Esialgne tõlge

ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

20. detsember 2023(*)

Majandus- ja rahaliit – Pangandusliit – Finantsinstitutsioonide ühtne kriisilahenduskord – Ühtne kriisilahendusfond – Ühtse Kriisilahendusnõukogu otsus 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta – Põhjendamiskohustus – Hea halduse põhimõte – Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte – Õigusvastasuse vastuväide – Kohtuotsuse tagajärgede ajaline piiramine

Kohtuasjas T‑383/21,

La Banque postale, asukoht Pariis (Prantsusmaa), esindajad: advokaadid A. Gosset-Grainville ja M. Trabucchi,

hageja,

versus

Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB), esindajad: J. Kerlin, C. De Falco ja C. Flynn, keda abistasid advokaadid H.‑G. Kamann, F. Louis, P. Gey ja V. Del Pozo Espinosa de los Monteros,

kostja,

keda toetavad

Euroopa Parlament, esindajad: J. Etienne, O. Denkov ja M. Menegatti,

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: E. d’Ursel, A. Westerhof Löfflerová ja J. Bauerschmidt,

ja

Euroopa Komisjon, esindajad: D. Triantafyllou, A. Nijenhuis ja A. Steiblytė,

menetlusse astujad,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja president A. Kornezov, kohtunikud G. De Baere, D. Petrlík (ettekandja), K. Kecsmár ja S. Kingston,

kohtusekretär: ametnik S. Jund,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 10. märtsi 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja La Banque postale palub ELTL artikli 263 alusel esitatud hagis, et teda puudutavas osas tühistataks Ühtse Kriisilahendusnõukogu (edaspidi „kriisilahendusnõukogu“) 14. aprilli 2021. aasta otsus SRB/ES/2021/22 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta (edaspidi „vaidlustatud otsus“).

I.      Vaidluse taust

2        Hageja on Prantsusmaal asutatud krediidiasutus.

3        Vaidlustatud otsusega kehtestas kriisilahendusnõukogu vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. juuli 2014. aasta määruse (EL) nr 806/2014, millega kehtestatakse ühtsed eeskirjad ja ühtne menetlus krediidiasutuste ja teatavate investeerimisühingute kriisilahenduseks ühtse kriisilahenduskorra ja ühtse kriisilahendusfondi raames ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 225, lk 1), artikli 70 lõike 2 alusel ühtsesse kriisilahendusfondi (edaspidi „kriisilahendusfond“) tehtavad ex ante osamaksed (edaspidi „ex ante osamaksed“) 2021. aastaks (edaspidi „2021. aasta osamakseperiood“) nendele finantsinstitutsioonidele, kelle suhtes kohaldatakse selle määruse artiklit 2 koostoimes artikli 67 lõikega 4 (edaspidi „finantsinstitutsioonid“) ja kelle hulka kuulub ka hageja.

4        Autorité de contrôle prudentiel et de résolution (usaldatavusnõuete järelevalve ja kriisilahenduse amet, Prantsusmaa; edaspidi „ACPR“), kes on liikmesriigi kriisilahendusasutus määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punkti 3 tähenduses, kohustas 28. aprilli 2021. aasta maksuteatega hagejat tasuma tema 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamakse, mille kriisilahendusnõukogu oli kindlaks määranud.

II.    Vaidlustatud otsus

5        Vaidlustatud otsus koosneb põhiosast ja kolmest lisast.

6        Vaidlustatud otsuse põhiosas kirjeldatakse 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksete kindlaksmääramise protsessi, mida kohaldatakse kõigi finantsinstitutsioonide suhtes.

7        Täpsemalt määras kriisilahendusnõukogu selle otsuse 5. jaos 2021. aasta osamakseperioodi jaoks kindlaks aasta sihttaseme, mida on mainitud nõukogu 19. detsembri 2014. aasta rakendusmääruse (EL) 2015/81, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 806/2014 kohaldamise ühtsed tingimused seoses ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate ex ante osamaksetega (ELT 2015, L 15, lk 1), artiklis 4 (edaspidi „aasta sihttase“).

8        Kriisilahendusnõukogu selgitas, et ta kehtestas aasta sihttasemeks ühe kaheksandiku 1,35 protsendist kõigi finantsinstitutsioonide poolt 2020. aastal kord kvartalis arvutatud tagatud hoiuste keskmisest summast (edaspidi „2020. aastal tagatud hoiuste keskmine summa“), mis määrati kindlaks hoiuste tagamise skeemide esitatud andmete alusel vastavalt komisjoni 21. oktoobri 2014. aasta delegeeritud määruse (EL) 2015/63, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/59/EL seoses kriisilahendusrahastutesse tehtavate ex-ante-osamaksetega (ELT 2015, L 11, lk 44), artiklile 16.

9        Vaidlustatud otsuse 6. jaos kirjeldas kriisilahendusnõukogu 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksete arvutamise meetodit. Selle kohta täpsustas ta nimetatud otsuse põhjenduses 59, et selleks perioodiks arvutati 13,33% ex ante osamaksetest „riiklikul tasandil“, see tähendab asjaomase osaleva liikmesriigi territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide esitatud andmete alusel (edaspidi „riiklik tasand“) vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiivi 2014/59/EL, millega luuakse krediidiasutuste ja investeerimisühingute finantsseisundi taastamise ja kriisilahenduse õigusraamistik ning muudetakse nõukogu direktiivi 82/891/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2001/24/EÜ, 2002/47/EÜ, 2004/25/EÜ, 2005/56/EÜ, 2007/36/EÜ, 2011/35/EL, 2012/30/EL ja 2013/36/EL ning määruseid (EL) nr 1093/2010 ja (EL) nr 648/2012 (ELT 2014, L 173, lk 190), artiklile 103 ja vastavalt delegeeritud määruse 2015/63 artiklile 4. Ülejäänud ex ante osamaksed (86,67%) arvutati „pangandusliidu tasemel“, st andmete alusel, mille olid esitanud kõik ühtses kriisilahendusmehhanismis (edaspidi „kriisilahendusmehhanism“) osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonid (edaspidi „liidu tasand“ ja „osalevad liikmesriigid“) vastavalt määruse nr 806/2014 artiklitele 69 ja 70 ning rakendusmääruse 2015/81 artiklile 4.

10      Seejärel arvutas kriisilahendusnõukogu selliste finantsinstitutsioonide nagu hageja ex ante osamaksed järgmisi põhietappe järgides.

11      Esimeses etapis arvutas kriisilahendusnõukogu vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktile a välja iga finantsinstitutsiooni aasta baasosamakse proportsionaalselt sellega, kui suure osa moodustab finantsinstitutsiooni kohustuste summa (välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused) osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide kohustuste (välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused) summast kokku. Vastavalt delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõikele 1 arvas kriisilahendusnõukogu finantsinstitutsiooni kõigist kohustustest, mille alusel osamakse kindlaks määratakse, maha teatavat liiki kohustused.

12      Ex ante osamakse arvutamise teises etapis korrigeeris kriisilahendusnõukogu aasta baasosamakset vastavalt finantsinstitutsiooni riskiprofiilile määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punkti b kohaselt. Ta hindas seda riskiprofiili delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 6 osutatud nelja riskisamba alusel, mis koosnevad riskinäitajatest. Selleks et liigitada finantsinstitutsioonid vastavalt nende riskitasemele, määras kriisilahendusnõukogu iga 2021. osamakseperioodi suhtes kohaldatava riskinäitaja suhtes kindlaks rühmad („bins“), kuhu finantsinstitutsioonid delegeeritud määruse I lisa „2. samm“ punkti 3 alusel liigitati. Samasse rühma kuuluvatele finantsinstitutsioonidele anti konkreetse riskinäitaja suhtes ühine väärtus ehk „diskretiseeritud väärtus“. Kombineerides iga riskinäitaja puhul diskretiseeritud väärtusi, arvutas kriisilahendusnõukogu asjaomase finantsinstitutsiooni „riskiga korrigeerimise kordaja“ (edaspidi „korrigeerimise kordaja“). Korrutades selle krediidiasutuse aasta baasosamakse tema korrigeerimise kordajaga, sai kriisilahendusnõukogu finantsinstitutsiooni „riskiga korrigeeritud aasta baasosamakse“.

13      Seejärel liitis kriisilahendusnõukogu kõik riskiga korrigeeritud aasta baasosamaksed, saades „ühise nimetaja“, mida kasutatakse iga finantsinstitutsiooni poolt tasumisele kuuluva aasta sihttaseme osa arvutamiseks.

14      Lõpuks arvutas kriisilahendusnõukogu iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse, jagades aasta sihttaseme kõigi finantsinstitutsioonide vahel ühelt poolt riskiga korrigeeritud aasta baasosamakse ja teiselt poolt ühise nimetaja vahelise suhte alusel.

15      Vaidlustatud otsuse I lisa sisaldab nende finantsinstitutsioonide, kes on kohustatud tasuma ex ante osamakseid, sealhulgas hageja, individuaalseid lehti, kus on esitatud iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse arvutamise tulemus (edaspidi „individuaalne leht“). Kõigis lehtedes on välja toodud asjaomase finantsinstitutsiooni aasta baasosamakse summa ja tema korrigeerimise kordaja väärtus nii liidu kui ka riiklikul tasandil ning märgitud ära iga riskinäitaja kaupa selle rühma number, kuhu finantsinstitutsioon liigitati. Lisaks esitatakse individuaalsetes teabelehtedes andmed, mida kasutatakse kõigi asjaomaste finantsinstitutsioonide ex ante osamaksete arvutamiseks ja mille kriisilahendusnõukogu on kindlaks määranud kõigi nende finantsinstitutsioonide individuaalseid andmeid kokku liites või kombineerides. Lõpuks sisaldab see leht andmeid, mille asjaomane finantsinstitutsioon on deklareerinud ja mida on kasutatud tema ex ante osamakse arvutamisel.

16      Vaidlustatud otsuse II lisas on esitatud kokkuvõtlikult ja ühte koondatult statistilised andmed iga osaleva liikmesriigi ex ante osamaksete arvutamise kohta. Selles lisas on muu hulgas täpsustatud asjaomaste finantsinstitutsioonide poolt iga liikmesriigi eest tehtavate ex ante osamaksete kogusumma. Samuti on selles lisas iga riskinäitaja kohta välja toodud rühmade arv, igasse rühma kuuluvate ettevõtjate arv ning nende rühmade miinimum- ja maksimumväärtused. Riikliku tasandiga seotud rühmade puhul on neid väärtusi konfidentsiaalsuse tõttu vähendatud või suurendatud juhusliku summa võrra, säilitades finantsinstitutsioonide esialgse jaotuse.

17      Vaidlustatud otsuse III lisas „Ühtsesse kriisilahendusfondi 2021. aasta ex ante osamakseid käsitleva konsultatsiooni käigus esitatud kommentaaride hindamine“ on analüüsitud märkusi, mille finantsinstitutsioonid esitasid vaidlustatud otsuse vastuvõtmise konsulteerimismenetluses, mille kriisilahendusnõukogu viis läbi 5.–19. märtsil 2021.

III. Poolte nõuded

18      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus teda puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja kriisilahendusnõukogult.

19      Kriisilahendusnõukogu palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt;

–        teise võimalusena ja juhul, kui Üldkohus nõustub hagi kuuenda, seitsmenda või kaheksanda väitega, tühistada üksnes vaidlustatud otsuse 11. jagu, mis käsitleb tagasivõtmatuid maksekohustusi;

–        kolmanda võimalusena jätta vaidlustatud otsuse tühistamise korral selle otsuse tagajärjed kehtima kuni selle asendamiseni või vähemalt kuueks kuuks alates kohtuotsuse jõustumise kuupäevast.

20      Euroopa Parlament palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata, kuivõrd see põhineb määruse nr 806/2014 õigusvastasuse vastuväidetel;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

21      Euroopa Liidu Nõukogu palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

22      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

IV.    Õiguslik käsitlus

23      Hageja esitab oma hagi põhjendamiseks kaheksa väidet, millest esimene käsitleb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, teine proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist, kolmas õiguskindluse põhimõtte rikkumist, neljas hea halduse põhimõtte rikkumist, viies tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumist, kuues vaidlustatud otsuse põhjendamise kohustuse rikkumist seoses tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamisega, seitsmes kriisilahendusnõukogu tehtud ilmseid hindamisvigu, mis puudutavad tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise piiramist 15 protsendiga ex ante osamaksete summast ja tagatiste lubamist ainult rahas, ning kaheksas õigusnormi rikkumist seoses tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise piiramisega.

24      Kohtuistungil märkis hageja, et ta loobub kuuendast väitest.

A.      Asja läbivaatamist takistavad asjaolud

25      Viis esimest väidet sisaldavad määruse nr 806/2014, delegeeritud määruse 2015/63 ja rakendusmääruse 2015/81 mitme sätte õigusvastasuse vastuväiteid.

26      Komisjon leiab, et õigusvastasuse vastuväited, mis toetavad kolme esimest väidet, tuleb vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

27      Kriisilahendusnõukogu ei esitanud käesolevas asjas ühtegi asja läbivaatamist takistavat asjaolu.

28      Kuna aga komisjonil on menetlusse astujana õigus esitada asja läbivaatamist takistavaid asjaolusid üksnes osas, milles selliseid asjaolusid on esitanud pool, kelle toetuseks ta on menetlusse astunud (vt selle kohta analoogia alusel 24. märtsi 1993. aasta kohtuotsus CIRFS jt vs. komisjon, C‑313/90, EU:C:1993:111, punktid 20–22; 17. juuni 1998. aasta kohtuotsus Svenska Journalistförbundet vs. nõukogu, T‑174/95, EU:T:1998:127, punktid 77 ja 78, ning 7. märtsi 2013. aasta kohtuotsus Cindu Chemicals jt vs. kemikaaliamet, T‑95/10, EU:T:2013:108, punkt 32), kuid mis käesoleval juhul nii ei ole, on tema esitatud asja läbivaatamist takistavad asjaolud vastuvõetamatud.

29      Siiski tuleb omal algatusel kontrollida hageja esitatud õigusvastasuse vastuväidete vastuvõetavust, kuna eespool viidatud asja läbivaatamist takistavad asjaolud põhinevad avalikul huvil.

30      Niisugustele asjaoludele tuginedes leiab komisjon, et hageja ei ole tõendanud vaidlustatud otsuse ja vaidlustatud sätete vahelise seose olemasolu ning et tal puudub huvi vaidlustatud sätete õigusvastaseks tunnistamise vastu.

31      Sellega seoses nähtub esiteks kohtupraktikast, et ELTL artikli 277 alusel kaasneva nõudena esitatud õigusvastasuse vastuväide, kui põhinõudena vaidlustatakse mingi muu akti õiguspärasus, on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastuvõetav üksnes siis, kui see muu akt ja akt, mille väidetavale õigusvastasusele viidatakse, on omavahel seotud (30. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Wattiau vs. parlament, T‑737/17, EU:T:2019:273, punkt 56, ja 16. juuni 2021. aasta kohtuotsus Krajowa Izba Gospodarcza Chłodnictwa i Klimatyzacji vs. komisjon, T‑126/19, EU:T:2021:360, punkt 33).

32      Käesolevas asjas tuleneb vaidlustatud otsusest, et kõiki sätteid, mille õigusvastasusele hageja tugineb, on selles otsuses kohaldatud kas seetõttu, et need on aluseks hagejalt nõutud ex ante osamaksete tasumisele, nagu määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiked 1 ja 2, või määravad need kindlaks nimetatud osamaksete arvutamise parameetrid, nagu delegeeritud määruse 2015/63 artiklid 6 ja 7 ning I lisa. Järelikult, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, esineb vaidlustatud otsuse ja vaidlustatud sätete vahel otsene õiguslik seos.

33      Teiseks on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui tal on huvi vaidlustatud otsuse tühistamise vastu. See huvi eeldab, et akti tühistamine ise võib tekitada õiguslikke tagajärgi ja et hagi tulemusest võib hagi esitanud isik saada mingit kasu. Hageja põhjendatud huvi peab olema tekkinud ja olemasolev. See ei saa puudutada tulevikus võib-olla tekkivat olukorda (vt 5. mai 2021. aasta kohtuotsus Pharmaceutical Works Polpharma vs. EMA, T‑611/18, EU:T:2021:241, punktid 139 ja 141 ning seal viidatud kohtupraktika).

34      Samas on käesolevas asjas kõik sätted, millele õigusvastasuse vastuväited on suunatud, kas aluseks hagejalt 2021. aasta eest nõutud ex ante osamaksete tegemisele või määravad kindlaks nende osamaksete arvutamise kriteeriumid, mistõttu on hagejal tekkinud ja olemasolev huvi nende õigusvastasuse tuvastamise vastu. Nimelt juhul, kui hageja vastuväitega nõustutakse, puudub nendel maksetel õiguslik alus. Järelikult, vastupidi sellele, mida väidab komisjon, on hagejal huvi selle vastu, et tuvastataks nende sätete õigusvastasus.

35      Järelikult tuleb komisjoni esitatud asja läbivaatamist takistavad asjaolud tagasi lükata.

B.      Määruse nr 806/2014, delegeeritud määruse 2015/63 ja rakendusmääruse 2015/81 õigusvastasuse vastuväited

1.      Esimene väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet

36      Esimeses väites leiab hageja, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 1 ja lõike 2 teise lõigu punktid a ja b ning delegeeritud määruse 2015/63 artiklid 6 ja 7 ning I lisa rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet. Selle väite põhjendamiseks esitatud argumendid jagunevad nelja ossa, millest esimese kohaselt ei võetud arvesse pangandusliitu kuuluvate eri finantsinstitutsioonide olukorra erinevusi, teise kohaselt on tagatud hoiuste väljajätmine aasta baasosamakse arvutamise alusest põhjendamatu, kolmanda kohaselt on põhjendamatu kõlblike kohustuste maha arvamata jätmine ja neljanda kohaselt ei ole sobivad aasta baasosamakse riskiga korrigeerimise kriteeriumid.

37      Kõigepealt tuleb täpsustada, et ühtegi neist argumentatsiooni osadest ei saa mõista nii, et hageja väidab tegelikult, et eespool punktis 36 esitatud põhjustel on eespool viidatud sätetes tehtud hindamisviga. Kohtuistungil kinnitas nimelt hageja Üldkohtu küsimusele vastates, et kogu esimeses väites tugineb ta üksnes võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, mitte hindamisveale.

38      Mis puudutab seejuures võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, siis tuleb märkida, et see põhimõte kui liidu õiguse üldpõhimõte nõuab, et võrreldavaid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühte moodi, välja arvatud juhul, kui selline kohtlemine on objektiivselt põhjendatud (3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Fussl Modestraße Mayr, C‑555/19, EU:C:2021:89, punkt 95).

39      Kuna hageja tugineb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, peab ta täpselt määratlema võrreldavad olukorrad, mille suhtes ta leiab, et neid on koheldud erinevalt, või erinevad olukorrad, mille suhtes ta leiab, et neid on koheldud ühte moodi (12. aprilli 2013. aasta kohtuotsus Du Pont de Nemours (France) jt vs. komisjon, T‑31/07, ei avaldata, EU:T:2013:167, punkt 311).

40      Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hinnatakse seda, kas eri olukorrad on võrreldavad, kõiki neid iseloomustavaid asjaolusid arvesse võttes. Eeskätt tuleb need asjaolud kindlaks teha ja neile tuleb anda hinnang vaidlusalust vahetegemist ette nägeva õigusakti eset ja eesmärki arvestades. Lisaks tuleb arvesse võtta selle valdkonna põhimõtteid ja eesmärke, kuhu see akt kuulub (vt 3. veebruari 2021. aasta kohtuotsus Fussl Modestraße Mayr, C‑555/19, EU:C:2021:89, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika).

41      Mis puudutab määruse nr 806/2014 ja delegeeritud määruse 2015/63 eset ja eesmärki, siis tuleb meenutada, et nagu direktiiv 2014/59 kuuluvad ka need õigusaktid ühtse kriisilahenduskorra valdkonda, mille loomise eesmärk on vastavalt määruse nr 806/2014 põhjendusele 12 tagada maksejõuetute pankade probleemiga tegelemisel neutraalne lähenemisviis, suurendada osalevate liikmesriikide pankade stabiilsust ja vältida kriisi levikut mitteosalevatesse liikmesriikidesse, et hõlbustada kogu siseturu toimimist.

42      Ühtse kriisilahenduskorra tegevuse rahastamise tagamiseks kehtestati direktiiviga 2014/59, määrusega nr 806/2014 ja delegeeritud määrusega 2015/63 ex ante osamaksed, mille eripäraks – nagu nähtub selle direktiivi põhjendustest 105–107 ja selle määruse põhjendusest 41 – on kindlustusloogikast lähtudes tagada, et finantssektor annaks kriisilahenduskorrale oma ülesannete täitmiseks piisavalt rahalisi vahendeid ja julgustada finantsinstitutsioone käituma vähem riskantsel viisil (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113).

43      Neid kaalutlusi arvestades tuleb kontrollida nende sätete õiguspärasust, mille õigusvastasusele hageja tugineb.

44      Nende sätete hulgas on kõigepealt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 1 ja lõike 2 teise lõigu punktid a ja b, milles on ette nähtud, et aasta sihttase tuleb kindlaks määrata nii, et see jaguneb osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide vahel.

