Language of document : ECLI:EU:T:2021:782

ÜLDKOHTU OTSUS (kümnes koda)

10. november 2021(*)

Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse registreeritud disainilahendus, milleks on ehituspaneel – Varasem disainilahendus, milleks on müratõkke seinapaneel – Kehtetuse alus – Eristatavuse puudumine – Asjaomane sektor – Vastava ala asjatundja – Autori vabadusaste – Erisuguse üldmulje puudumine – Tegelikult turustatavate toodete asjakohasus – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artikkel 6 ja artikli 25 lõike 1 punkt b

Kohtuasjas T‑193/20,

Eternit, asukoht Capelle-au-Bois (Belgia), esindaja: advokaadid J. Muyldermans ja P. Maeyaert,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: J. Ivanauskas ja V. Ruzek,

kostja,

teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses, menetlusse astuja Üldkohtus oli:

Eternit Österreich GmbH, asukoht Vöcklabruck (Austria), esindaja: advokaat M. Prohaska-Marchried,

mille ese on hagi EUIPO kolmanda apellatsioonikoja 5. veebruari 2020. aasta otsuse (asi R 1661/2018‑3) peale, mis käsitleb Eternit Österreichi ja Eterniti vahelist disainilahenduse kehtetuks tunnistamise menetlust,

ÜLDKOHUS (kümnes koda),

koosseisus: koja president A. Kornezov (ettekandja), kohtunikud E. Buttigieg ja G. Hesse,

kohtusekretär: ametnik J. Pichon,

arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 10. aprillil 2020,

arvestades EUIPO kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 17. augustil 2020,

arvestades menetlusse astuja seisukohti, mis saabusid Üldkohtu kantseleisse 21. augustil 2020,

arvestades 21. aprillil 2021 toimunud kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

1        Hagejale Eternit kuulub 15. septembril 2014 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) vastavalt nõukogu 12. detsembri 2001. aasta määrusele (EÜ) nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta (EÜT 2002, L 3, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 142) esitatud taotluse alusel numbriga 2538140‑0001 registreeritud ühenduse disainilahendus.

2        Vaidlusalune disainilahendus on järgmine:

Image not found1.1

Image not found1.2

Image not found1.3

Image not found1.4

Image not found1.5

3        Tooted, mille puhul kasutamiseks vaidlusalune disainilahendus on ette nähtud, kuuluvad 8. oktoobri 1968. aasta tööstusdisainilahenduste rahvusvahelise klassifikatsiooni Locarno kokkuleppe (muudetud redaktsioonis) klassi 25.01 ja vastavad kirjeldusele „(ehitus-)paneelid“.

4        Menetlusse astuja Eternit Österreich GmbH esitas 12. detsembril 2016 määruse nr 6/2002 artikli 52 alusel vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks tunnistamise taotluse.

5        Kehtetuks tunnistamise taotluse põhjenduseks viidati määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punktile b koostoimes selle määruse artiklitega 4–8.

6        Menetlusse astuja väitis kehtetuks tunnistamise taotluses eelkõige, et vaidlusalune disainilahendus ei ole määruse nr 6/2002 artikli 5 tähenduses uudne, see ei ole selle määruse artikli 6 tähenduses eristatav ja selle väliskujunduse tunnusjooned on sama määruse artikli 8 lõike 1 tähenduses tingitud üksnes selle tehnilisest otstarbest.

7        Tühistamisosakond võttis 28. juunil 2018 vastu otsuse, milles ta ühelt poolt tuvastas, et menetlusse astuja ei ole tõendanud, et vaidlusalusele disainilahendusele laieneb määruse nr 6/2002 artikli 8 lõikes 1 ette nähtud kaitse alt väljajätmise alus, ja teiselt poolt tunnistas vaidlusaluse disainilahenduse kehtetuks, kuna see ei ole määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses eristatav disainilahendusest, mis on avalikustatud 4. märtsil 2013, st enne vaidlusaluse disainilahenduse registreerimistaotluse esitamist, väljaandes nimega Lärmschutz, mis on kättesaadav veebisaidil http://www.rieder.at, „müratõkke seina“ paneelide jaoks ning mille kujutis on järgmine:

Image not found

8        Hageja esitas 23. augustil 2018 EUIPO-le määruse nr 6/2002 artiklite 55–60 alusel tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.

9        EUIPO kolmas apellatsioonikoda jättis 5. veebruari 2020. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebuse rahuldamata, leides, et vaidlusalune disainilahendus ei ole määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses eristatav, kuna vastava ala asjatundja silmis sarnaneb see üldjoontes varasema disainilahendusega.

 Poolte nõuded

10      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud otsus;

–        mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt ja menetlusse astujalt.

11      EUIPO ja menetlusse astuja paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

12      Hageja põhjendab oma hagi sisuliselt üheainsa väitega, mille kohaselt on rikutud määruse nr 6/2002 artikli 25 lõike 1 punkti b koostoimes sama määruse artikliga 6. See väide koosneb kolmest osast, mille kohaselt tegi apellatsioonikoda hindamisvigu esiteks asjaomase sektori ja vastava ala asjatundja kindlaks määramisel, teiseks selle kindlakstegemisel, milline on autori vabadusaste selles sektoris, ja kolmandaks vastandatud disainilahendustest jääva üldmulje kohta tehtud järelduses.

13      Kõigepealt tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse punktis 15 märkis apellatsioonikoda, et varasem disainilahendus oli avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne vaidlusaluse disainilahenduse registreerimistaotluse esitamise kuupäeva määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 tähenduses. Seda järeldust pooled ei vaidlusta. Seega tuleb seda, kas vaidlusalusel disainilahendusel puudub eristatavus määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses, hinnata lähtuvalt varasemast disainilahendusest.

 Väite esimene osa, mis puudutab asjaomase sektori ja vastava ala asjatundja kindlaksmääramist

14      Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 18, et vastandatud disainilahendused on ehitussektoris kasutatavad paneelid. Seega, sõltumata küsimusest, kas neid paneele tuleb käsitada „müratõkke seintena“, nagu hageja on varasema disainilahenduse puhul väitnud, või „hoonete fassaadi kiudpaneelidena“, nagu see on hageja sõnul konkreetselt vaidlusaluse disainilahenduse puhul, on neil esitatud toote sama välisosa, nimelt ehituspaneel. Lisaks märkis apellatsioonikoda, et vastavalt määruse nr 6/2002 artikli 10 lõikele 1 hõlmab ühenduse disainilahendusest tulenev kaitse „kõiki disainilahendusi“, millest ei jää vastava ala asjatundjale erisugust üldmuljet, ning seetõttu ei sõltu disainilahenduse kaitse toote olemusest, milles või mille puhul disainilahendust on kasutatud. Ta põhjendas seda arutluskäiku 21. septembri 2017. aasta kohtuotsusega Easy Sanitary Solutions ja EUIPO vs. Group Nivelles (C‑361/15 P ja C‑405/15 P, EU:C:2017:720).

