selle kohtupraktikaga ei ole aga vastuolus, kui hagejad põhjendavad nõuet vaidlustatud otsus tühistada väitega, mis tugineb määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti c või artikli 24 lõike 1 punkti c rikkumisele. Nimelt juhul, kui komisjon rikkus neid sätteid vaidlustatud otsuses, peaksid hagejad saama taotleda Üldkohtult selle otsuse tühistamist ja seega peaks komisjon võtma vajalikud meetmed Üldkohtu otsuse täitmiseks vastavalt ELTL artiklile 266.
45 Seetõttu tuleb komisjoni esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata.
Väite põhjendatus
46 Hagejad väidavad sisuliselt, et kuna komisjon keeldus Repsoli suhtes menetlust uuesti alustamast ja määramast sellele äriühingule trahvi või karistusmakset, kui viimane ei täitnud kohustusi käsitlevat otsust, siis rikkus komisjon määruse nr 1/2003 artikli 9 lõiget 2 ning sama määruse artikli 23 lõike 2 punkti c ja artikli 24 lõike 1 punkti c.
– Komisjoni kaalutlusruum
47 Tuleb märkida, et juhul kui hagejad väidaksid, et määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 2 ning selle määruse artikli 23 lõike 2 punkti c ja artikli 24 lõike 1 punkti c sätted kohustavad komisjoni menetlust uuesti alustama ja määrama karistusmakseid ning trahve mis tahes ettevõtjale, kes ei täida kohustusi, mis on sama määruse artikli 9 lõike 1 alusel vastu võetud otsusega siduvaks muudetud, tuleks selline väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.
48 Määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 2 sõnastusest ilmneb nimelt üheselt, et kui asjaomane ettevõtja ei täida sama määruse artikli 9 lõike 1 järgset kohustusi käsitlevat otsust, ei pea komisjon selle ettevõtja vastu menetlust uuesti alustama, vaid tal on selles küsimuses kaalutlusõigus. Vastavalt sellele sättele, kui ettevõtja ei täida määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel siduvaks muudetud kohustusi, võib komisjon taotluse korral või omal algatusel selle ettevõtja suhtes uuesti menetlust alustada.
49 Komisjonil on samuti kaalutlusõigus, kohaldades määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti c ja artikli 24 lõike 1 punkti c, mille kohaselt võib ta määrata ettevõtjatele trahve või karistusmakseid, kui need ei täida selle määruse artikli 9 alusel tehtud otsusega siduvaks muudetud kohustust.
50 Hagejad täpsustasid siiski menetluse käigus, et nad ei sea kahtluse alla asjaolu, et kõnealused sätted annavad komisjonile kaalutlusõiguse.
51 Hagejad leiavad siiski, et isegi kui komisjonil põhimõtteliselt on kaalutlusruum, oleks ta juhtumi asjaolude juures pidanud Repsoli suhtes uuesti menetlust alustama ja määrama talle karistusmakse ja trahvi.
52 Sellega seoses väidavad hagejad, et käesolevas asjas ei saa kohaldada kohtupraktikat, mis käsitleb komisjoni ulatuslikku kaalutlusruumi küsimuses, kas esineb liidu huvi jätkata ELTL artikli 101 või artikli 102 rikkumist käsitleva kaebuse menetlemist; seda põhjusel, et nende kaebus käsitles kohustusi käsitleva otsuse rikkumist ja seda rikkumist tõendas CNC otsus.
53 Sellega seoses tuleb esmalt märkida, et pädevus menetlust uuesti alustada, mis on komisjonil määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 2 alusel, ning pädevus määrata trahve või karistusmakseid, mis tal on sama määruse artiklite 23 ja 24 alusel, on komisjonile antud selleks, et ta saaks täita ELTL artikliga 105 talle antud ülesannet jälgida ELTL artiklite 101 ja 102 täitmist.
54 Kui komisjon tuvastab konkurentsiprobleemid, võib ta muuta siduvaks kohustused, mille asjaomased ettevõtjad välja pakkusid ja mille ta sobivaks tunnistas, selle asemel, et formaalselt tuvastada ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumine (Euroopa Kohtu 29. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑441/07 P: komisjon vs. Alrosa, EKL 2010, lk I‑5949, punkt 35).