45      Samuti vaidleb hageja vastu delegeeritud määruse 2015/63 artiklite 6 ja 7 õiguspärasusele, milles täpsustatakse ex ante osamaksete riskiprofiiliga korrigeerimise kriteeriume, mis on ette nähtud direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 7. Täpsemalt on selle delegeeritud määruse artiklis 6 loetletud riskisambad ja -näitajad, mida kriisilahendusnõukogu peab finantsinstitutsioonide riskiprofiili hindamisel arvesse võtma, samas kui delegeeritud määruse artiklis 7 on täpsustatud iga riskisamba ja -näitaja suhteline kaal, mida kriisilahendusnõukogu kohaldab iga finantsinstitutsiooni riskiprofiili hindamisel.

46      Lõpuks väidab hageja, et õigusvastane on ka delegeeritud määruse 2015/63 I lisa, milles on üksikasjalikult kirjeldatud selle arvutusmeetodi eri sammud, mida kriisilahendusnõukogu kasutab ex ante osamaksete summa kindlaksmääramiseks, ja milles on sätestatud matemaatilised valemid, mida kriisilahendusnõukogu peab kohaldama.

a)      Esimene ja teine väiteosa, mille kohaselt ei ole arvesse võetud pangandusliitu kuuluvate eri finantsinstitutsioonide olukorra erinevusi ning mille kohaselt on tagatud hoiuste väljajätmine aasta baasosamakse arvutamise alusest põhjendamatu

47      Esimese väite esimene osa koosneb kahest etteheitest, millest esimese kohaselt ei võetud arvesse osalevate liikmesriikide pangandussektorite olukorra erinevusi ja teise kohaselt esineb ebajärjekindlusi seoses ühtse järelevalvemehhanismi raames kasutatavate hindamiskriteeriumide arvesse võtmata jätmisega.

48      Esimese väite teises osas leiab hageja sisuliselt, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punkt a rikub võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna selles on ette nähtud, et tagatud hoiused jäetakse välja kohustuste hulgast, mida aasta baasosamakse arvutamisel arvesse võetakse.

49      Kriisilahendusnõukogu, parlament, nõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

1)      Esimese väiteosa esimene etteheide, et arvesse ei võetud osalevate liikmesriikide pangandussektorite olukorra erinevusi, ja teine väiteosa, et tagatud hoiuste väljajätmine aasta baasosamakse arvutamise alusest on põhjendamatu

50      Esimesena väidab hageja esimese väiteosa esimeses etteheites, et ex ante osamaksete jaotamine pangandusliitu kuuluvate eri krediidiasutuste vahel, milleks kohaldatakse määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikeid 1 ja 2 ning delegeeritud määruse 2015/63 artikleid 6 ja 7 ning I lisa, toimub kriteeriumide alusel, mille raames rakendatav arvutusmeetod ei võta arvesse osalevate liikmesriikide pangandussektorite olukorra erinevusi. Eelkõige ei võeta nendes sätetes arvesse Prantsusmaal asuvate finantsinstitutsioonide (edaspidi „Prantsuse finantsinstitutsioonid“), nagu hageja eripärasid ja ainulaadset profiili. Seega, olenemata sellest, et need finantsinstitutsioonid on teistes osalevates liikmesriikides asuvate finantsinstitutsioonidega võrreldes erinevas olukorras (edaspidi „teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonid“), koheldakse neid nimetatud osamaksete arvutamisel sama moodi.

51      Sellega seoses väidab hageja, et Prantsuse finantsinstitutsioonid erinevad teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonidest selle poolest, et kuigi nende kohustuste kogusumma on üldiselt suur, on nende tagatud hoiuste summa suhteliselt väike.

52      Hageja tugineb oma sellisele eripärale väites, et tema suhtes on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. See rikkumine tuleneb asjaolust, et tema tagatud hoiuste väike summa ei võimalda tal vähendada oma aasta baasosamakset ja seega suurendab „kunstlikult“ selle osamakse osakaalu tema ex ante osamakse kogusumma arvutamisel.

53      Hageja argumenti tuleb seega mõista nii, et ta väidab sisuliselt, et ta on halvemas olukorras võrreldes finantsinstitutsioonidega, kellel on suuremahulised tagatud hoiused ja kes asuvad eelkõige teistes liikmesriikides, kuna nad saavad suuremal määral vähendada oma kohustusi, mille alusel ex ante osamakse arvutatakse, mistõttu tuleb hagejat tegelikult kohelda erinevalt võrreldes nende teiste krediidiasutustega.

54      See argument kattub esimese väite teises osas esitatud argumentidega, mille kohaselt on tagatud hoiuste väljajätmine aasta baasosamakse arvutamise alusest põhjendamatu. Järelikult tuleb neid argumente analüüsida koos.

55      Sellega seoses tuleb kõigepealt tõdeda, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktis a ette nähtud tagatud hoiuste väljaarvamine aasta baasosamakse arvutamise alusest on olenemata nende tagatud hoiuste suurusest sama moodi kohaldatav kõigile selle määruse kohaldamisalasse jäävatele finantsinstitutsioonidele, nii Prantsuse finantsinstitutsioonidele, nende seas hagejale, kui ka teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonidele.

56      Mis puudutab seejärel küsimust, kas Prantsuse finantsinstitutsioonid, sealhulgas hageja, on selle erandi kohaldamiseks teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonidega võrreldavas olukorras, siis tuleb meenutada, et direktiivi 2014/59 ja määruse nr 806/2014 eesmärk on kindlustusloogikast lähtudes tagada, et finantssektor annab ühtsesse kriisilahendusfondi piisavalt rahalisi vahendeid, et viimane saaks täita oma ülesandeid, nagu on märgitud eespool punktis 42. Ex ante osamaksete tegemise kohustuse täitmisele vastutasuks saavad kõik finantsinstitutsioonid nendest osamaksetest kasu seeläbi, et ühtne kriisilahendusfond tagab finantssüsteemi stabiilsuse. See kasu on olemas, sõltumata finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste suurusest ja sellest, mil määral nad võivad selle summa oma aasta baasosamakse arvutamise alusest välja jätta.

57      Neil asjaoludel ei too ainuüksi see, et finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summad on erinevad, kaasa nende olukordade erinevust, arvestades direktiivi 2014/59 ja määruse nr 806/2014 eset ja eesmärki.

58      Lõpuks tuleneb see, et nende kriteeriumide kohaldamine viib hageja jaoks erinevate ex ante osamaksete summadeni võrreldes teiste finantsinstitutsioonidega, pelgalt asjaolust, et tagatud hoiuste summad on erinevad.

59      Ent isegi kui eeldada, et Prantsuse finantsinstitutsioonidel, sealhulgas hagejal, on vähem tagatud hoiuseid kui teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonidel, ei piisa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tuvastamiseks ainult sellest asjaolust.

60      Selles osas tuleneb kohtupraktikast, et liidu seadusandja poolt konkreetses tegevusvaldkonnas õigusnormide vastuvõtmisel võivad olla teatud ettevõtjatele nende individuaalse olukorra või nende suhtes muidu kohaldatavate riigisiseste õigusnormide seisukohast erinevad tagajärjed; sellist tagajärge ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtte riiveks, kui need õigusnormid põhinevad objektiivsetel kriteeriumidel ja on kooskõlas nende õigusnormidega seatud eesmärkidega (vt selle kohta analoogia alusel 19. septembri 2013. aasta kohtuotsus Panellinios Syndesmos Viomichanion Metapoiisis Kapnou, C‑373/11, EU:C:2013:567, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika).

61      Käesolevas asjas tuleb esiteks tõdeda, et tagatud hoiuste väljajätmine aasta baasosamakse arvutamise alusest põhineb objektiivsetel kriteeriumidel. Sellega seoses tuleneb määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punktist 11, milles on viidatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta (ELT 2014, L 173, lk 149) artikli 2 lõike 1 punktile 5, et mõiste „tagatud hoiused“ määruse nr 806/2014 tähenduses vastab seoses sellega, et need hoiused jäetakse aasta baasosa arvutamise alusest välja, mõistele „tagatud hoiused“ hoiuste tagamise skeemi raames. Viimati nimetatud mõiste on aga määratletud direktiivi 2014/49 artikli 2 punktides 3 ja 4 ning artiklis 6 ette nähtud objektiivsete kriteeriumide alusel.

62      Teiseks tuleb märkida, et see väljajätmine põhineb kriteeriumidel, mis on kohandatud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktiga a taotletavatele eesmärkidele. Nimelt, nagu kriisilahendusnõukogu selgitas, on selle väljajätmise eesmärk eelkõige vältida nende hoiuste topelt arvesse võtmist. Sellega seoses tuleb märkida, et finantsinstitutsioonid on nende hoiuste tõttu kohustatud tegema osamakseid hoiuste tagamise skeemidesse, millesse nad kuuluvad, vastavalt direktiivile 2014/49. Kui aga, nagu väidab hageja, tagatud hoiuseid ei arvataks ex ante osamaksete arvutamise alusest välja, oleksid finantsinstitutsioonid nende samade tagatud hoiuste tõttu kohustatud tasuma ex ante osamakseid paralleelselt osamaksetega, mis võimaldavad hoiuste tagamise skeemide rahastamist.

63      Neil asjaoludel võib liidu seadusandja poolt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktis a tehtud valikut jätta tagatud hoiused välja finantsinstitutsioonide baasosamaksete arvutamisel arvesse võetavate kohustuste kogusummast käsitada nii, et see põhineb objektiivsetel kriteeriumidel, mis on selle sättega taotletavate eesmärkidega kooskõlas.

64      Järelikult tuleb hageja esimese väite esimese osa esimese etteheite põhjendamiseks esitatud esimene argument ja selle väite teine osa tagasi lükata.

65      Teisena väidab hageja, et eespool punktis 50 viidatud sätetes ette nähtud arvutusmeetodi kasutamine toob kaasa selle, et Prantsuse finantsinstitutsioonide ex ante osamaksed on märkimisväärselt suuremad kui teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonide omad ja need on alates 2016. aastast oluliselt suurenenud.

66      Sellega seoses ei vaidle hageja kõigepealt vastu sellele, et ex ante osamaksete arvutamise kriteeriumid on sama moodi kohaldatavad nii Prantsuse finantsinstitutsioonidele, sealhulgas hagejale, kui ka teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonidele.

67      Seejärel ei selgita hageja, kuidas mõjutab eespool punktis 65 viidatud asjaolu selle küsimuse analüüsi, kas ta on teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonidega võrreldes erinevas olukorras.

68      Lõpuks ja igal juhul on Prantsuse finantsinstitutsioonide ex ante osamaksete suurus seletatav mitme teguriga, mida hageja ei ole vaidlustanud.

69      Esiteks täpsustas kriisilahendusnõukogu, ilma et talle oleks vastu vaieldud, et Prantsuse finantsinstitutsioonide osa kogukohustustest on üldjuhul suurem kui teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonidel ja et need kohustused vastavad rohkem kui kolmandikule nendest kogukohustustest perioodil, mille alusel ex ante osamaksed arvutatakse.

70      See asjaolu mõjutab oluliselt asjaomaste finantsinstitutsioonide aasta baasosamaksete summat ja sellest tulenevalt nende ex ante osamaksete suurust. Nimelt on direktiivi 2014/59 artikli 103 lõike 2 ja määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 1 kohaselt iga finantsinstitutsiooni aasta baasosamakse proportsionaalne sellega, kui suure osa moodustab finantsinstitutsiooni kohustuste summa (välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused) osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide kohustuste (välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused) summast kokku. Nende sätete kohaldamine viib seega selleni, et Prantsuse finantsinstitutsioonide aasta osamaksed on sageli suuremad kui teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonide omad.

71      Hageja ei ole aga vaidlustanud seda, et direktiivi 2014/59 artikli 103 lõige 2 ja määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 1, mille kohaselt otsustas liidu seadusandja võtta ex ante osamaksete arvutamisel aluseks finantsinstitutsioonide kohustuste summa, on õiguspärased.

72      Teiseks ei vaielnud hageja vastu ka kriisilahendusnõukogu väitele, et Prantsuse finantsinstitutsioonide bilansimaht ja nende kohustused olid aastatel 2016–2021 suurenenud, mis tõi kaasa nende finantsinstitutsioonide aasta baasosamakse ja seega hageja poolt tasumisele kuuluvate ex ante osamaksete suurenemise.

73      Kolmandaks selgitas kriisilahendusnõukogu, ilma et talle oleks vastu vaieldud, et Prantsuse finantsinstitutsioonide ex ante osamaksete suurenemist kiirendas nende osamaksete arvutamisel kasutatav nn kohandamise (phasing-in) mehhanism, mis on ette nähtud rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõikes 1 (edaspidi „kohandamismehhanism“). Selle mehhanismi kohaselt – mida kohaldatakse seejuures kõigi asjaomaste finantsinstitutsioonide suhtes – arvutatakse üha suurem osa finantsinstitutsioonide ex ante osamaksetest pigem liidu kui riikliku tasandi alusel ja see esimene osa moodustas 2021. osamakseperioodi ex ante osamaksete arvutamisel 86,67%.

74      Sellega seoses täpsustas kriisilahendusnõukogu, et selline asjaolu tähendas, et Prantsuse finantsinstitutsioonide riskiprofiili mõõdeti üha enam teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonide riskiprofiili alusel. Seega, võttes arvesse Prantsuse finantsinstitutsioonide kogukohustuste osa võrreldes teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonide kogukohustustega, nagu on märgitud eespool punktis 69, selgitab kohandamismehhanism – nende samade kriisilahendusnõukogu täpsustuste kohaselt, mida ei ole vaidlustatud –, miks Prantsuse finantsinstitutsioonide, sealhulgas hageja ex ante osamaksete summa suurenes aastatel 2016–2021 rohkem kui teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonide oma.

75      Järelikult on selliste Prantsuse finantsinstitutsioonide nagu hageja ex ante osamakse suurenemine seletatav rea objektiivsete teguritega, sealhulgas nende kohustuste üha suurema summaga, mitte nende väidetava ebavõrdse kohtlemisega.

76      Neil asjaoludel ei ole hageja tõendanud, et eespool punktis 50 nimetatud sätted rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet.

77      Kolmandana ei saa olla edukas ka hageja argument, mille kohaselt viib kohandamismehhanism sisuliselt selleni, et ei võeta arvesse iga pangandussektori eripärasid ja tekitatakse moonutusi pangandussektorite vahel Prantsuse sektori kahjuks.

78      Selle argumendiga soovitakse nimelt kahtluse alla seada kohandusmehhanism ise, ilma et hageja väidaks, et õigusvastane on selle mehhanismi kehtestanud säte, see tähendab rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõige 1.

79      Igal juhul puudutab see säte kõiki finantsinstitutsioone, sealhulgas hagejat. Järelikult kohaldatakse kohandamismehhanismi ühte moodi nii Prantsuse finantsinstitutsioonidele, sealhulgas hagejale, kui ka teistes liikmesriikides asuvatele finantsinstitutsioonidele. Lisaks, kui hageja kriitikat mõista nii, et tema hinnangul ei ole kohandamismehhanismi rakendamisel Prantsuse finantsinstitutsioonid teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonidega võrreldavas olukorras, siis tuleb märkida, et hageja ei ole Üldkohtule esitanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis tõendaks, et esimesena nimetatud finantsinstitutsioonid on selle mehhanismi seisukohast tegelikult teisena nimetatud finantsinstitutsioonidega võrreldes erinevas olukorras.

80      Neljandana väidab hageja, et lisaks asjaolule, et ta ei kujuta endast sama riski kui teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonid, on ka vähetõenäoline, et ta saaks kriisilahendusfondist kasu, arvestades omavahendite ja kõlblike kohustuste miinimumnõuet (edaspidi „MREL“), mida tal tuleb täita, ning märkimisväärses ulatuses kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi vajalikku rakendamist enne mis tahes kriisilahendusfondipoolset sekkumist.

81      Kõigepealt tuleb meenutada, et vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 3 lõike 1 punktile 40 on omavahendid vahendid, mille on andnud finantsinstitutsioonile tema aktsionärid või muud investorid, samuti finantsinstitutsiooni kasum, mida ei ole jaotatud.

82      Edasi on määruse nr 806/2014 artikli 3 punkti 49 kohaselt „kõlblikud kohustused“ kohustused ja kapitaliinstrumendid, mis ei ole teatavate tasemete omavahendite instrumendid ning mis ei ole kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendusalast välja jäetud.

83      Lisaks on määruse nr 806/2014 artikli 12 lõike 16 esimese lõigu punktides a–f sätestatud, et kõlblik kohustus, mis on välja antud MRELi järgimiseks sama artikli lõike 1 tähenduses, peab olema instrument, mis on välja antud, ja selle eest peab olema täielikult tasutud; seda kohustust ei tohi olla võetud finantsinstitutsiooni enda ees ja finantsinstitutsioon ei tohi olla ise seda taganud; finantsinstitutsioon ei tohi olla instrumendi ostmist otseselt ega kaudselt rahastanud; kohustuse tähtajani peab olema jäänud vähemalt üks aasta; kohustus ei tohi tuleneda tuletisinstrumendist ega hoiusest, mis on riigi maksejõuetusmenetluses nõuete hierarhias eelistatud.

84      Lõpuks tuleb meenutada, et nagu nähtub määruse nr 806/2014 põhjendusest 73 ja artiklist 27, piirab kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahend kohustusi mittetäitva ettevõtja kriisilahenduskulusid maksumaksjate jaoks, tagades, et maksejõuetu ettevõtja aktsionärid ja võlausaldajad katavad asjakohase kahjumi ja kannavad asjakohase osa ettevõtja maksejõuetusest tulenevatest kuludest. Samuti nähtub määruse nr 806/2014 põhjendusest 83, et kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi tõhususe tagamiseks on selle määruse artiklis 12 ette nähtud, et finantsinstitutsioonidel peab olema piisavalt omavahendeid ja kõlblikke kohustusi kahjumi katmiseks ja maksejõuetute finantsinstitutsioonide rekapitaliseerimiseks.

85      Samas ei vaidle hageja vastu sellele, et määrus nr 806/2014 ja delegeeritud määrus 2015/63 kohtlevad teda MRELi valdkonna nõuete arvessevõtmise ning kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamise osas sama moodi kui teisi asjasse puutuvaid finantsinstitutsioone.

86      Kui neil asjaoludel tuleb hageja argumente mõista nii, et ta väidab tegelikult, et ta oli ebasoodsamas olukorras seetõttu, et määrus nr 806/2014 ja delegeeritud määrus 2015/63 ei võtnud ex ante osamaksete summa arvutamisel piisavalt arvesse MRELi valdkonna ning kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamise nõudeid, siis tuleb märkida järgmist.

87      Kõigepealt ei ole hageja Üldkohtule esitanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis lükkaks ümber kriisilahendusnõukogu väite, et suuremahuliste kohustustega finantsinstitutsioonid, nagu hageja ise, on need, kes saavad kõige rohkem kasu määrusega nr 806/2014 kehtestatud kriisilahendusmehhanismidest, ja seda hoolimata nõuetest, mida nad on kohustatud täitma MRELi valdkonnas või muudest usaldatavusnõuetest. Selles küsimuses on delegeeritud määruse 2015/63 põhjenduses 5 seejuures rõhutatud, et mida suurem on finantsinstitutsioon, seda tõenäolisem on, et juhul kui ta satub raskustesse, leiab kriisilahendusasutus, et on avalikes huvides algatada tema suhtes kriisilahendus ja kasutada kriisilahendusfondi, et tagada kriisilahendusvahendite tõhus rakendamine.

88      Edasi näeb delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 2 punkt a ette riskinäitaja, mis põhineb finantsinstitutsioonide ex ante osamakse summa arvutamise raames nende riskiprofiili hindamiseks MRELi valdkonna nõuetel. Hageja ei ole aga väitnud, et selle riskinäitaja kaal on ex ante osamaksete arvutamisel liiga väike.

89      Sellega seoses tuleb lisada, et kuigi delegeeritud määruse 2015/63 artikkel 20 võimaldab tõepoolest kriisilahendusnõukogul seda näitajat ex ante osamakse arvutamisel üleminekumeetmena mitte kohaldada, ei ole hageja siiski vaidlustanud selle sätte kehtivust.

90      Lõpuks tuleneb määruse nr 806/2014 artiklitest 22 ja 27, et selle määruse alusel kriisilahenduse vastuvõtmise korral kohaldatakse kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit ühte moodi kõigi finantsinstitutsioonide puhul enne kriisilahendusfondi kasutamist. Lisaks ei välista võimalus kasutada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit kriisilahendusfondi võimalikku kasutamist. Neil asjaoludel ei ole hageja tõendanud, et Prantsuse finantsinstitutsioonid olid erinevas olukorras kui teiste liikmesriikide finantsinstitutsioonid oma MRELi ja võimaluse tõttu kohaldada kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit.

91      Viiendana väidab hageja, et nõukogu sõlmis 9. detsembri 2014. aasta koosolekul poliitilise kokkuleppe, mille kohaselt peavad „Prantsuse ja Saksamaa panused“ üleminekuperioodil olema samal tasemel.

92      Nõukogu selle kohtumise protokollist, mis avaldati tema veebilehel, ei nähtu siiski, et selline kokkulepe oleks sõlmitud.

93      Seega tuleb hageja argument tagasi lükata.

94      Kuuendana leiab hageja, et teda koheldi ebavõrdselt, kuna tema suhtes ei kohaldatud sama ex ante osamaksete arvutamise korda, mida kohaldatakse väikeste ja keskmise suurusega finantsinstitutsioonide suhtes.

