Language of document : ECLI:EU:C:2008:642

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

YVES BOT

esitatud 20. novembril 20081(1)

Kohtuasi C‑45/07

Euroopa Ühenduste Komisjon

versus

Kreeka Vabariik

Meresõiduohutus – Määrus (EÜ) nr 725/2004 – Laevade ja sadamarajatiste turvalisuse tugevdamine – Ühenduse ainuvälispädevus – EÜ artiklid 10 ja 71 ning EÜ artikli 80 lõige 2





1.        Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Kreeka Vabariik esitas Rahvusvahelisele Mereorganisatsioonile (IMO) ettepaneku laevade ja sadamarajatiste 1974. aasta rahvusvahelise konventsiooni inimelude ohutusest merel (edaspidi „SOLAS-konventsioon”) XI-2 peatüki ja rahvusvahelise laevade ja sadamarajatiste turvalisuse koodeksi (edaspidi „ISPS-koodeks”)(2) nõuetele vastavuse kontrolli kohta, rikkus ta EÜ artiklitest 10 ja 71 ning EÜ artikli 80 lõikest 2 tulenevaid kohustusi.

2.        Oma ettepanekus esitas Kreeka Vabariik IMO meresõiduohutuse komiteele kontrollide nimekirja (check lists) ja muud instrumendid, mis näisid talle kohased, selleks et abistada SOLAS-konventsiooni osalisriike kontrollimisel, kas laevad ja sadamarajatised vastavad nimetatud konventsiooni ja ISPS-koodeksi nõuetele.

3.        Komisjon arvab, et tegutsedes iseseisvalt Euroopa Ühenduse ainuvälispädevusse kuuluvas valdkonnas ja pannes sellega kahtluse alla ühenduse ühtse välisesindatuse põhimõtte, rikkus Kreeka Vabariik ühenduse õigust.

4.        Käesolevas ettepanekus esitan põhjused, mille tõttu leian, et kõnealune liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi on põhjendatud.

I.      Õiguslik raamistik

5.        Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 725/2004 laevade ja sadamarajatiste turvalisuse tugevdamise kohta(3) artiklis 1 „Eesmärgid” on sätestatud:

„1.      Käesoleva määruse peamine eesmärk on kehtestada ja rakendada ühenduse meetmeid, mille abil tõhustatakse rahvusvahelises kaubanduses ja riigisisestel laevasõitudel kasutatavate laevade ja asjaomaste sadamarajatiste turvalisust, pidades silmas tahtliku õigusvastase tegevuse ohte.

2.      Samuti pannakse määrusega alus 12. detsembri 2002. aasta IMO diplomaatilisel konverentsil (mille käigus muudeti [SOLAS-konventsiooni] ja kehtestati [ISPS-koodeks]) vastuvõetud meresõiduturvalisuse tugevdamise erimeetmete harmoneeritud tõlgendamiseks, rakendamiseks ja ühendusepoolseks järelevalveks.”

6.        Määruse nr 725/2004 artikkel 9 „Rakendamine ja vastavuskontroll” on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Liikmesriigid täidavad SOLAS-konventsiooni meresõiduturvalisuse tugevdamise erimeetmete ja ISPS-koodeksi kohaselt nõutavaid haldus- ja kontrolliülesandeid. Nad tagavad, et käesoleva määruse rakendamiseks eraldatakse ja tagatakse efektiivselt kõik vajalikud vahendid.

[…]”.

7.        Määruse nr 725/2004 I lisas on esitatud muudatused, millega lisatakse SOLAS-konventsiooni ajakohastatud redaktsiooni lisasse uus XI-2 peatükk. Nimetatud määruse II lisas on esitatud ISPS-koodeksi ajakohastatud versioon.

II.    Kohtueelne menetlus

8.        Leides, et Kreeka Vabariigi poolt 18. märtsil 2005 IMO meresõiduohutuse komiteele esitatud siseriiklik ettepanek tungis ühenduse ainuvälispädevusse kuuluvasse valdkonda, saatis komisjon 10. mail 2005 nimetatud liikmesriigile märgukirja, millele viimane vastas 7. juulil 2005.

