EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

7. märts 2024(*)

Eelotsusetaotlus – Riiklik toetuskava, mis näeb ette kaubeldavate roheliste sertifikaatide andmise taastuvatest energiaallikatest elektrit tootvatele riiklikele tootjatele – Teises liikmesriigis taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri import – Roheliste sertifikaatide ostmise kohustus – Karistus – Vabastus – Direktiiv 2001/77/EÜ – Direktiiv 2009/28/EÜ – Toetuskava – Päritolutagatised – Kaupade vaba liikumine – ELTL artiklid 18, 28, 30, 34 ja 110 – Riigiabi – ELTL artiklid 107 ja 108 – Riigi ressursid – Valikuline eelis

Kohtuasjas C‑558/22,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Consiglio di Stato (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) 16. augusti 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 19. augusti 2022, menetluses

Autorità di Regolazione per Energia Reti e Ambiente (ARERA)

versus

Fallimento Esperia SpA,

Gestore dei Servizi Energetici SpA – GSE,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja president A. Prechal (ettekandja), kohtunikud F. Biltgen, N. Wahl, J. Passer ja M. L. Arastey Sahún,

kohtujurist: M. Campos Sánchez-Bordona,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–        Fallimento Esperia SpA, esindajad: avvocati U. Grella ja F. M. Salerno,

–        Gestore dei Servizi Energetici SpA – GSE, esindajad: avvocati S. Fidanzia ja A. Gigliola,

–        Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocati dello Stato D. Del Gaizo ja F. Tortora,

–        Euroopa Komisjon, esindajad: B. De Meester, G. Gattinara ja F. Tomat,

arvestades pärast kohtujuristi ärakuulamist tehtud otsust lahendada kohtuasi ilma kohtujuristi ettepanekuta,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlused käsitlevad küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artikleid 18, 28, 30, 34, 107, 108 ja 110 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 140, lk 6).

2        Eelotsusetaotlus esitati vaidluses, mille poolteks on ühelt poolt Autorità di Regolazione per Energia Reti e Ambiente (ARERA) (energeetikat, võrgustikke ja keskkonda reguleeriv asutus, Itaalia; edaspidi „ARERA“) ning teiselt poolt Fallimento Esperia SpA, maksejõuetu äriühing, ja Gestore dei Servizi Energetici SpA – GSE (edaspidi „GSE“), seoses rahalise karistuse määramisega Fallimento Esperiale põhjusel, et ta oli rikkunud kohustust osta 2010. aastal Itaaliasse imporditud elektrienergia osas sertifikaate, mis tõendaksid pärinemist taastuvatest energiaallikatest (edaspidi „rohelised sertifikaadid“).

 Õiguslik raamistik

 Liidu õigus

 Direktiiv 2001/77/EÜ

3        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. septembri 2001. aasta direktiivi 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul (EÜT 2001, L 283, lk 33; ELT eriväljaanne 12/02, lk 121) tunnistati alates 1. jaanuarist 2012 kehtetuks direktiiviga 2009/28. Direktiiv 2009/28 tunnistati omakorda kehtetuks alates 1. juulist 2021 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiiviga (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (ELT 2018, L 328, lk 82).

4        Direktiivi 2001/77 põhjendused 10, 11, 14 ja 15 olid sõnastatud järgmiselt:

„(10)      Käesoleva direktiivi kohaselt ei ole liikmesriigid kohustatud tunnustama päritolutagatise ostmist teistelt liikmesriikidelt ega vastava elektrienergia osa ostmist siseriikliku kvoodikohustuse täitmiseks. Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiaga kauplemise hõlbustamiseks ning selleks, et tarbija jaoks suurendada selgust valiku tegemisel taastumatutest ja taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia vahel, on selline elektrienergia päritolutagatis siiski vajalik. Päritolutagatiste süsteemid iseenesest ei anna eri liikmesriikides sisseseatud siseriiklike abimehhanismide kasutamise õigust. On tähtis, et kõik taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia vormid oleksid hõlmatud päritolutagatistega.

(11)      On oluline selget vahet teha päritolutagatiste ja vahetatavate roheliste sertifikaatide vahel.

[…]

(14)      Liikmesriigid käivitavad eri mehhanisme taastuvate energiaallikate toetamiseks siseriiklikul tasandil, sealhulgas rohelised sertifikaadid, investeeringutoetus, maksuvabastused või maksuvähendused, enammakstud maksusumma tagasimaksmine ja otsesed hinnatoetussüsteemid. Üks tähtsaid vahendeid käesolevas direktiivis ettenähtud eesmärkide saavutamisel on kindlustada kõnealuste mehhanismide nõuetekohane toimimine ühenduse raamprogrammi käivitamiseni, et säiliks investori usaldus.

(15)      Kogu ühendust hõlmava toetuskavade raamprogrammi kohta otsust teha on vara, silmas pidades siseriiklikest kavadest saadud kogemuste piiratust ning taastuvatest energiaallikatest toodetud hinnatoetusega elektrienergia suhteliselt väikest osa ühenduses.“

5        Nimetatud direktiivi artiklis 1 „Eesmärk“ oli ette nähtud:

„Käesoleva direktiivi eesmärk on soodustada taastuvate energiaallikate osa suurendamist elektrienergia tootmisel elektrienergia siseturul ning luua alus asjakohase ühenduse raamprogrammi rakendamiseks tulevikus.“

6        Direktiivi artikli 3 „Siseriiklikud soovituslikud eesmärgid“ lõigetes 1 ja 2 oli sätestatud:

„1.      Liikmesriigid võtavad asjakohased meetmed, et soodustada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia suuremat tarbimist vastavalt lõikes 2 nimetatud siseriiklikele soovituslikele eesmärkidele. Kõnealused meetmed peavad olema proportsionaalsed saavutatava eesmärgiga.

2.      Liikmesriigid koostavad ja avaldavad hiljemalt 27. oktoobril 2002. aastal ning seejärel iga viie aasta tagant aruande, milles määratakse kindlaks taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise siseriiklikud soovituslikud eesmärgid elektritarbimise protsendimäärana järgmiseks kümneks aastaks. Aruandes kirjeldatakse lühidalt ka riigi tasandil kõnealuste siseriiklike soovituslike eesmärkide saavutamiseks võetavaid või kavandatavaid meetmeid. Kõnealuste eesmärkide seadmisel aastani 2010 liikmesriigid:

–        arvestavad lisas esitatud kontrollväärtusi,

–        tagavad ülesannete vastavuse kõigile kliimamuutustega seotud siseriiklikele kohustustele, mis ühendus on võtnud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli kohaselt.“

7        Direktiivi artikli 4 „Toetuskavad“ lõikes 1 oli sätestatud:

Piiramata asutamislepingu artiklite 87 ja 88 [(nüüd ELTL artiklid 107 ja 108)] kohaldamist, hindab [Euroopa K]omisjon liikmesriikides kasutatud mehhanismide rakendamist, mille kohaselt elektrienergia tootja saab ametivõimude määruste alusel otsest või kaudset toetust ning millel võib olla kaubandust piirav mõju, kusjuures lähtutakse seisukohast, et kõnealused mehhanismid aitavad täita asutamislepingu artiklitega 6 ja 174 ettenähtud eesmärke.“

8        Direktiivi 2001/77 artikli 5 „Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia päritolutagatis“ lõiked 1–5 nägid ette:

„1.      Liikmesriigid tagavad hiljemalt 27. oktoobril 2003, et taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia päritolu käesoleva direktiivi tähenduses on võimalik tagada iga liikmesriigi poolt ettenähtud objektiivsete, läbipaistvate ja mittediskrimineerivate kriteeriumide kohaselt. Nad hoolitsevad selle eest, et taotluse korral antakse sellega seoses välja päritolutagatis.

2.      Liikmesriigid võivad määrata ühe või mitu tootmisest ja jaotamisest sõltumatut pädevat asutust tegelema kõnealuste päritolutagatiste väljaandmise järelevalvega.

3.      Päritolutagatis:

–        esitab allika, millest elektrienergia on toodetud, tootmise kuupäevad ja kohad ning võimsuse, kui on tegemist hüdroelektriseadmetega,

–        võimaldab taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tootjatel tõendada, et elektrienergia, mida nad müüvad, on saadud taastuvatest energiaallikatest käesoleva direktiivi tähenduses.

4.      Lõike 2 kohaselt väljaantud päritolutagatisi tuleks liikmesriikidel vastastikku tunnustada ainult lõikes 3 nimetatud asjaolude tõendusena. Iga päritolutagatise kui sellise tõenduse tunnustamisest keeldumine, eelkõige kui tegemist on pettuse ärahoidmisega, peab tuginema objektiivsetele, läbipaistvatele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele. Päritolutagatise tunnustamisest keeldumise korral võib komisjon, eelkõige arvesse võttes objektiivseid, läbipaistvaid ja mittediskrimineerivaid kriteeriume, millele kõnealune tunnustamine tugineb, sundida keelduvat osapoolt päritolutagatist tunnustama.

5.      Liikmesriigid ja pädevad asutused seavad sisse asjakohased mehhanismid päritolutagatiste täpsuse ja usaldusväärsuse tagamiseks ning kirjeldavad artikli 3 lõikes 3 nimetatud aruandes lühidalt tagatiste süsteemi usaldusväärsuse tagamiseks võetud meetmeid.“

 Direktiiv 2009/28

9        Direktiivi 2009/28 põhjendused 25, 52 ja 56 olid sõnastatud järgmiselt:

„(25)      Liikmesriikidel on erinevad taastuvenergia võimalused ja nad rakendavad riigi tasandil erinevaid kavasid taastuvatest energiaallikatest toodetud energia toetamiseks. Enamus liikmesriike rakendab selliseid toetusmehhanisme, mis soodustavad vaid taastuvatest energiaallikatest nende territooriumil toodetud energiat. Siseriiklike toetuskavade nõuetekohaseks toimimiseks on väga oluline, et liikmesriigid saaksid juhtida oma siseriiklike toetusmehhanismide mõju ja kulusid vastavalt oma erinevatele võimalustele. Üks tähtsaid vahendeid käesolevas direktiivis ette nähtud eesmärgi saavutamisel on kindlustada siseriiklike toetuskavade nõuetekohane toimimine vastavalt direktiivile 2001/77/EÜ, et säiliks investori usaldus ja et võimaldada liikmesriikidel töötada välja tõhusad siseriiklikud meetmed eesmärkide saavutamiseks. Käesoleva direktiivi eesmärk on hõlbustada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia piiriülest toetamist ilma, et see mõjutaks siseriiklikke toetusmehhanisme. See näeb ette liikmesriikide vahelise koostöö vabatahtlikud mehhanismid, mis võimaldavad neil kokku leppida, millises ulatuses toetab üks liikmesriik energiatootmist teises liikmesriigis ja millises ulatuses tuleks taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat käsitada ühe või teise liikmesriigi eesmärkide arvestuses. Et tagada eesmärkide saavutamiseks võetud mõlema meetme tõhusus, st siseriiklike toetuskavade ja koostöömehhanismide tõhusus, on oluline, et liikmesriigid saaksid määrata kindlaks, kas ja millises ulatuses rakendatakse nende siseriiklikku toetuskava teistes liikmesriikides taastuvatest energiaallikatest toodetud energiale ning et neil oleks võimalus selles kokku leppida, kohaldades käesolevas direktiivis ette nähtud koostöömehhanisme.

