Language of document : ECLI:EU:T:2022:281

ÜLDKOHTU OTSUS (kuues koda)

11. mai 2022(*)

Liidu omavahendid – Liikmesriigi rahaline vastutus – Impordimaks – Sisse nõudmata jäänud omavahenditele vastavate summade tasumine komisjonile – Liidu alusetule rikastumisele tuginev hagi – Liikmesriigi kohustused omavahendite alal – Tagatise esitamise kohustus – Tuvastatud ja sissenõutamatuks tunnistatud maksule vastavate summade liidu käsutusse andmisest vabastamine

Kohtuasjas T‑151/20,

Tšehhi Vabariik, esindajad: M. Smolek, J. Vláčil ja O. Serdula,

hageja,

keda toetasid

Belgia Kuningriik, esindajad: S. Baeyens ja J.-C. Halleux,

ning

Poola Vabariik, esindaja: B. Majczyna,

menetlusse astujad,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: T. Materne ja P. Němečková,

kostja,

mille ese on ELTL artikli 268 alusel esitatud nõue tagastada 40 482 255 Tšehhi krooni (CZK) suurune summa, mis maksti Euroopa Liidu omavahenditeks,

ÜLDKOHUS (kuues koda),

koosseisus: koja president A. Marcoulli, kohtunikud J. Schwarcz ja R. Norkus (ettekandja),

kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,

arvestades kirjalikku menetlust ja 12. novembri 2021. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Vaidluse taust

 Põhilised faktilised asjaolud

1        Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) viis 2.–26. novembril 2007 läbi ühenduse haldus‑ ja ‑uurimiskoostöömissiooni Laoses, milles osales Tšehhi tolliasutuste esindaja (edaspidi „kontrollimissioon“). Juurdluse käigus kontrolliti Laosest pärit gaasitoitega, ühekordselt täidetavate tulekiviga taskutulemasinate (edaspidi „taskutulemasinad“) importi Euroopa Liidu eri riikidesse ajavahemikul 2004–2007. 15. novembril 2007 koostati dokument pealkirjaga „Agreed joint minutes“, mille allkirjastasid kõik missiooni liikmed ja Laose pädevad asutused (edaspidi „15. novembri 2007. aasta protokoll“).

2        OLAF võttis 30. mail 2008 kontrollimissiooni tulemusena vastu missiooni lõpparuande (edaspidi „OLAFi aruanne“). Selle inglis‑, prantsus‑ ja saksakeelne versioon edastati Tšehhi Vabariigile 9. juulil 2008.

3        OLAF võttis juurdluse lõpparuande vastu 10. detsembril 2008.

4        OLAFi aruande järeldustest ilmneb, et aruandes käsitletaval ajavahemikul importis Baide lighter Industry (LAO) Co., Ltd. (edaspidi „äriühing BAIDE“) Hiinast pärit taskutulemasinaid, mis tollile esitati Laosest pärit tulemasinatena ja mille suhtes ei kohaldatud dumpinguvastast maksu, mida kohaldatakse Hiinast pärit taskutulemasinate suhtes.

5        OLAFi aruandes oli selles küsimuses märgitud, et „kontrollimissiooni täitmise käigus tuvastatud tõenditest Hiina päritolu kohta [piisab], et liikmesriigid algataksid haldusmenetluse maksude ümberarvutamiseks“. Aruande kohaselt oli vaja, „et liikmesriigid [oleksid viinud] läbi järelevalveauditid ja vajaduse korral uurimised, mis puudutavad asjaomaseid importijaid, ning [oleksid algatanud] kiiresti sissenõudmismenetluse, kui seda ei ole juba tehtud“.

6        OLAFi aruande järeldused puudutasid muu hulgas 28 juhtumit, mil äriühing BAIDE importis taskutulemasinaid Tšehhi Vabariiki ja lasi need vabasse ringlusse ajavahemikul 2005. aasta 26. septembrist kuni 2007. aasta 1. märtsini (edaspidi „vaidlusalune import“).

7        Pädevad Tšehhi tolliasutused võtsid meetmed, et neil juhtudel maks ümber arvutada ja sisse nõuda.

8        Kõigil neil juhtudel ei olnud siiski võimalik maksu ümberarvutamist teha ja kogu kindlaksmääratud maksu sisse nõuda.

9        Ajavahemikul 2008. aasta 22. septembrist kuni 2009. aasta 18. veebruarini kanti vaidlusaluse impordi eest kindlaksmääratud maksule vastavad summad, mida ei olnud veel sisse nõutud, selleks mõeldud eraldi arvestusse, nn B‑raamatupidamisarvestusse, vastavalt nõukogu 22. mai 2000. aasta määruse (EÜ, Euratom) nr 1150/2000, millega rakendatakse otsus 2007/436/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (EÜT 2000, L 130, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 169), artikli 6 lõike 3 punktile b.

10      Seejärel registreeris Tšehhi Vabariik 2013. aasta novembrist kuni 2014. aasta novembrini vastavalt kohaldatavatele õigusnormidele WOMISi infosüsteemis (Write-Off Management and Information System) juhtumid, mil liidu omavahendite summat ei olnud võimalik sisse nõuda.

11      Euroopa Komisjon teatas 20. jaanuari 2015. aasta kirjaga Tšehhi Vabariigile vastuseks viimase palvele, et ta vabastataks kohustusest anda eespool punktis 10 mainitud liidu omavahendid liidu käsutusse, et ühelgi nimetatud juhul ei ole täidetud määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõikes 2 ettenähtud tingimused. Komisjon palus Tšehhi ametiasutustel võtta vajalikud meetmed, et selle institutsiooni kontole kantaks 53 976 340 Tšehhi krooni (CZK) suurune summa hiljemalt selle kirja saatmise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval. Komisjon lisas, et mis tahes viivitus toob kaasa viivitusintressi maksmise vastavalt määruse nr 1150/2000 artiklile 11.

12      Tšehhi Vabariik tasus 17. märtsil 2015 75% punktis 11 nimetatud summast komisjoni selleks ettenähtud kontole, olles maha arvanud sissenõudmiskulud, mis moodustasid sellest summast 25%, s.o 40 482 255 Tšehhi krooni (edaspidi „vaidlusalune summa“).

13      Tšehhi Vabariik avaldas 27. veebruari 2015. aasta kirjaga kahtlust, märkides määruse nr 1150/2000 artiklis 11 ettenähtud intressi maksmise vältimiseks komisjonile, et tegemist oli tingimusliku maksega, st maksega, mis sõltub tingimusest, et selle asutuse nõuded on põhjendatud.

14      Komisjon vastas 27. veebruari 2015. aasta kirjale 4. ja 21. mai 2015. aasta kirjadega.

15      Punktis 12 nimetatud makset täiendati teise, 22. detsembri 2016. aasta maksega, mis moodustas 5 protsenti kõnesolevast maksest, s.o 2 698 817 Tšehhi krooni, ja vastas sissenõudmiskulude summa erinevusele, mis tekkis seetõttu, et kohaldatavate õigusnormide tagasiulatuva muutmisega kaasnes vastava määra vähendamine 25 protsendilt 20 protsendile.

 Varasem kohtumenetlus

16      Tšehhi Vabariik esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. märtsil 2015 ja milles ta palus tühistada komisjoni 20. jaanuari 2015. aasta kiri.

17      See hagi jäeti 28. juuni 2018. aasta kohtumäärusega Tšehhi Vabariik vs. komisjon (T‑147/15, ei avaldata, EU:T:2018:395) vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, sest see oli esitatud akti peale, mille peale ei saa esitada tühistamishagi.

18      Euroopa Kohus jättis 28. juuni 2018. aasta kohtumääruse Tšehhi Vabariik vs. komisjon (T‑147/15, ei avaldata, EU:T:2018:395) peale esitatud apellatsioonkaebuse 9. juuli 2020. aasta kohtuotsusega Tšehhi Vabariik vs. komisjon (C‑575/18 P, EU:C:2020:530) rahuldamata.

19      Euroopa Kohus täpsustas selle kohtuotsuse punktis 81:

„[K]ui liikmesriik on teinud komisjonile kättesaadavaks teatava liidu omavahendite summa, avaldades seejuures kahtlust selle institutsiooni seisukoha põhjendatuse suhtes, ning kui […] dialoogimenetlusega[, mida komisjon peab selle riigiga lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt alustama, et selgitada nende vastavaid seisukohti ja määrata kindlaks selle liikmesriigi kohustused,] ei ole õnnestunud selle liikmesriigi ja kõnealuse institutsiooni vahelist vaidlust lõpetada, võib liikmesriik nõuda hüvitist liidu alusetu rikastumise tõttu ning vajaduse korral esitada selleks Üldkohtule hagi.“

 Menetlus ja poolte nõuded

20      Tšehhi Vabariik esitas hagi, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 16. märtsil 2020.

21      Komisjon esitas 7. septembril 2020 kostja vastuse.

22      Poola Vabariik ja Belgia Kuningriik esitasid vastavalt 8. ja 16. juulil 2020 Üldkohtu kantseleisse avaldused menetlusse astumiseks Tšehhi Vabariigi nõuete toetuseks.

23      Üldkohtu kuuenda koja esimees andis 16. septembri 2020. aasta otsustega menetlusse astumise loa.

24      Poola Vabariik ja Belgia Kuningriik esitasid kumbki menetlusse astuja seisukohad 30. novembril 2020.

25      Menetlusosalised esitasid Belgia Kuningriigi menetlusse astuja seisukohtade kohta seisukohti määratud tähtaegade jooksul. Komisjon esitas seisukohti ka Poola Vabariigi menetlusse astuja seisukohtade kohta.

26      Tšehhi Vabariik esitas 27. novembril 2020 repliigi ja komisjon 18. jaanuaril 2021 vasturepliigi.

27      Hageja esitas 15. märtsi 2021. aasta kirjaga Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 2 alusel kohtuistungi korraldamise taotluse.

28      Üldkohus palus 7. septembri 2021. aasta menetlust korraldava meetmega komisjonil esitada OLAFi lõplik juurdlusaruanne, mis võeti vastu 10. detsembril 2008, ja esitas põhimenetlusosalistele kirjalikke küsimusi. Tšehhi Vabariik ja komisjon vastasid sellele palvele määratud tähtaegade jooksul.

29      Tšehhi Vabariik märkis vastuseks ühele talle esitatud küsimusele, et loobub oma nõudest tagastada eespool punktis 15 nimetatud 2 698 817 Tšehhi krooni suurune summa.

30      Belgia Kuningriik loobus 1. oktoobri 2021. aasta kirjaga kohtuistungil osalemast.

31      Poola Vabariik loobus 13. oktoobri 2021. aasta kirjaga kohtuistungil osalemast.

32      Põhimenetlusosaliste suulised seisukohad ja nende vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 12. novembri 2021. aasta kohtuistungil.

33      Eespool punktis 29 nimetatud osalise nõuetest loobumise tulemusena palub Tšehhi Vabariik Üldkohtul:

–        mõista komisjonilt tema kasuks välja vaidlusalune summa liidu alusetu rikastumise tõttu;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

34      Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja Tšehhi Vabariigilt.

35      Belgia Kuningriik ja Poola Vabariik paluvad Üldkohtul hagi rahuldada.

 Õiguslik käsitlus

 Hagi ese ja alusetule rikastumisele tugineva hagi tingimused

36      Tšehhi Vabariik palub tagastada vaidlusalune summa, mille ta on enda arvates tasunud põhjendamatult liidu omavahenditena. Ta soovib oma nõude põhjendamiseks saavutada liidu lepinguvälise vastutuse kohaldamise alusetu rikastumise tõttu.