9.        Kuna komisjon ei jäänud selle vastusega rahule, esitas ta 19. detsembril 2005 põhjendatud arvamuse, millele Kreeka Vabariik vastas 21. veebruaril 2006.

10.      Kuna komisjon ei nõustunud siiski Kreeka Vabariigi esitatud argumentidega, otsustas ta esitada käesoleva hagi.

III. Hagi

11.      Käesoleva hagiga palub Euroopa Ühenduste Komisjon Euroopa Kohtul:

–        tuvastada, et kuna Kreeka Vabariik esitas IMO‑le ettepaneku laevade ja sadamarajatiste SOLAS-konventsiooni XI-2 peatüki ja ISPS-koodeksi nõuetele vastavuse kontrolli kohta, rikkus Kreeka Vabariik EÜ artiklitest 10 ja 71 ning EÜ artikli 80 lõikest 2 tulenevaid kohustusi, ja

–        mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt.

12.      Kreeka Vabariik palub Euroopa Kohtul:

–        jätta hagi rahuldamata ja

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

13.      Euroopa Kohtu presidendi 2. augusti 2007. aasta määrusega lubati Kreeka Vabariigi nõuete toetuseks menetlusse astuda Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigil.

IV.    Poolte peamised argumendid

14.      Tuginedes 31. märtsi 1971. aasta otsusele kohtuasjas komisjon vs. nõukogu, nn AETR kohtuotsus,(4) väidab komisjon, et alates määruse nr 725/2004 vastuvõtmisest, mis integreerib ühenduse õigusesse nii SOLAS-konventsiooni XI‑2 peatüki kui ka ISPS-koodeksi, on ühendus ainupädev võtma nimetatud määrusega hõlmatud valdkonnas rahvusvahelisi kohustusi. Sellest tulenevalt on ühendus ainupädev tagama määruse nõuetekohase rakendamise ühenduse tasandil ja arutama teiste IMO liikmetega SOLAS-konventsioonis ja ISPS-koodeksis sisalduvate normide korrektse rakendamise või edasise arengu üle. Liikmesriigid ei ole enam pädevad – välja arvatud juhul, kui ühendus on neid selleks sõnaselgelt volitanud – esitama IMO-le siseriiklikke seisukohti ühenduse ainupädevusse kuuluvates küsimustes.

15.      Kreeka Vabariik kaitseb ennast, esitades järgmised argumendid.

16.      Esiteks leiab Kreeka Vabariik, et ta täitis EÜ artiklis 10 ette nähtud lojaalse koostöö kohustust, kui ta esitas 1. märtsil 2005 vaidlusaluse ettepaneku määruse nr 725/2004 artiklis 11 sätestatud MARSEC-i komiteele, et nimetatud komitee saaks seda 14. märtsi 2005. aasta kohtumisel arutada ning et saavutataks ühenduse seisukoht. Kreeka Vabariik toob välja, et komisjon, kes tegutseb oma esindaja kaudu, kes on MARSEC-i komitee esimees, ei lisanud seda ettepanekut siiski eespool nimetatud kohtumise päevakorda. Sellest järeldub, et komisjon rikkus EÜ artiklis 10 ette nähtud lojaalse koostöö kohustust.

17.      Teiseks märgib Kreeka Vabariik, et IMO‑le ettepaneku esitamine on küsimuse all olevas rahvusvahelises organisatsioonis osalemise raames tehtud toiming. Rahvusvahelises organisatsioonis selle liikmena aktiivne osalemine ei tähenda rahvusvaheliste kokkulepete sõlmimist, kusjuures vaid viimati nimetatud hüpotees on kaetud eespool viidatud AETR kohtuotsusega. Kreekapoolse ettepaneku esitamine ei riivanud seega ühenduse ainupädevust.

18.      Kolmandaks on ettepanekute väljatöötamise ja IMO-le esitamise küsimus reguleeritud 1993. aastal Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastu võetud džentelmenide kokkuleppega. Nimetatud džentelmenide kokkulepe lubab liikmesriikidel esitada IMO-le ettepanekuid mitte ainult kollektiivselt, vaid ka individuaalselt juhul, kui nimetatud küsimuses ei ole ühenduse seisukohta.