[…]

(52)      Käesoleva direktiivi kohaldamisel välja antud päritolutagatiste ainus ülesanne on tõendada lõpptarbijale, et asjaomane energia osakaal või energiakogus on toodetud taastuvatest energiaallikatest. […] Oluline on teha vahet toetuskavade jaoks kasutatavate roheliste sertifikaatide ja päritolutagatiste vahel.

[…]

(56)      Päritolutagatised ei anna iseenesest õigust saada kasu riiklikest toetuskavadest.“

10      Direktiivi artiklis 1 „Sisu ja reguleerimisala“ oli sätestatud:

„Käesoleva direktiiviga kehtestatakse üldine raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetava energia kasutamise edendamiseks. Sellega seatakse kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises ja transpordisektoris. Selles sätestatakse eeskirjad liikmesriikide vaheliste statistiliste ülekannete, liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste ühisprojektide, päritolutagatiste, haldusmenetluste, teabe ja koolituse kohta ning taastuvatest energiaallikatest toodetud energia juurdepääsu kohta elektrijaotusvõrgule. Sellega kehtestatakse biokütuste ja vedelate biokütuste säästlikkuse kriteeriumid.“

11      Direktiivi artiklis 2 „Mõisted“ oli ette nähtud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta] direktiivi 2003/54/EÜ[, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 96/92/EÜ (ELT 2003, L 176, lk 37; ELT eriväljaanne 12/02, lk 221),] mõisteid.

Kasutatakse ka järgmisi mõisteid:

[…]

j)      „päritolutagatis“ – elektrooniline dokument, mille ainus eesmärk on tõendada lõpptarbijale, et teatav osakaal energiast või energiakogus toodeti taastuvatest energiaallikatest, nagu on nõutud direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikes 6;

k)      „toetuskava“ – liikmesriigi või liikmesriikide rühma rakendatav vahend, kava või mehhanism, mille abil edendatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist, vähendades nimetatud energiaga seotud kulusid, tõstes selle võimalikku müügihinda või suurendades taastuvenergiaalase kohustuse abil või muul viisil sellise energia ostumahtu. See hõlmab investeeringutoetust, maksuvabastusi või maksuvähendusi, maksutagastusi, toetuskavasid taastuvenergia kasutamise kohustuse täitmiseks, sealhulgas toetuskavasid, milles kasutatakse rohelisi sertifikaate, ja otseseid hinnatoetuskavasid, sealhulgas soodustariifimakseid ja lisamakseid, kuid ei pea nendega piirduma;

l)      „kohustus kasutada taastuvenergiat“ – riiklik toetuskava, millega nõutakse, et energiatootjad võtaksid oma tootmisesse teatava osa taastuvatest energiaallikatest toodetavat energiat, et energiatarnijad võtaksid oma tarnimisse teatava osa taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat ja energiatarbijad võtaksid oma tarbimisse teatava osa taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat. See hõlmab kavasid, mille alusel võidakse nimetatud nõudeid täita roheliste sertifikaatide kasutamisega;

[…]“.

12      Direktiivi artiklis 3 „Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise kohustuslikud riiklikud üldeesmärgid ja meetmed“ oli lõigetes 1–4 sätestatud:

„1.      Iga liikmesriik tagab, et artiklite 5–11 kohaselt arvutatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises 2020. aastal on vähemalt sama suur kui tema riiklik üldeesmärk seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga nimetatud aastal, nagu on sätestatud I lisa A osas esitatud tabeli kolmandas veerus. Sellised kohustuslikud riiklikud üldeesmärgid vastavad eesmärgile saavutada aastaks 2020 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia vähemalt 20% osakaal ühenduse summaarsest energia lõpptarbimisest. Selles artiklis sätestatud eesmärkide hõlpsamaks saavutamiseks edendab ja ergutab iga liikmesriik energiatõhusust ja energiasäästu.

2.      Liikmesriigid võtavad tõhusalt kavandatud meetmeid, tagamaks et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal on vähemalt sama suur või suurem, kui on ette nähtud I lisa B osas esitatud soovitusliku kujunemiskõveraga.

3.      Käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks võivad liikmesriigid muu hulgas võtta järgmisi meetmeid:

a)      toetuskavad;

b)      meetmed erinevate liikmesriikide vaheliseks koostööks ja koostööks kolmandate riikidega, et saavutada oma riiklikud üldeesmärgid kooskõlas artiklitega 5–11.

Ilma et see piiraks asutamislepingu artiklite 87 ja 88 [(nüüd ELTL artiklid 107 ja 108)] kohaldamist, on liikmesriikidel õigus kooskõlas käesoleva direktiivi artiklitega 5–11 otsustada, millises ulatuses nad toetavad eri liikmesriikides taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat.

4.      Liikmesriik tagab, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kõikides transpordiliikides on 2020. aastal vähemalt 10% energia lõpptarbimisest transpordisektoris selles liikmesriigis.“

13      Direktiivi 2009/28 artiklis 15 „Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- ja jahutusenergia päritolutagatised“ oli lõigetes 1 ja 9 sätestatud:

„1.      Selleks, et esitada lõpptarbijatele andmed energiatarnija energiakasutuse struktuuris taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu või koguse kohta kooskõlas direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikega 6, tagavad liikmesriigid, et taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia päritolu on võimalik tagada sellisena, nagu see on sätestatud käesolevas direktiivis, vastavalt objektiivsetele, läbipaistvatele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele.

[…]

9.      Liikmesriigid tunnustavad teiste liikmesriikide poolt käesoleva direktiivi kohaselt välja antud päritolutagatisi ainsa tõendina lõikes 1 ja lõike 6 punktides a–f nimetatud asjaolude tõendamiseks. […]“.

14      Nimetatud direktiivi artiklis 26 „Muutmine ja kehtetuks tunnistamine“ oli ette nähtud:

„1.      Direktiivi 2001/77/EÜ artikkel 2, artikli 3 lõige 2 ja artiklid 4–8 jäetakse välja alates 1. aprillist 2010.

[…]

3.      Direktiiv […] 2001/77/EÜ ja [Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. mai 2003. aasta direktiiv 2003/30/EÜ, millega edendatakse biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris (ELT 2003, L 123, lk 42; ELT eriväljaanne 13/31, lk 188),] tunnistatakse kehtetuks alates 1. jaanuarist 2012.“

15      Direktiivi 2009/28 artikli 27 lõikes 1 oli ette nähtud:

„Ilma et see piiraks artikli 4 lõigete 1, 2 ja 3 kohaldamist, jõustavad liikmesriigid käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 5. detsember 2010.“

 Itaalia õigus

 Seadusandlik dekreet nr 79/1999

16      Edendamaks taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri kasutamist (edaspidi „roheline elekter“) võttis Itaalia Vabariik vastu 16. märtsi 1999. aasta seadusandliku dekreedi nr 79, millega rakendatakse direktiiv 96/92/EÜ elektri siseturu ühiseeskirjade kohta (decreto legislativo n. 79 – Attuazione della direttiva 96/92/CE recante norme comuni per il mercato interno dell’energia elettrica; GURI nr 75, 31.3.1999, lk 8; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 79/1999“).

17      Nimetatud seadusandlik dekreet kehtestas toetuskava rohelise elektri tootmisele, mis tugines eelkõige tasuta roheliste sertifikaatide andmisele kõigile Itaalia rohelise elektri tootjatele proportsionaalselt toodetud rohelise elektri kogusega.

18      Seadusandliku dekreedi artikkel 11 nägi ette:

„1.      Taastuvenergia kasutamise, energiasäästu, süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamise ja riigi energiaressursside kasutamise toetuseks on importijatel ja üksustel, kes vastutavad käitiste eest, mis impordivad või toodavad igal aastal taastumatutest energiaallikatest toodetud elektrienergiat, alates 2001. aastast järgmise aasta jooksul kohustus edastada riiklikku elektrivõrku teatud kogus taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat, mis pärineb pärast käesoleva dekreedi jõustumist kasutusse võetud või oma tootmist täiendava tootmisvõimsuse ulatuses suurendanud käitistelt.

2.      Lõikes 1 sätestatud kohustus kehtib mis tahes elektrienergia impordi ja tootmise kohta – millest on maha arvatud koostootmises toodetu, elektrijaama enda tarbimine ja eksport –, kui see on suurem kui 100 GWh; lõikes 1 nimetatud koguseks on esialgu määratud kaks protsenti energiast, mis ületab 100 GWh.

3.      Need üksused võivad seda kohustust täita, ostes võrdväärse koguse või võrdväärsed õigused täielikult või osaliselt teistelt tootjatelt tingimusel, et nad edastavad taastuvatest energiaallikatest toodetud energia riiklikku elektrivõrku või võtavad selle [Gestore della rete di trasmissione nazionalelt (riiklik põhivõrguettevõtja; nüüd GSE)]. […] Aastatoodangu kõikumiste või ebapiisava pakkumise heastamiseks võib [GSE] osta või müüa taastuvenergia tootmise õigusi tegelikust kättesaadavusest sõltumata koos kohustusega hüvitada kolme-aastase perioodi põhjal võimalikud õiguste väljastamised, kui need ei ole kättesaadavad.“

19      GSE ostis taastuvatest energiaallikatest elektri tootmise õigusi – mida nimetatakse ka „rohelisteks sertifikaatideks“ – tariifikomponendi A3 arvelt, mida elektritarbijad oma arvete pealt maksid.

 Seadusandlik dekreet nr 387/2003

20      29. detsembri 2003. aasta seadusandliku dekreedi nr 387, millega rakendatakse direktiiv 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul (decreto legislativo n. 387 – Attuazione della direttiva 2001/77/CE relativa alla promozione dell’energia elettrica prodotta da fonti energetiche rinnovabili nel mercato interno dell’elettrica; GURI nr 25 regulaarne lisa, 31.1.2004; edaspidi „seadusandlik dekreet nr 387/2003“), artiklist 4 nähtub, et riiklikul põhivõrguettevõtjal, nüüd GSE, oli kohustus kontrollida seadusandliku dekreedi nr 79/1999 artiklis 11 sätestatud kohustuse järgimist ning teavitada Autorità per l’energia elettrica, il gas et sistema idricot (Itaalia elektrienergia-, gaasi- ja veevõrguamet), nüüd ARERA, võimalikest rikkumistest, kellel oli sellisel juhul pädevus kehtestada karistusi, mis olid sätestatud 14. novembri 1995. aasta seaduses nr 481 konkurentsinormide ja avalike teenuste reguleerimise ning avalikke teenuseid reguleerivate asutuste asutamise kohta (legge n. 481 – Norme per la concorrenza e la regolazione dei servizi di pubblica utilità. Istituzione delle Autorità di regolazione dei servizi di pubblica utilità; GURI nr 270, 18.11.1995, regulaarne lisa nr 136).

