Language of document : ECLI:EU:T:2022:836

ÜLDKOHTU OTSUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)

21. detsember 2022(*)

Dumping – Hiinast pärit teatavate polüvinüülalkoholide import – Lõplik dumpinguvastane tollimaks – Teatava kasutusotstarbega impordi tollimaksuvabastus – Tühistamishagi – Eraldatavus – Halduse üldakt, mis vajab rakendusmeetmeid – Otsene puutumus – Vaidlustatav akt – Vastuvõetavus – Määruse (EL) 2016/1036 artikli 9 lõike 5 esimene lõik – Diskrimineerimisvabal alusel kohaldatav tollimaks – Võrdne kohtlemine

Kohtuasjas T‑746/20,

Grünig KG, asukoht Bad Kissingen (Saksamaa), esindajad: advokaadid Y. Melin ja I. Fressynet,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: K. Blanck, G. Luengo ja M. Gustafsson,

kostja,

ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus),

nõupidamiste ajal koosseisus: koja president R. da Silva Passos, kohtunikud V. Valančius, I. Reine, L. Truchot (ettekandja) ja M. Sampol Pucurull,

kohtusekretär: ametnik H. Eriksson,

arvestades menetluse kirjalikku osa,

arvestades 9. juuni 2022. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

1        Hageja Grünig KG on ELTL artikli 263 alusel esitatud hagiavalduses esitanud nõude tühistada komisjoni 25. septembri 2020. aasta rakendusmääruse (EL) 2020/1336, millega kehtestatakse lõplikud dumpinguvastased tollimaksud Hiina Rahvavabariigist pärit teatavate polüvinüülalkoholide impordi suhtes (ELT 2020, L 315, lk 1), artikli 1 lõige 4.

I.      Vaidluse taust

2        Komisjon võttis 25. septembril 2020 vastu rakendusmääruse 2020/1336.

3        Selle rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõikega 1 kehtestas komisjon eespool punktis 1 nimetatud dumpinguvastase tollimaksu.

4        Rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõikega 4 kehtestas komisjon vabastuse kõnealusest tollimaksust (edaspidi „asjaomane maksuvabastus“). See säte on sõnastatud järgmiselt:

„Lõikes 1 kirjeldatud tooted vabastatakse lõplikust dumpinguvastasest tollimaksust, kui neid imporditakse selliste kuivsegu-liimide tootmiseks, mida valmistatakse ja müüakse pulbrina papitööstusele. Selliste toodete suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 952/2013 artiklis 254 osutatud lõppkasutusprotseduuri, et tõendada nende importimist üksnes eespool nimetatud kasutusotstarbeks.“

5        Rakendusmääruse 2020/1336 selle osa, milles on käsitletud liidu huve, punktis 6.3.4 „Liimitootjad“ on komisjon esitanud põhjused, miks ta otsustas vabastada teatavate polüvinüülalkoholide (edaspidi „PVA“) impordi rakendusmäärusega kehtestatud lõplikust dumpinguvastasest tollimaksust. See maksuvabastus, mida kohaldatakse kuivsegu-liimide tootjate suhtes, on ette nähtud nende tootjate huvide kaitsmiseks negatiivse mõju eest, mida kõnealuse tollimaksu kohaldamine võib nende olukorrale avaldada.

6        Hageja on Saksamaal asuv äriühing, kes impordib PVAd ja toodab PVAst vedelat liimainet.

II.    Poolte nõuded

7        Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõige 4;

–        mõista kohtukulud välja komisjonilt.

8        Komisjon palub Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

III. Õiguslik käsitlus

9        Kuna komisjon on esitanud mitu vastuvõetamatuse vastuväidet, tuleb analüüsida hagi vastuvõetavust.

A.      Vastuvõetavus

10      Oma nõude tunnistada hagi vastuvõetamatuks põhjendamiseks väidab komisjon esiteks, et rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõige 4 ei ole ülejäänud rakendusmäärusest eraldatav, teiseks, et rakendusmäärus vajab rakendusmeetmeid, ja kolmandaks, et rakendusmäärus ei puuduta hagejat ei otseselt ega isiklikult.

11      Järgmiseks väidab komisjon, et hagejal ei ole võimalik tugineda õigusele tõhusale õiguskaitsevahendile selleks, et tõendada endal hagi esitamise õiguse olemasolu.

12      Lõpuks väidab komisjon juhuks, kui Üldkohus peaks otsustama, et rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõige 4 puudutab hagejat otseselt, et see säte ei ole vaidlustatav akt.

13      Hageja väidab, et hagi on vastuvõetav.

1.      Rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõike 4 eraldatavuse analüüs

14      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast ilmneb, et liidu akti osaline tühistamine on võimalik üksnes siis, kui osa, mille tühistamist taotletakse, on ülejäänud aktist eraldatav. Selles küsimuses on Euroopa Kohus korduvalt leidnud, et eraldatavuse nõue ei ole täidetud, kui õigusakti osalise tühistamisega muutub akti sisu (vt 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus SolarWorld vs. nõukogu, C‑204/16 P, EU:C:2017:838, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

15      Selleks, et kontrollida, kas liidu õigusakti mõni osa on eraldatav, on samuti vaja analüüsida asjaomase osa ulatust, et hinnata, kas selle tühistamine muudaks asjaomase akti mõtet ja sisu (vt 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus SolarWorld vs. nõukogu, C‑204/16 P, EU:C:2017:838, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

16      Käesoleval juhul on hageja palunud tühistada ainult rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõike 4 (vt eespool punkt 7), millega on kehtestatud asjaomane maksuvabastus.

17      Selline maksuvabastus, kuivõrd see näeb ette erandi dumpinguvastase tollimaksu kehtestavast üldnormist, on põhimõtteliselt eraldatav määrusest, milles kõnealune üldnorm on kehtestatud.

18      Euroopa Kohus sõnastas 9. novembri 2017. aasta kohtuotsuses SolarWorld vs. nõukogu (C‑204/16 P, EU:C:2017:838, punktid 44–53), millele komisjon tugineb, tunnused, mille põhjal saab kindlaks teha, millises tinglikus olukorras ei pruugi vabastus dumpinguvastasest tollimaksust olla eraldatav kõnealuse tollimaksu kehtestavast määrusest.

19      Kohtuasjas, milles tehti 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus SolarWorld vs. nõukogu (C‑204/16 P, EU:C:2017:838), oli kõne all nõukogu 2. detsembri 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 1238/2013, millega kehtestatakse lõplikud dumpinguvastased meetmed Hiina Rahvavabariigist pärit või sealt saadetud kristalsest ränist fotoelektriliste moodulite ja nende põhikomponentide (elementide) impordi suhtes ning nõutakse lõplikult sisse nimetatud impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT 2013, L 325, lk 1).

20      Euroopa Kohus leidis, et määruse nr 1238/2013 artikli 3 lõige 1, mis nägi ette, et teatavate toodete import, mille kohta esitasid arved äriühingud, kelle hinnakohustused komisjon oli heaks kiitnud, on vabastatud kõnealuse määruse artikliga 1 kehtestatud dumpinguvastasest tollimaksust, ei ole eraldatav kõnealuse määruse ülejäänud sätetest, eelkõige nendest, milles on sätestatud kõnealuse tollimaksu kehtestamine (9. novembri 2017. aasta kohtuotsus SolarWorld vs. nõukogu, C‑204/16 P, EU:C:2017:838, punkt 55).

21      Euroopa Kohus leidis, et kuigi formaalselt võib tollimaksuga maksustamist käsitada üldnormina ja kohustuse võtmisele järgnevat tollimaksuvabastust erandina, kujutavad need kaks asjaomast sätet tegelikult endast alternatiivseid ja üksteist täiendavaid meetmeid, mille eesmärk on sama (9. novembri 2017. aasta kohtuotsus SolarWorld vs. nõukogu, C‑204/16 P, EU:C:2017:838, punktid 44–53).

22      Selle järelduse tegemisel tugines Euroopa Kohus mitme tunnuse kogumile. Esiteks leidis ta, et nii tollimaksu kehtestava kui ka tollimaksust vabastava meetme eesmärk on sama. Seega oli antud juhul nii tollimaksu kehtestamise kui ka võetud hinnakohustuse heakskiitmise eesmärk kõrvaldada kristalse räni fotogalvaaniliste moodulite ja nende oluliste komponentide impordiga seotud dumpingu kahjulik mõju liidu tootmisharule (9. novembri 2017. aasta kohtuotsus SolarWorld vs. nõukogu, C‑204/16 P, EU:C:2017:838, punktid 44–48). Teiseks märkis kohus, et kõnealused kaks sätet täiendavad teineteist. Ta tugines selles suhtes nende sätete majanduslikele tagajärgedele (9. novembri 2017. aasta kohtuotsus SolarWorld vs. nõukogu, C‑204/16 P, EU:C:2017:838, punktid 49–51). Kolmandaks leidis kohus, et maksuvabastus ei ole laadilt erandlik. Sellega seoses märkis komisjon, et maksuvabastus on kohaldatav 70% asjaomaste toodete impordi suhtes (9. novembri 2017. aasta kohtuotsus SolarWorld vs. nõukogu, C‑204/16 P, EU:C:2017:838, punktid 52 ja 53).

23      Lahend, mille Euroopa Kohus tegi 9. novembri 2017. aasta kohtuotsuse SolarWorld vs. nõukogu (C‑204/16 P, EU:C:2017:838) aluseks olnud kohtuasjas, põhineb seega tunnuste kogumil, mis iseloomustab konkreetset olukorda, mille puhul esmapilgul tundub tegemist olevat pelgalt maksuvabastusega ja seega erandiga üldnormist, kuid mis on tegelikult vaidlustatud meetme lahutamatu osa ega ole seega sellest eraldatav.

24      Seetõttu on selleks, et otsustada, kas asjaomane maksuvabastus on määruse eraldatav osa, vaja kindlaks teha, kas käesoleval juhul on olemas mingeid sellele osutavaid tunnuseid.

25      Esiteks tuleb korrata, et dumpinguvastase tollimaksu, nagu see käesoleval juhul on ette nähtud rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõikega 1, kehtestamise eesmärk on kõrvaldada väidetava dumpingu kahjustav mõju liidu tootmisharule (vt selle kohta 9. novembri 2017. aasta kohtuotsus SolarWorld vs. nõukogu, C‑204/16 P, EU:C:2017:838, punkt 46).

26      Siiski annab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2016. aasta määruse (EL) 2016/1036 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed (ELT 2016, L 176, lk 21; edaspidi „alusmäärus“), artikli 21 lõige 1 komisjonile võimaluse jätta muu hulgas asjaomase toote kasutajate huvides dumpinguvastased meetmed võtmata isegi siis, kui on tuvastatud dumping ja kahju.

27      Käesoleval juhul on alusmääruse artikli 21 alusel kehtestatud asjaomase maksuvabastuse eesmärk, nagu on märgitud rakendusmääruse 2020/1336 põhjenduses 625, kaitsta teatavate PVA kasutajate, nimelt kuivsegu-liimi tootjate huve negatiivse mõju eest, mida dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine nende olukorrale võib avaldada.

