ÜLDKOHTU MÄÄRUS (esimene koda)
28. veebruar 2012(*)
Tolliliit – Türgis kokku pandud värvitelerite import – Imporditollimaksude tollivormistusjärgne sissenõudmine – Tollimaksu järelarvestuskande tegemata jätmise ja tollimaksu vähendamise taotlus – Määruse (EMÜ) nr 2913/92 artikli 220 lõike 2 punkt b ja artikkel 239 – Komisjoni otsus jätta taotlus rahuldamata – Siseriiklike asutuste järelarvestuskande otsuste tühistamine siseriiklikus kohtus – Otsuse tegemise vajaduse äralangemine
Kohtuasjas T‑153/10,
Schneider España de Informática, SA, asukoht Torrejón de Ardoz (Hispaania), esindajad: advokaadid P. De Baere ja P. Muñiz,
hageja,
versus
Euroopa Komisjon, esindajad: R. Lyal ja L. Bouyon,
kostja,
mille ese on nõue tühistada komisjoni 18. jaanuari 2010. aasta otsus K(2010) 22 (lõplik), milles tuvastatakse, et konkreetsel juhul (asi REM 02/08) on imporditollimaksude järelarvestuskande tegemine õigustatud ning nende maksude vähendamine ei ole põhjendatud;
ÜLDKOHUS (esimene koda),
koosseisus: koja esimees J. Azizi, kohtunikud E. Cremona ja S. Frimodt Nielsen (ettekandja),
kohtusekretär: E. Coulon,
on andnud järgmise
määruse
Vaidluse taust
1 Hageja Schneider España de Informática, SA importis aastatel 1999–2001 Hispaanias vabasse ringlusesse laskmiseks värvitelereid, mille kohta ta deklareeris, et need on pärit Türgist.
2 Hispaania toll teatas 28. augustil 2002 hagejale, et viib läbi eespool punktis 1 nimetatud impordi järelkontrolli.
3 Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) ja teatud liikmesriikide esindajate algatusel Türgis 2003. aasta 29. aprillist kuni 2. maini läbiviidud koostöömissiooni raames jõuti järeldusele, et hageja Türgi tarnija lisas hageja imporditud teleritele Hiinas või Lõuna-Koreas valmistatud elektronkiiretorud. Selline import maksustatakse dumpinguvastase tollimaksuga vastavalt nõukogu 27. märtsi 1995. aasta määrusele (EÜ) nr 710/95, millega kehtestatakse Malaisiast, Hiina Rahvavabariigist, Korea Vabariigist, Singapurist ja Taist pärinevate värvitelerite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ja nõutakse lõplikult sisse ajutine tollimaks (EÜT L 73, lk 3) (muudetud nõukogu 27. novembri 1998. aasta määrusega (EÜ) nr 2584/98 (EÜT L 324, lk 4).
4 Hispaania toll tuvastas selle uurimise järel 23. juunil 2004 tehtud kolmes otsuses (edaspidi „järelarvestuskande otsused”) eespool punktis 1 nimetatud impordi käigus dumpinguvastase tollimaksu maksmata jätmisest tekkinud tollivõla ja nõudis hagejalt sisse tollimaksu, mille tasumisest oli kõrvale hoitud, summas 51 639,89 eurot, millele lisandus intress 10 008,97 eurot, ning nõudis käibemaksu korrigeerimist summas 8263,38 eurot, millele lisandus intress 1601,44 eurot (edaspidi „kõnealune tollimaks”).
5 Hageja taotles 18. mai 2005. aasta kirjas selle tollivõla järelarvestuskande tegemata jätmist nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307), mida on muudetud (edaspidi „ühenduse tolliseadustik”), artikli 220 lõike 2 punkti b alusel ning tollimaksu vähendamist nimetatud määruse artikli 239 alusel. Selle taotluse (edaspidi „hageja taotlus”) edastas Hispaania Kuningriik komisjonile 17. märtsi 2008. aasta kirjaga.