37      Komisjon väidab sisuliselt, et Tšehhi Vabariik on oma argumentides piirdunud sellega, et lükkab ümber 20. jaanuari 2015. aasta kirja sisu. Alusetule rikastumisele tuginev hagi ei saa aga asendada selle kirja peale esitatud tühistamishagi. Vaidluse ese ei saa niisiis olla 20. jaanuari 2015. aasta kirja sisu, vaid see seisneb küsimuses, kas „[vaidlusalune summa] kuulub liidule tema omavahenditena või mitte“.

38      Tšehhi Vabariik vastab, et 20. jaanuari 2015. aasta kiri kujutab endast vaidluse raamistikku, mida komisjon ei saa muuta, esitades tema nõuetele vastuvaidlemiseks uued argumendid, mida ta ei esitanud selles kirjas. Ta leiab, et see kiri tekitab õiguslikke tagajärgi ning et „põhjendamatult tasutud summa tagastamise hagi ja selle tingimuse analüüs, mis puudutab rikastumise kehtiva õigusliku aluse puudumist, peavad samuti tulenema väitest, mida komisjon väljendas oma 20. jaanuari 2015. aasta [kirjas]“.

39      Kui Tšehhi Vabariigile esitati selle kohta küsimus kohtuistungil, kinnitas ta oma menetlusdokumentides väljendatud seisukohta.

40      Pärast põhimenetlusosaliste peamiste vaidluse eset puudutavate argumentide esitamist tuleb rõhutada, et alusetule rikastumisele tuginev hagi ei kuulu kitsamas tähenduses mõistetud lepinguvälise vastutuse regulatsiooni kohaldamisalasse, sest selle vastutuse tekkimise eelduseks on see, et korraga on täidetud teatavad tingimused: liidule etteheidetava tegevuse õigusvastasus, kahju tekkimine ning põhjuslik seos selle tegevuse ja viidatud kahju vahel. Erinevus lepinguvälise vastutuse alusel esitatud hagidest seisneb selles, et alusetule rikastumisele tuginev hagi ei eelda kostja õigusvastase tegevuse tõendamist ega üldse mingi tegevuse toimumist, vaid üksnes kostja alusetu rikastumise ja selle rikastumisega seotud hageja vaesumise tõendamist (16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Masdar (UK) vs. komisjon, C‑47/07 P, EU:C:2008:726, punkt 49).

41      Tuleb täpsustada, et liikmesriikidele ühiste õiguspõhimõtete kohaselt on isikul, kellele on tekitatud kahju, mistõttu on suurenenud teise isiku vara, ilma et sellisel rikastumisel oleks mingitki õiguslikku alust, üldjuhul õigus nõuda rikastujalt välja alusetult saadu selle kahju ulatuses. Kuigi EL toimimise lepingus ei ole sellist õiguskaitsevahendit sõnaselgelt ette nähtud, viiks ELTL artikli 268 ja artikli 340 teise lõigu niisugune tõlgendus, mis sellise võimaluse välistaks, tulemuseni, mis on vastuolus tõhusa kohtuliku kaitse põhimõttega. Nende artiklite alusel esitatud liidu alusetule rikastumisele tugineva hagi korral tuleb tõendada kostja rikastumist ilma kehtiva õigusliku aluseta ning selle rikastumisega seotud hageja vaesumist (vt selle kohta 16. detsembri 2008. aasta kohtuotsus Masdar (UK) vs. komisjon, C‑47/07 P, EU:C:2008:726, punktid 44 ja 46–50).

42      Sellise hagi analüüsimise raames peab Üldkohus eelkõige hindama, kas hagejaks oleva liikmesriigi vaesumist, mis vastab liidu omavahendite summa – millega see liikmesriik ei ole nõustunud – komisjoni käsutusse andmisele, ja sellele vastavat kõnealuse institutsiooni rikastumist põhjendavad – või vastupidi ei põhjenda – need kohustused, mis sellel liikmesriigil on liidu omavahendite valdkonda reguleerivate liidu õigusnormide tõttu (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑575/18 P, EU:C:2020:530, punkt 83).

43      Niisuguses olukorras ei saa Tšehhi Vabariik tõendada oma nõuete põhjendatust komisjoni alusetule rikastumisele tugineva hagi raames, lükates ümber ainult 20. jaanuari 2015. aasta kirjas esitatud argumendid, vaid ta peab tõendama ühelt poolt, et komisjoni rikastumist vaidlusaluse summa tema käsutusse andmise tulemusena ei õigusta kohustused, mis temal on liidu õiguse kohaselt omavahendite alal, ning teiselt poolt, et tema vaesumine on seotud selle rikastumisega.

44      Tšehhi Vabariigi kohustused omavahendite alal ei tulene „komisjoni 20. jaanuari 2015. aasta [kirjas] väljendatud seisukohast“, vaid on kehtestatud otse selles valdkonnas kohaldatavate õigusnormidega, ilma et komisjonil oleks otsustuspädevust, mis võimaldaks tal kohustada liikmesriike liidu omavahendite summasid kindlaks määrama ja talle kättesaadavaks tegema (vt selle kohta 9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑575/18 P, EU:C:2020:530, punkt 62).

45      Ühest küljest järeldub sellest, et Tšehhi Vabariigi argumendid, millega vaieldakse vastu nii 20. jaanuari 2015. aasta kirjas esitatud põhjendustele kui ka komisjoni käitumisele dialoogi käigus temaga, ei saa olla selle vaidluse raames edukad, kuna need ei saa olla seotud selle tõendamisega, mida Tšehhi Vabariik peab tõendama (vt punkt 43 eespool).

46      Teisest küljest ei saa vastupidi Tšehhi Vabariigi väitele ka 20. jaanuari 2015. aasta kiri kujutada endast vaidluse raamistikku, sest selle tulemusena on komisjoni argumendid, mille eesmärk on vaielda vastu alusetule rikastumisele, piiratud ainult selles kirjas esitatud argumentidega.

47      20. jaanuari 2015. aasta kirjas esitatud teave ei saa konkreetselt olla täpne, tingimusteta ja kokkulangev teave, mis annaks Tšehhi Vabariigile kinnitusi küsimuses, kuidas on tema võimalik vaidlus komisjoniga piiritletud selle institutsiooni alusetule rikastumisele tugineva hagi raames.

48      Sellest järeldub, et komisjon võis esitada kohtuasjas kõik asjaolud, mille eesmärk on vastu vaielda alusetule rikastumisele, sh asjaolud, mida ei ole kirjeldatud 20. jaanuari 2015. aasta kirjas, ilma et ta oleks rikkunud õiguspärase ootuse kaitse põhimõtet või õigust heale haldusele niisugusena, nagu see on määratletud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 41.

49      Eeltoodut arvestades tuleb nüüd eespool punktis 42 määratletud raamistikus analüüsida selle hagi põhjendatust, võttes arvesse Tšehhi Vabariigi esitatud tõendeid ja poolte vahetatud argumente.

 Hagi põhjendatus ja liidu alusetu rikastumise esinemine

50      Tšehhi Vabariik väidab sisuliselt, et ei pea vaidlusalust summat tasuma, sest ta sai võtta selle sissenõudmiseks vajalikud meetmed alles OLAFi aruande edastamise järel.

51      Tšehhi Vabariigi sõnul said vaidlusalusele summale vastava tollimaksu kindlaksmääramise tingimused täituda alles pärast OLAFi aruande edastamist, sest ainult selle aruande sisu võimaldas Tšehhi Vabariigil tegelikult täie kindlusega kindlaks teha sissenõudmisele kuuluva maksu summa ja isiku, kes peab seda tasuma.

52      Äriühing BAIDE lõpetas igasuguse tegevuse Tšehhi Vabariigi territooriumil aga alates 2008. aasta maikuust, st enne OLAFi aruande edastamist, mistõttu ei eksisteerinud selle aruande vastuvõtmise ajal Tšehhi Vabariigis mingit muud vara, mida saanuks arestida, peale selle, mille nimetatud riigi tolliasutused lõpuks arestisid.

53      Väidetav tolliasutuste viivitus pärast selle aruande kättesaamist ei saanud mingil juhul kaasa tuua seda, et tollivõlga on võimatu sisse nõuda.

54      Tšehhi Vabariik lisab, et igal juhul ei saa temale süüks panna mingit viivitust vaidlusaluse summa kindlaksmääramisel ja sissenõudmisel pärast OLAFi aruande esitamist. Ta täpsustab, et tolliasutused võtsid meetmed, mis olid vajalikud, et võimalus maksu ümberarvutuseks ei aeguks kõigi 28 kõnesoleva impordiepisoodi puhul.

55      Niisuguses olukorras ei saa vaidlusaluse summa sisse nõudmata jätmise põhjuseid pidada Tšehhi Vabariigist sõltuvateks põhjusteks ning viimane saab tugineda vabastusele kohustusest anda omavahendid komisjoni käsutusse – vabastusele, mis on nähtud ette määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõikes 2.

56      Järelikult ei rajane komisjoni rikastumine seoses Tšehhi Vabariigi vaesumisega vaidlusaluse summa komisjoni käsutusse andmise tulemusena ühelgi kehtival õiguslikul alusel.

57      Komisjon palub lükata kõik Tšehhi Vabariigi argumendid tagasi ja väidab, et viimane ei ole tõendanud alusetut rikastumist.

58      Komisjon väidab peamiselt, et määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõige 2 ei ole kohaldatav Tšehhi Vabariigi suhtes, sest viimane ei kandnud sisse nõudmata omavahendeid selleks mõeldud eraldi arvestusse, B‑raamatupidamisarvestusse, selle määruse artikli 6 lõikes 3 sätestatud tähtaegade jooksul.

59      8. juuli 2010. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Itaalia (C‑334/08, EU:C:2010:414, punkt 65) tuleneb, et liikmesriikidele antud võimalus vabaneda kindlaksmääratud maksudele vastavate summade komisjoni käsutusse andmise kohustusest eeldab mitte üksnes seda, et täidetud on muudetud määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõikes 2 sätestatud tingimused, vaid ka seda, et need maksud kantakse nõuetekohaselt B‑raamatupidamisarvestusse.

60      Komisjoni sõnul ei järginud Tšehhi Vabariik ettenähtud tähtaegu ega kandnud seetõttu sissenõudmisele kuuluvaid makse nõuetekohaselt B‑raamatupidamisarvestusse, sest ta tegutses viivitusega, kuna ei määranud dumpinguvastast tollimaksu, mida äriühing BAIDE peab tasuma vaidlusaluselt impordilt, kindlaks niipea, kui tema esindaja naasis kontrollimissioonilt, mis jõudis lõpule 26. novembril 2007.

61      Isegi eeldusel, et tuvastatud maksudele vastavad summad kanti nõuetekohaselt B‑raamatupidamisarvestusse, väidab komisjon, et Tšehhi Vabariik oleks pidanud moodustama vaidlusaluse summa sissenõudmise tagatise enne, kui laseb vaidlusaluse impordi vabasse ringlusse, ning seega ei saanud äriühingu BAIDE tegevuse lõpetamine, mis toimus hiljem, seaduslikult takistada selle sissenõudmist.

62      Poola Vabariik rõhutab, et 9. juuli 2020. aasta kohtuotsuses Tšehhi Vabariik vs. komisjon (C‑575/18 P, EU:C:2020:530) valitud lahedus on äärmiselt oluline liikmesriikidele, kes soovivad kasutada võimalust olla ära kuulatud vaidlustes komisjoniga, mis puudutavad omavahendite komisjoni käsutusse andmise kohustusi.

63      Poola Vabariik väidab, et Tšehhi Vabariik ei suutnud vaidlusaluseid summasid sisse nõuda temast sõltumatutel põhjustel, sest võlgnik oli oma tegevuse lõpetanud enne kuupäeva, mil võeti vastu OLAFi aruanne.

