ÜLDKOHTU OTSUS (kolmas koda)

9. september 2015(*)

Konkurents – Kartellikokkulepped – Telerite ja arvutikuvarite kineskoopide ülemaailmne turg – ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 rikkumise tuvastamise otsus – Hindasid, turgude jagamist ja tootmismahtusid puudutavad kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus – Tõend kartellikokkuleppes osalemise kohta – Üks ja vältav rikkumine – Rikkumise süüks panemine – Ühiskontroll – Trahvid – Täielik pädevus

Kohtuasjas T‑104/13,

Toshiba Corp., asukoht Tokyo (Jaapan), esindajad: J. MacLennan, solicitor, ning advokaadid J. Jourdan, A. Schulz ja P. Berghe,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: A. Biolan, V. Bottka ja M. Kellerbauer,

kostja,

mille ese on nõue tühistada komisjoni 5. detsembri 2012. aasta otsus C (2012) 8839 final Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/39.437 – Telerite ja arvutikuvarite kineskoobid) hagejat puudutavas osas ning teise võimalusena tühistada hagejale määratud trahvi summa või vähendada seda,

ÜLDKOHUS (kolmas koda),

koosseisus: koja president S. Papasavvas (ettekandja), kohtunikud N. J. Forwood, ja E. Bieliūnas,

kohtusekretär: ametnik J. Weychert,

arvestades menetluse kirjalikus osas ja 11. novembri 2014. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

 Hageja ja kõnealune toode

1        Hageja Toshiba Corp. on ülemaailmne ettevõtja, kes toodab ja turustab elektroonikatooteid ja elektriseadmeid, sealhulgas elektronkiiretorud (edaspidi „elektronkiiretorud”).

2        Elektronkiiretoru koosneb klaasümbrisest, mille sees on tekitatud vaakum ning milles paiknevad elektronkahur ja luminofoorekraan, ning elektronkiiretoru on üldjuhul varustatud sisemise või välimise seadmega, et kiirendada ja hälvitada elektrone. Kui elektronkahuri tekitatud elektronid puutuvad vastu luminofoorekraani, tekib valgus ja ekraanile luuakse pilt. Asjaolude asetleidmise ajal oli kaht liiki elektronkiiretorusid, nimelt arvutikuvarites kasutatavad värvikineskoobid (colour display tube, edaspidi „CDT”) ja värvitelerites kasutatavad värvikineskoobid (colour picture tube, edaspidi „CPT”). CDT‑d ja CPT‑d on üksikkomponendid, mis ühendatakse raami ja muude tarvilike komponentidega, et tekiks arvutiekraan või värviteler. Neid on teatav hulk erinevaid suurusi (väike, keskmine, suur ja ülisuur), mida väljendatakse tollides.

3        Hageja osales elektronkiiretorude tootmises ja turustamises nii otse kui oma tütarettevõtjate kaudu, kes olid nimelt [konfidentsiaalne](1), [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne], kes asusid Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. [konfidentsiaalne], mis oli asutatud [konfidentsiaalne] ja milles ainuosalus kuulus [konfidentsiaalne], oli Euroopa haruettevõte, mis tegeles hageja elektrooniliste komponentidega ning oli viimase ainuturustaja Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP) ajavahemikus 1995. aastast kuni 31. märtsini 2003.

4        Hageja andis 31. märtsil 2003 kogu oma tegevuse elektronkiiretorude valdkonnas üle ühisettevõtjale Matsushita Toshiba Picture Display Co. Ltd (edaspidi „MTPD”), mis oli asutatud koos Matsushita Electric Industrial Co. Ltd‑ga (edaspidi „MEI”). Kuni 31. märtsini 2007 kuulus MTPD‑s 64,5% suurune osalus MEI‑le ja 35,5% suurune osalus hagejale ja pärast seda kuupäeva kandis hageja oma osaluse üle MEI‑le, mille tulemusel sai MTPD‑st MEI ainuosalusega tütarettevõtja ning ta muutis oma õigusliku vormi MT Picture Display Co. Ltd‑ks. Mis puudutab MEI-d, siis muutis viimane oma õigusliku vormi 1. oktoobril 2008 Panasonic Corp‑ks.

 Haldusmenetlus

5        Käesolev menetlus algatati 23. märtsil 2007 Chunghwa Picture Tubes Co. Ltd esitatud trahvide eest kaitse saamise taotluse alusel komisjoni teatise tähenduses, mis käsitleb kaitset trahvide eest ja trahvide vähendamist kartellide puhul (ELT 2006, C 298,lk 17).

6        Samsung SDI Co. Ltd, Samsung SDI Germany GmbH, Samsung SDI (Malaysia) Berhad (edaspidi koos „Samsung SDI”), MEI, Koninklijke Philips Electronics NV (edaspidi „Philips”) ja Thomson SA esitasid leebema kohtlemise taotlused vastavalt eespool punktis 5 nimetatud teatisele.

7        Euroopa Ühenduste Komisjon koostas 23. novembril 2009 vastuväiteteatise, mille adressaadid olid nii hageja kui ka Chunghwa Picture Tubes Co. Ltd, Chunghwa Picture Tubes (Malaysia) Sdn. Bhd, CPTF Optronics Co. Ltd (edaspidi koos „Chunghwa”), Samsung SDI, Philips, LG Electronics, Inc. (edaspidi „LGE”), PT LG Electronics Indonesia Ltd, LG Electronics European Holding BV, Thomson, Panasonic, [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja MTPD, ning kuulas 26. ja 27. mail 2010 suuliselt ära (edaspidi „suuline ärakuulamine”) kõik selle teatise adressaadid.

8        Panasonic ja hageja esitasid 2. juuli 2010. aasta kirjades täiendavad märkused ja tõendid küsimuse kohta, mis puudutab nende väidetavat olulist mõju MTPD tegevusele turul.

9        Hageja kordas 14. detsembri 2010. aasta kirjas taotlust, mille ta oli esitanud sama aasta 2. juuli märkustes ning milles ta palus luba tutvuda suulisel ärakuulamisel Panasonicu esitatud märkustega ning kõigi uute tõenditega, mis on toimikusse lisatud alates vastuväidetest teatamisest.

10      Komisjon saatis 22. detsembril 2010 Panasonicule ja hagejale asjaolusid käsitleva kirja nende täiendavate tõendite kohta, millele ta vajaduse korral kavatseb tugineda, et tuvastada, et nad on solidaarselt vastutavad karistuse puhul, mis võidakse MTPD‑le määrata tema osalemise tõttu ülemaailmses kartellikokkuleppes.

11      Ärakuulamise eest vastutava ametniku 19. jaanuari 2011. aasta kirjaga jättis komisjon rahuldamata 14. ja 23. detsembri 2010. aasta hageja taotlused, millega paluti luba tutvuda vastuväidetele teiste ettevõtjate antud vastustega.

12      Hageja vastas 4. veebruari 2011. aasta kirjaga komisjoni saadetud asjaolude kirjeldusele.

13      Komisjon saatis 4. märtsi 2011. aasta kirjaga nimelt hagejale nõude esitada teavet vastavalt nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [ELTL] artiklites 101 ja 102 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (ELT 2003, L 1, lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artikli 18 lõikele 2, paludes tal esitada andmed oma müügi ja oma ülemaailmse käibe kohta.

 Vaidlustatud otsus

14      Komisjon tuvastas 5. detsembri 2012. aasta otsuses C (2012) 8839 final ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/39.437 – Telerite ja arvutikuvarite kineskoobid) (edaspidi „vaidlustatud otsus”), et elektronkiiretorude peamised ülemaailmsed tootjad rikkusid ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu (edaspidi „EMP leping”) artiklit 53, kui nad osalesid kahes eraldi rikkumises, millest kumbki oli üks ja vältav rikkumine. Rikkumised puudutasid esiteks CDT turgu (edaspidi „CDT kartellikokkulepe”) ning teiseks CPT turgu (edaspidi „CPT kartellikokkulepe”). Need leidsid aset vastavalt ajavahemikes 24. oktoobrist 1996 kuni 14. märtsini 2006 ning 3. detsembrist 1997 kuni 15. novembrini 2006 ning seisnesid elektronkiiretorude tootjate vahelistes kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli määrata kindlaks hinnad, jagada müügimahtude, klientide ja turuosade jaotamise teel turgusid ja kliente, piirata tootmist, vahetada tundlikku äriteavet ja kontrollida salajaste kokkulepete täitmist.

15      Mis puudutab CPT kartellikokkulepet, mida ainsana käsitleb käesolev hagiavaldus, siis leidis komisjon, et pooled leppisid erinevate mõõtmetega CPT‑de jaoks kokku sihthinnad või miinimumhinnad, et nad püüdsid säilitada hinnavahet Euroopas ja Aasias turustatavate identsete toodete vahel ning et nad hoolikalt kontrollisid hinnakokkuleppeid. Nad sõlmisid kokkuleppeid, milles määrati kindlaks, milline tootja teatab missugusest hinnatõusust millisele kliendile. CPT tootjad leppisid kokku ka oma turuosades ja tootmise koordineeritult piiramises, et vähendada ülepakkumist ning tõsta või säilitada hindasid. Lisaks vahetasid nad tundlikku äriteavet, mis puudutas ette nähtud tootmist ja võimsust, senist ja kavandatavat müüki, tulevikus nõudlust puudutavaid prognoose, hinnakujundust ja hinnastrateegiat, müügi üldtingimusi, kliente ning viimastega läbirääkimisi hindade ja mahtude üle.

16      Vaidlustatud otsuse põhjendustes 123 ja 124 on märgitud, et pärast esialgse perioodi lõppemist, mille jooksul toimusid arutelud CPT üle samadel koosolekutel kui CDT puhul, hakati alates 1998. aasta sügisest korraldama korrapäraseid mitmepoolseid koosolekuid, mida kutsuti „CPT glass meeting’uteks”, esialgu Aasias (edaspidi „Aasia klaasikoosolekud”) Aasia ettevõtjate vahel, kes moodustasid kartellikokkuleppe keskme, nimelt Chunghwa, Samsung SDI, [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja LGE, igakuiste või kvartaalsete koosolekutena, millele lisandusid sagedased kahepoolsed kontaktid ja teabevahetamine ülemaailmsete tootjate vahel. Seejärel alates 1999. aastast tegelesid Aasia ettevõtjad kartellikokkuleppe poolte ringi laiendamisega, et kaasata kõik Aasia peamised tootjad kui ka Euroopa tootjad. Nii ühinesid nendega [konfidentsiaalne], MEI, Philips, Thomson ja hageja. Euroopa ettevõtjate Philipsi ja Thomsoni osalemine leidis kinnitust Euroopas kevadel 1999 dumpingu vastase menetluse algatamise järel seoses Aasia 14 tolliste CPT‑de impordiga. Sellest ajast pärinevad tõendid kinnitasid ka klaasikoosolekute (edaspidi „klaasikoosolekud”) pidamist Euroopas (edaspidi „Euroopa klaasikoosolekud”). Lisaks muutus aastatel 2002–2003 Aasia klaasikoosolekute vorm ja neid korraldati seega kahel tasandil, mis oli ette nähtud Aasias asuvatele CPT tootjatele, hõlmates esiteks koosolekuid Samsung SDI, MTPD ja LG Philips Displays’i kontserni (edaspidi „LPD kontsern” LGE ja Philipsi asemel, kes võõrandasid talle oma CPT alase tegevuse) vahel, niinimetatud „SML”, mis puudutasid olulises osas keskmise suurusega ja eriti suuri CPT‑sid, ning teiseks Kagu-Aasia koosolekuid Samsung SDI, LPD kontserni, MTPD, Chunghwa ja [konfidentsiaalne] vahel, niinimetatud „ASEAN”, mis puudutasid väikeseid ja keskmise suurusega CPT‑sid.

17      Komisjon märkis, et kuigi CPT‑sid puudutavaid Euroopa klaasikoosolekuid väidetavalt korraldati ja juhiti eraldi Aasias peetavatest koosolekutest, osalesid samade ettevõtjate tütarettevõtjad ja sageli samad töötajad, kes osalesid koosolekutel konkurentidega nii Euroopas kui Aasias. Seetõttu leidis komisjon, et Euroopa klaasikoosolekud ja Aasia klaasikoosolekud olid omavahel seotud, kuna seal analüüsiti samu teemasid ja vahetati sama liiki teavet vaatamata asjaolule, et toimikus asuvad dokumendid ei kinnita ühise keskse organisatsiooni olemasolu. Siinkohal tuleneb vaidlustatud otsuse sõnastusest, et Euroopa klaasikoosolekud olid Aasia klaasikoosolekute laiendus ning nende käigus keskenduti täpsemalt turu‑ ja hinnatingimustele Euroopas, samas kui Aasias kartellikokkuleppe raames hoitud kontaktid olid ülemaailmsed ja puudutasid seega ka Euroopat. Lisaks sõlmiti Euroopa turgu puudutavad kokkulepped koosolekutel, mis leidsid aset nii Euroopas kui Aasias, ning kohaldatud hindasid järgiti korrapäraselt, kuna Aasia hindasid kasutati indikaatorina Euroopa hindade taseme analüüsimisel.

18      Lõpuks, mis puudutab hageja seotust CPT kartellikokkuleppega, siis esiteks tuvastas komisjon, et hageja osales kokkuleppes otseselt, kui tal olid ajavahemikus 16. maist 2000 kuni 11. aprillini 2002 kahepoolsed kontaktid suure osa kartellikokkuleppe keskmeks olevate ettevõtjatega, kusjuures nende kontaktide käigus leidsid aset sama liiki arutelud kui teatud klaasikoosolekutel, ning kui ta osales alates 12. aprillist 2002 teatud klaasikoosolekutel. Teiseks märkis komisjon, et alates 1. aprillist 2003 osales MTPD, kelle suhtes oli MEI‑l ja hagejal otsustav mõju, katkematult CPT kartellikokkuleppes, vahetades kahepoolsete kontaktide käigus Euroopa klaasikoosolekutel osalevate ettevõtjatega teda puudutavat tundlikku äriteavet kui ka osaledes Aasias peetud ülemaailmsetel SML‑i ja ASEAN‑i koosolekutel. Seega järeldas komisjon sellest, et hageja on vastutav esiteks enne MTPD asutamist tema poolt otseselt toime pandud rikkumise eest ja teiseks solidaarselt Panasonicuga vastutav MTPD toime pandud rikkumise eest alates viimase asutamisest.

19      Hagejale määratava trahvisumma arvutamisel tugines komisjon suunistele määruse (EÜ) nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkti a kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (ELT 2006, C 210, lk 2; edaspidi „2006. aasta suunised”).

20      Kõigepealt leidis komisjon trahvi põhisumma kindlaksmääramisel, et rikkumisega seotud vara müügiväärtuse tuvastamisel 2006. aasta suuniste punkti 13 tähenduses tuleb arvesse võtta „tegelikku” aasta keskmist müügiväärtust CPT kartellikokkuleppe kogu kestuse jooksul, mis koosneb esiteks nende CPT‑dega seotud müügist, mille müüs otse EMP‑s asuvatele klientidele üks vaidlustatud otsuse adressaat (edaspidi „otsene müük EMP‑s”), ning teiseks nende CPT‑dega seotud müügist, mis sama kontserni sees lisatakse lõpptootele ja mille seejärel müüb vaidlustatud otsuse üks adressaatidest EMP‑s asuvatele klientidele (edaspidi „otsene müük EMP‑s töödeldud toodete kaudu”). Otsuse põhjenduste 1021, 1026 ja 1029 kohaselt vastas CPT‑de esimene „tegelik” müük – CPT‑sid müüdi kui sellised või lisatutena lõpptootele – EMP‑s toimunud müügile CPT kartellikokkuleppe perioodil ning tehingu poolteks olid vaidlustatud otsuse üks adressaatidest ja välisklient. Seevastu ei võtnud komisjon arvesse „kaudset müüki”, mis vastas nende CPT‑de väärtusele, mida müüs vaidlustatud otsuse üks adressaatidest väljaspool EMP‑d asuvatele klientidele, kes lisasid CPT‑d seejärel lõpptootele, mida nad müüsid EMP‑s.

21      Komisjon märkis samuti, et Panasonic ja hageja osalesid CPT kartellikokkuleppes enne MTPD asutamist ning et nad jätkasid kokkuleppes osalemist pärast MTPD asutamist viimase vahendusel. Komisjon leidis seega, et isegi kui hageja osalemine CPT kartellikokkuleppes ei katkenud, tuleb hagejale määratavate trahvide summa arvutamisel eristada kaht perioodi, nimelt esiteks MTPD asutamisele eelnenud periood, mille eest loeti Panasonic ja hageja isiklikult vastutavaks nende otsese osalemise tõttu CPT kartellikokkuleppes, ning teiseks MTPD asutamisele järgnenud periood, mille eest loeti Panasonic ja hageja solidaarselt MTPD‑ga vastutavaks. Mis puudutab perioodi enne MTPD asutamist, siis võttis komisjon arvesse emaettevõtjate isikliku „tegeliku” keskmise müügiväärtuse, samas kui perioodi puhul pärast MTPD asutamist võttis ta arvesse MTPD müügiväärtust, et kajastada selle ettevõtja majanduslikku võimsust. Viimati nimetatud müük hõlmas nii MTPD otsest müüki EMP-s kui ka ühelt poolt MTPD ning teiselt poolt Panasonicu ja hageja otsest müüki EMP-s töödeldud toodete kaudu.

22      Mis puudutab müügiväärtust, mida kasutati põhisummas sisalduva lisasumma arvutamisel, mille komisjon määras MTPD kummalegi emaettevõtjale, siis määrati see kindlaks mitte üksnes CPT iga-aastase keskmise müügiväärtuse alusel, mille isiklikud said kumbki emaettevõtja enne MTPD asutamist, vaid ka viimase poolt CPT müügi osa alusel, mis vastas kummagi emaettevõtja osalusele tema aktsiakapitalis.

23      Selles osas leiab komisjon, et arvestades rikkumise raskust, tuleb põhisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta osakaalu müügiväärtusest, mis kõigi asjassepuutuvate ettevõtjate puhul vastab CPT kartellikokkuleppe osas 18%‑le ja CDT kartellikokkuleppe osas 19%‑le, mida tuleb korrutada nende rikkumises osalemise kestusega proportsionaalsel alusel ja ümardatuna kuudeks allapoole. Sõltumata ettevõtjate osalemise kestusest CPT kartellikokkuleppes ning selleks et neid hoiatada mitte ühinema hindade määramise ja turgude jagamise horisontaalsete kokkulepetega, lisas komisjon Panasonicule ja hagejale määratavate trahvide põhisummale ka lisasumma, mille suuruseks oli CPT kartellikokkuleppega seotud müügiväärtusest 18%.

24      Lisaks leidis komisjon, et puuduvad raskendavad asjaolud ning hageja puhul ei tuvastanud ta ka kergendavaid asjaolusid, mis olnuks põhisumma kohandamise aluseks.

25      Viimaks, mis puudutab asjaolu, et hagejal oli lisaks rikkumisega seotud kaupade müügile ka erakordselt suur käive, siis kohaldas komisjon hoiatava mõju kordajat, mis oli hagejale määratava trahvi summast 10%.

26      Vaidlustatud otsuse resolutsiooni artiklid 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Artikkel 1

[…]

2.      Ettevõtjad, kes nimetatud ajavahemikel [CPT] sektoris ühes ja vältavas kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuste süsteemis osaledes rikkusid [ELTL] artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53, on järgmised:

[…]

c)      Panasonic […] 15. juulist 1999 kuni 12. juunini 2006;

d)      Toshiba […] 16. maist 2000 kuni 12. juunini 2006;

e)      [MTPD] 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006;

[…]

Artikkel 2

[…]

2.      Artikli 1 [lõikes] 2 nimetatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

[…]

f)      Panasonic […]: 157 478 000 [eurot];

g)      Toshiba […]: 28 048 000 [eurot];

h)      Panasonic […], Toshiba […] ja [MTPD] solidaarselt vastutavatena: 86 738 000 [eurot];

i)      Panasonic […] ja [MTPD] solidaarselt vastutavatena: 7 885 000 [eurot];

[…]”

 Menetlus ja poolte nõuded

27      Hageja esitas käesoleva hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 20. veebruaril 2013.

28      Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd kolmanda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

29      Ettekandja-kohtuniku ettekande alusel otsustas Üldkohus (kolmas koda) alustada menetluse suulist osa ja esitas 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltele kirjalikke küsimusi. Pooled täitsid Üldkohtu nõude määratud tähtajaks.