55 Esiteks võimaldab määruse nr 1/2003 artikliga 9 kehtestatud mehhanism asjaomasel ettevõtjal täielikult menetluses osaleda, pakkudes lahendusi, mis tunduvad talle kõige kohasemad, et lahendada komisjoni tõstatatud probleeme ja vältida seda, et komisjon tuvastaks formaalselt ELTL artiklite 101 või 102 rikkumise. Teiseks on selle artikli aluseks menetlusökonoomia, kuna komisjonil ei ole kohustust õiguslikult piisavalt tõendada, et ELTL artiklite 101 või 102 tingimused on täidetud, ja võib seega pakkuda kiirema lahenduse tema tuvastatud probleemidele (vt selle kohta eespool punktis 54 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Alrosa, punkt 35).
56 Komisjonile määruse nr 1/2003 artikli 9 lõikega 2, artikli 23 lõike 2 punktiga c ja artikli 24 lõike 1 punktiga c antud pädevuse eesmärk on tagada nende kohustuste täitmine. Kui nimelt ettevõtja ei täida kohustusi, mille ta välja pakkus ja mille komisjon muutis siduvaks, võib komisjon menetlust uuesti alustada ja määrata talle karistusmakse või trahvi, tõendades üksnes seda, et kohustusi käsitlevat otsust on rikutud, ilma et komisjon peaks eelnevalt tuvastama ELTL artikli 101 või 102 rikkumise.
57 Vastupidi hagejate väidetele ei ole nende sätete eesmärk võimaldada ettevõtja kahekordset karistamist ELTL artiklite 101 või 102 eriti raskete rikkumiste eest. Selline tõlgendus ei oleks nimelt sugugi kooskõlas määruse nr 1/2003 põhjenduse 13 viimase lausega, milles on märgitud, et kohustusi siduvaks muutvad otsused ei ole asjakohased juhul, kui komisjon kavatseb määrata trahvi.
58 Komisjonile määruse nr 1/2003 artikli 9 lõikega 2 antud kaalutlusõiguse kasutamise määravate asjaolude osas tuleb märkida, et komisjonil on vaid piiratud ressursid, mida ta peab kasutama potentsiaalselt suure hulga tegevuste suhtes, mis rikuvad konkurentsiõigust.
59 Seetõttu peab komisjon andma talle teavitatud konkurentsiprobleemidele erineva tähtsuse ja otsustama, kas mingi juhtumi uurimise jätkamine on liidu huvides (vt Üldkohtu 15. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑427/08: CEAHR vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑5865, punkt 27 ja seal viidatud kohtupraktika).
60 Selles kontekstis tuleb meelde tuletada, et ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumist käsitleva kaebuse rahuldamata jätmise otsuste puhul tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et komisjon peab arvesse võtma kõiki asjakohaseid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, eelkõige neid, mille kaebuse esitaja talle esitas. Selles kontekstis peab ta seega eeskätt võtma arvesse väidetava rikkumise tähtsust siseturu toimimisele, selle olemasolu tuvastamise tõenäosust ja vajalike uurimismeetmete ulatust, et ta saaks parimatel tingimustel täita oma ülesannet jälgida ELTL artiklite 101 ja 102 täitmist (vt 17. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑450/98 P: IECC vs. komisjon, EKL 2001, lk I‑3947, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika; Üldkohtu 18. septembri 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑24/90: Automec vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑2223, punkt 86, ja 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑60/05: Ufex jt vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3397, punkt 178). Lisaks peab komisjon saama arvesse võtta siseriiklike konkurentsiasutuste võetud meetmeid (vt Üldkohtu 3. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑458/04: Au lys de France vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika). Lõpuks on Üldkohus juba tuvastanud, et komisjonil ei ole keelatud anda kindlas asjas esmast tähtsust üheainsale kriteeriumile, et hinnata liidu huvi uurida mingit konkurentsiprobleemi (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus IECC vs. komisjon, punktid 58 ja 59).
