ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)
19. detsember 2019(*)
Euroopa Liidu kaubamärk – Tühistamismenetlus – Euroopa Liidu sõnamärk Vita – Pärast Üldkohtu varasema otsuse tühistamist tehtud otsus – Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 65 lõige 6 (nüüd määruse (EL) 2017/1001 artikli 72 lõige 6) – Kohtuotsuse seadusjõud
Kohtuasjas T‑690/18,
Sony Interactive Entertainment Europe Ltd, asukoht London (Ühendkuningriik), esindaja: S. Malynicz, QC,
hageja,
versus
Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO), esindajad: J. Crespo Carrillo ja H. O’Neill,
kostja,
teine pool EUIPO apellatsioonikoja menetluses oli:
Vieta Audio, SA, asukoht Barcelona (Hispaania),
mille ese on hagi EUIPO neljanda apellatsioonikoja 10. septembri 2018. aasta otsuse (asi R 695/2018‑4) peale, mis käsitleb Vieta Audio ja Sony Computer Entertainment Europe’i vahelist kaubamärgi tühistamise menetlust,
ÜLDKOHUS (kaheksas koda),
koosseisus: president A. M. Collins (ettekandja), kohtunikud M. Kancheva ja G. De Baere,
kohtusekretär: ametnik R. Ūkelytė,
arvestades hagiavaldust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 22. novembril 2018,
arvestades vastust, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 12. aprillil 2019,
arvestades 10. oktoobril 2019 toimunud kohtuistungil esitatut,
on teinud järgmise
otsuse
Vaidluse taust
1 Vitakraft-Werke Wührmann & Sohn GmbH & Co. KG esitas 6. juulil 2001 Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ametile (EUIPO) ELi kaubamärgi registreerimise taotluse vastavalt nõukogu 20. detsembri 1993. aasta määrusele (EÜ) nr 40/94 ühenduse kaubamärgi kohta (EÜT 1994, L 11, lk 1; ELT eriväljaanne 17/01, lk 146), muudetud redaktsioonis (asendatud nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrusega (EÜ) nr 207/2009 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2009, L 78, lk 1), muudetud redaktsioonis (omakorda asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrusega (EL) 2017/1001 Euroopa Liidu kaubamärgi kohta (ELT 2017, L 154, lk 1)).
2 Kaubamärk, mille registreerimist taotleti, on sõnaline tähis Vita.
3 Kaubad, mille jaoks kaubamärgi registreerimist taotleti, kuuluvad 15. juuni 1957. aasta märkide registreerimisel kasutatava kaupade ja teenuste rahvusvahelise Nizza kokkuleppe (uuesti läbi vaadatud ja parandatud kujul) klassifikatsiooni muu hulgas klassi 9 ning vastavad järgmisele kirjeldusele: „salvestatud programmidega andmekandjad, tarkvara; audio- ja/või pildikandjad (mitte paberist), eelkõige magnetlint ja -kassetid, helilint, CDd, DAT (digitaalne helilint), videosalvestised ketastel, videolint, valgustatud fotofilmid, litograafiad“.
4 Kaubamärgitaotlus avaldati 15. juuli 2002. aasta väljaandes Bulletin des marques communautaires nr 56/2002.
5 Taotletud kaubamärk registreeriti 27. septembril 2005 numbriga 2290385.
6 Forrester Ketley Ltd teatas 28. märtsil 2011 EUIPO‑le faksi teel, et Vitakraft-Werke Wührmann & Sohn on talle 16. märtsil 2011 üle andnud ELi sõnamärgi Vita õigused eespool punktis 3 nimetatud kaupade osas. Forrester Ketley on teenusettevõtja, kes muu hulgas esindas EUIPOs kaubamärgiõiguse küsimustes hageja Sony Interactive Entertainment Europe Ltd õiguseellast Sony Computer Entertainment Europe Ltd.
7 ELi sõnamärk Vita registreeriti numbriga 9993361 osas, milles sellega seotud õigused olid üle antud.
8 Forrester Ketley teatas 28. septembri 2011. aasta faksiga EUIPO‑le, et ta andis 15. septembril 2011 vaidlusaluse kaubamärgi õigused üle Sony Computer Entertainment Europe’ile.
