Language of document : ECLI:EU:C:2020:328

KOHTUJURISTI ETTEPANEK

MACIEJ SZPUNAR

esitatud 30. aprillil 2020(1)

Kohtuasi C253/19

MH,

NI

versus

OJ,

Novo Banco SA

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal da Relação de Guimarães (Guimarãesi apellatsioonikohus, Portugal))

Eelotsusetaotlus – Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Maksejõuetusmenetlused – Rahvusvaheline kohtualluvus – Võlgniku põhihuvide kese






I.      Sissejuhatus

1.        Mõiste „põhihuvide kese“ kujutas endast määrusega (EÜ) nr 1346/2000(2) loodud süsteemi nurgakivi. Nimetatud mõiste oli olemas selle määruse artikli 3 lõikes 1 ning seda kasutati seose kriteeriumina, mis määras ära kohtud, kes on pädevad algatama maksejõuetusmenetluse võlgniku suhtes. Seda, kuidas nimetatud mõistet tuleb tõlgendada, on põhjalikult selgitatud tänu Euroopa Kohtu praktikale, mis käsitleb juriidiliste isikute suhtes algatatud menetlusi.(3) Euroopa Kohtul ei ole siiski olnud võimalust analüüsida selle mõiste tõlgendust niisuguste iseseisva äri‑ või kutsetegevusega mittetegelevate füüsiliste isikute kontekstis, kelle suhtes kohaldatakse isikute ja töötajate vaba liikumist.

2.        Määrus nr 1346/2000 tunnistati kehtetuks määrusega (EL) 2015/848(4), milles on samuti kasutatud mõistet „põhihuvide kese“. Käesolevas menetluses kerkib järgmine küsimus: kas määruse nr 1346/2000 raames välja arendatud seda mõistet käsitlev kohtupraktika on ülekantav – kui jah, siis mil määral – menetlusele, mis on algatatud füüsilise isiku suhtes, kes on eespool kirjeldatud olukorras? See kohtuasi annab Euroopa Kohtule ka võimaluse võtta seisukoht kohtualluvuse kohta maksejõuetuse valdkonnas, kui tegemist on ükskõik missuguse isikuga, kes ei tegele iseseisva äritegevusega, kasutab vaba liikumise õigust ning säilitab oma vara varasema alalise elukoha liikmesriigis.

II.    Õiguslik raamistik

3.        Määruse 2015/848 artikli 3 „Rahvusvaheline kohtualluvus“ lõikes 1 on sätestatud:

„Maksejõuetusmenetluse (edaspidi „maksejõuetuse põhimenetlus“) algatamine kuulub selle liikmesriigi kohtu alluvusse, kus asub võlgniku põhihuvide kese. Põhihuvide kese on koht, kus võlgnik tegeleb regulaarselt oma huvide realiseerimisega ning mis on kolmandate isikute poolt kontrollitav.

Äriühingu või juriidilise isiku puhul peetakse vastupidiste tõendite puudumise korral tema põhihuvide keskmeks registrijärgset asukohta. Seda eeldust kohaldatakse ainult juhul, kui kolme kuu jooksul enne maksejõuetusmenetluse algatamise avalduse esitamist ei ole registrijärgset asukohta üle viidud teise liikmesriiki.

Iseseisva äri- või kutsetegevusega tegeleva üksikisiku puhul peetakse vastupidiste tõendite puudumise korral põhihuvide keskmeks asjaomase üksikisiku peamist tegevuskohta. Seda eeldust kohaldatakse ainult juhul, kui üksikisiku peamist tegevuskohta ei ole kolme kuu jooksul enne maksejõuetusmenetluse algatamise avalduse esitamist üle viidud teise liikmesriiki.

Muude üksikisikute puhul peetakse vastupidiste tõendite puudumise korral põhihuvide keskmeks nende alalist elukohta. Seda eeldust kohaldatakse ainult juhul, kui kuue kuu jooksul enne maksejõuetusmenetluse algatamise avalduse esitamist ei ole alalist elukohta üle viidud teise liikmesriiki.“

III. Põhikohtuasi, eelotsuse küsimus ja menetlus Euroopa Kohtus

4.        Apellandid, kes on abikaasad, elavad alates 2016. aastast Norfolkis (Ühendkuningriik), kus nad töötavad palgatöötajatena. Abielupaar esitas Portugali kohtutele pankrotiavalduse. Esimese astme kohus, kelle poole nad pöördusid, otsustas, et tal puudub rahvusvaheline pädevus hagejate avalduse läbivaatamiseks, leides, et määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 neljanda lõigu alusel asub nende põhihuvide kese nende alalises elukohas, st Ühendkuningriigis.

5.        Apellandid esitasid selle kohtuotsuse peale eelotsusetaotluse esitanud kohtule kaebuse, väites, et kohtuotsus põhineb määruses 2015/848 sätestatu vääral tõlgendusel. Nad kinnitasid, et kuna ainus neile kuuluv kinnisvara asub Portugalis, kus tehti kõik tehingud, mis nende maksejõuetuseni viisid, ei asu nende põhihuvide kese alalises elukohas Ühendkuningriigis, vaid Portugalis. Lisaks puudub nende praeguse elukoha ja maksejõuetuseni viinud, täielikult Portugalis aset leidnud faktiliste asjaolude vahel nende sõnul seos.

6.        Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on kahtlusi, kuidas oleks õige määruse 2015/848 artikli 3 lõiget 1 tõlgendada, ning tal tekib eelkõige küsimus, missuguseid kriteeriume tuleb võtta arvesse, et lükata ümber lihtne eeldus, mis on ette nähtud iseseisva äri‑ või kutsetegevusega mittetegelevate füüsiliste isikute puhul selle õigusnormiga, mis sätestab, et niisuguste isikute puhul asub põhihuvide kese kuni vastupidise tõendamiseni eelduste kohaselt asjaomase isiku alalises elukohas.

7.        Kohus rõhutab, et selle määruse põhjenduses 30 on märgitud, et iseseisva äri- või kutsetegevusega mittetegelevate füüsiliste isikute puhul peaks olema võimalik see eeldus ümber lükata näiteks juhul, kui suurem osa võlgniku varast asub väljaspool võlgniku alalise elukoha liikmesriiki.

