Language of document : ECLI:EU:C:1995:411

EUROOPA KOHTU OTSUS

30. november 1995(*)

Direktiiv 77/249/EMÜ – Teenuste osutamise vabadus – Advokaadid – Võimalus avada büroo – EÜ asutamislepingu artiklid 52 ja 59

Kohtuasjas C-55/94,

mille esemeks on EÜ asutamislepingu artikli 177 alusel Consiglio Nazionale Forense (Itaalia) poolt esitatud taotlus nimetatud kohtus pooleliolevas menetluses järgmiste poolte vahel:

Reinhard Gebhard

versus

Consiglio dell’Ordine degli Avvocati e Procuratori di Milano,

eelotsuse tegemiseks nõukogu 22. märtsi 1977. aasta direktiivi 77/249/EMÜ õigusteenuste osutamise vabaduse tulemuslikuma elluviimise kohta (EÜT L 78, lk 17) tõlgendamise küsimuses,

EUROOPA KOHUS,

koosseisus: president G. C. Rodríguez Iglesias, kodade esimehed C. N. Kakouris, D. A. O. Edward (ettekandja) ja G. Hirsch, kohtunikud G. F. Mancini, F. A. Schockweiler, J. C. Moitinho de Almeida, P. J. G. Kapteyn, C. Gulmann, J. L. Murray, P. Jann, H. Ragnemalm ja L. Sevón,

kohtujurist: P. Léger,

kohtusekretär: vanemametnik H. A. Rühl,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        Reinhard Gebhard, esindajad: Rechtsanwalt Reinhard Gebhard, advokaat Massimo Burghignoli, Milano, advokaat Jim Penning, Luxembourg, ja advokaat Fabrizio Massoni, Brüssel,

–        Consiglio dell’Ordine degli Avvocati e Procuratori di Milano, esindaja: advokaat professor Bruno Nascimbene,

–        Kreeka valitsus, esindajad: välisministeeriumi Euroopa õiguse asjade eritalituse juriidiline nõustaja Evi Skandalou ja sama ministeeriumi Euroopa õiguse asjade eritalituse teaduslik nõustaja, jurist Stamatina Vodina,

–        Hispaania valitsus, esindajad: välisministeeriumi ühenduse õiguse ja asutustevahelise koordineerimise peadirektor Alberto José Navarro González ja riiklik esindaja Euroopa õiguse asjade talitusest Miguel Bravo-Ferrer Delgado,

–        Prantsuse valitsus, esindajad: välisministeeriumi õigusosakonna välisasjade sekretär Philippe Martinet ja sama osakonna talitusejuhataja Catherine de Salins,

–        Ühendkuningriigi valitsus, esindajad: Treasury Solicitor’s Department’i ametnik Stephen Braviner ja barrister Daniel Bethlehem,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: õigusnõunik Marie-José Jonczy ja õigustalituse ametnik Enrico Traversa,

arvestades kohtuistungi ettekannet,

olles 10. mai 1995. aasta kohtuistungil ära kuulanud suulised märkused, mille esitasid Reinhard Gebhard (esindaja: Massimo Burghignoli), Consiglio dell’ Ordine degli Avvocati e Procuratori di Milano (esindaja: Bruno Nascimbene), Kreeka valitsus (esindajad: Evi Skandalou ja Stamatina Vodina), Hispaania valitsus (esindaja: Miguel Bravo-Ferrer Delgado), Prantsuse valitsus (esindajad: välisministeeriumi õigusosakonna juhataja Marc Perrin de Brichambaut ja Philippe Martinet), Itaalia valitsus (esindaja: avvocato dello Stato Pier Giorgio Ferri), Ühendkuningriigi valitsus (esindajad: Stephen Braviner ja Daniel Bethlehem) ning Euroopa Ühenduste Komisjon (esindajad: Marie-José Jonczy ja Enrico Traversa),

olles 20. juuni 1995. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        16. detsembri 1993. aasta määrusega, mis saabus Euroopa Kohtusse 8. veebruaril 1994, esitas Consiglio Nazionale Forense Euroopa Kohtule EÜ asutamislepingu artikli 177 alusel kaks eelotsuse küsimust nõukogu 22. märtsi 1977. aasta direktiivi 77/249/EMÜ õigusteenuste osutamise vabaduse tulemuslikuma elluviimise kohta (EÜT L 78, lk 17) tõlgendamiseks.

