EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)
20. september 2018(*)
Eelotsusetaotlus – Põhivabadused – ELTL artiklid 21, 45, 49 ja 63 – Direktiiv 2004/38/EÜ – Artiklid 22 ja 24 – Avalik-õigusliku asutuse ostueesõigus tema tegevuspiirkonnas paiknevate maatükkide suhtes sotsiaaleluasemete ehitamiseks – Eluasemete andmine eelisjärjekorras isikutele, kellel on „tugev ühiskondlik, majanduslik, sotsiaalne või kultuuriline seos“ sellele tegevuspiirkonnale vastava territooriumi osaga – Olukord, mille kõik asjaolud on liikmesriigi sisesed – Eelotsusetaotluse vastuvõetamatus
Kohtuasjas C‑343/17,
mille ese on ELTL artikli 267 alusel Nederlandstalige rechtbank van eerste aanleg Brussel’i (Brüsseli hollandikeelne esimese astme kohus, Belgia) 19. mai 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 8. juunil 2017, menetluses
Fremoluc NV
versus
Agentschap voor Grond- en Woonbeleid voor Vlaams-Brabant (Vlabinvest APB),
Vlaams Financieringsfonds voor Grond- en Woonbeleid voor Vlaams-Brabant (Vlaams Financieringsfonds),
Vlaamse Maatschappij voor Sociaal Wonen NV (VMSW),
Christof De Knop jt,
menetluses osales:
Vlaams Gewest,
EUROOPA KOHUS (neljas koda),
koosseisus: koja president T. von Danwitz (ettekandja), kohtunikud C. Vajda, E. Juhász, K. Jürimäe ja C. Lycourgos,
kohtujurist: E. Sharpston,
kohtusekretär: vanemametnik L. Hewlett,
arvestades kirjalikus menetluses ja 3. mai 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
arvestades seisukohti, mille esitasid:
– Fremoluc NV, esindajad: P. Peeters, R. van Cleemput, P. de Bandt ja J. Dewispelaere, advocaten,
– Agentschap voor Grond- en Woonbeleid voor Vlaams-Brabant (Vlabinvest APB) ja Vlaamse Maatschappij voor Sociaal Wonen NV (VMSW), esindajad: P. Hofströssler ja V. Sagaert, advocaten,
– Vlaams Gewest, esindajad: E. Cloots, S. Sottiaux ja J. Roets, advocaten,
– Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja J. Pavliš,
– Euroopa Komisjon, esindajad: H. Tserepa-Lacombe, M. Kellerbauer, L Malferrari ja F. Wilman,
arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,
on teinud järgmise
otsuse
1 Eelotsusetaotlus puudutab küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artikleid 21, 45, 49 ja 63 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil ning millega muudetakse määrust (EMÜ) nr 1612/68 ja tunnistatakse kehtetuks direktiivid 64/221/EMÜ, 68/360/EMÜ, 72/194/EMÜ, 73/148/EMÜ, 75/34/EMÜ, 75/35/EMÜ, 90/364/EMÜ, 90/365/EMÜ ja 93/96/EMÜ (ELT 2004, L 158, lk 77; ELT eriväljaanne 05/05, lk 46), artikleid 22 ja 24.
2 Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt Fremoluc NV ning teiselt poolt Agentschap voor Grond- en Woonbeleid voor Vlaams-Brabant’i (Flaami Brabanti maa- ja elamumajandusagentuur, Belgia, edaspidi „Vlabinvest APB“), Vlaams Financieringsfonds voor Grond- en Woonbeleid voor Vlaams-Brabant’i (Flaami Brabanti maa- ja elamumajanduspoliitika finantseerimisfond, Belgia), Vlaamse Maatschappij voor Sociaal Wonen NV (Flandria sotsiaaleluasemeid haldav asutus, Belgia), Vlaams Gewest’i (Flaami piirkond, Belgia) ning Christof De Knopi jt (edaspidi „De Knop jt“) vahel seoses küsimusega, kas kinnisvara müügileping, mille sõlmisid De Knop jt ning Vlabinvest APB pärast viimase poolt ostueesõiguse kasutamist, on kehtiv.
