Liidetud kohtuasjad T‑274/08 ja T-275/08

Itaalia Vabariik

versus

Euroopa Komisjon

EAGF – EAGF‑ist rahastatud liikmesriikide makseasutuste kulude raamatupidamisarvestuse kontrollimine ja heakskiitmine – Õigeaegselt sissenõudmata jätmise tõttu Itaalia Vabariigilt tagasinõutavad summad – Mõiste „finantstagajärjed” – Huvidega arvestamine – Määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 32 lõige 5

Kohtuotsuse kokkuvõte

Põllumajandus – Ühine põllumajanduspoliitika – Rahastamine EAGF‑i poolt – Aruannete kontrollimine ja heakskiitmine

(Nõukogu määrus nr 1290/2005, artikli 32 lõige 5)

Määruse nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta artikli 32 lõige 5 näeb ette eriolukorrad, kus liikmesriik ei ole eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu tasumisele kuuluvaid summasid tagasi nõudnud kas nelja aasta jooksul pärast esmakordset halduslikku või kohtulikku tuvastamist või kaheksa aasta jooksul, kui tagasinõudmine toimub siseriikliku kohtu kaudu. Selliste olukordade puhul on täpsustatud, et 50% tagasinõudmise puudumise finantstagajärgedest kaetakse asjaomase liikmesriigi ja 50% ühenduse eelarvest.

Ühenduse õigusnormi tõlgendamiseks tuleb arvesse võtta mitte üksnes sätte sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osaks see säte on. Esiteks on väljendil „finantstagajärjed” lai ulatus, kuna ta hõlmab kõiki finantstagajärgi, mis on seotud eeskirju eirates makstud summadega, mida ei ole tagasi nõutud. Niisiis esinevad nende seas ka kindlasti intressid, mis oleks pidanud nimetatud määruse artikli 32 lõike 1 alusel olema makstud.

Teiseks on see grammatiline tõlgendus kooskõlas määruse nr 1290/2005 artikli 34 lõike 1 punktiga a, mille kohaselt loetakse sihtotstarbeliste tuludena määruse nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust, artikli 18 tähenduses summad, mis käesoleva määruse artiklite 31, 32 ja 33 kohaldamise tulemusena tuleb maksta ühenduse eelarvesse, kaasa arvatud nendega kaasnevad intressid. See tõlgendus on kooskõlas ka raamatupidamisarvestuse kontrollimise ja heakskiitmise menetluse üldise ülesehitusega. Tegelikult tuleb määruse nr 1290/2005 artikli 32 lõiget 5 lugeda koos nimetatud määruse artikli 32 lõikega 1, mis kehtestab üldraamistiku eeskirjade eiramise või hooletuse tõttu fondide kasutamisel ühendusele tasumisele kuuluvate summade tagasimaksmise kohta. Kuna selle artikli lõige 5 ei muuda mingil viisil intresside raamatupidamisarvestuse põhimõtet, vaid piirdub finantsvastutuse jagamisega liikmesriigi ja ühenduse eelarve vahel juhul, kui maksmisele kuuluvaid summasid ei ole mõistliku aja jooksul tagasi nõutud, siis tuleneb sellest kindlasti, et selle määruse artikli 32 lõike 5 kohaselt hõlmavad finantstagajärjed eelkõige nii põhisummasid kui ka nendega kaasnevaid intresse.

Kolmandaks tuleneb määruse nr 1290/2005 preambulist, eelkõige selle põhjendustest 25 ja 26, et nimetatud määruse artikli 32 lõikes 5 sätestatud jagatud finantsvastutuse süsteemi eesmärk on ühenduse eelarve finantshuvide kaitse, mis paneb asjaomasele liikmesriigile kohustuse tasuda osa eeskirjade eiramise tõttu maksmisele kuuluvatest summadest, mida ei ole mõistliku aja jooksul tagasi nõutud. Intresside maksmise kohustus eeskirjade eiramise tuvastamise ja kõne all olevate summade lõpliku tagasimaksmise vahelise aja eest on hüvitava laadiga, kuna intressid on vastavuses kahjuga, mis on ühenduse eelarvele ajutiselt tekkinud seetõttu, et arvelduskrediit on jäetud tagasi maksmata.

Neljandaks, põhimõttel, mille kohaselt intressid kuuluvad põhisumma juurde ning seda järgib raamatupidamisarvestus, on õigusnormide raames, mis puudutavad ühenduse eelarvet, üldine väärtus, millest annab tunnistust määruse nr 1605/2002 artikli 71 lõike 4 rakendamiseks vastu võetud määruse nr 2342/2002 artikli 86 lõige 1, mis täpsustab, et ilma et see piiraks valdkondlike eeskirjade kohaldamisest tulenevate erisätete kohaldamist, arvestatakse kõikide maksmata summade pealt viivist.

(vt punktid 36, 37, 39–41, 44, 45)