19.      Neljandaks väidab Kreeka Vabariik, et juhul kui – nagu käesolevas asjas – ei olnud jõutud ühenduse seisukohale, on ühenduse huvide kaitse tagatud läbi liikmesriikide aktiivse osalemise IMO-s, mitte läbi kohustuse aktiivsest osalemisest hoiduda. Iga passiivse osalemise kohustus, mis tähendab IMO reeglite koostamise menetlusest kõrvalehoidmist, viiks nimetatud organisatsiooni liikme staatuse piiramise, vähendamise ja lõpuks kaotamiseni. Samuti juhul – nagu käesolevas asjas – kui ühendus ei ole IMO liige, ei taga osalemisest hoidumise kohustus seda enam ühenduse huvide kaitset, kuna liikmesriigid ei ole kaasatud õigusloome menetlusse, mis omakorda ei luba kaitsta ühenduse huve ning on seega eeliseks kolmandatele riikidele.

20.      Viiendaks toob Kreeka Vabariik välja, et määruse nr 725/2004 artikli 9 lõige 1 annab liikmesriikidele ainupädevuse nende omadel tingimustel rakendada nimetatud määruses sätestatud turvalisuse tagamise nõudeid, mis põhinevad SOLAS-konventsiooni ja ISPS-koodeksi muudatustel. Nii vaidlusaluse ettepaneku sõnastus kui ka sisu on kooskõlas ühenduse õigusnormide mõttega, mis jätab liikmesriikidele ulatusliku hindamisruumi, et arendada välja parimad tehnilisi küsimusi puudatavad tavad.

21.      Kuuendaks ilmnes kohtuistungil, et Kreeka Vabariigi meelest kinnitab EÜ artikkel 307 tema argumentide põhjendatust.

22.      Ühendkuningriik tõstatab kolm täpset argumenti. Ta väidab, et ühenduse ainupädevus mereturvalisuse osas on piiratud valdkondadega, mis kuuluvad määruse nr 725/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. oktoobri 2005. aasta direktiivi 2005/65/EÜ sadamate turvalisuse tugevdamise kohta kohaldamisalasse.(5) Lisaks sellele märgib Ühendkuningriik, et EÜ artiklist 10 tulenev koostöö kohustus ei hõlma endas liikmesriikide kohustust kergendada ühenduse liitumist rahvusvaheliste organisatsioonidega, eriti kui – nagu IMO puhul – rahvusvaheline organisatsioon ei ole oma asutamislepinguga ette näinud selliste liikmete osalust nagu ühendus. Lõpetuseks arvab Ühendkuningriik, et selleks, et täita EÜ artiklist 10 tulenevat lojaalse koostöö kohustust, oleks komisjon pidanud püüdma esitada Kreeka Vabariigi ettepaneku MARSEC-i komiteele selle teema võimalikuks arutamiseks.

V.      Hinnang

23.      Esiteks tuleks meelde tuletada nii Euroopa Kohtu poolt eespool viidatud AETR kohtuotsuses sedastatud põhimõtteid kui ka järgneva õigusloome panust, mis ühelt poolt puudutab välispädevuse võimalikku olemasolu ning teisalt seda, kas tegemist võib olla ainupädevusega.

24.      Euroopa Kohus leidis eespool viidatud AETR kohtuotsuse punktides 16–18 ja 22, et ühenduse pädevus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid tekib mitte ainult pädevuse sõnaselgest omistamisest EÜ asutamislepinguga, vaid see võib tuleneda ka asutamislepingu ja selle raames ühenduse institutsioonide poolt vastu võetud õigusaktide muudest sätetest. Eeskätt kõikidel juhtudel, kui ühendus on mis tahes vormis vastu võtnud asutamislepinguga ette nähtud ühise poliitika elluviimise aluseks olevad ühised õigusnormid, ei ole liikmesriikidel enam õigust individuaalselt ega kollektiivselt tegutsedes nendes õigusnormides sätestatud kohustuste osas kolmandate riikidega kokkuleppeid sõlmida. Järk-järgult vastavalt ühenduse õigusnormide kehtestamisele on kogu ühenduse õiguskorraga hõlmatud valdkonnas ainult ühendus pädev vastutama ja ellu viima kolmandate riikide ees võetud kohustusi. Selles osas, milles asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks on vastu võetud ühenduse õigusnormid, ei saa liikmesriigid väljaspool ühiseid institutsioone võtta kohustusi, mis võivad riivata nimetatud õigusnorme, ega muuta nende ulatust.(6)