61 Väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb samuti, et ELTL artiklite 101 või 102 rikkumist käsitleva kaebuse esitajal ei ole õigust nõuda komisjonilt lõplikku otsust väidetava rikkumise olemasolu kohta (Euroopa Kohtu 4. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑119/97 P: Ufex jt vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑1341, punkt 87; eespool punktis 60 viidatud Üldkohtu otsus Automec vs. komisjon, punkt 75, ja 13. septembri 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑119/09: Protégé International vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 32).
62 Arvestades asjaolu, et komisjoni pädevuse – muuta kohustused määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel siduvaks – eesmärk on samuti tagada ELTL artiklite 101 ja 102 järgimine, ning asjaolu, et selle määruse artikli 9 lõikes 2, artikli 24 lõike 1 punktis c ja artikli 23 lõike 2 punktis c sätestatud pädevuse eesmärk on nende kohustuste järgimise tagamine, siis leiab Üldkohus, et eespool punktides 60 ja 61 esitatud kohtupraktikas toodud põhimõtted kohalduvad ka siis, kui kohustuse võimalikust täitmata jätmisest komisjoni teavitatakse ja kui komisjon peab otsustama, kas ta alustab menetlust uuesti.
63 Kui komisjon peab hindama küsimust, kas liidul on huvi jätkata kaebuse läbivaatamist, arvestades juhtumi asjassepuutuvaid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, peab komisjon arvesse võtma asjaolu, et olukord võib olla erinev olenevalt sellest, kas kõnealune kaebus puudutab kohustusi käsitleva otsuse võimalikku täitmata jätmist või ELTL artiklite 101 või 102 võimalikku rikkumist.
64 Kuna kohustuste täitmata jätmist on üldiselt kergem tõendada kui ELTL artiklite 101 või 102 rikkumist, siis on kohustuste täitmata jätmise tõendamiseks vajalikel uurimismeetmetel üldiselt piiratum ulatus. Vastupidi hagejate väidetele ei saa aga sellest siiski järeldada, et sellises olukorras peaks komisjon süstemaatiliselt menetlust uuesti alustama ja määrama trahvi või karistusmakse. Selline lähenemine tooks kaasa selle, et komisjonile määruse nr 1/2003 artikli 9 lõikega 2, artikli 23 lõike 2 punktiga c ja artikli 24 lõike 1 punktiga c antud pädevus muutuks seotud pädevuseks, see aga ei oleks nende sätete sõnastusega kooskõlas.
65 Mis puudutab seejärel hagejate argumenti, et komisjon peab jälgima kohustusi käsitleva otsuse täitmist, siis tuleb märkida, et komisjonil ei ole kõnealuste sätete raames keelatud võtta arvesse siseriiklike konkurentsiasutuste võetud meetmeid.
66 Selles kontekstis tuleb märkida, et siseriiklike konkurentsiasutuste määruse nr 1/2003 artikli 5 järgset paralleelpädevust kohaldada ELTL artiklit 101 ja 102 ei sea kahtluse alla asjaolu, et komisjon teeb selle määruse artikli 9 alusel kohustusi käsitleva otsuse. Nimelt, nagu ilmneb määruse nr 1/2003 põhjendusest 13, ei piira selle määruse artikli 9 alusel komisjoni tehtud kohustusi käsitlevad otsused siseriiklike konkurentsiasutuste pädevust tuvastada ELTL artiklite 101 või 102 rikkumist ja teha otsust konkreetse juhtumi kohta. Lisaks ilmneb selle määruse põhjendusest 22, et komisjoni poolt vastu võetavad kohustusi käsitlevad otsused ei mõjuta siseriiklike konkurentsiasutuste volitusi ELTL artiklite 101 ja 102 kohaldamisel.