95      Delegeeritud määruse 2015/63 artikkel 10 ja rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõige 5 näevad väikeste ja keskmise suurusega finantsinstitutsioonide jaoks ette erikorrad, millest tuleneb esiteks, et kui ei esine erilisi asjaolusid, koosnevad väikeste finantsinstitutsioonide ex ante osamaksed põhimõtteliselt kindlatest summadest, ja teiseks, et keskmise suurusega finantsinstitutsioonide ex ante osamaksed koosnevad osaliselt kindlatest summadest ja osaliselt võib neid arvutada kõigi teiste finantsinstitutsioonide suhtes kohaldatavate eeskirjade kohaselt. Ent võttes arvesse eespool punktis 87 esitatud kaalutlusi, ei ole väga suuremahuliste kohustustega finantsinstitutsioonidel, nagu hageja, kriisilahendusfondi kasutamise osas samaväärne või väiksem riskiprofiil kui väikestel ja keskmise suurusega finantsinstitutsioonidel. Järelikult ei ole need kaks finantsinstitutsioonide kategooriat ex ante osamaksete arvutamise seisukohast sarnases olukorras.

96      Edasi, arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi, ei ole hageja tõendanud, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 1 ja lõike 2 teise lõigu punktid a ja b ning delegeeritud määruse 2015/63 artiklid 6 ja 7 ning I lisa rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet.

97      Järelikult tuleb esimese väite esimese osa esimene etteheide ja selle väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2)      Esimese väiteosa teine etteheide, mille kohaselt esineb ebajärjekindlusi seoses ühtse järelevalvemehhanismi raames kasutatavate hindamiskriteeriumide arvesse võtmata jätmisega

98      Hageja väidab, et võttes arvesse ühtse järelevalvemehhanismi ja kriisilahenduskorra vahelist järjepidevust ja tugevat suhet, on vastuoluline hinnata finantsinstitutsiooni avaldatavat riski kriisilahenduskorra raames, võtmata arvesse ühtse järelevalvemehhanismi raames kasutatavaid hindamiskriteeriume, mis võimaldavad tagada, et finantsinstitutsioonid, kes kõige suurema tõenäosusega kriisilahendusfondi kasutavad, on need, kes seda ka kõige rohkem rahastavad. Ühtse järelevalvemehhanismi raames kasutatavate hindamiskriteeriumide arvesse võtmata jätmine toob seega kaasa nende finantsinstitutsioonide karistamise, kelle jaoks ühtse kriisilahendusfondi kasutamine on kõige vähem tõenäoline, arvestades muu hulgas nende usaldusväärsust, mida ühtse järelevalvemehhanismi raames tunnustatakse.

99      Sellega seoses tuleb kõigepealt tõdeda, et vaatamata eespool punktides 38 ja 39 meenutatud kohtupraktikast tulenevatele nõuetele ei selgita hageja piisavalt selgelt, kuidas on eespool punktis 98 nimetatud kriteeriumide vahelise kooskõla väidetav nõue asjakohane selle kindlakstegemisel, kas tema suhtes on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet.

100    Kui neil asjaoludel tuleb hageja argumente mõista nii, et ta väidab tegelikult, et teda koheldakse sama moodi nagu teisi finantsinstitutsioone, kelle riskiprofiil on ühtse järelevalvemehhanismi raames kasutatavate hindamiskriteeriumide seisukohast kõrgem, samas kui nende kriteeriumide kohaselt on tema jaoks kriisilahendusfondi kasutamise tõenäosus väiksem, siis tuleb märkida järgmist.

101    On küll tõsi, nagu nähtub määruse nr 806/2014 põhjendustest 11, 13, 15 ja 52, et kriisilahenduskorra ja ühtse järelevalvemehhanismi raames vastu võetud eeskirjad täiendavad teineteist.

102    Eelkõige on teatavad kriisilahenduskorra raames kasutatavad hindamiskriteeriumid sarnased ühtse järelevalvemehhanismi raames kasutatavate kriteeriumidega, mis on ette nähtud eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta määruses (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta (ELT 2013, L 176, lk 1).

103    Nii on kriisilahenduskorra regulatsioonis ette nähtud mitmes kriteeriumis kasutatud mõisteid, mis vastavad ühtse järelevalvemehhanismi regulatsioonis sätestatutele ja mis on lausa määratletud sõnaselge viitega ühtse järelevalvemehhanismi regulatsioonile. Nii on see eelkõige mõistetega „omavahendid“, „finantsvõimenduse määr“ või „I taseme põhiomavahendite suhtarv“, mis on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 6 lõike 2 punktides a–c loetletud riskinäitajate kohaldamisel määrava tähtsusega ja mis on delegeeritud määruse artiklis 3 määratletud viitega määrusele nr 575/2013.

104    Vaatamata sellele vastastikusele täiendavale seosele tuleb siiski tõdeda, et nagu väidab kriisilahendusnõukogu, ilma et talle oleks selles küsimuses vastu vaieldud, on finantsinstitutsioonide kriisilahendust käsitlevate kriisilahenduskorra õigusnormidega taotletavad eesmärgid erinevad nendest, mida taotletakse ühtse järelevalvemehhanismi regulatsiooniga järelevalvenõuete osas.

105    Nii on esiteks finantsinstitutsioonide kriisilahendust reguleerivate liidu õigusnormide eesmärk ex ante osamaksetega seoses tagada kindlustusloogikast lähtudes, nagu nähtub eespool punktist 42, et finantssektor annaks kriisilahenduskorrale selle ülesannete täitmiseks piisavalt rahalisi vahendeid ja julgustada finantsinstitutsioone käituma vähem riskantsel viisil.

106    Teiseks on usaldatavusnõudeid käsitlevate liidu õigusnormide eesmärk määruse nr 575/2013 põhjenduse 32 kohaselt ergutada majanduslikku kasu toovat ja üldhuve teenivat pangandustegevust ning piirata tegeliku lisandväärtuseta jätkusuutmatuid finantsspekulatsioone, kuid selle määruse põhjenduse 42 kohaselt ka kasutada paremaid riski mõõtmise ja juhtimise meetodeid ning rakendada neid ühtlasi regulatiivsete omavahendite eesmärgil.

107    Sellest järeldub konkreetsemalt, et riski hindamisel kas kriisilahenduskorda või ühtset järelevalvemehhanismi reguleerivate õigusnormide alusel on erinevad eesmärgid. Nii viiakse ühtse järelevalvemehhanismi II samba raames läbi riskihindamine selleks, et täita ühtse järelevalvemehhanismi raames kehtestatud usaldatavusnõudeid, mille eesmärk on tagada, et teatud finantsinstitutsioonil on piisavalt omavahendeid, et tulla toime konkreetsete riskidega, mis ei ole hõlmatud ühtse järelevalvemehhanismi I sambaga, mille raames hinnatakse finantsinstitutsiooni riski läbilõikeliselt. Sellise hindamise tulemus määrab ära usaldatavusnõuded, mida konkreetne finantsinstitutsioon peab täitma, et vältida tema maksejõuetust.

108    Seevastu riski hindamine aasta baasosamakse riskiga korrigeerimise raames, mis on ette nähtud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktis b ja delegeeritud määruse 2015/63 artiklites 5–9, toimub selleks, et jagada ex ante osamaksed kõigi asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide vahel. Sellise hindamise tulemus ei aita mitte ainult hinnata konkreetse finantsinstitutsiooni maksejõuetuse riski, vaid ka laiemalt kriisilahendusfondi kasutamise riski maksejõuetu finantsinstitutsiooni poolt.

109    Lisaks vastab kriisilahenduskorra regulatsioon erilisele loogikale selles mõttes, et konkreetse finantsinstitutsiooni riskiprofiili hinnatakse ka kõigi teiste asjaomaste finantsinstitutsioonide riskiprofiili seisukohast.

110    Võttes arvesse ühtse järelevalvemehhanismi ja kriisilahenduskorraga seotud õigusnormide konkreetseid eesmärke ja sihte ning nende õigusnormide võrdlevat loogikat, ei saa võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist tuletada ainuüksi asjaolust, et kriisilahenduskorra ex ante osamaksete arvutamist reguleerivatesse õigusnormidesse ei ole otse üle võetud ühtse järelevalvemehhanismi raames ette nähtud riski hindamise kriteeriume.

111    Järelikult tuleb põhjendamatuse tõttu tagasi lükata esimese väite esimese osa teine etteheide ja seega see väiteosa tervikuna.

b)      Kolmas väiteosa, milles tuginetakse asjaolule, et MRELi usaldatavusnõuetele vastavate kõlblike kohustuste maha arvamata jätmine on põhjendamatu

112    Hageja väidab, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiked 1 ja 2 ning delegeeritud määruse 2015/63 artiklid 6 ja 7 ning I lisa rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna ei määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punkt a ega delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõige 1 ei näe ette kõlblike kohustuste mahaarvamist kohustustest, mille alusel arvutatakse aasta baasosamakse. Need õigusnormid oleksid pidanud sellise mahaarvamise ette nägema, kuna kõlblikud kohustused on „peaaegu omavahendid“, mis nähakse ette selleks, et täita MRELi usaldatavusnõudeid ja mis on mõeldud kahjumi katmiseks ning kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi loomiseks.

113    Kriisilahendusnõukogu, parlament, nõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

114    Arvestades hageja poolt kohtuistungil esitatud täpsustusi, tuleb tõdeda, et ta väidab sisuliselt esimesena, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine tuleneb asjaolust, et kõlblikud kohustused on võrreldavad omavahenditega, kuid neid koheldakse nendest vahenditest erinevalt, kuna neid ei ole määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punkti a alusel välja arvatud kohustuste hulgast, mille alusel arvutatakse aasta baasosamakse.

115    Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punkti a kohaselt arvatakse omavahendid välja kohustustest, mida aasta baasosamakse arvutamisel arvesse võetakse. Seevastu ei jätnud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 1 ega delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõige 1, mis näevad ette, et teatavaid kohustusi aasta baasosamakse arvutamisel arvesse ei võeta, nende kohustuse hulgast välja kõlblikke kohustusi.

116    Arvestades eespool punktis 40 viidatud kohtupraktikat, tuleb analüüsida, kas määruse nr 806/2014 eset ja eesmärki arvestades on kõlblikud kohustused omavahenditega võrreldavas olukorras, mistõttu tuleb need aastase baasosamakse arvutamisel välja jätta.

117    Selles küsimuses tuleb viidata määruse nr 806/2014 artikli 17 lõikele 1 ja direktiivi 2014/59 artikli 48 lõikele 1, mis näevad ette, et kui kriisilahendusmenetluses kohaldatakse finantsinstitutsiooni suhtes kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendit, kasutavad riiklikud kriisilahendusasutused kõlblike kohustustega seotud nõuete allahindamise ja konverteerimise õigust kõigepealt omavahendite suhtes ja seejärel „juhul, kui ja ainult juhul, kui“ olemasolevatest omavahenditest ei suudeta kahjumit katta, kõlblike kohustuste suhtes.

118    Lisaks kasutab kriisilahendusnõukogu määruse nr 806/2014 artikli 21 lõigete 1 ja 7a kohaselt kõlblike kohustuste allahindamise või konverteerimise õigust kriisilahenduse meetmest sõltumata üksnes niisuguste kõlblike kohustuste suhtes, mis vastavad selle määruse artikli 12g lõike 2 punktis a sätestatud konkreetsetele ja piiravatele tingimustele, välja arvatud määruse nr 575/2013 artikli 72c lõikes 1 nimetatud kohustuste täitmiseks järele jäänud tähtajaga seotud tingimus. Need sätted näitavad, et erinevalt omavahenditest ja sõltumata kriisilahendusmeetmest kohaldatakse kriisilahendusnõukogu võimalustele kõlblikke kohustusi alla hinnata ja konverteerida konkreetseid ja piiravaid tingimusi.

119    Lõpuks on määruse nr 806/2014 artikli 27 lõikes 5 sätestatud, et erandjuhtudel, kui kohaldatakse kohustuste teisendamise vahendit, võib välistada allahindamise või konverteerimise õiguse kasutamise teatavate kohustuste puhul osaliselt või täielikult. Omavahendite suhtes sellist võimalust aga ette ei ole nähtud.

120    Seega, vastupidi sellele, mida väidab hageja, ei ole kõlblikel kohustustel sama võimet katta finantsinstitutsiooni kahjumit, nagu on omavahenditel.

121    Neil asjaoludel tuleb järeldada, et vaatamata eespool punktis 39 viidatud kohtupraktikast tulenevatele nõuetele ei ole hageja tõendanud, et kõlblikud kohustused on kahjumi katmise ning kohustuste ja nõudeõiguste teisendamise vahendi rakendamise võime osas omavahenditega võrreldavas olukorras.

122    Teisena kritiseerib hageja asjaolu, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõige 1 ei näe ette kõlblike kohustuste väljajätmist kohustuste hulgast, mille alusel aastane baasosamakse kindlaks määratakse.

123    Sellega seoses tuleb tõdeda, et ka see säte ei näe ette omavahendite väljaarvamist kohustuste hulgast, mille alusel arvutatakse aasta baasosamakse, kuna nende väljajätmine on ette nähtud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktis a.

124    Lisaks nähtub kohtupraktikast, et proportsionaalsuse põhimõtte arvesse võtmine ei saa põhjendada kõlblike kohustuste väljajätmist nende kohustuste hulgast, mille alusel arvutatakse aasta baasosamakse, kuna delegeeritud määrus 2015/63 eristas väga erinevaid olukordi, mis on otseselt seotud asjaomastest kohustustest tulenevate riskidega (vt selle kohta 3. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Iccrea Banca, C‑414/18, EU:C:2019:1036, punkt 95).

125    Eeltoodust tuleneb, et asjaolu, et delegeeritud määruse 2015/63 artikli 5 lõikes 1 ei ole ette nähtud kõlblike kohustuste mahaarvamist kohustustest, mille alusel määratakse kindlaks aasta baasosamakse, ei kujuta endast võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist.

126    Järelikult tuleb esimese väite kolmas osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

c)      Neljas osa, mis puudutab asjaolu, et korrigeerimise kordaja arvutamise kriteeriumide tõttu ei kajasta ex ante osamaksed tegelikult kantavat riski

127    Esimese väite neljandas osas leiab hageja, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiked 1 ja 2 ning delegeeritud määruse 2015/63 artiklid 6 ja 7 ning I lisa rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna korrigeerimise kordaja arvutamise kriteeriumide tõttu ei kajasta ex ante osamaksed tegelikult kantavat riski. Sellega seoses esitab hageja kolm etteheidet: esiteks ei võetud arvesse iga konkreetse finantsinstitutsiooni riskiprofiili tervikuna, teiseks ei hinnatud riskitegureid kõigi nõuete suhtes, mille järelevalveasutus ühtse järelevalvemehhanismi raames on kehtestanud, ja kolmandaks ei ole võimalik üldiselt arvesse võtta iga finantsinstitutsiooni iga üksikut eripära.

1)      Esimene etteheide, et arvesse ei ole võetud iga konkreetse finantsinstitutsiooni riskiprofiili tervikuna

128    Hageja väidab, et delegeeritud määruse 2015/63 „artiklis 6 ja järgnevates artiklites“ kindlaks määratud kriteeriumid võtavad arvesse üksikuid riskifaktoreid, mitte iga konkreetse finantsinstitutsiooni riskiprofiili tervikuna.

129    Kriisilahendusnõukogu, parlament, nõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

130    Kõigepealt tuleb märkida, et hageja ei ole arvesse võtnud eespool punktis 39 viidatud kohtupraktikat ega täpselt välja toonud võrreldavaid olukordi, mida on tema arvates käsitletud erinevalt, või erinevaid olukordi, mida tema arvates käsitleti ühte moodi osas, mis puudutab riskiprofiili alusel aasta baasosamakse korrigeerimise kriteeriumide kindlaksmääramist liidu seadusandja poolt.

131    Edasi, vaidlust ei ole selles, et korrigeerimise kordaja arvutamise kriteeriumid – mis viivad aasta baasosamakse korrigeerimiseni riski alusel – on kohaldatavad kõigile asjasse puutuvatele finantsinstitutsioonidele, nagu hageja, välja arvatud need, kellel on õigus teha kindlasummaline osamakse delegeeritud määruse 2015/63 artikli 10 alusel, ja need, keda on mainitud selle delegeeritud määruse artiklis 11. Seda arvestades ei kohelda hagejat nende kriteeriumide osas erinevalt.

132    Lisaks ei ole hageja väitnud ega veelgi vähem tõendanud, et võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine tuleneb sellest, et eespool nimetatud korrigeerimise koefitsiendi arvutamise kriteeriumide osas ei tohi teda kohelda sama moodi nagu teisi finantsinstitutsioone.

133    Lisaks, isegi kui eeldada, et hageja kriitikat tuleb mõista nii, et ta väidab, et ta ei ole teiste finantsinstitutsioonidega võrreldavas olukorras ja et teda tuleb kohelda erinevalt, siis tuleb märkida, et hageja ei ole esitanud Üldkohtule ühtegi konkreetset tõendit, mis näitaks, et ta on sellises olukorras.

134    Lõpuks põhinevad hageja argumendid igal juhul valedel eeldustel. Esimesena väidab hageja ekslikult, et delegeeritud määruses 2015/63 kehtestatud kriteeriumid ei võta arvesse konkreetse finantsinstitutsiooni riskiprofiili tervikuna. Nimelt võimaldavad sellist tervikanalüüsi delegeeritud määruse 2015/63 artiklis 6 nimetatud neljast riskisambast mitu, eriti see, mis puudutab finantsinstitutsiooni tähtsust finantssüsteemi või majanduse stabiilsuse jaoks.

135    Teisena tuleb tagasi lükata hageja kriitika delegeeritud määruse 2015/63 „artiklis 6 ja järgnevates artiklites“ ette nähtud kriteeriumide kohta, kuivõrd kritiseeritakse seda, et nendes võetakse arvesse väikseid piirkondlikke panku, mis viib suurtele finantsinstitutsioonidele ebasoodsa tulemuseni, kuna piirkondlikel pankadel on märkimisväärses koguses tagatud hoiuseid erinevalt suurtest finantsinstitutsioonidest, nagu hageja, kelle tegevus ei ole aga riskantsem.

136    Nimelt nähtub esiteks eespool punktidest 51–63, et hageja ei ole tõendanud, et tagatud hoiuste väljajätmine ex ante osamakse arvutamise alusest rikub võrdse kohtlemise põhimõtet. Teiseks, võttes arvesse eespool punktides 94 ja 96 esitatud kaalutlusi, ei ole väga suuremahuliste kohustustega finantsinstitutsioonidel, nagu hageja, kriisilahendusfondi kasutamise osas samaväärne või väiksem riskiprofiil kui väikestel ja keskmise suurusega finantsinstitutsioonidel. Järelikult ei ole need kaks kategooriat finantsinstitutsioone võrreldavas olukorras selle hindamise seisukohast, mille kriisilahendusnõukogu peab ex ante osamaksete arvutamiseks läbi viima.

137    Seega tuleb käesolev etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

2)      Teine etteheide, et ei ole hinnatud riskitegureid kõigi nõuete suhtes, mille järelevalveasutus ühtse järelevalvemehhanismi raames on kehtestanud

138    Hageja väidab, et aasta baasosamakse riskiga korrigeerimise meetod viib selleni, et riskitegureid hinnatakse sõltumata mis tahes nõuetest, mille järelevalveasutus ühtse järelevalvemehhanismi raames on kehtestanud. Ühtse järelevalvemehhanismi kriteeriumide alusel on aga Prantsuse finantsinstitutsioonid pangandusliidus kõige vähem riskantsed, samas kui delegeeritud määruses 2015/63 ette nähtud hindamiskriteeriumide alusel on nad kõige riskantsemad.

139    Kriisilahendusnõukogu ja nõukogu vaidlevad nendele argumentidele vastu.

140    Käesolev etteheide ja esimese väite esimese osa teine etteheide, mis eespool punktides 100–110 tagasi lükati, on sisuliselt kattuvad.

141    Seega tuleb käesolev etteheide samadel põhjustel tagasi lükata.

3)      Kolmas etteheide, et iga finantsinstitutsiooni iga üksikut eripära ei ole võimalik üldiselt arvesse võtta

142    Hageja leiab, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiked 1 ja 2 ning delegeeritud määruse 2015/63 artiklid 6 ja 7 ning I lisa rikuvad võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna kõikide finantsinstitutsioonide suhtes ühte moodi kohaldatavas menetluses, mille käigus jaotatakse aasta sihttasemele vastav summa nende vahel võrdselt ja proportsionaalselt, ei ole võimalik iga finantsinstitutsiooni iga üksikut eripära üldiselt arvesse võtta.

143    Kriisilahendusnõukogu ja nõukogu vaidlevad nendele argumentidele vastu.

144    Kõigepealt tuleb märkida, et hageja ise tunnistab oma etteheite sõnastuses, et kritiseeritud ex ante osamaksete arvutamise meetodit kohaldatakse sama moodi kõigi finantsinstitutsioonide suhtes.

145    Lisaks, isegi kui hageja kriitikat mõista väitena, et ta ei ole teiste finantsinstitutsioonidega võrreldavas olukorras ja et teda tuleb kohelda erinevalt, siis tuleb märkida, et hageja ei ole esitanud Üldkohtule ühtegi konkreetset tõendit, mis näitaks, et ta on sellises erinevas olukorras.

146    Lõpuks ja igal juhul on hageja argument tegelikult see, et kriteeriumid, mille alusel aasta baasosamaksu riskiprofiili alusel korrigeeritakse, ei ole selleks sobivad. Samas ei ole ta esitanud Üldkohtule ühtegi täpset tõendit, mis näitaks konkreetselt nende kriteeriumide ebasobivust, ja ta piirdub paljasõnaliste argumentide esitamisega.

