ÜLDKOHTU OTSUS (viies koda)
23. september 2020(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Euroopa Liidu kujutismärk 7Seven – Kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotluse puudumine – Kaubamärgi registreeringu kehtivuse lõppemisel selle registrist kustutamine – Määruse (EL) 2017/1001 artikkel 53 – Litsentsiaadi esitatud tähtaja ennistamise taotlus – Määruse 2017/1001 artikli 104 lõige 1 – Hoolsuskohustus
Kohtuasjas T‑557/19,
Seven SpA, asukoht Leinì (Itaalia), esindaja: advokaat L. Trevisan,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindaja: H. O’Neill,
kostja,
mille ese on hagi EUIPO viienda apellatsioonikoja 4. juuni 2019. aasta otsuse (asi R 2076/2018-5) peale, mis käsitleb taotlust ennistada tähtaeg ELi kujutismärgi 7Seven registreeringu kehtivuse pikendamise taotluse esitamiseks,
ÜLDKOHUS (viies koda),
koosseisus: president D. Spielmann, kohtunikud U. Öberg (ettekandja) ja O. Spineanu-Matei,
kohtusekretär: E. Coulon,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 9. augustil 2019,
arvestades kostja vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 27. novembril 2019,
arvestades asjaolu, et kolme nädala jooksul alates menetluse kirjaliku osa lõpetamisest teatamisest ei olnud pooled esitanud taotlust kohtuistungi määramiseks, ning olles Üldkohtu kodukorra artikli 106 lõike 3 alusel otsustanud teha otsuse ilma menetluse suulise osata,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Hageja Seven SpA esitas 22. juulil 1997 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) ELi kaubamärgi registreerimise taotluse vastavalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146) (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1) (muudetud redaktsioonis), omakorda asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)).
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on järgmine kujutismärk:
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise klassifikatsiooni Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassidesse 16, 18 ja 25.
4 Kaubamärk registreeriti ELi kaubamärgina 2. mail 2001 numbriga 591206 ja registreering avaldati 18. juuni 2001. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 53/2001.
5 Hageja loovutas 29. septembril 2005 kõnealuse kaubamärgi klassi 25 kuuluvate kaupade osas Seven Licensing Company S.à r.l-ile ning talle anti selle kaubamärgi kasutamise litsents. Seda litsentsi ei ole Euroopa Liidu kaubamärkide registrisse kantud.
6 Pärast mitut üleandmist omandas asjaomase kaubamärgi 30. aprillil 2013 klassi 25 kuuluvatele kaupade osas Seven7 Investment PTE Ltd (edaspidi „kõnealuse kaubamärgi omanik“). Kaubamärgile anti uus registreerimisnumber 8252223, mis avaldati 3. mai 2013. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 83/2013.
7 EUIPO teatas 26. detsembril 2016 vastavalt määruse nr 207/2009 artikli 47 lõikele 2 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 53 lõige 2) kõnealuse kaubamärgi omanikule, et kaubamärgi kaitseperiood lõpeb 22. juulil 2017 ja et registreeringu kehtivuse pikendamise taotluse võib esitada ajavahemikus 23. jaanuarist 2017 kuni 24. juulini 2017. EUIPO rõhutas muu hulgas, et pikendamislõivu tasumisega hilinemise korral pikendatakse lisalõivu tasumise korral seda tähtaega kuni 22. jaanuarini 2018.
8 Kõnealuse kaubamärgi omanik ei taotlenud aga kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamist.
9 EUIPO teavitas 2. veebruaril 2018 asjaomase kaubamärgi omaniku esindajat kaubamärgi kaitseperioodi lõppemisest 22. juulil 2017.
10 Hageja esitas 21. juulil 2018 määruse 2017/1001 artikli 104 alusel tähtaja ennistamise taotluse ja palus ennistada asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotluse esitamise tähtaeg (edaspidi „tähtaja ennistamise taotlus“). Hageja teatas tähtaja ennistamise taotluses EUIPO-le, et talle on antud kõnealuse kaubamärgi litsents ja et selle omanik on rikkunud oma lepingulist kohustust teavitada teda oma kavatsusest jätta asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivus pikendamata, mistõttu tal endal ei olnud võimalik seda õigel ajal pikendada.