15      Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktides 19–21, et määruse nr 6/2002 artiklis 6 silmas peetud vastava ala asjatundjast kasutaja on käesoleval juhul ehitussektorisse kuuluva kutseala asjatundja, näiteks ehitaja, kinnisvaraarendaja või arhitekt. Sellel kutseala asjatundjal on teatavad teadmised ehituspaneelide kohta ja tema tähelepanelikkuse aste on suhteliselt kõrge. Apellatsioonikoda täpsustas sellega seoses, et vaidlusaluse disainilahendusega hõlmatud sektori liigitamine hageja viidatud viisil selle alusel, et asjaomane disainilahendus on „hoonete fassaadi kiudpaneel“, ei mõjuta oluliselt vastava ala asjatundja määratlemist.

16      Hageja leiab, et apellatsioonikoda rikkus õigusnormi, kui ta ei määranud asjaomast sektorit ja vastava ala asjatundjat kindlaks täpsemini. Tema sõnul tuleks vaidlusaluse disainilahendusega seotud sektorit piirata „hoonete fassaadipaneelide“ sektorile, millel on väga spetsiifilised tunnusjooned, selle asemel, et käsitada seda ehituspaneelide sektorina üldiselt. Vastava ala asjatundja on seega „hoonete fassaadipaneelide“ asjatundja, kes üldiselt võrdleb asjaomaseid disainilahendusi vahetult, kas lugedes ajakirju ja veebisaite või uurides kaupu või näidiseid müügikohtades.

17      Hageja leiab lisaks, et 21. septembri 2017. aasta kohtuotsusest Easy Sanitary Solutions ja EUIPO vs. Group Nivelles (C‑361/15 P ja C‑405/15 P, EU:C:2017:720) tulenevad juhised on kohaldatavad üksnes määruse nr 6/2002 artikli 7 lõikes 1 kasutatud väljendile „asjaomane sektor“, mistõttu tuleb neist aru saada nii, et ei ole vaja, et selle toote vastava ala asjatundja, milles või mille puhul vaidlusalust disainilahendust kasutatakse, teab varasemat disainilahendust, kui viimane sisaldub või seda on kasutatud tootes, mis kuulub muusse tööstussektorisse kui see sektor, mida puudutab vaidlusalune disainilahendus. Kui aga vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki disainilahendusi, sealhulgas neid, mis kuuluvad erisugustesse sektoritesse, siis oleks see arvessevõtmine asjakohane üksnes analüüsi neljandas ja viimases etapis, see tähendab vastandatud disainilahenduste üldmulje võrdlemise etapis. Analüüsi esimesed kolm etappi, mis puudutavad asjaomase sektori, vastava ala asjatundja ja selles sektoris autori vabadusastme kindlakstegemist, tuleb aga läbi viia üksnes lähtudes vaidlusalusest disainilahendusest. Peale selle võimaldab see kohtuotsus võtta või isegi kohustab võtma arvesse tooteid, mida tegelikult turustatakse ja milles või mille puhul on vaidlusalust disainilahendust kasutatud.

18      EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

 Kohaldatavad põhimõtted

19      Kuna poolte argumendid lahknevad küsimuses, millist analüütilist raamistikku tuleb kohaldada vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamisel määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses, siis tuleb kõigepealt täpsustada seda raamistikku. Eelkõige tuleb välja selgitada, kas asjaomane sektor, vastava ala asjatundja ja autori vabadusaste tuleb kindlaks määrata üksnes vaidlusaluse disainilahenduse põhjal. Lisaks tuleb täpsustada, kas tegelikult turustatavad tooted, milles või mille puhul vastandatud disainilahendusi kasutatakse, on vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamisel asjakohased.

20      Mis esimesena puutub vaidlusaluse disainilahenduse määruse nr 6/2002 artikli 6 kohase eristatavuse hindamise analüütilisesse raamistikku, siis tuleb tõdeda, et määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punktis b on muu hulgas ette nähtud, et registreeritud ühenduse disainilahendus loetakse eristatavaks, kui vastava ala asjatundja üldmulje sellest erineb kõikide nende disainilahenduste jäetud üldmuljest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud enne registreerimistaotluse esitamise kuupäeva. Määruse nr 6/2002 artikli 6 lõikes 2 on täpsustatud, et disainilahenduse eristatavuse hindamisel võetakse arvesse autori vabadusastet disainilahenduse väljatöötamise käigus.

21      Vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamine eespool viidatud sätte tähenduses koosneb väljakujunenud kohtupraktika põhjal sisuliselt neljast etapist. Selle analüüsi käigus tehakse esiteks kindlaks nende toodete sektor, milles või mille puhul kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud, teiseks tehakse lähtuvalt toote otstarbest kindlaks nende asjatundja ja seda vastava ala asjatundjat silmas pidades tuvastatakse, mil määral on ta kursis asjaomaste toodete varasemate kunstiliste lahendustega ja kui tähelepanelik ta on sarnaste ja erisuguste aspektide suhtes disainilahenduste võrdlemisel, kolmandaks tehakse kindlaks disainilahenduse väljatöötamise käigus autoril olnud vabadusaste, mille mõju eristatavusele on pöördvõrdeline, ning neljandaks tehakse seda arvesse võttes kindlaks tulemus, mis saadakse nende üldmuljete võimaluse korral otsesel võrdlemisel, mis jäävad vastava ala asjatundjale vaidlusalusest disainilahendusest ja mis tahes varasematest disainilahendustest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud, eraldi võetuna (vt selle kohta 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Visi/one vs. EUIPO – EasyFix (Sõidukitele mõeldud sildihoidja), T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

22      Tuleb täpsustada, et kuigi analüüsi esimene etapp, st selle toote sektori kindlaksmääramine, milles või mille puhul kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud, ei tulene sõnaselgelt määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 sõnastusest, on see etapp tegelikult vajalik selleks, et määrata kindlaks vastava ala asjatundja ja autori vabadusaste, kusjuures viimati nimetatud mõisted on sõnaselgelt esitatud määruse nr 6/2002 artikli 6 lõigetes 1 ja 2. Sellega seoses on Üldkohtul juba olnud võimalus märkida, et asjaomase disainilahendusega hõlmatud toote identifitseerimine võimaldab kindlaks teha vastava ala asjatundja ja autori vabadusastme disainilahenduse väljatöötamise käigus (18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Grupo Promer Mon Graphic vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – PepsiCo (Ümmarguse reklaameseme kujutis), T‑9/07, EU:T:2010:96, punkt 56, ja 21. juuni 2018. aasta kohtuotsus Haverkamp IP vs. EUIPO – Sissel (Jalamatt), T‑227/16, ei avaldata, EU:T:2018:370, punkt 39).

