Kohtuasi T‑324/10
Firma Léon Van Parys NV
versus
Euroopa Komisjon
Tolliliit – Ecuadorist pärit banaanide import – Imporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine – Imporditollimaksude vähendamise taotlus – Määruse (EMÜ) nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punkt b ja artikkel 239 – Tolli viga – Asjaomase isiku ilmne hooletus
Kokkuvõte – Üldkohtu otsus (teine koda), 19. märts 2013
1. Euroopa Liidu omavahendid – Impordi- ja eksporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine – Määruse nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud imporditollimaksu järelarvestuskande tegemata jätmise tingimused
(Nõukogu määrus nr 2913/92, artikli 220 lõike 2 punkt b)
2. Euroopa Liidu omavahendid – Impordi- ja eksporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine – Määruse nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud imporditollimaksu järelarvestuskande tegemata jätmise tingimused – Pädeva asutuse enda viga – Aktiivse tegevuse nõue
(Nõukogu määrus nr 2913/92, artikli 220 lõike 2 punkt b)
3. Euroopa Liidu omavahendid – Impordi- ja eksporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine – Määruse nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punktis b sätestatud imporditollimaksu järelarvestuskande tegemata jätmise tingimused
(Nõukogu määrus nr 2913/92, artikli 4 punktid 3, 13 ja 14 ning artikli 220 lõike 2 punkt b)
4. Euroopa Liidu omavahendid – Impordi- ja eksporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine – Sissenõudmata jätmise taotlusega komisjoni poole pöördumine – Taotleja teavitamine vastuväidetest – Juurdepääs dokumentidele – Ulatus
(Nõukogu määrus nr 2913/92)
5. Euroopa Liidu omavahendid – Impordi- või eksporditollimaksude tagasimaksmine või vähendamine – Asjaolud, mis ei hõlma asjaomase isiku poolset „pettust ega ilmset hooletust” – Mõiste „ilmne hooletus” – Kitsas tõlgendamine – Impordilitsentside saamine vahendaja kaudu nende litsentside omanikke kontrollimata – Välistamine
(Nõukogu määrus nr 2913/92, artikkel 239; komisjoni määrus nr 2454/93, artikkel 905)
6. Euroopa Liidu omavahendid – Impordi- või eksporditollimaksude tagasimaksmine või vähendamine – Ühenduse tolliseadustiku artikliga 239 ja selle rakendusmääruse nr 2454/93 artikliga 905 kehtestatud õigluse klausel – Komisjoni kaalutlusõigus – Teostamise eeskirjad
(Nõukogu määrus nr 2913/92, artikkel 239)
7. Euroopa Liidu omavahendid – Impordi- või eksporditollimaksude tagasimaksmine või vähendamine – Asjaolud, mis ei hõlma asjaomase isiku poolset „pettust ega ilmset hooletust” – Tõendamiskoormis
(Nõukogu määrus nr 2913/92, artikli 239 lõige 1)
1. Määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artikli 220 lõike 2 punkti b kohaselt võivad siseriiklikud ametiasutused jätta võlgnetava maksu tollivormistusjärgselt sisse nõudmata vaid siis, kui on kumulatiivselt täidetud kolm tingimust. Kui need tingimused on täidetud, on maksukohustuslasel õigus sellele, et tollivormistusjärgset sissenõudmist ei tehta.
Kõigepealt on vaja, et tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu. Teiseks, et seda ei oleks olnud võimalik mõistlikult avastada tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heas usus, vaatamata tema professionaalsele kogemusele ja temalt nõutavale hoolsusele. Lõpuks, et viimane oleks järginud kõiki kehtivaid sätteid tollideklaratsiooni kohta.
Nende tingimuste täitmist tuleb hinnata lähtudes selle määruse artikli 220 lõike 2 punkti b eesmärgist, milleks on kaitsta sellise isiku õiguskindlust, kes vastutab, et kogu teave ja kõik kriteeriumid, mille põhjal tehakse tollimaksude sissenõudmise või sissenõudmata jätmise otsus, oleks põhjendatud.
(vt punktid 34–36)
2. Üksnes ametivõimude aktiivne tegevus annab õiguse määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artikli 220 lõike 2 punkti b kohaselt jätta impordi- või eksporditollimaksud tollivormistusjärgselt sisse nõudmata.
(vt punkt 53)
3. Lisaks tuleneb määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artikli 4 punktist 3, et „toll” kujutab endast pädevaid ametiasutusi, kes vastutavad muu hulgas tollieeskirjade kohaldamise eest. Sellest tuleneb, et sinna hulka kuuluvad nii liikmesriikide kui kolmandate riikide haldusasutused, kes on kohustatud tagama tollieeskirjade tollijärelevalve ja tollikontrolli vastavalt määruse nr 2913/92 artikli 4 punktidega 13 ja 14 antud ülesannete määratlustele. Selles osas ei saa komisjoni pidada tolliks nimetatud määruse mõttes. Seega tema võimalikud vead ei anna sellisel juhul alust selle määruse artikli 220 lõike 2 punkti b kohase tollivormistusjärgse sissenõudmata jätmise mehhanismi kohaldamiseks.