11 EUIPO põhitegevuse osakond lükkas 30. augusti 2018. aasta otsusega hageja tähtaja ennistamise taotluse tagasi ja jättis kõnealuse kaubamärgi registrist kustutamise jõusse.
12 Hageja esitas 23. oktoobril 2018 EUIPO-le määruse 2017/1001 artiklite 66–71 alusel EUIPO põhitegevuse osakonna otsuse peale kaebuse.
13 Apellatsioonikoda edastas 4. aprillil 2019 hagejale teatise, milles märkis, et talle ei saa anda võimalust ennistada asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotluse esitamise tähtaeg, kuna kirjeldatud olukorrast ei ilmne, et hageja on asjaolude kohaselt piisava hoolsusega võtnud kõik vajalikud meetmed.
14 EUIPO viies apellatsioonikoda jättis 4. juuni 2019. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebuse rahuldamata. Kõigepealt märkis ta, et määruse 2017/1001 artikli 104 sätteid tuleb tõlgendada kitsalt. Pärast seda, kui apellatsioonikoda oli tuvastanud, et asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamata jätmise eest vastutab kaubamärgi omanik, leidis ta, et hagejal ei olnud õigust taotleda kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamist ilma kaubamärgiomaniku eelneva sõnaselge volituseta. Sellise loa puudumine ei takistanud siiski pikendamistähtaja kulgemist. Hageja oleks saanud asjaomase kaubamärgi omaniku poolt selle kaubamärgi kehtivuse pikendamise taotluse esitamata jätmise heastada, kui ta oleks ainult tõendanud, et see toiming jäi tegemata vaatamata sellele, et ta võttis piisava hoolsusega kõik vajalikud meetmed. Apellatsioonikoda lisas, et isegi kui eeldada, et litsentsiaadi õigus registreeringu kehtivuse pikendamisele kehtib kõnealuse kaubamärgi omanikust sõltumatult, peab litsentsiaat võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamine õigel ajal. Lisaks leidis ta, et hageja ei ole tõendanud, et esinesid erandlikud asjaolud, mis võivad põhjendada asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotluse esitamise õiguse ennistamist. Lõpuks lükkas apellatsioonikoda ainetuna tagasi hageja argumendi, et kõnealuse kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotluse esitamise tähtaja ennistamine ei tooks kaasa kolmanda isiku mis tahes õiguse või ootuse rikkumist.
Poolte nõuded
15 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– rahuldada tähtaja ennistamise taotlus ja asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotlus.
16 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
17 Oma hagi toetuseks esitab hageja sisuliselt viis väidet, millest esimese kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artikleid 53 ja 104 koostoimes tõhususe üldpõhimõttega, kuna apellatsioonikoda rikkus litsentsiaadi iseseisvat õigust esitada asjaomase kaubamärgi registreeringu pikendamise taotlus ja tähtaja ennistamise taotlus; teise kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artiklit 104, kuna hageja esitas tähtaja ennistamise taotluse ja kehtivuse pikendamise taotluse tähtaega järgides; kolmanda kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artikli 104, kuna hageja võttis asjaolude kohaselt piisava hoolsusega kõik vajalikud meetmed; neljanda kohaselt on rikutud määruse 2017/1001 artiklit 104, kuna apellatsioonikoja soovitatud meetmed ei taganud asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamist määratud tähtaja jooksul, ning viienda kohaselt on rikutud ELi kaubamärgist tuleneva kaitse üldpõhimõtet, mis on määratletud määruse 2017/1001 põhjenduses 11.
18 Üldkohus analüüsib üksteise järel kõigepealt esimest väidet, seejärel teist, kolmandat ja neljandat väidet koos ning lõpuks viiendat väidet.
Hageja õigus esitada tähtaja ennistamise taotlus ja taotleda asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamist
19 Hageja väidab, et vaidlustatud otsus on ekslik, kuna vastupidi määruse 2017/1001 artiklites 53 ja 104 sätestatule hindas apellatsioonikoda asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotlust ja tähtaja ennistamise taotlust pigem nii, nagu oleks tegemist tähtaja ennistamisega mitte hageja, vaid asjaomase kaubamärgi omaniku õiguste seisukohalt.