67 Lõpuks, vastupidi hagejate väidetele ei anna komisjoni otsuse vastuvõtmine määruse nr 1/2003 artikli 9 alusel talle ainupädevust. Hagejate poolt selles kontekstis viidatud sama määruse artikli 11 lõige 6 näeb tõepoolest ette, et kui komisjon algatab menetluse otsuse vastuvõtmiseks, milles tuvastatakse rikkumine ja kohustatakse see lõpetama sama määruse artikli 7 alusel, või algatab menetluse sellise otsuse vastuvõtmiseks, millega kohustused tehakse siduvaks selle määruse artikli 9 alusel, siis kaotavad liikmesriikide konkurentsiasutused oma pädevuse kohaldada ELTL artikleid 101 ja 102. Nendest sätetest ei saa siiski järeldada, et siseriiklik konkurentsiasutus ei saa enam ettevõtja suhtes otsust teha pärast seda, kui komisjon on võtnud vastu kohustusi käsitleva otsuse määruse nr 1/2003 artikli 9 tähenduses. Nimelt ilmneb kohtupraktikast, et määruse nr 1/2003 artikli 11 lõige 6 ei võta siseriiklikelt konkurentsiasutustelt pädevust jäädavalt, vaid üksnes komisjonis toimuva menetluse ajaks (vt selle kohta Euroopa Kohtu 14. veebruari 2012. aasta otsus kohtuasjas C‑17/10: Toshiba Corporation jt, punktid 68−92).
68 Seega ei ole komisjonil keelatud võtta arvesse meetmeid, mida siseriiklik konkurentsiasutus on võtnud ettevõtja suhtes, kui ta hindab, kas on liidu huvides alustada uuesti menetlust selle ettevõtja suhtes tema kohustuste täitmata jätmise tõttu, et määrata talle trahv või karistusmakse. Vastupidi, kuna komisjoni pädevus määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 2, artikli 23 lõike 2 punkti c ja artikli 24 lõike 1 punkti c alusel on talle antud seoses ülesandega jälgida ELTL artiklite 101 ja 102 täitmist, siis on selline arvessevõtmine kohustuslik.
– Kaalutlusõiguse kasutamine käesolevas asjas
69 Eelnevate kaalutluste valguses tuleb hinnata argumenti, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea oma otsuses jätta menetlus uuesti alustamata ning Repsolile karistusmakse või trahv määramata. Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuses komisjoni esitatud põhjendused ei õigusta seda otsust.
70 Sellega seoses tuleb meenutada, et liidu kohtu teostatav kontroll komisjonile kaebuste läbivaatamisel antud kaalutlusõiguse üle ei tohi tuua kaasa liidu huvi suhtes komisjoni antud hinnangu asendamist kohtu hinnanguga, vaid kontrollimise käigus tuleb välja selgitada, kas vaidlusalune otsus ei põhine sisuliselt ebatäpsetel asjaoludel ning kas otsuse tegemisel ei ole rikutud õigusnormi, tehtud ilmne hindamisviga või kuritarvitatud võimu (eespool punktis 59 viidatud kohtuotsus CEAHR vs. komisjon, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).
71 Üldkohus leiab, et käesolevas asjas ei ole tehtud ilmset hindamisviga vaidlustatud otsuse põhjendustes, mis on eespool punktides 21−24 kokku võetud.
72 Nimelt tuleb meelde tuletada, et komisjon tugines eelkõige sellele, et CNC oli vastu võtnud otsuse, milles tuvastas, et Repsol oli rikkunud ELTL artiklit 101, kehtestades kaudselt kütuse jaemüügihinnad, kehtestas talle 5 miljoni euro suuruse trahvi ning kohustas seda ettevõtjat võtma kõik vajalikud meetmed, et lõpetada hindade kehtestamine ja hoiduda sellest tulevikus. See lähenemine on kooskõlas Euroopa konkurentsivõrgustiku raames toimuva komisjoni ja siseriiklike konkurentsiasutuste tiheda koostöö eesmärgiga, mida mainitakse määruse nr 1/2003 põhjendustes 6, 8 ja 15.
73 CNC otsust arvestades võis komisjon ka ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et Repsoli suhtes ei olnud vaja võtta täiendavaid meetmeid.