64      Belgia Kuningriik leiab, et liikmesriik võib määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõikes 2 ettenähtud vabastusele omavahendite komisjoni käsutusse andmise kohustusest tugineda isegi juhul, kui omavahendid kantakse B‑raamatupidamisarvestusse hilinemisega, kui need vahendid vastavad nende sinna kandmise sisulistele tingimustele ja see liikmesriik tõendab, et teatavad omavahendid jäid sisse nõudmata temast sõltumatute asjaolude tõttu.

65      Käsitletaval juhul ei nõudnud Tšehhi Vabariik vaidlusaluseid summasid sisse hilinemisega, sest sisuliselt pidi OLAF – kui ta seda vajalikuks pidas – edastama ametlikult ja niipea, kui selle liikmesriigi esindaja missioonilt naasis, tollivõla sissenõudmiseks vajaliku teabe, mitte lootma „passiivselt“, et Tšehhi ametiasutuste esindaja missioonis teeb seda.

66      Üldkohus leiab, et menetlusosaliste vahetatud argumentide tõttu niisugusena, nagu äsja meenutatud, peab ta analüüsima nelja järgmist küsimust selles järjekorras: missugustel tingimustel kohaldatakse Tšehhi Vabariigi suhtes võimalust, et ta vabastatakse vaidlusaluse summa komisjoni käsutusse andmise kohustusest; mis kuupäeva seisuga tuli tuvastada dumpinguvastane tollimaks, mida äriühing BAIDE pidi tasuma ja mis vastab vaidlusalusele summale; millised on selle äriühingu tegevuse lõpetamise tagajärjed vaidlusaluse summa komisjoni käsutusse andmise kohustusele ning Tšehhi Vabariigi kohustus esitada vaidlusaluse summa sissenõudmise tagatis.

 Missugustel tingimustel kohaldatakse Tšehhi Vabariigi suhtes võimalust, et ta vabastatakse vaidlusaluse summa komisjoni käsutusse andmise kohustusest

67      Nagu on meenutatud eespool punktis 58, väidab komisjon, et Tšehhi Vabariik ei saanud tugineda määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõikele 2, sest viimane ei ole tõendanud, et kandis sisse nõudmata maksud B‑raamatupidamisarvestusse selle määruse artikli 6 lõike 3 punktis b ettenähtud tähtaegade jooksul.

–       Kohaldatavad õigusnormid

68      Mis puudutab vaidluse aluseks olevate faktiliste asjaolude asetleidmise ajavahemikku, siis teineteise järel kohaldati kahte liidu omavahendite süsteemi käsitlevat otsust: nõukogu 29. septembri 2000. aasta otsust 2000/597/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (EÜT 2000, L 253, lk 42; ELT eriväljaanne 01/03, lk 200), seejärel, alates 1. jaanuarist 2007, nõukogu 7. juuni 2007. aasta otsust 2007/436/EÜ, Euratom Euroopa ühenduste omavahendite süsteemi kohta (ELT 2007,  L 163, lk 17).

69      Vastavalt otsuse 2000/597 artikli 2 lõike 1 punktile b, mille sisu on sisuliselt üle võetud otsuse 2007/436 artikli 2 lõike 1 punkti a, käsitatakse liidu eelarvesse kavandatud omavahenditena muu hulgas „ühise tollitariifistiku maksumäär[asid] ja mu[i]d tollimaks[e], mille [liidu] institutsioonid on kehtestanud või kehtestavad kolmandate riikidega kauplemise suhtes“.

70      Otsuste 2000/597 ja 2007/436 artikli 8 lõike 1 esimeses ja kolmandas lõigus on muu hulgas ette nähtud ühelt poolt, et liikmesriigid nõuavad need liidu omavahendid sisse vastavalt riigisisestele õigusaktidele, mida kohandatakse vajaduse korral liidu eeskirjade nõuete täitmiseks, ning teiselt poolt, et liikmesriigid annavad need vahendid komisjoni käsutusse.

71      Selle vaidluse suhtes kohaldatav määrus nr 1150/2000 on kahe muudatuse tulemus, mis tehti ajavahemikul, mida puudutavad vaidluse aluseks olevad faktilised asjaolud, vastavalt alates 28. novembrist 2004 nõukogu 16. novembri 2004. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 2028/2004 (ELT 2004, L 352, lk 1) ning alates 1. jaanuarist 2007 nõukogu 26. jaanuari 2009. aasta määrusega (EÜ, Euratom) nr 105/2009 (ELT 2009, L 36, lk 1).

72      Määruse nr 1150/2000 artikli 2 lõike 1 kohaselt määratakse liidu omavahendite maks kindlaks niipea, kui on täidetud tollieeskirjades ettenähtud maksu arvestuskande ja võlgniku teavitamisega seotud tingimused. Lõikes 1 märgitud kindlaksmääramise kuupäev on vastavalt selle määruse artikli 2 lõike 2 esimesele lõigule tollieeskirjades ettenähtud arvestusregistrisse kandmise kuupäev.

73      Selle määruse artikli 6 lõikes 1 ning lõike 3 punktides a ja b on nähtud ette:

„1.      Omavahendite raamatupidamisarvestust peab iga liikmesriigi riigikassa või iga liikmesriigi määratud asutus ning see jaguneb vastavalt vahendite liigile.

[…]

3.

a)      Vastavalt artiklile 2 kindlaksmääratud maksud tuleb käesoleva lõike punkti b alusel kanda raamatupidamisarvestusse[, mida üldiselt nimetatakse „A‑raamatupidamisarvestuseks“,] hiljemalt esimesel tööpäeval pärast maksu kindlaksmääramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäeva.

b)      Kindlaksmääratud maksud, mis ei ole punktis a märgitud raamatupidamisarvestusse kantud, sest on veel sisse nõudmata ning mille kohta ei ole antud tagatist, kantakse punktis a ettenähtud aja jooksul eraldi raamatupidamisarvestusse[, mida üldiselt nimetatakse „B‑raamatupidamisarvestuseks“]. Liikmesriigid võivad kasutada seda korda juhul, kui kindlaksmääratud maksud, mille kohta on antud tagatis, vaidlustatakse ning need võivad vaidluste lahendamise tulemusena muutuda.“

74      Selle määruse artikli 9 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„Iga liikmesriik kannab omavahendid artiklis 10 ettenähtud korras kontole, mis avatakse komisjoni nimel liikmesriigi riigikassas või liikmesriigi määratud asutuses.“

75      Selle määruse artikli 10 lõikes 1 on nähtud ette:

„Pärast sissenõudmiskulude mahaarvamist vastavalt otsuse [2007/436] artikli 2 lõikele 3 ja artikli 10 lõikele 3 tehakse kanne kõnealuse otsuse artikli 2 lõike 1 punktis a nimetatud omavahendite kohta hiljemalt makse käesoleva määruse artiklis 2 ettenähtud korras kindlaks määramise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval.

Käesoleva määruse artikli 6 lõike 3 punkti b alusel eraldi raamatupidamisarvestusse kantavate maksete puhul tuleb kanne teha siiski hiljemalt makse sissenõudmise kuule järgneva teise kuu 19. kuupäevale järgneval esimesel tööpäeval.“

76      Määruse nr 1150/2000 artikli 11 lõike 1 kohaselt peavad liikmesriigid kõikide viivituste eest ülekannete tegemisel artikli 9 lõikes 1 märgitud kontole maksma viivitusintressi.

77      Lõpuks on selle määruse artikli 17 lõigetes 1–4 sätestatud:

„1.      Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et tagada artiklis 2 kindlaksmääratud maksudele vastavate summade komisjonile kasutatavaks tegemine käesolevas määruses ettenähtud korras.

2.      Liikmesriigid on vabastatud kindlaksmääratud maksudele vastavate summade komisjoni käsutusse andmise kohustusest, kui neid ei ole võimalik sisse nõuda, kas:

a)      vääramatu jõu tõttu või

b)      neist mittesõltuvatel teistel põhjustel.

Pädev haldusasutus kuulutab kindlaksmääratud maksudele vastavad summad oma otsusega sissenõudmisele mittekuuluvateks, kui ta leiab, et neid ei saa sisse nõuda.

Kindlaksmääratud maksudele vastavad summad kuulutatakse sissenõudmisele mittekuuluvateks hiljemalt viis aastat pärast kuupäeva, mil kooskõlas artikliga 2 maks kindlaks määrati ning haldusliku või kohtuliku edasikaebamise korral pärast lõpliku otsuse tegemise, teatamise või avaldamise kuupäeva.

[…]

Summad, mis on loetud või kuulutatud sissenõudmisele mittekuuluvateks, kustutatakse lõplikult artikli 6 lõike 3 punktis b osutatud eraldi raamatupidamisarvestusest. Summad märgitakse ära artikli 6 lõike 4 punktis b osutatud kvartaliaruande lisas ja vajadusel artikli 6 lõikes 5 osutatud kvartaliaruandes.

3.      Kui asjaomaste kindlaksmääratud maksude suurus ületab 50 000 eurot, edastavad liikmesriigid kolme kuu jooksul pärast lõikes 2 märgitud haldusotsuse tegemist või kooskõlas nimetatud lõikes osutatud tähtaegadega komisjonile aruande nende juhtumite kohta, mille suhtes on kohaldatud lõiget 2.

[…]

See aruanne, mis esitatakse komisjoni poolt välja töötataval vormil pärast artiklis 20 osutatud komiteega konsulteerimist, sisaldab kõiki asjaolusid, mille alusel on võimalik põhjalikult läbi vaadata lõike 2 punktides a ja b osutatud põhjused, mis takistasid asjaomasel liikmesriigil kõnealuseid summasid komisjonile kasutatavaks teha, ning liikmesriigi poolt maksude sissenõudmiseks võetud meetmed.

4. Komisjon edastab oma märkused asjaomasele liikmesriigile kuue kuu jooksul pärast lõikes 3 ettenähtud aruande kättesaamist.

[…]“.

–       Euroopa Kohtu tõlgendus

78      Otsuste 2000/597 ja 2007/436 artikli 8 lõikest 1 tuleneb, et liikmesriigid nõuavad vastavalt otsuse 2000/597 artikli 2 lõike 1 punktides a ja b ning otsuse 2007/436 artikli 2 lõike 1 punktis a nimetatud liidu omavahendid sisse ja on kohustatud need andma komisjoni käsutusse (vt selle kohta 8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑334/08, EU:C:2010:414, punkt 34).

79      Selleks on liikmesriigid määruse nr 1150/2000 artikli 2 lõike 1 järgi kohustatud liidu omavahendite maksu kindlaks määrama niipea, kui on täidetud tollieeskirjades ettenähtud tingimused seoses nõude arvestuskande tegemise ja võlgniku teavitamisega. Liikmesriigid on seega kohustatud kandma kindlaksmääratud maksud vastavalt selle määruse artiklile 2 liidu omavahendite raamatupidamisarvestusse selle määruse artiklis 6 sätestatud tingimustel (vt selle kohta 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑442/08, EU:C:2010:390, punkt 76 ja seal viidatud kohtupraktika).

80      Selles küsimuses tuleb täpsustada, et selle määruse artikli 6 lõike 3 punkti b kohaselt kantakse kindlaksmääratud maksud, mis on veel sisse nõudmata ning mille kohta ei ole antud tagatist, eraldi raamatupidamisarvestusse, st B‑raamatupidamisarvestusse (vt selle kohta 11. juuli 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (omavahendid – tollivõla sissenõudmine), C‑304/18, ei avaldata, EU:C:2019:601, punkt 52).

81      Seejärel peavad liikmesriigid andma liidu omavahendid määruse nr 1150/2000 artiklites 9–11 sätestatud tingimustel komisjoni käsutusse, kandes need ettenähtud tähtaegade jooksul selle institutsiooni nimel avatud kontole. Nimetatud määruse artikli 11 lõike 1 kohaselt peab asjaomane liikmesriik viivituse eest summade sellele kontole kandmisel maksma viivitusintressi (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑575/18 P, EU:C:2020:530, punkt 58).