9 Teine menetluspool EUIPO menetluses Vieta Audio, SA esitas 14. oktoobril 2011 määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a (nüüd määruse 2017/1001 artikli 58 lõike 1 punkt a) alusel vaidlusaluse kaubamärgi tühistamise taotluse kõigi sellega hõlmatud kaupade osas. Ta väitis taotluses, et vaidlusalust kaubamärki ei ole Euroopa Liidus tegelikult kasutatud viie aasta pikkuse aja jooksul, mis kestis 14. oktoobrist 2006 kuni 13. oktoobrini 2011, ning kasutamata jätmisel ei ole mõistlikke põhjendusi.
10 Sony Computer Entertainment Europe kinnitas vastuses vaidlusaluse kaubamärgi tühistamise taotlusele 4. mail 2012, et vaidlusalust kaubamärki on asjaomaste kaupade jaoks asjaomasel ajal liidus tegelikult kasutatud. Ta märkis, et ta on kasutanud seda kaubamärki oma videomängukonsooli jaoks, mida nimetatakse PlayStation Vita, ning sellega seotud mängudel ja selle lisaseadmetel. Ta täpsustas, et sellele uuele konsoolile antud nime avalikustas ta ametlikult juunis 2011 ja seejärel toimus selle reklaamimiseks ulatuslik kampaania kuni 2011. aasta oktoobrini. Ta esitles PlayStation Vita mängukonsooli ametlikult Euroopas 2011. aasta augustis Kölnis (Saksamaa) Gamescomi konverentsil ja liidus toodi see mängukonsool turule 22. veebruaril 2012.
11 Oma väidete toetuseks esitas Sony Computer Entertainment Europe 4. mai 2012. aasta kirjaliku avalduse, mille oli koostanud üks tema direktoreid, millele olid lisatud järgmised tõendid:
– 7. juuni 2011. aasta pressiteade, milles kuulutati välja tema uue videomängude pihukonsooli nimi, milleks on PlayStation Vita;
– 7. juunil 2011 tehtud ekraanitõmmis veebilehest www.pcmag.com, millel viidatakse sellele teatele;
– Gamescomi konverentsil külastajatele ja ajakirjanikele jagatud reklaambrošüüri koopia, mis sisaldab muu hulgas andmeid PlayStation Vita mängukonsooli ja sellel kasutamiseks mõeldud videomängude kohta;
– koopia selle brošüüri kaanest, millel on näha PlayStation Vita mängukonsool;
– Gamescomi konverentsil jagatud CD PlayStation Vita mängukonsooli reklaamvideotega;
– PlayStationi ametlikul veebilehel Ühendkuningriigis 7. juunist kuni 22. septembrini 2011 avaldatud eri artiklid PlayStation Vita mängukonsooli ja sellele mõeldud mängude kohta;
– ekraanitõmmis videosalvestisest videoportaalis YouTube;
– 28. veebruari 2012. aasta pressiteade PlayStation Vita mängukonsooli üleilmse müügi kohta;
– 2012. aastal tehtud ekraanitõmmis Ühendkuningriigi PlayStationi ametlikust veebisaidist, millel on kuvatud mängukonsooli PlayStation Vita lisatarvikuid, sh mälukaardid ja välisseadmed.