28      Seega erineb asjaomase maksuvabastuse eesmärk eespool punktis 25 nimetatud rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõikes 1 esitatud eesmärgist, samas kui 9. novembri 2017. aasta kohtuotsuse SolarWorld vs. nõukogu (C‑204/16 P, EU:C:2017:838) aluseks olnud kohtuasjas oli dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise ja sellest maksust vabastamise eesmärk sama (vt eespool punkt 22).

29      Teiseks tuleb märkida, et 9. novembri 2017. aasta kohtuotsuse SolarWorld vs. nõukogu (C‑204/16 P, EU:C:2017:838) aluseks olnud kohtuasja puhul oli vaidlustatud määruse autor Euroopa Liidu Nõukogu kehtestanud kaubanduse kaitsemeetmed, mis kujutasid endast tervikut või nn paketti, koosnedes kahest eraldi ja teineteist täiendavast meetmest, millest üks oli dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine ja teine selliste äriühingute kõnealusest dumpinguvastasest tollimaksust vabastamine, kelle võetud hinnakohustused oli komisjon heaks kiitnud (9. novembri 2017. aasta kohtuotsus SolarWorld vs. nõukogu, C‑204/16 P, EU:C:2017:838, punkt 44).

30      Seevastu käesoleval juhul ei ole asjaomane maksuvabastus oma laadilt dumpinguvastase tollimaksu kehtestamist täiendav, vaid sellega kaasnev.

31      See, et asjaomane maksuvabastus on laadilt dumpinguvastase tollimaksu kehtestamisega kaasnev, ilmneb asjaomase maksuvabastuse kohta esitatud põhjenduste asukohast rakendusmääruse 2020/1336 kõigi põhjenduste hulgas. Nimetatud põhjendused sisalduvad rakendusmääruse 2020/1336 osas, milles ainsana on käsitletud liimitootjate huve ja negatiivset mõju, mida dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine võib neile avaldada. See, et komisjon põhjendas asjaomast maksuvabastust ainult ühes rakendusmääruse 2020/1336 seda küsimust käsitlevas osas, osutab komisjoni kavatsusele näha see ette kaasnevana.

32      Kolmandaks tuleb tõdeda, et rakendusmääruse 2020/1336 põhjenduse 628 kohaselt otsustati asjaomast maksuvabastust kohaldada „erandkorras“ ja nii, et asjaomane tolliprotseduur on „rangelt piiratud kuivsegu-liimidega ega hõlma mingil juhul muid liimainete tootjate toodetud tooteid (näiteks vedelaid liime)“.

33      Sellega seoses märkis ka komisjon, olles käsitlenud rakendusmääruse 2020/1336 põhjenduses 627 asjaomase maksuvabastuse kohaldamise võimalikku mõju, et liimide turusegment moodustab 17% liidu tarbimisest ja et ainus kuivsegu-liimide tootja, kes endast teada andis, esindas vaid 4% sellest segmendist.

34      Seevastu 9. novembri 2017. aasta kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas SolarWorld vs. nõukogu (C‑204/16 P, EU:C:2017:838) käsitletav erand, kuivõrd seda kohaldati 70% asjaomaste toodete impordi suhtes (vt eespool punkt 22), ei olnud erandlik.

35      Eespool punktides 25–34 esitatud kaalutlustest tuleneb, et käesolevas asjas ole tegemist ühegi sellise tunnusega, mille Euroopa Kohus tuvastas 9. novembri 2017. aasta kohtuotsuse SolarWorld vs. nõukogu (C‑204/16 P, EU:C:2017:838) aluseks olevas kohtuasjas ja mis on nimetatud eespool punktis 22.

36      Lisaks sellele tuleb tõdeda, et toimikus olevatest dokumentidest ei nähtu ühtki muud tunnust, mille põhjal saaks teha järelduse, et asjaomane maksuvabastus ei ole erand dumpinguvastase tollimaksuga maksustamise üldnormist, vaid selle reegli suhtes alternatiivne ja täiendav meede, millega taotletakse sama eesmärki (vt eespool punkt 21).

37      Seega on asjaomane maksuvabastus eraldatav dumpinguvastase tollimaksu kehtestavast üldnormist.

38      Lisaks tuleb märkida, et rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõikes 4 ei ole piirdutud sellega, et selle esimeses lauses nähakse ette asjaomane maksuvabastus. Selle sätte teises lauses (vt eespool punkt 4) on sätestatud, et maksuvabastuse korral tuleb PVA suunata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määruse (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik (ELT 2013, L 269, lk 1), artiklis 254 osutatud lõppkasutusprotseduurile, et tõendada, et see imporditakse üksnes eespool punktis 4 nimetatud otstarbel kasutamiseks.

39      Viimati nimetatud sätte ainus eesmärk on määrata tolliprotseduur, mida tuleb asjaomase maksuvabastusega hõlmatud PVA impordi puhul kasutada.

40      Kuna asjaomane maksuvabastus, mille põhimõte on sätestatud rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõike 4 esimeses lauses, on rakendusmääruse ülejäänud osast eraldatav, siis muudab selle artikli teises lauses sätestatud eeskiri, mis määrab üksnes selle maksuvabastusega hõlmatud toodete suhtes kohaldatava tolliprotseduuri, selle maksuvabastuse eraldatavaks.

41      Arvestades punktis 37 esitatud järeldust, on rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõige 4 järelikult tervikuna eraldatav teistest rakendusmääruse sätetest.

42      Eespool öeldut silmas pidades ei ole järelduse, et rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõige 4 on rakendusmääruse eraldatav osa, kahtluse alla seadmise seisukohalt asjasse puutuvad komisjoni esitatud muud argumendid, nimelt esiteks see, et dumpinguvastane tollimaks ja asjaomane maksuvabastus on mõlemad ette nähtud rakendusmääruse 2020/1336 ühes ja samas artiklis, teiseks asjaolu, et sellist maksuvabastust nagu kõne all olev kasutatakse harva, kolmandaks asjaomase maksuvabastuse üksikasjalik põhjendus, neljandaks ettevõtjate poolt uurimise käigus esitatud märkuste hulk, viiendaks kuivsegu-liimi tootjal Cordialil, kelle olukorraga komisjon rakendusmääruses 2020/1336 arvestas, ja samuti selle ettevõtja klientidel asjaomase maksuvabastuse tühistamise korral tekkida võivad tõsised majanduslikud tagajärjed ning kuuendaks komisjoni järjekindel nõudmine, et see õigusakt vastu võetaks, vaatamata teatavate liikmesriikide kõhklevale seisukohale.

43      Järelikult tuleb komisjoni esitatud esimene vastuvõetamatuse väide tagasi lükata.

2.      ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud vastuvõetavuse tingimused

44      Olgu meelde tuletatud, et ELTL artikli 263 neljandas lõigus on ette nähtud kaks võimalikku juhtu, mil füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus esitada hagi akti peale, mille adressaat ta ei ole. Esiteks võib niisuguse hagi esitada tingimusel, et see akt puudutab isikut otseselt ja isiklikult. Teiseks võib nimetatud isik esitada hagi halduse üldakti peale, mis ei vaja rakendusmeetmeid, kui see akt puudutab teda otseselt [edaspidi kasutatakse ELTL artikli 263 kontekstis teiste keeleversioonide põhjal läbivalt sõna „sisaldama“ asemel sõna „vajama“] (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 19, ja 18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Internacional de Productos Metálicos vs. komisjon, C‑145/17 P, EU:C:2018:839, punkt 32).

45      ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud vastuvõetavuse tingimusi tuleb tõlgendada, võttes aluseks Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 kinnitatud põhiõiguse tõhusale õiguskaitsevahendile, ilma et see saaks siiski kaasa tuua EL toimimise lepingus sõnaselgelt sätestatud tingimuste tühistamise (vt 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. Distillerie Bonollo jt, C‑461/18 P, EU:C:2020:979, punkt 55 ning seal viidatud kohtupraktika).

46      Käesoleval juhul ei ole hageja rakendusmääruse 2020/1336 adressaat. Taotleja õigust esitada hagi saab seega tunnustada ainult siis, kui tegemist on ühega punktis 44 mainitud kahest võimalikust juhust.

47      Käesoleva hagi vastuvõetavust tuleb uurida, lähtudes eespool punktis 44 nimetatud teisest võimalikust juhust.

48      Esiteks tuleb kindlaks teha, kas rakendusmäärus 2020/1336 on halduse üldakt, teiseks välja selgitada, kas see vajab rakendusmeetmeid või mitte, ja kolmandaks otsustada, kas see mõjutab otseselt hageja olukorda.

a)      Halduse üldakti olemasolu

49      Kohtupraktika kohaselt on halduse üldakt selline üldkohaldatav õigusakt, mis ei ole seadusandlik akt (3. oktoobri 2013. aasta kohtuotsus Inuit Tapiriit Kanatami jt vs. parlament ja nõukogu, C‑583/11 P, EU:C:2013:625, punkt 61, ning 28. oktoobri 2020. aasta kohtumäärus Sarantos jt vs. parlament ja nõukogu, C‑84/20 P, ei avaldata, EU:C:2020:871, punkt 29).

50      Esiteks tuleb kindlaks teha, kas rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõige 4 on üldkohaldatav, ja teiseks, kas see rakendusmäärus on seadusandlik akt või mitte.

51      Esiteks tuleneb rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõike 4 sõnastusest, et see säte on üldkohaldatav, kuna seda kohaldatakse objektiivselt määratletud olukordade suhtes ning sellega kaasnevad õiguslikud tagajärjed üldiselt ja abstraktselt määratletud isikute kategooriatele (vt eespool punkt 4).

52      Rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõike 4 üldkohaldatavust kinnitavad rakendusmääruse põhjendused, mille hulgas on põhjenduses 630 sedastatud:

„Sellega seoses selgitas komisjon, et [asjaomane maksuvabastus] ei ole [seotud Cordialiga], vaid seda kohaldatakse mittediskrimineerival viisil kõigi kuivsegu-liimide tootjate suhtes. […]“.

53      Teiseks, nagu nähtub rakendusmääruse 2020/1336 põhjendustest 672 ja 673, võttis komisjon rakendusmääruse vastu pärast seda, kui oli esitanud rakendusmääruse eelnõu apellatsioonikomiteele Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määruse (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT 2011, L 55, lk 13), artikli 5 lõikes 5 sätestatud tingimustel.

54      Eespool punktides 49–53 esitatud kaalutlustest tuleneb, et rakendusmäärus 2020/1336 ei ole seadusandlik akt, sest seda ei ole vastu võetud ei seadusandliku tavamenetluse kohaselt ega ELTL artikli 289 lõigete 1 ja 2 tähenduses seadusandliku erimenetluse kohaselt (vt selle kohta 5. veebruari 2013. aasta kohtumäärus BSI vs. nõukogu, T‑551/11, ei avaldata, EU:T:2013:60, punkt 43, ning 14. septembri 2021. aasta kohtumäärus Far Polymers jt vs. komisjon, T‑722/20, ei avaldata, EU:T:2021:598, punkt 55).