23      Mis teisena puutub küsimusse, millises etapis tuleb vaidlusaluse disainilahenduse määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses eristatavuse hindamisel arvesse võtta iga vastandatud disainilahendust, siis olgu märgitud, et kuna määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punkti b kohase hindamise ese on seoses sama määruse artikli 25 lõike 1 punktiga b asjaomase disainilahenduse eristatavus, siis on loogiline teha kindlaks asjaomane sektor, vastava ala asjatundja ja autori vabadusaste disainilahenduse väljatöötamise käigus, lähtudes toodetest, milles või mille puhul kasutamiseks on vaidlusalune disainilahendus ette nähtud.

24      Määruse nr 6/2002 põhjenduses 14 on märgitud, et disainilahenduse eristatavuse hindamisel tuleb aluseks võtta, kas disainilahendust vaatleva vastava ala asjatundja üldmulje erineb selgelt muljest, mille talle jätavad olemasolevad disainilahendused, võttes seejuures arvesse selle toote laadi, mille puhul „disainilahendust“ kasutatakse või milles „see“ sisaldub, ning eelkõige tööstussektorit, millesse „see“ kuulub, ja „disainilahenduse“ loonud autori vabadusastet selle väljatöötamise käigus. Ainsuses esitatud viide „disainilahendusele“ määratlemaks tööstusharu, kuhu „see“ kuulub, ja autori vabadusaste selle väljatöötamise käigus, selle asemel et kasutada mõistet „olemasolevad disainilahendused“, mis hõlmab paljusid olemasolevaid disainilahendusi, näitab selgesti, et üksnes lähtudes eristatavuse hindamise esemeks olevast disainilahendusest – käesoleval juhul vaidlusalusest disainilahendusest – peab läbi viima analüüsi kolm esimest etappi, nimelt need, mis puudutavad asjaomase sektori, vastava ala asjatundja ja autori vabadusastme kindlaksmääramist.

25      Seevastu ei võeta varasemat disainilahendust arvesse eespool punktis 21 viidatud hindamise kolmes esimeses etapis. Vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse võib nimelt kõrvaldada varasem disainilahendus, mis on ette nähtud kasutamiseks toodetes, mis kuuluvad teatavasse sektorisse, mis on täiesti eraldiseisev sellest sektorist, kuhu kuuluvad vaidlusaluse disainilahendusega hõlmatud tooted. Nii nähtub määruse nr 6/2002 artikli 7 lõike 1 esimese lause sõnastusest, et avalikustamise asetleidmine sõltub üksnes avalikustamise faktilistest asjaoludest, mitte tootest, milles või mille puhul kasutamiseks see disainilahendus on ette nähtud (21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Easy Sanitary Solutions ja EUIPO vs. Group Nivelles, C‑361/15 P ja C‑405/15 P, EU:C:2017:720, punkt 99). Euroopa Kohus on täpsustanud, et miski ei anna selles sättes alust leida, et on vaja, et selle toote asjatundja, milles või mille puhul vaidlusalust disainilahendust kasutatakse, teaks varasemat disainilahendust, kui viimane sisaldub või seda on kasutatud muu tööstussektori tootes kui see, mida puudutab vaidlusalune disainilahendus (21. septembri 2017. aasta kohtuotsus Easy Sanitary Solutions ja EUIPO vs. Group Nivelles, C‑361/15 P ja C‑405/15 P, EU:C:2017:720, punkt 131). Seega, kuna varasem disainilahendus võib kuuluda täiesti erisugusesse sektorisse, millega on seotud muu ala asjatundja ja autori vabadusaste, siis ei oma see vaidlusaluse disainilahendusega seotud sektori, selle asjatundja ja autori vabadusastme kindlaksmääramisel tähtsust.

26      Hagejal on seega õigus väita, et analüüsi kolm esimest etappi viiakse läbi ainult lähtudes vaidlusalusest disainilahendusest, mida möönab ka EUIPO.

27      Vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamise neljanda ja viimase etapiga seoses olgu märgitud, et arvesse tuleb võtta nii vaidlusalust disainilahendust kui ka varasemat disainilahendust. Nagu on tõdetud eespool punktis 21, seisneb see etapp vastandatud disainilahendustest jääva üldmulje võrdlemises, mis eeldab mõlema disainilahenduse arvesse võtmist.

28      Mis kolmandana puutub küsimusse, kas tegelikult turustatavad tooted, milles või mille puhul vastandatud disainilahendusi kasutatakse, on vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamisel määruse nr 6/2002 artikli 6 tähenduses asjakohased, siis tuleb tõdeda, nagu hageja õigesti väidab, et kohtupraktikas on teatavatel tingimustel lubatud võtta arvesse vastandatud disainilahendusi hõlmavaid tegelikult turustatavaid tooteid.

29      Nimelt ei ole kohtupraktika kohaselt ekslik võtta asjaomaste disainilahenduste üldmulje hindamisel arvesse nende disainilahendustega tegelikult hõlmatud ja neile vastavaid tooteid (vt selle kohta 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punkt 73, ja 29. aprilli 2020. aasta kohtuotsus Bergslagernas Järnvaru vs. EUIPO – Scheppach Fabrikation von Holzbearbeitungsmaschinen (Halumasin), T‑73/19, ei avaldata, EU:T:2020:157, punkt 39).

30      Siiski on üldmulje võrdlemisel asjakohane võtta näitena arvesse tegelikult turustatavaid tooteid üksnes juhul, kui tooted vastavad disainilahendusele selle registreeritud kujul (20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punktid 73 ja 74, ning 6. juuni 2019. aasta kohtuotsus Porsche vs. EUIPO – Autec (Mootorsõidukid), T‑209/18, EU:T:2019:377, punkt 76).