8.        Selles olukorras otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus 14. veebruari 2019. aasta otsusega, mis saabus Euroopa Kohtu kantseleisse 26. märtsil 2019, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas vastavalt […] määrusele [2015/848] on liikmesriigi kohtud pädevad algatama esmast maksejõuetusmenetlust kodaniku suhtes, kelle ainus kinnisvara asub kõnealuses liikmesriigis, ehkki tema alaline elukoht ning tuumperekond asuvad teises liikmesriigis, kus ta tegutseb töötajana?“

9.        Kirjalikke seisukohti esitasid Portugali valitsus ja Euroopa Komisjon. Kuna ükski huvitatud pool kohtuistungit ei taotlenud, otsustas Euroopa Kohus lahendada asja ilma kohtuistungit pidamata.

IV.    Õiguslik analüüs

10.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada, kas määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 esimest ja neljandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et selles viimases lõigus nimetatud eelduse võib ümber lükata selle liikmesriigi kasuks, mille territooriumil asub iseseisva äri‑ või kutsetegevusega mittetegeleva füüsilise isiku ainus vara. Kui see nii ei ole, soovib kohus teada, missugused asjaolud peavad esinema, et nimetatud eelduse saaks selle liikmesriigi kasuks ümber lükata.

11.      Pean märkima, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei täpsusta oma eelotsusetaotluses määruse 2015/848 sätteid, mida ta tõlgendada palub. Eelotsusetaotlusest ilmneb siiski selgelt, et sellel kohtul on kahtlusi, kuidas tuleb tõlgendada selle määruse artikli 3 lõike 1 esimest ja neljandat lõiku. Teen seega ettepaneku, et eelotsuse küsimust tõlgendataks vastavalt käesoleva ettepaneku punktis 10 toodud sõnastusele. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb Euroopa Kohtul temale esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastada. Peale selle võib Euroopa Kohus arvesse võtta liidu õigusnorme, millele liikmesriigi kohus ei ole oma küsimustes viidanud.(5)

12.      Seejuures kuulub esmase maksejõuetusmenetluse algatamine vastavalt määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 esimesele ja neljandale lõigule selle liikmesriigi kohtu alluvusse, kus asub võlgniku põhihuvide kese.(6) Iseseisva äri‑ või kutsetegevusega mittetegelevate isikute puhul peetakse vastupidiste tõendite puudumise korral põhihuvide keskmeks nende alalist elukohta.(7) On selge, et apellandid kuuluvad sellesse isikute kategooriasse.

13.      Seega, kui apellantide põhihuvide kese vastab nende alalisele elukohale, st Ühendkuningriigile, ei ole Portugali kohtud pädevad maksejõuetusmenetlust algatama. Selleks, et nad oleksid pädevad, on vaja lükata määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus sätestatud eeldus ümber selle liikmesriigi kasuks, mille territooriumil asub apellantide ainus kinnisvara, st Portugali kasuks. Eelotsuse küsimusele tarviliku vastuse andmiseks tuleb kõigepealt kindlaks määrata, missugustel tingimustel võib jätta selle eeldusega arvestamata, ning seejärel teha selgeks, missugused asjaolud peavad esinema, et muu liikmesriigi kui alalise elukoha liikmesriigi kohtud oleksid selle määruse artikli 3 lõike 1 esimese lõigu alusel pädevad.

14.      Portugali valitsus arvab, et asjaolu, et isikul on ainult üks kinnisvara, mis asub teises liikmesriigis, ei saa põhimõtteliselt pidada piisavaks, et see eeldus ümber lükata. Komisjon leiab, et selle eelduse saab ümber lükata üksnes siis, kui see ainus kinnisvara, mille omanik võlgnik on, asub teises liikmesriigis ja moodustab suurema osa tema varast ning kui on ülekaalukaid tegureid, mis näitavad selgelt, et võlgniku põhihuvide kese asub selles liikmesriigis.

15.      Selles kontekstis tuleb märkida, et kui Portugali valitsus lähtub suuresti Euroopa Kohtu praktikast, mis käsitleb määrusele 2015/848 eelnenud määrust, st määrust nr 1346/2000, tundub komisjon kahtlevat, kas see kohtupraktika on üle kantav käsitletava juhtumi asjaoludele. Komisjon märgib, et selle kindlakstegemisel, kas määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud eelduse saab ümber lükata, tuleb arvesse võtta kohtupraktikat, mis käsitleb lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsiooni(8). Sisuliselt tuleks analüüsida, kas esineb asjaolusid, mis võimaldavad tuvastada, et olukorral on tihedamad seosed mõne teise liikmesriigiga kui eelduses silmas peetud liikmesriik.

16.      Selleks et anda eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarvilik vastus, analüüsin kõigepealt, kas määrus 2015/848 on põhikohtuasjas kohaldatav (A jaotis). Seejärel käsitlen küsimust, kas määruse nr 1346/2000 kontekstis välja arendatud kohtupraktika on ülekantav määruse 2015/848 kontekstile ja käsitletava juhtumi asjaoludele (B jaotis). Lõpuks analüüsin, kas need asjaolud võivad lükata ümber määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud eelduse ning võimaldavad Portugali kohtutel tunnistada ennast selle määruse artikli 3 lõike 1 esimese lõigu alusel pädevaks (C jaotis).

A.      Määruse 2015/848 kohaldatavus

17.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et selle väljaselgitamiseks, kas Portugali kohtud on pädevad algatama apellantide suhtes maksejõuetusmenetlust, tuleb tõlgendada määrust 2015/848.

18.      Määruse 2015/848 artikli 92 järgi kohaldatakse seda määrust üldjuhul alates 26. juunist 2017. Lisaks on selle määruse artikli 84 lõikes 1 ette nähtud, et selle sätteid kohaldatakse 26. juunil 2017 või pärast seda kuupäeva algatatud maksejõuetusmenetluste suhtes.

19.      Küsimus, kas apellantide avalduse alusel tuleb algatada maksejõuetusmenetlus, tekkis tõenäoliselt pärast seda, kui nad valisid 2016. aastal oma alaliseks elukohaks Ühendkuningriigi. Järelikult ei saa välistada – nagu arvab eelotsusetaotluse esitanud kohus –, et määrus 2015/848 on Portugali kohtule nende esitatud avalduse suhtes kohaldatav. Seega, kuna puuduvad asjaolud, mis kinnitaksid järeldust, et määrus 2015/848 ei ole põhikohtuasja suhtes kohaldatav, ning võttes arvesse ülesannete jaotust Euroopa Kohtu ja eelotsusetaotluse esitanud kohtu vahel, võtan aluseks, et käesolevas kohtuasjas tuleb tõesti tõlgendada seda määrust.

