ESIMESE ASTME KOHTU OTSUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

2. oktoober 2001(*)

Tühistamishagi – Euroopa Parlamendi kodukorra sätet käsitlev otsus – Fraktsiooni moodustamise avaldus parlamendi kodukorra artikli 29 tähenduses – Vastuvõetavus – Seaduslikkuse vaidlustamine – Võrdne kohtlemine – Põhiõiguste järgimine – Demokraatia ja proportsionaalsuse põhimõtted – Ühinemisvabadus – Õiguspärase ootuse kaitse – Liikmesriikide parlamentaarsed tavad – Olulise menetlusnormi rikkumine – Menetluse kuritarvitamine

Liidetud kohtuasjades T‑222/99, T‑327/99 ja T‑329/99,

Jean‑Claude Martinez, Euroopa Parlamendi liige, elukoht Montpellier (Prantsusmaa),

Charles de Gaulle, Euroopa Parlamendi liige, elukoht Pariis (Prantsusmaa),

keda esindas advokaat F. Wagner,

         hagejad kohtuasjas T‑222/99,

Front national, asukoht Saint-Cloud (Prantsusmaa), keda esindas advokaat A. Nivière,

         hageja kohtuasjasT‑327/99,

Emma Bonino, Euroopa Parlamendi liige, elukoht Rooma (Itaalia),

Marco Pannella, Euroopa Parlamendi liige, elukoht Rooma,

Marco Cappato, Euroopa Parlamendi liige, elukoht Vedano al Lambro (Itaalia),

Gianfranco Dell’Alba, Euroopa Parlamendi liige, elukoht Livorno (Itaalia),

Benedetto Della Vedova, Euroopa Parlamendi liige, elukoht Tirano (Itaalia),

Olivier Dupuis, Euroopa Parlamendi liige, elukoht Rooma,

Maurizio Turco, Euroopa Parlamendi liige, elukoht Pulsano (Itaalia),

Lista Emma Bonino, asukoht Rooma,

keda esialgu esindasid advokaadid A. Tizzano ja G. M. Roberti, hiljem G. M. Roberti,

hagejad kohtuasjas T‑329/99,

versus

Euroopa Parlament, esindajad: G. Garzón Clariana, J. Schoo, H. Krück ja A. Caiola, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

mille ese on kohtuasjas T‑222/99 nõue tühistada Euroopa Parlamendi 14. septembri 1999. aasta otsus Euroopa Parlamendi kodukorra artikli 29 lõike 1 tõlgendamise kohta, kohtuasjas T‑327/99 nõue tühistada Euroopa Parlamendi 14. septembri 1999. aasta otsus fraktsiooni „Groupe technique des députés indépendants (TDI) – Groupe mixte” tagasiulatuva jõuga laialisaatmise kohta ning kohtuasjas T‑329/99 nõue tühistada Euroopa Parlamendi 14. septembri 1999. aasta otsus, millega kiideti heaks põhiseaduskomisjoni seisukoht küsimuses, kas fraktsiooni „Groupe technique des députés indépendants (TDI) – Groupe mixte” moodustamine on kooskõlas Euroopa Parlamendi kodukorra artikliga 29,

EUROOPA ÜHENDUSTE

ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: koja esimees J. Azizi, kohtunikud K. Lenaerts, R. M. Moura Ramos, M. Jaeger ja M. Vilaras,

kohtusekretär: ametnik J. Palacio González,

arvestades kirjalikus menetluses ja 13. veebruari 2001. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        Euroopa Parlamendi kodukorra 1. maist 1999 kehtinud redaktsioonis (EÜT 1999, L 202, lk 1, edaspidi „kodukord”) oli artiklis 29 pealkirjaga „Fraktsioonide moodustamine” sätestatud:

„1.      Parlamendiliikmed võivad moodustada oma poliitiliste vaadete järgi fraktsioone.

2.      Fraktsioon koosneb enam kui ühest liikmesriigist pärit parlamendiliikmetest. Fraktsiooni moodustamiseks nõutav minimaalne parlamendiliikmete arv on 23 parlamendiliiget, juhul kui nad pärinevad kahest liikmesriigist; 18 parlamendiliiget, juhul kui nad pärinevad kolmest liikmesriigist, ja 14 parlamendiliiget, juhul kui nad pärinevad neljast või enamast liikmesriigist.

3.      Parlamendiliige ei saa kuuluda rohkem kui ühte fraktsiooni.

4.      Fraktsiooni moodustamise kohta tehakse presidendile avaldus. Avalduses näidatakse ära fraktsiooni nimi, selle liikmed ja juhatus.

5.      Fraktsiooni moodustamise avaldus avaldatakse Euroopa Ühenduste Teatajas.”

[Siin ja edaspidi on osundatud kodukorda tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

2        Kodukorra artikkel 30, mis käsitleb fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeid, näeb ette:

„1.      Fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetele luuakse oma sekretariaat. Üksikasjad määrab peasekretäri ettepanekul kindlaks juhatus.

2.      Juhatus määrab kindlaks ka selliste parlamendiliikmete staatuse ja õigused parlamendis.”

3        Vastavalt kodukorra artiklile 23 koosneb esimeeste konverents parlamendi presidendist ja fraktsioonide esimeestest, kellel on hääleõigus, ja kahest fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmest, kes osalevad esimeeste konverentsi koosolekutel hääleõiguseta. Lisaks jääb fraktsioonidele võimalus esitada arutelu lõppedes resolutsiooni ettepanek komisjoni valimiseks (artikkel 33) ja lepituskomitee parlamendi delegatsioonis osalemiseks (artikkel 82). Kodukorra artikkel 137 tunnustab muu hulgas fraktsioonide õigust anda selgitusi hääletuse kohta kuni kahe minuti vältel.

4        Kodukord näeb samuti ette, et fraktsioon või vähemalt 32 parlamendiliiget võivad esitada algatusi, mis puudutavad järgmist:

–        presidendi, asepresidentide ja kvestorite kandidaatide ülesseadmine (artikkel 13);

–        võimalus esitada nõukogule või komisjonile suulisi küsimusi ja nõuda nende võtmist parlamendi päevakorda (artikkel 42);

–        ettepanekute tegemine nõukogule soovituste andmiseks küsimustes, mida reguleerivad Euroopa Liidu lepingu V ja VI jaotis, või juhtudel, mil parlamendiga ei ole rahvusvahelise lepingu küsimuses kodukorra artikli 97 või 98 raames konsulteeritud (artikkel 49);

–        taotlused päevakajaliste, pakiliste ja olulise tähtsusega probleemide üle arutelu korraldamiseks (artikkel 50);

–        taotlused asjade uueks läbivaatamiseks parlamendis kodukorra artikli 71 lõike 3 alusel;

–        nõukogu ühisseisukoha tagasilükkamise ettepanekute esitamine (artikkel 79);

–        nõukogu ühisseisukoha muudatusettepanekute esitamine (artikkel 80);

–        ettepaneku esitamine kutsuda komisjon ja nõukogu osalema arutelus, mis leiab aset enne kandidaatriigiga peetavate ühinemisläbirääkimiste algust (artikkel 96);

–        ettepaneku tegemine taotluse esitamiseks, et nõukogu ei annaks oma nõusolekut rahvusvahelise lepingu sõlmimise, selle kehtivuse pikendamise või muutmise üle läbirääkimiste alustamiseks enne, kui parlament on läbirääkimiste volitusi puudutava ettepaneku kohta esitanud vastutava komisjoni raporti alusel oma seisukoha (artikkel 97);

–        ettepaneku tegemine, et ühise välis- ja julgeolekupoliitika valdkonnas vastutav komisjon töötaks välja nõukogule edastatavad soovitused (artikkel 104);

–        parlamendi päevakorra projekti muudatusettepanekute esitamine (artikkel 111);

–        ettepaneku tegemine kiireloomuliseks aruteluks (artikkel 112);

–        osade kaupa hääletamise ettepanekute tegemine (artikkel 131);

–        taotluste esitamine nimelise hääletuse korraldamiseks (artikkel 134);

–        parlamendile muudatusettepanekute esitamine (artikkel 139);

–        vastutavale komisjonile tagasisaatmise taotluste esitamine (artikkel 144);

–        arutelu lõpetamise taotluste esitamine (artikkel 145);

–        arutelu edasilükkamise ettepanekute esitamine (artikkel 146);

–        istungi katkestamise või lõpetamise taotluste esitamine (artikkel 147);

–        võimalus esitada vastutava komisjoni tõlgenduse suhtes eriarvamusi.

5        Kodukorra artikkel 180, mis käsitleb kodukorra kohaldamist, sätestab:

„1.      Kui käesoleva kodukorra kohaldamisel või tõlgendamisel peaks tekkima kahtlusi, võib president saata küsimuse arutamiseks vastutavale komisjonile, piiramata sellega vastavas valdkonnas varem vastu võetud otsuste kohaldamist.

Kui mõni parlamendiliige juhib artikli 142 alusel tähelepanu kodukorraga seotud probleemile, võib president samuti saata küsimuse arutamiseks edasi vastutavale komisjonile.

2.      Vastutav komisjon otsustab, kas teha ettepanek kodukorra muutmiseks või sellest loobuda. Vastutav komisjon järgib artiklis 181 sätestatud menetluskorda.

3.      Kui vastutav komisjon leiab, et kehtiva kodukorra senisest tõlgendusest piisab, saadab ta oma tõlgenduse edasi presidendile, kes teavitab sellest parlamenti.

4.      Kui mõni fraktsioon või vähemalt 32 parlamendiliiget on vastutava komisjoni tõlgenduse suhtes eriarvamusel, pannakse tõlgendus parlamendis hääletusele. Parlament võtab otsuse vastu lihthäälteenamusega, kusjuures kohal peab olema vähemalt kolmandik parlamendiliikmetest. Tõlgenduse tagasilükkamise korral saadetakse küsimus tagasi vastutavale komisjonile.

5.      Tõlgendused, mille suhtes eriarvamust ei esitata, ning tõlgendused, mille parlament kiidab heaks, lisatakse kaldkirjas koos kodukorra kohaldamise alaste otsustega selgitavate märkustena kodukorra vastava artikli või artiklite juurde.

6.      Need märkused loovad pretsedendi, mida tuleb tulevikus kõnealuste artiklite kohaldamisel ja tõlgendamisel arvestada.

[...]”

 Vaidluse aluseks olevad asjaolud

6        Mitu erinevatesse fraktsioonidesse kuuluvat parlamendiliiget esitasid 19. juulil 1999 kodukorra artikli 29 lõike 4 alusel parlamendi presidendile avalduse fraktsiooni „Groupe technique des députés indépendants (TDI) – Groupe mixte” moodustamiseks (edaspidi „TDI fraktsioon”), mille eesmärk on tagada kõigile parlamendiliikmetele võimalus kasutada täielikult oma mandaati.

7        TDI fraktsiooni „moodustamissätted”, mis olid lisatud eelmises punktis mainitud avaldusele, nägid ette järgmist:

„Allakirjutavad liikmed kinnitavad täielikku poliitilist sõltumatust üksteisest. Sellega seoses:

–        vabadust hääletada sõltumatult nii komisjonis kui ka istungitel;

–        iga liige hoidub kõnelemast saadikute fraktsiooni kui terviku nimel;

–        fraktsiooni koosolekute eesmärk on kõneaja jagamine ja fraktsiooni mis tahes haldus- ning majandusküsimuse lahendamine;

–        fraktsiooni juhatus moodustatakse üksikute liikmete esindajatest.”

8        Parlamendi 20. juuli 1999. aasta istungi protokollist (EÜT C 301, lk 1) ilmneb, et parlamendi president teatas, et ta on „saanud 29 saadiku avalduse uue fraktsiooni nimetusega „Groupe technique des députés indépendants” (TDI)” moodustamiseks. Samal kuupäeval parlamendi presidendile saadetud kirjas leidsid teiste fraktsioonide esimehed, et kodukorra artikli 29 lõikes 1 ette nähtud poliitiliste vaadete sarnasuse tingimus ei ole käesoleval juhul täidetud, ja palusid, et parlamendi põhiseaduskomisjon menetleks selle sätte tõlgenduse taotlust ning nõudsid, et asjaomaseid parlamendiliikmeid loetaks fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeteks, kuni nimetatud komisjon võtab selles osas vastu otsuse.

9        Põhiseaduskomisjoni esimees teatas 28. juuli 1999. aasta kirjaga parlamendi presidendile, et:

„Põhiseaduskomisjon vaatas oma 27. ja 28. juuli 1999. aasta koosolekutel läbi 21. juuli 1999. aasta esimeeste konverentsilt saadetud kodukorra artikli 29 [lõike] 1 tõlgendamise taotluse.

Pärast põhjalikku arvamuste vahetamist ning tulemusega 15 häält poolt, kaks häält vastu ja üks erapooletu, tõlgendab põhiseaduskomisjon kodukorra artikli 29 [lõiget] 1 järgmiselt:

[TDI fraktsiooni] moodustamise avaldus ei ole kooskõlas [kodukorra] artikli 29 [lõikega] 1.

Euroopa Parlamendi presidendile saadetud fraktsiooni moodustamise avaldus, eriti avalduse lisa 2 välistab igasuguse poliitiliste vaadete sarnasuse. Avaldus annab allakirjutanud fraktsiooni liikmetele fraktsioonisiseselt täieliku poliitilise sõltumatuse.

Teen ettepaneku lisada artikli 29 [lõike] 1 juurde selgitava märkusena järgmine tekst:

„Käesoleva artikli tähenduses ei saa moodustada fraktsiooni, mis avalikult eitab fraktsiooni poliitilist iseloomu ning oma liikmete poliitiliste vaadete sarnasust.

[…]”

10      Parlamendi 13. septembri 1999. aasta istungil tegi president kodukorra artikli 180 lõike 3 kohaselt teatavaks eelmises punktis osundatud 28. juuli 1999. aasta kirja sisu. TDI fraktsioon esitas põhiseaduskomisjoni pakutud tõlgenduse suhtes eriarvamuse kodukorra artikli 180 lõike 4 alusel.

11      Parlamendi 14. septembri 1999. aasta istungil pandi see tõlgendus kodukorra viimati nimetatud sätte alusel parlamendis hääletusele ja kiideti heaks koosseisu häälteenamusega.

 Menetlus

12      J.‑C. Martinez ja C. de Gaulle (kohtuasi T­222/99), Front national (kohtuasi T‑327/99) ning E. Bonino, M. Pannella, M. Cappato, G. Dell’Alba, B. Della Vedova, O. Dupuis, M. Turco ja Lista Emma Bonino (edaspidi „E. Bonino jt”) (kohtuasi T­329/99) esitasid tühistamishagid, mis saabusid Esimese Astme Kohtusse vastavalt 5. oktoobril, 19. novembril ja 22. novembril 1999.

13      Esimese Astme Kohtu kantseleisse 5. oktoobril 1999 saabunud eraldi dokumendiga esitasid J.‑C. Martinez ja C. de Gaulle EÜ artikli 242 alusel parlamendi 14. septembri 1999. aasta otsuse täitmise peatamise taotluse. Esimese Astme Kohtu president rahuldas selle taotluse 25. novembri 1999. aasta määrusega kohtuasjas T‑222/99 R: Martinez ja de Gaulle vs. parlament (EKL 1999, lk II­3397), jättes kohtukulude jaotuse otsustamise hilisemaks.

14      Kohtuasjad määrati esialgu kolmest kohtunikust koosnevale kojale. Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 51 lõike 1 alusel andis Esimese Astme Kohus pärast poolte ärakuulamist 14. novembri 2000. aasta otsusega kohtuasjad lahendamiseks viiest kohtunikust koosnevale kojale.

15      Ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal otsustas Esimese Astme Kohus (kolmas koda laiendatud koosseisus) alustada suulist menetlust. Menetlust korraldavaid meetmeid rakendades palus ta pooltel esitada teatud dokumente ja vastata mõnele kirjalikule küsimusele. Pooled täitsid need nõudmised tähtaegselt.

16      Poolte kohtukõned ja vastused Esimese Astme Kohtu küsimustele kuulati ära 13. veebruari 2001. aasta kohtuistungil.

17      Kuulanud ära poolte seisukohad selles küsimuses, otsustas Esimese Astme Kohus (kolmas koda laiendatud koosseisus) kodukorra artikli 50 alusel käesolevad kohtuasjad otsuse tegemiseks liita.

 Poolte nõuded

18      J.‑C. Martinez ja C. de Gaulle paluvad Esimese Astme Kohtul kohtuasjas T‑222/99:

–        tühistada parlamendi 14. septembri 1999. aasta otsus tema kodukorra tõlgendamise kohta;

–        tunnistada parlamendi põhiseaduskomisjoni esitatud kodukorra artikli 29 lõike 1 tõlgendus vastuolus olevaks ühenduse õiguskorra, õigusriigi, liidu aluspõhimõtete ja põhiõigustega;

–        mõista kohtukulud välja kostjalt.

19      Front national palub Esimese Astme Kohtul kohtuasjas T‑327/99:

–        tühistada parlamendi 14. septembri 1999. aasta otsus TDI fraktsiooni laialisaatmise kohta;

–        ennistada kõik selle fraktsiooni liikmete õigused ja eelisõigused, nii varalised kui ka mittevaralised, tagasiulatuvalt alates 19. juulist 1999 ehk kuupäevast, mil parlamendi presidendile teatati TDI fraktsiooni moodustamisest;

–        taastada TDI fraktsiooni käsutusse antud personali karjäär, nii et assistendid, tehnilised töötajad ja sekretärid asetataks olukorda, milles nad oleksid olnud, arvestades palgaastmeid ja ­järkusid, millele neil oleks olnud õigus parlamendifraktsiooni personali liikmetena töötades;

–        mõista rahastamiseeskirjadest lähtudes TDI fraktsiooni kasuks välja fraktsioonidele ettenähtud eri assigneeringud alates 19. juulist 1999;

–        mõista 52 500 Prantsuse frangile (FRF) hinnatud kohtukulud ja advokaaditasud välja kostjalt.

20      Kohtuistungil loobus Front national siiski oma teisest, kolmandast ja neljandast nõudest ning Esimese Astme Kohus võttis selle teadmiseks.

21      E. Bonino jt paluvad Esimese Astme Kohtul kohtuasjas T‑329/99:

–        tühistada parlamendi 14. septembri 1999. aasta otsus, millega TDI fraktsiooni moodustamine tunnistati vastuolus olevaks kodukorra artikli 29 lõikega 1;

–        teise võimalusena tunnistada EÜ artikli 241 alusel ebaseaduslikuks ja jätta kohaldamata kodukorra artikli 29 lõige 1 ja artikkel 30 nende koosmõjus;

–        mõista kohtukulud välja kostjalt.

22      Parlament palub Esimese Astme Kohtul kõigis kohtuasjades:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või teise võimalusena põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt või hagejatelt.

 Vastuvõetavus

23      Parlament väidab ilma kodukorra artikli 114 kohaselt vormistatud vastuvõetamatuse vastuväidet esitamata, et tühistamishagid on vastuvõetamatud. Ta põhjendab oma seisukohta kolme väitega.