2        Nimetatud küsimused kerkisid üles distsiplinaarmenetluse käigus, mille Consiglio dell’Ordine degli Avvocati e Procuratori di Milano (Milano advokatuuri juhatus) algatas Reinhard Gebhardi suhtes, keda süüdistati selles, et tegutsedes Itaalias püsivalt enda loodud büroos ja kasutades kutsenimetust avvocato, ei täitnud ta kohustusi, mis tulenevad 9. veebruari 1982. aasta seadusest nr 31 õigusteenuste osutamise vabaduse kohta Euroopa Ühenduse liikmesriigi kodakondsust omavate advokaatide poolt (GURI nr 42, 12.2.1982).

3        Kohtuasja toimikust ning Euroopa Kohtu kirjalikele küsimustele vastamiseks esitatud teabest selgub, et Saksamaa kodanik Reinhard Gebhard on omandanud õiguse tegutseda Saksamaal Rechtsanwalt’ina alates 3. augustist 1977. Ta kuulub Stuttgarti advokatuuri, mille raames ta on ühe büroo (Bürogemeinschaft) „vabakutseline kaastöötaja”, kuid oma bürood tal Saksamaal ei ole.

4        R. Gebhard elab alates 1978. aasta märtsist Itaalias koos oma Itaalia kodanikust abikaasa ja kolme lapsega. R. Gebhardi tulu kuulub täielikult maksustamisele Itaalias, mis on tema elukohariik.

5        R. Gebhard on Itaalias töötanud alates 1. märtsist 1978, alguses kaastöötajana („con un rapporto di libera collaborazione”) ühes Milano advokaadibüroos ning hiljem, alates 1. jaanuarist 1980 kuni 1989. aasta alguseni, sama büroo partnerina (associato). Selles büroos tegutsemise kohta ei ole talle tehtud mingeid etteheiteid.

6        30. juulil 1989. aastal avas R. Gebhard Milanos oma büroo, milles temaga koos tegutsevad Itaalia avvocato’d ja procuratore’d. Vastuseks Euroopa Kohtu kirjalikule küsimusele osutas R. Gebhard, et ta andis neile selliste kohtuasjade ajamise, mis puudutasid Itaalia kodanikest kliente Itaalias.

7        R. Gebhard väidab, et ta tegutseb põhiliselt saksa keelt kõnelevate isikute esindajana kohtuvälistes asjades Itaalias (nimetatud tegevus moodustab 65% tema büroo käibest) ning itaalia keelt kõnelevate isikute esindajana Saksamaal ja Austrias (nimetatud tegevus moodustab 30% tema büroo käibest). Ülejäänud 5% on seotud Itaalia advokaatide nõustamisega Saksa õiguse küsimustes, kui neil on seda vaja oma klientide esindamisel.

8        Mõned Itaalias tegutsevad juristid, sealhulgas avvocato’d, kellega R. Gebhard tegi koostööd kuni 1989. aastani, esitasid Milano advokatuuri juhatusele kaebuse. Nad heidavad talle ette, et ta on kasutanud oma büroo dokumendiblankettidel kutsenimetust avvocato, tegutsenud avvocato kutsenimetust kasutades Pretura ja Tribunale di Milano ees ning osutanud õigusteenuseid büroo „Studio legale Gebhard” kaudu.

9        Milano advokatuuri juhatus keelas R. Gebhardil kasutada avvocato kutsenimetust ning otsustas 19. septembril 1991 algatada R. Gebhardi suhtes distsiplinaarmenetluse, süüdistades teda seadusest nr 31/82 tulenevate kohustuste täitmata jätmises, mis seisnes selles, et ta tegutses Itaalias püsivalt enda loodud büroos ja kasutas kutsenimetust avvocato.