20.      Täielikkuse huvides juhin tähelepanu, et määruse 2015/848 põhjenduses 25 on märgitud, et seda määrust kohaldatakse ainult neile võlgnikele, kelle põhihuvide kese asub Euroopa Liidus. Oma kohtuotsuses Schmid(9) kinnitas Euroopa Kohus, et see põhimõte, mis on ära toodud määruse nr 1346/2000 samalaadses põhjenduses, on siduv. Sellest tuleneb, et asjaolu, et võlgniku elukoht on liikmesriigis, mis seda määrust ei kohalda, või kolmandas riigis, ei välista automaatselt selle määruse kohaldamist võlgniku suhtes. Igal juhul ei kuulu Ühendkuningriik ühessegi nendest kategooriatest, mis puudutab Portugali kohtu poole pöördumise tõenäolist kuupäeva. Määruse 2015/848 põhjenduses 87 on meenutatud, et Ühendkuningriik osales selle määruse vastuvõtmises ja kohaldamises.(10)

B.      Varasema määrust nr 1346/2000 käsitleva kohtupraktika kohaldatavus määruse 2015/848 suhtes

21.      Määruse 2015/848 – nagu ka määruse nr 1346/2000 – raames kasutatakse mõistet „põhihuvide kese“ nende määruste artikli 3 lõikes 1 ette nähtud kohtualluvuse seose eeskirja kriteeriumina, mis võimaldab kindlaks teha kohtud, kes on pädevad põhimaksejõuetusmenetlust algatama. Lisaks määrab seose kriteerium, milleks on põhihuvide kese, määruses 2015/848 – nagu ka sellele eelnenud määruse raames valitud lahendus – kaudselt kindlaks maksejõuetusküsimuste suhtes kohaldatava õiguse.(11)

22.      Kohtupraktikas on leitud, et määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõikes 1 kasutatud mõistel „põhihuvide kese“ on autonoomne tähendus ning seda tuleb seetõttu tõlgendada ühetaoliselt ja liikmesriikide õigusaktidest sõltumatult.(12) Nagu ilmneb käesoleva ettepaneku punktist 21, on määrusesse 2015/848 üle võetud – vähemalt üldjoontes – määruses nr 1346/2000 kasutatud lahendused. Mõistet „põhihuvide kese“ tuleb seega endiselt pidada liidu õiguse autonoomseks mõisteks.

23.      Seejuures on küll nii, et erinevalt selle eelkäijast ei kohaldata määrust 2015/848 ainult menetluste suhtes, mis toovad kaasa osalise või täieliku käsutuskeelu maksejõuetule võlgnikule.(13) Võttes aga arvesse järjepidevust nende kahe määruse vahel, ei saa asjaolu, et määruse 2015/848 esemelist kohaldamisala laiendati, oluliselt muuta viisi, kuidas tuleb mõistet „põhihuvide kese“ tõlgendada. Asjaolu, et mõnikord kui maksejõuetuse alal kohaldatav õigus näeb nii ette, võib menetluse laadi selle jooksul muuta, kinnitab seda tõlgendust. Reegli kohaselt, mida nimetatakse põhimõtteks perpetuatio fori, ei tohiks see asjaolu mõjutada küsimust, kas asi allub kohtule, mille poole on pöördutud.

24.      Kuna aga määrus 2015/848 puudutab iseseisva äritegevusega mittetegelevat füüsilist isikut, võivad selle määruse raames mõiste „põhihuvide kese“ osas valitud lahendused ja selles määruses ette nähtud eeldused tekitada kahtlust, kas varasem kohtupraktika on seda määrust arvestades kohaldatav.

1.      Mõiste „põhihuvide kese“

25.      Määruses nr 1346/2000 ei olnud mõiste „põhihuvide kese“ tõlgendust esitatud. Selle määruse kehtivusajal selgitas selle mõiste ulatust siiski vastava määruse põhjendus 13, mille kohaselt „„[peaks p]õhihuvide kese“ […] olema koht, kus võlgnik tegeleb regulaarselt oma huvide realiseerimisega ja on seetõttu kolmandate isikute poolt tuvastatav“. Määruses 2015/848 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu teises lauses on a priori kasutatud mõiste „põhihuvide kese“ määratlust, mis oli toodud määruse nr 1346/2000 põhjenduses 13.

26.      Määruse nr 1346/2000 põhjenduses 13 näib olevat tunnustatud seost võlgnikupoolse huvide regulaarse realiseerimise koha ja asjaolu vahel, et see on kolmandate isikute poolt kontrollitav. Selles põhjenduses oli nimelt märgitud, et „„[p]õhihuvide kese“ peaks olema koht, kus võlgnik tegeleb regulaarselt oma huvide realiseerimisega ja on seetõttu kolmandate isikute poolt tuvastatav“.(14) Määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu viimasesse lausesse ei ole aga terminit „seevastu“ üle võetud.(15)

27.      Ma ei arva siiski, et see nüanss võiks muuta märkimisväärselt viisi, kuidas tuleb võlgniku põhihuvide keskme asukoht kindlaks määrata, võrreldes viisiga, mida kohaldati seoses määrusega nr 1346/2000.

28.      Märkus „on seetõttu kolmandate isikute poolt tuvastatav“ eeldas, et paik, kust võlgnik regulaarselt oma huvide reguleerimisega tegeleb, tuleb kindlaks määrata objektiivsete kriteeriumide põhjal, mis on vajalik selleks, et see paik oleks kolmandate isikute poolt kontrollitav. Seda arvestades on Euroopa Kohus siiani oma määrust nr 1346/2000 käsitlevas praktikas leidnud, et põhihuvide kese tuleb kindlaks määrata kriteeriumide põhjal, mis on korraga objektiivsed ja mida kolmandad isikud saavad kontrollida.(16)

29.      Seoses määrusega 2015/848 on objektiivsete kriteeriumide kohaldamine alati keskse tähtsusega selle kindlustamisel, et kohtualluvuseeskiri tagab õiguskindluse ja kohtualluvuse ettenähtavuse. Õiguskindlus ja ettenähtavus on seda olulisemad, et nagu ka määruse nr 1346/2000 raames määrab kohtualluvuse kindlakstegemine vastavalt määruse 2015/848 artikli 7 lõikele 1 ära kohaldatava õiguse.(17)

30.      Lisaks on määruses 2015/848 sätestatud kohtualluvuseeskirjade ja kollisiooninormide teine konkreetne eesmärk – nagu näitab selle määruse põhjendus 5 – „vältida selliste olukordade teket, mis motiveerivad pooli viima vara või kohtumenetlusi ühest liikmesriigist teise võlausaldajate kahjuks ja enda jaoks soodsama õigusliku seisundi leidmiseks (forum shopping – meelepärase kohtualluvuse valimine)“. Objektiivsete kriteeriumide kasutamine põhihuvide keskme paiga kindlaksmääramisel võimaldab ka piirata seda, et võlgnikud kasutavad selliseid võtteid.

