EUROOPA LIIDU AVALIKU TEENISTUSE KOHTU MÄÄRUS

(ainukohtunik)

27. juuni 2013

Kohtuasi F‑146/07 DEP

Luigi Marcuccio

versus

Euroopa Komisjon

Avalik teenistus – Menetlus – Kohtukulude kindlaksmääramine

Ese:      Kodukorra artikli 92 alusel hüvitatavate kulude kindlaksmääramise taotlus, millega Euroopa Komisjon esitas Avaliku Teenistuse Kohtule taotluse kodukorra artikli 92 lõike 1 alusel kohtukulude kindlaksmääramiseks kohtuasjas F‑146/07: Marcuccio vs. komisjon.

Otsus:      Määrata Euroopa Komisjonile L. Marcuccio poolt kohtuasjas F‑146/07: Marcuccio vs. komisjon hüvitamisele kuuluvate kulude summaks 7020 eurot.

Kokkuvõte

1.      Kohtumenetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Taotluse esitamine –Teatamine advokaadile, kes esindas vastaspoolt seoses põhimenetluses lahendatava hagiga – Lubatavus – Tingimus

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 19 kolmas lõik; Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 92 lõige 1)

2.      Kohtumenetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Taotluse esitamine – Kohustus esitada tõendeid taotluse põhjendamiseks ühenduse võtmise staadiumis enne taotluse esitamist – Puudumine

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 92 lõige 1)

3.      Kohtumenetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Poolte vältimatud kulud – Mõiste – Institutsiooni poolt oma advokaadile makstud tasu – Hõlmamine

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikli 19 esimene lõik ja I lisa artikli 7 lõige 1; Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 91 punkt b)

4.      Kohtumenetlus – Kohtukulud – Kindlaksmääramine – Arvesse võetavad asjaolud – Advokaaditasu, mis on seotud enne liidu kohtusse pöördumist tehtud tööga – Hõlmamine

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artikli 91 punkt b)

5.      Kohtumenetlus – Kohtukulud – Hüvitamisele kuuluvad kulud – Kohtukulude kindlaksmääramise menetlusega seotud kulud – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine

(Avaliku Teenistuse Kohtu kodukord, artiklid 86, 91 ja 92)

1.      Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 kolmandas lõigus kehtestatud reeglit, mille kohaselt peab liidu kohtus toimuvates vaidlustes esindama pooli advokaat, kohaldatakse mitte üksnes avaliku teenistuse valdkonna põhimenetlustele, vaid samuti sellistele kõrvalmenetlustele nagu kohtukulude kindlaksmääramise taotlus.

Neil tingimustel ei saa Avaliku Teenistuse Kohtule ette heita, et ta saatis kohtukulude kindlaksmääramise taotluse ühe poole advokaadile, kuna see advokaat esindas seda poolt põhimenetluses. Kuna poolel oli niisiis võimalik esitada oma seisukohad vastavalt Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 92 lõikele 1, siis on võistlevuse põhimõtet täielikult järgitud.

(vt punktid 17 ja 18)

2.      Mis puudutab kulude vaidlustamist Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 92 lõike 1 tähenduses, siis ükski kodukorra säte ei kohusta poolt oma nõudeid dokumenteerima ühenduse võtmise staadiumis, mis eelneb kohtukulude kindlaksmääramise taotluse esitamisele.

(vt punkt 28)

3.      Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 91 punktist b tuleneb, et kulud kuuluvad hüvitamisele üksnes siis, kui need olid esiteks seotud Avaliku Teenistuse Kohtu menetlusega ja teiseks olid need sel eesmärgil vältimatud.

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 19 esimesest lõigust, mida kohaldatakse Avaliku Teenistuse Kohtule põhikirja I lisa artikli 7 lõike 1 alusel, nähtub sellega seoses, et liidu institutsioonid võivad kasutada advokaadi abi. Advokaadi tasu on seega hõlmatud menetlusega seotud poolte vältimatute kulude mõistega, ilma et institutsioon peaks tõendama, et selline abi oli objektiivselt põhjendatud.