Õiguslik raamistik
Liidu õigus
3 Direktiivi 2004/38 artikkel 22 „Territoriaalne kohaldamisala“ sätestab:
„Elamisõigus ja alaline elamisõigus hõlmavad kogu vastuvõtva liikmesriigi territooriumi. Liikmesriigid võivad elamisõigusele ja alalisele elamisõigusele kehtestada territoriaalseid piiranguid ainult juhul, kui samu piiranguid kohaldatakse ka nende kodanike suhtes.“
4 Direktiivi artikli 24 „Võrdne kohtlemine“ lõikes 1 on sätestatud:
„Kui asutamislepingu ja teiseste õigusaktide erisätetes ei ole selgelt ette nähtud teisiti, koheldakse kõiki käesoleva direktiivi kohaselt vastuvõtva liikmesriigi territooriumil elavaid liidu kodanikke asutamislepingu reguleerimisalas võrdselt kõnealuse liikmesriigi kodanikega. Seda õigust saavad kasutada ka pereliikmed, kes ei ole liikmesriigi kodanikud ja kellel on seal elamisõigus või alaline elamisõigus.“
Belgia õigus
5 Vastavalt 31. jaanuari 2014. aasta dekreedile Flaami Brabanti puudutava maa- ja elamumajandusalase pädevuse üleandmise kohta Flaami Brabanti provintsile (decreet betreffende opdracht van de bevoegdheid inzake het voeren van een specifiek grond- en woonbeleid voor Vlaams-Brabant aan de Provincie Vlaams Brabant, Moniteur belge, 28.2.2014, lk 17461) on Vlabinvest APB pädev korraldama Flaami Brabanti provintsile (Belgia) spetsiifilist maa- ja elamumajanduspoliitikat, sealhulgas viima selles provintsis ellu sotsiaaleluasemeprojekte, ning tal on selleks ostueesõigus ehituskruntide suhtes, mis paiknevad tema tegevuspiirkonna 26 kommuuni renoveerimis- ja elamuehituspiirkondades, mille määrab kindlaks Vlaams regering (Flandria valitsus, Belgia).
6 25. veebruari 2014. aasta otsus Vlabinvest APB töö- ja halduskorraldust reguleeriva provintsi määruse kohta (besluit houdende het provinciaal reglement betreffende de werking en het beheer van [Vlabinvest APB]) (edaspidi „25. veebruari 2014. aasta provintsi määrus“) määrab Vlabinvest APB tegevuspiirkonnaks Flaami Brabanti provintsi 39 kommuuni, määratleb sotsiaalse olemusega elamuehitusprojekti kui „projekti, mida rahastatakse täielikult või osaliselt […] Vlabinvest APB vahenditest, selleks et pakkuda soodsatel tingimustel kortereid või krunte“ ja määrab kindlaks sissetulekuga seotud tingimused, millele peavad potentsiaalsed üürnikud või ostjad vastama.
7 Selle määruse artiklis 2 on sätestatud:
„§1. Vlabinvest APB haldusnõukogu pakub üürimiseks, pikaajaliseks rentimiseks (põlisrent) või ostmiseks Vlabinvest APB vahenditest […] rahastatud sotsiaalse olemusega elamuehitusprojektide alla kuuluvaid eluasemeid ja krunte pärast seda, kui hindamiskomisjon on potentsiaalseid üürnikke, põlisrentnikke või ostjaid hinnanud.