10      14. oktoobril 1991 esitas R. Gebhard Milano advokatuuri juhatusele advokatuuri liikmeks astumise avalduse. Avalduses tugines R. Gebhard nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiivile 89/48/EMÜ vähemalt kolmeaastase kutseõppe läbimisel antavate kõrgharidusdiplomite tunnustamise üldsüsteemi kohta (EÜT 1989, L 19, lk 16) ning asjaolule, et ta on Itaalias praktiseerinud üle kümne aasta. Ilmneb, et advokatuuri juhatus ei ole nimetatud avalduse suhtes ametlikku otsust teinud.

11      19. septembril 1991 algatatud distsiplinaarmenetluse tulemusel võttis Milano advokatuuri juhatus 30. novembril 1992 vastu otsuse, millega R. Gebhardile määrati karistuseks kuueks kuuks kutsetegevuse keeld („sospensione dell’esercizio dell’attività professionale”).

12      R. Gebhard esitas Consiglio Nazionale Forense’le selle otsuse peale kaebuse, täpsustades samas, et kaebus on seotud ka tema advokatuuri liikmeks saamise avalduse vaikimisi tagasilükkamisega. Oma kaebuses rõhutab ta eelkõige, et direktiivi 77/249 kohaselt on tal õigus tegutseda Milanos omaenda büroo kaudu.

13      Direktiivi 77/249 kohaldatakse advokaatide tegevuse suhtes, mis seisneb õigusteenuste osutamises. Selles nähakse ette, et advokaat, kes osutab õigusteenuseid, peab kasutama ametinimetust, mis käibib selles riigis, kust ta on tulnud, väljendatuna selle riigi keeles või keeltes, viitega kutseorganisatsioonile, kuhu ta kuulub, või kohtule, kus ta selle riigi seaduste kohaselt võib klienti esindada (artikkel 3).

14      Direktiivis eristatakse selgelt ühelt poolt kliendi esindamist kohtumenetluses või suhtlemisel avaliku võimu organitega ning teiselt poolt mis tahes muud tegevust.

15      Advokaat, kes esindab klienti kohtumenetluses või suhtlemisel avaliku võimu organitega, peab järgima vastuvõtvas liikmesriigis kehtivaid kutsealase käitumise reegleid, sealjuures vastuollu minemata kohustustega selles liikmesriigis, kust ta on tulnud (artikli 4 lõige 2). Advokaat, kes tegeleb lõikes 1 nimetatust erineva tegevusega, peab järgima kutsealase käitumise tingimusi ja reegleid, mis kehtivad selles riigis, kust ta on tulnud, sealjuures vastuollu minemata nende reeglitega, mis reguleerivad vastavat elukutset vastuvõtvas liikmesriigis, eriti reeglitega, mis käsitlevad advokaadi tegevuse ühildamatust teiste tegevustega kõnealuses riigis, ametisaladust, suhteid teiste advokaatidega, keeldu esindada vastandlike huvidega pooli ja avalikustamist (artikli 4 lõige 4).

16      Direktiivi 77/249 artikli 4 lõige 1 sätestab: „Kliendi esindamine kohtumenetluses või suhtlemisel avaliku võimu organitega peab toimuma vastuvõtvas liikmesriigis sealsetele advokaatidele kehtestatud tingimuste kohaselt, välja arvatud nõue elukoha või kutseorganisatsiooni kuulumise kohta vastuvõtvas liikmesriigis.”

17      Direktiiv 77/249 on Itaalia siseriiklikku õigusse üle võetud seadusega nr 31/82, mille artikkel 2 sätestab:

„(Liikmesriikide kodanikud, kellel on õigus selles liikmesriigis, kust ta on tulnud, advokaadina tegutseda) võivad nii kohtumenetluses kui ka väljaspool seda advokaadina tegutseda ajutiselt („con carattere di temporaneità”) ning käesolevas jaotises sätestatud tingimustel.

Eelmises lõigus osutatud tegevusalal tegutsemiseks ei ole Itaalia Vabariigi territooriumil lubatud asutada ei bürood, põhitegevuskohta ega teisest tegevuskohta.”