147    Seega tuleb tagasi lükata kolmas etteheide ja koos sellega ka esimese väite neljas osa, nagu ka see väide tervikuna.

2.      T      eine väide, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

148    Hageja leiab, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 1 ja lõike 2 teise lõigu punktid a ja b ning delegeeritud määruse 2015/63 artiklid 6 ja 7 ning I lisa sätestavad ex ante osamaksete arvutamise korra, mis ei ole kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega.

149    Kriisilahendusnõukogu, parlament, nõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

150    Liidu õiguse üldpõhimõtete hulka kuuluv proportsionaalsuse põhimõte nõuab, et liidu institutsioonide aktid oleksid vastava õigusaktiga taotletavate õiguspäraste eesmärkide saavutamiseks sobivad ega läheks kaugemale sellest, mis on nende eesmärkide saavutamiseks vajalik, lisaks juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet, ning tekitatud ebamugavused ei tohi olla seatud eesmärke arvestades ülemäära suured (4. mai 2016. aasta kohtuotsus Philip Morris Brands jt, C‑547/14, EU:C:2016:325, punkt 165, ja 20. jaanuari 2021. aasta kohtuotsus ABLV Bank vs. SRB, T‑758/18, EU:T:2021:28, punkt 142; vt selle kohta ka 8. juuni 2010. aasta kohtuotsus Vodafone jt, C‑58/08, EU:C:2010:321, punkt 51).

151    Mis puudutab eespool punktis 150 nimetatud tingimuste kohtulikku kontrolli, siis tuleb meenutada, et liidu seadusandjal on ex ante osamaksete arvutamise meetodi kindlaksmääramisel ulatuslik kaalutlusõigus, kuna ta peab sekkuma valdkonnas, mis eeldab tema poliitilisi ja majanduslikke valikuid ning mille raames ta peab andma keerulisi hinnanguid (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punktid 117 ja 118).

152    Samuti on komisjonil ELTL artikli 290 tähenduses delegeeritud õiguste kontekstis talle antud pädevuse teostamisel ulatuslik kaalutlusõigus, eelkõige kui ta peab andma keerulisi arvamusi ja hinnanguid (vt selle kohta 11. mai 2017. aasta kohtuotsus Dyson vs. komisjon, C‑44/16 P, EU:C:2017:357, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

153    Nii on see muu hulgas delegeeritud määruse 2015/63 puhul, milles komisjon täpsustas vastavalt direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikele 7 ex ante osamaksete riskiprofiiliga korrigeerimise eeskirju.

154    Nimelt, nagu nähtub delegeeritud määruse 2015/63 vastuvõtmisega seotud dokumentidest, eelkõige dokumentidest „JRC technical work supporting Commission second level legislation on risk based contributions to the (single) resolution fund“ (JRC tehniline uuring, mis toetab komisjoni teise taseme õigusakte (ühtsesse) kriisilahendusfondi tehtavate riskipõhiste osamaksete kohta; edaspidi „JRC tehniline uuring“) ja „Commission Staff Working Document: estimates of the application of the proposed methodology for the calculation of contributions to resolution financing arrangements“ (komisjoni talituste töödokument: hinnang sellele, kuidas kohaldada rahastamisvahenditesse tehtavate osamaksete arvutamiseks välja pakutud meetodit), eeldas selliste eeskirjade väljatöötamine komisjoni keerukaid hinnanguid ja arvamusi, kuna ta pidi uurima erinevaid elemente, mille alusel eri liiki riske pangandus- ja finantssektoris tajutakse.

155    Neil asjaoludel ja vastavalt kohtupraktikale (vt selle kohta 4. mai 2016. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑358/14, EU:C:2016:323, punktid 79, 96 ja 97 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 21. detsembri 2022. aasta kohtuotsus Firearms United Network jt vs. komisjon, T‑187/21, ei avaldata, edasi kaevatud, EU:T:2022:848, punktid 122 ja 123 ning seal viidatud kohtupraktika), peab Üldkohtu kontroll proportsionaalsuse põhimõtte järgimise üle piirduma selle analüüsimisega, kas liidu seadusandja ja komisjoni vastu võetud meede on taotletavat eesmärki arvestades ilmselgelt sobimatu, kas see ei lähe ilmselgelt kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik, või kas sellega ei kaasne neid eesmärke arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalseid ebamugavusi.

156    Sellega seoses esitab hageja sisuliselt kolm argumenti.

157    Esimesena tuleb analüüsida hageja argumenti, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 1 ja lõike 2 teise lõigu punktid a ja b ning delegeeritud määruse 2015/63 artiklid 6 ja 7 ning I lisa rikuvad proportsionaalsuse põhimõtet, kuna iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse arvutatakse teiste finantsinstitutsioonide olukorrast sõltuvalt, ilma et järgitaks riskipõhise tasakaalustatud jaotuse eesmärki. Konkreetsemalt on finantsinstitutsioonide üksteisest sõltuvuse tõttu Prantsuse pangandussektoril ebaproportsionaalselt suur koormus.

158    Mis puudutab kõigepealt ex ante osamaksete arvutamise meetodi sobivust, siis tuleb esiteks meenutada, et Euroopa Kohus on juba nõustunud, et liidu seadusandja võib oma ulatusliku kaalutlusõiguse raames valida ex ante osamaksete arvutamise meetodi, mis põhineb iga osalevas liikmesriigis tegevusloa saanud finantsinstitutsiooni finantsseisundi võrdleval arvessevõtmisel (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 118).

159    Teiseks ei ole hageja esitanud ühtegi asjaolu, mis võiks seada kahtluse alla selle järelduse põhjendused või kriisilahendusnõukogu kinnituse, et selline meetod innustab finantsinstitutsioone tegutsema vähem riskantsel viisil, motiveerides neid eelkõige parandama oma positsiooni teiste finantsinstitutsioonide suhtes.

160    Neil asjaoludel ei saa hageja väita, et ex ante osamaksete arvutamine iga finantsinstitutsiooni finantsseisundi võrdleva arvessevõtmise alusel on eespool punktis 159 viidatud eesmärgi saavutamiseks ilmselgelt sobimatu meede.

161    Mis puudutab eespool punktis 159 nimetatud meetodi vajalikkust, siis väidab hageja, et ex ante osamakseid oleks saanud arvutada muu meetodi alusel, mis põhinenuks üksnes asjaomase finantsinstitutsiooni andmetel. Ent isegi kui eeldada, et selline meetod viib väiksema ex ante osamakseni ja oleks seega finantsinstitutsioonide jaoks vähem piirav, ei ole tõendatud, et see võimaldaks saavutada eespool punktis 159 nimetatud eesmärgi sama tõhusalt kui võrdlev arvutusmeetod, mille liidu seadusandja ja komisjon on kehtestanud.

162    Hageja argumentide sisu arvestades ei ole seega tõendatud, et nimetatud arvutusmeetod läheb ilmselgelt kaugemale sellest, mis on vajalik eespool punktis 159 nimetatud eesmärgi saavutamiseks.

163    Lõpuks ei ole hageja tõendanud, et ex ante osamaksete arvutamine iga finantsinstitutsiooni finantsseisundi võrdleva arvessevõtmise alusel tooks kaasa ebamugavused, mis on ilmselgelt ebaproportsionaalsed võrreldes taotletava eesmärgiga, mida on kirjeldatud eespool punktis 159.

164    Teisena väidab hageja, et finantsinstitutsioonide riskiprofiili hindamine ex ante osamaksete arvutamiseks põhineb kriteeriumidel, mis ei ole seotud ühtse järelevalvemehhanismi raames kohaldatavate kriteeriumidega. Selle seose puudumise tõttu on hageja väidetavalt kohustatud tasuma ex ante osamakset, mille summa on kunstlikult suur ja ebaproportsionaalne.

165    Mis puudutab esiteks finantsinstitutsioonide riskiprofiili hindamise kriteeriumide sobivust, nagu need on sätestatud direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 7 – millele on ka viidatud määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktis b ja delegeeritud määruse 2015/63 artiklites 6 ja 7 ning I lisas –, siis nähtub nende sisust ning direktiivi 2014/59 põhjendusest 107, määruse nr 806/2014 põhjendusest 109 ja delegeeritud määruse 2015/63 põhjendusest 5, et nende kriteeriumide eesmärk on tagada, et finantsinstitutsioonid, kelle tegevus on riskantsem, peavad tegema suuremaid ex ante osamakseid kui need, kes tegutsevad vähem riskantsel viisil.

166    Hageja ei ole aga Üldkohtule esitanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis seaksid kahtluse alla selle, et nimetatud kriteeriumid võimaldavad sellist eesmärki saavutada. Sellega seoses piirdus ta põhjendamata kinnituse esitamisega, et ühtse järelevalvemehhanismi raames riski hindamiseks kasutatud kriteeriumid on asjakohasemad tagamaks, et suure riskiga finantsinstitutsioonid panustavad ühtsesse kriisilahendusfondi kõige rohkem. Eespool punktides 104–111 esitatud kaalutlusi arvestades ei saa sellise argumendiga nõustuda, kuna kriisilahenduskorra ja ühtse järelevalvemehhanismi regulatsiooni eesmärgid on erinevad.

167    Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata hageja argumendid, millega soovitakse tõendada, et eespool punktis 165 nimetatud sätted, mis näevad ette finantsinstitutsioonide riskiprofiili alusel ex ante osamaksete korrigeerimise kriteeriumid, on viidatud punktis meenutatud eesmärgi seisukohast ilmselgelt sobimatud.

168    Teiseks, mis puudutab eespool punktis 165 nimetatud sätetest tulenevate kriteeriumide arvessevõtmise vajalikkust, siis väidab hageja, et ühtse järelevalvemehhanismi raames kasutatud kriteeriumide võimalik arvessevõtmine ex ante osamaksete arvutamisel võib tuua asjaomastele finantsinstitutsioonidele kaasa väiksema koormuse.

169    Ent nagu märkis Euroopa Kohus 15. juuli 2021. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB (C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113), on eespool punktis 165 viidatud sätetes ette nähtud kriteeriumide eesmärk jaotada aasta sihttaseme summa kõigi asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide vahel. Seega, kui nendest sätetest tulenevad kriteeriumid asendada muude kriteeriumidega, näiteks nendega, mida kasutatakse ühtse järelevalvemehhanismi raames, tooks see teatavatele finantsinstitutsioonidele kaasa väiksema koormuse, ent tekitaks samas rohkem koormust teistele finantsinstitutsioonidele. Sellele vaatamata ei ole hageja selgitanud, kuidas nende asenduskriteeriumide kohaldamine tekitaks väiksema koormuse kõigile asjaomastele finantsinstitutsioonidele.

170    Lisaks, isegi kui eeldada, et need kriteeriumid viivad finantsinstitutsioonide jaoks väiksema ex ante osamakseni, ei täpsusta hageja, kuidas nende kriteeriumide kohaldamine võimaldaks saavutada eespool punktis 165 nimetatud eesmärgi sama tõhusalt kui selles punktis viidatud sätetest tulenevate kriteeriumide kohaldamine, hoolimata asjaolust, et – nagu nähtub eespool punktidest 104–111 – ühtse järelevalvemehhanismi ja täpsemalt järelevalvenõudeid käsitlevate liidu õigusnormide eesmärgid erinevad nendest, mida taotletakse finantsinstitutsioonide kriisilahendust reguleerivate õigusnormidega.

171    Eeltoodut arvestades ei ole hageja tõendanud, miks eespool punktis 165 viidatud sätetega kehtestatud kriteeriumid lähevad ilmselgelt kaugemale sellest, mis on vajalik samas punktis nimetatud eesmärgi saavutamiseks.

172    Kolmandaks ei ole hageja ka tõendanud, et ex ante osamaksete korrigeerimine finantsinstitutsioonide riskiprofiiliga eespool punktis 165 viidatud sätetes kehtestatud kriteeriumide alusel tooks kaasa ebamugavusi, mis on ilmselgelt ebaproportsionaalsed võrreldes eespool viidatud punktis kirjeldatud eesmärgiga.

173    Kolmandana väidab hageja, et proportsionaalsuse põhimõtet on rikutud, kuna ex ante osamakse summa määrab peaaegu täielikult kindlaks aasta baasosamakse. Tema sõnul jääb ex ante osamaksete peamiseks parameetriks pigem bilansimaht kui korrigeerimise kordaja, millel on piiratud mõju, kuna see jääb vahemikku 0,8–1,5. Selline mehhanism tähendab, et suurte finantsinstitutsioonide aasta baasosamaksed hinnatakse üle, isegi kui nende riskiprofiil on ühtse järelevalvemehhanismi raames madal.

174    Sellega seoses nähtub määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 2 teise lõigu punktist a, tõlgendades seda koos delegeeritud määruse 2015/63 põhjendusega 5, et iga finantsinstitutsiooni aasta baasosamakse on proportsionaalne sellega, kui suure osa moodustab finantsinstitutsiooni kohustuste summa (välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused) kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide kohustuste (välja arvatud omavahendid ja tagatud hoiused) summast kokku.

175    Mis puudutab aasta baasosamakse arvutamisel finantsinstitutsioonide suuruse arvessevõtmise asjakohasust, siis tuleb eespool punktis 87 esitatud kaalutlusi arvesse võttes meelde tuletada, et suuremahuliste kohustustega finantsinstitutsioonidele – keda saab seega käsitada suurtena – kohaldatakse kõige tõenäolisemalt kriisilahenduse vahendit ja seega võivad nad saada vahendeid kriisilahendusfondist.

176    Liidu seadusandja ja komisjon soovisid aga finantsinstitutsioonide kohustuste mahu kriteeriumi – ja seega nende suuruse – alusel tagada eespool punktis 42 meenutatud eesmärgid, milleks on esiteks anda ühtsele kriisilahenduskorrale piisavad rahalised vahendid kriisilahenduse vahendite tõhusaks rakendamiseks ja teiseks julgustada finantsinstitutsioone kasutama vähem riskantseid toimimisviise, muu hulgas oma kohustusi vähendades.

177    Sellega seoses ei ole hageja tõendanud, et aasta baasosamakse arvutamise alusena finantsinstitutsioonide suuruse kasutamisega on liidu seadusandja ja komisjon eelistanud meedet, mis on eespool punktis 176 nimetatud eesmärkide saavutamiseks ilmselgelt sobimatu.

178    Suuruse kriteeriumi vajalikkuse kohta väidab hageja sisuliselt, et kui ex ante osamaksete arvutamine põhineks rohkem korrigeerimise kordajal kui finantsinstitutsioonide suurusel, oleks nende osamaksete summa väiksem, kuna see kajastaks finantsinstitutsioonide madalat riskiprofiili.

179    Kui aga hageja argumente tõlgendada nii, et ta nõuab korrigeerimise kordaja osas laiema vahemiku kohaldamist kui see, mis on ette nähtud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 9 lõikes 3, st vahemikku, mis hõlmab ka väärtusi üle 1,5%, siis ei ole tõendatud, et ex ante osamaksete arvutamine sellise vahemiku alusel tooks finantsinstitutsioonidele kaasa väiksema koormuse. Nimelt võiks sellisel juhul korrigeerimise kordajaks määrata väärtuse, mis ületab 1,5%, mistõttu nende osamaksete summa suureneks.

180    Seega ei saa väita, et tuginedes ex ante osamakse arvutamisel rohkem finantsinstitutsioonide suurusele kui korrigeerimise kordajale, läheb nende osamaksete arvutamise meetod, mille liidu seadusandja on ette näinud ja mida komisjon on täpsustanud, ilmselgelt kaugemale sellest, mis on vajalik eespool punktis 176 nimetatud eesmärgi saavutamiseks.

181    Seega ei ole hageja tõendanud, et finantsinstitutsioonide suuruse arvessevõtmine ex ante osamaksete arvutamisel toob kaasa ilmselgelt ebaproportsionaalseid ebamugavusi võrreldes taotletavate eesmärkidega.

182    Eeltoodut arvestades tuleb teine väide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

3.      Kolmas väide, mis puudutab õiguskindluse põhimõtte rikkumist

183    Kolmandas väites leiab hageja, et määruse nr 806/2014 artikli 69 lõiked 1 ja 2, artikli 70 lõiked 1 ja 2, delegeeritud määruse 2015/63 artikli 4 lõige 2, artiklid 6 ja 7 ning I lisa ning rakendusmääruse 2015/81 artikkel 4 rikuvad õiguskindluse põhimõtet. Selle väite põhjendamiseks esitatud argumendid jagunevad kolmeks osaks, millest esimese kohaselt ei ole finantsinstitutsioonidel võimalik ex ante osamakse summat ette teada, teise kohaselt ei ole arvesse võetud teatavaid riskinäitajaid ja kolmanda kohaselt on aasta sihttaseme määratlemisel kasutatud „tagatud hoiuste kasvumäära“ kindlaksmääramiseks sobimatut korda. Käesoleval väitel on ka neljas osa, mille kohaselt on rikutud ELTL artiklit 290.

184    Kõigepealt tuleb kindlaks teha käesoleva õigusvastasuse vastuväite täpne ulatus.

185    Sellega seoses tuleb märkida, et isegi kui hageja esitab formaalselt õigusvastasuse vastuväite kõigi eespool punktis 183 nimetatud sätete suhtes, puudutavad selle väite põhjenduseks tema esitatud argumendid üksnes seda, et delegeeritud määruse 2015/63 artiklid 6 ja 7 ning I lisa on kooskõlas õiguskindluse põhimõttega. Seega ei esita hageja ühtegi argumenti, mis puudutaks konkreetselt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõigete 1 ja 2, artikli 70 lõigete 1 ja 2, delegeeritud määruse 2015/63 artikli 4 lõike 2 ja rakendusmääruse 2015/81 artikli 4 õiguspärasust selle põhimõtte seisukohast. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et käesolev õigusvastasuse vastuväide puudutab tegelikult delegeeritud määruse 2015/63 artikleid 6 ja 7 ning I lisa.

a)      Esimene väiteosa, mille kohaselt on võimatu ex ante osamakse suurust ette teada

186    Hageja väidab sisuliselt, et delegeeritud määruse 2015/63 artiklid 6 ja 7 ning I lisa rikuvad õiguskindluse põhimõtet, kuna ta ei saa piisavalt vara ette teada talle määratava ex ante osamakse summat. Kõigepealt on arvutusmeetod tervikuna läbipaistmatu. Edasi sõltub aastase baasosamakse korrigeerimine riskiprofiili alusel viidatud sätetes ette nähtud korrast, mis on aga läbipaistmatu. Lõpuks on tema määramine erinevatesse rühmadesse toimunud ühepoolselt ja läbipaistmatult.

187    Lisaks kasutatakse ex ante osamakse kindlaksmääramisel avalikustamata andmeid. Viimaks sõltub ex ante osamakse suurus teiste finantsinstitutsioonide olukorra arengust, mis tekitab tugeva vastastikuse sõltuvuse erinevate finantsinstitutsioonide individuaalsete osamaksete summade vahel, muutes ex ante osamakse täpse summa ette välja arvutamise võimatuks.

188    Kriisilahendusnõukogu, parlament, nõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

189    Õiguskindluse põhimõte nõuab ühelt poolt, et õigusnormid oleksid selged ja täpsed, ning teiselt poolt, et nende kohaldamine oleks õigussubjektidele ettenähtav, eriti kui need võivad kaasa tuua ebasoodsaid tagajärgi. Nimetatud põhimõte nõuab muu hulgas seda, et õigusnormid võimaldaksid asjasse puutuvatel isikutel täpselt teada, milline on nende õigusnormidega neile ette nähtud kohustuste ulatus, ja seda, et neil isikutel oleks võimalik selgelt aru saada oma õigustest ja kohustustest ning toimida neile vastavalt (29. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Banco de Portugal jt, C‑504/19, EU:C:2021:335, punkt 51, ja 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 319).

190    Neid nõudeid ei saa siiski mõista nii, et nendega on vastuolus see, kui liidu institutsioon kasutab tema vastuvõetavas õigusnormis abstraktset õigusmõistet, ega ka nii, et see nõuab, et sellises abstraktses normis mainitaks erinevaid konkreetseid olukordi, milles seda normi võidakse kohaldada, kuna kõiki neid olukordi ei saa institutsioon ette kindlaks määrata (vt analoogia alusel 20. juuli 2017. aasta kohtuotsus Marco Tronchetti Provera jt, C‑206/16, EU:C:2017:572, punktid 39 ja 40, ning 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 320).

191    Järelikult rikub liidu õigusakti säte oma ebaselguse tõttu õiguskindluse põhimõtet vaid siis, kui see on niivõrd mitmetähenduslik, et see ei võimalda õigussubjektidel piisava kindlusega kõrvaldada selle sätte ulatuse või sisu suhtes tekkinud võimalikke kahtlusi (vt selle kohta 14. aprilli 2005. aasta kohtuotsus Belgia vs. komisjon, C‑110/03, EU:C:2005:223, punkt 31, ja 22. mai 2007. aasta kohtuotsus Mebrom vs. komisjon, T‑216/05, EU:T:2007:148, punkt 108).

192    Samuti ei riku ootuspärasuse nõuet iseenesest asjaolu, et liidu akt annab selle rakendamise eest vastutavatele asutustele kaalutlusõiguse, tingimusel et sellise pädevuse ulatus ja kasutamise kord on piisavalt selgelt määratletud, arvestades taotletavat õiguspärast eesmärki tagada piisav kaitse omavoli vastu (vt 16. veebruari 2022. aasta kohtuotsus Poola vs. parlament ja nõukogu, C‑157/21, EU:C:2022:98, punkt 321 ja seal viidatud kohtupraktika).