30      Poolte kohtukõned ja Üldkohtu küsimustele antud vastused kuulati ära 11. novembri 2014. aasta kohtuistungil. Kohtuistungil otsustati paluda pooltel esitada oma võimalikud seisukohad Euroopa Kohtu 12. novembri 2014. aasta otsuse Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon (C‑580/12 P, EKL) kohta kümne päeva jooksul alates selle kuulutamise kuupäevast, kusjuures seda tähtaega pikendati komisjonil viimase nõudel 28. novembrini 2014.

31      Üldkohtu kantseleisse vastavalt 21. ja 28. novembril 2014 saabunud kirjadega täitsid hageja ja komisjon selle nõude.

32      Menetluse suuline osa lõpetati 5. detsembril 2014.

33      Üldkohus otsustas 26. mai 2015. aasta määrusega menetluse uuendada vastavalt 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklile 62.

34      Üldkohus palus 2. mai 1991. aasta kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames pooltel esitada oma võimalikud seisukohad kohtujurist Wathelet’ ettepaneku kohta kohtuasjas InnoLux vs. komisjon (C‑231/14 P, EKL). See nõue täideti määratud tähtajaks. Seejärel esitasid pooled oma seisukohad menetlust korraldavate meetmete raames esitatud vastuste, eelkõige trahvide arvutamise ja trahvisummade kohta.

35      Menetluse suuline osa lõpetati 10. juulil 2015.

36      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 2 punkt d;

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 2 punkt e;

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 2 punkt g või teise võimalusena vähendada trahvi summani, mida Üldkohus peab sobivaks;

–        tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 2 punkt h või teise võimalusena tühistada see säte osas, millega hageja tunnistati solidaarselt vastutavaks, või kolmanda võimalusena vähendada trahvi summani, mida Üldkohus peab sobivaks;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

37      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagiavaldus rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

38      Nõuete esimeses ja teises osas palub hageja esimese võimalusena osaliselt tühistada vaidlustatud otsus ning nõuete kolmandas ja neljandas osas teise võimalusena tühistada talle selle otsusega määratud trahv või vähendada selle suurust.

39      Kõigepealt tuleb analüüsida nõuete esimest ja teist osa, mis puudutavad vaidlustatud otsuse osalist tühistamist.

 Esimese võimalusena esitatud nõuded, mis puudutavad vaidlustatud otsuse osalist tühistamist

40      Hageja esitab nende nõuete põhjendamiseks viis väidet. Esimene, teine ja kolmas väide puudutavad vigu, mis on tehtud vaidlustatud otsuses, kuna selles järeldatakse, et hageja oli vastutav rikkumise eest, mis oli toime pandud ajavahemikes alates 16. maist 2000 kuni 11. aprillini 2002, 12. aprillist 2002 kuni 31. märtsini 2003 ning 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006. Neljas väide puudutab viga, mis on tehtud vaidlustatud otsuses, kuna selles järeldatakse, et hageja oli solidaarselt vastutav MTPD osalemise eest rikkumises, mis pandi toime ajavahemikus alates 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006. Teise võimalusena esitatud viies väide puudutab viga, mis on tehtud vaidlustatud otsuses, kuna selles järeldatakse, et MTPD oli vastutav osalemise eest rikkumises, mis pandi toime ajavahemikus alates 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006.

41      Kõigepealt tuleb analüüsida esimest väidet, seejärel teist, neljandat ja kolmandat väidet ning lõpuks viiendat väidet.

 Esimene väide, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga, kuna otsuses järeldatakse, et hageja oli vastutav rikkumise eest, mis oli toime pandud ajavahemikus alates 16. maist 2000 kuni 11. aprillini 2002.

42      Väide koosneb neljast osast. Esimene väiteosa puudutab kaitseõiguste rikkumist, kuna hagejat ei kuulatud ära kuupäeva osas, mida vaidlustatud otsuses loeti kuupäevaks, mil ta väidetavalt ühines viidatud rikkumisega. Teine ja kolmas väiteosa puudutavad hindamisvigu, mis on seotud teatud kahepoolsete koosolekute kvalifitseerimisega ühe ja vältava rikkumise osaks. Neljas väiteosa puudutab võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist, kuna komisjon kohaldas erinevaid tõendamisnorme ja tuvastas, et teine ettevõtja [konfidentsiaalne] ei osalenud CPT kartellikokkuleppes, vaatamata sellele, et viimane osales teatud kahepoolsetel koosolekutel Euroopas ning Euroopa klaasikoosolekutel samas ajavahemikus kui hageja.

43      Kõigepealt tuleb teist ja kolmandat väiteosa analüüsida koos.

44      Esimese väite teises osas leiab hageja, et isegi kui eeldada, et Üldkohus jõuab järeldusele, et hageja ja Philipsi vahel 16. mail 2000 toimunud koosolekul oli konkurentsivastane eesmärk, ei kuulu see vaidlustatud otsuses tuvastatud ühe ja vältava rikkumise hulka.

45      Kolmandas väiteosas kinnitab hageja, et ühelgi muul vaidlustatud otsuses komisjoni tuvastatud kahepoolsel kontaktil, mis on juhuslikud ja omavahelise seoseta, ei ole klaasikoosolekute tunnuseid, mis väidetavalt leidsid aset samas ajavahemikus, ning need ei sisalda teavet kartellikoosolekutel sõlmitud kokkulepete kohta.

46      Tuleb märkida, et poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ei osalenud ei Aasia klaasikoosolekutel alates 1997 kuni 2002 ega Euroopa klaasikoosolekutel alates 1999 kuni 2005, vaid et alates 16. maist 2000 kuni 11. aprillini 2002 oli tal üheksa kahepoolset kontakti peamiselt kolme nendel koosolekutel osalenuga, nimelt esimesena nimetatud koosolekute puhul Samsung SDI ja teisena nimetatud koosolekute puhul Thomson ja Philips. Hageja kinnitab aga, et isegi kui eeldada, et need kontaktid tähendasid koosolekul osalenud ettevõtjate osas konkurentsivastast tegevust, siis puuduvad tõendid, et nende kontaktide esinemisel oli ta teadlik väidetava ühe ja vältava rikkumise olemasolust, et saaks järeldada, et ta oli rikkumisega seotud alates 2000. aasta kevadest.

47      Siinkohal väidab hageja, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 126, 274, 279, 287, 313, 502 ja 686 tugines komisjon tõenditele – mis ajaliselt eelnesid kuupäevale, mil ta loeti ühinenuks CPT kartellikokkuleppega, nimelt 16. mai 2000, ning millest osadele ei olnud viidatud vastuväidetes –, selleks et kinnitada, et esiteks oli ta klaasikoosolekutest teadlik ning teiseks oli tema strateegiaks nendel koosolekutel osaleda kahepoolsete kontaktide kaudu. Lisaks olid tõendid, millele komisjon tugines, et järeldada, et hageja pidi CPT kartellikokkuleppest olema teadlik klaasikoosolekutel osalenud konkurendi, nimelt [konfidentsiaalne] kaudu, liiga kaudsed ja üldised, samas kui tema konkurentide väidetavad katsed kaasata teda sellesse kartellikokkuleppesse puudutasid [konfidentsiaalne].

48      Poolte kirjalikest dokumentidest selgub, et nad ei nõustu nende tõendite tõendusliku väärtusega, millest komisjon lähtus vaidlustatud otsuses, kui ta esiteks järeldas, et hageja oli teadlik Aasia ja Euroopa klaasikoosolekutel osalenute kavandatud või ellu viidud konkurentsivastasest tegevusest ning viimaste järgitavatest ühistest eesmärkidest või et hageja võis seda mõistlikult ette näha ja oli valmis sellega kaasnevat riski aktsepteerima, ning teiseks tõdes, et hageja siht oli oma tegevusega kaasa aidata nende samade eesmärkide saavutamisele.

49      Tuleb meelde tuletada, et arvestades kõnealuste rikkumiste laadi ning nendega seotud karistuste laadi ja raskust, kohaldatakse süütuse presumptsiooni põhimõtet, nagu see tuleneb muu hulgas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 48 lõikest 1 ja Roomas 4. novembril 1950 allkirjastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artikli 6 lõikest 2, eelkõige ettevõtjatele kohaldatavate konkurentsieeskirjade rikkumiste menetlustes, milles võidakse määrata trahv või karistusmakse (vt Üldkohtu otsus, 10.10.2014, Soliver vs. komisjon, T‑68/09, EKL, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika).

50      Eespool toodust tuleneb esiteks, et komisjon peab esitama tõendid, mille alusel saab õiguslikult piisavalt tuvastada EÜ artikli 101 rikkumise koosseisu kuuluvate asjaolude asetleidmise (Euroopa Kohtu otsused, 17.12.1998, Baustahlgewebe vs. komisjon, C‑185/95 P, EKL I‑8417, punkt 58, ja 8.7.1999, komisjon vs. Anic Partecipazioni, C‑49/92 P, EKL I‑4125, punkt 86), ning teiseks, et kohtu kahtlust tuleb tõlgendada selle ettevõtja kasuks, kes on rikkumise tuvastanud otsuse adressaat (vt Üldkohtu otsus, 24.3.2011, Kaimer jt vs. komisjon, T‑379/06, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 47 ja seal viidatud kohtupraktika). Selles raamistikus peab komisjon tõendama kõik asjaolud, mis võimaldavad järeldada, et ettevõtja osales sellises rikkumises ja et ta vastutab rikkumise erinevate elementide eest (kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, eespool viidatud, punkt 86). Sellest tuleneb, et ettevõtja osalust kartellikokkuleppes ei saa tuletada ebatäpsete asjaolude pinnalt tehtud oletustest (vt kohtuotsus Soliver vs. komisjon, punkt 49 eespool, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

51      Samuti tuleb kontrollida, kas vaidlustatud otsuses tugines komisjon piisavalt usutavatele, täpsetele ja üksteisega kooskõlas olevatele tõenditele, et kindlalt veenduda, et hageja osales CPT kartellikokkuleppes.

52      Selles osas tuleb meelde tuletada, et ühe ja vältava rikkumise olemasolu ei tähenda tingimata, et ühes või mitmes osateos osalevat ettevõtjat saab pidada vastutavaks kogu rikkumise eest. Lisaks peab komisjon tõendama, et ettevõtja oli teadlik teiste ettevõtjate konkurentsivastasest tegevusest Euroopa tasandil või et ta võis seda mõistlikult eeldada. Ettevõtjat ei saa pidada kogu kartellis osalenuks üksnes sel põhjusel, et kokkuleppel, milles ta osales, ja kogu kartellil on samad eesmärgid. Nimelt ei ole EÜ artikli 101 lõige 1 kohaldatav, kui puudub asjaomaste poolte tahete kokkulangevus (vt kohtuotsus Soliver vs. komisjon, punkt 49 eespool, punkt 62 ja seal viidatud kohtupraktika).

53      Seega üksnes juhul, kui ettevõtja selles kokkuleppes osaledes teadis või pidi teadma, et osaledes liitub ta kogu kartelliga, võib asjaomases kokkuleppes osalemine kujutada endast kogu selle kartelliga liitumise väljendust (Üldkohtu otsused, 20.3.2002, Sigma Tecnologie vs. komisjon, T‑28/99, EKL. lk II‑1845, punkt 45; 16.11.2011, Low & Bonar ja Bonar Technical Fabrics vs. komisjon, T‑59/06, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 61, ja 30.11.2011, Quinn Barlo jt vs. komisjon, T‑208/06, EKL, lk II‑7953, punkt 144). Teisisõnu peab olema tõendatud, et ettevõtja mõistis, et tema tegevus aitab kaasa kõigi osalejate taotletud ühiste eesmärkide saavutamisele, ja et ta oli teadlik teiste ettevõtjate poolt kavatsetud või ellu viidud rikkumistest nende samade eesmärkide taotlemisel või et ta võis neid mõistlikult ette näha ning oli valmis nendega kaasnevat riski aktsepteerima (vt kohtuotsus Soliver vs. komisjon, punkt 49 eespool, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

54      Asjassepuutuv ettevõtja peab seega olema teadlik kogu kartellikokkuleppe üldisest ulatusest ja peamistest tunnusjoontest (vt kohtuotsus Soliver vs. komisjon, punkt 49 eespool, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

55      Selleks et tuvastada hageja osalus CPT‑dega seotud ühes ja vältavas rikkumises, ei saa komisjon järelikult piirduda sellega, et ta tõendab hageja ja tema konkurentide vaheliste kontaktide asetleidmist ajavahemikus alates 16. märtsist 2000 kuni 11. aprillini 2002, vaid peab samuti tuvastama, et hageja oli teadlik või et võis mõistlikult eeldada, et ta oli teadlik esiteks asjaolust, et kontaktid kuulusid üldplaani ja aitasid kaasa kartellikokkuleppega üldiselt taotletava eesmärgi elluviimisele ning teiseks kartellikokkuleppe üldisest ulatusest ja peamistest tunnusjoontest.

56      Nagu väidab hageja ja nagu on meelde tuletatud eespool punktis 52, siis juhul, kui puuduvad kaudsed tõendid, mis kinnitavad, et ta oli teadlik klaasikoosolekutel sõlmitud kokkulepete ja kooskõlastatud tegevuse olemasolust või sisust, ei piisa üksnes tõsiasjast, et nendel koosolekutel, millel ta osales, ja kogu CPT kartellikokkuleppel oli sama eesmärk, ega asjaolust, et tal olid kontaktid nende ettevõtjatega, kelle osalus kartellikokkuleppes on tõendatud, selleks et tõendada, et ta oli kõnealusest kartellikokkuleppest teadlik (Üldkohtu otsus, 15.3.2000, Cimenteries CBR jt vs. komisjon, T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95, EKL, lk II‑491, punkt 4112).

57      Järelikult tuleb kontrollida, kas vaidlustatud otsuses komisjoni mainitud tõendid kinnitavad, et kuupäeval, mil ta väidetavalt ühines CPT kartellikokkuleppega, nimelt 16. mail 2000 oli hageja teadlik CPT kartellikokkuleppest või pidi sellest oma konkurentide vahendusel olema teada saanud ning et hageja siht oli oma tegevusega kaasa aidata kartellikokkuleppes kõigi osalejate taotletud ühiste eesmärkide saavutamisele.

58      Selleks et põhjendada järeldust, mille kohaselt vaatamata asjaolule, et hageja ei osalenud klaasikoosolekutel enne 2002. aasta aprillikuud, pidid teda kaudselt olema CPT kartellikokkuleppest teavitanud teatud konkurendid (vaidlustatud otsuse põhjendused 313, 498–500, 502, 511, 546 ja 686), kes püüdsid teda kokkuleppesse kaasata (otsuse põhjendused 502 ja 511), tuleneb nimetatud otsusest, et komisjon viitab otsuse põhjendustes 264–270, 273, 274, 278, 279, 287 ja 502 nimetatud tõenditele ja leebema kohtlemise taotluse esitanute avaldustele, mis on toodud otsuse põhjendustes 126 (176. joonealune märkus) ja 549–552.

59      Esiteks, ilma et oleks tarvilik võtta seisukoht küsimuse suhtes, kas komisjon tugines õigesti tõenditele, mis ajaliselt eelnesid kuupäevale, mil hageja loeti ühinenuks CPT kartellikokkuleppega, selleks et tõendada, et selleks kuupäevaks oli ta teadlik klaasikoosolekutest või niisugustest rikkumistest, mida koosolekutel osalenud ettevõtjad kavandasid või viisid ellu, või et hageja võis seda mõistlikult ette näha, piisab, kui tõdeda, et välja arvatud 14. jaanuari 1998. aasta koosolek, kus osales hageja, puudutasid viidatud tõendid [konfidentsiaalne], mitte aga hagejat.

60      Erinevalt järeldusest, mis on toodud vaidlustatud otsuse põhjenduses 502, ning nagu ilmneb sama otsuse põhjendustest 273 ja 279, samuti nagu hageja seda õigesti kinnitab, olid katsed, mis CPT kartellikokkuleppe esimestel aastatel, nimelt 1998. ja 1999. aastal pärinesid kartellikokkuleppes osalenud teistelt ettevõtjatelt, nende hulgas [konfidentsiaalne] kutsuda teisi ettevõtjaid üles kokkuleppes osalema samuti suunatud [konfidentsiaalne], mitte aga hagejale. Vaatamata vaidlustatud otsuse põhjendustes 69 ja 926 meelde tuletatud asjaoludele, mille kohaselt esiteks oli hageja vähemusaktsionär, kellele kuulub koos [konfidentsiaalne], [konfidentsiaalne] ja [konfidentsiaalne] asutatud ühisettevõtjas 20–30% suurune osalus, ning teiseks osales see ettevõtja ka CPT kartellikokkuleppes, ei esitanud komisjon otsuses tõendeid ühegi sideme kohta hageja ja [konfidentsiaalne] vahel. Isegi kui komisjon teatas vastuväidetest ka [konfidentsiaalne], tuleb siinkohal märkida, et viimane ei olnud vaidlustatud otsuse adressaat. Lisaks, nagu väidab hageja, ei ilmne nimetatud otsusest, et komisjon oleks talle omistanud [konfidentsiaalne] tegevuse. Vaidlustatud otsuses püüdis komisjon aga eristada neid kaht üksust.

61      Seega ei saa olla tulemuslik komisjoni argument, mille kohaselt tegutses [konfidentsiaalne] esindaja 20. oktoobri 1999. aasta koosolekul kogu kontserni nimel, kui ta väljendas hageja kavatsust „viia oma tehase 33 tolline liin Jaapanist 2001. aastal Indoneesiasse”. Vastav järeldus puudub ka vaidlustatud otsuses, milles komisjon üksnes märkis, et nimetatud koosolekul teatas [konfidentsiaalne] Chunghwa’le, millised on edusammud tema 14 ja 20 tolliste CPT‑de hindade tõstmisel spetsiifilistele klientidele.

62      Teiseks kinnitavad vaidlustatud otsuse põhjenduses 279 mainitud 10. ja 20. mai ja 23. augusti 1999. aasta koosolekute protokollide väljavõtted, samuti otsuse põhjenduses 287 viidatud 21. septembri 1999. aasta koosoleku protokolli väljavõte CPT kartellikokkuleppe osaliste pelka kavatsust võtta ühendust [konfidentsiaalne], kellega [konfidentsiaalne] korrapäraselt suhtles. Lisaks ei olnud vastupidi kõnealuse otsuse põhjenduses 280 märgitule 23. augusti 1999. aasta koosolekul [konfidentsiaalne] esindaja avaldus, mille kohaselt oli tal kavatsus korraldada koosolek „Toshiba” tippjuhtidega, selleks et neid veenda tõstma vastavalt kokkulepitule hindu, suunatud mitte hagejale, vaid [konfidentsiaalne]. Nimetatud avaldust tsiteeritakse selle koosoleku protokolli punktis, mille pealkiri on [konfidentsiaalne] ja milles on viidatud hindade hilinenult tõstmisele Indoneesias. Asjaolu, et avaldusega seotud ettevõtja ei olnud hageja, kinnitab samuti [konfidentsiaalne] usaldatud ülesanne esitada [konfidentsiaalne] kõnealust turgu puudutavat ajakohastatud teavet.

63      Erinevalt komisjoni järeldusest, mis on toodud vaidlustatud otsuse põhjendustes 280 ja 995, ei kinnita seega need tõendid, et hagejat oli [konfidentsiaalne] tõepoolest teavitanud CPT kartellikokkuleppes.

