ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda laiendatud koosseisus)
22. november 2018(*)
Avalik teenistus – Ametnikud – Töölevõtmine – Vaba ametikoha teadaanne – Komisjoni vaidluste lahendaja – Pädev ametisse nimetav asutus – Pädevuse delegeerimine – Menetlus – Konsulteerimine personalikomiteega – Vastutus
Kohtuasjas T‑688/16,
Mercedes Janssen-Cases, Euroopa Komisjoni ametnik, elukoht Brüssel (Belgia), esindajad: avocat J.-N. Louis ja avocat N. de Montigny, hiljem J.‑N. Louis,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: C. Berardis-Kayser ja G. Berscheid, hiljem G. Berscheid ja L. Radu Bouyon,
kostja,
mille ese on ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue tühistada esiteks komisjoni 15. juuni 2016. aasta otsus W nimetamise kohta komisjoni vaidluste lahendaja ametikohale ja 16. juuni 2016. aasta teade, milles komisjon teavitas hagejat valikumenetluse tulemusest, ning teiseks hüvitada hagejale väidetavalt tekitatud kahju,
ÜLDKOHUS (viies koda laiendatud koosseisus)
koosseisus: koja president M. van der Woude, kohtunikud D. Gratsias (ettekandja), I. Labucka, A. Dittrich ja I. Ulloa Rubio,
kohtusekretär: ametnik M. Marescaux,
arvestades menetluse kirjalikku osa ja 11. juuli 2018. aasta kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Euroopa Ühenduste Komisjon otsustas 1977. aastal luua vaidluste lahendamise talituse. Selle talituse ülesanne on võimaldada lahendada tööalased probleemid mittebürokraatlikul moel, et piirata võimalikult suures ulatuses kohtueelsete menetluste ja kohtumenetluste algatamist. Kuivõrd see ülesanne täideti edukalt, otsustas komisjon kõnealuse talitluse töö „ametlikustada“. Nii tegi komisjon 4. märtsi 2002. aasta otsuse K(2002) 601 tugevdatud vaidluste lahendamise talitluse kohta (edaspidi „otsus tugevdatud vaidluste lahendamise talitluse kohta“). Selle otsuse artikli 6 lõige 3 näeb ette: „Komisjoni president nimetab personali ja halduse peadirektori ettepanekul ja pärast personalikomiteega konsulteerimist ametisse vaidluste lahendaja.“ [Siin ja edaspidi on osundatud otsust tsiteeritud mitteametlikus tõlkes].
2 Komisjoni presidendi 8. märtsi 2012. aasta otsusega nimetati hageja Mercedes Janssen-Cases vaidluste aselahendaja ametikohale, mis kuulub komisjoni peasekretariaadi juurde loodud vaidluste lahendamise talituse alla.
3 Lisaks oma vaidluste aselahendaja ülesannete täitmisele tegutses hageja alates 28. veebruarist 2013 ka vaidluste lahendaja asendajana ning seejärel töötas ta 16. detsembri 2013. aasta otsuse alusel tagasiulatuva mõjuga alates 1. märtsist 2013 ajutiselt sellel ametikohal Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad“) artikli 7 lõike 2 tähenduses.
4 Komisjoni 16. oktoobri 2013. aasta otsuse tagajärjel muutus vanemnõuniku „vaidluste lahendaja“ ametikoht üksuse juhataja ametikohaks palgaastmel AD 13/AD 14.
5 10. veebruaril 2014 avaldas komisjon vaba ametikoha teadaande COM/2014/366 – vaidluste lahendaja/üksuse juhataja ametikoht vaidluste lahendamise talituses (palgaaste AD 13/AD 14). Hageja esitas oma kandidatuuri sellele ametikohale 27. veebruaril 2014.
6 Komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektorile adresseeritud 7. mai 2014. aasta teates palus komisjoni personali keskkomitee edastada talle väljavalitud kandidaatide elulookirjeldused ja valikukomitee kasutatava hindamisskaala. Personali keskkomitee palus neid dokumente, et anda otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talitluse kohta artikli 6 lõikes 3 valikumenetluse ühe etapina ette nähtud arvamus.
