ÜLDKOHTU OTSUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

25. oktoober 2018(*)

Tühistamishagi ja kahju hüvitamise nõue – Satceni personal – Lepingulised töötajad – Liidu kohtute pädevus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – ELL artikkel 24 – ELTL artiklid 263, 268, 270 ja 275 – Põhiõiguste harta artikkel 47 – Võrdne kohtlemine – Otsused 2014/401/ÜVJP ja 2009/747/ÜVJP – Satceni apellatsiooninõukogu – Õigusvastasuse vastuväide – Abitaotlus – Haldusjuurdluse kord – Töösuhte peatamine – Distsiplinaarmenetlus – Ametist tagandamine – Hea halduse põhimõte – Erapooletuse nõue– Õigus olla ära kuulatud – Toimikuga tutvumise võimalus – Lepinguväline vastutus – Enneaegne kahjunõue – Mittevaraline kahju

Kohtuasjas T‑286/15,

KF, esindaja: A. Kunst, advokaat, ja barrister N. Macaulay,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Satelliidikeskus (Satcen), esindajad: avocatL. Defalque ja avocat A. Guillerme,

kostja,

keda toetab

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: F. Naert ja M. Bauer,

menetlusse astuja,

mille ese on esiteks ELTL artiklil 263 rajanev nõue tühistada Satceni direktori 5. juuli 2013. aasta otsused, millega alustati hageja vastu distsiplinaarmenetlust, peatati hageja töösuhe ja jäeti rahuldamata hageja 28. veebruaril 2014 esitatud abitaotlus ning Satceni apellatsiooninõukogu 26. jaanuari 2015. aasta otsus, millega jäeti eelnevalt nimetatud otsused jõusse, ning teiseks ELTL artiklil 268 põhinev nõue hüvitada väidetavalt põhjustatud kahju,

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus),

koosseisus: president S. Gervasoni, kohtunikud L. Madise, R. da Silva Passos (ettekandja), K. Kowalik-Bańczyk ja C. Mac Eochaidh,

kohtusekretär: ametnik S. Spyropoulos,

arvestades menetluse kirjalikku osa ja 26. oktoobri 2017. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

I.      Vaidluse taust

A.      Euroopa Liidu Satelliidikeskus

1        Euroopa Liidu Satelliidikeskusele (Satcen) pandi alus Lääne-Euroopa Liidu (edaspidi „WEU“) ministrite nõukogu 27. juuni 1991. aasta otsusega, millega loodi satelliidiandmete käitlemise keskus ja mis põhines nimetatud nõukogu 10. detsembri 1990. aasta otsusel WEU‑sisese kosmosealase koostöö kohta. WEU ministrite nõukogu 27. juuni 1991. aasta otsuse kohaselt loodi WEU satelliidiandmete keskus WEU suhtes subsidiaarse kehandina ja see ei omanud WEUst eraldiseisvat juriidilise isiku staatust.

2        Marseille’s (Prantsusmaa) 13. novembril 2000 tehtud deklaratsioonis andis WEU ministrite nõukogu teada, et Euroopa Liidu Nõukogu saavutas 10. novembril 2000 põhimõttelise kokkuleppe luua Euroopa Liidu agentuuri vormis satelliidiandmete keskus, mida iseloomustavad samad põhitunnusjooned, mis WEU raames loodud kehandit.

3        Nõukogu 20. juuli 2001. aasta ühismeetmega 2001/555/ÜVJP (EÜT 2001, L 200, lk 5; ELT eriväljaanne 18/01, lk 187) loodigi Satcen, mis alustas tegevust 1. jaanuaril 2002. Ühismeetme neljandas põhjenduses on märgitud, et „Euroopa Liidu Satelliidikeskus peaks olema juriidiline isik, säilitades samal ajal tihedad sidemed nõukoguga ning võttes nõuetekohaselt arvesse Euroopa Liidu ja selle institutsioonide üldisi poliitilisi kohustusi“.

4        WEU liikmesriigid otsustasid 30. märtsi 2010. aasta ühisdeklaratsioonis saata selle organisatsiooni laiali alates 30. juunist 2011, muu hulgas põhjusel, et „Lissaboni lepingu jõustumine tähistas Euroopa julgeoleku ja kaitseküsimustes uue etapi algust“.

5        Seejärel võttis nõukogu 26. juunil 2014 vastu otsuse 2014/401/ÜVJP, mis käsitleb Euroopa Liidu Satelliidikeskust ja millega tunnistatakse kehtetuks ühismeede 2001/555 Euroopa Liidu Satelliidikeskuse loomise kohta (ELT 2014, L 188, lk 73), ja mis on alates sellest ajast Satceni suhtes kohaldamisele kuuluv õiguslik raamistik.

6        Selle otsuse teisest põhjendusest ja artiklist 5 tuleneb, et Satcenil on „Euroopa autonoomne suutlikkus“ ning et Satcenil on juriidilise isiku staatus, mis on vajalik tema ülesannete täitmiseks ja eesmärkide saavutamiseks.

7        Viidatud otsuse artikli 2 lõigete 1 ja 3 kohaselt on Satceni põhiülesanded toetada liidu otsuste tegemist ja meetmete võtmist ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP), eelkõige ühise julgeoleku ja kaitsepoliitika (ÜJKP) valdkonnas, sealhulgas Euroopa Liidu missioonide ja kriisiohjamise operatsioonide osas, pakkudes nõukogu või liidu kõrge esindaja taotluse korral tooteid ja osutades teenuseid, mis tulenevad asjakohaste kosmosevarade ja nendega seotud andmete, sealhulgas satelliit- ja aerokujutiste ning seonduvate teenuste, kasutamisest.

8        Otsuse 2014/401 artikli 3 lõigetes 1 ja 2 on täpsustatud, et poliitika- ja julgeolekukomitee teostab nõukogu vastutusel Satceni tegevuse üle poliitilist kontrolli ning annab poliitilisi juhiseid Satceni prioriteetide osas, samas kui liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja annab Satcenile tegevusjuhiseid.

9        Satcen koosneb kolmest tegevusüksusest, nimelt missioonide osakond, võimekuse arendamise osakond ja infotehnoloogiaosakond. Lisaks kuuluvad Satceni koosseisu haldusosakond ja rahandusosakond.

10      Otsuse 2014/401 artikli 7 lõike 3 kohaselt on Satceni direktor selle organi seadusjärgne esindaja. Vastavalt otsuse 2014/401 artikli 7 lõikele 4 ja artikli 6 teise lõigu punktile e vastutab see direktor esiteks Satceni muude töötajate töölevõtmise eest ja teiseks on pädev kõigis personaliküsimustes.

11      Mis puudutab Satceni töötajaid, siis on otsuse 2014/401 artikli 8 lõigete 1 ja 3 kohaselt tegemist Satceni direktori nimetatud lepinguliste töötajatega ja lähetatud ekspertidega. Selle otsuse artikli 8 lõige 5 annab juhatusele pädevuse koostada direktori soovituse põhjal Satceni personalieeskirja, mille nõukogu vastu võtab. Nõukogu võttis identse sätte alusel ühismeetme 2001/555 alusel vastu 14. septembri 2009. aasta otsuse 2009/747/ÜVJP, Euroopa Liidu Satelliidikeskuse personalieeskirjade kohta (ELT 2009, L 276, lk 1, edaspidi „Satceni personalieeskirjad“).

12      Mis puudutab Satceni ja tema töötajate vahelisi vaidlusi Satceni personalieeskirjadesse puutuvates küsimustes, siis on Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõikes 5 sätestatud järgmist:

„Kui esimesed lahenduse otsimise võimalused on kasutatud (asutusesisene halduskaebus), on töötajal õigus pöörduda [Satceni] apellatsiooninõukogu poole.

Apellatsiooninõukogu koosseis, tegevus ja erimenetlused on sätestatud X lisas.“

13      Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõikes 6 on sätestatud järgmist:

„Apellatsiooninõukogu otsused on mõlemale poolele siduvad. Kõnealuseid otsuseid ei saa edasi kaevata. Apellatsiooninõukogu võib:

a)      vaidlustatud otsused tühistada või neid kinnitada;

b)      anda korralduse, et [Satcen] hüvitaks töötajale tekitatud varalise kahju alates päevast, mil tühistatud otsus jõustus;

c)      lisaks määrata, et [Satcen] tasuks apellatsiooninõukogu sätestatud piires kaebuse esitajale tekitatud põhjendatud kulud […]“.

14      Satceni personalieeskirjade X lisa punktis 1 on sätestatud:

„Apellatsiooninõukogul on õigus lahendada personalieeskirjade või personalieeskirjade artiklis 7 nimetatud vaidlusi lepingute rikkumise üle. Selle pädevuses on käsitleda praeguste või endiste töötajate ja/või nende esindajate apellatsioonkaebusi direktori otsuste peale.“

15      Satceni personalieeskirjade X lisa punkti 4 alapunktis b on sätestatud, et Satceni apellatsiooninõukogule (edaspidi „apellatsiooninõukogu“) kaebuse esitanul „on aega 20 päeva alates vaidlustatud otsuse väljakuulutamisest […], et esitada kirjalik taotlus apellatsiooninõukogule selle otsuse tühistamiseks või muutmiseks[; k]õnealune taotlus esitatakse [Satceni] haldus- ja personalijuhile, kes teatab selle vastuvõtmisest ja alustab apellatsiooninõukogu kokkukutsumise menetlust.“

16      Mis viimaseks puudutab Satceni apellatsiooninõukogu koosseisu, siis tuleneb Satceni personalieeskirjade X lisa punkti 2 alapunktidest a), b) ja e), et nimetatud nõukogu koosseisus on esimees ja kaks liiget, kelle nimetab Satceni juhatus kaheks aastaks ja väljastpoolt keskust ning et esimehe, liikmete ja asetäitjate tasu määrab kindlaks [Satceni] juhatus.

B.      Kohtuvaidluse aluseks olevad asjaolud ja vaidlustatud otsused

17      Satcen võttis hageja, KFi alates 1. augustist 2009 tööle lepingulise töötajana kolmeks aastaks; KF palgati haldusosakonna juhatajaks. Katseaja lõpus, 31. jaanuaril 2010, kinnitas Satceni direktor KFi lepingu jätkumist, märkides, et hageja „näitab oma töös üles taktitunnet ja diplomaatilisust, olles suhtluses ja otsustes samas range“.

18      2010. aastat puudutavas iga‑aastases hindamisaruandes, mille Satceni asedirektor 28. märtsil 2011 hageja kohta koostas, hinnati hageja üldist töösooritust ebapiisavaks ja ta sai võimalikest kõige madalama hinde. Asedirektor leidis nimelt, et „arvestades haldusvaldkonna laia ampluaad, on möödapääsmatu, et KFil […] tuleb usaldada oma töötajaid ja lasta neil teha ära töö, milles nad on täiesti pädevad“ ning et tuleb „ennekõike arvesse võtta inimsuhteid eelkõige rahvusvahelises väga tundlikus kontekstis ja viimaks tuleb vältida mittevajalike pingeid inimsuhetes“. Hageja vaidlustas selle hindamisaruande ja hindamise läbiviimise viisi.

19      2011. aastat puudutavas iga‑aastases hindamisaruandes andis Satceni asedirektor 27. märtsil 2012 hagejale eelnenud aastaga võrreldes positiivse hinnangu, leides, et tema tööalane sooritus oli olnud hea, arvestades jõupingutusi, mida KF oli teinud. Asedirektor täpsustas muu hulgas, et hagejal „tuleb edaspidigi kõvasti pingutada, et juhtida haldusosakonda parimal võimalikul viisil“ ning et „hageja juhtimismeetodid toovad seniajani kaasa üldisi kaebusi, milles teatavail juhtudel heidetakse ette pidevat tööalast survestamist“. Mis puudutab seda hindamisaruande osa, mis käsitleb mõju ja inimsuhteid, siis seal märkis asedirektor, et hagejal tuleb teha oma tiimi juhtimisel tõelisi pingutusi, et vältida mittevajalikku survestamist ja oma kolleege rohkem usaldada. Hageja esitas selle hindamisaruande kohta ka omapoolsed seisukohad, mille järgi tema osakonnas olid inimsuhted tema hinnangul väga head, aga suhtlus teiste osakondade juhatajatega oli sageli „pingelisem, seal esines vääritimõistmisi, mida mõnikord võimendasid ebaselged e-kirjad, mis viisid üksteise kahtlustamise ja süüdistamiseni, kahjustades sellega suhteid“.

20      Hageja lepingut pikendati 24. mail 2012 neljaks aastaks, kuni 31. juulini 2016.

21      2012. aastat käsitleva iga‑aastase hindamise raames andis Satceni direktor 17. oktoobri 2012. aasta sisememoga asedirektorile ülesande koguda töötajatelt teavet mõjutamismeetmete ja inimsuhete kohta Satcenis. Sisememos täpsustas Satceni direktor, et erilist tähelepanu tuleb pöörata haldusülesandeid täitvatele ametnikele, muu hulgas osakonnajuhatajatele, et tuvastada, kas esineb võimalikke psühholoogilise survestamise või ahistamise juhtumeid, mis võivad põhjustada alluvates ärevust, enesehinnangu langust, motivatsiooni langust või isegi nutmapuhkemist.

22      14. novembril 2012 esitasid 12 Satceni töötajat direktorile ja asedirektorile suunatud kaebuse, milles nad soovisid juhtida tähelepanu „keerulisele olukorrale, millega neil on juba kolm aastat tulnud võidelda, et täita oma ametikohustusi normaalselt“; 12 töötajat täpsustasid oma pöördumises, et „sellise olukorra oli põhjustanud haldusosakonna juhataja [KFi] käitumine“.

23      Satceni asedirektor asus mõjutamismeetmeid ja inimsuhteid käsitleva 17. oktoobri 2012. aasta memo alusel tegutsema, pöördudes eri osakondades töötava 40 inimese poole, paludes neil valikvastustega küsimustiku alusel hinnata suhteid oma osakonna juhatajaga. Satceni asedirektor teatas 7. märtsi 2013. aasta sisememos Satceni direktorile, et arvestades sellele küsimustikule antud vastuseid, „näib haldusosakonna töötajate üldiselt negatiivseid vastuseid arvestades ilmne, et haldusosakonna juhataja KFi ja haldusosakonna töötajate vahelistes suhetes esineb tõsiseid probleeme“.

24      Satceni direktor tegi 8. märtsi 2013. aasta sisememos Satceni asedirektorile korralduse alustada Satceni personalieeskirjade artikli 27 alusel hageja suhtes haldusjuurdlust.

25      Haldusjuurdlus seisnes selles, et 24‑le Satcenis töötavale isikule saadeti 12. juunil 2013 valikvastustega küsimustik, mille eesmärk oli teha kindlaks, kas neile oli hageja poolt (kelle nimi oli küsimustikus ära nimetatud) langenud osaks teatud tüüpi kohtlemine, ja kas nad olid märganud sellise kohtlemise tagajärgi nende endi või muude töötajate peal. Küsimustikus paluti töötajatel esitada ka muid tähelepanekuid või tõenduselemente, mis võivad nende vastuseid kinnitada. Töötajatel tuli vastata enne 20. juunit 2013 ja 24 küsitletust kuus ei vastanud.

26      Vahepeal oli hageja, vastuseks 2012. aastat käsitlevale iga‑aastasele hindamisaruandele, kus tema üldist töösooritust oli jälle hinnatud mitterahuldavaks, 20. märtsi 2013. aasta kirjas esiteks niisuguse hinnangu vaidlustanud ja teiseks palunud Satceni direktoril võtta vajalikud meetmed, et lõpetada hageja suhtes toimuv ahistamine.

27      Satceni asedirektor viis 2. juuliks 2013 omapoolse juurdluse lõpule, järeldades, et hagejale ette heidetud faktilised asjaolud olid tõendatud. Juurdluse raporti kohaselt oli hageja käitunud „kavatsetult, korduvalt, pidevalt või süstemaatiliselt […] eesmärgiga diskrediteerida asjasse puutuvaid isikuid või nende panust vähendada“, „kusjuures [KFile] omistatud niisugune käitumine oli leidnud kinnitust, ja selle laadi, sagedust ja mõnele töötajale põhjustatud tagajärgi arvesse võttes võib seda iseloomustada psühholoogilise ahistamisena“.

28      Satceni direktori 3. juuli 2013. aasta e‑kirjas, millele oli lisatud juurdluse raport, teavitati hagejat haldusjuurdluse tulemustest. Samas e‑kirjas määras Satceni direktor hagejale 5. juuliks 2013 temaga kohtumise, et jätkata menetlust niisugusena, nagu see on ette nähtud Satceni personalieeskirjade IX lisa artiklis 2.

29      Satceni direktor märkis 5. juuli 2013. aasta otsuses, et juurdluse tulemusena jõudis Satceni asedirektor järeldusele, et hagejale ette heidetud käitumine oli leidnud kinnitust ja selle laadi, sagedust ja mõnele töötajale põhjustatud tagajärgi arvesse võttes kujutas endast psühholoogilist ahistamist. Niisuguste põhjendustega ja olles hageja samal päeval ära kuulanud, otsustas direktor esiteks alustada distsiplinaarnõukogus hageja suhtes menetlust (edaspidi „distsiplinaarmenetluse alustamise otsus“) ja teiseks peatada hageja töösuhe nii, et palga maksmist jätkatakse (edaspidi „töösuhte peatamise otsus“).

30      Satceni direktor otsustas 23. augustil 2013 distsiplinaarnõukogu koosseisu ja teavitas sellest hagejat.

31      Hageja esitas 28. augustil 2013 Satceni direktorile kaebuse 5. juuli 2013. aasta distsiplinaarmenetluse alustamise otsuse ja töösuhte peatamise otsuse peale, 23. augusti 2013. aasta otsuse peale distsiplinaarnõukogu koosseisu määramise kohta ning otsuse peale, millega Satceni direktor väidetavalt lükkas kaudselt tagasi hageja abitaotluse väidetava psühholoogilise ahistamise küsimuses.

32      Distsiplinaarnõukogu koosseis pandi 11. septembril 2013 lõplikult paika, kuivõrd leiti, et hageja ei ole algselt määratud liikmetest ühegi määramist vaidlustanud.

33      Satceni direktor jättis 4. oktoobri 2013. aasta kirjaga hageja 28. augusti 2013. aasta kaebuse rahuldamata. Satceni direktor asus seisukohale, et distsiplinaarmenetluse alustamise otsus ja töösuhte peatamise otsus olid põhjendatud haldusjuurdluse raportis sisalduva teabega. Mis puutub väidetava psühholoogilise ahistamise tõttu esitatud abitaotlust, siis leidis Satceni direktor, et pärast selle taotluse saamist läbi viidud esialgset juurdlust ei tuvastatud ütegi Satceni töötajatele süüks pandavat käitumist, mis võiks kujutada endast hageja vastast psühholoogilist ahistamist.