64      Mis puudutab 14. jaanuari 1998. aasta koosolekut, mida on mainitud vaidlustatud otsuse 169. joonealuses märkuses ja kirjeldatud vastuväiteteatise 131. joonealuses märkuses, siis osas, milles hageja asepresident tegi ettepaneku, et CDT kartellikokkuleppe koosolekutel osalevad ettevõtjad saadaksid esindajad Jaapanisse, Koreasse ja Taiwani, et luua kahepoolsed kontaktid Jaapani nende ettevõtjatega, kes klaasikoosolekutel ei osale, tuleb märkida, et kõnealune koosolek hõlmas üksnes CDT‑sid ja järelikult puudutas teist kartellikokkulepet. Vaidlustatud otsuse põhjendustes 649–656 tuvastas komisjon, et vaatamata CPT ja CDT kartellide vahelistele seostele moodustas nendega seotud kokkulepete või kooskõlastatud tegevuse keerukas kogum kaks eraldi üht ja vältavat rikkumist. Lisaks, nagu hageja kinnitab repliigis, tähendavad kõnealuse koosoleku protokollis asuvad viited CPT‑le Chunghwa Picture Tubes’i, kes osales koosolekul. Neil asjaoludel ja ilma et tuleks teha otsus, kas kõnealune tõend on vastuvõetamatu, kuna sellele ei viidatud vastuväidetes CPT kartellikokkuleppe puhul, ei saanud komisjon tugineda sellele protokollile, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 502 järeldada, et hageja strateegia oli CPT kartellikokkuleppes osaleda kahepoolsete kontaktide kaudu, ega järelikult ka tõdeda, et ta oli sellest kokkuleppest teadlik.

65      Lisaks sellele ning vastupidi komisjoni kinnitustele ja vaidlustatud otsuses sõnastatud järeldustele ei saa asjaolu, et teatud klaasikoosolekutel, nimelt eelkõige 7. märtsi, 10. ja 20. mai, 23. augusti, 21. septembri ja 20. oktoobri 1999. aasta, samuti 20. märtsi ja 20. novembri 2001. aasta koosolekul avaldati tundlikku äriteavet müügimahtude, tootmisvõimsuste ja hageja kohaldatavate hindade kohta, olla piisav selleks, et järeldada, et hageja oli teadlik CPT kartellikokkuleppest ning et ta kavatses kaasa aidata sellega taotlevate eesmärkide saavutamisele. Pealegi ei ole komisjon tõendanud, et nendel koosolekutel osalejate vahetatud andmed hõlmasid hagejat puudutavat teavet ning et viited TSB‑le, mis pärinesid koosoleku protokollidest ja mida komisjon kasutas CPT kartellikokkuleppes hageja osalemise tuvastamisel, puudutasid hoopis hagejat, mitte aga [konfidentsiaalne].

66      Selles osas tuleb märkida, et asjaolu, et erinevate äriühingute nimedele nagu TSB, [konfidentsiaalne] või [konfidentsiaalne] vastavaid lühendeid on vahetevahel kasutatud samades protokollides, ei ole piisav, et järeldada, et osalejad püüdsid korrapäraselt eristada hagejat ja [konfidentsiaalne]. Viiteid tuleb mõista nende kontekstis. Siiski tuleb tõdeda, et 7. märtsi, 21. septembri ja 10. mai 1999. aasta koosolekute protokollides viidatakse Kagu-Aasias asuvatele teleritootjatele, kes olid [konfidentsiaalne] kliendid, ning see on kooskõlas vaidlustatud otsuse põhjendusega 279, mille kohaselt 21. juuni 1999. aasta Aasia klaasikoosolekul analüüsisid osalejad hindade tõstmist, viidates samuti temale ja Aiwale, kelle jaoks ta oli suurim tarnija.

67      Lisaks ei saa vaidlustatud otsuse põhjenduses 330 viidatud avaldust, mille tegi [konfidentsiaalne] esindaja 6. märtsil 2000 koos [konfidentsiaalne] peetud koosolekul ning mille kohaselt „TSB järgib kahtlemata seda, kas GSM otsustab tõsta oma hindu”, tõlgendada hageja pakutud viisil, kuna on väheusutav, et niisuguse ettevõtja strateegia, kus tal on vähemusosalus, mõjutab tema kehtestatud hinnapoliitikat ning veel vähem on see tema jaoks siduv. Pealegi selgub hageja vastusest vastuväidetele, et [konfidentsiaalne] määras oma hinnad iseseisvalt ning et tema töötajatel puudus väljaspool seda otsustuspädevus. Lisaks ei saa pelga asjaolu tõttu, et [konfidentsiaalne] otsustas ühineda väidetava kooskõlastatud hindade tõstmisega, mida kavandati klaasikoosolekutel, jõuda järeldusele, et ta teavitas sellest hagejat. Lõpuks, ka väide, et „Jaapani peakorter” kavatses viia teatud tootmisliinid üle oma tehastesse Tais või Indoneesias, ei tõenda, et hageja pidi olema teadlik kavandatavast või ellu viidud konkurentsivastasest tegevusest ja CPT kartellikokkuleppe osaliste, sealhulgas Chunghwa taotletavatest eesmärkidest.

68      Kolmandaks ei leia komisjon vaidlustatud otsuses enam, et [konfidentsiaalne] teavitas mis tahes viisil hagejat CPT kartellikokkuleppe olemasolust või kokkuleppe osaliste taotletavatest eesmärkidest.

69      Neljandaks, isegi kui oletada, et – nagu komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 287 – võiks järeldada, et hageja oli teadlik CPT kartellikokkuleppe koosolekutest, ei kinnita ükski tõend, et hageja siht oli oma vastava tegevusega kaasa aidata kartellikokkuleppes kõigi osalejate taotletud ühiste eesmärkide saavutamisele.

70      Vastupidi sellele, mida komisjon leiab oma kirjalikes dokumentides, tuleb siinkohal märkida, et 21. septembri 1999. aasta klaasikoosolekul Chunghwa töötaja märkmete väljavõte, millest selgub, et [konfidentsiaalne] töötaja viitas kirjale, mille hageja („TSB Jaapani peakorter”) saatis [konfidentsiaalne], paludes viimasel mitte osaleda klaasikoosolekutel, ei tõenda, et hageja otsustas konkreetselt mitte osaleda kõnealustel koosolekutel, ega võimalda sarnaselt Üldkohtu 6. märtsi 2012. aasta otsusega UPM-Kymmene vs. komisjon (T‑53/06, kohtulahendite kogumikus ei avaldata) tõdeda, et ta oli CPT kartellikokkuleppest teadlik ning et tema siht oli kaasa aidata kartellikokkuleppe osalejate taotletud eesmärkide saavutamisele. Nagu kinnitab hageja, tõendab väljavõte vastupidi pigem seda, et ta ei soovinud, et [konfidentsiaalne] osaleks klaasikoosolekutel.

71      Viiendaks vastupidi komisjoni järeldusele, mis on toodud vaidlustatud otsuse põhjendustes 498, 499 ja 995, ei tulene ka leebema kohtlemise taotluse kolme esitanu suulistest avaldustest, mida otsuse põhjenduses 126 kvalifitseeriti „tõenditeks, mis kinnitavad hageja seotust [CPT kartellikokkuleppega] alates kevadest 2000” ja mida on mainitud selle põhjenduse 176. joonealuses märkuses, et isegi kui ta osales mitmepoolsetel koosolekutel vaid harva, oli ta üldiselt teadlik nende tulemusest [konfidentsiaalne] kaudu.

72      Lisaks sellele, et kõnealune kinnitus on üldine, tuleb esiteks märkida, et Chunghwa viitas 28. novembri 2007. aasta suulises avalduses [konfidentsiaalne] kui kahepoolsetel koosolekutel osalejale, mitte aga hagejale. Avalduse kohaselt osalesid teatud ettevõtjad kahepoolsetel koosolekutel koos nende ettevõtjatega, kes viibisid klaasikoosolekutel, mis võimaldas viimastel vahetada tundlikku äriteavet nende suhtes, kes nendel koosolekutel ei olnud, samuti laiendada oma arutelusid nende ettevõtjate hindadele ja toodangule. Siinkohal on avalduses nimetatud 25. novembril 1996 ning 23. augustil ja 27. oktoobril 1999 toimunud kolme koosolekut ettevõtjate vahel, kes osalesid CPT kartellikokkuleppes. Tuleb aga meenutada, et nagu on tuvastatud eespool punktis 62, puudutas vaidlustatud otsuse põhjendustes 279 ja 280 nimetatud 23. augusti 1999. aasta koosoleku protokoll [konfidentsiaalne], mitte aga hagejat. Samuti analüüsisid otsuse põhjenduse 291 kohaselt 27. oktoobri 1999. aasta koosolekul osalejad üksikasjalikult ettevõtjate uuendatud põhikirjasid, kelle hulka kuulus [konfidentsiaalne], samas kui hagejat ei olnud seal nimetatud.

73      Teiseks piirdus Chunghwa järgnevas 16. märtsi 2009. aasta suulises avalduses märkimisega, et hageja osales kahe‑ ja mitmepoolsetel koosolekutel. Siiski ei ole avalduses täpsustatud, kas „Toshiba” all mõeldakse üksnes äriühingu asukohta ja seega hagejat või muid õiguslikke üksusi, nagu [konfidentsiaalne]. Nii ei ole selgelt lahendatud küsimust, kas „Toshiba” väidetav seotus „kontserni” koosolekutega nagu ka kahepoolsete koosolekutega viitab hagejale.

74      Kolmandaks kirjeldatakse Samsung SDI 13. veebruari 2008. aasta suulises avalduses, millele viidatakse vaidlustatud otsuse põhjenduses 550, Samsung SDI, LGE ja [konfidentsiaalne] vahelist 24. novembri 1998. aasta koosolekut, mille käigus viimati nimetatud ettevõtja palus – osaledes ise sama liiki koosolekutel korduvalt – „Tosummit/Toshiba’l” seal osaleda. Nagu aga komisjon möönis vaidlustatud otsuse põhjenduses 273 ja nagu see ilmneb avaldusest endast, viitas kõnealune üksus [konfidentsiaalne], mitte aga hagejale.

75      Lisaks, erinevalt sellest, mida väidab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 550, ning võttes aluseks Samsung SDI 12. märtsi 2009. aasta suulise avalduse, oli [konfidentsiaalne] lähedalt seotud [konfidentsiaalne], kuna ta sõlmis tehnilise abi kokkuleppe viimasega, mitte aga hagejaga.

76      Lõpuks ei olnud piisavalt tõendatud Samsung SDI 20. juuni 2008. aasta suulises avalduses esitatud kinnitus, et hagejat hoiti üldiselt kursis [konfidentsiaalne] kaudu. Pealegi ei ole see tõend, mis pärineb muult ettevõtjalt kui see, kes väidetavalt teavitas hagejat, oma kaudse laadi tõttu piisav, et järeldada, et hageja oli teadlik CPT kartellikokkuleppe olemasolust.

77      Seega vastupidi vaidlustatud otsuse põhjendustes 548 ja 552 komisjoni järeldatule ei kinnita kõnealused suulised avaldused, et hageja osales CPT kartellikokkuleppes, ning neid ei saa järelikult tõlgendada nii, et selles punktis kinnitavad need toonaseid tõendeid (vt selle kohta Üldkohtu otsused, 8.7.2004, JFE Engineering jt vs. komisjon, T‑67/00, T‑68/00, T‑71/00 ja T‑78/00, EKL, lk II‑2501, punkt 219, ning 25.10.2005, Groupe Danone vs. komisjon, T‑38/02, EKL, lk II‑4407, punkt 285). Lisaks tunnistab komisjon oma kirjalikes dokumentides, et nendest suulistest avaldustest ei selgu mingeid üksikasju kahepoolsete koosolekute kohta, mille käigus teavitati hagejat [konfidentsiaalne] kaudu klaasikoosolekutel kavandatud kokkulepetest ja kooskõlastatud tegevusest.

78      Eespool toodut tervikuna arvestades tuleb jõuda järeldusele, et nähtuvalt tõenditest nii üksikuna kui kogumis, millele tugines komisjon, selleks et tuvastada, et hageja oli enne aprilli 2002 teadlik CPT kartellikokkuleppe olemasolust või sisust, ei ole õiguslikult piisavalt tõendatud, et hageja oli teadlik või olid tema konkurendid teda tegelikult teavitanud CPT kartellikokkuleppest tervikuna ning et tema siht oli oma vastava tegevusega kaasa aidata kartellikokkuleppes kõigi osalejate taotletud ühiste eesmärkide saavutamisele. Neil asjaoludel ei ole igal juhul vajalik analüüsida küsimust kahepoolsete kontaktide konkurentsivastasuse ja nende võimaliku seotuse kohta CPT kartellikokkuleppega (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus, 4.7.2013, komisjon vs. Aalberts Industries jt, C‑287/11 P, EKL, punktid 62 ja 63).

79      Järelikult tuleb esimese väite teise ja kolmanda osaga ning seega käesolevas asjas esimese väitega tervikuna nõustuda, ilma et oleks vajalik võtta seisukoht kaitseõiguste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise osas, millega on põhjendatud esimese väite esimest ja neljandat osa.

 Teine väide, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga, kuna selles on järeldatud, et hageja oli vastutav rikkumise eest, mis pandi toime ajavahemikus alates 12. aprilli 2002 kuni 31. märtsini 2003

80      Väide koosneb kahest osast, mis puudutavad esiteks komisjoni pädevuse puudumist tuvastada rikkumine ELTL artikli 101 tähenduses ja teiseks viga järelduse puhul, et hageja osales ühes ja vältavas rikkumises.

81      Esimeses väiteosas leiab hageja, et teda ei saa lugeda vastutavaks rikkumise eest asjaolu tõttu, et ta osales SML‑i koosolekutel, kuna komisjon ei ole tõendanud, et esiteks viidi nendel koosolekutel sõlmitud või kavandatud kokkulepped ellu EMP‑s ning teiseks oli nendel kokkulepetel vahetu, märkimisväärse ja ettenähtava mõju EMP turule töödeldud toodete müügi kaudu. Lisaks tugineb ta kaitseõiguste rikkumisele, kuna tal ei olnud võimalik avaldada seisukohta komisjoni viimase väite kohta.

82      Teises väiteosas kinnitab hageja, et komisjon pani toime rikkumise, kui ta tunnistas hageja vastutavaks ühe ja vältava rikkumise eest asjaolu tõttu, et ta osales neljal SML‑i koosolekul, mis toimusid Aasias 12. aprillil, 27. mail ja 6. detsembril 2002 ning 10. veebruaril 2003 ning mis puudutasid Samsung SDI‑d ja LPD kontserni. Selles osas väidab hageja, et komisjon luges tegevuse, mis kuulub nelja erinevasse koosolekute rühma, nimelt SML‑i koosolekud, ASEAN‑i koosolekud, Aasia klaasikoosolekud ja Euroopa klaasikoosolekud, üheks ja vältavaks rikkumiseks, ilma et tõendatud oleks sama majanduslikku eesmärki järgiva tervikkava olemasolu ning kuigi need koosolekute rühmad ei olnud piisavalt üksteist täiendavad ja omavahel seotud. Teise võimalusena kinnitab hageja, et teda ei saa lugeda vastutavaks üldise kokkuleppe eest, kuna ta ei olnud selle olemasolust teadlik ning tal puudus tahe sellele kaasa aidata, kui ta osales SML‑i koosolekutel.

83      Kõigepealt tuleb analüüsida teist väiteosa ja eelkõige küsimust, kas komisjon leidis õigesti, et hageja osales ühes ja vältavas rikkumises asjaolu tõttu, et ta osales neljal SML‑i koosolekul ajavahemikus alates 12. aprillist 2002 kuni 10. veebruarini 2003. Siinkohal ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 313, et alates 2002. aasta aprillikuust hakkas hageja korrapäraselt koosolekutel ise osalema ning et tõendid nende kontaktide kohta kinnitavad, et need säilitati, selleks et ta saaks ajakohastatud teavet ja et ta oleks seotud arengute ja tulevaste projektidega mahu, müügi ja ülemaailmsete hindade osas. Otsuse põhjenduse 502 kohaselt leppisid neist esimesel, nimelt 12. aprilli 2002. aasta koosolekul, mida on mainitud otsuse põhjendustes 374 ja 375, osalised kokku teha pidevat koostööd, korraldada koosoleku iga kahe kuu järel, hoida hindu samal tasemel või tõsta neid 2002. aasta kolmandas kvartalis ning hinnasuunistes. Lõpuks tuleneb otsuse põhjendustest 387, 388 ja 503, et olemas on tõendeid, mis kinnitavad, et hagejal oli aktiivne roll kartellikokkuleppes.

84      Siiski tuleb märkida, et jättes kõrvale tõendid, mis kinnitavad hageja osalemist SML‑i koosolekutel ja nende koosolekute konkurentsivastast eesmärki, mille osas poolte vahel puudub vaidlus, ei täpsustanud komisjon vaidlustatud otsuses asjaolusid, millele ta tugines, et järeldada, et hageja oli teadlik CPT kartellikokkuleppe poolte kavandatavatest või ellu viidud rikkumistest ning tema siht oli kaasa aidata viimaste taotletavatele ühistele eesmärkidele.

85      Siinkohal ei ole SML‑i koosolekute protokollide analüüsist, nagu komisjon esitas selle vaidlustatud otsuse põhjendustes 374, 375, 377, 384 ja 387, mingil juhul võimalik järeldada, et hageja oli üldiselt teadlik CPT kartellikokkuleppe olemasolust ning ta kavatses kaasa aidata kokkuleppe poolte taotletavatele eesmärkidele. Komisjon kirjeldas vaid nende koosolekute eesmärki ja ülemaailmset ulatust ning märkis, et nendest koosolekutest esimesel osalejad väidetavalt otsustasid koostööd jätkata ülemaailmsel tasandil. Niisugune asjaolu – isegi kui see on tuvastatud – ei võimalda aga tõdeda, et eespool punktides 52 ja 53 viidatud kohtupraktika tähenduses on tõendatud, et hageja oli teadlik CPT kartellikokkuleppe olemasolust.

86      Seega, ilma et oleks vajalik analüüsida, kas SML‑i koosolekud olid osa ühest ja vältavast rikkumisest, tuleb jõuda järeldusele, et komisjon ei tõendanud õiguslikult piisavalt, et osaledes neljal SML‑i koosolekul, kavatses hageja oma tegevusega kaasa aidata CPT kartellikokkuleppes osalenud ettevõtjate kõigile ühistele taotletavatele eesmärkidele ning et ta oli teadlik nende osaliste kavandatavatest või ellu viidud rikkumistest nende samade eesmärkide järgimisel või et ta võis neid rikkumisi mõistlikult ette näha ja oli valmis nendega kaasnevat riski aktsepteerima eespool punktides 52–54 viidatud kohtupraktika tähenduses. Lisaks ei saa seda, et hageja oli teadlik nendest rikkumistest, tuletada vaidlustatud otsuses arvesse võetud tõendite üldise hinnangu alusel ka asjaolust, et hagejal olid esimest korda kahepoolsed kontaktid teatud osalejatega, mille järel osales ta mõnega neist neljal SML‑i koosolekul.

87      Järelikult tuleb nõustuda teise väite teise osaga, ilma et selles staadiumis oleks vajalik teha otsus komisjoni pädevuse kohta tuvastada rikkumine ELTL artikli 101 tähenduses, kuna hageja osales SML‑i koosolekutel.

 Neljas väide, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga, kuna selles on järeldatud, et hageja on solidaarselt vastutav MTPD osalemise eest rikkumises, mis pandi toime ajavahemikus alates 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006

88      Väide koosneb kolmest osast, millest esimese kohaselt puuduvad põhjendused, teise kohaselt on ühisettevõtja tegevusele hageja poolt otsustava mõju avaldamise hindamisel tehtud viga ning kolmanda kohaselt on rikutud kaitseõigusi, kuna hagejal puudus võimalus tutvuda Panasonicu seisukohtadega, mille viimane esitas vastusena vastuväidetele ja pärast suulist ärakuulamist.

89      Kõigepealt tuleb analüüsida selle väite teist osa.

–       Teine väiteosa

90      Hageja märgib, et MEI‑l oli 64,5% suuruse enamusosaluse kaudu ainukontroll MTPD üle, ta nimetas enamiku selle juhatuse liikmetest, mille kaudu kontrollis kõiki neid juhtorganite vastu võetavaid otsuseid, mis nõuavad lihthäälteenamust, valis selle presidendi ja juhtis sel viisil MTPD igapäevaseid tehinguid. Järelikult kuulus hagejale vaid 35,5% suurune vähemusosalus, kuid seevastu ei olnud tal õigusi, mis ületaks neid, mis on tavaliselt vähemusaktsionäril. Hageja arvates jõudis komisjon vaatamata tõenditele, mis kinnitavad seda asjaolu, ja vastuolus Bundeskartellamti (Saksamaa konkurentsiamet) otsusele, millega kiideti heaks MTPD asutamise kava kui MEI poolt ühisettevõtja üle ainukontrolli omandamine, ekslikult arvamusele, et MTPD põhikirjaga ja MTPD asutamislepinguga (tegevuste ühendamise leping, edaspidi „BIA”) ette nähtud õigused andsid talle strateegiliste meetmete puhul veto-õiguse ehk võimaldavad tal ühiselt kontrollida seda ettevõtjat. Hageja hinnangul ei olnud tal nende õiguste alusel võimalik mõjutada MTPD igapäevast tegevust ega tema tehinguid turul, samuti mitte kontrollida hindu, müüki või mis tahes muud tema kaubanduspoliitika aspekti ning õigused ei andnud talle juhtimispädevust.