§2. Lõikes 1 nimetatud sotsiaalse olemusega elamuehitusprojektide alla kuuluvate eluasemete ja kruntide saamisel on absoluutne eesõigus isikutel, kellel on vastava tegevuspiirkonnaga tugev ühiskondlik, majanduslik, sotsiaalne või kultuuriline side.“
8 Flandria valitsuse 29. septembri 2006. aasta otsuse maatükkide üleandmise tingimuste kohta Flandria sotsiaaleluasemeid haldava äriühingu ja sotsiaalkortereid ehitavate ühingute poolt Flandria eluasemeseadustiku kohaldamiseks (Besluit van de Vlaamse regering betreffende de voorwaarden voor de overdracht van onroerende goederen door de Vlaamse Maatschappij voor Sociaal Wonen en de sociale huisvestingsmaatschappijen ter uitvoering van de Vlaamse Wooncode, Moniteur belge, 13.11.2006, lk 60628), muudetud Flandria valitsuse 4. aprilli 2014. aasta otsusega (Besluit van de Vlaamse regering, Moniteur belge, 11.7.2014, lk 53261) (edaspidi „29. septembri 2006. aasta otsus“) artikkel 2/2 sätestab:
„[…] Vlabinvest APB vahenditest osaliselt rahastatud sotsiaalse olemusega elamuehitusprojektide alla kuuluvate eluasemete ja kruntide saamise eesõigus rakendub alles pärast eesõigust, mis on ette nähtud [25. veebruari 2014. aasta provintsi määruse] artikli 2 lõikes 2 isikutele, kes vajavad eluaset ja kellel on tugev ühiskondlik, majanduslik, sotsiaalne või kultuuriline seos Vlabinvest APB tegevuspiirkonnaga.
Selle eesõiguse reegli eesmärk on rahuldada kõige vähem kindlustatud kohaliku elanikkonna vajadusi eluaseme järele piirkonnas, kus on tegemist eriliste raskustega kinnisvaraturul. […]“
9 Samasugune eesõiguse reegel on sätestatud Flandria valitsuse 12. oktoobri 2007. aasta otsuse sotsiaalüüri süsteemi reguleerimise kohta Flandria eluasemeseadustiku VII jaotise kohaldamiseks (Besluit van de Vlaamse regering tot reglementering van het sociale huurstelsel ter uitvoering van titel VII van de Vlaamse Wooncode, Moniteur belge, 7.12.2007, lk 60428, edaspidi „12. oktoobri 2007. aasta otsus“) artikli 17 teises kuni kuuendas lõigus.
Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus
10 Belgias asutatud Fremoluc sõlmis 9. veebruaril 2015 samas liikmesriigis elavate De Knopi ja teistega Flaami Brabanti provintsis asuvate maatükkide ostmiseks müügilepingu edasilükkava tingimusega, et ei kasutata seadusjärgseid ostueesõigusi. Vlabinvest APB, kes vastutab selles provintsis maa- ja elamumajanduspoliitika eest, kasutas ostueesõigust ja omandas nimetatud maatükid 14. juulil 2015 ning müüs seejärel need 31. juulil 2015 edasi VMSW-le, kes andis samal kuupäeval Vlabinvest APB-le nende maatükkide hoonestusõiguse.
11 Fremoluc pöördus eelotsusetaotluse esitanud kohtusse, Nederlandstalige rechtbank van eerste aanleg Brusselisse (Brüsseli hollandikeelne esimese astme kohus, Belgia), nõudega tühistada lepingud, mille Vlabinvest APB oli sõlminud 14. ja 31. juulil 2015, ning nõudega tuvastada, et 9. veebruari 2015. aasta lepingul on kõik õiguslikud tagajärjed. Eeskätt väidab Fremoluc, et 14. juuli 2015. aasta leping on absoluutselt tühine, sest see põhineb lubamatul alusel ehk maa- ja elamumajanduspoliitikal, mida teostab Vlabinvest APB ja mille raames on ette nähtud eesõiguse reegel, mis on vastuolus ELTL artiklitega 21, 45, 49 ja 63 ning direktiivi 2004/38 artiklitega 22 ja 24.