193    Vastavalt eespool punktides 191 ja 192 viidatud kohtupraktikale tuleb seega käesolevas asjas analüüsida, kas kohaldatavad õigusnormid on nii mitmeti mõistetavad, et need ei võimalda finantsinstitutsioonidel piisava kindlusega kõrvaldada delegeeritud määruse 2015/63 artiklite 6 ja 7 ning I lisa – mille õigusvastasusele hageja tugineb – ulatuse või tähenduse suhtes tekkivaid kahtlusi.

194    Esimesena, mis puudutab esiteks tervikuna kogu arvutusmeetodi väidetavat läbipaistmatust, siis peab hageja välja tooma, milles väljendub see selguse, ebatäpsuse või ettenähtavuse puudumine õigusnormides, mille õigusvastasusele ta tugineb. Hageja ei ole aga neid nimetanud, piirdudes üldiste ja tõendamata argumentide esitamisega.

195    Igal juhul tuleneb kohtupraktikast, et kohaldatavad õigusnormid ei pruugi tingimata võimaldada finantsinstitutsioonidel kontrollida nende poolt tehtavate ex ante osamaksete arvutamise õigsust, sest see nõue tähendaks paratamatult, et liidu seadusandjal ja komisjonil keelataks kehtestada selle osamakse arvutamiseks meetod, mis hõlmab andmeid, mille konfidentsiaalsust kaitseb liidu õigus, ning järelikult piirataks liigselt ulatuslikku kaalutlusõigust, mis kõnealusel seadusandjal ja komisjonil sellel eesmärgil peab olema, võttes neilt muu hulgas võimaluse valida meetod, mis tagab kriisilahendusfondi rahastamise pideva kohandamise finantssektoris toimuvate muutustega sel teel, et võrdlevalt võetakse eelkõige arvesse kriisilahendusfondis osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud kõigi finantsinstitutsioonide finantsseisundit (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 118).

196    Seega piisab, kui ex ante osamakseid kindlaks määrava otsuse adressaatidel, kellele küll ei edastatud ärisaladusega kaitstud andmeid, on olemas kriisilahendusnõukogu kasutatud arvutusmeetod ja piisav teave, et põhijoontes sisuliselt mõista, kuidas nende individuaalset olukorda nende kriisilahendusfondi tehtava ex ante osamakse arvutamisel arvesse võeti, ja seda suhestatuna kõigi teiste asjaomaste finantsinstitutsioonide olukorraga (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 122).

197    Andmete hulgas, mis tuleb seega finantsinstitutsioonidele edastada, on muu hulgas iga „rühma“ piirväärtused ja sellega seotud riskinäitajad, mille alusel korrigeeriti finantsinstitutsioonide ex ante osamakseid nende riskiprofiiliga (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 167).

198    Lisaks, delegeeritud määrus 2015/63 ei keela kriisilahendusnõukogul avalikustada kokku koondatult ja anonüümistatult teavet, mis on piisav, et finantsinstitutsioon saaks mõista, kuidas tema individuaalset olukorda – suhestatuna kõigi teiste asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide olukorraga – tema kriisilahendusfondi tehtava ex ante osamakse arvutamisel arvesse võeti (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 139).

199    Neil asjaoludel tuleb esimene etteheide tagasi lükata.

200    Teisena, mis puudutab finantsinstitutsioonide aasta baasosamakse korrigeerimist riskiprofiili alusel, siis tuleb märkida, et hageja piirdub väitega, et delegeeritud määruse 2015/63 artiklid 6 ja 7 on „oma ulatuselt läbipaistmatud“, ning väidab seega üldiselt, et nendes sätetes kasutatud mõisted on nii ebaselged, et see viib õiguskindluse põhimõtte rikkumiseni.

201    Siiski ei ole hageja esitanud Üldkohtule ühtegi konkreetset asjaolu, millega ta vaidlustaks delegeeritud määruse 2015/63 artiklite 6 ja 7 õiguspärasuse põhjusel, et need on väidetavalt ebaselged, ebatäpsed või mitte ootuspärased.

202    Seda arvestades ei saa teise etteheitega nõustuda.

203    Kolmandana, mis puudutab hageja argumenti, et nn rühmitamismeetodi (binning) rakendamine, mida on kirjeldatud allpool punktis 204, eriti hageja erinevatesse rühmadesse määramine, on toimunud ühepoolselt ja läbipaistmatult, siis tuleb märkida järgmist.

204    Delegeeritud määruse 2015/63 I lisa „2. samm“ kohaselt peab kriisilahendusnõukogu esiteks arvutama rühmade arvu, et võrrelda finantsinstitutsioone erinevate riskinäitajate ja alamnäitajate alusel. Teiseks peab kriisilahendusnõukogu finantsinstitutsioonid rühmadesse jaotama. Kolmandaks peab kriisilahendusnõukogu määrama kõigile konkreetse rühma finantsinstitutsioonidele sama punktisumma, mida nimetatakse „diskretiseeritud näitajaks“ ja mida ta peab nende ülejäänud korrigeerimise kordaja arvutamisel arvesse võtma.

205    Samuti, delegeeritud määruse 2015/63 I lisas on muu hulgas üksikasjalikult kirjeldatud rühmitamismeetodi erinevaid samme ja esitatud matemaatilised valemid, mida kriisilahendusnõukogu peab kasutama.

206    Hageja ei ole aga esitanud Üldkohtule ühtegi konkreetset tõendit, mis viitaks selguse, täpsuse või ootuspärasuse puudumisele nende erinevate sammude või valemite osas.

207    Igal juhul, arvestades eespool punktides 195–197 esitatud kaalutlusi, ei olnud komisjon kohustatud ette nägema, et finantsinstitutsioonidele esitatakse andmed, mis võimaldavad neil täielikult kontrollida rühmitamismeetodi kohaldamise täpsust.

208    Lisaks ei takista delegeeritud määrus 2015/63 kuidagi kriisilahendusnõukogul avaldada eespool punktides 196 ja 197 nimetatud nõuete täitmiseks iga rühma piirväärtused ja sellega seotud näitajad, et võimaldada asjasse puutuval finantsinstitutsioonil veenduda muu hulgas selles, et järjekoht, mis talle määrati näitajate diskretiseerimisel, nagu see on kindlaks määratud selle delegeeritud määruse I lisas, vastab tegelikult tema majanduslikule olukorrale, et see diskretiseerimine toimus usutavate andmete põhjal ja kooskõlas delegeeritud määruses määratletud meetodiga ning et arvesse võeti kõiki riskitegureid, millega tuleb määruse nr 806/2014 ja kõnealuse delegeeritud määruse kohaselt arvestada.

209    Neljandana ei saa hageja käesoleva õigusvastasuse vastuväite põhjendamiseks tugineda asjaolule, et arvutusvahend, mille kriisilahendusnõukogu finantsinstitutsioonidele enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist kättesaadavaks tegi, ei võimaldanud kontrollida kriisilahendusnõukogu läbi viidud analüüsi, mille alusel ta finantsinstitutsioonid eri rühmadesse jaotas. Nimelt ei ole kohaldatavates õigusnormides, täpsemalt delegeeritud määruses 2015/63, sellist arvutusvahendit ette nähtud. Järelikult puudutab selline kriitika kriisilahendusnõukogu aktide õiguspärasust, mitte selle delegeeritud määruse õiguspärasust.

210    Isegi kui eeldada, et seda etteheidet tuleb mõista nii, et sellega vaidlustab hageja vaidlustatud otsuse õiguspärasuse, siis piisab, kui märkida, et ta ei selgita, kuidas vaatamata asjaolule, et kohaldatavad õigusnormid ei kohusta kriisilahendusnõukogu andma finantsinstitutsioonide käsutusse eespool punktis 209 viidatud arvutusvahendit ja et see vahend edastatakse enne selle otsuse vastuvõtmist, mõjutavad selle otsuse kehtivust väidetavalt ebapiisavad andmed selles arvutusvahendis. Igal juhul tuleneb eespool punktides 195 ja 196 viidatud kohtupraktikast, et kriisilahendusnõukogu ei ole kohustatud avaldama ärisaladusega kaitstud andmeid kõigi teiste asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide majandusliku olukorra kohta.

211    Viiendana rõhutab hageja, et teatud konfidentsiaalsete andmete kohta koondandmete avaldamine otsustes, millega määratakse kindlaks konkreetse aasta ex ante osamaksed, oleks ebapiisav, kuna kriisilahendusnõukogu ei avalda ikkagi muid mittekonfidentsiaalseid andmeid, mis on vajalikud arvutuste selgeks mõistmiseks ja ette teadmiseks.

212    Sellise argumentatsiooniga ei sea hageja aga kahtluse alla ka kohaldatavaid õigusnorme, mida on mainitud eespool punktis 186 ja mille õigusvastasusele õiguskindluse põhimõtte seisukohast ta viitab.

213    Nimelt piirdub hageja kriitikaga selle kohta, et kriisilahendusnõukogu ei avaldanud teatavaid mittekonfidentsiaalseid andmeid, mis olid vajalikud ex ante osamaksete arvutamiseks enne nende osamaksete kindlaksmääramise otsuste vastuvõtmist. Järelikult ei puuduta see etteheide mitte kohaldatavate õigusnormide õiguspärasust, vaid seda, kuidas kriisilahendusnõukogu neid kohaldas.

214    Kui eeldada, et seda etteheidet tuleb mõista nii, et hageja vaidleb selles vastu vaidlustatud otsuse õiguspärasusele, siis ei selgita hageja piisavalt selgelt, millised konkreetsed asjaolud pidi kriisilahendusnõukogu avaldama, et täita eespool punktides 195 ja 196 viidatud kohtupraktikast tulenevaid nõudeid, kuid ta ei ole seda teinud. Sellega seoses tuleneb samast kohtupraktikast, et oleks liigne nõuda kriisilahendusnõukogult, et ta edastaks kõik arvandmed, millel põhineb iga asjasse puutuva finantsinstitutsiooni osamakse arvutus (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 123 ja seal viidatud kohtupraktika).

215    Kuuendana, mis puudutab asjaolu, et finantsinstitutsiooni ex ante osamaksete arvutamine sõltub konfidentsiaalsetest andmetest teiste finantsinstitutsioonide olukorra kohta, mis väidetavalt suurendab arvutusmeetodi ettearvamatust, siis tuleb märkida, et hageja ei selgita täpsemalt oma asjakohaseid argumente.

216    Igal juhul on need argumendid vastuolus 15. juuli 2021. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB (C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601) tulenevate juhistega, mis puudutavad küll põhjendamiskohustuse järgimist, kuid kehtivad sama moodi ka õiguskindluse põhimõtte järgimise kohta.

217    15. juuli 2021. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB (C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601) möönis Euroopa Kohus, et ex ante osamaksete arvutamise meetodi põhimõte ise – nagu see tuleneb direktiivist 2014/59 ja määrusest nr 806/2014 – eeldab, et kriisilahendusnõukogul võib olla vaja kasutada teiste finantsinstitutsioonide ärisaladusega kaitstud andmeid (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 114).

218    Neil asjaoludel ei saa hageja esiteks tugineda üksnes asjaolule, et ta ei saa seetõttu, et teiste finantsinstitutsioonide andmeid ei ole talle teatavaks tehtud, arvutada ette välja tema poolt tasumisele kuuluvat ex ante osamakset.

219    Teiseks, nagu on märgitud eespool punktis 198, ei keela delegeeritud määrus 2015/63 kriisilahendusnõukogul avalikustada kokku koondatult ja anonüümistatult teavet, mis on piisav, et finantsinstitutsioon saaks mõista, kuidas tema individuaalset olukorda – suhestatuna kõigi teiste asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide olukorraga – tema tehtava ex ante osamakse arvutamisel arvesse võeti.

220    Seetõttu tuleb kolmanda väite esimene osa tagasi lükata.

b)      Teine väiteosa, mille kohaselt ei olnud teatavate riskinäitajate kohaldamine ootuspärane

221    Hageja väidab, et 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksete arvutamisel ei kohaldatud teatavaid riskinäitajaid, nimelt „stabiilse netorahastamise kordaja“, MREL ning „keerukus“ ja „kriisilahenduskõlblikkus“. Nende riskinäitajate arvesse võtmata jätmine ja nende kehtestamise ootuspärasuse puudumine on vastuolus õiguskindluse põhimõttega, kuna hageja ei saa nende rakendamist ette näha.

222    Lisaks tekitab õiguskindlusetuse asjaolu, et delegeeritud määrus 2015/63 jätab oma üleminekusätetes kriisilahendusnõukogule võimaluse jätta teatavad riskinäitajad arvesse võtmata, võimaldades samas korrigeerida aasta baasosamakset riskiprofiili alusel.

223    Kriisilahendusnõukogu ja komisjon vaidlevad nendele argumentidele vastu.

224    Vastavalt eespool punktides 189–192 viidatud kohtupraktikale tuleb seega käesolevas asjas analüüsida, kas kohaldatavad õigusnormid on nii mitmeti mõistetavad, et need ei võimalda finantsinstitutsioonidel piisava kindlusega kõrvaldada kahtlust, kas kohaldatakse teatud riskinäitajaid, nagu „stabiilse netorahastamise kordaja“, MREL ning „keerukus“ ja „kriisilahenduskõlblikkus“.

225    Tingimused, mille korral kriisilahendusnõukogu võib üleminekumeetmena neid riskinäitajaid kohaldamata jätta, on sätestatud delegeeritud määruse 2015/63 artikli 20 lõikes 1, mis näeb ette, et „[k]ui vaatlusaluse aasta suhtes kohaldatav järelevalveliste aruannete nõue, millele on osutatud [selle delegeeritud määruse] artiklis 14, ei hõlma [nimetatud delegeeritud määruse] II lisas osutatud konkreetse näitajaga seoses nõutud teavet, ei kohaldata seda riskinäitajat seni, kuni kõnealune järelevalveliste aruannete nõue muutub kohaldatavaks“.

226    Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 20 lõige 1 sätestab seega kaks tingimust, mille esinemisel kriisilahendusnõukogu jätab üleminekumeetmena riskinäitaja kohaldamata: esiteks ei kohaldata riskinäitajat siis, kui selle delegeeritud määruse II lisas nimetatud riskinäitajaga seoses nõutud teave ei kuulu selle delegeeritud määruse artiklis 14 osutatud järelevalvealase aruandluse nõuete hulka, ja teiseks juhul, kui riskinäitajat on nimetatud selle delegeeritud määruse II lisas „Kriisilahendusasutustele esitatavad andmed“, mis sisaldab 15 andmete kategooriat. Hageja ei ole aga väitnud ega veelgi vähem tõendanud, et need tingimused on niivõrd mitmeti mõistetavad, et need takistavad finantsinstitutsioonidel kõrvaldada piisava kindlusega võimalik kahtlus teatavate riskinäitajate kohaldamise suhtes.

227    Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata hageja argumendid, millega soovitakse tõendada, et määrus nr 806/2014 või delegeeritud määrus 2015/63 on õigusvastased seetõttu, et need rikuvad õiguskindluse põhimõtet ootuspärasuse puudumise tõttu riskinäitajate regulatsioonis.

228    Seetõttu tuleb kolmanda väite teine osa tagasi lükata.

c)      Kolmas väiteosa, mis puudutab „tagatud hoiuste kasvumäära“ kindlaksmääramise korda

229    Hageja leiab, et eesmärk saavutada lõplik sihttase – mis on 1% pangandusliidu tagatud hoiuste summast – tähendab, et kriisilahendusnõukogu hindab igal aastal „nende tagatud hoiuste kasvu määra“, mis on kindlaks määratud läbipaistmatult ja mille muutust on finantsinstitutsioonidel raske ette näha.

230    Kriisilahendusnõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.

231    Tuleb märkida, et hageja ei ole Üldkohtule esitanud ühtegi konkreetset asjaolu, mis tõendaks, et eespool punktis 183 viidatud sätted on niivõrd mitmeti mõistetavad, et need takistavad finantsinstitutsioonidel piisava kindlusega kõrvaldada võimalikud kahtlused lõpliku sihttaseme või aasta sihttaseme kindlaksmääramise suhtes.

232    Lisaks vaidleb hageja ühes osas oma argumentidest tegelikult vastu sellele, et vaidlustatud otsust ei ole aasta sihttaseme kindlaksmääramise osas põhjendatud. See etteheide ei puuduta eespool punktis 183 viidatud sätete õiguspärasust ning seda analüüsitakse tagapool punktides 271–308.

233    Seega tuleb kolmanda väite kolmas osa tagasi lükata osas, milles vaidlustatakse nende sätete õiguspärasus.

d)      Neljas väiteosa, mille kohaselt on delegeeritud määruses 2015/63 määratletud arvutuskriteeriumidega rikutud ELTL artiklit 290

234    Kolmandas väites leidis hageja samuti, et asjaolu, et arvutamise põhikriteeriumid on kindlaks määratud delegeeritud määruses 2015/63, mitte määruses nr 806/2014, kujutab endast ELTL artikli 290 rikkumist. Kohtuistungil täpsustas hageja, et selles argumendis väidab ta, et direktiiviga 2014/59 määrati kindlaks üksnes suured riskikategooriad, mis olid liigitatud nelja riskisambasse, kuid selles ei reguleeritud kriteeriume endid, mille komisjon määratles delegeeritud määruses 2015/63.

235    Parlament vaidleb vastu kolmanda väite selle osa põhjendatusele ja kahtleb selle vastuvõetavuses, kuna seda ei esitatud hagiavalduses piisavalt selgelt ja täpselt.

236    Selles küsimuses tuleneb kohtupraktikast, et hagi vastuvõetavuse tingimus on see, et hagi aluseks olevad peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud tulenevad kas või kokkuvõtlikult, ent seostatult ja arusaadavalt hagiavalduse tekstist endast, selleks et oleks tagatud õiguskindlus ja korrakohane õigusemõistmine. Seega tuleb pidada vastuvõetamatuks iga väidet, mida ei ole piisavalt kirjeldatud menetluse algatusdokumendis. Analoogseid nõudeid tuleb järgida väite põhjendamiseks esitatavate etteheidete suhtes. Liidu kohus peab selle avalikul huvil põhineva asja läbivaatamist takistava asjaolu tõstatama omal algatusel (vt 30. juuni 2021. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑265/19, ei avaldata, EU:T:2021:392, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. juuli 2021. aasta kohtuotsus Bateni vs. nõukogu, T‑455/17, EU:T:2021:411, punkt 135 ja seal viidatud kohtupraktika).

237    Käesoleval juhul on hagiavalduse punktis 125 piirdutud märkusega, et „delegeeritud määruses [2015/63] sätestatud arvutuskriteeriumide struktureeriv ja otsustav funktsioon lubab järeldada, et need kriteeriumid on oma määratluselt [määruses nr 806/2014] olulisel kohal, mis toob kaasa ELTL artikli 290 rikkumise“, ning punktis 139 on märgitud, et „asjaolu, et põhilised arvutuskriteeriumid olid kehtestatud delegeeritud määrusega, mitte [määrusega nr 806/2014], on vastuolus ELLT artikli 290 [lõikega 1]“.

238    Hagiavalduses ei ole nendele kinnitustele lisatud ühtegi argumenti. Nii ei ole hageja muu hulgas välja toonud delegeeritud määruse 2015/63 sätteid, mis tema arvates sisaldavad ELTL artikli 290 lõike 1 teise lõigu teise lause tähenduses olemuslikke osi, mis oleksid pidanud sisalduma direktiivis 2014/59. Samuti ei ole hageja täpsustanud, millised nende sätete konkreetsed osad on „olemuslikud“ ega esitanud selle kohta argumente.

239    Lõpuks muudab käesoleva väiteosa veelgi ebaselgemaks see, et see esitati väite raames, mis käsitleb üht teist õigusnormi rikkumist, nimelt õiguskindluse põhimõtte rikkumist.

240    Järelikult tuleb tõdeda, et peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millele tugineb etteheide ELTL artikli 290 rikkumise kohta, ei tulene vähemalt kokkuvõtlikult hagiavalduse tekstist endast. Selline etteheide ei vasta seega eespool punktis 236 nimetatud nõuetele.

241    Seda arvestades ei saa hageja poolt kohtuistungil esitatud argumente pidada hagiavalduse punktides 125 ja 139 esitatud etteheite täienduseks, kuna sellist etteheidet et esitatud nõuetekohaselt.

242    Järelikult tuleb kolmanda väite neljas osa vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükata.

4.      Neljas ja viies väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, mille tõttu esitatakse õigusvastasuse vastuväide

243    Hageja leiab, et nii delegeeritud määruse 2015/63 artikli 4 lõige 2, artiklid 6 ja 7 ning I lisa kui ka nendele sätetele tuginev vaidlustatud otsus rikuvad hea halduse põhimõtet, mis hõlmab põhjendamiskohustust, ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet. Hageja sõnul ei ole finantsinstitutsioonidele kättesaadav kogu oluline teave, mis võimaldaks neil vaidlustatud otsust mõista ja kontrollida. Eelkõige ei ole finantsinstitutsioonidele teada „tagatud hoiuste kasvu määra“ arvutamise üksikasjalik kord, mis takistab neil kindlaks teha, kas selle korra alusel tehtud arvutused on õiged.