18      Neil asjaoludel otsustas Consiglio Nazionale Forense menetluse peatada ja taotles Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

„a)      Kas 9. veebruari 1982. aasta seaduse nr 13, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse liikmesriikide kodanike õigusteenuste osutamise vabadust (EMÜ 22. märtsi 1977. aasta direktiivi rakendamise seaduse) artikkel 2, mille kohaselt ei ole lubatud „Itaalia Vabariigi territooriumil asutada ei bürood, põhi- ega teist tegevuskohta”, on kooskõlas eespool nimetatud direktiivi sätetega, võttes arvesse, et kõnealune direktiiv ei sisalda ühtki viidet sellele, et büroo avamist võiks asjaomase advokaadi puhul tõlgendada sellisena, et ta soovib tegutseda mitte ajutiselt ega juhuslikult, vaid pidevalt?

b)      Milliseid (eespool nimetatud direktiivis sätestatud süsteemi raames tegutseva advokaadi poolt osutatavate teenuste kestusel või osutamise sagedusel põhinevaid) kriteeriume tuleks nimetatud tegevuse ajutise või alalise iseloomu hindamisel rakendada?”

19      Seoses eelotsuse küsimuste sõnastusega tuleb nentida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole Euroopa Kohus pädev tegema otsuseid selle kohta, kas siseriiklik meede on kooskõlas ühenduse õigusega. Euroopa Kohtu pädevuses on siiski anda siseriiklikule kohtule kõik vajalikud ühenduse õiguse tõlgendamise kriteeriumid, mis võimaldavad viimasel hinnata kooskõla ühenduse õigusega tema menetluses oleva kohtuasja lahendamisel (vt eelkõige 11. augusti 1995. aasta otsus kohtuasjas C-63/94: Belgapom, EKL 1995, lk I-2467, punkt 7).

20      Esiteks tuleb märkida, et sellise ühenduse liikmesriigi kodaniku olukorda, kes siirdub ühenduse teise liikmesriiki, et seal majandustegevusega tegelda, reguleerib asutamislepingu töötajate vaba liikumist käsitlev peatükk või asutamisõigust käsitlev peatükk või teenuseid käsitlev peatükk, mis on üksteise suhtes välistavad.

21      Kuna töötajaid käsitlev peatükk ei ole käesoleval juhul asjakohane, võib selle esitatud küsimustele vastamisel kohe kõrvale jätta, kuna küsimused puudutavad põhiliselt „asutamist” ja „teenuste osutamist”.

22      Teiseks tuleb osutada, et teenuseid käsitleva peatüki sätted täiendavad asutamisvabadust käsitleva peatüki sätteid selles mõttes, et esiteks eeldab artikli 59 esimese lõigu sõnastus, et teenuse osutaja ja teenuse saaja elavad või tegutsevad eri liikmesriikides ja teiseks täpsustab artikli 60 esimene lõik, et teenustega seotud sätteid kohaldatakse üksnes juhul, kui asutamisvabadust reguleerivaid sätteid ei kohaldata. Seega on vaja uurida mõiste „asutamine” kohaldamisala.

23      Asutamislepingu artiklites 52–58 ette nähtud asutamisvabadus on nii juriidilistel isikutel artikli 58 tähenduses kui ka füüsilistel isikutel, kes on ühenduse liikmesriikide kodanikud. Kui ette nähtud erandid ja eritingimused välja arvata, hõlmab asutamisvabadus õigust tegutseda kõigi liikmesriikide territooriumil füüsilisest isikust ettevõtjana, asutada ja juhtida ettevõtjaid ning luua esindusi, filiaale ja tütarettevõtjaid.

24      Sellest tulenevalt võib üks ja seesama isik olla asutamislepingu tähenduses asutatud rohkem kui ühes liikmesriigis, ettevõtjate puhul eelkõige esinduste, filiaalide ja tütarettevõtjate loomise kaudu (artikkel 52) ning, nagu Euroopa Kohus on otsustanud vabade elukutsete puhul, teise tegevuskoha loomise kaudu (vt 12. juuli 1984. aasta otsus kohtuasjas 107/83: Klopp, EKL 1984, lk 2971, punkt 19).