12 Vlabinvest APB, VMSW ja Flaami piirkond leiavad seevastu, et need sätted ei ole käesolevas kohtuasjas kohaldatavad, kuna kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi, see tähendab Belgia sisesed. Nad lisavad, et eesõiguse reegel on kohaldatav vaid Vlabinvest APB poolt sotsiaalse olemusega elamuehitusprojektide raames arendatavate kruntide ja eluasemete üleandmise etapis. Järelikult ei ole viidatud võimalik piirang asjasse puutuv põhikohtuasja staadiumis, milles käsitletakse sellise projekti realiseerimiseks ehituskruntide omandamist.
13 Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et kuigi kõik põhikohtuasja asjaolud on Belgia sisesed, on põhikohtuasjal siiski teatav seos olukorraga, kus kohaldub liidu õigus. Eelkõige on Fremoluci vaidlustatud eesõiguse reeglit sisaldaval regulatsioonil palju sarnasust, kuid ka olulisi erinevusi võrreldes regulatsiooniga, mida käsitleti kohtuasjas, milles tehti 8. mai 2013. aasta kohtuotsus Libert jt (C‑197/11 ja C‑203/11, EU:C:2013:288). Nimetatud kohtuotsuse punktidele 33–35 viidates märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus, et kõnealune reegel võib mõjutada teiste liikmesriikide kodanikke ja ettevõtjaid ning 14. ja 31. juuli 2015. aasta lepingute tühistamise korral välditaks eesõiguse reegli kohaldamist kruntide ja valmisehitatud korterite hilisemal müümisel või üürileandmisel. Eelotsusetaotluse esitanud kohus ei välista siiski, et Euroopa Kohus võib otsustada, et liidu õigus ei ole põhikohtuasjas kohaldatav.
14 Neil asjaoludel otsustas Nederlandstalige rechtbank van eerste aanleg Brussel (Brüsseli hollandikeelne esimese astme kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas [ELTL] artikleid 21, 45, 49 ja 63 ja [direktiivi 2004/38] artikleid 22 ja 24 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus õigusnormid, mille kohaselt tegeleb avalik-õiguslik asutus maatükkide arendusega, mille eesmärk on soodsatel tingimustel pakkuda neid turul müügiks ning anda krunte ja kortereid üürile eelisjärjekorras isikutele, kellel on tugev ühiskondlik, majanduslik, sotsiaalne või kultuuriline seos selle asutuse tegevuspiirkonnaga, kusjuures kehtivad sissetulekuga seotud tingimused, millele need isikud enamasti vastavad ja mis on sätestatud
– [25. veebruari 2014. aasta provintsi määruses] koosmõjus
– [29. septembri 2006. aasta otsuse] artikliga 2/2 (ja [12. oktoobri 2007. aasta otsuse] artikli 17 teise kuni kuuenda lõiguga)?“
15 Vlabinvest APB ja VMSW esitasid eelotsusetaotluse peale 9. märtsil 2018 apellatsioonkaebuse. Hof van beroep te Brussel (Brüsseli apellatsioonikohus, Belgia), kellel on pädevus siseriiklikus õiguses ette nähtud apellatsioonkaebuse devolutiivse mõju tõttu, otsustas 24. aprilli 2018. aasta otsusega jääda eelotsusetaotluse juurde.
Eelotsusetaotluse vastuvõetavus
16 Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub oma küsimusega sisuliselt selgitada, kas ELTL artikleid 21, 45, 49 ja 63 ning direktiivi 2004/38 artikleid 22 ja 24 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis annavad ostueesõiguse maa- ja elamumajanduspoliitika eest vastutavale avalik-õiguslikule asutusele, et ta saaks omandada ehituskrunte sotsiaaleluasemete rajamiseks, ning mis sätestavad, et sotsiaaleluasemed eraldatakse vastavalt eesõiguse reeglile, mille aluseks on võimalike eluasemesaajate tugev seos territooriumi osaga, mis vastab selle asutuse tegevuspiirkonnale.