34      Satceni direktor esitas 25. oktoobril 2013 distsiplinaarnõukogule raporti, mille ta edastas ka hagejale kooskõlas Satceni personalieeskirjade IX lisa artikliga 10.

35      Hageja edastas 1. novembril 2013 distsiplinaarnõukogu esimehele kirja, milles taotles, et talle antaks vähemalt 45 päeva aega oma kaitse ettevalmistamiseks. Samuti palus hageja koopiaid kõigist haldusjuurdluse käigus kasutatud dokumentidest ning seda, et distsiplinaarnõukogu ette kutsutaks 12 töötajat, kes allkirjastasid hagejat puudutava 14. novembri 2012. aasta kaebuse, 18 töötajat, kes täitsid haldusjuurdluse käigus valikvastustega küsimustiku, ja et talle teatataks kuue töötaja nimed, kes keeldusid sellele küsimustikule vastamast.

36      Satceni administratsiooni üldjuht keeldus 21. novembri 2013 kirjas võimaldamast hagejal tutvuda tema e‑kirjade ja muude tema arvutis olevate dokumentidega ning tema töötelefoni kõnede väljavõttega.

37      Distsiplinaarnõukogu eesistuja teavitas hagejat 28. novembri 2013. aasta kirjas sellest, et hageja ärakuulamine distsiplinaarnõukogu ees toimub kas 13. või 14. jaanuaril 2014. Samas kirjas palus eesistuja, et hageja esitaks distsiplinaarnõukogule oma kirjalikud seisukohad vähemalt üks nädal enne distsiplinaarnõukogus ärakuulamist. Hageja esitas oma kirjalikud seisukohad 21. detsembril 2013.

38      Hageja esitas 2. detsembril 2013 kaebuse apellatsiooninõukogule esiteks Satceni direktori 4. oktoobri 2013. aasta otsuse peale, millega jäeti rahuldamata hageja kaebus töösuhte peatamise otsuse, distsiplinaarmenetluse alustamise otsuse ja abitaotluse rahuldamata jätmise peale; teiseks kaebas hageja edasi 21. novembri 2013. aasta otsuse, mida on käsitletud eespool punktis 35.

39      Hageja palus 9. detsembri 2013. aasta kirjas, et distsiplinaarnõukogu eesistuja lükkaks hageja ärakuulamise edasi. Hageja nimetas samuti ära 13 tunnistajat, kelle ta palus kohale kutsuda.

40      Distsiplinaarnõukogu eesistuja jättis 16. detsembri 2013. aasta kirjas hageja ärakuulamise päevana jõusse 13. või 14. jaanuari 2014 ja teavitas hagejat oma otsusest kuulata ära kaks tunnistajat neist, kelle kutsumist hageja oli taotlenud.

41      Hageja palus 17. detsembri 2013. aasta e‑kirjas, et distsiplinaarnõukogu eesistuja taandaks end selle nõukogu koosseisust, arvestades tema osalust hagejat puudutavas menetluses. Samuti kordas hageja oma taotlust tunnistajate ärakuulamise kohta ja rõhutas, et talle ei esitatud selle taotluse rahuldamata jätmisel arvestatud kriteeriumide kohta mingeid selgitusi.

42      Samal päeval esitas hageja Satceni direktorile kaebuse distsiplinaarnõukogu 16. detsembri 2013. aasta otsuse kohta, mida on nimetatud eespool punktis 40.

43      Pärast 13. jaanuaril 2014 toimunud ärakuulamist esitas distsiplinaarnõukogu 4. veebruaril 2014 põhjendatud arvamuse, milles tõdeti esiteks üksmeelselt, et hageja on jätnud täitmata oma tööalased kohustused, ja teiseks soovitati, et hageja palgaastet vähendataks vähemalt kahe astme võrra, mis muudaks võimatuks hageja töötamise juhtivatel ametikohtadel.

44      Satceni direktor kuulas hageja 25. veebruaril 2014 ära ja tagandas ta seejärel, 28. veebruaril 2014 ametist distsiplinaarkaalutlustel (edaspidi „ametist tagandamise otsus“), kusjuures otsus pidi jõustuma kuu aega pärast selle tegemise kuupäeva. Satceni direktor märkis oma otsuses järgmist:

„Arvestades teie rikkumiste raskust, nii nagu see nähtub direktori raportist distsiplinaarnõukogule, ja nagu seda kinnitab distsiplinaarnõukogu põhjendatud arvamus, samuti arvestades võimatust paigutada teid madalamale palgaastmele ja sellele vastavale vastutuse tasemele, mille pakkus välja distsiplinaarnõukogu, lisaks arvestades teie keeldumist tunnistada, et teie käitumine oli sobimatu, otsustan [Satceni personalieeskirjade] IX lisa artikli 7 alusel määrata teile järgmise karistuse:

–        ametist tagandamine, mis toob kaasa teie Satceniga sõlmitud töölepingu ülesütlemise.

[Teie] tööleping lõppeb vastavalt [Satceni personalieeskirjade] artikli 7 lõike 3 punkti a alapunktile vii kuu aega pärast käesoleva otsuse kättetoimetamist.“

45      Hageja kaebas enda ametist tagandamise otsuse edasi 17. aprillil 2014; Satceni direktor jättis edasikaebuse 4. juuni 2014. aasta otsusega rahuldamata. Hageja vaidlustas ametist tagandamise otsuse 12. juunil 2014 apellatsiooninõukogus.

46      26. jaanuari 2015. aasta otsusega (edaspidi „apellatsiooninõukogu otsus“), mis tehti hagejale teatavaks 23. märtsil 2015, jättis apellatsiooninõukogu rahuldamata hageja nõuded tühistada distsiplinaarmenetluse alustamise otsus ja töösuhte peatamise otsus. Apellatsiooninõukogu lükkas tagasi kõik väited, mille hageja ametist tagandamise otsuse peale esitas ning tühistas selle otsuse vaid osaliselt, osas, milles jõustumise kuupäevaks oli määratud 31. märts 2014, mitte 4. aprill 2014.

II.    Menetlus ja poolte nõuded

47      Hageja esitas käesoleva menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 28. mail 2015.

48      4. juunil 2015 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga esitas hageja taotluse anonüümsuse säilitamiseks, mille võimaldamise otsustas Üldkohus 29. juuli 2015. aasta otsusega.

49      Pärast seda, kui Üldkohus oli 13. jaanuaril 2016 teinud otsuse kodukorra artikli 69 punkti d alusel, ja olles lubanud pooltel esitada omapoolsed seisukohad, peatas Üldkohus käesolevas kohtuasjas menetluse kuni kohtuasjas C‑455/14 P, H vs. nõukogu ja komisjon kohtumenetlust lõpetava otsuseni jõudmiseni. Pärast seda, kui oli tehtud 19. juuli 2016. aasta otsus kohtuasjas H vs. nõukogu ja komisjon (C‑455/14 P, EU:C:2016:569), alustati käesolevas kohtuasjas uuesti menetlust.

50      Nõukogu esitas 21. aprillil 2016 Üldkohtu kantseleisse saabunud avalduse astuda menetlusse Satceni nõuete toetuseks.

51      Pärast algselt määratud ettekandja-kohtuniku lahkumist määrati käesolev kohtuasi teisele ettekandja-kohtunikule, kes määrati üheksanda koja koosseisu, mistõttu ka käesolev kohtuasi määrati lahendamiseks üheksandale kojale.

52      27. oktoobri 2016. aasta kohtumäärusega andis Üldkohtu üheksanda koja president nõukogule loa menetlusse astuda.

53      Üldkohus saatis kohtuasja 17. juulil 2017 lahendamiseks üheksandale kojale laiendatud koosseisus.

54      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada otsus, millega lükati tagasi tema abitaotlus, samuti tühistada distsiplinaarmenetluse alustamise otsus, töösuhte peatamise otsus ja apellatsiooninõukogu otsus (edaspidi koos „vaidlustatud otsused“);

–        vajaduse korral tühistada esiteks Satceni direktori 4. oktoobri 2013. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata kaebus abitaotluse tagasilükkamise otsuse peale, distsiplinaarmenetluse alustamise otsus ning teiseks Satceni 4. juuni 2014. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata kaebus ametist tagandamise otsuse peale;

–        kohustada Satceni maksma hagejale varalise kahju hüvitamiseks välja saamata jäänud töötasu ja kantud mittevaralise kahju eest hüvitis 500 000 eurot;

–        mõista kohtukulud välja Satcenilt, kohaldades 8 % intressimäära.

55      Satcen palub Üldkohtul:

–        jätta hageja esitatud tühistamisnõue ja kahju hüvitamise nõue rahuldamata, sest „ELi Üldkohtul puudub ilmselgelt pädevus nende nõuete üle otsustada“;

–        teise võimalusena, jätta hagi osalise vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata ja osalise põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

56      Nõukogu toetas kohtuistungil sisuliselt Satceni esimest väidet.

III. Õiguslik käsitlus

57      Käesolev hagi koosneb tühistamisnõudest ja kahju hüvitamise nõudest.

58      Satceni ei esita küll ametlikult kodukorra artikli 130 lõike 1 alusel vastuväidet, aga väidab samas siiski esiteks, et käesoleva kohtuasja lahendamine ei ole Üldkohtu pädevuses ja teiseks, et hagi on sisuliselt vastuvõetamatu.

A.      Üldkohtu pädevus

59      Hageja väidab hagis, et Üldkohus on pädev tema hagi üle otsustama, rõhutades, et ehkki Satcen on muidugi loodud nõukogu ühismeetme alusel, ei ole seda asutust puudutavad kohtuvaidlused hõlmatud ELL artiklis 24 ja ELTL artikli 275 lõikes 1 ette nähtud erandiga, mille järgi ÜVJP valdkonna sätted ei kuulu liidu kohtute pädevusse.

60      Selle kohta väidab hageja esiteks, et vaidlustatud otsuste näol on tegemist puhtalt haldus- või distsiplinaarotsustega, mis puudutavad personalihaldust. Seega eristuvad need selgelt ÜVJP valdkonnas vastu võetud poliitilistest või strateegilistest meetmetest, mida erand liidu kohtute pädevusest ainsana puudutab.

61      Järgmiseks väidab hageja, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale tuleb liidu institutsioonidel, organitel ja asutustel ÜVJP valdkonnas tegutsedes järgida põhiseadusliku tasandi põhimõtteid ja põhiõigusi, mille austamise tagamine on Euroopa Liidu Kohtu ülesanne. Kuivõrd käesolev kohtuasi käsitleb hageja põhiõigusi, on liidu kohtud pädevad.

62      Sellega seoses tuleb Euroopa Liidu Kohtul ELTL artikli 275 teise lõigu alusel olevat piiravate meetmete õiguspärasuse kontrolli pädevust tõlgendada nii, et see puudutab kõiki otsuseid, milles väidetakse, et on rikutud füüsilise isiku põhiõigusi; seega on nimetatud säte kohaldatav hageja olukorra suhtes.

63      Viimaseks väidab hageja, et tal puudub igasugune võimalus pöörduda riigisisesesse kohtusse, ning kuna aluslepingutega loodi täielik õiguskaitsevahendite ja ‑menetluste süsteem, ei saa nõustuda sellega, et niisuguste otsuste üle, nagu käesolevas kohtuasjas kõne all olevad, ei teostata üleüldse mingit kohtulikku kontrolli.

64      Selle kohta väidab hageja sisuliselt, et tal Satceni personalieeskirjade järgi olevat võimalust pöörduda pädeva apellatsiooninõukogu poole, et see ta nõuded läbi vaataks, ei saa samastada kohtusse pöördumise võimalusega Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) asjasse puutuvate sätete mõttes.

65      Satcen väidab omalt poolt, et Euroopa Liidu Kohus peab liidu institutsioonina järgima pädevuse andmise põhimõtet. Kuna ükski akt ei anna Üldkohtule pädevust otsustada Satceni ja tema töötajate vaheliste vaidluste üle, peab Üldkohus tunnistama, et tal puudub pädevus; vastupidisel juhul rikub Üldkohus pädevuse andmise põhimõtet, laiendades oma pädevust aluslepingutes ettenähtuga võrreldes.

66      Satcen väidab oma argumentide toetuseks, et vastavalt ELTL artikli 263 viiendale lõigule on liidu institutsioonil juhul, kui ta loob organi või asutuse, voli anda selle organi või asutuse vastu võetud aktide õiguspärasuse kontrollimise ülesanne muule vaidluste lahendamise instantsile kui liidu kohus.

67      Järelikult lubab see esmase õiguse säte nõukogul Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõikes 6 ette näha, et Satceni ja tema töötajate vahelisi vaidlusi on pädev lahendama apellatsiooninõukogu.

68      Apellatsiooninõukogu on järelikult erikohus, mille ainupädevus, mida ELTL artikli 263 viies lõik lubab, välistab liidu kohtute pädevuse käesolevas kohtuasjas.

69      Satceni ja tema töötajate vaheliste vaidluste väljaarvatus Euroopa Liidu Kohtu pädevusest leiab väidetavalt kinnitust liidu liikmesriikide valitsuste esindajate otsusest, mille nad tegid nõukogus kohtudes 15. oktoobril 2001, ja mis käsitleb Julgeoleku‑uuringute instituudile ja Satcenile ning nende organitele ja töötajaskonna liikmetele antud privileege ja immuniteete, ning mille artiklis 6 on ette nähtud, et Satceni töötajatel on kohtulik puutumatus nende kohta tööalastes suhetes vastu võetud aktidega seoses.

70      See otsus annab Satceni väitel tunnistust liikmesriikide selgest soovist arvata nii riigisiseste kohtute kui Euroopa Liidu kohtute pädevusalast välja kohtuvaidlused, mis käsitlevad Satceni töötajate töökohustuste täitmist. Satcen rõhutab, et erinevalt protokollist nr 7 Euroopa Liidu privileegide ja immuniteetide kohta (ELT 2010, C 83, lk 266), milles on ette nähtud liidu ametnike ja töötajate kohtulik puutumatus, ja milles samas on allutatud nende ja liidu institutsioonide vahelised kohtuvaidlused Euroopa Kohtu pädevusele, ei ole punktis 69 nimetatud otsuses nähtud Euroopa Liidu Kohtule ette samasugust pädevust, mis puudutaks Satceni.

71      Satcen väidab 12. novembri 2015. aasta kohtuotsusele Elitaliana vs. Eulex Kosovo (C‑439/13 P, EU:C:2015:753) tuginedes, et ÜVJP valdkonnas vastu võetud otsused, mis on seotud halduskuludega, kuuluvad Euroopa Liidu Kohtu pädevusse üksnes juhul, kui on tegemist liidu eelarvest rahastatavate otsustega. Kuivõrd kõnesoleval juhtumil vaidlustatud otsused ei kuulu liidu eelarvesse, vaid liikmesriikide, v.a Taani rahastamise alla, siis tuleb Üldkohtu pädevus välistada.

72      Satcen väidab vasturepliigis veel, et liidu kohtutel puudub põhimõtteliselt pädevus kontrollida akte, mille liidu institutsioonid, organid ja asutused on vastu võtnud ÜVJP valdkonnas. Teisiti oleks see üksnes juhul, kui otsus, millega luuakse ÜVJP valdkonnas tegutsev organ või asutus või sellise organi või asutuse personalieeskiri, näeks selgesõnaliselt ette, et Euroopa Liidu Kohus on pädev lahendama selle organi või asutuse ja tema töötajate vahelisi vaidlusi.

73      Satceni puudutavas ei anna ei otsus, millega asutus loodi ega personalieeskiri Euroopa Liidu Kohtule pädevust kontrollida nende aktide õiguspärasust, mille Satcen oma töötajate suhtes vastu on võtnud.

74      Repliigis väidab hageja, et Satceni argumentatsiooni seab küsimuse alla 19. juuli 2016. aasta kohtuotsuse H vs. nõukogu ja komisjon (C‑455/14 P, EU:C:2016:569).

75      Hageja sõnul otsustas Euroopa Kohus selles kohtuotsuses, et Üldkohtul ei saa ELL artikli 24 ja ELTL artikli 275 alusel puududa pädevus töövaidluse raames vastu võetud otsuste suhtes. Personalihalduse raames antud aktid ei jää seega ka juhul, kui nad on vastu võetud ÜVJP valdkonnas, liidu kohtute pädevusest välja.

76      Hageja lisab 19. juuli 2016. aasta kohtuotsuse H vs. nõukogu ja komisjon (C‑455/14 P, EU:C:2016:569) punktile 55 tuginedes, et liidu kohtute pädevuse puudumine tooks käesoleval juhtumil võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes kaasa erineva kohtlemise Satceni töötajate ja muude ÜVJP valdkonna asutuste, nt Euroopa Kaitseagentuuri ja Euroopa välisteenistuse töötajate vahel. Hageja väidab seega, et nende asutuste töötajatel on võimalik Euroopa Kohtusse pöörduda.

77      Satcen väidab, vastupidi, et 19. juuli 2016. aasta kohtuotsusest H vs. nõukogu ja komisjon (C‑455/14 P, EU:C:2016:569) tuleneb, et kui liidu kohtutele ei ole selgesõnaliselt antud pädevust viisil, mida on nimetatud eespool punktis 72, on Euroopa Liidu Kohus ÜVJP valdkonnas pädev teostama kontrolli üksnes nende personalihalduse aktide üle, mis on antud liikmesriikide lähetatud töötajate kohta, et vältida ebavõrdset kohtlemist liidu institutsioonide lähetatud töötajatega, kelle asjades on Euroopa Liidu Kohtul Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) järgi pädevus olemas.

78      Satceni väitel ei ole 19. juuli 2016. aasta kohtuotsuse H vs. nõukogu ja komisjon (C‑455/14 P, EU:C:2016:569) lahendus seega hageja olukorrale ülekantav, sest hageja on Satceni töötaja, mitte liikmesriigi või liidu institutsiooni lähetatud töötaja.

79      Satcen lisab, et igal juhul ei oleks Euroopa Liidu Kohus pädev ka Satceni juurde lähetatud töötaja suhtes, sest niisugust pädevust ei ole ette nähtud tema juhatuse 18. juuli 2007. aasta otsuses lähetatud riiklike ekspertide kohta.