25.      Kui liikmesriikidele jääks vabadus sõlmida rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis riivavad ühenduse õigusnorme, kahjustaks see nii nende õigusnormide endi kui ka ühenduse ülesannete ja asutamislepinguga taotletavate eesmärkide saavutamist.(7)

26.      Tingimused, mille korral võib liikmesriik oma rahvusvahelisi kokkuleppeid täites mõjutada või muuta ühiseid eeskirju, ja seega tingimused, mille korral omandab ühendus ainuvälispädevuse ühendusesisese pädevuse teostamise tõttu, on Euroopa Kohus koondanud nn avatud taeva kohtuotsustesse(8) ning kinnitanud neid eespool viidatud 2. juuni 2005. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Luksemburg, ja 14. juuli 2005. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Saksamaa.

27.      Sellise juhtumiga on tegu, kui nimetatud rahvusvahelised kohustused kuuluvad ühiste eeskirjade kohaldamisalasse või vähemalt valdkonda, mis suures osas on juba selliste eeskirjadega kaetud, ja seda isegi siis, kui mingit vastuolu nende eeskirjade ja kõnealuste kohustuste vahel ei esine.(9)

28.      Niisiis, kui ühendus on lülitanud ühendusesisestesse õigusaktidesse sätted, mis käsitlevad kolmandate riikide õigussubjektide kohtlemist, või andnud sõnaselgelt oma institutsioonidele pädevuse kolmandate riikidega läbirääkimiste pidamiseks, omandab ta ainuvälispädevuse nende õigusaktidega kaetud ulatuses.(10)

29.      Euroopa Kohtu arvates kehtib sama isegi institutsioone kolmandate riikidega läbirääkimiste pidamiseks sõnaselgelt volitava normi puudumisel, kui ühendus on teatud valdkonnas läbi viinud täieliku ühtlustamise, sest kui liikmesriigid säilitaksid õiguse kolmandate riikidega läbirääkimiste pidamiseks, võiks see eespool viidatud AETR kohtuotsuse tähenduses riivata niimoodi vastu võetud ühiseid eeskirju.(11)

30.      Minu arvates on nende Euroopa Kohtu praktikast tulenevate tegurite kohaselt käesolev liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi põhjendatud.

31.      Olen arvamusel, et esitades IMO meresõiduohutuse komiteele kontrollide nimekirja (check lists) ja muud instrumendid, mis näisid talle kohased, selleks et abistada SOLAS-konventsiooni osalisriike kontrollimisel, kas laevad ja sadamarajatised vastavad nimetatud konventsiooni ja ISPS-koodeksi nõuetele, sekkus Kreeka Vabariik valdkonda, mis kuulub ühenduse ainuvälispädevusse. See valdkond puudutab laevade ja sadamarajatiste turvalisuse tugevdamist ja on täpsemalt piiritletud määrusega nr 725/2004.

32.      Ühenduse seadusandja soovis nimetatud määrust EÜ artikli 80 lõike 2 alusel vastu võttes, et määruse eesmärki, mille kohaselt tuleks „[tagada] ühenduse merevedude ja seda kasutavate kodanike julgeolek ning keskkonna turvalisus […] igal ajal tahtliku õigusvastase tegevuse puhul, nagu näiteks terroriaktid, piraatlus jms”(12) reguleeritaks ühenduse tasandil ühiste normidega osana ühtse transpordipoliitika hulka kuuluvast meretranspordipoliitikast.

