Kohtuasi C‑343/07

Bavaria NV ja Bavaria Italia Srl

versus

Bayerischer Brauerbund eV

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte d’appello di Torino)

Eelotsusetaotlus – Kehtivuse hindamine – Vastuvõetavus – Määrus (EMÜ) nr 2081/92 ja määrus (EÜ) nr 1347/2001 – Kehtivus – Üldnimetus – Kaubamärgi ja kaitstud geograafilise tähise kokkulangemine

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Õigusvastasuse väide – Juhuslik iseloom – Teatavate geograafiliste tähiste registreerimist puudutava määruse seaduslikkuse vaidlustamine siseriiklikus kohtus

(EÜ artiklid 230 ja 241; nõukogu määrus nr 1347/2001)

2.        Põllumajandus – Ühtsed õigusaktid – Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse – Määrus nr 2081/92

(EÜ artiklid 32, 33, 37 ja I lisa; nõukogu määrus nr 2081/92)

3.        Põllumajandus – Ühtsed õigusaktid – Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse – Määrus nr 2081/92

(Nõukogu määrus nr 2081/92, artiklid 7 ja 17)

4.        Põllumajandus – Ühtsed õigusaktid – Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse – Määrus nr 2081/92

(Nõukogu määrus nr 2081/92)

5.        Põllumajandus – Ühtsed õigusaktid – Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse – Määrus nr 2081/92

(Nõukogu määrus nr 2081/92, artikkel 17)

6.        Põllumajandus – Ühtsed õigusaktid – Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse – Määrus nr 2081/92

(Nõukogu määrus nr 2081/92, artikli 3 lõige 1)

7.        Põllumajandus – Ühtsed õigusaktid – Põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse – Määrus nr 2081/92

(Nõukogu määrus nr 2081/92, artikli 14 lõige 2 ja artikkel 3)

1.        Ühenduse õiguse üldpõhimõte on, et hagejale, kes esitab tema taotluse rahuldamata jätmise peale siseriikliku õiguse kohaselt kaebuse, on antud õigus tugineda tema suhtes tehtud siseriikliku otsuse aluseks olnud ühenduse õigusakti õigusvastasusele, ning seega võib selle ühenduse õigusakti kehtivuse küsimuses taotleda Euroopa Kohtult eelotsust.

Sellegipoolest ei välista nimetatud üldpõhimõte, mille eesmärk on tagada kõigile võimalus vaidlustada nende kahjuks tehtud otsuse aluseks olnud ühenduse õigusakt, mitte kuidagi seda, et määrus muutub lõplikuks selle üksikisiku suhtes, kelle suhtes tuleb seda otsust käsitada kui üksikakti, mille tühistamist ta oleks vähimagi kahtluseta saanud EÜ artikli 230 alusel taotleda ning mis takistab sel isikul siseriiklikus kohtus tugineda selle määruse õigusvastasusele.

See ei kehti aga mitme sõnast „Bavaria” koosneva sõna- ja kujutismärgi omanike äriühingute Bavaria ja Bavaria Italia suhtes, kuna nende osas ei saa öelda, et EÜ artikli 230 neljanda lõigu tähenduses puudutab määrus nr 1347/2001, millega täiendatakse määruse nr 1107/96 (geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise kohta nõukogu määruse nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud korras) lisa, neid vähimagi kahtluseta „otseselt ja isiklikult”. Kõnealuse määrusega nr 1347/2001 soovitakse anda tootele „Bayerisches Bier” määruses nr 2081/92 ette nähtud kaitstud geograafilise tähise kaitse ning sellega lubatakse varasema kaubamärgi Bavaria kasutamist kaitstud geograafilise tähise „Bayerisches Bier” registreerimisele vaatamata jätkata, kuni see vastab määruse nr 2081/92 artikli 14 lõikes 2 ette nähtud tingimustele. Seega, isegi kui määrus nr 1347/2001 võib Bavaria ja Bavaria Italia õiguslikku olukorda mõjutada, ei tulene see mõju otseselt sellest määrusest.

Seetõttu tuleb nentida, et äriühingutel Bavaria ja Bavaria Italia on õigus siseriikliku õiguse alusel esitatud hagi raames selle määruse nr 1347/2001 kehtetusele tugineda, olgugi et nad ei ole ühenduste kohtule EÜ artiklis 230 ette nähtud tähtaja jooksul selle määruse peale tühistamiskaebust esitanud.