21      Seadusandliku dekreedi nr 387/2003 artikli 11 lõige 6 on sõnastatud järgmiselt:

„Päritolutagatis näitab elektrijaama asukohta, taastuvenergia allikat, millest elektrienergia toodeti, kasutatud tehnoloogiat, rajatise nominaalvõimsust, elektrienergia netotoodangut või hübriidelektrijaamade puhul neile omistatavat toodangut iga kalendriaasta kohta. […]“.

22      Artikli 20 lõikes 3 oli sätestatud:

„Euroopa Liidu teistes liikmesriikides toodetud elektrienergiat importivad ettevõtjad, kelle suhtes kehtib seadusandliku dekreedi [nr 79/1999] artiklis 11 sätestatud kohustus, võivad taotleda võrguhaldurilt selle imporditud elektrienergia osas, mis toodeti taastuvatest energiaallikatest, vabastust sellest kohustusest. Taotlusele tuleb lisada vähemalt tõestatud ärakiri direktiivi 2001/77/EÜ artikli 5 kohaselt väljastatud päritolutagatisest, mille on väljastanud riik, kus asub elektrijaam. […]“.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimus

23      Esperia SpA oli äriühing, kes importis Itaaliasse elektrienergiat, et võimaldada selle hulgi- või jaemüüki.

24      ARERA määras talle 28. juuni 2016. aasta otsusega 2 803 500 euro suuruse rahatrahvi, kuna ARERA oli rikkunud oma kohustust osta 17 753 rohelist sertifikaati elektrienergia alusel, mille ta oli 2010. aastal Itaaliasse importinud.

25      Esperia vaidlustas selle karistuse Tribunale Amministrativo Regionale per la Lombardias (Lombardia maakonna halduskohus, Itaalia). Pärast hagi esitamist kuulutati välja selle äriühingu maksejõuetus ja sellest ajast alates on tema nimi Fallimento Esperia. Fallimento Esperia pankrotihaldur jäi siiski nimetatud kohtule esitatud hagi juurde.

26      Nimetatud kohus rahuldas 8. augusti 2018. aasta otsusega Fallimento Esperia kaebuse osaliselt, leides, et talle määratud karistuse summa oli liiga suur. ARERA ja Fallimento Esperia esitasid selle kohtuotsuse peale apellatsioonkaebuse Consiglio di Statole (Itaalia kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus.

27      Menetlus viimati nimetatud kohtus peatati pärast seda, kui see kohus oli 3. septembril 2019 esitanud Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse kohtuasjas Axpo Trading, mis oli samuti eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses. Viidatud taotlus registreeriti Euroopa Kohtus numbriga C‑705/19.

28      Pärast 3. detsembril 2020 esitatud kohtujurist Campos Sánchez-Bordona ettepanekut kohtuasjas Axpo Trading (C‑705/19, EU:C:2020:989), loobus Axpo Trading eelotsusetaotluse esitanud kohtus toimuvast menetlusest ja kohtuasi kustutati registrist 9. septembri 2021. aasta kohtumäärusega Axpo Trading (C‑705/19, EU:C:2021:755).

29      Seejärel jätkus põhikohtuasjas menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus.

30      Fallimento Esperia väljendas nimetatud kohtus kahtlust, kas liidu õigusega on kooskõlas Itaalia õigusnormid, millega kohustatakse elektrit importivaid ettevõtjaid, kes päritolutagatisi ei esitanud, ostma rohelist elektrit või rohelisi sertifikaate, kuna vastasel juhul määrataks neile karistused, kuigi seda kohustust ei kohaldata selle sama elektrienergia kodumaistele tootjatele. Selle äriühingu sõnul võib seda õigusakti käsitada riigiabina Itaalias tegutsevatele rohelise energia tootjatele, tollimaksuga samaväärse toimega maksuna ja meetmena, mis on koguselise impordipiiranguga samaväärse toimega. GSE leiab omalt poolt, et põhikohtuasjas käsitletud Itaalia õigusnormid on direktiiviga 2001/77 kooskõlas.

31      Eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab kohtujurist Campos Sánchez-Bordona ettepanekule kohtuasjas Axpo Trading (C‑705/19, EU:C:2020:989) ja oma eelotsusetaotlusele viidatud kohtuasjas.

32      Viidatud kohtuasjas esitatud taotluses selgitas ta eelkõige, et Itaalia rohelise elektri toetuskava on tema arvates kooskõlas EL toimimise lepingu riigiabi käsitlevate eeskirjadega. See süsteem ei kasuta nimelt mingeid riigi ressursse. Tegemist ei ole riigi ressursside otsese ega kaudse ülekandmisega Itaalias tegutsevatele rohelise energia tootjatele. Igal juhul on see kava kooskõlas esiteks direktiiviga 2009/28, milles on kehtestatud rohelise energia riiklikud eesmärgid ja mis soodustab liikmesriikide meetmeid, mis toetavad üksnes nende territooriumil asuvaid puhta energia tootjaid, ning teiseks keskkonnakaitse eesmärgiga. Samuti ei saa kõnealust toetusmeedet pidada valikuliseks, kuna direktiiviga 2009/28 kehtestatud võrdlussüsteem on iseenesest ja tahtlikult valikuline, kuna selle eesmärk on eelistada rohelise energia tootmist igas liikmesriigis.

33      Lisaks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et direktiivi 2009/28 kõnealust eesmärki arvestades ei kehtesta see süsteem tollimaksuga samaväärse toimega maksu ega koguselise piiranguga samaväärse toimega meedet, kohustades välismaal toodetud elektrienergia importijaid ostma rohelisi sertifikaate. Selle kava kohaselt saavad Itaalias tegutsevad üksused toetust, et täita kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga direktiivis 2009/28 kindlaks määratud lõpptarbimises, ilma et mõnes teises liikmesriigis toodetud puhta energia importijatele oleks kehtestatud kohustus või takistused.

34      Lõpuks leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et sama kava on kooskõlas ELTL artiklitega 18 ja 110, kuna sellega koheldakse ühtemoodi kõiki elektrisektori ettevõtjaid, kes edastavad riiklikku võrku energiat, mis ei pärine mõnest Itaalia taastuvast energiaallikast.

35      Siiski otsustas Consiglio di Stato (kõrgeima halduskohtuna tegutsev riiginõukogu) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas –      ELTL artikkel 18 – osas, milles see keelab aluslepingute kohaldamisalas igasuguse diskrimineerimise kodakondsuse alusel;

–      ELTL artiklid 28 ja 30 – osas, milles need näevad ette impordimaksude ning samaväärse toimega meetmete tühistamise;

–      ELTL artikkel 110 – osas, milles see keelab kehtestada imporditud toodetele makse, mis on suuremad samasugustele kodumaistele toodetele kehtestatud otsestest või kaudsetest maksudest;

–      ELTL artikkel 34 – osas, milles see keelab võtta koguseliste impordipiirangutega samaväärse toimega meetmeid;

–      ELTL artiklid 107 ja 108 – osas, milles need keelavad rakendada riigiabimeedet, millest komisjonile ei ole teatatud ja mis on siseturuga kokkusobimatu;

–      direktiiv [2009/28] – osas, milles eesmärgiks on seatud ühendusesisese rohelise elektriga kauplemise hõlbustamine, toetades ka iga liikmesriigi tootmisvõimsuse edendamist,

keelavad kohaldada eelkirjeldatud normide taolisi liikmesriigi õigusnorme, millega kehtestatakse rohelise elektri importijatele rahaline kohustus, mis ei kehti sama toote kodumaistele tootjatele?“

 Eelotsuse küsimuse analüüs

 Sissejuhatavad märkused

36      Esiteks tuleb märkida, et põhikohtuasja asjaoludele kohaldatav Itaalia õigus nägi seadusandliku dekreedi nr 79/1999 artikli 11 alusel ette meetme, mis kohustas teisest liikmesriigist pärit elektri importijaid, kes ei tõendanud päritolutagatiste esitamisega, et see oli roheline elekter, ostma rohelist elektrit või rohelisi sertifikaate kodumaistelt tootjatelt vastavalt nende imporditud elektrienergia kogusele, kuna vastasel juhul määratakse neile karistus.

37      Teiseks on see meede, mida käsitletakse käesolevas eelotsuse küsimuses, osa rohelise elektri tootmise riiklikust toetuskavast, mis kohustab importijaid ja ettevõtjaid, kes vastutavad käitiste eest, mis impordivad või toodavad elektrit taastumatutest energiaallikatest, edastama igal aastal riiklikku elektrivõrku teatava koguse rohelist elektrit. Selle kohustuse täitmiseks näeb see kava ette, et need importijad ja ettevõtjad võivad kas ise toota rohelist elektrit või osta seda kodumaistelt rohelise elektri tootjatelt või osta rohelisi sertifikaate. Lisaks väljastavad riigisisesed ametiasutused selle kava kohaselt rohelise elektri kodumaistele tootjatele tasuta sertifikaate nende toodetud rohelise elektri koguse alusel, et nad saaksid neid edasi müüa tootjatele ja importijatele, kellel on see kohustus.

38      Kolmandaks tuleb samuti rõhutada, et põhikohtuasja esemeks olev elektrienergia imporditi 2010. aastal, mistõttu selle suhtes võib kohaldada nii direktiivi 2001/77 kui ka direktiivi 2009/28. Nimelt, nagu nähtub direktiivi 2009/28 artiklist 26, siis direktiivi 2001/77 artikkel 2, artikli 3 lõige 2 ja artiklid 4–8 tunnistati kehtetuks alates 1. aprillist 2010, ning direktiivi ülejäänud sätted koos selle direktiivi kehtetuks tunnistamisega alates 1. jaanuarist 2012. Lisaks tuli direktiiv 2009/28 selle artikli 27 lõike 1 kohaselt võtta üle hiljemalt 5. detsembriks 2010.