12 Sony Computer Entertainment Europe vastas 2. jaanuaril 2013 teise menetluspoole EUIPO menetluses 31. juulil 2012 esitatud märkustele ja esitas vaidlusaluse kaubamärgi tegeliku kasutamise tõendamiseks järgmised täiendavad tõendid:
– 12. detsembril 2012 tehtud ekraanitõmmised Ühendkuningriigi PlayStationi ametlikust veebisaidist, kus on ära toodud PlayStation Vita mängukonsooli tehnilised andmed ja kirjeldused;
– 12. detsembril 2012 tehtud ekraanitõmmised Ühendkuningriigi PlayStationi ametlikust veebisaidist, kus on ära toodud teave PlayStation Vita mängukonsooli tarkvarauuenduste kohta;
– 2. jaanuaril 2013 tehtud ekraanitõmmised Wikipedia veebilehest, millel on ära toodud teave hageja emaettevõtja kohta ja ühe videomänge arendava Ühendriikides asutatud äriühingu Naughty Dog, Inc. kohta, keda täielikult kontrollib hageja emaettevõtja;
– 12. detsembril 2012 tehtud ekraanitõmmised Ühendkuningriigi PlayStationi ametlikust veebisaidist, kus on ära toodud näited PlayStation Vita mängukonsooli tootekomplektide, mängude, tarvikute ja muude toodete pakkumiste kohta.
13 Sony Computer Entertainment Europe lisas 24. aprillil 2013 esitatud täiendavates märkustes, et 25. oktoobril 2007 tõi ta liidus turule Aqua Vita nimelise interaktiivse videomängu, mis kujutab virtuaalset akvaariumi. Ta täpsustas, et see videomäng oli alates viimati nimetatud kuupäevast liidu turul müügil tema veebipoodides, ning tõi välja selle mängu müügikäibe iga aasta kohta alates selle esitlemisest kuni 2013. aastani. Ta lisas oma märkustele esiteks 24. aprillil 2013 tehtud ekraanitõmmised Hispaania, Saksamaa ja Ühendkuningriigi PlayStationi ametlikest veebisaitidest, mis tõendavad, et see mäng oli tema veebipoodides müügil, ja teiseks koopiad erinevatest artiklitest selle mängu kohta.
14 Tühistamisosakond tunnistas 30. juuni 2014. aasta otsusega vaidlusaluse kaubamärgi alates tühistamistaotluse esitamise kuupäevast kehtetuks kõigi kaupade osas, mille jaoks see oli registreeritud.
15 Sony Computer Entertainment Europe esitas 28. augustil 2014 EUIPO‑le määruse nr 207/2009 artiklite 58–64 (nüüd määruse 2017/1001 artiklid 66–71) alusel tühistamisosakonna otsuse peale kaebuse.
16 Sony Computer Entertainment Europe esitas 29. oktoobril 2014 kirjaliku selgituse kaebuse aluste kohta, lisades sellele täiendavad tõendid, sealhulgas fotod videomängu karpidest, millel on lisaks asjaomasele videomängule näha ka tähis PSVita (mis on PlayStation Vita lühendatud versioon).
17 EUIPO viies apellatsioonikoda kinnitas 12. novembri 2015. aasta otsusega (asi R 2232/2014‑5) (edaspidi „varasem otsus“) tühistamisosakonna otsuse ja jättis kaebuse rahuldamata.
18 Esiteks uuris viies apellatsioonikoda pärast seda, kui ta oli korranud kohaldatavaid põhimõtteid (varasema otsuse punktid 19–24), vaidlusaluse kaubamärgi tegeliku kasutamise aja küsimust (varasema otsuse punktid 25–38). Kõigepealt märkis ta, et asjaomane aeg kestis 14. oktoobrist 2006 kuni 13. oktoobrini 2011. Seejärel asus ta seisukohale, et vaidlusaluse kaubamärgi konkreetne esmakordne kasutamine liidus toimus Kölnis 2011. aasta 17.–21. augustini toimunud konverentsil Gamescom, mille jooksul jagati reklaammaterjali (eelkõige brošüüride ja CD-ROM-ide kujul), kuid PlayStation Vita mängukonsool toodi turule, sealhulgas liidu turule, alles 22. veebruaril 2012, see tähendab pärast asjaomast aega. Ta leidis, et nelja kuu pikkust kasutamist asjaomasel ajal (st 7. juunist kuni 13. oktoobrini 2011) võib pidada kestvaks kasutamiseks, tingimusel et kõik muud tingimused on täidetud. Lõpuks märkis ta, et ükski konkreetne tõend ei tõenda siiski, et Gamescomi konverentsi käigus jagati osalejatele asjaomast reklaammaterjali.