25      Asutamise mõiste asutamislepingu tähenduses on niisiis väga lai mõiste, mis hõlmab ühenduse kodaniku võimalust stabiilselt ja pidevalt osaleda sellise liikmesriigi majanduselus, mis ei ole tema päritoluriik, ning sellest kasu saada, aidates nõnda kaasa majanduslikule ja sotsiaalsele läbipõimumisele ühenduses füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise vallas (vt selle kohta 21. juuni 1974. aasta otsus kohtuasjas 2/74: Reyners, EKL 1974, lk 631, punkt 21).

26      Seevastu teenuste osutamise vabadust käsitleva peatüki sätted ning eriti artikli 60 kolmas lõik näevad ette, et kui teenuseosutaja siirdub teise liikmesriiki, tohib ta seal tegutseda ajutiselt.

27      Nagu kohtujurist osutas, tuleb tegevuse ajutise iseloomu hindamisel arvesse võtta mitte ainult teenuste osutamise ajalist kestust, vaid ka sagedust, perioodilisust ja pidevust. Teenuste osutamise ajutine iseloom ei keela teenuse osutajal asutamislepingu tähenduses luua teises liikmesriigis teatavat infrastruktuuri (sealhulgas bürood, kabinetti või vastuvõturuume), kui see infrastruktuur on asjakohase teenuse osutamiseks vajalik.

28      Kirjeldatud olukord on aga siiski R. Gebhardi omast erinev, sest R. Gebhard kui ühe liikmesriigi kodanik tegutseb stabiilselt ja pidevalt teises liikmesriigis, kus ta osutab oma tegevuskohas teenuseid muu hulgas ka selle liikmesriigi kodanikele. Sellise kodaniku suhtes kehtivad asutamisõigust käsitleva peatüki sätted, mitte teenuste osutamise vabadust käsitlev peatükk.

29      Milano advokatuuri juhatus väidab, et sellist isikut nagu R. Gebhard saab asutamislepingu tähenduses liikmesriigis, käesoleval juhul Itaalias, „asutatuks” pidada üksnes juhul, kui isik kuulub selle riigi vastavasse kutseliitu või tegutseb oma kutsealal vähemalt koostöös või ühenduses sellisesse liitu kuuluvate isikutega.

30      Selle argumendiga ei saa nõustuda.

31      Asutamisvabadust käsitlevad sätted hõlmavad kutsetegevuse alustamist ja jätkamist (vt eelkõige eespool nimetatud Reynersi kohtuotsus, punktid 46 ja 47). Kuulumine kutseliitu on kutsetegevuse alustamise ja jätkamise tingimus, mistõttu seda ei saa käsitleda kui asutamise koostisosa.

32      Sellest tulenevalt peab liikmesriigi kodaniku võimalust teostada asutamisvabadust ja selle teostamise tingimusi hindama vastavalt kutsealale, millel ta kavatseb teise liikmesriigi territooriumil tegutseda.

33      Artikli 52 teise lõigu kohaselt saab asutamisvabadust teostada neil tingimustel, mida oma kodanike jaoks sätestab selle riigi õigus, kus niisugune asutamine toimub.

34      Juhul kui konkreetset kutsetegevust ei reguleeri asjaomases liikmesriigis mitte ükski õigusnorm, mis tähendab, et selle liikmesriigi kodanikul ei pea vastaval kutsealal tegutsemiseks olema mingit erikvalifikatsiooni, on ka mis tahes teise liikmesriigi kodanikul õigus kõnealuse liikmesriigi territooriumile asuda ja seal samal kutsealal tegutseda.

