Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de Primera Instancia nº 8 de Donostia – San Sebastián (Hispaania) 16. novembril 2023 – FG versus Caja Rural de Navarra SCC
(kohtuasi C-699/23)
Kohtumenetluse keel: hispaania
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Juzgado de Primera Instancia nº 8 de Donostia – San Sebastián
Põhikohtuasja pooled
Hageja: FG
Kostja: Caja Rural de Navarra SCC
Eelotsuse küsimused
1. Kas läbipaistvuse põhimõttega on vastuolus see, kui ettevõtja nõuab „lepingutasu“ teenuste osutamise eest, mida ta ei täpsusta nende sisu ega neile kulutatud aja osas, mis takistab tarbijal kontrollida esiteks seda, kas nõutav tasu vastab kokkulepitud tingimustele või hinnatariifile, või igal juhul mõistlikule tasule, olenevalt teenuse liigist, ja teiseks, et teenused ei ole kattuvad, et ta ei maksa teenuste eest, mille eest on tasu juba laenuintresside sisse arvatud, ja et ettevõtja ei nõua seda tasu ühegi teise teenuse eest topelt?
2. Kas läbipaistvuse põhimõttega on vastuolus see, et kui ettevõtja reklaamis intressimäära, mida ta pakkus tarbijatele mõeldud hüpoteeklaenude puhul, ei reklaaminud ta ka „lepingutasu“, mis tuleb kohustuslikult maksta avaldatud lepingu sõlmimise hetkel, eelkõige juhul, kui see tasu moodustab teadaoleva, eelnevalt kindlaks määratud ja muutumatu protsendi antud laenu summast, olenemata laenu suurusest?
3. Kui taotluse läbivaatamine ja sellega seotud käsitlustoimingud, taotleja krediidivõime ja tema võime kohta maksta laenu kogu selle kestuse jooksul teabe kogumine ja analüüsimine ning pakutavate tagatiste hindamine on mõned teenustest, mille eest makstakse laenutaotluse heakskiitmisel ja laenulepingu sõlmimisel lepingutasuga, ning kui nende samade teenuste eest juhul, kui laenutaotlus tagasi lükatakse, tasu ei nõuta, siis kas tuleks asuda seisukohale, et need on pangandustegevusele omased teenused, mis on osa panga turvaprotokollist, ning et selle kulud peab kandma krediidiasutus, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/17/EL1 seotud tarbijakrediidilepingute kohta?
4. Kas juhul, kui peaks selguma, et lepingutasu makstakse teenuste eest, mis ei ole seotud laenuandja enda tegevusega, mistõttu makstakse nende eest eraldi, väljaspool laenuintressi, ei peaks see asutus siiski esitama tarbijale vastavat arvet, mis on osutatud teenuste kaupa lahti kirjutatud, koos vastava käibemaksuga?
5. Kas läbipaistvuse põhimõttega on vastuolus see, kui ettevõtja, kes nõudis lepingutasu väga konkreetsete teenuste kogumi hinnana, ei oma ega anna tarbijale enne lepingu sõlmimist kõigi nende teenuste tunnihinnaga hinnakirja, et tarbija saaks esiteks ette teada oma laenulepingu lõppkulu ja teiseks võrrelda nende teenuste hinda teiste ettevõtjate pakutavate hindadega?
6. Kas läbipaistvuse põhimõttega on kooskõlas see, kui ettevõtja nõuab tasu väga konkreetsete teenuste kogumi eest, mis on mõlema poole soovitud lepingu sõlmimiseks tingimata vajalikud, lahutades antud laenu kogusummast teatud protsendi, nii et sama teenuse eest, mida osutas sama arv isikuid samal ajavahemikul, nõuti „lepingutasuna“ erinevad summad, olenevalt igal konkreetsel juhul antud laenu suurusest?
7. Kas direktiivi 93/13/EMÜ1 artikli 4 lõikega 2 on vastuolus läbipaistvuskontroll, mille kohaselt loetakse lepingutasu tingimus ebaõiglaseks sõltuvalt sellest, kas selle suurus ületab teatavat summat, mis põhineb internetist saadud lepingutasustatistikal?
8. Kas direktiivi 93/13/EMÜ artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 on vastuolus liikmesriigi kohtupraktika, mille kohaselt määratakse see, kas lepingutasu on ebaproportsionaalne, kindlaks selle põhjal, mida kujutasid statistika kohaselt omal ajal Hispaanias kohaldatud lepingutasud, mis olid kehtestatud ajal, mil Hispaanias ei kontrollitud, kas seda lepingutasu sisaldavad lepingutingimused on ebaõiglased?
9. Kas tõhususe põhimõttega on vastuolus, et lepingute puhul, mis on sõlmitud enne direktiivi 2014/17/EL Hispaania Kuningriigi riigisisesesse õiguskorda ülevõtmist, saab ettevõtja lepingutasu, millega makstakse potentsiaalse laenusaaja krediidivõimelisuse ja tehingu teostatavuse analüüsi eest, kui niisuguste analüüsidega ei tohi pärast direktiivi ülevõtmist enam kaasneda potentsiaalsele laenuvõtjale mingeid kulusid?
10. Kas direktiivi 93/13/EMÜ artikli 3 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus niisugune liikmesriigi kohtupraktika, mille kujundas välja Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 29. mai 2023. aasta kohtuasjas STS 816/2023 ja mille kohaselt ei ole „lepingutasu“ käsitleva lepingutingimuse ebaõiglase laadi kontrollimiseks nõutav, et selles tingimuses oleks konkreetselt täpsustatud, milliste teenuste eest seda lepingutasu nõutakse ja millist hinda nende teenuste eest küsitakse, ning et ebaõigluse kontroll piirdub selle kontrollimisega, kas kõnealune lepingutingimus sisaldab selgelt summat, mis tuleb tarbijal tasuda, ja kas see summa ei ületa kindlaks määratud ülempiiri, mille ületamise korral saab seda pidada ebaproportsionaalseks?
____________
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL, elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT 2014, L 60, lk 34).
1 Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ, ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).