7 Personali keskkomitee palus 20. juuni 2014. aasta teates komisjoni presidendil jätta heaks kiitmata komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektori ettepanek vaidluste lahendaja ametikohale nimetamise kohta seni, kuni komiteel ei ole võimalik taotletud dokumentide edastamata jätmise tõttu esitada oma arvamust.
8 Komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektorile adresseeritud 17. oktoobri 2014. aasta teates väljendas personali keskkomitee oma ebasoodsat arvamust peadirektori poolt väljapakutud kandidaadi kohta.
9 Personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraat teavitas hagejat 22. juuli 2015. aasta teates komisjoni presidendi otsusest lõpetada valikumenetlus kedagi vaidluste lahendaja ametikohale nimetamata.
10 16. septembril 2015 otsustas komisjon tõsta vaidluste lahendaja ametikoha vanemnõuniku ametikoha tasemele (palgaaste AD 14/AD 15) ning kiita heaks ja avaldada selle ametikoha kohta vaba ametikoha teadaanne vastavalt personalieeskirjade artikli 29 lõike 1 punkti a alapunktidele i ja iii. Selle otsuse kohaselt tuli sellele ametikohale nimetamise otsus teha otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talituse kohta artikli 6 lõike 3 alusel. Komisjon avaldas vaidluste lahendaja ametikoha täitmiseks 7. oktoobril 2015 vaba ametikoha teadaande COM/2015/1801 – palgaastme AD 14/AD 15 vanemnõuniku ametikoht. Selles teadaandes oli täpsustatud, et komisjoni president nimetab personali ja halduse peadirektori ettepanekul ning pärast personalikomiteega konsulteerimist ametisse vaidluste lahendaja.
11 Hageja esitas oma kandidatuuri vaidluste lahendaja ametikohale 16. oktoobril 2015 ning oli nende kolme kandidaadi hulgas, kes olid välja valitud eelvalikukomitee ja ametisse nimetamise nõuandekomitee ees toimuvate katsete ja vestluste osas. Olles seisukohal, et W, kes oli sel ajal personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi meditsiinitalituse juht, on ainus kandidaat, kellel on kõik nõutud kvalifikatsioonid, andis ametisse nimetamise nõuandekomitee 25. veebruaril 2016 W vaidluste lahendaja ametikohale nimetamise kohta soodsa arvamuse.
12 Eeskätt personaliküsimuste eest vastutavale komisjoni asepresidendile K. Georgievale adresseeritud 13. mai 2016. aasta teates vastas personali keskkomitee komisjoni personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektori poolt 20. aprillil 2016 esitatud taotlusele esitada arvamus W nimetamise kohta vaidluste lahendaja ametikohale. Personali keskkomitee kahetses teates, et taotlus esitada arvamus käsitles ainuüksi väljapakutud kandidaati, nii et tal ei olnud teavet kõrvalejäetud kandidaatide kohta, mistõttu tal oli võimatu anda tarvilikku arvamust.
13 Komisjon nimetas 15. juuni 2016. aasta otsusega W vaidluste lahendaja ametikohale ja teavitas 16. juuni 2016. aasta teates hagejat valikumenetluse tulemusest (edaspidi koos „vaidlustatud otsused“).
14 Hageja esitas 15. septembril 2016 personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel vaidlustatud otsuste peale kaebuse. Komisjon jättis 5. jaanuari 2017. aasta otsusega selle kaebuse rahuldamata.
Menetlus ja poolte nõuded
15 Üldkohtu kantseleisse 28. septembril 2016 personalieeskirjade artikli 91 lõike 4 alusel esitatud hagiavalduses palus hageja algatada käesoleva menetluse.
16 Eraldi dokumendiga, mis saabus Üldkohtu kantseleisse samal päeval, esitas hageja taotluse peatada otsuse nimetada W vaidluste lahendaja ametikohale täitmine.
17 7. oktoobril 2016 peatati menetlus personalieeskirjade artikli 91 lõike 4 alusel seniks, kuni tehakse otsene või kaudne otsus jätta rahuldamata hageja 15. septembril 2016 esitatud kaebus. Menetlust jätkati 17. jaanuaril 2017 pärast kaebuse otseselt rahuldamata jätmist.