35      Mõningatel kutsealadel füüsilisest isikust ettevõtjana tegevuse alustamist ja jätkamist võidakse üldistes huvides siiski reguleerida teatavate õigus- või haldusnormidega, näiteks kutseala korralduse, kvalifikatsiooni, kutse-eetika, järelevalve ja vastutusega seotud reeglid (vt 28. aprilli 1977. aasta otsus kohtuasjas 71/76: Thieffry, EKL 1977, lk 765, punkt 12). Sellised normid võivad eelkõige ette näha, et konkreetsel kutsealal võivad tegutseda üksnes isikud, kellel on teatav diplom, tunnistus või muu dokument, isikud, kes kuuluvad mingisse kutseliitu, või isikud, kes peavad alluma teatavat tüüpi eeskirjadele või järelevalvele. Need normid võivad reguleerida ka teatavate kutsenimetuste – näiteks avvocato – kasutamise tingimusi.

36      Kui mingil kutsealal tegevuse alustamine või jätkamine on vastuvõtvas liikmesriigis allutatud sellistele tingimustele, peab teise liikmesriigi kodanik, kes tahab sellel alal tegutseda, need tingimused põhimõtteliselt täitma. Seetõttu nähakse artiklis 57 ette, et nõukogu võib vastu võtta direktiive, nagu eespool viidatud direktiiv 89/48, mille eesmärk on ühelt poolt diplomite, tunnistuste ja muude dokumentide vastastikune tunnustamine ning teiselt poolt kutsetegevuse alustamist ja jätkamist reguleerivate siseriiklike sätete kooskõlastamine.

37      Euroopa Kohtu praktikast tulenevalt peavad asutamislepinguga tagatud põhivabadusi piiravad või nende teostamist raskendavad siseriiklikud sätted siiski täitma neli tingimust: neid ei tohi kohaldada diskrimineerivalt, nende kohaldamist peavad õigustama ülekaalukad üldised huvid, need peavad olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ning need ei tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik (vt 31. märtsi 1993. aasta otsus kohtuasjas C‑19/92: Kraus, EKL 1993, lk I-1663, punkt 32).

38      Samuti ei või liikmesriigid siseriiklike sätete kohaldamisel jätta arvesse võtmata asjast huvitatud isiku teises liikmesriigis varem omandatud teadmisi ja kvalifikatsiooni (vt 7. mai 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑340/89: Vlassopoulou, EKL 1991, lk I-2357, punkt 15). Seega peavad nad arvesse võtma diplomite võrdväärsust (vt eespool viidatud Thieffry kohtuotsus, punktid 19 ja 27) ning vajaduse korral võrdlema siseriiklikes sätetes ette nähtud teadmisi ja kvalifikatsiooni asjast huvitatud isiku poolt omandatutega (vt eespool viidatud Vlassopoulou kohtuotsus, punkt 16).

39      Esitatud põhjendustest lähtudes tuleb Consiglio Nazionale Forense esitatud küsimustele vastata järgmiselt:

–        EÜ asutamislepingu artikli 60 kolmandas lõigus ette nähtud teenuste osutamise ajutise iseloomu hindamisel tuleb arvesse võtta selle ajalist kestust, sagedust, perioodilisust ja pidevust;

–        teenuseosutaja asutamislepingu tähenduses võib vastuvõtvas liikmesriigis luua infrastruktuuri, mis on teenuste osutamiseks vajalik;

–        liikmesriigi kodaniku suhtes, kes tegutseb stabiilselt ja pidevalt teises liikmesriigis, kus ta osutab oma tegevuskohas teenuseid muu hulgas ka selle liikmesriigi kodanikele, kehtivad asutamisõigust käsitleva peatüki sätted, mitte teenuseid käsitlevad sätted;

–        liikmesriigi kodaniku võimalust teostada asutamisõigust ja selle teostamise tingimusi tuleb hinnata vastavalt kutsealale, millel ta kavatseb vastuvõtva liikmesriigi territooriumil tegutseda;

–        kui teataval kutsealal tegevuse alustamine või jätkamine ei ole vastuvõtvas liikmesriigis allutatud mingitele normidele, on teise liikmesriigi kodanikul õigus sellesse liikmesriiki asuda ja seal kõnealusel kutsealal tegutseda. Kui aga mingil kutsealal tegevuse alustamine või jätkamine on vastuvõtvas liikmesriigis allutatud teatavatele tingimustele, peab teise liikmesriigi kodanik, kes tahab sellel alal tegutseda, need tingimused põhimõtteliselt täitma;