39      Neljandaks nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et ELTL artiklit 18, milles on ette nähtud kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelu üldpõhimõte, kohaldatakse iseseisvalt ainult liidu õigusega reguleeritavate olukordade suhtes, mille puhul ei ole EL toimimise lepingus ette nähtud diskrimineerimiskeelu erinorme (10. oktoobri 2019. aasta kohtuotsus Krah, C‑703/17, EU:C:2019:850, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika). Kaupade vaba liikumise valdkonnas on aga diskrimineerimiskeelu põhimõte rakendatud ELTL artiklitega 28, 30, 34 ja 110. Lisaks on Euroopa Kohus juba otsustanud, et elekter kujutab endast kaupa EL toimimise lepingu sätete tähenduses (17. juuli 2008. aasta kohtuotsus Essent Netwerk Noord jt, C‑206/06, EU:C:2008:413, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult ei ole ELTL artiklit 18 vaja kohaldada sellise meetme kontekstis, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

40      Eeltoodut arvestades tuleb eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust mõista nii, et sellega soovitakse sisuliselt teada, kas direktiive 2001/77 ja 2009/28 ning ELTL artikleid 28, 30, 34, 107, 108 ja 110 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus riigisisene meede, mis esiteks kohustab importijaid, kes impordivad teisest liikmesriigist pärit elektrienergiat ja kes ei tõenda päritolutagatiste esitamise teel, et see elekter on toodetud taastuvatest energiaallikatest, ostma kodumaistelt tootjatelt kas rohelisi sertifikaate või taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit proportsionaalselt nende imporditava elektrienergia kogusega, ning teiseks näeb ette karistuse selle kohustuse rikkumise eest, samas kui kodumaistel rohelise elektri tootjate ei ole sellist ostukohustust.

 Direktiivid 2001/77 ja 2009/28

 Direktiiv 2001/77

41      Mis puudutab küsimust, kas direktiivi 2001/77 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline meede, nagu on käsitletud põhikohtuasjas, siis tuleb meenutada, et nagu nähtub selle direktiivi artiklist 1, on selle direktiivi eesmärk soodustada taastuvate energiaallikate osa suurendamist elektrienergia tootmisel elektrienergia siseturul ning luua alus asjakohase ühenduse raamprogrammi rakendamiseks tulevikus.

42      Lisaks tuleneb selle direktiivi artiklist 4 koostoimes selle põhjendusega 14, et oluline vahend selle direktiivi eesmärgi saavutamiseks kuni ühenduse raamprogrammi rakendamiseni on tagada taastuvate energiaallikate erinevate toetusmehhanismide, sh roheliste sertifikaatide mehhanismi nõuetekohane toimimine riigisisesel tasandil.

43      Mis puudutab neid toetusmehhanisme, siis on Euroopa Kohus juba otsustanud direktiivi 2001/77 artikli 4 lõike 1 kohta, et see tunnustab liikmesriikide ulatuslikku kaalutlusõigust rohelise elektri tootjate toetuskavade vastuvõtmisel ja rakendamisel (29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika).

44      Nagu nähtub direktiivi 2001/77 artikli 3 lõigetest 1 ja 2, peavad need mehhanismid siiski olema asjakohased, et aidata liikmesriikidel saavutada rohelise elektrienergia tarbimise riigisiseseid soovituslikke eesmärke. Need peavad seega põhimõtteliselt viima rohelise elektri kodumaise tootmise suurendamiseni (vt selle kohta 29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks peavad need mehhanismid artikli 3 lõike 1 kohaselt olema proportsionaalsed taotletud eesmärgiga.

45      Euroopa Kohus otsustas selle direktiivi põhjendusi 10 ja 11 ning artikli 5 lõikeid 3 ja 4 arvestades samuti, et liidu seadusandja ei kavatsenud rohelisi sertifikaate kasutava toetuskava valinud liikmesriikidelt nõuda, et nad laiendaksid sellest kavast kasu saamise võimaluse teise liikmesriigi territooriumil toodetud rohelisele elektrile (vt selle kohta 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑204/12–C‑208/12, EU:C:2014:2192, punkt 66).

46      Eeltoodust tuleneb, et direktiiv 2001/77 ei ühtlusta sellega reguleeritud valdkonda ammendavalt, mistõttu peavad selle direktiivi artiklis 4 osutatud rohelise elektri tootmise toetamise riiklikud toetuskavad vastama ELTL artiklitest 34 ja 36 tulenevatele nõuetele (vt selle kohta 29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

47      Käesolevas asjas näib põhikohtuasjas käsitletud meede, mis näeb elektri importijatele, kes ei tõendanud päritolutagatiste esitamisega, et imporditud elekter on roheline, ette kohustuse osta rohelist elektrit või rohelisi sertifikaate kodumaistelt elektritootjatelt, aitavat kaasa direktiivi 2001/77 eesmärkide saavutamisele, kuigi seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nimelt võib selline kohustus olla stiimuliks riigisisesele rohelise elektri tootmisele, suurendades sellise elektri nõudlust või võimaldades sellise elektri kodumaistele tootjatele lisasissetulekut, mis pärineb roheliste sertifikaatide müügist.

48      Põhikohtuasjas kõne all olev meede näib seega olevat sobiv rohelise elektri tarbimise suurendamise soodustamiseks, kuna see kohustab edastama mingi koguse seda liiki elektrienergiat riigisisesesse võrku. Mis puudutab selle meetme proportsionaalsust, siis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus võtma arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 110–122 esitatud hinnanguid proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kohta ELTL artiklite 34 ja 36 tõlgendamisel.

49      Eeltoodut arvestades ja kui viimati nimetatud hinnangust ei tulene teisiti, tuleb direktiivi 2001/77 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline meede, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

 Direktiiv 2009/28

50      Küsimuse kohta, kas direktiivi 2009/28 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus selline meede nagu põhikohtuasjas, tuleb märkida, et nimetatud direktiivi eesmärk – nagu nähtub selle artiklist 1 – on kehtestada üldine raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetava energia kasutamise edendamiseks, määrates kindlaks kohustuslikud riiklikud eesmärgid seoses taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluga summaarses energia lõpptarbimises.

51      Samuti on direktiivi 2009/28 artikli 3 lõigete 1 ja 2 kohaselt liikmesriikidel ühest küljest kohustus tagada, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal energia lõpptarbimises 2020. aastal on vähemalt sama suur kui liikmesriigi riiklik üldeesmärk, nagu on sätestatud direktiivi I lisa A osas; ja teisest küljest kehtestama meetmed tagamaks, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal on vähemalt sama suur või suurem, kui on ette nähtud I lisa B osas esitatud „soovitusliku kujunemiskõveraga“.

52      Euroopa Kohus täpsustas lisaks, et direktiivi 2009/28 põhjendusest 25 ning artiklist 1, artikli 2 teise lõigu punktist k ja artikli 3 lõikest 3 tuleneb, et liidu seadusandja ei kavatsenud selles direktiivis ulatuslikult ühtlustada riiklikke taastuvenergia tootmise toetuskavasid (vt selle kohta 1. juuli 2014. aasta kohtuotsus Ålands Vindkraft, C‑573/12, EU:C:2014:2037, punktid 59–63).

53      Vastupidi, nagu Euroopa Kohus on otsustanud, tuleneb direktiivi 2009/28 artikli 3 lõike 3 sõnastusest – mille kohaselt liikmesriigid „võivad“ kohaldada muu hulgas toetuskavasid –, et liikmesriikidel on ulatuslik kaalutlusruum meetmete osas, mida nad võivad võtta selle direktiivi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud eesmärkide saavutamiseks (vt selle kohta 3. märtsi 2021. aasta kohtuotsus Promociones Oliva Park, C‑220/19, EU:C:2021:163, punkt 68 ja seal viidatud kohtupraktika). Eelkõige võivad liikmesriigid selle kaalutlusõiguse raames valida toetuskavad, mis tuginevad rohelise elektri või roheliste sertifikaatide ostmise kohustusele. Nimelt on selle direktiivi artikli 2 teise lõigu punktides k ja l määratletud mõiste „toetuskava“ viitega konkreetselt riiklikele toetuskavadele, mis on seotud kohustusega kasutada taastuvenergiat, sealhulgas neile, milles kasutatakse rohelisi sertifikaate.

54      Direktiiviga 2009/28 ei ole vastuolus ka toetuskava, millega soodustatakse üksnes riigisisest rohelise elektri tootmist. Nimelt, arvestades selle direktiivi põhjendusi 25, 52 ja 56 ning artikleid 2, 3 ja 15, on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liidu seadusandja ei kavatsenud rohelisi sertifikaate kasutava toetuskava valinud liikmesriikidelt nõuda, et nad laiendaksid sellest kavast kasu saamise võimaluse teise liikmesriigi territooriumil toodetud rohelisele elektrile (vt selle kohta 1. juuli 2014. aasta kohtuotsus Ålands Vindkraft, C‑573/12, EU:C:2014:2037, punktid 49–53).

55      Samadel põhjustel, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse punktis 47, näib, et käesoleval juhul aitab põhikohtuasjas käsitletud meede kaasa direktiiviga 2009/28 taotletava eesmärgi saavutamisele ja tundub a priori sobiv rohelise elektri tarbimise suurendamiseks.

56      Kui liikmesriigid võtavad meetmeid, millega nad rakendavad liidu õigust, on nad siiski kohustatud järgima selle õiguse üldpõhimõtteid, mille hulka kuulub proportsionaalsuse põhimõte (vt selle kohta 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus Agrenergy ja Fusignano Due, C‑180/18, C‑286/18 ja C‑287/18, EU:C:2019:605, punkt 28). Seega on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata põhikohtuasjas käsitletud meetme kooskõla sellest põhimõttest lähtudes, võttes samas arvesse käesoleva kohtuotsuse punktides 110–122 esitatud hinnanguid proportsionaalsuse põhimõtte järgimise kohta ELTL artiklite 34 ja 36 tõlgendamisel.

57      Järelikult tuleb direktiivi 2009/28 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline meede, nagu on käsitletud põhikohtuasjas, kuigi seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

58      Kuna – nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 46 ja 52 – direktiiviga 2001/77 ega direktiiviga 2009/28 ei ole ammendavalt ühtlustatud nendega reguleeritud valdkonda, siis tuleb lisaks analüüsida eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud esmase õiguse ulatust (vt selle kohta 1. juuli 2014. aasta kohtuotsus Ålands Vindkraft, C‑573/12, EU:C:2014:2037, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

 Riigiabi eeskirjad

59      Mis puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu viidatud esmase õiguse sätteid, siis tuleb esiteks hinnata, kas põhikohtuasjas käsitletud meede võib kuuluda ELTL artiklite 107 ja 108 kohaldamisalasse.