18 Üldkohtu president jättis 17. veebruari 2017. aasta kohtumäärusega Janssen-Cases vs. komisjon (T‑688/16 R, ei avaldata, EU:T:2017:107) rahuldamata taotluse peatada otsuse nimetada W vaidluste lahendaja ametikohale täitmine.
19 Viienda koja ettepanekul otsustas Üldkohus oma kodukorra artikli 28 alusel suunata kohtuasja laiendatud kohtukoosseisule.
20 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsused;
– mõista komisjonilt välja 100 000 euro suurune summa varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ja
– mõista kohtukulud välja komisjonilt.
21 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata ja
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
Vaidlustatud otsuste tühistamise nõue
Vastuvõetavus
22 Vastavalt 2008. aasta oktoobri suunistele komisjoni talitustele kõrgemate ametnike ametisse nimetamise kohta on huve kahjustav akt ainult teade kandidaadile või kandidaatidele, keda välja ei valitud. Tuleb siiski möönda, et ehkki sellist teadet tuleb käsitada asjaomase kandidatuuri ametliku tagasilükkamisena, millest alates hakkab kulgema kaebuse esitamise tähtaeg personalieeskirjade artikli 90 kohaselt, on sellegipoolest valikumenetlust ühe kandidaadi väljavalimisega lõpetaval aktil, mis on ainus vaidlusaluses vaba ametikoha teadaandes ette nähtud akt, samuti õiguslikud tagajärjed, mille vältimatuks tulemiks on eespool nimetatud ametlik tagasilükkamine (vt selle kohta 30. juuni 1983. aasta kohtuotsus Schloh vs. nõukogu, 85/82, EU:C:1983:179, punkt 40).
23 Sellest tuleneb, et hageja hagiavalduses esitatud tühistamisnõuded on täies ulatuses vastuvõetavad.
Sisulised küsimused
24 Hageja esitab hagi põhistamiseks neli väidet, mille kohaselt:
– on rikutud otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talituse kohta artikli 6 lõiget 3;
– on rikutud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 27;
– on kuritarvitatud võimu ja menetlust ning
– on tehtud ilmselge hindamisviga, rikutud hea juhtimise, hea halduse, õiguspärase ootuse kaitse ja proportsionaalsuse põhimõtet, samuti võrdsete võimaluste poliitikat.
25 Argumentatsioon, millele hageja tugineb esimese väite raames, jaguneb kaheks osaks. Esimeses osas väidab hageja, et komisjoni liikmetel puudus pädevus teha otsus W nimetamise kohta vaidluste lahendaja ametikohale; selle otsuse pidi otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talituse kohta artikli 6 lõike 3 alusel tegema komisjoni president. Teise osa kohaselt on seda sätet rikutud, sest personalikomiteega ei konsulteeritud nõuetekohaselt.
26 Eeskätt väidab hageja esimese väite esimeses osas, et otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talituse kohta artikli 6 lõike 3 kohaselt kuulub komisjoni vaidluste lahendaja ametisse nimetamine komisjoni presidendi pädevusse, kes on personalieeskirjade artikli 2 lõike 1 kohaselt määratud selles konkreetses valdkonnas ametisse nimetavaks asutuseks. Komisjoni presidendi seda pädevust on hageja väitel nimetatud vaba ametikoha teadaandes, mille alusel toimus vaidlusalune valikumenetlus. Ent käesolevas kohtuasjas tegi vaidlusalused otsused komisjon, see tähendab vastava pädevuseta instants, ilma et ta oleks eelnevalt omistanud endale vastavat pädevust.
27 Teise osa raames väidab hageja, et kuivõrd personali keskkomiteele ei edastatud kõigi algul välja valitud kandidaatide toimikuid, siis ei olnud otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talituse kohta artikli 6 lõikes 3 ette nähtud komiteega konsulteerimine nõuetekohane. Nimelt leiab hageja, et kõnealuse konsulteerimise eesmärk on anda personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektorile põhjendatud arvamus eri kandidaatide teenete, pädevuse ja profiili kohta. Anda arvamus ainult komisjoni presidendi poolt väljapakutud kandidaadi kohta võtab hageja sõnul aga sellelt konsulteerimiselt kasuliku mõju ja teeb sellest personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektori ettepaneku pelga kinnitamise, mida personali keskkomitee ei pidanud tema sõnul kunagi vastuvõetavaks.