82      Peale selle peavad liikmesriigid määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõigete 1 ja 2 kohaselt võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada selle määruse artikli 2 kohaselt kindlaksmääratud maksudele vastavate summade andmine komisjoni käsutusse. Liikmesriigid on sellest vabastatud ainult siis, kui kõnealuseid summasid ei olnud võimalik sisse nõuda vääramatu jõu tõttu või kui ilmneb, et neid ei ole enam võimalik sisse nõuda liikmesriigist sõltumatutel põhjustel. Summad, mis on loetud või kuulutatud sissenõudmisele mittekuuluvaks, kustutatakse lõplikult kõnealuse määruse artikli 6 lõike 3 punktis b osutatud eraldi raamatupidamisarvestusest (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑575/18 P, EU:C:2020:530, punkt 60).

83      Omavahendite B‑raamatupidamisarvestusse kandmine viitab seega erakorralisele olukorrale, mida iseloomustab asjaolu, et liikmesriik võib kas jätta kindlaksmääratud maksudele vastavad summad komisjoni käsutusse andmata pärast maksusumma kindlaksmääramist, kuna need on veel sisse nõudmata, nagu on sätestatud määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõike 3 punktis b, või on liikmesriik vabastatud omavahendite komisjoni käsutusse andmise kohustusest vääramatu jõu tõttu või temast sõltumatutel teistel põhjustel, nagu on sätestatud selle määruse artikli 17 lõikes 2 (8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑334/08, EU:C:2010:414, punkt 68).

84      Liikmesriikidele antud võimalus vabaneda kindlaksmääratud maksudele vastavate summade komisjoni käsutusse andmise kohustusest eeldab siiski nii seda, et täidetud on määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõikes 2 sätestatud tingimused, kui ka seda, et need maksud kanti nõuetekohaselt B‑raamatupidamisarvestusse (8. juuli 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia, C‑334/08, EU:C:2010:414, punkt 65).

–       Kohaldamine käsitletaval juhtumil

85      Komisjon tugineb – nagu on täpsustatud eespool punktis 59 – 8. juuli 2010. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Itaalia (C‑334/08, EU:C:2010:414, punkt 65) niisugusena, nagu seda on meenutatud eespool punktis 84.

86      Kõigepealt tuleb märkida, et komisjoni argument ei saa olenemata selle põhjendatusest olla selle liidu alusetule rikastumisele tugineva hagi raames edukas.

87      Sellega seoses on eespool punktis 42 meenutatud, et tuleb kontrollida, kas hageja on tõendanud komisjoni rikastumist ilma kehtiva õigusliku aluseta ja enda vaesumist seoses selle rikastumisega või kas selle tõendamata jätmise korral tuleb järeldada, et see rikastumine oli põhjendatud omavahendeid käsitlevate õigusnormidega kehtestatud kohustuste tõttu. Igal juhul ei ole omavahendite komisjoni käsutusse andmine põhjendatud kohustusega järgida määruse nr 1150/2000 artiklis 6 ettenähtud tähtaegu, mille eiramine ei too kaasa mingit makset, isegi mitte viivist, mis sõltub viivitusest vahendite kandmisel selleks otstarbeks komisjoni nimel avatud kontole vastavalt muudetud määruse nr 1150/2000 artiklile 11.

88      Seega ei saa Tšehhi Vabariigilt tema alusetule rikastumisele tugineva hagi raames nõuda, et ta tõendaks – nagu komisjon sisuliselt väidab –, et „kogu omavahenditega seotud nõude sissenõudmise ja toimingute protsess tollimenetluse ajal läbiti vastavalt õigusnormidele, nõuetekohaselt, õigel ajal ja liidu finantshuvide kaitset järgides“, vaid ta peab tõendama ainult peale enda vaesumise ja vastava rikastumise, et see on täiesti põhjendamatu.

89      Igal juhul ilmneb kohtuasja materjalidest, et kõnesolev maks kanti arvestusse määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõikes 3 ettenähtud tähtaegade jooksul.

90      B‑raamatupidamisarvestusse kandmine on puhtalt raamatupidamislik toiming, mistõttu ei tule selle toimingu puhul ettenähtud tähtaegu vastupidi komisjoni väitele arvutada mitte kuupäeva põhjal, mil asjaomane maks oleks tulnud kindlaks määrata vastavalt määruse nr 1150/2000 artiklile 2, vaid kuupäeva põhjal, mil see maks tegelikult kindlaks määrati.

91      Poolte vahel ei ole vaidlust – nagu nad kinnitasid oma vastustes kirjalikele küsimustele – selles, et dumpinguvastane tollimaks, mida äriühing BAIDE peab tasuma vaidlusaluselt impordilt, määrati kindlaks ja kanti B‑raamatupidamisarvestusse samal päeval, s.o 2008. aasta 22. septembri ja 2009. aasta 18. veebruari vahel. Lisaks nõustus komisjon punktis 28 nimetatud menetlust korraldava meetme raames, et „B‑raamatupidamisarvestusse kandmine otsekohe pärast tolliregulatsioonis ettenähtud arvestuskannet on aktsepteeritav“.

92      Selles olukorras tuleb järeldada, et vastavalt määruse nr 1150/2000 artikli 6 lõike 3 punktile b kanti maks, mida äriühing BAIDE pidi tasuma, kuid mida ei olnud veel sisse nõutud, ja ilma, et oleks esitatud mingit tagatist, igal juhul B‑raamatupidamisarvestusse hiljemalt esimesel tööpäeval pärast selle maksu kindlakstegemisele järgneva teise kuu 19. kuupäeva.

93      Tuleb seega kontrollida, ega vaidlusalust summat ei saanud sisse nõuda Tšehhi Vabariigist sõltumatutel põhjustel, mis võimaldasid kanda selle eraldi selleks mõeldud arvestusse.

 Kuupäev, mil dumpinguvastane tollimaks, mida äriühing BAIDE pidi tasuma ja mis vastas vaidlusalusele summale, tuli kindlaks määrata

94      Tšehhi Vabariik väidab – nagu on meenutatud eespool punktis 51 –, et ta sai dumpinguvastase tollimaksu, mida äriühing BAIDE pidi tasuma vaidlusaluselt impordilt, kindlaks määrata alles OLAFi aruande edastamise järel, samas kui komisjon väidab, et ta oleks pidanud seda tegema niipea, kui tema esindaja kontrollimissioonilt naasis, nagu ilmneb punktist 60 eespool.

95      Tšehhi Vabariik sai tutvuda 15. novembri 2007. aasta protokolli ja tõenditega kõnesoleva kauba Hiina päritolu kohta, mis saadi missiooni käigus ning lisati sellele dokumendile, sest selle allkirjastas Tšehhi tolliameti esindaja, kes oli kogu missiooni ajal kohal ning osales kõikidel koosolekutel ja tootmisrajatiste inspekteerimises. Eeltoodut arvestades oli Tšehhi Vabariigil piisavalt teavet, et määrata see tollivõlg kindlaks niipea, kui tema esindaja missioonilt naasis.

96      Nagu ilmneb eespool punktides 68–77 meenutatud õigusaktidest niisugusena, nagu Euroopa Kohus on neid tõlgendanud, peavad liikmesriigid tuvastama liidu õiguse omavahenditele niipea, kui täidetud on tolliregulatsioonis sätestatud tingimused, mis puudutavad maksusumma arvestuskannet ja selle teatamist võlgnikule.

97      Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1992, L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „tolliseadustik“), faktiliste asjaolude suhtes kohaldatava redaktsiooni artikli 217 lõikes 1 on sätestatud, et „[i]ga tollivõlast tuleneva impordi- või eksporditollimaksu summa […] arvutab toll niipea, kui on saanud vajalikud andmed, ja märgib selle arvestusdokumentidesse või mõnele muule samaväärsele teabekandjale (arvestuskanne)“.

98      Need tingimused on täidetud, kui tolliasutustel on vajalik teave ning nad saavad seega arvutada sellest tollivõlast tuleneva maksu summa ja teha kindlaks võlgniku (vt selle kohta 15. novembri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Taani, C‑392/02, EU:C:2005:683, punktid 57–59).

99      Käsitletaval juhul on teada, et Tšehhi tolliameti esindaja osales kontrollimissioonil ja allkirjastas 15. novembri 2007. aasta protokolli.

100    Tšehhi Vabariik kinnitab, et tema tolliameti esindajale ei edastatud kontrollimissiooni lõpul nimetatud protokollile lisatud dokumente, mistõttu ei olnud tal selle kuupäeva seisuga vaidlusaluse summa sissenõudmiseks vajalikke tõendeid.

101    Kohtuistungil kinnitas komisjon, et ta ei väitnud, et Tšehhi tolliameti esindaja, kes oli kontrollimissioonil kohal, sai protokollile lisatud dokumendid kätte, kuid selle missiooni käigus kogutud tõendid said talle sellegipoolest kindlasti teatavaks, sest ta sai nendega tutvuda.

102    Ei saa siiski nõustuda komisjoni väitega, et piisas sellest, et Tšehhi tolliameti esindaja „nägi oma silmaga, mis toimus“, et Tšehhi Vabariik saaks ainuüksi oma esindaja sõnade põhjal pärast tema kontrollimissioonilt naasmist kindlaks määrata maksu, mida peab tasuma äriühing BAIDE.

103    Teadmisest, et tõend eksisteerib, ei piisa, et tugineda sellele tõendile haldusmenetluse raames. Tasumisele kuuluva maksu summa arvestuskande tegemiseks ja sellest võlgnikule teatamiseks oleksid Tšehhi asutused pidanud saama teha kindlaks kontrollimissiooni käigus kogutud tõendid ning seejärel esitama need maksukohustuslasele. Nagu märgitud, ei ole aga vaidlust selles, et niisugust teavet Tšehhi Vabariigile kontrollimissiooni lõpul ei edastatud.

104    Komisjon väidab siiski, et kuna Tšehhi Vabariiki teavitati 15. novembri 2007. aasta protokolliga kogutud tõendite loetelust, oli tema kohus lasta see endale edastada – kui ta pidas seda vajalikuks –, esitades OLAFile vastava taotluse.

105    Selles küsimuses tuleb märkida, et Tšehhi Vabariik kinnitab, et ükski õiguslik alus ei võimaldanud tema tolliasutuse esindajal edastada otse pädevatele riigisisestele asutustele teavet, mis koguti OLAFi juhtimisel läbi viidud missiooni raames, on konfidentsiaalne ja saab olla haldus‑ või kohtumenetluses tõendiks ainult pärast seda, kui selle on edastanud komisjon ning seda on kontrollinud OLAF – liidu kolmandas riigis läbi viidud missiooni raames kogutud dokumentide ja teave ainsad adressaadid.

106    Nõukogu 13. märtsi 1997. aasta määruse (EÜ) nr 515/97 liikmesriikide haldusasutuste vastastikusest abist ning haldusasutuste ja komisjoni vahelisest koostööst tolli- ja põllumajandusküsimusi käsitlevate õigusaktide nõutava kohaldamise tagamiseks (EÜT 1997, L 82, lk 1; ELT eriväljaanne 02/08, lk 217) artikli 1 kohaselt „nähakse [selle määrusega] ette viisid, kuidas liikmesriikides tolli- ja põllumajandusalaste õigusaktide kohaldamise eest vastutavad haldusasutused teevad omavahel ja komisjoniga koostööd selleks, et tagada kõnealuste õigusaktide järgimine ühenduse süsteemi raames“.