6 Koos nimetatud taotlusega esitas hageja siseriiklikule haldusasutusele ja kohtule kaebuse järelarvestuskande otsuste tühistamiseks.
7 Tribunal Económico-Administrativo Regional de Madrid (Madridi piirkondlik maksuasju lahendav halduskohus) jättis 21. novembril 2008 hageja kaebuse rahuldamata. Hageja esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Tribunal Superior de Justicia de Madridile (Madridi apellatsioonikohus).
8 Komisjon jättis hageja taotluse, mille oli edastanud Hispaania Kuningriik, rahuldamata 18. jaanuari 2010. aasta otsusega K(2010) 22 (lõplik), milles tuvastati, et konkreetsel juhul on imporditollimaksude järelarvestuskande tegemine õigustatud ning nende maksude vähendamine ei ole põhjendatud (juhtum REM 02/08) (edaspidi „vaidlustatud otsus”).
9 Vaidlustatud otsuses leidis komisjon esiteks, et käesoleval juhul ei ole toll toime pannud ühtegi eksimust ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tähenduses ja hageja ei ole suutnud tõendada, et ta tegutses samas sättes nõutud hoolsusega. Teiseks tõi komisjon esile, et tegemist ei ole ühenduse tolliseadustiku artiklis 239 nimetatud erandolukorraga.
10 Hispaania toll jättis 3. mai 2010. aasta otsusega hageja taotluse rahuldamata, põhjendades seda komisjoni 2. juuli 1993. aasta määruse (EMÜ) nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted tolliseadustikule (EÜT L 253, lk 1; ELT eriväljaanne 02/06, lk 3; edaspidi „rakendusmäärus”) (komisjoni 25. juuli 2003. aasta määrusega nr 1335/2003 (ELT L 187, lk 16; ELT eriväljaanne 02/13, lk 463) muudetud redaktsioonis) artikliga 869 jj ning artikli 908 lõikega 2.
Menetlus ja poolte nõuded
11 Hageja esitas hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 6. aprillil 2010.
12 Hageja esitas Üldkohtusse samal päeval eraldi dokumendina taotluse menetlust korraldavate meetmete rakendamiseks, milles palus Üldkohtul kohustada komisjoni esitama 28 dokumendi täielik tekst. Komisjon jättis selle taotluse rahuldamata selles küsimuses tähtaegselt esitatud märkustega.
13 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja komisjonilt;
14 Komisjon palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
15 Hageja edastas Üldkohtusse 21. septembril 2011 saabunud kirjaga Tribunal Superior de Justicia de Madrid 16. märtsi 2011. aasta otsuse nr 178/11 (edaspidi „Tribunal Superior de Justicia otsus”) koopia. Selle otsusega, mis ei ole käesoleva vaidluse ese, tühistas Tribunal Superior de Justicia de Madrid järelarvestuskande otsused lähtudes sellest, et nende hagejale teatavaks tegemise kuupäevaks olid need ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 kohaselt aegunud. Üldkohtule selle kohtuotsuse saatmise kaaskirjas möönab hageja, et nimetatud tühistamise tõttu ei ole ta enam kohustatud kõnealuseid tollimakse tasuma. Samas palub hageja, et Üldkohus teeks hagi suhtes otsuse või teise võimalusena, kui kohus otsustab, et vajadus otsuse tegemiseks on ära langenud, palub ta jätta kohtukulud poolte endi kanda.
16 Komisjon leidis vastates ühele Üldkohtu küsimusele, et Tribunal Superior de Justicia otsuse tõttu on käsitletava hagi suhtes otsuse tegemise vajadus ära langenud.
Õiguslik käsitlus
17 Vastavalt kodukorra artiklile 113 võib Üldkohus igal ajal pärast poolte ärakuulamist võtta seisukoha, et hagi alus on ära langenud ning et puudub vajadus asja üle otsustada. Kodukorra artikli 114 lõike 3 kohaselt on taotluse edasine menetlus suuline, kui Üldkohus ei otsusta teisiti.