91      Hageja väidab, et vastupidi vaidlustatud otsuses toodud järeldustele ei moodustanud ta MTPD‑ga üht majandusüksust ega suutnud avaldada otsustavat mõju tema tegevusele turul, samuti ei avaldanud ta tegelikult sellist mõju. Siinkohal kinnitab hageja, et ta ei ole kunagi teostanud oma väidetavat veto-õigust ning komisjon ei ole tõendanud, et ta oli teadlik MTPD osalemisest CPT kartellikokkuleppes ajavahemikus alates 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006.

92      Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

93      Selles osas tuleb meelde tuletada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt võib tütarettevõtja tegevuse emaettevõtjale süüks panna eelkõige siis, kui tütarettevõtja – olgugi, et tal on eraldi õigusvõime – ei määra oma tegevust turul kindlaks iseseisvalt, vaid rakendab enamjaolt talle emaettevõtja poolt antud juhiseid ja seda eelkõige majanduslike, organisatsiooniliste ja õiguslike sidemete tõttu, mis neid kahte õigussubjekti seovad (vt Euroopa Kohtu otsus, 26.9.2013, EI du Pont de Nemours vs. komisjon, C‑172/12 P, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika).

94      Sellises olukorras kuuluvad emaettevõtja ja tema tütarettevõtja samasse majandusüksusesse ja moodustavad seega ühe ettevõtja EÜ artikli 101 tähenduses ning komisjoni võib adresseerida trahve määrava otsuse emaettevõtjale, ilma et oleks vaja tuvastada emaettevõtja isiklikku seotust rikkumisega (kohtuotsus EI du Pont de Nemours vs. komisjon, punkt 93 eespool, punkt 42).

95      Samuti tuleb märkida, et komisjon ei saa tütarettevõtja tegevuse süüks panemisel teisele emaettevõtjale tugineda pelgalt järeldusele, et emaettevõtja suudab avaldada oma tütarettevõtja tegevusele otsustavat mõju, vaid komisjon peab ka kontrollima, kas niisugust mõju tegelikult avaldati (kohtuotsus EI du Pont de Nemours vs. komisjon, punkt 93 eespool, punkt 44; vt Üldkohtu otsused, 11.7.2014, Sasol jt vs. komisjon, T‑541/08, EKL, punkt 43, ning RWE ja RWE Dea vs. komisjon, T‑543/08, EKL, punkt 101 ja seal viidatud kohtupraktika). Komisjon peab üldjuhul otsustavat mõju tõendama faktiliste asjaolude kogumi alusel (vt Üldkohtu otsus, 27.9.2006, Avebe vs. komisjon, T‑314/01, EKL, lk II‑3085, punkt 136 ja seal viidatud kohtupraktika).

96      Üldjuhul saab emaettevõtja otsustavat mõju avaldada oma tütarettevõtjale, eriti aga viimase tegevusele turul, kui talle kuulub enamusosalus tütarettevõtja kapitalis. Nii on otsustatud, et kui tegelik kontroll, mida tütarettevõtja üle teostab emaettevõtja, kellele tütarettevõtja kapitalis kuulub 25,001% suurune osalus, vastab enamusosalusest väga kaugele jäävale väikeosalusele, ei saa järeldada, et emaettevõtja ja tema tütarettevõtja kuuluvad samasse kontserni, mille sees nad moodustavad ühe majandusüksuse (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 12.7.2011, Fuji Electric vs. komisjon, T‑132/07, EKL, lk II‑4091, punkt 182 ja seal viidatud kohtupraktika).

97      Kuid ka vähemusosalus võib emaettevõtjal võimaldada teostada otsustavat mõju tütarettevõtja tegevuse üle turul, kui selle osalusega kaasnevad õigused, mis on vähemusaktsionäride finantshuvide kaitsmiseks ulatuslikumad õigustest, mis neil on tavaliselt, ning mis õiguslike või majanduslike asjassepuutuvate kaudsete tõendite kogumi meetodi abil analüüsides näitavad, et tütarettevõtja tegevust turul otsustavalt mõjutatakse. Seega võib komisjon tõendada otsustava mõju tegelikku teostamist kaudsete tõendite kogumi abil, isegi kui igal kaudsel tõendil eraldi ei ole piisavat tõenduslikku jõudu (kohtuotsus Fuji Electric vs. komisjon, punkt 96 eespool, punkt 183).

98      Arvestades asjaolu, et ELTL artikli 263 alusel kontrollib Üldkohus vaidlustatud otsuse õiguspärasust ainult selles aktis sisalduvate põhjenduste alusel, tuleb emaettevõtja poolt tütarettevõtja juhtimisõiguse tegelikku teostamist hinnata ainult nende tõendite alusel, mille on komisjon välja toonud otsuses, millega vastutus rikkumise eest omistatakse emaettevõtjale. Seega tuleb vastata sisuliselt ainult küsimusele, kas rikkumine on nende tõenditega tõendatud (vt kohtuotsus Fuji Electric vs. komisjon, punkt 96 eespool, punkt 185 ja seal viidatud kohtupraktika).

99      Edasi tuleb meelde tuletada, et Euroopa Kohus on juba otsustanud, et see, et kaks teineteisest sõltumatut emaettevõtjat teostavad ühiselt kontrolli tütarettevõtja üle, ei ole üldjuhul vastuolus komisjoni järeldusega, et neist üks emaettevõtja ja asjassepuutuv tütarettevõtja moodustavad ühe majandusüksuse, kusjuures see on nii isegi juhul, kui viidatud emaettevõtjale kuulub tütarettevõtja kapitalis väiksem osalus kui teisele emaettevõtjale (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus, 16.12.2010, AceaElectrabel Produzione vs. komisjon, C‑480/09 P, EKL, lk I‑13355, punkt 64).

100    Emaettevõtja või emaettevõtjate poolt tütarettevõtja juhtimisõiguse tegelik teostamine võib otseselt tuleneda kohaldatavate õigusnormide rakendamisest või nende õigusnormide alusel sõlmitud emaettevõtjate vahelisest kokkuleppest nende ühise tütarettevõtja juhtimise kohta. Seda, kui suurel määral emaettevõtja sekkub tütarettevõtja juhtimisse, võib näidata tütarettevõtja tippjuhtide seas mitme sellise isiku esinemine, kellel on juhtiv ametikoht ka emaettevõtjas. Selline mitmel ametikohal olemine seab emaettevõtja vaieldamatult olukorda, mis võimaldab tal otsustavalt mõjutada oma tütarettevõtja tegevust turul, kuna see võimaldab emaettevõtja juhatuse liikmetel tütarettevõtja juhataja ülesannete täitmisel teostada järelevalvet selle üle, et tütarettevõtja tegutsemine turul oleks kooskõlas emaettevõtja juhtorganite antud suunistega. Selle eesmärgi võib isegi saavutada ilma, et emaettevõtja liikmel või liikmetel, kellel on juhtiv ametikoht tütarettevõtjas, oleks emaettevõtja seadusliku esindaja roll. Lõpuks võib emaettevõtja või emaettevõtjate sekkumine tütarettevõtja juhtimisse tuleneda ka nendevahelistest kaubandussuhetest tütarettevõtjaga. Seega kui emaettevõtja on samal ajal oma tütarettevõtja varustaja või klient, on ta eriti huvitatud tütarettevõtja tootmis‑ või müügitegevuse juhtimisest, et võimalikult palju kasu saada sel viisil läbi viidava vertikaalse integratsiooni tekitatavast lisaväärtusest (vt kohtuotsus Fuji Electric vs. komisjon, punkt 96 eespool, punkt 184 ja seal viidatud kohtupraktika).

101    Lõpuks, kui nendest sätetest tuleneb, et emaettevõtjatel oli luba tegutseda ühisettevõtja arvel ja esindada teda kolmandate isikute ees üksnes ühiselt ning nad olid ühiselt vastutavad ettevõtja järgitava poliitika eest, võib viimase kaubandustegevusele otsustava mõju tegelik teostamine nagu ka koondumiste kontrolli valdkonnas võimalik kontroll olla eeldatav (vt selle kohta kohtuotsus Sasol jt vs. komisjon, punkt 95 eespool, punkt 49).

102    Kuna otsustava mõju tegelikku avaldamist puudutav analüüs on siiski tagasivaateline ja võib seega põhineda konkreetsetel asjaoludel, võivad nii komisjon kui huvitatud pooled esitada tõendeid, et ühisettevõtja kaubanduslikud otsused tehti muul viisil kui need, mis tulenesid ühisettevõtja tegevust puudutavate kokkulepete pelgalt abstraktsest analüüsist (vt selle kohta kohtuotsus Fuji Electric vs. komisjon, punkt 96 eespool, punktid 194 ja 195, ning Üldkohtu otsus, 13.7.2011, General Technic-Otis jt vs. komisjon, T‑141/07, T‑142/07, T‑145/07 ja T‑146/07, EKL, lk II‑4977, punktid 115–117).

103    Nende asjaolude alusel tuleb neljanda väite teise osa põhjendatust analüüsida.

104    Käesolevas asjas loetles komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 931–933 ja 956 kõigepealt objektiivsed asjaolud, mis kinnitavad, et MTPD kaks emaettevõtjat suutsid avaldada otsustavat mõju MTPD tegevusele turul ja et neil oli aktiivne järelevalve‑ ja juhtimisroll. Edasi tõi komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 934–936 esile näited koostöö kohta MTPD kahe emaettevõtja vahel, mis tõendavad esiteks nende poolt otsustava mõju tegelikku avaldamist MTPD tegevusele turul ning teiseks asjaolu, et viimast puudutavate oluliste otsuste vastuvõtmiseks oli nõutav nende ühine heakskiit.

105    Kõigepealt tuleb märkida, et arvestades asjaolu, et kohus nõustus hagiavalduse esimese ja teise väitega, ei saa tulemuslik olla komisjoni kinnitus, et hageja oli oma otsese seotuse tõttu enne MTPD asutamist teadlik CPT kartellikokkuleppe olemasolust ning järelikult pärast seda viimase osalemisest kokkuleppes. Igal juhul tuleb toonitada, et mis puudutab MTPD tegevuse hagejale omistamise küsimust, siis on asjakohatu tuvastada, kas viimane oli teadlik MTPD osalemisest kõnealuses kokkuleppes. Nimelt ei ole nõutav, et tütarettevõtja tegevuse omistamiseks emaettevõtjale tuleks tõendada, et emaettevõtja võttis süükspandud rikkumisest otseselt osa või oli sellest teadlik. Selles osas tuleb meelde tuletada, et komisjonile ei anna õigust adresseerida trahve määrav otsus emaettevõtjale mitte rikkumisele õhutav side emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vahel ega ka seda enam emaettevõtja seotus nimetatud rikkumisega, vaid asjaolu, et nad moodustavad sama ettevõtja ELTL artikli 101 tähenduses (vt Üldkohtu otsus, 2.2.2012, EI du Pont de Nemours jt vs. komisjon, T‑76/08, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

106    Esiteks, mis puudutab MTPD aktsionäride koosseisu ja põhikirjaliste organite otsuste tegemise struktuuri, siis tuleb märkida, et komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjendustes 932 ja 956 õigesti, et vastavalt BIA tingimustele on mõlemal emaettevõtjal vetoõigus strateegiliselt olulistes küsimustes, mis on põhjapaneva tähtsusega MTPD tegevuses, mis kinnitab viimase ühist kontrollimist.

107    Siinkohal ei saa hageja väita, et kõik valdkonnad, mis on kaetud BIA artikli 21 lõikes 2 loetletud otsustega, mille vastuvõtmiseks on vajalik kahe emaettevõtja heakskiit, ja BIA artikli 23 lõikega 2, vajades vähemalt ühe juhatuse liikme nõusolekut, kelle on ametisse nimetanud kumbki emaettevõtja, kuuluvad tavaõiguste hulka, mis antakse vähemusaktsionäridele, et kaitsta nende finantshuve ühisettevõtte investoritena Euroopa Komisjoni konsolideeritud pädevuseteatise, mis käsitleb 20. jaanuari 2004. aasta nõukogu määrust (EÜ) nr 139/2004 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (ELT 2008, C 95, lk 1; edaspidi „konsolideeritud pädevusteatis”) punkti 66 tähenduses. Teatise punktist 67, mille asjakohasusele käesoleva juhtumi puhul pooled vastu ei vaidle, ilmneb, et ühiskontrolli annavad üldjuhul vetoõigused selliste otsuste ja küsimuste puhul nagu eelarve, ettevõtja arengukava, olulised investeeringud või tippjuhtkonna ametisse määramine. Lisaks tuleneb konsolideeritud pädevusteatise punktidest 68–70, et vetoõigus ettevõtja arengukava osas võib isegi muu vetoõiguse puudumisel olla sellisena piisav, et anda vähemusaktsionärile ühisettevõtja üle ühiskontroll, samas kui õigused, mis on seotud juhtkonna ametisse nimetamise või tagasikutsumise ja eelarve heakskiitmisega, loetakse väga olulisteks. Lõpuks ilmneb teatise punktist 71, et kui vetoõigus puudutab ühisettevõtja investeeringuid, sõltub selle ulatus emaettevõtjatele allutatud investeeringute tasemest ja sellest, kas investeeringutel on oluline osakaal turul, kus tegutseb ühisettevõtja.

108    BIA artikli 23 lõikega 2 antakse aga Toshibale vetoõigused nii materiaalsesse varasse tehtavate investeeringute osas (selle tingimuse punkt 12) kui ka äriühingu või muud liiki tegevusvormi asutamisel, selles kapitaliosaluse saamisel või äriühingu või muud liiki tegevusvormi omandamisel, mis toob kaasa väljamakse suurusega üks miljardit jeeni või enam (selle tingimuse punkt 8), või tütarettevõtjale või muule üksusele laenu andmine summas üks miljardit jeeni või enam (selle tingimuse punkt 9). Nagu leiab komisjon, ei ole need summad ülemäära suured, arvestades hageja alginvesteeringut MTPD‑s, mis ulatus 26,5 miljardi jeenini, mistõttu võib vastav vetoõigus olla märk sellest, et hageja suutis otsustavalt mõjutada MTPD tegevust turul.

109    Lisaks, nagu märkis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 933 ja 953, koostasid MEI ja hageja BIA artikli 27 lõike 1 alusel dokumendi, mis kehtis kuni 31. märtsini 2008 ja mis sisaldas teavet MTPD müügi, tootmise, arengu, tööjõu, investeeringute, äriplaanide ja kapitali taastamise kohta, moodustades viimati nimetatud ettevõtja arengukava aluse. Kõnealuses lepingutingimuses oli ette nähtud, et kahe aasta pikkuse käivitamisperioodi jooksul, mille lõpptähtajaks määrati 31. märts 2005, koostavad MTPD esialgse arengukava emaettevõtjad, ning tulenevalt tingimuse teisest lõigust koostab sellest kuupäevast alates iga-aastase äriplaani MTPD, olles eelnevalt konsulteerinud oma emaettevõtjatega. 7. detsembri 2004. aasta kokkuleppeprotokolliga, millega muudeti BIA artikli 27 lõiget 2, pikendasid emaettevõtjad käivitamisperioodi kuni 31. märtsini 2007, mille tulemusel nad pidid nõusoleku andma MTPD arengukavale ja selle hilisematele muudatustele kogu käivitamisperioodi jooksul.

110    Seega leidis komisjon õigesti, et BIA ja arengukava, mis sisaldasid MTPD peamisi tegevus‑ ja finantseesmärke ja tema olulist strateegilist kava, kuulusid tema emaettevõtjate otsustuspädevusse. Isegi kui oletada, et – nagu hageja väidab oma kirjalikes dokumentides – ta ei olnud konkreetselt seotud nende kavade väljatöötamisega, oli BIA artikli 27 lõiget 2 arvestades kavade heakskiitmine ja temaga eelnev konsulteerimine vajalik. Lisaks ei vaidle hageja vastu sellele, et ta kiitis heaks kõik MTPD iga-aastased arengukavad.

111    Seega, ilma et oleks vajalik analüüsida hageja välja toodud kaalutlusi, miks pikendati käivitamisperioodi, tuleb tõdeda, et pikendamise tulemusel anti viimasele kogu selleks perioodiks vetoõigus MTPD arengukava osas, mis puudutab samuti tema eelarvet. Vastupidi hageja kinnitustele ei võetud seega vetoõiguselt kõnealuse arengukava osas selle kasulikku mõju. Lisaks piisab niisuguse õiguse kui sellise olemasolust, et konsolideeritud pädevusteatise punkti 70 tähenduses saaks järeldada, et ta tõepoolest avaldas ühisettevõtjale otsustavat mõju.

112    Eespool toodut arvesse võttes ja nagu tõdes komisjon, kuuluvad nii BIA artikli 23 lõikes 2 kui ka artiklis 27 loetletust teatud õigused valdkondadesse, mis võimaldasid hagejal koos Panasonicuga avaldada otsustavat mõju MTPD turundusstrateegiale. Samuti, nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 956, on käesolevas asjas küsimus, kas hageja kunagi tegelikult ei kasutanud neid õigusi, asjakohatu hindamisel, kas viimane avaldas otsustavat mõju MTPD tegevusele turul. Nimelt tuli BIA artikli 23 lõikes 2 toodud valdkondadesse kuuluvate otsuste tegemiseks eelnevalt kokku leppida kahe emaettevõtjaga. Järelikult oli kõnealuste vetoõiguste omamisel kindlasti MTPD juhtimisele mõju, isegi kui see oli kaudne.

113    Pealegi lisanduvad nendele vetoõigustele BIA artikli 21 lõikes 2 loetletud õigused, nimelt niisuguseid küsimusi puudutavad õigused, mille puhul on ühinguõiguse kohaselt tarvilik aktsionäride üldkoosolekul eraldi vastu võetud otsus, samuti õigused uute aktsiate emiteerimise ja dividendi jagamise küsimustes. Viidatud õigused on täiendav kaudne tõend, millele komisjon võis tugineda, et järeldada, et hagejal oli võimalik MTPD tegevusele avaldada otsustavat mõju.

114    Teiseks tuleb välja tuua, et nagu nähtub vaidlustatud otsusest, võimaldavad vaidlustatud otsuses komisjoni esitatud muud asjaolud tõdeda, et hagejal oli võimalik MTPD tegevusele turul avaldada otsustavat mõju.

115    Siinkohal tuleb kõigepealt märkida, et nagu komisjon tuvastas vaidlustatud otsuse põhjenduses 975, tegutses üks nendest neljast hageja poolt BIA artikli 22 lõike 2 alusel nimetatud direktorist, kes kuulus MTPD juhatusse, samal ajal hageja juhatuse liikmena, millele viimane vastu ei vaielnud. Kõnealune asjaolu on aga kaudne tõend, millele komisjon võis tugineda, et järeldada, et koostoimes teiste elementidega oli hagejal võimalik MTPD tegevusele avaldada otsustavat mõju.

116    Lisaks pidi hageja BIA artikli 22 lõike 3 alusel nimetama ühe kahest haldusjuhist, kelle ülesanne oli ühisettevõtja esindamine ning kes oli ka selle asepresident. Nagu komisjon õigesti tõdes vaidlustatud otsuse põhjendustes 940 ja 941, olid MTPD kaks asepresidenti, kes nimetati ametisse selle tegutsemise ajal, eelnevalt täitnud tippjuhi ülesandeid hageja juhatuses ning kes hiljem toodi hageja ettevõttesse tagasi. Seega isegi kui neil ei säilinud hagejaga lepingulisi suhteid ning nad ei olnud enam hageja otsese võimu all, olid nad kindlasti põhjalikult teadlikud tema poliitikast ja kaubanduslikest eesmärkidest ning neil oli võimalik ühitada MTPD poliitikat ja hageja huvisid. Ka ei saa seda järeldust kahtluse alla seada hageja kinnitus MTPD asepresidendi väidetavalt sümboolse rolli kohta.