20 Ta lisab, et õigusnormide tõhususe põhimõtte kohaselt tuleb kõiki õigusnorme, mis annavad liidu kodanikule teatava õiguse, kohaldada nii, et lõpuks saavutatakse nende eesmärk. Hageja sõnul on tema tähtaja ennistamise taotluse eesmärk tagada, et ELi kaubamärgi õiguse omanik ei kaota seda õigust tähtaja järgimata jätmise korral, tingimusel, et järgitakse teatavaid tähtaegu ja võetakse asjaolude kohaselt piisava hoolsusega kõik vajalikud meetmed. Ent pannes hagejale kohustuse tõendada, et asjaomase kaubamärgi omanik tegutses sellise piisava hoolsusega ning et tal oli õigus sellist taotlust esitada, muutis apellatsioonikoda selle õiguse teostamise võimatuks ja eiras tõhususe põhimõtet.
21 EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu.
22 Olgu meenutatud, et määruse 2017/1001 artikli 53 lõike 1 kohaselt „ELi kaubamärgi registreeringu kehtivust pikendatakse ELi kaubamärgi omaniku või tema poolt sõnaselgelt volitatud isiku taotlusel, kui lõiv on tasutud“.
23 Määruse 2017/1001 artikli 104 lõige 1 omakorda sätestab, et „ELi kaubamärgi taotleja või omaniku või muu ametis menetletava asja osalise puhul, kellel kõikidest asjaolude kohaselt piisava hoolsusega võetud meetmetest hoolimata ei ole olnud võimalik [EUIPO] määratud tähtajast kinni pidada, võib tema taotluse korral tähtaja ennistada, kui tähtaja möödalaskmine toob käesoleva määruse sätetest tulenevalt vahetult kaasa õiguste või õiguskaitsevahendite kaotamise“.
24 Viimati nimetatud sätte kohaselt eeldab selline EUIPO-le esitatud taotlus esiteks seda, et taotleja on asjaomase menetluse pool, teiseks, et vaatamata asjaolude kohaselt piisava hoolsusega tegutsemisele ei olnud tal võimalik EUIPO määratud tähtajast kinni pidada, ning kolmandaks, et tähtaja möödalaskmise otsene tagajärg on õiguse või õiguskaitsevahendi kaotamine (12. mai 2009. aasta kohtuotsus Jurado Hermanos vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (JURADO), T‑410/07, EU:T:2009:153, punkt 15, ja 5. aprilli 2017. aasta kohtuotsus Renfe-Operadora vs. EUIPO (AVE), T‑367/15, EU:T:2017:255, punkt 24).
25 Esimese tingimuse kohta tuleb märkida, et vastavalt määruse 2017/1001 artikli 53 lõikele 1 võib pikendamismenetluse osalisteks pidada üksnes kaubamärgi omanikku või tema poolt sõnaselgelt volitatud isikuid (12. mai 2009. aasta kohtuotsus JURADO, T‑410/07, EU:T:2009:153, punkt 16).
26 Ent ükski määruse 2017/1001 säte ei takista „pikendamismenetluse osalise“ lugemist „[EUIPO] menetluse osaliseks“ määruse 2017/1001 artikli 104 lõike 1 tähenduses. Nimelt tähendab sidesõna „või“ kasutamine määruse 2017/1001 artikli 104 lõikes 1 seda, et tähtaja ennistamise taotluse esitamise võimalus on igal EUIPO menetluse osalisel, sõltumata sellest, kas ta on asjaomase registreeritud ELi kaubamärgi omanik või mitte (vt analoogia alusel 31. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Thun vs. EUIPO (kala), T‑604/17, ei avaldata, EU:T:2019:42, punkt 17).