33.      Nagu on viidatud määruse nr 725/2004 preambuli põhjenduses 5, tuleks „turvalisuse eesmärk saavutada, võttes meretranspordipoliitika vallas vastu vajalikud meetmed, et kehtestada ühised normid 12. detsembril 2002. aastal [IMO] diplomaatilisel konverentsil vastuvõetud sätete tõlgendamiseks, rakendamiseks ja kohaldamise järelevalveks[(13)]”, st erimeetmed, et tugevdada SOLAS-konventsioonist tulenevat mereturvalisust ja ISPS-koodeksit. Nimetatud määruse artikli 1 lõikes 2 on sätestatud, et sätted tagavad „[nende] erimeetmete harmoneeritud tõlgendamise, rakendamise ja ühendusepoolse järelevalve[(14)]”.

34.      Kuna ühendus teostab oma sisepädevust meretranspordi valdkonnas ja just seetõttu, et ühendus võttis vastu ühised normid laevade ja sadamarajatiste turvalisuse tugevdamise kohta, on ühendusel selles osas ainuvälispädevus.

35.      On selge, et kuna ühendus harmoniseeris IMO egiidi all vastu võetud ja määrusesse nr 725/2004 inkorporeeritud erimeetmete tõlgendamise, rakendamise ja kohaldamise järelevalve tingimused, võidakse nimetatud määrusega kehtestatud ühiseid norme mõjutada, kui liikmesriigile jääks võimalus teha individuaalselt IMO-le ettepanek võtta vastu uued normid SOLAS-konventsiooni XI-2 peatükis ja ISPS-koodeksis sätestatud nõuete rakendamiseks ja nende kohaldamise üle järelevalve teostamiseks.

36.      Eriti kui IMO-le esitatakse selline ettepanek nagu käesolevas asjas, algatatakse menetlus, mis võib viia selleni, et kõnealune rahvusvaheline organisatsioon võtab vastu uued normid SOLAS-konventsiooni XI-2 peatükis ja ISPS-koodeksis sisalduvate normide rakendamise ja kohaldamise järelevalve kohta. Sellised uued reeglid võivad aga omakorda mõjutada määrust nr 725/2004, kuna nimetatud määrus võtab ühenduse õigusesse üle SOLAS-konventsiooni XI-2 peatüki ja ISPS-koodeksi ning harmoniseerib ühenduse tasandil selliste meetmete rakendamise ja kohaldamise järelevalve.

37.      Sellest tulenevalt ei ole liikmesriigil määrusega nr 725/2004 hõlmatud valdkonnas pädevust rahvusvahelisel tasandil individuaalselt tegutseda, olenemata sellest, kas tegemist on endale uute lepinguliste kohustuste võtmise või kehtivate eeskirjade muudatuste või lisanduste väljapakkumisega. Olles nimetatud määruse vastuvõtmisel otsustanud kehtestada ühised normid ühenduse tasandil, ei tohi liikmesriigile anda võimalust isegi kaudselt mõjutada nende ulatust, välja arvatud juhul, kui see esindab ühenduse huvi.

38.      Selline liikmesriigi käitumine – nagu komisjoni poolt käesolevas menetluses vaidlustatu – näib mulle EÜ artikli 10 rikkumisena. Samuti tuleb meenutada, et nimetatud artikkel kohustab liikmesriike aitama kaasa ühenduse eesmärkide saavutamisele ja hoiduma kõigist meetmetest, mis võiksid kahjustada asutamislepingu eesmärkide saavutamist.(15) Samuti tuleb osutada, et Euroopa Kohtu sõnul on lojaalse koostöö kohustus üldkohaldatav ega sõltu sellest, kas ühenduse asjaomane pädevus on ainupädevus või mitte, ega ka liikmesriikide võimalikust õigusest võtta lepingulisi kohustusi kolmandate riikide ees.(16)

39.      Sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas on minu arvates liikmesriigil kohustus hoiduda igasugusest sekkumisest, välja arvatud juhul, kui selline kooskõlastatud tegevus on otsustatud ühenduse tasandil.