31      Sellega seoses tuleb märkida, et nagu määruse nr 6/2002 artikli 3 punktis a sätestatud, on „disainilahendus“ määratletud kui „toote või selle osa välimus, mis tuleneb eelkõige toote enese ja/või selle kaunistuste joonte, piirjoonte, värvide, kuju, struktuuri ja/või materjali omadustest“. Sellest nähtuvalt seisneb disainilahenduse kaitse määruse nr 6/2002 artikli 4 lõike 1 mõttes toote väliskujunduse kaitses. Määruse nr 6/2002 põhjenduses 12 on sellega seoses märgitud, et kaitset ei tohiks laiendada neile koostisosadele, mis ei ole toote tavapärase kasutuse käigus nähtavad, ega selliste osade tunnusjoontele, mis ei ole pärast osa monteerimist nähtavad (vt selle kohta 9. septembri 2014. aasta kohtuotsus Biscuits Poult vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Banketbakkerij Merba (Küpsis), T‑494/12, EU:T:2014:757, punktid 22–24, ja 3. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus Cezar vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Poli-Eco (Peiteliist), T‑39/13, EU:T:2014:852, punkt 40).

32      Seega, kui asjaomase disainilahenduse graafiline või fotograafiline kujutis üksi ei võimalda kindlaks teha, millised selle elemendid on nähtavad või kuidas disainilahendust visuaalselt tajutakse, võib just sel eesmärgil võtta arvesse tegelikult turustatavaid tooteid või nende kasutusviisi.

33      Sellest tuleneb, et tegelikult turustatavaid tooteid, milles või mille puhul vastandatud disainilahendusi kasutatakse, saab nende disainilahenduste visuaalsete aspektide kindlaksmääramisel arvesse võtta üksnes näitlikustamiseks. Selline arvessevõtmine on lubatud siiski vaid tingimusel, et tegelikult turustatavad tooted vastavad disainilahendustele nende registreeritud kujul. Seega ei saa tegelikult turustatavat toodet arvesse võtta, kui disainilahendus, milles või mille puhul seda on kasutatud, erineb registreeritud disainilahendusest või kui sellel on tunnusjooned, mis ei nähtu selgelt selle disainilahenduse graafilisest kujutisest, nagu see on registreeritud.

34      Ainsa väite esimest osa tuleb analüüsida neid põhimõtteid silmas pidades.

 Asjaomane sektor

35      Nagu nähtub eespool punktist 21, on vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamise esimene etapp selle disainilahendusega hõlmatud toodete sektori kindlaksmääramine.

36      Selleks tuleb võtta arvesse registreerimistaotluses esitatud viidet toodetele, milles või mille puhul kasutamiseks on vaidlusalune disainilahendus ette nähtud. Nimelt peab määruse nr 6/2002 artikli 36 lõike 2 kohaselt registreerimistaotlus sisaldama viidet toodetele, milles või mille puhul kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud.

37      Vajaduse korral tuleb arvesse võtta ka disainilahendust ennast osas, milles see täpsustab toote olemust, otstarvet või funktsiooni. Nimelt võib disainilahenduse enda arvessevõtmine võimaldada kindlaks teha registreerimisel viidatud laiemasse tootekategooriasse kuuluva asjaomase toote ja seega määrata kindlaks, kes täpselt on asjatundja ning milline on autori vabadusaste disainilahenduse väljatöötamise käigus (18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Ümmarguse reklaameseme kujutis, T‑9/07, EU:T:2010:96, punkt 56, ja 21. juuni 2018. aasta kohtuotsus Jalamatt, T‑227/16, ei avaldata, EU:T:2018:370, punkt 39).

38      Käesoleval juhul nähtub esiteks vaidlusaluse disainilahenduse registreerimistaotlusele lisatud kirjeldusest, et selles nimetatud tooteid on kirjeldatud kui Locarno kokkuleppe klassi 25.01 kuuluvaid tooteid „(ehitus‑)paneelid“. Seega on hageja ise otsustanud vaidlusaluse disainilahenduse registreerimisel mitte piirduda üksnes hoonete fassaadipaneelidega. Nimelt on taotluses nimetatud „(ehitus‑)paneelid“ ilma piiranguteta seotud ehitussektoriga laiemas tähenduses.

39      Teiseks, mis puutub vaidlusaluse disainilahenduse kujutistesse, mis on esitatud eespool punktis 2, siis tuleb märkida, et nendest ei nähtu nende toodete olemus, milles või mille puhul kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud, ega ka nende toodete otstarve või funktsioon. Nimelt ei viita mitte ükski nimetatud disainilahenduse element sellele, et disainilahendus on ette nähtud kasutamiseks üksnes hoone fassaadipaneelis, välistades kõik muud ehituspaneelid.

40      Neil asjaoludel võis apellatsioonikoda viga tegemata järeldada, et asjaomane sektor on ehituspaneelide sektor.

41      Hageja püüab seada selle järelduse kahtluse alla, rõhutades sisuliselt asjaolu, et tooted, mida ta turustab ja milles ta vaidlusalust disainilahendust kohaldab, on üksnes hoonete fassaadipaneelid. See argument põhineb seega eeldusel, et sektor, mida vaidlusalune disainilahendus puudutab, tuleb kindlaks määrata üksnes turul tegelikult turustatavate toodete põhjal.

42      Sellise eeldusega ei saa siiski nõustuda. Esiteks ei põhine nimetatud eeldus ühelgi määruse nr 6/2002 sättel. Veelgi enam, see tooks kaasa selle, et registreerimistaotluses kohustuslikult esitatavad andmed, mis on loetletud määruse nr 6/2002 artikli 36 lõikes 2, kaotavad igasuguse asjakohasuse, kui need asendatakse teabega turu hetkeolukorra kohta. Viimane võib juba oma määratluse poolest muutuda, kuna tootevalik, nagu tegelikult turustatavad tooted, võivad aja jooksul oluliselt erineda sõltuvalt mitmest tegurist, nagu omaniku äristrateegia, pakkumine ja nõudlus või ka konkreetse toote edu või ebaedu turul.

