Kohtuasjas T‑320/09

Planet AE

versus

Euroopa Komisjon

Tühistamishagi – Liidu finantshuvide kaitse – Varajase hoiatamise süsteem, mis võimaldab teha kindlaks üksusega seotud riskitaset – OLAF‑i juurdlus Süüria institutsioonilise ajakohastamise projektiga seotud riigihankelepingu täitmise kohta – Otsused, mis käsitlevad hoiatuste W1a ja W1b aktiveerimistaotlust – Hagi ese – Vaidlustatavad aktid – Vastuvõetavus

Kohtumääruse kokkuvõte

1.      Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded – Vaidluse eseme määratlemine

(Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 21; Üldkohtu kodukord, artikkel 44)

2.      Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Mõiste – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Ametiasutuse andmetöötlus puhtalt haldussüsteemi sisestel eesmärkidel – Vastuvõetavus – Tingimused

(EÜ artikkel 230; komisjoni otsus 2008/969)

3.      Tühistamishagi – Väited – Vaidlustatud õigusakti autoriks oleva institutsiooni ebapädevus – Avalikul huvil põhinev väide

(EÜ artikkel 230)

4.      Tühistamishagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Hageja õiguslikku olukorda muutvad aktid – Varajase hoiatamise süsteem komisjoni eelarvevahendite käsutajatele ja rakendusametitele – Selles süsteemis loetletud üksuse õiguskaitsevahendid – Vastuvõetavus

(EÜ artikkel 230; komisjoni otsus 2008/969)

1.      Vastavalt Euroopa Kohtu põhikirja artiklile 21 ning kodukorra artiklile 44 tuleb hagiavalduses märkida eelkõige hagi ese ning hagiavaldus peab sisaldama hageja nõudeid. Peale selle tuleb nõuded esitada täpselt ja üheti mõistetavalt, sest vastasel juhul võib Üldkohus otsustada infra või ultra petita ning on oht rikkuda kostja õiguseid. Siiski võivad vaidlustatud akti määratlemise aluseks kaudselt olla hagiavalduses esitatud märked ja kõik selle argumendid. Hagi, mis on vormiliselt esitatud akti peale, mis kuulub terviku moodustavasse aktide kogumisse, võib käsitada nii, et see hagi on esitatud vajadusel ka teiste aktide peale.

(vt punktid 22 ja 23)

2.      Tühistamishagi esemeks võib olla laadist ja vormist olenemata kõik institutsioonide võetud meetmed, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi. Täpsemalt käsitatakse EÜ artikli 230 tähenduses vaidlustatavatena kõiki siduvate õiguslike tagajärgedega akte, mis võivad mõjutada hageja huve, muutes selgelt tema õiguslikku olukorda. Seevastu on vastuvõetamatud need hagid, mis on esitatud aktide peale, mis kujutavad endast üksnes haldussüsteemi siseseid meetmeid ning millel ei ole seega mingeid tagajärgi sellest süsteemist väljaspool.

Selles osas ei välista asjaolu, et ametiasutus teostab andmetöötlust puhtalt haldussüsteemi sisestel eesmärkidel, eelkõige koondab, haldab ja kasutab neid andmeid, seda, et see tegevus võib kahjustada õigussubjektide huve eespool punktis 37 viidatud kohtupraktika tähenduses. Sellise rikkumise olemasolu sõltub mitmest tegurist, eelkõige töödeldud andmete laadist, kõnealuse töötlemise konkreetsest eesmärgist, täpsetest tagajärgedest, mis see töötlus võib tekitada, ning kooskõlast ühelt poolt kõnealuse töötluse eesmärgi ja tagajärgede ning teiselt poolt kohaldatavate normide vahel, mis piiravad ametiasutuse pädevust.

(vt punktid 37–39)

3.      Vaidlusaluste aktide vastuvõtja pädevuse puudumine on avaliku korra küsimus, mille peab sellisel kujul tõstatama omal algatusel.

(vt punkt 41)

4.      Arvestades otsuse 2008/969, mis käsitleb varajase hoiatamise süsteemi komisjoni eelarvevahendite käsutajatele ja rakendusametitele, eesmärki, st liidu finantshuvide kaitset eelarvemeetmete rakendamise raames, ei saa mõju, mis on üksuse kohta varajase hoiatamise süsteemis hoiatuse tegemisel, isegi kategoorias W1, olla üksnes liidu institutsioonide, organite ja asutuste sisene, ning selline hoiatus mõjutab tingimata asjaomaste eelarvevahendite käsutajate ja selle üksuse vahelisi suhteid. Artikli 16 sõnastusest ja kõnealuse otsuse ülesehitusest nähtub, et hoiatuse W1 tuvastamine toob tegelikult asjaomase eelarvevahendite kasutaja jaoks kaasa tugevdatud järelevalvemeetmete võtmise kohustuse.

Seega üksuseid, kes taotlevad liidu rahaliste vahendite eraldamist, mõjutab hoiatus varajase hoiatamise süsteemis, sest nad on selleks, et nad saaksid oma finantshuve järgida, kohustatud kohanduma tugevdatud järelevalvetingimuste ja ‑meetmetega, mis asjaomased eelarvevahendite käsutajad on nende suhtes eraldi kehtestanud. Need järelevalvetingimused ja ‑meetmed võivad esineda uute lepinguliste kohustuste ja sellise majandusliku koormana, mis varem ei olnud ette nähtud, või siis mõjuna selle konsortsiumi sisemisele korraldusele, mille liikmeks asjaomane üksus on.

Kui hagejale ei anta neil asjaoludel võimalust vaidlusaluste aktide aluseks olevate asjaolude sisulise õigsuse kohtulikule kontrollile, on see vastuolus õigusel rajaneva liiduga. See leiab veelgi kinnitust, kui võtta arvesse asjaolu, et otsus 2008/969 ei näe juriidilistele ja füüsilistele isikutele mitte mingil viisil ette õigust olla teavitatud ja veelgi vähem õigust olla ära kuulatud enne nende registreerimist varajase hoiatamise süsteemis hoiatuste W1, W2, W3, W4 ja W5b aktiveerimise teel.

Need aktid mitte ainult ei täida vaidlustatavate aktide õiguslikke omadusi, vaid kujutavad endast ka lõppu erimenetlusele, st üksuse registreerimisele „hoiatusnimekirja” ilma, et seda üksust oleks selle registreerimise põhjuste osas ära kuulatud, kusjuures see menetlus on eraldiseisev otsustest, millega täidetakse erinevaid otsuses 2008/969 ette nähtud erinõudeid.

(vt punktid 44, 45, 48 ja 51–53)