40.      Kreeka Vabariik ei nõustu, et ta on jätnud täitmata temale EÜ artiklitest 10 ja 71 ning EÜ artikli 80 lõikest 2 tulenevad kohustused. Siiski ei veena mind liikmesriigi poolt enda kaitseks esitatud põhjendused.

41.      Kui vaadelda esiteks etteheidet, et komisjon ei täitnud oma lojaalse koostöö kohustust, jättes Kreeka Vabariigi ettepanku 14. märtsi 2005. aasta MARSEC-i komitee kohtumise päevakorda lisamata, siis tundub toimikus olevaid dokumente vaadates, et Kreeka Vabariik soovis pigem informeerida teisi liikmesriike, et ta esitas IMO-le siseriikliku ettepaneku, kui nimetatud asjas ühenduse seisukohale jõuda. Komitee eesistujal oli seega võimalus näha, et nimetatud ettepanek ei ole sobiv 14. märtsi 2005. aasta koosoleku päevakorda lisamiseks, ning keeldudes seda tegemast, ei rikkunud ta EÜ artiklit 10.

42.      Veelgi enam, Euroopa Kohtule esitatud märkustest nähtub, et komisjon korraldas ühenduse tasandil koordineerimist SOLAS-konventsiooni ja ISPS-koodeksi kohaldamise osas eesmärgiga esitada ühenduse seisukoht IMO mereturvalisuse komitee 80. istungil. Nii esitas komisjon 27. aprillil 2005 nõukogule töödokumendi pealkirjaga „IMO – European Community position to be adopted by the Council on maritime issues for the 80th session of the Maritime Safety Committee (MSC 80) meeting in London from 11 to 20 May 2005”(17). Nimetatud dokumendi vaatas läbi 29. aprillil 2005. aastal eesistuja poolt kokku kutsutud ekspertide grupp ja selle kinnitas 3. mail 2005 nõukogu merenduse töögrupp.(18) Samaaegselt nähtub toimikust, et komisjon palus korduvalt Kreeka Vabariiki oma 18. märtsil 2005 esitatud siseriiklik ettepanek tagasi võtta, kuid tulutult. Asjaolu, et ühenduse seisukohta väljendav dokument ei viita nimetatud ettepanekule, võib käsitleda Kreeka Vabariigi poolse lähenemise tulemusena.

43.      Sellises olukorras leian, et komisjoni ei tohiks kritiseerida selle pärast, et ta ei täitnud oma kohustust edendada koostööd ühenduse tasandil.

44.      Peale selle jagan ma komisjoni arvamust, et kuna ühenduse õiguskord ei põhine vastastikkuse põhimõttel, ei õigusta ükski selle institutsiooni poolt toime pandud EÜ artiklist 10 tuleneva lojaalse koostöö kohustuse rikkumine mingil juhul liikmesriigi poolset ühenduse õiguse rikkumist, käesoleval juhul ühenduse ainuvälispädevuse rikkumist.

45.      Teiseks ei usu ma erinevalt Kreeka Vabariigist, et eespool viidatud AETR kohtuotsusest tulenev võiks olla piiratud juhtumiga, kus liikmesriik on rikkunud ühenduse ainuvälispädevust, sõlmides rahvusvahelisi kokkuleppeid. Euroopa Kohtu poolt eelnevates kohtuasjades arendatud põhjendus on selline, et liikmesriigid ei tohiks sekkuda individuaalselt ega kollektiivselt ühenduse ainuvälispädevusse kuuluvasse valdkonda. Sellise olukorraga on tegemist juhul, kui riiklik sekkumine võib ühiseid norme mõjutada või nende ulatust muuta. Niisiis, nagu eespool märgitud, võib selline tegevus nagu Kreeka Vabariigi poolne tegevus IMO‑s viia selleni, et algatatakse menetlus, mille tulemusena võtab see rahvusvaheline organisatsioon vastu uued eeskirjad, millel omakorda võib olla mõju kehtivale ühenduse õigusele.