18 Üldkohus leiab pärast poolte ärakuulamist (vt eespool punktid 15 ja 16), et käesolevas asjas piisab kohtutoimiku dokumentidest ja kohtuasja saab lahendada ilma menetlust jätkamata.
19 Hageja taotles esitatud hagis, et tühistataks vaidlustatud otsus, millega komisjon jättis rahuldamata tema taotluse, et jäetaks tegemata tollimaksu järelarvestuskanne ja vähendataks tollivõlga, mis tal tekkis järelarvestuskande otsuste alusel. Seega tuleb kindlaks määrata, kas pärast jõustunud kohtuotsusega järelarvestuskande otsuste tühistamist võib vaidlustatud otsuse tühistamine veel hagejale mingit kasu tuua. Kui hagejal menetluses selline huvi puudub, siis tuleb lugeda käsitletava hagi ese äralangenuks ja seega puudub vajadus asja üle otsustada.
20 Nõue, et hagi ese on säilinud, on nimelt kohtu tegutsemiseks vajalik tingimus, mille eelduseks on see, et hageja võib saada menetlust lõpetavast kohtuotsusest konkreetset kasu (vt selle kohta Euroopa Kohtu 11. oktoobri 2007. aasta määrus C‑301/05 P: Wilfer vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).
21 Hageja huvi kohtulahendi saavutamiseks hinnatakse lähtudes sellest, millise otsuse saab kohus teha õiguskaitsevahendi suhtes, mille üle tal otsustada on palutud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 24. novembri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑138/03, C‑324/03 ja C‑431/03: Itaalia vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑10043, punkt 25).
22 Seega tuleb küsimuse puhul, kas hagi ese on säilinud, uurida, kas hagi esitajal on põhjendatud huvi. Ehkki põhjendatud huvi puudumine toob kaasa hagi vastuvõetamatuse tõttu läbivaatamata jätmise ja selle hindamisel lähtutakse hagiavalduse esitamise kuupäevast (Euroopa Kohtu 18. aprilli 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑61/96, C‑132/97, C‑45/98, C‑27/99, C‑81/00 ja C‑22/01: Hispaania vs. nõukogu, EKL 2002, lk I‑3439, punkt 23), siis menetluse ajal hagi eseme äralangemise tagajärjel, mille tõttu ei saa tehtav kohtuotsus enam hagejale mingit kasu tuua, puudub vajadus asja üle otsustada (vt Euroopa Kohtu 15. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑13/03 P: komisjon vs. Tetra Laval, EKL 2005, lk I‑1113, punkt 23; 7. juuni 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑362/05 P: Wunenburger vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑4333, punkt 42, ja Üldkohtu 26. juuni.2008 aasta määrus liidetud kohtuasjades T‑433/03, T‑434/03, T‑367/04 ja T‑244/05: Gibtelecom vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 48 ja seal viidatud kohtupraktika).
23 Lõpuks võib Euroopa Kohus asjaomasel juhul omal algatusel otsustada, et hagi ese on ära langenud (vt 3. detsembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑399/06 P ja C‑403/06 P: Hassan ja Ayadi vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2009, lk I‑11393, punkt 58 ja seal viidatud kohtupraktika). Sellisel juhul on asja läbi vaatav kohus kohustatud jätma otsuse tegemata ning tal ei ole kaalutlusõigust küsimuses, millised tagajärjed sellisest tuvastusest tulenevad (eespool punktis 22 viidatud kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, punkt 39).
24 Et uurida küsimust, kas käsitletav hagi on eseme säilitanud, tuleb seega kõigepealt hinnata, milline omavaheline seos on siseriikliku tolli otsustel, millega tuvastatakse importijal tekkinud tollivõlg, nagu käesoleval juhul asjaomased järelarvestuskande otsused, selliste otsustega, millega komisjon määratles ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b ja artiklit 239 kohaldades importija olukorra, nagu on vaidlustatud otsus.