(vt punkt 60)
4. Kaitseõiguste tagamise põhimõtte alusel ei ole pelgalt komisjoni otsustada, millised dokumendid on asjaomasele isikule tollimaksude tollivormistusjärgse sissenõudmata jätmise menetluses vajalikud. Haldustoimik võib sisaldada dokumente sissenõudmata jätmist põhjendavate tõenditega, mida asjaomane isik võib kasutada oma taotluse huvides, isegi kui komisjon ei ole neid kasutanud. Seega peab taotlejal olema juurdepääs kõikidele toimiku mittekonfidentsiaalsetele dokumentidele, sealhulgas nendele, mida komisjon ei ole oma vastuväidete põhistamisel kasutanud.
Samas, kui asjaomane institutsioon väidab, et dokumenti, millele soovitakse juurdepääsu, ei ole olemas, siis eeldatakse, et seda ei eksisteeri. Tegemist on siiski lihtsalt oletusega, mille hageja võib ümber lükata kõigi asjakohaste ja kooskõlas olevate argumentide alusel.
(vt punktid 70 ja 72)
5. Määruse nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted määrusele nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artikli 905 kohaselt sõltub imporditollimaksude tagasimaksmine kahe kumulatiivse tingimuse ühitamisest, nimelt esiteks erandjuhtumi olemasolu ning teiseks asjaomase isiku ilmse hooletuse ning pettuse puudumine. Järelikult piisab tagasimaksmisest keeldumiseks sellest, kui üks kahest tingimusest ei ole täidetud.
Selleks, et hinnata, kas tegemist on ilmse hooletusega, tuleb arvesse võtta eelkõige nende sätete keerukust, mille täitmata jätmise tõttu tekkis tollivõlg, samuti ettevõtja erialast kogemust ja hoolsust. Lisaks, imporditollimaksude tagasimaksmise või vähendamise näol, mida lubatakse üksnes teatud tingimustel ja konkreetsetel juhtudel, on tegemist impordi- ja ekspordiprotseduuridele kohaldatava erandiga ning seega tuleb sellist tagasimaksmist või vähendamist lubavaid sätteid tõlgendada kitsalt. Kuna ilmse hooletuse puudumine on eriti imporditollimaksude tagastamise või vähendamise taotlemisel sine qua non tingimuseks, võib sellest järeldada, et seda mõistet tuleb tõlgendada selliselt, et tagasimaksmise või vähendamise juhtude arv on piiratud.
Järelikult ei saa üldjuhul nõustuda sellega, et ettevõtjat, kes impordib kaupu Euroopa Liitu ja kes kasutab selleks vahendaja teenuseid, et saada kasutada impordilitsentse, käsitatakse kui ettevaatamatut või hooletut, kui ta ei kontrolli nende litsentside omanikke. Nimelt, sellise vahendaja teenuste kasutamine kuulub importija äranägemisel teostatava impordi praktiliste meetodite hulka ja selle eesmärk on lihtsustada seda tegevust, kuna importija leiab, et antud majanduskontekstis on vahendaja isik, kes on paremas positsioonis kui tema, leidmaks uusi ettevõtjaid, kes on saanud litsentsid, ja kes soovivad nende kasutamisõigust võõrandada, eriti juhul, kui importija vajab suurt hulka litsentse küllalt lühikese aja jooksul. Kuna puuduvad muud üksikasjalikud tõendid, mis annaksid alust ettevõtja kahtlustele kasutatud impordilitsentside ehtsuse osas, ei saa käsitada, et kontaktid impordilitsentside omanikega olid vajalikud, et võimaldada imporditud kaupade vabasse ringlusse lubamist.
(vt punktid 77, 79, 80 ja 102)
6. Kuigi komisjonil on määruse nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik, artikli 239 rakendamisel hindamisruum, ei vabasta see teda siiski kohustusest tegelikult arvestada ühelt poolt liidu huviga tagada tollialaste õigusaktide täitmine ning teiselt poolt heauskse importija huviga mitte kanda kahju, mis ületab tavapärast äririski.
(vt punkt 81)
7. Kui toll on leidnud, et ettevõtja tegevuses ei saa tuvastada pettust või ilmset hooletust, on komisjoni ülesanne, kui ta kavatseb need siseriikliku ametiasutuse seisukohad ümber lükata, tõendada faktiliste asjaolude põhjal nimetatud ettevõtja ilmselgelt hooletu käitumise olemasolu.
(vt punkt 86)