28 Seoses etteheitega, mille kohaselt vaidlustatud otsuste tegijal puudus pädevus, väidab komisjon, et ta delegeeris vaidluste lahendaja ametisse nimetamise pädevuse otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talituse kohta artikli 6 lõike 3 alusel oma presidendile. Ent tema väitel ei takista miski komisjonil ise seda pädevust konkreetsel juhul kasutamast, kui ta täidab – nagu käesoleval juhul – täidetava ametikoha palgaastme tõttu ametisse nimetava asutuse ülesandeid vastavalt oma 4. juuni 2013. aasta otsusele C(2013) 3288 final ametnike personalieeskirjadega ametisse nimetavale asutusele või ametiisikule ning muude teenistujate teenistustingimustega teenistuslepingute sõlmimise pädevusega ametiasutusele antud volituste kasutamise kohta. See otsus tõi tema väitel kaasa otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talituse kohta vaikimisi muutmise selles konkreetses küsimuses. Igal juhul ei olevat hageja tema väitel tõendanud, et ta sai kahju seeläbi, et vaidlustatud otsused tegid komisjoni liikmed. Ta väidab lisaks, et otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talituse kohta artikli 6 lõige 3 ei kohusta komisjoni konsulteerima personali keskkomiteega kõigi algul välja valitud kandidaatide osas. Seevastu nähtub tema väitel sellest sättest, et personali keskkomiteega tuleb konsulteerida ainult seoses ettepanekuga, mille personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektor on teinud komisjoni presidendile, kusjuures see komitee ise näib sellega nõus olevat.
29 Esimese osa kohta tuleb märkida, et otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talituse kohta artikli 6 lõikest 3 tuleneb, et vaidluste lahendaja nimetab ametisse komisjoni president. Seetõttu tuleb kõnealust sätet pidada aktiks, millega komisjon määras kindlaks pädeva ametisse nimetava asutuse personalieeskirjade artikli 2 lõike 1 tähenduses.
30 Sellega seoses tuleb tuvastada, et ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, mille kohaselt ta „delegeeris“ otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talituse kohta artikli 6 lõikega 3 vaidluste lahendaja ametisse nimetamise pädevuse oma presidendile ja saab seetõttu ise seda pädevust kasutada, kui peab seda sobivaks.
31 Nimelt on pädevuse delegeerimine toiming, mille tulemusel jääb delegeeriv amet ilma volitatud ametile delegeeritud pädevusest (vt selle kohta 13. juuni 1958. aasta kohtuotsus Meroni vs. Ülemamet, 10/56, EU:C:1958:8, lk 77 ja 78). Pädevuse delegeerimise tulemus on seega volituste üleminek; see keelab delegeerival ametil tugineda üleantud pädevusele – kui ta seda teeb, on tema otsus tehtud pädevuseta isiku poolt. Delegeeriv amet saab pädevust uuesti kasutada vaid siis, kui ta võtab eelnevalt vastu akti, millega ta võtab delegeeritud pädevuse tagasi. Nii nagu pädevuse delegeerimiseks on vaja võtta vastu sõnaselge akt, millega asjaomane pädevus üle antakse (13. juuni 1958. aasta kohtuotsus Meroni vs. Ülemamet, 9/56, EU:C:1958:7, lk 42), nii nõuab pädevuse delegeerimise toimingute ametlikkuse aluseks olev õiguskindluse põhimõte, et ka pädevuse tagasivõtmine toimuks sõnaselge akti vastuvõtmisega.
32 Seega isegi eeldusel, et personalieeskirjade artikli 2 lõikes 1 ette nähtud pädeva ametisse nimetava asutuse kindlaksmääramise mehhanismi tuleb käsitada pädevuse delegeerimisena või sellise delegeerimisega samastada, eirab komisjon sellisest „delegeerimisest“ tulenevat pädevuse kaotamise tagajärge, kui ta väidab, et ta on pädev teostama presidendi asemel ise vaidluste lahendaja ametisse nimetamise pädevust, kui peab seda sobivaks.