80      Sissejuhatavalt tuleb meenutada, et ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu viimasest lausest ja ELTL artikli 275 esimesest lõigust tulenevalt ei kuulu üldjuhul Euroopa Kohtu pädevusse ühise välis‑ ja julgeolekupoliitikaga seotud sätted ning nende alusel vastu võetud õigusaktid (vt 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu ja komisjon, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      ÜVJP on ELL artikli 24 lõike 1 esimeses lõigus määratletud katvana kõiki välispoliitika valdkondi ja kõiki liidu julgeolekuga seotud küsimusi, kaasa arvatud ühise kaitsepoliitika järkjärguline kujundamine, mis võib viia ühiskaitseni.

82      Käesoleval juhtumil võtsid vaidlustatud otsused vastu Satceni direktor ja apellatsiooninõukogu; viimatinimetatu on otsusega 2014/401 reguleeritud kehand, kusjuures see otsus on vastu võetud muu hulgas ELL artikli 28 alusel, mis käsitleb liidu operatiivtegevusi, ja mis kuulub Euroopa Liidu lepingu V jaotise 2. peatükki „Ühine välis- ja julgeolekupoliitika“. Nagu sellega seoses tuleneb nimetatud otsuse teisest põhjendusest ja artiklist 2, seisneb Satceni ülesanne sisuliselt toetuse pakkumises liidu otsuste tegemise juures ja ÜVJP valdkonnas meetmete võtmisel, pakkudes liikmesriikidele ja liidu institutsioonidele tooteid ja osutades teenuseid, mis tulenevad kosmosevarade ja satelliit- ja aerokujutiste kasutamisest.

83      Siiski ei saa asjaolu, et vaidlustatud otsused kuuluvad ÜVJP valdkonda, üksinda viia tõdemuseni, et liidu kohus ei ole pädev käesolevat kohtuvaidlust lahendama (vt selle kohta 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu ja komisjon, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

84      ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu viimase lause ja ELTL artikli 275 esimese lõiguga on nimelt kehtestatud erand ELL artikliga 19 Euroopa Liidu Kohtule antud üldisest pädevusest tagada õiguse järgimine aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel ning seega tuleb neid sätteid tõlgendada kitsalt (vt 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu ja komisjon, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

85      Kuigi harta artikliga 47 ei saa anda Euroopa Kohtule sellist pädevust, mida ei ole aluslepingutega ette nähtud, eeldab tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte siiski seda, et Euroopa Kohtu pädevuse välistamist ÜVJP valdkonnas tuleb tõlgendada kitsalt (28. märtsi 2017. aasta kohtuotsus Rosneft, C‑72/15, EU:C:2017:236, punkt 74).

86      Pealegi ilmneb nii ELL artiklist 2 (mis kuulub EL lepingu ühissätete hulka) kui ka liidu välistegevust puudutavast ELL artiklist 21, millele viitab ÜVJPd puudutav ELL artikkel 23, et liit rajaneb eelkõige sellistel väärtustel nagu võrdsus ja õigusriik. Juba tõhusa kohtuliku kontrolli olemasolu, mille eesmärk on tagada liidu õigusnormide järgimine, on õigusriigi olemuslik tunnus (vt 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu ja komisjon, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

87      Kõnesoleval juhtumil võeti hageja töölepingu järgi tööle Satceni haldusosakonna juhatajaks.

88      Käesolevas hagis palub ta esiteks tühistada töösuhte peatamise otsuse, distsiplinaarmenetluse alustamise otsuse ja ametist tagandamise otsuse, millega Satceni direktor vastavalt peatas hageja töösuhte, alustas tema suhtes distsiplinaarmenetlust ja ütles ta töölepingu distsiplinaarkaalutlustel üles. Järgmiseks palub hageja tühistada apellatsiooninõukogu otsuse, millega sisuliselt kinnitati kolme eespool nimetatud otsust. Lisaks palub hageja Üldkohtul tühistada otsuse, millega Satceni direktor väidetavalt lükkas kaudselt tagasi hageja abitaotluse, mille hageja esitas tema suhtes väidetavalt aset leidnud psühholoogilise ahistamise tõttu. Veel palub hageja, et talle hüvitataks varaline ja mittevaraline kahju, mis talle vaidlustatud otsuste vastuvõtmisega väidetavalt põhjustati.

89      Töösuhte peatamise otsus ja distsiplinaarmenetluse alustamise otsus tehti pärast haldusjuurdlust, mis viidi läbi pärast Satceni 12 töötaja kaebust haldusosakonnas ja rahandusosakonnas valitseva halva õhustiku üle, mis kaebajate sõnul valitseb seetõttu, et hageja on iga päev oma kolleegidega konfliktis, kuna kritiseerib neid vahetpidamata niisugusel määral, et mõnda kolleegidest võib pidada hagejapoolse psühholoogilise ahistamise ohvriteks. Juurdluse käigus ja hiljem distsiplinaarnõukogu ees toimunud menetluses andsid mitu Satceni haldusosakonna ja rahandusosakonna töötajat küsimustikule vastuseid ja tunnistusi, mis niisugust kriitikat kinnitasid. Ka on hageja vahetud ülemused seadnud hageja iga‑aastastes hindamisaruannetes, mis on koostatud 2010.‑2012. aasta kohta, kahtluse alla hageja juhtimisoskused ja tema võime töökeskkonnas inimsuhteid hallata, mis oli regulaarselt konfliktide allikaks.

90      Mis puudutab hageja ametist tagandamist, siis nagu nähtub distsiplinaarnõukogu arvamusest, mis viitab nimetatud otsusele, oli see sisuliselt põhjendatud hagejale esitatud etteheitega, et ta käitus korduvalt sobimatult, muu hulgas karjudes, tehes haavavaid ja halvustavaid ning ähvardavaid märkusi teiste Satceni haldusosakonna ja rahandusosakonna töötajate suhtes.

91      Eelpool öeldust järeldub, et nimetatud otsused töösuhte peatamise, distsiplinaarmenetluse alustamise ja ametist tagandamise kohta olid puhtalt personalihalduse aktid, mis nende põhistust, eesmärke ja vastuvõtmise konteksti arvestades ei olnud kantud eesmärgist panustada ÜVJP teostamisse, kujundamisse ega elluviimisse ELL artikli 24 lõike 2 mõttes ega eesmärgist täita Satcenil ÜVJP valdkonnas olevaid ülesandeid, mida on meelde tuletatud eespool punktides 7 ja 82. Samale järeldusele tuleb jõuda apellatsiooninõukogu otsuse osas, millega võeti vastu õiguslikult siduv otsus, mis sisuliselt kinnitab kolme eespool nimetatud otsust vastavalt volitustele, mille Satceni personalieeskirjad sellele kehandile annavad (vt punktid 13 ja 14 eespool).

92      Sama kehtib osas, mis puudutab hageja abitaotluse kaudse tagasilükkamise otsust. Nimelt kuulub see abitaotlus hageja suhtes läbi viidud distsiplinaarmenetluse konteksti, sest hageja väitis taotluses sisuliselt, et tema käitumise kohta esitatud süüdistused kujutasid endast tema suhtes aset leidnud psühholoogilist ahistamist, millega toimetulekuks ta oli taotlenud Satceni abi.

93      Lisaks tuleb esiteks tõdeda, et Satceni personalieeskirjade VII peatükis ja IX lisas on ette nähtud distsiplinaarmenetlus, mis sarnaneb personalieeskirjade VI jaotises ja IX lisas ettenähtuga nii haldusjuurdluse küsimustes kui ka osas, mis puudutab menetlust distsiplinaarnõukogus, karistuskategooriaid ja asjaolusid, mida tuleb arvestada asjakohase sanktsiooni määramisel. Samuti on Satceni personalieeskirjade IX lisa 6. jaos ette nähtud personalieeskirjade IX lisa 6. jaos sätestatuga identne võimalus peatada niisuguse töötaja töösuhe, keda süüdistatakse jämedas veas.

94      Teisalt on Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõigetes 1‑3 ette nähtud kaebemenetlus Satceni direktori juures, mille kohta tuleb tõdeda, et selle eesmärk on sarnane personalieeskirjade artiklis 90 ette nähtud kaebemenetlusega, st võimaldada puudutatud pooltel jõuda omavahelises vaidluses kohtuvälise lahendini.

95      Seega tuleb asuda seisukohale, et käesolev kohtuvaidlus sarnaneb muus kui ÜVJP valdkonnas tegutseva liidu institutsiooni, organi või asutuse ja tema ametniku või teenistuja vahelise vaidlusega, mille lahendamiseks võib pöörduda liidu kohtute poole vastavalt ELTL artiklile 270, mis näeb ette, et Euroopa Liidu Kohtu pädevusse kuuluvad liidu ja tema ametnike ja muude teenistujate vahelised vaidlused (vt analoogia alusel 6. märtsi 2001. aasta kohtuotsus Dunnett jt vs. EIP, T‑192/99, EU:T:2001:72, punkt 54).

96      Selles olukorras ei saa järeldada, et ELL artikli 24 lõike 1 teise lõigu viimases lauses ja ELTL artikli 275 esimeses lõigus ette nähtud Euroopa Kohtu pädevust piirava ja kitsast tõlgendamist nõudva erandi ulatus oleks nii suur, et see ulatuks välistama liidu kohtu pädevust teostada kontrolli niisuguste liidu asutuse antud personalihalduse aktide üle, nagu on käesolevas kohtuasjas kõne all, kui liidu kohus on samas pädev teostama kontrolli sisult, eesmärkidelt, vastuvõtmise menetluselt ja seda ümbritsevalt kontekstilt identsete aktide üle, kui viimati nimetatud aktid puudutavad liidu institutsiooni, organit või asutust, mille ülesanded ei ole seotud ÜVJPga (vt analoogia alusel 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu ja komisjon, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punkt 55).

97      Mis tahes muu tõlgendus jätaks ÜVJPga tegeleva liidu asutuse ametniku liidu ametnikele ja muudele teenistujatele mõeldud õiguskaitsesüsteemist välja, mis oleks vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega (vt analoogia alusel 18. oktoobri 2001. aasta kohtuotsus X vs. EKP, T‑333/99, EU:T:2001:25, punktid 38‑40).

98      Punktis 96 esitatud tõlgendus leiab ühelt poolt kinnitust otsuse 2014/401 artikli 8 lõikes 3 Satcenile ette nähtud võimalusest palgata liidu institutsioonide lähetatud ametnikke, kes, nagu Satcen kohtuistungil märkis, võivad lähetuse jooksul pöörduda ELTL artikli 270 alusel liidu kohtute poole. Teiselt poolt kinnitab niisugust tõlgendust ka liidu kohtutel vastavalt nõukogu 12. oktoobri 2015. aasta otsuse (ÜVJP) 2015/1835, milles määratakse kindlaks Euroopa Kaitseagentuuri põhikiri, asukoht ja töökord (ELT 2015, L 266, lk 55) artikli 11 lõike 3 punktile a olev pädevus lahendada selle agentuuri lepinguliste töötajate hagisid ning liidu kohtutel vastavalt nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsuse 2010/427/EL, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine (ELT 2010, L 201, lk 30) artikli 6 lõike 2 viimasele lõigule olev pädevus lahendada Euroopa välisteenistuse lepinguliste töötajate hagisid (vt analoogia alusel 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu ja komisjon, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punkt 56).

99      Neil asjaoludel on Üldkohus käesolevas kohtuasjas otsuse langetamiseks pädev. See pädevus tuleneb vaidlustatud otsuste õiguspärasuse kontrolli osas ELTL artiklist 263 ja liidu lepinguvälise vastutuse rakendamise nõude osas ELTL artiklist 268 koostoimes ELTL artikli 340 teise lõiguga, võttes arvesse ELL artikli 19 lõiget 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 47 (vt analoogia alusel 19. juuli 2016. aasta kohtuotsus H vs. nõukogu ja komisjon, C‑455/14 P, EU:C:2016:569, punkt 58).

100    Seda järeldust ei sea kahtluse alla Satceni muud argumendid.

101    Esiteks tuleb lükata tagasi Satceni argument, mis rajaneb Satceni personalieeskirjade sätetel, mis näevad väidetavalt ette apellatsiooninõukogu pädevuse teha Satceni ja tema töötajate vahelistes vaidlustes otsuseid ilma edasikaebevõimaluseta.

102    Nagu nõukogu küll kohtuistungil toonitas, on apellatsiooninõukogu kui Satceni ja tema töötajate vahelisi vaidlusi lahendava organi süsteem selgitatav Satceni spetsiifikaga, kuivõrd viimane oli algselt osa WEUst kui rahvusvahelisest valitsustevahelisest organisatsioonist ja seejärel alates 1. jaanuarist 2002 osa liidust sellisena, nagu see enne Lissaboni lepingu jõustumist välja nägi (vt punktid 1‑3 eespool). Neil asjaoludel ei saanud Satceni töötajate olukorda samastada Euroopa Ühenduse ametnike ja muude teenistujate omaga, sest viimased olid ainsad, kes võisid kooskõlas EÜ artikliga 236 (nüüd ELTL artikkel 270) Üldkohtu poole pöörduda, mis võis olla põhjuseks, et Satceni sees loodi niisugune kehand nagu apellatsiooninõukogu, mis on pädev lahendama töövaidlusi. Selline erinev kohtlemine ei näi aga enam põhjendatud pärast Lissaboni lepingu jõustumist 1. detsembril 2009; Lissaboni lepingu järgi asendab liit Euroopa Ühenduse ja on selle õigusjärglane (ELL artikkel 1) ning seega tuleb kõik liidu ametnikud ja muud teenistujad asetada sarnasesse olukorda sõltumata sellest, kas nad olid endise Euroopa Ühenduse või Lissaboni lepingu eelses vormis liidu alluvuses. Satceni ja tema töötajate vahelised vaidlused võib seega nüüdseks samastada mis tahes vaidlusega liidu ametniku või muu teenistuja ja tema tööandja vahel (vt punktid 91‑99 eespool).

103    Sellega seoses tuleb meelde tuletada, et vastupidi väidetele, mille nõukogu esitas kohtuistungil, tegi nõukogu siis, kui ta võttis vastu 12. juuli 2011. aasta otsuse 2011/411/ÜVJP, milles määratakse kindlaks Euroopa Kaitseagentuuri põhikiri, asukoht ja töökord ning tunnistatakse kehtetuks ühine seisukoht 2004/551/ÜVJP (ELT 2011, L 183, lk 16), ka otsuse teha lõpp „apellatsiooninõukogu“ pädevusele teha otsuseid Euroopa Kaitseagentuuri ja tema lepinguliste töötajate vaidluste üle – niisugune pädevus oli talle varem ette nähtud nõukogu 24. septembri 2004. aasta otsuse 2004/676/EÜ, Euroopa Kaitseagentuuri personalieeskirjade kohta (ELT 2004, L 310, lk 9) VII jaotises. Otsus 2011/411, mille põhjenduses 4 oli täpsustatud, et tuleb „võtta arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi lepingu) muudatusi, mis tulenevad Lissaboni lepingust“, sätestas nimelt artikli 11 lõikes 4, et Euroopa Liidu Kohus on pädev niisuguseid vaidlusi lahendama.

104    Teiseks ei saa nõustuda Satceni argumendiga, mille kohaselt ELTL artikli 263 viies lõik legitimeerib nõukogu võimaluse anda apellatsiooninõukogule ainupädevus Satceni ja tema töötajate vaheliste vaidluste lahendamiseks, mis välistab Üldkohtu pädevuse.

105    Selle kohta tuleb meelde tuletada, et vastavalt ELL artiklile 19 tagab Euroopa Liidu Kohus, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust. Ka on Üldkohus ELTL artikli 256 lõike 1 esimese lause järgi pädev arutama ja lahendama esimese astmena artiklites 263, 265, 268, 270 ja 272 osutatud hagisid või menetlusi, välja arvatud need, mis on määratud artikli 257 alusel moodustatud erikohtule või kuuluvad Euroopa Liidu Kohtu põhikirja järgi Euroopa Kohtu pädevusse. Kõnesoleval juhtumil rajaneb Üldkohtu pädevus käesolevas kohtuasjas otsus teha ELTL artiklitel 263 ja 268 (vt punkt 99 eespool).

106    ELTL artikli 263 viies lõik sätestab muidugi, et õigusaktides, millega luuakse liidu organeid ja asutusi, võib ette näha eritingimused ja erikorra seoses füüsiliste või juriidiliste isikute hagide esitamisega nende organite ja asutuste õigusaktide vastu, mille eesmärgiks on tekitada nende suhtes õiguslikke tagajärgi.

107    Vastupidi Satceni väidetule ei saa seda sätet siiski tõlgendada nii, et see annab nõukogule Satceni personalieeskirjade kohta tehtavas otsuses õiguse välistada liidu kohtute mis tahes kontroll Satceni direktori tehtud otsuste suhtes, mis on mõeldud tekitama õiguslikke tagajärgi keskuse sisemises toimimises, sellega, et ta annab apellatsiooninõukogule ainupädevuse lahendada Satceni ja tema töötajate vahelisi vaidlusi „ilma edasikaebevõimaluseta“, nagu on märgitud Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõikes 6. Niisuguse tõlgenduse lubamine kahjustaks liidu kohtu „pädevust tagada, et aluslepingute tõlgendamisel ja kohaldamisel austatakse õigust“, nagu on nõutud ELL artikli 19 lõike 1 esimese lõigu teises lauses. Nagu nõukogu kohtuistungil tõdes, tuleb ELTL artikli 263 viienda lõigu tähenduses „eritingimusi ja erikorda“ tõlgendada nii, et nendega on mõeldud, et liidu organ või asutus kehtestab puhtalt organi- või asutusesisesed tingimused ja eeskirjad, mis reguleerivad muu hulgas vaidemenetlust või kohtuväliselt vaidluste lahendamise menetlust vältimaks kohtuvaidlusi liidu kohtutes (vt selle kohta 12. septembri 2013. aasta kohtumäärus European Dynamics Luxembourg jt vs. Siseturu Ühtlustamisamet, T‑556/11, EU:T:2013:514, punktid 59 ja 60).

108    Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõikest 6 tuleneb aga, et apellatsiooninõukogul ainupädevus teha siduvaid otsuseid, kui ta kontrollib Satceni direktori otsuste õiguspärasust ja ta võib samuti teha otsuseid Satceni töötajate kahjuhüvitusnõuete kohta.

