Kohtuasi T‑284/15

(avaldamine väljavõtetena)

AlzChem AG

versus

Euroopa Komisjon

Riigiabi – Keemiatööstus – Otsus jätkata ettevõtte tegevust pankrotimenetluse ajal – Otsus, milles tuvastatakse riigiabi puudumine – Tühistamishagi – Isiklik puutumus – Vastuvõetavus – Riigiabi mõiste – Eelis – Eraõigusliku võlausaldaja kriteerium – Seostatavus riigiga – Põhjendamiskohustus

Kokkuvõte – Üldkohtu (kuues koda) 13. detsembri 2018. aasta otsus

1.      Riigiabi – Mõiste – Riigi poolt eeliste andmine – Liikmesriigi kohtu seotus meetme vastuvõtmisel – Hõlmamine

(ELTL artikli 107 lõige 1)

2.      Riigiabi – Mõiste – Hindamine eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaselt – Iga seotud avaliku sektori võlausaldaja individuaalse olukorra analüüs

(ELTL artikli 107 lõige 1)

1.      Ei saa välistada, et pärast liikmesriigi kohtu otsust võib meedet käsitada riigiga seostatava otsusena ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.

Sellega seoses on komisjoni ülesanne, kui ta peaks leidma, et pankrotis äriühingu tegevuse jätkamise puhul ei ole tegemist riigiabiga, viidates asjaolule, et tegevuse jätkamine põhineb eraõiguslike võlausaldajate otsusel ja seda vaatamata liikmesriigi kohtu osalemisele pädevas komitees, kellel tuli otsustada, kas jätkata asjaomase äriühingu tegevust või mitte, esitada selles otsuses põhjused, mis viisid ta järelduseni, et tegevuse jätkamise otsus ei ole selle liikmesriigi kohtuga seostatav.

(vt punktid 104, 107 ja 108)

2.      Eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumi kohaldamise raames tuleb komisjonil analüüsida avaliku sektori võlausaldaja individuaalset olukorda eelkõige selle põhjal, kas nad on tagamata nõuetega või tagatud nõuetega võlausaldajad, et teha sisuliselt kindlaks, kas nende tehtav valik läheb kaugemale sellest, mis on põhjendatud äriliste nõuetega või kas seda võiks selgitada soov anda asjaomasele ettevõttele eelis. Nii ei tuleks avaliku sektori võlausaldajaid pidada üheks ainsaks üksuseks ja arvesse tuleb võtta neile iseomaseid tunnuseid.

Järelikult, kui riiki pidada üheks võlausaldajaks, võiks see viia selle tunnistamiseni, et teatavatel avaliku sektori võlausaldajatel tuleks vastu võtta otsus, mis läheb vastuollu nende huvidega ja mitte tegutseda sarnaselt eraõigusliku võlausaldajaga, kes on samas olukorras.

(vt punktid 188 ja 196)