17 Vlabinvest APB, VMSW ja Flaami piirkond väidavad, et eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu, sest põhikohtuasjal puudub igasugune seos liidu õigusega, millega ei nõustu Fremoluc, Tšehhi valitsus ja Euroopa Komisjon.
18 Olgu kõigepealt tõdetud, et eelotsusetaotlus puudutab selliste EL toimimise lepingu sätete tõlgendamist, mis käsitlevad isikute liikumisvabadust, asutamisvabadust ja kapitali vaba liikumist, ning nende sätete rakendamiseks vastu võetud õigusaktide tõlgendamist olukorras, kus kõik põhikohtuasja asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed, nagu märgib ka eelotsusetaotluse esitanud kohus. Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika järgi ei ole need EL toimimise lepingu sätted ega nende täitmiseks vastu võetud õigusaktid aga kohaldatavad olukorras, mille kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed (vt selle kohta 8. mai 2013. aasta kohtuotsus Libert jt, C‑197/11 ja C‑203/11, EU:C:2013:288, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika).
19 Euroopa Kohus on märkinud, et kui liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi esitamine tähendab, et Euroopa Kohus kontrollib, kas vaidlustatav siseriiklik meede võib üldiselt pärssida teiste liikmesriikide ettevõtjate tahet kasutada kõnealuseid põhivabadusi, siis eelotsusemenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne seevastu abistada eelotsusetaotluse esitanud kohut viimase menetluses oleva konkreetse vaidluse lahendamisel, mis eeldab, et neile vabadustele saab selles vaidluses tugineda ning järelikult on tuvastatud, et kõnealused vabadused on selles vaidluses kohaldatavad (vt selle kohta 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 49, ja 31. mai 2018. aasta kohtumäärus Bán, C‑24/18, ei avaldata, EU:C:2018:376, punkt 22).
20 15. novembri 2016. aasta kohtuotsuse Ullens de Schooten (C‑268/15, EU:C:2016:874) punktides 50–53 on Euroopa Kohus toonud esile neli olukorda, milles võib siiski olla põhikohtuasja lahendamiseks vaja tõlgendada põhivabadusi käsitlevaid aluslepingute sätteid, isegi kui kõik põhikohtuasja asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed, mistõttu ta on tunnistanud need eelotsusetaotlused vastuvõetavaks.
21 Euroopa Kohus täpsustas, et neis neljas olukorras ei saa Euroopa Kohus, kui siseriiklik kohus ei märgi muud peale selle, et asjasse puutuvaid siseriiklikke õigusnorme kohaldatakse vahet tegemata selle liikmesriigi kodanike ja teiste liikmesriikide kodanike suhtes, asuda seisukohale, et põhivabadusi käsitlevate EL toimimise lepingu sätete kohta esitatud eelotsusetaotlus on siseriiklikule kohtule tarvilik tema menetluses oleva vaidluse lahendamiseks. Konkreetsed asjaolud, mis võimaldavad tuvastada seose vaidluse – mille kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed – eseme või faktide ja kõnealuste sätete vahel, peavad nimelt ilmnema eelotsusetaotlusest (vt selle kohta 15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 54; 27. aprilli 2017. aasta kohtumäärus Emmea ja Commercial Hub, C‑595/16, ei avaldata, EU:C:2017:320, punkt 18, ja 31. mai 2018. aasta kohtumäärus Bán, C‑24/18, ei avaldata, EU:C:2018:376, punkt 17).