25 Selles osas tuleb märkida, et ühenduse tolliseadustiku artiklites 201–205 täpsustatakse tollivõla tekkimise tingimused impordil. Käesoleval juhul tuleb märkida, et kohaldades ühenduse tolliseadustiku artiklit 201 Hispaania territooriumil eespool punktis 1 nimetatud telerite vabasse ringlusesse lubamisel, tekib hagejal tollivõlg hageja allkirjastatud impordideklaratsiooni Hispaania tolli poolt aktsepteerimise kuupäeval.
26 Ühenduse tolliseadustiku artiklite 217–221 kohaselt peab siseriiklik toll määrama igast tollivõlast tulenevad tollimaksu summad ja teatama oma otsustest importijatele, kes ei ole tasumisele kuuluvat tollimaksu nõuetekohaselt deklareerinud (ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõige 2). Käesoleval juhul nõudis Hispaania toll järelarvestuskande otsuste tegemisega (vt eespool punkt 4) hagejalt kõnealuse tollimaksu, st selle dumpinguvastase tollimaksu maksmist, mida hageja ei olnud märkinud oma deklaratsioonides, mis ta esitas seoses eespool punktis 1 esitatud impordiga.
27 Samas jääb ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktis b ja artiklis 239 ette nähtud juhtudel importijale võimalus, et isegi kui tollivõlg on nõuetekohaselt kindlaks määratud ja sellest võlast tuleneva tasumisele kuuluva tollimaksu summa on täpselt välja arvutatud, võidakse ta taotluse alusel tollimaksust vabastada.
28 See on nii esiteks juhul, kui tasumisele kuuluva tollimaksu summa kohta ei ole tehtud arvestuskannet tolli vea tõttu, mida ei oleks olnud võimalik avastada sellisel tasumise eest vastutaval isikul, kes toimis heauskselt ja järgis kõiki tollideklaratsiooni kohta kehtivaid sätteid. Sellisel juhul on õigustatud selle tollimaksu, mille tasumisest kõrvale hoiti, kohta järelarvestuskande tegemata jätmine (ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b esimene lõik).
29 Teiseks on see niimoodi siis, kui maksukohustuslane suudab tõendada, et tegemist on erandolukorraga, mitte tema raske hooletusega ega pettusega, mistõttu on õigustatud tollivõla vähendamine või vastaval juhul tagasimaksmine (ühenduse tolliseadustiku artikkel 239). Ühenduse tolliseadustiku artikkel 239 kujutab endast õigluse üldklauslit (vt analoogia alusel seoses nõukogu 2. juuli 1979. aasta määrusega (EMÜ) nr 1430/79 impordi- või eksporditollimaksude tagasimaksmise või vähendamise kohta (EÜT L 175, lk 1) Euroopa Kohtu 15. detsembri 1983. aasta otsus kohtuasjas 283/82: Papierfabrik Schoellershammer vs. komisjon, EKL 1983, lk 4219, lk 7). Sellise olukorra kasutamine eeldab, et maksukohustuslane suudab tõendada, et on samal tegevusalal tegutsevate ettevõtjatega võrreldes erilises olukorras ega ole mõistlik eeldada, et tal oleks olnud võimalik avastada ühenduse tolliseadustiku kohaldamisel tehtud vigu (vt analoogia alusel Üldkohtu 10. mai 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑186/97, T‑187/97, T‑190/97–T‑192/97, T‑210/97, T‑211/97, T‑216/97–T‑218/97, T‑279/97, T‑280/97, T‑293/97 ja T‑147/99: Kaufring jt vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑1337, punktid 217–219 ja seal viidatud kohtupraktika).