244    Kriisilahendusnõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.

245    Esimesena tuleb meenutada, et hea halduse põhimõte nõuab, et sellistel juhtudel nagu käesolevas asjas, kus liidu institutsioonidel või organitel on kaalutlusõigus, tuleb järgida liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatisi, mille hulka kuulub muu hulgas pädeva institutsiooni või organi kohustus hinnata hoolikalt ja erapooletult kõiki konkreetse juhtumi olulisi asjaolusid (21. novembri 1991. aasta kohtuotsus Technische Universität München, C‑269/90, EU:C:1991:438, punkt 14; 30. septembri 2003. aasta kohtuotsus Atlantic Container Line jt vs. komisjon, T‑191/98, T‑212/98–T‑214/98, EU:T:2003:245, punkt 404, ja 9. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Qualcomm ja Qualcomm Europe vs. komisjon, T‑371/17, ei avaldata, EU:T:2019:232, punkt 200).

246    Teisena tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhususe eeldus nõuab, et asjasse puutuv isik saaks tutvuda tema suhtes tehtud otsuse põhjendustega, lugedes kas otsust ennast või saades oma sellekohase taotluse alusel teada selle põhjendused – kusjuures ka pädev kohus võib asjaomaselt ametiasutuselt nõuda kõnealuste põhjenduste teatavaks tegemist –, et kaitsta oma õigusi parimates võimalikes tingimustes ja otsustada täielikult informeerituna, kas on otstarbekas pöörduda pädevasse kohtusse, ning täielikult võimaldada kohtul kontrollida käsitletava riigisisese otsuse seaduslikkust (vt 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Donnellan, C‑34/17, EU:C:2018:282, punkt 55, ja 24. novembri 2020. aasta kohtuotsus Minister van Buitenlandse Zaken, C‑225/19 ja C‑226/19, EU:C:2020:951, punkt 43).

247    Lisaks, arvestades võistlevuse põhimõtet, mis kuulub harta artiklis 47 nimetatud kaitseõiguste hulka, peab menetlusosalistel olema õigus tutvuda kõigi tõendite või seisukohtadega, mis on kohtule esitatud, et mõjutada tema otsust, ning nende üle vaielda. Põhiõigus tõhusale kohtulikule kaitsele ei võimalda nimelt kohtuotsuse tegemisel tugineda asjaoludele ja dokumentidele, millega pooled või üks neist ei ole saanud tutvuda ja mille suhtes nad ei ole seega saanud seisukohta võtta (vt 4. juuni 2013. aasta kohtuotsus ZZ, C‑300/11, EU:C:2013:363, punktid 55 ja 56, ning 23. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Unitrading, C‑437/13, EU:C:2014:2318, punkt 21).

248    Siiski võib liidu ametiasutus teatud erandjuhtudel konfidentsiaalsete andmete kaitsega seotud põhjustel keelata puudutatud isikule nende täpsete ja täielike põhjenduste teatavakstegemise, mis on tema suhtes tehtud otsuse aluseks. Sellisel juhul tuleb rakendada meetodeid ja õigusnorme, mis võimaldavad tasakaalustada ühelt poolt sellise otsuse vastuvõtmisel arvesse võetud konfidentsiaalsete andmete kaitse legitiimset huvi ja teiselt poolt vajadust tagada õigussubjektile piisavalt tema menetlusõiguste austamine, nagu õigus olla ära kuulatud ja võistlevuse põhimõte (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punktid 115–120; vt selle kohta ja analoogia alusel ka 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 125).

249    Arvestades ex ante osamaksete eripära, tuleb sellise tasakaalustamise vajadust arvestada ka nende osamaksete arvutamisel. Nimelt, nagu nähtub direktiivi 2014/59 põhjendustest 105–107 ja määruse nr 806/2014 põhjendusest 41, on nende osamaksete eesmärk tagada kindlustusloogikast lähtudes, et finantssektor annaks kriisilahenduskorrale oma ülesannete täitmiseks piisavalt rahalisi vahendeid, julgustades samas asjaomaseid finantsinstitutsioone käituma vähem riskantsel viisil. Seega ei põhine nende osamaksete arvutamine mitte teatud summale teatud protsendi kohaldamisel, vaid direktiivi 2014/59 artiklite 102 ja 103 ning määruse nr 806/2014 artiklite 69 ja 70 kohaselt ka sellel, milline on lõplik sihttase, milleni peab ulatuma enne algse perioodi lõppu alates 1. jaanuarist 2016 nende osamaksete abil kogutud summa (edaspidi „esialgne periood“ ja „lõplik sihttase“), ja seejärel ka sellel, milline on aasta sihttase, mis tuleb jaotada kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide vahel (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 113).

250    Kuna lõplikuks sihttasemeks määrati vähemalt 1% kõigi nende finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast ning kuna iga finantsinstitutsiooni aasta baasosamakse arvutatakse proportsionaalselt sellega, kui suure osa moodustab tema kohustuste summa (välja arvatud omavahendid) miinus tagatud hoiused kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud asutuste kohustuste kogusummast (välja arvatud omavahendid) miinus tagatud hoiused, siis näib, et ex ante osamaksete arvutamise meetod, nagu see tuleneb direktiivist 2014/59 ja määrusest nr 806/2014, nõuab ise põhimõtteliselt seda, et kriisilahendusnõukogu kasutaks ärisaladuse alla kuuluvate andmete kasutamist (15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 114).

251    Ent liidu institutsioonid ja asutused on vastavalt ärisaladuse kaitse põhimõttele, mis on liidu õiguse üldpõhimõte ja mida on täpsustatud eelkõige ELTL artiklis 339, kohustatud üldjuhul mitte avaldama eraettevõtja konkurentidele tema esitatud konfidentsiaalset teavet (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika).

252    Neil asjaoludel tuli komisjonil ja Euroopa Liidu Nõukogul delegeeritud määrusega 2015/63 ja rakendusmäärusega 2015/81 ette nähtud ex ante osamaksete arvutamise süsteemi rakendamisel ühitada ärisaladuse hoidmine tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega, nii et niisuguse saladusena käsitatavaid andmeid ei saaks huvitatud isikutele edastada ja et neid ei saaks muu hulgas lisada niisuguste otsuste põhjendusse, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksete summa.

253    See ex ante osamaksete arvutamise süsteemi eripära ei takista siiski liidu kohtul tõhusat kohtulikku kontrolli teostada.

254    Nimelt, esiteks ei takista miski sätetes, mille õigusvastasusele hageja tugineb, kriisilahendusnõukogu määruse nr 806/2014 artikli 88 lõike 1 esimese lõigu kohaselt ex ante osamaksete kindlaksmääramise otsuse tegemisel avalikustamast tema tegevuse käigus saadud konfidentsiaalset teavet kokkuvõtlikult või ühte koondatult, nii et puudutatud finantsinstitutsioone ei ole võimalik kindlaks teha (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 136).

255    Teiseks, kui konfidentsiaalsete andmete kaitse tagamiseks tuleb sellise otsuse põhjendusi piirata, peab otsuse vastuvõtja liidu kohtutes nende andmete kahtluse alla seadmise korral kohtumenetluses oma teguviisi põhjendama (vt selle kohta 1. juuli 2008. aasta kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EU:C:2008:375, punkt 110, ning 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 145).

256    Selleks et teha harta artikli 47 nõuetega kooskõlas olevat tõhusat kohtulikku kontrolli, võivad liidu kohtud seega vajaduse korral nõuda kriisilahendusnõukogult selliste andmete esitamist, mis põhjendaksid arvutusi, mille õigsus on kohtus vaidlustatud, tagades vajalikus ulatuses nende andmete konfidentsiaalsuse (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 146).

257    Lisaks peab liidu kohus kõiki kriisilahendusnõukogu esitatud õiguslikke ja faktilisi asjaolusid analüüsides kontrollima nende põhjuste põhjendatust, millele kriisilahendusnõukogu tugines, et vaielda vastu ex ante osamakse arvutamisel kasutatud andmete edastamisele (vt selle kohta analoogia alusel 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 126).

258    Kui ilmneb, et kriisilahendusnõukogu viidatud põhjused on niisugused, mille tõttu ei saa tõesti liidu kohtule esitatud andmeid ja tõendeid puudutatud isikule edastada, siis tuleb sobivalt kaaluda nõudeid, mis on seotud õigusega tõhusale kohtulikule kontrollile, eelkõige võistlevuse põhimõtte järgimisega, ja nõudeid, mis tulenevad ärisaladuse kaitsest (vt selle kohta analoogia alusel 18. juuli 2013. aasta kohtuotsus komisjon jt vs. Kadi, C‑584/10 P, C‑593/10 P ja C‑595/10 P, EU:C:2013:518, punkt 128).

259    Eeltoodust tuleneb, et ex ante osamaksete arvutamine ärisaladusega kaitstud andmete alusel vastavalt delegeeritud määruse 2015/63 artikli 4 lõikele 2, artiklitele 6 ja 7 ning I lisale ning ilma et neid andmeid tehtaks huvitatud isikutele kättesaadavaks, ei tähenda iseenesest, et need sätted on vastuolus hea halduse ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtetega.

260    Hageja argumendid ei sea seda järeldust kahtluse alla.

261    Sellega seoses ei saa hageja esiteks tugineda 28. novembri 2019. aasta kohtuotsusele Portigon vs. SRB (T‑365/16, EU:T:2019:824) ja 23. septembri 2020. aasta kohtuotsusele Landesbank Baden-Württemberg vs. SRB (T‑411/17, EU:T:2020:435). Ühelt poolt tühistas Euroopa Kohus viimati nimetatud kohtuotsuse 15. juuli 2021. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB (C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601), kritiseerides tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega seotud kaalutlusi, millele hageja tugineb. Teiselt poolt ei sisalda 28. novembri 2019. aasta kohtuotsus Portigon vs. SRB (T‑365/16, EU:T:2019:824) vastupidi hageja väidetele mingit analüüsi, mis puudutaks konkreetselt tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.

262    Teiseks ei saa hageja vaidlustada delegeeritud määruse 2015/63 õiguspärasust põhjusel, et ei määrus nr 806/2014 ega direktiiv 2014/59 ei näe ette ex ante osamaksete arvutamise meetodit, mille kohaselt määrataks kõigepealt kindlaks sihttase ja seejärel toimuks nende osamaksete suhestatud jaotamine finantsinstitutsioonide vahel.

263    Sellega seoses piisab, kui meenutada, et nagu on märgitud eespool punktides 254–258, on Euroopa Kohus möönnud liidu seadusandja õigust kasutada arvutusmeetodit, mis põhineb kõigepealt sihttaseme ja seejärel kõigi finantsinstitutsioonide vahel jaotatava aasta sihttaseme kindlaksmääramisel, ilma et seejuures rikutaks põhjendamiskohustust või tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punktid 136, 145 ja 146).

264    Seda arvestades võis sellise meetodi kehtestada ka delegeeritud määrusega 2015/63.

265    Kolmandaks leiab hageja, et finantsinstitutsioonidele ei olnud kättesaadavad kõik andmed, mis olid olulised vaidlustatud otsuse mõistmiseks ja kontrollimiseks.

266    Sellega seoses piisab ühelt poolt, kui meenutada, et eespool punktis 243 viidatud sätted ei takista kuidagi kriisilahendusnõukogul eespool punktides 245–258 nimetatud nõuete täitmiseks avaldada teavet, mis on vajalik selleks, et asjaomased finantsinstitutsioonid saaksid muu hulgas veenduda, et neil on võimaldatud tutvuda kõigi oluliste andmetega, mis on vaidlustatud otsuse mõistmiseks ja kontrollimiseks olulised.

267    Teiselt poolt, kuigi see etteheide puudutab vaidlustatud otsuse õiguspärasust, ei ole hageja esitanud Üldkohtule selle põhjendamiseks ühtegi argumenti.

268    Selle etteheitega ei saa seega nõustuda.

269    Neljandaks, mis puudutab hageja argumente selle kohta, et vaidlustatud otsuses puuduvad andmed „tagatud hoiuste kasvu määra“ kindlaksmääramise kohta, mis on vajalikud aasta sihttaseme kindlakstegemiseks, siis ei sea need argumendid kahtluse alla mitte eespool punktis 243 viidatud sätteid, mille õigusvastasusele hageja hea halduse põhimõtte ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte seisukohast tugineb, vaid vaidlustatud otsuse õiguspärasuse. Seega analüüsitakse seda argumenti allpool punktides 309–314.

270    Seega tuleb neljas ja viies väide tagasi lükata osas, milles nendes põhjendatakse delegeeritud määruse 2015/63 artikli 4 lõike 2, artiklite 6 ja 7 ning I lisa õigusvastasuse vastuväidet.

C.      Väited, milles käsitletakse vaidlustatud otsuse õiguspärasust

1.      Aasta sihttaseme kindlaksmääramise põhjendus

271    Nagu on märgitud eespool punktis 232, vaidleb hageja kolmanda väite kolmandas osas tegelikult eelkõige vastu sellele, et vaidlustatud otsust ei ole aasta sihttaseme kindlaksmääramise osas põhjendatud.

272    Sellega seoses tuleb kõigepealt meelde tuletada, et vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 peavad esialgse perioodi lõpus kriisilahendusfondi kasutatavad rahalised vahendid saavutama lõpliku sihttaseme, mis on vähemalt 1% kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summast.

273    Määruse nr 806/2014 artikli 69 lõike 2 kohaselt jaotatakse ex ante osamaksed esialgsel perioodil ajaliselt võimalikult ühtlaselt, kuni saavutatakse eespool punktis 272 viidatud lõplik sihttase, kuid võttes nõuetekohaselt arvesse majandustsükli faasi ja mõju, mida protsüklilised osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsioonide finantsseisundile.

274    Määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 2 on täpsustatud, et kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tasutavad osamaksed ei ületa 12,5% lõplikust sihttasemest.

275    Ex ante osamaksete arvutamise meetodi kohta on delegeeritud määruse 2015/63 artikli 4 lõikes 2 sätestatud, et kriisilahendusnõukogu määrab nende summa kindlaks aasta sihttaseme alusel, võttes arvesse lõplikku sihttaset, ning eelmise aasta tagatud hoiuste keskmise summa alusel, mis arvutatakse kord kvartalis kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide jaoks.

276    Samuti arvutab kriisilahendusnõukogu rakendusmääruse 2015/81 artikli 4 kohaselt iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse aasta sihttaseme alusel, mis määratakse kindlaks lõplikku sihttaset silmas pidades ja kooskõlas delegeeritud määruses 2015/63 sätestatud metoodikaga.

277    Käesolevas asjas, nagu nähtub vaidlustatud otsuse põhjendusest 48, määras kriisilahendusnõukogu 2021. aasta osamakseperioodi aasta sihttasemeks 11 287 677 212,56 eurot.

278    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 36 ja 37 selgitas kriisilahendusnõukogu sisuliselt, et aasta sihttase tuleb kindlaks määrata analüüsi alusel, milles käsitletakse tagatud hoiuste muutust eelmiste aastate jooksul ja kõiki asjakohaseid majandusolukorra muutusi, ning analüüsi alusel, milles käsitletakse tegevustsükli faasiga seotud näitajaid ja protsükliliste osamaksete mõju finantsinstitutsioonide finantsseisundile. Seejärel pidas kriisilahendusnõukogu kohaseks määrata kindlaks koefitsient, mis põhines sellel analüüsil ja kriisilahendusfondi käsutuses olevatel rahalistel vahenditel (edaspidi „koefitsient“). Kriisilahendusnõukogu kohaldas seda koefitsienti ühele kaheksandikule 2020. aastal tagatud hoiuste keskmisest summast, et arvutada aasta sihttase.

279    Kriisilahendusnõukogu esitas koefitsiendi kindlaksmääramiseks kasutatud arvutuskäigu vaidlustatud otsuse põhjendustes 38–47.

280    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 38 konstateeris kriisilahendusnõukogu jätkuvat suundumust kõigi osalevate liikmesriikide finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summa suurenemise suunas. Täpsemalt oli nende hoiuste keskmine summa, arvutatuna kord kvartalis, 2020. aasta puhul 6,689 triljonit eurot.

281    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 40 ja 41 kirjeldas kriisilahendusnõukogu tagatud hoiuste prognoositud arengut esialgsest perioodist kolme ülejäänud aasta jooksul, st aastatel 2021–2023. Tema hinnangul jäi tagatud hoiuste aastane kasvumäär kuni esialgse perioodi lõpuni vahemikku 4–7%.

282    Vaidlustatud otsuse põhjendustes 42–45 andis kriisilahendusnõukogu hinnangu tegevustsükli etapile ja võimalikule protsüklilisele mõjule, mida ex ante osamaksed võivad avaldada finantsinstitutsiooni finantsseisundile. Ta märkis, et oma hinnangus võttis ta arvesse mitut näitajat, nagu komisjoni sisemajanduse koguprodukti kasvuprognoos ja Euroopa Keskpanga (edaspidi „EKP“) sellekohased prognoosid või erasektori krediidivoog protsendina sisemajanduse koguproduktist.

283    Vaidlustatud otsuse põhjenduses 46 järeldas kriisilahendusnõukogu, et kuigi on mõistlik eeldada, et pangandusliidus jätkub tagatud hoiuste kasv, on kasvutempo väiksem kui 2020. aastal. Sellega seoses märkis kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 47, et tulevaste aastate suhtes, st kuni 2023. aastani, kasutas ta tagatud hoiuste kasvumäärade puhul „ettevaatlikku lähenemisviisi“.

284    Neid kaalutlusi arvestades määras kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 koefitsiendiks 1,35%. Seejärel arvutas ta aasta sihttaseme summa, korrutades 2020. aastal tagatud hoiuste keskmise summa selle koefitsiendiga ja jagades selle arvutuse tulemuse kaheksaga järgmise matemaatilise valemi alusel, mis on esitatud selle otsuse põhjenduses 48:

„Sihttase0 [aasta sihttaseme summa] = Tagatud hoiuste kogusumma2020 * 0,0135 * ⅛ = 11 287 677 212,56 eurot“.

285    Kohtuistungil kinnitas kriisilahendusnõukogu siiski, et ta määras 2021. aasta osamakseperioodiks aasta sihttaseme kindlaks järgmiselt.

286    Esiteks määras kriisilahendusnõukogu prognoosiva analüüsi põhjal kõigi osalevate liikmesriikide territooriumil tegevusloa saanud finantsinstitutsioonide tagatud hoiuste summaks esialgse perioodi lõpus ligikaudu 7,5 triljonit eurot. Selle summani jõudmiseks võttis kriisilahendusnõukogu arvesse 2020. aastal tagatud hoiuste keskmist summat, milleks oli 6,689 triljonit eurot, tagatud hoiuste aastast kasvumäära 4% ning esialgse perioodi lõpuni veel alles jäänud osamakseperioodide arvu, milleks oli kolm perioodi.

287    Teiseks arvutas kriisilahendusnõukogu vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 69 lõikele 1 sellest 7,5 triljonist eurost 1% ja sai lõpliku sihttaseme hinnangulise summa, mis pidi saavutatama esialgse perioodi lõpuks ja mis oli ligikaudu 75 miljardit eurot.

288    Kolmandaks arvas kriisilahendusnõukogu viimati nimetatud summast maha rahalised vahendid, mis olid kriisilahendusfondil juba 2021. aastal, st ligikaudu 42 miljardit eurot, ning sai tulemuseks summa, mis tuli veel maksta ülejäänud osamakseperioodidel enne esialgse perioodi lõppu, s.o aastatel 2021–2023. See summa oli ligikaudu 33 miljardit eurot.

289    Neljandaks jagas kriisilahendusnõukogu viimati nimetatud summa kolmega, jaotades selle ühetaoliselt kolme ülejäänud osamakseperioodi vahel. Aasta sihttasemeks 2021. aasta osamakseperioodi suhtes määrati seega eespool punktis 277 nimetatud summa ehk ligikaudu 11,287 miljardit eurot.

290    Kriisilahendusnõukogu kinnitas kohtuistungil ka, et ta oli avalikustanud teabe selle kohta, millel eespool punktides 286–289 kirjeldatud meetod põhines ja mis võimaldas hagejal mõista meetodit, mille alusel aasta sihttase kindlaks määrati. Eelkõige täpsustas ta, et 2021. aasta mais – see tähendab pärast vaidlustatud otsuse vastuvõtmist, kuid enne käesolevas asjas lahendatava hagi esitamist – avaldas ta oma veebisaidil teabelehe nimega „Fact Sheet 2021“ (edaspidi „teabeleht“), milles oli märgitud lõpliku sihttaseme hinnanguline summa. Samuti kinnitas kriisilahendusnõukogu, et kriisilahendusfondis kasutada olevate rahaliste vahendite summa oli kättesaadav ka tema veebisaidil ja muude avalike allikate kaudu ning seda ammu enne vaidlustatud otsuse vastuvõtmist.

291    Selleks et analüüsida, kas kriisilahendusnõukogu täitis aasta sihttaseme kindlaksmääramisel oma põhjendamiskohustust, tuleb kõigepealt meenutada, et põhjenduse puudumine või ebapiisav põhjendamine kujutab endast avalikul huvil põhinevat väidet, mille liidu kohus võib või koguni peab omal algatusel tõstatama (vt 2. detsembri 2009. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa jt, C‑89/08 P, EU:C:2009:742, punkt 34 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult võib või isegi peab Üldkohus arvesse võtma ka muid põhjenduste puudusi kui need, millele viitab hageja, ja seda muu hulgas siis, kui need ilmnevad menetluse käigus.