19 Teiseks uuris viies apellatsioonikoda kasutamise koha küsimust (varasema otsuse punktid 39–42). Ta leidis eelkõige, et kui oleks tõendatud, et Gamescomi konverentsil Kölnis jagati asjaomast reklaammaterjali, siis oleks olnud selge, et sõna „vita“ on liidus kasutatud. Ta järeldas, et sõna „vita“ kasutamine liidus leidis asjaomasel ajal aset.
20 Kolmandaks analüüsis viies apellatsioonikoda selle sõna kasutamise laadi ja ulatuse küsimust (varasema otsuse punktid 43–52). Olles märkinud, et suurem osa Sony Computer Entertainment Europe’i poolt asjakohase aja kohta esitatud tõenditest on reklaam- ja ajakirjanduslik materjal, hindas ta, millises ulatuses võib kaubamärgi kasutamine reklaamides kujutada endast tegelikku kasutamist. Sellega seoses täpsustas ta muu hulgas, et reklaami, mis tehakse enne kaupade ja teenuste tegelikku turustamist, peetakse üldiselt tegelikuks kasutamiseks, kuna selle eesmärk on luua nende jaoks turuväljund. Ta tuvastas, et käesolevas asjas oli „üleilmne ootus PlayStationi uue mängukonsooli esitlemise vastu tekitanud [kõnealuse] uue videomängukonsooli nime avaldamise ajaks tõelise turundusjõu“ (varasema otsuse punkt 49), ja järeldas seejärel, et „asjaolu, et [Sony Computer Entertainment Europe’i] esitatud tõendid kasutamise kohta [näitavad] reklaamtegevust ja uue mängukonsooli turuletoomise ettevalmistustööde kohta [täidavad] tegeliku kasutamise tingimusi“ (varasema otsuse punkt 50). Lõpuks tõdes ta varasema otsuse punktis 52, et Sony Computer Entertainment Europe’i esitatud tõenditest nähtub, et PlayStation Vita mängukonsooli esitlemine oli hästi ja hoolikalt ette valmistatud ning et viimati nimetatu kuulutati välja uue pihukonsoolina, mille jaoks olid välja töötatud uued erilised mängud.
21 Neljandaks kontrollis viies apellatsioonikoda, kas vaidlusalust kaubamärki on asjaomaste kaupade jaoks tegelikult kasutatud (varasema otsuse punktid 53–69).
22 Seoses sellega märkis viies apellatsioonikoda kõigepealt, et algse kaubamärgi taotluse esitamise ajal 2001. aastal kehtis Nizza klassifikatsiooni seitsmes redaktsioon ning järelikult tuli lähtuda sellest. Tema arvates aga olid „mängukonsoolid“ sel ajal juba liigitatud kategooriasse „mänguautomaadid (muud kui müntkäitatavad) ja üksnes televisiooni vastuvõtjatega koos kasutamiseks mõeldud mänguseadmed“ või kategooriasse „mängud“, mis mõlemad kuuluvad klassi 28, ning seega ei liigitatud neid klassi 9 kuuluvateks „andmekandjateks“ või „tarkvaraks“ (varasema otsuse punkt 53). Ta lisas, et kuigi on tõsi, et „üksnes televisiooni vastuvõtjatega koos kasutamiseks mõeldud meelelahutusseadmed“ kuuluvad klassi 9, olid kõnealused kaubad siiski erinevad nendest, mille jaoks vaidlusalune kaubamärk oli registreeritud (varasema otsuse punkt 54).