109    Eelnevast järeldub, et Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõige 6 on vastuolus aluslepingutega ja eelkõige ELL artikliga 19 ja ELTL artikliga 256 osas, milles artikli 28 lõikes 6 on ette nähtud, et apellatsiooninõukogul on ainupädevus teha siduvaid otsuseid, lahendades Satceni ja tema töötajate vahelisi vaidlusi, samas kui Üldkohus on esimese kohtuastmena pädev vastavasisulisi hagisid lahendama.

110    Niisuguses kontekstis on asjakohatu Satceni argument, mille järgi apellatsiooninõukogu vastab sõltumatu ja erapooletu kohtu tunnustele, nii nagu need on paika pandud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas. Üldkohus on nimelt pädev kontrollima niisuguste otsuste õiguspärasust, nagu Satceni direktori otsused, ja lahendama hageja kahjuhüvitisnõude; ei saa lubada, et niisugune kehand, olgugi ta sõltumatu ja erapooletu, võiks teostada sellist pädevust liidu kohtu eest ja asemel.

111    Kolmandaks tuleb lükata tagasi Satceni argument, mille kohaselt nõukogus kokku tulnud liidu liikmesriikide valitsuste esindajad soovisid sisuliselt ja tulenevalt oma 15. oktoobri 2001. aasta otsusest Satceni privileegide ja immuniteetide kohta, välistada Euroopa Kohtu pädevuse eranditult.

112    Nimelt puudutab viidatud otsus üksnes Satcenile ja tema töötajaskonnale liikmesriikide poolt vastavalt nende riigisisesele õigusele antud privileege ja immuniteete ja seega ei ole sel mingit seost liidu kohtute pädevusega. Järelikult ei saa asjaolu, et selline otsus ei anna Satceni ja tema töötajate vahelisi vaidlusi Euroopa Liidu Kohtu pädevusse, vastuolus protokolli nr 7 liidu privileegide ja immuniteetide kohta artikli 11 punktiga a, mis puudutab liidu ja tema ametnike ja muude teenistujate vahelisi vaidlusi, tähendada, et Üldkohus ei võiks lahendada Satceni ja tema töötajate vahelisi vaidlusi.

113    Neljandaks tuleb tagasi lükata ka Satceni argument, mis rajaneb 12. novembri 2015. aasta kohtuotsusel Elitaliana vs. Eulex Kosovo (C‑439/13 P, EU:C:2015:753) ja käsitleb seda, et vaidlustatud otsused ei kuulu liidu eelarve raamistikku. Viimati viidatud kohtuotsust kinnitas Euroopa Kohus nimelt, et tal on pädevus konkreetses olukorras, kus ÜVJP kontekstis võetakse avaliku hanke raames meetmeid, millega kaasnevad liidu eelarvest rahastatavad kulutused. Tõsiasi, et käesolevas kohtuasjas ei ole tegemist niisuguse olukorraga, ei võimalda siiski välistada, et Üldkohus on käesolevas kohtuasjas pädev – selline pädevus tuleneb eespool punktis 88‑99 käsitletud kaalutlustest.

114    Üldkohus on järelikult pädev tegema otsuse kõigi hageja esitatud nõuete kohta.

B.      Vastuvõetavus

115    Esmalt olgu märgitud, et hageja nõuet tühistada otsused, millega Satceni direktor jättis rahuldamata tema kaebused abitaotluse tagasilükkamise peale, distsiplinaarmenetluse alustamise peale, töösuhte peatamise ja ametist tagandamise peale, tuleb käsitada esitatuna nelja viimatinimetatud otsuse vaidlustamisena. Väljakujunenud kohtupraktikast, mis käsitleb personalieeskirjade artiklis 90 ette nähtud kohtueelset menetlust, mis on kantud samast eesmärgist kui Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõiked 1‑3 (vt punkt 94 eespool), tuleneb nimelt, et ametniku või muu teenistuja kaebus ja selle rahuldamata jätmine pädeva ametivõimu poolt on keeruka menetluse loomulik osa, nii et hagi formaalne esitamine ametniku või muu teenistuja kaebuse rahuldamata jätmise peale toob kaasa ka selle, et vaidlustatakse vaidlusalune akt, mille peale kaebus algselt esitati (vt analoogia alusel 20. septembri 2000. aasta kohtuotsus De Palma jt vs. komisjon, T‑203/99, EU:T:2000:213, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

116    Järgmiseks väidab Satcen kostja vastuses sisuliselt, et kõik tühistamis- ja kahjuhüvitusnõuded on vastuvõetamatud, esitades kaks vastuvõetamatuse väidet, millest esimese kohaselt oli hageja ja Satceni vahel töösuhe ja teise kohaselt on vaidlus lepingulist laadi.

117    Viimaks väidab Satcen teise võimalusena, et esiteks on vastuvõetamatud abitaotluse tagasilükkamise otsuse peale esitatud nõuded, teiseks distsiplinaarmenetluse alustamise otsuse vaidlustamiseks esitatud nõuded ja kolmandaks argumendid, mis esitati distsiplinaarnõukogus toimunud menetluse vaidlustamiseks.

1.      Vastuvõetamatuse vastuväide, mille kohaselt hageja ja Satceni vahel oli töösuhe

118    Satcen väidab, et hageja ja Satceni vaheline töösuhe on esiteks takistuseks sellele, et kvalifitseerida hageja kolmandaks isikuks ELTL artikli 263 mõttes, ja teiseks välistab see liidu lepinguvälise vastutuse.

119    Satceni väitel tuleb teha vahet õiguskaitsevahenditel, mida saab ELTL artiklite 263, 268 ja 340 alusel kasutada iga füüsiline või juriidiline isik ja ELTL artiklis 270 ning personalieeskirjade artiklis 91 ette nähtud Üldkohtu pädevusel, mis puudutab liidu ja tema ametnike ja muude teenistujate vahelisi vaidlusi. Niisugune vahetegu on Satceni hinnangul õigustatud liidu ja tema ametnike ning muude teenistujate vahelise teenistussuhtega ja peaks seega olema analoogia alusel kohaldatav ka hageja olukorrale. Hageja ei saa Satceni väitel seega pöörduda Euroopa Liidu Kohtusse ELTL artiklite 263, 268 ja 340 alusel ja seda isegi olukorras, kus hageja ei saa kasutada ka ELTL artiklis 270 ette nähtud kaebevõimalust, sest personalieeskirjad ei ole Satceni töötajate suhtes kohaldatavad.

120    Esmalt tuleb märkida, et Satceni argumentatsioon rajaneb valel eeldusel, kuivõrd eespool punktis 99 on leitud, et Üldkohtu pädevus käesolevas kohtuasja üle otsustada rajaneb ELTL artiklitel 263 ja 268.

121    Käesolev kohtuvaidlus on hageja ja Satceni vahelise töösuhte tõttu muidugi erilaadne, nagu Satcen toonitab. Põhimõtteliselt tähendavat sellist laadi suhe, et liidu asutuse ametniku või muu teenistuja ja tema tööandja vaheline vaidlus ei ole hõlmatud ELTL artiklitega 263, 268 ja 340, vaid ELTL artikliga 270.

122    Nagu kohtuvaidluse pooled seda ka rõhutasid, ei ole ELTL artikkel 270 käesoleva kohtuvaidluse suhtes tõepoolest kohaldatav. Selle sätte kohaselt kuuluvad Euroopa Liidu Kohtu pädevusse liidu ning tema ametnike ja muude teenistujate vahelised vaidlused neis piirides ja neil tingimustel, mis on kindlaks määratud liidu ametnike personalieeskirjades või liidu muude teenistujate teenistustingimustes (edaspidi „muude teenistujate teenistustingimused“). Sellega seoses tuleneb personalieeskirjade artiklist 1 ja artikli 1a lõikest 2 koostoimes muude teenistujate teenistustingimuste artikli 3a lõike 1 punktiga b, et nende normid on liidu organi või asutuse töötajate suhtes kohaldatavad vaid siis, kui aktis, mille alusel vastav organ või asutus loodi, on niiviisi ette nähtud. Mis puudutab Satceni lepingulisi töötajaid, siis ei ole ei otsuses 2014/401 ega Satceni personalieeskirjas ette nähtud, et nende suhtes kuuluks kohaldamisele kas personalieeskirjad või muude teenistujate teenistustingimused.

123    Eelnevast järeldub, et erinevalt Satceni väidetest kuulub hageja hagi ELTL artikli 263 kohaldamisalasse ja hageja taotlus kohaldada liidu lepinguvälist vastutust kuulub ELTL artikli 268 kohaldamisalasse.

2.      Vastuvõetamatuse vastuväide, mille kohaselt käesolev kohtuvaidlus on lepingulist laadi

124    Satcen väidab, et käesolev hagi on vastuvõetamatu, sest see on puhtlepingulist laadi, kuivõrd vaidlustatud otsused on vastu võetud hageja töölepingu alusel.

125    Sellega seoses olgu öeldud, et vastavalt ELTL artiklile 263 kontrollivad liidu kohtud institutsioonide vastu võetud üksnes niisuguste aktide seaduslikkust, mille eesmärk on tekitada kolmandatele isikutele siduvaid õiguslikke tagajärgi, muutes oluliselt nende õiguslikku olukorda ning et see pädevus puudutab üksnes ELTL artiklis 288 loetletud akte, mille institutsioonid võtavad vastu aluslepingutes sätestatud tingimustel, kasutades neile antud avaliku võimu volitusi. Institutsioonide vastu võetud aktid, mis on seotud üksnes lepinguga, millest nad on lahutamatud, ei kuulu aga oma olemuselt ELTL artiklis 288 käsitletud aktide hulka, mille tühistamist võib nõuda ELTL artikli 263 alusel (vt 10. aprilli 2013. aasta kohtuotsus GRP Security vs. kontrollikoda, T‑87/11, ei avaldata, EU:T:2013:161, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

126    Otsuse 2014/401 artikli 8 lõike 1 järgi koosneb Satceni personal lepingulistest töötajatest. Seega võeti hageja tööle töölepingu alusel, mis väljendab pooltevahelist kokkulepet. Hageja ja Satceni vaheline töösuhe on lepingulist laadi.

127    Samas on hageja töösuhe sõlmitud liidu asutusega, kes vastutab üldhuviteenuse osutamise eest ja kellele nõukogu on otsuse 2014/401 artikli 8 lõike 5 alusel volitatud kehtestama „personalieeskirjad“. Nõukogu võttis identse sätte alusel ühismeetme 2001/555 raames otsusega 2009/747 vastu Satceni personalieeskirjad (vt punkt 11 eespool). Satceni personalieeskirjade artikli 1 lõike 1 kohaselt on need eeskirjad kohaldatavad kõigi Euroopa Liidu Satelliidikeskusesse lepingu alusel tööle võetud töötajate suhtes.

128    Järelikult, ehkki töösuhe Satceni ja tema töötajate vahel on küll lepingulist laadi, on need töötajad siiski Satceni personalieeskirjadega kindlaks määratud õiguslikus olukorras.

129    Satceni personalieeskirjade üldsätted, mille võtab ühepoolselt vastu nõukogu, kes ei ole hagejaga sõlmitud töölepingu pool, on kohustuslikus korras kohaldatavad nii hageja kui ka kõigi teiste Satceni lepinguliste töötajate suhtes ja need moodustavad osa nende töölepingust (vt selle kohta ja analoogia alusel 14. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus Pflugradt vs. EKP, C‑409/02 P, EU:C:2004:625, punktid 34 ja 35). Selle kohta olgu käesolevas kohtuasjas öeldud, et hagejale tehtud ja hageja poolt allkirjastatud tööpakkumise punktis 14 oli täpsustatud, et „selle tööpakkumise ja samuti töötingimuste suhtes kehtivad [Satceni personalieeskirjad] [..] ning et nende personalieeskirjade iga hilisem muudatus on lahutamatu osa sellest tööpakkumisest“.

130    Käesolev vaidlus on saanud alguse hagejal Satceni personalieeskirjade kohaselt olevate töökohustuste väidetava täitmata jätmise tõttu. Lisaks teostas Satceni direktor Satceni personalieeskirjade alusel hageja suhtes oma distsiplinaarvolitusi. Sellised volitused on Satceni direktoril kõigis otsuse 2014/401 artikli 7 lõike 6 teise lõigu punkti e alusel kõigis personaliküsimustes.

131    Eespool öeldust järeldub, et kui Satceni direktor võttis vastu abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse, distsiplinaarmenetluse alustamise otsuse, töösuhte peatamise otsuse ja ametist tagandamise otsuse, siis kohaldas ta Satceni personalieeskirju, mis väljub Satcenil hagejaga oleva lepingulise suhte piiridest. Käesolev vaidlus käsitleb Satceni direktori nende otsuste ning apellatsiooninõukogu otsuse õiguspärasust; viimasega jäeti sisuliselt rahuldamata hageja kaebus distsiplinaarmenetluse alustamise otsuse, töösuhte peatamise otsuse ja ametist tagandamise otsuse peale.

132    Vastuvõetamatuse väide, mille kohaselt käesolev vaidlus on lepingulist laadi, tuleb tagasi lükata.

3.      Satceni väide, et abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud tühistamisnõue on vastuvõetamatu

133    Satcen on seisukohal, et nõue tühistada otsus, millega abitaotlus rahuldamata jäeti, on vastuvõetamatu, sest hageja sisuliselt ei järginud eelnevat haldusmenetlust, mis on Satceni personalieeskirjades ette nähtud.

134    Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõigete 1-3 järgi võrdub see, kui Satceni direktor ei vasta kahe kuu jooksul taotlusele teha otsus nimetatud personalieeskirjades reguleeritud küsimuses, taotluse kaudse tagasilükkamise otsusega, mille peale võib esitada kaebuse kolme kuu jooksul alates vastamiseks ettenähtud tähtaja lõppemise kuupäevast.

135    Järelikult, kui Satceni direktor ei vasta abitaotlusele Satceni personalieeskirjade artikli 2 lõike 6 mõttes ja seda kahekuulise tähtaja jooksul, mis on ette nähtud Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõikes 1, siis võib asuda seisukohale, et on tehtud kaudne abitaotluse tagasilükkamise otsus. Niisugusel juhul tuleb eeldada, et Satceni direktor ei pidanud abitaotluse põhjendamiseks esitatud asjaolusid piisavateks esialgseteks tõenditeks väidetavate faktiliste asjaolude kohta, mille tõttu tekkinuks abistamiskohustus, mis võib seisneda haldusjuurdluse alustamises, kui väidetavad faktilised asjaolud on kvalifitseeritavad psühholoogilise ahistamisena (vt analoogia alusel 25. oktoobri 2007. aasta kohtuotsus Lo Giudice vs. komisjon, T‑154/05, EU:T:2007:322, punkt 41, ja 24. aprilli 2017. aasta kohtuotsus HF vs. parlament, T‑570/16, EU:T:2017:283, punktid 53‑57).

136    Kõnesoleval juhtumil pöördus hageja Satceni direktori poole abitaotlusega 20. märtsil 2013. Satceni direktor palus 22. märtsil 2013 asedirektoril kontrollida selles taotluses kirjeldatud asjaolusid hageja kohta läbi viidavas haldusjuurdluses. Satceni direktor ei leidnud, et teabe niisuguse kontrollimise käigus oleks väidetavate faktiliste asjaolude kohta ilmnenud esialgseid tõendeid, mis õigustaksid haldusjuurdluse alustamist; seda kinnitab kiri, mille Satceni asedirektor talle 26. augustil 2013 saatis ja hageja kaebuse rahuldamata jätmine 7. oktoobril 2013.

137    Siiski tuleb asuda seisukohale, et hageja abitaotlus, mis toimetati kätte 21. märtsil 2013, lükati kooskõlas Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõikega 1 kaudselt tagasi alates 21. märtsist 2013 kulgema hakanud kahekuulise tähtaja jooksul, st 21. mail 2013, mitte 5. juulil 2013, nagu seda väidab hageja. Nagu Satcen õigesti väidab, oleks selle kaudse tagasilükkamise otsuse peale tulnud esitada kaebus alates vastamiseks ettenähtud tähtaja lõppemise kuupäevast kolme kuu jooksul, st kõige hiljem 21. augustil 2013. Toimiku materjalidest ei ilmne, et hageja oleks niisuguse kaebuse ettenähtud tähtaja jooksul esitanud.

138    Eespool esitatust tuleneb, et hageja nõuded tuleb osas, milles neis palutakse abitaotluse tagasilükkamise otsuse tühistamist, vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

4.      Satceni väide, et distsiplinaarmenetluse alustamise otsuse tühistamise nõue on vastuvõetamatu

139    Satcen väidab, et distsiplinaarmenetluse alustamise otsuse peale esitatud kaebust ei või niisugusena läbi vaadata, sest vaidlustatavaks otsuseks saab olla üksnes distsiplinaarmenetluse lõpus vastu võetud otsus. Seega tuleb hageja nõue tühistada distsiplinaarmenetluse alustamise otsus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata jätta.

140    Hageja vaidleb sellele argumendile vastu ja palub teise võimalusena, et distsiplinaarmenetluse alustamise otsuse õiguspärasust analüüsitaks, et käsitleda ametist tagandamise otsuse õiguspärasust.

141    Selle kohta olgu öeldud, et kui liidu asutuse töötajale määratakse karistus, siis tema suhtes distsiplinaarmenetluse alustamise otsus on ettevalmistav akt, mis ei väljenda administratsiooni lõppseisukohta ja mida ei saa seega käsitada kahjustavana ELTL artikli 263 mõttes (vt analoogia alusel 8. juuli 2008. aasta kohtuotsus Franchet ja Byk vs. komisjon, T‑48/05, EU:T:2008:257, punkt 340 ja seal viidatud kohtupraktika).

142    Nõuded, mis on esitatud distsiplinaarmenetluse alustamise otsuse peale on seega iseenesest vastuvõetamatud, kuivõrd üksnes distsiplinaarmenetluse lõpetav otsus, millega otsustati ametist tagandamine, on huve kahjustav akt.

143    Huve mitte kahjustava akti peale esitatud tühistamisnõuete vastuvõetamatus ei keela tugineda selle akti võimalikule õigusvastasusele, et põhjendada vaidlustatava otsuse edasikaebamiseks esitatud nõudeid (vt analoogia alusel 13. märtsi 2003. aasta kohtuotsus Pessoa ja Costa vs. komisjon, T‑166/02, EU:T:2003:73, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult, kuigi distsiplinaarmenetluse algatamise otsuse tühistamise nõuded on vastuvõetamatud, tuleb nende nõuete toetuseks esitatud väiteid käsitada esitatutena ametist tagandamise otsuse vastu, mis võeti vastu distsiplinaarmenetluse lõpuks.