60      Nende sätetega kehtestatud riigiabi kontrollisüsteemi kohaselt on nii liikmesriigi kohtud kui ka komisjon pädevad tuvastama abikava või abimeetme olemasolu ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Kuna Euroopa Kohus on pädev andma neile kohtutele kõik liidu õiguse tõlgendamise juhtnöörid, mis võimaldavad neil kohtutel nende menetluses oleva kohtuasja lahendamisel hinnata riigisisese abikava või meetme vastavust liidu õigusele, võib Euroopa Kohus nimetatud kohtutele anda tõlgendusjuhised, mis võimaldavad neil kindlaks teha, kas riigisisest abikava või meedet saab käsitada „riigiabina“ liidu õiguse tähenduses. Seevastu kuulub hinnangu andmine abimeetme või abikava siseturuga kokkusobivuse kohta komisjoni ainupädevusse, alludes samas liidu kohtu kontrollile (vt selle kohta 27. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Fondul Proprietatea, C‑179/20, EU:C:2022:58, punktid 83 ja 84 ning seal viidatud kohtupraktika).

61      Sellest järeldub, et kui liikmesriigi kohus tuvastab abikava olemasolu, ei ole ta pädev hindama abikava rakendamise korra vastavust vahetu õigusmõjuga EL toimimise lepingu muude sätetega kui riigiabi käsitlevad sätted, kui see kord on lahutamatult seotud abi eesmärgiga (vt selle kohta 2. mai 2019. aasta kohtuotsus A-Fonds, C‑598/17, EU:C:2019:352, punktid 46–49 ja seal viidatud kohtupraktika).

62      Mis puudutab seda, kas eelotsusetaotluse esitanud kohus võib kvalifitseerida põhikohtuasjas käsitletud meetme „riigiabiks“ ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, siis nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et selline kvalifitseerimine eeldab, et täidetud on kõik järgmised tingimused. Esiteks peab olema tegemist sekkumisega riigi poolt või riigi ressurssidest. Teiseks peab see sekkumine olema võimeline kahjustama liikmesriikide vahelist kaubandust. Kolmandaks peab see andma abisaajale valikulise eelise. Neljandaks peab sekkumine kahjustama konkurentsi või ähvardama seda teha (27. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Fondul Proprietatea, C‑179/20, EU:C:2022:58, punkt 86 ja seal viidatud kohtupraktika).

63      Enne kui anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tõlgendusjuhised kõigi nelja tingimuse kohta, tuleb märkida, et põhikohtuasjas kõne all olev kava, nagu seda on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse punktis 37, võib a priori anda Itaalia rohelise elektri tootjatele kaks majanduslikku eelist, nimelt esiteks eelise, et nad saavad müüa oma elektrit ilma, et nad peaksid ostma rohelist elektrit või rohelisi sertifikaate, ja teiseks eelise, et need ettevõtjad saavad müüa rohelisi sertifikaate, mille nad said tasuta proportsionaalselt nende toodetud rohelise elektriga, taastumatutest energiaallikatest toodetud elektri tootjatele või importijatele.

 Liikmesriikidevahelise kaubanduse ja konkurentsi mõjutamine

64      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast nähtub, et selleks, et riigisisest meedet „riigiabiks“ lugeda, ei tule tõendada abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ning tegelikku konkurentsi kahjustamist, vaid üksnes uurida, kas abi võib mõjutada seda kaubandust ja kahjustada konkurentsi (27. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus Fondul Proprietatea, C‑179/20, EU:C:2022:58, punkt 100 ja seal viidatud kohtupraktika).

65      Käesoleval juhul tegutsevad elektri importijad ja tootjad elektriturul, mis on pärast liberaliseerimist konkurentsile avatud. Käesoleva kohtuotsuse punktis 63 viidatud eeliste andmine kodumaistele rohelise elektri tootjatele võib seega mõjutada konkurentsi nende riigisiseste tootjate ja elektri importijate vahel, kellele ei ole antud vabastust kohustusest osta rohelist elektrit või rohelisi sertifikaate. Lisaks, kuna see ostukohustus kehtib elektri importijatele, kes ei ole saanud vabastust, võib see pealegi kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust.

66      Järelikult võib selline meede, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust ja konkurentsi.

 Riigipoolne sekkumine või sekkumine riigi ressurssidest

67      Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad eelised selleks, et neid saaks lugeda ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses abiks, olema esiteks otse või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teiseks peavad need olema riigile omistatavad (vt selle kohta 12. jaanuari 2023. aasta kohtuotsus DOBELES HES, C‑702/20 ja C‑17/21, EU:C:2023:1, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

68      Meetme riigile omistatavuse hindamiseks tuleb esimesena analüüsida, kas riigiasutused on osalenud selle meetme vastuvõtmises (21. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Eco TLC, C‑556/19, EU:C:2020:844, punkt 23 ja seal viidatud kohtupraktika).

69      Käesoleval juhul on nii põhikohtuasjas käsitletav meede kui ka toetuskava, kuhu see meede kuulub, kehtestatud seadusandlike aktidega, nimelt seadusandliku dekreediga nr 79/1999 ja seadusandliku dekreediga nr 387/2003. Seega tuleb neid meetmeid pidada riigile omistatavaks eelmises punktis viidatud kohtupraktika tähenduses.

70      Teisena, tegemaks kindlaks, kas abi anti otseselt või kaudselt riigi ressurssidest, tuleb meenutada, et „liikmesriigi poolt“ ja „riigi ressurssidest“ antava abi eristamine ELTL artikli 107 lõikes 1 ei tähenda, et kõik liikmesriigi antud eelised kujutavad endast abi, olenemata sellest, kas neid rahastatakse riigi ressurssidest või mitte. Selle eristamise eesmärk on üksnes ära hoida seda, et ainuüksi nende hüvede jaotamise eest vastutavate iseseisvate institutsioonide loomine võimaldaks vältida EL toimimise lepingu riigiabiga seotud õigusnorme (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑405/16 P, EU:C:2019:268, punktid 53 ja 54 ning seal viidatud kohtupraktika).

71      ELTL artikli 107 lõike 1 keeluga haaratud ressursid hõlmavad seega kõiki rahalisi vahendeid, mida ametivõimud saavad reaalselt ettevõtjate toetamiseks kasutada, sõltumata sellest, kas need ressursid kuuluvad või ei kuulu püsivalt riigivara hulka (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑405/16 P, EU:C:2019:268, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

72      Nende hulgas on esiteks vahendid, mis on otseselt riigi kontrolli all, st kõik vahendid, mis kuuluvad riigi vara hulka, ja teiseks kaudselt riigi omandis olevad vahendid eelkõige seetõttu, et need kuuluvad riigi poolt abi haldamiseks asutatud või määratud avalik-õiguslike või eraõiguslike isikute vara hulka (vt selle kohta 15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt, C‑706/17, EU:C:2019:407, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega võib riigi osalusega äriühingute vahendeid käsitada riigi ressurssidena siis, kui riigil on oma valitsevat mõju teostades võimalik suunata nende vahendite kasutamist, et rahastada eeliseid teiste ettevõtjate kasuks (13. septembri 2017. aasta kohtuotsus ENEA, C‑329/15, EU:C:2017:671, punkt 31 ja seal viidatud kohtupraktika). Samuti, kui avalikust võimust eraldiseisvad üksused haldavad ja jaotavad vastavalt riigi õigusnormidele vahendeid, mida rahastatakse nende õigusnormidega kehtestatud kohustuslikest maksetest, võib neid vahendeid lugeda riigi ressurssideks, kui riik on need üksused volitanud neid ressursse haldama, mitte lihtsalt täitma ostukohustust oma rahalistest vahenditest (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑405/16 P, EU:C:2019:268, punktid 58 ja 59, ning 15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt, C‑706/17, EU:C:2019:407, punktid 54 ja 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

73      Tuleb siiski meenutada, et nõue, et abi peab olema antud otseselt või kaudselt riigi ressurssidest, tähendab, et abi andmine peab mõjutama neid ressursse. Seega peab esinema piisavalt otsene seos ühelt poolt abiga antud eelise ja teiselt poolt riigi ressursside vähenemise või ressurssidel lasuvate kohustuste piisavalt konkreetse majandusliku riski vahel (vt selle kohta 28. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Saksamaa vs. komisjon, C‑405/16 P, EU:C:2019:268, punkt 60 ja seal viidatud kohtupraktika). Nii otsustas Euroopa Kohus, et selline seos puudub juhul, kui riigi vahendite eraldamine meetmega, millega kohustatakse erakapitalil põhinevaid elektrimüügiettevõtjaid ostma taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit kindlaksmääratud miinimumhindadega, seisneb üksnes riigi maksutulu vähenemises, kuna see kohustus mõjutab negatiivselt nende ettevõtjate majandustulemusi, kellele see kohustus on pandud (vt selle kohta 13. märtsi 2001. aasta kohtuotsus PreussenElektra, C‑379/98, EU:C:2001:160, punkt 62).

74      Eelnevaid kohtupraktikast tulenevaid põhjendusi silmas pidades peab eelotsusetaotluse esitanud kohus eelkõige hindama esiteks seda, kas roheliste sertifikaatide tasuta kättesaadavaks tegemine kodumaistele rohelise elektri tootjatele võib kaasa tuua riigi ressursside kasutamist. Sellega seoses tuleb täpsustada, et esmapilgul ei näi see käsutusse andmine tähendavat riigi kontrolli all olevate ressursside ülekandmist Itaalia rohelise elektri tootjatele. Nimelt ei nähtu Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, et selline käsutusse andmine tähendaks mis tahes majanduslikku kasutamist riigiga samastatavate üksuste poolt. Nendel rohelistel sertifikaatidel näib olevat majanduslik väärtus vaid seetõttu, et teatavatel tootjatel ja importijatel on õiguslik kohustus neid osta. Kui need tootjad ja importijad täidavad selle kohustuse, ostes rohelise elektri tootjatelt, ei näi viimaste saadud summad olevat riigi kontrolli all käesoleva kohtuotsuse punktides 71 ja 72 viidatud kohtupraktika tähenduses, kuna näib, et põhikohtuasjas käsitletav rahaline ümberjaotamine toimus ühelt eraõiguslikult üksuselt teisele ilma riigi täiendava sekkumiseta. Nende sertifikaatide väljastamisega kodumaistele rohelise elektri tootjatele antavat eelist rahastatakse seega üksnes vahenditest, mis pärinevad tootjatelt või importijatelt, kes on kohustatud neid sertifikaate ostma, ilma et riik neid kontrolliks.