46.      Kolmandaks, mis puudutab argumenti, et nõukogu poolt 1993. aastal vastu võetud džentelmenide kokkulepe lubab liikmesriikidel IMO-le esitada ettepanekuid mitte üksnes kollektiivselt, vaid ka individuaalselt, kui puudub ühine seisukoht, siis on raske omistada nimetatud kokkuleppele sellist õiguslikku mõju, nagu sellele omistab Kreeka Vabariik. Komisjoni poolt Euroopa Kohtule esitatud märkustest nähtub, et nimetatud „džentelmenide kokkulepe” on komisjoni poolt tehtud deklaratsioon, mis on esitatud nõukogu transpordi töögrupi 14. detsembri 1993. aasta koosoleku protokollis. Seega on tegemist mittesiduva aktiga ning veelgi enam ei saa seda käsitleda kui institutsioonidevahelist kokkulepet. Lisaks kinnitab nimetatud dokumendi sisu nagu ka teised väljavõtted koosolekute protokollidest pigem komisjoni väidet, mida ma ka jagan ning mille saab kokku võtta järgmiselt: ühenduse ainupädevus ei piira liikmesriike aktiivselt osalemast IMO-s, eeldusel et nende riikide poolt selles rahvusvahelises organisatsioonis vastu võetud seisukohad on eelnevalt ühenduse tasandil kooskõlastatud.

47.      Neljandaks ei tähenda asjaolu, et ühendus ei ole IMO liige, et liikmesriigid võivad nimetatud rahvusvahelisele organisatsioonile esitada ettepanekuid valdkonnas, mis kuulub ühenduse ainuvälispädevusse. Ma nõustun komisjoni arvamusega, et kui rahvusvaheline organisatsioon ei luba ühendusel osaleda alalise esindajana ühenduse ainuvälispädevusse kuuluvas valdkonnas, võib seda pädevust teostada vaid liikmesriikide vahendusel, tegutsedes solidaarselt ühenduse huvides ja viimase heakskiidul.(19) Sellist ühenduse seisukohta, nagu on mainitud eespool, võib seega esitada rahvusvahelisele organisatsioonile, kus ühendus ei ole liige. Sellise seisukoha vajadusele on ühenduse seadusandja tähelepanu pööranud määruse nr 725/2004 artikli 10 lõikes 4, mis näeb ette, et „[k]äesoleva määruse kohaldamisel ja eesmärgiga vähendada vastuolude tekkimise ohtu ühenduse mereveoalaste õigusaktide ja rahvusvaheliste dokumentide vahel teevad liikmesriigid ja komisjon koostööd kooskõlastuskohtumiste ja/või muude asjakohaste vahendite kaudu, et määratleda vajaduse korral ühine seisukoht või lähenemisviis pädevates rahvusvahelistes organisatsioonides”.

48.      Viiendaks ei nõustu ma argumendiga, et määruse nr 725/2004 artikli 9 lõikest 1 saab järeldada, et ühenduse ainupädevus ei laiene sellele, kuidas liikmesriigid rakendavad SOLAS-konventsiooni XI-2 peatükis ja ISPS-koodeksis sätestatud nõudeid, nagu need on inkorporeeritud nimetatud määrusesse.

49.      On vajalik meenutada, et mereturvalisuse tugevdamise erimeetmete – mille võttis vastu IMO 12. detsembri 2002. aasta diplomaatiline konverents – rakendamise ja kohaldamise järelevalve tingimuste harmoniseerimine on eriti just määruse nr 725/2004 artikli 1 lõike 2 tähenduses nimetatud määruse üks peamisi eesmärke. Lisaks on nimetatud määruse artikli 9 lõige 1 sellist tüüpi määruse klassikaline säte, mille rakendamiseks on vaja liikmesriikide haldusaparaati. Ühenduse õiguse detsentraliseeritud rakendamine ei saa minu arvates anda liikmesriikidele valdkonnas, kus ühendusel on ainupädevus, pädevust korraldada rahvusvahelisel tasandil kohaldamise järelevalve normide harmoniseerimist, mis tulenevalt määrusest nr 725/2004 peab kõigepealt olema kokku lepitud ühenduse tasandil.

