AVALIKU TEENISTUSE KOHTU OTSUS
(esimene koda)
18. mai 2009
Liidetud kohtuasjad F‑138/06 ja F‑37/08
Herbert Meister
versus
Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)
Avalik teenistus – Ametnikud – Hindamine – 2001/2002. aasta, 2003/2004. aasta ja 2004/2005. aasta hindamisaruanne – Hilinenud koostamine – Kohtualluvus – Dialoog – Edutamine – Edutamispunktid – Psühholoogiline ahistamine – Tühistamishagi – Kahju hüvitamise nõue
Ese: EÜ artikli 236 ja EA artikli 152 alusel esitatud hagid, milles H. Meister palub sisuliselt esiteks tühistada tema hindamisaruanded, mis koostati ajavahemike 1. aprill 2001 kuni 31. detsember 2002, 1. jaanuar 2003 kuni 30. september 2004 ning 1. oktoober 2004 kuni 30. september 2005 kohta; teiseks tühistada otsused, mis puudutasid 2006. ja 2007. aasta edutamise raames edutamispunktide andmist; kolmandaks tühistada otsus, millega jäeti rahuldamata abitaotlus vastavalt personalieeskirjade artiklile 24, nõukogu 22. märtsi 2004. aasta määrusest (EÜ, Euratom) nr 723/2004, millega personalieeskirju muudetakse (ELT L 124, lk 1; ELT eriväljaanne 01/02, lk 130), tulenevas versioonis; neljandaks tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) otsus, millega jäeti rahuldamata tema taotlus kehtestada individuaalne isikuarenguprogramm, mis on mõeldud personali liikmetele, kes enne Siseturu Ühtlustamise Ametis tööle hakkamist on kutsealast tööd teinud; viiendaks kohustada Siseturu Ühtlustamise Ametit talle maksma kahjuhüvitist.
Otsus: Tühistada ajavahemiku 1. aprill 2001 kuni 31. detsember 2002 hageja karjääriarengu aruanne. Tühistada ajavahemiku 1. oktoober 2004 kuni 30. september 2005 hageja hindamisaruanne. Tühistada 2006. aasta edutamise raames hagejale edutamispunktide andmise otsus. Mõista Siseturu Ühtlustamise Ametilt hagejale välja 5000 eurot. Jätta hagi F‑138/06 ülejäänud osas ning hagi F‑37/08 rahuldamata. Kohtuasjas F‑138/06 mõista kaks kolmandikku hageja kohtukuludest välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt, kes ühtlasi kannab enda kohtukulud. Kohtuasjas F‑37/08 jätta hageja kanda kõik kohtukulud, st tema enda ning Siseturu Ühtlustamise Ameti omad.
Kokkuvõte
1. Ametnikud – Administratsiooni abistamiskohustus – Kohaldamisala – Ulatus
(Personalieeskirjad, artikkel 24)
2. Ametnikud – Konkreetne otsus – Rahuldamata jätmise otsusest teatamine – Koostamine keeles, mis võimaldab huvitatud isikul tõhusalt sellega tutvuda
3. Ametnikud – Psühholoogiline ahistamine – Mõiste – Huvitatud isiku maine ja töötingimuste kahjustamisele suunatud tegevus
(Personalieeskirjad, artikli 12 a lõiked 3 ja 4; nõukogu direktiiv 2000/78, artikkel 1 ja artikli 2 lõige 3)
4. Ametnikud – Personalieeskirjad – Üldiste rakendussätetega erandite tegemine – Vastuvõetamatus
(Personalieeskirjad, artikli 43 esimene lõik ja artikli 90 lõige 2)
5. Ametnikud – Hagi – Eelnev halduskaebus – Eseme ja aluse samasus – Väited ja argumendid, mida kaebuses ei esitatud, kuid mis on viimasega vahetult seotud
(Personalieeskirjad, artiklid 90 ja 91)
6. Ametnikud – Hindamine – Karjääriarengu aruanne – Apellatsiooni korras hindaja sekkumine hindamismenetlusse
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
7. Ametnikud – Hindamine – Hindamisaruanne – Koostamine
(Personalieeskirjad, artikkel 43)
8. Ametnikud – Hagi – Eelnev haldusmenetlus – Vastamistähtaegade mittejärgimine administratsiooni poolt
(Personalieeskirjad, artikli 90 lõige 2)
1. Personalieeskirjade artikli 24 esimeses lõigus sätestatud abistamiskohustuse kohaselt peab administratsioon teenistuses toimunud korra‑ ja rahurikkumise puhul piisavalt jõuliselt sekkuma ning reageerima vastavalt juhtumi asjaoludele nõutava kiiruse ja hoolega, et tuvastada faktilised asjaolud, ning võtma olukorraga tutvumise järel kasutusele sobivad meetmed.
