Kohtuasi C‑369/17

Shajin Ahmed

versus

Bevándorlási és Menekültügyi Hivatal

(eelotsusetaotlus,
mille on esitanud Fővárosi Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság)

Eelotsusetaotlus – Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala – Piirid, varjupaik ja sisseränne – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95/EL – Artikkel 17 – Täiendava kaitse seisundi välistamine – Alused – Süüdimõistmine raske kuriteo toimepanemises – Raskuse kindlaksmääramine liikmesriigi õiguse kohaselt mõistetud karistuse põhjal – Lubatavus – Nõue hinnata iga juhtumit eraldi

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu (teine koda) 13. septembri 2018. aasta otsus

1.        Euroopa Liidu õigus – Tõlgendamine – Õigusnorm, mis ei viita sõnaselgelt liikmesriikide õigusele – Autonoomne ja ühetaoline tõlgendamine – Kohaldamine mõistetele „raske kuritegu“, „eriti raske kuritegu“ ja „raske mittepoliitiline kuritegu“ direktiivi 2011/95 tähenduses

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, artikli 12 lõike 2 punkt b, artikli 14 lõike 4 punkt b ning artikli 17 lõike 1 punkt b)

2.        Piirikontroll, varjupaik ja sisseränne – Varjupaigapoliitika – Pagulasseisund või täiendava kaitse seisund – Direktiiv 2011/95 – Täiendava kaitse seisundi välistamine – Välistamise alused – Raske kuriteo toimepanemine – Liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt määratakse kuriteo raskus kindlaks üksnes selle eest mõistetud karistuse kestuse alusel – Lubamatus – Välistamine, mille eeldus on asjaolude individuaalne hindamine pädeva asutuse poolt

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2011/95, artikli 17 lõike 1 punkt b)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 33, 34 ja 36)

2.      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2011. aasta direktiivi 2011/95/EL, mis käsitleb nõudeid, millele kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad vastama, et kvalifitseeruda rahvusvahelise kaitse saajaks, ning nõudeid pagulaste või täiendava kaitse saamise kriteeriumidele vastavate isikute ühetaolisele seisundile ja antava kaitse sisule, artikli 17 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mille kohaselt loetakse täiendava kaitse taotleja isikuks, kes „on toime pannud raske kuriteo“ nimetatud sätte tähenduses, mis võib tema suhtes selle kaitse välistada, üksnes karistuse alusel, mis konkreetse kuriteo eest selle liikmesriigi õiguse kohaselt mõistetakse. Täiendava kaitse taotlust menetlev pädev liikmesriigi asutus või kohus peab hindama asjaomase süüteo raskust, analüüsides igakülgselt kõiki konkreetse üksikjuhtumi asjaolusid.

Sellega seoses tuleb rõhutada, et isegi kui asjaomase liikmesriigi karistusõiguse normide kohaselt mõistetud karistusel põhinev kriteerium on iseäranis oluline, et hinnata kuriteo raskust, mis õigustab direktiivi 2011/95 artikli 17 lõike 1 punkti b alusel täiendava kaitse välistada, võib asjaomase liikmesriigi pädev asutus selles sättes ette nähtud välistavale asjaolule tugineda üksnes siis, kui ta on igal konkreetsel juhul hinnanud täpseid asjaolusid, mis on talle teada, et määrata kindlaks, kas esineb põhjendatud alus arvata, et asjaomase isiku – kes muu hulgas vastab taotletud seisundi saamise kriteeriumidele – toime pandud teod kuuluvad selle välistava asjaolu alla (vt analoogia alusel 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus B ja D, C‑57/09 ja C‑101/09, EU:C:2010:661, punkt 87, ja 31. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus Lounani, C‑573/14, EU:C:2017:71, punkt 72).

(vt punktid 55, 58 ja resolutsioon)