Danske Slagtermestre 17. veebruaril 2021 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 1. detsembri 2020. aasta määruse peale kohtuasjas T-486/18, Danske Slagtermestre versus Euroopa Komisjon
(kohtuasi C-99/21)
Kohtumenetluse keel: taani
Pooled
Apellant: Danske Slagtermestre (esindaja: advokat H. Sønderby Christensen)
Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon ja Taani Kuningriik
Apellandi nõuded
Apellant palub Euroopa Kohtul:
tühistada Üldkohtu 1. detsembri 2020. aasta määrus kohtuasjas T-486/18.
Väited ja peamised argumendid
esimene väide, et Üldkohus on valesti kohaldanud otsese puutumuse nõuet. Apellant märgib selle väite toetuseks, et selleks, et Danske Slagtermestre oleks otseselt puudutatud, piisab, kui ta on selgitanud põhjuseid, miks eritasude kord võib seada tema liikmed ebasoodsasse konkurentsiolukorda (vt kohtuotsuse C-622/16 P–C-624/16 P punktid 47 ja 50).1 Üldkohus eksis seega, asudes vaidlustatud kohtumääruse punktis 103 seisukohale, et Danske Slagtermestre peab tõendama, milliseid konkreetseid liikmeid see kord puudutab ja kuidas eritasude kord konkreetselt mõjutab nende konkurentsiolukorda;
teine väide, et Üldkohus on eiranud fakti, et isikliku puutumuse nõue ei ole kohaldatav juhtumitele, mida käsitleb ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmas lause. Apellant väidab seega, et Üldkohtu määruses on tehtud viga, kuivõrd, käsitledes punktis 103 otseset puutumust, on selles viidatud punktides 71-77 esitatud kaalutlustele, mis puudutavad isiklikku puutumust. Üldkohus märkis sõnaselgelt nii punktis 63, millega algab kohtumääruse alajaotis, ja punktis 82, millega see jaotis lõppeb, et punktid 71-77 käsitlevad ainult isikliku puutumuse tingimust;
kolmas väide, et Üldkohus jättis tähelepanuta asjaolu, et Euroopa Kohtu poolt kohtuasjades C-622/16 P–C-624/16 P kohaldatud kriteeriumid kinnitavad, et otsese puutumuse nõue on käesolevas asjas täidetud. Apellant väidab seega, et Danske Slagtermestre väitis korrektselt, et i) tegevused on sarnased ja ii) tema liikmed tegutsevad samal kaupade ja teenuste turul, millel tegutseb abi saanud ettevõtja, ning iii) tema liikmed tegutsevad samal geograafilisel turul kui abi saanud ettevõtja. Käesolevas asjas ei ole tema liikmete tegevus mitte ainult sarnane abisaaja tegevusele, vaid on sellega identne;
neljas väide, et Üldkohus kasutas punktis 103 valesti sõna „tõendas“, kuna see sõna on oluliselt tugevama tähendusega kui mõisted „selgitama“ või „esile tooma“. Apellant väidab seoses sellega, et tegemist ei ole sellise olukorraga, kus Danske Slagtermestre ei ole selgitanud põhjuseid, miks tema liikmed on konkurentsiolukorras, mida eritasude kord moonutas. Nõue, et abisaajal ei teki selliseid kulusid, mis tal tavaliselt tavapärase juhtimise või tavapärase tegevuse käigus tekiks, on juba täidetud. Sellise järelduse saab teha Euroopa Kohtu praktikast (vt muu hulgas kohtuotsus Heiser, C-172/03, punkt 55);2
viies väide, et Üldkohus on igal juhul ebaõigesti hinnanud kohtuasja faktilisi asjaolusid ning seetõttu on punktides 71-77 rikutud õigusnormi. Apellant väidab esiteks, et Üldkohus eksis, kui ta väljendas kahtlust seoses osa Danske Slagtermestre esitatud teabematerjaliga, kuigi ei komisjon ega Taani valitsus ei olnud seda teavet vaidlustanud, ning teiseks, et Üldkohus eksis, kui ta jättis tähelepanuta mitu olulist üksikasja, mida Danske Slagtermestre oma hagiavalduses, repliigis ja nende lisades korduvalt esitas.
____________
1 Euroopa Kohtu 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori
vs. komisjon, komisjon
vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon
vs. Ferracci (C-622/16 P–C-624/16 P, EU:C:2018:873).
2 Euroopa Kohtu 3. märtsi 2005. aasta kohtuotsus (C‑172/03, EU:C:2005:130).