22 Euroopa Kohus lisas, et niisuguse olukorra kontekstis, mis on kõne all põhikohtuasjas ja mille kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus teatama Euroopa Kohtule vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 94 sätestatud nõuetele, millistel põhjustel on tema menetluses olev vaidlus hoolimata selle puhtalt riigisisesest laadist seotud põhivabadusi käsitlevate liidu õigusnormidega viisil, mis muudab eelotsusemenetluses taotletud tõlgenduse selle vaidluse lahendamise seisukohast vajalikuks (15. novembri 2016. aasta kohtuotsus Ullens de Schooten, C‑268/15, EU:C:2016:874, punkt 55; 8. detsembri 2016. aasta kohtuotsus Eurosaneamientos jt, C‑532/15 ja C‑538/15, EU:C:2016:932, punkt 47, ning 31. mai 2018. aasta kohtumäärus Bán, C‑24/18, ei avaldata, EU:C:2018:376, punkt 18).
23 Olgu toonitatud, et need nõuded on esitatud ka Euroopa Liidu Kohtu soovitustes liikmesriikide kohtutele eelotsuse taotlemiseks (ELT 2016, C 439, lk 1).
24 Käesolevas asjas tuleb kõigepealt märkida, et eelotsusetaotlus ei sisalda andmeid selle kohta, et põhikohtuasja olukorra puhul oleks tegemist samasuguse olukorraga, nagu on käsitletud kohtupraktikas, mis tuleneb 15. novembri 2016. aasta kohtuotsuse Ullens de Schooten (C‑268/15, EU:C:2016:874) punktides 52 ja 53 viidatud 5. detsembri 2000. aasta kohtuotsusest Guimont (C‑448/98, EU:C:2000:663) ja 18. oktoobri 1990. aasta kohtuotsusest Dzodzi (C‑297/88 ja C‑197/89, EU:C:1990:360). Eeskätt ei ole eelotsusetaotluse esitanud kohus märkinud, et ta oleks Belgia õiguse alusel kohustatud tagama Fremolucile samasuguseid õigusi, nagu on samasuguses olukorras teise liikmesriigi kodanikul liidu õiguse alusel, ega seda, et Belgia õigusaktidega oleksid liidus õiguse sätted muudetud kohaldatavaks.
25 Olgu lisatud, et põhikohtuasjas on esitatud nõue tühistada Belgias asuvate maatükkide müügileping, mille on sõlminud Belgias asuvad omanikud ja selle liikmesriigi avalik-õiguslik asutus, ning hilisemad selle liikmesriigi avalik-õiguslike asutuste vahel sõlmitud lepingud ning tegemist on konkreetse tsiviilõigusliku vaidlusega, mille kohta tehtav lahend on kohaldatav üksnes vaidluse pooltele. Neil asjaoludel ei kattu käesolev kohtuasi olukorraga, mida käsitleti 8. mai 2013. aasta kohtuotsuses Libert jt (C‑197/11 ja C‑203/11, EU:C:2013:288), millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab.
26 Kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, pöördus Euroopa Kohtusse Belgia konstitutsioonikohus selliste sätete tühistamise menetluses, mis olid kohaldatavad mitte üksnes oma kodanikele, vaid ka teiste liikmesriikide kodanikele, mis tähendab, et lahendil, mille see kohus pärast Euroopa Kohtu otsust tegi, on mõju ka teiste liikmesriikide kodanikele. Sellest järeldub, et eelotsusetaotlus ei käsitle ka olukorda, mida on kirjeldatud 15. novembri 2016. aasta kohtuotsuse Ullens de Schooten (C‑268/15, EU:C:2016:874) punktis 51.
27 Veel on vaja kindlaks teha, kas eelotsusetaotlus võib puudutada olukorda, mis vastab kohtupraktikale, mis tuleneb 1. juuni 2010. aasta kohtuotsusest Blanco Pérez ja Chao Gómez (C‑570/07 ja C‑571/07, EU:C:2010:300), millele on viidatud 15. novembri 2016. aasta kohtuotsuse Ullens de Schooten (C‑268/15, EU:C:2016:874) punktis 50. Seoses sellega tuleb rõhutada, et eelotsusetaotluse vastuvõetavus sõltub viimati nimetatud kohtuotsuse punktides 54 ja 55 kirjeldatud nõuetest.