55      Kuna eespool punktides 49 ja 50 nimetatud kaks tingimust on täidetud, tuleb teha järeldus, et rakendusmäärus 2020/1336, mille artikli 1 lõikes 4 on sätestatud asjaomane maksuvabastus, on laadilt seadusandlik akt. Selle kvalifikatsiooniga on nõus ka komisjon. Seetõttu on vaja uurida, kas see maksuvabastus vajab rakendusmeetmeid või mitte.

b)      Rakendusmeetmete puudumine

56      Väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmandas lauseosas kasutatud väljendi „mis ei vaja rakendusmeetmeid“ tõlgendamisel tuleb lähtuda selle sätte eesmärgist, milleks nähtuvalt sätte kujunemisloost on sellise olukorra vältimine, kus isik peab kohtusse pöördumise õiguse saamiseks enne toime panema õigusrikkumise. Kui aga halduse üldakt mõjutab füüsilise või juriidilise isiku õiguslikku olukorda otseselt, ilma et vajaks selleks rakendusmeetmeid, võib isik jääda tõhusa õiguskaitsevahendita, kui tal puudub võimalus esitada halduse üldakti õiguspärasuse vaidlustamiseks hagi liidu kohtule. Nimelt saab füüsiline või juriidiline isik juhul, kui rakendusmeetmeid vaja ei ole – ehkki kõnealune akt teda otseselt puudutab –, taotleda selle õigusakti kohtulikku kontrolli alles siis, kui ta on selle õigusakti sätteid rikkunud, tuginedes nende sätete õigusvastasusele riigisiseses kohtus algatatud menetluse raames (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 27, ning 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Scuola Elementare Maria Montessori vs. komisjon, komisjon vs. Scuola Elementare Maria Montessori ja komisjon vs. Ferracci, C‑622/16 P – C‑624/16 P, edaspidi „kohtuotsus Montessori“, EU:C:2018:873, punkt 58).

57      Seevastu juhul, kui halduse üldakt vajab rakendusmeetmeid, on liidu õiguskorra nõuete järgimise kohtulik kontroll tagatud sõltumata sellest, kas need meetmed on kehtestanud liit või liikmesriigid. Füüsilised või juriidilised isikud, kes ei saa ELTL artikli 263 neljandas lõigus ette nähtud vastuvõetavuse tingimuste tõttu vaidlustada otse liidu kohtus liidu halduse üldakti, on nende suhtes nimetatud akti kohaldamise eest kaitstud võimalusega vaidlustada selle akti rakendusmeetmed (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 28, ja 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Montessori, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 59).

58      Dumpinguvastase tollimaksu valdkonnas näeb määrusega nr 952/2013 kehtestatud tollisüsteem ette, et sellise rakendusmäärusega nagu rakendusmäärus 2020/1336 kehtestatud tollimaksu sissenõudmine toimub liikmesriigi ametiasutuste võetud meetmete kohaselt, mis tuleb määratleda kui rakendusmeetmed (vt selle kohta 18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Internacional de Productos Metálicos vs. komisjon, C‑145/17 P, EU:C:2018:839, punktid 59 ja 60; 19. septembri 2019. aasta kohtumäärus Trace Sport, C‑251/18, EU:C:2019:766, punkt 31, ning 5. veebruari 2013. aasta kohtumäärus BSI vs. nõukogu, T‑551/11, ei avaldata, EU:T:2013:60, punktid 45–53).

59      Selleks, et hinnata, kas halduse üldakt vajab rakendusmeetmeid, tuleb siiski lähtuda üksnes hagi esemest (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 31, ja 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Montessori, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 61). Lisaks tuleb juhul, kui hageja taotleb akti üksnes osalist tühistamist, võtta vajaduse korral arvesse vaid neid rakendusmeetmeid, mida vajab see osa aktist (18. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Internacional de Productos Metálicos vs. komisjon, C‑145/17 P, EU:C:2018:839, punkt 53).

60      Hageja on vaidlustanud ainult rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõike 4.

61      Seetõttu ei ole – vastupidi komisjoni seisukohale – asjakohane võtta käesolevas asjas rakendusmeetmete olemasolu kindlakstegemisel arvesse rakendusmeetmeid, mida eespool punktis 58 viidatud kohtupraktika kohaselt vältimatult vajab rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõige 1, mis näeb ette dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise (vt eespool punkt 3).

62      Lisaks tuleb selleks, et hinnata, kas halduse üldakt vajab rakendusmeetmeid, lähtuda sellise isiku olukorrast, kes tugineb ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa alusel õigusele esitada hagi. Seega ei ole oluline, kas kõnealuse akti puhul on vaja rakendusmeetmeid teiste isikute suhtes (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 30, ja 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Montessori, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 61).

63      Vaidlust ei ole selle üle, et hageja, kes impordib PVAd üksnes vedela liimaine tootmiseks, ei saa asjaomast maksuvabastust kasutada.

64      Järelikult, isegi juhul, kui rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõike 4 teises lauses osundatud (vt eespool punkt 4) lõppkasutusprotseduuri, mis on ette nähtud määruse nr 952/2013 artiklis 254, puhul on vaja liikmesriigi asutuste võetavaid rakendusmeetmeid, ei ole need meetmed kohaldatavad hageja suhtes.

65      Seega on asjasse puutumatud need komisjoni argumendid, mille kohaselt esiteks peab Cordial – ja samuti teised asjaomase maksuvabastuse kasutajad – saama määruse nr 952/2013 kohaselt tollilt loa selle maksuvabastuse kasutamiseks ning teiseks on selline maksuvabastus rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõike 4 rakendusmeede.

66      Hageja võib küll esitada taotluse asjaomase maksuvabastuse kasutamiseks, et asjaomane toll selleks loa andmisest keelduks, mille hageja saaks vaidlustada.

67      Hageja poolt liikmesriigi asutusele esitatud taotluse rahuldamisest keeldumist ei saa siiski käsitada liidu akti rakendusmeetmena, kui võib järeldada, et hageja kohustamine sellist taotlust esitama oleks kunstlik konstruktsioon (vt selle kohta 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Montessori, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punktid 66 ja 67).

68      Kuna käesoleval juhul ei vasta hageja asjaomase maksuvabastuse saamise tingimustele, mis on sätestatud rakendusmääruses 2020/1336, oleks kunstlik selline konstruktsioon, millega teda kohustataks taotlema asjaomaselt tollilt asjaomast maksuvabastust ja vaidlustama riigisiseses kohtus selle taotluse rahuldamisest keeldumise akti, selleks et see kohus saaks Euroopa Kohtult küsida, kas rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõige 4 on kehtiv (vt selle kohta 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Montessori, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punktid 65 ja 66, ning 28. oktoobri 2020. aasta kohtuotsus Associazione GranoSalus vs. komisjon, C‑313/19 P, ei avaldata, EU:C:2020:869, punkt 41).

69      Eespool punktides 56–68 esitatud kaalutlustest tuleneb, et vastupidi komisjoni väitele ei vaja asjaomane maksuvabastus hageja puhul rakendusmeetmeid.

70      Rakendusmeetmete puudumisel tuleb uurida otsese puutumuse tingimust.

c)      Otsene puutumus

71      Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt eeldab ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimus, et hagi esemeks olev otsus peab füüsilist või juriidilist isikut otseselt puudutama, et kumulatiivselt on täidetud kaks kriteeriumi, nimelt esiteks, et vaidlustatud meede peab otseselt mõjutama isiku õiguslikku olukorda, ja teiseks, et see meede ei tohi rakendamiseks kohustatud adressaadile jätta mingit kaalutlusõigust, mispuhul on see meede puhtalt automaatne ja tuleneb üksnes liidu õigusaktidest, ilma et kohaldataks muid vahenorme (5. mai 1998. aasta kohtuotsus Dreyfus vs. komisjon, C‑386/96 P, EU:C:1998:193, punkt 43; 13. märtsi 2008. aasta kohtuotsus komisjon vs. Infront WM, C‑125/06 P, EU:C:2008:159, punkt 47, ja 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Montessori, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 42).

1)      Teine kriteerium, mis puudutab vaidlustatud meetme rakendamiseks kohustatud adressaadi kaalutlusõiguse puudumist

72      Tuleb märkida, et teine kriteerium ei ole oluline, kui tegemist on meetmega, mis – nagu käesoleval juhul – ei vaja rakendusmeetmeid seoses hagejaga (vt selle kohta 7. juuli 2015. aasta kohtuotsus Federcoopesca jt vs. komisjon, T‑312/14, EU:T:2015:472, punktid 38–40).

73      Igal juhul on alusmääruse artikli 14 „Üldsätted“ lõikes 1 sätestatud:

„Ajutised või lõplikud dumpinguvastased tollimaksud kehtestatakse määrusega ja neid nõuavad sisse liikmesriigid sellises vormis ja ulatuses ning nende kriteeriumide alusel, nagu seal sätestatud on. […]“.

74      Seega ei ole dumpinguvastaste määruste rakendamise eest vastutavatel liikmesriikidel põhimõtteliselt mingit kaalutlusõigust (vt selle kohta 3. detsembri 2020. aasta kohtuotsus Changmao Biochemical Engineering vs. Distillerie Bonollo jt, C‑461/18 P, EU:C:2020:979, punkt 59, ning 18. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus Crown Equipment (Suzhou) ja Crown Gabelstapler vs. nõukogu, T‑351/13, ei avaldata, EU:T:2016:616, punkt 24).

75      Käesoleval juhul ei jäta rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõige 4 rakendusmääruse rakendamiseks kohustatud liikmesriigi tollile mingit kaalutlusõigust, kuna maksuvabastuse saamise tingimus on üksnes see, et asjaomane kaup imporditakse sellest kuivsegu-liimi tootmiseks ja seda müüakse pulbri kujul papitööstuse jaoks.

76      Mis puutub rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõikes 4 sätestatud eeskirja, mis käsitleb PVA suunamist määruse nr 952/2013 artiklis 254 ette nähtud lõppkasutusprotseduurile, siis tuleb märkida, et selle sätte ainus eesmärk on määrata kindlaks tolliprotseduur, millele suunatakse PVA impordi korral, mille puhul kohaldatakse asjaomast maksuvabastust (vt eespool punkt 39), ning seetõttu ei saa see seada kahtluse alla asjaomase maksuvabastuse puhtalt automaatset olemust. Lisaks sellele ei jäta see säte liikmesriigi tollile enamat kaalutlusõigust juba oma sõnastuse tõttu, mis peale PVA maksuvabastusega seotud tingimuse ei sisalda lõppkasutusprotseduuri kohaldamiseks muid tingimusi.

77      Järelikult on punktis 71 nimetatud teine kriteerium täidetud, millega on nõus mõlemad pooled.

2)      Esimene kriteerium, mis puudutab otsest mõju hageja õiguslikule olukorrale

78      Hageja põhjendab hagi vastuvõetavust, tuginedes enda kui asjaomase maksuvabastuse saajatega konkureeriva PVA kasutaja olukorrale. Seoses otsese puutumuse tingimusega palub ta, et Üldkohus kohaldaks käesolevas asjas lahendust, mille Euroopa Kohus esitas riigiabi valdkonda puudutavas 6. novembri 2018. aasta kohtuotsuses Montessori (C‑622/16 P – C‑624/16 P; EU:C:2018:873). Ta väidab, et asjaomane maksuvabastus seab ta kuivsegu-liimi tootjatega võrreldes ebasoodsasse konkurentsiolukorda.