24      Esimese väitega kohtuasjades T‑327/99 ja T‑329/99 osutab parlament, et hagejate vaidlustatud õigusakti ei ole olemas. Teine väide kõigis kolmes kohtuasjas seisneb selles, et tema 14. septembri 1999. aasta otsus ei allu ühenduste kohtu teostatavale seaduslikkuse kontrollile. Kolmas väide, millele ta kõigis kolmes kohtuasjas tugineb, lähtub sellest, et otsus ei puuduta hagejaid otseselt ja isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses.

 Esimene väide, et kohtuasjades T‑327/99 ja T‑329/99 ei ole vaidlustatud õigusakti olemas

25      Kohtuasjades T‑327/99 ja T‑329/99 tugineb parlament väitele, et õigusakti, mille tühistamist hagejad nõuavad, ei ole olemas, st puuduvad vastavalt väidetav 14. septembri 1999. aasta otsus TDI fraktsiooni tagasiulatuva jõuga laialisaatmise kohta ning väidetav sama kuupäevaga otsus, millega ta kiitis heaks põhiseaduskomisjoni seisukoha küsimuses, kas TDI fraktsiooni moodustamine on kooskõlas kodukorra artikliga 29. Ta selgitab, et 14. septembril 1999 kiitis ta üksnes heaks artikli 29 tõlgenduse, mille kohaselt „käesoleva artikli tähenduses ei saa moodustada fraktsiooni, mis avalikult eitab fraktsiooni poliitilist iseloomu ning oma liikmete poliitiliste vaadete sarnasust.”

26      Esimese Astme Kohus toonitab siiski, et see, kas aktide suhtes saab esitada hagi vastavalt EÜ artiklile 230, tuleb välja selgitada nende sisust lähtudes. Akti või otsuse tühistamishagi esitamise kaudu vaidlustamise õiguse seisukohast ei oma põhimõtteliselt tähtsust, millises vormis akt või otsus on tehtud (vt Euroopa Kohtu 11. novembri 1981. aasta otsus kohtuasjas 60/81: IBM vs. komisjon, EKL 1981, lk 2639, punkt 9, ja 22. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑147/96: Madalmaad vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑4723, punkt 27; Euroopa Kohtu 13. juuni 1991. aasta määrus kohtuasjas C‑50/90: Sunzest vs. komisjon, EKL 1991, lk I‑2917, punkt 12).

27      Tuleb siiski kontrollida, kas vaatamata sellele, et 14. septembri 1999. aasta otsus on vormiliselt parlamendi heakskiit põhiseaduskomisjoni esitatud kodukorra artikli 29 lõike 1 tõlgendusele, võib nimetatud akti sisuna käsitada ka otsuseid, mille hagejad on vaidlustanud kohtuasjades T‑327/99 ja T‑329/99.

28      Kohtuasja T‑327/99 suhtes tuleb meenutada, et pärast seda, kui parlamendi president tegi parlamendi 20. juuli 1999. aasta istungil teatavaks, et ta on saanud TDI fraktsiooni moodustamise avalduse, tõstatasid teiste fraktsioonide esimehed küsimuse selle fraktsiooni vastavusest kodukorra artikli 29 lõikele 1 ja taotlesid pöördumist põhiseaduskomisjoni poole ning nõudsid, et asjaomaseid parlamendiliikmeid loetaks fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeteks, kuni nimetatud komisjon annab oma arvamuse.

29      Parlamendi 22. juuli 1999. aasta istungi lõplikust protokollist (EÜT C 301, lk 26) nähtub, et põhiseaduskomisjon arutas „kodukorra artikli 29 lõike 1 kohaldamist [TDI] fraktsiooni moodustamise küsimuses”. Põhiseaduskomisjoni 27. ja 28. juuli 1999. aasta istungi protokolli punktist 5 selgub, et komisjoni esimees selgitas komisjonile saadetud tõlgendustaotlust kui „[TDI fraktsiooni] moodustamise küsimust selgitamaks, kas see on kooskõlas kodukorra artikli 29 lõikega 1”.

30      Põhiseaduskomisjoni esimees teatas 28. juuli 1999. aasta kirjaga (vt eespool punkt 9) parlamendi presidendile, et komisjon tõlgendab kodukorra artikli 29 lõiget 1 nii, et see ei luba moodustada TDI fraktsiooni, kuna selle fraktsiooni moodustamise avaldus välistab igasuguse poliitiliste vaadete sarnasuse ja annab allakirjutanud fraktsiooni liikmetele fraktsioonisiseselt täieliku poliitilise sõltumatuse. Ta tegi ettepaneku lisada kodukorra artikli 29 lõike 1 juurde tõlgendus, mis on esitatud eespool punktis 9 ja mille parlament oma 14. septembri 1999. aasta istungil heaks kiitis.

31      Eespool punktides 28–30 kirjeldatud asjaolude põhjal ilmneb, et põhiseaduskomisjonil paluti kodukorra artikli 29 lõiget 1 tõlgendada seetõttu, et tehti teatavaks TDI fraktsiooni moodustamise avaldus ja teiste fraktsioonide esimehed esitasid eriarvamuse selle avalduse ülalnimetatud sättele vastavuse küsimuses. Osutatud sättele põhiseaduskomisjoni poolt antud tõlgendus, mille parlament 14. septembril 1999 heaks kiitis, on vastu võetud seoses mainitud avaldusega ja selle sisu on määratletud avaldusega seotud konkreetsest juhtumist lähtudes.

32      Neil asjaoludel ei saa parlament väita, et tema 14. septembri 1999. aasta otsuse sisu seisneb ainult kodukorra artikli 29 lõike 1 üldise ja abstraktse tõlgenduse heakskiitmises.

33      Kui parlament kiitis 14. septembril 1999 põhiseaduskomisjoni soovitusel heaks kodukorra artikli 29 lõike 1 üldise tõlgenduse, võttis ta samas vastu otsuse ka TDI fraktsiooni moodustamise avalduse kohta. Ta asus selle üldise tõlgendusega seisukohale, et see fraktsioon ei ole kooskõlas kodukorra artikli 29 lõikega 1 ja seda ei saa käsitada nii, nagu oleks see kunagi olemas olnud. Selle tagajärjel ja ilma vajaduseta anda täiendavaid õigusakte loeti parlamendiliikmed, kes esitasid TDI fraktsiooni moodustamise avalduse ja keda parlament, nagu ta möönis kohtuistungil, kohtles teatud ajavahemikul kui TDI fraktsiooni liikmeid, otsekohe fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeteks, mida parlament ei vaidlusta.

34      Parlamendi juhatuse 14. septembri 1999. aasta otsusest selgub, et sekretariaadi, haldus- ja tegevuskulude ning fraktsioonide ja fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete poliitilise tegevusega seotud kulude puhul, mis on kirjendatud parlamendi eelarve punktis 3707, avaldus 1999. aasta teise poolaasta assigneeringute jaotuses parlamendi samal päeval vastuvõetud TDI fraktsiooni olemasolu eitava otsuse õigusmõju ex tunc. Parlamendi juhatuse osutatud otsuses ei ole TDI fraktsiooni nende fraktsioonide loetelus, kelle vahel jaotuvad kõnealuse poolaasta assigneeringud, millega on kaetud ka ajavahemik 19. juulist kuni 14. septembrini 1999.

35      Eespool punktides 28–34 esitatud analüüsi põhjal tuleb järeldada, et 14. septembril 1999 otsustas parlament ühtlasi asuda seisukohale, et vastuolu tõttu kodukorra artikli 29 lõikega 1 ei olnud TDI fraktsiooni olemas ex tunc.

36      Front nationali nõuet tühistada parlamendi 14. septembri 1999. aasta otsus TDI fraktsiooni tagasiulatuva jõuga laialisaatmise kohta tuleb mõista nii, et peetakse silmas eelmises punktis mainitud otsust.

37      Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb kohtuasjas T‑327/99 tagasi lükata väide, mille kohaselt vaidlustatud õigusakti ei ole olemas.

38      Kohtuasjas T‑329/99 nähtub parlamendi 13. septembri 1999. aasta istungi stenogrammist, et parlamendi president teatas järgmist:

„Kahtlemata on teil meeles, et põhiseaduskomisjon vaatas oma 27. ja 28. juuli 1999. aasta koosolekutel läbi 21. juuli esimeeste konverentsilt saadetud kodukorra artikli 29 lõike 1 tõlgendamise taotluse.

Põhiseaduskomisjon tegi järgmise järelduse: „Sõltumatute parlamendiliikmete tehnilise fraktsiooni ehk segafraktsiooni moodustamise avaldus ei ole kooskõlas [kodukorra] artikli 29 lõikega 1.” Põhiseaduskomisjon leidis järgmist: „Euroopa Parlamendi presidendile saadetud fraktsiooni moodustamise avaldus, eriti avalduse lisa 2 välistab igasuguse poliitiliste vaadete sarnasuse. Avaldus annab allakirjutanud fraktsiooni liikmetele fraktsioonisiseselt täieliku poliitilise sõltumatuse”.

Põhiseaduskomisjon teeb ettepaneku lisada kodukorra artikli 29 lõike 1 juurde järgmine tõlgendus: „Käesoleva artikli tähenduses ei saa moodustada fraktsiooni, mis avalikult eitab fraktsiooni poliitilist iseloomu ning oma liikmete poliitiliste vaadete sarnasust.””

39      Parlamendi 14. septembri 1999. aasta istungi stenogrammist nähtub, et kui PSE fraktsiooni kuuluv G. Napolitano juhtis tähelepanu, et 13. septembri 1999. aasta istungi esialgsesse protokolli ei ole kantud parlamendi esimehe teadaanne tervikuna, puudub nimelt selle teadaande esimene osa, mis käsitleb TDI fraktsiooni moodustamise avalduse vastuolu kodukorra artikli 29 lõikega 1, siis märkis parlamendi president, et protokolli parandatakse ja täiendatakse selles osas.

40      Kui TDI fraktsiooni kuuluvad B. Gollnisch ja G. Dell’Alba avaldasid vastuseisu sellele parandusele, teatas parlamendi president:

„Härra Dell’Alba, üks asi on selge: ma tean, mida ma eile ütlesin, ja ma mitte ainult ei tea seda, vaid minu ees on ka tekst, mille ma eile ette lugesin, ning seda ei saa keegi vaidlustada.

Kehtiv kord näeb ette protokolli kinnitamise ja lubab kolleegidel, kes leiavad, et protokoll ei vasta sellele, mida istungil öeldi, see kinnitamata jätta. Ma võiksin muide ka ise öelda, et minu sõnu ei ole kajastatud täpselt nii, nagu ma end väljendasin ja nagu need on siin kirjas.

Mul jääb üle vaid toetada G. Napol[i]tano parandusettepanekut, kuna mul on paremad eeldused kui teistel tõdemaks, et minu sõnu ei ole täpselt kajastatud. Niisiis, ma ei saa seda parandust mitte toetada.”

41      TDI fraktsiooni kuuluva M. Pannella sõnavõtu peale lisas parlamendi president:

„[...] Palun nüüd kõigil esitada parandused, mida peate vajalikuks protokollis teha. [...] Nagu me oleme alati teinud, kuulutan seejärel protokolli kinnitatuks koos parandustega, millest mind on teavitatud. Alles pärast seda võtame hääletamisele eriarvamuse, mille olete tõlgenduse kohta esitanud.”

42      Seejärel kinnitas parlament 13. septembri 1999. aasta istungi protokolli, mida oli täiendatud vastavalt G. Napolitano ettepanekule. Sellest tulenevalt on põhiseaduskomisjoni seisukoht küsimuses, kas TDI fraktsiooni moodustamine on kooskõlas kodukorra artikli 29 lõikega 1, nagu on osundatud eespool punktis 38, lahutamatult seotud nimetatud artikli tõlgendusega, mis pandi parlamendis hääletusele. Miski ei anna alust arvata, nagu oleks parlament selle tõlgenduse heakskiitmisel seadnud nimetatud seisukoha suhtes tingimusi.

43      Neid asjaolusid arvestades tuleb seda, et parlament kiitis 14. septembril 1999 heaks põhiseaduskomisjoni esitatud kodukorra artikli 29 lõike 1 tõlgenduse, käsitada nii, et see hõlmab ka nimetatud komisjoni seisukoha heakskiitu küsimuses, kas TDI fraktsiooni moodustamise avaldus on kodukorra selle artikliga kooskõlas.

44      Igal juhul näitab eespool punktides 28–34 esitatud analüüs, millest nähtub, et parlament võttis 14. septembril 1999 vastu TDI fraktsiooni olemasolu eitava otsuse, kuna see fraktsioon ei olnud kooskõlas kodukorra artikli 29 lõikega 1, et parlament otsustas samal päeval kiita heaks ülalnimetatud seisukoha.

45      Sellest järeldub, et väide, mille kohaselt vaidlustatud õigusakti ei ole olemas, tuleb tagasi lükata ka kohtuasjas T‑329/99. Seega tuleb väide tagasi lükata tervikuna.

46      Selle väite uurimise tulemusena tuleb järeldada, et 14. septembri 1999. aasta otsusega otsustas parlament kiita heaks põhiseaduskomisjoni esitatud kodukorra artikli 29 lõike 1 üldise tõlgenduse ja selle komisjoni seisukoha küsimuses, kas TDI fraktsiooni moodustamine on nimetatud sättega kooskõlas, samuti asus ta seisukohale, et nimetatud sättega kehtestatud tingimuse täitmata jätmise tõttu ei olnud TDI fraktsiooni olemas ex tunc.

 Teine väide, et 14. septembri 1999. aasta otsus ei ole vaidlustatav

47      Parlament väidab kõigis kolmes kohtuasjas, et tema 14. septembri 1999. aasta otsuse peale ei saa esitada tühistamishagi ühenduste kohtule. Ta leiab, et sisuliselt puudutab see akt eranditult vaid parlamendi sisemist töökorraldust ega tekita õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele.

48      Sissejuhatuseks tuletab Esimese Astme Kohus meelde, et Euroopa Ühendus on õigusel rajanev ühendus, kuna nii selle liikmesriikide kui ka institutsioonide üle teostatakse järelevalvet, mille raames kontrollitakse nende aktide vastavust põhiseaduslikule alusele ehk asutamislepingule, ning et viimasega on loodud õiguskaitsevahendite ja menetluste täielik süsteem, mis on mõeldud selleks, et usaldada Euroopa Kohtule institutsioonide aktide seaduslikkuse kontrollimine (Euroopa Kohtu 23. aprilli 1986. aasta otsus kohtuasjas 294/83: Les Verts vs. parlament, EKL 1986, lk 1339, punkt 23; 22. oktoobri 1987. aasta otsus kohtuasjas 314/85: Foto-Frost, EKL 1987, lk 4199, punkt 16, ja 23. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑314/91: Weber vs. parlament, EKL 1993, lk I‑1093, punkt 8, ning Euroopa Kohtu 13. juuli 1990. aasta määrus kohtuasjas C‑2/88: Imm. Zwartveld jt, EKL 1990, lk I‑3365, punkt 16; vt samuti Euroopa Kohtu 14. detsembri 1991. aasta arvamus 1/91, EKL 1991, lk I‑6079, punkt 21).

49      EÜ artikli 230 esimeses lõigus on nimelt sätestatud, et ühenduste kohus kontrollib nende parlamendi õigusaktide seaduslikkust, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele.

50      Antud juhul tuleb esmalt märkida, et 14. septembri 1999. aasta otsus on parlamendi istungil vastu võetud parlamendiliikmete häälteenamusega. Vastuvõetavuse küsimuse lahendamisel tuleb seda akti niisiis vaadelda kui Euroopa Parlamendi õigusakti (vt analoogia alusel eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Les Verts vs. parlament, punkt 20).

51      Järgnevalt tuleb rõhutada, et parlamendi õigusakti peale esitatud tühistamisnõude vastuvõetavuse kontrollimisel on tulenevalt kohtupraktikast vastavalt EÜ artikli 230 esimesele lõigule vaja eristada kahte liiki akte.

52      Tühistamishagi ei saa esitada parlamendi nende aktide peale, mis puudutavad eranditult vaid tema sisemist töökorraldust (Euroopa Kohtu 4. juuni 1986. aasta määrus kohtuasjas 78/85: Groupe des droites européennes vs. parlament, EKL 1986, lk 1753, punkt 11, ja 22. mai 1990. aasta määrus kohtuasjas C‑68/90: Blot ja Front national vs. parlament, EKL 1990, lk I‑2101, punkt 11; eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Weber vs. parlament, punkt 9). Sellesse esimesse liiki kuuluvad need parlamendi aktid, mis tekitavad õiguslikke tagajärgi ainult parlamendisiseses töökorralduses ja millele kohaldatakse kodukorras sätestatud järelevalvemenetlust (eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Weber vs. parlament, punkt 10).

53      Teise liiki kuuluvad need parlamendi aktid, mis tekitavad või mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele ehk teisiti öeldes need aktid, mis väljuvad institutsiooni sisemise töökorralduse raamidest. Neid akte saab vaidlustada ühenduste kohtus (eespool punktis 48 viidatud kohtuotsus Weber vs. parlament, punkt 11).

54      Parlament väidab, et 14. septembri 1999. aasta otsus kuulub esimesse liiki ja seetõttu ei saa seda tühistamishagiga vaidlustada. Hagejad seevastu leiavad, et see akt kuulub teise liiki, mistõttu nende tühistamishagi tuleb tunnistada vastuvõetavaks.

55      Selles osas tuleb meenutada, et asjaomastes hagiavaldustes palutakse tühistada 14. septembri 1999. aasta otsus, millega parlament otsustas kiita heaks põhiseaduskomisjoni esitatud kodukorra artikli 29 lõike 1 üldise tõlgenduse ja selle komisjoni seisukoha küsimuses, kas TDI fraktsiooni moodustamine on nimetatud sättega kooskõlas, samuti asus ta seisukohale, et TDI fraktsiooni ei olnud olemas ex tunc (vt eespool punkt 46).

56      Kahtlemata on ühenduse institutsiooni kodukorra eesmärk teenistuste töö sisemine korraldamine hea halduse tagamiseks ja sellega kehtestatud normide peamine otstarve on arutelude ladusa kulgemise korraldamine (Euroopa Kohtu 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑69/89: Nakajima vs. nõukogu, EKL 1991, lk I‑2069, punkt 49).

57      Sellistel kaalutlustel ei ole aga iseenesest välistatud, et parlamendi selline õigusakt nagu 14. septembri 1999. aasta otsus tekitab õiguslikke tagajärgi kolmandatele isikutele (vt Euroopa Kohtu 30. aprilli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑58/94: Madalmaad vs. nõukogu, EKL 1996, lk I‑2169, punkt 38) ja järelikult võib EÜ artikli 230 alusel Euroopa Kohtu kaudu nõuda selle tühistamist.

58      Seega on Esimese Astme Kohtu ülesandeks kontrollida, kas 14. septembri 1999. aasta otsust saab pidada õigusaktiks, mis tekitab või mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi, mis väljuvad parlamendi sisemise töökorralduse raamidest.

59      Selles osas tuleb rõhutada, et 14. septembri 1999. aasta otsus jätab TDI fraktsiooni moodustamise avalduse esitanud parlamendiliikmed ilma võimalusest moodustada nimetatud fraktsiooni kaudu kodukorra artikli 29 tähenduses fraktsiooni, mistõttu neid parlamendiliikmeid loetakse fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeteks vastavalt kodukorra artiklile 30. Eespool punktides 3 ja 4 osundatud õigusnormidest nähtub, et viimased on oma mandaadi teostamisel seatud teistsugustesse tingimustesse kui need, kes kuuluvad fraktsiooni, kuhu nad oleksid kuulunud, kui 14. septembri 1999. aasta otsust ei oleks vastu võetud.