74 Nimelt, mis puudutab esiteks hagejate argumenti, et komisjon oleks pidanud karistama seda, et Repsol ei täitnud kohustusi käsitlevat otsust, ja määrama talle karistusmakse määruse nr 1/2003 artikli 24 lõike 1 punkti c alusel, siis tuleb märkida, et komisjoni selle pädevuse eesmärk on sundida ettevõtjat järgima kohustust tulevikus. Sellega seoses langevad kokku eesmärgid, mida komisjon oleks saanud taotleda Repsolile karistusmakset määrates, ja need eesmärgid, mida CNC oma otsusega taotles, kuna üritati lõpetada Repsoli tegevus kütuse müügihinna kehtestamisel. Vaidlustatud otsuses tuvastas komisjon, et CNC võetud meetmed olid piisavad, et sundida Repsolit hoiduma sellest tegevusest tulevikus. Seetõttu võis ta ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et tema sekkumine ei olnud vajalik ja et seega puudus liidu huvi alustada menetlust uuesti, et karistusmakse kehtestada.
75 Mis puudutab teiseks hagejate argumenti, et komisjon oleks pidanud määrama trahvi, kuna kohustusi käsitlevat otsust ei täidetud, siis tuleb meenutada, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti c alusel määratud trahvi peamine eesmärk on karistada tegevust, mis komisjoni arvates tekitab konkurentsiprobleeme, ilma et ta peaks õiguslikult piisavalt tõendama, et ELTL artikli 101 või 102 tingimused on täidetud. CNC tuvastas oma otsuses juba, et Repsol oli kehtestanud kütuse müügihinnad, ja määras talle karistuse. Kuna kohustusi käsitlev otsus puudutas sama tegevust, siis pidi komisjon CNC otsust arvesse võtma. Kuna komisjoni poolt problemaatiliseks peetud Repsoli tegevuse karistamise eesmärk oli juba saavutatud, siis võis komisjon ilmset hindamisviga tegemata järeldada, et menetluse uuesti alustamine ja täiendava trahvi määramine ei olnud liidu huvides.
76 Ükski hagejate esitatud argumentidest ei sea seda hinnangut kahtluse alla.
77 Esiteks väidavad hagejad, et ehkki CNC oli juba Repsolile trahvi määranud kütuse müügihinna kehtestamise eest, oli komisjonil siiski kohustus määrata sellele ettevõtjale täiendav trahv vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punktile c, et mitte kahtluse alla seada selle määruse artikliga 9 kehtestatud mehhanismi olemust, ja seda õiguskindluse huvides ning selleks, et mitte jätta muljet kohustuse täitmata jätmisest kui „tasuta, tühisest või ebaolulisest” asjaolust, eelkõige seoses ettevõtjatega, kes ei olnud kohustustega nõustunud.
78 Selle argumendiga ei saa nõustuda.
79 Nimelt, isegi kahe oletuse täitmise korral, kui esiteks määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti c tuleks tõlgendada nii, et komisjon võib ettevõtjale määrata täiendava trahvi ainuüksi seetõttu, et ta ei täitnud oma kohustusi, kuigi siseriiklik konkurentsiasutus on sama tegevuse eest juba ELTL artikli 101 rikkumise tõttu karistuse määranud, ja kui teiseks selline toiming ei oleks vastuolus ne bis in idem põhimõttega, oleks komisjon siiski võinud ilmset hindamisviga tegemata siinses asjas järeldada, et menetluse uuesti alustamine Repsolile täiendava trahvi määramiseks ei olnud liidu huvides.
80 Kõigepealt tuleb märkida, et vastupidi hagejate väidetule ei saanud komisjon siinses asjas määrata Repsolile trahvi kohustusi käsitleva otsuse täitmata jätmise eest, ilma et selleks ülesandeks oleks kasutatud avalikke vahendeid. Komisjon märgib õigustatult, et ta oleks pidanud läbi viima terve rea haldustoiminguid, näiteks koostama menetluse algatamise otsuse ja vastuväiteteatise, kuulama ära huvitatud pooled ja võtma vastu trahvi määrava otsuse.
81 Järgmiseks, komisjonil oli õigus järeldada, et tema sekkumise täiendav väärtus oleks olnud piiratud, sest juba oli saavutatud määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punktis c taotletud peamine eesmärk – karistada Repsoli sellise tegevuse eest, mida komisjon oli konkurentsieeskirjade seisukohast lugenud problemaatiliseks.
