Kohtuasi T‑525/13

H&M Hennes & Mauritz BV & Co. KG

versus

Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise menetlus – Ühenduse registreeritud disainilahendus, milleks on käekott – Varasem disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise põhjus – Eristatavus – Määruse (EÜ) nr 6/2002 artikkel 6 – Põhjendamiskohustus

Kokkuvõte – Üldkohtu (kuues koda) 10. septembri 2015. aasta otsus

1.      Ühenduse disainilahendus – Menetlusnormid – Otsuste põhjendav osa – Määruse nr 6/2002 artikli 62 esimene lause – ELTL artikliga 296 identne kohaldamisala – Apellatsioonikoja kasutatud kaudne põhjendus – Lubatavus – Tingimused

(ELTL artikkel 296; nõukogu määrus nr 6/2002, artikkel 62)

2.      Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise põhjused – Eristatavuse puudumine – Disainilahendus, mis ei jäta asjatundlikule kasutajale varasemast disainilahendusest jäävast üldmuljest erinevat üldmuljet – Asjatundlik kasutaja – Mõiste

(nõukogu määrus nr 6/2002, artikli 6 lõige 1 ja artikli 25 lõike 1 punkt b)

3.      Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise põhjused – Eristatavuse puudumine – Disainilahendus, mis ei jäta asjatundlikule kasutajale varasemast disainilahendusest jäävast üldmuljest erinevat üldmuljet – Käekoti kujutis

(nõukogu määrus nr 6/2002, artikli 6 lõige 1 ja artikli 25 lõike 1 punkt b)

4.      Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise põhjused – Eristatavuse puudumine – Disainilahendus, mis ei jäta asjatundlikule kasutajale varasemast disainilahendusest jäävast üldmuljest erinevat üldmuljet – Hindamiskriteeriumid – Autori vabadus

(nõukogu määrus nr 6/2002, artikli 6 lõige 2 ja artikli 25 lõike 1 punkt b)

5.      Ühenduse disainilahendus – Kehtetuks tunnistamise põhjused – Eristatavuse puudumine – Disainilahendus, mis ei jäta asjatundlikule kasutajale varasemast disainilahendusest jäävast üldmuljest erinevat üldmuljet – Üldmulje määratlemine toote kasutusviisi põhjal

(nõukogu määrus nr 6/2002, artikli 6 lõige 1 ja artikli 25 lõike 1 punkt b)

1.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 15 ja 16)

2.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 22, 24 ja 25)

3.      Vt otsuse tekst.

(vt punktid 23, 26, 27, 30 ja 40)

4.      Määruse nr 6/2002 ühenduse disainilahenduse kohta artikli 6 – mis käsitleb eristatavuse hindamist – lõikes 1 on ette nähtud vastandatud disainilahenduste üldmulje kriteerium ja lõikes 2 on sätestatud, et seejuures tuleb arvesse võtta autori vabadusastet. Neist sätetest ja eelkõige määruse nr 6/2002 artikli 6 lõike 1 punktist b tuleneb, et ühenduse disainilahenduse eristatavuse hindamine toimub sisuliselt neljast etapist koosneva analüüsi käigus. Selle hindamise käigus määratakse kindlaks esiteks nende toodete tööstusharu, milles või mille puhul kasutamiseks on disainilahendus ette nähtud; teiseks, lähtudes nende toodete otstarbest, määratakse kindlaks nende asjatundlik kasutaja ja asjatundlikku kasutajat silmas pidades määratakse kindlaks see, mil määral on ta kursis asjaomaste toodete varasemate kunstiliste lahendustega, ning tema tähelepanelikkuse aste, võrreldes asjaomaseid disainilahendusi nii otseselt kui võimalik; kolmandaks määratakse kindlaks disainilahenduse väljatöötamise käigus autoril olnud vabadusaste, ja neljandaks kõnealuste disainilahenduste võrdlemise tulemus, pidades silmas asjaomast tööstussektorit, autori vabadusastet ja seda, milline üldmulje jääb asjatundlikule kasutajale vaidlusalusest disainilahendusest ja kõigist varasematest disainilahendustest, mis on avalikkusele kättesaadavaks tehtud.

Seega on autori vabadusaste tegur, mis võib „tugevdada“ (või vastupidi pehmendada) igast disainilahendusest jääva üldmulje suhtes tehtavat järeldust. Autori vabadusaste hindamine ei kujuta endast kõigi asjaomaste disainilahenduste üldmulje võrdlemisele eelnevat ja abstraktset etappi.

Disainilahenduse autori vabadusastme määratlemisel võetakse arvesse eelkõige piiranguid, mille seavad omadused, mis on tingitud toote või selle osa tehnilisest otstarbest, või selle toote suhtes kehtivaid õiguslikke nõudeid. Nimetatud piirangud toovad kaasa selle, et teatud omadused muutuvad tavapäraseks ja on asjaomase toote jaoks kasutatavate paljude disainilahenduste puhul ühised.

Seega, mida vabam on autor disainilahenduse väljatöötamisel, seda vähem mõjutavad asjatundlikule kasutajale jäävat üldmuljet vastandatud disainilahenduste vahelised pisierinevused. Seevastu, mida piiratum on autori vabadusaste disainilahenduse väljatöötamisel, seda enam mõjutavad vastandatud disainilahenduste vahelised pisierinevused asjatundlikule kasutajale jäävat üldmuljet. Niisiis, kui autorile jääb disainilahenduse väljatöötamisel suur vabadus, kinnitab see järeldust, et ajatundlikule kasutajale jääb ühesugune üldmulje sellistest võrreldavatest disainilahendustest, millel puuduvad arvestatavad erinevused.

(vt punktid 28, 29, 32 ja 33)

5.      Vt otsuse tekst.

(vt punkt 39)