27 Siiski ei tulene nendest sätetest kuidagi, et hageja kui kõnealuse kaubamärgi litsentsiaat on pikendamistaotluse osas kaubamärgiomanikuga juriidiliselt samastatav isik, vaid tal peab, vastupidi, sarnaselt iga teise isikuga, olema pikendamistaotluse esitamiseks kaubamärgiomaniku sellekohane sõnaselge volitus ning ta peab selle volituse olemasolu tõestama (vt selle kohta 12. mai 2009. aasta kohtuotsus JURADO, T‑410/07, EU:T:2009:153, punkt 21).
28 Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et hageja sai 17. juulil 2018 asjaomase kaubamärgi omanikult loa, mis võimaldas tal esitada määruse 2017/1001 artikli 104 alusel kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotluse esitamise õiguse ennistamise taotluse. Siiski tuleb märkida, et see volitus anti pärast seda, kui oli möödunud selle pikendamistaotluse esitamise tähtaeg, mis on ette nähtud määruse 2017/1001 artikli 53 lõikes 3, ja peaaegu aasta pärast kaubamärgi registreeringu kehtivuse tegelikku lõppemist 22. juulil 2017.
29 Määruse 2017/1001 artikli 53 lõige 3 näeb ette:
„Pikendamistaotlus esitatakse kuue kuu jooksul enne registreeringu kehtivuse lõppemist. Pikendamise baaslõiv ja asjakohasel juhul ühe või mitme klassi lõiv iga kaupade ja teenuste klassi eest, mis ületab esimest klassi, makstakse samuti selle tähtaja jooksul. Kui seda ei ole tehtud, võib taotluse esitada ja lõivu tasuda ka kuue kuu jooksul pärast registreeringu kehtivuse lõppemist, tingimusel et pikendamise lõivu tasumisega hilinemise eest või pikendamistaotluse hilise esitamise eest tasutakse nimetatud lisatähtaja jooksul täiendav lõiv.“
30 Nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 25 on õigesti märkinud, hakkab kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotlemise tähtaeg kulgema sõltumata võimalikust sõnaselgest volitusest, mille kaubamärgiomanik litsentsiaadile annab.
31 Pikendamismenetlus lõpeb seega nimetatud määruse artikli 53 lõikes 3 ette nähtud tähtaja möödumisel. Seega pidi hageja selleks, et teda saaks lugeda selle menetluse osaliseks määruse 2017/1001 artikli 53 lõike 1 tähenduses, saama enne ette nähtud tähtaja möödumist kõnealuse kaubamärgi omanikult sõnaselge volituse taotleda kaubamärgi registreeringu pikendamist enne määratud tähtaja möödumist.
32 Kuna hageja sai sõnaselge volituse alles pärast selle tähtaja möödumist, ei saa teda pidada pikendamismenetluse osaliseks määruse 2017/1001 artikli 53 lõike 1 tähenduses ega „[EUIPO] menetluse osaliseks“ selle määruse artikli 104 lõike 1 tähenduses. Seega ei saanud hageja esitada õiguse minetanud litsentsiaadina tähtaja ennistamise taotlust ning seetõttu tuleb käesoleval juhul lähtuda sellest, et ta tegutses EUIPOs üksnes asjaomase kaubamärgi omaniku nimel ja eest, mistõttu tuleb kontrollida, kas viimane on täitnud määruse 2017/1001 artikli 104 lõikes 1 sätestatud tingimused. Seega sai hageja – nagu apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 25 õigesti on märkinud – heastada asjaomase kaubamärgi registreeringu omaniku poolt registreeringu pikendamata jätmise üksnes tingimusel, et ta tõendab, et selline pikendamata jätmine leidis aset hoolimata sellest, et kaubamärgi omanik oli võtnud meetmeid asjaolude kohaselt piisava hoolsusega.
33 Eelmises punktis 32 esitatud tõlgendus vastab kõige paremini tõhususe põhimõttele ja õiguskindluse nõudele. See tagab määruse 2017/1001 artiklites 53 ja 104 sätestatud tähtaegade alguse ja pikkuse selge kindlaksmääramise ja range järgimise.