Kuigi asjaolu, et ametisse nimetav asutus hoolitsuskohustust rikkudes ei vastanud nõutud kiirusega abitaotlusele, võib kaasa tuua asjaomase institutsiooni vastutuse huvitatud isikule tekkida võinud kahju eest, ei saa see iseenesest mõjutada selle taotluse sõnaselge rahuldamata jätmise otsuse õiguspärasust. Kui selline otsus tuleks tühistada vaid seetõttu, et see on hilinenult tehtud, siis ei saaks esialgset otsust asendav uus otsus mingil viisil olla vastu võetud väiksema hilinemisega kui esialgne otsus.
(vt punktid 73 ja 76)
Viited:
Euroopa Kohus: 26. jaanuar 1989, kohtuasi 224/87: Koutchoumoff vs. komisjon, (EKL 1989, lk 99, punktid 15 ja 16).
Esimese Astme Kohus: 21. aprill 1993, kohtuasi T‑5/92: Tallarico vs. parlament (EKL 1993, lk II‑477, punkt 31); 6. november 1997, kohtuasi T‑15/96: Liao vs. nõukogu (EKL AT 1997, lk I‑A‑329 ja II‑897, punkt 34); 5. detsember 2000, kohtuasi T‑136/98: Campogrande vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑267 ja II‑1225, punkt 42); 25. oktoober 2007, kohtuasi T‑154/05: Lo Giudice vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑0000 ja II‑A‑2‑0000, punkt 136).
2. Et otsus oleks nõuetekohaselt teatavaks tehtud, peab see olema edastatud adressaadile ja viimane peab ka olema saanud selle sisuga tõhusalt tutvuda. Nii on personalieeskirjade artikli 24 alusel esitatud abitaotluse rahuldamata jätmise otsus, mis on koostatud keeles, mis ei ole ametniku emakeel ega abitaotluse koostamise keel, nõuetekohane vaid siis, kui huvitatud isik sai sellega tõhusalt tutvuda.
(vt punktid 84 ja 85)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 9. juuni 1994, kohtuasi T‑94/92: X vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑149 ja II‑481, punkt 24); 23. märts 2000, kohtuasi T‑197/98: Rudolph vs. komisjon (EKL AT 2000, lk I‑A‑55 ja II‑241, punkt 44); 7. veebruar 2001, kohtuasi T‑118/99: Bonaiti Brighina vs. komisjon (EKL AT 2001, lk I‑A‑25 ja II‑97, punktid 16 ja 17).
3. Personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 on psühholoogilist ahistamist määratletud kui „sobimatut käitumist”, mille olemasoluks peavad korraga olema täidetud kaks tingimust. Esimese tingimuse kohaselt peab olema tegemist füüsilise käitumise, kõne‑ või kirjakeele, žestide vm tegevustega, mis „[leiavad] aset aja jooksul, on korduv[ad] või süstemaatili[sed]” (mis tähendab, et psühholoogilist ahistamist tuleb mõista kui protsessi, mis toimub tingimata aja jooksul ja eeldab korduvaid või pidevaid tegusid) ja „tahtlikud”. Teise tingimuse kohaselt, mis on esimesest eraldatud sidesõnaga „ja”, peab see füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, need žestid vm tegevused „kahjusta[m]a inimeste isiksust, väärikust või füüsilist ja psühholoogilist terviklikkust”.
Asjaolust, et omadussõna „tahtlik” on kasutatud esimese ja mitte teise tingimuse puhul, võib teha kaks järeldust. Esiteks peab personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3 silmas peetud füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, žestid vm tegevused olema tahtlikud, mis jätab selle sätte kohaldamisalast välja kogemata asetleidvad teod. Teisalt ei ole seevastu nõutud, et see füüsiline käitumine, kõne‑ või kirjakeel, need žestid vm tegevused oleksid toime pandud kavatsusega kahjustada isiku isiksust, väärikust või füüsilist või psühholoogilist terviklikkust. Teiste sõnadega võib psühholoogilise ahistamisega personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 tähenduses olla tegemist ka siis, kui ahistaja ei kavatsenud oma tegudega tahtlikult ohvri mainet või tema töötingimusi kahjustada. Piisab sellest, kui need teod, mis pandi toime tahtlikult, tõid niisugused tagajärjed objektiivselt kaasa. Personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 vastupidine tõlgendus viiks selleni, et nimetatud sättelt võetakse kogu kasulik mõju, sest psühholoogilise ahistamise toimepanija pahatahtlikku kavatsust on raske tõendada.
Sellist tõlgendust ei saa vaidlustada personalieeskirjade artikli 12a lõike 4 esimese lause sätted, mis näevad ette, et „[s]eksuaalne ahistamine [on] seksuaalse alatooniga käitumine, mis on sellele isikule, kellele see on suunatud, soovimatu ja mille eesmärk või tegelik toime on isiku solvamine või ähvardava, vaenuliku, solvava või häiriva õhkkonna loomine”. Ehkki väljend „mille eesmärk või tegelik toime on” esineb personalieeskirjade artikli 12a lõike 4 esimeses lauses, kuid seda ei ole personalieeskirjade artikli 12a lõikes 3, siis seda puudumist ei saa siiski tõlgendada nii, et psühholoogilise ahistamise puhul võib ainult tegusid, mille „eesmärk on” kahjustada isiku mainet või rikkuda tema töötingimusi, pidada psühholoogiliseks ahistamiseks.