60      Nii mõjutab 14. septembri 1999. aasta otsus tingimusi, milles parlamendiliikmed täidavad oma ülesandeid parlamendis, ja seega tekitab neile õiguslikke tagajärgi.

61      Kuna eespool punktides 59 ja 60 nimetatud parlamendiliikmetel on vastavalt otsestel ja üldistel valimistel esindajate assambleesse valimist käsitleva 20. septembri 1976. aasta akti (EÜT L 278, lk 5; edaspidi „1976. aasta akt”) artiklile 1 ühendusse kuuluvate liikmesriikide rahvaesindaja mandaat, siis tuleb neid parlamendi antud õigusakti suhtes, mis tekitab õiguslikke tagajärgi selle mandaadi teostamise tingimuste osas, käsitada kui kolmandaid isikuid EÜ artikli 230 esimese lõike tähenduses, ja seda sõltumata nende isiklikust seisukohast, mida nad 14. septembri 1999. aasta istungil põhiseaduskomisjoni esitatud kodukorra artikli 29 lõike 1 tõlgendust hääletades kinnitasid.

62      Neil asjaoludel ei saa 14. septembri 1999. aasta otsust taandada aktiks, mis käsitleb kitsalt vaid parlamendi sisemist töökorraldust. Lisaks tuleb toonitada, et see ei allu ühelegi kodukorras sätestatud järelevalvemenetlusele. Sellest tuleneb, et vastavalt kriteeriumidele, mida Euroopa Kohus määratles eespool punktis 48 viidatud kohtuotsuses Weber vs. parlament (punktid 9 ja 10), peab see alluma seaduslikkuse kontrollile ühenduste kohtus vastavalt EÜ artikli 230 esimesele lõigule.

63      Eelnevat arvestades tuleb teine väide tagasi lükata.

 Kolmas väide, et 14. septembri 1999. aasta otsus ei puuduta hagejaid otseselt ja isiklikult

64      Parlament väidab kõigis kolmes kohtuasjas, et 14. septembri 1999. aasta otsus ei puuduta hagejaid otseselt ja isiklikult EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses. See kujutab endast üldist laadi sätte üldist ja deklaratiivset tõlgendust.

65      Küsimuses, kas 14. septembri 1999. aasta otsus puudutab hagejaid otseselt, sedastab Esimese Astme Kohus eespool punktides 59 ja 60 esitatud analüüsist lähtudes, et ilma vajaduseta võtta täiendavaid meetmeid takistab see akt J.‑C. Martinezil ja C. de Gaulle’il ning parlamendiliikmetel, kes esitasid hagi kohtuasjas T‑329/99, TDI fraktsiooni kaudu moodustada fraktsiooni kodukorra artikli 29 tähenduses, mis avaldab otsest mõju nende ülesannete täitmise tingimustele. Ülalnimetatud akti tuleb seega käsitada kui hagejaid otseselt puudutavat õigusakti.

66      Seoses kohtuasjaga T‑327/99 tuleb rõhutada, et Prantsuse erakond Front national on juriidiline isik, kelle põhikirjajärgne eesmärk on edendada oma liikmete tegevuse kaudu poliitilisi ideid ja projekte siseriiklike ja Euroopa institutsioonide raames. Erakond esitas 1999. aasta juuni parlamendivalimistele valimisnimekirja. Kõik tema sellest nimekirjast parlamendisaadikuteks valitud liikmed kuuluvad nende saadikute hulka, kes esitasid TDI fraktsiooni moodustamise avalduse. 14. septembri 1999. aasta otsuse tõttu on nad kõik eespool punktis 59 kirjeldatud olukorras, mis mõjutab otseselt nende esindatava erakonna ideede ja projektide edendamise tingimusi Euroopa Parlamendis ja seega selle erakonna põhikirjajärgse eesmärgi elluviimise tingimusi Euroopa tasandil.

67      Seega mõjutab parlamendi 14. septembri 1999. aasta otsus Front nationali otseselt.

68      Küsimuses, kas 14. septembri 1999. aasta otsus puudutab hagejaid isiklikult, tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saab füüsiline või juriidiline isik üksnes siis väita, et see puudutab teda isiklikult, kui vaidlusalune akt mõjutab teda mingi talle omase tunnuse või teda iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis teda kõigist teistest isikutest eristab (vt näiteks Euroopa Kohtu 15. juuli 1963. aasta otsus kohtuasjas 25/62: Plaumann vs. komisjon, EKL 1963, lk 197 ja 223, ning 18. mai 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑309/89: Codorniu vs. nõukogu, EKL 1994, lk I‑1853, punkt 20; Esimese Astme Kohtu 27. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑12/93: CCE de Vittel jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑1247, punkt 36).

69      Käesolevas kohtuasjas tuleb esmalt meenutada, et kuigi 14. septembri 1999. aasta otsusega kiideti heaks põhiseaduskomisjoni esitatud kodukorra artikli 29 lõike 1 üldine tõlgendus, paluti komisjonilt seda tõlgendust siiski seetõttu, et fraktsioonide esimehed avaldasid vastuseisu pärast seda, kui parlamendi president 20. juuli 1999. aasta istungil teatas, et ta on saanud rea parlamendiliikmete, nende hulgas Front nationali liikmete J.‑C. Martinezi ja C. de Gaulle’i ning kohtuasjas T‑329/99 hagi esitanud parlamendiliikmete avalduse TDI fraktsiooni moodustamiseks.

70      Lisaks on tuvastatud, et põhiseaduskomisjon esitas selle tõlgenduse konkreetse juhtumi pinnalt, milleks oli kõnealune avaldus (vt eespool punktid 29–31).

71      Lõpuks tuleb märkida, et esimese väite käsitlemisel tehtud analüüsist ilmneb, et 14. septembri 1999. aasta otsusega otsustas parlament mitte üksnes kiita heaks eespool punktis 69 mainitud üldise tõlgenduse, vaid ta võttis ühtlasi omaks põhiseaduskomisjoni seisukoha küsimuses, kas TDI fraktsiooni moodustamine on kooskõlas kodukorra artikli 29 lõikega 1, samuti asus ta seisukohale, et nimetatud sätte täitmata jätmise tõttu ei olnud TDI fraktsiooni olemas ex tunc (vt eespool punkt 46).

72      Eelnevast järeldub, et hagejaid kohtuasjades T‑222/99 ja T‑327/99 ning parlamendiliikmeid, kes esitasid hagi kohtuasjas T‑329/99, mõjutab 14. septembri 1999. aasta otsus eelmises punktis mainitud TDI fraktsiooni moodustamist käsitlevate üksikotsustuste tõttu, mis iseloomustab hagejate olukorda ja eristab neid kõigist teistest isikutest. Seega puudutab otsus neid isiklikult eespool punktis 68 viidatud kohtupraktika tähenduses.

73      Kohtuasjas T‑329/99 tuleb veel täpsustada, et kuna tegu on ühe ja sama hagiavaldusega, siis juhul, kui on juba tuvastatud, et 14. septembri 1999. aasta otsus puudutab hagi esitanud parlamendiliikmeid otseselt ja isiklikult, ei ole enam vaja kontrollida, kas see akt puudutab otseselt ja isiklikult ka valimisliitu Lista Emma Bonino, kes on samuti hageja selles kohtuasjas (Euroopa Kohtu 24. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑313/90: CIRFS jt vs. komisjon, EKL 1993, lk I‑1125, punkt 31).

74      Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb kolmas väide tagasi lükata.

75      Seega tuleb tühistamishagid tunnistada vastuvõetavaks.

 Põhiküsimus

76      Hagejad esitavad oma tühistamishagide põhjendamiseks nii ühesuguseid kui ka ainult oma kohtuasjale omaseid väiteid. Nende argumendid jagunevad sisuliselt üheksaks väiteks.

77      Esimese väite kohaselt põhineb 14. septembri 1999. aasta otsus kodukorra artikli 29 lõike 1 vääral tõlgendamisel. Teise väite kohaselt on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja kodukorra sätteid, samuti puudub õiguslik alus, kuna parlament kontrollis valesti TDI fraktsiooni vastavust kodukorra artikli 29 lõikele 1 ja leidis ekslikult, et fraktsiooni liikmetel ei ole sarnaseid poliitilisi vaateid. Kolmas väide seisneb selles, et TDI fraktsiooni liikmete suhtes on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet. Neljanda väide kohaselt on rikutud demokraatia põhimõtet. Viies väide toob esile proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise. Kuues väide käsitleb ühinemisvabaduse rikkumist. Seitsmenda väite kohaselt on eiratud liikmesriikide ühesuguseid parlamentaarseid tavasid. Kaheksas väide osutab oluliste menetlusnormide rikkumisele. Üheksas väide põhineb oletusel, et menetlust on kuritarvitatud.

78      Iga väite käsitluse juures täpsustatakse, millised hagejad sellele tuginevad.

 Esimene väide, et 14. septembri 1999. aasta otsus põhineb kodukorra artikli 29 lõike 1 vääral tõlgendamisel

79      Hagejad väidavad kõigis kolmes kohtuasjas, et 14. septembri 1999. aasta otsus põhineb kodukorra artikli 29 lõike 1 vääral tõlgendamisel ja läheb vastuollu kodukorra mõttega. Selles sättes sisalduv poliitiliste vaadete sarnasuse tingimus on fakultatiivne. Nagu parlamendiliikmetel on vabadus koonduda fraktsiooni poliitiliste vaadete sarnasuse põhjal, nii on neil võimalus koonduda ka muude tunnuste järgi. Kodukorra artikli 29 lõiget 1 tuleb seega tõlgendada nii, et see võimaldab parlamendiliikmetel ühineda nende poliitiliste vaadete sarnasusest lähtudes ega välista samas ühendusi, millel neid sarnasusi ei ole, kui nendega püütakse ühitada parlamendi tõhusa töökorralduse nõudeid parlamendiliikmetele antud tagatistega, mis kindlustavad nende ülesannete täieliku täitmise parlamendis.

80      Selles küsimuses meenutab Esimese Astme Kohus, et kodukorra artikli 29 lõikes 1 on sätestatud, et parlamendiliikmed võivad moodustada oma poliitiliste vaadete järgi fraktsioone.

81      Sellist sätet, mis sisaldub artiklis pealkirjaga „Fraktsioonide moodustamine”, tuleb tingimata tõlgendada nii, et see tähendab, et parlamendiliikmed, kes soovivad moodustada parlamendis fraktsiooni, saavad seda teha üksnes poliitiliste vaadete järgi. Kodukorra artikli 29 lõike 1 sõnastus koos selle artikli pealkirjaga, mille osaks see on, ei luba seega nõustuda hagejate seisukohaga, mis põhineb selles sättes mainitud poliitiliste vaadete kriteeriumi fakultatiivsusel.

82      Lisaks on kodukorras, eelkõige eespool punktides 1–5 osundatud kodukorra sätetes järjekindlalt viidatud fraktsioonidele, mis vaieldamatult tähendab, et Euroopa Parlamendi töökorraldus põhineb kontseptsioonil, mis lubab moodustada eranditult vaid poliitilisi fraktsioone. See järeldus kinnitab parlamendi seisukohta, et kodukorra artikli 29 lõikes 1 sätestatud poliitiliste vaadete kriteerium on fraktsiooni moodustamise kohustuslik tingimus.

83      Hagejad väidavad kõigis kolmes kohtuasjas, et nende seisukohta kinnitab asjaolu, et parlament ei ole seni kunagi kontrollinud, kas poliitiliste vaadete tingimus on täidetud, ja et varem olid seal tehnilist laadi fraktsioonid lubatud. Aastal 1979 lubati moodustada „Groupe de coordination technique des groupes et des parlementaires indépendants” (sõltumatute rühmituste ja parlamendiliikmete tehniline fraktsioon; edaspidi „CDI fraktsioon”), aastal 1984 „Groupe arc-en-ciel” (vikerkaarefraktsioon), kuhu kuulusid Fédération de l’Alliance Verte-Alternative Européenne, Agalev-Écolo, Mouvement Populaire danois contre l’Appartenance à la Communauté Européenne ja Alliance Libre Européenne au sein du Parlement Européen, aastal 1987 „Groupe technique de défense des groupes et des députés indépendants” (sõltumatute rühmituste ja parlamendiliikmete kaitse fraktsioon; edaspidi „CTDI fraktsioon”) ja aastal 1989 „Groupe Arc-en-Ciel au Parlement européen” (Euroopa Parlamendi vikerkaarefraktsioon). Front national osutab veel fraktsiooni „Europe des Nations” (rahvaste Euroopa) moodustamisele parlamendi varasemates koosseisudes.

84      Isegi kui nõustuda hagejate seisukohaga, et eelmises punktis loetletud erinevad fraktsioonid olid tehnilist laadi, ei ole asjaolu, et nende fraktsioonide moodustamist ei ole vaidlustatud tuginedes sättele, mis on sisult identne kodukorra artikli 29 lõikega 1, ikkagi asjassepuutuv eespool punktides 80–82 esitatud analüüsi puhul, millest nähtub ühemõtteliselt, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada nii, et see nõuab fraktsiooni moodustamise avalduse esitanud parlamendiliikmete poliitiliste vaadete sarnasust.

85      Parlamendi suhtumist eespool punktis 83 mainitud fraktsioonide moodustamise avaldustesse tuleb käsitada kui hinnanguid poliitiliste vaadete sarnasuse nõude täitmise küsimuses käesolevast kohtuasjast erinevatel juhtudel, arvestades iga konkreetse avaldusega seotud olustikku. Seevastu ei saa seda pidada õigusakti tõlgenduseks, mille pinnalt saaks teha järelduse, et parlamendi kodukorra mitmes järjestikuses versioonis sätestatud poliitiliste vaadete sarnasuse tingimus on fakultatiivne.

86      Front national ning E. Bonino jt väidavad, et nende tõlgendust kodukorra artikli 29 lõike 1 kohta kinnitab asjaolu, et parlament oma viimastel valimistel kujunenud koosseisus lubas moodustada fraktsiooni „groupe pour l’Europe des Démocraties et des Différences” (demokraatia ja mitmekülgse Euroopa fraktsioon; edaspidi „EDD fraktsioon”), samas kui see fraktsioon on ilmselgelt tehnilist laadi.

87      Esimese Astme Kohus märgib siiski, et selle fraktsiooni nimetus kajastab selle liikmete ühist poliitilist nägemust Euroopast, mistõttu on põhjendatud, et parlament leidis erinevalt käesolevast juhtumist, et selle fraktsiooni puhul on kodukorra artikli 29 lõikes 1 sätestatud poliitiliste vaadete sarnasuse nõue täidetud.

88      Isegi kui nõustuda hagejate seisukohaga, et EDD fraktsioon on tehnilist laadi, ei ole asjaolu, et parlament ei vaidlustanud selle fraktsiooni vastavust kodukorra artikli 29 lõikele 1, mingil juhul asjassepuutuv eespool punktides 80–82 kirjeldatud analüüsi raames. See näitab vaid, et parlament andis EDD fraktsiooni moodustamise avaldusele teistsuguse hinnangu, kui ta andis käesolevas kohtuasjas käsitletavale TDI fraktsiooni moodustamise avaldusele.

89      Kahes eelmises punktis esitatud analüüsi põhjal selgub, et hagejate tuginemine sellele, et parlamendis puudus vastuseis EDD fraktsiooni moodustamisele, ei saa mingil juhul anda tulemusi kodukorra artikli 29 lõikes 1 sätestatud poliitiliste vaadete sarnasuse tingimuse kohustuslikkuse kahtluse alla seadmisel.

90      E. Bonino jt väidavad veel, et kuna parlament ei ole olemasolevate fraktsioonide seaduslikkust kunagi kahtluse alla seadnud, kuigi nende poliitilises olemuses on viimastel istungitel toimunud hääletamise põhjal alust kahelda, räägib see samuti kodukorra artikli 29 lõike 1 sellise tõlgenduse kasuks, mida nemad toetavad.

91      Sellest, kuidas parlamendi praeguse koosseisu fraktsioonide liikmed on parlamendi istungitel hääletanud, ei saa siiski tuletada juhiseid kodukorra artikli 29 lõike 1 tõlgendamiseks. Fraktsiooni liikmete poliitiliste vaadete sarnasuse nõue ei välista tegelikult seda, et nad avaldavad oma igapäevases tegevuses erinevaid poliitilisi arvamusi ühel või teisel konkreetsel teemal, mis on kooskõlas 1976. aasta akti artikli 4 lõikes 1 ja kodukorra artiklis 2 avalduva vaba mandaadi põhimõttega. Fraktsiooni liikmete erinevalt antud hääli tuleb neil asjaoludel käsitada mitte kui nende liikmete poliitiliste vaadete sarnasuse puudumise märki, vaid kui parlamendiliikme vaba mandaadi põhimõtte väljendust.

92      Eelnevast järeldub, et kui fraktsiooni liikmed hääletavad parlamendi istungil erinevalt ja parlament sellele ei reageeri, ei tähenda see mingil juhul seda, et kodukorra artikli 29 lõikes 1 sätestatud poliitiliste vaadete sarnasuse tingimus on fakultatiivne.

93      E. Bonino jt väidavad veel, et nende esitatud kodukorra artikli 29 lõike 1 paindlikku tõlgendust kinnitab asjaolu, et kodukord ei näe ette fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete automaatset arvamist segafraktsiooni, millel on samasugused eelisõigused nagu fraktsioonil.

94      Staatust, mis antakse parlamendiliikmetele, kes fraktsioonidega ei liitu, ei saa siiski mingil juhul kasutada kodukorra artikli 29 lõike 1 sellise tõlgenduse kaitseks, mis läheb vastuollu selle sätte sõnastusest tuleneva tõlgenduse ja muude eespool punktides 80–82 määratletud asjaoludega.

95      Eeltoodust lähtuvalt tuleb esimene väide tagasi lükata.

 Teine väide, et on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja kodukorra sätteid, samuti puudub õiguslik alus, kuna parlament kontrollis valesti TDI fraktsiooni vastavust kodukorra artikli 29 lõikele 1 ja leidis ekslikult, et fraktsiooni liikmetel ei ole sarnaseid poliitilisi vaateid

96      J.‑C. Martinez ja C. de Gaulle ning Front national väidavad, et ükski kodukorra säte ei anna parlamendile õigust kontrollida, kas fraktsiooni moodustamise avalduse esitanud parlamendiliikmete poliitilised vaated on sarnased. Fraktsioonide moodustamine oleneb parlamendiliikmete algatusest, kes on vaid kohustatud sellest parlamendi presidendile teatama. Mingit tunnustamise korda ei ole ette nähtud. Parlament kontrollis antud juhul meelevaldselt TDI fraktsiooni moodustamise poliitilist otstarbekust ja võttis endale kohtuniku õigused otsustada poliitiliste vaadete sarnasuse ja põhjuste üle, mis viisid selle fraktsiooni moodustamiseni. Nii toimides läks ta vastuollu kodukorra sätte ja mõttega.