5.      Satceni väide, et distsiplinaarnõukogu ees toimunud menetluse vaidlustamiseks esitatud argumendid on vastuvõetamatud

144    Ametist tagandamise otsuse tühistamise saavutamiseks esitatud esimese ja teise nõude põhjenduses vaidlustab hageja tingimused, mille kohaselt distsiplinaarmenetlus distsiplinaarnõukogu ees toimus.

145    Satcen on seisukohal, et distsiplinaarnõukogu arvamuse vaidlustamiseks esitatud väited tuleb jätta vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest neid väiteid tuleb vaadelda esitatutena distsiplinaarnõukogu arvamuse vaidlustamiseks; samas on selle arvamuse näol tegemist huve kahjustava aktiga, mille peale ei ole esitatud eelnevat halduskaebust.

146    Sellega seoses tuleb aga märkida, et 11. juuli 1968. aasta kohtuotsus Van Eick vs. komisjon (35/67, EU:C:1968:39), millele Satcen tugineb, ei ole siinkohal asjakohane, kuivõrd selles kohtuasjas jättis Euroopa Kohus vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata nõuded, millega sellistena sooviti „distsiplinaarnõukogu ees toimunud menetluse tühistamist“ lisaks distsiplinaarnõukogu arvamuse enda tühistamisele.

147    29. jaanuari 1985. aasta kohtuotsuses F vs. komisjon (228/83, EU:C:1985:28, punkt 16), millele Satcen samuti viitas, asus Euroopa Kohus seisukohale, et oleks vastuolus võistlevuse põhimõttega ja distsiplinaarmenetlusest puudutatud isiku kaitseõigustega, kui ta ei võiks eraldiseisvalt vaidlustada distsiplinaarnõukogu arvamust ja saavutada selle tühistamist, et distsiplinaarmenetlust alustataks uuesti.

148    Neist kohtuotsustest ei tulene seega kuidagi, et üks hageja ei võiks põhjendada nõudeid, mille ta esitab distsiplinaarnõukogu arvamusele järgnenud distsiplinaarkaristuse vaidlustamiseks, väitega, et distsiplinaarnõukogus toimunud menetlus sisaldas rikkumisi; hageja võib sellist põhjendust kasutada, kuna nagu tuleneb Satceni personalieeskirjade IX lisa artiklitest 7, 9 ja 10, kujutas selline menetlus hageja olukorras endast vajalikku eeldust sanktsioonile ehk ametist tagandamisele, mis on vaidlustatud.

149    Seega on väited, mis käsitlevad distsiplinaarnõukogus toimunud menetluse õigusvastasust, vastuvõetavad.

150    Eelnevalt esitatut arvesse võttes tuleb esiteks tervikuna tagasi lükata Satceni väited, mille kohaselt tühistamis- ja kahjunõuded on vastuvõetamatud. Teiseks on käesolev hagi vastuvõetamatu osas, milles see on esitatud distsiplinaarmenetluse alustamise otsuse peale ja abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse peale. Kolmandaks on käesolev hagi vastuvõetav osas, milles see on esitatud töösuhte peatamise otsuse peale, ametist tagandamise otsuse peale ja apellatsiooninõukogu otsuse peale, nii et tuleb analüüsida kolme viimati nimetatud otsuse õiguspärasust, alustades apellatsiooninõukogu otsuse analüüsist.

C.      Sisulised küsimused

1.      Tühistamisnõuded

a)      Apellatsiooninõukogu otsuse õiguspärasus

151    Hageja palub tühistada apellatsiooninõukogu otsuse ja seda kahe põhjenduste rühma alusel. Esiteks rikkus apellatsiooninõukogu väidetavalt hageja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ühelt poolt seetõttu, et apellatsiooninõukogu koosseis ei täitnud sõltumatu ja erapooletu kohtu tingimusi ja teiselt poolt osas, milles apellatsiooninõukogu jättis tähelepanuta suurema osa faktilisi ja õiguslikke argumente, mille hageja esitas. Teiseks rikkus apellatsiooninõukogu hageja väitel sisuliselt erinevaid õigusnorme, kui ta jättis hageja esitatud kaebuse rahuldamata.

152    Lisaks väidab hageja ELTL artikli 277 alusel, et Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõige 6 on õigusvastane ja seda sisuliselt seetõttu, et see säte muudab apellatsiooninõukogu ainsaks Satceni direktori otsuste õiguspärasust kontrollivaks instantsiks.

153    Satcen palub jätta rahuldamata apellatsiooninõukogu otsuse tühistamise nõude, kuivõrd selle otsusega kaasnesid piisavad garantiid, et tagada hageja õigus tõhusale õiguskaitsevahendile. Nimetatud nõukogu otsused võivad seega olla lõplikud ja siduvad, nagu see on ette nähtud Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõikes 6.

154    Esmalt tuleb analüüsida hageja väidet, et Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõige 6 on õigusvastane.

155    Väljakujunenud kohtupraktika järgi väljendab ELTL artikkel 277 üldpõhimõtet, mis tagab poolele, kes soovib saavutada üksikotsuse tühistamise, õiguse täiendavalt vaidlustada institutsiooni varasemad aktid, mis on vaidlustatud otsuse õiguslik alus (vt 19. juuni 2015. aasta kohtuotsus Itaalia vs. komisjon, T‑358/11, EU:T:2015:394, punkt 180 ja seal viidatud kohtupraktika).

156    Kuna ELTL artikli 277 eesmärk ei ole võimaldada poolel vaidlustada ükskõik millise üldakti kohaldamist mis tahes hagi põhjenduseks, peab õigusvastasuse väite ulatus olema piiratud sellega, mis on kohtuasja lahendamiseks ilmtingimata vajalik. Sellest tuleneb, et üldakt, mille õigusvastasust väidetakse, peab olema hagi esemeks olevale juhtumile otseselt või kaudselt kohaldatav ning vaidlustatud üksikotsuse ja kõnealuse üldakti vahel peab olema otsene õiguslik seos. Sellise seose olemasolu võib tuletada eelkõige järeldusest, et põhikohtuasjas vaidlustatud akt tugineb põhiliselt ühele sättele sellises aktis, mille õiguspärasust vaidlustatakse (vt 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus EKP vs. Cerafogli, T‑787/14 P, EU:T:2016:633, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

157    Kohtu tuvastatud õigusvastasusel puudub erga omnes mõju, aga see toob kaasa vaidlustatud üksikotsuse õigusvastasuse, jättes õiguskorras kehtima õiguse üldakti ja mõjutamata muude niisuguste aktide õiguspärasust, mis võisid olla selle alusel vastu võetud ja mida ei ole edasikaebetähtaja jooksul vaidlustatud (vt selle kohta 21. veebruari 1974. aasta kohtuotsus Kortner jt vs. nõukogu jt, 15/73–33/73, 52/73, 53/73, 57/73–109/73, 116/73, 117/73, 123/73, 132/73 ja 135/73–137/73, EU:C:1974:16, punktid 37 ja 38).

158    Kõnesoleval juhtumil on Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõikes 6, mille õiguspärasuse hageja vaidlustas, muu hulgas ette nähtud, et apellatsiooninõukogu on pädev tühistama või jätma jõusse Satceni direktori otsuseid, mis on nimetatud personalieeskirjade alusel vastu võetud, ja mõistma välja hüvitist teatavate kahjude eest, mida töötaja on võinud kanda Satceni direktori õigusvastase otsuse tõttu (vt punkt 13 eespool). Lisaks on selles sättes täpsustaud, et apellatsiooninõukogu otsused on „mõlemale poolele siduvad“ ja et neid otsuseid „ei saa edasi kaevata“.

159    Analüüsist Üldkohtu pädevuse kohta käesolevas kohtuasjas otsus teha tuleneb, et nõukogu ei saanud ELL artiklit 19 ja ELTL artiklit 256 rikkumata omistada apellatsiooninõukogule pädevust teha siduvaid ja lõplikke otsuseid Satceni direktori otsuste õiguspärasuse kohta ning Satceni töötajate kahjuhüvitusnõuete kohta niisugusel juhtumil, nagu praegu kõne all olev, mil Üldkohus on pädev seda tüüpi vaidlusi esimese kohtuastmena läbi vaatama (vt punktid 101‑110 eespool).

160    Järelikult, kui nõukogu andis otsusega 2009/747 apellatsiooninõukogule Üldkohtu omale alternatiivse ainupädevuse, jättes apellatsiooninõukogu tegutsema ka pärast Lissaboni lepingu jõustumist, siis rikkus nõukogu aluslepinguid, eriti ELL artiklit 19 ja ELTL artiklit 256. Seega tuleb õigusvastasuse väitega nõustuda ja tunnistada Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõige 6 käesolevas asjas kohaldamatuks.

161    Eeltoodust järeldub, et apellatsiooninõukogu otsusel, mis on võetud vastu sellest sättest tuleneva volituse alusel, puudub õiguslik alus, nii et see otsus tuleb tühistada, ilma et oleks tarvis teha otsust hageja muude väidete kohta, mis käsitlevad apellatsiooninõukogu otsust.

162    Apellatsiooninõukogu otsuse õigusvastasusel ei ole muu hulgas mingit toimet hagejapoolsele edasikaebetähtaja järgimisele töösuhte peatamise otsuse ja ametist tagandamise otsuse osas.

163    Apellatsiooninõukogu otsus arvatakse käesoleva kohtuotsuse tagajärjel muidugi tagasiulatuvalt õiguskorrast välja, mis paneb Üldkohtu olukorda, kus hagi on esitatud pärast kahekuulise tähtaja möödumist, mille näeb ette ELTL artikli 263 kuues lõik ja millele on lisatud kodukorra artiklis 60 ette nähtud kümnepäevane tähtaeg seoses vahemaadega. Töösuhte peatamise otsus ja ametist tagandamise otsus toimetati hagejale kätte vastavalt 5. juulil 2013 ja 4. märtsil 2014 ning kõnealune hagi esitati 28. mail 2015.

164    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb siiski, et ELTL artikli 263 kontekstis tuleb hagi vastuvõetavust hinnata arvestades olukorda selle ajahetke seisuga, mil hagi esitati (27. novembri 1984. aasta kohtuotsus Bensider jt vs. komisjon, 50/84, EU:C:1984:365, punkt 8, ning 18. aprilli 2002. aasta kohtuotsus Hispaania vs. nõukogu, C‑61/96, C‑132/97, C‑45/98, C‑27/99, C‑81/00 ja C‑22/01, EU:C:2002:230, punkt 23).

165    Käesoleva hagi esitamise kuupäeval ei olnud Üldkohus Satceni personalieeskirjade artikli 28 lõike 6 õigusvastasust veel tuvastanud. Järelikult rajanes sellest sättest tulenevate volituste alusel otsuseid tegeva apellatsiooninõukogu pädevus õiguspärasel alusel ja kujutas õiguskaitsevahendit, mis pakkus hagejale põhimõtteliselt võimaluse oma olukorda parandada, sest ei olnud võimalik a priori välistada võimalust, et apellatsiooninõukogu tühistab Satceni direktori otsused, mille hageja oli vaidlustanud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldatakse liidu institutsioonide aktide puhul reeglina, et nad on õiguspärased ning loovad seega õiguslikke tagajärgi seni, kuni neid ei ole kehtetuks tunnistatud, neid ei ole tühistatud tühistamishagi alusel või tunnistatud kehtetuks eelotsusemenetluse tulemusel või õigusvastasuse väite alusel (vt 6. oktoobri 2015. aasta kohtuotsus Schrems, C‑362/14, EU:C:2015:650, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

166    Seetõttu ei saa järeldada – muu hulgas arvestades Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 sätestatud õigust tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus –, et töösuhte peatamise ja ametist tagandamise otsuste vaidlustamine apellatsiooninõukogus võiks kaasa tuua selle, et lõppeb hageja õigus neid samu otsuseid Üldkohtus vaidlustada, kui need jäeti apellatsiooninõukogu otsusega sisuliselt jõusse (vt analoogia alusel 21. veebruari 2018. aasta kohtuotsus LL vs. parlament, C‑326/16 P, EU:C:2018:83, punkt 35).

167    Neil asjaoludel hakkas edasikaebetähtaeg töösuhte peatamise ja ametist tagandamise otsuste osas hageja jaoks kulgema alles 23. märtsil 2015, st kuupäeval, mil apellatsiooninõukogu otsus talle kätte toimetati. Kui hageja esitas käesoleva hagi töösuhte peatamise otsuse ja ametist tagandamise otsuse peale 28. mail 2015, siis järgis ta ELTL artikli 263 kuuendas lõigus ette nähtud tähtaega, millele on lisatud kodukorra artiklis 60 ette nähtud kümnepäevane tähtaeg seoses vahemaadega.

b)      Ametist tagandamise otsuse õiguspärasus

168    Ametist tagandamise otsuse tühistamise nõuete põhjendamiseks esitab hageja viis väidet. Esimese kohaselt rikuti hea halduse põhimõtet ja erapooletuse nõuet haldusjuurdluse käigus (esimene väiteosa) ja distsiplinaarnõukogu menetluses (teine väiteosa). Teise väite kohaselt rikuti menetluseeskirju ja kaitseõigusi haldusjuurdluse käigus (esimene väiteosa) ja distsiplinaarnõukogu menetluses (teine väiteosa). Kolmanda väite kohaselt rikuti süütuse presumptsiooni. Neljanda väite kohaselt ei ole etteheidetud faktiliste asjaolude toimumine tõendatud. Viies väide puudutab võimu kuritarvitamist.

169    Esimese väite esimese osaga ja teise väite esimese osaga soovib hageja küsimuse alla seda haldusjuurdluse menetluse käigu. Üldkohus peab seega otstarbekaks käsitleda koos neid kaht väiteosa, mis vastavalt puudutavad hea halduse põhimõtte rikkumist ja erapooletuse nõude rikkumist haldusjuurdluses ning menetlusnormide rikkumist ja hageja kaitseõiguste rikkumist selle juurdluse käigus.

1)      Haldusjuurdluse õiguspärasus

170    Sissejuhatavalt olgu märgitud, et vastavalt Satceni personalieeskirjade artikli 27 lõikele 2 võib Satceni direktor juhul, kui ta saab teada tõenditest töötaja poolt personalieeskirjadest tulenevate kohustuste täitmatajätmise kohta, algatada haldusjuurdluse, et kontrollida, kas selline täitmatajätmine on aset leidnud.

171    Satceni personalieeskirjade IX lisa artikli 1 lõikes 1 on sätestatud:

„Kui sisejuurdluse käigus ilmneb töötaja või endise töötaja võimalik osalemine uuritavas asjas, teavitatakse sellest viivitamata kõnealust isikut, kui see ei kahjusta juurdlust. Mingil juhul ei tohi pärast juurdluse lõppemist teha nimeliselt ametnikule osutavat järeldust, ilma et asjaomasele ametnikule oleks antud võimalust väljendada oma seisukohti kõigi temaga seotud asjaolude kohta. Järeldustes viidatakse neile seisukohtadele.“

172    Satceni personalieeskirjade IX lisa artiklis 2 on sätestatud:

„Direktor võib juurdlusaruande põhjal pärast asjaomase töötaja teavitamist kõikidest toimikutes esitatud tõenditest ja pärast asjaomase töötaja ärakuulamist: […] c) personalieeskirjade artiklis 27 nimetatud kohustuste täitmata jätmise korral: i) otsustada algatada käesoleva lisa 4. jaos sätestatud distsiplinaarmenetlus või ii) otsustada algatada distsiplinaarmenetlus distsiplinaarnõukogus.“

173    Kui distsiplinaarmenetlust on distsiplinaarnõukogus alustatud, siis esitab direktor vastavalt Satceni personalieeskirjade IX lisa artiklile 10 distsiplinaarnõukogule aruande, milles kirjeldab selgelt kaebuse fakte ja vajaduse korral neid tinginud asjaolusid, sealhulgas mis tahes raskendavaid või kergendavaid asjaolusid. Distsiplinaarnõukogule esitatud aruanne võetakse vastu pärast asjasse puutuva töötaja ärakuulamist juurdluse lõpus ja selle eesmärk on üksnes tuvastada faktilised asjaolud eelkõige seoses ärakuulamise tulemustega ja kaaluda neid suhtes kohustuste või personalieeskirjade sätetega, mille täitmata jätmist asjaomasele töötajale ette heidetakse (vt analoogia alusel 10. juuni 2016. aasta kohtuotsus HI vs. komisjon, F‑133/15, EU:F:2016:127, punkt 131).

174    Haldusjuurdluse eesmärk on seega tuvastada asjaomasele isikule etteheidetavad faktid ning neid ümbritsevad faktilised asjaolud ning võimaldada Satceni direktoril prima facie hinnata nende sisu ja tõsidust, et kujundada arvamus selle kohta, kuivõrd asjakohane on pöörduda distsiplinaarnõukogu poole, et see vajaduse korral määraks distsiplinaarkaristuse.

175    Haldusjuurdluse läbiviimise eest vastutaval ametivõimul on, nagu nähtub väljakujunenud kohtupraktikast, juurdluse läbiviimisel laialdane kaalutlusõigus (vt selle kohta analoogia alusel 16. mai 2012. aasta kohtuotsus Skareby vs. komisjon, F‑42/10, EU:F:2012:64, punkt 38; 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Tzirani vs. komisjon, F‑46/11, EU:F:2013:115, punkt 124, ja 18. septembri 2014. aasta kohtuotsus CV vs. EMSK, F‑54/13, EU:F:2014:216, punkt 43).

176    Selle kohta olgu öeldud, et liidu õigus nõuab, et haldusmenetlus toimuks harta artiklis 41 sätestatud hea halduse põhimõttega antud tagatisi austades. Nende tagatiste hulka kuulub pädeva institutsiooni kohustus uurida hoolsalt ja erapooletult juhtumi kõiki asjaolusid. Isiku õigus sellele, et tema vaidlusküsimust käsitletaks erapooletult, hõlmab esiteks subjektiivset erapooletust, mis tähendab, et asjasse puutuva institutsiooni ükski liige, kes küsimusega tegeleb, ei tohi väljendada oma erapoolikust või isiklikke eelarvamusi, ning teiseks objektiivset erapooletust, mis tähendab, et institutsioon peab pakkuma piisavaid tagatisi, et välistada selles suhtes põhjendatud kahtlused (vt 11. juuli 2013. aasta kohtuotsus Ziegler vs. komisjon, C‑439/11 P, EU:C:2013:513, punkt 155 ja seal viidatud kohtupraktika; vt selle kohta ka 11. mai 2010. aasta kohtuotsus Nanopoulos vs. komisjon, F‑30/08, EU:F:2010:43, punkt 189).

