OC 14. juulil 2022 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 4. mai 2022. aasta otsuse peale kohtuasjas T-384/20: OC versus komisjon
(kohtuasi C-4779/22 P)
Kohtumenetluse keel: kreeka
Pooled
Apellant: OC (esindaja: advokaat Ι. Κτενίδης)
Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon
Apellandi nõuded
Apellatsioonkaebuse ese: Üldkohtu 4. mai 2022. aasta otsus kohtuasjas T-384/20, OC vs. komisjon (ECLI:EU:T:2022:273).
Apellant palub Euroopa Kohtul:
tühistada vaidlustatud kohtuotsus tervikuna;
teha kohtuasjas lõplik otsus;
mõista nii apellatsioonimenetluses kui ka esimeses kohtuastmes kantud kohtukulud välja komisjonilt.
Väited ja peamised argumendid
Apellant esitab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks kolm järgmist väidet:
Esimene väide, et määrust (EL) 2018/17251 on tõlgendatud valesti ühelt poolt seoses mõistega „tuvastatav“ füüsiline isik ja teiselt poolt seoses mõistega „füüsilise isiku tuvastamiseks mõistliku tõenäosusega võetavad meetmed“ ning on moonutatud tõendit apellandi tuvastamiseks teatava isiku poolt.
Teine väide, et süütuse presumptsiooni ulatuse seisukohast on valesti tõlgendatud määruse nr 883/20131 artikli 9 lõiget 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 lõiget 1 koostoimes EIÕK artikli 6 lõikega 2.
Kolmas väide, sellise tõendi moonutamine, mis puudutab harta artikli 41 kohast õigust heale haldusele.
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2018. aasta määrus (EL) 2018/1725, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel liidu institutsioonides, organites ja asutustes ning isikuandmete vaba liikumist, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 45/2001 ja otsus nr 1247/2002/EÜ (ELT 2018, L 295, lk 39).
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT 2013, L 248, lk 1).