30 Sellest tuleneb, et ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b ja artikli 239 kohaldamisel arvesse võetavate asjaolude puhul ei ole tähtsust küsimusel, kas tollivõla tekkimine oli õiguspärane ja kas importijalt nõutav tollimaks arvutati õigesti, ega sellel, kas ühenduse tolliseadustiku nimetatud artikleid kohaldades tehtud otsused põhimõtteliselt seda küsimust käsitlevad või mõjutavad (vt selle kohta analoogia alusel Euroopa Kohtu 14. mai 1996. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑153/94 ja C‑204/94: Faroe Seafood jt, EKL 1996, lk I‑2465, punktid 66–68, 24. septembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑413/96: Sportgoods, EKL 1998, lk I‑5285, punktid 41–43; Üldkohtu 16. juuli 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑195/97: Kia Motors ja Broekman Motorships vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑2907, punkt 36, ja 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑205/99: Hyper vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑3141, punktid 98 ja 99 ning seal viidatud kohtupraktika).
31 Käesoleval juhul esitas hageja Hispaania tollile taotluse, et tema suhtes kohaldataks ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b ja artiklit 239 ning et nende alusel vabastataks ta kõnealuse tollimaksu tasumisest (vt eespool punkt 5). Hispaania ametiasutused edastasid rakendusmääruse artikli 871 lõike 1 alusel hageja taotluse komisjonile, kuna hageja väitis selles esiteks, et komisjon on eksinud ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b tähenduses ning rikkunud oma kohustusi, ja teiseks, et käesoleva juhtumi asjaolud on seotud ühenduse uurimise tulemusega (vt eespool punkt 3), ning komisjon võttis vastu vaidlustatud otsuse.
32 Samas muudavad kõnealused ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b ja artiklit 239 kohaldades tehtud otsused – nagu ka vaidlustatud otsus – osas, milles neis eeldatakse tollivõla olemasolu ja otsustatakse, kas sellele vaatamata saab importija vabastada tollimaksust, mille tasumisest kõrvale hoiti, importija õiguslikku seisundit üksnes siis, kui temalt sissenõutud tollimaks on talle määratud õiguspäraselt. Nimelt tuleneb rakendusmääruse artikli 871 lõike 6 neljandast taandest ja artikli 905 lõike 6 neljandast taandest, et kui tollivõla olemasolu ei ole tõendatud, siis peab komisjon tagastama juhtu käsitleva toimiku tollile ja seega jätma otsuse tegemata. Lisaks käsitletakse komisjonis läbiviidud haldusmenetlust mittealgatatuna.
33 Niisiis saab tollivõla väljaselgitamisega ja tollimaksude arvutamisega seotud otsuste peale esitada siseriiklikele haldusasutustele ja kohtutele ühenduse tolliseadustiku artiklis 243 nimetatud kaebuse. Käesoleval juhul on hageja seda õiguskaitsevahendit kasutades esitanud Hispaania haldusasutusele ja kohtule kaebuse järelarvestuskande otsuste tühistamiseks ning on saavutanud nende otsuste tühistamise, kuna nende hagejale teatavaks tegemise kuupäevaks olid need ühenduse tolliseadustiku artikli 221 lõike 3 kohaselt aegunud (vt eespool punktid 6, 7 ja 15).
34 Seega ei ole järelarvestuskande otsuste tühistamise tõttu kõnealust tollimaksu enam võimalik hagejalt sisse nõuda, ning selles küsimuses ei ole poolte vahel vaidlust. Seetõttu on vaidlustatud otsuse ese ära langenud ja see ei saa mõjutada hageja õiguslikku seisundit. Seega ei saa vaidlustatud otsuse tühistamine hagejale mingit kasu tuua.
35 Teisalt tuleb siiski hinnata hageja väiteid, et vaatamata eespool punktis 34 tehtud järeldusele on hagil ese olemas, mistõttu Üldkohus peaks selles suhtes otsuse tegema.