177    Lisaks hõlmab õigus heale haldusele harta artikli 41 lõike 2 punktide a ja b kohaselt igaühe õigust, et teda kuulatakse ära enne seda, kui tema suhtes kohaldatakse üksikmeedet, mis võib teda kahjustada, ning igaühe õigust tutvuda teda puudutavate andmetega. Mis puudutab haldusjuurdluste läbiviimist Satcenis, siis on vastavad eeskirjad sätestatud Satceni personalieeskirjade IX lisa artikli 1 lõikes 1 ja artiklis 2, mis on ära toodud eespool punktides 171 ja 172.

178    Just neid kaalutlusi arvesse võttes tuleb käsitleda esimese väite esimest osa ja teise väite esimest osa, milles hageja seab kahtluse alla järgmised asjaolud: i) selle, et tema suhtes haldusjuurdlust läbi viima valiti ta otsene ülemus; ii) selle, et haldusjuurdluse vahendina kasutati valikvastustega küsimustikku, kus ta oli nimeliselt ära nimetatud; iii) tema enda haldusjuurdlusse kaasamata jätmise; ning iv) keeldumise võimaldada tal aegsasti haldusjuurdluse toimiku materjalidega tutvuda.

i)      Juurdluse läbiviija valik

179    Hageja vaidlustab tõiga, et tema otsene ülemus, Satceni asedirektor, valiti tema suhtes haldusjuurdlust läbi viima. Hageja sõnul ei ole nimetatud isik juurdluse läbiviimiseks piisavalt erapooletu, sest ta näitas tööalases suhtluses hagejaga alati välja eelarvamusi, erapoolikust ja vaenulikkust.

180    Hageja väidab selles küsimuses, et ta vaidlustas Satceni asedirektori käitumise kahes abitaotluses, mille ta esitas seoses psühholoogilise ahistamisega, mille ohvriks ta väidetavalt langenud oli. Hageja väidab samuti, et teda solvati ja rünnati koosolekutel, kus osalesid Satceni direktor ja tema asetäitja, ning kolmes iga-aastases hindamisaruandes, mille koostas nimetatud asedirektor. Satceni asedirektori vaenulikku suhtumist hagejasse tõendab väidetavalt asjaolu, et Satceni asedirektor koostöös direktoriga võtsid hageja vastutuselt ära tööülesandeid „hoolimata hageja vaieldamatust tööalasest pädevusest“.

181    Selle kohta tuleb esmalt tõdeda, et toimiku materjalidest ei ilmne, et Satceni asedirektor oleks hagejalt meelevaldselt tööülesandeid ära võtnud ega ka seda, et hagejale langesid asedirektori juuresolekul osaks solvangud, nii et neid väiteid toetavad üksnes hageja enda koostatud memod. Lisaks, isegi kui eeldada, et neile avaldustele tuleb omistada tõendi väärtus, tuleb tõdeda, et Satceni asedirektorit ei ole seal otsesõnu süüdistatud, ei selles, et ta hageja vastutuselt tööülesandeid vähemaks võttis ega ka selles, et ta oli tunnistajaks hagejale osaks langenud solvangutele ega võtnud midagi ette.

182    Mis järgmiseks puudutab iga-aastaseid hindamisaruandeid, siis ei tõenda hageja, mis osas sisaldavad need solvanguid ja näitavad Satceni asedirektori erapoolikkust ja vaenulikkust. Vastupidi hageja väidetele ei saa ülemuse hinnangut töötaja töösooritusele, juhul kui tegemist on kriitikaga, pidada samaväärseks solvangutega ja seda ei saa sellisena iseenesest pidada kõnealuse ülemuse erapoolikust näitavaks.

183    Viimaks, osas milles hageja väidab, et Satceni asedirektori määramine juurdlust läbi viima oli sobimatu, sest hageja oli selle isiku vastu esitanud kaks abitaotlust, tuleb vastav argumentatsioon kõrvale jätta.

184    Nimelt tuleb esiteks märkida, et hageja ei vaidlustanud Satceni asedirektori öeldut kommentaarides, mille ta esitas oma iga-aastase hindamisaruande kohta 30. mail 2011. Hageja märkis lisaks 7. märtsil 2013, et menetlemata oli jäetud tema 2012. aasta kaebus, milles ta käsitles seda, et oli langenud finantsdirektori, mitte aga Satceni asedirektori poolse psühholoogilise ahistamise ohvriks.

185    Teiseks määras Satceni direktor Satceni asedirektori haldusjuurdlust läbi viima 8. märtsil 2013, seega enne, kui hageja esitas 20. märtsil 2013 abitaotluse, milles vaidlustas Satceni asedirektori käitumise.

186    Igal juhul tuleb meelde tuletada hageja teise abitaotluse sõnastust, milles on ära nimetatud ka juurdluse läbiviija nimi:

„Käesolevaga palun ametlikult, et võtaksite meetmeid, et lõpetada minu ja minu ametikoha suhtes toimuv ahistamine […]

Konkreetsemalt palun teid, et [finantsdirektor] lõpetaks minu osakonna inimeste kontrollimise ja ülekuulamise osakonnasisestes küsimustes […] ning lõpetaks oma halvustavate arvamuste jagamise. Mulle 2012. aasta septembris osaks saanud alandava olukorra panen ma küll süüks üksnes finantsdirektorile, kuid mulle on praeguseks selgunud ka, et on olemas grupp kolleege, kes näib mõjutavat teisi kolleege, sh asedirektorit kuulujuttude kaudu, mind halvustades.“

187    Vastupidi hageja väidetele ei vaidlusta selline sõnastus otse Satceni asedirektori käitumist olukorras, mille ohvriks hageja väidetavalt langes, vaid vaidlustab finantsdirektori käitumise. Mis puudutab haldusjuurdluse läbiviijaks valitud Satceni asedirektorit, siis piirdus hageja väitega, et asedirektor võib olla mõjutatud finantsdirektori arvamusest. Seega ei piisa hageja abitaotlusest selleks, et haldusjuurdluse läbiviija erapooletust kahtluse alla seada.

188    Järelikult ei ilmne toimiku materjalidest piisava selgusega, et haldusjuurdluse läbiviija määramine võis tekitada hagejas põhjendatud kahtlusi selles, kas läbiviija on juurdluse teostamiseks piisavalt erapooletu.

ii)    Hagejat puudutava valikvastustega küsimustiku kasutamine haldusjuurdluses

189    Hageja seab küsimuse alla haldusjuurdluse käigu ja toob välja, et Satcen eiras juurdlust läbi viies hea halduse põhimõtet ja sellest tulenevat erapooletuse nõuet.

190    Hageja vaidlustab asjaolu, et juurdluse läbiviija palus erinevatel Satceni töötajatel täita valikvastustega küsimustiku, mille pealkiri nimetas hageja nimeliselt ära, seostades teda hirmutamise mõistega. Hageja lisab, et küsimustikus kasutatud valikvastustega küsimused olid suunatud ja sealt oli vägagi näha oodatav vastus. Hageja väitel kujutas selline küsimustik endast iseenesest faktiliste asjaolude tuvastamiseks sobimatut vahendit.

191    Hageja väitel on võimalikku distsiplinaarrikkumist käsitleva haldusjuurdluse eesmärk koguda kokku kogu täpne ja asjakohane teave. Käesolevas asjas ei viita haldusjuurdluse aruanne aga ühelegi konkreetsele intsidendile ja tõendab, et juurdluse läbiviija piirdus küsimustiku vastuste kokkukogumisega ja sellega, et esitas küsimustikul rajanevad üldised süüdistused.

192    Eelnevast tuleneb, et haldusjuurdlus oli erapoolik ja kallutatud ning rikkus seega hea halduse põhimõtet ja erapooletuse nõuet.

193    Satcen vaidleb hageja argumentidele vastu ja rõhutab, et küsimustikus oli sees kaks küsimust, mis võimaldasid vastamist oma sõnadega ja millele antud vastuseid tuleb käsitleda koostoimes valikvastustega küsimustikule antud vastustega.

194    Siinkohal tuleb märkida, et 14. novembril 2012 esitati Satceni direktorile kaebus, mille olid allkirjastanud 12 töötajat ja mille tekst oli järgmine:

„Me kõik oleme ühel või teisel viisil näinud, kui suurel määral [KF] on käitunud sobimatult, võttes otsuseid vastu sõltuvalt taotleja isikust ja kohaldades reegleid vastavalt oma suvale; oleme olnud tunnistajaks ühele ahistamisjuhtumile ja ühele kuritarvitusele teatud töötajate suhtes. Samuti on KF meie töösse sekkunud küsimustes, milles ta ei ole ekspert. Kõik see muudab igapäevast tööülesannete täitmise keeruliseks ja vähem tõhusaks, kui see võiks olla. Ei ole normaalne, et see Satceni töötaja otsib iga päev võimalust kellegagi meist konflikti minna ja et me rõõmustame tema töölt eemalviibimise üle. Kolleege kritiseeritakse vahetpidamata ja tööõhkkond on kohutav, ja isegi kahjustav. Me teame, et on teisi Satceni töötajaid, kes on asjaga kursis ja võivad vajaduse korral esitada teile täiendavaid tõendeid, et meie kaebust toetada. Meie eesmärk on saavutada olukord, kus te pärast kõigi tõendite kontrollimist astute vajalikud sammud, et tagada, et niisugune käitumine, mis jääb [liidu] vaimust väga kaugele, ei kordu enam kunagi.“

195    Satceni direktor alustas niisiis 8. märtsil 2013 haldusjuurdlust. Juurdluse raportis kirjapandu kohaselt õigustas selliselt toimimist „Satceni direktorile teatavaks tehtud olukorra äärmine tõsidus, mis näitab, et [hageja] on täitmata jätnud Satceni personalieeskirjadest tulenevad kohustused“ ja juurdluse eesmärk oli „koguda faktiliste asjaolude kohta kokku teave, mis võimaldab tõendada võimalikku psühholoogilist ahistamist ja [hagejapoolseid] ähvardusi tema otsealluvuses oleva personali suhtes“.

196    Haldusjuurdlus seisnes selles, et Satceni 24 töötajale edastati valikvastustega „Küsimustik ahistamise kohta“, milles oli märgitud: Palun vastake järgmistele küsimustele, mille eesmärk on kontrollida, kas [KF] on teie suhtes ähvardavalt käitunud. Küsimustik esitati allpool ära toodud tabeli kujul, mis sisaldas kaste, kuhu tuli teha linnuke nende käitumise tüüpide kirjelduse juurde, mida vastaja oli KFi poolt enda suhtes täheldanud:

	Küsimus	Vastus
		Ei	Mõnikord	Sageli
1	Tunnustamata jätmine või vähene tunnustamine, usalduse puudumine teiste suhtes
2	Vähene osavõtt otsuste tegemisest
3	Vähene suhtlus/informeerimine
4	Tagasiside puudumine soorituse kohta
5	Halvustavad või solvavad kommentaarid, survestamine, agressiivne käitumine, ebasobivad reageeringud
6	Isikut ja tema tööalast võimekust puudutavad solvangud
7	Solvavad või ähvardavad märkused, nii suulised kui ka kirjalikud
8	Heidutamine, survestamine
9	Sanktsioonidega ähvardamine
10	Panuse ja saavutuste vähendamine
11	Sotsiaalsete suhete halvenemine
12	Isoleerituse, eraldatuse, väljajäetuse, tõrjutuse, halvustatuse, alandatuse tunne
13	Ilmselgelt saavutamatute eesmärkide või ülesannete seadmine
14	Tööülesannete puudumine või tööülesanded, mis ilmselgelt ei vasta täidetava ametikoha profiilile

197    Küsimustiku sihtgrupilt küsiti veel, kas juhul, kui nad on mõnega eespool nimetatud käitumisviisidest kokku puutunud, tõi see kaasa mõne allpool esitatud tagajärje, mis olid samuti esitatud tabeli kujul ja kuhu tuli teha sobivasse lahtrisse linnuke:

	Küsimus	Vastus
		Ei	Osaliselt	Jah
15	Isoleeritus ja tendents sotsiaalsete suhete halvenemisele
16	Üha suurenev vigade hulk, võimetus keskenduda, tootlikkuse langus, motivatsiooni kadu
17	Tööalase arengu takistused ja negatiivne mõju teenistuskäigule
18	Vaimse ja füüsilise tervise probleemid, nt stress, ärevus, häbitunne ja demotiveeritus
19	Alandus, sihi kaotamine, unehäired ja tõsiste füüsiliste ja psühholoogiliste probleemide hulga suurenemine
20	Töökeskkonna normide alavääristamine
21	Pingete võimendamine
22	Pisiprobleemide võimendamine

198    Nagu nähtub õigusnormidest ja eespool punktides 170-177 viidatud kohtupraktikast, on haldusjuurdlus, mida alustatakse väidete alusel, et Satceni töötaja on oma töökohustused täitmata jätnud, kantud eesmärgist tuvastada, kas etteheidetud faktilised asjaolud on toimunud ja seega peab niisuguse juurdluse raames toimuma hoolas ja erapooletu kõikide juhtumi asjaolude seisukohast asjasse puutuvate täpsete ja asjakohaste asjaolude uurimine. Mis puudutab Satceni direktorile esitatud kaebuse sõnastust, milles seatakse küsimuse alla hageja üldine suhtumine, kvalifitseerides selle muu hulgas „ahistamiseks“, siis tuleb juurdluse läbiviijal paluda kaebuse esitajatel oma väiteid tõendada ning vajaduse korral hinnata enne õiguslikult kvalifitseerimist nende üksikasjalikkust ja kokkulangevust.

199    Juurdluse läbiviija palus kaebajatel ja veel mõnedel Satceni töötajatel vastata „ahistamist käsitlevale küsimustikule“, milles olid valikvastustega küsimused, mis vastasid siuliselt kahele käitumiste üldkategooriale, mida võib käsitleda „psühholoogilise ahistamisena“.

200    Niisugune initsiatiiv oli kantud eesmärgist mitte uurida väidetavalt aset leidnud täpsete faktiliste asjaolude toimumist, vaid paluda, et küsimustiku adressaadid paneksid kirja neil tekkinud tundmused üldiselt ja abstraktselt, tuginedes käitumise kategooriatele, mida nad enda hinnangul hageja juures täheldanud olid.

201    Vastab tõele, et Satcenil oli laialdane kaalutlusruum, et otsustada juurdluse alustamise üle ja kindlaks määrata selle läbiviimise praktilised üksikasjad. Saates aga iga päev hagejaga koos töötavatele kolleegidele valikvastustega küsimustiku, kus hageja nimi oli ära nimetatud, ei toiminud Satcen ettevaatlikult ja hoolsalt viisil, mis on nõutud liidu asutuse ja tema töötajate vahelises vaidluses. Selline initsiatiiv võis töösuhteid hageja ja tema kolleegide vahel ainult halvendada, olgu siis tegemist hageja ülemuste või alluvatega, ja seda enne, kui on suudetud objektiivselt välja selgitada täpsed faktilised asjaolud. Muud meetmed oleksid olnud asjakohasemad, et aidata asedirektoril hageja käitumist hinnata: nt neljasilmavestlused kaebuse esitanud kolleegidega, et kuulata rahulikult ja objektiivselt ära kaebuse esitajate põhjendused; samuti oleks tulnud otse vestelda hagejaga. Just niisuguste kohtumiste alusel oleks asedirektoril tulnud kindlaks teha, kas oli tegemist teatud tüüpi käitumisega, mis selle jätkuvust, korduvust või süstemaatilisust arvestades võis kujutada endast psühholoogilist ahistamist või vähemasti hageja töökohustuste täitmata jätmist.

202    Niisuguse valikvastustega küsimustiku kasutamist, mis saadeti Satceni 24 töötajale, et tuvastada, kas ahistamissüüdistused olid tõesed, tuleb pidada sellisel eesmärgil kasutamiseks ilmselgelt ebasobivaks ja seega vastuolus olevaks hoolsusega, millest haldusjuurdluse läbiviimisel lähtuda tuleb.

203    Nagu Satcen toonitab, paluti küsitletud ametnikel samuti vastata valikvastustega küsimustiku lõpus olevale kahele küsimusele, millele võis vastata oma sõnadega, st seal ei olnud valikvastuseid. Nende kahe küsimuse sõnastusest endast aga tuleneb, et need ei kõiguta tõdemust, et küsimustik oli ilmselgelt sobimatu. Esimeses nimetatud kahest küsimusest paluti töötajatel ära nimetada faktilised asjaolud või juhtumid, mis seonduvad küsimustikus nende poolt linnukestega ära märgitud kohtadega. Sellele küsimusele antavad vastused olid seega lahutamatult seotud küsimustikus loetletud etteheidetava käitumise üldkategooriatega. Teises oma sõnastuses vastamist võimaldavas küsimuses paluti ametnikel ära märkida, kas nad on olnud tunnistajaks hagejapoolsele psühholoogilise ahistamisena käsitatavale käitumisele teiste Satceni töötajate suhtes. Niisugust küsimust esitades lähtus Satcen seega eeldusest, et küsitletavad ametnikud võivad ise, juba enne objektiivse uurimise läbiviimist, kvalifitseerida küsimustikule antavas vastuses kirjeldatud käitumise psühholoogilise ahistamisena.

204    Igal juhul ilmneb toimiku materjalidest, et juurdluse raportis esitatud järeldused, mille kohta hagejale etteheidetud käitumine on tõendatud, tugineb üksnes hagejale omistatava käitumise üldistel kategooriatel, viitamata konkreetsetele asjaoludele, mis olid ära toodud töötajate vastustes kahele oma sõnastuses vastust võimaldavale küsimusele.

205    Lisaks, nagu hageja õigesti märkis, käitus juurdluse läbiviija ehk Satceni asedirektor ettevaatamatult, kui ta seostas hageja nime „ahistamist käsitleva küsimustikuga“. Niisugune toimimisviis seab küsimuse alla Satceni asedirektori subjektiivse erapooletuse, kuivõrd niiviisi käitudes annab asedirektor mõista, et hageja oli vastutav juriidiliselt kvalifitseerivata distsiplinaarrikkumise eest, samas kui selles staadiumis ei olnud hagejat isegi veel ära kuulatud ja distsiplinaarmenetluse alustamist ei olnud veel otsustatud.