82 Lõpuks tuleb hagejate viidatud eesmärgi – st määruse nr 1/2003 artiklis 9 loodud mehhanismi kasuliku mõju säilitamine – osas märkida, et see eesmärk puudutab vahetult komisjoni konkurentsipoliitika kindlaksmääramist.
83 Seetõttu, isegi kui eespool punktis 79 mainitud kaks oletust oleksid täidetud, ei oleks komisjon oma kaalutlusruumi piire ületanud, järeldades käesolevas asjas, et ei olnud põhjendatud alustada uuesti menetlust ja määrata Repsolile täiendav trahv.
84 Teiseks märgivad hagejad, et komisjon ei võtnud vaidlustatud otsuses piisavalt arvesse Repsoli rikkumise raskust ja tema tegevuse mõju turule.
85 See argument tuleb samuti tagasi lükata.
86 Eespool punktides 60 ja 62 on märgitud, et kui komisjon omistab talle teatatud konkurentsiprobleemidele erineva tähtsuse, siis ei ole komisjonil keelatud käsitleda esmasena ühte asjaomast kriteeriumi.
87 Eespool punktides 72−83 mainitud põhjustel võis komisjon õigustatult järeldada, et Repsoli kohta tehtud CNC otsust silmas pidades ei olnud tema täiendav sekkumine liidu huvides, ilma et ta peaks muid kriteeriume kaaluma või võtma põhjalikuma seisukoha juhtumi sisu, Repsoli tegevuse raskusastme, Hispaania turu struktuuri või Repsoli tegevuse mõju kohta sellel turul.
88 Kolmandaks väidavad hagejad, et arvestades kohustusi käsitleva otsuse vahetut mõju, selle otsuse siduvat laadi Repsoli suhtes, otsusega selle ettevõtja ja komisjoni vahel loodud kahepoolset ja usalduslikku suhet ning vajadust kohaldada liidu õigust ühetaoliselt ja lähtudes võrdse kohtlemise põhimõttest, oleks komisjon pidanud menetlust uuesti alustama ja määrama Repsolile trahvi ning karistusmakse.
89 See argument tuleb samuti tagasi lükata.
90 Nimelt tuleb märkida, et neile asjaoludele viidates kordavad hagejad üksnes, et Repsol nõustus alluma kohustusi käsitlevale otsusele vastavalt määruse nr 1/2003 artiklile 9 ja et ta ei täitnud seda otsust.
91 Eespool punktis 64 märgiti, et liidu seadusandja otsustas anda komisjonile ulatusliku kaalutlusruumi, kui viimane otsustab määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 alusel siduvaks muudetud kohustuse täitmata jätmise üle. Seetõttu ei piisa hagejate esitatud asjaoludest – mis kirjeldavad üksnes seda, et komisjon on silmitsi sellise juhtumiga –, et tõendada, et komisjon on ületanud nimetatud määruse artikli 9 lõikest 2 ning sama määruse artikli 23 lõike 2 punktist c ja artikli 24 lõike 1 punktist c tuleneva kaalutlusruumi piire. Seevastu tähendaks hagejate seisukoht, mille kohaselt pelgalt need asjaolud kohustavad komisjoni uuesti menetlust alustama ja trahvi või karistusmakset määrama, et nimetatud pädevus muutuks seotud pädevuseks; see on aga nimetatud sätete sõnastusega vastuolus.
92 Neljandaks tuleb tagasi lükata hagejate argument, mis tuleneb Euroopa Kohtu praktikast ja mille kohaselt nõuab ELTL artiklite 101 ja 102 täielik tõhusus seda, et iga isik võib nende eeskirjade rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist nõuda (Euroopa Kohtu 20. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C‑453/99: Courage ja Crehan, EKL 2001, lk I‑6297, punkt 26, ja 13. juuli 2006. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑295/04−C‑298/04: Manfredi jt, EKL 2006, lk I‑6619, punkt 60). Kuna selle kohtupraktika eesmärk on nende sätete rakendamine kahju saanud isiku algatusel, siis ei saa sellest tuletada, et nende sätete rakendamisel konkurentsiasutuse algatusel, kellel on vaid piiratud vahendid, tuleks karistada iga kord, kui ettevõtja ei täida määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 1 alusel siduvaks muudetud kohustusi.