50.      Kuuendaks ja viimaseks arvan ma, et EÜ artiklist 307 tulenev põhjendus on asjassepuutumatu. Käesoleva juhtumi puhul ei saa kahtluse alla seada nimetatud konventsioonist tulenevaid õigusi ja kohustusi, mis tekkisid enne Kreeka Vabariigi ühinemist Euroopa Ühendusega. Eelkõige ei ole käesoleva hagi esemeks takistada liikmesriike osalemast aktiivsete liikmetena IMO töös. Käesoleva hagi eesmärk on lihtsalt näidata Kreeka Vabariigile, et valdkonnas, mis kuulub ühenduse ainuvälispädevusse, ei vabasta tema osalemine IMO-s teda piirangutest, mis tulenevad ühenduse tasandil vastu võetud normidest, mis on ühised kõigile liikmesriikidele.

VI.    Järeldus

51.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku teha järgmine otsus:

–        tuvastada, et kuna Kreeka Vabariik esitas Rahvusvahelisele Mereorganisatsioonile ettepaneku laevade ja sadamarajatiste 1974. aasta rahvusvahelise konventsiooni inimelude ohutusest merel XI-2 peatüki ja rahvusvahelise laevade ja sadamarajatiste turvalisuse koodeksi nõuetele vastavuse kontrolli kohta, rikkus Kreeka Vabariik EÜ artiklitest 10 ja 71 ning EÜ artikli 80 lõikest 2 ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määrusest (EÜ) nr 725/2004 laevade ja sadamarajatiste turvalisuse tugevdamise kohta tulenevaid kohustusi;

–        mõista kohtukulud välja Kreeka Vabariigilt ning jätta Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohtukulud tema enda kanda.


1 – Algkeel: prantsuse.


2 – 18. märtsi 2005. aasta ettepanek (MSC 80/5/11).


3 – ELT L 129, lk 6; ELT eriväljaanne 07/08, lk 74.


4 – Kohtuasi 22/70, EKL 1971, lk 263.


5 – ELT L 310, lk 28.


6 – Vt ka 2. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑266/03: komisjon vs. Luksemburg (EKL 2005, lk I‑4805, punkt 40) ja 14. juuli 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑433/03: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2005, lk I‑6985, punkt 42).


7 – Eespool viidatud kohtuotsused komisjon vs. Luksemburg, punkt 41, ja komisjon vs. Saksamaa, punkt 43.


8 – Euroopa Kohtu 5. novembri 2002. aasta otsused kohtuasjas C‑466/98: komisjon vs. Ühendkuningriik (EKL 2002, lk I‑9427); kohtuasjas C‑467/98: komisjon vs. Taani (EKL 2002, lk I‑9519); kohtuasjas C‑468/98: komisjon vs. Rootsi (EKL 2002, lk I‑9575); kohtuasjas C‑469/98: komisjon vs. Soome (EKL 2002, lk I‑9627); kohtuasjas C‑471/98: komisjon vs. Belgia (EKL 2002, lk I‑9681); kohtuasjas C‑472/98: komisjon vs. Luksemburg (EKL 2002, lk I‑9741); kohtuasjas C‑475/98: komisjon vs. Austria (EKL 2002, lk I‑9797) ja kohtuasjas C‑476/98: komisjon vs. Saksamaa (EKL 2002, lk I‑9855).


9 – Vt eelkõige eespool viidatud 14. juuli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 45.


10 – Ibidem, punkt 46.


11 – Ibidem, punkt 47.


12 – Määruse nr 725/2004 põhjendus 2.


13 – Kohtujuristi kursiiv.


14 – Idem.


15 – Vt eelkõige eespool viidatud 14. juuli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 63, ja 24. aprilli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑523/04: komisjon vs. Madalmaad (EKL 2007, lk I‑3267, punkt 74).


16 – Eespool viidatud 14. juuli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, punkt 64 ja viidatud kohtupraktika.


17 – SEK(2005) 586.


18 – Vt komisjoni repliigi lisad 2 ja 3.


19 – Vt 19. märtsi 1993. aasta arvamus 2/91 (EKL 1991, lk I‑1061, punkt 5).