31.      Eelneva põhjal tuleb koht, kus võlgnik regulaarselt oma huvide realiseerimisega tegeleb, määruse 2015/848 raames kindlaks määrata objektiivsete kriteeriumide põhjal, mis on kolmandate isikute poolt kontrollitavad.

2.      Määruses 2015/848 ette nähtud eeldused

32.      Liidu seadusandja ei ole piirdunud määruse nr 1346/2000 põhjenduse 13 uuesti ära toomise ja selle määruses 2015/848 siduvaks muutmisega. Kui määruses nr 1346/2000 oli nähtud ette ainult eeldus, millest lähtutakse äriühingute ja juriidiliste isikute puhul, on määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 teise kuni neljanda lõiguga kehtestatud kolm erinevat eeldust, mida kohaldatakse kolme võlgnike kategooria suhtes, st esiteks äriühingud ja juriidilised isikud, teiseks iseseisva äri- või kutsetegevusega tegelevad füüsilised isikud ning kolmandaks muud füüsilised isikud.

33.      Pealegi kehtestas liidu seadusandja piirangud, mille kohaselt ei ole määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 teise kuni neljanda lõiguga kehtestatud eeldused kohaldatavad ajal, mis järgneb selle koha üleviimisele, mis eeldatakse olevat põhihuvide kese. Selle aja pikkus on iseseisva äritegevusega mittetegelevate füüsiliste isikute puhul kuus kuud ja ülejäänud kahe võlgnike kategooria puhul kolm kuud. Olen arvamusel, et see erinevus tuleneb asjaolust, et niisugusel füüsilisel isikul on lihtsam oma oletatavat põhihuvide keskme kohta üle viia. Igal juhul ei tundu need piirangud olevat käesoleva kohtuasja kontekstis asjakohased.(18)

34.      Määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus iseseisva äritegevusega mittetegelevate füüsiliste isikute puhul ette nähtud eeldus seisneb selles, et kuni vastupidise tõendamiseni eeldatakse niisuguse isiku põhihuvide kese paiknevat tema alalises elukohas. Eelotsuse küsimus puudutab just seda aspekti, st küsimust, kas võttes arvesse asjaolu, et apellantide ainus kinnisvara asub Portugalis, saab eelduse selle riigi kasuks ümber lükata.

35.      Seejuures võib määruse 2015/848 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud eelduste, sh selle lõike neljandas lõigus sätestatud eelduse laad tekitada kahtlust, võttes arvesse selle määruse artikli 4 lõike 1 sõnastust, mille kohaselt kontrollib maksejõuetusmenetluse algatamise avalduse saanud kohus omal algatusel, kas tal on menetluse algatamise pädevus vastavalt selle määruse artiklile 3. Lisaks on sama määruse põhjenduses 27 märgitud, et „[e]nne maksejõuetusmenetluse algatamist peaks pädev kohus omal algatusel kontrollima, kas võlgniku põhihuvide kese või võlgniku tegevuskoht asub tõepoolest selle kohtu alluvuses“.

36.      Määruse 2015/848 järgmiste põhjenduste lugemine kinnitab tõlgendust, et kohtul, kelle poole on pöördutud, on kohustus kohtualluvuse küsimust omal algatusel analüüsida ka siis, kui tegemist on mõne selle määruse artikli 3 lõikes 1 ette nähtud eeldusega. Kui määruse 2015/848 põhjendused 30 ja 31 puudutavad eeldusi, siis selle määruse põhjenduses 32 on nähtud ette, et „[i]gal juhul, kui juhtumi asjaolud annavad põhjust kahelda kohtualluvuses, peaks asjaomane kohus paluma võlgnikul esitada lisatõendeid oma väidete kinnituseks ja, kui maksejõuetusmenetluse suhtes kohaldatav õigus seda võimaldab, andma võlgniku võlausaldajatele võimaluse esitada oma seisukohti kohtualluvuse küsimuses“.(19)

37.      Kohustada kohut analüüsima, kus asub tegelikult võlgniku põhihuvide kese, näib a priori halvasti kokku sobivat eelduste kontseptsiooniga, sest need ongi kehtestatud sisuliselt just selleks, et vabastada kohus kohustusest analüüsida konkreetse juhtumi asjaolusid.

38.      Selle ilmselge vastuolu kohta pean märkima, et kuigi määrus nr 1346/2000 ei sisaldanud samalaadset sätet nagu määruse 2015/848 artikli 4 lõige 1, oli selles, nagu ka määruses 2015/848, siiski ette nähtud põhihuvide keskmega seotud eeldus, mis puudutas äriühinguid ja juriidilisi isikuid.

39.      See ei takistanud Euroopa Kohtul teha kohtuotsuses Eurofood IFSC(20) järeldust, et vastastikuse usalduse põhimõttele on omane, et liikmesriigi kohus, kellele on esitatud põhimaksejõuetusmenetluse algatamise avaldus, kontrollib määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõike 1 alusel oma pädevust, st uurib, kas võlgniku põhihuvide kese on selles liikmesriigis.

40.      Sellest tuleneb, et määruse 2015/848 artikli 4 lõikes 1 sätestatud kohustus oli liikmesriigi kohtutel juba määruse nr 1346/2000 kehtivusajal, kuigi viimane sisaldab põhihuvide keskmega seotud eeldust. See eeldus on sätestatud ka määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 teises lõigus koos kahe teise füüsilisi isikuid puudutava eeldusega. Seega on selle eelduse – nagu ka kahe ülejäänud määruse 2015/848 artikli 3 lõikes 1 sätestatud eelduse – õigusjõud jäänud minu arvates määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõike 1 õigusjõuga võrreldes muutumatuks.

