Kohtuasi C‑51/13

Nationale-Nederlanden Levensverzekering Mij NV

versus

Hubertus Wilhelmus Van Leeuwen

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Rotterdam)

Eelotsusetaotlus – Otsene elukindlustus – Direktiiv 92/96/EMÜ – Artikli 31 lõige 3 – Kindlustusvõtjale antav teave – Kindlustusandja kohustus anda kindlustusvõtjale siseriiklikus õiguses kehtivate üldpõhimõtete alusel täiendavat teavet kindlustuse kulude ja kindlustusmaksete kohta

Kokkuvõte – Euroopa Kohtu otsus (viies koda), 29. aprill 2015

Isikute vaba liikumine – Asutamisvabadus – Teenuste osutamise vabadus – Otsene elukindlustus – Direktiiv 92/96 – Kindlustusvõtjale antav teave – Siseriikliku õiguse üldpõhimõtted, mis nõuavad, et kindlustusvõtjale antaks teatavat täiendavat teavet võrreldes sellega, mis on kõnealuse direktiivi II lisas loetletud – Lubatavus – Tingimused – Siseriikliku kohtu hinnang – Tagajärjed, mille siseriikliku õiguse kohaselt toob kaasa selle täiendava teabe andmata jätmine – Mõju puudumine

(Nõukogu direktiiv 92/96, artikli 31 lõige 3)

Direktiivi 92/96 otsese elukindlustustegevusega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta, millega muudetakse direktiive 79/267 ja 90/619 (kolmas elukindlustusdirektiiv), artikli 31 lõiget 3 tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus see, kui kindlustusandja on selliste siseriikliku õiguse üldpõhimõtete alusel, nagu on põhikohtuasjas käsitletavad „avatud ja/või kirjutamata normid”, kohustatud andma kindlustusvõtjale teatavat täiendavat teavet võrreldes sellega, mis on nimetatud direktiivi II lisas loetletud, tingimusel et nõutav teave on selge ja täpne, võimaldamaks kindlustusvõtjal kohustuse olulistest asjaoludest õigesti aru saada, ning tagada piisava õiguskindluse; neid asjaolusid peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Täiendava teabe andmise kohustuse õiguslik alus ning eelkõige see, kas see kohustus tuleneb sellistest siseriikliku õiguse üldpõhimõtetest nagu „avatud ja/või kirjutamata normid”, ei oma direktiiviga kooskõla seisukohalt põhimõtteliselt tähtsust, kui kõnealune kohustus vastab direktiivi92/96 artikli 31 lõike 3 nõuetele. Sellest tuleneb, et õiguslik alus, millele asjaomane liikmesriik kavatseb artikli 31 lõikes 3 antud õigust kasutades tugineda, peab olema selline, mis kooskõlas õiguskindluse põhimõttega võimaldab kindlustusandjatel määratleda piisava ettenähtavusega see täiendav teave, mille nad peavad andma ja mida kindlustusvõtja võib eeldada.

Tagajärjed, mille teabe andmata jätmine siseriikliku õiguse kohaselt kaasa toob, ei oma põhimõtteliselt tähtsust küsimuses, kas teavitamiskohustus on direktiivi 92/96 artikli 31 lõikega 3 kooskõlas.

(vt punktid 28, 29, 34, 36 ja resolutsiooni punktid 1 ja 2)