Kohtuasi T-331/09

Novartis AG

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse kaubamärk – Vastulausemenetlus – Ühenduse sõnamärgi TOLPOSAN taotlus – Varasem rahvusvaheline sõnamärk TONOPAN – Suhteline keeldumispõhjus – Segiajamise tõenäosus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks registreeritud varasema identse või sarnase kaubamärgi omaniku vastulause – Varasema kaubamärgiga segiajamise tõenäosus – Segiajamise tõenäosuse hindamine – Avalikkuse tähelepanu aste

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõike 1 punkt b)

2.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks registreeritud varasema identse või sarnase kaubamärgi omaniku vastulause – Asjaomaste kaupade ja teenuste sarnasus – Hindamiskriteeriumid – Teineteist täiendavad kaubad

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõike 1 punkt b)

3.      Ühenduse kaubamärk – Ühenduse kaubamärgi mõiste ja ühenduse kaubamärgi omanikuks saamine – Suhtelised keeldumispõhjused – Identsete või sarnaste kaupade või teenuste jaoks registreeritud varasema identse või sarnase kaubamärgi omaniku vastulause – Varasema kaubamärgiga segiajamise tõenäosus

(Nõukogu määrus nr 207/2009, artikli 8 lõike 1 punkt b)

1.      Asjaomase avalikkuse tähelepanelikkuse astme osas eeldatakse määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 1 punktis b nimetatud segiajamise tõenäosuse igakülgse hindamise puhul, et asjaomaste kaupade keskmine tarbija on piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelik ja arukas. Samuti tuleb silmas pidada, et keskmise tarbija tähelepanelikkuse aste võib eri liiki kaupade ja teenuste puhul olla erinev.

Ravimite osas tuleb märkida, et meditsiinivaldkonna erialaspetsialistid on ravimite väljakirjutamisel väga tähelepanelikud. Juhul kui ravimeid müüakse ilma retseptita, tuleb lõpptarbijate osas eeldada, et asjaomased kaubad pakuvad huvi piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikele ja arukatele tarbijatele, kuna asjaomased kaubad puudutavad nende tervist ning kuna vastavad tarbijad ajavad asjaomaste kaupade erinevad versioonid vähema tõenäosusega segi. Isegi juhul, kui retsept on kohustuslik, võib tarbijate tähelepanu aste olla asjaomaste kaupade väljakirjutamisel suur, kuna tegemist on ravimitega. Nii võib retsepti- või muid ravimeid käsitada kui kaupu, millesse piisavalt informeeritud, mõistlikult tähelepanelikud ja arukad tarbijad suhtuvad eriti tähelepanelikult.

(vt punktid 23, 26)

2.      Määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses kaupade ja teenuste sarnasuse hindamisel tuleb arvesse võtta kõiki nendevahelist suhet iseloomustavaid olulisi tegureid. Sellisteks teguriteks on eriti kaupade ja teenuste olemus, otstarve, kasutusviis ning samuti see, kas kaubad ja teenused on konkureerivad või teineteist täiendavad. Arvesse võib võtta ka muid tegureid, näiteks asjaomaste kaupade turustuskanaleid.

Sellistel kaupadel kui ravimid on sama olemus (ravimid), eesmärk või otstarve (inimterviseprobleemide ravi), need on suunatud samale tarbijale (meditsiinivaldkonna erialaspetsialistid ja patsiendid) ning nende levitamiseks kasutatakse samu turustuskanaleid (üldjuhul apteegid). See järeldus tuleneb asjaomaste kaupade kuulumisest samasse, üldisesse ravimite kaubaliiki. Tegemist on aga suure liigiga, mis hõlmab erinevaid kaupu. Nii ei anna ravimite kuulumine samasse üldisesse kaubaliiki alust järeldada muud kui kõikide nende ravimite üksnes vähest sarnasust.

Kuna osutatud tegurid ei võimalda ravimeid eri alamliikide vahel eristada, siis tuleb ravimite sarnasuse õigeks hindamiseks võtta arvesse ka muid tegureid. Asjaomaste tegurite hulka kuulub näiteks see, kas need on omavahel konkureerivad või teineteist täiendavad ravimid, ning nende eesmärk ning eriotstarve (spetsiifiliste terviseprobleemide ravi). Nende tegurite arvestamisel on ravimi näidustusel määrav tähtsus.

Ravimite seda spetsiifikat on juba arvestatud kohtupraktikas, mille kohaselt kuna tarbija otsib eelkõige kaupa või teenust, mis vastab tema spetsiifilistele vajadustele, siis mängib asjaomase kauba või teenuse eesmärk tema valiku tegemisel olulist rolli. Kuivõrd tarbija lähtub eesmärgi või otstarbe kriteeriumist enne mis tahes ostu sooritamist, siis on see peamine kriteerium kaupade või teenuste alamliigi määratlemisel. Mis puudutab täpsemalt ravimeid, siis selle eesmärki ja otstarvet väljendab selle ravinäidustus.

Asjaolust, et tarbija saab kasutada asjaomaseid kaupu samal ajal, ei piisa nende käsitamiseks teineteist täiendavate kaupadena. Teineteist täiendavad kaubad on omavahel tihedalt seotud kaubad, nii et üks on teise kasutamiseks möödapääsmatult vajalik või oluline, mistõttu tarbijad võivad arvata, et neid kaupu valmistab või teenuseid osutab üks ja seesama ettevõtja.

(vt punktid 30, 35–37, 41)

3.      Segiajamise tõenäosust määruse nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta artikli 8 lõike 1 punkti b tähenduses ei esine meditsiinisektori erialaasjatundjatest ning Austria ja Hispaania lõpptarbijatest koosneva asjaomase avalikkuse jaoks sõnalise tähise TOLPOSAN – mille registreerimist ühenduse kaubamärgina on taotletud Nizza kokkuleppe klassi 5 kuuluvate „tolperisooni sisaldavate lihaseid lõdvestava toimega ravimite; tolperisooni sisaldavate lihaseid lõdvestava toimega veterinaarravimite” jaoks – ja sõnalise tähise TONOPAN – mis on varem registreeritud rahvusvahelise kaubamärgina, mis Austrias ja Hispaanias kehtib samasse klassi kuuluvatele kaupadele „valuvaigistid, mida kasutatakse eelkõige peavalu- ja migreeniravimina” – vahel, arvestades asjaolu, et ühelt poolt on asjaomased kaubad vaid vähesel määral sarnased ning et vastandatud kaubamärgid on keskmiselt sarnased, ning et teiselt poolt on asjaomane avalikkus keskmisest enam tähelepanelik.

(vt punktid 29, 32, 58)