117    Lisaks, nagu tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 957, ei saa asjaolu, et MTPD juhatus ei vaielnud kunagi vastu oma presidendi otsustele, kelle nimetas ametisse Panasonic, tõlgendada nii, et hageja ei avaldanud MTPD tegevusele turul otsustavat mõju, vaid pigem oli see hageja poolt turunduspoliitika heakskiitmine.

118    Neil asjaoludel ei saa asjaolust, et esiteks tegeles MTPD president, kelle nimetas ametisse Panasonic, ettevõtja igapädevase juhtimisega ja kiitis heaks enamikus selle tegevust puudutavatest olulistest otsustest, ning teiseks oli Panasonic BIA artikli 20 lõike 2 alusel vastutav MTPD käitamise ja juhtimise eest, kuidagi järeldada, et Panasonic ainsana avaldas MTPD‑le otsustavat mõju. Nagu on märgitud vaidlusaluse otsuse põhjenduses 956, oli hageja koostöö sama tingimuse kohaselt koostoimes BIA artikli 20 lõikega 3 vajalik ühisettevõtja juhtimisel.

119    Lisaks, nagu tõdes komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 977 ja 978, kujutab BIA artikli 28 lõikes 3 sisalduv klausel, milles nähakse ette, et MTPD on emaettevõtjate eelistatud tarnija telerite tootmisel ning samal ajal on emaettevõtjad eelistatud tarnijad MTPD jaoks elektronkiiretorude koostisosade puhul, endast täiendavat kaudset tõendit hageja osalemise kohta MTPD juhtimises ning annab tunnistust nende vahelistest tihedatest ja kestvatest majandussuhetest, mida tuleb arvesse võtta otsustava mõju olemasolu hindamisel (vt selle kohta kohtuotsus Fuji Electric vs. komisjon, punkt 96 eespool, punkt 184). Seda järeldust ei sea kahtluse alla asjaolu, et hageja kasutas ka teisi CPT‑de tarnijaid. Pealegi ei saa hageja tõhusalt väita, et ta ei olnud seotud MTPD poolt lõpptoote turustamisega, kuna nagu komisjon täpsustas, ilma et talle oleks selles osas tõhusalt vastu vaieldud, pärast oma tegevuse elektronkiiretorude valdkonnas üleandmist MTPD‑le kasutas viimane [konfidentsiaalne], mis kuulus hagejale (vt eespool punkt 3), müügikanalina Euroopa Liidus. Lisaks ei seadnud hageja tõhusalt kahtluse alla asjaolu, mille komisjon tõi vaidlustatud otsuse põhjenduses 977 välja ja mille kohaselt pärinesid selle kanali kaudu müüdud CPT‑d osaliselt MTPD tehastest ning osaliselt all-hanke korras Himeji’s (Jaapan) asuvast hageja tehasest, mida MTPD‑le üle ei antud.

120    Kolmandaks selgub elementidest, millele komisjon tugines vaidlustatud otsuses, et hageja osales MTPD juhtimises, eelkõige kuna ta andis oma nõusoleku sulgeda kaks oma tütarettevõtjat Euroopas ja Ühendriikides novembris 2005. Siinkohal tuleb tõdeda, et hageja ei vaidle vastu, et ta andis oma nõusoleku nende tehaste sulgemiseks, vaid piirdub väitega, et niisugune meede oli erandlik ja ei kuulunud MTPD turunduspoliitika hulka. Nii ei kinnita tema osalemine vastava otsuse tegemisel tema kestvat mõju MTPD tegevusele. Erinevalt hageja argumentidest kujutab vaidlustatud otsuse põhjendustes 936 ja 964 välja toodud asjaolu, et tema nõusolekuta ei oleks saanud need sulgemised aset leida, mis pealegi tuleneb BIA artikli 23 lõikest 2, endast kaudset tõendit, et ta tegelikult avaldas otsustavat mõju ühisettevõtja turunduspoliitikale. Nimetatud tingimuse kohaselt ei saa vastavat otsust ühisettevõtja teha, ilma et üks hageja nimetatud direktoritest MTPD juhatuses annaks oma heakskiidu (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 2.2.2012, Dow Chemical vs. komisjon, T‑77/08, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 86).

121    Mis puudutab hageja argumente, mille abil vaidleb ta vastu sellele, et ta olevat andnud MTPD‑le majandusalaseid juhiseid ja olnud seotud tema igapäevase juhtimisega, siis tuleb meelde tuletada, nagu tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 958 ja nagu selgub kohtupraktikast, et võimalus avaldada otsustavat mõju ühisettevõtja turunduspoliitikale ei nõua, et tõendataks sekkumist ettevõtja tegevuse igapäevasesse juhtimisse ega stricto sensu ettevõtja turunduspoliitika – nagu tema müügi‑ või hinnastrateegia – mõjutamist, vaid pigem ettevõtja suundasid määratleva üldise strateegia mõjutamist. Emaettevõtja võib otsustavat mõju avaldada oma tütarettevõtjale ka ilma, et ta kasutaks oma järelevalveõigust või annaks konkreetseid juhiseid või suuniseid turunduspoliitika teatud aspektide kohta. Sedalaadi juhised on üksnes eriti ilmne kaudne tõend emaettevõtja otsustava mõju kohta tütarettevõtja turunduspoliitikale. Nende puudumine ei võimalda tingimata teha järeldust tütarettevõtja iseseisvuse kohta. Nii võib kontserni ühtse turunduspoliitika kohta teha järelduse ka kaudselt emaettevõtja ja tema tütarettevõtjate vaheliste kõigi majanduslike ning juriidiliste seoste alusel. Näiteks võib emaettevõtja mõjul oma tütarettevõtjatele selles osas, mis puudutab ettevõtlusstrateegiat, tegevuse üldpõhimõtteid, tegevuskava, investeeringuid, mahtusid, rahalisi vahendeid, inimressursse ja õiguslikke küsimusi, olla kaudsed tagajärjed tütarettevõtjate ning kogu kontserni tegevusele turul. Kokkuvõttes on otsustav, kas emaettevõtja mõju on piisav, et suunata tütarettevõtja tegevust sel määral, et neid mõlemaid tuleb lugeda üheks majandusüksuseks (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus, 10.9.2009, Akzo Nobel jt vs. komisjon, C‑97/08 P, Rec. p. I‑8237, punkt 73, ning kohtuotsus Dow Chemical vs. komisjon, punkt 120 eespool, punkt 77).

122    Eespool toodust tervikuna ilmneb, et majanduslike, õiguslike ja organisatsiooniliste sidemete tõttu, mis hagejat ja MTPD‑d seovad, ei teinud komisjon viga, kui ta tuvastas, et hageja kui MTPD emaettevõtja avaldas koos Panasonicuga MTPD tegevusele turul otsustavat mõju. Järelikult ei teinud komisjon viga, kui tõdes, et hageja ja MTPD moodustasid ELTL artikli 101 tähenduses ühe ettevõtja, ning kui seetõttu luges hageja ja Panasonicu solidaarselt vastutavaks MTPD tegevuse eest ajavahemikus alates 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006.

123    Seetõttu tuleb neljanda väite teine osa tagasi lükata.

–       Esimene väiteosa

124    Hageja kinnitab, et komisjon ei toonud välja, millised on tavapäraselt vähemusaktsionärile antavad õigused, ega täpsustanud BIA artikli 23 lõikes 2 loetletud elemente, mis ületavad seda künnist.

125    Siiski tuleb märkida, et kuna Üldkohus sai võtta seisukoha neljanda väite teise osa suhtes ning hagejal oli võimalik tagada oma kaitse erinevalt viimase väidetust, on vaidlustatud otsus selles punktis piisavalt põhjendatud. Järelikult tuleb esimese väiteosa põhjendamiseks esitatud etteheide põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

–       Kolmas väiteosa

126    Hageja leiab, et rikutud on tema kaitseõigusi, kuna vaatamata vastavatele taotlustele ei olnud tal võimalik tutvuda Panasonicu seisukohtadega, mille viimane esitas vastusena vastuväidetele ja pärast MTPD arengukava puudutavat suulist ärakuulamist. Selles osas kinnitab ta, et kuigi dokumentidega tutvumise taotlused jäeti rahuldamata põhjusel, et komisjon ei kavatsenud vaidlustatud otsuses tema vastu nendele dokumentidele tugineda, viitas ta neile eranditult, et tõendada järeldust ühise otsustava mõju avaldamise kohta MTPD tegevusele.

127    Selles osas tuleb meelde tuletada, et igas menetluses, mis võib kaasa tuua sanktsiooni, eriti trahvi või karistusmakse määramise, on kaitseõigus liidu õiguse aluspõhimõte, mida tuleb järgida isegi haldusmenetluses (vt Euroopa Kohtu otsus, 2.10.2003, Thyssen Stahl vs. komisjon, C‑194/99 P, EKL, lk I‑10821, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

128    Kaitseõiguste tagamiseks on nimelt nõutav, et asjaomane ettevõtja peab saama haldusmenetluses esitada tõhusalt oma seisukoha nende väidetavate faktiliste asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele viitab komisjon selleks, et põhjendada oma väidet rikkumise toimepanemise kohta (vt Euroopa Kohtu otsus, 25.1.2007, Dalmine vs. komisjon, C‑407/04 P, EKL, lk I‑829, punkt 44 ja seal viidatud kohtupraktika).

129    Lisaks tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et dokumendi edastamata jätmine kujutab kaitseõiguste rikkumist üksnes siis, kui asjaomane ettevõtja tõendab esiteks, et komisjon tugines rikkumise olemasolu puudutava etteheite põhjendamiseks sellele dokumendile, ja teiseks, et selle etteheite põhjendatust saab tõendada üksnes nimetatud dokumendile viidates. Kui on muid dokumentaalseid tõendeid, millega pooled said haldusmenetluse käigus tutvuda ja mis konkreetselt toetavad komisjoni järeldusi, siis ei mõjuta edastamata süüstava dokumentaalse tõendi välistamine tõendite hulgast veel vaidlustatud otsuses esitatud etteheidete põhjendatust. Seega peab asjaomane ettevõtja tõendama, et tulemus, milleni komisjon otsuses jõudis, oleks olnud erinev, kui süüstava tõendina oleks tulnud välistada edastamata dokument, millele komisjon ettevõtjat süüdistades tugines (vt Euroopa Kohtu otsus, 1.7.2010, Knauf Gips vs. komisjon, C‑407/08 P, EKL, lk I‑6375, punkt 13 ja seal viidatud kohtupraktika).

130    Käesolevas asjas tuvastas komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 933, et MTPD arengukava üle otsustasid emaettevõtjad, ning märkis 1821. joonealuses märkuses, et Panasonic nõustus selle hinnanguga oma vastuses vastuväidetele. Lisaks märkis komisjon otsuse põhjenduses 934, et suulisele ärakuulamisele järgnenud seisukohtades kinnitas Panasonic, et MTPD arengukava määrasid koos kindlaks tema emaettevõtjad, tuues välja Panasonicu vastuse vastuväidetele. Lõpuks kordas komisjon otsuse põhjenduses 948 seda järeldust, viidates suulisel ärakuulamisel Panasonicu esitatud dokumentidele, mis tõendavad, et 2004. aastal palus MTPD spetsiaalselt hagejalt nõusolekut kahjumlikult edasitegutsemiseks.

131    Tuleb meenutada, et nagu see tuvastati käesoleva väite teises osas (eespool punkt 109), isegi kui oletada, et hageja ei olnud konkreetselt seotud MTPD arengukavade väljatöötamisega, oli lähtuvalt BIA‑st vajalik tema heakskiit ning temaga eelnev konsulteerimine. Esiteks oli hageja kui MTPD ühe emaettevõtja vastutus piisavalt tõendatud, ilma et oleks vajalik kasutada pärast suulist ärakuulamist Panasonicu esitatud dokumente, millega hageja väitel ei olnud tal võimalik tutvuda (vt eespool punktid 104–123). Teiseks ei kinnita hageja, et need dokumendid sisaldavad õigustavaid asjaolusid, millele ta oleks võinud tugineda. Neil asjaoludel ei kujuta kõnealuste dokumentide edastamata jätmine endast tema kaitseõiguste rikkumist eespool punktis 129 viidatud kohtupraktika tähenduses.

132    Järelikult tuleb kolmas väiteosa ja seega neljas väide tervikuna tagasi lükata.

 Kolmas väide, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga, kuna selles on järeldatud, et hageja oli vastutav rikkumise eest, mis pandi toime ajavahemikus alates 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006

133    Hageja kinnitab, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga, kuna selles ei eristata tema vastutust väidetavalt rikkumises tema otsese osalemise eest ja tema tuletatud vastutust väidetavalt rikkumises MTPD osalemise eest. Hageja on seisukohal, et komisjon oleks pidanud jõudma järeldusele, et tema mis tahes osalemine rikkumises lõppes 31. märtsil 2003, kui ta lahkus elektronkiiretorude turult, andes kogu selle tegevusvaldkonna üle MTPD‑le. Hageja väidab, et kogu vastutus ajavahemikus alates 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006 saab seega tuleneda üksnes MTPD osalemisest rikkumises ning et otsuse resolutsioonis oleks tulnud see selgelt välja tuua.

134    Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

135    Kõigepealt tuleb meenutada, et vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 1 lõike 2 punktis d leidis komisjon, et hageja osales kartellikokkuleppes alates 16. maist 2000 kuni 12. juunini 2006.

136    Selles osas tuleb märkida, et nagu on neljanda väite raames tuvastatud, omistas komisjon õigesti MTPD rikkumise ajavahemikus alates 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006 hagejale ja Panasonicule, järeldades, et nad moodustavad ühe majandusüksuse. Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb aga, et isegi kui emaettevõtja ei osale otseselt rikkumises, avaldab ta sel juhul otsustavat mõju sellele tütarettevõtjale või nendele tütarettevõtjatele, kes osales või osalesid rikkumises. Seetõttu ei saa antud kontekstis emaettevõtja vastutust pidada süüst sõltumatuks vastutuseks. Sellises olukorras pannakse emaettevõtja süüks rikkumine, mis loetakse tema enda toimepanduks (vt Üldkohtu otsus, 27.6.2012, Bolloré vs. komisjon, T‑372/10, EKL, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

137    Igal juhul, nagu selgub vaidlustatud otsuse põhjendavast osast ja eelkõige sellest, mis on toodud otsuse põhjendustes 126, 303, 923–927, 993–996, 1000 ja 1088, eristas komisjon kaht ajavahemikku, et omistada vastutus nendele õigussubjektidele, kes kuuluvad hageja kontserni või on hageja kontrolli all (vt eespool punktid 3 ja 4), nimelt ajavahemik, mis eelneb ühisettevõtjale elektronkiiretorude alase tegevuse üleandmisele ja mille eest loeti ta vastutavaks kartellikokkuleppes otsese osalemise tõttu, ning sellele üleandmisele järgnev ajavahemik, mille eest loeti ta vastutavaks MTPD rikkumises osalemise tõttu, kuna komisjoni hinnangul avaldas ta viimase tegevusele otsustavat mõju. Nii on vaidlustatud otsuse põhjenduses 1183 (tabeli nr 12 alapunkti b punktid 9 ja 10) järeldatud, et hagejale tuleb määrata ajavahemiku eest enne MTPD asutamist trahv summas 28 048 000 eurot ning ühisettevõtja tegutsemise ajavahemiku eest solidaarselt Panasonicu ja MTPD‑ga trahv summas 86 738 000 eurot. Need trahvid on määratud vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 2 alapunktides g ja h.

138    Tuleb märkida, et eespool toodust tuleneb, et esiteks loeti, et hageja pani toime rikkumise vaidlustatud otsuse resolutsiooni artikli 1 lõike 2 alapunktis d märgitud kogu ajavahemiku jooksul, ning teiseks on otsuses selle resolutsioon piisavalt põhjendatud.

139    Seega ei saa hageja tõhusalt väita, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga, kuna otsuses ei ole eristatud tema vastutust väidetavalt rikkumises tema otsese osalemise eest ja tema tuletatud vastutust väidetavalt rikkumises MTPD osalemise eest, ning et tagasi tuleb lükata etteheide, et komisjon oleks pidanud jõudma järeldusele, et hageja mis tahes osalemine rikkumises lõppes 31. märtsil 2003.

140    Seega tuleb kolmas väide tagasi lükata.

 Teise võimalusena esitatud viies väide, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga, kuna selles on järeldatud, et MTPD vastutas osalemise eest rikkumises, mis pandi toime ajavahemikus alates 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006

141    Viies väide koosneb kahest osast.

142    Esimeses väiteosas kinnitab hageja, et tema vastutus ajavahemiku eest alates 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006 ei saa olla suurem kui MTPD oma, arvestades asjaolu, et hageja vastutus on lihtsalt tuletatud MTPD omast ja on täiendav, ning palub juhul, kui MTPD‑le määratud trahv tühistatakse või selle summat vähendatakse hagiavalduse alusel, mille on Panasonic ja MTPD vaidlustatud otsuse peale Üldkohtule esitanud kohtuasjas T‑82/13, kuna MTPD ei osalenud selle otsusega tuvastatud CPT kartellikokkuleppes, et ka tema trahv tühistataks või selle summat vähendataks.

143    Teises väiteosas leiab hageja, et MTPD loeti ekslikult vastutavaks CPT kartellikokkuleppes osalemise eest, kuna ta osales SML‑i ja ASEAN‑i koosolekutel ja väidetavatel kahepoolsetel koosolekutel. Hageja on arvamusel, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles MTPD loetakse rikkumise eest vastutavaks nimetatud ajavahemikus.

144    Komisjon ei nõustu nende argumentidega.

–       Esimene väiteosa

145    Kõigepealt tuleb märkida, et võttes arvesse asjaolu, et hagiavalduse esimene ja teine väide rahuldati, tuleb vaidlustatud otsus tühistada osas, milles tuvastatakse, et hageja osales otseselt CPT kartellikokkuleppes enne MTPD asutamist. Seevastu selgub neljanda väite analüüsimisel, et komisjon omistas õigesti MTPD rikkumise hagejale. Järelikult saab viimase vastutus tuleneda üksnes sellest, et ta oli emaettevõtja, kes koos Panasonicuga avaldas otsustavat mõju MTPD tegevusele turul (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 24.3.2011, Tomkins vs. komisjon, T‑382/06, EKL, lk II‑1157, punkt 38).

146    Siinkohal tuleb aga tõdeda, et arvestades käesoleva juhtumi asjaolusid, on hageja ja MTPD oma solidaarse vastutuse tõttu neile solidaarselt Panasonicuga määratud trahvi tasumise eest asetatud erilisse olukorda, mis toob vaidlustatud otsuse tühistamisel või muutmisel kaasa tagajärjed hageja jaoks, kellele on süüks pandud MTPD rikkumine. MTPD rikkumise puudumisel ei oleks emaettevõtjatele olnud võimalik omistada seda tegevust ega neilt solidaarselt oma ühisettevõtjaga välja mõista trahv (vt selle kohta kohtuotsus Tomkins vs. komisjon, punkt 145 eespool, punkt 45).

147    Edasi tuleb märkida, et tänase kohtuotsusega Panasonic ja MT Picture Display vs. komisjon (T‑82/13, EKL (väljavõtted)) jättis Üldkohus esiteks rahuldamata Panasonicu ja MTPD esitatud hagi osas, milles osaliselt paluti tühistada vaidlustatud otsus, ning teiseks osaliselt rahuldas nende ettevõtjate nõude muuta kõnealust otsust, vähendades MTPD‑le ja selle emaettevõtjatele solidaarselt määratud trahvi summat MTPD osalemise eest CPT kartellikokkuleppes ajavahemikus alates 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006.

148    Seega kuna hageja palus tema suhtes arvesse võtta võimalikku MTPD‑le määratud trahvi tühistamist või trahvisumma vähendamist, mis leiab aset kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 147 viidatud kohtuotsus Panasonic ja MT Picture Display vs. komisjon, siis saab tema taotluse rahuldada vaid osas, mis puudutab MTPD‑le solidaarselt Panasonicu ja hagejaga määratud trahvi summa vähendamist, kui Üldkohus teostab oma täielikku pädevust ja vaatab läbi nõudeid otsuse muutmise kohta.

149    Sellegipoolest tuleb analüüsida, kas käesoleva väite teises osas hageja esitatud argumente arvesse võttes tuleb kahtluse alla seada vaidlustatud otsuse õiguspärasus osas, milles tuvastati, et MTPD osales CPT kartellikokkuleppes.