28 Neist nõuetest tuleneb, et seose tuvastamiseks ei piisa eelotsusetaotluse esitanud kohtu pelgast kinnitusest, et ei saa välistada, et teistes liikmesriikides asuvad kodanikud oleksid olnud või on huvitatud põhivabadusi käsitlevate liidu sätete kasutamisest kõnealused siseriiklikud õigusnormid kehtestanud liikmesriigi territooriumil tegutsemiseks, ning seega võivad need õigusnormid, mida kohaldatakse vahet tegemata oma ja teiste liikmesriikide kodanike suhtes, tuua kaasa tagajärgi, mis ei ole selle liikmesriigi sisesed.
29 Nimelt peavad eelotsusetaotlusest nähtuma konkreetsed asjaolud, see tähendab mitte oletuslikud, vaid kindlad tõendid, nagu kaebused või hagid, mille on esitanud teistes liikmesriikides asuvad ettevõtjad või mis puudutavad nende riikide kodanikke ning võimaldavad nõutava seose olemasolu tuvastada. Täpsemalt ei või eelotsusetaotluse esitanud kohus piirduda selliste tõendite esitamisega Euroopa Kohtule, mille põhjal ei saa välistada sellise seose olemasolu või mis abstraktselt käsitledes võivad olla sellele osutavateks kaudseteks tõenditeks, vaid peab esitama objektiivsed ja ühtelangevad tõendid, mis võimaldavad Euroopa Kohtul sellise seose olemasolu kontrollida (vt analoogia alusel 6. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Tecnoedi Costruzioni, C‑318/15, EU:C:2016:747, punktid 20 ja 22, ning 19. aprilli 2018. aasta kohtuotsus Oftalma Hospital, C‑65/17, EU:C:2018:263, punktid 39 ja 40).
30 Käesolev eelotsusetaotlus piirdub aga mainimisega, et põhikohtuasjas kõne all olev eesõiguse reegel võib mõjutada teiste liikmesriikide kodanikke ja ettevõtjaid, esitamata selle kohta konkreetseid tõendeid. Eelkõige ei esita ta ühtegi tõendit, mis võimaldaks tuvastada teiste liikmesriikide kodanike, näiteks Fremoluci konkurentide huvi kasutada kõnealuseid põhivabadusi olukorras, mis on kõne all põhikohtuasjas.
31 Sellest järeldub, et ükski käesoleva otsuse punktis 20 kirjeldatud neljast olukorrast, kus põhikohtuasja lahendamiseks võib olla vaja tõlgendada aluslepingute põhivabadusi käsitlevaid sätteid, ei ole käesolevas asjas kohaldatav. Direktiivi 2004/38 artiklite 22 ja 24 kohta olgu märgitud, et see direktiiv reguleerib ainult liidu kodaniku sellistesse liikmesriikidesse sisenemise ja seal elamise tingimusi, mille kodanik ta ei ole (5. juuni 2018. aasta kohtuotsus Coman jt, C‑673/16, EU:C:2018:385, punkt 20 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelotsusetaotlusest ei nähtu kuidagi, et põhikohtuasi puudutaks muude liikmesriikide kui Belgia Kuningriigi kodanikke.
32 Neil asjaoludel ei ole eelotsusetaotluses tõendatud seose olemasolu põhikohtuasja eseme või olukorra, mille kõik asjaolud on üheainsa liikmesriigi sisesed, ja ELTL artiklite 21, 45, 49 ja 63 ning direktiivi 2004/38 artiklite 22 ja 24 vahel, mille tõlgendamist taotletakse.
33 Arvestades kõiki eespool esitatud kaalutlusi, tuleb asuda seisukohale, et käesolev eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu.
Kohtukulud
34 Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.
Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
Nederlandstalige rechtbank van eerste aanleg Brussel’i (Brüsseli hollandikeelne esimese astme kohus, Belgia) 19. mai 2017. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus on vastuvõetamatu.
Allkirjad