33 Siiski tuleb märkida, et vastavalt personalieeskirjade artikli 2 lõike 1 alusel tehtud ja eespool punktis 28 viidatud otsusele C(2013) 3288 final on komisjoni liikmed see ametisse nimetav asutus, mis on pädev vanemnõunikku ametisse nimetama personalieeskirjade artikli 29 lõike 1 punkti a alapunktide i ja iii alusel.
34 Ent nagu sai märgitud eespool punktis 10, otsustas komisjon 16. septembri 2015. aasta otsusega tõsta vaidluste lahendaja ametikoha vanemnõuniku ametikoha tasemele (palgaaste AD 14/AD 15).
35 Otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talituse kohta tegemisest hilisema niisuguse arenguga arvestades on komisjoni vaidluste lahendaja ametisse nimetamiseks pädev ametisse nimetav asutus komisjoni liikmed. Selles kontekstis tuleb 16. septembri 2015. aasta otsuses sisalduvast viitest otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talituse kohta artikli 6 lõikele 3 aru saada nii, et sellega ei peeta silmas mitte vaidluste lahendaja ametisse nimetamiseks pädevat organit, vaid formaalsusi, mida see organ, see tähendab komisjon peab järgima menetluse raames, mis päädib vaidluste lahendaja ametisse nimetamisega, ja seda eeskätt seoses personalikomiteega konsulteerimist puudutavas. Samamoodi tuleb aru saada sellesisulisest viitest vaba ametikoha teadaandes.
36 Seetõttu oli komisjon 15. juuni 2016. aasta otsuse W nimetamise kohta vaidluste lahendaja ametikohale tegemiseks pädev ametisse nimetav asutus, kusjuures see otsus tehti komisjoni 2173. istungi protokolli andmetel komisjoni presidendi ettepanekul. Sellest tuleneb, et esimese väite esimene osa tuleb tagasi lükata.
37 Esimese väite teise osa kohta tuleb märkida, et otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talituse kohta artikli 6 lõike 3 kohaselt nimetab otsustav organ vaidluste lahendaja ametisse „pärast personalikomiteega konsulteerimist“.
38 Nagu sai märgitud eespool punktides 35 ja 36, on otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talituse kohta artikli 6 lõikes 3 kehtestatud muud menetlusnõuded endiselt kohaldatavad juhul, kui komisjon oli otsuse W nimetamise kohta vaidluste lahendaja ametikohale tegemiseks pädev ametisse nimetav ametiasutus. Komisjon ei vaidle pealegi vastu sellele, et otsustav organ on viimati nimetatud sätte alusel kohustatud konsulteerima personalikomiteega.
39 Nagu väidab komisjon ise, tuleb otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talituse kohta artikli 6 lõiget 3 tõlgendada nii, et sellega kohustatakse menetlust lõpetava lõpliku otsuse tegemise ülesandega organit konsulteerima personalikomiteega. Lisaks sellele ja ehkki see konsulteerimine seisneb lihtsas õiguses olla ärakuulatud, ilma et personalikomiteele tuleneks otsustava organiga kaasotsustamise õigust, peab see olema võetava akti sisu mõjutada võivat laadi (vt selle kohta 6. märtsi 2001. aasta kohtuotsus Dunnett jt vs. EIP, T‑192/99, EU:T:2001:72, punktid 89 ja 90), kusjuures viimati nimetatud akt eeldab väga ulatuslikku kaalutlusruumi (12. veebruari 1987. aasta kohtuotsus Bonino vs. komisjon, 233/85, EU:C:1987:82, punkt 5).
40 Selles kontekstis saab kõnealuse konsulteerimise tõhusus olla tagatud vaid siis, kui konsulteerimise ese langeb kokku küsimusega, mille kohta annab hinnangu organ, kes teeb lõpliku otsuse. Nii peab personalikomiteega konsulteerimine toimuma samade kandidaatide kohta kui need, kelle kohta kõnealune organ peab andma oma hinnangu. Nimelt oleks selline konsulteerimine ebatõhus, kui personalikomiteel palutaks esitada oma arvamus üheainsa kandidaadi kohta, samas kui otsustav organ annab hinnangu mitme kandidaadi kohta, enne neist ühe väljavalimist.