36 Esiteks väidab hageja, et kuigi vaidlustatud otsuse tühistamine ei saa mõjutada tema õiguslikku seisundit seoses temalt järelarvestuskande otsustega sisse nõutud tollivõla tasumisega, võib Üldkohtu otsus vaidlustatud otsuse õiguspärasuse kohta siiski mõjutada teiste selliste importijate olukorda, kelle suhtes ei ole komisjon rakendusmääruse artikli 905 lõiget 2 kohaldades otsust teinud, esitades siseriiklikule tollile nende teiste juhtumitega seoses, mida ta peab samaväärseks, viite vaidlustatud otsusele.
37 Selle kohta tuleb märkida, et rakendusmääruse artiklite 874, 875 ja 908 kohaselt teatatakse sellistest ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b ja artiklit 239 kohaldades tehtud otsustest, nagu vaidlustatud otsus, asjaomasele liikmesriigile ja neist teavitatakse teisi liikmesriike, kes peavad ettevõtjate taotluste suhtes tegema otsuseid, mis on kooskõlas komisjoni nende otsustega, mis ta on teinud kas järelarvestuskande otsuse tegemata jätmise taotluse esitaja erandolukorra suhtes või seoses siseriiklikelt ametiasutustelt taotletud tollivõla vähendamisega või muudel faktiliste ja õiguslike asjaolude poolest samaväärsetel juhtudel.
38 Seega on hagejal õigus väita, et vaidlustatud otsuse tühistamine võib mõjutada teiste selliste importijate olukorda. Lisaks esitab hageja tõendeid, mis kinnitavad, et on käimas teisi importijaid puudutavad sellised menetlused, kus komisjon on esitanud siseriiklikele ametiasutustele viite vaidlustatud otsusele. Samas ei piisa sellest asjaolust tõendamaks, et käsitletaval hagil on ese säilinud.
39 Esiteks hinnatakse vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale (vt eespool punktid 20–22) küsimust, kas hagi ese on säilinud, lähtudes hageja huvist kohtulahendi saavutamiseks, pidades silmas valitud õiguskaitsevahendit. Kõnealune huvi on põhimõtteliselt samasugune nagu see, mida hageja peab tõendama oma hagi vastuvõetavuse tõendamisel (vt eespool punktis 22 viidatud kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon, punkt 42 ja seal viidatud kohtupraktika).
40 Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab põhjendatud huvi olema isiklik ja hageja ei saa esitada tühistamishagi kolmandate isikute avalike huvide või seaduslikkuse kaitseks (vt Üldkohtu 27. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas T‑256/97: BEUC vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑101, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika). Kõnealune isiklik huvi peab olema piisavalt otsene (vt selle kohta Euroopa Kohtu 31. märtsi 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑68/94 ja C‑30/95: Prantsusmaa jt vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑1375, lk 67). Neil põhjustel ei piisa otsustamiseks, et käsitletava hagi ese ei ole ära langenud, üksnes asjaolust, et hageja suhtes kolmandatel isikutel säilib huvi vaidlustatud otsuse tühistamise vastu.
41 Teisalt on tõsi, et eespool punktis 15 viidatud hageja kirjas, mille ta saatis vastuseks komisjoni märkustele, täpsustas hageja, et ta ei kavatse tugineda teiste importijate isiklikule huvile, et põhjendada seda, et käsitletava hagi ese ei ole ära langenud. Igal juhul otsustas Euroopa Kohus kohtuasjas, milles tehti eespool punktis 22 viidatud kohtuotsus Wunenburger vs. komisjon (punktid 50–52), et hagejal võib säilida huvi nõuda liidu institutsiooni või asutuse akti tühistamist selleks, et ta saaks vältida sellele aktile etteheidetava väidetava õigusvastasuse kordumist tulevikus, kuid siiski üksnes siis, kui väidetav õigusvastasus võib korduda olenemata selle juhtumi asjaoludest, mis olid aluseks hageja esitatud hagile.