107    Määruse nr 515/97 artikli 12 vaidluse suhtes kohaldatavas redaktsioonis on sätestatud, et „[t]aotluse saanud asutuse[, st liikmesriigi pädeva asutuse, kellele on esitatud abitaotlus,] töötajate hangitud ja artiklites 4–11[, mis käsitlevad taotluse korral abi osutamise korda,] sätestatud abi korras taotluse esitanud asutusele[, st liikmesriigi pädevale asutusele, kes on abitaotluse esitanud,] edastatud uurimistulemusi, tunnistusi, teavet, dokumente, tõestatud koopiaid ja igasuguseid muid andmeid võivad selle liikmesriigi pädevad asutused, kus taotluse esitanud asutus paikneb, kasutada asitõendina“.

108    Määruse nr 515/97 artiklis 20 on nähtud ette:

„1.      Käesoleva määruse eesmärkide saavutamiseks võib komisjon artiklis 19 sätestatud tingimustel kooskõlastatult ja tihedas koostöös liikmesriikide pädevate asutustega ellu viia ühenduse haldus- ja uurimiskoostöö programme kolmandates riikides.

2.      Esimeses lõikes nimetatud ühenduse programmid kolmandates riikides alluvad järgmistele tingimustele:

a)      neid võib ette võtta komisjoni algatusel, vajaduse korral Euroopa Parlamendi edastatud teabe alusel või ühe või mitme liikmesriigi taotlusel;

b)      neid viivad ellu selleks otstarbeks määratud komisjoni ametnikud ja selleks otstarbeks määratud asjaomaste liikmesriikide ametnikud;

c)      kokkuleppel komisjoni ja asjaomaste liikmesriikidega võivad neid ühenduse nimel ellu viia ka liikmesriigi ametnikud, seda eriti kolmanda riigiga sõlmitud kahepoolse abistamiskokkuleppe alusel; sel juhul teavitatakse komisjoni programmi tulemustest;

[…]“.

109    Määruse nr 515/97 IV jaotises „Suhted kolmandate maadega“ paikneva artikli 21 vaidluse suhtes kohaldatavas redaktsioonis on sätestatud:

„1.      Käesoleva määruse artiklis 20 nimetatud ühenduse programmide elluviimisel saavutatud tulemuste ja hangitud teabega, eelkõige asjaomaste kolmandate riikide pädevate asutuste poolt edastatud dokumentidega talitatakse vastavalt käesoleva määruse artiklile 45.

2.      Lõikes 1 nimetatud tulemuste ja teabe suhtes kehtib mutatis mutandis artikkel 12.

3.      Hangitud originaaldokumendid või nende tõestatud koopiad edastab komisjon vastavalt artiklile 12 kasutamiseks liikmesriikide pädevatele asutustele, kui need seda taotlevad.“

110    Määruse nr 515/97 artikli 45 vaidluse suhtes kohaldatavas redaktsioonis on sätestatud:

„1.      Hoolimata vormist on kogu käesoleva määruse kohaselt edastatav teave laadilt konfidentsiaalne, kaasa arvatud [tolliinfosüsteemis] säilitatavad andmed. Kõnealuse teabe suhtes kehtib ametisaladuse hoidmise kohustus ja kaitse, mis laieneb samalaadsetele andmetele nii neid saava liikmesriigi siseriiklike õigusaktide kui ka ühenduse asutuste suhtes kohaldatavate vastavate sätete kohaselt.

Eriti ei tohi esimeses lõigus nimetatud teavet edastada muudele isikutele peale nende isikute liikmesriikide ja komisjoni asutustes, kelle ülesanded nõuavad neilt selle teadmist ja kasutamist. Samuti ei tohi seda teavet kasutada muul otstarbel peale käesolevas määruses sätestatu, kui liikmesriik või komisjon, kes selle teabe hankis või sisestas [tolliinfosüsteemi], on sellega konkreetselt nõustunud, vastavalt selle liikmesriigi või komisjoni kehtestatud tingimustele ja niivõrd kui sellist edastamist või kasutamist ei keela selles liikmesriigis kehtivad sätted, kus informatsiooni vastuvõttev asutus paikneb.

2.      Ilma, et see piiraks V jaotise [tolliinfosüsteemi] käsitlevate sätete kohaldamist, edastatakse füüsilisi ja juriidilisi isikuid käsitlevat teavet käesoleva määruse kohaselt ainult juhtudel, kui see on rangelt vajalik tolli- või põllumajandusalaseid õigusakte rikkuva tegevuse takistamiseks, uurimiseks või nende alusel süüdistuse esitamiseks.

3.      Lõiked 1 ja 2 ei välista käesoleva määruse kohaselt hangitud teabe kasutamist õiguslikes meetmetes või kohtumenetluses, mida hiljem on algatatud tolli- või põllumajandusalaste õigusaktide mittejärgimise suhtes.

[…]“.

111    Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta määruse (EÜ) nr 1073/1999 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdluste kohta (EÜT 1999, L 136, lk 1; ELT eriväljaanne 01/03, lk 91) artikkel 9 „Juurdluse aruanne ja juurdlusejärgsed meetmed“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kui amet on juurdluse lõpetanud, koostatakse direktori juhtimisel aruanne, milles teatatakse kindlakstehtud asjaolud, võimalik finantskahju ja juurdluse tulemused, kaasa arvatud ameti direktori soovitused vajalike meetmete kohta.

2.      Kõnealuste aruannete koostamisel võetakse arvesse asjaomase liikmesriigi siseriiklikes õigusaktides sätestatud menetlusnorme. Sel viisil koostatud aruandeid tunnustatakse riigi inspektorite koostatud haldusaruannetega samal viisil ja samadel tingimustel ning neid on lubatud kasutada tõenditena selle liikmesriigi haldus- ja kohtumenetluses, kus nende kasutamine on vajalik. Nende kohta kehtivad samad hindamisreeglid kui riigi inspektorite koostatud haldusaruannete kohta ja nad on viimati nimetutega võrdväärsed.

3. Välisjuurdluse[, mille käigus teostab amet vastavalt selle määruse artiklile 3 määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikli 9 lõikes 1 ning kõnealuse määruse artikli 9 lõikes 2 nimetatud valdkondlike eeskirjadega ettenähtud kontrolli ja inspekteerimist liikmesriikides ja kooskõlas kehtivate koostöökokkulepetega kolmandates riikides,] kohta koostatud aruanded ja kõik asjakohased vajalikud dokumendid saadetakse kõnealuste liikmesriikide pädevatele asutustele kooskõlas välisjuurdluseeskirjadega.

[…]“.

112    OLAFi juurdlusmenetluste sisedirektiivide (edaspidi „sisedirektiivid“) artikli 17 „Juurdlusmissioonid kolmandates riikides“ lõikes 5 on sätestatud, et „juurdlusüksuse[, kellele OLAFi peadirektor on juhtumi vastavalt sisedirektiivide artiklile 6.1 määranud,] liikmed, kes täidavad juurdlusmissiooni, koostavad missiooni käigus tehtust aruande, mille üks koopia edastatakse osalejatele[, st vastavalt lõikele 7 osas, mis käsitleb tolli või omavahendeid puudutavaid juurdlusmissioone, asjaomaste juurdlusmissioonis osalevate liikmesriikide ametnikele]“.

113    Tuletades meelde selle vaidluse suhtes kohaldatavaid õigusnorme, millele on tuginenud menetlusosalised, tuleb märkida, et niisugusest õiguslikust raamistikust tuleneb, et liikmesriikide koostöö komisjoniga on tolli käsitlevate õigusaktide järgimise oluline tingimus liidus.

114    Selleks viiakse kolmandates riikides läbi ühenduse haldus‑ ja uurimiskoostöömissioone, milles osalevad liikmesriikide poolt selleks määratud ametnikud vastavalt määruse nr 515/97 artikli 20 lõikele 2.

115    Kuigi ühenduse missioonide käigus tuvastatud asjaolud ja saadud teave on konfidentsiaalsed, ei saa ametisaladus, mis nende suhtes kehtib vastavalt määruse nr 515/97 artikli 45 lõikele 1, takistada nende edastamist vastavalt selle määruse artiklile 1 liikmesriikide nimetatud esindajatele nendes missioonides, sest vastasel korral võetakse selle määruse eesmärgilt soovitav toime niisugusena, nagu see on määratletud eespool punktis 113.

116    Selles olukorras tuleb neid esindajaid käsitada määruse nr 515/97 artikli 45 lõike 1 teise lõigu tähenduses isikutena, kes on liikmesriikides oma ametikohustuste tõttu volitatud nendega tutvuma ja neid kasutama.

117    Järelikult võivad ühenduse kolmandas riigis läbi viidava missiooni raames tuvastatud asjaolusid ja kogutud teavet kasutada liikmesriikide poolt osalema määratud ametnikud seoses määruse nr 515/97 kohaldamisega.

118    Sama määruse artikli 45 lõigete 2 ja 3 kohaselt võib ühenduse missioonide raames saadud teavet kasutada, et oleks võimalik võtta vastutusele toimingute eest, mis on vastuolus tolliregulatsiooniga, samuti kohtumenetlustes või hiljem kriminaalvastutusele võtmisel. Liikmesriikide pädevad asutused võivad niisugusele teabele konkreetselt tugineda vastavalt määruse nr 515/97 artikli 21 lõikele 2.

119    Seda arvestades oli tema tolliameti esindajal kontrollimissioonis – vastupidi Tšehhi Vabariigi väitele – täielik õigus paluda ja saada OLAFilt 15. novembri 2007. aasta protokollile lisatud tõendid – nagu väidab komisjon –, ilma et seda takistaks määruse nr 515/97 artiklis 45 sätestatud konfidentsiaalsuskohustus. Tal oli ka õigus edastada need Tšehhi Vabariigi pädevatele asutustele, et viimased kasutaksid neid tõendina äriühingu BAIDE vastu selle äriühingu tollivõla sissenõudmise menetluses.

120    Tšehhi Vabariik väidab siiski – nagu on täpsustatud eespool punktis 105 –, et OLAF oli kohustatud hindama kontrollimissiooni käigus tuvastatut enne, kui edastab selle oma juurdlusaruande raames vastavalt sisedirektiivide punktile 17.5 ja määruse nr 1073/1999 artiklile 9.

121    Kuigi asjaolu, et OLAF kontrollib tõendeid enne nende edastamist oma aruande raames, võib niisuguse teabe edastamist edasi lükata, ei takistanud see siiski iseenesest Tšehhi Vabariigil seda küsida niipea, kui tema esindaja on missioonilt tagasi, nagu väidab komisjon.

122    Ei ole siiski vaieldud vastu sellele, et OLAF oli kohustunud edastama Tšehhi Vabariigile kontrollimisiooni käigus kogutud tõendid juba 2008. aasta algul. On aga selge – nagu komisjon muide kohtuistungil tunnistas –, et OLAF viivitas oma aruande – millele oli lisatud niisugune teave – edastamisega.

123    Sellistel asjaoludel ei saa Tšehhi Vabariigile ette heita, et ta ootas OLAFi aruande edastamist ega palunud esitada tõendeid niipea, kui tema esindaja naasis kontrollimissioonilt.

124    Lisaks võis Tšehhi Vabariik käsitletaval juhul pidada vajalikuks oodata, et niisuguseid tõendeid analüüsiks ja kontrolliks OLAF enne, kui neid kasutatakse maksu ümberarvutuse menetluses. OLAFil oli nimelt kõige kergem neid kontrollida, sest tõendite kogumine oli toimunud komisjoni ja Laose vahel sõlmitud koostöölepingu raames ning ilma, et selle riigi ja Tšehhi Vabariigi vahel oleks sõlmitud kahepoolset abistamislepingut.

125    Selles olukorras on Tšehhi Vabariik tõendanud, et tal ei olnud tõendeid, mis olid vajalikud, et määrata dumpinguvastane tollimaks, mida äriühing BAIDE peab tasuma 28 vaidlusaluselt impordijuhtumilt, kindlaks niipea, kui tema esindaja missioonilt naasis.