–       Teine väiteosa

150    Esiteks väidab hageja, et tõendid, millele komisjon tugines vaidlustatud otsuses, ei kinnita järeldust, et MTPD rikkus ELTL artiklit 101, kui ta osales SML‑i ja ASEAN‑i koosolekutel, kuna need ei puudutanud Euroopa turgu, vaid CPT‑sid, mis olid ette nähtud müügiks Aasia klientidele, ning et nendel koosolekutel ei sõlmitud ühtki kokkulepet hindade, tootmise või turuosade kohta EMP‑s. Hageja kinnitab, et järelikult ei sõlmitud nendel koosolekutel ühtegi EMP‑s ellu viidud ega vahetu, märkimisväärse ja ettenähtava mõjuga kokkulepet ning et komisjon tegi vea, kui ta luges end rikkumise tuvastamisel pädevaks.

151    Teiseks on hageja arvamusel, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga, kuna selles on jõutud järeldusele, et SML‑i ja ASEAN‑i koosolekud, millel MTPD osales, olid osa ühest ja vältavast rikkumisest, ning et otsuses ei sisaldu ühtki veenvat tõendit, mis kinnitaks, et ta oli teadlik Euroopas sõlmitud kokkulepetest.

152    Kolmandaks märgib hageja esiteks, et MTPD‑le ei kuulunud 53% suurune osalus mitte MTPD‑s, vaid [konfidentsiaalne] õigusjärglases MT Picture Display Indonesia’s, kes osales ASEAN‑i koosolekutel, ning teiseks, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada osas, milles puuduvad põhjendused, miks MTPD tuleb lugeda vastutavaks.

153    Kõigepealt tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt MTPD ei osalenud ASEAN‑i koosolekutel. Nagu märgib komisjon kostja vastuses, ilma et hageja oleks sellele oma repliigis vastu vaielnud, ilmneb, kui analüüsida nende koosolekute protokolle, iseäranis 16. veebruari, 16. märtsi, 18. mai, 18. juuni ja 5. novembri 2004. aasta ning 6. detsembri 2005. aasta protokolle, et esiteks osalesid nendel koosolekutel lisaks MTPD muude tütarettevõtjate nagu MTPD Indonesia esindajatele tegelikult ka MTPD töötajad ning teiseks viidati kõigil ASEAN‑i koosolekutel, mis leidsid aset selles ajavahemikus ja mida komisjon võttis vaidlustatud otsuses arvesse, alati MTPD‑le.

154    Mis puudutab komisjoni pädevust rikkumise tuvastamisel, siis tuleb meenutada, et kui ettevõtjad, mis on asutatud väljaspool EMP‑d, kuid mis toodavad kolmandatele isikutele EMP‑s müüdavaid kaupu, lepivad kokku EMP‑s asuvatelt klientidelt küsitavas hinnas ja täidavad seda kokkulepet tõesti kooskõlastatud hindadega müües, osalevad nad kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk ja tagajärg on konkurentsi piiramine siseturu piires ELTL artikli 101 tähenduses, ning komisjonil on territoriaalne pädevus asja menetleda (vt Üldkohtu otsus, 27.2.2014, InnoLux vs. komisjon, T‑91/11, EKL, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika).

155    Kohtupraktikas on samuti täpsustatud, et ELTL artikli 101 rikkumine hõlmab kaht käitumiselementi, nimelt keelatud kokkuleppe sõlmimine ja selle täitmine. Kui konkurentsiõiguses kehtestatud keeldude kohaldatavus panna sõltuma kartellikokkuleppe sõlmimise kohast, annaks see ilmselgelt ettevõtjatele lihtsa võimaluse nendest keeldudest kõrvale hoida. Seega omab tähtsust koht, kus kartellikokkulepet täidetakse. Lisaks selleks, et kindlaks teha, kas see koht asub EMP‑s, ei ole suurt tähtsust asjaolul, kas kartellikokkuleppe pooled kasutasid oma EMP‑s asuvaid tütarettevõtjaid, agente, allagente või filiaale enda ja EMP‑s asuvate ostjate vaheliste suhete loomiseks (vt selle kohta kohtuotsus InnoLux vs. komisjon, punkt 154 eespool, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

156    Kui kokkuleppe täitmise tingimus on täidetud, laieneb komisjoni pädevusele kohaldada niisuguse tegevuse suhtes liidu konkurentsiõigusnorme territoriaalsuspõhimõte, mida tunnustatakse üldiselt rahvusvahelises avalikus õiguses (Euroopa Kohtu otsus, 27.9.1988, Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, 89/85, 104/85, 114/85, 116/85, 117/85 ja 125/85–129/85, EKL, lk 5193, punkt 18 ja kohtuotsus InnoLux vs. komisjon, punkt 154 eespool, punkt 60).

157    Lisaks on kartellikokkuleppe täitmise kriteerium kui element, mis näitab selle kokkuleppe seotust liidu territooriumiga, täidetud juba ainuüksi siis, kui liidus müüakse kartellikokkuleppe esemeks olevaid kaupu, olenemata sellest, kust asuvad varustusallikad ja tootmisseadmed (vt kohtuotsus InnoLux vs. komisjon, punkt 154 eespool, punkt 63 ja seal viidatud kohtupraktika).

158    Neid põhimõtteid kohaldades pidas komisjon end õigesti käesolevas asjas pädevaks, et kohaldada ELTL artiklit 101 ja EMP lepingu artiklit 53. Vaidlustatud otsuse põhjendustest 585–599 ilmneb, et isegi kui teatud asjaomased ettevõtjad asusid rikkumise hetkel väljaspool liidu territooriumi ja neil puudusid liidu territooriumil tegutsevad tütarettevõtjad, viidi sellel territooriumil ellu koostöökokkuleppeid, millel oli liidus vahetu, ettenähtav ja märkimisväärne mõju. Siinkohal leidis komisjon, et vaatamata asjaolule, et kartellikokkulepped sõlmiti väljaspool EMP‑d ning nende põhieesmärk ei olnud Euroopa, mõjutasid nende kokkulepete pooled CPT‑de müügi kaudu sellel territooriumil siiski kliente EMP‑s või kasutasid müüki mõjutavaid meetmeid.

159    Kõigepealt leidis komisjon esiteks õigesti, et rikkumine mõjutas EMP‑d vahetult, kuna ühelt poolt mõjutasid koostöökokkulepped hindade kindlaksmääramist ja nende elektronkiiretorude mahtude kindlaksmääramist, mida tarniti sellele turule kas otse või töödeldud toodete kaudu, ning teiselt poolt tarniti ja veeti nii CDT‑d kui CPT‑d otse EMP‑sse kartellikokkuleppe poolte tootmisüksustest, mis asusid mujal maailmas. Teiseks tõdes komisjon õigesti, et rikkumise mõju EMP‑le oli ettenähtav, kuna kartellikokkuleppe esemeks olevad hinnad ja mahud mõjutasid ilmselgelt vaba konkurentsi nii elektronkiiretorude tootjate vahel kui ka tootmisahelas järgneval turul. Lisaks tuleb sarnaselt komisjoni hinnanguga tõdeda, et CPT kartellikokkuleppe pooled ei leppinud kokku mitte üksnes hindades, vaid nad piirasid koordineeritult ka tootmist, millega sel viisil vähendati EMP‑s olevat pakkumist sel territooriumil või väljaspool seda asuvatest tehastest. Peale selle, nagu tuvastas komisjon, oli kõnealusel kartellikokkuleppel vahetu ja ettenähtav mõju EMP‑le ka niisuguste vertikaalselt integreeritud tarnijate puhul, nagu Philips, LGE, Panasonic ja hageja, sealhulgas ühisettevõtjate tarnete abil vastavatele emaettevõtjatele. Kolmandaks tuvastas komisjon õigesti, et CPT kartellikokkuleppe mõju oli oluline rikkumise raskuse, rikkumise pika kestuse ja rolli tõttu, mis selle kokkuleppe pooltel oli Euroopa turul elektronkiiretorude ja töödeldud toodete osas.

160    Seega ei ole hageja argument, mille kohaselt SML‑i ja ASEAN‑i koosolekud olid suunatud Aasia turule ja nendel sõlmitud kokkulepped ei puudutanud EMP‑d, faktidele vastav, kuna nendel koosolekutel osalejad müüsid CPT‑sid EMP‑s sõltumatutele kolmandatele isikutele nii otse kui töödeldud toodete kaudu.

161    Kui vertikaalselt integreeritud ettevõtja paigaldab rikkumise esemeks olevad tooted lõpptoodetesse oma tootmisüksustes, mis asuvad väljaspool EMP‑d, võib selle ettevõtja poolt nende lõpptoodete müük EMP‑s sõltumatutele kolmandatele isikutele kahjustada konkurentsi nende toodete turul ja seega võib niisugust rikkumist pidada EMP‑s tagasilööke tekitavaks, isegi kui asjassepuutuv lõpptoodete turg on eraldiseisev turg võrreldes rikkumise esemeks oleva turuga.

162    Mis puudutab järeldust, et SML‑i ja ASEAN‑i koosolekud kuulusid CPT‑ga seotud ühe ja vältava rikkumise hulka, siis tuleb märkida, et komisjon leiab, et isegi kui need koosolekud olid suunatud müügile Aasias, ei olnud koosolekutel toimunud arutelud lahutatud muudes piirkondades, nimelt Euroopas aset leidvatest sündmustest, vaid sageli olid ülemaailmse ulatusega. Seega leidis komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 478–490, 496, 499, 517, 518 ja 521–523 toodud põhjendustele tuginedes õigesti, et koosolekud olid Euroopa klaasikoosolekutega omavahel seotud erinevatel viisidel ning kunstlik oleks lahutada neid CPT kartellikokkuleppe muudest kontaktidest, kuna need on lahutamatult seotud ühe ja vältava rikkumisega, mis hõlmas salajasi kontakte nii Euroopas kui Aasias.

163    Nii tuletas komisjon esiteks meelde, et Aasias korraldatud kolm koosolekute seeriat – nimelt klaasikoosolekud, SML‑i koosolekud ja ASEANI‑i koosolekud – ning Euroopas peetud koosolekud puudutasid sama liiki piiranguid, nimelt hindade kindlaksmääramist ja müügi kavandamist, millega kaasnes tundliku teabe vahetamine. Teiseks olid asjaomaste toodete valikud, nimelt iga suurusega CPT‑d sarnased koosolekutel tervikuna. Kolmandaks esines paljude koosolekute aruteludel geograafiliste piirkondade kattumisi, kuna ASEAN‑i ja SML‑i koosolekud olid ülemaailmsed, mistõttu hõlmasid need EMP‑d või sisaldasid viiteid Euroopale. Samuti märkis komisjon, et Euroopa klaasikoosolekud sisaldasid viiteid Aasiale. Neljandaks toimusid SML‑i ja ASEAN‑i koosolekud, mis olid Aasia klaasikoosolekute laiendus, samas ajavahemikus kui Euroopa klaasikoosolekud, mis leidsid aset ajavahemikus 1999–2005. Viiendaks olid erinevat liiki korraldatud koosolekutel, nimelt Euroopa klaasikoosolekud, Aasia klaasikoosolekud ning SML‑i ja ASEAN‑i koosolekud, suuresti samad osalejad. Kuuendaks oli CPT kartellikokkuleppe pooltel eesmärk säilitada hinnavahe EMP‑s ja Aasias turustatavate identsete toodete vahel ning tõsta hindasid Euroopas. Järelikult võis komisjon tuvastada, et CPT kartellikokkulepe hõlmas ulatuse poolest EMP‑d ning et kõnealune kokkulepe viidi ellu sellel territooriumil, arvestades otsest müüki EMP‑s ning CPT‑de töödeldud toodete kaudu otsest müüki EMP‑s.

164    Nagu see ilmneb vaidlustatud otsusest, analüüsis komisjon vastavatele järeldustele jõudmiseks konteksti, milles leidsid aset kolm koosolekute seeriat Aasias, nimelt Aasia, SML‑i ja ASEAN‑i klaasikoosolekud, ning koosolekute protokolle, selleks et õigesti tõdeda, et koosolekutel olid täiendavad seosed Euroopa klaasikoosolekutega ning järelikult olid need omavahel seotud. Selles osas selgub otsuse põhjendustest 287 ja 288, et esimene Euroopa mitmepoolne koosolek 2. oktoobril 1999 Glasgow’s toimus pärast seda, kui Samsung SDI esitas 21. septembril 1999 Taiwanis Chunghwa, Samsung SDI, LGE, [konfidentsiaalne] ja Philipsi vahelisel mitmepoolsel koosolekul üleskutse tugevdada koostööd Euroopa turuga ning õhutada kartellikokkuleppes osalevaid ettevõtjaid korraldama regulaarseid koosolekuid, et vahetada teavet turu kohta ja kindlaks määrata hindasid. Esile tõsteti probleemid Euroopas 14‑tollistele CPT‑dele kohaldatavate hindade taseme osas, mida Aasia hindadega võrreldes peeti liiga madalaks. Hilisemal koosolekul, mis toimus 27. oktoobril 1999 Tais ning mida on mainitud vaidlustatud otsuse põhjendustes 251 ja 290, tervitasid Aasia ettevõtjad suundumust tõsta hindasid Euroopa ja Ameerika turul, kuna CPT‑de tootjad Aasias kohustusid vähendama tootmismahtusid.

165    Lisaks nähtub Aasia koosolekute protokollidest, et koosolekutel osalejad võrdlesid turuolukorda Euroopas ja Aasias ning leppisid omavahel korrapäraselt kokku oma hindade ja mahtude ühtlustamises. Vaidlustatud otsuse põhjenduse 486 kohaselt leppisid Aasia koosolekul osalejad kokku mahu vähendamistes, mis lihtsustas kartellikokkuleppe pooltel tõsta hindasid EMP‑s, ning määratlesid eesmärgid turuosade ja tarnekvootide osas ülemaailmsel tasandil. Lisaks kasutati ühes piirkonnas kohaldatavaid hindasid võrdlushindadena, et kokku leppida hinnad teises piirkonnas. Sel viisil olid Aasias ja Euroopas kohaldatavad hinnad omavahel vastavuses.

166    Seega vastupidi hageja kinnitatule mõjutasid tootmistase ja hinnad Aasias Euroopa hindasid. Pealegi, nagu on märgitud vaidlustatud otsuses, oli CPT kartellikokkuleppe paljudel Aasia pooltel tootmisliinid Euroopas olulise osa ajast, mil konkurendid kohtusid erinevatel koosolekutel. Lisaks selgus vaidlustatud otsusest, et teatud Euroopa tütarettevõtjad teavitasid oma Aasia peakorterit turuolukorrast ja CPT kartellikokkuleppe raames sõlmitud kokkulepetest Euroopas ja vastupidi, millele hageja ka vastu ei vaidle.

167    Peale selle tuleneb vaidlustatud otsuse põhjendustest 413–415, et CPT kartellikokkuleppe viimases etapis, mis kestis 2004. aastast kuni novembrini 2006, leidsid peale SML‑i ja ASEAN‑i koosolekute, mis olid peamised mitmepoolsed kokkutulekud, eelkõige Euroopas aset paljud ad hoc kontaktid, mis puudutasid ülemaailmse müügi ja tootmise kavandamist ning mille osalisteks olid MTPD ning Euroopa klaasikoosolekutel osalejad, nagu Samsung SDI, LPD kontsern ja Thomson. Selles osas on 1074. joonealuses märkuses mainitud kahepoolseid teabe vahetamise koosolekuid, mis toimusid LPD kontserni ja MTPD vahel 6. detsembril 2004 ning 21. veebruaril ja 8. juulil 2005. Sama joonealuse märkuse kohaselt lisas MTPD oma vastusele, mille ta esitas komisjoni palvele edastada teavet, dokumendid, millest nähtub, et teave, mis pärines tema konkurentidelt ja mis puudutas elektronkiiretorude tootjate tootmismahtusid, pärinedes novembrist 2006, samuti aprillist 2005 pärinevad ülemaailmsed andmed, kavad müügi, pakkumise ja toodangu kohta ning telerite elektronkiiretorude nõudluse prognoosid oli esitanud MTPD, millele hageja samuti vastu ei vaidle.

168    Neil asjaoludel ei saa hageja tõhusalt väita, et vaidlustatud otsuses puuduvad veenvad tõendid asjaolu kohta, et MTPD oli teadlik CPT kartellikokkuleppe olemasolu kohta. Lõpuks ei ole asjakohane hageja argument, mille kohaselt – nagu komisjon tunnistas vaidlustatud otsuses – puudus ühine keskorganisatsioon, mis ühendaks Euroopa ja Aasia klaasikoosolekuid SML‑i ja ASEAN‑i koosolekutega. Nii tuleneb eespool toodud kaalutlustest, nagu need on esitatud vaidlustatud otsuses, et kõnealustel koosolekutel oli täiendav seos ja need olid osa üldisest kavast, mistõttu võis komisjon õigesti kvalifitseerida need üheks ja vältavaks rikkumiseks.

169    Lisaks, vastupidi hageja kinnitustele ning nagu väidab komisjon ja nagu ilmneb protokollidest, hõlmasid teatud ASEAN‑i koosolekud, millel osales MTPD, nimelt 16. veebruari, 16. märtsi ja 5. novembri 2004. aasta koosolek lisaks viidetele hinnakokkuleppe suhtes, mis spetsiifiliste klientide osas hõlmas Euroopat ja mille rakendamist hoolikalt kontrolliti, ka arutelusid pakkumise ja nõudluse kohta tulevikus, samuti tootmisliinide ja mahtude kohta ning puudutasid ülemaailmset turgu, sealhulgas EMP‑d. Niisugune konkurentide vahel tundliku äriteabe vahetamine, nagu see, mis toimus 18. juuni 2004. aasta ja 6. detsembri 2005. aasta koosolekutel, kujutab endast kooskõlastatud tegevust, mis võib piirata tootmist ja kindlaks määrata turuosasid. Siinkohal ei mõjuta asjaolu, et rikkumise kahe viimase aspekti osas puuduvad formaalsed kokkulepped, kuidagi vaidlustatud otsuse õiguspärasust vastavalt kohtupraktikale, mille kohaselt on piisav, kui teabe vahetamine vähendab teadmatuse astet kõnealuse turu toimimise kohta või teeb selle astme olematuks, mille tulemusel tekib ettevõtjate vahel konkurentsipiirang (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus, 4.6.2009, T‑Mobile Netherlands jt, C‑8/08, EKL, lk I‑4529, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks, nagu kinnitab komisjon, on asjaolu, et arutelude pool oli seotud Aasiaga, selgitatav sellega, et enamik tootmisüksusi asus selles piirkonnas.

170    Mis puudutab SML‑i koosolekuid, siis ilmneb vaidlustatud otsusest ja eelkõige 28. novembri 2003. aasta, 10. detsembri 2004. aasta ning 15. märtsi ja 26. detsembri 2005. aasta koosolekute protokollidest, et osalenud ettevõtjad, nende hulgas MTPD vahetasid Euroopat puudutavat teavet ja analüüsisid olukorda kogu maailmas, sealhulgas Euroopas. Lisaks arutasid nendel koosolekutel osalejad võimalust kontrollida hindasid Euroopa turul, sealhulgas väikeste ja keskmise suurusega CPT‑de turul, ning tuvastasid vajaduse kontrollida tootmist ning koordineerida Euroopa tehaste sulgemist. Lisaks puudutasid neist kaks, nimelt 28. novembril 2003 ja 10. detsembril 2004 toimunud koosolekut sõnaselgelt hindade kindlaksmääramist Euroopas.

171    Nii ei saa hageja väita, et vaidlustatud otsuses puuduvad tõendid SML‑i ja ASEAN‑i koosolekutel turuosade jagamise ja tootmise piiramise kohta CPT‑de osas sel perioodil, kuna paljude kõnealuste koosolekute protokollidest ilmneb, et osalejad vahetasid koosolekutel teavet tootmise, müügi, mahtude ja oma prognooside kohta ülemaailmselt, mida võidi kasutada, et arvutada osalenud ettevõtjate turuosad ja et täita kokkulepet, ning et nad määrasid kindlaks suunised erineva suurusega CPT‑de ülemaailmsete hindade jaoks.