34 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt vastab menetlustähtaegu käsitlevate liidu õigusnormide range kohaldamine õiguskindluse nõudele ja vajadusele hoida õigusemõistmise käigus ära mis tahes diskrimineerimine või meelevaldne kohtlemine. Neist õigusnormidest võib kõrvale kalduda vaid erakorralistel asjaoludel. Selleks et asjaomaseid asjaolusid saaks määratleda ettenägematutena või vääramatu jõu või vabandatava eksimusena, peaks igal juhul olema täidetud teatav subjektiivne tingimus, mis on seotud heauskse õigussubjekti kohustusega näidata menetluskäigu jälgimiseks ja ettenähtud tähtaegadest kinnipidamiseks üles asjaoludele vastavat valvsust ja majandustegevuses osalejalt, kes on tavapäraselt informeeritud, nõutavat hoolsust (vt selle kohta 21. mai 2014. aasta kohtuotsus Melt Water vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (NUEVA), T‑61/13, EU:T:2014:265, punkt 38 ja seal viidatud kohtupraktika).
35 Määruse 2017/1001 artikli 104 lõike 1 kohaldamise tingimusi tuleb seega tõlgendada kitsalt. Nimelt on menetlustähtaegade järgimine avalikes huvides ning registreeringu kehtivuse pikendamise tähtaja ennistamine pärast registreeringu kustutamist võib kahjustada õiguskindlust (vt selle kohta 19. septembri 2012. aasta kohtuotsus Video Research USA vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (VR), T‑267/11, EU:T:2012:446, punkt 35).
36 Nii ei saa kaubamärgi omanik, kes on jätnud määratud tähtaja jooksul selle kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamata, kõrvale hiilida omaenda hooletuse tagajärgedest, volitades kolmandat isikut esitama ELi kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotlus pärast nimetatud tähtaja möödumist.
37 Esiteks ei saa litsentsiaat ise taotleda tähtaja ennistamist ainuüksi põhjusel, et kaubamärgi omanik jäi tegevusetuks ega järginud kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamise taotlemise tähtaega, ning teiseks ei saa tal olla lubatud minna vastuollu kaubamärgiomaniku tahtega, kes teadlikult otsustas oma kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamata jätta.
38 Seetõttu leidis apellatsioonikoda õigesti, et tuleb kontrollida, kas määruse 2017/1001 artikli 104 lõikes 1 kaubamärgi omaniku suhtes ette nähtud tingimused on täidetud, mistõttu tuleb esimene väide tagasi lükata.
Määruse 2017/1001 artiklis 104 ette nähtud asjaolude kohaselt piisava hoolsusega tegutsemise kohustuse rikkumine ja tähtaegade eiramine
39 Kõigepealt väidab hageja, et ta järgis määruse 2017/1001 artiklis 104 ette nähtud tähtaegu. Tema sõnul on selle artikliga kehtestatud kaks tähtaega. Esimene on ühe aastane pikkune absoluutne tähtaeg, mis hakkab kulgema alates järgimata jäetud tähtaja möödumisest ehk 22. juulist 2017. Teine on kahekuuline tähtaeg, mis hakkab kulgema tähtaja möödalaskmise põhjuse äralangemisest. Selles osas väidab hageja, et takistus kadus alates hetkest, mil ta sai kõnealuse kaubamärgi omanikult sõnaselge tegutsemisvolituse, st 17. juulil 2018. Kuna tähtaja ennistamise taotlus esitati 21. juulil 2018, on järgitud mõlemat tähtaega.
40 Järgmiseks väidab hageja, et apellatsioonikoda kohaldas vääralt absoluutset kriteeriumi, nõudes, et ta tõendaks, et võttis asjaolude kohaselt piisava hoolsusega kõik meetmed. Ent hageja pidi võtma vaid kõnealuses asjas sobivad ja asjaolude kohased meetmed. Käesoleval juhul kohaldatakse kõnealuse kaubamärgi omanikuga sõlmitud lepingu suhtes Itaalia õigust, mis näeb lepinguliste kohustuste täitmise puhul ette õiguspärase ootuse ning hea usu üldpõhimõtted. Seetõttu oleks apellatsioonikoda pidanud asuma seisukohale, et kuna hageja ei saanud ette näha, et kõnealuse kaubamärgi omanik ei täida oma lepingulisi kohustusi, siis tegutses ta asjaolude kohaselt piisava hoolsusega.