126    Järelikult ei ole Tšehhi Vabariik vastupidi komisjoni väitele rikkunud oma kohustusi, mis tulenevad eespool punktides 68–77 viidatud õigusnormidest, jättes käsitletava juhtumi asjaolusid arvestades määramata kõnesoleva maksu mõne päeva jooksul pärast tema esindaja naasmist kontrollimissioonilt.

 Äriühingu BAIDE tegevuse lõpetamise tagajärjed vaidlusaluse summa komisjoni käsutusse andmisele ja selle sissenõudmisele

127    Tšehhi Vabariik väidab – nagu on meenutatud eespool punktis 52 –, et ta ei saanud vaidlusalust summat sisse nõuda, sest äriühing BAIDE oli lõpetanud igasuguse tegevuse Tšehhi territooriumil alates 2008. aasta maikuust, mistõttu enamikku selle äriühingu varast ei saanud enam arestida, kui talle edastati OLAFi aruanne.

128    On selge, et OLAFi aruanne võimaldas tõesti kindlaks määrata tollimaksu, mida peab tasuma äriühing BAIDE. Niisuguses aruandes on täpsustatud, et kauba Hiina päritolu tõendavast teabest piisas, et algatada maksu ümberarvutamise menetlus, ning mainitud 28 vaidlusalust impordijuhtumit, mis puudutasid äriühingut BAIDE Tšehhi Vabariigis.

129    Ei ole ka vaieldud vastu sellele, et äriühing BAIDE oli lõpetanud oma tegevuse Tšehhi Vabariigi territooriumil juba 2008. aasta maikuus – mida komisjon tunnistas kohtuistungil.

130    Uurimisest, eelkõige Tšehhi tolliasutuste poolt pankadele ja Praha linna (Tšehhi Vabariik) munitsipaalasutustele tehtud päringutest, äriregistri väljavõttest, maksuasutuste vastusest Tšehhi tolliasutuste palvele maksta välja äriühingule BAIDE arvestatud enam makstud maks ning vastusest äriühingu BAIDE likvideerija maksuteabe päringule ja maksejõuetuks tunnistamise taotlusele, mis on hagiavaldusele lisatud vastavalt selle lisadena A.8, A.19, A.20 ja A.21, ilmneb, et äriühingul BAIDE ei olnud enam mingit arestitavat vara Tšehhi Vabariigi territooriumil, v.a summad, mis olid hoiustatud kolmel Československá obchodní bankas avatud kontol, ning enam makstud maks vastavalt summades 16 047,67 Tšehhi krooni, 14,56 USA dollarit (USD), 51,60 eurot ja 82 300 Tšehhi krooni, sest niisugused summad nõudsid tolliasutused lõpuks sisse.

131    Komisjon ei vaidle vastu Tšehhi tolliasutuste äriühingu BAIDE vara käsitleva uurimise tulemusele ega eespool punktis 130 nimetatud dokumentides tehtud järeldustele ja esitatud rahalistele andmetele. Ta ei vaidle ka vastu asjaolule, et äriühingu BAIDE tegevuse lõpetamise tuvastamine on otseselt seotud asjaoluga, et sellest ajast saadik ei olnud sellel äriühingul peale eespool nimetatud summade mingit arestitavat vara Tšehhi Vabariigis.

132    Lõpuks ei väidagi komisjon, et Tšehhi Vabariik oleks võinud arestida rohkem vara kui vara, mis lõpuks, pärast OLAFi aruande edastamist, arestiti.

133    Kuigi komisjon heidab Tšehhi Vabariigile ette, et viimane ei tegutsenud kontrollimissiooni lõpul vajaliku hoolsusega, kinnitas ta kohtuistungil, et ei püüa väita, et Tšehhi Vabariik oleks olenemata meetmetest, mis võeti pärast OLAFi aruande edastamist, pidanud sisse nõudma suurema summa, kui viimaks sisse nõuti selle aruande edastamise tulemusena.

134    Kohtuistungil väitis komisjon vastuseks talle selle kohta esitatud küsimusele, et „Tšehhi Vabariik oli kohustatud kindlaks määrama tollimaksu hetkel, mil [äriühing BAIDE] oli veel Tšehhi territooriumil, st mingil hetkel ajavahemikul 2007. aasta novembri lõpust […] kuni 2008. aasta veebruari lõpuni“, ning et ta „oleks saanud [nii] sisse nõuda rohkem raha, kui oleks tollivõla kindlaks määranud varem“.

135    Käsitletava juhtumi konkreetsetel asjaoludel võis Tšehhi Vabariik – nagu on tuvastatud eespool punktides 123 ja 124 – mõistlikult oodata OLAFi aruande edastamist, millest oli teatatud, et see toimub 2008. aasta algul, küsimata juba enne seda kuupäeva kontrollimissiooni käigus kogutud tõendeid. Selles kontekstis ja võttes arvesse aega, mis Tšehhi ametiasutustel oleks kulunud nende dokumentide saamiseks ja nende analüüsimiseks ning maksu ümberarvutuse menetluse läbiviimiseks, ei ole põhjendatud komisjoni väide, et Tšehhi Vabariik oleks võinud sisse nõuda suurema maksusumma omavahenditena, kui ta oleks selle maksu kindlaks määranud varem.

136    Selles olukorras ilmneb uurimisest – kohtuasja materjale ja menetlusosaliste vahel vahetatud argumente arvestades –, et äriühingu BAIDE tegevuse lõpetamine võis olla Tšehhi Vabariigist sõltumatu põhjus, mis võis eespool punktis 77 meenutatud määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõike 2 punkti b alusel vabastada selle liikmesriigi kohustusest anda vaidlusalune summa komisjoni käsutusse.

137    Ka seetõttu, et äriühingu BAIDE tegevuse lõpetamine toimus enne OLAFi aruande edastamist, ei mõjuta asjaolu, et Tšehhi Vabariik tegutses pärast selle aruande edastamist viivitusega – isegi kui see tõesti on nõnda –, nii või teisiti hinnangut kohustusele, mille kohaselt pidi Tšehhi Vabariik andma vaidlusaluse summa komisjoni käsutusse.

 Kohustus esitada vaidlusaluse summa sissenõudmise tagatis

138    Komisjon väidab siiski, et Tšehhi Vabariik oli teadlik ohust, et äriühing BAIDE võib panna toime pettuse asjaomase kauba vabastamisele eelnenud kontrollide ajal. Ta oleks seega pidanud esitama enne selle kauba vabasse ringlusse laskmist – nagu on täpsustatud eespool punktis 61 – piisava tagatise, mis kataks vahe, mis võib esineda selle äriühingu deklareeritud maksu summa ja summade vahel, mis võidakse sellelt kaubalt lõpuks sisse nõuda, võttes arvesse tõsiseid kahtlusi nende päritolu küsimuses.

139    Komisjon tugineb siin enda 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted nõukogu määrusele (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1993, L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3; edaspidi „tolliseadustiku rakendusmäärus“), artiklile 248.

140    Tšehhi Vabariik vaidleb komisjoni seisukohale vastu ning väidab, et tolliasutused ei saanud nõuda tagatist kõnesoleva kauba vabastamisele eelnenud kontrollide raames, kui olemasolevat teavet arvestades ei olnud mingit tõendit tekkinud või tõenäoliselt tekkida võiva tollivõla kohta.

141    Tšehhi Vabariik põhjendab oma argumenti tolliseadustiku artikli 190 lõikega 1, milles on sätestatud, et „[k]ui tollialaste õigusaktide kohaselt on tagatise esitamine valikuvaba, nõuab toll oma äranägemisel tagatist juhul, kui ta leiab, et tekkinud või tekkida võiva tollivõla tasumine ettenähtud aja jooksul ei ole kindlustatud“.

142    Kui tal paluti oma argumenti täpsustada eespool punktis 28 nimetatud menetlust korraldava meetme raames, märkis Tšehhi Vabariik, et „faktiliste asjaolude asetleidmise ajal kehtinud tolliregulatsiooni ükski säte ei näinud ette, et [tolliseadustiku artikli 190 alusel] võib nõuda tagatist täiendavate kontrollide või saadud uue teabe järel pärast seda, kui kaup lasti vabasse ringlusse“. Ta järeldas, et seepärast oli „mõeldamatu, et Tšehhi tolliasutused oleksid nõudnud selle sätte alusel tagatist“.

143    Tuleb aga märkida, et nagu ta kinnitas kohtuistungil, ei heida komisjon Tšehhi Vabariigile – seadmaks kahtluse alla tema tegevust selles vaidluses – ette seda, et ta ei esitanud tagatist pärast nende taskutulemasinate vabasse ringlusse laskmist, vaid ainult vabastamise otsuse tegemise ajal.

144    Seega olenemata sellest, kas Tšehhi Vabariigi argument, mis käsitleb tolliseadustiku artiklis 190 ettenähtud fakultatiivse tagatise kohaldamise tingimusi käsitletaval juhul, on põhjendatud, ei ole sellel tähtsust, kui selles vaidluses analüüsitakse tagatise kohustust, millele komisjon tugineb seoses vaidlusaluse summa sissenõudmisega.

145    Tšehhi Vabariik ei vaidle vastu sellele, et kõnesoleva kauba läbivaatamine kuulub tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 248 kohaldamisalasse – säte, milles on ette nähtud tagatise esitamine kauba vabastamisel vabasse ringlusse laskmiseks juhtudel, mil tollikontrolli tulemusena võib maksusumma olla suurem kui tollideklaratsiooni andmete põhjal kindlaksmääratud maksusumma. Ta vaidleb aga vastu sellele, et selle kohaldamise tingimused on käsitletaval juhul täidetud.

146    Pärast seda täpsustust võib meenutada, et kehtiva liidu õiguse kohaselt on liidu omavahendite süsteemi haldamine usaldatud liikmesriikidele ja selle eest vastutavad ainult nemad (9. juuli 2020. aasta kohtuotsus Tšehhi Vabariik vs. komisjon, C‑575/18 P, EU:C:2020:530, punkt 62). Seejuures on liikmesriigid kohustatud võtma kõik vajalikud meetmed tagamaks, et kindlaksmääratud maksule vastavad summad antaks – nagu on meenutatud eespool punktis 77 – komisjoni käsutusse vastavalt määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõikele 1.

147    Seega liikmesriigid kontrollivad ja teevad järelepärimisi vastavalt selle määruse artikli 18 lõikele 1 seoses nende omavahendite kindlaksmääramise ja kasutatavaks tegemisega, mis saadakse – nagu käsitletaval juhul – ühise tollitariifistiku alusel tasumisele kuuluvatest maksudest ning muudest maksudest, mille institutsioonid kehtestavad kaubavahetusele riikidega, mis ei ole liidu liikmesriigid, niisugusena, nagu need maksud on määratletud eespool punktis 69.

148    Maksude kindlaksmääramine toimub tolliregulatsiooni kohaselt, mis puudutab maksusumma arvestuskannet ja selle teatamist võlgnikule vastavalt selle määruse artiklile 2.

149    Tolliseadustiku artikli 74 lõike 1 esimeses lauses on sätestatud, et „[k]ui tollideklaratsiooni aktsepteerimise tulemusel tekib tollivõlg, vabastatakse tollideklaratsioonis nimetatud kaup ainult juhul, kui tollivõlg on tasutud või selle tasumine tagatud“.