172    Seega tuleb käesolev väide tagasi lükata.

173    Eespool toodut kogumis arvesse võttes tuleb nõustuda nõuete esimese osaga ja tühistada vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 2 punkt d osas, milles on märgitud, et hageja rikkus ELTL artiklit 101, kuna ta osales CPT kartellikokkuleppes ajavahemikus alates 16. maist 2000 kuni 31. märtsini 2003. Selle punkti tühistamise tulemusel tuleb nõustuda ka nõuete kolmanda osaga ja tühistada vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 2 punkt g, millega määrati hagejale trahv summas 28 048 000 eurot, kuna ta osales kartellikokkuleppes ajavahemikul alates 16. maist 2000 kuni 31. märtsini 2003.

174    Lõpuks tuleb tühistamisnõuded ülejäänud osas rahuldamata jätta.

 Teise võimalusena esitatud nõue tühistada trahv või vähendada selle suurust

175    Oma nõuete põhjendamisel esitab hageja ühe väite, mille kohaselt on vaidlustatud otsuses tehtud viga, kuna otsuse artikli 2 lõike 2 punktidega g ja h määrati talle trahv, või teise võimalusena on viga tehtud trahvisumma arvutamisel.

176    Kuna vaidlustatud otsuse artikli 2 lõike 2 punkt g tühistati, tuleb käesolevat väidet analüüsida vaid osas, millega püütakse tõendada, et komisjon tegi vaidlustatud otsuses vea, kuna ta määras otsuse artikli 2 lõike 2 punktiga h hagejale trahvi, ning kuna trahvisumma arvutamisel on tehtud viga.

177    Käesolev väide, milles hageja palub Üldkohtul kasutada oma täielikku pädevust, koosneb kahest osast.

178    Esimeses väiteosas palub hageja esimese võimalusena Üldkohtul teha järeldused komisjoni poolt väidetavalt tehtud vigadest, mille kohus tuvastas tühistamisväidete analüüsimisel. Teises väiteosas tugineb hageja teise võimalusena trahvisumma arvutamisel tehtud vigadele, mis tõid sisuliselt kaasa proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise ning kaitseõiguste rikkumise.

179    Arvestades asjaolu, et vaidlustatud otsuse tühistamise nõuete põhjenduseks esitatud väidete analüüsimise tulemusel rahuldati vaid nõuete esimene ja kolmas osa (vt eespool punkt 173), puudub vajadus analüüsida selle väite esimest osa.

180    Järelikult peab Üldkohus oma täieliku pädevuse teostamisel analüüsima selle väite teist osa, arvestades nõuete neljandat osa, milles hageja palub Üldkohtul vähendada trahvisummat, mis talle solidaarselt Panasonicuga määrati kartellikokkuleppes MTPD kaudu osalemise tõttu.

181    Hageja esitab neli lisaargumenti, et põhjendada oma nõuet muuta talle määratud trahve.

182    Esiteks leiab hageja, et komisjoni kaalutlused, kui ta määras kindlaks osakaalu müügiväärtusest, mida trahvi põhisumma arvutamisel arvesse võetakse, on ebaselge ja lakooniline ning viitab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele. Siinkohal kinnitab hageja esiteks, et trahvisumma ei kajasta märkimisväärseid erinevusi CDT kartellikokkuleppe ulatuse ja CPT kartellikokkuleppe ulatuse vahel, mis ei olnud ka mitmemõõtmeline, nagu leiab komisjon, ning teiseks, et kartellikokkuleppe raskuse arvesse võtmiseks kindlaks määratud 18% suurune protsendimäär oli põhisumma kindlaksmääramisel ebaproportsionaalne.

183    Siinkohal tuleb meelde tuletada, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 3 on sätestatud, et trahvisumma määramisel võetakse arvesse nii rikkumise raskust kui ka kestust.

184    Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et määrusega nr 1/2003 kehtestatud ulatuses on komisjonil vastavate trahvide määramise pädevuse teostamisel lai kaalutlusõigus (Euroopa Kohtu otsused, 28.6.2005, Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P, EKL, lk I‑5425, punkt 172, ning 24.9.2009, Erste Group Bank jt vs. komisjon, C‑125/07 P, C‑133/07 P, C‑135/07 P ja C‑137/07 P, EKL, lk I‑8681, punkt 123). Lisaks, kui komisjon võtab vastu suunised, mille eesmärk on täpsustada asutamislepingut järgides kriteeriumit, mida ta kavatseb kohaldada oma kaalutlusõiguse teostamise käigus, siis tingib see kõnealuse pädevuse piiramise komisjoni enda poolt selles mõttes, et ta peab järgima juhiseid, mis ta endale kehtestas (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 8.10.2008, Carbone Lorraine vs. komisjon, T‑73/04, EKL, lk II‑2661, punkt 192, ja seal viidatud kohtupraktika). Konkreetsel juhul ei saa komisjon suunistest kõrvale kalduda, ilma et ta ei esitaks põhjendusi, mis on kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, mis nõuab, et sarnaseid olukordi ei käsitletaks erinevalt ja erinevaid olukordi ei käsitletaks ühtemoodi, välja arvatud juhul, kui selline käsitlemine on objektiivselt põhjendatud (vt Euroopa Kohtu otsus, 15.10.2009, Audiolux jt, C‑101/08, EKL, lk I‑9823, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

185    Lisaks on 2006. aasta suuniste punktis 4 märgitud järgmist:

„Komisjoni õigus määrata […] trahve[…] on üks vahendeist, mis on komisjonile antud selleks, et täita talle asutamislepinguga pandud järelevalveülesannet. See ülesanne hõlmab nii kohustust uurida ja karistada üksikuid rikkumisi kui ka kohustust juurutada üldist poliitikat asutamislepingus sätestatud põhimõtete kohaldamiseks konkurentsiõiguses ning suunata vastavalt ettevõtjate käitumist. […] Selleks peab komisjon tagama oma meetmete hoiatava mõju […]. Kui komisjon tuvastab [EÜ] artikli 81 või 82 rikkumise, võib seega osutuda vajalikuks määrata õigusnormide rikkujatele trahv. Trahvi suurus tuleks määrata nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju, mille eesmärk ei oleks pelgalt karistada asjaomaseid ettevõtjaid (hoiatav mõju konkreetse juhtumi korral), vaid hoida ära teiste ettevõtjate soov alustada [EÜ] artiklitega 81 ja 82 vastuolus olevat tegevust või sellist tegevust jätkata (üldine hoiatav mõju)”.

186    Nagu ilmneb 2006. aasta suuniste punktidest 5–7, võtab komisjon selle eesmärgi saavutamiseks trahvide summa määramisel aluseks rikkumisega seotud kaupade või teenuste müügiväärtust ning nende aastate arvu, mille jooksul ettevõtja osales rikkumises, lisades trahvi põhisummale spetsiifilise summa, mille eesmärk on hoida ära ettevõtjate soov ebaseaduslikku tegevust alustada.

187    Tuleb meelde tuletada, et 2006. aasta suuniste punktis 19 on täpsustatud, et „[t]rahvi põhisumma arvutatakse osakaaluna müügiväärtusest. Osakaal saadakse rikkumise raskusastme korrutamisel aastate hulgaga, mil rikkumine aset leidis”.

188    Mis puudutab rikkumise raskusega seotud tegurit, siis on 2006. aasta suuniste punktis 20 täpsustatud, et „[r]askust hinnatakse iga üksikjuhtumi ja iga rikkumise liigi puhul eraldi, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid”.

189    Mis puudutab arvesse võetavat osakaalu müügiväärtusest, siis on 2006. aasta suuniste punktis 21 täpsustatud, et „[ü]ldiselt määratakse [see] maksimaalselt 30% müügiväärtusest”. Suuniste punktist 22 tuleneb, et „[o]tsustamaks, kas konkreetse juhtumi puhul kasutatav osakaal müügiväärtusest peaks olema astmestiku kõrgemal või madalamal tasemel, võtab komisjon arvesse teatava hulga tegureid, nagu rikkumise laad, kõikide rikkumises osalevate ettevõtjate turuosa kokku, rikkumise geograafiline ulatus ja asjaolu, kas rikkumine ka toime pandi”. Lõpuks on suuniste punktis 23 selles osas meelde tuletatud: „Hindade määramise, turu jagamise ja tootmise piiramise horisontaalkokkulepped, […] mis on üldjuhul salajased, on juba oma olemuselt kõige tõsisemad konkurentsipiirangud. Konkurentsipoliitika seisukohast karistatakse selle eest karmilt. Seepärast on nimetatud rikkumiste puhul kasutatav osakaal üldjuhul astmestiku kõrgemal tasemel”.

190    Käesolevas asjas võttis komisjon rikkumise raskuse kindlaksmääramisel eelkõige arvesse – nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 1059 – asjaolu, et nii CPT kartellikokkulepe kui CDT kartellikokkulepe olid mitmetahulised, kuna need hõlmasid siht‑ või miinimumhindade määramisel, turgude jagamisel ja tootmise piiramisel ning CDT kartellikokkuleppe puhul klientide jagamisel horisontaalkokkuleppeid. Ta märkis, et need rikkumised olid oma laadilt ELTL artikli 101 sätteid arvestades kõige tõsisemate konkurentsipiirangute üks liik, mille puhul on 2006. aasta suunise punktis 23 ette nähtud, et arvesse võetav osakaal müügiväärtusest määratakse astmestiku kõrgemal tasemel. Lisaks tuletas komisjon meelde, et nende rikkumistega seotud ettevõtjad teadsid või pidid teadma oma tegevuse õigusvastasusest, mida kinnitab asjaolu, et nad võtsid meetmeid, et varjata kartellikokkuleppe olemasolu. Peale selle tõdes komisjon, et nii CDT kartellikokkulepe kui CPT kartellikokkulepe katsid geograafiliselt kogu EMP‑d ning vaidlustatud otsuse adressaatideks olevate nende ettevõtjate turuosa kokku EMP tasandil, kelle puhul rikkumised tuvastati, oli alla 80%. Lõpuks tõdes komisjon, et kartellikokkulepped olid väga süsteemsed, neid rakendati hoolikalt ja need olid allutatud kontrollidele. Otsuse põhjenduses 1070 järeldas ta sellest, et rikkumise laadi arvestades tuleb kohaldada 18% suurust osakaalu müügiväärtusest.

191    Vastupidi hageja argumentidele on kõnealune hinnang piisavalt põhjendatud, kuna komisjon võttis nõuetekohaselt arvesse 2006. aasta suuniste punktis 22 loetletud tegureid (vt eespool punkt 189), nimelt lisaks rikkumise laadile ka asjaomaste ettevõtjate turuosa kokku, mis hõlmab tervet turgu; kogu EMP‑le vastav geograafiline ulatus, ning asjaolu, et kartellikokkulepe viidi ellu.

192    Lisaks puudub vaidlus selles, et CPT‑dega seotud rikkumine kuulub 2006. aasta suuniste punktis 23 nimetatud kategooriasse, kuna see sisaldab muu hulgas hindade määramise salajasi horisontaalkokkuleppeid. Järelikult, võttes arvesse asjaolu, et 2006. aasta suunistes on ette nähtud ülemmäär 30%, tegutses komisjon, kui ta määras kindlaks arvesse võetava osakaalu 18%‑le, see tähendab vaevu suurem kui pool ette nähtud astmestiku kõrgeimast tasemest, kooskõlas eeskirjadega, mille komisjon endale suunistega ise kehtestas. Niisugune konkurentsiõiguse ilmne rikkumine on oma laadilt iseäranis raske ning vastuolus liidu kõige põhilisemate eesmärkidega (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 29.6.2012, GDF Suez vs. komisjon, T‑370/09, EKL, punkt 420 ja seal viidatud kohtupraktika).

193    Ükski hageja esitatud asjaoludest ei suuda seda hinnangut kahtluse alla seada.

194    Nende nõuete põhjendamiseks esitatud neljanda ja viienda väite analüüs, milles palutakse tühistada vaidlustatud otsus, ei võimalda kahtluse alla seada asjaomaste ettevõtjate osalemist ELTL artikli 101 ühes ja vältavas rikkumises, mille tulemusel piirati konkurentsi EMP turul ning mis tõi eelkõige kaasa kindlaksmääratud hinnad, mille rakendamist kontrolliti hoolikalt, ning tootmise piiramise ja CPT‑sid puudutava konfidentsiaalse teabe vahetamise. Vastupidi hageja väidetele tuleb aga esiteks märkida, et CDT kartellikokkuleppe kõrgetasemelisuse või keerukuse aste CPT kartellikokkuleppega võrreldes ei ole asjakohane mõlema kartellikokkuleppe mõju suhtes, mis seisnes konkurentsi piiramises EMP‑s. Teiseks, nagu ilmneb vaidlustatud otsuse põhjendusest 1059, lähtutakse suurema raskusastme teguri puhul, mida võeti arvesse CDT kartellikokkuleppe suhtes, asjaolust, et erinevalt CPT kartellikokkuleppest sisaldas see ka klientide jagamist. Mis puudutab argumente, et vaidlustatud otsuses puuduvad piisavad tõendid tootmise piiramise ja turgude jagamise kohta, siis ei ole need tulemuslikud, arvestades viienda väite teises osas esitatud analüüsi.

195    Lõpuks jääb hageja kinnituse osas, mille kohaselt ei kestnud kogu rikkumisperioodi jooksul rikkumise kolmest aspektist kaht, nimelt tootmise piiramine ja turgude jagamine, üle tuvastada, et isegi kui see oli nii, ei piisa sellest, et kahtluse alla seada komisjoni hinnanguid rikkumise olemasolu, käesolevas asjas rikkumise raskuse ja järelikult osakaalu kohta müügiväärtusest, mida võetakse arvesse trahvi põhisumma kindlaksmääramisel (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 13.12.2012, Versalis ja Eni vs. komisjon, T‑103/08, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 241).

196    Seega ei ületanud komisjon oma kaalutlusõiguse piire, kui ta 2006. aasta suuniste alusel määras osakaaluks müügiväärtusest 18%, mida tuleb hagejale kohaldatava trahvi põhisumma kindlaksmääramisel arvesse võtta. Seega tuleb tagasi lükata argument, et vastav protsendimäär on ebaproportsionaalne, võrreldes CDT kartellikokkuleppe puhul määratuga, mis oli 19%.

197    Samuti tuleb tagasi lükata hageja argumendid rikkumise toimepanemise ja tagajärgede kohta, kuna 2006. aasta suuniste punkti 23 kohaselt võib komisjon määrata trahvisumma, lähtudes üksnes rikkumise laadi kriteeriumist (kohtuotsus GDF Suez vs. komisjon, punkt 192 eespool, punkt 423).

198    Lõpuks, mitte ühegi asjaoluga ei saa põhjendada seda, et Üldkohus kasutaks oma pädevust muuta trahvisummat rikkumise raskuse tõttu.

199    Sellest järeldub, et käesolev etteheide tuleb tagasi lükata.

200    Teiseks leiab hageja, et komisjon ei võtnud arvesse rikkumises tema ja MTPD osalemise piiratud olemust siis, kui ta trahvi põhisumma arvutamiseks määras kindlaks osakaalu müügiväärtusest, ega siis, kui ta hindas võimalikke kergendavaid asjaolusid.

201    Tuleb meelde tuletada, et kohtupraktika kohaselt on kergendavate asjaolude alusel trahvi põhisumma vähendamine tingimata seotud konkreetse juhtumi asjaoludega, mis võivad olla sellised, et komisjon otsustab õigusvastases kokkuleppes osalenud ettevõtja trahvisummat mitte vähendada. Kergendava asjaolu arvessevõtmisega nõustumine olukorras, kus ettevõtja on sellise ilmselgelt ebaseadusliku kokkuleppe pool, mille suhtes ta teadis või pidi teadma, et tegemist on rikkumisega, ei tohi tuua kaasa seda, et määratavalt trahvilt võetakse hoiatav mõju ning kahjustatakse ELTL artikli 101 lõike 1 kasulikku mõju (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus, 9.7.2009, Archer Daniels Midland vs. komisjon, C‑511/06 P, EKL, lk I‑5843, punktid 104 ja 105 ning seal viidatud kohtupraktika).

202    Lisaks tuleneb 2006. aasta suuniste punktist 29, et komisjonil puudub kohustus korrapäraselt arvesse võtta eraldi iga loetletud asjaolu ning automaatselt vähendada täiendavalt trahvi põhisummat, niipea kui ettevõtja esitab andmed neist mõne asjaolu esinemise kohta. Seda, kas trahvisumma võimalik vähendamine kergendavate asjaolude alusel on asjakohane, tuleb hinnata igakülgselt, võttes arvesse kõiki asjassepuutuvaid asjaolusid. Kuna 2006. aasta suunistes puudub kohustuslik säte, mis määraks need kergendavad asjaolud, mida võib arvesse võtta, tuleb asuda seisukohale, et komisjon on jätnud endale teatud kaalutlusõiguse, hindamaks üldiselt seda, millisel määral võib kergendavate asjaolude esinemisel trahvisummasid vähendada (vt selle kohta Üldkohtu otsus, 2.2.2012, Denki Kagaku Kogyo ja Denka Chemicals vs. komisjon, T‑83/08, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 240 ja seal viidatud kohtupraktika).

203    Mis puudutab käesoleval juhul argumenti, et komisjon oleks arvesse pidanud võtma asjaolu, et MTPD ei osalenud Euroopa klaasikoosolekutel, vaid üksnes SML‑i ja ASEAN‑i koosolekutel, siis tuleb meelde tuletada, nagu selgub ka viienda väite teise osa analüüsist, et komisjon tõdes õigesti, et MTPD, kellega hageja ja Panasonic moodustasid ühe majandusüksuse, osales ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 ühes ja vältavas rikkumises, mis hõlmas kogu EMP territooriumi ja seisnes kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli kokku leppida hindades ja tootmises ning vahetada konkurentide vahel tundlikku äriteavet. Arvestades kaalutlusõigust, mis komisjonil on kohaldatava trahvi summa kindlaksmääramisel, võis ta kõiki neid asjaolusid arvesse võttes järeldada, et kergendavate asjaolude kohaldamine ei olnud põhjendatud.

204    Hageja ei ole ka tõendanud, et MTPD oli CPT kartellikokkuleppele vastu niivõrd, et takistas selle tõrgeteta toimimist, mis on kohtupraktikas ette nähtud üldnorm, et tuvastada kartellikokkuleppe ellu viimata jätmine, millega saab põhjendada trahvisumma vähendamist kergendavatel asjaoludel (vt selle kohta kohtuotsus Denki Kagaku Kogyo ja Denka Chemicals vs. komisjon, punkt 202 eespool, punkt 248 ja seal viidatud kohtupraktika).

205    Seega ei ületanud komisjon selles osas oma kaalutlusõiguse piire, kui ta kergendava asjaoluna, millega saab põhjendada trahvisumma vähendamist, ei võtnud arvesse asjaolu – isegi kui see on tuvastatud –, et MTPD ei osalenud kõigis kõnealuse kartellikokkuleppe koostisosades. Nimelt, mis puudutab vastutust rikkumise kui sellise eest, siis tuleneb kohtupraktikast, et asjaolu, et ettevõtja otseselt ei osalenud kõigis ülemaailmse kartellikokkuleppe koostisosades, ei saa teda vabastada vastutusest ELTL artikli 101 lõike 1 rikkumise eest, kui nagu käesoleval juhul on tõendatud, et ta pidi tingimata teadma, et esiteks kuulus salajane tegevus, milles ta osales, tervikplaani ning teiseks hõlmas see tervikplaan kartellikokkuleppe kõiki koostisosi (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus, 8.12.2011, Chalkor vs. komisjon, C‑386/10 P, EKL. lk I‑13085, punkt 91 ja seal viidatud kohtupraktika).

206    Lisaks ei selgita hageja, kuidas komisjon rikkus proportsionaalsuse põhimõtet või võrdse kohtlemise põhimõtet, kui ta ei võtnud tema suhtes selle fakti tõttu arvesse kergendavat asjaolu.

207    Isegi kui oletada, et oma argumentidega soovib hageja tõendada, et tema roll oli kartellikokkuleppes eranditult passiivne, tuleb esiteks märkida, et kuigi see asjaolu oli sõnaselgelt võimaliku kergendava asjaoluna ära toodud 1998. aasta suunistes, ei kuulu see enam nende kergendavate asjaolude hulka, millest võib 2006. aasta suuniste kohaldamisel lähtuda. Nimelt kinnitab see teadlikku poliitilist valikut mitte enam „õhutada” konkurentsieeskirjade rikkumises osalejate passiivset tegevust. Kõnealune valik jääb komisjoni kaalutlusruumi, kui ta määrab kindlaks ja viib ellu konkurentsipoliitikat.