41 Käesolevas kohtuasjas nähtub esiteks ametisse nimetamise nõuandekomitee 25. veebruari 2016. aasta arvamusest, et ta hindas kolme kandidaati ja otsustas valida vaidlusalusele ametikohale W (vt eespool punkt 11). Arvamuses on lisaks märgitud, et kõnealune komitee edastas komisjoni liikmetele kolme kandidaadi hindamislehed ja elulookirjeldused.
42 Teiseks tuleb märkida, et ametisse nimetaval asutusel, kes teeb lõpliku otsuse ametisse nimetamise kohta, peab olema võimalik teada teavet, mis valikumenetluse igas etapis viis eri haldustasanditel, millega konsulteeriti – näiteks ametisse nimetamise nõuandekomitee –, selliste arvamusteni nagu need, mis talle esitati, ja seda teavet ise hinnata (vt selle kohta 15. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus kontrollikoda vs. BF, T‑663/13 P, EU:T:2014:883, punkt 25).
43 Selles raamistikus nähtub komisjoni 2173. istungi – mille tulemusel tehti 15. juuni 2016. aasta otsus W ametisse nimetamise kohta – protokollist, et kooskõlas ametisse nimetamise nõuandekomitee 25. veebruari 2016. aasta arvamusega esitati komisjoni liikmetele viimati nimetatud komitee poolt vaidlusaluse ametikohaga seonduvalt hinnatud kolme kandidaadi toimikud. Sellesama protokolli kohaselt võttis komisjon arvesse eeskätt ametisse nimetamise nõuandekomitee 25. veebruari 2016. aasta arvamust ja hindas võrdlevalt kandidaatide teeneid ametikoha omadustest lähtuvalt. Sellega seoses nähtub kõnealusest protokollist, et komisjon analüüsis nende pädevust, tulemuslikkust ja käitumist teenistuses ning otsustas, et ametikohale tuleb nimetada W.
44 Kolmandaks nähtub aga personali keskkomitee poolt eeskätt personaliküsimuste eest vastutavale komisjoni asepresidendile adresseeritud 13. mai 2016. aasta teatest, et see komitee oli saanud 20. aprillil 2016, see tähendab pärast seda, kui ametisse nimetamise nõuandekomitee oli esitanud oma ettepaneku komisjoni liikmetele, personalihalduse ja julgeoleku peadirektoraadi peadirektorilt taotluse esitada arvamus ning et see arvamus paluti esitada ainuüksi selle kandidaadi kohta, kelle kohta oli komisjoni liikmetele tehtud ettepanek, mitte nende kolme kandidaadi kohta, keda puudutav teave oli edastatud komisjoni liikmetele.
45 Komisjon ei vaidlusta asjaolu, et personali keskkomiteele esitati arvamuse saamiseks ainult W kandidatuuriga seonduv teave. Seetõttu kasutasid komisjoni liikmed oma kaalutlusruumi seoses küsimusega, mis ei lange kokku personali keskkomiteega konsulteerimise esemega (vt eespool punkt 12).
46 Neil tingimustel tuleb tuvastada, et ei järgitud personalikomiteega konsulteerimise kasulikku mõju tagavaid miinimumnõudeid, mille kohaselt peab sel komiteel olema võimalik esitada oma arvamus kandidaatide kohta, keda otsustav instants oma lõpliku otsuse tegemiseks hiljem hindab.
47 Sellest tuleneb, et nagu väidab hageja esimese väite teise osa raames, tehti 15. juuni 2016. aasta otsus W nimetamise kohta komisjoni vaidluste lahendaja ametikohale, rikkudes otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talitluse kohta artikli 6 lõiget 3 osas, milles see käsitleb personalikomiteega konsulteerimist, ning see tuleb seetõttu tühistada, ilma et oleks vaja analüüsida muid hagi põhistamiseks esitatud väiteid.