292    Sel eesmärgil kuulati pooled menetluse suulises osas ära kõigi vaidlustatud otsuse aasta sihttasemete kindlaksmääramist puudutavate põhjendamisvigade teemal. Täpsemalt kirjeldas kriisilahendusnõukogu, kellele esitati konkreetselt selle kohta küsimusi, meetodit, mida ta tegelikult 2021. aasta osamakseperioodi suhtes aasta sihttaseme kindlaksmääramisel järgis, nagu seda on kirjeldatud eespool punktides 286–289.

293    Seejärel, mis puudutab põhjendamiskohustuse sisu, siis tuleneb kohtupraktikast, et liidu institutsiooni, organi või asutuse otsuse põhjendamine on eriti oluline, sest võimaldab huvitatud isikul täielikult infomeerituna otsustada, kas esitada selle otsuse peale hagi, ning pädeval kohtul kontrolli teha, olles seega üks harta artikliga 47 tagatud kohtuliku kontrolli tõhususe tingimustest (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 103 ja seal viidatud kohtupraktika).

294    Põhjendus peab siiski olema kohandatud asjaomase akti laadile ja selle vastuvõtmise kontekstile. Seejuures ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust ei tule hinnata mitte ainult nende sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades, ning olenevalt selgituse saamise huvist, mis võib olla isikutel, keda akt puudutab. Järelikult on õigusi kahjustav akt piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud kontekstis, mis on huvitatud isikule teada ja mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 104 ja seal viidatud kohtupraktika).

295    Lisaks peavad selles põhjenduses eelkõige puuduma vastuolud, et asjaomastel isikutel oleks võimalik teada saada otsuse tegelikke põhjusi, et kaitsta oma õigusi pädevas kohtus, ja et viimane saaks teha kontrolli (vt selle kohta 10. juuli 2008. aasta kohtuotsus Bertelsmann ja Sony Corporation of America vs. Impala, C‑413/06 P, EU:C:2008:392, punkt 169 ja seal viidatud kohtupraktika; 22. septembri 2005. aasta kohtuotsus Suproco vs. komisjon, T‑101/03, EU:T:2005:336, punktid 20 ja 45–47, ning 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus Kreeka vs. komisjon, T‑241/13, EU:T:2015:982, punkt 56).

296    Samuti, kui vaidlustatud otsuse vastuvõtja esitab otsuse põhjenduste kohta teatavaid selgitusi liidu kohtu menetluses, peavad need selgitused olema kooskõlas selles otsuses esitatud kaalutlustega (vt selle kohta 22. septembri 2005. aasta kohtuotsus Suproco vs. komisjon, T‑101/03, EU:T:2005:336, punktid 45–47, ja 13. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Printeos jt vs. komisjon, T‑95/15, EU:T:2016:722, punktid 54 ja 55).

297    Nimelt, kuigi vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused ei ole kooskõlas selliste kohtumenetluses antud selgitustega, ei täida asjaomase otsuse põhjendused eespool punktides 293 ja 294 meenutatud ülesandeid. Eelkõige takistab selline vastuolu esiteks huvitatud isikutel enne hagi esitamist teada saada vaidlustatud otsuse tegelikke põhjendusi ja valmistada ette selles suhtes oma kaitset ning teiseks liidu kohtul teha kindlaks põhjused, mis olid selle otsuse tegelik õiguslik alus, ning analüüsida nende vastavust kohaldatavatele õigusnormidele.

298    Lõpuks tuleb märkida, et kui kriisilahendusnõukogu võtab vastu otsuse, millega määratakse kindlaks ex ante osamaksed, peab ta teavitama asjaomaseid finantsinstitutsioone nende osamaksete arvutamise meetodist (vt 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 122).

299    Sama kehtib ka iga-aastase sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta, kuna see summa on sellise otsuse ülesehituse seisukohast olulise tähtsusega. Nimelt, nagu nähtub rakendusmääruse 2015/81 artiklist 4, seisneb ex ante osamaksete arvutamise meetod selle summa jagamises kõigi asjasse puutuvate finantsinstitutsioonide vahel, mistõttu selle summa suurendamine või vähendamine toob kaasa iga finantsinstitutsiooni ex ante osamakse vastava suurenemise või vähenemise.

300    Eeltoodust tuleneb, et kuigi kriisilahendusnõukogu on kohustatud vaidlustatud otsusega andma finantsinstitutsioonidele selgitusi aasta sihttaseme kindlaksmääramise meetodi kohta, peavad need selgitused olema kooskõlas selgitustega, mille kriisilahendusnõukogu esitab kohtumenetluses ja mis puudutavad tegelikult kohaldatud meetodit.

301    Kuid käesolevas asjas see nii ei olnud.

302    Nimelt tuleb kõigepealt märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 on välja toodud matemaatiline valem, mille põhjal määrati kindlaks aasta sihttase. Kuid on ilmnenud, et see valem ei hõlma kriisilahendusnõukogu poolt tegelikult kohaldatud meetodi elemente, nagu seda selgitati kohtuistungil. Nimelt, nagu nähtub eespool punktidest 286–289, sai kriisilahendusnõukogu seda meetodit kasutades aasta sihttaseme summa nii, et ta lahutas lõplikust sihttasemest kriisilahendusfondi kasutada olevad rahalised vahendid, arvutades seega välja summa, mis tuli maksta kuni esialgse perioodi lõpuni, ning jagades viimati nimetatud summa kolmega. Need kaks arvutamise etappi ei nähtu aga sellest matemaatilisest valemist mitte mingil kujul.

303    Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka kriisilahendusnõukogu kinnitus, et ta avaldas 2021. aasta mais teabelehe teatud vahemikus summaga, millesse võisid lõpliku sihttaseme summad hinnanguliselt jääda, ja oma veebisaidil kriisilahendusfondi kasutada olevate rahaliste vahendite suuruse. Nimelt, olenemata küsimusest, kas hageja oli tõesti nendest summadest teadlik, ei võimaldanud need summad üksi tal mõista, et kriisilahendusnõukogu tegi tegelikult eespool punktis 302 nimetatud kaks tehingut, kusjuures veel tuleb täpsustada, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 48 ette nähtud matemaatilises valemis neid isegi ei mainita.

304    Sarnased vastuolud ilmnevad ka viisis, kuidas määrati kindlaks koefitsient 1,35%, mis mängib aga eespool punktis 303 viidatud matemaatilises valemis kõige tähtsamat rolli. Seda koefitsienti võib nimelt mõista nii, et see põhineb muude parameetrite hulgas tagatud hoiuste prognoositud kasvul algse perioodi ülejäänud aastatel. Ent see on vastuolus kriisilahendusnõukogu poolt kohtuistungil antud seletustega, mille kohaselt määrati see koefitsient kindlaks nii, et sellega saaks põhjendada aasta sihttaseme summa arvutamise tulemust – see tähendab pärast seda, kui kriisilahendusnõukogu oli arvutanud selle summa eespool punktides 286–289 esitatud nelja sammu alusel ehk jagades kolmega summa, mis saadi kriisilahendusfondi kasutada olevate rahaliste vahendite lõplikust sihttasemest lahutamise tulemusel. Vaidlustatud otsusest sellist arvutuskäiku aga ei nähtu.

305    Lisaks tuleb meenutada, et teabelehe kohaselt jäi lõplik sihttase vahemikku 70–75 miljardit eurot. See vahemik ei ole aga kooskõlas vaidlustatud otsuse põhjenduses 41 esitatud tagatud hoiuste kasvumäära vahemikuga 4–7%. Nimelt märkis kriisilahendusnõukogu kohtuistungil, et aasta sihttaseme kindlaksmääramisel lähtus ta tagatud hoiuste kasvumäärast 4% – mis on teisena nimetatud vahemiku kõige madalam määr – ning sai seega lõpliku hinnangulise sihttaseme 75 miljardit eurot, mis on esimesena nimetatud vahemiku kõrgeim väärtus. Seega esineb lahknevus nende kahe vahemiku vahel. Nimelt, esiteks sisaldab tagatud hoiuste muutuse määra väljendav vahemik ka väärtusi, mis ületavad 4% määra, kuid mille kohaldamise tulemusel oleks lõpliku sihttaseme hinnanguline summa olnud suurem kui see, mis jäänuks selle sihttaseme vahemikku. Teiseks ei ole hagejal võimalik aru saada, miks kriisilahendusnõukogu arvas selle sihttaseme vahemikku summad, mis olid väiksemad kui 75 miljardit eurot. Nimelt tuli selleks kohaldada alla 4% suurust määra, mis ei jää aga tagatud hoiuste kasvumäära vahemikku. Eeltoodut arvestades ei olnud hagejal võimalik kindlaks määrata, kuidas kriisilahendusnõukogu kasutas nende hoiuste muutuse määra vahemikku, et arvutada hinnanguline lõplik sihttase.

306    Sellest järeldub, et mis puudutab aastase sihttaseme kindlaksmääramist, siis ei ole kriisilahendusnõukogu tegelikult kohaldatud meetod, nagu seda kohtuistungil selgitati, sama mis vaidlustatud otsuses kirjeldatud meetod, mistõttu tegelikke põhjusi, millest lähtuvalt see sihttase kindlaks määrati, ei saanud vaidlustatud otsuse alusel kindlaks teha ei finantsinstitutsioonid ega ka Üldkohus.

307    Eeltoodut arvestades tuleb tuvastada, et vaidlustatud otsuses on aasta sihttaseme kindlaksmääramisel tehtud põhjendamisvigu.

308    Kolmanda väite kolmanda osaga tuleb seega nõustuda osas, milles see tugineb vaidlustatud otsuse põhjenduse puudumisele seoses aasta sihttaseme kindlaksmääramisega. Võttes arvesse käesoleva kohtuasja õiguslikke ja majanduslikke huve, on siiski korrakohase õigusemõistmise huvides jätkata hagi teiste väidete analüüsimist.

2.      Neljanda ja viienda väite ülejäänud osa, mille kohaselt kriisilahendusnõukogu rikkus vaidlustatud otsuses hea halduse põhimõtet ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet

309    Nagu nähtub eespool punktist 269, vaidleb hageja oma neljandas ja viiendas väites vaidlustatud otsusele vastu ka alusel, et see otsus ise rikub hea halduse põhimõtet ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.

310    Hageja argumendid puudutavad täpsemalt seda, et vaidlustatud otsuses puuduvad andmed aasta sihttaseme kindlakstegemiseks vajaliku „tagatud hoiuste kasvu määra“ ehk koefitsendi kindlaksmääramise kohta.

311    Nagu nähtub eespool punktides 271–308 esitatud analüüsist, rikkus kriisilahendusnõukogu aasta sihttaseme kindlaksmääramise osas põhjendamiskohustust.

312    Lisaks tuleneb harta artikli 41 lõike 2 punktist c ja eespool punktis 246 viidatud kohtupraktikast, et liidu organi otsuse põhjendus on hea halduse ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtete tõhususe üks tingimus.

313    Sellest tuleneb, et vaidlustatud otsuse põhjendamise kohustuse rikkumine seoses aasta sihttaseme kindlaksmääramisega kujutab endast samuti hea halduse põhimõtte ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumist.

314    Seega tuleb neljanda ja viienda väitega nõustuda osas, milles need puudutavad hea halduse põhimõtte ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtte rikkumist, kuna rikutud on põhjendamiskohustust.

3.      Seitsmes ja kaheksas väide, mille kohaselt on tehtud ilmseid hindamisvigu ja rikutud õigusnormi tagasivõtmatutele maksekohustustele seatud piirangute tõttu

315    Seitsmendas väites leiab hageja, et kriisilahendusnõukogu tegi mitu ilmset hindamisviga, kui ta hindas tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise taset ja nende maksete aktsepteeritavaid tagatisi.

316    Kaheksandas väites leiab hageja, et kriisilahendusnõukogu rikkus määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 3 ja direktiivi 2014/59 artikli 103 lõiget 3, kui ta määras kindlaks tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise taseme ja nende maksete aktsepteeritavad tagatised.

317    Kriisilahendusnõukogu vaidleb nendele argumentidele vastu.

318    Kõigepealt tuleb meenutada, et ex ante osamakseid võib maksta kas kohe rahas või tagasivõtmatu maksekohustuse võtmisega vastavalt määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikele 3. Tagasivõtmatu maksekohustuse kasutamise korral sõlmib finantsinstitutsioon kriisilahendusnõukoguga kokkuleppe, millega ta võtab kohustuse tasuda teatud osa ex ante osamaksest selle esimesel nõudmisel.

319    Selle kohta tuleb täpsustada, et vaidlustatud otsuses piiras kriisilahendusnõukogu tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamist 15 protsendiga 2021. aasta osamakseperioodi eest tasumisele kuuluvatest ex ante osamaksetest ning lubas tagasivõtmatuid maksekohustusi tagada ainult rahaga.

320    Lisaks tuleb meenutada, et määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 3 on ette nähtud, et lõpliku sihttaseme saavutamiseks arvesse võetavad kasutatavad rahalised vahendid võivad hõlmata tagasivõtmatuid maksekohustusi, mis on täielikult tagatud madala riskiga varast tagatisega, mis ei ole koormatud mis tahes kolmandate isikute õigustega ja mis on ette nähtud üksnes kriisilahendusnõukogu kasutamiseks, kusjuures tagasivõtmatute maksekohustuste osa ei tohi ühelgi aastal ületada 30% ex ante osamaksete kogusummast. Selline võimalus on ette nähtud ka direktiivi 2014/59 artikli 103 lõikes 3.

321    Delegeeritud määruse 2015/63 artikli 13 lõike 3 kohaselt peab kriisilahendusnõukogu konkreetse osamakseperioodi ex ante osamakseid käsitlevas otsuses täpsustama tagasivõtmatute maksekohustuste osakaalu, mida iga finantsinstitutsioon võib kasutada, kusjuures kriisilahendusnõukogu aktsepteerib ainult selliseid tagatisi ja ainult sellistel tingimustel, mis võimaldavad kiiret realiseerimist, muu hulgas nädalavahetusel tehtud kriisilahendusotsuse korral.

322    Kui kriisilahendusnõukogu määrab kindlaks nende tagasivõtmatute maksekohustuste osakaalu, peab ta rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõike 1 kohaselt tagama, et tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamine ei ohusta mingil viisil kriisilahendusfondi finantssuutlikkust ega likviidsust.

323    Lõpuks on rakendusmääruse 2015/81 artikli 8 lõikes 3 märgitud, et kui ei esine erakorralisi asjaolusid, lubab kriisilahendusnõukogu esialgsel perioodil tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamist finantsinstitutsiooni taotlusel, tagades nende kasutamise seda taotlenud finantsinstitutsioonide vahel võrdselt. Selles sättes on ka täpsustatud, et jaotatud tagasivõtmatute maksekohustuste summa ei või moodustada vähem kui 15% asjasse puutuva finantsinstitutsiooni maksekohustuste kogusummast ning et iga finantsinstitutsiooni aasta osamakse arvutamisel tagab kriisilahendusnõukogu, et kõnealuste tagasivõtmatute maksekohustuste summa ei ületa ühelgi konkreetsel aastal 30% nende osamaksete kogusummast.

324    Eespool viidatud sätetest tuleneb esiteks, et asjakohase taotluse esitanud finantsinstitutsioonile antud tagasivõtmatute maksekohustuste konkreetne määr on vähemalt 15% tema maksekohustuse kogusummast, ja teiseks, et kõigi lubatud tagasivõtmatute maksekohustuste summa ei tohi ületada ülempiiri 30% kogu osamakseperioodi kohta tehtavate ex ante osamaksete kogusummast. Selle viimati nimetatud liidu seadusandja poolt kehtestatud ülempiiri eesmärk on mitte seada ohtu kriisilahendusfondi likviidsust ja tegevussuutlikkust, nagu seda kinnitab rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõige 1.

325    Seega peab kriisilahendusnõukogu määrama kindlaks tagasivõtmatute maksekohustuste täpse osa, mida võib kasutada finantsinstitutsioon, kes seda on taotlenud, kusjuures see osa ei tohi olla väiksem kui 15% tema maksekohustuste kogusummast, ning tagama seejuures, et ei ületataks eespool punktis 324 nimetatud ülemmäära, mis kehtib kõikide lubatud tagasivõtmatute maksekohustuste summa suhtes. Lisaks, kuigi need sätted ei sisalda täpsustusi aktsepteeritavate tagatiste laadi kohta, võib kriisilahendusnõukogu tagasivõtmatuid maksekohustusi siiski aktsepteerida ainult siis, kui need on tagatud madala riskiga varadega, mis ei ole koormatud kolmandate isikute õigustega, ja kui nendega seotud tingimused võimaldavad need kiiresti realiseerida.

326    Finantsinstitutsiooni taotlusel talle võimaldatud tagasivõtmatute maksekohustuste täpse osa ja aktsepteeritavate tagatiste laadi kindlaksmääramine eeldab seega keeruliste majanduslike ja tehniliste hinnangute andmist, mistõttu peab liidu kohtu kontroll piirduma hinnanguga sellele, kas kriisilahendusnõukogule antud kaalutlusõiguse teostamisel ei ole tehtud ilmset viga või võimu kuritarvitatud või kas kriisilahendusnõukogu ei ole ilmselgelt ületanud oma kaalutlusõiguse piire.

327    Hageja argumente tuleb analüüsida nendest kaalutlustest lähtudes.

328    Esimesena, mis puudutab tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise piiramist 15 protsendiga ex ante osamaksete summast, siis leiab hageja, et selline piirang on vastuolus määruse nr 806/2014 artikli 70 lõike 3 mõtte, konteksti ja eesmärkidega, kuna kriisilahendusnõukogu ei püüdnudki anda finantsinstitutsioonidele täielikult võimalust kasutada tagasivõtmatuid maksekohustusi üle selle 15% künnise.

329    Sellega seoses, nagu on juba märgitud eespool punktis 320, on määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikes 3 täpsustatud, et tagasivõtmatute maksekohustuste osa ei või ületada ülempiiri, milleks on 30% igal aastal tasumisele kuuluvate kõikide ex ante osamaksete kogusummast. Seevastu ei ole selles sättes ette nähtud, et kriisilahendusnõukogu peab kehtestama tagasivõtmatute maksekohustuste osakaaluks 30% seda taotleva finantsinstitutsiooni maksekohustuste kogusummast.

330    Lisaks peab kriisilahendusnõukogu poolt tagasivõtmatute maksekohustuste osa kindlaksmääramine seda taotlevatele finantsinstitutsioonidele põhinema konkreetsel hinnangul viimaste ja kriisilahendusfondi olukorra suhtes, sest kriisilahendusnõukogu peab ka tagama, et tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamine ei ohusta mingil viisil kriisilahendusfondi finantssuutlikkust või likviidsust, nagu on ette nähtud rakendusmääruse 2015/81 põhjenduses 16 ja artikli 7 lõikes 1.

331    Ent nagu nähtub eelkõige vaidlustatud otsuse põhjendusest 150, otsustas kriisilahendusnõukogu mitte määrata tagasivõtmatute maksekohustuste osakaaluks rohkem kui 15% ex ante osamaksete kogusummast, olles hinnanud konkreetselt kõiki asjaolusid, mida ta pidas asjakohaseks, eriti neid, mis on seotud COVID‑19 pandeemiaga, ning seda, millised oleksid tagasivõtmatute maksekohustuste suurema määra pikemaajalised tagajärjed finantsinstitutsioonide olukorrale.

332    Neil asjaoludel ei saa hageja väita, et tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise piiramine 15 protsendiga vastava taotluse esitanud finantsinstitutsiooni maksekohustuste kogusummast on vastuolus määruse nr 806/2014 artikli 70 lõikega 3.

333    Teisena, mis puudutab kriisilahendusnõukogu kehtestatud nõuet, et tagasivõtmatute maksekohustuste tagatised peavad olema antud rahas, siis väidab hageja, et ei direktiivi 2014/59 artikli 103 lõige 3 ega määruse nr 806/2014 artikli 70 lõige 3 ei jäta kriisilahendusnõukogu otsustada, millist liiki garantiisid finantsinstitutsioonid võivad anda. Kriisilahendusnõukogu ületas seega tema pädevust piiritlevaid õiguslikke nõudeid, kehtestades põhimõtteliselt ja peaaegu regulatiivselt sellist liiki garantii.

334    Sellega seoses, nagu on tõdetud eespool punktis 326, tuleneb eespool punktides 320–323 mainitud sätetest, et kriisilahendusnõukogul on kaalutlusõigus tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise korra ja nende tagatiste laadi osas, mida nende kohustuste lubamisel aktsepteerida.

335    Tõsi, seda õigust piirab nõue, et need garantiid peavad olema madala riskiga varad, mis ei ole koormatud kolmandate isikute õigustega ja mida saab kasutada üksnes kriisilahendusnõukogu, ning et need ei kahjusta mingil viisil kriisilahendusfondi finantssuutlikkust või likviidsust.

336    Siiski ei ole hageja esitanud Üldkohtule ühtegi asjaolu, mis võiks näidata, et ka muud liiki vara võib olla neid tingimusi täitev rahaga võrreldav garantii.

337    Neil asjaoludel ei saa hageja väita, et kriisilahendusnõukogu rikkus direktiivi 2014/59 artikli 103 lõiget 3 ja määruse nr 806/2014 artikli 70 lõiget 3, kui ta määras kindlaks tagatise liigi, mille finantsinstitutsioonid peavad tagasivõtmatute maksekohustuste puhul andma.