Personalieeskirjade artikli 12a lõike 3 üks tõlgendus, mis põhineb eeldatava ahistaja pahatahtlikul kavatsusel, ei ole vastavuses ahistamise määratlusega, mis on esitatud direktiivis 2000/78, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel. Väljendi „eesmärk või selle tegelik toime” kasutamine direktiivis 2000/78 näitab, et ühenduse seadusandja soovis tagada psühholoogilise ahistamise ohvritele „piisava õiguskaitse”.
(vt punktid 102, 104–108 ja 111–113)
Viited:
Avaliku Teenistuse Kohus: 9. detsember 2008, kohtuasi F‑52/05: Q vs. komisjon (EKL AT 2008, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punktid 135 ja 144), mille peale on esitatud apellatsioonkaebuse Esimese Astme Kohtusse (kohtuasi T‑80/09 P).
4. Hindamisaruanne on isikut kahjustav meede, mille peale ametnik võib esitada hagi vahetult Avaliku Teenistuse Kohtusse või siis personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 järgse kaebuse. Kuigi tavapäraselt on soovitav kasutada personalieeskirjade artikli 43 üldiste rakendussätetega kehtestatud sisemenetlusi, ei saa nende sätetega teha erandit eespool viidatud personalieeskirjade järgsest õigusest, mis lubab ametnikel esitada hagi Avaliku Teenistuse Kohtusse või esitada kaebuse hindamisaruande peale ilma eelnevalt sisemenetlusi läbimata.
Institutsioonidel ei ole pädevust teha personalieeskirjade otsesest sättest erandeid.
(vt punktid 138–140)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 1. detsember 1994, kohtuasi T‑54/92: Schneider vs. komisjon (EKL AT 1994, lk I‑A‑281 ja II‑887, punkt 22); 4. mai 2005, kohtuasi T‑398/03: Castets vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑109 ja II‑507, punkt 32).
5. Halduskaebuse personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 tähenduses ja hagi vastavuse reegel nõuab vastuvõetamatuse ähvardusel, et ühenduste kohtus esitatud väide peab olema esitatud juba kohtueelses menetluses, nii et ametisse nimetaval asutusel oleks võimalus tutvuda piisava põhjalikkusega asjaomase isiku etteheidetega vaidlustatud otsusele. Kuigi ühenduste kohtus esitatud nõuded võivad sisaldada vaid selliseid punkte, mis tuginevad kaebuses esitatud punktidega samale alusele, võib neid siiski ühenduste kohtus edasi arendada väidete ja argumentidega, mida kaebuses ei pruugi esineda, kuid mis on kaebusega vahetult seotud.
(vt punkt 145)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 8. juuni 1995, kohtuasi T‑496/93: Allo vs. komisjon (EKL AT 1995, lk I‑A‑127 ja II‑405, punkt 26).
6. Korda mis näeb ette, et hindamisaruande koostab hindaja ning sellele kirjutab alla ka apellatsiooni korras hindaja, ning kui apellatsiooni korras hindaja ei ole hindajaga nõus, siis teeb lõpliku otsuse apellatsiooni korras hindaja, mistõttu apellatsiooni korras hindaja ongi täieõiguslik hindaja, tuleb lugeda tagatiseks, mis neutraliseerib võimaliku erapooletuse ohu hindaja isiku puhul.
(vt punkt 156)
Viited:
Avaliku Teenistuse Kohus: 13. detsember 2007, kohtuasi F‑28/06: Sequeira Wandschneider vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑1‑0000 ja II‑A‑1‑0000, punkt 43).
7. Kui erakorralised asjaolud välja arvata, ei saa hindamisaruannet tühistada üksnes põhjusel, et see on koostatud hilinenult. Ehkki hindamisaruande koostamisega hilinemine võib asjaolusid arvestades tekitada asjassepuutuvale ametnikule õiguse kahju hüvitamisele, ei mõjuta see hindamisaruande kehtivust ega õigusta järelikult ka selle tühistamist.
(vt punkt 171)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 20. november 2007, kohtuasi T‑205/04: Ianniello vs. komisjon (EKL AT 2007, lk I‑A‑2‑0000 ja II‑A‑2‑0000, punkt 139).
8. Personalieeskirjade artiklis 90 sätestatud tähtaegade mittejärgmine võib kaasa tuua kõnealuse institutsiooni vastutuse huvitatud isikutele võimalikult tekitatud kahju eest.
(vt punkt 212)
Viited:
Esimese Astme Kohus: 26. jaanuar 2005, kohtuasi T‑267/03: Roccato vs. komisjon (EKL AT 2005, lk I‑A‑1 ja II‑1, punkt 84).