150    Tolliseadustiku rakendusmääruse artikkel 248 selle määruse VIII jaotises „Kauba läbivaatus, tolliasutuse järeldused ja teised tolliasutuse poolt võetavad meetmed“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Kauba vabastamisel tehakse deklaratsioonis esitatud andmete põhjal kindlaksmääratud imporditollimaksude kohta arvestuskanne. Kui toll on seisukohal, et tollikontrolli tulemusena võib imporditollimaksu summa olla suurem kui deklaratsiooni andmete põhjal kindlaksmääratud summa, nõuab toll tagatise esitamist, mis on piisav deklaratsiooni andmete põhjal kindlaksmääratud summa ja hiljem tasumisele kuuluda võiva lõppsumma vahe tasumiseks. Deklarant võib siiski nõuda, et tagatise esitamise asemel tehakse tollimaksu arvestuskanne viivitamata selle tollimaksu summa kohta, mis võib hiljem tasumisele kuuluda.

[…]“.

151    Nendest sätetest ilmneb, et kui esitatakse tollideklaratsioon, tuleb kohaldatav maks kas tasuda või katta tagatisega enne kauba vabastamist. Seega, kui tolliasutused leiavad, et tollikontrolli tulemusena võib imporditollimaksu summa olla suurem kui deklaratsiooni andmete põhjal kindlaksmääratud summa, on kauba vabastamine lubatud pärast piisava tagatise esitamist, mis katab nende summade vahe.

152    Kuigi tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 248 lõige 1 jätab väljendi „on seisukohal“ kasutamise tõttu liikmesriikide tolliasutustele teatava kaalutlusruumi selle üle otsustamisel, kas on tarvis nõuda tagatise esitamist, piirab seda kaalutlusruumi ELTL artikli 325 lõikes 1 sätestatud tõhususe põhimõte, mille kohaselt tuleb tagada liidu finantshuvide tõhus kaitse pettuste ja muu liidu finantshuve kahjustava ebaseadusliku tegevuse eest.

153    Tõhususe põhimõtte ulatust selles mõttes, et seda kohaldatakse liikmesriikidele ELTL artikli 325 lõikega 1 kehtestatud konkreetse kohustuse suhtes tagada nende liidu omavahendite tõhus ja täielik sissenõudmine, milleks on tollimaksud, ei saa kindlaks määrata abstraktselt ja statistiliselt, sest see sõltub asjaomase pettuse või ebaseadusliku tegevuse omadustest, mis võivad muide ajas muutuda.

154    Käsitletaval juhul kinnitab komisjon asjaolu, et Tšehhi Vabariigile oli teada pettuseoht kõnesoleva kauba vabastamisel, sisuliselt väite põhjal, et hagejast liikmesriiki teavitati sellest, et taskutulemasinate alaossa kantud viiekohaline seerianumber 44001 võib viidata Hiina päritolule.

155    Selles küsimuses väidab komisjon esiteks, et niisugune teave esines OLAFi koostatud dokumentides, mida jagati 31. mail ja 1. juunil 2005 korraldatud seminaril (edaspidi „OLAFi 2005. aasta dokumendid“). Komisjon tunnistab, et Tšehhi Vabariik ei osalenud sellel seminaril, kuid väidab, et ta oli nende dokumentide adressaat.

156    Tšehhi Vabariik vaidleb vastu sellele, et ta sai OLAFi 2005. aasta dokumendid.

157    Kohtuistungil märkis komisjon, et ei „tea täpselt“, mis kuupäeval sai Tšehhi Vabariik OLAFi 2005. aasta dokumendid. Ta täpsustas, et ei leidnud „konkreetset tõendit“ nende dokumentide Tšehhi Vabariigile saatmise kohta. Ka kohtuasja materjalidest ei ilmne, et niisugused dokumendid oleks – vastupidi sellele, mida komisjon kinnitas kohtuistungil – Tšehhi Vabariigile edastatud „ajavahemikul [2005.] aasta juunikuust kuni aasta lõpuni“.

158    Lisaks ei ilmne vastupidi komisjoni väitele vasturepliigis ka teatisest WOMIS/CZ/2014/5, mis on lisatud lisana D.3 ja kannab 3. oktoobri 2016. aasta kuupäeva, et „[OLAFi 2005. aasta dokumentide] põhjal koostasid Tšehhi ametiasutused riskiprofiili 22. märtsil 2006“.

159    Lõpuks tuleb tõdeda, et kuigi Tšehhi Vabariik tunnistas kohtuistungil, et – nagu selles on muide sõnaselgelt mainitud – tema poolt 22. märtsil 2006 koostatud riskiprofiil põhines tõesti OLAFilt saadud teabel, märkis ta, et see teave edastati talle ühel 20. ja 22. märtsil 2006 toimunud koosolekul OLAFi esindajatega, ilma et komisjon oleks esitanud seisukohti selle väite kohta.

160    Selles olukorras ei ole tõendatud, et Tšehhi Vabariik sai OLAFi 2005. aasta dokumendid ajavahemikul 2005. aasta juunikuust kuni 2005. aasta lõpuni.

161    Järelikult ei saa komisjon väita, et Tšehhi Vabariik jättis täitmata omavahenditega seotud kohustused, kuna ta ei esitanud juba 2005. aastal nendes dokumentides sisalduva „piisavalt täpse teabe põhjal [pettuse]ohtude“ kohta tagatist dumpinguvastaseks tollimaksuks, mis äriühingul BAIDE võib olla vaja tasuda, enne taskutulemasinate vabasse ringlusse laskmist.

162    Teiseks väidab komisjon, et teave seerianumbri 44001 kohta, mis näitab tema sõnul taskutulemasinate Hiina päritolu, oli esitatud ka riskiprofiilis, mille Tšehhi Vabariik koostas 22. märtsil 2006 ja mida ta ajakohastas sama aasta novembris (edaspidi „riskiprofiil“).

163    Kohtuasja materjalidest ilmneb, et riskiprofiil võeti vastu – nagu kinnitab sõnaselgelt Tšehhi Vabariik – selleks, et „[juhtida] eri tolliasutuste tähelepanu tuvastatud ohtudele ning [kohustada] neid kontrollima kaupu põhjalikult, võttes arvesse neid ohte“. Riskiprofiil toob esile – nagu väidab komisjon –, et „viiekohaline numbrikood tulemasinate alaosas näitab, et tegemist võib olla Hiinast pärit tulemasinatega“.

164    Kõigepealt väidab Tšehhi Vabariik, et riskiprofiili põhjal tehtud kontroll ei võimaldanud siiski tõendada, et taskutulemasinate päritolu oli teistsugune, kui deklareeris äriühing BAIDE.

165    Selles küsimuses viitab Tšehhi Vabariik repliigi punktidele 43 ja 44, lisadele C.1a–C.1f, C.1h–C.1l ja C.2.a–C.2.n. Ta näitab – nagu ilmneb tema punktis 28 nimetatud menetlust korraldava meetme raames esitatud kirjalikele küsimustele antud vastuste punktist 22 – konkreetsemalt ära lisad C.1h ja C.2.a–C.2.n, eelkõige nendes toodud protokollid kui dokumendid, mis puudutavad importi pärast riskiprofiili vastuvõtmist.

166    Tšehhi Vabariik ei näita siiski nendes lisades, milles on esitatud valik „tollikontrolli puudutavaid dokumente“, nagu neid on nimetatud repliigile lisatud loetelus, ning mis puudutavad 24 importi 28st – kusjuures see valik koosneb peamiselt tehtud kontrollide protokollidest, äriühingu BAIDE koostatud arvetest ning teatavast hulgast laadungite ja kõnesoleva kauba fotodest –, ära seda teavet, mille põhjal ta kinnitab, et „ükski kontroll ei toonud ilmsiks midagi, mis viitaks sellele, et kauba päritolu oli teistsugune kui deklareeritud“.

167    Isegi eeldusel, et niisugune teave on ära näidatud piisavalt täpselt, et Üldkohus saaks hinnata selle põhjendatust, ei võimalda nende meelega valikuliselt esitatud dokumentide killustatus ja ebatäielikkus järeldada, et miski ei viidanud kõnesoleva kauba Hiina päritolule. Lisaks, nagu komisjon märkis vasturepliigi punktis 66, ei olnud lisadesse C.1b, C.1f, C.1h–C.1l ja C.2a–C.2n valitud dokumentidele lisatud ühtegi fotot taskutulemasinatest.

168    Kui Tšehhi Vabariigile esitati eespool punktis 28 nimetatud menetlust korraldava meetme raames vastav küsimus, piirdus ta tuginemisega veel kahele fotole ja kinnitas, et Tšehhi tolliasutused ei leidnud tulemasinate alaosast seerianumbrit 44001, millele OLAF tähelepanu juhib, vaid teistsuguse koodi, mis koosneb kolmest tähest ja kahest numbrist, või siis ei leidnud üldse mingit koodi.

169    Põhjendamaks niisugust argumenti, ei piisa kahe foto esitamisest siiski selleks, et tõendada – nagu väidab Tšehhi Vabariik –, et „tollikontrollide ajal tehtud fotod“ võimaldavad järeldada, et seerianumbrit 44001 vaidlusaluse impordi raames imporditud kaubal ei olnud. Pealegi, kuigi lisana F.3 lisatud fotod näitavad, et tulemasinate alaosas on tõesti teistsugune kood kui see, millele juhib tähelepanu OLAF, ei võimalda miski nendel fotodel kindlaks teha kauba importijat.

170    Et vaidlusalune import puudutab mitut miljonit tulemasinat, siis isegi kui see oleks tõendatud, ei saa asjaolu, et kümmekonna äriühingu BAIDE imporditud tulemasina – niisugusena, nagu neid võib näha eespool punktis 165 viidatud lisadele lisatud fotodel – alaosas puudub seerianumber, mille tuvastas OLAF, olla piisav tuvastamaks, et Tšehhi Vabariigil ei saanud olla kahtlusi taskutulemasinate Hiina päritolu suhtes.

171    Lisaks ei saa Tšehhi Vabariik selle tõendamisel, et võetud meetmed „ei toonud ilmsiks midagi, mis viitaks sellele, et kauba päritolu oli teistsugune kui deklareeritud“, tulemuslikult tugineda lisadena C lisatud protokollidele, sest need dokumendid tõendavad lihtsalt kontrollide tulemusi, nagu need tegelikult toimusid, üksnes arvesse võetud teabe alusel.

172    Selles küsimuses tuleb ka märkida, et komisjoni poolt liikmesriikidele vastastikuse koostöö raames saadetud 30. aprilli 2007. aasta teatise AM/2007/019 punktis 6.1 on täpsustatud:

„[…]

Ajavahemikul 2004. aasta lõpust kuni 2006. aasta juulikuuni ületas Laosest ühendusse imporditud tulemasinate arv 80 miljonit.

[…]

Kontrollide käigus tuvastasid kaks liikmesriiki (Tšehhi ja Belgia tolliasutused) niisuguste tulemasinate vutlarite alaosast, mis deklareeriti Laosest pärinevana, viienumbrilise koodi, mille Hiina ametiasutused olid andnud Hiina tulemasinatootjatele. Sel juhul oli tegemist koodiga 44001, mille Hiina ametiasutused olid andnud Hiina tootjale, keda on mainitud punktis 7.1.2 [ja kelleks on äriühing BAIDE].“

173    Selle teatise punkt 12 on lisaks sõnastatud järgmiselt:

„On tehtud kindlaks, et punktis 7.1.2 nimetatud Hiina tootja on loonud oma Euroopa turustuskeskuse Tšehhi Vabariigis Prahas. Tšehhi tolliasutused kontrollisid eksportijaga seotud, punktis 7.2 mainitud importija impordi olukorda.

Eksportijaga seotud importija viis otsekohe tollivormistuse ühest tolliasutusest teise üle, et vältida Laosest pärinevana deklareeritud tulemasinate laadungite täielikku kontrolli.