(vt punktid 38, 39, 41–44, 46)

2.        Mis puutub argumenti, et EÜ artiklid 32 ja 37 ei ole määruse nr 2081/92 (põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta) vastuvõtmiseks sobiv õiguslik alus, kuna õlu ei kuulu asutamislepingu I lisas osutatud „põllumajandustoodete” hulka, siis tuleb meenutada, et õigusnorm, mis aitab kaasa EÜ artiklis 33 sätestatud ühe või mitme eesmärgi saavutamisele, tuleb vastu võtta EÜ artikli 37 alusel, isegi kui selle normi sisuline kohaldamisala hõlmab peale asutamislepingu I lisas loetletud toodete ka muid, seal loetlemata tooteid. Esiteks on kõnealuse määruse peaeesmärk, nagu selle põhjenduses 2 märgitakse, EÜ artiklis 33 osutatud eesmärkide saavutamine ja teiseks hõlmab see peamiselt asutamislepingu I lisas loetletud tooteid. Peale selle, kuigi vastab tõele, et õlut ei ole selles lisas sõnaselgelt nimetatud, on enamik õlle koostisosadest selles lisas siiski loetletud ning õlle arvamine määruse nr 2081/92 kohaldamisalasse vastab kõnealuse määruse eesmärgile eelkõige osas, mis puudutab EÜ artiklis 33 nimetatud eesmärkide täitmist.

(vt punktid 50 ja 51)

3.        Kuigi määruse nr 2081/92 (põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta) artikli 17 lõikes 2 nähakse sõnaselgelt ette, et määruse artiklit 7 registreerimise lihtsustatud korra puhul ei kohaldata, ning seega jäetakse õigustatud huvi omavad kolmandad isikud ilma õigusest esitada vastuväiteid, mis on sätestatud viimati nimetatud sätte lõikes 3, on ka selle korra kohaselt registreerimise eelduseks, et asjaomased nimetused on kõnealuse määruse sisuliste nõuetega kooskõlas.

Igal juhul ei tähenda määruse nr 2081/92 artiklile 17 antav tõlgendus seda, et huvitatud kolmandad isikud, kelle arvates on teatava nimetuse registreerimisega nende õigustatud huve kahjustatud, ei saa oma seisukohta väljendada ning esitada vastuväiteid liikmesriigile, kes registreerimist taotles, vaid saavad seda teha eelkõige vastavalt põhimõtetele, mis puudutavad kõnealuse määruse süsteemist tulenevat õigust kohtulikule kaitsele. Nii oli huvitatud kolmandatel isikutel ka kõnealuse määruse artiklis 17 ette nähtud lihtsustatud korra raames lubatud asjaomase registreerimistaotluse suhtes vastuväiteid esitada. Siseriiklike kohtute ülesanne on teha otsus selle kohta, kas teatava nimetuse registreerimise taotlus on kõnealuse artikli 17 alusel õiguspärane; seda tuleb teha samadel kontrollitingimustel, mis kehtivad kõigi lõplike õigusaktide suhtes, mis juhul, kui need on vastu võtnud sama siseriiklik ametiasutus, võivad kahjustada õigusi, mis kolmandatel isikutel ühenduse õiguse alusel tekivad, ja seega lugeda vastuvõetavaks sellekohane kaebus, isegi kui siseriiklikud menetlusnormid ei näe seda samade olukordade puhul ette.

(vt punktid 54–57)

4.        Määrusega nr 2081/92 (põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta) kehtestatud süsteemis on asjaomase liikmesriigi ja komisjoni pädevused jaotatud.

Selles süsteemis tuleb komisjonil enne seda, kui ta registreerib nimetuse taotletud kategoorias, kontrollida ühelt poolt eelkõige seda, et taotlusele lisatud tehnospetsifikaat vastab määruse nr 2081/92 artiklile 4, st et see sisaldab nõutavaid elemente ning neil elementidel ei paista olevat ilmseid vigu, ja teiselt poolt tehnospetsifikaadis sisalduvate elementide põhjal seda, et nimetus vastab kõnealuse määruse artikli 2 lõike 2 punkti a või b nõuetele. Sama kehtib olukorras, kus vastavalt asjaomase määruse artiklile 15 ei ole komisjoni kavandatavad meetmed selle artikli alusel moodustatud komitee arvamusega kooskõlas või sellist arvamust ei esitata, ning registreerimisotsuse teeb komisjoni ettepanekul nõukogu.

(vt punktid 64, 67 ja 68)

5.        Vastupidi määruse nr 2081/92 (põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta) artiklile 5, milles nähakse sõnaselgelt ette, et tavakorras lisatakse registreerimistaotlusele tehnospetsifikaat, nähakse sama määruse artiklis 17 liikmesriikide kohustusena ette üksnes seda, et nad teatavad komisjonile seaduslikult kaitstud nimetused või liikmesriikides, kus kaitsesüsteem puudub, kasutamise käigus kehtestatud nimetused, mida liikmesriigid soovivad registreerida. Neil asjaoludel ei saa asjaomase määruse artiklit 17 tõlgendada nii, et sellega kohustatakse liikmesriike saatma tehnospetsifikaadi lõplik variant ja muud asjakohased dokumendid asjaomase kuuekuulise tähtaja jooksul, mistõttu igasugune algselt esitatud tehnospetsifikaadi muutmine toob kaasa tavakorra kohaldamise.