75      Teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne hinnata, kas põhikohtuasjas käsitletud kavaga ette nähtud mehhanism, et tagada rohelistele sertifikaatidele teatav väärtus, tähendab riigi ressursside kasutamist. Sellega seoses ilmneb, et see kava ei pane kohustust mitte üksnes tavaelektritootjatele ja importijatele osta neid sertifikaate, kui nad ei tooda ega osta rohelist elektrit, et täita rohelise elektri kvoot, mille nad peavad riiklikku võrku edastama. Samuti näib seadusandliku dekreedi nr 79/1999 artikli 11 lõikest 3 ning eelotsusetaotluse esitanud kohtu ja põhikohtuasja poolte esitatud teabest tulenevat, et see süsteem tagab Itaalia rohelise elektri tootjatele kõnealuste roheliste sertifikaatide minimaalse majandusliku väärtuse. Nimelt näib, et see säte paneb GSE-le, mis on Itaalia majandus- ja rahandusministeeriumi kontrolli all olev üksus, kohustuse osta rohelisi sertifikaate, kui neid on ülemäärane kogus võrreldes sellega, mida vajavad ettevõtjad, kes on kohustatud neid ostma. GSE võimalik sekkumine hoiab seega ära olukorra, et roheliste sertifikaatide ülemäärane pakkumine võib kahjustada toetust kodumaistele rohelise elektri tootjatele.

76      Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et vahendid, mis GSE-l on ülemäärase koguse roheliste sertifikaatide ostmiseks, pärinevad tariifikomponendi A3 arvelt, mis on Itaalia õigusnormidega Itaalia elektritarbijatele kehtestatud rahaline kohustus, mis tasutakse GSE arvele, et võimaldada tal neid sertifikaate osta. Seega näib, et riigi kontrolli all olevate ressursside vähenemine GSE poolt ülemääraste roheliste sertifikaatide ostmise tõttu on piisavalt otseselt seotud eelisega, mis seisneb roheliste sertifikaatide tasuta väljastamises kodumaistele rohelise elektri tootjatele, et nad saaksid neid turul edasi müüa.

77      Järelikult näib, et ülemääraseid rohelisi sertifikaate ostab riigiga sarnane üksus talle Itaalia õigusnormidega antud volituse alusel, kasutades selleks tarbijate poolt sellel eesmärgil makstud tariifikomponendist saadud tulu, kuigi seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

78      Selle põhjal ja kuna GSE ostis neid sertifikaate tegelikult 2010. aastal – nagu väidab Fallimento Esperia oma kirjalikes seisukohtades –, tuleb tõdeda, et toetuskava, mille osaks on põhikohtuasjas käsitletud meede, kujutab endast riigi ressursside ülekandmist ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

79      Seetõttu näib, et see meede on omistatav Itaalia riigile ja sellega antavad eelised on kaudselt pärit riigi ressurssidest.

 Eelise valikulisus

80      Mis puudutab valikulise eelise andmise tingimust, siis nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et selle tingimuse hindamiseks tuleb kindlaks teha, kas konkreetset õiguslikku raamistikku arvestades on liikmesriigi meede selline, et see soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist“ võrreldes teiste ettevõtjatega, kes on asjaomase abikava eesmärki arvestades sarnases faktilises ja õiguslikus olukorras ning keda koheldakse erineval viisil, mida võib sisuliselt pidada „diskrimineerivaks“ (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansestadt Lübeck, C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punkt 41, ja 15. mai 2019. aasta kohtuotsus Achema jt, C‑706/17, EU:C:2019:407, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Kuna valikulise eelise hindamine peab toimuma „konkreetse õiguskorra raames“, tuleb seega põhimõtteliselt eelnevalt kindlaks määrata võrdlusraamistik, kuhu asjaomane meede kuulub, kusjuures tuleb täpsustada, et see meetod ei ole ette nähtud vaid maksumeetmete analüüsimiseks (vt selle kohta 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansestadt Lübeck, C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punktid 54 ja 55).

82      Võrdlusraamistik tuleneb asjaomase liikmesriigi riigisisesest õigusest. See peab koosnema õigusnormidest, mis kuuluvad valdkonda, mida ei ole liidu õiguse tasandil täielikult ühtlustatud, ning nendel normidel peab olema liidu õigusega kooskõlas olev eesmärk (vt selle kohta 16. märtsi 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ungari, C‑596/19 P, EU:C:2021:202, punkt 44).

83      Lisaks ei tohi see võrdlusraamistik ise olla vastuolus riigiabi käsitleva liidu õigusega, mille eesmärk on kindlustada liidu siseturu nõuetekohane toimimine, tagades, et liikmesriikide poolt ettevõtjate kasuks võetud meetmed ei moonutaks konkurentsi sellel turul (vt selle kohta 6. märtsi 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. FIH Holding ja FIH Erhvervsbank, C‑579/16 P, EU:C:2018:159, punkt 45 ja seal viidatud kohtupraktika).

84      Võrdlusraamistik peab tulenema selle riigi riigisisese õiguse alusel kohaldatavate õigusnormide sisu, liigenduse ja konkreetsete tagajärgede objektiivsest hindamisest (8. novembri 2022. aasta kohtuotsus Fiat Chrysler Finance Europe vs. komisjon, C‑885/19 P ja C‑898/19 P, EU:C:2022:859, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika). Pärast seda hindamist peab tuvastatud võrdlusraamistikul olema iseseisev õiguslik loogika, millel on oma eesmärk ja mis ei tohi olla seotud väljaspool seda asuva ühtse normatiivse tervikuga. Kui meede on üldisest süsteemist selgelt eristatav, ei saa välistada, et võrdlusraamistik, mida tuleb arvesse võtta, on kitsam või on isegi samastatav meetme endaga, kui meede kujutab endast normi, millel on iseseisev õiguslik loogika, ja kui väljaspool seda meedet on võimatu kindlaks teha ühtset normatiivset tervikut (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Banco Santander jt vs. komisjon, C‑53/19 P ja C‑65/19 P, EU:C:2021:795, punkt 63).

85      Selle võrdlusraamistiku kindlaksmääramine toimub põhimõtteliselt sõltumatult eesmärgist, mida liikmesriigi asutus taotles, võttes vastu meetme, mida analüüsitakse riigiabi valdkonnas kohaldatavate õigusnormide alusel. Lisaks ei ole otsustav normitehnika, mida liikmesriigi seadusandja on selle kindlaksmääramiseks kasutanud. Lõpuks ei saa selle kindlaksmääramise tulemuseks olla võrdlusraamistik, mis koosneb mõnest sättest, mis on kunstlikult välja võetud laiemast õiguslikust raamistikust (vt selle kohta 6. oktoobri 2021. aasta kohtuotsus Banco Santander jt vs. komisjon, C‑53/19 P ja C‑65/19 P, EU:C:2021:795, punktid 62, 65 ja 94 ning seal viidatud kohtupraktika).

86      Samuti nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, et mõiste „riigiabi“ ei hõlma riiklikke meetmeid, millega kehtestatakse ettevõtjate erinev kohtlemine ja mis on seega a priori valikulised, kui selline erinev kohtlemine tuleneb selle korra olemusest või ülesehitusest, mille hulka need meetmed kuuluvad (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hansestadt Lübeck, C‑524/14 P, EU:C:2016:971, punkt 41, ning 26. aprilli 2018. aasta kohtuotsus ANGED, C‑234/16 ja C‑235/16, EU:C:2018:281, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).

87      Euroopa Kohus on siiski korduvalt otsustanud, et riigi sekkumisega taotletavast eesmärgist ei piisa selleks, et kohe välistada nende kvalifitseerimine „abiks“ ELTL artikli 107 tähenduses (22. detsembri 2008. aasta kohtuotsus British Aggregates vs. komisjon, C‑487/06 P, EU:C:2008:757, punkt 84). Eelkõige on Euroopa Kohus otsustanud, et kuigi keskkonnakaitse on liidu üks olulistest eesmärkidest, ei õigusta selle eesmärgi arvessevõtmine valikuliste meetmete väljajätmist ELTL artikli 107 lõike 1 kohaldamisalast (8. septembri 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Madalmaad, C‑279/08 P, EU:C:2011:551, punkt 75). Lisaks välistas ta, et selle erandi alla võiks kuuluda meede, millega kehtestatakse ettevõtjate erinev kohtlemine, mis põhineb küll objektiivsel kriteeriumil, kuid ei ole kooskõlas süsteemiga, millesse see kuulub, ja mida ei saa seega õigustada süsteemi olemuse ja ülesehitusega (vt selle kohta 8. novembri 2001. aasta kohtuotsus Adria-Wien Pipeline ja Wietersdorfer & Peggauer Zementwerke, C‑143/99, EU:C:2001:598, punktid 48–55).

88      Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktides 41–58 esitatud direktiivide 2001/77 ja 2009/28 tõlgendusest, kuuluvad käesoleval juhul seadusandlikes dekreetides nr 79/1999 ja nr 387/2003 sätestatud eeskirjad valdkonda, mida ei ole liidu õiguse tasandil ühtlustatud ja millel on sellesama õigusega seoses õiguspärane eesmärk toetada taastuvenergia tootmist ja kasutamist.

89      Siiski peab eelotsusetaotluse esitanud kohus võrdlusraamistiku koostamiseks hindama, kas need normid võivad moodustada ühtse ja autonoomse normatiivse terviku. Sellega seoses tuleb meenutada, et need eeskirjad puudutavad rohelise elektri tootmist ja turuleviimist, et edendada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia tarbimist. Seega tuleb kindlaks teha, kas need samad eeskirjad on seotud kõigi eeskirjadega, mis reguleerivad elektrienergia tootmist, jaotamist ja turustamist ja mille eesmärk on luua konkurentsivõimeline elektriturg ja tagada selle nõuetekohane toimimine.

90      Juhul kui eelotsusetaotluse esitanud kohus jõuab järeldusele, et põhikohtuasjas käsitletud võrdlusraamistik on üldine süsteem, mis reguleerib elektrienergia tootmist, turustamist ja tarbimist Itaalias, tuleb tõdeda, et põhikohtuasjas käsitletud meede annab kodumaistele rohelise elektri tootjatele a priori valikulise eelise. Arvestades selle õigusliku raamistiku eesmärki, milleks on konkurentsivõimelise elektrituru loomine ja selle turu toimimise tagamine, on need tootjad õiguslikult ja faktiliselt sarnases olukorras elektrienergia importijatega, kes ei ole tõendanud, et nende imporditud elekter on roheline, kuna kõik need ettevõtjad müüvad elektrit Itaalia elektriturul. Meetmed aitavad seega saavutada eesmärki, et Itaalias oleks pakkumise ja nõudluse alusel toimiv elektriturg.

91      Siiski, nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 86, ei kujuta a priori valikulised meetmed endast riigiabi, kui riiklike meetmetega kehtestatud ettevõtjate erinev kohtlemine tuleneb selle süsteemi olemusest või ülesehitusest, millesse need meetmed kuuluvad.

92      Kuigi käesoleval juhul ilmneb, et põhikohtuasjas käsitletud toetuskava puudumisel ei saaks rohelist elektrit Itaalia elektriturul pakkuda, võib rohelise elektri tootjate ning taastumatutest energiaallikatest elektri tootjate ja importijate eristamine olla põhjendatud selle üldise süsteemi olemuse ja ülesehitusega, mis reguleerib elektrienergia tootmist, turustamist ja tarbimist Itaalias. Nimelt võib selle süsteemiga taotletud konkurentsivõimelise Itaalia elektrituru nõuetekohane toimimine nõuda seda, et nimetatud turul esineks rohelise elektri konkurentsivõimeline pakkumine. Itaalia seadusandja võib määratleda turu piisava toimimise, võttes arvesse vajadust tagada keskkonnakaitse.