97      Samad hagejad märgivad, et parlament leidis ekslikult, et TDI fraktsiooni moodustamise avalduse esitanud parlamendiliikmetel ei ole sarnaseid poliitilisi vaateid. Nad jagavad tegelikult poliitilisi vaateid, mis on seotud sooviga tagada igale parlamendiliikmele võimalus kasutada täielikult oma mandaati. See, et TDI fraktsiooni moodustamise alusdokumentides kuulutati poliitilist sõltumatust, ei välista vaadete sarnasust. 14. septembri 1999. aasta otsus on tegelikult poliitiline otsustus, mis ei ole rajatud ühelegi objektiivsele põhjendusele ja avab fraktsioonidele rohelise tee kuritarvitusteks parlamendis.

98      Front national lisab, et TDI fraktsiooni liikmed ei ole endile kunagi mingil viisil ametlikult võtnud kohustust mitte teha omavahel koostööd. Otse vastupidi, pärast eespool punktis 13 viidatud määruse andmist kohtuasjas Martinez ja de Gaulle vs. parlament töötas TDI fraktsioon nagu iga teinegi parlamendi fraktsioon. Ta esitas muudatusettepanekuid aruannete ja resolutsioonide ettepanekute kohta.

99      J.‑C. Martinez ja C. de Gaulle väidavad veel, et ainuüksi fraktsiooni liikmete käitumine parlamendi istungil toob esile selle fraktsiooni poliitilise ühtsuse. Nad osundavad, nagu ka Front national, viimaseid nimelise hääletamise andmeid, millest nähtub TDI fraktsiooni liikmete vaadete ühtelangevus.

100    Esimese Astme Kohus leiab, et hagejate selle väite raames esitatud argumentidele vastamiseks tuleb esiteks uurida, kas parlament on pädev kontrollima, nagu ta seda antud juhul on teinud, kas fraktsioon, mille moodustamise avalduse mitu parlamendiliiget kodukorra artikli 29 lõike 4 alusel esitasid, vastab kodukorra artikli 29 lõikele 1. Kui selgub, et see on nii, siis teiseks on Esimese Astme Kohtul vaja määratleda, millises ulatuses tuleb tunnustada parlamendi kaalutlusruumi selle pädevuse teostamisel, ja kolmandaks tuleb vaadata, kas parlamendi hinnang, et TDI fraktsioon ei ole järginud kodukorra artikli 29 lõikest 1 tulenevat poliitiliste vaadete sarnasuse nõuet, on põhjendatud.

101    Esimeses küsimuses tuleb rõhutada, et tulenevalt kodukorra artiklist 180 on parlament pädev kontrollima, kaasates vajaduse korral põhiseaduskomisjoni, kas tema kodukorra sätteid kohaldatakse ja tõlgendatakse õigesti. Selle pädevuse alusel on tal konkreetselt õigus kontrollida, nagu ta seda antud juhul on teinud, kas fraktsioon, mille moodustamise avaldus on esitatud parlamendi presidendile kodukorra artikli 29 lõike 4 alusel, vastab sama artikli lõikes 1 seatud poliitiliste vaadete sarnasuse nõudele. Parlamendi sellise kontrollipädevuse eitamise korral oleks ta sunnitud jätma viimasena nimetatud sätte täiesti ilma selle kasulikust mõjust.

102    Küsimuses, milline on parlamendi kaalutlusõiguse ulatus selle kontrollipädevuse teostamisel, märgib Esimese Astme Kohus, et ei artikkel 29 ega ükski muu kodukorra säte ei määratle nimetatud artikli lõikes 1 sisalduvat poliitiliste vaadete mõistet. Peale selle ei nõua kodukord, et kodukorra artikli 29 alusel esitatavale fraktsiooni moodustamise avaldusele tuleks lisada teave fraktsiooni moodustavate liikmete poliitiliste vaadete kohta.

103    Neil asjaoludel tuleb poliitiliste vaadete sarnasust mõista nii, nagu mõistavad seda igal üksikjuhul parlamendiliikmed, kes otsustavad moodustada fraktsiooni kodukorra artikli 29 alusel, ilma et nad peaksid seda avalikult määratlema. Sellest tulenevalt eeldatakse, et parlamendiliikmed, kes esitavad selle sätte kohaselt fraktsiooni moodustamise avalduse, jagavad sarnaseid poliitilisi vaateid kas või vähesel määral.

104    Seda eeldust ei saa siiski pidada ümberlükkamatuks. Parlamendil on eespool punktis 101 esile toodud kontrollipädevuse alusel õigus välja selgitada, kas kodukorra artikli 29 lõikega 1 kehtestatud nõue on täidetud, kui parlamendiliikmed, kes on esitanud fraktsiooni moodustamise avalduse, avalikult kuulutavad, nagu on osundatud selle sätte 14. septembri 1999. aasta tõlgenduses (vt eespool punkt 9), et igasugune nende poliitiliste vaadete sarnasus on välistatud, eirates seega ilmselgelt kõnealust nõuet.

105    Selline lähenemine võimaldab ühitada ühelt poolt laia käsitlust, mis tuleb anda poliitiliste vaadete mõistele selle subjektiivse olemuse tõttu, ja teisalt kodukorra artikli 29 lõikes 1 sätestatud nõude järgimist.

106    Käesolevas asjas leidis parlament oma põhiseaduskomisjoni avaldatud seisukohta kinnitades, et TDI fraktsiooni moodustamise avaldus ei ole kodukorra artikli 29 lõikega 1 kooskõlas, kuna see avaldus välistab igasuguse poliitiliste vaadete sarnasuse ja annab allakirjutanud fraktsiooni liikmetele fraktsioonisiseselt täieliku poliitilise sõltumatuse. Selline hinnang mahub eespool punktis 104 viidatud kaalutlusõiguse raamidesse.

107    Nagu on juba selgitatud eespool punktis 100, on Esimese Astme Kohtul neil asjaoludel vaja kindlaks teha, kas see hinnang on põhjendatud.

108    TDI fraktsiooni moodustamise avalduses sisalduv märge, mille kohaselt allakirjutanud fraktsiooni liikmed säilitavad vabaduse sõltumatult hääletada nii parlamendi komisjonis kui ka istungitel, ei võimalda teha järeldust, et liikmete poliitilised vaated ei ole sarnased. Tegelikult leiab selles märkes väljenduse 1976. aasta akti artikli 4 lõikes 1 ja kodukorra artiklis 2 käsitletav vaba mandaadi põhimõte, mistõttu see ei saa mõjutada fraktsiooni vastavuse hindamist kodukorra artikli 29 lõikele 1 (vt eespool punkt 91).

109    Tõsiasi, et fraktsiooni moodustavad parlamendiliikmed kuulutavad, et nad säilitavad üksteise suhtes poliitilise sõltumatuse, ei võimalda iseenesest samuti järeldada, et nad ei jaga sarnaseid poliitilisi vaateid. Ka selline avaldus seondub eelmises punktis mainitud vaba mandaadi põhimõttega.

110    Käesolevas kohtuasjas tuleb siiski tõdeda, et erilised asjaolud, mida TDI fraktsiooni liikmed seostasid oma poliitilise sõltumatuse kuulutamisega, nimelt esiteks keeld, mille kohaselt iga liige hoidub kõnelemast saadikute fraktsiooni kui terviku nimel, teiseks fraktsiooni koosolekute eesmärgi piiramine ainult kõneaja jagamise ja fraktsiooni haldus- ning majandusküsimuse lahendamisega, tõendavad üheselt, et fraktsiooni liikmed soovisid iga hinna eest vältida ühtekuuluvuse esiletulekut sarnaste poliitiliste vaadete järgi ja välistasid oma seadusandlikus tegevuses täielikult ühise poliitilise tahte, ideede või projektide avaldamise kas või vähesel määral. Need tõsiasjad osutavad, et TDI fraktsiooni liikmed leppisid kokku välistamaks igasugust riski, et neid peetaks sarnaste poliitiliste vaadetega saadikuteks, ja keeldusid tunnistamast, et fraktsioon võiks teha poliitilist koostööd, piirates selle ülesanded rangelt haldus- ja majandusküsimustega.

111    Nii heitsid TDI fraktsiooni liikmed kategooriliselt kõrvale igasuguse sarnasuse oma poliitilistes vaadetes ja kohustusid mitte jätma üheski olukorras muljet, nagu jagaksid nad selles valdkonnas sarnaseid vaateid, samuti välistasid nad juba ette kõik toimingud, mis seadusandlikus tegevuses võiksid anda sellise tulemuse, ja seda ka üksikjuhtudel.

112    TDI fraktsiooni liikmete poliitiliste vaadete sarnasuse resoluutset eitamist kinnitavad mõned väljavõtted kirjast, mille Lista Bonino liikmed saatsid teistele parlamendiliikmetele 13. septembril 1999, st eelmisel päeval enne istungit, mille käigus parlament võttis seisukoha põhiseaduskomisjoni esitatud kodukorra artikli 29 tõlgenduse suhtes.

113    Selles kirjas seisis:

„[...]

Lista Bonino liikmed algatasid parlamendi selle koosseisu esimesel istungil mõtte teha kõigile parlamendiliikmetele, kes ei kuulu juba loodud fraktsioonidesse, ettepanek moodustada üksainus segafraktsioon; eesmärk on lõpetada fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete diskrimineerimine, mis tuleneb esiteks kodukorrast ja teiseks sisemistest haldus- ja rahastamiseeskirjadest. Leiame, et hetkel, mil Euroopa Parlament seisab uute ülesannete ja uue vastutuse ees, on meie kohus – isegi riskides jätta muljet, et me soovime moodustada loomuvastaseid poliitilisi ühendusi – avaldada taas vastuseisu diskrimineerimisele, mis on kestnud juba 20 aastat ja mis riivab demokraatliku parlamendi väärikust, sest see tallab jalge alla austuse, millega tuleb suhtuda rahva tahtesse.

[...]

Põhiseaduskomisjonis hääletamisel vastu võetud kodukorra tõlgenduses, mille te peaksite sellel istungil heaks kiitma või tagasi lükkama, on öeldud, [...] et TDI fraktsioon tuleb laiali saata, kuna selle liikmed on alla kirjutanud avaldusele, mis välistab igasuguse poliitiliste vaadete sarnasuse ja annab poliitilistele esindajatele fraktsioonisiseselt täieliku sõltumatuse. Me soovimegi tegelikult moodustada segafraktsiooni, enne kui seda [kodukorra alusel] lõplikult tunnustatakse.”

114    Kirjale allkirja andnud isikud püüdsid nende selgitustega teha teistele parlamendiliikmetele selgeks, et vaatamata esimesele muljele, mis TDI fraktsiooni moodustamisest võib jääda, ei jaga nad selle fraktsiooni teiste liikmetega sarnaseid poliitilisi vaateid ja nad püüavad oma algatusega saavutada vaid seda, et kõik parlamendiliikmed, kes ei tunneta mingit poliitiliste vaadete sarnasust teiste liikmetega, saaksid moodustada segafraktsiooni, mis saab kasutada fraktsioonidele antud eelisõigusi, et teha lõpp erinevale kohtlemisele, mida need parlamendiliikmed peavad taluma fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikme staatuse tõttu.

115    Hagejad väidavad, et TDI fraktsiooni väljakuulutatud eesmärk, st soov tagada kõigile parlamendiliikmetele võimalus kasutada täielikult oma mandaati (vt eespool punkt 6), näitab, et fraktsiooni liikmetel on sarnaseid poliitilisi vaateid. Selle kohta tuleb märkida, et alates 20. juulist 1999, mil teiste fraktsioonide esimehed vaidlustasid TDI fraktsiooni moodustamise vastavuse kodukorra artiklile 29, kuni 14. septembri 1999. aasta otsuse vastuvõtmiseni ei viidanud TDI fraktsiooni liikmed, kes seisid oma fraktsiooni poliitilise iseloomu kahtluse alla seadmise probleemi ees, oma poliitiliste vaadete sarnasuse tõendamiseks kordagi sellele eesmärgile.

116    Argumentidega, mida nad TDI fraktsiooni kodukorra artikli 29 lõikele 1 vastavuse arutelude käigus nõupidamistel esitasid, püüdsid nad sisuliselt tõestada, et selles sättes ette nähtud tingimus ei ole kohustuslik, et see ei nõua fraktsiooni moodustavatelt parlamendiliikmetelt nende poliitiliste vaadete sarnasuse põhjendamist ning et ei parlament ega teised fraktsioonid ei saa võtta endale kohtuniku õigusi otsustada TDI fraktsiooni liikmete poliitiliste vaadete sarnasuse üle ja et fraktsioonid, mille liikmeks olevate parlamendisaadikute poliitilised vaated ei ole sarnased, on olnud lubatud minevikus ja parlamendi praeguse koosseisu ajal. Lisaks seadsid TDI fraktsiooni liikmed kahtluse alla parlamendi fraktsioonide liikmete poliitiliste vaadete sarnasuse. Nad rõhutasid veel, et fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetele saab osaks ebasoodsam kohtlemine võrreldes fraktsioonidesse kuuluvate parlamendiliikmetega, ja tõid esile vastandliku olukorra, mis Euroopa Parlamendis võrreldes teatud liikmesriikide parlamentide parlamentaarsete tavadega selles osas valitseb, samuti ohu, mida kätkeb endas TDI fraktsiooni keelamise pretsedendi loomine.

117    Nad ei väitnud aga kordagi, et selle fraktsiooni moodustamisega taotletavat eesmärki tuleb mõista kui nende poliitiliste vaadete sarnasuse tõendit. Otse vastupidi, eespool punktis 113 osundatud selgitustest nähtub, et TDI fraktsiooni eesmärki esitati nii, et see võimaldab parlamendiliikmetel, kelle vaated ei sarnane teistega, moodustada segafraktsiooni, millel on fraktsioonide eelisõigused.

118    Hagejad ei saa seega parlamendile ette heita, et ta ei tõlgendanud TDI fraktsiooni moodustamise avalduses sisalduvat viidet fraktsiooni eesmärgile kui selle fraktsiooni liikmete poliitiliste vaadete sarnasuse märki.

119    See viide ei võimalda mingil juhul kõrvale lükata eespool punktides 111–115 esitatud analüüsi, millest ilmneb, et fraktsiooni liikmed leppisid kokku, et nad eitavad avalikult selle poliitilist iseloomu.

120    Eespool punktides 110–119 kirjeldatud läbivaatamise tulemusena võib järeldada, et parlament leidis õigustatult, et TDI fraktsiooni moodustamise avaldus tähendab fraktsiooni liikmete poliitiliste vaadete sarnasuse täielikku ja ilmselget puudumist. Nii toimides ei võtnud parlament endale kohtuniku õigusi otsustada fraktsiooni liikmete poliitiliste vaadete sarnasuse üle, nagu väidavad hagejad. Mainitud avaldust silmas pidades leidis ta vaid, et fraktsiooni liikmed eitavad avalikult igasugust sedalaadi sarnasust, kummutades nii ise poliitiliste vaadete sarnasust puudutava ümberlükatava eelduse, mida käsitlevad eespool punktid 103 ja 104. Neil asjaoludel ei jää üle muud, kui tuvastada, et TDI fraktsioon ei järginud kodukorra artikli 29 lõiget 1, sest vastasel korral kaotaks see säte täielikult oma kasuliku mõju.

121    Seda seisukohta ei saa seada kahtluse alla ei see asjaolu, millele tugineb Front national ja mille kohaselt esitati pärast eespool punktis 13 viidatud määruse andmist kohtuasjas Martinez ja de Gaulle vs. parlament TDI fraktsiooni nimel muudatusettepanekuid aruannete ja resolutsioonide ettepanekute kohta, ega andmed, mida esitasid J.‑C. Martinez ja C. de Gaulle ning Front national selle kohta, kuidas on TDI fraktsiooni liikmed viimastel parlamendi istungitel hääletanud.

122    TDI fraktsiooni nimel esitatud algatuste kohta nähtub dokumentidest, mida Front national esitas Esimese Astme Kohtu päringu peale, et kõigi nende algatuste esitajaks on kas üks TDI fraktsiooni kuuluv parlamendiliige või parlamendiliikmed, kes kuuluvad ühte selle fraktsiooni ühendusse. Ühtki neist ei ole esitanud parlamendiliikmed, kes kuuluvad rohkem kui ühte TDI fraktsiooni ühendusse. See tõsiasi kinnitab fraktsiooni liikmete poliitiliste vaadete sarnasuse täielikku puudumist, mida kuulutati selle moodustamise avalduses.

123    TDI fraktsiooni liikmete hääletamise kohta viimastel parlamendi istungitel tuleb meenutada, et nagu parlament oma kirjalikes menetlusdokumentides õigustatult rõhutas, võivad selle fraktsiooni tasandil täheldatud häälte ühtimise taga peituda sügavad erinevused poliitilistes motiivides, mille põhjal iga liige hääletas. Seda ei saa seega pidada fraktsiooni liikmete poliitiliste vaadete sarnasuse märgiks.

124    Pealegi on eespool punktis 121 käsitletud asjaolud kõik hilisemad kui 14. septembri 1999. aasta otsus, nii et need ei saa mingil juhul mõjutada selle kontrollimist, kas selles aktis sisalduv parlamendi hinnang, et TDI fraktsioon ei vasta kodukorra artikli 29 lõikele 1, on põhjendatud.

125    Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb teine väide tagasi lükata.

 Kolmas väide, et TDI fraktsiooni liikmete suhtes on rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet

126    See väide jaguneb kolmeks osaks. Esimeses osas väidavad hagejad, et 14. septembri 1999. aasta otsus toob kaasa TDI fraktsiooni liikmete diskrimineerimise võrreldes teistesse fraktsioonidesse kuuluvate parlamendiliikmetega. Teises osas leiavad nad, et see akt diskrimineerib TDI fraktsiooni võrreldes teiste tehniliste fraktsioonidega. Kolmandas osas käsitlevad nad TDI fraktsiooni diskrimineerimist võrreldes teiste fraktsioonidega parlamendi praeguses koosseisus.

 Väite esimene osa

127    Hagejad väidavad kõigis kolmes kohtuasjas, et 14. septembri 1999. aasta otsus tähendab fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete diskrimineerimist.

128    Fraktsiooni kuulumine annab nende sõnul hulga eeliseid, eelisõigusi parlamendis ning rahastamise, varustatuse ja halduse osas, millest TDI fraktsiooni liikmed jäid ilma, kuna 14. septembri 1999. aasta otsus annab neile fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikme staatuse. Akt, millega TDI fraktsioon ära keelati, seadis sisse parlamendisisese fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete diskrimineerimise selle fraktsiooni liikmete kahjuks, rikkudes parlamendiliikmete võrdsust oma mandaadi teostamise tingimuste osas.

129    E. Bonino jt esitasid samad argumendid, põhjendamaks oma väiteid, millega nad EÜ artikli 241 alusel vaidlustasid kodukorra artikli 29 lõike 1 ja artikli 30 seaduslikkuse nende koostoimes.

130    Esimese Astme Kohtu hinnangul tuleb kõigepealt läbi vaadata seaduslikkuse vaidlustamine.

131    Parlament leiab, et see vaidlustamine ei ole vastuvõetav.

132    Ta väidab, et kodukord ei kuulu nende õigusaktide hulka, mille seaduslikkust saab EÜ artikli 241 alusel vaidlustada. Pealegi ei ole kodukorra artikkel 30 14. septembri 1999. aasta otsuse õiguslik alus ning see otsus ei ole kodukorra artikli 29 rakendusmeede, mistõttu käesolevas kohtuasjas ei saa kummagi sätte seaduslikkust vaidlustada.