206    Eelöeldut arvesse võttes ei saa asuda seisukohale, et haldusjuurdluse eesmärk oli tõsimeeli tuvastada täpsed faktilised asjaolud, uurides hoolsalt ja erapooletult kõiki juhtumis asjasse puutuvaid asjaolusid. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et Satcen ei käitunud täiel määral nõutava hoolsusega, mida liidu asutus on kohustatud oma töötajate suhtes üles näitama, võttes proportsionaalseid ja juhtumi asjaolusid arvestades asjakohaseid meetmeid.

207    Eeltoodut arvesse võttes järeldab Üldkohus, et Satcen rikkus haldusjuurdluse läbiviimisel hea halduse põhimõtet, hoolsuskohustust ja erapooletuse nõuet.

iii) Hageja haldusjuurdlusse kaasamata jätmine

208    Hageja heidab Satcenile lisaks ette seda, et teda ei kaasatud haldusjuurdlusse ja et sellega rikuti tema õigust olla ära kuulatud ja Satceni personalieeskirjade IX lisa artikli 1 lõiget 1.

209    Hageja väidab selle kohta, et ta ei saanud haldusjuurdluse kohta mingit teavet aja jooksul, mis jäi haldusjuurdluse alguse, st 2013. aasta märtsi ja 2013. juuli ehk tema esmase haldusjuurdlusest teavitamise aja vahele. Hageja lisab veel, et ehkki haldusjuurdluse läbiviija palus tal esimest korda enda juurde ilmuda 2. juulil 2013, olid haldusjuurdluse lõppjäreldused selleks ajaks juba tehtud.

210    Hageja sõnul oleks tulnud ta ära kuulata, anda talle teada etteheidetavate juhtumite asjaolud ja piisav tähtaeg, et ta saaks neid uurida.

211    Kõnesoleval juhtumil tuleneb toimiku materjalidest, et Satceni direktor teavitas hagejat tema suhtes haldusjuurdluse alustamisest 4. aprilli 2013. aasta memos, nimetades ära Satceni personalieeskirjade artikli 27.

212    Satceni direktor tegi hagejale haldusjuurdluse järeldused teatavaks 3. juuli 2013. aasta e-kirjas kell 16:56. Samas e-kirjas kutsus Satceni direktor hagejat 5. juulil 2013 kl 10:00 toimuvale ärakuulamisele, et ta teeks teatavaks oma seisukohad haldusjuurdluse raporti kohta.

213    Raporti järeldustes leidis Satceni asedirektor, et hageja vahetus läheduses töötavad töötajad olid „selgelt kinnitanud eri aspekte, mis on kirjeldatavad psühholoogilise ahistamisena“, kuivõrd suur hulk nende töötajate hulgast oli valikvastustega küsimustikus loetletud mitme käitumise üldkategooria juurde märkinud linnukese kasti „sageli“ (tegemist oli järgmiste kategooriatega: „tunnustamata jätmine või vähene tunnustamine, usalduse puudumine teiste suhtes“, kuus linnukest; „halvustavad või solvavad kommentaarid, survestamine, agressiivne käitumine, ebasobivad reageeringud“, seitse linnukest; „isikut ja tema tööalast võimekust puudutavad solvangud“, kolm linnukest; „solvavad või ähvardavad märkused“, kolm linnukest; „heidutamine, survestamine“, seitse linnukest; „panuste ja saavutuste vähendamine“, kolm linnukest; „alandatuse tunne“, neli linnukest).

214    Lisaks, mis puudutab töötajaid, kes ei töötanud hageja otsealluvuses, siis märkis Satceni asedirektor juurdluse raportis, et „tehtud on järgmised avaldused: pidev pisiasjade haldamine, mis ei kuulu palgaastme A4 töötaja ametikohustuste hulka; usalduse puudumine, mille tõttu kontrollitakse töid pidevalt üle; töötajate avalik kritiseerimine sõltumata nende palgaastmest; kuulujuttude levitamine teatavate töötajate tegevusetuse kohta; pisiprobleemide võimendamine; sobimatud algatused ja kohati direktori ja asedirektori otsustest kinni pidamata jätmine“.

215    Juurdluse raportis järeldas Satceni asedirektor neist asjaoludest, et on „tõendatud, et [KFi] käitumine oli kuritarvituslik, tahtlik, korduv, jätkuv või süstemaatiline ja et selle eesmärk oli asjasse puutuvaid isikuid halvustada või alandada“ ja et „[KFile] omistatav käitumine oli selle laadi, sagedust ja teatud osale töötajatest põhjustatud tagajärgi arvestades kvalifitseeritav psühholoogilise ahistamisena“.

216    Esiteks tuleb märkida, et juurdluse raporti järeldused, milles peetakse tõendatuks psühholoogilise ahistamisena käsitatavate faktiliste asjaolude toimumist, on sõnastatud iseäranis üldises ja ebatäpses sõnastuses, viidates hagejale süüks pandavatele üldistele käitumiskategooriatele, viitamata ühelegi konkreetsele intsidendile, mis muudab hageja kaitseõiguste teostamise keeruliseks. Teiseks anti hagejale aega vähem kui 48 tundi, et esitada omapoolsed seisukohad raporti kohta, mis käsitles talle etteheidetavaid iseäranis kaalukaid faktilisi asjaolusid ja mis võttis kokku mitu kuud varem alanud haldusjuurdluse. Neil asjaoludel ei saa asuda seisukohale, et Satcen kuulas hageja nõuetekohaselt ära enne, kui Satceni direktor tegi juurdluse raportist omapoolsed järeldused.

217    Hageja väidab seega põhjendatult, et Satcen rikkus reeglit, mille kohaselt Satceni direktor ei võinud teha haldusjuurdlusest omapoolseid järeldusi enne, kui puudutatud töötaja on eelnevalt ja nõuetekohaselt ära kuulatud; kohustus selleks tuleneb Satceni personalieeskirjade IX lisa artikli 1 lõikest 1 ja artiklist 2 (vt punktid 171 ja 172 eespool); tegemist on muu hulgas harta artikli 41 lõike 2 punktist a tuleneva kaitseõiguste kaitse üldpõhimõtte rakendamisega konkreetsel juhul (vt punkt 177 eespool).

iv)    Hageja võimalus haldusjuurdluse toimiku materjalidega aegsasti tutvuda

218    Hageja väidab, et haldusjuurdluse toimiku materjalid, millele Satceni direktor distsiplinaarmenetluse alustamise otsust vastu võttes tugines, edastati hagejale alles 2013. aasta oktoobris, st pärast selle otsuse tegelikku vastuvõtmist 5. juulil 2013. Seega ei olnud hageja käsutuses väidetavalt piisavalt teavet, et teha kindlaks, millised on tema vastu esitatud süüdistused ega neile korralikult vastata, mis tähendab, et distsiplinaarmenetluse alustamise otsus rikkus Satceni personalieeskirjade IX lisa artiklit 2.

219    Kõnesoleval juhtumil tuleb tõdeda, et nagu tuleneb 5. juuli 2013. aasta koosoleku aruandest ja nagu Satcen ka kohtuistungil tunnistas, ei edastatud haldusjuurdluse dokumente hagejale enne, kui samal päeval tehti otsus distsiplinaarmenetluse alustamise kohta, mis lõpetas haldusjuurdluse etapi.

220    Sama aruande kohaselt oli Satceni direktor asunud seisukohale, et hagejal ei või selles staadiumis lubada tutvuda küsimustikega, mille Satceni töötajad olid täitnud ja allkirjastanud, esiteks põhjendas direktor oma seisukohta isikuandmete kaitse normidega ja teiseks hirmuga karistusmeetmete ees, mis tunnistuse andnud töötajatele siis võivad osaks saada.

221    Sellega seoses on kohus varem leidnud, et administratsioon on kaebuse alusel läbi viidavas haldusjuurdluses kohustatud tasakaalustama õigused, mis võivad olla vastandlikud, nimelt juurdluse all oleva isiku õiguse teostada kaitseõigusi ja kaebuse esitaja õiguse kaebuse korrektsele läbivaatamisele; kaebuse esitaja niisugune õigus väljendub administratsioonil lasuvas konfidentsiaalsuskohustuses, mille kohaselt administratsioon peab hoiduma toimingutest, mis võivad juurdluse tulemusi kahjustada (vt analoogia alusel 13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus Donati vs. EKP, F‑63/09, EU:F:2012:193, punkt 171).

222    Käesolevas asjas ei ole õiguste niisugust tasakaalustamist toimunud, sest haldusjuurdluse tulemused olid juba käes, mis tähendab, et hagejal tunnistustega tutvumise võimaldamine ei oleks enam saanud haldusjuurdluse nõuetekohast toimimist mõjutada. Pealegi tuleneb Satceni personalieeskirjade IX lisa artiklist 2 just seetõttu selges ja tingimusteta sõnastuses kohustus, mille kohaselt Satceni direktor peab edastama igale juurdluse all olevale isikule kõik toimiku materjalid aja jooksul, mis jääb juurdluse lõpu ja distsiplinaarmenetluse alustamise otsuse vahele (vt punkt 172 eespool).

223    Isegi kui eeldada, et administratsiooni konfidentsiaalsuskohustus võib õigustada hageja kaitseõiguste piiramist, ei kaalunud Satceni direktor korrakski võimalust võimaldada hagejal tunnistustega tutvumist pärast seda, kui need on muudetud anonüümseks. Samas oli sellise võimaluse sõnaselgelt ette näinud Satceni asedirektor, kes küsimustikku juurdluse käigus Satceni töötajatest adressaatidele saates oli võtnud vaevaks neile täpsustada: „esimesel leheküljel on ära toodud teie nimi, kuupäev ja allkiri (juurdluse läbiviija ja tunnistaja oma) ja see võidakse küsimustikust endast lahutada […], kui seda on tarvis tunnistaja anonüümsuse kaitseks“.

224    Eelnevat arvesse võttes väidab hageja põhjendatult, et kui Satceni direktor jättis talle enne distsiplinaarmenetluse alustamise otsust edastamata toimiku materjalid, siis rikkus Satceni direktor tema õigust tutvuda toimikuga, nii nagu see on ette nähtud harta artikli 41 lõikes 2 ning Satceni personalieeskirjade IX lisa artiklis 2 (vt punktid 172 ja 177 eespool).

2)      Haldusjuurdluse õigusvastasuse tagajärjed

225    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et selleks, et menetlusnormi rikkumisega saaks õigustada akti tühistamist, peab olema tegemist olukorraga, kus juhul, kui rikkumist ei oleks toimunud, oleks menetlus võinud jõuda teistsuguse tulemuseni (vt 18. septembri 2015. aasta kohtuotsus Wahlström vs. Frontex, T‑653/13 P, EU:T:2015:652, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kohtupraktikas on järeldatud, et sealjuures tuleb võtta arvesse kõiki juhtumi asjaolusid kogumis ja iseäranis etteheidete laadi ja menetlusnormide rikkumise ulatust neisse tagatistesse puutuvas, mida töötaja sai kasutada (vt 15. aprilli 2015. aasta kohtuotsus Pipiliagkas vs. komisjon, F‑96/13, EU:F:2015:29, punkt 65 ja seal viidatud kohtupraktika).

226    Käesolevas kohtuasjas on esimese väite esimese osa ja teise väite esimese osa põhjendatuse analüüsi käigus tõendatud, et Satcen jättis hageja suhtes haldusjuurdluse läbiviimisel esiteks täitmata oma kohustuse viia haldusjuurdlus läbi hoolsalt ja erapooletult ning teiseks rikkus hageja õigust olla ära kuulatud ja toimikuga tutvuda.

227    Nagu on eespool punktides 171-173 märgitud, on Satceni personalieeskirjade IX lisas sätestatud distsiplinaarmenetluses ette nähtud kaks eri etappi. Esimene seisneb hoolikas ja erapooletus haldusjuurdluses, mida alustatakse Satceni direktori otsusega, mille kohta koostatakse juurdluse raport ja mis lõpetatakse seejärel, kui puudutatud isik on talle ette heidetavate faktiliste asjaolude osas ära kuulatud, raporti alusel koostatud järeldustega. Teine etapp seisneb distsiplinaarmenetluses, mida alustab direktor haldusjuurdluse raporti alusel ja mis seisneb kas distsiplinaarmenetluse alustamises ilma distsiplinaarnõukogu ära kuulamata või siis selle nõukogu poole pöördumises raporti alusel, mille koostas Satceni direktor juurdluse järelduste alusel, ja arvestades seisukohti, mille raporti kohta esitas puudutatud isik.

228    Eelnevast tuleneb, et haldusjuurdlus seab Satceni direktori kaalutlusõigusele piirid tagajärgede osas, mis juurdlusest võivad lähtuda, ja et need tagajärjed võivad lõpuks seisneda distsiplinaarkaristuse määramises. Nimelt hindab Satceni direktor selle juurdluse ja puudutatud töötaja ärakuulamise alusel esiteks, kas on põhjust alustada distsiplinaarmenetlust, teiseks, kas selle raames tuleb pöörduda distsiplinaarnõukogu poole või mitte, ja kolmandaks, juhul, kui ta otsustab distsiplinaarmenetlust alustada, millised on sellele nõukogule esitatavad faktilised asjaolud.

229    Kuivõrd Satceni direktori pädevus ei ole seotud, ei saa välistada, et kui haldusjuurdlus oleks läbi viidud hoolikalt ja erapooletult, oleks võinud see tuua kaasa teistsuguse esialgse hinnangu faktilistele asjaoludele ja seega ka teistsuguse tulemuse, ning isegi selle, et oleks tehtud muu vähem koormav otsus kui ametist tagandamine (vt analoogia alusel 14. veebruari 2017. aasta kohtuotsus, Kerstens vs. komisjon, T‑270/16 P, ei avaldata, EU:T:2017:74, punkt 82).

230    Lisaks võttis Satcen hagejalt sellega, et ei võimaldanud tal nõuetekohaselt teha oma seisukohti teatavaks haldusjuurdluse jooksul, võimaluse veenda Satceni direktorit, et faktilistele asjaoludele antud esialgne hinnang, mis oli menetluse edasise käigu seisukohast otsustav, oleks võinud olla teistsugune. Käesoleva kohtuasja asjaoludel ei saa tõdeda, et Satceni direktor oleks võtnud vastu distsiplinaarmenetluse alustamise otsuse, mis viis omakorda ametist tagandamise otsuseni, kui hageja oleks saanud nõuetekohaselt teha teatavaks oma seisukohad juurdluse raporti ja juurdluse toimiku materjalide kohta. Kui midagi niisugust tõdeda, siis võtaks see sisu põhiõiguselt olla ära kuulatud ja põhiõiguselt tutvuda toimikuga, mis on vastavalt sätestatud harta artikli 41 lõike 2 punktides a ja b, sest nende õiguste sisust endast tuleneb nõue, et puudutatud isik peab saama kõnealust otsustusprotsessi mõjutada (vt analoogia alusel 14. septembri 2011. aasta kohtuotsus Marcuccio vs. komisjon, T‑236/02, EU:T:2011:465, punkt 115).

231    Kõike eeltoodut arvestades tuleb tunnistada põhjendatuks hageja nõue ametist tagandamise otsus tühistada, ilma et tuleks käsitleda teisi selle nõude toetuseks esitatud väiteid.

c)      Töösuhte peatamise otsuse õiguspärasus

232    Hageja vaidlustab töösuhte peatamise otsuse õiguspärasuse, tuginedes sisuliselt kolmele väitele, mille kohaselt rikuti hea halduse põhimõtet ja erapooletuse nõuet, hageja kaitseõigusi ja õigust süütuse presumptsioonile.

233    Üldkohus peab otstarbekaks käsitleda kõigepealt teist väidet, millega hageja vaidlustab asjaolu, et töösuhte peatamise otsus võeti vastu nii, et talle ei olnud kõiki haldusjuurdluse järelduste aluseks olnud tõendeid edastatud. Niisugune toimiku materjalide edastamata jätmine enne töösuhte peatamise otsuse tegemist rikub hageja väitel tema kaitseõigusi ja Satceni personalieeskirjade IX lisa artiklit 2.

234    Sellega seoses tuleb märkida, et Satceni personalieeskirjade IX lisa artikkel 2, mida hageja väidab olevat rikutud, käsitleb järeldusi, mis Satceni direktoril tuleb teha haldusjuurdlusest, mille hulka ei kuulu töötaja töösuhte peatamine, mis on ette nähtud sama lisa artiklis 18. Seega tuleb argument, mis käsitleb toimiku materjalide edastamata jätmist Satceni personalieeskirjade IX lisa artiklit 2 rikkudes, lükata tagasi osas, milles see on esitatud töösuhte peatamise otsuse vaidlustamiseks.

235    On selge, et töötaja töösuhte peatamine Satceni personalieeskirjade IX lisa artikli 18 alusel – otsus, mis võetakse vastu väidetavalt aset leidnud raske rikkumise korral, kujutab endast koormavat üksikmeedet, mis tuleb seega vastu võtta nii, et järgitakse kaitseõigusi ja eelkõige õigust olla ära kuulatud. Töösuhte peatamise otsuse võib seega teha alles pärast seda, kui teenistujale on antud võimalus esitada oma seisukoht asjaolude kohta, milles teda süüdistatakse ja mille alusel pädev ametiasutus vastava otsuse teeb, välja arvatud juhul, kui teatud eripärased asjaolud on nõuetekohaselt tuvastatud (vt analoogia alusel 16. detsembri 2004. aasta kohtuotsus De Nicola vs. EIP, T‑120/01 ja T‑300/01, EU:T:2004:367, punkt 123, ja 16. detsembri 2015. aasta kohtuotsus DE vs. EMA, F‑135/14, EU:F:2015:152, punkt 57).

236    Selle kohta tuleneb esiteks harta artikli 41 lõike 2 punktist b, et igaühel on õigus tutvuda teda puudutavate andmetega, võttes samal ajal arvesse konfidentsiaalsuse ning ameti- ja ärisaladusega seotud õigustatud huve. Sellest tuleneb, et Satceni töötajal peab olema võimalik tutvuda tema tööandja käes oleva teabega, mis võivad võimaldada tal mõista töösuhte peatamist õigustavate väidete sisu, et tal oleks võimalik tõendada muu hulgas, et kõnealuste toimingute eest ei vastutanud tema, et need ei ole piisavalt tõsised rikkumised, et õigustada töösuhte peatamise otsust või et nende toimumine ei ole piisavalt tõenäoline või et need on ilmselgelt alusetud, nii et vastava töötaja töösuhte peatamine oli õigusvastane (vt analoogia alusel 13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus AX vs. EKP, F‑7/11 ja F‑60/11, EU:F:2012:195, punkt 101). Teiseks on selleks, et harta artikli 41 lõike 2 punktis a ära nimetatud õigust ära olla ära kuulatud oleks järgitud, samuti tarvis, et etapis, kus puudutatud isikul palutakse esitada omapoolsed seisukohad, informeerib administratsioon puudutatud töötajat piisavalt täpselt tagajärgede kohta, mida kõnealune teave võib kaasa tuua (5. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus ECDC vs. CJ, T‑395/15 P, ei avaldata, EU:T:2016:598, punkt 60).