48 Kuivõrd 16. juuni 2016. aasta teade, milles hagejat teavitati menetluse lõpetamisest ja talle ebasoodsast tulemusest ning mis on samuti vaidlustatud (vt eespool punktid 13 ja 22), põhineb sõnaselgelt ühe teise kandidaadi kasuks tehtud valikul ja kõnealust valikut kajastavas otsuses on rikutud otsuse tugevdatud vaidluste lahendamise talitluse kohta artikli 6 lõiget 3, mis toob kaasa selle tühistamise, siis tuleb tühistada ka see teade.
Kahju hüvitamise nõue
49 Hageja väidab, et võttes arvesse, kui palju juhtumeid ta lahendas vaidluste aselahendajana, vaidluste lahendaja asendajana ja sellel ametikohal ajutiselt töötades, kahjustavad vaidlustatud otsused tema mainet ning kutsealast usaldusväärsust. Lisaks sellele jätavad need ta täielikult ilma võimalusest saada palgaastmele AD 14. Võttes lisaks arvesse, et ta täitis vastavaid ülesandeid enam kui kolme aasta jooksul muret tekitavates ja ebakindlates tingimustes, on ta seisukohal, et 100 000 euro suurune hüvitis on sobiv heastamaks komisjoni käitumisest tingitud mittevaralise ja varalise kahju.
50 Komisjon omakorda rõhutab, et kõik tema toimingud olid õiguspärased, nii et tema arvates vaidlustatud otsuste tühistamise nõudega tihedalt seotud vaidlusaluse hüvitise nõude põhistamiseks ei saa tugineda mingile õigusvastasusele.
51 Institutsioonide ja nende ametnike vahelistest suhetest tulenevates kohtuvaidlustes tunnustatakse õigust kahju hüvitamisele juhul, kui on täidetud kolm tingimust, mis on institutsioonile etteheidetava käitumise õigusvastasus, kahju tegelikkus ning põhjusliku seose olemasolu käitumise ja väidetava kahju vahel (12. juuli 2011. aasta kohtuotsus komisjon vs. Q, T‑80/09 P, EU:T:2011:347, punkt 42).
52 Hageja väidab esiteks, et vaidlustatud otsuste ja väidetava mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos seetõttu, et need otsused jätavad mulje, et väljavalitud kandidaat on temast parema kvalifikatsiooniga.
53 Asjaolu, et sellise ametikoha nagu kõnealune täitmiseks valiti välja teine kandidaat, ei kahjusta siiski iseenesest nende kandidaatide huve, keda lõpuks välja ei valitud. Isegi juhul, kui see valik tähendab, et teist kandidaati peeti sel puhul teenekamaks, ei too see nimelt kaasa mingit negatiivset hinnangut teiste kandidaatide teenetele, eriti olukorras, kus neil kandidaatidel on õnnestunud jõuda nende kandidaatide hulka, keda nõuandekomitee hindab, nagu see oli hageja puhul.
54 Ehkki on tõsi, et hageja esitas oma hagiavalduse põhistamiseks väite – konkreetselt neljanda väite –, mis käsitleb tema teenete hindamist võrreldes W teenetega, ei muuda see igal juhul siiski kuidagi tõsiasja, et 15. juuni 2016. aasta otsus nimetada W vaidluste lahendaja ametikohale tühistatakse käesoleva kohtuotsusega väite alusel, mille hageja esitas oma esimese väite raames. Selles kontekstis tühistatakse akt, mis hõlmab käesoleval juhul teenetele antud võrdleva hinnangu järeldusi, vastavalt ELTL artikli 264 esimesele lõigule ning komisjon peab nüüd võtma meetmed, mida nõuab käesoleva kohtuotsuse täitmine vastavalt ELTL artiklile 266.
55 Sellest tuleneb, et praeguse seisuga ei ole väidetav mittevaraline kahju, millele hageja viitab, igal juhul kindel.
56 Teiseks väidab hageja, et tema kandidatuuri tagasilükkamine jättis ta õigusvastaselt ilma võimalusest saada palgaastmele AD 14.
57 Selle kohta piisab siiski märkusest, et miski ei taga, et tuvastatud õigusvastasuse puudumisel oleks hageja välja valitud vaidlusaluse ametikoha täitmiseks või et ta oleks seejärel saanud palgaastmele AD 14. Sel kahju hüvitamise alusel puudub seega igal juhul otsene põhjuslik seos tuvastatud õigusvastasusega.