79      Sellega seoses tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et asjaolu, et liidu akt seab ettevõtja ebasoodsasse konkurentsiolukorda, ei võimalda iseenesest järeldada, et see akt mõjutab selle ettevõtja õiguslikku olukorda ja seega puudutab teda otseselt (vt selle kohta 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsus T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon, C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punktid 34, 36 ning 37; 17. septembri 2015. aasta kohtuotsus Confederazione Cooperative Italiane jt vs. Anicav jt, C‑455/13 P, C‑457/13 P ja C‑460/13 P, ei avaldata, EU:C:2015:616, punktid 47–49, ning 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsus nõukogu vs. Growth Energy ja Renewable Fuels Association, C‑465/16 P, EU:C:2019:155, punkt 81).

80      Euroopa Kohus leidis 6. novembri 2018. aasta kohtuotsuse Montessori (C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873) punktis 43 siiski, et komisjoni otsust, mis on vastu võetud riigiabi valdkonnas ja mis võib asetada ettevõtja ebasoodsasse konkurentsiolukorda, võib pidada selle ettevõtja õiguslikku olukorda otseselt mõjutavaks, kuna see jätab tema konkurentidele soodsa siseriikliku meetme mõju muutmata.

81      Nagu nähtub 6. novembri 2018. aasta kohtuotsuse Montessori (C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873) punktidest 43 ja 52, tugines Euroopa Kohus oma lahendis järeldusele, et riigiabi eeskirjade eesmärk on säilitada konkurents ja et ELTLi asjasse puutuvad sätted annavad riigisisesest meetmest kasu saava ettevõtja konkurendile õiguse eeldada, et see meede ei moonuta konkurentsi.

82      Seoses dumpinguvastaste meetmetega on alusmääruse artikli 21 lõikes 1 siiski sätestatud:

„Otsus selle kohta, kas liidu huvid nõuavad sekkumist, peab põhinema kõigi huvide, sealhulgas kodumaise tootmisharu, kasutajate ja tarbijate huvide hindamisel tervikuna. Käesoleva artikli alusel tehakse otsus üksnes siis, kui kõigile isikutele on lõike 2 alusel antud võimalus teha oma seisukohad teatavaks. Sellisel uurimisel pööratakse erilist tähelepanu vajadusele kaotada kahjustava dumpingu kaubandust moonutav mõju ja taastada tõhus konkurents. Tuvastatud dumpingu ja kahju põhjal kindlaksmääratud meetmeid ei või kohaldada, kui ametiasutused võivad kogu esitatud teabe põhjal selgesti järeldada, et selliste meetmete kohaldamine ei ole liidu huvides.“

83      Selle sätte kohaselt peavad liidu ametiasutused, sealhulgas komisjon, enne dumpinguvastase meetme võtmist kindlaks tegema, kas sellise meetme võtmine on liidu huvides. Seega võib komisjon isegi siis, kui dumping ja kahju on kindlaks tehtud, otsustada, et meetme võtmine ei ole liidu huvides.

84      Asjaomane maksuvabastus kehtestati just selle sätte alusel (vt rakendusmääruse 2020/1336 põhjendus 551).

85      Liidu huvide kindlaksmääramise kohta on alusmääruse artikli 21 lõike 1 kolmandas lauses sätestatud, et „pööratakse erilist tähelepanu vajadusele kaotada kahjustava dumpingu kaubandust moonutav mõju ja taastada tõhus konkurents“.

86      Sellest lausest nähtub, et sel eesmärgil võetakse esmajärjekorras arvesse liidu tootmisharu tootjate huvi, et taastuks nende konkurentsiolukord, mida mõjutas kahjustav dumping.

87      Sellegipoolest peab komisjon alusmääruse artikli 21 lõike 1 esimese lause tõttu selleks, et teha kindlaks, kas dumpinguvastaste meetmete võtmine on liidu huvides, hindama kõiki kaalul olevaid huve tervikuna, mistõttu tootjate huvid ei ole ainsad, mida komisjonil tuleb arvesse võtta.

88      Nõnda on selles sättes täpsustatud, et kaalul on ka vaatlusaluse toote kasutajate huvid.

89      Seega ei saa teha järeldust, et kuna alusmääruse artikli 21 lõike 1 kolmas lause käsitleb üksnes liidu tootmisharu tootjate konkurentsiolukorda, siis on välistatud liidu huvide kontekstis arvestamine vaatlusaluse toote kasutajate huviga, et nende konkurentsiolukorra mõjutamine oleks välistatud olukorras, mida on kirjeldatud eespool punktis 87.

90      Vastupidi, teatavate vaatlusaluse toote kasutajate huvi, et nende konkurentsiolukord säiliks sellise maksuvabastusega kaasnevate võimalike moonutuste mõju korral, on liidu huvides alusmääruse artikli 21 lõike 1 tähenduses.

91      Vaatlusaluse toote kasutajate huvi säilitada enda konkurentsiolukord seotus liidu huviga tuleneb lisaks alusmääruse artikli 21 lõikes 1 sisalduvale viitele nende huvidele ka sellest, et alusmääruses on sätestatud üldine eesmärk säilitada konkurents siseturul, mis ei piirdu liidu tootjate konkurentsiolukorraga.

92      Sellega seoses tuleb märkida, et alusmääruse artikli 21 lõike 1 kolmas lause viitab tegelikule konkurentsile, mitte ainult liidu tootmisharu tootjate konkurentsiolukorrale ja nende erihuvidele.

93      Lisaks on alusmääruse artikli 9 lõike 4 teises lõigus sätestatud, et lõplike dumpinguvastaste tollimaksude summa ei tohiks ületada dumpingumarginaali ega liidu tootmisharule tekitatud kahju.

94      Seega ühelt poolt ei ole liidu tootmisharu tootjatele antud mingit konkurentsieelist kolmandate riikide dumpinguhinnaga eksportijate ees ning teiselt poolt ei ole dumpinguvastase tollimaksu määr suurem, kui on hädavajalik, millega nõnda kaitstakse turustusahela järgmise etapi ettevõtjate, eelkõige vaatlusaluse toote kasutajate huve.

95      Sellest järeldub, et alusmääruse ainus eesmärk ei ole liidu tootmisharu tootjate konkurentsiolukorra taastamine, vaid selle eesmärk on ka tõhusa konkurentsi säilitamine siseturul.

96      Järelikult on vaatlusaluse toote kasutajatel õigus eeldada, et nad ei pea taluma alusmääruse alusel komisjoni vastuvõetud aktiga moonutatud konkurentsi, samamoodi nagu riigiabi saava ettevõtte konkurentidel on õigus eeldada, et nad ei pea taluma sellise abiga moonutatud konkurentsi.

97      Arvestades selle õiguse olemasolu, mõjutab selle õiguse riive tingida võiv komisjoni akt selle õiguse omaniku õiguslikku olukorda ja mõjutab teda seega otseselt.

98      ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud otsese puutumuse tingimuse seisukohast on hageja olukord võrreldav hagejate olukorraga 6. novembri 2018. aasta kohtuotsuse Montessori (C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873) aluseks olnud kohtuasjas.

99      Seevastu ei välista otsese puutumuse tingimuse täidetust eespool punktis 79 viidatud Euroopa Kohtu praktika, mis välistab liidu meetme vastuvõtmise tagajärjel ebasoodsasse konkurentsiolukorda sattunud ettevõtja otsese puutumuse seoses selle meetmega.

100    On tõsi, et sarnaselt eespool punktis 79 nimetatud kohtuasjade hagejatega väidab hageja, et komisjon on võtnud meetme, mis võib sellega kaasneva erineva kohtlemise tõttu mõjutada tema konkurentsiolukorda.

101    Kuid erinevalt punktis 79 nimetatud kohtuasjade puhul esinenud asjaoludest on hageja huvidega, sealhulgas tema konkurentsiolukorra säilitamisega, arvestatud vastavalt alusmäärusele, mille alusel asjaomane maksuvabastus kehtestati.

102    Vastupidi, eespool punktis 79 mainitud kohtuasjades ei olnud hagejate huvid kaitstud nende konkurentidele eelise andnud õigusliku korra tõttu, kuna hagejad ei olnud hõlmatud selle korra kohaldamisalasse.

103    Näiteks 28. aprilli 2015. aasta kohtuotsuses T & L Sugars ja Sidul Açúcares vs. komisjon (C‑456/13 P, EU:C:2015:284, punktid 1–3 ning 34) on märgitud, et suhkru tarnimine liidu turule hõlmab esiteks liidu siseturul toodetud suhkrupeedi töötlemisel saadud suhkrut ja teiseks kolmandatest riikidest imporditud toorroosuhkru rafineerimisel saadud suhkrut, kusjuures lõpptoode on mõlemal juhul keemiliselt identne. Kõne all olnud sätete eesmärk oli suurendada suhkru pakkumist liidu turul, kus valitses suhkrupuudus. Mõned neist sätetest andsid liidu tootjatele eelise, lubades neil toota ja turustada piiratud koguses suhkrut ja isoglükoosi, ületades kodumaise tootmise kvooti. Hagejad, kes ei olnud suhkru ja isoglükoosi tootjad, vaid imporditud roosuhkru rafineerimisega tegelevad ettevõtjad, ei olnud hõlmatud kõnealuse õigusliku korra kohaldamisalasse.

104    Sama moodi andsid 17. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Confederazione Cooperative Italiane jt vs. Anicav jt (C‑455/13 P, C‑457/13 P ja C‑460/13 P, ei avaldata, EU:C:2015:616, punktid 2–9, 32 ning 48) aluseks olnud kohtuasjas kõne all olnud sätted eelise puu- ja köögiviljasektori tootjaorganisatsioonidele. Hagejad, kes olid puu- ja köögiviljade tööstuslikud töötlejad, mitte nende toiduainete tootjad, väitsid, et neid diskrimineeritakse võrreldes tootjaorganisatsioonidega, kes tegelevad töötlemisega. Hagejad ei olnud siiski hõlmatud kõnealuse õigusliku korra kohaldamisalasse.

105    Lõpuks tuleb märkida, et 28. veebruari 2019. aasta kohtuotsuse nõukogu vs. Growth Energy ja Renewable Fuels Association (C‑465/16 P, EU:C:2019:155, punktid 73, 74 ja 79–81) aluseks olevas kohtuasjas oli vaidlustatud meetmete eesmärk kehtestada Ameerika Ühendriikidest pärit bioetanooli impordi suhtes dumpinguvastane tollimaks. Hageja oli Ameerika Ühendriikide bioetanooli tootja. Ta ei eksportinud oma toodet liitu, vaid müüs seda kauplejatele, kes tootsid segu. Viimati mainitud eksportisid bioetanooli, mille nad olid ostnud muu hulgas hagejalt, kusjuures selle toote puhul kohaldati dumpinguvastast tollimaksu. Vaidlustatud meetmed võeti vastu nõukogu 30. novembri 2009. aasta määruse (EÜ) nr 1225/2009 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (ELT 2009, L 343, lk 51), artikli 9 lõike 5 (nüüd alusmääruse artikli 9 lõige 5) alusel. Nimetatud sätetega on ette nähtud dumpinguvastase tollimaksu kehtestamine liidu territooriumile toimetatavate toodete „impordi“ suhtes. Seega ei kohaldata neid sätteid, nagu ka kogu alusmäärusega kehtestatud õiguslikku korda, eelkõige selle artikli 21 lõiget 1, mitte kolmandate riikide tootjate kui selliste suhtes, vaid ainult nende suhtes, kes ekspordivad oma tooteid liitu.