(vt punkt 76)

6.        Selle hindamisel, kas tegemist on üldnimetusega, tuleb määruse nr 2081/92 (põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta) artikli 3 lõike 1 kohaselt võtta arvesse asjaomase toote tootmiskohta nii selles liikmesriigis kui väljaspool seda liikmesriiki, kelle taotlusel kõnealune nimetus registreeriti, asjaomase toote tarbimist ning seda, kuidas tarbijad kõnealust nimetust asjaomases liikmesriigis ja väljaspool seda tajuvad, konkreetselt asjaomast toodet puudutavate siseriiklike õigusaktide olemasolu ning nimetuse kasutamist ühenduse õigusaktide kohaselt.

Üks kaitstud geograafilise tähise kõnealuse määruse alusel registreerimise eesmärk on vältida seda, et kolmandad isikud nimetust kuritarvitavad, soovides selle omandatud mainest kasu saada, ning lisaks vältida selle nimetuse kadumist seeläbi, et seda kasutatakse üldiselt väljaspool geograafilist ala, kust tähis pärineb, mitte teatava kvaliteedi, maine või muu omadusega seoses, mis on omistatav kõnealusele päritolule ja õigustab registreerimist.

Seega, mis puutub kaitstud geograafilisse tähisesse, siis muutub nimetus üldnimetuseks üksnes siis, kui otsene seos ühelt poolt toote geograafilise päritolu ja teiselt poolt teatava kvaliteedi, maine või muu omaduse vahel, mis on omistatav kõnealusele päritolule, on kadunud ning nimetus üksnes kirjeldab toote viisi või tüüpi.

(vt punktid 101, 106 ja 107)

7.        Määrust nr 1347/2001, mis täiendab määruse nr 1107/96 (geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste registreerimise kohta määruse nr 2081/92 artiklis 17 sätestatud korras) lisa, tuleb tõlgendada nii, et see ei kahjusta kolmandatele isikutele kuuluvate niisuguste varasemate kaubamärkide kehtivust ja määruse nr 2081/92 (põllumajandustoodete ja toiduainete geograafiliste tähiste ja päritolunimetuste kaitse kohta) artiklis 13 osutatud olukordadele vastavat kasutatavust, mis sisaldavad sõna „Bavaria” ning mis on registreeritud heas usus enne kaitstud geograafilise tähise „Bayerisches Bier” registreerimistaotluse esitamise kuupäeva, tingimusel et ei ole alust need kaubamärgid kehtetuks tunnistada või tühistada vastavalt esimese direktiivi 89/104 kaubamärke käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta artikli 3 lõike 1 punktides c ja g ning artikli 12 lõike 2 punktis b sätestatud põhjustele.

Määruse nr 2081/92 artikli 14 lõigetel 2 ja 3 on erinevad eesmärgid ja ülesanded ning nende kohaldamise tingimused on samuti erinevad. Nii ei avalda see, et määruse nr 1347/2001 artikliga 1 registreeriti nimetus „Bayerisches Bier” kaitstud geograafilise tähisena ja selle põhjenduses 3 tuvastati, et asjaomane kaitstud geograafiline tähis ja kaubamärk Bavaria ei ole määruse nr 2081/92 artikli 14 lõikes 3 nimetatud olukorras, mõju asjaomase määruse artikli 14 lõikes 2 ette nähtud tingimuste kontrollimisele, mis lubavad selle kaubamärgi ja asjaomase kaitstud geograafilise tähise kokkulangemist. See, et tarbija asjaomast nimetust ja varasemat kaubamärki kõnealuse artikli 14 lõike 3 tähenduses tõenäoliselt segi ei aja, ei välista, et viimase kasutamine võib kuuluda nimetatud määruse artikli 13 lõikes 1 käsitletud juhtumi alla või ka seda, et on alust nimetatud kaubamärk kehtetuks tunnistada või tühistada vastavalt esimese direktiivi 89/104 artikli 3 lõike 1 punktides c ja g ning artikli 12 lõike 2 punktis b sätestatud põhjustel. Lisaks ei vabasta asjaomane segiajamise tõenäosuse puudumine kohustusest kontrollida, et asjaomane kaubamärk on registreeritud heas usus enne kaitstud päritolunimetuse või kaitstud päritolutähise registreerimistaotluse esitamise kuupäeva. Siseriiklik kohus kontrollib määruse nr 2081/92 artikli 14 lõike 2 tingimuste täitmist asjakohaste asjaolude ja siseriikliku, ühenduse või rahvusvahelise õiguse alusel ning esitades vajaduse korral EÜ artiklis 234 ette nähtud eelotsusetaotluse.

(vt punktid 121–125, resolutsiooni punkt 2)