133    Esimese Astme Kohus meenutab selles osas, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt väljendab EÜ artikkel 241 üldpõhimõtet, mis tagab poolele õiguse vaidlustada institutsiooni varasema, vaidlustatud otsuse õiguslikuks aluseks oleva õigusakti kehtivus täiendava nõudega, et saavutada teda otseselt ja isiklikult puudutava otsuse tühistamine, kui tal ei olnud õigust esitada EÜ artikli 230 alusel otse hagi selle akti peale, mille tagajärgi ta peab taluma, kuid mille tühistamist ta ei ole saanud nõuda (vt Euroopa Kohtu 6. märtsi 1979. aasta otsus kohtuasjas 92/78: Simmenthal vs. komisjon, EKL 1979, lk 777, punkt 39, ja 19. jaanuari 1984. aasta otsus kohtuasjas 262/80: Andersen jt vs. parlament, EKL 1984, lk 195, punkt 6).

134    Seaduslikkuse vaidlustamist ei saa seega piirata aktidega, mis on vormistatud määrustena EÜ artikli 241 tähenduses. Seda sätet tuleb tõlgendada laiendavalt, et tagada tõhus kontroll institutsioonide üldkohaldatavate õigusaktide seaduslikkuse üle nende isikute huvides, kellel puudub õigus esitada hagi otse nende aktide peale, kuid keda mõjutavad rakendusaktid, mis puudutavad neid otseselt ja isiklikult (eespool punktis 133 viidatud kohtuotsus Simmenthal vs. komisjon, punktid 40 ja 41; Esimese Astme Kohtu 26. oktoobri 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑6/92 ja T‑52/92: Reinarz vs. komisjon, EKL 1993, lk II‑1047, punkt 56).

135    Lisaks peab selle artikli kohaldamisala laienema ka neile institutsioonide aktidele, mis olid asjassepuutuvad tühistamishagi esemeks oleva otsuse vastuvõtmisel, isegi kui neid akte ei ole formaalselt võetud selle otsuse õiguslikuks aluseks (Esimese Astme Kohtu 4. märtsi 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑146/96: De Abreu vs. Euroopa Kohus, EKL AT 1998, lk I‑A‑109 ja II‑281, punkt 27).

136    Peab lisama, et seaduslikkuse vaidlustamine peab olema piiratud sellega, mis on vaidluse lahendamiseks tingimata vajalik. EÜ artikli 241 eesmärk ei ole lubada poolel vaidlustada ükskõik millise üldakti kohaldatavust mis tahes hagi huvides. Vaidlustatud üksikakti ja asjaomase üldakti vahel peab olema otsene õiguslik seos (Euroopa Kohtu 31. märtsi 1965. aasta otsus kohtuasjas 21/64: Macchiorlati Dalmas e Figli vs. Ülemamet, EKL 1965, lk 227, 245; 13. juuli 1966. aasta otsus kohtuasjas 32/65: Itaalia vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1966, lk 563, 594, ja 21. veebruari 1984. aasta otsus liidetud kohtuasjades 140/82, 146/82, 221/82 ja 226/82: Walzstahl-Vereinigung ja Thyssen vs. komisjon, EKL 1984, lk 951, punkt 20; eespool viidatud kohtuotsus Reinarz vs. komisjon, punkt 57).

137    Käesolevas kohtuasjas ei ole vaidlust selles, et kodukorra artiklid 29 ja 30, mis mõjutavad parlamendiliikme mandaadi teostamise tingimusi, on üldise iseloomuga sätted. Neid kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordades ja need tekitavad õiguslikke tagajärgi üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute ringile (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 18. märtsi 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 44/74, 46/74 ja 49/74: Acton jt vs. komisjon, EKL 1975, lk 383, punkt 7, ja 14. veebruari 1989. aasta otsus kohtuasjas 206/87: Lefebvre Frère et Soeur vs. komisjon, EKL 1989, lk 275, punkt 13). Seega ei saa hagejad nende tühistamist nõuda EÜ artikli 230 alusel.

138    Peale selle on parlamendi 14. septembri 1999. aasta otsusega vastu võetud otsustused (vt eespool punkt 46) otseselt rajatud sellele, et kodukorra artikli 29 lõige 1 nõuab parlamendis fraktsiooni moodustamise korral asjaomaste parlamendiliikmete poliitiliste vaadete sarnasust. Selle sätte alusel seadsid teiste fraktsioonide esimehed kahtluse alla TDI fraktsiooni moodustamise, mistõttu parlament kiitis 14. septembri 1999. aasta otsusega heaks selle sätte tõlgenduse. Lähtudes sellest sättest, nagu seda on ülalnimetatud tõlgendusega täpsustatud, asus parlament seisukohale, et TDI fraktsiooni ei ole olemas ja kodukorra artikli 30 alusel tuleb asjaomaseid parlamendiliikmeid käsitada fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetena. Nende kahe sätte koostoimest on seega tingitud 14. septembri 1999. aasta otsuse tegemine ja selle sisu.

139    Seega võib teha järelduse, et 14. septembri 1999. aasta otsuse ning kodukorra artikli 29 lõike 1 ja artikli 30 vahel, mis E. Bonino jt väitel on ebaseaduslikud, on otsene õiguslik seos.

140    Neil asjaoludel ja arvestades seda, et E. Bonino jt esitatud tühistamishagi on tunnistatud vastuvõetavaks (vt eespool punkt 75) tuleb tunnistada vastuvõetavaks ka hagejate nõue kodukorra artikli 29 lõike 1 ja artikli 30 seaduslikkuse vaidlustamiseks.

141    Nüüd tuleb kontrollida, kas seaduslikkuse vaidlustamine on põhjendatud võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise seisukohast.

142    Lisaks eespool punktis 128 kirjeldatud argumentidele väidavad E. Bonino jt, et kui kodukorra artikli 29 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et see keelab fraktsiooni moodustamise, kui selle liikmetel ei ole sarnased poliitilised vaated, siis tuleb diskrimineerimiskeelust lähtudes vaidlustada selle lõike ja kodukorra artikli 30 seaduslikkus nende koostoimes. Nimetatud sätete koostoimes ei saa parlamendiliikmed, kellel ei ole teistega sarnaseid poliitilisi vaateid, moodustada fraktsiooni kodukorra artikli 29 tähenduses ega kasutada võimalust olla automaatselt arvatud segafraktsiooni. Neid parlamendiliikmeid loetakse fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeteks, mis kahjustab nende mandaadi täielikku teostamist parlamendis.

143    Nagu E. Bonino jt kohtuistungil kinnitasid, vaidlustavad nad osutatud sätete seaduslikkuse selles osas, milles need takistavad parlamendiliikmetel, kellel ei ole teistega sarnaseid poliitilisi vaateid, moodustada vabatahtlikkuse alusel tehnilist fraktsiooni ega luba selliste parlamendiliikmete automaatset arvamist segafraktsiooni.

144    Esimese Astme Kohus meenutab selle kohta esmalt, et kohtupraktika kohaselt on parlamendil õigus sisemist töökorraldust käsitlevate volituste alusel, mis on talle antud ST artikli 25, EÜ artikli 199 ja EA artikliga 112, võtta sobivaid meetmeid, mis tagavad tema menetluste nõuetekohase toimimise ja kulgemise (Euroopa Kohtu 10. veebruari 1983. aasta otsus kohtuasjas 230/81: Luksemburg vs. parlament, EKL 1983, lk 255, punkt 38, ja 28. novembri 1991. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑213/88 ja C‑39/89: Luksemburg vs. parlament, EKL 1991, lk I‑5643, punkt 29).

145    Nagu parlament käesolevas kohtuasjas õigustatult kinnitab, teenib tema fraktsioonideks jagunemine mitut legitiimset eesmärki, mis tulenevad ühtaegu parlamentaarsele demokraatiale omastest sotsiaalpoliitilistest oludest, selle erisustest võrreldes liikmesriikide parlamentidega ja talle asutamislepinguga pandud ülesannetest ja vastutusest, kusjuures nende eesmärkide saavutamisele ei saa kaasa aidata sellised tehnilised või segafraktsioonid nagu TDI, mis ühendavad parlamendiliikmeid, kelle poliitilised vaated ei ole üldse sarnased.

146    Parlamendi jagunemine fraktsioonideks, mis ühendavad rohkem kui ühest liikmesriigist pärit parlamendiliikmeid, kellel on sarnased poliitilised vaated, on esiteks meede, mida on kohandatud institutsiooni töö ja menetluste tõhusaks korraldamiseks, et võimaldada eelkõige ühise poliitilise tahte avaldamist ja tuua esile kompromissid, mis on eriti vajalikud, arvestades parlamenti kuuluvate saadikute väga suurt arvu ja seal esindatud kultuuride, rahvuste, keelte ja rahvuslike poliitiliste liikumiste erakordset mitmekesisust, parlamendi tegevuse suurt mitmekesisust ja asjaolu, et erinevalt liikmesriikide parlamentidest ei ole Euroopa Parlamendis tavapärast jagunemist enamuseks ja opositsiooniks. Fraktsioon kodukorra artikli 29 tähenduses täidab neis oludes ülesannet, mida ei saa täita fraktsioon, mille koosseisu kuuluvatel parlamendiliikmetel ei ole sarnaseid poliitilisi vaateid.

147    Teiseks on fraktsioonidesse jagunemine põhjendatud nende ülesannete tähtsuse tõttu, mis parlamendil on eriti alates Euroopa Liidu lepingu ja Amsterdami lepingu vastuvõtmisest EÜ asutamislepinguga ühendusele antud ülesannete täitmisel ja nende ülesannete täitmiseks vajalike ühenduse õigusaktide vastuvõtmisel (vt EÜ artiklid 7, 192–195, 200 ja 201). Eelkõige on EÜ artiklis 251 sätestatud menetluse ladusa kulgemise ja tõhusa toime tagamiseks ning ühenduse õigusaktide ühiseks vastuvõtmiseks parlamendi ja nõukogu poolt (nn kaasotsustamismenetlus) nõutav, et parlamendis tehakse eelnevaid poliitilisi kompromisse, kui selle sätte lõigetes 3–5 käsitletava lepituskomitee kokkukutsumise korral ilmneb vajadus jõuda kokkuleppele ühise teksti osas. Seejärel on tarvis, et parlamendi delegatsioon, kes peab nimetatud komitee tasandil nõukoguga läbirääkimisi, koosneks parlamendiliikmetest, kellele on vastuvõetav parlamendi poliitilise koosseisu peegeldamine, kes on volitatud esinema teiste parlamendiliikmete nimel ja keda toetatakse, kui on saavutatud kokkulepe nõukoguga, kusjuures poliitiline fraktsioon võib sellele tõhusalt kaasa aidata erinevalt fraktsioonist, mille liikmetel ei ole sarnaseid poliitilisi vaateid.

148    Kolmandaks, need kaks nõuet, millel põhineb parlamendiliikmete rühmitumine fraktsioonidesse – poliitiliste vaadete sarnasus ja pärinemine rohkem kui ühest liikmesriigist – võimaldavad ületada kohalikke poliitilisi iseärasusi ja edendada Euroopa integratsiooni, millele viitab asutamisleping. Fraktsioonid aitavad seega kaasa EÜ artiklis 191 sätestatud eesmärgi saavutamisele, nimelt tõusevad erakonnad Euroopa tasandil esile tähtsa integratsioonitegurina liidu piires, aitavad kaasa eurooplaseks olemise teadvustumisele ning liidu kodanike poliitilise tahte väljendamisele. Sellist rolli ei saa täita tehniline või segafraktsioon, mis koosneb parlamendiliikmetest, kes täielikult eitavad oma poliitiliste vaadete sarnasust.

149    Eelnevast analüüsist järeldub, et kodukorra artikli 29 lõige 1 ja artikkel 30 nende koostoimes, mis lubab moodustada parlamendis fraktsioone ainult poliitiliste vaadete järgi ja näeb ette, et parlamendiliikmed, kes ühegi fraktsiooniga ei liitu, tegutsevad fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetena parlamendi juhatuse määratletud tingimustel, ega luba neil moodustada tehnilist fraktsiooni ega koonduda segafraktsiooni, on sisemise töökorralduse meetmed, mis on põhjendatud, lähtudes parlamendile iseloomulikest erisustest, selle toimimist tagavatest nõuetest ning ülesannetest ja eesmärkidest, mis on talle antud asutamislepinguga.

150    Järgmisena tuleb rõhutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on diskrimineerimiskeeld õiguse üldpõhimõte, mis keelab kohelda sarnaseid olukordi erinevalt või erinevaid olukordi võrdselt, kui selline kohtlemine ei ole objektiivselt põhjendatud (vt eelkõige Euroopa Kohtu 28. juuni 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑174/89: Hoche, EKL 1990, lk I‑2681, punkt 25 ja viidatud kohtupraktika).

151    Käesoleval juhul on kõik parlamendiliikmed saanud valijatelt demokraatlikult antud mandaadi ja neil kõigil on sama poliitilise esindamise ülesanne Euroopa tasandil (vt eespool punkt 61). Selles osas on nad kõik samas olukorras.

152    Kodukorra artikli 29 lõike 1 ja artikli 30 koostoimes tehakse vahet parlamendiliikmete kahe kategooria vahel, nimelt need, kes kuuluvad fraktsiooni parlamendi sise-eeskirjade tähenduses ja need, kes tegutsevad fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetena parlamendi juhatuse määratletud tingimustel. Selline vahetegu on siiski põhjendatud asjaoluga, et erinevalt viimastest vastavad esimesed kodukorra nõudele, mis on tingitud legitiimsete eesmärkide taotlemisest (vt eespool punktid 145–149).

153    Seda vahetegu ei saa seega pidada diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumiseks, nagu seda on täpsustatud kohtupraktikas (vt eespool punkt 150).

154    Kirjalikes menetlusdokumentides väidavad hagejad oma argumentide põhjendamiseks, et fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetele kodukorra artikli 30 tähenduses saab osaks diskrimineerimine fraktsiooni liikmetega võrreldes. Nad määratlevad rea erinevusi fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete ja fraktsiooni liikmete kohtlemises seoses õigustega parlamendis ning eelisõigustega rahastamise, varustatuse ja halduse osas, mis on väidetavalt õigusvastane diskrimineerimine.

155    Poolte kirjalikest menetlusdokumentidest ja Esimese Astme Kohtu päringu peale poolte esitatud dokumentidest nähtub siiski, et need kohtlemise erinevused, mida parlament ei vaidlusta, tulenevad mitte kodukorra artikli 29 lõikest 1 ja artiklist 30 nende koostoimes, vaid hoopis parlamendi muudest sise-eeskirjadest.

156    Niisiis:

–        see, et kaks fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliiget osalevad esimeeste konverentsil hääleõiguseta ja fraktsioonide esimeestel või nende võimalikel esindajatel on hääleõigus, tuleneb kodukorra artiklist 23;

–        see, et fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmed ei saa erinevalt fraktsioonidest esitada arutelu lõppedes resolutsiooni ettepanekut komisjoni valimiseks, tuleneb kodukorra artiklist 33;

–        see, et fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmed ei saa osaleda lepituskomisjoni parlamendi delegatsiooni töös, samas kui fraktsioonid on esindatud kas selles delegatsioonis või selle sisemistel ettevalmistavatel nõupidamistel, tuleneb kodukorra artiklist 82;

–        see, et fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliige ei saa kasutada eelisõigusi, mis on parlamendis antud fraktsioonidele, kui tal ei ole veel vähemalt 31 parlamendiliikme toetust, tuleneb kodukorra erinevatest sätetest, millele on viidatud eespool punktis 4;

–        see, et samasse poliitilisse organisatsiooni kuuluvatel fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetel ei ole erinevalt fraktsioonidest õigust oma kollektiivset seisukohta lõpphääletusel selgitada, tuleneb kodukorra artiklist 137;

–        see, et fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmeid ei võeta kodukorra XX ja XXI peatükis osutatud parlamendi presidendi ja kvestori, komisjonide ja parlamentidevaheliste delegatsioonide esimeeste ja aseesimeeste ametikohtade jagamisel arvesse, et neid võetakse nende komisjonide ja delegatsioonide liikmete ametikohtade jagamisel arvesse teises järjekorras ja et neid ei võeta esimeeste konverentsi poolt moodustatavate ad hoc delegatsioonide koosseisu ega kodukorra artiklis 56 mainitud parlamendi delegatsiooni Euroopa ühenduste küsimustega tegelevate komisjonide konverentsi juurde, tuleneb niinimetatud D’Hondti meetodi rakendamisest, mida parlament ülalnimetatud ametikohtade jagamiseks kasutab, samuti asjaolust, et fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmed osalevad esimeeste konverentsi kui nende küsimuste eest vastutava organi töös hääleõiguseta;

–        fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete ja fraktsioonide erinev kohtlemine sekretariaadi osas tuleneb kodukorra artikli 22 alusel vastu võetud parlamendi juhatuse otsustest;

–        fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete ja fraktsioonide erinev kohtlemine eelarvepunktis 3707 ette nähtud assigneeringute jaotamisel, mis puudutavad parlamendi erikulusid seoses sekretariaadiga, haldus- ja tegevuskulusid ning fraktsioonide ja fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete poliitilise tegevusega seotud kulusid, tuleneb kodukorra artikli 22 alusel vastu võetud parlamendi juhatuse otsustest;

–        see, et fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmed ei saa erinevalt fraktsioonidest kasutada parlamendis osutatavaid teenuseid, eelkõige sünkroontõlget, tuleneb parlamendi haldusaktidest, mis käsitlevad fraktsioonide nõupidamisi.

157    Kindlasti on parlamendi ülesanne kontrollida, kas sise-eeskirjade eelmises punktis osutatud sätete kohaldamisel tekkiv olukord on kõigis neis aspektides kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, nagu seda on täpsustatud kohtupraktikas (vt eespool punkt 150). Selle kohta tuleb toonitada, et kuigi nende legitiimsete eesmärkide saavutamisega, mida parlament fraktsioonideks jagunemise abil taotleb, võib õigustada seda, et fraktsioonid ja nende kaudu ka nendega liitunud parlamendiliikmed kasutavad teatud eelisõigusi ja võimalusi, mida fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetel ei ole, on parlamendi ülesanne selleks ette nähtud sisemenetlusi järgides kontrollida, kas parlamendiliikmete kahe kategooria erinev kohtlemine, mis tuleneb sise-eeskirjade eespool viidatud sätetest, on kõikidel neil juhtudel vajalik ja seega ülalnimetatud eesmärkide seisukohast objektiivselt õigustatud. Vajaduse korral tuleb tal oma sisemise töökorralduse volitusi kasutades kõrvaldada nendes sätetes sisalduv ebavõrdsus, mis ei vasta vajalikkuse nõudele ja mida võib seega pidada diskrimineerivaks seaduslikkuse kontrollimise käigus, mida võib taotleda ühenduste kohtult õigusakti suhtes, mille parlament on vastu võtnud nende sätete rakendamiseks (vt eespool punktid 48–62).

158    Käesolevas kohtuasjas tuleb siiski tõdeda, et E. Bonino jt ei tõstata eespool punktis 156 osutatud erinevate sätete ebaseaduslikkuse küsimust. Nad kinnitasid kohtuistungil, et nende tühistamishagis sisalduv seaduslikkuse vaidlustamine puudutab kodukorra artikli 29 lõiget 1 ja artiklit 30, mitte parlamendi sise-eeskirjade sätteid, mis reguleerivad fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete staatust.