106    Ent kohtuasjas, milles tehti 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Montessori (C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873), kuulusid nii hageja kui ka tema konkurendid riigiabi reguleerivate õigusnormide kohaldamisalasse, kuna nad tegutsesid siseturul. Lisaks omandas hageja selle ühise õigusliku korra alusel õiguse oma konkurentsiolukorra püsimisele (vt eespool punkt 81). Vaidlustatud otsuse võttis komisjon vastu selle korra alusel ja sellega lubati kasutada riigisisest meedet, millega selle korra raames nähti ette erinev kohtlemine, mis võis tingida hageja ebasoodsa konkurentsiolukorra.

107    Nii on see ka käesoleva kohtuasja puhul.

108    Nagu eespool märgitud, tuleb alusmääruse artikli 21 lõikes 1 sätestatu kohaselt selleks, et teha kindlaks, kas dumpinguvastase tollimaksu kohaldamine on liidu huvides, hinnata kogumina kõiki asjaomaseid huve, sealhulgas vaatlusaluse toote kasutajate huve.

109    Rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõige 4 võeti vastu just alusmääruse artikli 21 lõike 1 alusel, mis puudutab vaatlusaluse toote kasutajaid, käesoleval juhul eeskätt kõiki liimitootjaid (vt eespool punkt 27).

110    Seega on vedela liimaine tootjad, nagu ka nende konkurendid, st kuivsegu-liimi tootjad, hõlmatud alusmääruse reguleerimisalasse ja lisaks arvestatakse nende huvidega alusmääruse kohaldamisel.

111    Seega tuleb teha järeldus, et eespool punktis 79 osundatud Euroopa Kohtu praktika ei välista järeldust, et asjaomasel maksuvabastusel on õiguslikud tagajärjed vedela liimi tootjate olukorrale, kuna nad võivad selle maksuvabastuse tõttu sattuda ebasoodsasse konkurentsiolukorda.

112    Lisaks sellele on tõsi, et kui on tegemist riigiabi valdkonnaga, siis maksust vabastava riigisisese meetme raames abi saajate konkurentide suhtes kohaldatakse põhimõtteliselt otseselt seda maksu; sellise olukorraga oli tegemist ka 6. novembri 2018. aasta kohtuotsuse Montessori (C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punktid 6 ja 50) aluseks olnud kohtuasjades.

113    Käesoleval juhul ei kohaldata hageja kui PVA kasutaja puhul otseselt dumpinguvastast tollimaksu, millega on maksustatud import, nagu nähtub rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõikest 1.

114    Dumpinguvastane tollimaks võidakse siiski täielikult või osaliselt üle kanda vaatlusaluse toote ostjatele liidus, käesoleval juhul PVA kasutajatele, eelkõige vedela liimaine tootjatele.

115    Alusmääruse artiklis 12 on sätestatud, et komisjon võib, juhul kui ilmneb, et dumpinguvastase tollimaksu tulemusel ei ole edasimüügihinna või hilisema müügihinna muutus liidus olnud piisav, alusmääruse artiklis 6 tähenduses uurimist uuesti alustada, et kontrollida, kas see tollimaks on mõjutanud hindu.

116    Lisaks oli komisjoni seisukoht seoses sellega, et tema arvates oli käesoleval juhul tingimata vaja vabastada dumpinguvastasest tollimaksust kuivsegu-liimi tootmiseks mõeldud PVA tootjad, et sellise vabastuse puudumisel peavad kõnealust liimainet valmistavad PVA kasutajad kas täielikult või osaliselt kandma dumpinguvastasest tollimaksust tulenevad lisakulud. Ükski toimikus olev tõend ei anna alust arvata, et vedelat liimainet valmistavate PVA kasutajate olukord oleks selles suhtes teistsugune.

117    Seega, ilma et oleks vaja arvesse võtta asjaolu, et hageja on ka PVA importija (vt eespool punkt 6), piisab, kui tõdeda, et hageja kui PVA importija peab kas täielikult või osaliselt maksma rakendusmäärusega 2020/1336 kehtestatud dumpinguvastast tollimaksu.

118    Eespool punktides 112–117 esitatud kaalutlustest tuleneb, et eespool punktis 111 esitatud järeldust ei sea kahtluse alla see, et hageja kui PVA kasutaja, kes konkureerib asjaomase maksuvabastuse saajatega, ei ole kohustatud ise dumpinguvastast tollimaksu maksma.

119    Järgmiseks tuleb kindlaks teha, kas asjaomase maksuvabastuse tõttu on hageja tõenäoliselt sattunud ebasoodsasse konkurentsiolukorda.

120    Sellega seoses märkis Euroopa Kohus 6. novembri 2018. aasta kohtuotsuse Montessori (C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873) punktis 46 lisaks, et kuigi vastuvõetavuse hindamise staadiumis ei ole liidu kohtu ülesanne teha lõplik otsus hageja ja nende riigisiseste meetmete kasusaajate vahelise konkurentsisuhte kohta, millele antakse hinnang komisjoni riigiabiotsuses, ei saa sellise hageja puhul otsest puutumust siiski tuletada sellise konkurentsisuhte võimalikkuse põhjal.

121    Euroopa Kohus märkis, et kuna otsese puutumuse tingimuse kohaselt on nõutav, et vaidlustatav akt avaldaks otsest mõju hageja õiguslikule olukorrale, tuleb liidu kohtul kontrollida, kas hageja on esitanud asjakohaselt põhjused, miks komisjoni otsus võib seada ta ebasoodsasse konkurentsiolukorda ja seega mõjutada tema õiguslikku olukorda (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Montessori, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 47).

122    Kohtuasja asjaolude kohta leidis Euroopa Kohus, et hagejad, tõendades, et nad tegutsevad samal turul kui kõnealuse abi saajad, on asjakohaselt põhjendanud seda, et vaidlustatud otsusega võidakse nad seada ebasoodsasse konkurentsiolukorda, ja et järelikult mõjutab see otsus otseselt nende õiguslikku olukorda, eelkõige nende õigust sellele, et kõnealusel turul ei kahjusta neid vaidlusaluste meetmetega moonutatud konkurents (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Montessori, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 50).

123    Käesoleval juhul selgitas hageja üksikasjalikult, et ta tegutseb samal toote- ja geograafilisel turul kui üks asjaomast maksuvabastust kasutav ettevõtja, ning sellele ei ole esitatud vastuväiteid. Hageja nimelt toodab PVAst valmistatud vedelat liimainet liidu papitööstuse jaoks. Hageja märkis lisaks, et vedel liimaine ja kuivsegu-liim on vastastikku asendatavad ning et tema klientidel dumpinguvastase tollimaksu tõttu tekkinud kulud võivad viimaseid ajendada hankima vajaliku sisendi hoopis kuivsegu-liimi tootjatelt.

124    Seega esitas hageja põhjused, miks ta võib asjaomase maksuvabastuse tõttu sattuda ebasoodsasse konkurentsiolukorda.

125    Seega tuleb järeldada, et käesoleval juhul on täidetud esimene eespool punktis 71 nimetatud kriteeriumidest ja otsese puutumuse tingimus tervikuna.

126    Kõigist eespool punktides 49–125 esitatud kaalutlustest tuleneb, et kõik kolm ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmandas lauseosas ette nähtud ja eespool punktis 44 korratud tingimust on täidetud. Seetõttu ei ole vaja uurida, kas ka ELTL artikli 263 neljanda lõigu teises lauseosas ette nähtud tingimused on täidetud.

127    Seetõttu on vaja analüüsida komisjoni poolt teise võimalusena esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet (vt eespool punkt 12).

3.      Vaidlustatava akti olemasolu

128    Komisjon väidab, et kui Üldkohus peaks otsustama, et asjaomane maksuvabastus mõjutab hagejat otseselt, on hagi siiski vastuvõetamatu, kuna rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõige 4 ei ole vaidlustatav akt: see ei mõjuta hageja huve, muutes oluliselt tema õiguslikku olukorda. Komisjoni sõnul tekitaks actio popularis’e ohu see, kui otsese puutumuse tingimust käsitlevast kohtupraktikast tulenevaid nõudeid leevendatakse sellega, et käesoleva juhtumi suhtes kohaldatakse Euroopa Kohtu 6. novembri 2018. aasta kohtuotsuse Montessori (C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873) lahendit, ja sellise ohu tõrjumiseks peaks hagejalt seoses tingimusega, et tegemist peab olema vaidlustatava aktiga, nõudma tema õigusliku olukorra olulise muutumise tõendamist.

129    Kõigepealt tuleb meenutada, et rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõike 4 eesmärk on vabastada Hiinast pärit PVA import lõplikust dumpinguvastasest tollimaksust, mis on kehtestatud rakendusmääruse artikli 1 lõikega 1, juhul kui PVA imporditakse selliste kuivsegu-liimide tootmiseks, mida valmistatakse ja müüakse pulbrina papitööstusele.

130    Rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõikega 4 kaasnevad seega õiguslikud tagajärjed kolmandate isikute suhtes ELTL artikli 263 esimese lõigu tähenduses.

131    Euroopa Kohus on siiski leidnud, et meetmed, millel on siduvad õiguslikud tagajärjed, mis mõjutavad hageja huve, muutes oluliselt tema õiguslikku olukorda, on sellised aktid, mille suhtes võib esitada tühistamishagi ELTL artikli 263 tähenduses (11. novembri 1981. aasta kohtuotsus IBM vs. komisjon, 60/81, EU:C:1981:264, punkt 9).

132    Sellega seoses tuleb siiski rõhutada, et eespool punktis 131 viidatud kohtupraktika on välja kujundatud niisuguseid hagisid menetledes, mille füüsilised või juriidilised isikud esitasid liidu kohtule aktide peale, mille adressaadid nad ise olid. Kui hageja, kes ei ole soodustuse kasutaja, on – nagu käesoleval juhul – esitanud tühistamishagi sellise akti peale, siis kattub nõue, et vaidlustatud meetme siduvad õiguslikud tagajärjed peavad olema sellised, et tingides hageja õigusliku olukorra olulise muutumise, mõjutavad need tema huve, enne Lissaboni lepingu jõustumist kehtinud tingimustega, st ELTL artikli 263 neljandas lõigus sätestatud tingimustega, välja arvatud selle lõigu kolmas lauseosa (vt selle kohta 13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Deutsche Post ja Saksamaa vs. komisjon, C‑463/10 P ja C‑475/10 P, EU:C:2011:656, punkt 38, ning 15. aprilli 2021. aasta kohtuotsus Validity ja Center for Independent Living vs. Commission, C‑622/20 P, ei avaldata, EU:C:2021:310, punkt 39).

133    Seega ei ole see kohtupraktika kohaldatav füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, kes ei ole vaidlustatud akti adressaadid ja kes juba vastavad ELTL artikli 263 neljanda lõigu teises lauseosas sätestatud tingimustele, nimelt otsese puutumuse ja isikliku puutumuse tingimustele.