93      Kui aga selgub, et rohelise elektri kõrgemad tootmiskulud võrreldes taastumatutest energiaallikatest toodetud elektri tootmiskuluga takistavad selle kauba konkurentsivõimelist pakkumist turul, võib rohelise elektri tootjate ning taastumatutest energiaallikatest toodetud elektri tootjate ja importijate erinevat kohtlemist – mille põhikohtuasjas käsitletud kava tekitab – põhjendada vajadusega kõrvaldada see turutõrge. Selline õigustus on siiski võimalik vaid tingimusel, et selle kavaga antav toetus on rangelt piiratud sellega, mis on vajalik selle turutõrke kõrvaldamiseks, ja et seda toetust antakse täiesti järjekindlalt, arvestades põhikohtuasjas käsitletud üldist süsteemi.

94      Lisaks, kui põhikohtuasjas kõne all olevat meedet ei saa põhjendada, arvestades selle võrdlussüsteemi laadi ja ülesehitust, millesse see kuulub, kujutab sellest meetmest teatamata jätmine ja selle rakendamine enne, kui komisjon on teinud otsuse selle kokkusobivuse kohta, endast ELTL artikli 108 rikkumist. Sellisel juhul peab eelotsusetaotluse esitanud kohus tegema kõik järeldused selle sätte rikkumisest ja heastama abi rakendamise (vt selle kohta 19. detsembri 2019. aasta kohtuotsus Arriva Italia jt, C‑385/18, EU:C:2019:1121, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks toob abikava õigusvastasus kaasa selle kava rakendamise tagamiseks ette nähtud karistuse õigusvastasuse (vt selle kohta 11. jaanuari 2024. aasta kohtumäärus Prezes Urzędu Regulacji Energetyki, C‑220/23, EU:C:2024:34, punktid 31 ja 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

95      Sellest järeldub, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus järeldab, et rohelise elektri tootjatele põhikohtuasjas kõne all oleva meetmega antud eelis on põhjendatud selle võrdlussüsteemi olemuse ja ülesehitusega, kuhu see kuulub, tuleb ELTL artikleid 107 ja 108 tõlgendada nii, et selline meede ei ole nendega vastuolus.

 Kaupade vaba liikumist käsitlevad eeskirjad

96      Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 61, peab eelotsusetaotluse esitanud kohus juhul, kui ta jõuab järeldusele, et põhikohtuasjas kõne all olev meede ei kuulu riigiabi kava alla või see on selle kava teistest sätetest lahutatav, seejärel hindama, kas see meede on kooskõlas liidu õigusnormidega, mis käsitlevad tolliliitu ja kaupade vaba liikumist.

97      Sellega seoses peab ta kõigepealt hindama, kas see meede võib olla vastuolus ELTL artiklitega 28, 30 ja 110, ning seejärel seda, kas see võib olla vastuolus ELTL artikliga 34. ELTL artikli 34 kohaldamisala ei hõlma nimelt piiranguid, mida on mainitud muudes erisätetes, ega maksualaseid või tollimaksudega samaväärse toimega piiranguid, millele on viidatud ELTL artiklites 28, 30 ja 110, mis ei kuulu ELTL artiklis 34 sätestatud keelu alla (vt selle kohta 18. jaanuari 2007. aasta kohtuotsus Brzeziński, C‑313/05, EU:C:2007:33, punkt 50 ja seal viidatud kohtupraktika).

 Keeld kehtestada tollimakse ja samaväärse toimega makse

98      ELTL artiklites 28 ja 30 on keelatud impordi- ja ekspordimaksud ja samaväärse toimega maksud. Tollimaks nende sätete tähenduses on maks, mille liikmesriik kehtestab kaubale, kui see ületab tema piiri. Lisaks kujutab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt iga kas või tühine ühepoolselt kehtestatud rahaline kohustus – hoolimata selle nimetusest ja kohaldamise viisist, mis kehtib kaupade suhtes, sest neid toimetatakse üle piiri – endast tollimaksuga samaväärse toimega maksu, kui see ei ole konkreetselt tollimaks (6. detsembri 2018. aasta kohtuotsus FENS, C‑305/17, EU:C:2018:986, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

99      Sellist meedet, nagu põhikohtuasjas ja mis kohustab elektrit importivaid ettevõtjaid ostma rohelisi sertifikaate, ei saa pidada tollimaksuks, kuna see ei ole ei maks, mida nõuavad riigisisesed ametiasutused, ega maks, mida kogutakse juhul, kui välismaal toodetud elekter ületab riigipiiri. Selline kohustus ei näi olevat ka tollimaksuga samaväärse toimega maks, kuna näib, et seda ei kohaldata elektrienergia suhtes, sest see ületab riigipiiri.

100    Sellest järeldub, et niisugune meede, nagu on kõne all põhikohtuasjas, ei ole vastuolus ELTL artiklitega 28 ja 30.

 Diskrimineerivate riigimaksude kehtestamise keeld

101    Mis puudutab ELTL artiklis 110 liikmesriikide suhtes sätestatud keeldu kehtestada diskrimineerivaid riigimakse, siis kuulub selle sätte kohaldamisalasse rahaline kohustus, mis on osa riigimaksude üldisest süsteemist, mida kohaldatakse teatavatele kaubakategooriatele süstemaatiliselt samade objektiivsete kriteeriumide alusel ning kauba päritolust või sihtkohast hoolimata (6. detsembri 2018. aasta kohtuotsus FENS, C‑305/17, EU:C:2018:986, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

102    Käesoleval juhul ei näi põhikohtuasjas kõne all oleva meetmega kehtestatud kohustus osta rohelisi sertifikaate või rohelist elektrit olevat rahaline kohustus, mis tuleneb riigimaksude üldisest süsteemist. Nimelt ei ole selline kohustus olemuselt maks ega maksulaadne tasu, mistõttu ei kehti sellele ELTL artiklis 110 sätestatud keeld, kuigi seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

103    ELTL artiklit 110 tuleb järelikult tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline meede, nagu on kõne all põhikohtuasjas.

 Koguseliste impordipiirangute kehtestamise keeld

104    Kaupade vaba liikumine on üks EL toimimise lepingu aluspõhimõtteid, mis väljendub ELTL artiklis 34 (1. juuli 2014. aasta kohtuotsus Ålands Vindkraft, C‑573/12, EU:C:2014:2037, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika), mis keelab liikmesriikidel kehtestada omavahel koguselisi impordipiiranguid ja samaväärse toimega meetmeid.

105    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on selles sättes silmas peetud kõiki riigisiseseid meetmeid, mis võivad otse või kaudselt, tegelikult või potentsiaalselt takistada liidusisest kaubandust (1. juuli 2014. aasta kohtuotsus Ålands Vindkraft, C‑573/12, EU:C:2014:2037, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

106    Käesoleval juhul võib põhikohtuasjas käsitletav meede takistada elektrienergia importi Itaaliasse kahel põhjusel. Esiteks loob see takistuse, pannes vabastust soovivatele importijatele kohustuse taotleda vabastust ja esitada selleks päritolutagatised. Sellega seoses tuleb märkida, et riigisisene meede ei jää ELTL artiklis 34 sätestatud keelu kohaldamisalast välja ainult seetõttu, et selle meetme tekitatud imporditõke on nõrk ja et imporditud toodete turustamiseks on muid võimalusi (29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punkt 99 ja seal viidatud kohtupraktika). Teiseks loob see takistuse, kohustades importijaid, kes sellist vabastust ei taotle, ostma rohelisi sertifikaate või rohelist elektrit, kuna vastasel korral määrataks neile karistus.

107    Siiski võivad liikmesriigi õigusnormid või tavad, mis kujutavad endast koguselise piiranguga samaväärse toimega meedet, olla põhjendatud mõne huviga ELTL artiklis 36 loetletud üldiste huvide hulgast või kohustuslike nõuetega vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale. Mõlemal juhul peab riiklik meede järgima proportsionaalsuse põhimõtet, mis nõuab, et meede peab olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv ega tohi minna kaugemale sellest, mis on selle eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt selle kohta 1. juuli 2014. aasta kohtuotsus Ålands Vindkraft, C‑573/12, EU:C:2014:2037, punkt 76, ja 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Onofrei, C‑218/19, EU:C:2020:1034, punkt 32 ning seal viidatud kohtupraktika).

108    Sellega seoses on Euroopa Kohus juba otsustanud, et riigisisesed meetmed, mis võivad tõkestada liidusisest kaubandust, võivad muu hulgas olla põhjendatud keskkonnakaitset puudutavate kohustuslike nõuetega ja huviga suurendada taastuvate energiaallikate kasutamist elektri tootmisel, mis on keskkonnakaitseks kasulik ja mis on pealegi samuti suunatud inimeste, loomade ja taimede elu ja tervise kaitsmisele ELTL artiklis 36 loetletud üldise huvi põhjendustel (vt selle kohta 29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punkt 101, ja 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus L.E.G.O., C‑242/17, EU:C:2018:804, punktid 64 ja 65 ning seal viidatud kohtupraktika).

109    Käesoleval juhul võib nii importijate kohustust osta elektri importimiseks rohelisi sertifikaate või rohelist elektrit kui ka kohustust esitada päritolutagatised, et saada vabastus sellest ostukohustusest, kui imporditud elekter on roheline, põhjendada taastuvatest energiaallikatest elektri tootmise edendamisega. Asjaolu, et põhikohtuasjas käsitletud riiklik toetuskava on kujundatud nii, et see toetab otse rohelise energia tootmist, mitte aga pelgalt selle tarbimist, olla eelkõige seletatav arvestades asjaolu, et energia roheline laad on seotud ainult selle tootmise meetodiga ja seega saab keskkonnakaitse eesmärke, mis on seotud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisega, järgida tõhusalt peamiselt tootmise etapil (vt analoogia alusel 29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punkt 105 ja seal viidatud kohtupraktika).

110    Eelotsusetaotluse esitanud kohus peab siiski kontrollima, kas need piirangud on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas.

111    Mis puudutab kohustust taotleda vabastust ja esitada selleks päritolutagatised, siis tuleb märkida, et kui roheline elekter on ülekande- või jaotusvõrku edastatud, on keeruline kindlaks teha selle päritolu ja eelkõige energiaallikat, millest see on toodetud (20. aprilli 2023. aasta kohtuotsus EEW Energy from Waste, C‑580/21, EU:C:2023:304, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika). Seda keerukust arvestades kohustavad direktiivi 2001/77 artikkel 5 ja seejärel direktiivi 2009/28 artikkel 15 liikmesriike kehtestama päritolutagatiste süsteemi ja teostama selle üle järelevalvet, nii et taastuvaid energiaallikaid kasutavad elektrienergia tootjad saaksid tõendada, et nende müüdud elektrienergia on toodetud taastuvatest energiaallikatest.