41.      Euroopa Kohus otsustas kohtuotsuses Eurofood IFSC(21) määruses nr 1346/2000 äriühingu asukoha kasuks ette nähtud erandi õigusjõu kohta, et selle eelduse saab ümber lükata ainult siis, kui objektiivsed ja kolmandate isikute poolt tuvastatavad asjaolud võimaldavad järeldada, et tegelik olukord erineb sellest, mida võiks eeldada registrijärgse asukoha alusel. Euroopa Kohus täpsustas selles kohtuotsuses, et selle eelduse võib kõrvale jätta, kui võlgnik oma asukohajärgse liikmesriigi territooriumil reaalselt ei tegutse,(22) ning leidis kohtuotsuses Interedil(23), et nii on see ka juhul, kui äriühingu keskse juhtimise koht ei paikne registrijärgses asukohas.

42.      Järeldan sellest, et mis puudutab määrust 2015/848 ja selles ette nähtud eeldusi, sh selle artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud eeldust, siis eeldatav põhihuvide keskme koht kujutab endast ka selle määruse artikli 4 lõike 1 kohaselt läbiviidava analüüsi lähtepunkti. Selle analüüsi raames käsitleb kohus, kellele on esitatud maksejõuetusmenetluse algatamise avaldus, kõiki asjaolusid, mis on asjakohased selle tagamisel, et alalise elukoha paiga kasuks kehtestatud eeldust ei lükata ümber.(24) Selle eelduse võib ümber lükata ainult juhul, kui need asjaolud, mis on kindlaks määratud kriteeriumide põhjal, millest tuleb lähtuda iseseisva äritegevusega mittetegeleva füüsilise isiku puhul, võimaldavad tuvastada olukorra, mis erineb reaalselt olukorrast, mida alalise elukoha paik peaks peegeldama.

43.      Seega tuleb analüüsida, mida alaline elukoht kui eeldatav põhihuvide kese peaks peegeldama, ja siis teha kindlaks kriteeriumid, mis võimaldavad tuvastada selle analüüsi tulemusest erineva tegeliku olukorra.

C.      Varasema, määrust nr 1346/2000 käsitleva kohtupraktika kohaldamine iseseisva äritegevusega mittetegelevate füüsiliste isikute suhtes

1.      Alaline elukoht kui eeldatav põhihuvide kese

44.      Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et apellandid valisid oma alaliseks elukohaks Ühendkuningriigi. Püüdmata selgitada välja, kas see asjaolu vastab mõistele „alaline elukoht“ määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 neljanda lõigu tähenduses, märgin, et selles määruses ei ole nimetatud mõistet määratletud. Kuna miski ei näita, et seadusandja soovis viidata seoses alalise elukoha paiga kindlaksmääramisega riigisisesele õigusele, tuleb asuda seisukohale, et mõiste „alaline elukoht“ kujutab endast liidu õiguse autonoomset mõistet.

45.      Selle mõiste kohta on küll olemas Euroopa Kohtu praktika, mis käsitleb eelkõige määrust (EÜ) nr 2201/2003(25), mille raames on tegemist lapse alalise elukohaga. Mulle näib siiski, et kriteeriumid, mida kasutati selle määruse kehtivusajal alalise elukoha paiga kindlaksmääramisel, ei ole ülekantavad määrusele 2015/848 nende põhjuste kindlaksmääramisel, miks eeldatakse, et võlgniku põhihuvide kese asub tema alalises elukohas. Selles kontekstis ei tohi eelistada mitte sotsiaalse või perekondliku olukorraga seonduvaid kriteeriume,(26) vaid võlgniku varalise olukorraga seonduvaid.(27)

46.      Määruse 2015/848 raames kujutab alalise elukoha paik endast eeldatavat kohta, kus asub võlgniku põhihuvide kese, ning see paik peab seega ka – või isegi eelkõige – vastama selle määruse artikli 3 lõike 1 esimese lõigu teises lauses nimetatud kriteeriumidele, st vastama paigale, kus võlgnik tegeleb regulaarselt oma huvide realiseerimisega ja mis on kolmandate isikute poolt kontrollitav. Võlgniku sotsiaalne või perekondlik olukord ei kujuta endast aga asjaolu, mis on kolmandate isikute poolt kergesti kontrollitav. Teisiti on mõistagi isikutevaheliste suhetega, mis avaldavad majanduslikku mõju, näiteks abieluside või side sama majapidamise liikmete vahel. Niisugused sidemed võivad mõjutada võlgniku varalist olukorda ja suunata teda sõlmima tehinguid kolmandate isikutega. Olen siiski arvamusel, et niisuguseid sidemeid ei tule arvesse võtta mitte nende subjektiivse tähtsuse tõttu võlgnikule, vaid nende majanduslike mõjude tõttu. Tehes aga kohtualluvuse kindlaks põhihuvide keskme koha põhjal, erineb emaettevõtja ja tema tütarettevõtja vaheline suhe selgelt suhtest isikute vahel, keda ühendab sugulussuhe. Iseseisva äritegevusega mittetegeleva füüsilise isiku puhul hägustub piir tema majandusliku ja perekondliku olukorra vahel, samas kui äriühingute puhul seda küsimust ei kerki.

47.      Seda tõlgendust kinnitab M. Virgóse ja E. Schmiti raport(28), mida peetakse üldiselt heaks määruse nr 1346/2000 ja seega ka määruse 2015/848 tõlgendamise juhiseks.

48.      Selle rapordi punktis 75 selgitavad autorid määruse nr 1346/2000 põhjenduse 13 ja määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu teise lausega sarnases sõnastuses, et mõistet „põhihuvide kese“ tuleb tõlgendada nii, et see tähistab paika, kus võlgnik oma huve tavapäraselt haldab ja mille kolmandad isikud võivad seega tuvastada. Autorid lisavad, et sõna „huvid“ kasutamisega ei soovitud tähistada mitte ainult kaubandus‑, tööstus‑ või kutsetegevust, vaid ka igasugust majandustegevust üldiselt, et see hõlmaks ka eraisikute, eelkõige tarbijate tegevust. Seega, mis puudutab iseseisva äritegevusega mittetegelevaid füüsilisi isikuid („tarbijad“), siis viidatud ei ole mingitele muudele huvidele peale majanduslike huvide. Majanduslike huvide kese tuleb teha kindlaks peamiselt asjaolude põhjal, mis seonduvad nende huvidega.