134    Samuti tuleb tõdeda, et eespool punktis 131 viidatud kohtupraktika ei ole kohaldatav füüsiliste või juriidiliste isikute suhtes, kes ei ole vaidlustatud akti adressaadid ja kes juba vastavad ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmandas lauseosas sätestatud tingimustele.

135    Esiteks selgub nimelt Euroopa põhiseaduse lepingu eelnõu artikli III-365 lõike 4 ettevalmistavatest dokumentidest, mille sisu on identses sõnastuses esitatud ELTL artikli 263 neljandas lõigus, et sellele sättele kolmanda lauseosa lisamise eesmärk oli laiendada füüsiliste ja juriidiliste isikute tühistamishagi vastuvõetavuse tingimusi ning et seadusandlikud aktid on ainsad üldkohaldatavad aktid, mille puhul peeti vajalikuks säilitada piiratud lähenemine (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Montessori, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 26).

136    Seega on ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa eesmärk muuta leebemaks füüsiliste ja juriidiliste isikute poolt kõigi üldkohaldatavate aktide, välja arvatud seadusandlikud aktid, peale esitatud tühistamishagi vastuvõetavuse tingimused (6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Montessori, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 27).

137    Samas tähendaks see, kui hageja, kes vastab kõigile ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmandas lauseosas sätestatud tingimustele, peab vaidlustatava akti olemasolu tingimuse täidetuse tuvastamiseks tõendama, et tema õiguslik olukord on „oluliselt“ muutunud, et piiratakse EL toimimise lepingu autorite taotletud hagi vastuvõetavuse tingimuste leebemaks muutmise mõju.

138    Teiseks on ELTL artikli 263 neljanda lõigu kolmanda lauseosa eesmärk, nagu nähtub ka selle sätte tekkeloost, vältida seda, et isik peab kohtusse pöördumise võimaluse saamiseks toime panema õigusrikkumise (19. detsembri 2013. aasta kohtuotsus Telefónica vs. komisjon, C‑274/12 P, EU:C:2013:852, punkt 27, ja 6. novembri 2018. aasta kohtuotsus Montessori, C‑622/16 P – C‑624/16 P, EU:C:2018:873, punkt 58).

139    Käesoleval juhul võib käesoleva hagi vastuvõetamatus põhjusel, et hageja ei ole oma õigusliku olukorra olulist muutumist tõendanud, sundida hagejat juhul, kui ta kavatseb hagi ikkagi esitada, esitama pädevale tolliasutusele taotluse asjaomase maksuvabastuse saamiseks. Selline kohustus oleks siiski kunstlik konstruktsioon, nagu on märgitud eespool punktis 68.

140    Võttes arvesse eespool punktides 129–139 esitatud kaalutlusi, tuleb teha järeldus, et komisjon ei saa põhjendatult esitada vastuvõetamatuse vastuväidet, mille kohaselt rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõikel 4 ei ole hageja suhtes selliseid siduvaid õiguslikke tagajärgi, mis tema õiguslikku olukorda oluliselt muutes mõjutaksid tema huve.

141    Seega tuleb komisjoni vastuvõetamatuse vastuväide selles osas tagasi lükata.

142    Lisaks tuleb märkida, et actio popularis’e oht, millele komisjon viitab, ei ole tõendatud. Nimelt on järeldus, et taotleja puhul esineb otsene puutumus, käesoleva kohtuotsuse puhul paikapidav ainult olukorras, kus teatavatele vaatlusaluse toote kasutajatele ühise õigusliku regulatsiooni raames kehtestatud vabastus dumpinguvastasest tollimaksust toob kaasa erineva kohtlemise, mis põhjustab ebasoodsa konkurentsiolukorra (vt eespool punktid 110 ja 111).

143    Kõigi eeltoodud kaalutluste põhjal on käesolev hagi vastuvõetav.

B.      Sisulised küsimused

144    Nõukogu 22. detsembri 1994. aasta otsusega 94/800/EÜ, mis käsitleb Euroopa Ühenduse nimel sõlmitavaid tema pädevusse kuuluvaid küsimusi puudutavaid kokkuleppeid, mis saavutati mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay voorus (1986–1994) (EÜT 1994, L 336, lk 1; ELT eriväljaanne 11/21, lk 80), kiitis Euroopa Liidu Nõukogu heaks Marrakechis 15. aprillil 1994 alla kirjutatud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) asutamislepingu (edaspidi „WTO asutamisleping“) ning muu hulgas selle lepingu lisas IA olevad kokkulepped, mille hulgas on 1994. aasta üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (EÜT 1994, L 336, lk 11; ELT eriväljaanne 11/21, lk 82) ning üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise leping (EÜT 1994, L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189; edaspidi „dumpinguvastane leping“).

145    Käesolevas asjas tugineb hageja, kes väidab, et rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõikes 4 on rikutud alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimest lõiku, ka dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimesele lausele.

146    Hageja tuletab meelde, et alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimeses lõigus ja dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimeses lauses on ette nähtud, et dumpinguvastane tollimaks kehtestatakse diskrimineerimisvabal alusel. Komisjoni sõnul on ainus lubatud erand import allikatest, mille puhul on võetud hinnakohustus heaks kiidetud.

147    Asjaomase maksuvabastuse tulemusena on seega kehtestatud diskrimineeriv dumpinguvastane tollimaks vedela liimaine tootjate kahjuks, kuna nende suhtes on kõnealune tollimaks kohaldatav, samas kui kuivsegu-liimi tootjad on sellest maksust vabastatud.

148    Asjaomase maksuvabastuse puhul on seega rikutud eespool punktis 145 nimetatud sätteid.

149    Lisaks väidab hageja, et asjaomast maksuvabastust saab kasutada vaid üks Hiina PVA eksportija – eksportija, kes tarnib PVAd kuivsegu-liimi tootjale Cordialile, kelle olukorda komisjon võttis arvesse rakendusmääruses 2020/1336. Seega väidab ta, et asjaomane maksuvabastus on kõiki teisi Hiina PVA eksportijaid diskrimineeriv.

150    Vastuseks eespool punktides 145–148 kirjeldatud etteheitele väidab komisjon esiteks, et asjaomase maksuvabastuse tingitud erinev kohtlemine ei kuulu alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimeses lõigus sätestatud diskrimineerimiskeelu kohaldamisalasse, teiseks, et isegi kui selline erinev kohtlemine kuuluks mainitud sätte kohaldamisalasse, ei kujutaks see endast diskrimineerimist nimetatud sätte tähenduses, ja kolmandaks, et isegi kui diskrimineerimine tuvastataks, oleks see objektiivselt põhjendatud liidu huviga vastavalt alusmääruse artiklile 21.

151    Komisjon ei nõustu ka sellega, et esineb eespool punktis 149 nimetatud diskrimineerimine.

152    Eespool punktides 144–149 esitatud kaalutlustest tuleneb, et hageja ainus väide jaguneb kaheks osaks, millest esimese kohaselt diskrimineeritakse liidu PVA kasutajaid ja teise kohaselt diskrimineeritakse Hiina PVA eksportijaid.

1.      Diskrimineerimine PVA kasutajate seas

153    Alusmääruse artikli 9 lõikes 5 on sätestatud:

„Dumpinguvastane tollimaks kehtestatakse igal üksikjuhul asjakohases ulatuses diskrimineerimisvabal alusel sellise toote impordi suhtes kõigist allikatest, mille puhul on tuvastatud dumping, mis põhjustab kahju, välja arvatud import neist allikatest, millel on käesoleva määruse tingimuste kohaselt aktsepteeritud kohustused.

[…]“.

154    Komisjon väidab, et alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimest lõiku ja eelkõige fraasi „mittediskrimineerival viisil“ ei saa kohaldada vaatlusaluse toote selliste kasutajate erineva kohtlemise suhtes, kelle asukoht on dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud WTO liikme territooriumil.

155    Sellega seoses tuleb märkida, et hageja ei tugine võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisele. Tema väide PVA kasutajate diskrimineerimise kohta piirdub väitega, et rikutud on alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimest lõiku.

156    Nimelt väidab hageja oma menetlusdokumentides, et alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimene lõik näeb – vastupidi võrdse kohtlemise üldpõhimõttele – ette ainult ühe erandi kehtestatud dumpinguvastasest tollimaksust seoses impordiga allikatest, mille puhul on võetud hinnakohustus heaks kiidetud. Seega on hageja sõnul igasugune muu maksuvabastus igal juhul diskrimineeriv. Ta lisab, et selles sättes sisalduv võrdse kohtlemise üldpõhimõtte formalistlik kohaldamine on väga iseäralik.

157    Arvestades seda, kuidas hageja väide on piiritletud, tuleb teha järeldus, et kui alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimene lõik ei ole, nagu komisjon väidab, kohaldatav vaatlusaluse toote kasutajate erineva kohtlemise suhtes, siis on see väide tulemusetu, mis tulebki seega kindlaks teha.

158    Alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimese lõigu tõlgendamiseks ja eelkõige selle kohaldamisala piiritlemiseks tuginevad vaidluse pooled dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimesele lausele ja selle tõlgendamisele WTO vaidluste lahendamise organite poolt.

159    Dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimeses lauses on sätestatud:

„Kui mis tahes toote suhtes kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks, kogutakse sellist dumpinguvastast tollimaksu igal eri juhul õiges ulatuses diskrimineerimisvabal alusel selle toote impordi suhtes kõigist allikatest, mille suhtes on avastatud dumping ja kahju põhjustamine, välja arvatud import neist allikatest, kellel on käesoleva lepingu tingimuste kohaselt aktsepteeritud hinnakohustused. […]“.

160    Hageja viidet dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimesele lausele tuleb mõista nii, et sellega taotletakse alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimese lõigu tõlgendamist kooskõlas dumpinguvastase lepingu selle sättega.

a)      WTO lepingu ja selle lisade sätete ning vaidluste lahendamise protsessis osalevate WTO organite aruannete arvesse võtmine

161    Tuleb kindlaks määrata, millises ulatuses saab ühelt poolt WTO asutamislepingu ja selle lisade sätteid ning teiselt poolt vaidluste lahendamise protsessis osalevate WTO organite aruandeid tarbekohaselt arvesse võtta selliste teiseste õigusaktide sätete nagu alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimene lõik tõlgendamisel.

1)      WTO lepingu ja selle lisade sätted

162    Seoses mõjuga, mida rahvusvaheline leping, mille osaline liit on – nagu seda on 1994. aasta üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe –, võib avaldada teisese õiguse sätte tõlgendamisele, on Euroopa Kohus leidnud, et liidu sõlmitud rahvusvaheliste lepingute ülimuslikkus teisese õiguse suhtes nõuab, et viimaseid tõlgendataks võimalikult suures ulatuses kooskõlas mainitud lepingutega (10. septembri 1996. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑61/94, EU:C:1996:313, punkt 52, ja 7. juuni 2007. aasta kohtuotsus Řízení Letového Provozu, C‑335/05, EU:C:2007:321, punkt 16).