41 Lõpuks väidab hageja, et apellatsioonikoda eiras määruse 2017/1001 artiklit 104, kuna tema poolt asjaomase kaubamärgi registreeringu kehtivuse õigel ajal pikendamise tagamiseks soovitatud meetmed ei olnud tõhusad ega ole hageja hoolsuskohustuse täitmise kontrollimise seisukohast asjakohased.
42 EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu.
43 Üldkohus märgib, et esimese väite analüüsist tuleneb, et käesoleval juhul sõltub hageja esitatud tähtaja ennistamise taotluse rahuldamine sellest, kas kõnealuse kaubamärgi omanik on täitnud määruse 2017/1001 artiklis 104 ette nähtud tingimused.
44 Selles osas tuleb kõigepealt mainida, et hageja ei ole esitanud ühtki selgitust kõnealuse kaubamärgi omaniku tegevusetuse kohta seoses kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamisega, mistõttu ei osuta miski sellele, et viimane oleks võtnud kõik asjaolude kohaselt vajalikud meetmed määruse 2017/1001 artikli 104 lõike 1 tähenduses.
45 Järgmiseks tuleb märkida, et määruse 2017/1001 artikli 104 lõike 2 kohaselt tuleb tähtaja ennistamise taotlus esitada kirjalikult kahe kuu jooksul alates tähtaja möödalaskmise põhjuse äralangemisest.
46 Määruse 2017/1001 artikli 104 lõike 5 kohaselt ei kohaldata seda artiklit siiski selle artikli lõikes 2 ette nähtud tähtaegade suhtes. Seega tuleb tõdeda, et kui kahekuulist tähtaega, mis on üks taotluse vastuvõetavuse tingimustest, ei ole järgitud, siis ei ole enam võimalik esitada uut taotluse tähtaja ennistamise nõuet, isegi kui järgimata jätmist põhjendatakse (23. septembri 2009. aasta kohtuotsus Evets vs. Siseturu Ühtlustamise Amet (DANELECTRO ja QWIK TUNE), T‑20/08 ja T‑21/08, EU:T:2009:356, punkt 24).
47 Ei saa nõustuda hageja argumendiga, et kahekuuline tähtaeg sai hakata kulgema alles kuupäevast, mil asjaomase kaubamärgi omanik andis talle volituse, st 17. juulist 2018, mistõttu taotlus esitati tähtaja sees.
48 Nimelt ei tähenda üksnes möönmine, et hageja ei saanud õiguspäraselt taotleda asjaomase kaubamärgi registreeringu tähtaja pikendamist ilma kaubamärgi omaniku sõnaselge volituseta, nõustumist sellega, et sellise volituse puudumine on möödalaskmise põhjus määruse 2017/1001 artikli 104 lõike 1 tähenduses.
49 Lisaks nähtub toimiku materjalidest, et kõnealuse kaubamärgi omanik oli nimetanud esindaja, keda teavitati kaubamärgi registreeringu kehtivuse lõppemisest 22. juulil 2017, kui seda ei pikendatud. Toimikust ei nähtu aga, et nimetatud omanik oleks väitnud, et tal esines mis tahes takistus.
50 Lõpuks tuleb tõdeda, et see, kas hageja sai või ei saanud usaldada kõnealuse kaubamärgi omanikku selles, et viimane täidab oma lepingulisi kohustusi, on asjakohane üksnes nende vaheliste lepinguliste suhete ja hagejale väidetavalt tekitatud kahju eest vastutuse tuvastamise seisukohast, kuid see ei saa mõjutada tema õiguslikku olukorda EUIPO suhtes.
51 Järelikult ei olnud hageja esitatud taotlus vastuvõetav, kuna see ei vastanud määruse 2017/1001 artikli 104 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimustele.
52 Järelikult tuleb teine, kolmas ja neljas väide tagasi lükata, ilma et hageja poolt selle kohta esitatud muud argumendid saaks seda järeldust kahtluse alla seada.