93 Viiendaks, kuivõrd hagejad viitavad määruse nr 1/2003 põhjendusele 29, mille kohaselt ELTL artiklite 101 ja 102 järgimiseks ja sama määruse põhjal ettevõtjatele kehtestatud kohustuste täitmise tagamiseks peab olema võimalik määrata trahve ja karistusmakseid, siis piisab märkimisest, et see põhjendus ei sea kahtluse alla siseriiklike konkurentsiasutuste poolt ELTL artikli 101 detsentraliseeritud kohaldamise eesmärki ega ka komisjoni võimalust võtta arvesse nende asutuste võetud meetmeid, kui ta otsustab, kas esineb liidu huvi juhtumi uurimist jätkata.
94 Kuuendaks, mis puudutab komisjoni 12. aprilli 2006. aasta pressiteadet, mis käsitles tema otsust Repsoli kohustuste kohta juhtumis COMP/B‑1/38.348, ning sama päeva märgukirja, millele hagejad viitavad, siis piisab märkimisest, et komisjon piirdus seal üksnes sellega, et ta võib Repsolile trahve määrata, kui viimane kohustusi käsitlevat otsust ei täida, ilma et komisjon oleks võtnud kohustuse neid trahve automaatselt määrata.
95 Seitsmendaks, kuivõrd hagejad viitavad proportsionaalsuse põhimõttele, siis tuleb see argument põhjendamatuse tõttu tagasi lükata, ilma et oleks vaja selle vastuvõetavust hinnata. Nimelt ilmneb eelnevatest kaalutlustest, et komisjon ei teinud ilmset hindamisviga, kui ta kaalus huve vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 9 lõikele 2, artikli 23 lõike 2 punktile c ja artikli 24 lõike 1 punktile c. Seetõttu ei saanud vaidlustatud otsus hagejate huve ebaproportsionaalselt kahjustada.
96 Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb otsustada, et komisjon võis õigustatult järeldada, et puudus liidu huvi alustada Repsoli suhtes uuesti menetlust, et talle trahvi või karistusmakset määrata. Seetõttu tuleb tagasi lükata väide, mis käsitleb määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 2, artikli 23 lõike 2 punkti c ja artikli 24 lõike 1 punkti c rikkumist.
Väide, mis käsitleb määruse nr 1/2003 artikli 9 lõike 2 rikkumist, kuna komisjon ei alustanud uuesti menetlust ega võtnud tagasi või tühistanud kohustusi käsitlevat otsust
97 Hagejad väidavad samuti, et komisjon rikkus määruse nr 1/2003 artikli 9 lõiget 2, kuna ta ei alustanud uuesti menetlust Repsoli suhtes ega võtnud tagasi või tühistanud kohustusi käsitlevat otsust. Kohustusi käsitleva otsuse täitmata jätmise tagajärjel oleks komisjon pidanud selle otsuse tagasi võtma või tühistama.
98 Sellega seoses märgib komisjon õigustatult, et käesolevas asjas esines huvi jätta kohustusi käsitlev otsus jõusse. Esiteks ei puudutanud kohustusi käsitlev otsus üksnes Repsoli kohustusi seoses kütuse müügihindadega, vaid ka peamiselt pikaajalisi ainuõiguslikke tarnelepinguid. Lisaks, mis puudutab kütuse müügihindasid, siis ei olnud vastuolu selles, et komisjon oma otsuse selle kohustuse osas jõusse jättis. Nimelt, nagu eespool punktis 56 märgiti, võimaldab selline jõusse jätmine komisjonil määrata karistusmakseid ja trahve nimetatud otsuse täitmata jätmise tõttu, ilma et ta peaks eelnevalt tuvastama ELTL artiklite 101 ja 102 rikkumist.
99 Seega ei ole hagejad esitanud ühtegi asjaolu, mis suudaks tõendada, et komisjon on teinud ilmse hindamisvea. Seega tuleb käesolev väide tagasi lükata.