208    Teiseks tähendab ettevõtja „passiivne või käsutäitja roll” rikkumise toimepanemisel oma olemuselt „madala profiili hoidmist” asjaomase ettevõtja poolt, st aktiivse osaluse puudumist konkurentsivastase kokkuleppe või kokkulepete väljatöötamisel (Üldkohtu otsus, 9.7.2003, Cheil Jedang vs. komisjon, T‑220/00, EKL, lk II‑2473, punkt 167). Kohtupraktikast tuleneb, et ettevõtja passiivset rolli kartellikokkuleppes väljendavate asjaolude hulka võib – arvestades konkreetse juhtumi asjassepuutuvaid asjaolusid – arvata ettevõtja kohtumistel osalemise palju juhuslikuma laadi, võrreldes tavaliste kartellikokkuleppe pooltega, samuti kartellikokkuleppes selle ettevõtja rolli kohta tehtud sõnaselged avaldused, mis pärinevad rikkumises osalenud kolmandate ettevõtjate esindajatelt (vt kohtuotsus Cheil Jedang vs. komisjon, eespool viidatud, punkt 168 ja seal viidatud kohtupraktika).

209    Käesoleval juhul osales MTPD aga märkimisväärsel hulgal CPT kartellikokkuleppe koosolekutel, mille konkurentsivastane laad on tõendatud ning mille käigus edastas ta teatud tundlikku äriteavet oma konkurentidele. Isegi kui see teave oli vale või ka kättesaadav, jättis see tema konkurentidele siiski mulje, et ta osales kartellikokkuleppes ja aitas sellega nende julgustamisele kaasa. Lisaks ei märkinud ükski kõnealuse kartellikokkuleppe pool, et hageja hoidis rikkumises „madalat profiili”. Nendel kaalutlustel ei saa tõdeda, et tema roll oli eranditult passiivne.

210    Seega ei ületanud komisjon selles osas oma kaalutlusõiguse piire, kui ta kergendava asjaoluna, millega saab põhjendada trahvisumma vähendamist, ei võtnud arvesse MTPD eranditult passiivset ja vähetähtsat rolli.

211    Kolmandaks väidab hageja, et komisjon rikkus oma 2006. aasta suuniseid, kui ta asjakohase käibe osas ei võtnud arvesse mitte üksnes elektronkiiretorude müüki EMP‑s asuvatele klientidele, vaid ka otsest müüki EMP‑s töödeldud toodete kaudu, millel puudus nii otsene kui kaudne seos rikkumisega. Siinkohal heidab ta komisjonile esiteks ette, et viimane ei tõendanud konkurentsivastase tegevuse olemasolu kontsernisisese müügi puhul, mis oli sõnaselgelt välistatud SML‑i ja ASEAN‑i koosolekutel aset leidnud aruteludel ning mis ei olnud seega otseselt rikkumisega seotud. Teiseks väidab ta, et komisjon ei tohtinud tugineda eeldusele, et rikkumine puudutas tootmisahelas järgnevat telerite turgu EMP‑s, mistõttu ei olnud otsene müük EMP‑s töödeldud toodete kaudu rikkumisega kaudselt seotud.

212    Olgu meenutatud, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 teises lõigus sätestatakse, et ühegi rikkumises osalenud ettevõtja ja ettevõtjate ühenduse puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest.

213    Nagu Euroopa Kohus on juba otsustanud, peab komisjon iga juhtumi puhul ja võttes arvesse määrusega nr 1/2003 kehtestatud karistuste korra konteksti ning sellega taotletavaid eesmärke, hindama, millist mõju soovitakse asjaomasele ettevõtjale avaldada, pidades silmas eeskätt selle ettevõtja tegelikku majanduslikku olukorda kajastavat käivet ajavahemikus, mil rikkumine toime pandi (kohtuotsused, 7.6.2007, Britannia Alloys & Chemicals vs. komisjon, C‑76/06 P, EKL, lk I‑4405, punkt 25; Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, punkt 30 eespool, punkt 53, ning 23.4.2015, LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, C‑227/14 P, EKL, punkt 49).

214    Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt on trahvisumma kindlaksmääramisel lubatud arvesse võtta nii ettevõtja kogukäivet, mis on üks, olgugi et ligikaudne ja ebatäiuslik näitaja ettevõtja suuruse ja majandusliku võimsuse kohta, kui ka käibe seda osa, mis saadakse rikkumise esemeks olnud kaupade müügist, mis võib näidata rikkumise ulatust (Euroopa Kohtu otsused, 7.6.1983, Musique Diffusion française jt vs. komisjon, 100/80−103/80, EKL, lk 1825, punkt 121; Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, punkt 30 eespool, punkt 54, ning LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, punkt 213 eespool, punkt 50).

215    Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et kuigi määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikega 2 jäetakse komisjonile kaalutlusruum, piirab see siiski selle teostamist, kehtestades objektiivsed kriteeriumid, mida komisjon peab järgima. Esiteks on ettevõtjale määrata võidava trahvi summal arvuline ja absoluutne ülempiir, mistõttu on konkreetsele ettevõtjale määrata võidava trahvi maksimumsumma ette kindlaks tehtav. Teiseks on selle kaalutlusõiguse teostamine piiratud ka käitumisnormidega, mille komisjon ise on endale kehtestanud, muu hulgas trahvide arvutamise suunistes (kohtuotsused Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, punkt 30 eespool, punkt 55, ning LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, punkt 213 eespool, punkt 51).

216    Nimelt on 2006. aasta suuniste punktis 13 märgitud, et „[t]rahvi põhisumma kindlaksmääramisel võetakse aluseks nende kaupade või teenuste väärtus, millega on rikkumine otseselt või kaudselt […] EMP asjaomasel territooriumil seotud”. Suuniste punktis 6 on täpsustatud, et „[r]ikkumisega seotud kaupade ja teenuste müügiväärtuse sidumisel rikkumise kestusega saadakse adekvaatne asendusväärtus, mis kajastab üheaegselt rikkumise majanduslikku tähtsust ja iga rikkumises osalenud ettevõtja osakaalu”.

217    Niisiis on 2006. aasta suuniste punkti 13 eesmärk seada ettevõtjale määratud trahvi arvutamisel lähtepunktiks summa, mis kajastaks rikkumise majanduslikku tähtsust ja kõnealuse ettevõtja suhtelist osakaalu rikkumises (Euroopa Kohtu otsused, 11.7.2013, Team Relocations jt vs. komisjon, C‑444/11 P, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 76; Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, punkt 30 eespool, punkt 57, ning LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, punkt 213 eespool, punkt 53).

218    Järelikult hõlmab punktis 13 viidatud müügiväärtuse mõiste müüki EMP‑s turul, mida rikkumine mõjutas, ilma et tuleks kindlaks teha, kas rikkumine tegelikult seda müüki mõjutas, kuna see osa kogukäibest, mis saadi rikkumise esemeks olevate kaupade müügist, on iseenesest parim rikkumise majanduslikku tähtsust kajastav näitaja (vt selle kohta kohtuotsused Team Relocations jt vs. komisjon, punkt 217 eespool, punktid 75−78; Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, punkt 30 eespool, punktid 57−59; Euroopa Kohtu otsused, 19.3.2015, Dole Food ja Dole Fresh Fruit Europe vs. komisjon, C‑286/13 P, EKL, punktid 148 ja 149, ning LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, punkt 213 eespool, punktid 53−58 ja 64).

219    Käesoleval juhul paigaldasid kartellikokkuleppe pooled, nagu MTPD, kelle tegevusele avaldas hageja otsustavat mõju, ning kes olid vertikaalselt integreeritud ettevõtjad, väljaspool EMP‑d kartellikokkuleppe esemeks olevad CPT‑d EMP‑s müüdavatesse lõpptoodetesse. Nagu väidab hageja, realiseeriti müük, mida võeti trahvisumma arvutamisel arvesse otsemüügina EMP‑s töödeldud toodete kaudu, mitte selle toote turul, mida rikkumine mõjutas – käesoleval juhul kartellikokkuleppe esemeks olevate elektronkiiretorude turg −, vaid sellest erineval tooteturul, nimelt tootmisahelas järgneval turul, kuhu kuulusid neid elektronkiiretorusid sisaldavad lõpptooted, kuna kõnealused kartellikokkuleppe esemeks olevad elektronkiiretorud müüdi niisugusel juhul MTPD ja tema vertikaalselt integreeritud tütarettevõtjate vaheliste sisetehingutega väljapoole EMP‑d.

220    Ent vaidlustatud otsuse põhjendustest 1026 ja 1029 nähtub siiski, et trahvide aluseks oleva summa kindlakstegemiseks võttis komisjon üksnes arvesse niisuguste CDT‑de ja CPT‑de hinda arvetel, mis olid integreeritud teleritesse või arvutikuvaritesse, mitte aga viimaste hinda. Seega ei võetud nende lõpptoodete müügi puhul, mis sisaldasid kartellikokkuleppe esemeks olevaid elektronkiiretorusid, arvesse mitte nende kogu müügiväärtust, vaid sellest üksnes üht osa, mis võis vastata lõpptoodetesse integreeritud kartellikokkuleppe esemeks olevate elektronkiiretorude väärtusele, kui ettevõtja, millesse kuulus hageja, müüs neid tooteid EMP‑s asuvatele sõltumatutele kolmandatele isikutele. Seda järeldust ei ole vaidlustatud.

221    Järelikult võttis komisjon vastupidi hageja väidetule õigesti trahvisumma arvutamisel arvesse telerite ja arvutikuvarite müüki.

222    Tõsi, kuigi 2006. aasta suuniste punktis 13 viidatud mõiste „müügiväärtus” ei saa hõlmata kõnealuse ettevõtja realiseeritud seda müüki, mis ei kuulu etteheidetava kartellikokkuleppe kohaldamisalasse (vt kohtuotsused Team Relocations jt vs. komisjon, punkt 217 eespool, punkt 76; Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, punkt 30 eespool, punkt 57, ning LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, punkt 213 eespool, punkt 53), oleks määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 eesmärgiga vastuolus, kui kartellikokkuleppe vertikaalselt integreeritud poolte puhul tuleks ainuüksi seetõttu, et nad on paigaldanud rikkumise esemeks olevad tooted lõpptoodetesse väljaspool EMP‑d, trahvi arvutamisel võtta mitte arvesse nende lõpptoodete EMP‑s realiseeritud müügiväärtuse osa, mis võib vastata rikkumise esemeks olevate toodete väärtusele.

223    Nimelt, nagu ka Euroopa Kohus on otsustanud, võivad vertikaalselt integreeritud ettevõtjad saada niisugusest horisontaalsest hinnakokkuleppest, mis on sõlmitud vastuolus ELTL artikliga 101, kasu mitte ainult müügist sõltumatutele kolmandatele isikutele rikkumise esemeks oleval tooteturul, vaid ka tootmisahelas järgneval, töödeldud toodete turul, kus pakutakse kaupu, mis on toodetud rikkumise esemeks olevatest kaupadest, ja seda kahel erineval põhjusel. Need ettevõtjad kas kannavad rikkumisega kaasnenud sisendite hinna tõusud edasi töödeldud toodete hindadesse või siis nad ei kanna neid edasi, mis omakorda annab neile kulueelise oma konkurentide ees, kes varustavad end nende samade sisenditega tooteturul, mida rikkumine puudutab (kohtuotsus Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, punkt 30 eespool, punkt 60).

224    Neil asjaoludel tuvastas komisjon õigesti, et kuigi otsene müük EMP‑s töödeldud toodete kaudu ei toimunud rikkumise esemeks oleva toote turul, kahjustas see siiski ELTL artiklit 101 rikkudes konkurentsi EMP‑s eelkõige tarbijate kahjuks ning et kõnealune müük oli seotud rikkumisega EMP‑s 2006. aasta suuniste punkti 13 tähenduses.

225    Järelikult ei saa eespool punktis 223 meelde tuletatud kohtupraktikat arvestades nõustuda hageja argumentidega, mille kohaselt komisjon ei tohtinud tugineda eeldusele, et rikkumine puudutas tootmisahelas järgnevat telerite turgu EMP‑s. Lisaks, kuna – nagu on meelde tuletatud eespool punktis 220 – komisjon ei võtnud arvesse töödeldud toote väärtust tervikuna, vaid tootesse integreeritud torude väärtust, siis on vastav argument igal juhul tulemusetu.

226    Samuti tuleb täheldada, et otsese müügi EMP‑s töödeldud toodete kaudu arvesse võtmata jätmise tagajärjel vähendataks ka kunstlikult konkreetse ettevõtja toime pandud rikkumise majanduslikku tähtsust, kuna juba asjaolu, kui arvesse ei võetaks müüki, mida kartellikokkulepe tegelikult EMP‑s kahjustas, viiks selleni, et lõpuks määrataks trahv, millel puudub tegelik seos asjaomase kartellikokkuleppe kohaldamise ulatusega sel territooriumil (vt analoogia alusel kohtuotsused Team Relocations jt vs. komisjon, punkt 217 eespool, punkt 77; Guardian Industries ja Guardian Europe vs. komisjon, punkt 30 eespool, punkt 58, ning LG Display ja LG Display Taiwan vs. komisjon, punkt 213 eespool, punkt 54).

227    Eelkõige – nagu komisjon õigesti leidis vaidlustatud otsuse põhjenduses 1022 ja vastupidi hageja argumentidele – annaks selle müügi väärtuse arvesse võtmata jätmine tingimata põhjendamatu eelise vertikaalselt integreeritud ettevõtjatele, kes nagu MTPD paigaldavad olulise osa rikkumise esemeks olevaid tooteid oma tootmisüksustes, mis asuvad väljaspool EMP‑d, võimaldades neil vältida karistust, mis on proportsionaalne nende tähtsusega sellel tooteturul ja nende tegevuse kahjulikkusega konkurentsile EMP‑s.

228    Järelikult ei rikkunud komisjon oma 2006. aasta suuniseid, kui ta MTPD‑le solidaarselt hageja ja Panasonicuga määratud trahvi summa kindlaksmääramisel võttis arvesse otsest müüki EMP‑s ümberkujundatud toodete kaudu.

229    Neljandaks kinnitab hageja, et komisjon kaldus 2006. aasta suuniste punktist 25 kõrvale ilma niisuguse objektiivse põhjenduseta, mis oleks kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega, kasutades hagejale kui MTPD emaettevõtjale määratud trahvi põhisummas sisalduva lisasumma arvutamiseks spetsiifilist müügiväärtust (vt eespool punkt 22).

230    Tuleb märkida, et kõnealuse argumendiga soovib hageja kahtluse alla seada meetodit, mida komisjon kasutas selle trahvi summa arvutamisel, mis ta määras hagejale CPT kartellikokkuleppes enne MTPD asutamist tema otsese osalemise eest, põhjusel et komisjon võttis lisasumma arvutamisel lisaks tema müügiväärtusele arvesse osakaalu ühisettevõtja müügiväärtusest. Nagu komisjon täpsustas vaidlustatud otsuse 1972. joonealuses märkuses ja põhjenduses 1055, tähendab see, et emaettevõtjad ei vastutanud solidaarselt lisasummade eest. Lisaks ilmneb otsuse põhjendusest 1076, et kui Panasonicule ja hagejale määrati eraldi lisasummad, siis MTPD‑le ühtegi lisasummat ei määratud.

231    Võttes aga arvesse, et vaidlustatud otsuse artikli 1 lõike 2 punkt d ja artikli 2 lõike 2 punkt g on tühistatud, tuleb hageja argumendid selles punktis tulemusetuse tõttu tagasi lükata.

232    Seega ei ole mingil juhul vajalik võtta seisukoht, kas põhjendatud on väidetavat kaitseõiguste rikkumist puudutavad argumendid, mille kohaselt ei olnud hagejal lisasumma kindlaksmääramise puhul võimalik tutvuda Panasonicu poolt MTPD eest esitatud andmetega.

233    Neil asjaoludel tõdeb Üldkohus, et ühestki põhjendusest, mida võib siduda esimese väiteosa põhjendamiseks hageja esitatud argumentidega, ei ole võimalik järeldada, et trahvisummad oleksid sobimatud, arvestades esiteks hageja toime pandud rikkumise raskust ja kestust ning teiseks vajadust määrata talle hoiatava summaga trahvid.

234    Lisaks leiab Üldkohus, et ükski avaliku korraga seotud põhjus, millele ta peaks omal algatusel viitama (vt selle kohta Euroopa Kohtu otsus, 8.12.2011, KME Germany jt vs. komisjon, C‑272/09 P, EKL, lk I‑12789, punkt 104), ei õigusta seda, et ta kasutaks trahvi tühistamiseks oma muutmispädevust.

235    Seega tuleb eespool punktides 146–148 esitatud nõuetest lähtudes nõustuda nõuete neljanda osa põhjendamiseks esitatud väite teise osaga, millega palutakse vähendada hageja trahvisummat, mis talle määrati rikkumises MTPD kaudu osalemise eest, üksnes ulatuses, milles ta soovib, et tema puhul võetaks arvesse talle solidaarselt Panasonicu ja MTPD‑ga määratud trahvi summa vähendamist, nagu seda tehti eespool punktis 147 viidatud kohtuotsusega Panasonic ja MT Picture Display vs. komisjon, milles määrati selle trahvi summaks 82 826 000 eurot. Ülejäänud osas tuleb nõue trahvi tühistamiseks või selle suuruse vähendamiseks jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

236    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõikes 3 on ette nähtud, et kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks, jäävad kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

237    Kuna käesolevas asjas tunnistati hageja nõuded osaliselt põhjendatuks, tuleb kummagi poole kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kolmas koda)

otsustab:

1.      Tühistada komisjoni 5. detsembri 2012. aasta otsuse C (2012) 8839 final ELTL artikli 101 ja EMP lepingu artikli 53 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/39.437 – Telerite ja arvutikuvarite kineskoobid) artikli 1 lõike 2 punkt d osas, milles tuvastati, et Toshiba Corp. osales ülemaailmses kartellikokkuleppes värvitelerite kineskoopide turul ajavahemikus 16. maist 2000 kuni 31. märtsini 2003.

2.      Tühistada otsuse artikli 2 lõike 2 punkt g osas, milles määrati Toshibale 28 048 000 euro suurune trahv tema otsese osalemise eest ülemaailmses kartellikokkuleppes värvitelerite kineskoopide turul.

3.      Kinnitada otsuse artikli 2 lõike 2 punktis h Toshibale solidaarselt Panasonic Corp‑i ja MT Picture Display Co. Ltd‑ga määratud trahvisummaks 82 826 000 eurot.

4.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

5.      Jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Papasavvas Forwood Bieliūnas

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. septembril 2015 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Vaidluse taust

Hageja ja kõnealune toode

Haldusmenetlus

Vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimese võimalusena esitatud nõuded, mis puudutavad vaidlustatud otsuse osalist tühistamist

Esimene väide, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga, kuna otsuses järeldatakse, et hageja oli vastutav rikkumise eest, mis oli toime pandud ajavahemikus alates 16. maist 2000 kuni 11. aprillini 2002.

Teine väide, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga, kuna selles on järeldatud, et hageja oli vastutav rikkumise eest, mis pandi toime ajavahemikus alates 12. aprilli 2002 kuni 31. märtsini 2003

Neljas väide, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga, kuna selles on järeldatud, et hageja on solidaarselt vastutav MTPD osalemise eest rikkumises, mis pandi toime ajavahemikus alates 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006

– Teine väiteosa

– Esimene väiteosa

– Kolmas väiteosa

Kolmas väide, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga, kuna selles on järeldatud, et hageja oli vastutav rikkumise eest, mis pandi toime ajavahemikus alates 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006

Teise võimalusena esitatud viies väide, et vaidlustatud otsuses on tehtud viga, kuna selles on järeldatud, et MTPD vastutas osalemise eest rikkumises, mis pandi toime ajavahemikus alates 1. aprillist 2003 kuni 12. juunini 2006

– Esimene väiteosa

– Teine väiteosa

Teise võimalusena esitatud nõue tühistada trahv või vähendada selle suurust

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: inglise.

1 – Konfidentsiaalsed andmed on kustutatud.