43      Teiseks, kuigi vastavalt eespool punktides 29–33 osutatud põhimõtetele ei ole vale võtta arvesse turul tegelikult turustatavaid tooteid, on see lubatud üksnes näitlikustamise otstarbel, et määrata kindlaks asjaomase disainilahenduse visuaalsed aspektid, ja tingimusel, et need tooted vastavad disainilahendusele registreeritud kujul. Seega, kui vaidlusaluse disainilahenduse – selle registreeritud kujul – analüüsist endast ilmneb, et tegemist on registreerimisel märgitud laiema tootekategooria ühe alamkategooriaga, siis võib arvesse võtta seda konkreetset alamkategooriat (18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Ümmarguse reklaameseme kujutis, T‑9/07, EU:T:2010:96, punktid 59 ja 60). Kui aga vaidlusaluse disainilahenduse analüüsist endast ei nähtu, et see hõlmab kitsamat tootekategooriat, nagu käesolevas asjas, siis ei saa pelk viide turul tegelikult turustatavatele toodetele viia asjaomase sektori teistsuguse määratluseni.

44      Lisaks märgib hageja õigesti, et apellatsioonikoda viitas asjaomase sektori määratlemisel vaidlustatud otsuse punktides 17 ja 18 ekslikult nii vaidlusalusele disainilahendusele kui ka varasemale disainilahendusele. Nagu aga nähtub eespool punktidest 23–27, tuleb analüüsi esimeses etapis lähtuda ainult vaidlusalusest disainilahendusest, millele EUIPO ei vaidle ka vastu.

45      Siiski ei mõjuta see ebatäpsus vaidlustatud otsuse õiguspärasust osas, milles apellatsioonikoda määras õigesti kindlaks vaidlusaluse disainilahenduse – see tähendab ehituspaneelide – eristatavuse hindamisel aluseks võetava sektori, nagu nähtub eespool punktidest 36–40.

46      Seetõttu tuleb tagasi lükata hageja argumendid, mis puudutavad vaidlusaluse disainilahendusega hõlmatud sektori määratlust.

 Vastava ala asjatundja

47      Kohtupraktika kohaselt tuleb vastava ala asjatundja mõistest aru saada nii, et see jääb kaubamärgiõiguses kasutatava mõiste „keskmine tarbija“ – kellelt ei eeldata mingeid eriteadmisi ning kes üldiselt ei võrdle vastandatud kaubamärke otseselt – ning mõiste „spetsialist“ – põhjalike tehniliste teadmistega ekspert – vahele. Niisiis võib mõistest „vastava ala asjatundja“ aru saada nii, et see ei tähista mitte keskmise tähelepanelikkuse astmega kasutajat, vaid kasutajat, kes on kas tulenevalt isiklikust kogemusest või vastavas valdkonnas ulatuslike teadmiste tõttu erilise valvsusega (20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punkt 53).

48      Lisaks saab mõiste „vastava ala asjatundja“, mis on loodud just nimelt määruse nr 6/2002 artikli 6 alusel disainilahenduse eristatavuse analüüsimiseks, olla määratletud vaid üldiselt, viitena standardomadustega isikule, ning mitte juhtumipõhiselt seoses vaidlusaluse disainilahenduse ühe või teise kasutusega (vt analoogia alusel 6. juuni 2019. aasta kohtuotsus Mootorsõidukid, T‑209/18, EU:T:2019:377, punkt 37).

49      Mis puutub täpsemalt vastava ala asjatundja tähelepanelikkuse astmesse, siis tuleb märkida, et kuigi ta ei ole selline piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas keskmine tarbija, kes tajub disainilahendust tavaliselt tervikuna ega uuri selle eri detaile, ei ole vastava ala asjatundja ka ekspert või spetsialist, kes oleks võimeline üksikasjalikult tähele panema asjaomaste disainilahenduste puhul esineda võivaid minimaalseid erisusi. Niisiis viitab määratlus „vastav ala“ sellele, et olemata disainer või tehniline ekspert, tunneb see asjatundja asjaomase sektori eri disainilahendusi, tal on teataval määral teadmisi nende disainilahenduste tavaliste elementide kohta ning tulenevalt huvist asjaomaste toodete vastu on tema tähelepanelikkuse aste neid tooteid kasutades suhteliselt suur (vt 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus PepsiCo vs. Grupo Promer Mon Graphic, C‑281/10 P, EU:C:2011:679, punkt 59 ja seal viidatud kohtupraktika).

50      Käesoleval juhul võis apellatsioonikoda eespool punktides 47–49 osutatud kohtupraktikat arvestades ja kuna vaidlusalune disainilahendus puudutab ehituspaneelide sektorit, põhjendatult järeldada, et asjatundjast kasutaja on ehitussektorisse kuuluva kutseala asjatundja, näiteks ehitaja, kinnisvaraarendaja või arhitekt, kellel on teataval määral teadmisi ehituspaneelidest ja kelle tähelepanelikkuse aste on suur.

51      Seega tuleb samadel põhjustel, mis on esitatud eespool punktides 38 ja 39, tagasi lükata hageja argument, millega ta soovib määratleda vastava ala asjatundjana „hoonete fassaadipaneelide“ asjatundja.

52      Lisaks, kuigi hageja leiab, et asjaomane sektor tuleb määratleda kitsamalt kui üksnes hoonete fassaadipaneelide sektorina, ei väida ta seevastu, et selliselt määratletud vastava ala asjatundja tähelepanelikkuse aste erineb ehitussektorisse kuuluva kutseala asjatundja omast.

53      Sellest järeldub, et apellatsioonikoda võis hindamisviga tegemata asuda seisukohale, et käesoleval juhul on vastava ala asjatundja ehitussektorisse kuuluva kutseala asjatundja, kelle tähelepanelikkuse aste on suur.

54      Eeltoodust lähtudes tuleb ainsa väite esimene osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.

 Väite teine osa, mis puudutab vaidlusaluse disainilahenduse autori vabadusastet

55      Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktis 24, et autori vabadust ehituspaneelide väljatöötamisel piirab teataval määral asjaolu, et need paneelid täidavad tehnilist funktsiooni, mis seisneb ilmastikukindluse pakkumises või muudes tunnusjoontes, näiteks akustiliste, tuleohutuse ja struktuuriliste omaduste parandamises, kuna need tuleb kindlalt kinnitada seina, fassaadi või katuse külge ning kuna need peavad parandama hoone välisilmet. Autori vabadusaste on siiski pinnamustri tüübi, vormi, värvi ja kujundite osas märkimisväärne. Lisaks leidis apellatsioonikoda, et hageja ei ole tõendanud varasemate kunstiliste lahenduste ammendumist. Apellatsioonikoda märkis vaidlustatud otsuse punktis 35, et vastandatud disainilahenduste ühised tunnusjooned puudutavad elemente, mille puhul on autoril keskmine vabadusaste.

56      Hageja väidab, et autori vabadust tuleb hinnata „hoonete fassaadipaneelide“ sektorist lähtudes. Seega on vaidlusalune disainilahendus suures osas tingitud nende paneelide funktsioonist. Vastavad piirangud mõjutavad paneelide pinnalahendust, mis peab tingimata olema küllaltki lame ning sisaldama üldjuhul ka joonte- ja värvimängu. Kuna värvuste nagu ka mustrite hulk „on joontega töötamisel“ piiratud, ei ole autori vabadus piiramatu või märkimisväärne. Hageja sõnul näib, et lineaarse joonega fassaadipaneelide puhul on kunstilised lahendused teataval määral ammendunud. Seega on hoonete fassaadipaneelide autorite loomingulise vabaduse aste parimal juhul keskmine.

57      EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad hageja argumentidele vastu.

58      Kohtupraktikast nähtub, et autori vabadusaste disainilahenduse väljatöötamisel määratletakse eelkõige sellest lähtudes, millised piirangud tulenevad toote või selle osa tehnilisest funktsioonist tingitud vältimatutest omadustest või millised piirangud tulenevad selle toote suhtes kehtivatest õiguslikest nõuetest. Need piirangud toovad kaasa selle, et teatavad tunnusjooned muutuvad tavapäraseks ja on paljude asjaomase toote disainilahenduste puhul ühised (18. märtsi 2010. aasta kohtuotsus Ümmarguse reklaameseme kujutis, T‑9/07, EU:T:2010:96, punkt 67).

59      Autori vabadus on selles kontekstis tegur, mis pigem võimaldab varieerida vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hinnangut, mitte aga iseseisev tegur, mis määrab kindlaks, kuivõrd erinevad peavad kaks disainilahendust olema, et neist üht saaks pidada eristatavaks. Teisisõnu võib tegur, mis puudutab autori vabadusastet, tugevdada või vastupidi pehmendada järeldust asjatundjast kasutajale igast vastavast disainilahendusest jääva üldmulje kohta (vt 6. juuni 2019. aasta kohtuotsus Mootorsõidukid, T‑209/18, EU:T:2019:377, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).

60      Autori vabadusastme mõju eristatavusele varieerub nimelt vastavalt pöördvõrdelisuse reeglile. Niisiis, mida vabam on autor disainilahenduse väljatöötamisel, seda vähem mõjutavad vastava ala asjatundjale jäävat üldmuljet vastandatud disainilahenduste vahelised pisierinevused. Mida piiratum aga on autor disainilahenduse väljatöötamisel, seda enam mõjutavad vastandatud disainilahenduste vahelised pisierinevused vastava ala asjatundjale jäävat üldmuljet. Teisisõnu muudab autori suur vabadusaste kindlamaks järelduse, et märkimisväärsete erinevusteta disainilahendustest jääb vastava ala asjatundjale sama üldmulje ja seetõttu ei ole vaidlusalune disainilahendus eristatav. Seevastu see, kui autori vabadusaste on madal, toetab järeldust, mille kohaselt disainilahenduste piisavalt silmatorkavad erinevused jätavad vastava ala asjatundjale erisuguse üldmulje ja seega on vaidlusalune disainilahendus eristatav (vt 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Sõidukitele mõeldud sildihoidja, T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

61      Käesoleval juhul tuleb esiteks tõdeda, et eespool punktides 35–54 esitatud põhjustel ei teinud apellatsioonikoda hindamisviga, kui ta uuris „ehituspaneelide“, mitte „hoonete fassaadipaneelide“ autori vabadusastet.

62      Teiseks leiab ka hageja ise, et hoonete fassaadipaneelide autori vabadus on keskmine, mida apellatsioonikoda sisuliselt märkis ka vaidlustatud otsuse punktides 24 ja 35 ehituspaneelide autori vabaduse kohta.

63      Kolmandaks, nõustuda ei saa hageja argumendiga, mille kohaselt asjaomaste paneelide pinnal on tavaliselt joonte- ja värvimäng ning „joontega töötamisel“ ei ole autori vabadus piiramatu või märkimisväärne. Hageja ei ole nimelt tõendanud, et hoonetele mõeldud paneelidel ega ka hoonete fassaadipaneelidel peavad tingimata olema lineaarsed joonised kurdude ja õõnsuste kujul ning teatud värvused, välistades seega kõik muud vormid. Kuigi ei saa välistada, et on olemas teatav üldine suundumus hoonetele mõeldud paneelide, sealhulgas hoonete fassaadipaneelides kasutatava materjali seas, ei saa seda asjaolu pidada autori vabadust piiravaks teguriks, kuna just autori vabadus on see, mis võimaldab tal avastada uusi vorme, uusi suundumusi või isegi olla olemasoleva suundumusega võrreldes uuendusmeelne (13. novembri 2012. aasta kohtuotsus Antrax It vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – THC (Kütteradiaatorid), T‑83/11 ja T‑84/11, EU:T:2012:592, punkt 95).

64      Nimelt küsimus, kas disainilahendus järgib üldist disainisuundumust või mitte, on asjakohane kõige enam asjaomase disainilahenduse esteetilise tajumise seisukohast ja võib seega olenevalt olukorrast mõjutada disainilahendust sisaldava toote turuedu. Seevastu ei oma see küsimus tähtsust asjaomase disainilahenduse eristatavuse analüüsimisel, mis seisneb selle kontrollimises, kas disainilahendusest jääv üldmulje erineb varem avalikustatud disainilahendustest jäävast üldmuljest, sõltumata esteetilistest ja kaubanduslikest kaalutlustest (22. juuni 2010. aasta kohtuotsus Shenzhen Taiden vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bosch Security Systems (Sideseadmed), T‑153/08, EU:T:2010:248, punkt 58; 4. veebruari 2014. aasta kohtuotsus Sachi Premium-Outdoor Furniture vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Gandia Blasco (Tugitool), T‑357/12, ei avaldata, EU:T:2014:55, punkt 24, ja 17. novembri 2017. aasta kohtuotsus Ciarko vs. EUIPO – Maan (Pliidikubu), T‑684/16, ei avaldata, EU:T:2017:819, punkt 58).

65      Lisaks, kuigi hageja väidab, et tegemist on kunstiliste lahenduste ammendumisega, piisab, kui märkida, nagu tegi apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 25, et hageja ei ole konkreetsete ja asjakohaste tõenditega sellist ammendumist tõendanud.

66      Seega tuleb ainsa väite teine osa põhjendamatuse tõttu tagasi lükata.


 Kolmas osa, mis puudutab vastandatud disainilahendustest jäävate üldmuljete võrdlust

67      Käesoleval juhul on võrreldavad disainilahendused järgmised:

Vaidlusalune disainilahendus

Varasem disainilahendus

1.1Image not found

Image not found

1.2Image not found


1.3Image not found


1.4Image not found


1.5Image not found


68      Apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktides 31–35, et vastandatud disainilahendustel on järgmised ühised tunnused: a) lineaarsed lamedad pinnad, mida markeerivad paljud paralleelsed kurrud ja õõnsused; b) kurrud ja õõnsused, mis jaotuvad samas proportsioonis ja paralleelselt kogu pinnal; c) struktuur, mis seisneb kurdusid ja õõnsusi teatava nurga all ühendavates ülenevates ja alanevates identsetes vöötides; d) samasuguse struktuuri jätk ülenevate vöötidega kurdude suunal ja alanevate vöötidega õõnsuste suunal ning e) kurdude ja õõnsuste sama laius. Apellatsioonikoja sõnul jääb vastandatud disainilahendustest vastava ala asjatundjale ühesugune üldmulje.

69      Esimesena toob hageja esile mitu erinevust vastandatud disainilahenduste vahel, mille põhjal jääb neist erisugune üldmulje, nimelt:

–        esiteks sisaldab vaidlusalune disainilahendus palju rohkem jooni (kurdusid ja sooni) pinnaühiku kohta;

–        teiseks on vaidlusalusel disainilahendusel kurrud või voldid, mis eenduvad pisut (2 mm) paneelist, lõikudes soonega umbes 100‑kraadise nurga all, mis tekitab veidi trapetsikujulise struktuuri, samas kui varasemal disainilahendusel selline trapetsikujuline struktuur puudub;

–        kolmandaks on vaidlusaluses disainilahenduses kurdude kõrgemast tipust algav lame pind veidi väiksem, võrreldes soonte põhja pinnaga umbes suhtarvul 1/1,5, samas kui varasemas disainilahenduses on kurdude tipu kõrgusel moodustuv pindala vähemalt sama suur kui soonte põhjas (suhtarv 1/1);

–        neljandaks on vaidlusaluses disainilahenduses kurdude kõrgus (2 mm) oluliselt väiksem soonte põhja laiusest (12 mm), samas kui varasemas disainilahenduses näivad kurrud palju nähtavamad;

–        viiendaks on vaidlusalusel disainilahendusel laineline tekstuur (tsementkiud) kontrastsetes halli toonides, samas kui varasemal disainilahendusel näib olevat kliiniliselt sile pind ja see on khaki-rohelist värvi, ning

–        kuuendaks näitavad selgesti tegelikud tooted, milles vastandatud disainilahendusi kasutatakse, et neil on täiesti erisugused mõõtmed ja suurus, kuna varasema disainilahenduse kurrud on palju laiemad kui vaidlusaluse disainilahenduse omad.

70      EUIPO ja menetlusse astuja vaidlevad nendele argumentidele vastu.

71      Väljakujunenud kohtupraktikas on märgitud, et disainilahenduse eristatavus tuleneb vastava ala asjatundjale jäävast erisugusest üldmuljest või déjà-vu-efekti puudumisest seoses mis tahes varasema disainilahendusega, võtmata arvesse erinevusi, mis on niivõrd vähe silmatorkavad, et ei mõjuta nimetatud üldmuljet, olgugi et tegemist on enama kui tühiste detailidega, kuid võttes arvesse sedavõrd silmatorkavaid erinevusi, mis tingivad erisuguse üldmulje (vt 16. veebruari 2017. aasta kohtuotsus Antrax It vs. EUIPO – Vasco Group (Radiaatorite termosifoon-soojusvahetid), T‑828/14 ja T‑829/14, EU:T:2017:87, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

72      Vastandatud disainilahendustest jääva üldmulje võrdlus peab põhinema sünteesil ja see ei või piirduda sarnasuste ja erinevuste loetelu analüütilise võrdlemisega. Selle võrdlemise aluseks tuleb võtta vaidlusaluse disainilahendusega avalikustatud tunnused ja see peab puudutama üksnes kaitstud tunnuseid, võtmata arvesse tunnuseid, mis jäävad kaitse alt välja, nagu eelkõige tehnilised tunnused. Võrrelda tuleb disainilahendusi põhimõtteliselt sellistena, nagu need on registreeritud, ilma et kehtetuks tunnistamise taotlejalt saaks nõuda osutatud disainilahenduse graafilist kujutist, mis on võrreldav vaidlusaluse disainilahenduse registreerimistaotluses esitatud kujutisega (vt 13. juuni 2019. aasta kohtuotsus Sõidukitele mõeldud sildihoidja, T‑74/18, EU:T:2019:417, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika).

73      Käesoleval juhul tuleb kõigepealt märkida, nagu tegi apellatsioonikoda, et neil kahel disainilahendusel on väga sarnane kuju ja need sisaldavad sarnaseid elemente, mis on paigutatud sarnasel viisil, nimelt neil on vaoline lame lineaarne pind, millel on palju paralleelseid kurde ja õõnsusi. Peale selle on mulje nende paralleelselt pinnale paigutatud kurdude ja õõnsuste proportsioonidest, eelkõige nende laius, väga sarnane. Lõpetuseks on kurde ja õõnsusi ühendavate ülenevate ja alanevate vöötide struktuur väga sarnane.

74      Mis puutub hageja esile toodud vastandatud disainilahenduste erinevustesse, siis tuleb märkida, et eespool punktis 69 mainitud esimene kuni neljas ja kuues erinevus puudutavad vastandatud disainilahenduste eri elementide mõõtmeid, kaldeid ja väidetavaid proportsioone.

75      Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et kuna kaitset taotletakse disainilahendustele, sõltumata nende toodete tegelikest mõõtmetest, milles kasutamiseks need disainilahendused on ette nähtud, siis on selliste mõõtmetega seotud väited vastandatud disainilahendustest jääva üldmulje võrdlemisel täiesti asjakohatud (vt selle kohta 13. novembri 2012. aasta kohtuotsus Kütteradiaator, T‑83/11 ja T‑84/11, EU:T:2012:592, punkt 67).

76      Teiseks ja olulise asjaoluna olgu märgitud, et väidetavad erinevused ei nähtu piisavalt selgesti vastandatud disainilahenduste kujutiste võrdlusest. Täpsemini ei nähtu vaidlusaluse disainilahenduse mõõtmed ja proportsioonid, millele hageja viitab, selle kujutisest disainilahenduse registreeritud kujul.

77      Igal juhul, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 32 õigesti märkis, ei pööra vastava ala asjatundja erilist tähelepanu kurdude ja õõnsuste täpsele proportsioonile ega ka eri nurkade kraadile. Nimetatud kasutaja pöörab erilist tähelepanu pigem disainilahenduste üldisele kujule ja ühistele tunnusjoontele, mille põhjal tervikuna jääb võrreldavatest disainilahendustest sarnane mulje, nimelt lame lineaarne pind, mida markeerivad paljud visuaalselt sarnased kurrud ja õõnsused, sarnane struktuur ja proportsioonid, mis isegi kui need on erisugused, ei hoia ära déjà-vu-efekti, eespool punktis 71 viidatud kohtupraktika tähenduses.

78      Nagu eespool punktides 29–33 rõhutatud, võib tegelikult turustatavaid tooteid, mille puhul vastandatud disainilahendusi kasutatakse, tõepoolest võtta näitlikustamiseks arvesse vaidlusaluse disainilahenduse eristatavuse hindamise etapis, et teha kindlaks nende nähtavad osad ja viis, kuidas neid tajutakse. Sellega seoses tuleb sarnaselt apellatsioonikojaga märkida, et vastandatud disainilahendusi nähakse tavaliselt teatava vahemaa tagant, sõltumata sellest, kas tegemist on hoonete fassaadi või müratõkke seinaga. Järelikult on joonte arvu ning kurdude või voltide proportsiooni võimalikel erinevustel väike osatähtsus vastandatud disainilahendustest jäävas üldmuljes.

79      Mis puutub viiendasse erinevusse, millele on viidatud eespool punktis 69 ja mis puudutab vaidlusaluse disainilahenduse tekstuuri, siis ei ole küll välistatud, nagu väidab hageja, et selle kujutist nr 1.3, millel on esitatud selle disainilahenduse külgvaade, võib pärast eriti hoolikat uurimist tõlgendada nii, et see annab edasi lainelist tekstuuri, mida varasema disainilahenduse kujutisel ei ole. Samas, kuna registreerimistaotluses puuduvad muusugused viited, siis võib see kujutis viidata ka sellele, et asjaomane paneel on lõigatud nii, et hageja esile toodud „laineline“ tekstuur võib sellel kujutisel näidata lihtsalt seda, et külgnevatel osadel on lõikejälgedest veidi haralised servad, või nagu väidab EUIPO, näidata lihtsalt kasutatud materjalis esinevaid puudusi. Peale selle, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 33 õigesti rõhutas, on vastandatud disainilahenduste pealiskülg ainus pind, mis on hoonele või seinale kinnitatud paneeli puhul nähtav, mistõttu külgvaade nr 1.3 on vähem asjakohane.

80      Neil asjaoludel ja nagu EUIPO õigesti rõhutab, ei võimalda vaidlusaluse disainilahenduse kujutis, nagu see on esitatud registreeringus ja olukorras, kus registreerimistaotluses puuduvad muud sellekohased viited, piisavalt selgesti tuvastada sellise tekstuuri väidetavat olemasolu.

81      Pealegi, nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 33 õigesti märkis, on vastava ala asjatundja tõenäoliselt teadlik asjaolust, et ehituspaneeli pinna tekstuur võib sõltuda kasutatud materjalist ja järelikult ei ole eri materjalide kasutamise võimalus erisuguse üldmulje jätmiseks piisav.

82      Mis puutub hageja argumenti, et vastandatud disainilahenduste värvid on erisugused, siis on põhjendatud EUIPO väide, et kuna vaidlusalune disainilahendus on registreeritud mustvalgena, siis ei oma nende võrdlemisel tähtsust mis tahes värvus, mida kasutatakse varasemas disainilahenduses, kuna vaidlusaluse disainilahenduse puhul ei ole kaitset taotletud seoses ühegi värvusega (vt selle kohta 14. juuni 2011. aasta kohtuotsus Sphere Time vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Punch (Kaelapaela külge kinnitatud kell), T‑68/10, EU:T:2011:269, punkt 82, ja 7. veebruari 2018. aasta kohtuotsus Şölen Çikolata Gıda Sanayi ve Ticaret vs. EUIPO – Zaharieva (Tuutude esitlemise karp), T‑793/16, ei avaldata, EU:T:2018:72, punkt 67).

83      Teisena väidab hageja, et apellatsioonikoda eksis, kui ta jättis varasema disainilahenduse täpseks kindlaksmääramiseks arvesse võtmata tegelikud tooted, milles või mille puhul on vastandatud disainilahendust kasutatud.

84      Sellega seoses tuleb märkida, et vastupidi hageja väidetele võttis apellatsioonikoda arvesse tooteid, milles vastandatud disainilahendusi kasutatakse, ja nende kasutusviisi. Nagu eespool punktis 79 on märgitud, tuvastas apellatsioonikoda näiteks, et vastandatud disainilahenduste pealiskülg on ainus pind, mis on hoonele või seinale kinnitatud paneeli puhul nähtav, mistõttu külgvaade nr 1.3 on vähem asjakohane. Samuti märkis apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 34, et vastava ala asjatundja teab väga hästi, et ehituspaneele saab pikkupidi tükkideks lõigata, et neid kohandada hoone suuruse ja kujuga, et moodustada ühtne pind, ning et tal ei ole seega mingit põhjust loendada kurdude täpset arvu. Need kaalutlused põhinevad seega vastandatud disainilahendustega hõlmatud toodete kasutusviisil, kuna see mõjutab viisi, kuidas vastava ala asjatundja neid disainilahendusi ette kujutab.

85      Seetõttu tuleb apellatsioonikoja eeskujul järeldada, et arvestades vaidlusaluse disainilahenduse autori keskmist vabaduse astet, jääb sellest disainilahendusest vastava ala asjatundjale varasema disainilahendusega võrreldes déjà-vu-üldmulje.

86      Eeltoodu põhjal tuleb hageja ainus väide tagasi lükata ja seetõttu jätta hagi tervikuna rahuldamata.

 Kohtukulud

87      Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna kohtuotsus on tehtud hageja kahjuks, tuleb EUIPO ja menetlusse astuja kohtukulud vastavalt nende nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kümnes koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Jätta Eterniti kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) ja Eternit Österreich GmbH kohtukulud.

Kornezov

Buttigieg

Hesse

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 10. novembril 2021 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: inglise.