112    Kohustus taotleda vabastust roheliste sertifikaatide esitamisega näib olevat sobiv tagamaks, et imporditud elekter on tõepoolest roheline ja aitab seega kaasa taastuvate energiaallikate kasutamisele, et kaitsta keskkonda ning inimeste, loomade ja taimede elu ja tervist. Lisaks näib see olevat vajalik, kuna arvestades rohelise elektri asendatavust, ei ole jaotamise või tarbimise hilisemas etapis võimalik kindlaks määrata energiaallikat, millest see on toodetud, ja päritolutagatised on osa ühtsest mehhanismist, mille eesmärk on tõendada, et elektrienergia on toodetud taastuvatest energiaallikatest.

113    Järelikult ei ole rohelise elektri importijate kohustus esitada päritolutagatised, kui nad impordivad seda elektrienergiat, et vabaneda roheliste sertifikaatide või rohelise elektri ostukohustusest, vastuolus ELTL artikliga 34.

114    Elektriimportijate kohustuse kohta osta rohelisi sertifikaate või rohelist elektrit, kui nad ei esita päritolutagatisi nende imporditava elektrienergia kohta, tuleb märkida, et Euroopa Kohus on seoses rohelise elektri tootmise riiklike toetuskavadega, mis kasutavad nn roheliste sertifikaatide mehhanismi, juba otsustanud, et elektritarnijate kohustus omandada rohelise elektri tootjatelt selliste sertifikaatide kvoot oli eelkõige mõeldud selleks, et tagada nendele tootjatele nõudlus neile antud sertifikaatide järele ja hõlbustada sel moel nende toodetava rohelise energia turustamist klassikalise energiaturu hinnast kõrgema hinnaga (29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punkt 109).

115    Euroopa Kohus on sellega seoses muu hulgas rõhutanud, et motiveeriv mõju, mida selline kava avaldab elektritootjatele üldiselt, et nad suurendaksid rohelise elektri tootmist, ei ole seega küsitav ning järelikult ei saa kahtluse alla seada taotletavat õiguspärast eesmärki edendada taastuvate energiaallikate kasutamist, et kaitsta keskkonda ning inimeste, loomade ja taimede elu ja tervist. Sellised toetuskavad rohelisele energiale, mille tootmiskulud näivad ikkagi suhteliselt suured võrreldes taastumatutest energiaallikatest toodetava elektri tootmiskuludega, püüavad pikemas perspektiivis sisuliselt muu hulgas toetada investeeringuid uutesse elektrijaamadesse, andes tootjatele teatud tagatisi nende toodetava rohelise energia turustamisele tulevikus (29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punktid 109 ja 110 ning seal viidatud kohtupraktika).

116    Nii on Euroopa Kohus juba otsustanud, et liikmesriik ei ületa oma kaalutlusõiguse piire, kui ta taotleb õiguspärast eesmärki suurendada rohelise elektri tootmist, kui ta võtab vastu riikliku toetuskava, milles kasutatakse sarnaselt põhikohtuasja juhtumiga rohelisi sertifikaate, et esmajoones jätta rohelise elektri tootmisega seotud kulud otse turu kanda, täpsemalt nende tarnijate ja elektritootjate kanda, kes peavad täitma kvoodikohustust, seega kokkuvõttes tarbijate kanda (vt selle kohta 1. juuli 2014. aasta kohtuotsus Ålands Vindkraft, C‑573/12, EU:C:2014:2037, punktid 109 ja 110).

117    Sellise korra nõuetekohane toimimine eeldab siiski, et oleks loodud mehhanismid, mis kindlustavad tõelise sertifikaatide turu loomise, kus pakkumine ja nõudlus saaksid tegelikult kokku ja saavutaksid tasakaalu, nii et huvitatud tarnijatel ja tarbijatel oleks võimalik omandada sertifikaate õiglastel tingimustel (1. juuli 2014. aasta kohtuotsus Ålands Vindkraft, C‑573/12, EU:C:2014:2037, punkt 114).

118    Eeltoodust tuleneb, et põhikohtuasjas käsitletav meede, mis kohustab elektriimportijaid ostma rohelisi sertifikaate või rohelist elektrit, näib olevat sobiv, et edendada taastuvate energiaallikate kasutamist, et kaitsta keskkonda ning inimeste, loomade ja taimede elu ja tervist. Lisaks näib, et on olemas tõeline roheliste sertifikaatide turg, kus importijad saavad sertifikaate osta ja mille tõhusust näib GSE oma tegevusega tagavat, kuigi seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus. Nimelt näib seadusandliku dekreedi nr 79/1999 artikli 11 lõikest 3 tulenevat, et GSE-l on kohustus viia puudujäägi korral turule rohelisi sertifikaate või neid ülepakkumise korral turult tagasi osta, mis tagab nii rohelise elektri tootjatele kui ka ettevõtjatele, kes on kohustatud neid ostma, roheliste sertifikaatide turu olemasolu.

119    Lisaks on põhikohtuasjas kõne all olev meede vajalik selle süsteemi jaoks, kuhu see kuulub. Kui sellise elektri importijad, mille puhul ei ole tõendatud, et see on roheline, peaksid jääma kõrvale roheliste sertifikaatide või rohelise elektri ostmise kohustusest, seaks see kahtluse alla rohelise elektri kodumaise tootmise ja tarbimise toetamise süsteemi tõhususe. Sellega seoses tuleb meenutada, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 41–58, on liikmesriigid oma toetusmehhanismide kaudu kohustatud saavutama direktiivides 2001/77 ja 2009/28 ette nähtud riiklikud eesmärgid ning et liidu õigus ei ole ühtlustanud riiklikke rohelise elektri toetuskavasid, mistõttu on liikmesriikidel põhimõtteliselt lubatud piirata selliste kavade rakendamist nende territooriumil toimuva rohelise elektri tootmisega (vt selle kohta 29. septembri 2016. aasta kohtuotsus Essent Belgium, C‑492/14, EU:C:2016:732, punktid 106 ja 107 ning seal viidatud kohtupraktika).

120    Eeltoodut arvestades näib toetuskava, mille osaks põhikohtuasjas käsitletav meede on, olevat sobiv, et tagada järjekindlalt ja süstemaatiliselt taastuvate energiaallikate kasutamise edendamine, mis omakorda aitab kaasa keskkonnakaitsele ning inimeste, loomade ja taimede elu ja tervise kaitsele. A priori näib, et kõnealune meede ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks.

121    Lõpuks, kuna põhikohtuasjas käsitletud õigusnorm näeb ette karistuse elektri importijatele, kes ei esita päritolutagatisi ega osta oma imporditud kogusega proportsionaalselt rohelist elektrit või rohelisi sertifikaate, näib see oma hoiatava mõju tõttu olevat sobiv selleks, et edendada taastuvate energiaallikate kasutamist. Ühtlasi võib seda pidada vajalikuks, kuna see on kehtestatud selleks, et tagada loodud roheliste sertifikaatide süsteemi tõhusus. Siiski ei tohi selle karistuse kindlaksmääramise kord ja karistuse laad minna kaugemale sellest, mis on tõhususe tagamiseks vajalik. Nende asjaolude analüüsimine on eelotsusetaotluse esitanud kohtu ülesanne.

122    Järelikult, kui põhikohtuasjas käsitletud õigusnormide tõhususe tagamiseks on nõutav, et elektri importijatele, kes ei esita päritolutagatisi, pandaks kohustus osta rohelised sertifikaadid, ja kui ilmneb, et roheliste sertifikaatide turg on tõepoolest olemas, ei saa seda õigusnormi pidada selliseks, mis läheb kaugemale sellest, mis on vajalik rohelise elektri tootmise suurendamise eesmärgi saavutamiseks.

123    Järelikult tuleb ELTL artiklit 34 tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus selline meede, nagu on kõne all põhikohtuasjas, kuigi seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

124    Kõiki eespool toodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata järgmiselt:

–        ELTL artikleid 28, 30 ja 110 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus riigisisene meede, mis esiteks kohustab importijaid, kes impordivad teisest liikmesriigist pärit elektrienergiat ja kes ei tõenda päritolutagatiste esitamise teel, et see elekter on toodetud taastuvatest energiaallikatest, ostma kodumaistelt tootjatelt kas rohelisi sertifikaate või rohelist elektrit proportsionaalselt nende imporditava elektrienergia kogusega, ning teiseks näeb ette karistuse selle kohustuse rikkumise eest, samas kui kodumaistel rohelise elektri tootjate ei ole sellist ostukohustust;

–        ELTL artiklit 34 ning direktiive 2001/77 ja 2009/28 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus see riigisisene meede, kui on tuvastatud, et see ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik rohelise elektri tootmise suurendamise eesmärgi saavutamiseks;

–        ELTL artikleid 107 ja 108 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus nimetatud riigisisene meede, kui kodumaiste rohelise elektri tootjate ja elektriimportijate, kes ei esita päritolutagatist, erinev kohtlemine on põhjendatud selle võrdlussüsteemi olemuse ja ülesehitusega, millesse see kuulub.

 Kohtukulud

125    Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

1.      ELTL artikleid 28, 30 ja 110

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus riigisisene meede, mis esiteks kohustab importijaid, kes impordivad teisest liikmesriigist pärit elektrienergiat ja kes ei tõenda päritolutagatiste esitamise teel, et see elekter on toodetud taastuvatest energiaallikatest, ostma kodumaistelt tootjatelt kas sertifikaate, mis tõendaksid pärinemist taastuvatest energiaallikatest, või taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrit proportsionaalselt nende imporditava elektrienergia kogusega, ning teiseks näeb ette karistuse selle kohustuse rikkumise eest, samas kui kodumaistel taastuvatest energiaallikatest elektri tootjatel ei ole sellist ostukohustust.

2.      ELTL artiklit 34 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. septembri 2001. aasta direktiivi 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiakasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiivi 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus selline riigisisene meede, kui on tõendatud, et see ei lähe kaugemale sellest, mis on vajalik taastuvatest energiaallikatest elektri tootmise suurendamise eesmärgi saavutamiseks.

3.      ELTL artiklid 107 ja 108

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus nimetatud riigisisene meede, kui kodumaiste taastuvatest energiaallikatest elektri tootjate ja elektriimportijate, kes ei esita päritolutagatist, erinev kohtlemine on põhjendatud selle võrdlussüsteemi olemuse ja ülesehitusega, millesse see kuulub.

Allkirjad

*      Kohtumenetluse keel: itaalia.