42 Samas esitab hageja kolmest esitatud väitest esimeses etteheited menetlusõiguse selliste rikkumiste kohta, mis puudutasid teda isiklikult, ja kaks teist väidet puudutavad komisjoni eksimusi ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b, artikli 236 ja artikli 239 kohaldamisel käsitletava juhtumi asjaoludele. Nimelt võttis komisjon vaidlustatud otsuses kindlate faktiliste asjaoludega seoses seisukoha ühenduse tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punkti b ja artikli 239 kohaldamise kohta hageja erandolukorrale. Hageja väidetud rikkumised ei saa seega korduda muudel asjaoludel, olenemata käsitletava kohtuasja asjaoludest.
43 Sellega seoses tuleb märkida, et esitatud järeldust ei saa kummutada pelk asjaolu, et komisjon oleks pidanud arvestama sellega, et teised importijad võivad sattuda samaväärsesse olukorda. Neile importijatele ei saa ette heita seda, mis komisjon vaidlustatud otsuses otsustas üksnes rakendusmääruse artikleid 874, 875 ja 908 kohaldades tehtud selliste siseriiklike otsuste raames (vt eespool punkt 37), mis võtavad arvesse nende erandolukorda. Need teised importijad võivad vastaval juhul vaidlustada vaidlustatud otsuse õiguspärasuse selliste hagide põhjenduseks, mida nad võivad siseriiklikele kohtutele esitada otsuste peale, mis neid puudutavad, taotledes Euroopa Kohtult eelotsust, milles hinnatakse vaidlustatud otsuse kehtivust (vt eespool punktis 30 viidatud kohtuotsus Hyper vs. komisjon, punkt 98).
44 Hageja väite suhtes, et teised importijad ei saa vaidlustatud otsuse peale esitada hagi otse Euroopa Liidu Kohtule, tuleb märkida, et sellele küsimusele kohaldatakse ELTL artiklis 263 sätestatud vastuvõetavuse tingimusi, mille suhtes käesolevas kohtuasjas ei ole Üldkohtul palutud seisukohta võtta. Igal juhul ei ole isegi juhul, kui vaidlustatud otsus teisi ettevõtjaid otseselt ega isiklikult ei puuduta, sellisel asjaolul tähtsust küsimuses, kas hagejal on säilinud isiklik huvi selle otsuse tühistamise vastu (vt eespool punkt 40).
45 Sellest järeldub, et hageja esimene argument tuleb tagasi lükata.
46 Teiseks väidab hageja, et kohtuasi on menetlusstaadiumis, milles saab teha otsuse, samas kui teised menetlused, milles saab vaidlustatud otsuse õiguspärasuse vaidlustada, on alles pooleli.
47 Samas võib sellistel menetlusökonoomiaga seotud asjaoludel siiski käesoleval juhul olla hinnangu andmine otstarbekas. Teisalt ei saa asja läbi vaatav kohus väljakujunenud kohtupraktika kohaselt, juhul kui hagi ese on ära langenud, selle hagi kohta otsust teha ning tal ei ole kaalutlusõigust küsimuses, millised tagajärjed sellisest tuvastusest tulenevad.
48 Sellest järeldub, et hageja teine argument tuleb tagasi lükata, kuna see ei ole tulemuslik.
49 Kolmandaks väidab hageja, et vaidlustatud otsus mõjutab õiguslikult endiselt tema seisundit, olgugi et tollivõlg on lõppenud.
50 Esiteks väidab hageja, et Hispaania toll on vastu võtnud ühe otsuse, mis puudutab vaidlustatud otsuse põhjendust (vt eespool punkt 10) ja selle otsuse peale esitatud kaebus on veel lahendamata.
51 Samas tuleneb järelarvestuskande otsuste tühisuse tuvastamisest, et hagejalt ei saa enam kõnealuse tollimaksu tasumist nõuda, mistõttu hageja taotluse rahuldamata jätmine Hispaania tolli poolt ei mõjuta hageja õiguslikku seisundit ja hageja ei saa seega sellele otsusele tuginedes väita, et tal on säilinud huvi, et Üldkohus otsustaks vaidlustatud otsuse õiguspärasuse üle.