Seejärel vabastati kaubad Slovakkias vabasse ringlusse laskmiseks. Tšehhi tolliasutused teavitasid Slovakkia tolliasutusi tulemasinate veost 2006. aasta juulikuus ning OLAFi abiga peatati kahe laadungi sissevedu 2006. aasta augustikuus. Kui Slovakkia tolliasutused palusid tagatisi, mis kataksid dumpinguvastase tollimaksu tulemasinatelt, saadeti laadungid tagasi ühte Praha tollilattu.

[…]“.

174    Kui Tšehhi Vabariigil paluti eespool punktis 28 nimetatud menetlust korraldava meetme raames esitada oma seisukohad eespool punktides 172 ja 173 nimetatud teatise punktides 6.1 ja 12 esitatud teabe kohta, väitis ta, et „teave [selles] teatises toodud viienumbrilise koodi tähenduse kohta on väga killustatud ja ebamäärane“. Ta ei seadnud siiski kahtluse alla selle teatise punktis 6.1 mainitud asjaolu, et Tšehhi tolliasutused tuvastasid – olenemata selle täpsest tähendusest – niisuguse seerianumbri äriühingu BAIDE imporditavate tulemasinate alaosas.

175    Kuigi Tšehhi Vabariik väitis ka, et niisugusel teatisel ei ole selles vaidluses siin mingit mõju, sest see koostati pärast vaidlusaluse importkauba vabasse ringlusse laskmist, ei saa see asjaolu samuti iseenesest ümber lükata selles teatises esitatud teavet, et Tšehhi tolliasutused tuvastasid tulemasinate alaosas seerianumbri 44001.

176    Pealegi, kuna see teatis edastati – nagu rõhutab Tšehhi Vabariik – alles pärast kauba vabasse ringlusse laskmist, ei saa asjaolu, et OLAF ei soovitanud teatises esitada tagatist, põhjendatult arvesse võtta, kui hinnatakse Tšehhi Vabariigi kohustust esitada selle kauba vabastamisel niisugune tagatis.

177    Kui Tšehhi Vabariigil paluti kohtuistungil taas esitada seisukohad teatise AM/2007/019 punktides 6.1 ja 12 toodud teabe kohta, ei esitanud ta siiski midagi konkreetset, mis lükkaks selle ümber. Ta ei vaielnud muide vastu sellele, et hoiatas Slovakkia tolliasutusi pettusliku impordi eest, nagu ilmneb teatise AM/2007/019 punktist 12.

178    Tuleb seega sedastada, et Tšehhi Vabariik, kellel paluti esitada kirjalikult selgitusi teatise AM/2007/019 punktides 6.1 ja 12 toodud teabe kohta, ei olnud suuteline esitama piisavalt täpseid ja tähtsust omavaid asjaolusid, mis lükkaks selle ümber. Ta ei saa seega väita, et ei tuvastanud seerianumbrit, millele OLAF tähelepanu juhtis, kui ta teatas Slovakkia tolliasutustele pettuslikust impordist, mis deklareeriti Laosest pärinevana ja mille enne seda oli toonud tema tolliterritooriumile äriühing BAIDE.

179    Kuigi Tšehhi Vabariik püüab vaielda vastu sellele, et OLAFi edastatud teave oli kõnesoleva kauba päritolu hindamisel asjakohane, väites – nagu on märgitud eespool punktis 174 –, et selle teabe lünklikkus ei võimaldanud tal sisuliselt olla selle tähenduses kindel, on teada – nagu ta kinnitas kohtuistungil –, et ta ei pöördunud OLAFi poole küsimustega edastatud teabe õigsuse kohta ning võttis selle samas niisugusena riskiprofiili üle.

180    Lisaks tuleb meenutada, et liikmesriikide tolliasutuste ülesanne on tagada liidu tolliõiguse kohaldamine ja eelkõige asjakohane tollikontroll, et tõhusalt kaitsta liidu finantshuve. Niisuguse ülesande täitmine nõuab neilt asutustelt pidevat, sidusat ja süstemaatilist tööd. Kuigi liidu tasandil ette võetavate tollikontrollitegevuste eesmärk on toetada liikmesriike, ei saa need sellegipoolest asendada liidu finantshuvide kontrolli ja tõhusat kaitset, mis jääb liikmesriikide kanda.

181    Lõpuks ei olnud vastupidi Tšehhi Vabariigi väitele selleks, et esitada vaidlusaluse summa sissenõudmise tagatis, selle kauba vabastamisel vaja olla kindel selles, et nende päritolu on teistsugune kui deklareeritud: pidid olema ainult kaudsed tõendid, mis võivad selle kauba kontrollimisel viia suurema maksusumma kindlaksmääramiseni kui tollideklaratsiooni andmete põhjal kindlaksmääratud maksusumma.

182    Tšehhi Vabariik ei saa selles küsimuses praegu väita, et tal võisid olla ainult ebamäärased kahtlused, et vaidlusalune import on pettuslik, kui ta tunnistas riskiprofiilis ka ise, et „eksisteerib mõistlik kahtlus, et tolliregulatsioonist on mööda hiilitud“, täpsustas, et sisekontrolli eesmärk oli „võtta kõik võimalikud meetmed, et takistada dumpinguvastase tollimaksu vältimist kauba teistsuguse klassifikatsiooni või teistsuguse päritoludeklaratsiooniga“, ning märkis, et võib olla soovitav „teha arestimine dumpinguvastase tollimaksu summa ulatuses“.

183    Tšehhi Vabariik hoiatas muide – nagu on täpsustatud eespool punktis 178 – Slovakkia tolliasutusi pettusliku impordi eest. Ta võttis riskiprofiili tulemusena ka teatava hulga meetmeid, mis näitavad vähemalt seda, et ta oli pettuseohust teadlik juba selle profiili koostamisel. Tšehhi Vabariik ei vaidle vastu sellele – nagu komisjon rõhutas kostja vastuse punktis 15 –, et saatis 13. aprillil 2006 OLAFile kirja kahtluste kohta, et äriühing BAIDE paneb toime pettuse, ning algatas 28. augustil 2006 seda äriühingut puudutava uurimise. Ta ei vaidle vastu ka sellele, et edastas OLAFile enne oma kontrollimissiooni nende vaidlusaluse impordi episoodide loetelu, mille päritolu tuli kontrollida.

184    Teiseks väidab Tšehhi Vabariik siiski, et isegi eeldusel, et ta oleks OLAFilt saadud teavet arvestades pidanud esitama vaidlusaluse summa sissenõudmise tagatise, oleks ta pidanud selle vabastama, sest Laose ametiasutused olid kinnitanud, et kõnesoleva kauba päritolutõendid on ehtsad, ega olnud „mingit tõendit, mis kinnitanuks vastupidist“.

185    Ainuüksi asjaolu – olenemata õiguslikust ulatusest, mille võib vaidluse raames anda Laose ametiasutuste avaldustele –, et need asutused kinnitasid äriühingu BAIDE lisatud päritolutõendite ehtsust siiski vaid kahel juhul 28st vaidlusaluse impordi juhtumist, ei saanud olla piisav, et kõrvaldada kahtlused, mis olid Tšehhi Vabariigil endal OLAFi edastatud teabe põhjal, võttes arvesse kõiki äriühingu BAIDE impordiepisoode Laosest.

186    Äärmisel juhul oleksid äriühingu BAIDE esitatud päritolutõendid võinud olla kaudsed tõendid taskutulemasinate Laose päritolu kohta juhul, kui niisugune päritolu on leidnud kinnitust, mitte – nagu käsitletaval juhul – lükatud ümber muu teabega, mis oli kauba vabastamise ajal Tšehhi Vabariigi käsutuses.

187    Kõike eeltoodut arvestades oli Tšehhi Vabariik tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 248 lõike 1 kohaselt kohustatud esitama tagatise, mis võimaldab sisse nõuda dumpinguvastase tollimaksu, mis võib äriühingul BAIDE vaja olla tasuda alates riskiprofiili vastuvõtmisest, s.o 22. märtsist 2006.

 Üldine järeldus liidu alusetu rikastumise küsimuses

188    Nagu ilmneb eespool punktidest 123 ja 124, oli Tšehhi Vabariik suuteline tollimaksu, mida äriühing BAIDE pidi tasuma vaidlusaluselt impordilt, kindlaks määrama alates OLAFi aruande esitamisest.

189    Nagu on tuvastatud eespool punktis 129, toimus OLAFi aruande edastamine siiski pärast äriühingu BAIDE tegevuse lõpetamist.

190    Vastavalt punktis 136 esitatud järeldusele võis äriühingu BAIDE tegevuse lõpetamine enne OLAFi aruande edastamist olla Tšehhi Vabariigist sõltumatu põhjus määruse nr 1150/2000 artikli 17 lõike 2 punkti b tähenduses, mis võis vabastada ta kohustusest anda vaidlusalune summa liidu käsutusse, sest siis ei olnud võimalik arestida enam mingit vara Tšehhi Vabariigi territooriumil.

191    Eespool punktis 187 on siiski järeldatud, et Tšehhi Vabariik oli tolliseadustiku rakendusmääruse artikli 248 lõike 1 kohaselt kohustatud esitama tagatise dumpinguvastase tollimaksuna tasumisele kuuluvatele summadele, mida võib äriühingul BAIDE vaja olla tasuda alates riskiprofiili vastuvõtmisest, s.o 22. märtsist 2006.

192    Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et vaidlusalune import tehti – nagu nad kohtuistungil kinnitasid – ajavahemikul 2005. aasta 26. septembrist kuni 2007. aasta 1. märtsini. Lisaks kinnitas komisjon kohtuistungil, et tagatise esitamise kohustus pidi puudutama kogu vaidlusalust importi.

193    Lisana F.1 lisatud dokumendist ja lisana B.7 lisatud tabelist ilmneb, et alates 22. märtsist 2006 tehti 16 importi: esimene 11. aprillil 2006 ja viimane 1. märtsil 2007.

194    Eeltoodu põhjal tuleb järeldada, et eksisteerib liidu alusetu rikastumine vaidlusaluse summa ulatuses, mis vastab dumpinguvastasele tollimaksule, mida äriühing BAIDE pidi tasuma taskutulemasinate esimeselt 12 impordiepisoodilt, mis tehti ajavahemikul 2005. aasta 26. septembrist (esimene) kuni 2006. aasta 20. veebruarini (viimane), st 26. septembril, 7., 15., 27., 29. ja 30. novembril 2005 ning 3., 10., 16., 17. ja 27. jaanuaril ning 20. veebruaril 2006.

195    Järelikult tuleb hagi rahuldada osas, mis puudutab eespool punktis 194 nimetatud summa tagastamist Tšehhi Vabariigile, st võttes arvesse lisana F.1 esitatud rahalisi andmeid, millele komisjon ei ole vastu vaielnud, st 17 828 399,66 Tšehhi krooni suuruse summa ulatuses, mis maksti liidu omavahenditena selleks otstarbeks komisjoni nimel avatud kontole.

196    Ülejäänud osas tuleb hagi jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

197    Kodukorra artikli 134 lõike 3 kohaselt võib Üldkohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

198    Kuna käsitletaval juhul on osa nõudeid rahuldatud Tšehhi Vabariigi ja osa komisjoni kasuks, tuleb määrata, et kumbki pool kannab ise oma kohtukulud.

199    Belgia Kuningriik ja Poola Vabariik kannavad ise oma kohtukulud vastavalt kodukorra artikli 138 lõikele 1.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kuues koda)

otsustab:

1.      Rahuldada Tšehhi Vabariigi hagi osas, milles sellega palutakse, et Euroopa Komisjon tagastaks 17 828 399,66 Tšehhi krooni (CZK) suuruse summa, mis tasuti Euroopa Liidu omavahenditena.

2.      Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.      Jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda.

Marcoulli

Schwarcz

Norkus

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 11. mail 2022 Luxembourgis.

Allkirjad



*      Kohtumenetluse keel: tšehhi.