49.      Eelneva põhjal arvan, et tegelik olukord erineb olukorrast, mida peaks peegeldama alalise elukoha paik, kui alaline elukoht ei täida oma otstarvet paigana, kus võlgnik teeb oma majanduslikud otsused, saab või kulutab enamiku oma tulust või kus asub enamik tema varasid. Niisugustel asjaoludel võibki määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud eelduse ümber lükata.

50.      Selles kontekstis peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima, kas apellantide Portugalis asuv ainus kinnisvara kujutab endast enamikku nende varadest. Kui see on nii, võib määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud eelduse ümber lükata ning see kohus peab tegema kindlaks, kas sellest asjaolust piisab, et asuda seisukohale, et apellantide põhihuvide kese paikneb selles liikmesriigis.

51.      Seega jääb veel üle selgitada välja asjaolud, mis võivad lükata selle eelduse ümber liikmesriigi kasuks, kus asub võlgniku ainus kinnisvara.

2.      Asjaolud, mis võivad selle eelduse ümber lükata

52.      Portugali valitsus väidab kohtuotsusele Interedil(29) viidates, et füüsiliste isikute puhul vastab nende põhihuvide kese paigale, kus asub suurem osa nende varast, ja paigale, kus asub enamik nende majanduslikest, sotsiaalsetest ja perekondlikest suhetest tervikmulje põhjal ja tegelike või potentsiaalsete võlausaldajate seisukohast. Samamoodi on ka õigusteoorias märgitud, et kohus, kelle poole on pöördutud, võtab arvesse mitut kriteeriumi, näiteks üürilepingu või omandiõigust tõendava dokumendi olemasolu, elukoha suurus, elektritarbimine, igapäevakulud, pere sealviibimine või mitte, tööleping, keeleoskus või ka isiku võlgade ja varade asukoht.(30)

53.      Eelnevate kaalutluste kohta, mis puudutavad asjaolusid, mis võivad olla määruse 2015/848 artikli 4 lõike 1 kohaselt läbi viidavas analüüsis asjakohased, tuleb minu arvates teha mõni oluline täpsustus.

54.      Esimesena on liidu seadusandja määruse 2015/848 artikli 3 lõikes 1 ette nähtud eeldusi, sh iseseisva äritegevusega mittetegelevat füüsilist isikut puudutavat eeldust tõesti täpsustanud selle määruse põhjenduses 30 toodud selgitustega. Selles põhjenduses on eelkõige märgitud, et „[niisuguste] üksikisikute puhul peaks olema võimalik see eeldus ümber lükata näiteks juhul, kui suurem osa võlgniku varast asub väljaspool võlgniku alalise elukoha liikmesriiki“.(31) Sellele lõigule viidates väidavad apellandid, et selle kohaselt allub asi käsitletaval juhul Portugali kohtutele.

55.      Nagu aga rõhutavad Portugali valitsus ja komisjon, on selles põhjenduses silmas peetud olukorrad üksnes näited olukordadest, kus määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud eelduse saab („peaks olema võimalik“) ümber lükata.(32) Selles põhjenduses mainitud asjaolude pelk esinemine ei tähenda aga siiski, et eeldus on automaatselt teatava liikmesriigi kasuks ümber lükatud. Sellest järeldub, et võlgniku varade asukoht kujutab endast ühte asjaolu, mida tuleb arvesse võtta selle analüüsimisel, kas eelduse saab või mitte teatava liikmesriigi kasuks ümber lükata.

56.      Seisukoht, et üksainus vara võib põhihuvide keskme paigast nihutada, oleks vastuolus määruse 2015/848 ühe eesmärgiga, st eesmärgiga takistada forum shopping’ut. Ikka selles kontekstis tuleb arvesse võtta niisuguse tõlgenduse mõju, mille kohaselt tuleks määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud eeldus ümber lükata selle riigi kasuks, mille territooriumil asub võlgniku ainus kinnisvara. Selline tõlgendus tooks kaasa selle, et isiku puhul, kelle alaline elukoht on teatavas liikmesriigis, kus ta töötab palgatöötajana, kuid kellel on kinnisvara kolmandas riigis, ei ole liikmesriikide kohtud pädevad maksejõuetusmenetlust algatama.(33)

57.      Teisena võib tarvilikke juhiseid leida määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu teise lause sõnastusest, tõlgendatuna selle lõike neljandast lõigust lähtudes ja võttes arvesse konkreetset olukorda, mil füüsiline isik ei tegele iseseisva äritegevusega.

58.      Esiteks võib asjaolust, et vastavalt määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu teisele lausele vastab põhihuvide kese paigale, kus võlgnik tegeleb regulaarselt oma huvide realiseerimisega, järeldada, et seda paika peab iseloomustama teatav stabiilsus.(34) Nagu ilmneb käesoleva ettepaneku punktist 31, tuleb asjaolu, et tegemist on huvide realiseerimise stabiilse keskusega, kindlaks teha objektiivsete asjaolude põhjal, mis on kolmandate isikute poolt kontrollitavad.

59.      Teiseks ilmneb ka määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 esimese lõigu teise lause sõnastusest, et kuna koht, kus võlgnik oma huve regulaarselt realiseerib, peab olema kolmandate isikute poolt kontrollitav, siis on niisuguses olukorras määrava tähtsusega mulje, mille kõik objektiivsed asjaolud loovad.(35)

60.      Mõistagi on termin „kolmandad isikud“ äärmiselt lai mõiste. Määruse 2015/848 põhjenduses 28 on selgitatud, et „[s]elle kindlaksmääramisel, kas võlgniku põhihuvide kese on kolmandate isikute poolt kontrollitav, tuleks erilist tähelepanu pöörata võlausaldajatele ja nende arusaamale sellest, kus võlgnik tegeleb oma huvide realiseerimisega“.(36) Lisaks märkis Euroopa Kohus oma kohtuotsuses Interedil(37), et määruse nr 1346/2000 põhjenduses 13 viidatud objektiivsuse ja tuvastatavuse nõue on täidetud, kui selle koha kindlakstegemiseks, kus võlgnikust äriühing tegeleb regulaarselt oma huvide realiseerimisega, arvesse võetud faktilised asjaolud olid avalikustatud või vähemalt piisavalt aimatavad, et kolmandad isikud, st eeskätt selle äriühingu võlausaldajad, said olla neist teadlikud.