ELi kaubamärgiga antava kaitse üldpõhimõtte rikkumine
53 Hageja leiab, et vaidlustatud otsuse tagajärjel tekib avalikkuse seisukohalt segiajamise tõenäosus, mida põhjustavad võimalikud tulevased selliste tähiste registreeringud, mis on sarnased kaubamärgiga, mille registreeringu kehtivus on lõppenud, mistõttu see otsus rikub määruse 2017/1001 põhjenduses 11 sätestatud ELi kaubamärgist tuleneva kaitse üldpõhimõtet, mille kohaselt on kaubamärgi registreerimise eesmärk eelkõige tagada kaubamärk kui päritolutähis.
54 EUIPO vaidleb hageja argumentidele vastu.
55 Tuleb meenutada, et määruse 2017/1001 põhjenduses 11 on märgitud järgmist:
„ELi kaubamärgi eesmärk on eelkõige tagada kaubamärk kui päritolutähis ning sellega antav kaitse peaks olema absoluutne, kui märk ja tähis ning kaubad või teenused on identsed. Kaitse peaks kehtima ka siis, kui märk ja tähis ja kaubad või teenused on sarnased. Segiajamise tõenäosuse tõttu tuleks määratleda sarnasuse põhimõte. Sellise kaitse eritingimus peaks olema tõenäoline segiajamine, mille hindamine sõltub mitmest asjaolust ja eelkõige kaubamärgi tuntusest turul, seostest, mis võivad tekkida kasutatava või registreeritud tähisega, ning kaubamärgi ja tähise ja identifitseeritud kaupade või teenuste vahelise sarnasuse ulatusest.“
56 Kuigi määruse 2017/1001 põhjenduse 11 eesmärk on tagada tarbijale või lõppkasutajale, et kaubamärgiga tähistatud kaup või teenus on teatavat päritolu, mistõttu tarbija või lõppkasutaja saab kõnealust kaupa või teenust võimaliku segiajamiseta eristada muud päritolu kaupadest või teenustest (vt analoogia alusel 19. juuni 2012. aasta kohtuotsus Chartered Institute of Patent Attorneys, C‑307/10, EU:C:2012:361, punkt 36), ei ole selle eesmärk, nagu võiks järeldada hageja väidetest, tagada määratlemata ajaks ELi kaubamärgi registreering, kui selle kehtivus on lõppenud selle kaubamärgi registreeringu kehtivuse pikendamata jätmise tõttu.
57 Nimelt muutub kaubamärk siis, kui selle kehtivus lõppeb ja selle registreeringu kehtivust ei pikendata, põhimõtteliselt üldkasutatavaks, mis soodustab konkurentsi ja edendab arengut. Sellest tulenevalt ja vastavalt avaliku kättesaadavuse põhimõttele tuleb uuesti üldkasutatavaks teha kaubamärgid, mida lõppkokkuvõttes ei ole kasutatud või mida enam ei kasutata, et teised ettevõtjad saaksid need registreerida ja saada neist tõhusalt majanduslikku kasu.
58 Käesoleval juhul on kõnealuse kaubamärgi registreeringu kehtivuse lõppemine tingitud registreeringu kehtivuse õigel ajalt pikendamata jätmisest. Nagu EUIPO õigesti märgib, on asjaolu, et seda kaubamärki ei saa enam kasutada kohtule esitatava hagi alusena muude, hilisemate kaubamärkide vastu, selle kehtivuse lõppemise tagajärg, mitte ELi kaubamärgist tuleneva kaitse üldpõhimõtte rikkumine.
59 Järelikult tuleb viies väide tagasi lükata ja hagi tervikuna rahuldamata jätta, ilma et oleks vaja analüüsida hageja teise nõude vastuvõetavust.
Kohtukulud
60 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.
61 Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt EUIPO nõudele jätta hageja kanda.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (viies koda)
otsustab:
1. Jätta hagi rahuldamata.
2. Mõista kohtukulud välja Seven SpA‑lt.
Spielmann | Öberg | Spineanu-Matei |
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 23. septembril 2020 Luxembourgis.
Allkirjad