Vaidlustatud otsuse põhjendus
100 Kui hagejad soovivad väitega, et vaidlustatud otsus ei olnud piisavalt põhjendatud, viidata mitte üksnes otsuse põhjendatusele, vaid ka ELTL artiklist 296 tuleneva põhjendamiskohustuse rikkumisele, siis tuleb esmalt märkida, et tegu on väitega, mida tuleb omal algatusel läbi vaadata ja mida seetõttu ei saa tagasi lükata põhjusel, et see on hilinemisega esitatud.
101 Mis puudutab selle väite põhjendatust, siis tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktikast ilmneb, et akti põhjendused peavad vastama selle akti olemusele ning nendest peab selgelt ja üheselt nähtuma akti vastu võtnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab asjaomastel isikutel võetud meetme põhjuseid mõista ja pädeval kohtul kontrolli teostada (Euroopa Kohtu 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑8947, punkt 147).
102 Käesolevas asjas olid vaidlustatud otsuse põhjendused piisavad. Vaidlustatud otsuse põhjendustest ilmneb selgelt, et komisjon leidis, et pärast CNC otsuse vastuvõtmist ei olnud liidu huvides, et komisjon täiendavalt sekkuks.
103 Hagejate argumendi osas – mille kohaselt peab otsus olema seda rohkem põhjendatud, mida ulatuslikum on selle vastu võtnud organi kaalutlusõigus – tuleb meelde tuletada, et nõutud põhjenduse ulatus sõltub kohaldatavatest eeskirjadest. Nagu märgiti eespool punktides 60, 62, 86 ja 87, siis ehkki komisjon pidi arvesse võtma kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid, ei olnud tal mingit takistust tugineda käesolevas asjas oma otsuses kaalutlusele, et CNC võetud meetmed olid piisavad. Sellistel tingimustel tuleb vaidlustatud otsuse põhjendused lugeda piisavaks.
Hagejate pakutud tõendite esitamine
104 Hagejad pakkusid 12. juulil 2012 ja 9. aprillil 2013, st pärast kirjaliku menetluse lõppu, uute tõendite esitamist, mis seisnesid dokumentides, millega olid kaasas selgitused nende tähtsuse kohta käesolevas asjas.
105 Sellega seoses piisab märkimisest, et need tõendite esitamise pakkumised ei ole käesoleva vaidluse raames asjassepuutuvad, ilma et oleks vaja seisukohta võtta nende vastuvõetavuse osas, sest kõik 12. juulil 2012 ja 9. aprillil 2013 esitatud dokumendid on hilisema kuupäevaga kui vaidlustatud otsus. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et liidu õigusakti seaduslikkust hinnatakse akti vastuvõtmise ajal olemasolevate faktiliste ja õiguslike asjaolude alusel. Sellest tulenevalt on liidu õigusakti seaduslikkuse hindamisel välistatud selle õigusakti vastuvõtmise kuupäevast hiljem ilmnenud asjaolude arvesse võtmine (vt Üldkohtu 9. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑257/07: Prantsusmaa vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑5827, punkt 172 ja seal viidatud kohtupraktika).
106 Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb hagi jätta rahuldamata.
Kohtukulud
107 Üldkohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Käesolevas asjas jäetakse kohtukulud vastavalt komisjoni nõuetele hagejate kanda.
108 Kodukorra artikli 87 lõike 4 alusel kannavad menetlusse astuvad liikmesriigid ise oma kohtukulud ning Üldkohus võib otsustada, et menetlusse astuja kannab ise oma kohtukulud. Käesolevas asjas kannavad Hispaania Kuningriik ja Repsol ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kolmas koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Jätta Confederación Española de Empresarios de Estaciones de Servicio (CEEES) ja Asociación de Gestores de Estaciones de Servicio kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.
3. Jätta Hispaania Kuningriigi kohtukulud tema enda kanda.
4. Jätta Repsol Comercial de Productos Petrolíferos SA kohtukulud tema enda kanda.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 6. veebruaril 2014 Luxembourgis.
Allkirjad