61.      Selles kontekstis tuleb märkida, et eelotsuse küsimuses sellisena, nagu see on esitatud, on mainitud ainult asjaolu, et võlgnikul on kinnisvara muus liikmesriigis kui tema alalise elukoha liikmesriik, kus ta töötab palgatöötajana. Eelotsusetaotlusest ilmneb siiski, et apellandid väitsid eelotsusetaotluse esitanud kohtus ka, et kõik maksejõuetuseni viinud tehingud tehti ja lepingud sõlmiti Portugalis.

62.      Olles küll selle välja toonud, arvan, et iseseisva äritegevusega mittetegelevate füüsiliste isikutega seoses ei tule omistada määravat tähtsust varasemale tervikmuljele, mille võlgniku olukord tema võlausaldajate seisukohast jättis.

63.      Nimelt liiguvad need isikud liidus märkimisväärselt ringi. Nende võlausaldajad võivad alati võlgniku põhihuvide keskme üleviimist ette näha ja määruse 2015/848 põhjenduse 27 kohaselt peab võlgniku põhihuvide kese või võlgniku tegevuskoht tõesti asuma pädeva kohtu piirkonnas, et ta saaks maksejõuetuse algatamise põhimenetluse avalduse kohta otsuse teha. Lisaks on selles määruses ette nähtud piisavad tagatised, et hoida ära pettuslikku või kuritarvituslikku meelepärase kohtualluvuse valimist. Seega tuleb, ilma et see piiraks nende tagatiste kohaldamist, tähelepanu pöörata eelkõige objektiivsetele asjaoludele, mis on kolmandate isikute poolt (tegelikud ja potentsiaalsed võlausaldajad) kontrollitavad, kui niisugune taotlus esitatakse.

D.      Lõppjäreldus

64.      Võtan oma analüüsi kokku nii, et määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud eelduse võib jätta arvestamata juhul, kui iseseisva äritegevusega mittetegeleva füüsilise isiku puhul ei täida alalise elukoha paik oma otstarvet paigana, kus võlgnik teeb oma majanduslikud otsused, saab või kulutab enamuse oma tulust või kus asub enamik tema varasid. Seda eeldust ei saa siiski ümber lükata riigi kasuks, mille territooriumil asub võlgniku ainus kinnisvara, kui puuduvad muud asjaolud, mis näitavad, et selle võlgniku põhihuvide kese asub selles liikmesriigis. Selle asjaolu võib tuvastada võlgniku majandushuve puudutavate objektiivsete asjaolude põhjal, mis on kolmandate isikute (tegelikud ja potentsiaalsed võlausaldajad) poolt kontrollitavad.

V.      Ettepanek

65.      Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal da Relação de Guimarãesi (Guimarãesi apellatsioonikohus, Portugal) eelotsuse küsimusele järgmiselt:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määruse (EL) 2015/848 maksejõuetusmenetluste kohta artikli 3 lõike 1 esimest ja neljandat lõiku tuleb tõlgendada nii, et eelduse, et iseseisva äritegevusega mittetegeleva füüsilisest isikust võlgniku alaline elukoht eeldatakse olevat tema põhihuvide kese, võib jätta arvestamata juhul, kui alalise elukoha paik ei täida oma otstarvet paigana, kus võlgnik teeb oma majanduslikud otsused, saab või kulutab enamuse oma tulust või kus asub enamik tema varasid.

Seda eeldust ei saa siiski ümber lükata riigi kasuks, mille territooriumil asub võlgniku ainus kinnisvara, kui puuduvad muud asjaolud, mis näitavad, et selle võlgniku põhihuvide kese asub selles liikmesriigis. Selle asjaolu võib tuvastada võlgniku majandushuve puudutavate objektiivsete asjaolude põhjal, mis on kolmandate isikute (tegelikud ja potentsiaalsed võlausaldajad) poolt kontrollitavad.


1      Algkeel: prantsuse.


2      Nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus maksejõuetusmenetluse kohta (EÜT 2000, L 160, lk 1; ELT eriväljaanne 19/01, lk 191).


3      Vt 2. mai 2006. aasta kohtuotsus Eurofood IFSC (C‑341/04, EU:C:2006:281), 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Interedil (C‑396/09, EU:C:2011:671) ning 15. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Rastelli Davide ja C. (C‑191/10, EU:C:2011:838).


4      Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta määrus maksejõuetusmenetluste kohta (ELT 2015, L 141, lk 19, parandus ELT 2016, L 349, lk 9).


5      Vt näiteks 7. septembri 2017. aasta kohtuotsus Neto de Sousa (C‑506/16, EU:C:2017:642, punkt 23) ja 26. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Aqua Pro (C‑407/16, EU:C:2017:817, punkt 26).


6      Vt määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 esimene lõik.


7      Vt määruse 2015/848 artikli 3 lõike 1 neljas lõik.


8      Konventsioon, mis avati allkirjastamiseks Roomas 19. juunil 1980 (EÜT 1980, L 266, lk 1; ELT eriväljaanne C 169, lk 10).


9      Vt 16. jaanuari 2014. aasta kohtuotsus (C‑328/12, EU:C:2014:6, punkt 21).


10      Seega ei takista Ühendkuningriigi väljaastumine liidust põhimõtteliselt Portugali kohtutel apellantide avalduse kohta otsust teha.


11      Määruse 2015/848 artikli 7 lõikes 1 on nähtud ette, et „[k]ui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse maksejõuetusmenetluse ja selle tagajärgede suhtes selle liikmesriigi õigust, kelle territooriumil menetlus on algatatud“.


12      Vt 2. mai 2006. aasta kohtuotsus Eurofood IFSC (C‑341/04, EU:C:2006:281, punkt 31), 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Interedil (C‑396/09, EU:C:2011:671, punkt 43) ning 15. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Rastelli Davide ja C. (C‑191/10, EU:C:2011:838, punkt 31).