Seega kuigi asjaolu, et komisjon kasutas advokaati väljastpoolt, ei mõjuta nende kulude võimalikku hüvitatavust, kuna miski ei võimalda neid kulusid põhimõtteliselt välistada, võib see mõjutada nende menetlusega seotud kulude summa kindlaksmääramist, mis kuuluvad lõpuks hüvitamisele.

(vt punktid 35 ja 36)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 26. aprill 2010, kohtuasi F‑7/08 DEP: Schönberger vs. parlament (punkt 23).

Euroopa Liidu Üldkohus: 23. märts 2012, kohtuasi T‑498/09 P‑DEP: Kerstens vs. komisjon (punkt 13); 28. mai 2013, kohtuasi T‑278/07 P‑DEP: Marcuccio vs. komisjon (punkt 14).

4.      Liidu kohus ei ole pädev määrama kindlaks tasusid, mida pooled peavad maksma oma advokaatidele, küll aga peab kohus määrama kindlaks summa, mille ulatuses saab kohtukulud sisse nõuda poolelt, kellelt need välja mõistetakse. Kohtukulude kindlaksmääramise taotluse üle otsustamisel ei pea liidu kohus arvestama siseriiklikke kehtivaid advokaadi tasumäärasid ega mis tahes selle kohta sõlmitud kokkulepet huvitatud poole ja tema esindajate või nõustajate vahel.

Pealegi tuleb tasumäärasid reguleerivate liidu õigusnormide puudumisel kohtul vabalt hinnata juhtumi asjaolusid, arvestades kohtuvaidluse eesmärki ja olemust, selle olulisust liidu õiguse seisukohalt, samuti kohtuasja keerukust, esindajate või nõustajate tehtud töö mahtu kohtumenetluses ja poolte majanduslikku huvi menetluses.

Viimaks ei või asjaomasele institutsioonile hüvitatava advokaaditasu summat hinnata, jättes tähelepanuta töö, mida selle institutsiooni talitused tegid enne Avaliku Teenistuse Kohtusse pöördumist. Kuna hagi vastuvõetavus sõltub eelneva halduskaebuse esitamisest ja selle rahuldamata jätmisest ametisse nimetava asutuse poolt, tegelevad institutsiooni talitused vaidluse lahendamisega juba enne selle Avaliku Teenistuse Kohtusse jõudmist.

(vt punktid 37–39)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: 10. november 2009, kohtuasi F‑14/08 DEP: X vs. parlament (punkt 22); eespool viidatud kohtuasi Schönberger vs. parlament (punkt 24); 27. september 2011, kohtuasi F‑55/08 DEP: De Nicola vs. EIP (punkt 41).

5.      Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikkel 92 kulude vaidlustamise kohta ei näe erinevalt selle kodukorra artiklist 86 ette, et kohtuotsuses või määruses, millega lõpetatakse asjas menetlus, lahendatakse kohtukulude jaotamine. Nimelt, kui Avaliku Teenistuse Kohus, otsustades kodukorra artikli 92 alusel esitatud taotluse üle määrata kindlaks põhimenetluse kohtukulud, langetaks otsuse nii selle taotluse esemeks olevate kulude kui ka eraldi kohtukulude kindlaksmääramise menetluses tekkinud uute kohtukulude üle, saaks hiljem uued kohtukulud uuesti vaidlustada.

Avaliku Teenistuse Kohtul tuleb hüvitatavate kohtukulude summat kindlaks määrates siiski arvestada kõigi kohtuasja asjaoludega kuni kohtukulude kindlaksmääramise määruse tegemiseni. Samuti võib Avaliku Teenistuse Kohus määrata kindlaks kohtukulude kindlaksmääramise menetlusega seotud kulud, mis olid kodukorra artikli 91 tähenduses vältimatud, et vältida hiljem uute kohtukulude uuesti vaidlustamist.

(vt punktid 48 ja 49)

Viited:

Avaliku Teenistuse Kohus: eespool viidatud kohtuasi Schönberger vs. parlament (punkt 45); 22. märts 2012, kohtuasi F‑5/08 DEP: Brune vs. komisjon (punkt 41).