58 Niivõrd, kuivõrd kõnealuseid väiteid saab mõista nii, et nendega taotletakse sellise kahju hüvitamist, mis ei tulene mitte vaidlustatud otsustest, vaid komisjoni käitumisest enne vaba ametikoha teadaande COM/2015/1801 vastuvõtmist, tuleb pealegi täheldada, et need on kohtueelse menetluse lõpuni läbimata jätmise tõttu vastuvõetamatud. Kui hagejat selles osas kohtuistungil küsitleti, väitis ta, et see käitumine on äärmiselt tihedalt seotud vaidlustatud otsustega. Tuleb aga tuvastada, et kõnealune käitumine on oma olemuselt eraldiseisev valikust, mis tehti 15. juuni 2016. aasta otsusega W nimetamise kohta vaidluste lahendaja ametikohale. Seetõttu tuleb hageja kaebuse punkte 192–194, mis on pühendatud sellele käitumisele, mõista nii, et tegemist on taotlusega personalieeskirjade artikli 90 tähenduses. Ent sellele taotlusele, mis jäeti rahuldamata 5. jaanuari 2017. aasta otsusega (vt eespool punkt 14), ei järgnenud kaebust.
59 Igal juhul on personalieeskirjade artikli 7 lõike 2 kohaselt ajutine töö piiratud ühe aastaga, välja arvatud juhul, kui sellise töö eesmärk on asendada ametnikku, kes on saadetud teenistuse huvides mõnele teisele ametikohale, kutsutud ajateenistusse või viibib pikaajalisel haiguspuhkusel. Samuti on tõsi, et hageja töötas ajutiselt vaidluste lahendaja ametikohal 1. märtsist 2013 kuni 1. oktoobrini 2016, ilma et ajutise töö aluseks olnud põhjused langeksid kokku nendega, mis võivad õigustada ajutise töö üle üheaastast kestust.
60 Personalieeskirjade artikli 7 lõikest 2 nähtub siiski, et alates ajutise töö neljandast kuust on ametnikul õigus diferentseeritud hüvitisele, mis välistab mis tahes põhjusliku seose varalise kahjuga.
61 Lõpetuseks tuleb märkida seoses mittevaralise kahjuga, mis on tingitud hageja ebakindlast olukorrast, et vaba ametikoha teadaande COM/2014/366 alusel algatatud valikumenetlus lõpetati ühtegi kandidaati välja valimata; see oli soodus hagejale, kes ei olnud tol korral väljapakutud kandidaat ja võis nii jätkata ajutist töötamist vaidluste lahendaja ametikohal. Lisaks sellele on asjaolu, et hageja täitis oma ülesandeid vaba ametikoha teadaande COM/2015/1801 alusel algatatud menetluse ajal, iseloomulik kõigile olukordadele, mis hõlmavad konkursi läbiviimist ametikoha täitmiseks. Samuti on sellisele olukorrale iseloomulik sellisest võistlevast menetlusest kõigile osalevatele kandidaatidele tulenev ebakindel olukord.
62 Selles kontekstis ei ole asjaolul, et hageja kolleegid ei mõistnud põhjusi, miks komisjon ei lõpetanud õigel ajal menetlusi, mis võimaldasid täita vaidluste lahendaja ametikoha, hageja mainet kahjustavat laadi isegi mitte eeldusel, et see on tuvastatud.
63 Seetõttu tuleb kahju hüvitamise nõue jätta rahuldamata.
Kohtukulud
64 Vastavalt kodukorra artikli 134 lõikele 1 on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtuvaidluse peamises osas kaotanud, tuleb kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seonduvad kulud vastavalt hageja nõudele, välja mõista komisjonilt.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda laiendatud koosseisus),
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Komisjoni 15. juuni 2016. aasta otsus W nimetamise kohta komisjoni vaidluste lahendaja ametikohale ja 16. juuni 2016. aasta teade, milles komisjon teavitas Mercedes Janssen-Casest selle ametikoha osas toimunud valikumenetluse tulemusest.
2. Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.
3. Mõista kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seonduvad kulud välja komisjonilt.
Van der Woude | Gratsias | Labucka |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 22. novembril 2018 Luxembourgis.
Allkirjad