159    Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine, mis võib ilmneda ühe või teise sise-eeskirja sätte puhul, saab igal juhul riivata vaid asjassepuutuva sätte ja parlamendi poolt selle rakendamiseks vastu võetud akti seaduslikkust. See ei saa aga lükata ümber eespool punktides 144–153 tehtud analüüsi.

160    Eelnenud analüüsist (vt eespool punktid 144–159) järeldub, et kodukorra artikli 29 lõike 1 ja artikli 30 seaduslikkuse vaidlustamine tuleb selles osas, mis tugineb võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

161    Samast analüüsist lähtudes tuleb tagasi lükata ka väite esimeses osas esitatud hagejate argumendid, mis põhinevad samadel asjaoludel, millele tuginedes E. Bonino jt vaidlustasid koostoimes kodukorra artikli 29 lõike 1 ja artikli 30 vastavuse võrdse kohtlemise põhimõttele (vt eespool punktid 127–129).

162    Tuleb tõdeda, et 14. septembri 1999. aasta otsus, mis jätab sellised parlamendiliikmed nagu TDI fraktsiooni moodustamise avalduse esitajad, kelle poliitilised vaated ei ole sarnased, ilma võimalusest moodustada üheskoos fraktsiooni parlamendi sise-eeskirjade tähenduses ja annab neile fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikme staatuse, on vaid selle tagajärg, et nad ei järginud kodukorra artikli 29 lõikega 1 kehtestatud poliitiliste vaadete sarnasuse nõuet, ning vaid kohaldab nende suhtes lahendust, mis on ette nähtud kodukorra artiklis 30 parlamendiliikmete jaoks, kes sellele nõudele ei vasta.

163    Seega ei ole nende kahe sätte vastavus võrdse kohtlemise põhimõttele vaidlustatav (vt eespool punktid 144–159).

164    Sellest tulenevalt ei saa 14. septembri 1999. aasta otsust tunnistada selle põhimõttega vastuolus olevaks.

165    Tuleb lisada, et erinev kohtlemine, millele tuginedes hagejad põhjendasid oma argumente ja mis mandaadi teostamisel saab nende staatuse tõttu osaks fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetele, keda 14. septembri 1999. aasta otsus puudutab (vt eespool punktid 155 ja 156), ei tulene sellest aktist, vaid hoopis parlamendi sise-eeskirjade eespool punktis 156 osutatud sätetest, mille seaduslikkuse küsimust hagejad siiski ei ole tõstatanud.

166    Seega tuleb kohtuasjas T‑327/99 lisaks eespool punktis 158 sedastatule märkida, et Front national, kes toob esile fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete mitmes suhtes erineva kohtlemise fraktsioonide liikmetega võrreldes, kinnitab seejärel järgmist:

„See läheb nii kaugele, et õigustatult tekib küsimus, kas tuleks vaidlustada [k]odukorra need sätted, mis näevad ette sellist diskrimineerimist. Kuid see ei ole käesoleva hagiavalduse ese.” (hagiavaldus, lk 8)

167    Hagejad kinnitasid kohtuistungil, et nad ei tõstata sise-eeskirjade eespool punktis 156 osutatud sätete ebaseaduslikkuse küsimust.

168    Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb käsitletava väite esimene osa tagasi lükata.

 Väite teine osa

169    Hagejad väidavad kõigis kolmes kohtuasjas, et 14. septembri 1999. aasta otsus toob kaasa põhjendamatu diskrimineerimise, kuna see keelab TDI fraktsiooni moodustamise, samas kui parlamendi varasemates koosseisudes lubati moodustada mitu tehnilist fraktsiooni, nimelt CDI fraktsioon, fraktsioon „arc-en-ciel: Fédération de l’Alliance Verte-Alternative Européenne, Agalev-Écolo, Mouvement Populaire danois contre l’Appartenance à la Communauté Européenne et Alliance Libre Européenne au sein du Parlement Européen” (vikerkaarefraktsioon), CTDI fraktsioon ja fraktsioon „Arc-en-Ciel au Parlement européen” (Euroopa Parlamendi vikerkaarefraktsioon). Front national osutab veel, et parlamendi varasemates koosseisudes lubati moodustada fraktsioon „Europe des Nations” (rahvaste Euroopa).

170    See, et parlamendi praeguses koosseisus lubati moodustada EDD fraktsioon, mis oma olemuselt on valdavalt tehnilist laadi, suurendab 14. septembri 1999. aasta otsuse diskrimineerivat iseloomu TDI fraktsiooni liikmete suhtes.

171    Esimese Astme Kohus meenutab selle kohta, et eespool punktides 100–124 esitatud analüüsist nähtub, et parlament asus põhjendatult seisukohale, et vastuolu tõttu kodukorra artikli 29 lõikega 1 ei ole TDI fraktsiooni olemas, kuna selle fraktsiooni liikmed välistasid avalikult oma poliitiliste vaadete igasuguse sarnasuse ja eitasid täielikult fraktsiooni poliitilist iseloomu. Neil asjaoludel ei saa mingil juhul anda tulemusi hagejate tuginemine sellele, et parlament andis kahes eelmises punktis loetletud fraktsioonide moodustamise avaldustele teistsuguse hinnangu.

172    Tuleb lisada, et hagejad ei vaidlustanud parlamendi selgitust, mille kohaselt teiste fraktsioonide moodustamise avalduse esitanud parlamendiliikmed erinevalt TDI fraktsiooni moodustamise avalduse esitanud parlamendiliikmetest ei välistanud ühelgi juhul avalikult oma poliitiliste vaadete mis tahes sarnasust. TDI fraktsiooni ja teiste fraktsioonide olukorda ei saa seega pidada sarnaseks, mistõttu esimesena nimetatu ja teiste fraktsioonide erinev kohtlemine on põhjendatud.

173    E. Bonino jt esitavad vastuväite, et parlamendi selgitus muudab poliitiliste vaadete sarnasust käsitleva tingimuse puhtformaalseks, kuna see on täidetud kohe, kui fraktsiooni moodustamise avaldust esitavad parlamendiliikmed ei eita avalikult oma poliitiliste vaadete mis tahes sarnasust. Selline selgitus toob seega kaasa kodukorra artikli 29 ulatuse moonutamise. Pealegi see, et eespool punktides 169 ja 170 loetletud fraktsioonide liikmed ei eitanud sõnaselgelt oma poliitiliste vaadete sarnasust, ei peida nende liikmete äärmuslikke poliitilisi erinevusi. Ei ole mingit vahet fraktsioonil, mis nagu TDI fraktsioon eitab avalikult oma liikmete poliitiliste vaadete mis tahes sarnasust, ja fraktsioonil, mis CDI fraktsiooni eeskujul teatab sõnaselgelt, et iga liige säilitab oma poliitilise programmi ning sõna- ja hääletamisvabaduse nii komisjonis kui ka parlamendi istungil.

174    Hagejate vastuväitega ei saa siiski nõustuda. Tuleb meenutada, et nagu ilmneb eespool punktides 110–114 esitatud analüüsist, ei ole TDI fraktsiooni liikmete poliitiliste vaadete sarnasuse eitamine puhtalt formaalne. See on nende liikmete resoluutne tahteavaldus, kes soovisid vältida esiletulekut sarnaste poliitiliste vaadete järgi. Niivõrd ilmselge eituse puhul ei jäänud parlamendil üle muud, kui võtta see poliitiliste vaadete sarnasuse puudumine teadmiseks ja eitada TDI fraktsiooni olemasolu, kuna see ei vasta kodukorra artikli 29 lõikes 1 sätestatud nõudele, sest vastasel korral kaotaks see säte kogu oma kasuliku mõju.

175    Poliitiliste vaadete sarnasuse sõnaselge eituse puudumine seevastu võis, nagu eespool punktides 169 ja 170 loetletud fraktsioonide puhul, viia kõiki asjaolusid arvestades järelduseni, et nende fraktsioonide liikmete poliitilised erinevused, tehnilise fraktsiooni nimetus, mis mõnele neist omistati, või nagu CTDI fraktsiooni puhul praktilist laadi põhjused, millele asjaomased parlamendiliikmed oma fraktsiooni moodustamise avalduses viitasid, ei välista seda, et nende fraktsioonide liikmete poliitilised vaated on sarnased kas või vähesel määral, ega võimalda seega seada kahtluse alla eespool punktis 103 käsitletud poliitiliste vaadete sarnasuse eeldust.

176    Tõsiasi, millele E. Bonino jt viitavad seoses CDI fraktsiooniga ja mille kohaselt selle fraktsiooni moodustamise avaldus säilitab fraktsiooni liikmete poliitilise sõltumatuse ning sõna- ja hääletamisvabaduse nii komisjonis kui ka parlamendi istungil – kui see lugeda tõendatuks –, ei saa eespool punktides 91, 108 ja 109 esitatud põhjendustel ümber lükata eelnevat analüüsi. Sama kehtib CTDI fraktsiooni kohta selle liikmete poliitilise sõltumatuse kuulutamise suhtes.

177    Eriti EDD fraktsiooni kohta tuleb lisada, et vastupidi sellele, mida väidab Front national oma kirjalikes menetlusdokumentides, tähendab selle fraktsiooni nimi Euroopa sellist poliitilist käsitust, mis on ühine selle fraktsiooniga liitunud parlamendiliikmetele ja mis kajastub veel ka nende poolt 1999. aasta novembris vastu võetud põhikirjas.

178    Põhikiri, mille parlament toimikusse lisamiseks esitas, sisaldab järgmist:

„Fraktsioon on avatud liikmetele, kes toetavad Euroopa suveräänsete rahvaste liitu ja tunnustavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni inimõiguste ülddeklaratsiooni ja parlamentaarset demokraatiat.

EDD edendab sellise rahvusriikidest koosneva stabiilse ja demokraatliku Euroopa ülesehitamist, mis rajaneb kultuuride ja rahvaste mitmekesisusel. EDD on avatud isikutele, kes suhtuvad ettevaatlikult Euroopa kasvavasse integratsiooni ja tsentralisatsiooni.”

179    Nendest viidetest võib järeldada, et EDD fraktsiooniga liitunud parlamendiliikmetel on sarnased poliitilised vaated, mida iseloomustab soov tagada liikmesriikide suveräänsus ja Euroopa rahvaste mitmekesisus ning mitte lubada Euroopa integratsiooni ja tsentralisatsiooni ülemäärast tähtsustamist. See aitab selgitada, miks parlament ei pidanud vajalikuks seada kahtluse alla, kas see fraktsioon järgib kodukorra artikli 29 lõikes 1 sätestatud nõuet.

180    Tuleb veel täpsustada, et vastupidi sellele, mida väidab Front national, ei ole EDD fraktsiooni liikmete parlamendiistungitel erinevalt antud hääled eespool punktis 91 esitatud põhjendustel asjassepuutuvad hinnangu andmisel küsimuses, kas fraktsioon vastab kodukorra artikli 29 lõikele 1. Front nationali tuginemine sellele seigale ei saa seega anda tulemusi käsitletava väite põhjendamisel.

181    Eelnevatest kaalutlustest tuleneb, et hagejate argumendid TDI fraktsiooni põhjendamatu diskrimineerimise kohta eespool punktides 169 ja 170 loetletud fraktsioonidega võrreldes tuleb tagasi lükata.

182    J.‑C. Martinez ja C. de Gaulle väidavad veel, et viimasena nimetatud fraktsioonidega seotud näited tekitasid 20 viimase aasta kestel õiguspärase ootuse, et tehnilised fraktsioonid on parlamendis lubatud. TDI fraktsiooni keelamisega eiras 14. septembri 1999. aasta otsus seega õiguspärase ootuse põhimõtet.

183    Selle kohta tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab õiguspärase ootuse kaitse põhimõte, mis kuulub ühenduse õiguse aluspõhimõtete hulka (vt eelkõige Euroopa Kohtu 14. oktoobri 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑104/97 P: Atlanta vs. Euroopa Ühendus, EKL 1999, lk I‑6983, punkt 52), et asjaomane ühenduse institutsioon andis huvitatud isikutele täpseid tagatisi, mis tekitasid neil põhjendatud ootusi (vt Esimese Astme Kohtu 15. detsembri 1994. aasta otsus kohtuasjas T‑489/93: Unifruit Hellas vs. komisjon, EKL 1994, lk II‑1201, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 29. jaanuari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑113/96: Dubois et Fils vs. nõukogu ja komisjon, EKL 1998, lk II‑125, punkt 68).

184    Käesolevas kohtuasjas ei saa siiski seda, et parlamendis puudus vastuseis selliste fraktsioonide moodustamisele, millel ei ole samasuguseid tunnuseid nagu TDI fraktsioonil (vt eespool punktid 172–180), käsitada kui täpset tagatist, mis tekitas TDI fraktsiooni moodustamise avalduse esitanud parlamendiliikmetel põhjendatud ootusi seoses selle vastavusega kodukorra artikli 29 lõikele 1.

185    Tuleb veel lisada, et TDI fraktsiooni vastavus kodukorra artikli 29 lõikele 1 vaidlustati alates selle fraktsiooni moodustamise avalduse esitamisest. Lisaks ei nähtu kohtutoimikust, et selle avalduse esitanud parlamendiliikmed oleksid oma fraktsiooni seaduslikkuse vaidlustamise ja 14. septembri 1999. aasta otsuse tegemise vahele jääval ajavahemikul saanud mõnelt parlamendi juhtorganilt täpseid tagatisi, mis võiksid anda alust õiguspärasele ootusele, et TDI fraktsioon vastab ülalnimetatud sättele.

186    Eelnevast järeldub, et J.‑C. Martinezi ja C. de Gaulle’i argumendid õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise kohta tuleb tagasi lükata.

187    Eelnevat arvestades tuleb käsitletava väite teine osa tagasi lükata.

 Väite kolmas osa

188    Hagejad väidavad kõigis kolmes kohtuasjas, et parlamendi praeguse koosseisu fraktsioonide seaduslikkust ei ole kunagi kahtluse alla seatud. Seoses viimaste hääletamistega tundlikes poliitilistes küsimustes on tekkinud kahtlusi fraktsioonide liikmete poliitiliste vaadete sarnasuses, kuid TDI fraktsiooni liikmed on seevastu üles näidanud suurt poliitilist ühtsust. See tõsiasi suurendab 14. septembri 1999. aasta otsuse diskrimineerivat iseloomu.

189    Esimese Astme Kohus tuletab siiski meelde, et eespool punktides 100–124 esitatud analüüsist nähtub, et parlament asus põhjendatult TDI fraktsiooni olemasolu eitavale seisukohale vastuolu tõttu kodukorra artikli 29 lõikega 1, kuna fraktsiooni liikmed eitasid sõnaselgelt oma poliitiliste vaadete mis tahes sarnasust. Selle analüüsi käigus ilmnes, et parlamendi hinnangu põhjendatust ei saa riivata seik, et fraktsiooni liikmed hääletasid viimastel istungitel ühtemoodi (vt eespool punktid 123 ja 124).

190    Neil asjaoludel ei saa anda tulemusi hagejate tuginemine sellele, et parlament on oma praeguse koosseisu fraktsioonide moodustamise avaldustele andnud teistsugused hinnangud.

191    Tuleb lisada, et nad ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et need fraktsioonid oleksid avalikult täielikult eitanud oma poliitilist iseloomu, nagu tegi seda TDI fraktsioon. Eespool punktis 91 esitatud põhjendustel ei saa sama fraktsiooni liikmete üksikküsimustes antud häälte erinevust käsitada sedalaadi tõendina.

192    Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb käsitletava väite kolmas osa tagasi lükata.

193    Järelikult tuleb kolmas väide tervikuna tagasi lükata.

 Neljas väide, mis tugineb demokraatia põhimõtte rikkumisele

194    Kohtuasjades T‑222/99 ja T‑329/99 väidavad hagejad, et vaidlustatud akt rikub demokraatia põhimõtet, mis on ühine kõikidele liikmesriikidele ja millele on rajatud Euroopa Liit (EL artiklid 6, 7 ja 49 ning EÜ artikkel 309; kohtujurist Tesauro ettepanek eespool punktis 57 viidatud kohtuasjas Madalmaad vs. nõukogu, EKL 1996, lk I‑2171, punkt 19). Selle põhimõtte kohaselt osaleb rahvas võimu teostamisel esinduskogu kaudu (Esimese Astme Kohtu 17. juuni 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑135/96: UEAPME vs. nõukogu, EKL 1998, lk II‑2335, punkt 88).

195    E. Bonino jt väidavad, et käesolevas asjas jätab TDI fraktsiooni moodustamise keeld sõltumatud parlamendiliikmed ilma fraktsioonidele ette nähtud eelistest ja takistab oluliselt neile demokraatlikult antud mandaadi teostamist. Selline keeld riivab järelikult ka valijate poliitilist esindamist.

196    Ühenduse õiguse mitme võimaliku tõlgenduse hulgast tuleb valida see, mis võimaldab paremini liidu demokraatlikke väärtusi täielikult realiseerida (kohtujurist Tesauro ettepanek kohtuasjas C‑300/89: komisjon vs. nõukogu, milles Euroopa Kohus tegi otsuse 11. juunil 1991, EKL 1991, lk I‑2867, I‑2878).

197    Kodukorra artikli 29 lõike 1 erinevate võimalike tõlgenduste hulgast tuleb niisiis eelistada seda, mis tagab paremini demokraatia põhimõtte järgimise ja rahva osavõtu võimu teostamisest esinduskogu kaudu (eespool punktis 196 viidatud kohtuotsus komisjon vs. nõukogu).

198    E. Bonino jt tuginevad eespool punktides 194–197 esitatud argumentidele ka selles osas, milles nad põhjendavad kodukorra artikli 29 lõike 1 ja artikli 30 seaduslikkuse vaidlustamist nende koostoimes vastuolu tõttu demokraatia põhimõttega.

199    Esimese Astme Kohus leiab, et kõigepealt tuleb seaduslikkuse vaidlustamist, mis on vastuvõetav eespool punktides 133–140 esitatud põhjendustel ja mis tugineb demokraatia põhimõtte väidetavale rikkumisele, käsitleda eespool punktides 194–197 esitatud argumente ning eespool punktis 142 esitatud ja E. Bonino jt poolt selles osas korratud argumente silmas pidades.

200    Esimese Astme Kohus rõhutab selles osas, et kuigi demokraatia põhimõte on kahtlemata Euroopa Liidu alustala (eespool punktis 194 viidatud kohtuotsus UEAPME vs. nõukogu, punkt 89), ei lähe parlament selle põhimõttega vastuollu, kui ta võtab vastu sisemise töökorralduse meetmeid, mis võimaldavad tal – nagu kodukorra artikli 29 lõige 1 ja artikkel 30 nende koostoimes – talle omaseid erisusi arvestades paremini täita oma rolli institutsioonina ja saavutada talle asutamislepingutega seatud eesmärke (vt eespool punktid 144–149).

201    Vastab tõele, et fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmed kodukorra artikli 30 tähenduses on oma ülesannete täitmisel ilma jäetud nii mõnestki fraktsioonidele ette nähtud eelisõigusest parlamendis ning rahastamise, halduse ja varustatuse osas. Nagu on sedastatud eespool punktides 155 ja 156, ei tulene selline olukord siiski mitte kodukorra artikli 29 lõikest 1 ja artiklist 30 nende koostoimes, vaid hoopis parlamendi sise-eeskirjade sätetest, millele on osutatud eespool punktis 156.