–        asutamislepinguga tagatud põhivabadusi piiravad või nende teostamist raskendavad siseriiklikud sätted peavad siiski täitma neli tingimust: neid ei tohi kohaldada diskrimineerivalt, nende kohaldamist peavad õigustama ülekaalukad üldised huvid, need peavad olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ning need ei tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik;

–        samuti peavad liikmesriigid arvesse võtma diplomite vastavust ning vajaduse korral võrdlema siseriiklikes sätetes ette nähtud teadmisi ja kvalifikatsiooni asjast huvitatud isiku poolt omandatutega.

 Kohtukulud

40      Euroopa Kohtule märkusi esitanud Itaalia, Kreeka, Hispaania, Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi valitsuse ning Euroopa Ühenduste Komisjoni kohtukulusid ei hüvitata. Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus siseriiklikus kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus.

Esitatud põhjendustest lähtudes

EUROOPA KOHUS,

vastuseks küsimusele, mis talle 16. detsembri 1993. aasta määrusega esitas Consiglio Nazionale Forense, otsustab:

1.      EÜ asutamislepingu artikli 60 kolmandas lõigus ette nähtud teenuste osutamise ajutise iseloomu hindamisel tuleb arvesse võtta selle ajalist kestust, sagedust, perioodilisust ja pidevust.

2.      Teenuseosutaja asutamislepingu tähenduses võib vastuvõtvas liikmesriigis luua infrastruktuuri, mis on teenuste osutamiseks vajalik.

3.      Liikmesriigi kodaniku suhtes, kes tegutseb stabiilselt ja püsivalt teises liikmesriigis, kus ta osutab oma tegevuskohas teenuseid muu hulgas ka selle liikmesriigi kodanikele, kehtivad asutamisõigust käsitleva peatüki sätted, mitte teenuseid käsitlevad sätted.

4.      Liikmesriigi kodaniku võimalust teostada asutamisõigust ja selle teostamise tingimusi tuleb hinnata vastavalt kutsealale, millel ta kavatseb vastuvõtva liikmesriigi territooriumil tegutseda.

5.      Kui teataval kutsealal tegevuse alustamine või jätkamine ei ole vastuvõtvas liikmesriigis allutatud mingitele normidele, on teise liikmesriigi kodanikul õigus sellesse liikmesriiki asuda ja seal kõnealusel kutsealal tegutseda. Kui aga mingil kutsealal tegevuse alustamine või jätkamine on vastuvõtvas liikmesriigis allutatud teatavatele tingimustele, peab teise liikmesriigi kodanik, kes tahab sellel alal tegutseda, need tingimused põhimõtteliselt täitma.

6.      Asutamislepinguga tagatud põhivabadusi piiravad või nende teostamist raskendavad siseriiklikud sätted peavad täitma neli tingimust: neid ei tohi kohaldada diskrimineerivalt, nende kohaldamist peavad õigustama ülekaalukad üldised huvid, need peavad olema taotletava eesmärgi saavutamiseks sobivad ning need ei tohi minna kaugemale sellest, mis on eesmärgi saavutamiseks vajalik.

7.      Liikmesriigid peavad arvesse võtma diplomite võrdväärsust ning vajaduse korral võrdlema siseriiklikes sätetes ette nähtud teadmisi ja kvalifikatsiooni asjast huvitatud isiku poolt omandatutega.

Rodríguez Iglesias

Kakouris

Edward

Hirsch

Mancini

Schockweiler

Moitinho de Almeida

Kapteyn

Gulmann

Murray

Jann

Ragnemalm

 

      Sevón      

 

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 30. novembril 1995 Luxembourgis.

Kohtusekretär

 

      President

R. Grass

 

      G. C. Rodríguez Iglesias


* Kohtumenetluse keel: itaalia.