13      Määrus 2015/848 hõlmab menetlusi, mis viiakse läbi ettevõtja saneerimiseks, võlgade ümberkujundamiseks või ettevõtja restruktureerimiseks, ning maksejõuetuseelseid menetlusi. Vt minu ettepanek kohtuasjas A (C‑716/17, EU:C:2019:262, punkt 25). Vt ka Hess, B., Oberhammer, P., Bariatti, S., Koller, Ch., Laukemann, B., Requejo Isidro, M., Villata, F. C. (éd.), The Implementation of the New Insolvency Regulation: Improving Cooperation and Mutual Trust, Nomos, Baden-Baden, 2017, lk 52; Sautonie-Laguionie, L., „L’extension du champ d’application du règlement (UE) n° 2015/848 par une définition vaste des „procédures d’insolvabilité““, Le nouveau droit européen des faillites internationales, sous la direction de Cotiga-Raccah, A., Sautonie-Laguionie, L., Bruylant, Bruxelles, 2018, lk 66 jj.


14      Kohtujuristi kursiiv.


15      Vt Andrianesis, A. P., „The Opening of Multijurisdictional Insolvencies Through the Prism of the Recast Regulation 848/2015“, European Company Law, 2017, vol. 14(1), lk 9; Mucciarelli, F. M., „Private International Law Rules in the Insolvency Regulation Recast: A Reform or a Restatement of the Status Quo?“, European Company Law, 2016, vol. 1, lk 14 ja 15, ning Vallens, J. L., „Le règlement (UE) n° 2015/848 du 20 mai 2015: une avancée significative du droit européen de l’insolvabilité“, Revue Lamy Droit des Affaires, 2015, n° 106, lk 18.


16      Vt 2. mai 2006. aasta kohtuotsus Eurofood IFSC (C‑341/04, EU:C:2006:281, punkt 33) ja 20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Interedil (C‑396/09, EU:C:2011:671, punkt 49). Vt ka 24. mai 2016. aasta kohtumäärus Leonmobili ja Leone (C‑353/15, ei avaldata, EU:C:2016:374, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).


17      Vt analoogia alusel 2. mai 2006. aasta kohtuotsus Eurofood IFSC (C‑341/04, EU:C:2006:281, punkt 33), mis puudutab määrust nr 1346/2000. Kollisiooninormide põhieesmärk on tagada selle õiguse ettenähtavus, mida teatava faktilise olukorra hindamise suhtes kohaldatakse, ka juhul, kui tegemist on kohtu asukohariigi õiguse kohaldamisega. Vt eelkõige minu ettepanek kohtuasjas KP (C‑83/17, EU:C:2018:46, punkt 81).


18      On selge, et alates 2016. aastast elasid apellandid alaliselt Ühendkuningriigis. Lisaks nagu ilmneb käesoleva ettepaneku punktist 18, ei tohtinuks maksejõuetusmenetlus selleks, et põhikohtuasjas võiks kohaldada määrust 2015/848, olla algatatud enne 26. juunit 2017. Igal juhul eeldab sõnastus, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimuses kasutas, et see kohus välistab võimaluse, et selle määruse artikli 3 lõike 1 neljandas lõigus ette nähtud eelduse saab apellantide alalise elukoha üleviimise tõttu arvestamata jätta, kuuekuulise aja jooksul.


19      Kohtujuristi kursiiv.


20      Vt 2. mai 2006. aasta kohtuotsus (C‑341/04, EU:C:2006:281, punkt 41). Selle tõlgenduse mõju kohta vt Van Calster, G., European Private International Law, Hart Publishing, Oxford, Portland, 2016, lk 298.


21      Vt 2. mai 2006. aasta kohtuotsus Eurofood IFSC (C‑341/04, EU:C:2006:281, punkt 34).


22      Vt 2. mai 2006. aasta kohtuotsus Eurofood IFSC (C‑341/04, EU:C:2006:281, punkt 35).


23      20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Interedil (C‑396/09, EU:C:2011:671, punkt 51).


24      Vt selle kohta Cuniberti, G., Nabet, P., Raimon, M, Droit européen de l’insolvabilité. Règlement (UE) 2015/848 du 20 mai 2015 relatif aux procédures d’insolvabilité, LGDJ., Issy-les-Moulineaux, 2017, lk 116, punkt 197.


25      Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määrus, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243).


26      Vt seevastu 22. detsembri 2010. aasta kohtuotsus Mercredi (C‑497/10 PPU, EU:C:2010:829, punktid 47 ja 48).


27      Vt Jault-Seseke, F., „Le règlement 2015/848: le vin nouveau et les vieilles outres“, Revue critique de droit international privé, 2016, punkt 27.


28      M. Virgóse ja E. Schmiti 3. mai 1996. aasta maksejõuetust käsitleva konventsiooni raport [Euroopa Liidu Nõukogu dokument nr 6500/96, DRS 8 (CFC)], ingliskeelse tervikteksti lõplik versioon on toodud teoses Moss, G., Fletcher, I. F., Isaacs, S., The EC Regulation on Insolvency proceedings. A Commentary and Annotated Guide, 2e éd., Oxford University Press, Oxford, 2009, lk 381 jj.


29      20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus (C‑396/09, EU:C:2011:671, punkt 52).


30      Vt Cuniberti, G., Nabet, P., Raimon, M, op. cit, lk 76, punkt 145.


31      Määruse 2015/848 põhjenduses 30 on mainitud ühte teist olukorda, mis võimaldab eelduse ümber lükata, st olukorda, kui „on võimalik kindlaks teha, et [võlgniku] kolimise peamine põhjus oli esitada maksejõuetusmenetluse algatamise avaldus uues kohtualluvuses ning kui selline avaldus kahjustaks oluliselt nende võlausaldajate huve, kelle tehingud võlgnikuga toimusid enne põhihuvide keskme ümberpaigutamist“. Apellantidele ei ole siiski ette heidetud, et nad viisid oma alalise elukoha üle sellise kavatsusega ja igal juhul näib, et eelotsusetaotluse esitanud kohus ei arvesta niisuguse võimalusega.


32      Vt ka käesoleva ettepaneku punkt 49.


33      Vt käesoleva ettepaneku punkt 20.


34      Fabriès-Lecéa, E., „Règlement (UE) n° 2015/848 du 20 mai 2015 relatif aux procédures d’insolvabilité. Commentaire article par article“, Sautonie-Laguionie, L. juhtimisel, Société de législation comparée, Paris, 2015, lk 61.


35      Vt selle kohta, et põhihuvide kese peab olema kolmandate isikute poolt kontrollitav, Jault-Seseke, F., op. cit.


36      Kohtujuristi kursiiv.


37      20. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus (C‑396/09, EU:C:2011:671, punkt 49).