163    Enne selle uurimist, kas selline kooskõlaline tõlgendamine on käesoleval juhul võimalik, tuleb kõigepealt meenutada, et alusmääruse sätteid, niivõrd kui need vastavad dumpinguvastase lepingu sätetele, tuleb võimaluse korral tõlgendada kõnealuse lepingu vastavatest sätetest lähtudes (vt 14. juuli 2021. aasta kohtuotsus Interpipe Niko Tube ja Interpipe Nizhnedneprovsky Tube Rolling Plant vs. komisjon, T‑716/19, EU:T:2021:457, punkt 98 ning seal viidatud kohtupraktika).

164    Kuna dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimene lause ja alusmääruse artikli 9 lõige 5 on sõnastatud peaaegu identselt, vastab teisena nimetatud säte esimesena nimetatud sättele.

165    Sellega seoses on Euroopa Kohus otsustanud, et dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimese lause kohaldamisala on võrdväärne alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimese lõigu kohaldamisalaga, kuna see keelab diskrimineeriva kohtlemise toote suhtes kehtestatud dumpinguvastase tollimaksu sissenõudmisel olenevalt kõnealuse impordi allikast (vt analoogia alusel 17. detsembri 2008. aasta kohtuotsus HEG ja Graphite India vs. nõukogu, T‑462/04, EU:T:2008:586, punkt 39).

166    Järelikult tuleb alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimest lõiku tõlgendada võimalikult suures ulatuses kooskõlas dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimese lausega.

167    Tuleb lisada, et võimalust tõlgendada teisese õiguse sätet kooskõlas rahvusvahelise lepinguga, mis nähtub eespool punktis 162 osundatud Euroopa Kohtu praktikast, ei saa kasutada sätte puhul, mille tähendus on selge ja üheselt mõistetav ning mis seetõttu ei vaja tõlgendamist, millele osutab väljend „võimalikult suures ulatuses“. Mainitud kohtupraktika kirjeldatud juhul kohaldamise korral oleks liidu teisese õiguse kooskõlalise tõlgendamise tulemus selle sätte contra legem tõlgendus, mis ei saa olla lubatud (vt analoogia alusel 13. juuli 2018. aasta kohtuotsus Confédération nationale du Crédit mutuel vs. EKP, T‑751/16, EU:T:2018:475, punkt 34). Samal põhjusel ei saa juhul, kui kõne all oleva teisese õiguse sätte tähendus ei ole üheselt mõistetav, kohaldada kooskõlalist tõlgendamist, kui selle sätte kõik võimalikud tõlgendused on vastuolus kõrgema tasandi normiga.

168    Seega ei ole juhul, kui kõnealuse teisese õiguse sätte tähendus on ühelt poolt üheselt mõistetav ja teiselt poolt vastuolus rahvusvahelises lepingus ette nähtud kõrgema tasandi normiga, võimalik seda sätet tõlgendada kooskõlas mainitud normiga.

169    Käesoleval juhul ei ole kumbki neist kriteeriumidest täidetud.

170    Kõigepealt on alusmääruse artikli 9 lõikes 5 sisalduvat mõistet „diskrimineerimisvaba“ võimalik tõlgendada mitmel eri viisil.

171    Järgmiseks tuleb märkida, et kuna alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimene lõik on sarnane dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimese lausega, ei saa esimest pidada teisega vastuolus olevaks.

172    Järelikult tuleb alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimeses lõigus kasutatud väljendit „diskrimineerimisvabal alusel“ selle ulatuse kindlaksmääramise otstarbel tõlgendada kooskõlas dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimeses lauses kasutatud väljendiga „diskrimineerimisvabal alusel“.

173    Lisaks sellele võib viimasena nimetatud sätte eelneva tõlgendamise kontekstis arvesse võtta teisi WTO lepingu ja selle lisade asjakohaseid sätteid. Nimelt tuleb rahvusvahelise lepingu tõlgendamisel arvesse võtta lepingu tingimuste tavapärast tähendust nende kontekstis ning tõlgendamisel tuleb lähtuda lepingu esemest ja eesmärgist (vt selle kohta 11. juuli 2018. aasta kohtuotsus Bosphorus Queen Shipping, C‑15/17, EU:C:2018:557, punkt 67), nagu rahvusvaheliste lepingute tõlgendamise kohta on ette nähtud liidu õiguskorda kuuluva 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni (United Nations Treaty Series, 1155. kd, lk 331) artikli 31 lõikes 1 (25. veebruari 2010. aasta kohtuotsus Brita, C‑386/08, EU:C:2010:91, punkt 42), millega on arvestanud WTO apellatsioonikogu (20. mai 1996. aasta aruanne, mis käsitleb vaidlust „Ameerika Ühendriigid. Uue ja eelnenud sõnastuse põhitähendust käsitlevad reeglid (WT/DS 2/AB/R)“).

2)      Vaidluste lahendamise protsessis osalevate WTO organite aruanded

174    Euroopa Kohtu varasema otsustuspraktika kohaselt tuleneb üldise rahvusvahelise õiguse põhimõttest, et lepingujärgseid kohustusi tuleb täita (pacta sunt servanda), mida kajastab rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikkel 26, et liidu kohtud peavad dumpinguvastase lepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel võtma arvesse selle lepingu eri sätete tõlgendust, mille on vastu võtnud vaidluste lahendamise menetluses osalevad WTO organid (vt selle kohta 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 32 ja seal viidatud kohtupraktika).

175    Nõnda on Euroopa Kohus WTO lepingute teatavate sätete tõlgendamisel juba varem abiks võtnud WTO vaekogu või apellatsioonikogu aruanded (vt 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

176    Euroopa Kohus on samuti nõustunud, et liidu õiguse tõlgendamise otstarbel saab tugineda vaidluste lahendamise menetlusse osalevate WTO organite aruannetele (10. novembri 2011. aasta kohtuotsus X ja X BV, C‑319/10 ja C‑320/10, ei avaldata, EU:C:2011:720, punkt 46, ning 20. jaanuari 2022. aasta kohtuotsus komisjon vs. Hubei Xinyegang Special Tube, C‑891/19 P, EU:C:2022:38, punkt 34).

177    Üldkohus omakorda on leidnud, et miski ei takista tal viidata vaidluste lahendamise menetluses osalevate WTO organite aruannetele, kui ta tõlgendab alusmääruse sätteid dumpinguvastase lepingu sätteid aluseks võttes (vt analoogia alusel 10. aprilli 2019. aasta kohtuotsus Jindal Saw ja Jindal Saw Italia vs. komisjon, T‑300/16, EU:T:2019:235, punkt 103 ning seal viidatud kohtupraktika).

178    Eespool punktides 174–177 esitatud kaalutlustest järeldub, et alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimest lõiku, eelkõige selles sisalduvat fraasi „diskrimineerimisvabal alusel“, tuleb tõlgendada kooskõlas tõlgendusega, mille WTO vaidluste lahendamise organid on andnud dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimesele lausele.

b)      Diskrimineeriva dumpinguvastase tollimaksu kehtestamise keelu kohaldatavus vaatlusaluse toote kasutajate suhtes

179    Esiteks märkis WTO apellatsioonikogu 28. juuli 2011. aasta aruande, mis käsitles vaidlust „Euroopa ühendused. Lõplikud dumpinguvastased meetmed teatavate Hiinast pärit rauast või terasest kinnitusdetailide suhtes (WT/DS397/R)“, punktis 335, et dumpinguvastane leping sisaldab eeskirju, mis keskenduvad nii toodetele kui ka importijatele, eksportijatele ja tootjatele. Aruande samas punktis on märgitud, et dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimeses lauses on mainitud nii tooteid kui ka tarnijaid.

180    Õigupoolest ei välistanud apellatsioonikogu otsesõnu võimalust, et dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimeses lauses olev fraas „diskrimineerimisvabal alusel“ võib olla kohaldatav vaatlusaluse toote kasutajate suhtes dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud WTO liikme territooriumil. Siiski ei ole sellised ettevõtjad hõlmatud sättes ette nähtud diskrimineerimiskeeluga, kuna esiteks ei ole neid sättes nimetatud ja teiseks kuulub see säte lepingusse, mis keskendub toodetele endile ning muudele ettevõtjatele kui nende toodete kasutajad.

181    Teiseks ilmneb dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 sõnastusest, et see puudutab üksnes toodete päritolu, mitte nende kasutamist dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud WTO liikme territooriumil.

182    Dumpinguvastase lepingu artiklis 9.2 on nimelt käsitletud toote tarnijaid ja allikaid, mitte aga selle kasutajaid.

183    Mis puudutab konkreetselt toote allikaid, siis on dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimeses lauses ette nähtud, et dumpinguvastane tollimaks kogutakse diskrimineerimisvabal alusel asjaomase toote „kõigist allikatest“, lähtudes impordist, välja arvatud import „neist allikatest“, kelle võetud hinnakohustus on selle lepingu tingimuste kohaselt aktsepteeritud.

184    Ent 28. juuli 2011. aasta aruande, mis käsitleb vaidlust „Euroopa ühendused. Lõplikud dumpinguvastased meetmed teatavate Hiinast pärit rauast või terasest kinnitusdetailide suhtes (WT/DS397/R)“, punktis 338 märkis WTO apellatsioonikogu, et sõna „allikad“, mis esineb dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimeses lauses kaks korda, viitab üksikutele „eksportijatele või tootjatele“, mitte riigile tervikuna. Selle aruande punktis 354 on täpsustatud, et mõiste „allikad“ tähistab „tarnijaid“. Viimati nimetatud mõiste on dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 kontekstis seega asendatav mõistega „eksportijad“ või „tootjad“.

185    Nagu märgib hageja, tegi WTO apellatsioonikogu kõnealuses vaidluses tõepoolest otsuse selle kohta, kas dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimeses lauses sisalduv mõiste „allikad“ võib – nagu väitis liit (vt aruande punktid 333 ja 337) – viidata riigile tervikuna, mitte tähistada vaid üksikuid eksportivaid ettevõtjaid.

186    Kuid sõltumata küsimusest, millele WTO apellatsioonikogu vastas, otsustas ta küsimusele vastates täpsustada mõiste „allikad“ tähendust ja tegi seda nii, et tema vastuse ühegi üksikasja põhjal ei saa järeldada, et selle tähendus piirdub eespool punktis 185 nimetatud küsimusele antud vastusega.

187    WTO apellatsioonikogu kasutatud mõiste „allikad“ määratlus, mille kohaselt tähistab mõiste tootjaid, eksportijaid või tarnijaid, kinnitab, et dumpinguvastase lepingu artikkel 9.2 puudutab ainult toodete päritolu, mitte nende kasutamist dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud WTO liikme territooriumil. Seega toetab see määratlus eespool punktis 180 esitatud järeldust.

188    Kolmandaks on kohane märkida, et 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe artiklid 1 ja III, mis käsitlevad vastavalt üldist enamsoodustuskorda ning võrdset kohtlemist riigisisesel maksustamisel ja reguleerimisel, millel põhineb WTO kehtestatud õiguskorra raames kehtestatud diskrimineerimiskeeld, viitavad riikide ja seega WTO eri liikmete toodete diskrimineerimisele, mitte aga diskrimineerimisele ühe ja sama WTO liikme toodete puhul.