202    Kahtlemata on parlamendi ülesanne eespool punktis 157 osutatud tingimustel ja ühenduse kohtu võimalikule kontrollile alludes teha kindlaks, kas eelmises punktis mainitud olukord on kõigis oma aspektides demokraatia põhimõttega kooskõlas. See põhimõte ei luba mõjutada parlamendiliikmete – kellele on demokraatlikult antud mandaat parlamendis – mandaadi teostamise tingimusi seetõttu, et nad ei kuulu fraktsiooni, sellisel määral, mis läheb kaugemale sellest, mis on vajalik nende legitiimsete eesmärkide saavutamiseks, mida parlament enda fraktsioonideks jaotamise kaudu taotleb.

203    Käesolevas kohtuasjas tuleb siiski meenutada, et E. Bonino jt ei ole tõstatanud sise-eeskirjade eespool punktis 156 osutatud sätete seaduslikkuse küsimust (vt eespool punkt 158).

204    Demokraatia põhimõtte rikkumine, mis võib ilmneda ühe või teise sise-eeskirja sätte puhul, saab igal juhul riivata vaid asjassepuutuva sätte ja selle alusel parlamendi poolt vastu võetud akti seaduslikkust. See ei saa aga ümber lükata eespool punktides 144–149 ja 200 tehtud analüüsi.

205    Eelnevast analüüsist (vt eespool punktid 200–204) järeldub, et kodukorra artikli 29 lõike 1 ja artikli 30 seaduslikkuse vaidlustamine tuleb selles osas, mis tugineb demokraatia põhimõtte rikkumisele, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

206    Samast analüüsist lähtudes tuleb tagasi lükata ka käsitletava väite raames esitatud hagejate argumendid, mis põhinevad samadel asjaoludel, millele tuginedes E. Bonino jt vaidlustasid koostoimes kodukorra artikli 29 lõike 1 ja artikli 30 vastavuse demokraatia põhimõttele (vt eespool punktid 194–198).

207    On põhjust meenutada, et 14. septembri 1999. aasta otsus, mis jätab sellised parlamendiliikmed nagu TDI fraktsiooni moodustamise avalduse esitajad, kelle poliitilised vaated ei ole sarnased, ilma võimalusest moodustada üheskoos fraktsiooni parlamendi sise-eeskirjade tähenduses ja annab neile fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikme staatuse, on vaid selle tagajärg, et nad ei järginud kodukorra artikli 29 lõikega 1 kehtestatud poliitiliste vaadete sarnasuse nõuet, ning vaid kohaldab nende suhtes lahendust, mis on ette nähtud kodukorra artiklis 30 parlamendiliikmete jaoks, kes sellele nõudele ei vasta (vt eespool punkt 162).

208    Seega ei ole nende kahe sätte vastavus demokraatia põhimõttele vaidlustatav. Eespool punktides 144–149 ja punktis 200 esitatud analüüsist ilmneb, et nende eesmärk on võimaldada parlamendil paremini täita oma rolli institutsioonina ja saavutada talle asutamislepingutega seatud eesmärke.

209    Neil asjaoludel ei saa 14. septembri 1999. aasta otsust tunnistada demokraatia põhimõttega vastuolus olevaks.

210    Peab lisama, et takistused, mille üle hagejad oma väidet põhjendades kurtsid (vt eespool punkt 195) ja mida peavad oma mandaadi teostamisel taluma parlamendiliikmed, keda 14. septembri 1999. aasta otsus puudutab, ei tulene sellest aktist, vaid hoopis parlamendi sise-eeskirjade sätetest, millele on osutatud eespool punktis 156 ja mille seaduslikkust hagejad käesoleva tühistamishagi raames siiski ei ole vaidlustanud (vt eespool punktid 166 ja 167).

211    Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb neljas väide tagasi lükata.

 Viies väide, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet

212    E. Bonino jt väidavad, et 14. septembri 1999. aasta otsus rikub proportsionaalsuse põhimõtet. Nad selgitavad, et kodukorra artikli 29 paindlik tõlgendus, millel põhineb TDI fraktsiooni moodustamine, võimaldab vastupidi nimetatud aktile ühitada parlamendi tõhusa töökorralduse nõudeid tagatistega, mis kindlustavad kõigile parlamendiliikmetele nende mandaadi täieliku teostamise.

213    E. Bonino jt tuginesid neile argumentidele ka selleks, et põhjendada koostoimes kodukorra artikli 29 lõike 1 ja artikli 30 seaduslikkuse vaidlustamist.

214    Esimese Astme Kohus leiab, et kõigepealt tuleb läbi vaadata seaduslikkuse vaidlustamine – mis on vastuvõetav eespool punktides 133–140 esitatud põhjendustel – selles osas, mis põhineb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisel, lähtudes eespool punktis 212 ja ka eespool punktis 142 esitatud argumentidest, mida E. Bonino jt selles osas kordavad.

215    Esimese Astme Kohus rõhutab selle kohta, et vastavalt kohtupraktikale nõuab proportsionaalsuse põhimõte, et ühenduse institutsioonide vastuvõetud aktid oleksid taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud, ning juhul, kui on võimalik valida mitme sobiva meetme vahel, tuleb rakendada kõige vähem piiravat meedet (vt eelkõige Euroopa Kohtu 17. mai 1984. aasta otsus kohtuasjas 15/83: Denkavit Nederland, EKL 1984, lk 2171, punkt 25, ja 11. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 265/87: Schräder, EKL 1989, lk 2237, punkt 21).

216    Käesolevas kohtuasjas ilmneb eespool punktides 144–149 esitatud analüüsist, et kodukorra artikli 29 lõige 1 ja artikkel 30 nende koostoimes on sisemise töökorralduse meetmed, mis on osutatud punktides kirjeldatud legitiimsete eesmärkide suhtes sobivad ja vajalikud. Ainult fraktsioonid, mis on moodustatud parlamendiliikmete sarnaste poliitiliste vaadete järgi kodukorra artikli 29 lõike 1 tähenduses, võimaldavad parlamendil talle iseloomulikke erisusi ja toimimist tagavaid nõudeid arvestades täita tema kui institutsiooni ülesandeid ja saavutada talle asutamislepinguga seatud eesmärke. Kui parlamendiliikmetel, kes esitavad fraktsiooni moodustamise avalduse kodukorra artikli 29 tähenduses, ei ole sarnaseid poliitilisi vaateid, ei jää parlamendil üle muud, kui keelata sellise fraktsiooni moodustamine ja käsitada neid, nagu näeb ette kodukorra artikkel 30, fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetena, kuna on oht kahjustada nende legitiimsete eesmärkide saavutamist, mida ta enda fraktsioonideks jaotamise kaudu taotleb.

217    Sellest järeldub, et kodukorra artikli 29 lõiget 1 ja artiklit 30 nende koostoimes ei saa pidada meetmeteks, mis proportsionaalsuse põhimõtet rikkudes läheksid kaugemale, kui on eelmises punktis viidatud legitiimsete eesmärkide saavutamiseks sobiv ja vajalik.

218    Vastab tõele, et fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmetel kodukorra artikli 30 tähenduses ei ole oma ülesannete täitmisel samasuguseid eeliseid nagu fraktsioonide liikmetel. Nagu on sedastatud eespool punktides 155 ja 156, ei tulene selline olukord siiski mitte kodukorra artikli 29 lõikest 1 ja artiklist 30 nende koostoimes, vaid hoopis parlamendi sise-eeskirjade sätetest, millele on osutatud eespool punktis 156.

219    Kahtlemata on parlamendi ülesanne eespool punktis 157 osutatud tingimustel ja ühenduse kohtu võimalikule kontrollile alludes uurida, kas selline olukord on proportsionaalsuse põhimõttega kooskõlas, selgitades iga eespool punktis 156 osutatud sätte kohta välja, kas vähem piirava lahendusega ei saa samuti sobival viisil saavutada legitiimseid eesmärke, mida parlament enda fraktsioonideks jaotamise kaudu taotleb.

220    Käesolevas kohtuasjas tuleb siiski meenutada, et E. Bonino jt ei ole tõstatanud sise-eeskirjade eelmises punktis viidatud sätete seaduslikkuse küsimust (vt eespool punkt 158).

221    Proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine, mis võib ilmneda ühe või teise sise-eeskirja sätte puhul, saab igal juhul riivata vaid asjassepuutuva sätte ja selle alusel parlamendi poolt vastu võetud akti seaduslikkust. See ei saa aga lükata ümber eespool punktides 144–149 ja 215–217 tehtud analüüsi.

222    Eelnevast analüüsist (vt eespool punktid 215–221) järeldub, et kodukorra artikli 29 lõike 1 ja artikli 30 seaduslikkuse vaidlustamine tuleb selles osas, mis tugineb proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele, põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

223    Eespool punktides 144–160, 200–205 ja 215–222 esitatud kaalutlustest lähtudes tuleb seega tagasi lükata E. Bonino jt väide kodukorra artikli 29 lõike 1 ja artikli 30 seaduslikkuse vaidlustamiseks nende koostoimes.

224    Eespool punktides 215–221 tehtud analüüsist lähtudes tuleb tagasi lükata ka käsitletava väite raames esitatud E. Bonino jt argumendid, mis põhinevad samadel asjaoludel, millele tuginedes need hagejad vaidlustasid koostoimes kodukorra artikli 29 lõike 1 ja artikli 30 vastavuse proportsionaalsuse põhimõttele (vt eespool punktid 212 ja 213).

225    On põhjust meenutada, et 14. septembri 1999. aasta otsus, mis jätab sellised parlamendiliikmed nagu TDI fraktsiooni moodustamise avalduse esitajad, kelle poliitilised vaated ei ole sarnased, ilma võimalusest moodustada üheskoos fraktsiooni parlamendi sise-eeskirjade tähenduses ja annab neile fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikme staatuse, on vaid selle tagajärg, et nad ei järginud kodukorra artikli 29 lõikega 1 kehtestatud poliitiliste vaadete sarnasuse nõuet, ning vaid kohaldab nende suhtes lahendust, mis on ette nähtud kodukorra artiklis 30 parlamendiliikmete jaoks, kes sellele nõudele ei vasta (vt eespool punkt 162).

226    Seega ei ole nende kahe sätte vastavus proportsionaalsuse põhimõttele vaidlustatav (vt eespool punktid 144–149 ja 215–217).

227    Neil asjaoludel ei saa 14. septembri 1999. aasta otsust pidada proportsionaalsuse põhimõtet rikkuvaks.

228    Tuleb lisada, et tasakaalu puudumine, mis E. Bonino jt väitel (vt eespool punkt 212) valitseb parlamendi tõhusa töökorralduse nõuete ja tagatiste vahel, mis kindlustavad kõigile parlamendiliikmetele nende mandaadi täieliku teostamise, tuleneb mitte 14. septembri 1999. aasta otsusest, vaid hoopis parlamendi sise-eeskirjade sätetest, millele on osutatud eespool punktis 156 ja mille seaduslikkuse küsimust hagejad siiski ei ole tõstatanud (vt eespool punktid 158 ja 167).

229    Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb viies väide tagasi lükata.

 Kuues väide, et on rikutud ühinemisvabaduse põhimõtet

230    J‑C. Martinez ja C. de Gaulle väidavad, et 14. septembri 1999. aasta otsus rikub ühinemisvabadust, mis on tagatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikliga 11. Nad leiavad, et selle vabaduse alusel tuleb parlamendiliikmetel lubada moodustada fraktsiooni, et saada demokraatia nõuetekohaseks toimimiseks vajalikke eelisõigusi, võtmata endale kohustust alluda siduvale poliitilisele programmile, mis kahjustab nende poliitilist sõltumatust ja demokraatlikku protsessi. Kuna parlament keelas TDI fraktsiooni moodustamise, mille legaalne eesmärk oleks olnud lõpetada fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete diskrimineerimine, siis on ta kahjustanud ühinemisvabadust poliitilistel põhjustel.

231    Esimese Astme Kohus rõhutab selle kohta, et EIÕK artikliga 11 tagatud ja liikmesriikide ühesugustest põhiseaduslikest tavadest tulenev ühinemisvabadus kuulub põhiõiguste hulka, mida Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt – nagu kinnitavad ka ühtse Euroopa akti preambul ja EL artikli 6 lõige 2 – kaitseb ühenduse õiguskord (vt eelkõige Euroopa Kohtu 15. detsembri 1995. aasta otsus kohtuasjas C‑415/93: Bosman, EKL 1995, lk I‑4921, punkt 79, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑235/92 P: Montecatini vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4539, punkt 137).

232    Isegi kui möönda, et see põhimõte kuulub parlamendi sisemise töökorralduse tasandil kohaldamisele, tuleb siiski rõhutada, et sellel ei ole absoluutset iseloomu. Ühinemisvabaduse teostamisega võivad kaasneda piirangud, mis tulenevad legitiimsetest põhjustest, kui need piirangud ei tähenda taotletava eesmärgi suhtes ülemäärast ja talumatut sekkumist, mis moonutab selle õiguse olemust (vt selle kohta Euroopa Kohtu 13. juuli 1989. aasta otsus kohtuasjas 5/88: Wachauf, EKL 1989, lk 2609, punkt 18, ja 13. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑292/97: Karlsson jt, EKL 2000, lk I‑2737, punkt 45; vt samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. juuni 1981. aasta otsus kohtuasjas Le Compte, Van Leuven ja De Meyere, A‑seeria, nr 43, punkt 65).

233    Käesolevas kohtuasjas ei ole see, et parlament oma sisemise töökorralduse volitusi kasutades legitiimsete eesmärkide taotlemisest tingituna (vt eespool punktid 145–149) nõuab parlamendis fraktsiooni moodustamise korral asjaomaste parlamendiliikmete poliitiliste vaadete sarnasust ja keelab – nagu tuleneb 14. septembri 1999. aasta otsusest – sellise fraktsiooni moodustamise, mis nagu TDI fraktsioon ilmselgelt eirab kõnealust nõuet, vastuolus ühinemisvabaduse põhimõttega. Sellised meetmed, mis vastavad legitiimsetele põhjustele, ei riku asjaomaste parlamendiliikmete õigust moodustada fraktsiooni, kuna need järgivad kodukorra sel otstarbel seatud tingimusi.

234    Neil asjaoludel ei saa anda tulemusi J.‑C. Martinezi ja C. de Gaulle’i tuginemine ühinemisvabaduse põhimõttele, et vaidlustada parlamendis vastu võetud kodukorra artikli 29 lõike 1 tõlgenduse ja TDI fraktsiooni tunnustamata jätmise kehtivust.

235    Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb kuues väide tagasi lükata.

 Seitsmes väide, et on eiratud liikmesriikide ühesuguseid parlamentaarseid tavasid

236    J.‑C. Martinez ja C. de Gaulle väidavad, et keelates segafraktsioonide moodustamise, samas kui selline keeld ei tulene kodukorra artiklist 29, võttis parlament oma 14. septembri 1999. aasta otsusega vastu selle sätte tõlgenduse, mis kaldub kõrvale enamiku liikmesriikide parlamentaarsest praktikast. Nad viitavad olukorrale, mis valitseb Itaalia ja Hispaania parlamendis, kus sõltumatud parlamendiliikmed on automaatselt lülitatud segafraktsiooni, millel on sama staatus ja samad eelisõigused nagu poliitilistel fraktsioonidel.

237    Nad juhivad tähelepanu ka Saksamaa parlamentaarset süsteemi iseloomustavatele omadustele. Selles süsteemis, mis on rajatud sarnastele põhimõtetele nagu Euroopa Parlament, on parlamendi segafraktsioonide moodustamine lubatud Bundestagi nõusolekul. Ühtlasi tagab Saksamaa Konstitutsioonikohtu praktika fraktsioonidesse mittekuuluvatele parlamendiliikmetele võrdsed õigused fraktsioonidesse kuuluvate parlamendiliikmetega. Saksamaa parlamentaarne süsteem, mida peetakse Euroopas kõige rangemaks, osutub seega parlamendiliikmete individuaalseid õigusi vähem kahjustavaks kui see, mis tuleneb parlamendi 14. septembri 1999. aasta otsuses esitatud tõlgendusest.

238    Front national kinnitab, et nii ulatuslikku diskrimineerimist, nagu toimub parlamendis fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete ja fraktsioonide liikmete vahel, ei esine ühegi riigi parlamendis. Eri liikmesriikide (Hispaania Kuningriik, Itaalia Vabariik, Madalmaade Kuningriik, Soome Vabariik, Rootsi Kuningriik, Austria Vabariik ja Saksamaa Liitvabariik) parlamentaarsest praktikast toodud näidete põhjal selgub, et 14. septembri 1999. aasta otsus on ilmselgelt vastuolus võrdleva parlamendiõiguse seisukohaga.

239    E. Bonino jt kinnitavad, et kui parlament ei tunnusta fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete õigust fraktsiooni kuulumisega seonduvatele eelisõigustele, vastandub see paljudes liikmesriikides levinud parlamentaarsele praktikale.

240    Esimese Astme Kohus leiab selle kohta kõigepealt, et isegi kui eeldada, et kohtupraktika, mille kohaselt ühenduste kohus on põhiõiguste järgimise tagamisel kohustatud arvestama liikmesriikide ühesuguseid põhiseaduslikke tavasid (vt eelkõige Euroopa Kohtu 17. detsembri 1970. aasta otsus kohtuasjas 11/70: Internationale Handelsgesellschaft, EKL 1970, lk 1125, punkt 4, ja 14. mai 1974. aasta otsus kohtuasjas 4/73: Nold vs. komisjon, EKL 1974, lk 491, punkt 13), on analoogia alusel kohaldatav ka viimaste ühesugustele parlamentaarsetele tavadele, ei saa 14. septembri 1999. aasta otsust selles osas, milles see keelab fraktsioonide moodustamise, mille liikmed täielikult eitavad – nagu käesolevas kohtuasjas – oma poliitiliste vaadete sarnasust, tunnistada vastuolus olevaks liikmesriikide ühesuguste parlamentaarsete tavadega.

241    Hagejate kirjalikes menetlusdokumentides esitatud andmed näitavad kõige enam seda, et tehniliste või segafraktsioonide moodustamine on ühe või teise riigi parlamendis lubatud.

242    Nende põhjal ei saa aga välistada, et siseriiklikud parlamendid, kes nagu Euroopa Parlament nõuavad fraktsiooni moodustamist poliitiliste vaadete järgi, võtavad TDI fraktsiooniga sarnase fraktsiooni moodustamise avalduse suhtes vastu samasuguse tõlgenduse, nagu andis Euroopa Parlament 14. septembri 1999. aasta otsuses. Samuti ei luba need teha järeldust, et sellist fraktsiooni nagu TDI, mille liikmed osutavad sõnaselgelt fraktsiooni poliitilise iseloomu täielikule puudumisele, oleks võimalik moodustada enamiku riikide parlamentides.