52 Teisalt väidab hageja, et vaidlustatud otsus sisaldab hinnanguid, mis on talle kahjulikud ja võivad takistada tal saamast tolliseadustiku artiklis 5a sätestatud volitatud ettevõtja staatust juhul, kui ta soovib sellist staatust taotleda.
53 Vaidlustatud otsuse põhjendustes 46–58 on esitatud hinnang hageja käitumisele. Komisjon on peamiselt väljendanud seisukohti, et hageja imporditud värvitelerite mittesooduspäritolu küsimus ei ole keerukas (põhjendused 48–54), et hagejat tuleb pidada kogenud importijaks (põhjendus 55), et hageja ei saa tugineda tehnilistele raskustele, mida ta saaks ületada pöördudes siseriikliku tolli poole (põhjendus 56) ja et neil põhjustel ei saa hageja käitumist pidada hoolikaks (põhjendus 57).
54 Vastupidi hageja seisukohale ei kahjusta vaidlustatud otsuse vastuvõtmine hageja mainet. Hageja väidetele vaatamata ei ole komisjon nimelt mitte mingil moel vaidlustanud hageja heausksust, vaid ta on piirdunud märkusega, et silmas pidades käesolevale juhule kohaldatavate tollialaste õigusnormide mitmetahulisust, oleks hoolikas ettevõtja, kellel on niivõrd suured kogemused nagu hagejal, pidanud suutma vältida sellise vea tegemist tollideklaratsioonis, nagu hageja tegi. Niisiis ei ole komisjon vaidlustatud otsuses andnud hageja või tema käitumise suhtes väärtushinnangut, vaid ta on pigem keskendunud kontrollimisele, kas hageja saab tugineda tolliseadustiku artikli 220 lõike 2 punktis b ja artiklis 239 sätestatud maksuvabastuse aluseks olevatele asjaoludele, ning kas hagejalt ei oleks saanud mõistlikult eeldada, et ta oleks pidanud suutma vältida tollideklaratsioonis tehtud vigu või vastupidi, kas hageja vastutab nende vigade eest.
55 Seoses raskustega, millega hageja väitel tal tuleb tegemist teha juhul, kui ta soovib taotleda volitatud ettevõtja staatust tolliseadustiku artikli 5a tähenduses, tuleb kõigepealt märkida, et see argument on puhtalt oletuslik. Käesoleval juhul peab tingimata tegema järeldused komisjoni seisukohast, et vaidlustatud otsus ei saa mingil moel hagejale kasu tuua. Neist kaalutlustest lähtudes ei saa ainuüksi vaidlustatud otsuse tõttu välistada seda, et hageja kohta on olemas asjakohased andmed tollieeskirjadele vastavuse kohta, mida nõuab ühenduse tolliseadustiku artikli 5a lõige 2.
56 Seega tuleb hageja kolmas argument samuti tagasi lükata.
57 Eeltoodust tuleneb, et vaidlustatud otsuse tühistamine ei saa hagejale mingit kasu tuua ja et seetõttu tuleb lugeda käsitletava hagi ese ära langenuks. Niisiis puudub vajadus asja üle otsustada ning ei ole vaja võtta seisukohta hageja taotluse suhtes võtta menetlust korraldavaid meetmeid, kuna selle taotluse ese on samuti ära langenud.
Kohtukulud
58 Kodukorra artikli 87 lõike 6 kohaselt jaotab Üldkohus kohtukulud omal äranägemisel, kui asjas kohtuotsust ei tehta.
59 Üldkohus leiab, et käesoleva asja asjaoludel on põhjendatud, et pooled kannavad ise oma kohtukulud.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (esimene koda)
määrab:
1. Puudub vajadus asja üle otsustada.
2. Pooled kannavad ise oma kohtukulud.
Kuulutatud 28. veebruaril 2012 Luxembourgis.
Kohtusekretär | | Koja esimees |