237    Nagu sai märgitud eespool punktis 219, siis kõnesoleval juhtumil ei eelnenud töösuhte peatamise otsuse vastuvõtmisele, mida tehti samal ajal distsiplinaarmenetluse alustamise otsusega ja samade asjaolude tõttu, hageja teavitamist asjakohastest asjaoludest, mis olid teada Satceni direktorile, nimelt juurdluse raporti lisadest. Erinevalt asjaoludest kohtuasjas, milles tehti 13. detsembri 2012. aasta kohtuotsus AX vs. EKP (F‑7/11 ja F‑60/11, EU:F:2012:195), millele tugineb Satcen, ei saa neist asjaoludest teavitamata jätmist kõnesoleval juhtumil õigustada haldusjuurdluse tõhususe kaitsmise vajadusega, sest Satceni asedirektor oli töösuhte peatamise otsuse tegemise ajaks juurdluse lõpetanud ja edastanud juurdluse raporti Satceni direktorile.

238    Teisalt ei tulene toimiku materjalidest, et direktor oleks enne töösuhte peatamise otsuse tegemist teavitanud hagejat oma kavatsusest tema suhtes selline meede võtta. 3. juuli 2013. aasta e-kirjas, millega direktor hageja ärakuulamisele kutsus, oli viidatud üksnes Satceni personalieeskirjade IX lisa artiklile 2, mis käsitleb töötajat puudutavale haldusjuurdlusele järgnevat distsiplinaarmenetlust, ja töösuhte peatamist ei olnud puudutatud.

239    Sellest järeldub, et kuna Satcen ei teavitanud hagejat tema suhtes kavandatud töösuhte peatamise meetmest, jättes talle edastamata andmed, millele juurdluse raport viitas, rikkus Satcen hageja õigust olla ära kuulatud ja tema õigust toimikuga tutvuda, nii nagu need tulenevad harta artikli 41 lõike 2 punktidest a ja b.

240    Nagu on märgitud eespool punktis 230, tähendavad õigus olla ära kuulatud ja õigus tutvuda toimikuga, nii nagu need tulenevad harta artikli 41 lõike 2 punktidest a ja b, et puudutatud isikul peab olema võimalik kõnesolevat otsustusprotsessi mõjutada. Seega ei saa välistada, et mitte võtta põhiõigustelt nende sisu, et kui hagejal oleks olnud võimalik tutvuda dokumentidega, mille alusel oli vastu võetud töösuhte peatamise otsus, ja kui teda oleks aegsasti teavitatud sellest, et Satceni direktor kavatses niisuguse otsuse teha, siis oleks hagejal olnud võimalik Satceni direktori otsuse sisu mõjutada.

241    Eelnevast tuleneb, et väitega, mille kohaselt töösuhte peatamise otsuse vastuvõtmisega rikuti hageja kaitseõigusi, tuleb nõustuda, ja et see toob vastavalt eespool punktis 225 viidatud kohtupraktikale kaasa töösuhte peatamise otsuse tühistamise, ilma et oleks tarvis käsitleda hageja ülejäänud väiteid.

2.      Kahju hüvitamise nõue

242    Hageja põhjendab oma kahjuhüvitusnõudeid väitega, et vaidlustatud otsused on õigusvastased. Esiteks põhjustasid need otsused väidetavalt hagejale varalist kahju töötasu, muude tasude ja õiguste kaotuse näol, mis oleks hagejal jäänud saamata ametist tagandamise jõustumiskuupäeva ja lepingu lõppemise kuupäeva vahelisel ajal. Teiseks põhjustasid need samad otsused hagejale väidetavalt mittevaralist kahju, mis seisnes sisuliselt psühholoogilistes häiretes ja tema tööalase väärikuse riives, mille kogusummat hindab hageja 500 000 eurole.

243    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleneb ELTL artikli 340 teisest lõigust, et liidu organite õigusvastase tegevuse puhul on liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise ja kantud kahju hüvitamise õiguse kasutamise eelduseks see, et samal ajal on täidetud teatavad tingimused: institutsioonidele etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel (28. aprilli 1971. aasta kohtuotsus Lütticke vs. komisjon, 4/69, EU:C:1971:40, punkt 10; vt ka 9. septembri 2008. aasta kohtuotsus FIAMM jt vs. nõukogu ja komisjon, C‑120/06 P ja C‑121/06 P, EU:C:2008:476, punkt 106 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Trubowest Handel ja Makarov vs. nõukogu ja komisjon, C‑419/08 P, EU:C:2010:147, punkt 40 ja seal viidatud kohtupraktika).

244    Järelikult tuleb kontrollida, kas käesolevas kohtuasjas on liidu lepinguvälise vastutuse tekkimise tingimused täidetud.

a)      Satcenile ette heidetud tegevuse õigusvastasus

245    Mis puudutab institutsioonile etteheidetava käitumise õigusvastasust, siis tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kui liit tegutseb tööandjana, siis kohaldatakse talle kõrgendatud vastutust, mis seisneb liidu kohustuses hüvitada kogu kahju, mille liit tööandjana on oma õigusvastase tegevusega põhjustanud. Erinevalt mis tahes muust isikust on liidu ametnik või muu teenistuja seotud institutsiooni, organi või asutusega, millel tal on juriidiline töösuhe, mis seisneb vastastikuste õiguste ja kohustuste tasakaalus, olles põhiosas mõeldud säilitama usaldussuhet, mis peab valitsema administratsiooni ja tema ametnike ja muude teenistujate vahel, et tagada kodanikele, et liidu institutsioonid, organid ja asutused täidavad nõuetekohaselt neile usaldatud üldistes huvides olevaid ülesandeid (vt selle kohta 16. detsembri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Petrilli, T‑143/09 P, EU:T:2010:531, punkt 46, ja 12. juuli 2012. aasta kohtuotsus komisjon vs. Nanopoulos, T‑308/10 P, EU:T:2012:370, punkt 103).

246    Kuigi punktis 245 viidatud kohtupraktika kujundati välja ELTL artikli 270 ja personalieeskirjade artiklite 90 ja 91 alusel esitatud hagide kontekstis, tuleb seda ka käesolevas asjas mutatis mutandis kohaldada. Sarnaselt personalieeskirjadega näevad Satceni personalieeskirjad ette vastastikuste spetsiifiliste õiguste ja kohustuste vahelise tasakaalu, mis puudutab Satceni töötajaid ja on mõeldud Satcenile usaldatud üldistes huvides olevate ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks.

247    Seega piisab käesolevas kohtuasjas üksnes tuvastusest et Satcen on toiminud õigusvastaselt, et pidada esimest kolmest liidu lepinguvälise vastutuse tingimusest täidetuks.

248    Sellega seoses tuleneb hageja tühistamisnõuete analüüsist – neile nõuetele rajaneb ka kahjuhüvitusnõue –, et töösuhte peatamise otsus, ametist tagandamise otsus ja apellatsiooninõukogu otsus sisaldasid kõik rikkumisi, mis võisid kaasa tuua nende tühistamise. Järelikult tegi Satcen neid otsuseid vastu võttes vea, mis toob kaasa liidu lepinguvälise vastutuse, kui on tuvastatud, et tekkis tegelik ja kindel kahju ning et on olemas piisavalt otsene põhjuslik seos kahju ja rikkumise vahel.

b)      Kahju ja põhjuslik seos

1)      Varaline kahju ja põhjuslik seos

249    Hageja palub, et talle hüvitataks vaidlustatud otsustega väidetavalt põhjustatud varaline kahju, mille summa vastab töötasule, mida ta oleks võinud saada, kui ta oleks jäänud Satcenis ametisse tema töölt kõrvaldamise ja tema töölepingu lõpukuupäeva vahelisel ajavahemikul.

250    Vastab tõele, et Üldkohus tühistab käesoleva kohtuotsusega ametist tagandamise otsuse, millega öeldi üles hageja tööleping. Satcen on samas ELTL artikli 266 alusel kohustatud võtma meetmed, mida nõuab talle adresseeritud kohtuotsuse rakendamine. Kui Üldkohus just ei soovi täitemeetmeid kahjustada, ei saa ta jõuda järeldusele, et ametist tagandamise otsuse tühistamine tähendab tingimata, et hagejal on õigus saada summad, mida ta on nõudnud; seega tuleb kahjuhüvitusnõuded käesoleval hetkel enneaegsetena rahuldamata jätta (vt analoogia alusel 17. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus BF vs. kontrollikoda, F‑69/11, EU:F:2013:151, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 22. mai 2014. aasta kohtuotsus, CU vs. EMSK, F‑42/13, EU:F:2014:106, punkt 56).

251    Sellega seoses olgu märgitud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on tühistatud akti andnud institutsioon kohustatud tühistava kohtuotsuse täitmiseks ja selle täielikuks rakendamiseks võtma meetmed tuvastatud õigusvastase mõju kõrvaldamiseks, mis tähendab juba täidetud akti puhul seda, et tuleb taastada hageja õiguslik olukord, milles ta oli enne kõnealuse akti andmist (vt selle kohta 31. märtsi 2004. aasta kohtuotsus Girardot vs. komisjon, T‑10/02, EU:T:2004:94, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

252    Lisaks nõuab ELTL artikkel 266 asjaomaselt institutsioonilt selle vältimist, et ükski tühistatud akti asendav akt ei oleks mõjutatud samadest rikkumistest, mis tuvastati algset akti tühistavas kohtuotsuses (vt 13. septembri 2005. aasta kohtuotsus Recalde Langarica vs. komisjon, T‑283/03, EU:T:2005:315, punkt 51 ja seal viidatud kohtupraktika).

253    Ainult siis, kui tühistava kohtuotsuse täitmisel esineb erilisi raskusi, võib asjaomane institutsioon teha ükskõik missuguse otsuse, mis õiglaselt hüvitab tühistatud otsusega asjaomastele isikutele põhjustatud ebasoodsa olukorra, ning astuda selles kontekstis nendega dialoogi, et püüda jõuda kokkuleppele, mis tagab neile õiglase hüvitise õigusvastase olukorra eest, mille ohvrid nad olid (vt 24. juuni 2008. aasta kohtuotsus Andres jt vs. EKP, F‑15/05, EU:F:2008:81, punkt 132 ja seal viidatud kohtupraktika).

254    Kõigest eespool esitatust järeldub, et Üldkohus ei saa mõista hagejale välja kahjuhüvitist, teadmata, millised meetmed võtab Satcen käesoleva kohtuotsuse rakendamiseks (vt selle kohta 8. juuni 2006. aasta kohtuotsus Pérez-Díaz vs. komisjon, T‑156/03, EU:T:2006:153, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika, ja 5. veebruari 2016. aasta kohtuotsus GV vs. Euroopa välisteenistus, F‑137/14, EU:F:2016:14, punkt 94 ja seal viidatud kohtupraktika).

2)      Mittevaraline kahju ja põhjuslik seos

255    Hageja nõuab, et talle hüvitataks mittevaraline kahju, mida vaidlustatud otsused talle põhjustasid; hageja väitel tõid need kaasa psühholoogilisi häireid ning kahjustasid tema tööalast väärikust, reputatsiooni, karjääriperspektiive ja töövõimet.

256    Sellega seoses olgu meenutatud, et kohtupraktika kohaselt võib õigusvastase akti tühistamine ise kujutada endast sobivat ja põhimõtteliselt piisavat hüvitist igasuguse mittevaralise kahju eest, mida see otsus võis põhjustada, kui hageja just ei tõenda, et ta kandis mittevaralist kahju, mis on tühistamise aluseks olnud õigusvastasusest eraldiseisev ja mida ei ole võimalik tühistamisega täielikult hüvitada (vt 19. juuli 2017. aasta kohtuotsus DD vs. FRA, T‑742/15 P, ei avaldata, EU:T:2017:528, punkt 72 ja seal viidatud kohtupraktika).

257    Kõnesoleval juhtumil tuleb tõdeda, et töösuhte peatamise ja ametist kõrvaldamise otsuse tühistamine ei heasta hagejale tekitatud mittevaralist kahju, mille põhjuseks oli nende otsuste õigusvastasus.

258    Nimelt on hageja suhtes esiteks läbi viidud haldusjuurdlus, mille tulemusega õigustati nii töösuhte peatamise otsuse kui ka distsiplinaarmenetluse alustamise otsuse vastuvõtmist, kusjuures viimatinimetatud otsus viis lõpuks ametist tagandamise otsuseni. Ühelt poolt seadis haldusjuurdluse raport hageja käitumise küsimuse alla väga üldsõnaliselt. Teisalt anti hagejale ülemäära lühike tähtaeg, et esitada omapoolsed seisukohad selle raporti ja juurdluse keskmes olnud dokumentide kohta, mis tehti hagejale kättesaadavaks alles mitu kuud pärast distsiplinaarmenetluse alustamise otsust. Nii pidi hagejal tekkima psühholoogilisi häireid seoses tema ebakindla olukorraga, mis puudutab talle ette heidetavate faktiliste asjaolude täpset laadi, kuigi neid asjaolusid peeti niivõrd tõsisteks, et need olid selgesõnaliselt kvalifitseeritud psühholoogilise ahistamisega.

259    Teiseks, kui Satcen levitas teiste Satceni töötajate hulgas „psühholoogilist ahistamist käsitlevat küsimustikku“, milles oli hageja nimeliselt ära nimetatud ja seostatud käitumiskategooriatega, mida võib pidada psühholoogiliseks ahistamiseks, samas kui hagejat ei olnud ära kuulatud haldusjuurdluse järel ja enne direktori otsust tema töösuhte peatamise kohta, siis riivas Satcen iseäranis jämedalt hageja au ja tööalast mainet.

260    Seevastu nõuded, mille hageja esitas, et paluda talle psühholoogilise ahistamisega põhjustatud kahju hüvitamist, tuleb jätta rahuldamata. Niisuguse nõudega soovib hageja nimelt saavutada tulemust, mis on identne sellega, mille oleks kaasa toonud see, kui oleks rahuldatud hageja tühistamisnõue hageja psühholoogilise ahistamise tõttu esitatud abitaotluse kaudse tagasilükkamise otsuse peale; need tühistamisnõuded jäeti aga vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata (vt punkt 138 eespool). Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kahjuhüvitamisnõue tuleb jätta rahuldamata osas, milles neil on otsene seos rahuldamata jäetud tühistamisnõuetega (vt 9. septembri 2010. aasta kohtuotsus Carpent Languages vs. komisjon, T‑582/08, ei avaldata, EU:T:2010:379, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

261    Kõigest eeltoodust tuleneb, et hageja kandis mittevaralist kahju, mis tekkis ebaselguse tõttu talle ette heidetavate faktiliste asjaolude osas ja au ning tööalase maine riive tõttu. Hagejale tuleb ex æquoet bono määrata hüvitis 10 000 eurot, mis on asjakohane hüvitis tekkinud kahju eest; seega tuleb Satceni kohustada see summa hagejale tasuma.

 Kohtukulud

262    Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

263    Eespool esitatud põhistusest tuleneb, et Satcen on põhiosas kohtuvaidluse kaotanud ja et vastavalt hageja nõuetele tuleb kohtukulud seega välja mõista Satcenilt.

264    Seevastu tuleb aga rahuldamata jätta hageja nõue, et Satceni kohustataks tasuma väljamõistetud kohtukulude pealt ka viivist. See nõue on enneaegne ja seda saab uuesti esitamise korral käsitleda alles kohtukulude jaotamise menetluses.

265    Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ja institutsioonid ise oma kohtukulud. Seega kannab nõukogu kui menetlusse astunud institutsioon oma kohtukulud ise.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (üheksas koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Tühistada Euroopa Liidu Satelliidikeskuse (Satcen) apellatsiooninõukogu 26. jaanuari 2015. aasta otsus.

2.      Tühistada Satceni direktori 5. juuli 2013. aasta otsus, millega peatati KFi töösuhe.

3.      Tühistada Satceni direktori 28. veebruari 2014. aasta otsus, millega tagandati KF ametist.

4.      Mõista Satcenilt KFile tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks välja 10 000 eurot.

5.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

6.      Mõista KFi kohtukulud välja Satcenilt, kes ühtlasi kannab oma kohtukulud ise.

7.      Jätta Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud tema enda kanda.

GervasoniMadiseda Silva Passos

Kowalik-BańczykMac Eochaidh

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 25. oktoobril 2018 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

I. Vaidluse taust

A. Euroopa Liidu Satelliidikeskus

B. Kohtuvaidluse aluseks olevad asjaolud ja vaidlustatud otsused

II. Menetlus ja poolte nõuded

III. Õiguslik käsitlus

A. Üldkohtu pädevus

B. Vastuvõetavus

1. Vastuvõetamatuse vastuväide, mille kohaselt hageja ja Satceni vahel oli töösuhe

2. Vastuvõetamatuse vastuväide, mille kohaselt käesolev kohtuvaidlus on lepingulist laadi

3. Satceni väide, et abitaotluse rahuldamata jätmise otsuse peale esitatud tühistamisnõue on vastuvõetamatu

4. Satceni väide, et distsiplinaarmenetluse alustamise otsuse tühistamise nõue on vastuvõetamatu

5. Satceni väide, et distsiplinaarnõukogu ees toimunud menetluse vaidlustamiseks esitatud argumendid on vastuvõetamatud

C. Sisulised küsimused

1. Tühistamisnõuded

a) Apellatsiooninõukogu otsuse õiguspärasus

b) Ametist tagandamise otsuse õiguspärasus

1) Haldusjuurdluse õiguspärasus

i) Juurdluse läbiviija valik

ii) Hagejat puudutava valikvastustega küsimustiku kasutamine haldusjuurdluses

iii) Hageja haldusjuurdlusse kaasamata jätmine

iv) Hageja võimalus haldusjuurdluse toimiku materjalidega aegsasti tutvuda

2) Haldusjuurdluse õigusvastasuse tagajärjed

c) Töösuhte peatamise otsuse õiguspärasus

2. Kahju hüvitamise nõue

a) Satcenile ette heidetud tegevuse õigusvastasus

b) Kahju ja põhjuslik seos

1) Varaline kahju ja põhjuslik seos

2) Mittevaraline kahju ja põhjuslik seos

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise