KOHTUJURISTI ETTEPANEK
JÀN MAZÁK
esitatud 18. detsembril 20081(1)
Kohtuasi C‑343/07
Bavaria NV
Bavaria Italia Srl
versus
Bayerischer Brauerbund eV
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte d’appello di Torino (Itaalia))
Määruste (EMÜ) nr 2081/92 ja (EÜ) nr 1347/2001 kehtivus – Vastuvõetavus – Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse – Geograafiline tähis „Bayerisches Bier” – Kaubamärk „Bavaria” – Menetlus- ja sisulised nõuded registreerimise suhtes – Kaubamärgi ja kaitstud geograafilise tähise kooseksisteerimine
I. Sissejuhatus
1. Corte d’appello di Torino (Torino apellatsioonikohus, Itaalia) on oma 6. juuli 2007. aasta kohtumäärusega, mis jõudis Euroopa Kohtusse 25. juulil 2007, esitanud EÜ artikli 234 alusel mitu eelotsuse küsimust, mis puudutavad ühelt poolt nõukogu 28. juuni 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1347/2001, millega täiendatakse komisjoni määruse (EÜ) nr 1107/96 (geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise kohta nõukogu määruse (EMÜ) nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud korras) lisa(2) (edaspidi „määrus nr 1347/2001”), ning nõukogu 14. juuli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta(3) (edaspidi „määrus nr 2081/92”) kehtivust ning teiselt poolt määruse nr 1347/2001 tõlgendamist.
2. Täpsemalt soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimustes teada sisuliselt seda, kas nimetus „Bayerisches Bier” registreeriti määruses nr 2081/92 sätestatud vormi- ja sisulisi nõudeid arvestades määruse nr 1347/2001 alusel kehtivalt kui kaitstud geograafiline tähis (edaspidi „KGT”) ning – jaatava vastuse korral – mil määral mõjutab see KGT varasemate nimetust „Bavaria” sisaldavate õlle jaoks kasutatavate kaubamärkide kehtivust või kasutatavust.
3. Eelotsuse küsimused tekkisid menetluses, mille üheks pooleks on Bayerischer Brauerbund eV (edaspidi „Bayerischer Brauerbund”) ning teiseks pooleks Bavaria NV ja Bavaria Italia Srl (edaspidi „Bavaria” ja „Bavaria Italia”), seoses sellega, et viimased kasutavad sõna „Bavaria” sisaldavaid rahvusvahelisi kaubamärke.
4. Ühenduse kohtutes on algatatud selle küsimusega seotud kohtumenetlused: nimelt 6. detsembril 2007 kohtuasi T‑178/06: Bavaria vs. nõukogu Esimese Astme Kohtus ning 20. märtsil 2008 kohtuasi C‑120/08: Bayerischer Brauerbund Euroopa Kohtus. Mõlemad menetlused peatati, vastavalt 6. detsembril 2007 ja 20. märtsil 2008, kuni otsuse tegemiseni käesolevas kohtuasjas.
II. Õiguslik raamistik
A. Määrus nr 2081/92
5. Määruse nr 2081/92 eesmärk on kehtestada ühenduse eeskirjad, millega kaitstakse teatavate põllumajandustoodete ja toiduainete registreeritud päritolunimetusi ja geograafilisi tähiseid, kui on olemas seos toote või toiduaine omaduste ja geograafilise päritolu vahel. Selle määrusega on ette nähtud geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimine ühenduse tasandil, millega tekib kaitse kõikides liikmesriikides.
6. Määruse nr 2081/92 artikli 1 lõiked 1 ja 2 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Käesolevas määruses on sätestatud asutamislepingu II lisas osutatud inimtoiduks ettenähtud põllumajandustoodete ning käesoleva määruse I lisas loetletud toiduainete ja käesoleva määruse II lisas loetletud põllumajandustoodete päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitset käsitlevad eeskirjad.
[…]
2. Käesolevat määrust kohaldatakse, ilma et see piiraks ühenduse teiste erisätete kohaldamist.”
7. Nimetatud määruse I lisa „Artikli 1 lõikes 1 osutatud toiduained” esimeses taandes on mainitud „õlut”.
8. Määruse nr 2081/92 artikli 2 lõikes 2 on sätestatud:
„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:
[…]
b) geograafiline tähis – piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimetus, millega kirjeldatakse põllumajandustoodet või toiduainet,
– mis on pärit kõnealusest piirkonnast, konkreetsest kohast või riigist ning
– mille eriline kvaliteet, maine või muud omadused tulenevad asjaomasest geograafilisest piirkonnast ning mille tootmine ja/või töötlemine ja/või valmistamine toimub määratletud geograafilises piirkonnas.”
9. Artikli 3 lõikes 1 on sätestatud:
„Nimetusi, mis on muutunud üldnimetuseks, ei või registreerida.
Käesoleva määruse kohaldamisel tähendab „nimetus, mis on muutunud üldnimetuseks” põllumajandustoote või toiduaine nimetust, mis vaatamata sellele, et see on seotud koha või piirkonnaga, kus kõnealust toodet või toiduainet algselt valmistati või turustati, on muutunud põllumajandustoote või toiduaine üldnimetuseks.
Otsustamaks, kas nimetus on või ei ole muutunud üldnimetuseks, võetakse arvesse kõiki tegureid, eelkõige:
– olukorda liikmesriigis, kust nimetus pärineb, ning tarbimispiirkondades,
– olukorda teistes liikmesriikides,
– asjakohaseid riigi või ühenduse õigusakte.
Kui registreerimistaotlus lükatakse tagasi artiklites 6 ja 7 sätestatud korras, kuna nimetus on muutunud üldnimetuseks, avaldab komisjon selle otsuse Euroopa Ühenduste Teatajas.”
10. Määruse nr 2081/92 artikli 13 lõikes 1 on ette nähtud:
„1. Registreeritud nimetusi kaitstakse:
a) nende otsese või kaudse kaubanduslikul eesmärgil kasutamise eest registreerimisega hõlmamata toodete puhul, juhul kui asjaomased tooted on võrreldavad selle nimetuse all registreeritud toodetega või kui nimetuse kasutamisel kasutatakse ära kaitstud nimetuse mainet;
b) väärkasutuse, jäljendamise või seoste tekitamise eest, isegi kui on viidatud toote tegelikule päritolule või kui kaitstud nimetus on tõlgitud või sellele on lisatud väljend „viis”, „tüüp”, „meetod”, „toodetud nagu”, „imitatsioon” või muu samalaadne väljend;
c) muude toote lähtekohta, päritolu, laadi või olulisi omadusi käsitlevate valede või eksitavate märgete eest, mis esitatakse asjaomase toote sise‑ või välispakendil, reklaammaterjalides või tootega seotud dokumentides, ning selliste pakendite kasutamise eest, mis võivad anda vale mulje toote päritolust;
d) muu tegevuse eest, mis võib üldsust eksitada toote tegeliku päritolu osas.
[…]”
11. Määruse nr 2081/92 artikkel 14 käsitleb kaitstud päritolunimetuste või geograafiliste tähiste ja kaubamärkide vahelist suhet. Artikli 14 lõikes 2 (algredaktsioonis) ja lõikes 3 on sätestatud:
„2. Võttes asjakohaselt arvesse ühenduse õigusakte, võib vaatamata päritolunimetuse või geograafilise tähise registreerimisele jätkata artiklis 13 osutatud olukorrale [vastavat kaubamärgi] kasutamist, kui [kaubamärk] oli registreeritud heas usus enne päritolunimetuse või geograafilise tähise registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, kui ei ole alust [kaubamärki] kehtetuks tunnistada või tühistada vastavalt 21. detsembri 1988. aasta esimese nõukogu direktiivi 89/104/EMÜ (kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta)[(4)] artikli 3 lõike 1 punktides c ja g ning artikli 12 lõike 2 punktis b sätestatud põhjustel.
3. Päritolunimetust või geograafilist tähist ei registreerita, kui [kaubamärgi] mainet ja tuntust ning kasutamise aega arvesse võttes võib registreerimine eksitada tarbijat toote tegeliku määratluse osas.” [täpsustatud tõlge]
12. Nõukogu määrusega (EÜ) nr 692/2003 (5) muudeti määrust nr 2081/92 alates 24. aprillist 2003.
13. Määruse nr 692/2003 põhjenduses 11 on selle kohta märgitud:
„[Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide] lepingu artikli 24 lõiget 5 ei kohaldata üksnes registreeritud või taotletud kaubamärkide suhtes, vaid samuti juhtudel, kui õigused kaubamärkidele on saadud kasutamise teel enne määratletud kuupäeva, eelkõige enne nimetuse päritoluriigis kaitse alla võtmise kuupäeva. Määruse (EMÜ) nr 2081/92 artikli 14 lõiget 2 tuleks seetõttu muuta: praegu määratletud kontrollpäev tuleks muuta päritoluriigis kaitse alla võtmise kuupäevaks või geograafilise tähise või päritolunimetuse registreerimise taotluse esitamise kuupäevaks, olenevalt sellest, kas nimetus kuulub kõnealuse määruse artikli 17 või artikli 5 kohaldamisalasse; samuti tuleks kõnealuse määruse artikli 14 lõikes 1 esitatud kontrollpäev muuta esmaavaldamiskuupäeva asemel taotluse esitamise kuupäevaks.”
14. Määruse nr 2081/92 artikli 14 lõike 2 sõnastus määrusega nr 692/2003 muudetud kujul on järgmine:
„Võttes arvesse ühenduse õigusakte, võib jätkuvalt kasutada kaubamärke, mille kasutamine põhjustab ühe artiklis 13 osutatud olukorra ja mis on taotletud, registreeritud või asjaomaste õigusaktidega ettenähtud juhtudel saadud ühenduse territooriumil heauskse kasutamise teel kas enne päritoluriigis kaitse alla võtmise kuupäeva või komisjonile päritolunimetuse või geograafilise tähise registreerimise avalduse esitamise kuupäeva, olenemata päritolunimetuse või geograafilise tähise registreerimisest, tingimusel et selle kehtetukstunnistamiseks või kaotamiseks ei ole ühtegi põhjust, nagu on määratletud nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiiviga 89/104/EMÜ (kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) ja/või nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusega (EÜ) nr 40/94 (ühenduse kaubamärgi kohta).”
15. Erandina määruse nr 2081/92 artiklitega 5−7 ette nähtud tavalisest korrast on selle määruse artiklis 17 sätestatud lihtsustatud kord KGT või kaitstud päritolunimetuse registreerimiseks selliste nimetuste suhtes, mis on kõnealuse määruse jõustumiskuupäeval juba kasutuses. Artikkel 17 on sõnastatud järgmiselt:
„1. Kuue kuu jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist teatavad liikmesriigid komisjonile seaduslikult kaitstud nimetused või liikmesriikides, kus kaitsesüsteem puudub, kasutamise käigus kehtestatud nimetused, mida liikmesriigid soovivad registreerida vastavalt käesolevale määrusele.
2. Komisjon registreerib artiklis 15 sätestatud korras lõikes 1 osutatud nimetused, mis vastavad artiklite 2 ja 4 tingimustele. Artiklit 7 ei kohaldata. Üldnimetusi siiski ei lisata.
3. Liikmesriigid võivad säilitada lõike 1 kohaselt edastatud nimetuste riikliku kaitse kuni asjakohase otsuse tegemiseni või registreerimiseni.”
16. See määruse nr 2081/82 artiklis 17 sätestatud lihtsustatud kord tunnistati määrusega nr 692/2003 kehtetuks alates 24. aprillist 2003.
B. Määrus nr 1347/2001
17. Määruse nr 1347/2001 alusel registreeriti nimetus „Bayerisches Bier”, millest Saksamaa oli teatanud kui KGT‑st, määruse nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud lihtsustatud korra alusel ning lisati see nimetus komisjoni määruse (EÜ) nr 1107/96(6) lisasse alates 5. juulist 2001.
18. Määruse nr 1347/2001 põhjendused 3 ja 4 on sõnastatud järgmiselt:
„(3) Esitatud teave kinnitab nime „Bavaria” olemasolu kehtiva kaubamärgina. Olemasolevaid fakte ja teavet arvesse võttes on siiski leitud, et nimetuse „Bayerisches Bier” registreerimine ei eksita tarbijat toote tegeliku määratluse osas. Sellest tulenevalt ei ole geograafiline tähis „Bayerisches Bier” ja kaubamärk „Bavaria” määruse (EMÜ) nr 2081/92 artikli 14 lõikes 3 nimetatud olukorras.
(4) Hoolimata geograafilise tähise „Bayerisches Bier” registreerimisest, võib teatavate kaubamärkide, näiteks Madalmaade kaubamärgi „Bavaria” ja Taani kaubamärgi „Høker Bajer”, kasutamist jätkata seni, kuni need vastavad määruse (EMÜ) nr 2081/92 artikli 14 lõikega 2 ettenähtud tingimustele.”
III. Asjaolud, menetlus ja eelotsuse küsimused
19. Bayerischer Brauerbund, mis asutati 1880. aastal, on Saksa ühing, mille eesmärk on edendada Baieri õlletootjate ühiseid huve, eelkõige kaitsta Saksamaal ja välismaal KGT‑d „Bayerisches Bier”, mille omanikuks Bayerischer Brauerbund on olnud alates selle tähise registreerimisest määruse nr 1347/2001 alusel. Alates 1968. aastast on talle kuulunud ka rahvusvahelised kollektiivkaubamärgid „Bayrisch Bier” ja „Bayerisches Bier”.
20. Bavaria on rahvusvahelisel turul tegutsev Madalmaade õlletootja. Tema algne nimi oli „Firma Gebroeders Swinkels”, alates 1930. aastast on äriühingu ametlik nimi „Bavaria”. Bavaria Italia kuulub Bavaria kontserni.
21. Bavaria omab ja Bavaria Italia kasutab mitut rahvusvahelist, Itaalias ja mujal kehtivat kaubamärki, mille keskne element on sõna „Bavaria” koos muude väljendite või kujutistega.
22. Tribunale di Torinos (Torino maakohus) 27. septembril 2004 algatatud menetluses, mis järgnes samalaadsete kohtuasjade algatamisele mitmes teises Euroopa riigis, eeskätt Saksamaal ja Hispaanias, püüdis Bayerischer Brauerbund takistada Bavariat ja Bavaria Italiat kasutamast neid kaubamärke Itaalias, taotledes vaheotsust nende kaubamärkide kehtetuks tunnistamise või tühistamise kohta. Bayerischer Brauerbund asus seisukohale, et kõnealused kaubamärgid rikuvad määruse nr 2081/92 artiklite 13 ja 14 kohaldamisalas KGT‑d „Bayerisches Bier” ning igal juhul sisaldavad need geograafilist tähist – sõna „Bavaria” –, mis on üldnimetus ja eksitav kõnealuse õlle geograafilise päritolu suhtes, sest kõnealused õlled on Madalmaade päritolu.
23. Tribunale di Torino rahuldas oma 30. novembri 2006. aasta otsusega Bayerischer Brauerbundi hagi ja keelas kõnealuste kaubamärkide kasutamise Itaalias selle alusel, et need on eksitavad ja rikuvad KGT‑d „Bayerisches Bier”.
24. Bavaria ja Bavaria Italia kaebasid selle otsuse mitmel alusel edasi eelotsusetaotluse esitanud kohtusse.
25. Eelotsusetaotluse esitanud kohtult saadud teabe põhjal puudutab käesoleva kohtuasja oluline edasikaebuse alus Tribunale di Torino seisukohta, et ta ei saanud esitada Euroopa Kohtule EÜ artikli 234 alusel eelotsusetaotlust määruse nr 1347/2001 kehtivuse küsimuses, sest Bavaria Italia oleks pidanud vaidlustama nimetatud akti otse, EÜ artikli 230 alusel, st kahe kuu jooksul alates akti avaldamisest.
26. Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib selles osas, et kahtlused seoses käesolevas olukorras eelotsuse tegemise võimalikkusega peaks lahendama Euroopa Kohtus.
27. Lisaks viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus üksikasjalikult mitmele argumendile, mida Bavaria ja Bavaria Italia esitasid eesmärgiga vaidlustada määruse nr 1347/2001 kehtivus ning selle määrusega ette nähtud nimetuse „Bayerisches Bier” registreerimine KGT‑na, mis hõlmavad õiguse üldpõhimõtete rikkumist ning mitmesuguste määruses nr 2081/92 sätestatud menetlus- ja sisuliste nõuete, eriti selle määruse artikli 2 lõike 2 punkti b, artikli 14 lõike 3 ja artikli 17 täitmata jätmist.
28. Neil asjaoludel on Corte d’appello di Torino menetluse peatanud ja esitanud Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:
„1. Kas [määrus nr 1347/2001] on – võimalik, et ka teiste aktide kehtetusest tulenevalt – järgmisi kaalutlusi arvestades kehtetu või mitte.
Üldpõhimõtete rikkumine
– [määruse nr 2081/1992] artikli 1 lõike 1 koostoimes I lisaga kehtetuse tõttu osas, milles lubatakse registreerida geograafilised tähised, mis puudutavad „õlut”, mis alkohoolse joogina on I lisas (ekslikult) loetletud artikli 1 lõikes 1 osutatud „toiduainete” hulgas ning mis ei kuulu „põllumajandustoodete” alla, mis on loetletud EÜ asutamislepingu I lisas toodud nimekirjas ning mida peetakse silmas EÜ artiklites 32 (varasem artikkel 38) ning 37 (varasem artikkel 43), mille alusel nõukogu võttis vastu [määruse nr 2081/1992];
– [määruse nr 2081/1992] artikli 17 kehtetuse tõttu osas, milles see näeb ette kiirendatud registreerimismenetluse, mis piirab ja kahjustab märkimisväärselt huvitatud isikute õigusi, kuna ei näe ette vastuväidete esitamise õigust, ja rikub seetõttu ilmselt läbipaistvuse ja õiguskindluse põhimõtet; seda eelkõige arvestades „Bayerisches Bier’i” seitse aastat (1994−2001) kestnud kaitstud geograafilise tähisena registreerimise menetluse keerukust ning kinnitust, mis sisaldub [määruse nr 692/2003] põhjenduses 13; määruse artikliga 15 tunnistati [määruse nr 2081/1992] artikkel 17 kehtetuks;
Vorminõuete täitmata jätmine
– kuna tähis „Bayerisches Bier” ei vasta [määruse nr 2081/1992] artiklis 17 nõutud tingimustele, et teda võiks registreerida selles artiklis ette nähtud lihtsustatud korra kohaselt, sest registreerimistaotluse esitamise ajal ei olnud see tähis Saksamaal „seaduslikult kaitstud” ega „kasutamise käigus kehtestatud”;
– kuna vastupidi Euroopa Kohtu praktikas (6. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-269/99: Carl Kühne jt, EKL 2001, lk I‑9517) ettenähtule ei uurinud Saksamaa valitsus enne komisjonile registreerimistaotluse esitamist nõuetekohaselt tähise „Bayerisches Bier” registreerimiseks vajalike tingimuste täidetust ning samuti ei teinud seda komisjon pärast taotluse saamist;
– kuna Saksamaa valitsus ei esitanud tähise „Bayerisches Bier” registreerimistaotlust ettenähtud tähtajaks vastavalt [määruse nr 2081/92] artikli 17 lõikele 1 (kuue kuu jooksul määruse jõustumisest; määrus jõustus 24. juulil 1993), kusjuures taotluse esitaja algses taotluses oli ette nähtud kaheksa erisugust tähist koos hilisemate määramata laadi muudatuste võimalusega, mille põhjal moodustati käesolev tähis „Bayerisches Bier” alles pärast seda, kui tähtpäev 24. jaanuar 1994 oli möödas.
Sisuliste nõuete täitmata jätmine
– kuna tähis „Bayerisches Bier” ei vasta [määruse nr 2081/92] artikli 2 lõike 2 punktis b kaitstava geograafilise tähise registreerimiseks kehtestatud sisulistele nõuetele, kui arvestada, et see tähis on üldnimetus, mis on ajalooliselt tähistanud õlut, mida toodetakse erilisel meetodil, mis on pärit XIX sajandi Baierimaalt, kust see levis üle kogu Euroopa ja ülejäänud maailma (põhjakääritamisel põhinev nn Baieri meetod), ja mida kasutatakse mitmes Euroopa keeles (taani, rootsi, soome) tänapäevalgi kui õlle üldnimetust ning mis võib igal juhul kõigest üldiselt eristada arvukate olemasolevate eri õllesortide hulgast mis tahes „Saksamaal Baieri liidumaal toodetud õlut”, ilma et kõnealuse toote (õlle) erilise kvaliteedi, maine või muu omaduse ja tema konkreetse geograafilise päritolu (Baierimaa) vahel oleks „otsest seost” (Euroopa Kohtu 7. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑312/98: Warsteiner, EKL 2000, lk I‑9187) ning ilma et oleks tegu ühega [määruse nr 2081/92] artikli 2 lõike 2 punktis b ette nähtud „erandjuhtudest”, mille puhul oleks lubatav maa nime sisaldava geograafilise tähise registreerimine;
– kuna tähis „Bayerisches Bier” on eelmisest lõigust nähtuvalt „üldnimetus”, mida ei saa niisugusena [määruse nr 2081/92] artikli 3 lõike 1 ja artikli 17 lõike 2 kohaselt registreerida;
– kuna tähise „Bayerisches Bier” registreerimisest oleks tulnud vastavalt [määruse nr 2081/92] artikli 14 lõikele 3 keelduda, sest Bavaria kaubamärkide „mainet ja tuntust” ning „[nende senise] kasutamise aega” arvesse võttes võis „Bayerisches Bier” „eksitada tarbijat toote tegeliku määratluse osas”?
2. Teise võimalusena – kui esimene küsimus tunnistatakse vastuvõetamatuks või põhjendamatuks –, kas [määrust nr 1347/01] tuleb tõlgendada nii, et selles kaitstud geograafilise tähise „Bayerisches Bier” tunnustamine ei kahjusta kolmandatele isikutele kuuluvate varasemate sõna „Bavaria” sisaldavate kaubamärkide kehtivust ega kasutatavust?”
IV. Õiguslik analüüs
A. Esimene küsimus
29. Esimeses küsimuses, mis on jagatud kaheksaks allküsimuseks (ehk kehtetuse aluseks), seab Corte d’appello di Torino küsimärgi alla määruse nr 1347/2001 kehtivuse, arvestades ühenduse õiguse üldpõhimõtete või määruses nr 2081/92 sätestatud vormi- või sisuliste nõuete võimalikku rikkumist. Ühenduse õiguse üldpõhimõtete järgimist puudutavad allküsimused on seotud määrusega nr 2081/92, mis on määruse nr 1347/2001 õiguslik alus.
1. Vastuvõetavus
a) Poolte peamised argumendid
30. Käesolevas menetluses on kirjalikke märkusi esitanud Bavaria ja Bavaria Italia (koos), Bayerischer Brauerbund, komisjon, nõukogu, samuti Saksamaa, Kreeka, Itaalia ja Madalmaade valitsus. Nimetatud menetlusosalised olid esindatud 18. septembril 2008 peetud kohtuistungil, kus lisaks esitas suulisi märkusi Tšehhi valitsus. Viimati nimetatud valitsus märkis, et esimese küsimuse sisulist osa puudutavas jagab ta komisjoni, nõukogu, Saksamaa ja Itaalia seisukohti, muus osas aga olid tema märkused keskendatud esimese küsimuse vastuvõetavusele ja teisele eelotsuse küsimusele.
31. Bayerischer Brauerbund, nõukogu ning Tšehhi, Saksamaa, Kreeka ja Itaalia valitsus on seisukohal, et küsimus on vastuvõetamatu. Kuna määrus nr 1347/2001 puudutab otseselt ja isiklikult Bavariat ja Bavaria Italiat, nagu selgelt nähtub selle määruse põhjendustest 3 ja 4, kuid nad ei esitanud EÜ artikli 230 alusel hagi määruse tühistamiseks, ei saa nad siseriiklikus kohtus tugineda kõnealuse määruse õigusvastasusele. Nõukogu sõnul tulenes nimetatud määrusega teostatud registreerimisest selgelt, et see võib mõjutada kaubamärgi „Bavaria” kasutamist. Seega oli Bavaria selgelt suuteline mõistma selle registreerimise tagajärgi.
32. Bavaria ja Bavaria Italia, komisjon ja Madalmaade valitsus seevastu märgivad, et esimene küsimus on vastuvõetav. Nad on seisukohal, et Bavarial ja Bavaria Italial võis olla põhjendatud kahtlusi selle suhtes, kas määruse nr 1347/2001 sätted neid otseselt ja isiklikult puudutavad, sest selle määruse mõju nimetatud äriühingute suhtes tulenes sellest, et siseriiklik kohus kohaldas oma menetluses määruse nr 2081/92 artikleid 13 ja 14, mille eesmärk on reguleerida olemasolevate kaubamärkide ja hiljem registreeritud KGT‑de kooseksisteerimist. Komisjon toonitas seoses sellega, et kõnealune registreerimine ei tähenda automaatselt, et kaubamärki „Bavaria” ei saa enam kasutada.
b) Hinnang
33. Nii eelotsusetaotluse esitanud kohus kui ka mitu menetlusosalist tõstatavad sellega seoses sissejuhatava teema, kas esimene eelotsuse küsimus, millega seatakse kahtluse alla määruse nr 1347/2001 kehtivus, aga ka selle määruse aluseks oleva määruse nr 2081/92 teatavad sätted, on vastuvõetamatu, arvestades, et Bavaria ja Bavaria Italia ei ole esitanud Esimese Astme Kohtule EÜ artiklis 230 ette nähtud tähtaja jooksul hagi määruse nr 1347/2001 tühistamiseks, olgugi et neil võis olla õigus seda teha.
34. Nagu tuleneb TWD Textilwerke Deggendorfi kohtupraktikast, ei ole füüsilisel ega juriidilisel isikul põhimõtteliselt võimalik eelotsusetaotluse abil kaudselt vaidlustada ühenduse institutsiooni akti kehtivust, kui sel isikul olnuks õigus teha seda otseselt, EÜ artikli 230 alusel.(7)
35. See ühenduse akti eelotsusetaotluse kaudu vaidlustamise võimaluse piirang on ette nähtud õiguskindluse põhimõtte arvestamiseks, hoides ära õiguslike tagajärgedega ühenduse meetmete lõputu vaidlustamise. Muidu võiks isik kõigutada teda ebasoodsalt mõjutava otsuse aluseks oleva ühenduse õigusakti lõplikkust ka pärast EÜ artikli 230 neljandas lõigus ette nähtud otse vaidlustamise tähtaja möödumist.(8)
36. Siiski nähtub väljakujunenud kohtupraktikast selgelt, et isikul ei ole õigust tugineda siseriiklikus kohtus ühenduse akti õigusvastasusele ega vaidlustada sellise akti kehtivust kaudselt EÜ artikli 234 alusel üksnes siis, kui tema õigus taotleda selle akti tühistamist EÜ artikli 230 alusel oli selge ja väljaspool kahtlust.(9)
37. Kuivõrd käesolev kohtuasi puudutab määrust, tuleb seega küsida, kas Bavaria või Bavaria Italia hagi määruse nr 1347/2001 peale oleks olnud igal juhul vastuvõetav, sest selle määruse sätted kujutavad endast tegelikult neid otseselt ja isiklikult puudutavat otsust.(10)
38. Minu arvates ei ole tõendatud, et see nii on.
39. Esiteks tuleks otsese puudutatuse nõude(11) osas märkida, et see, kas ja mil määral määrus nr 1347/2001 mõjutab nende äriühingute ja kaubamärgiomanike õiguslikku olukorda, kes ei kasuta selle määrusega KGT‑na registreeritud nimetust „Bayerisches Bier”, sõltub tegelikult kõnealuse registreerimisega kaasneva kaitse ulatusest. Seega oleneb see, kas nimetuse „Bayerisches Bier” KGT‑na registreerimine mõjutab sellise nimetuse nagu „Bavaria” kasutajat, peamiselt sellest, kas asjaomase nimetuse kasutamine riivab kõnealust KGT‑d määruse nr 2081/92 artikli 13 või – kui seda nimetust kaitstakse kui kaubamärki – artikli 14 tähenduses.
40. Vastus sellele küsimusele ei tulene siiski automaatselt ja ilma enamata määrusest nr 1347/2001 ega määrusest nr 2081/92, nagu liiati näitab ka käesoleva kohtuasja sisu ise.
41. Sellega seoses on mõned käesoleva menetluse osalised õigesti täheldanud, et täpsemalt määruse nr 2081/92 artikli 14 lõike 2 osas on siseriikliku kohtu otsustada, kas nimetatud sätte tingimused on täidetud ja kas sellest tulenevalt võib jätkata sellise kaubamärgi nagu „Bavaria” kasutamist.(12)
42. Lõpuks on vähemalt kaheldav – ja see küsimus tekib ka käesolevas menetluses –, mil määral saavad kõnealuse määruse põhjendused 3 ja 4 otseselt puudutada Bavaria õiguslikku olukorda.
43. Nendel kaalutlustel ei saa minu arvates pidada selgeks, et määrus nr 1347/2001 koostoimes määrusega nr 2081/92 puudutab Bavariat otseselt EÜ artikli 230 neljanda lõigu alusel tühistamishagi esitamiseks.
44. Teiseks, mis puudutab nõuet, et vaidlustatud meede peab puudutama vaidlustajaid isiklikult, st see peab „Plaumanni testi” kohaselt mõjutama vaidlustajaid „mingi neile omase tunnuse või neid iseloomustava faktilise olukorra tõttu, mis neid kõigist teistest isikutest eristab”,(13) tuleks käesolevat kohtuasja minu arvates eristada kohtuasjast Codorníu, millele mitmed käesoleva menetluse osalised viitavad.
45. Esiteks, erinevalt kohtuasjast Codorníu, kus oli selge, et seal vaidluse all olnud ühenduse õigusnorm, millega oli reserveeritud sõna crémant kasutamise õigus Prantsusmaa ja Luksemburgi tootjatele, takistas Codorníud kasutamast tema enda kujutismärki „Grand Cremant de Codorníu”,(14) on käesolevas asjas palju ebaselgem, mil määral mõjutab nimelt KGT „Bayerisches Bier” kaubamärgi „Bavaria” kasutamist ning seeläbi eristab nimetatud kaubamärgi omanikku kõikidest teistest ettevõtjatest kõnealuse kohtupraktika tähenduses.
46. Teiseks on võib olla veelgi olulisem märkida, et ehkki kaubamärk „Bavaria” on – koos kaubamärgiga „Høker Bajer” – eraldi esile tõstetud, kuivõrd sellele vaidlustatud määruse põhjendustes 3 ja 4 otseselt viidatakse, tuleb minu meelest arvesse võtta ka selle viite sisu: nimelt võib sealt välja lugeda, et nimetuse „Bayerisches Bier” registreerimine KGT‑na ei avalda ebasoodsat mõju kaubamärgi „Bavaria” kasutamisele.
47. Sellest tulenevalt olen seisukohal, et Bavarial ja Bavaria Italial võis olla põhjendatud kahtlusi selle suhtes, kas määrus nr 1347/2001 koostoimes määrusega nr 2081/92 neid otseselt ja isiklikult puudutab, ning ei ole ilmne, et nende poolt EÜ artikli 230 alusel esitatud hagi oleks olnud vastuvõetav.(15)
48. Sellepärast pean esimest eelotsuse küsimust vastuvõetavaks.
2. Sisulised küsimused
a) Esimene allküsimus, mis käsitleb määruse nr 2081/92 õiguslikku alust
49. Selles küsimuses seab eelotsusetaotluse esitanud kohus kahtluse alla määruse nr 2081/92 õiguspärasuse, arvestades õlle kuulumist selle määruse kohaldamisalasse. Et õlu on alkohoolne jook, ei saa seda käsitleda kui „toiduainet”, nagu seda on nimetatud määruses tehtud, ning seetõttu tulnuks õlu selle määruse kohaldamisalast välja jätta. Eelotsusetaotluse esitanud kohus seab määruse nr 2081/92 õiguspärasuse küsimärgi alla ka sel põhjusel, et kuna EÜ asutamislepingu I lisa loetelus ei ole õlut „põllumajandustoodete” hulgas mainitud, ei olnud EÜ artiklid 32 ja 37 asjakohased õiguslikud alused selle määruse vastuvõtmiseks.
i) Poolte peamised argumendid
50. Madalmaade valitsus, Bavaria ja Bavaria Italia jagavad esimeses allküsimuses väljendatud kahtlusi. Bavaria ja Bavaria Italia on seisukohal, et õlle hõlmamine „toiduainete” hulka on meelevaldne ja ebaõige ning õlu oleks tulnud määruse nr 2081/92 kohaldamisalast välja arvata samamoodi, nagu seda tehti veini puhul määruse artikli 1 lõike 1 teises lõigus. Nad lisavad, et määrused nr 2081/92 ja nr 1347/2001 ei puuduta õlut ainult möödaminnes. Bavaria ja Bavaria Italia sõnade kohaselt oleks määrus nr 2081/92 pidanud KGT‑de kui intellektuaalomandiõiguste õiguslikust olemusest tulenevalt põhinema mitte EÜ artiklil 37, vaid EÜ artiklil 308 ja/või EÜ artiklitel 94 ja 95.
51. Bayerischer Brauerbund, komisjon ja nõukogu ning Saksamaa, Kreeka ja Itaalia valitsus vaidlustavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu pakutud tõlgenduse ning jäävad seisukohale, et EÜ artikkel 37 oli õige õiguslik alus määruse nr 2081/92 vastuvõtmiseks. Lisaks ei ole Itaalia valitsus üldisemalt nõus sellega, et määruse nr 1347/2001 õiguspärasuse vaidlustamiseks võib seada kahtluse alla määruse nr 2081/92 õiguspärasuse.
52. Saksamaa valitsuse ja nõukogu arvates on õlu toiduaine, kui lähtuda määruse (EÜ) nr 178/2002 (16) artiklis 2 sätestatud mõiste „toit” määratlusest. Ka Saksamaa valitsus väidab sarnaselt Itaalia valitsusele, et määruse nr 2081/92 süsteemsel tõlgendamisel ilmneb, et vein ja piiritusjoogid arvati selle määruse kohaldamisalast välja muudel põhjustel ning kõiki alkohoolseid jooke välja arvata ei ole tarvis.
53. Bayerischer Brauerbund, komisjon ja nõukogu ning Saksamaa ja Itaalia valitsus märgivad veel, et määruse nr 2081/92 esmane ehk tähtsaim eesmärk on EÜ artiklis 37 ettenähtu ning Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb õiguslikuks aluseks võtta just see säte.
ii) Hinnang
54. Esiteks tuleb tagasi lükata seisukoht, et õlut ei tule käsitleda kui „toiduainet” ja seega ei saanud seda sellisena hõlmata määruse nr 2081/92 I lisaga. Selle seisukoha vastu ei räägi ainult õlle traditsiooniliselt oluline osa mitme liikmesriigi gastronoomias ja söömisharjumustes, mida Tšehhi valitsus kohtuistungil rõhutas. Lisaks – nagu Saksamaa valitsus ja nõukogu on täheldanud – vastab õlu näiteks määruse nr 178/2002 artiklis 2 sätestatud mõiste „toit” määratlusele, mille kohaselt tähendab „toit” või „[toiduaine]” „töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata ainet või toodet, mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed”.
55. Teiseks tuleks märkida, et sellest, et ühenduse seadusandja on otsustanud arvata määruse nr 2081/92 kohaldamisalast välja veini ja piiritusjoogid, nagu määruse artikli 1 lõikes 1 täpsustatud, ei saa järeldada, nagu puudunuks tal pädevus ühegi alkohoolse joogi ehk täpsemalt õlle hõlmamiseks selle määruse kohaldamisalaga. Määruse nr 2081/92 põhjendusest 8 nähtub selgelt, et vein ja piiritusjoogid jäeti määruse kohaldamisalast välja sellepärast, et need joogid olid juba hõlmatud spetsiaalsete ühenduse õigusaktidega, mis nägid ette kõrgema kaitstustaseme.
56. Kolmandaks nähtub väljakujunenud kohtupraktikast EÜ artikli 37 õiguslikuks aluseks võtmise osas, ehkki õlu ei kuulu EÜ asutamislepingu I lisas osutatud põllumajandustoodete hulka, et see artikkel on asjakohane õiguslik alus mis tahes õigusaktile, mis käsitleb asutamislepingu I lisas loetletud põllumajandustoodete tootmist ja turustamist, millega aidatakse kaasa EÜ artiklis 33 sätestatud ühise põllumajanduspoliitika ühe või mitme eesmärgi saavutamisele.(17)
57. Samuti on kohtupraktikas välja kujunenud, et kui ühenduse meetme kontrollimise käigus selgub, et see taotleb kahte eesmärki või et sellega reguleeritakse kahte valdkonda ning üks neist on määratletav peamise või ülekaalukana, samas kui teine on üksnes kõrvalise tähtsusega, peab õigusaktil olema üksainus õiguslik alus, st peamise või ülekaaluka eesmärgi või valdkonna tõttu nõutav õiguslik alus.(18)
58. Samalaadselt on Euroopa Kohus käesoleva kohtuasja omaga võrreldavas kontekstis sedastanud, et kui seadusandlik akt aitab kaasa EÜ artiklis 33 sätestatud ühise põllumajanduspoliitika ühe või mitme eesmärgi saavutamisele, tuleb see vastu võtta EÜ artikli 37 alusel, isegi kui selle akti sisuline kohaldamisala hõlmab peale nimetatud artiklis viidatud asutamislepingu lisas loetletud toodete ka muid, seal loetlemata tooteid.(19)
59. Sellest ilmneb, et määruse nr 2081/92 oleks saanud õiguspäraselt vastu võtta EÜ artikli 37 alusel, kuivõrd on selge, et selle määruse kohaldamisalaga on peamiselt hõlmatud asutamislepingu I lisas loetletud tooted ja ainult piiratud arvul muud tooted, nagu õlu, mida ei ole selles lisas mainitud. Seega ei sea see, et kõnealuses määruses viidatakse ka õllele, mida ei ole asutamislepingu I lisas mainitud, minu arvates iseenesest kahtluse alla EÜ artikli 37 võtmist määruse õiguslikuks aluseks, seda enam, et õlle tootmine ja turustamine aitavad selgelt kaasa ühise põllumajanduspoliitika eesmärkide saavutamisele.
60. Sellepärast asun seisukohale, et kehtetust käsitlev väide seoses määruse nr 2081/92 õigusliku alusega on alusetu.
b) Teine allküsimus, mis käsitleb määruse nr 2081/92 artikli 17 kehtivust
61. Teises allküsimuses küsib siseriiklik kohus sisuliselt seda, kas määruse nr 2081/92 artikkel 17 – mille alusel määrus nr 1347/2001 heaks kiideti – on kehtetu, sest selle artikliga ette nähtud kiirendatud registreerimismenetlus kujutab endast selgelt läbipaistvuse ja õiguskindluse põhimõtete rikkumist, kuna asjaomastele ettevõtjatele ei ole ette nähtud vastuväidete esitamise õigust.
i) Poolte peamised argumendid
62. Madalmaade valitsus ning Bavaria ja Bavaria Italia on seisukohal, et kehtetuse alused, millele on osutatud teises allküsimuses, on põhjendatud.
63. Bavaria ja Bavaria Italia viitavad erinevusele määruse nr 2081/92 artikli 17 ja artikli 7 vahel, milles on sõnaselgelt ette nähtud õigus esitada tavalises registreerimismenetluses vastuväiteid. Määruse nr 692/2003 põhjenduse 13 sõnastus sisaldab kaudset kinnitust selle kohta, et määruse nr 2081/92 artikkel 17 on kehtetu. Peale selle on nad seisukohal, et käesolevas asjas ei saa kohaldada kohtuasjas Kühne tehtud otsuses(20) väljendatud seisukohti, kuivõrd selles kohtuasjas oli asjaomastel kolmandatel isikutel olnud võimalus aktiivselt osaleda siseriiklikus menetluses, mille alusel Saksamaa valitsus registreerimistaotluse esitas.
64. Bayerischer Brauerbund, komisjon ja nõukogu ning Saksamaa, Kreeka ja Itaalia valitsus vaidlustavad eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt välja pakutud tõlgenduse. Nad väidavad sisuliselt seda, et ehkki määruse nr 2081/92 artiklis 17 ei nähtud ette artiklile 7 vastavat vastuväidete esitamise õigust, on asjaomastel kolmandatel isikutel siiski vabadus esitada oma vastuväited liikmesriikide ametivõimudele, kes omakorda saavad need esitada määruse artikli 15 kohaselt asutatud regulatiivkomiteele, mida on käesolevas asjas pealegi ka tehtud. Samuti rõhutavad nad, et määruse nr 2081/92 artikkel 17 tunnistati kehtetuks peamiselt sel põhjusel, et see oli mõeldud ajutiseks ja selle mõju oli ammendunud.
65. Komisjon ja nõukogu märgivad, et Euroopa Kohus on korduvalt tunnustanud määruse nr 2081/92 artikli 17 õiguspärasust ning et selles sättes ette nähtud kord ei vii sisuliste registreerimistingimuste täidetuse kontrollimiseni ilma asjakohast hoolsust rakendamata – pigem vastupidi, nagu ilmneb käesolevast kohtuasjast. Nad lisavad, et määruse nr 692/2003 põhjenduses 13 on pelgalt sõnastatud teatavad tähelepanekud seoses raskustega, mis tekivad seetõttu, et määruse nr 2081/92 artikliga 17 ei ole ette nähtud mingisugust vastuväidete esitamise õigust: see aga ei heida siiski kahtlust nimetatud sätte õiguspärasusele.
ii) Hinnang
66. Vastupidi Madalmaade valitsuse ning Bavaria ja Bavaria Italia seisukohale saab kohtuotsusest Kühne järeldada,(21) et Euroopa Kohus ei pidanud määruse nr 2081/92 artikliga 17 ette nähtud lihtsustatud registreerimise korda õigusvastaseks selle alusel, et see – erinevalt tavalisest menetlusest, millele kohaldub sama määruse artikkel 7 – ei võimaldanud huvitatud kolmandatel pooltel esitada vastuväiteid registreerimisettepanekute suhtes.
67. Nimetatud kohtuasjas tegi Euroopa Kohus kindlaks, et hoolimata viitest sellele, et lihtsustatud registreerimise kord ei näe ette kolmandate isikute õigust esitada registreerimisettepanekute suhtes vastuväiteid, on selle korra kohaldamine õiguspärane ka siis, kui kolmandad isikud on esitanud siseriiklikul tasandil vastuväiteid asjaomase tähise registreerimise suhtes.(22) Sellega seoses kinnitas Euroopa Kohus samuti, et vastuväiteid, mida võivad esitada kolmandad isikud, kes on seisukohal, et registreerimine või registreerimistaotlus rikub nende õigusi, tuleb tõepoolest arvestada siseriiklikul tasandil.(23)
68. Nagu Saksamaa valitsus on märkinud, oli ka teiste liikmesriikide huvitatud isikutel võimalus esitada Saksamaa – või oma liikmesriigi – ametiasutustele vastuväiteid kõnesoleva KGT registreerimise suhtes, kuigi lihtsustatud korra kohaldamise õiguspärasus ei olene siiski – nagu kohtuotsusest Kühne nähtub – sellest, kas kolmandad isikud seda võimalust tegelikult kasutavad.(24)
69. Peale selle ilmneb Euroopa Kohtule antud teabest, et Bavarial oli määruse nr 1347/2001 vastuvõtmiseni viinud seadusandliku menetluse raames tegelikult võimalus teatada komisjonile Madalmaade ametiasutuste kaudu oma seisukohad ning esitada selleteemalisi üksikasjalikke märkusi.
70. Selles osas, mis puudutab lihtsustatud korra kaotamist määrusega nr 692/2003 ning kõnealuse määruse põhjendust 13, kus sellele kaotamisele viidatakse, olen nõukogu ja komisjoniga ühte meelt, et kõnesolevat põhjendust ei saa pidada ühenduse seadusandja „kinnituseks” selle kohta, et kaotatav kord oli õigusvastane. Esiteks saab seda põhjendust tõlgendada lihtsalt kui nentimist, et kõnesolev kord valmistab muret seoses õiguskindluse ja läbipaistvusega, mis ei tähenda, et see oleks sellepärast õigusvastane. Teiseks ei sõltu ühenduse teisese õiguse sätte, nagu määruse nr 2081/92 artikli 17 õiguspärasus ega õigusvastasus kuidagi sellest, kas ühenduse seadusandja on lisanud seda sätet muutva ühenduse õigusakti põhjendustesse selleteemalise osutuse.
71. Sellest tulenevalt on määruse nr 2081/92 artikli 17 kehtivuse suhtes esitatud vastuväide alusetu.
c) Kolmas, neljas ja viies allküsimus, mis käsitlevad võimalikku menetlusnõuete täitmata jätmist
72. Nendes küsimustes, mida on kohane käsitleda koos, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada esiteks seda, kas tähis „Bayerisches Bier” vastas määruse nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud lihtsustatud korra kohaldamiseks ette nähtud tingimustele, st kas kõnealune tähis oli registreerimistaotluse esitamise ajal taotluse esitanud liikmesriigis „seaduslikult kaitstud” või „kasutamise käigus kehtestatud”. Teiseks tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määrus nr 1347/2001 on kehtetu, arvestades, et KGT „Bayerisches Bier” registreerimise eeltingimused ei leidnud nõuetekohast uurimist Saksamaa valitsuse ega komisjoni poolt ning tähise registreerimise taotlust ei esitatud tähtaegselt.
i) Poolte peamised argumendid
73. Madalmaade valitsus ning Bavaria ja Bavaria Italia on seisukohal, et ükski määruse nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud tingimustest ei olnud täidetud ning määrus nr 1347/2001 on kehtetu nendel alustel, millele osutab eelotsusetaotluse esitanud kohus.
74. Selles osas, mis puudutab tingimust, et nimetus oleks „seaduslikult kaitstud”, märgivad Bavaria ja Bavaria Italia, et registreerimistaotluse esitamise ajal ei olnud Saksamaal kehtivat süsteemi, mis oleks konkreetselt reguleerinud geograafiliste tähiste seaduslikku kaitset. Nad täpsustavad, et määruse nr 2081/92 artikli 17 tähenduses seaduslikuks kaitseks ei saa pidada kõlvatut konkurentsi käsitlevaid õigusnorme ega Bayerischer Brauerbundi nimele registreeritud kollektiivkaubamärke ega ka kahepoolseid geograafiliste tähiste kaitse kokkuleppeid, mis on sõlmitud Saksamaa ja Prantsusmaa (1960), Itaalia (1963), Kreeka (1964), Šveitsi (1967) ja Hispaania (1970) vahel.(25)
75. Selles osas, mis puudutab tingimust, et nimetus oleks „kasutamise käigus kehtestatud”, märgivad Bavaria ja Bavaria Italia, et tähis „Bayerisches Bier” ei ole kunagi tähistanud eraldi toodet, vaid märgib hoopis mis tahes tüüpi õlut, mis on toodetud Baieris, olgugi et nende õllede omadused suuresti varieeruvad.
76. Bavaria ja Bavaria Italia lisavad, et registreerimise põhjenduseks esitatud märkusi ja nendes sisaldunud sisulisi tähelepanekuid arvestades oli registreerimistaotlus selgelt alusetu ning seega oli nii Saksamaa valitsuse kui ka komisjoni poolt läbi viidud kontrolli raames määruse nr 2081/92 tingimuste täidetuse suhtes selgelt toime pandud viga. Bavaria ja Bavaria Italia väidavad selles osas, et algses taotluses viidati üldiselt kõikidele Baieris toodetavatele õlletüüpidele, eristamata neid muudest õlledest, ning et määruses nr 1347/2001 esitatud põhjendused ei ole asjakohased.
77. Lõpuks jäävad Bavaria ja Bavaria Italia seisukohale, et registreerimistaotluse muudatused, mis tehti pärast määruse nr 2081/92 artikliga 17 ette nähtud tähtaja möödumist, on olulised ning seetõttu on põhjust järeldada, et seda taotlust ei esitatud tähtaegselt.
78. Bayerischer Brauerbund, komisjon, nõukogu ning Saksamaa, Kreeka ja Itaalia valitsus asuvad vastupidisele seisukohale, väites sisuliselt seda, et määruse nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud tingimused on käesolevas asjas täidetud, arvestades eespool mainitud kahepoolseid kokkuleppeid ning Saksamaa valitsuse esitatud dokumente. Nõukogu ja Itaalia valitsus märgivad, et igal juhul on liikmesriikide pädevuses hinnata, kas tähis on seaduslikult kaitstud või kasutamise käigus kehtestatud. Teiseks on argumendid KGT registreerimise eeltingimuste uurimise ja registreerimistaotluse esitamise tähtaja möödumise kohta alusetud, sest taotlus vaadati läbi nõuetekohase hoolsusega ja registreerimistaotlus esitati tähtaegselt. Komisjon märgib selles suhtes, et määruse nr 2081/92 artikli 4 lõikes 2 loetletud tehnospetsifikaadi olulisi elemente ei ole kunagi muudetud.
ii) Hinnang
79. Seoses määruse nr 2081/92 artiklis 17 ette nähtud kuuekuulise tähtaja järgimise küsimusega, mida tuleks käsitleda kõigepealt, tuleb kohe algul märkida, et pooled on ühel meelel selles, et Saksamaa valitsus esitas algse taotluse komisjonile 20. jaanuaril 1994, seega enne, kui kõnealune tähtaeg 26. jaanuaril 1994 lõppes.
80. Seoses algse taotluse hilisema muutmisega, millele eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab, ja teabevahetusega komisjoni ja Saksamaa ametiasutuste vahel pärast kuuekuulise tähtaja möödumist, tuleks meenutada, et Euroopa Kohus märkis Kühne kohtuasjas – mis samuti puudutas Saksamaa valitsuse esitatud taotlust –, et „erinevalt määruse nr 2081/92 artiklist 5, kus on selgelt sätestatud, et tavalise korra kohaselt peab registreerimistaotlusega kaasas olema spetsifikaat, piirdub artikkel 17 nõudega, et liikmesriigid teataksid komisjonile, milliseid oma seaduslikult kaitstud nimetusi või – kaitsesüsteemita liikmesriikide puhul – kasutamise käigus kehtestatud nimetusi nad soovivad registreerida”. Euroopa Kohus järeldas, et nendel asjaoludel ei saa määruse nr 2081/92 artiklit 17 „tõlgendada selliselt, et liikmesriigid on selle kohaselt kohustatud esitama kuuekuulise tähtaja jooksul spetsifikaadi ja teiste asjakohaste dokumentide lõplikud versioonid, nii et algselt esitatud spetsifikaadi mis tahes muutmine viiks tavalise korra kohaldamiseni”.(26)
81. Seega otsustas Euroopa Kohus nimetatud kohtuasjas, et kõnealused muudatused,(27) mis tehti pärast kuuekuulise tähtaja möödumist, ei muutnud lihtsustatud korra kohaldamist õigusvastaseks.(28)
82. Seda arvestades ning pidades meeles seda täpsuse ja täielikkuse taset, mida saab liikmesriikidelt realistlikult oodata seoses algse taotluse esitamisega määruse nr 2081/92 artiklis 17 ette nähtud kuuekuulise perioodi jooksul, ei tundu, nagu oleksid käesolevas asjas Saksamaa valitsuse poolt esitatud registreerimistaotluse ja seda täiendavate dokumentide ja teabe muudatused, mis eelkõige puudutasid taotlusega seotud õllesorte, oluliselt muutnud algse taotluse eset nii, et registreerimismenetlus oleks muutunud õigusvastaseks.
83. Eriti tuleks selles osas märkida, et registreerimismenetluse ajal ei muudetud tootespetsifikaadi olulisi elemente, nagu toote nimetust ja geograafilist tähist „Bayerisches Bier”, toote kirjeldust ja geograafilise ala määratlust.
84. Sellepärast järeldan, et tähise „Bayerisches Bier” registreerimise taotlust ei tule pidada selliseks, mis on esitatud väljaspool määruse nr 2081/92 artiklis 17 ette nähtud tähtaega.
85. Selleks et hinnata, kas teised eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt seoses lihtsustatud korra menetlusnõuete täitmisega tõstatatud alused on põhjendatud, on asjakohane meenutada määrusega nr 2081/92 sisse seatud registreerimissüsteemi pädevuse ja kohustuste jaotust asjaomase liikmesriigi ja komisjoni vahel, mida Euroopa Kohus Kühne kohtuasjas kirjeldas.(29)
86. Kõnealuse süsteemi kohaselt on asjaomane liikmesriik nii tavalise kui ka lihtsustatud menetluse korral pädev kontrollima määruses nr 2081/92 sätestatud tingimustest lähtudes registreerimistaotluse põhjendatust ning – kui ta peab nimetatud määruse nõudeid täidetuks – edastama taotluse komisjonile. Seejärel viib komisjon läbi ainult „lihtsa formaalse uurimise”, et kontrollida nende nõuete täidetust.(30)
87. Euroopa Kohus tõi niisuguse pädevuse jaotuse süsteemi põhjenduseks ennekõike selle, et registreerimine eeldab teatava arvu tingimuste täidetuse kontrolli, mis omakorda eeldab küllalt üksikasjalikke teadmisi asjaomase liikmesriigiga seotud küsimuste kohta, mille kontrollimiseks on kõige paremad võimalused selle liikmesriigi ametiasutustel.(31)
88. Seoses sellega – kuivõrd eelotsusetaotluse esitanud kohus viitab kõigepealt sellele, et Saksamaa valitsus võis jätta enne taotluse esitamist nõuetekohaselt uurimata, kas tähise „Bayerisches Bier” registreerimise tingimused on täidetud – piisab märkimisest, et registreerimistaotluse õiguspärasus on siseriikliku kohtu otsustada.(32)
89. Teiseks tuleb küsimuses, kas komisjon täitis käesolevas asjas nõuetekohaselt oma ülesande kontrollida määruses nr 2081/92 sätestatud registreerimistingimuste täidetust, märkida, et kohtutoimikus ei ole materjali, mis võiks üldiselt viidata sellele, et komisjon ei täitnud oma kohustust viia läbi nõuetekohane formaalne uurimine. Vastupidi: nagu komisjon ja nõukogu õigesti toonitavad, registreeriti vaidlusalune tähis alles pärast pikka, seitsmeaastast menetlust ning ulatuslikku arutelu ja hinnangu andmist teemal, kas eri registreerimistingimused on selles asjas täidetud. Ses suhtes tuleks samuti märkida, et määruse nr 1347/2001 põhjendusest 1 nähtuvalt taotleti lisateavet tagamaks, et tähise „Bayerisches Bier” registreerimine on kooskõlas määruse nr 2081/92 artiklitega 2 ja 4.
90. Sellepärast on üldine kriitika, mille kohaselt määruse nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud registreerimise eeltingimuste täidetust nõuetekohaselt ei uuritud, minu arvates selgelt alusetu.
91. Lõpuks tuleks seoses eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimusega selle kohta, kas tähis „Bayerisches Bier” oli „seaduslikult kaitstud nimetus” või „kasutamise käigus kehtestatud”, nagu määruse nr 2081/92 artikkel 17 nõuab, jällegi märkida, et see hinnang on asjaomase liikmesriigi pädevate asutuste anda ning selle põhjal võib komisjon seejärel – kui selles ei ilmne selget viga – asuda tähist registreerima.(33)
92. Selles osas tuleb käesolevas asjas märkida, et kuivõrd Bavaria ja Bavaria Italia märgivad, et Saksamaal puudus süsteem konkreetselt geograafiliste tähiste seadusliku kaitse tarvis või vähemalt samalaadse mõju või eesmärgiga süsteem, põhineb nende seisukoht minu arvates ebaõigel või vähemalt liigkitsal arusaamal määruse nr 2081/92 artikli 17 lõikest 1. Tuleb arvestada, et sel ajal, kui määrusega nr 2081/92 sisse seatud ühenduse kaitsesüsteem jõustus, puudus mitmes liikmesriigis, sealhulgas Saksamaal sedalaadi süsteem päritolunimetuste ja geograafiliste tähiste kaitseks.(34) Sellepärast ei tohiks mõisteid „seaduslikult kaitstud nimetus” ja „kasutamise käigus kehtestamine” tõlgendada kitsalt, sest mis tahes tõlgenduse tulemusel peaks liikmesriikidel olema erinevatest õigustraditsioonidest hoolimata võimalik taotleda nimetuste ja tähiste registreerimist lihtsustatud korra kohaselt.
93. Seda arvestades nõustun Saksamaa valitsusega, et registreerimistaotluses viidatud viis kahepoolset kokkulepet tähise „Bayerisches Bier” kaitse kohta oleksid ise piisavad selleks, et luua Saksamaal selle tähise seaduslik kaitse lihtsustatud korra kohaldamise eesmärgil.
94. Peale selle näib igal juhul olevat nii, et komisjon tegi nende kokkulepete, mitmesuguste nimetust „Bayerisches Bier” sisaldavate õllemarkide ja teatavate Saksamaa valitsuse poolt talle esitatud trükiste põhjal järelduse, et tegemist on kasutamise käigus kehtestatud nimetusega; selle järelduse saab minu arvates teha õigustatult või vähemalt ilma selgelt eksimata. Selles osas tuleks lisada, et nimetuse seaduslik kaitse ja nimetuse kasutamine ei pea tingimata olema teineteist välistavad kontseptsioonid, eriti kuna nimetuse kasutamine võib teatavates süsteemides kujutadagi endast seadusliku kaitse eeltingimust.
95. Sellepärast võis komisjon õigustatult eeldada, et tähis „Bayerisches Bier” vastab seadusliku kaitstuse või kasutamise käigus kehtestatuse tingimustele nii, et selle registreerimine määruse nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud lihtsustatud korra alusel oli põhjendatud.
96. Sellest tulenevalt tuleb järeldada, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt mainitud alused seoses määruse nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud lihtsustatud korra kohaldamise tingimuseks olevate menetlusnõuete võimaliku täitmata jätmisega ei ole põhjendatud.
d) Kuues ja seitsmes allküsimus, mis käsitlevad määruse nr 2081/92 artikli 2 lõike 2 punktis b, artikli 3 lõikes 1 ja artikli 17 lõikes 2 sätestatud sisuliste nõuete võimalikku järgimata jätmist
97. Nendes allküsimustes, mida on kohane käsitleda koos, küsib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt seda, kas nimetuse „Bayerischer Bier” KGT-na registreerimine võis olla kehtetu, kuivõrd tegelikkuses on see tähis „üldnimetus”, mille puhul ei esine kohtuotsuse Warsteiner(35) tähenduses „otsest seost” erilise kvaliteedi, maine või muu omaduse ja konkreetse geograafilise päritolu (Baierimaa) vahel, mistõttu see ei vasta määruse nr 2081/92 artikli 2 lõike 2 punktis b, artikli 3 lõikes 1 ja artikli 17 lõikes 2 sätestatud sisulistele tingimustele.
i) Poolte peamised argumendid
98. Madalmaade valitsus ning Bavaria ja Bavaria Italia on seisukohal, et käesolevates allküsimustes esitatud kehtetuse alused on põhjendatud.
99. Bavaria ja Bavaria Italia nendivad kõigepealt, et kuna Baieri on „riik”, kujutab endast sama nime registreerimine KGT‑na olukorras, kus ei ole seda õigustavaid erilisi tegureid, endast määruse nr 2081/92 artikli 2 lõike 2 punkti b rikkumist. Teiseks ei ole olemas otsest seost kõnealuse õlle kvaliteedi, maine või muu omaduse ja selle geograafilise päritolu (Baieri) vahel.
100. Edasi väidavad Bavaria ja Bavaria Italia, et tähise „Bayerisches Bier” üldisus tulenes põhjakäärimisel põhineva Baieri tootmismeetodi laialdasest kasutamisest. Üks asjaoludest, mis sellele kinnitust annavad, on see, et kogu maailmas, sealhulgas Saksamaal kasutavad äriühingud sõna „Bavaria” või selle muukeelseid versioone kui nimetuste, kaubamärkide ja etikettide osa, ning vähemalt kolmes liikmesriigis (Taani, Rootsi ja Soome) on see õlle sünonüüm.
101. Bayerischer Brauerbund, komisjon ja nõukogu ning Saksamaa, Kreeka ja Itaalia valitsus vaidlustavad eelotsusetaotluse esitatud kohtu poolt välja pakutud tõlgenduse.
102. Konkreetselt määruse nr 2081/92 artikli 2 lõike 2 punktis b sätestatud tingimuste kohta märgib komisjon esiteks, et nende tingimuste täidetuse kontrollimine on asjaomase liikmesriigi pädevuses ning komisjoni ja nõukogu poolt läbi viidav kontroll on perifeerne ja piirdub selgete vigade puudumise kindlakstegemisega.
103. Nagu Bayerischer Brauerbund, komisjon, nõukogu ning Saksamaa ja Itaalia valitsus märgivad, oli nimetuse „Bayerisches Bier” KGT-na registreerimist õigustanud määrav tegur määruse nr 1347/2001 kohaselt mitte õlle kvaliteet ega muud omadused, vaid selle maine. Liiati on selge, et „riik” tähendab liikmesriiki või kolmandat riiki, mitte piirkonda.
104. Kõnealuse nimetuse üldisuse osas jagavad need menetlusse astujad seisukohta, et eelotsusetaotlus ei sisalda teavet, mis võiks määruse nr 1347/2001 põhjendustes esitatud põhjenduskäigu kummutada. Itaalia valitsus lisab, et see on küsimus, mida saab tõstatada üksnes registreerimismenetluse käigus ja igal juhul ei ole Bavaria ja Bavaria Italia tõendanud, et kõnealune nimetus oli registreerimistaotluse esitamise ajaks muutunud üldnimetuseks. Bayerischer Brauerbund väljendab seisukohta, et tegu on faktiküsimusega, mille hindamine ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse eelotsusetaotluse menetlemise raames. Saksamaa valitsus jällegi osutab eespool punktis 74 viidatud kahepoolsetele kokkulepetele kui tõenditele selle kohta, et kõnesolev nimetus ei ole üldine.
ii) Hinnang
105. Kõigepealt tuleks märkida, et ehkki lihtsustatud korras registreerimine eeldab nimetuse vastavust määruse nr 2081/92 sisulistele nõuetele, mis tulenevad sama määruse artikli 2 lõike 2 punktis b sätestatud geograafilise tähise mõiste määratlusest ning selle määruse artikli 3 lõikes 1 ja artikli 17 lõikes 2 sätestatud keelust registreerida selliseid nimetusi, mis on üldnimetused või on muutunud üldnimetuseks,(36) ning ehkki komisjonil on kohustus enne registreerimist kontrollida nimetuse vastavust nendele nõuetele,(37) peab nende küsimuste sisu kohtulik kontroll siiski jääma teatavates aspektides piiratuks.
106. Sellised piirangud tulenevad ühelt poolt juba eespool mainitud asjaolust, et komisjonil lasuv kohustus kontrollida vastavust määruse nr 2081/92 sisulistele nõuetele võib ise olla asjaomase liikmesriigi ja komisjoni vahelise pädevuse jaotuse tulemusel piiratud, niivõrd kui selline kontroll eeldab üksikasjalikke teadmisi küsimuste kohta, mille kontrollimiseks on kõige paremad võimalused asjaomase liikmesriigi ametiasutustel.(38)
107. Teiselt poolt – ja sel määral, mil vajalik registreerimise tingimuseks olevate sisuliste nõuete täidetuse hindamine on tõepoolest komisjoni pädevuses – tuleb märkida, et kui niisuguse hindamisega võib selgelt kaasneda keerukaid ja faktitundlikke määranguid – millega on iseäranis tegu küsimuse puhul, kas teatav nimetus on liikmesriikides üldnimetusena kasutusel või mitte –, peaks komisjonil tegelikult olema teatav kaalutlusõigus.(39)
108. Seda arvestades ei arva ma, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu esitatud argumentidest määruse nr 2081/92 sisuliste nõuete kohta järelduks, et nimetuse „Bayerisches Bier” registreerimist määrusega nr 1347/2001 tuleks pidada kehtetuks.
109. Selles osas, mis puudutab määruse nr 2081/92 artikli 2 lõike 2 punkti b järgimist, nõuab nimetatud artikkel esiteks otsese seose olemasolu toote erilise kvaliteedi, maine või muu omaduse ja toote geograafilise päritolu vahel.(40)
110. Nagu komisjon ja nõukogu on selgitanud, tehti otsus registreerida nimetus „Bayerisches Bier” vastavalt esitatud spetsifikaadile KGT‑na ennekõike maine põhjal, mis nende meelest üldiselt seostub Baierimaalt pärit õllega.
111. Nimelt leidis komisjon registreerimise ajal, et Baierimaal toodetud õlle eriline maine tuleneb Baierimaa kauaaegsest õllepruulimise tavast ja varakult tarvitusele võetud abinõudest, mille eesmärk on tagada teatav toodangukvaliteet, millest annab tunnistust näiteks 1516. aastast pärit Saksa „Reinheitsgebot”. Minu arvates saab sellise järelduse teha õigustatult.
112. Niivõrd kui eelotsusetaotluse esitanud kohus samuti märkis, et praegu ei ole turul toodet nimetusega „Bayerischer Bier”, millel oleks niisugune otsene seos päritoluga, vaid on lai valik mitmesuguseid õllesid, mida seostab omavahel ainult see, et need on toodetud Baieri pruulikodades, näib see vastuväide põhinevat KGT olemuse vääritimõistmisel ning KGT ja kaubamärgi teataval segiajamisel. KGT registreerimise suhtes on määrav mitte see, kas teatavat tüüpi või marki õlle eriline kvaliteet, maine või muu omadus on omistatav selle õlle geograafilisele päritolule, vaid see, kas joogi „õlu” ja asjaomase geograafilise päritolu vahel saab tuvastada sellise seose. Samuti ei ole KGT‑d ette nähtud eristama teatavat toodet või tootjat, vaid seda võivad kasutada kõik tootjad mis tahes toodete suhtes – käesoleval juhul igasuguse õlle suhtes, mis on pärit asjaomasest geograafilisest piirkonnast ja mis vastab asjakohastele tootespetsifikaatidele.
113. Teiseks tuleneb määruse nr 2081/92 artikli 2 lõike 2 punktis b sätestatud mõiste „geograafiline tähis” määratlusest, et sellises tähises peab sisaldama „piirkonna, konkreetse koha või erandjuhtudel riigi nimetus”.
114. Ehkki vaidlusaluse KGT registreerimine võib olla erandjuhul võimalik ka siis, kui pidada Baierit „riigiks”, olen arvamusel, et see seisukoht, mida toetavad Bavaria ja Bavaria Italia ning Madalmaade valitsus, tuleb tagasi lükata. Baieri on liidumaa ja seega üks Saksamaa Liitvabariigi föderaalne üksus, ning seda arvestades ei ole kohane – kuna on ilmne, et Saksamaa on üks riik – käsitleda ka Baierit kui riiki määruse nr 2081/92 artikli 2 lõike 2 punkti b tähenduses. Sellepärast tuleks Baierit sama sätte tähenduses pigem käsitleda „piirkonnana” – võiks lisada, et sellise piirkonnana, millel on iseäranis tugev kultuuriline identiteet ja eriomased tavad, milles on oma väljapaistev koht ka õllel.
115. Seega ei ilmne eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt edastatust, et tähise „Bayerisches Bier” registreerimine ei vastanud määruse nr 2081/92 artikli 2 lõike 2 punkti b nõuetele.
116. Mis puudutab küsimust, kas tähist „Bayerisches Bier” oleks tulnud käsitleda kui üldnimetust määruse nr 2081/92 artikli 3 lõike 1 ja artikli 17 lõike 2 tähenduses, tuleks meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb nimetuse üldisuse hindamisel „võtta arvesse asjaomase toote tootmiskohta nii selles liikmesriigis kui väljaspool seda, kelle taotlusel kõnealune nimetus registreeriti, asjaomase toote tarbimist ning seda, kuidas tarbijad kõnealust nimetust asjaomases liikmesriigis ja väljaspool seda tajuvad, konkreetselt asjaomast toodet puudutavate siseriiklike õigusaktide olemasolu ning nime kasutamist ühenduse õigusaktide kohaselt”.(41)
117. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt käsitlust leidnud argumendi osas, mille kohaselt vaidlusalust tähist on ajalooliselt – alates 19. sajandist – kasutatud põhjakäärimisel põhineva erilise tootmismeetodi kohta, mis on pärit Baierist, kuid levinud üle kogu Euroopa, tuleks esiteks täpsustada, et isegi kui see nii oli – niisamuti kui tooteid algselt teatava piirkonnaga ühendanud nimetus võib aja jooksul muutuda üldnimetuseks –, on võimalik, et varasemaid üldnimetusi võidakse taaskasutada toote geograafilise tähisena, nagu see komisjoni ja nõukogu sõnade kohaselt juhtus tähisega „Bayerisches Bier” pärast 1940. aastat.
118. Selles osas on komisjon lisaks märkinud – ja ilmneb ka määruse nr 1347/2001 põhjendusest 5 –, et komisjon kutsus kõiki liikmesriike esitama teavet nimetuse „Bayerisches Bier” või selle osade kasutamise kohta, et hinnata, kas see on oma olemuselt üldnimetus või mitte, pidades silmas olukorda kogu ühenduses.
119. Ehkki viis liikmesriiki on, nagu Bavaria ja Bavaria Italia rõhutasid, tõepoolest märkinud, et kõnealune nimetus või selle tõlked võivad olla muutunud vastavas liikmesriigis üldnimetuseks, tegi komisjon pärast talle esitatud tõendite hindamist kindlaks, et ainult Taanis on sõnad „bajersk” ja „bajer” muutumas õlut üldiselt tähistavaks nimetuseks.
120. See komisjoni tuvastus, mille kohaselt on nimetusega „Bayerisches Bier” seotud sõnad muutumas ühes liikmesriigis üldnimetuseks ja mis põhineb niisuguste tõendite hindamisel, milles minu arvates ei ole selgeid vigu, ei välista iseenesest, et see nimetus võiks olla määruse nr 2081/92 artikli 3 lõike 1 ja artikli 17 lõike 2 kohaselt registreerimiskõlblik.(42)
121. Seega ei kinnita eelotsusetaotluse esitanud kohtu osutatud tegurid järeldust, et tähise „Bayerisches Bier” registreerimine oli vastuolus kõnealuse määruse artikli 3 lõikes 1 ja artikli 17 lõikes 2 sätestatud keeluga registreerida nimetusi, mis on üldnimetused või on muutunud üldnimetusteks, või et komisjon ületas selle registreerimistingimuse täitmise hindamisel oma kaalutluspädevust.
122. Sellest tulenevalt ei ole kuuendas ja seitsmendas allküsimuses osutatud kehtetuse alused põhjendatud.
e) Kaheksas allküsimus, mis käsitleb määruse nr 2081/92 artikli 14 lõikes 3 sätestatud sisuliste nõuete võimalikku täitmata jätmist
123. Selles küsimuses soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas tähise „Bayerisches Bier” registreerimisest oleks tulnud määruse nr 2081/92 artikli 14 lõike 3 kohaselt keelduda, kuna Bavaria kaubamärkide „mainet ja tuntust” ning senise kasutamise aega arvesse võttes võib tähis „Bayerischer Bier” „eksitada tarbijat toote tegeliku määratluse osas”.
i) Poolte peamised argumendid
124. Madalmaade valitsus ning Bavaria ja Bavaria Italia on seisukohal, et sellele küsimusele tuleks vastata jaatavalt.
125. Bavaria ja Bavaria Italia väljendavad seisukohta, et see küsimus on tihedalt seotud teise küsimusega, mis puudutab KGT „Bayerisches Bier” kooseksisteerimist kaubamärgiga „Bavaria”. Nad väidavad, et kuna määruse nr 1347/2001 põhjenduses 3 ei tunnistata määruse nr 2081/92 artikli 14 lõike 3 tähenduses tarbijate eksitamise tõenäosust, tuleb jätta selline tõenäosus arvestamata ka eespool mainitud nimetuste kooseksisteerimise analüüsis ning sellest tulenevalt tuleks nende kooseksisteerimist lubada.
126. Bayerischer Brauerbund, komisjon, nõukogu ning Saksamaa, Kreeka ja Itaalia valitsus on seisukohal, et määruse nr 2081/92 artikli 14 lõikes 3 silmas peetud olukord ei ole seesama, milles on „Bayerisches Bier” ja „Bavaria”.
127. Komisjon ja nõukogu osutavad määruse nr 2081/92 artikli 14 lõikega 3 institutsioonidele jäetud laialdasele kaalutlusruumile. Koos Saksamaa valitsusega toonitavad nad, et menetluse käigus kogutud teabe ja faktide põhjal ning arvestades sõna „Bavaria” või samalaadseid sõnu sisaldavate registreeritud kaubamärkide arvu, ei piisanud esitatud tõenditest – ka siis, kui ei saa välistada, et need märgid on omandanud kauaaegse ja intensiivse kasutamise tulemusel eristusvõime – selleks, et toetada järeldust, mille kohaselt tarbijad oleksid seostanud „Bavaria” tähist kandvad õlled (äriühingute) Bavaria ja Bavaria Italiaga, mitte Saksamaal asuva Baieri liidumaaga. Seda eelkõige seetõttu, et sel ajal turustati mitmeid seda nime kandvaid „Baieri” õllesid ja muid Baieri päritolu tooteid. Sellest lähtudes tuvastati saadaoleva teabe põhjal, et tähise „Bayerisches Bier” registreerimine tõenäoliselt ei eksita tarbijaid toote tegeliku määratluse osas.
ii) Hinnang
128. Määruse nr 2081/92 artikli 14 lõige 3 on selgelt ette nähtud kaitsma registreerimise ajal olemasolevat kaubamärki, kuivõrd selles lõikes keelatakse päritolunimetuse või geograafilise tähise registreerimine, kui registreerimine võib eksitada tarbijat toote tegeliku määratluse osas. Mina saan sellest sättest aru nii, et selle eesmärk on seega hoida ära olukord, kus tarbija ajab KGT‑d kandva toote segi vastavat kaubamärki kandva tootega.
129. Seda, kas see tõepoolest nii on, peab hindama ühenduse seadusandja, vastavalt selle sätte sõnastusele „[kaubamärgi] mainet ja tuntust ning kasutamise aega arvesse võttes”.
130. Käesolevas asjas – nagu nähtub määruse nr 1347/2001 põhjendusest 3 – järeldasid nõukogu ja komisjon, tunnistades nimetust „Bavaria” kui kehtivat kaubamärki, saadaval olnud faktide ja teabe põhjal seda, et nimetuse „Bayerisches Bier” KGT-na registreerimine ei eksita tarbijat toote tegeliku määratluse osas seoses kaubamärgiga „Bavaria”.
131. Selles suhtes tuleb märkida, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ega ka käesoleva menetluse osalised, eriti Bavaria ja Bavaria Italia ega Madalmaade valitsus ei ole tegelikult esitanud mingeid tõendeid selle kohta, millises ulatuses kõnealune tuvastus võib ebaõige olla.
132. Sellepärast piisab märkimisest, et keegi ei ole vaidlustanud seda, et nimetus „Bavaria” on tuntud ja kinnistunud kaubamärk, mida on kaua kasutatud, nagu Bavaria ja Bavaria Italia on ise rõhutanud. Komisjoni ja nõukogu märkustest nähtub samuti, et määruse nr 2081/92 artikli 14 lõike 3 tingimuste täidetuse hindamisel võtsid nad eriliselt arvesse kaubamärgi Bavaria senise kasutamise aega ja intensiivsust ning eristusvõimet, mis see kaubamärk on vastavalt omandanud.
133. Seda arvestades nähtub, et tuvastus, mille kohaselt geograafiline tähis „Bayerisches Bier” ja kaubamärk „Bavaria” ei ole niisuguses olukorras, millele määruse nr 2081/92 artikli 14 lõige 3 on mõeldud kohalduma, ei ole ebaõige ega ületa komisjoni ja nõukogu kaalutluspädevust selle küsimuse otsustamisel,(43) kui võtta arvesse, et mida suurem on kaubamärgi maine või tuntus ja seega ka eristusvõime, seda väiksem on tõenäosus, et tarbijad võivad sattuda eksitusse, pidades vastava KGT‑ga toodet vastava kaubamärgiga tooteks.
134. Sellest tulenevalt tuleb pidada põhjendamatuks kehtetuse alust, mis puudutab määruse nr 2081/92 artikli 14 lõike 3 võimalikku täitmata jätmist.
f) Järeldused seoses kehtivuse hindamisega
135. Kõike eespool esitatut arvestades tuleb asuda seisukohale, et hindamise käigus ei ole ilmnenud asjaolusid, millest võiks tuleneda määruse nr 1347/2001 või selle aluseks oleva määruse nr 2081/92 kehtetus.
B. Teine küsimus
136. Oma teises küsimuses, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus esitab juhul, kui esimene küsimus tunnistatakse vastuvõetamatuks või põhjendamatuks, soovib ta teada sisuliselt seda, millist mõju võib nimetuse „Bayerisches Bier” KGT-na registreerimine avaldada varasematele kaubamärkidele, mis sisaldavad sõna „Bavaria”. Täpsemalt soovib ta teada, kas määrust nr 1347/2001 tuleb tõlgendada nii, et niisugune registreerimine ei tohi avalda kahjulikku mõju nende kaubamärkide kehtivusele ega kasutatavusele.
1. Poolte peamised argumendid
137. Bavaria ja Bavaria Italia on seisukohal, et KGT „Bayerisches Bier” kooseksisteerimine varasemate sõna „Bavaria” sisaldavate kaubamärkidega on määruse nr 1347/2001 põhjenduse 4 toimel selgelt lubatud ja siseriiklikele kohtutele siduva mõjuga. Igal juhul tuleneb sama määruse põhjendustest 3 ja 4, et määruse nr 2081/92 artikli 14 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud.
138. Nad rõhutavad esiteks seda, et nimetatud kaubamärgid on kõnealuse KGT registreerimise kuupäevast varasemad, nagu ka sõna „Bavaria” kasutamine ärinimes. Teiseks kinnitasid kõnealuste kaubamärkide kehtivust ja heausksust, aga ka nende eksitavuse ohu puudumist nii määruse nr 1347/2001 ettevalmistamise ajal mitmetes dokumentides kui ka selle määruse põhjenduses 4 väljendatud eri ametiisikute seisukohad ning eespool mainitud kaubamärkides ja tähistes korduvad viited Madalmaadele kui õlle päritolumaale.
139. Madalmaade valitsus toetab Bavaria ja Bavaria Italia seisukohta ning märgib, et kogu registreerimismenetluse kestel toetasid komisjon ja Saksamaa valitsus registreeritud „Bavaria” kaubamärkide ja KGT „Bayerisches Bier” kooseksisteerimist, ning see kajastub nii toimikusse lisatud protokollides kui ka määruse nr 1347/2001 põhjenduses 4. Ka siis, kui määruse nr 2081/92 artikli 14 lõike 2 kohaldamine on siseriikliku kohtu pädevuses, ei saa põhjendatult väita, et ühenduse seadusandja tuvastus ei kehti nii ühenduse kui ka liikmesriikide suhtes. Igal juhul saavad siseriiklikud kohtud kohaldada artikli 14 lõiget 2 alles registreerimisjärgse aja suhtes.
140. Samamoodi on määruse nr 2081/92 üldise loogikaga vastuolus see, et tähist „Bayerisches Bier” kaitstakse kui KGT‑d, sest komisjon ja nõukogu ei ole leidnud vastuolu registreeritud „Bavaria” kaubamärkidega; kui aga siseriiklikud kohtud sellise vastuolu leiavad, antakse tähisele „Bayerisches Bier” kaitse „Bavaria” kaubamärkide kahjuks.
141. Bayerischer Brauerbund ja komisjon, aga ka Tšehhi, Saksamaa, Kreeka ja Itaalia valitsus seevastu osutavad, et igal juhul on siseriikliku kohtu pädevuses hinnata, kas määruse nr 2081/92 artikli 14 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud, ning seega ka seda, kas „Bavaria” kaubamärkide kasutamine võib jätkuda.
142. Tšehhi valitsus märgib, et määruse nr 2081/92 artikli 14 lõigetel 2 ja 3 on eraldi eesmärgid, mida ei tohiks üheks liita. Artikli 14 lõike 3 täidetust tuleb hinnata enne registreerimist, artikli 14 lõige 2 aga käsitleb kaubamärgi kasutamist pärast registreerimist ning seega võib siseriiklik kohus selle alusel keelata varasema kaubamärgi kasutamise.
143. Komisjon väljendab seisukohta, et määrus nr 1347/2001 ei kajasta mingit kindlapiirilist seisukohta, mis käsitleks KGT „Bayerisches Bier” kooseksisteerimist sõna „Bavaria” sisaldavate kaubamärkidega. Kreeka valitsuse meelest on kõnesoleva määruse põhjendused tõend selle kohta, et tarbijaid ei eksitata.
144. Bayerischer Brauerbund märgib, et määruse nr 1347/2001 põhjendus 3 on seotud üksnes määruse nr 2081/92 artikli 14 lõikega 3 ning ei ole kohaldatav artikli 14 lõike 2 suhtes. Bayerischer Brauerbundi sõnade kohaselt ei ole artikli 14 lõikes 2 sätestatud tingimused käesolevas kohtuasjas täidetud, kuivõrd esiteks võivad kõnealused kaubamärgid eksitada tarbijaid kõnealuse õlle geograafilise päritolu suhtes ning teiseks ei ole need kaubamärgid registreeritud heas usus, sest need rikuvad siseriiklikke ja rahvusvahelisi õigusakte, mis olid kaubamärgi registreerimise riigis registreerimistaotluse esitamise ajal kohaldatavad.
2. Hinnang
145. Nagu nähtub eelotsusetaotlusest ja muu hulgas Bavaria ja Bavaria Italia märkustest, on käesolev küsimus selle kohta, kas KGT „Bayerisches Bier” registreerimine määrusega nr 1347/2001 võib mõjutada varasemate sõna „Bavaria” sisaldavate kaubamärkide kehtivust või kasutatavust, esitatud eelkõige seoses selle määruse põhjendustega 3 ja 4.
146. Sellepärast tuleks kõigepealt märkida, et ühenduse õigusakti põhjendused kirjeldavad ühenduse seadusandja motiive ja kavatsusi õigusakti vastuvõtmisel. Sellistena võivad ühenduse õigusakti põhjendused – kuivõrd nendes on näidatud selle akti vastuvõtmise põhjused – olla Euroopa Kohtule kasulikud kui lähtekoht selle akti kehtivuse hindamiseks,(44) samuti saab neid arvestada õigusakti regulatiivosa sätete tõlgendamisel, kuivõrd need võivad illustreerida selle akti eset ja eesmärki.(45)
147. Ühenduse õigusakti põhjendustel endil ei ole aga akti regulatiivosas sätetest sõltumatult siduvat õigusjõudu.(46)
148. Seega ei saa käesolevas asjas tugineda määruse nr 1347/2001 põhjendustele 3 ja 4 endile kui alusele sõna „Bavaria” sisaldavate kaubamärkide kooseksisteerimiseks KGT‑ga „Bayerisches Bier”.
149. KGT-na registreerimise akti – käesolevas asjas määruse nr 1347/2001 –õiguslikud tagajärjed määrab hoopis määrus nr 2081/92, mis on niisuguse registreerimise aluseks.(47) Seega tuleb hinnangu andmisel sellele, kas ja kuidas nimetuse „Bayerisches Bier” KGT-na registreerimine määrusega nr 1347/2001 võib mõjutada varasemate „Bavaria” kaubamärkide kehtivust ja kasutamist, lähtuda määruse nr 2081/92 artiklist 14, mis konkreetselt reguleerib selle määruse alusel registreeritud nimetuste ja kaubamärkide omavahelist suhet.
150. Nagu mitu menetlusosalist on õigesti täheldanud, on määruse nr 2081/92 artikli 14 lõigetel 2 ja 3 selles suhtes kummalgi oma eraldi eesmärk ja ülesanne seoses ühelt poolt geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse ning teiselt poolt kaubamärgiõiguste vahelise tasakaaluga, mille saavutamine on kõnealuse määruse eesmärk.
151. Nagu eespool mainitud, kaitseb määruse artikli 14 lõige 3 varasemaid kaubamärke, kuivõrd see keelab selliste tähiste või nimetuste registreerimise, mille kasutamise tulemusel tekib varasema kaubamärgiga segiajamise tõenäosus.(48)
152. Seega toimib määruse nr 2081/92 artikli 14 lõige 3 – kui ühenduse seadusandja seda õigesti kohaldab – barjäärina, mis takistab niisuguste tähiste ja nimetuste registreerimist, mida võidakse selle sätte konkreetses tähenduses tõenäoliselt segi ajada olemasoleva kaubamärgiga, kuid ei välista siiski võimalust, et varasema kaubamärgi ja registreeritud nimetuse vaheline vastuolu võib määruse nr 2081/92 artikli 13 mõttes säilida.
153. Määruse artikli 14 lõikes 3 ette nähtud „kokkusobivuse test”, mis põhineb segiajamise tõenäosusel, ei hõlma paraku kõiki olukordi, kus kaubamärgid võivad määruse artikli 13 alusel pakutava kaitse ulatusele vastavalt riivata sama määruse alusel registreeritud nimetusi. Näiteks on selge, et kaitstud nimetusele võib määruse nr 2081/92 artikli 13 lõike 1 punkti b alusel tugineda siis, kui asjaomaste toodete omavahel segiajamise tõenäosus puudub, ja isegi siis, kui ühenduse kaitse ei laiene nimetuse nendele osadele, mis kajastuvad vaidlusaluses sõnas või vaidlusalustes sõnades.(49)
154. Sellest tulenevalt ei saa määruse nr 1347/2001 põhjenduses 3 viidatud ühenduse seadusandja tuvastus, mille kohaselt artikli 14 lõikes 3 sätestatud registreerimistingimus on täidetud, kujutada endast käesolevas asjas siduvat otsust selle kohta, et geograafiline tähis „Bayerisches Bier” võib kooseksisteerida sõna „Bavaria” sisaldavate kaubamärkidega.
155. Seevastu sisaldub kooseksisteerimise põhimõte määruse nr 2081/92 artikli 14 lõikes 2, milles on sätestatud tingimused, mille kohaselt varasemat kaubamärki – ka siis, kui selle kasutamine vastab ühele määruse artikliga 13 reguleeritavatest olukordadest(50) – võib nimetuse või tähise registreerimisest hoolimata jätkuvalt kasutada.
156. Selle sätte sõnastusest nähtuvalt võimaldab see määruse nr 2081/92 artikli 13 mõttes kaitstud geograafilise tähisega või päritolunimetusega vastuolus olevat kaubamärki edasi kasutada üksnes tingimusel, et esiteks peab kaubamärk olema registreeritud heas usus enne päritolunimetuse või geograafilise tähise registreerimise taotluse esitamise kuupäeva ning teiseks ei tohi olla ühtki alust kaubamärgi tühistamiseks või kehtetuks tunnistamiseks vastavalt kaubamärgidirektiivi artikli 3 lõike 1 punktidele c ja g ning artikli 12 lõike 2 punktile b.
157. Teisisõnu on registreeritud päritolunimetuse või geograafilise tähise kaitse varasema kaubamärgiga võrreldes ülimuslik nendel piiratud asjaoludel: siis, kui varasem kaubamärk ei ole registreeritud heas usus – asjaolu, mis seisneb Gorgonzola kohtuotsuse kohaselt sisuliselt küsimuses, kas asjaomase kaubamärgi registreerimise taotlus esitati kooskõlas selle taotluse esitamise ajal kehtinud siseriiklike ja rahvusvaheliste õigusnormidega –, või heas usus registreeritud kaubamärgi korral siis, kui see kaubamärk võidakse tühistada või tunnistada kehtetuks kaubamärgidirektiivi asjakohastes sätetes ette nähtud konkreetsetel alustel.(51)
158. Selles suhtes on oluline märkida, et juba Gorgonzola kohtuotsuses sedastas Euroopa Kohus selgelt, et see, kas asjaomane kaubamärk on registreeritud heas usus ja kas see võidakse kaubamärgidirektiivi alusel tühistada või kehtetuks tunnistada, on siseriikliku kohtu kindlaks määrata.(52)
159. See viitab, et selle kindlaksmääramine ei ole ühenduse seadusandja pädevuses, kui ta registreerib päritolunimetuse või geograafilise tähise määruse nr 2081/92 alusel.
160. Eespool esitatud kaalutlustest nähtub selgelt, et märkides määruse nr 1347/2001 põhjenduses 4, et geograafilise tähise „Bayerisches Bier” registreerimisest hoolimata võib teatavate kaubamärkide, näiteks „Bavaria” kasutamist jätkata seni, kuni need vastavad määruse nr 2081/92 artikli 14 lõikega 2 ette nähtud tingimustele, sõnastas ühenduse seadusandja pelgalt uuesti selle õigusliku olukorra, mis kõnealusest artiklist niikuinii tuleneb.
161. Sellepärast teen ettepaneku anda teisele eelotsuse küsimusele vastus, et määrust nr 1347/2001 koostoimes määrusega nr 2081/92 tuleb tõlgendada nii, et nimetuse „Bayerisches Bier” kaitstud geograafilise tähisena registreerimine ei mõjuta kolmandatele isikutele kuuluvate sõna „Bavaria” sisaldavate varasemate kaubamärkide kehtivust ega kasutamist, kui need kaubamärgid on registreeritud heas usus ning neid ei saa kaubamärgidirektiivi alusel vastavalt määruse nr 2081/92 artikli 14 lõikele 2 tühistada ega kehtetuks tunnistada; neid asjaolusid on pädev kindlaks tegema siseriiklik kohus.
V. Ettepanek
162. Sellepärast teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata eelotsuse küsimustele järgmiselt:
1. Eelotsuse küsimuse hindamisel ei ole ilmnenud tegureid, mis võiksid mõjutada nõukogu 28. juuni 2001. aasta määruse (EÜ) nr 1347/2001, millega täiendatakse komisjoni määruse (EÜ) nr 1107/96 (geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise kohta nõukogu määruse (EMÜ) nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud korras) lisa, ega selle aluseks oleva nõukogu 14. juuli 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2081/92 põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta kehtivust.
2. Määrust nr 1347/2001 koostoimes määrusega nr 2081/92 tuleb tõlgendada nii, et nimetuse „Bayerisches Bier” kaitstud geograafilise tähisena registreerimine ei mõjuta kolmandatele isikutele kuuluvate sõna „Bavaria” sisaldavate varasemate kaubamärkide kehtivust ega kasutamist, kui need kaubamärgid on registreeritud heas usus ning neid ei saa nõukogu 21. detsembri 1988. aasta esimese direktiivi 89/104/EMÜ kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta alusel vastavalt määruse nr 2081/92 artikli 14 lõikele 2 tühistada ega kehtetuks tunnistada; neid asjaolusid on pädev kindlaks tegema siseriiklik kohus.