338    Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et kriisilahendusnõukogu põhjendas seda nõuet vaidlustatud otsuse põhjenduses 152 tehtud viitega tagasivõtmatutele maksekohustustele, milles oli eelnevatel osamakseperioodidel juba kokku lepitud, kuna see asjaolu ei mõjuta kuidagi väidetavat õigusnormi rikkumist.

339    Kolmandana väidab hageja, et tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise piiritlemine on läbipaistmatu, kuna kriisilahendusnõukogu jättis rahuldamata teatavate finantsinstitutsioonide taotluse, et neile tehtaks teatavaks või avaldataks kriisilahendusnõukogu 16. detsembri 2020. aasta otsus SRB/ES/2020/71, millega määratakse kindlaks tagasivõtmatute maksekohustuste 2021. aasta osamakseperioodi poliitika (edaspidi „tagasivõtmatute maksekohustuste poliitika kindlaksmääramise otsus“).

340    Sellega seoses ei selgita hageja piisavalt selle asjaolu mõju selle õigusnormi rikkumise analüüsile, millele käesolevate väidete raames tuginetakse.

341    Lisaks, kuna käesolevat etteheidet tuleb mõista nii, et sellega seab hageja kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjenduse piisavuse, siis tuleb täheldada teatud kattuvust selle etteheite ja kuuenda väite vahel, mille kohaselt vaidlustatud otsust ei ole seoses tagasivõtmatute maksekohustustega põhjendatud. Kohtuistungil aga loobus hageja sellest väitest, mööndes nii, et ta ei vaidlusta enam vaidlustatud otsuse põhjendusi tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise osas.

342    Igal juhul esitas kriisilahendusnõukogu vastuseks Üldkohtu 9. novembri 2022. aasta menetlustoimingule vaheotsused, mis olid asjakohased 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksete arvutamisel. Need otsused, mis seejärel toimetati hagejale kätte nende mittekonfidentsiaalses versioonis, sisaldavad muu hulgas tagasivõtmatute maksekohustuste poliitika kindlaksmääramise otsust. Lisaks on vaidlustatud otsuses endas, nimelt selle põhjendustes 145–155, esitatud põhjendus tagasivõtmatute maksekohustuste kohta.

343    Ka ei ole hageja toonud välja ühtegi asjaolu, mis oleks esitatud tagasivõtmatute maksekohustuste poliitika kindlaksmääramise otsuses, kuid mida ei ole korratud vaidlustatud otsuses.

344    Järelikult ei viita miski sellele, et tagasivõtmatute maksekohustuste poliitika kindlaksmääramise otsuse avaldamata jätmine mõjutas kuidagi seda, kui palju oli hagejal teavet, mille alusel kontrollida tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise õiguspärasust.

345    Neljandana väidab hageja, et kriisilahendusnõukogu tegi ilmseid hindamisvigu seoses likviidsus- ja protsükliliste riskidega, mille toob väidetavalt kaasa tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamine rohkem kui 15% ulatuses ex ante osamaksetest. Nimelt, vastupidi kriisilahendusnõukogu hinnangule oli tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamine ette nähtud selleks, et leevendada protsüklilist mõju, mida ex ante osamaksed võivad oma suuruse tõttu tekitada. Seega, arvestades 2020. aasta makromajanduslikku konteksti, oleks tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamine suuremal määral võimaldanud tasakaalustada nende osamaksete kasvu, mis oli tingitud finantsinstitutsioonide hoiuste suurenemisest.

346    Sellega seoses on tõsi, et kui kriisilahendusnõukogu määrab iga vastava taotluse esitanud finantsinstitutsiooni tagasivõtmatute maksekohustuste osakaaluks üle 15% tema maksekohustuse kogusummast, võib see määr kõnealuste finantsinstitutsioonide seisundit lühiajaliselt kergendada, nagu väidab hageja, kuna see vähendab nende ex ante osamaksete seda osa, mis tuleb tasuda kohe rahas.

347    Kuid nagu märgib sisuliselt kriisilahendusnõukogu, ilma et talle selles küsimuses vastu vaieldaks, esineb oht, et 15% ületav määr võib pikas perspektiivis avaldada protsüklilist mõju finantsinstitutsioonide seisundile. Nimelt on rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikes 2 ette nähtud, et kui kriisilahendusmeede hõlmab kooskõlas määruse nr 806/2014 artikliga 76 kriisilahendusfondi kasutamist, nõuab kriisilahendusnõukogu sisse kõik tagasivõtmatud maksekohustused või osa nendest, et neile vastavad summad kriisilahendusfondile välja makstaks. Sellest tuleneb, et sellises olukorras peavad tagasivõtmatuid maksekohustusi kasutavad finantsinstitutsioonid need kohustused täitma ja tasuma vastavad summad, mis toob neile kaasa olulise kahju riski, mis on veelgi suurem, kui kindlaks määrataks lubatud tagasivõtmatute maksekohustuste suur määr.

348    See on nii seda enam, et vaidlustatud otsus võeti vastu erilistel asjaoludel, mida iseloomustas COVID‑19 pandeemiaga seotud majanduslik ebakindlus. Nagu kriisilahendusnõukogu vaidlustatud otsuse põhjendustes 150, 152 ja 153 sisuliselt märgib, oleks selles kontekstis võinud tagasivõtmatute maksekohustuste sissenõudmine finantsinstitutsioonide seisundit veelgi rohkem kahjustada.

349    Neil asjaoludel oli kriisilahendusnõukogul õigus asuda seisukohale, et tagasivõtmatu maksekohustuse suurem määr oleks võinud pikas perspektiivis avaldada finantsinstitutsioonidele protsüklilist mõju, suurendades nende kahju pärast võimaliku kriisilahenduse meetme raames tagasivõtmatutele maksekohustustele vastava summa maksmist.

350    Järelikult ei ole hageja tõendanud, et kriisilahendusnõukogu tegi ilmse hindamisvea või kuritarvitas võimu või ületas ilmselgelt oma kaalutlusõiguse piire, kui ta määras tagasivõtmatute maksekohustuste osaks 2021. aasta osamakseperioodi eest 15% ex ante osamaksete kogusummast.

351    Seda järeldust ei sea kahtluse alla hageja viidatud kohtuotsused, see tähendab 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Société générale vs. EKP (T‑143/18, ei avaldata, EU:T:2020:389), 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Crédit agricole jt vs. EKP (T‑144/18, ei avaldata, EU:T:2020:390), 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Confédération nationale du Crédit mutuel jt vs. EKP (T‑145/18, ei avaldata, EU:T:2020:391), 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus BPCE jt vs. EKP (T‑146/18, ei avaldata, EU:T:2020:392), 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus Arkéa Direct Bank jt vs. EKP (T‑149/18, ei avaldata, EU:T:2020:393) ja 9. septembri 2020. aasta kohtuotsus BNP Paribas vs. EKP (T‑150/18 ja T‑345/18, EU:T:2020:394). Need kohtuotsused puudutavad EKP otsuseid, milles viimane nõudis, et kriisilahendusfondi või hoiuste tagamise skeemide suhtes võetud tagasivõtmatute maksekohustuste kogusumma arvatakse omavahenditest maha. Nendes kohtuotsustes ei võtnud liidu kohus seisukohta küsimuses, kuidas kriisilahendusnõukogu määrab kindlaks tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamise määra ja nendega seotud aktsepteeritavad tagatised.

352    Viiendana väidab hageja, et kriisilahendusnõukogu ei ole selgitanud, milles esines likviidsusrisk ainult rahas ja eurodes antud garantiide puhul. Tagasivõtmatuid maksekohustusi puudutav näidisleping näeb sellega seoses ette mehhanismi, mis tagab kriisilahendusfondi rahuldava likviidsuse, kuna selles on ette nähtud esiteks kriisilahendusnõukogu võimalus arestida lühikese aja jooksul tagasivõtmatutele maksekohustustele vastavaid summasid, mis on tagatiseks antud, ning teiseks kriisilahendusnõukogu täielik käsutusõigus nende summade suhtes, nagu ka kriisilahendusnõukogu võimalus neid vabalt kasutada juhul, kui finantsinstitutsioon oma makseid ei tasu.

353    Kuna ka käesolevat etteheidet tuleb mõista nii, et sellega seab hageja kahtluse alla vaidlustatud otsuse põhjenduse piisavuse seoses likviidsusriskiga ainult rahas ja eurodes antud garantiide puhul, siis tuleb märkida, et see etteheide kattub kuuenda väitega, mille kohaselt vaidlustatud otsust ei ole tagasivõtmatute maksekohustuste osas põhjendatud. Nagu aga märgitud eespool punktis 341, loobus hageja kohtuistungil sellest väitest.

354    Lisaks, kui hageja selle etteheite argumente mõista nii, et tema hinnangul tegi kriisilahendusnõukogu ilmse hindamisvea, kui ta piiras tagasivõtmatute maksekohustuste osa 15 protsendiga ex ante osamaksete summast, kuigi need garantiid antakse vaid rahas ja need ei kujuta endast seega likviidsusriski tagasivõtmatuid maksekohustusi puudutava näidislepingu seisukohast, siis tuleb märkida järgmist.

355    Esiteks, kuigi vaidlust ei ole selles, et tagasivõtmatute maksekohustustega seotud garantiid, mis antakse ainult rahas, on madala riskiga varad, kuna neid on võimalik lühikese aja jooksul realiseerida, ei sea see asjaolu kahtluse alla eespool punktides 347–349 esitatud kaalutlusi, mille kohaselt võis kriisilahendusnõukogu vaadeldavat perioodi iseloomustavatel erilistel asjaoludel ja ilmset hindamisviga tegemata otsustada, et tagasivõtmatu maksekohustuse määr, mis ületab 15% ex ante osamaksete summast, oleks võinud avaldada finantsinstitutsioonidele pikaajalist protsüklilist mõju.

356    Teiseks tugineb hageja ekslikult tagasivõtmatuid maksekohustusi puudutavale näidislepingule, kui ta väidab, et kriisilahendusnõukogu oleks pidanud lubama suuremat osa tagasivõtmatuid maksekohustusi kui ainult 15% põhjusel, et selles näidislepingus on ette nähtud, et kriisilahendusnõukogul on üle kantud raha täielik käsutusõigus, mistõttu kujutab see raha endast madala riskiga vara.

357    Tõsi, tagasivõtmatuid maksekohustusi puudutava näidislepingu artiklis 3.1 on ette nähtud, et selleks, et tagada tagatud kohustuste täielik ja õigeaegne tasumine, annab finantsinstitutsioon kriisilahendusnõukogule rahalise tagatise ja kannab talle täieliku käsutusõigusega üle tagasivõtmatute maksekohustuste summaga võrdse summa, ning artiklis 3.5, et kriisilahendusnõukogul on üle kantud raha täielik käsutusõigus ja tal on õigus seda vabalt kasutada, kohustudes tagastama tagatise vastava summa rahas, kui tagatud kohustused täidetakse maksetähtpäevaks.

358    Tagasivõtmatuid maksekohustusi puudutava näidislepingu artiklites 2, 5 ja 6 on siiski ette nähtud menetlus, mida järgides kriisilahendusnõukogu tagasivõtmatu maksekohustuse tasumist nõuab, ja tagajärjed, mis sellega asjaomasele finantsinstitutsioonile kaasnevad.

359    Tagasivõtmatuid maksekohustusi puudutava näidislepingu artiklites 2.1 ja 2.2 on ette nähtud, et kriisilahendusnõukogu saadab finantsinstitutsioonile makseteate, milles nõutakse tagasivõtmatu maksekohustuse tasumist. Sama näidislepingu artiklis 5 on sätestatud, et viivitamata pärast seda, kui kriisilahendusnõukogu on tema nõutud makse saanud, tagastab ta rahas tagatise summa, mis on võrdne maksmisele kuulunud ja ära makstud maksekohustuse summaga. Tagasivõtmatuid maksekohustusi käsitleva näidislepingu artiklis 6 on muu hulgas sätestatud, et kui finantsinstitutsioon esimesel nõudmisel makset ei tee, on kriisilahendusnõukogul tagatud kohustuste täitmiseks õigus rahas antud garantii täitmisele pöörata ja tal on selleks muu hulgas õigus tasaarvestada tasumata tagatud maksekohustuste summa ja tema kohustus tagatis rahas tagasi maksta.

360    Tagasivõtmatuid maksekohustusi puudutava näidislepingu tingimuste analüüsist nähtub, et isegi kui kriisilahendusnõukogul on täielik käsutusõigus raha üle, mis tagasivõtmatuid maksekohustusi tagab, on tal õigust seda kriisilahendusfondi huvides kasutada üksnes teatud konkreetset menetlust järgides.

361    Neil asjaoludel võis kriisilahendusnõukogu vastavalt rakendusmääruse 2015/81 artikli 7 lõikele 1 asuda seisukohale, et sellised tagasivõtmatud maksekohustused ei ole kriisilahendusfondi finantssuutlikkust ja likviidsust silmas pidades käsitatavad garantiina, mis on samaväärne kohese rahalise maksega.

362    Kuuendana, kuigi hageja väidab, et kriisilahendusnõukogu ei ole andnud võimalust kasutada peale raha muud liiki vara, mida võib ka pidada väikese riskiga varaks, mis ei ole koormatud kolmandate isikute õigustega, ei ole ta täpsustanud, milline teist liiki vara pakub rahaga võrreldavaid tagatisi, mis ei ohustaks kriisilahendusfondi finantssuutlikkust või likviidsust, ning seetõttu tuleb see argument tagasi lükata.

363    Eeltoodut arvestades ei ole hageja tõendanud, et kriisilahendusnõukogu tegi ilmseid hindamisvigu või rikkus õigusnormi, kui ta piiras tagasivõtmatute maksekohustuste kasutamist 15 protsendiga 2021. aasta osamakseperioodi ex ante osamaksete summast ja lubas tagasivõtmatute maksekohustustega seoses antavaid tagatisi ainult rahas.

364    Järelikult tuleb seitsmes ja kaheksas väide tagasi lükata.

D.      Järeldus

365    Arvestades kolmanda väite kolmanda osa ning neljanda ja viienda väite põhjendatust osas, milles need on otseselt suunatud vaidlustatud otsuse vastu, tuleb vaidlustatud otsus hagejat puudutavas osas tühistada.

E.      Kohtuotsuse mõju ajaline piiramine

366    Kriisilahendusnõukogu palub Üldkohtul jätta vaidlustatud otsuse tühistamise korral selle tagajärjed kehtima kuni selle asendamiseni või vähemalt kuueks kuuks alates kohtuotsuse jõustumise kuupäevast.

367    Hageja märkis kohtuistungil, et kui vaidlustatud otsus tühistatakse sisulise õigusvastasuse tõttu, peaks see tähendama, et kriisilahendusnõukogul tuleb talle tagastada tema ex ante osamakse summa. Samuti väitis ta, et selline tühistamine ei mõjuta kuidagi kriisilahendusnõukogu toimimist ega liidu finantsstabiilsust, kuna kriisilahendusfond on juba väga mahukas.

368    Tuleb meenutada, et ELTL artikli 264 teise lõigu kohaselt võib liidu kohus juhul, kui ta seda vajalikuks peab, märkida, milliseid tühiseks tunnistatud õigusakti tagajärgi loetakse kehtivaks.

369    Sellega seoses tuleneb kohtupraktikast, et arvestades õiguskindluse kaalutlusi, võib sellise õigusakti tagajärjed jätta kehtivaks eelkõige siis, kui õigusakti viivitamatu tühistamine põhjustab raskeid negatiivseid tagajärgi ja vaidlustatud õigusakti õiguspärasus ei ole vaidlustatud mitte selle eesmärgist või sisust lähtudes, vaid oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu (vt selle kohta 15. juuli 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB, C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 175 ja seal viidatud kohtupraktika).

370    Käesolevas asjas on vaidlustatud otsus vastu võetud olulisi menetlusnorme rikkudes. Seevastu ei ole Üldkohus käesolevas menetluses tuvastanud rikkumist, mis mõjutaks selle otsuse sisulist õiguspärasust.

371    Lisaks tuleb sarnaselt sellega, mida Euroopa Kohus otsustas 15. juuli 2021. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Landesbank Baden-Württemberg ja SRB (C‑584/20 P ja C‑621/20 P, EU:C:2021:601, punkt 177), täheldada, et vaidlustatud otsuse tühistamine ilma selle tagajärgede kehtima jätmiseta kuni selle asendamiseni uue õigusaktiga kahjustaks direktiivi 2014/59, määruse nr 806/2014 ja delegeeritud määruse 2015/63 kohaldamist, kuivõrd need aktid on oluline osa pangandusliidust, mis aitab kaasa euroala stabiilsusele.

372    Neil asjaoludel tuleb jätta vaidlustatud otsuse tagajärjed hagejat puudutavas osas kehtima seni, kuni mõistliku aja jooksul, mis ei tohi ületada kuut kuud alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest, jõustub kriisilahendusnõukogu uus otsus, millega määratakse kindlaks hageja 2021. aasta osamakseperioodi eest kriisilahendusfondi tehtav ex ante osamakse.

 Kohtukulud

373    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kriisilahendusnõukogu on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb tema kohtukulud jätta tema enda kanda ja mõista hageja kohtukulud vastavalt hageja nõudele välja kriisilahendusnõukogult.

374    Vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1 kannavad parlament, nõukogu ja komisjon ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada La Banque postale’i puudutavas osas Ühtse Kriisilahendusnõukogu (SRB) 14. aprilli 2021. aasta otsus SRB/ES/2021/22 ühtsesse kriisilahendusfondi tehtavate 2021. aasta ex ante osamaksete arvutamise kohta.

2.      Jätta otsuse SRB/ES/2021/22 tagajärjed La Banque postale’i puudutavas osas kehtima seni, kuni mõistliku aja jooksul, mis ei tohi ületada kuut kuud alates käesoleva kohtuotsuse kuulutamisest, jõustub Ühtse Kriisilahendusnõukogu uus otsus, millega määratakse kindlaks selle finantsinstitutsiooni 2021. aasta osamakseperioodi eest kriisilahendusfondi tehtav ex ante osamakse.

3.      Jätta Ühtse Kriisilahendusnõukogu kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja La Banque postale’i kohtukulud.

4.      Jätta Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni kohtukulud nende endi kanda.

Kornezov De Baere Petrlík

Kecsmár Kingston

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 20. detsembril 2023 Luxembourgis.

Kohtusekretär Koja president

T. Henze

Sisukord

I. Vaidluse taust

II. Vaidlustatud otsus

III. Poolte nõuded

IV. Õiguslik käsitlus

A. Asja läbivaatamist takistavad asjaolud

B. Määruse nr 806/2014, delegeeritud määruse 2015/63 ja rakendusmääruse 2015/81 õigusvastasuse vastuväited

1. Esimene väide, et rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet

a) Esimene ja teine väiteosa, mille kohaselt ei ole arvesse võetud pangandusliitu kuuluvate eri finantsinstitutsioonide olukorra erinevusi ning mille kohaselt on tagatud hoiuste väljajätmine aasta baasosamakse arvutamise alusest põhjendamatu

1) Esimese väiteosa esimene etteheide, et arvesse ei võetud osalevate liikmesriikide pangandussektorite olukorra erinevusi, ja teine väiteosa, et tagatud hoiuste väljajätmine aasta baasosamakse arvutamise alusest on põhjendamatu

2) Esimese väiteosa teine etteheide, mille kohaselt esineb ebajärjekindlusi seoses ühtse järelevalvemehhanismi raames kasutatavate hindamiskriteeriumide arvesse võtmata jätmisega

b) Kolmas väiteosa, milles tuginetakse asjaolule, et MRELi usaldatavusnõuetele vastavate kõlblike kohustuste maha arvamata jätmine on põhjendamatu

c) Neljas osa, mis puudutab asjaolu, et korrigeerimise kordaja arvutamise kriteeriumide tõttu ei kajasta ex ante osamaksed tegelikult kantavat riski

1) Esimene etteheide, et arvesse ei ole võetud iga konkreetse finantsinstitutsiooni riskiprofiili tervikuna

2) Teine etteheide, et ei ole hinnatud riskitegureid kõigi nõuete suhtes, mille järelevalveasutus ühtse järelevalvemehhanismi raames on kehtestanud

3) Kolmas etteheide, et iga finantsinstitutsiooni iga üksikut eripära ei ole võimalik üldiselt arvesse võtta

2. T eine väide, mis puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist

3. Kolmas väide, mis puudutab õiguskindluse põhimõtte rikkumist

a) Esimene väiteosa, mille kohaselt on võimatu ex ante osamakse suurust ette teada

b) Teine väiteosa, mille kohaselt ei olnud teatavate riskinäitajate kohaldamine ootuspärane

c) Kolmas väiteosa, mis puudutab „tagatud hoiuste kasvumäära“ kindlaksmääramise korda

d) Neljas väiteosa, mille kohaselt on delegeeritud määruses 2015/63 määratletud arvutuskriteeriumidega rikutud ELTL artiklit 290

4. Neljas ja viies väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet, mille tõttu esitatakse õigusvastasuse vastuväide

C. Väited, milles käsitletakse vaidlustatud otsuse õiguspärasust

1. Aasta sihttaseme kindlaksmääramise põhjendus

2. Neljanda ja viienda väite ülejäänud osa, mille kohaselt kriisilahendusnõukogu rikkus vaidlustatud otsuses hea halduse põhimõtet ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet

3. Seitsmes ja kaheksas väide, mille kohaselt on tehtud ilmseid hindamisvigu ja rikutud õigusnormi tagasivõtmatutele maksekohustustele seatud piirangute tõttu

D. Järeldus

E. Kohtuotsuse mõju ajaline piiramine

Kohtukulud

*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.