189    Võttes arvesse kõiki eespool punktides 179–188 esitatud kaalutlusi, ei saa dumpinguvastase lepingu artikli 9.2 esimest lauset tõlgendada nii, et selles mainitud diskrimineerimine viitab vaatlusaluse toote selliste kasutajate erinevale kohtlemisele, kes on asutatud dumpinguvastase tollimaksu kehtestanud WTO liikme territooriumil.

190    Võttes arvesse eespool punktides 162–172 esitatud kaalutlusi, tuleb alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimeses lõigus esitatud fraasi „diskrimineerimisvabal alusel“ tõlgendada samamoodi.

191    Kuna alusmääruse artikli 9 lõike 5 esimest lõiku ei kohaldata vaatlusaluse toote kasutajate suhtes, siis ei saa hageja järelikult sellele sättele tugineda, et vaidlustada vaatlusaluse toote liidus asutatud kasutajate suhtes kohaldatavat erinevat kohtlemist.

192    Seega tuleb käesolev etteheide tulemusetuna tagasi lükata.

2.      Hiina eri eksportijate diskrimineerimine

193    Hageja tuletab meelde, et Cordialil on ainult üks PVA tarnija, nagu nähtub rakendusmääruse 2020/1336 põhjendusest 618, ja et see tarnija on Hiina eksportija.

194    Kuna kõnealune maksuvabastus piirdub PVAga, mis on mõeldud kuivsegu-liimi tootmiseks, millega tegeleb Cordial, siis väidab hageja, et võrreldes teiste Hiina PVA eksportijatega on tegemist selle Hiina eksportija sooduskohtlemisega.

195    Sellega seoses nähtub rakendusmääruse 2020/1336 artikli 1 lõikest 4, et kuna asjaomase maksuvabastuse tingimuseks on, et imporditud PVA peab olema ette nähtud sellise kuivsegu-liimi tootmiseks, mida valmistatakse ja müüakse pulbrina papitööstusele, siis on selles sättes sätestatud üldised ja abstraktsed tingimused (vt eespool punkt 51). Seega võib maksuvabastus laieneda kõikide nende ettevõtjate toodetele, kes ekspordivad PVAd, mis on ette nähtud kuivsegu-liimi tootmiseks (vt eespool punkt 52). Seega ei ole see ette nähtud üksnes Cordiali tarnijale.

196    Järelikult on põhimõtteliselt kõigi Hiina PVA eksportijate toodete puhul asjaomane maksuvabastus kohaldatav.

197    Hageja väidab, et asjaomast maksuvabastust saab siiski tegelikult kasutada ainult Cordiali Hiina tarnija.

198    Tuleb korrata, et Üldkohus võib alusmäärust dumpinguvastase lepingu põhjal tõlgendades viidata vaidluste lahendamise menetluses osalevate WTO organite aruannetele (vt eespool punktid 174–178).

199    Vaekogu 7. aprilli 2000. aasta aruande, mis käsitleb vaidlust „Kanada. Ravimite patendikaitse (WT/DS114)“, punktis 7.101 on viidatud de facto diskrimineerimise mõistele. Seal on märgitud, et de facto diskrimineerimine on üldmõiste, mis võtab kokku õigusliku järelduse, et näiliselt neutraalse meetmega on rikutud diskrimineerimiskeeldu sisaldavat normi, sest meetme tegelik mõju seisneb ebasoodsa erineva kohtlemise kehtestamises.

200    Lisaks sellele on de facto diskrimineerimise mõistet liidu õiguses juba kasutatud, kuigi riigiabi valdkonnas, selleks et tuvastada, et riigisisese meetmega, mis üldisest maksustamissüsteemist kõrvale kalduva maksusoodustuse vormi asemel oli „üldise“ maksustamissüsteemi kohaldamise vormis ning põhines üldist laadi kriteeriumidel, faktiliselt diskrimineeriti ettevõtjaid, kes olid võrreldavas olukorras (21. detsembri 2016. aasta kohtuotsus komisjon vs. World Duty Free Group jt, C‑20/15 P ja C‑21/15 P, EU:C:2016:981, punkt 74).

201    Lõpuks olgu öeldud, et faktilise diskrimineerimise mõiste meenutab kaudse diskrimineerimise mõistet, mis on liidu õiguses laiemalt levinud (vt selle kohta 20. oktoobri 1993. aasta kohtuotsus Spotti, C‑272/92, EU:C:1993:848, punktid 17 ja 18, ning 7. mai 1998. aasta kohtuotsus Clean Car Autoservice, C‑350/96, EU:C:1998:205, punktid 29–31) ning mida kasutab ka Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK 13. novembri 2007. aasta kohtuotsus D. H. jt vs. Tšehhi Vabariik, CE:ECHR:2007:1113JUD005732500, punktid 193–195), tähistades sellega mis tahes varjatud diskrimineerimise vormi, mille tulemus on sama kui ilmse diskrimineerimise puhul (vt selle kohta 24. septembri 1998. aasta kohtuotsus komisjon vs. Prantsusmaa, C‑35/97, EU:C:1998:431, punktid 37 ja 38).

202    Seetõttu tuleb asjaolude põhjal, millele hageja tugineb eespool punktis 197 esitatud väite põhjendamiseks, kindlaks teha, kas asjaomane maksuvabastus põhjustab Hiina PVA eksportijate seas de facto või kaudset diskrimineerimist.

203    Esiteks tuleb hageja väite põhjal, et asjaomane maksuvabastus on kohaldatav vaid ühe Hiina PVA eksportija – Cordiali tarnija – kasuks, analüüsida küsimust, kas seda vabastust saab kasutada ainult Cordial.

204    Seoses sellega tuleb märkida, et rakendusmääruse 2020/1336 põhjenduses 623 on papitööstuse jaoks pulbrina toodetava ja müüdava kuivsegu-liimi tootmisprotsessi nimetatud uuenduslikuks.

205    Toimikust ja eelkõige hageja esitatud tõenditest ei nähtu siiski, et Cordial on ainus kuivsegu-liimi tootja liidus.

206    Lisaks ei ole toimiku ega eelkõige hageja esitatud tõendite hulgas ühtki sellist, mis annaks alust arvata, et kõigil teistel ettevõtjatel peale Cordiali oleks sellise toote tootmine võimatu või eriti raske. Sellega seoses ei nähtu toimiku materjalidest, et sellise ettevõtja sisenemisele kuivsegu-liimide turule oleks mingeid õiguslikke, tehnilisi või finantstakistusi.

207    Seega ei saa välistada teiste kuivsegu-liimi tootjate olemasolu või nende sisenemist kuivsegu-liimide turule. Siiski ei ole põhjust lähtuda eeldusest, et teised kuivsegu-liimide tootjad juba hangivad või hangiksid PVA Cordiali tarnijalt, mitte teistelt tarnijatelt, sealhulgas Hiina PVA eksportijatelt. Seetõttu ei saa välistada, et asjaomast maksuvabastust võiksid kasutada ka teised Hiina PVA eksportijad peale Cordiali tarnija.

208    Teiseks on rakendusmääruse 2020/1336 põhjendustes 618 ja 624 märgitud, et PVA, mida Cordial impordib, on ta konkreetselt välja töötanud koostöös oma tarnijaga ja et tarnija jaoks on vaja pikaajalisi suhteid, et ta saaks kohaneda Cordiali toote nõuetega.

209    Ent sellise olukorra püsivus, kus Cordialil on ainult üks tarnija, sõltub PVA tootjate, eelkõige selle toote Hiina eksportijate valikust, mitte aga välistest teguritest, mis on neile peale surutud (vt selle kohta 14. märtsi 1990. aasta kohtuotsus Nashua Corporation jt vs. komisjon ja nõukogu, C‑133/87 ja C‑150/87, EU:C:1990:115, punktid 40 ning 41).

210    Toimiku materjalide ega eelkõige hageja esitatud tõendite hulgas ei leidu ühtki sellist, mis annaks alust arvata, et Hiina PVA eksportijad peale Cordiali tarnija ei ole võimelised kohandama oma tootmist vastavalt Cordiali konkreetsetele nõudmistele, mida on mainitud eespool punktis 208.

211    Seega ei saa välistada, et teised Hiina eksportijad peale Cordiali tarnija võiksid soovi korral rahuldada Cordiali tarnevajadusi.

212    Lisaks selgub rakendusmääruse 2020/1336 põhjendusest 624, et Cordial esitas tõendeid, et ta on varem püüdnud osta PVAd ühelt Taiwani tootjalt, kuid tal ei õnnestunud lepingut sõlmida, kuna see tootja müüs oma toodet üksnes liidu kaupleja vahendusel ega olnud nõus seda vastavalt Cordiali nõuetele kohandama.

213    Cordiali soov piirata oma sõltuvust PVA tarnijast nähtub põhjendusest 624 ja eelkõige järgmisest väljavõttest, millele hageja ei ole vastuväiteid esitanud:

„Tegelikult on [Cordial] juba püüdnud luua uusi partnerlusi, kuid oma väiksuse tõttu ei olnud tal võimalik seada sisse pikaajalisi suhteid alternatiivsete tarnijatega […]. Ettevõtja esitas tõendid selle kohta, et ta on varem tõesti püüdnud osta PVAd Taiwani tootjalt, kuid ei saanud sõlmida ühtegi tehingut, kuna see tootja müüb üksnes [liidus] asuva kaupleja kaudu ega ole valmis kohandama oma tooteid Cordiali vajadustele. […]“.

214    Samast põhjendusest tuleneb, et Cordial on valmis suhtuma positiivselt teiste PVA eksportijate, eelkõige Hiina eksportijate pakkumistesse tarnida neile kõnealust toodet.

215    Sama põhjendus toetab eespool punktis 211 esitatud järeldust, et teised Hiina eksportijad peale Cordiali tarnija võiksid soovi korral rahuldada Cordiali tarnevajadusi.

216    Eespool põhjendustes 203–215 esitatud kaalutlustest tuleneb, et on tõendamata selliste takistuste olemasolu, mis tegelikult välistavad asjaomase maksuvabastuse kohaldamise teiste Hiina PVA eksportijate suhtes peale Cordiali tarnija.

217    Järelikult ei ole tõendatud, et tegemist on erineva kohtlemisega, mis on ebasoodne teistele Hiina PVA eksportijatele peale Cordiali tarnija. Sellise erineva kohtlemise puudumisel ei saa järeldada, et tegelik diskrimineerimine on tõendatud (vt selle kohta 23. oktoobri 2003. aasta kohtuotsus Changzhou Hailong Electronics & Light Fixtures ja Zhejiang Yankon vs. nõukogu, T‑255/01, EU:T:2003:282, punkt 61).

218    Kõigi eespool esitatud kaalutluste põhjal tuleb teine etteheide ja samuti väide tervikuna tagasi lükata.

219    Järelikult tuleb hagi jätta rahuldamata.

IV.    Kohtukulud

220    Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud.

221    Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb kohtukulud vastavalt komisjoni nõudele välja mõista hagejalt.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda laiendatud koosseisus)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Grünig KG-lt.

da Silva Passos

Valančius

Reine

Truchot

 

      Sampol Pucurull

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 21. detsembril 2022 Luxembourgis.

Allkirjad


*      Kohtumenetluse keel: prantsuse.