243    Seejärel on vaja meenutada, et parlamendis toimuv väidetav diskrimineerimine fraktsioonilise kuuluvuseta parlamendiliikmete – nagu seda on TDI fraktsiooni moodustamise avalduse esitanud parlamendiliikmed 14. septembri 1999. aasta otsuse tõttu – ja fraktsioonide liikmete vahel ei tulene mitte sellest aktist, vaid hoopis parlamendi sise-eeskirjade eespool punktis 156 osutatud sätetest.

244    Neil asjaoludel, ilma et oleks vaja võrdleva õiguse alast uuringut fraktsioonilise kuuluvuseta või sõltumatute parlamendiliikmete staatuse kohta erinevate riikide parlamentides, tuleb tagasi lükata hagejate argument, mille kohaselt 14. septembri 1999. aasta otsus diskrimineerib TDI fraktsiooni liikmeid võrreldes poliitiliste fraktsioonide liikmetega vastuolus liikmesriikide ühesuguste parlamentaarsete tavadega.

245    Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb seitsmes väide tagasi lükata.

 Kaheksas väide, et on rikutud olulisi menetlusnorme

246    Front national väidab, et on rikutud olulisi menetlusnorme. See väide jaguneb kolmeks osaks. Esimeses osas leiab Front national, et 14. septembri 1999. aasta otsuse ulatus ületab kodukorra tõlgendamise piirid. Teises osas märgib ta, et TDI fraktsiooni laialisaatmist ei pandud parlamendi istungil hääletusele. Kolmandas osas kaebab ta võistlevuse põhimõtte rikkumise peale.

 Väite esimene osa

247    Front national leiab väite esimeses osas, et 14. septembri 1999. aasta otsus sisaldab enamat kui üldist ja deklaratiivset tõlgendust. See akt on otsus, millel on tagasiulatuv jõud TDI fraktsiooni moodustamise kuupäevast alates ja see nõuab fraktsiooni moodustamisel uue tingimuse, nimelt asjaomase fraktsiooni liikmete poliitiliste vaadete sarnasuse tingimuse täitmist, mis kodukorra artikli 29 sõnastuse kohaselt oli fakultatiivne. Front national viitab oma argumentide põhjendamiseks näidetele, mil tehnilisi gruppe on lubatud parlamendi varasemates ja viimases koosseisus, mis näitab, et parlament on antud juhul teostanud meelevaldset kontrolli fakultatiivse tingimuse järgimise üle ja rikkunud tava, mida varem ei ole kunagi kahtluse alla seatud.

248    Esimese Astme Kohus mõistab Front nationali väite selles osas esitatud argumente nii, et nendega tahetakse esiteks öelda, et parlament rikkus olulisi menetlusnorme, kui ta 14. septembri 1999. aasta otsusega võttis lisaks põhiseaduskomisjoni esitatud kodukorra artikli 29 lõike 1 üldise tõlgenduse heakskiitmisele vastu ka seisukoha, et TDI fraktsiooni ei olnud olemas ex tunc.

249    Need argumendid tuleb tagasi lükata.

250    Esimese Astme Kohus sedastab esiteks, et Front national ei ole osutanud, milliseid olulisi menetlusnorme parlament väidetavalt rikkus, kui ta 14. septembril 1999 otsustas parlamendi istungil samal päeval heaks kiidetud kodukorra artikli 29 lõike 1 üldist tõlgendust silmas pidades sedastada, et TDI fraktsiooni ei olnud olemas.

251    Selle kohta tuleb märkida, et kodukorra artikli 180 lõigete 5 ja 6 sõnastuse kohaselt lisatakse tõlgendused, mille parlament kiidab heaks, selgitavate märkustena kodukorra vastava artikli või artiklite juurde ja need märkused loovad pretsedendi, mida tuleb kõnealuste artiklite kohaldamisel arvestada. Erinevalt kodukorra artikli 181 lõikest 3, mis käsitleb kodukorra muutmist ja mille kohaselt need muudatused jõustuvad alles nende vastuvõtmisele järgneva osaistungjärgu esimesel päeval, ei kehtesta kodukorra artikli 180 osundatud lõiked mingit tähtaega ega muid formaalsusi kodukorra sätte parlamendis heaks kiidetud tõlgenduse kohaldamise kohta üksikjuhtudel.

252    Teisalt tuleb TDI fraktsiooni olemasolu eitava otsuse ex tunc toime kohta toonitada, et tõlgendus, mille parlament oma kodukorra sätte kohta annab, selgitab ja täpsustab sätte tähendust ja ulatust, nagu seda peab ja oleks pidanud mõistma ja kohaldama selle jõustumise hetkest alates. Sellest järeldub, et selliselt tõlgendatuna võib sätet kohaldada olukordadele, mis on tekkinud enne tõlgendusotsuse vastuvõtmist.

253    Esimese Astme Kohus mõistab Front nationali väite selles osas esitatud argumente nii, et nendega tahetakse teiseks öelda, et arvestades seda, et tehnilised fraktsioonid on olnud lubatud parlamendi varasemates ja praeguses koosseisus, tuleb järeldada, et parlament, kui ta antud juhul keeldus tunnustamast TDI fraktsiooni, muutis selle sätte sisu, minnes vastuollu kodukorra artikli 29 lõike 1 senise väljakujunenud tõlgendusega. Parlament andis seega poliitiliste vaadete sarnasust puudutavale tingimusele kohustusliku jõu, mida sellel varem ei olnud, ja teostas õigustamatult kontrolli selle tingimuse täitmise üle.

254    Selle kohta tuleb meenutada, et eespool punktides 84, 85 ja 87–89 esitatud põhjendustel ei saa asjaolu, et parlament ei avaldanud vastuseisu Front nationali neis argumentides viidatud fraktsioonide moodustamisele, ümber lükata eespool punktides 80–82 ja 101–124 tehtud analüüsi. Sellest analüüsist selgub, et poliitiliste vaadete sarnasuse kriteeriumi, mis, nagu parlament kohtuistungil teatas, sisaldus tema kodukorra kõikides varasemates versioonides samas sõnastuses nagu kodukorra artikli 29 lõikes 1, tuleb selle institutsiooni tegevuse algusest peale pidada fraktsiooni moodustamise kohustuslikuks tingimuseks. Analüüsist nähtub veel, et parlamendil on oma kodukorra sätete kohaldamisel ja tõlgendamisel kaalutlusõigus, mis lubab tal keelata fraktsiooni moodustamise, mis nagu TDI fraktsioon eirab ilmselgelt kõnealust sätet.

255    Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb käsitletava väite esimene osa tagasi lükata.

 Väite teine osa

256    Käsitletava väite teises osas leiab Front national esiteks, et põhiseaduskomisjon ei olnud pädev tegema eraldi otsust TDI fraktsiooni moodustamise avalduse vastavuse kohta kodukorra artikli 29 lõikele 1.

257    Esimese Astme Kohus osundab selle kohta, et kodukorra VI lisa punkti XV 8 kohaselt kuuluvad põhiseaduskomisjoni vastutusalasse küsimused kodukorra tõlgendamise kohta muu hulgas kooskõlas kodukorra artikliga 180.

258    Kui kodukorra kohaldamisel või tõlgendamisel peaks tekkima kahtlusi, võib president saata kodukorra artikli 180 lõike 1 alusel küsimuse arutamiseks põhiseaduskomisjonile. Kui vastutav komisjon leiab, et kehtiva kodukorra senisest tõlgendusest piisab, saadab ta sama artikli lõike 3 kohaselt oma tõlgenduse edasi presidendile, kes teavitab sellest parlamenti.

259    Kahes eelnevas punktis osundatud sätteid tuleb mõista nii, et need annavad põhiseaduskomisjonile, kui küsimus saadeti talle arutamiseks, õiguse esitada parlamendile kodukorra omapoolne tõlgendus seoses probleemse juhtumiga, mis tingis küsimuse arutamiseks saatmise.

260    Käesolevas kohtuasjas nähtub eespool punktides 29 ja 30 kirjeldatud andmetest, et kodukorra artikli 29 lõike 1 kohaldamise küsimus saadeti põhiseaduskomisjonile arutamiseks just seoses TDI fraktsiooni moodustamise avaldusega. Samas selgub, et nimetatud komisjon esiteks teatas oma 27. ja 28. juuli 1999. aasta istungi tulemusena parlamendi presidendile, et ta tõlgendab osutatud sätet nii, et see ei luba moodustada nimetatud fraktsiooni, kuna mainitud avaldus välistab igasuguse poliitiliste vaadete sarnasuse ja annab fraktsiooni liikmetele täieliku poliitilise sõltumatuse, ning teiseks tegi ettepaneku selle sätte tõlgenduse kohta ajendatuna üksikjuhtumist, mis oli küsimuse arutamiseks saatmise aluseks.

261    Nii toimides jäi põhiseaduskomisjon oma vastutusala piiridesse, mis on määratletud kodukorra VI lisa punktiga XV 8 ja artikliga 180.

262    Teiseks väidab Front national, et TDI fraktsiooni laialisaatmise otsust ei pandud parlamendi istungil hääletusele. Hääletusele pandi ainult põhiseaduskomisjoni pakutud kodukorra artikli 29 lõike 1 üldine tõlgendus ja alles siis, kui see oli juba heaks kiidetud, teatas parlamendi president, et hääletati ühtlasi ülalnimetatud otsust. Kodukorra artikli 180 lõike 4 alusel oleks parlament pidanud otsustama vaid tõlgenduse küsimuse, kuid nii kallutati teda vastu võtma teksti, millega ta ei olnud saanud täielikult tutvuda.

263    Esimese Astme Kohus meenutab selle kohta, et parlamendi 13. septembri 1999. aasta istungil luges parlamendi president parlamendile ette kirja, mille põhiseaduskomisjoni esimees saatis talle 28. juulil 1999 ja mida on osundatud eespool punktis 38. Seega tegi ta parlamendile teatavaks esiteks põhiseaduskomisjoni pakutud kodukorra artikli 29 lõike 1 konkreetse tõlgenduse seoses TDI fraktsiooni moodustamise avaldusega ja selle konkreetse tõlgenduse põhjendused ning teiseks üldist tõlgendust sisaldava lõigu, mille see komisjon soovitas lisada kodukorra artikli 29 lõike 1 juurde.

264    Selliselt teavitatuna võtsid parlamendiliikmed pärast seda, kui TDI fraktsioon oli esitanud üldise tõlgenduse suhtes eriarvamuse, osa hääletamisest selles küsimuses, olles teadlikud, milline konkreetne mõju on sellisel hääletusel TDI fraktsiooni moodustamise avalduse suhtes. Nad said paratamatult aru, et ülalnimetatud tõlgenduse üle otsustades otsustasid nad samal ajal ka selle avalduse kodukorra artikli 29 lõikele 1 vastavuse küsimuse ja järelikult ka selle, mis saab TDI fraktsioonist. Neil asjaoludel ei olnud eraldi hääletamine selles küsimuses õigustatud.

265    Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb käsitletava väite teine osa tagasi lükata.

 Väite kolmas osa

266    Käsitletava väite teises osas leiab Front national, et kuna parlament ei korraldanud enne 14. septembri 1999. aasta otsuse vastuvõtmist arutelu, mis oleks TDI fraktsiooni liikmetel võimaldanud end kaitsta väite vastu, et nende poliitilised vaated ei ole sarnased, eiras ta võistlevuse põhimõtet ega järginud kaitseõigusi. Ta lisab, et põhiseaduskomisjoni arutelu toimus kinnisel istungil ja TDI fraktsiooni liikmed osalesid seal nimetatud komisjoni koosseisu arvatud liikmetena.

267    Esimese Astme Kohus sedastab siiski, et ajavahemikul 20. juulist 1999, mil teiste fraktsioonide esimehed vaidlustasid TDI fraktsiooni moodustamise vastavuse kodukorra artikli 29 lõikele 1, kuni 14. septembrini 1999 oli selle fraktsiooni liikmetel korduvalt võimalus selgitada teistele parlamendiliikmetele oma seisukohta seoses kriitikaga, et fraktsioon ei ole selle sättega kooskõlas.

268    Esiteks nähtub esimeeste konverentsi 21. ja 22. juuli 1999. aasta koosolekute protokollist, et E. Bonino võttis TDI fraktsiooni esimehe ülesannetes selle fraktsiooni moodustamist käsitlevas 2. päevakorrapunktis sõna kahel korral. Sellel koosolekul ta nimelt „esitas oma selgitused, viidates varem moodustatud tehnilistele fraktsioonidele ja märkis, et parlamendi kodukorda ei ole poliitiliste vaadete sarnasuse küsimuses muudetud”. Samuti „avaldas ta kahtlusi poliitiliste vaadete kriteeriumi alusel hindamise suhtes”.

269    Teiseks kajastab põhiseaduskomisjoni 28. juuli 1999. aasta koosoleku protokolli punkt, mis käsitleb „kodukorra artikli 29 tõlgendamist seoses [TDI fraktsiooni] moodustamisega”, F. E. Speroni ja O. Dupuis’ sõnavõttu. Nende nimede juures esinev märge „(TDI)” näitab, et nad esinesid TDI fraktsiooni nimel ja ka teised komisjoni liikmed said sellest nii aru.

270    F. E. Speroni märkis eelkõige järgmist:

„Fraktsiooni moodustamisel on järgitud kõiki menetlusnõudeid. Segafraktsioon ei ole vastuolus fraktsiooni mittekuulumise getost pääsemiseks mõeldud teiste fraktsioonide olemasoluga. Poliitilisi erimeelsusi on ka teistes Euroopa Parlamendi fraktsioonides [...]. Üksiku parlamendiliikme staatus ei ole tõhus. Teiste fraktsioonide asi ei ole otsustada, kas teisi fraktsioone moodustada või mitte [...]. Artikkel 29 ei nõua poliitiliste vaadete sarnasuse põhjendamist. Minimaalsel tasemel minimaalne vaadete sarnasus minimaalsel ühisel alusel.”

271    Selle koosoleku kohta on vaja lisada, et protokollist ei nähtu, et tegu oli kinnise istungiga. Pealegi ei ole Front national esitanud dokumente tõendamaks, et parlamendiliikmed, kes sellesse komisjoni ei kuulu, oleksid kodukorra artikli 166 lõike 3 alusel palunud luba osaleda selle töös ja et nende osalemist oleks takistatud.

272    Kolmandaks esitas B. Gollnisch parlamendi 14. septembri 1999. aasta istungi päevakorrapunkti arutelul, mis puudutas eelmise päeva istungi protokolli kinnitamist, TDI fraktsiooni nimel järgmised kaalutlused:

„Kui lubate, tahaksin samuti korraks väga lühidalt selgitada, miks meie arvates ei tohi [artikli 29] tõlgendust toetada. Meie reglemendi artikli 29 [lõige] 4 sätestab, et fraktsiooni moodustamise avalduses näidatakse ära fraktsiooni nimi, selle liikmete nimed ja juhatuse koosseis. Need kolm on ainsad kodukorrast tulenevad nõuded.

Kui te, kallid kolleegid, peaksite võib-olla vähemuse õigusi eirates või suurte fraktsioonide ülemvõimutaotlusi väljendades kiitma heaks tõlgenduse, mis läheb kaugemale [reglemendi] sättest, mis on siiski väga selge, siis juhin teie tähelepanu asjaolule, et te loote väga olulise ja väga ohtliku pretsedendi, mis ühel päeval võib anda tagasilöögi ükskõik millisele fraktsioonile või allfraktsioonile siin parlamendis.

Annaksite nimelt parlamendi enamusele võimaluse vastavalt kujunenud olukorrale otsustada, milline võib olla poliitiliste vaadete sarnasus ühe või teise parlamendiliikme vahel, kes on siiski andnud allkirja fraktsiooni moodustamiseks, ja me teame väga hästi, et ka enamusfraktsioonide sees on rühmitusi, mis ei ole kaugeltki ühte meelt ühise poliitilise programmi suhtes.”

273    Eelnevatest kaalutlustest lähtudes tuleb käsitletava väite kolmas osa tagasi lükata.

274    Järelikult tuleb kaheksas väide tervikuna tagasi lükata.

 Üheksas väide, mis käsitleb oletatavat menetluse kuritarvitamist

275    Front national tugineb oletusele, et menetlust on kuritarvitatud. Viidates varasematele muudatustele kodukorra artiklis 14, mis käsitleb parlamendi uue koosseisu avakõnet, artiklis 34, mis käsitleb Euroopa Komisjonile umbusalduse avaldamise ettepanekut, ja artiklis 126, mis käsitleb kvoorumit, väidab ta, et 14. septembri 1999. aasta otsus on nagu need muudatusedki osa parlamendi katsetest vähendada süstemaatiliselt teatavate parlamendiliikmete, eriti Front nationali kuuluvate parlamendiliikmete õigusi.

276    Esimese Astme Kohus meenutab siiski, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tegemist võimu kuritarvitamisega, mille üheks vormiks on menetluse kuritarvitamine, üksnes siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja omavahel kokkusobivate asjaolude põhjal ilmneb, et vaidlustatud akti vastuvõtmise ainus või vähemalt peamine eesmärk on saavutada muid eesmärke kui need, mis on esitatud (vt eelkõige Euroopa Kohtu 25. juuni 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑285/94: Itaalia vs. komisjon, EKL 1997, lk I‑3519, punkt 52, ja Esimese Astme Kohtu 6. aprilli 1995. aasta otsus kohtuasjas T‑143/89: Ferriere Nord vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑917, punkt 68).

277    Käesolevas kohtuasjas toodud näidetega parlamendi kodukorra varasemate muudatuste kohta ei saa tõendada, et parlamendi 14. septembri 1999. aasta otsused (vt eespool punkt 46) on kantud tema kindlast tahtest kahjustada teatavate parlamendiliikmete, eriti kohtuasjas T‑327/99 hagejateks olevate parlamendiliikmete õigusi. Eespool punktides 101–124 esitatud analüüsist selgub hoopis, et parlament kasutas antud juhul täiesti õiguspäraselt oma kaalutlusõigust, mis tal on hindamaks, kas fraktsioon vastab kodukorra artikli 29 lõikes 1 seatud poliitiliste vaadete sarnasuse tingimusele, ja et lahendades juhtumit, mil poliitiliste vaadete sarnasuse puudumine oli niivõrd ilmselge nagu TDI fraktsiooni moodustamise avalduse puhul, ei jäänud parlamendil üle muud, kui järeldada, et ülalnimetatud nõude täitmata jätmise tõttu ei ole seda fraktsiooni olemas.

278    Järelikult tuleb üheksas väide tagasi lükata.

279    Arvestades kõiki eeltoodud kaalutlusi, tuleb tühistamishagid jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

280    Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hagejad on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud konkreetsetes kohtuasjades, kaasa arvatud ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud kohtuasjas T‑222/99, vastavalt parlamendi nõudele välja mõista igaühelt neist ning ühtlasi kannavad nad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ESIMESE ASTME KOHUS (kolmas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Liita kohtuasjad T‑222/99, T‑327/99 ja T‑329/99 kohtuotsuse huvides.

2.      Jätta hagid rahuldamata.

3.      Mõista kohtukulud igas kohtuasjas, kaasa arvatud ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud kohtuasjas T‑222/99, vastavalt parlamendi nõudele välja hagejatelt, kes ühtlasi kannavad ise oma kohtukulud.

Azizi Lenaerts Moura Ramos

Jaeger       Vilaras

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 2. oktoobril 2001 Luxembourgis.

Kohtusekretär       President

H. Jung       M. Jaeger

* Kohtumenetluse keeled: prantsuse ja itaalia.