23 Seejärel tuvastas viies apellatsioonikoda, et Sony Computer Entertainment Europe on esitanud tõendid selle kohta, et enne PlayStation Vita mängukonsooli esitlemist läbi viidud reklaamikampaaniate eesmärk oli selle konsooli ning sellel kasutamiseks mõeldud uute mängude tutvustamine, kuid ta ei ole mingil moel viidanud „andmekandjatele“ või „tarkvarale“ (varasema otsuse punktid 55 ja 56). Tema arvates tuli enne kindlaks teha, kas „kasutatud kaubad [kuuluvad] sõnasõnalises tähenduses loetletud kaupade hulka (konkreetselt andmekandjad ja tarkvara)“ (varasema otsuse punkt 58), kui saab asuda seisukohale, et „salvestatud programmidega andmekandjateks“ on sellised seadmed, mille funktsioon on talletada andmeid, nagu „mälukaardid, mälupulgad, CD-ROM-id, kõvakettad, jms“, ning kuigi kõnealused mängukonsoolid võivad talletada andmeid, ei ole see nende põhifunktsioon (varasema otsuse punkt 59).
24 Viies apellatsioonikoda järeldas eeltoodust, et tühistamisosakond leidis õigesti, et kõik Sony Computer Entertainment Europe’i esitatud tõendid ja ühe tema direktori 4. mai 2012. aasta kinnitus tõendasid klassi 28 kuuluvate kaupade kasutamist ja mitte vaidlusaluse kaubamärgiga tähistatud kaupade kasutamist (varasema otsuse punkt 60).
25 Mis puutub videomängu Aqua Vita, siis märkis viies apellatsioonikoda muu hulgas, et Sony Computer Entertainment Europe’i esitatud müügiandmeid ei kinnitatud ühegi arve või muu tõendiga ning pealegi ei näita need arvandmed selle mängu ulatuslikku kasutamist, kui silmas pidada, et asjaomaseks turuks on kogu liidu turg, ja ta leidis, et asjaolust, et see mäng on müügil liidu turul olevates veebipoodides, ei piisa vaidlusaluse kaubamärgi kasutamise tõendamiseks (varasema otsuse punktid 66 ja 68).
26 Sony Computer Entertainment Europe esitas 21. jaanuaril 2016 Üldkohtule varasema otsuse peale hagi, mis registreeriti numbri T‑35/16 all, esitades üheainsa väite, mille kohaselt on rikutud määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a.
27 Üldkohus tühistas varasema otsuse 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsusega Sony Computer Entertainment Europe vs. EUIPO – Vieta Audio (Vita) (T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886) omal algatusel esitatud avalikul huvil põhineva väite alusel. Täpsemalt otsustas Üldkohus selle kohtuotsuse punktis 43, et varasem otsus ei võimalda piisava selgusega kindlaks teha põhjusi, miks viies apellatsioonikoda leidis, et Sony Computer Entertainment Europe ei ole suutnud tõendada vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist seoses asjaomaste kaupade teatud kategooriatega.
28 Apellatsioonikodade juhtorgan saatis pärast 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsust Vita (T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886) asja viitenumbri R 695/2018‑4 all uuesti läbi vaatamiseks neljandale apellatsioonikojale.
29 Ühtlustamisameti neljas apellatsioonikoda jättis 10. septembri 2018. aasta otsusega (edaspidi „vaidlustatud otsus“) kaebuse rahuldamata. Ta uuris ja hindas uuesti, kas Sony Computer Entertainment Europe’i esitatud tõendid võimaldavad tõendada vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist. Ta märkis siiski korduvalt, et 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsuses Vita (T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886) kinnitas Üldkohus viienda apellatsioonikoja teatud järeldusi.
30 Esiteks leidis neljas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 25, et Üldkohus kinnitas 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsuses Vita (T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886) viienda apellatsioonikoja järeldusi kasutamise kestuse, koha ja laadi kohta.
31 Teiseks asus neljas apellatsioonikoda „salvestatud programmidega andmekandjate“ osas vaidlustatud otsuse punktis 41 seisukohale, et 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsuses Vita (T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886) kinnitas Üldkohus lõplikult varasema otsuse punktides 59 ja 60 esitatud viienda apellatsioonikoja järeldused põhjuste kohta, miks PlayStation Vita mängukonsooli kohta esitatud tõendid ei tõenda vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist nende kaupade suhtes.
32 Kolmandaks leidis neljas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktides 55 ja 56 seoses „audio- ja/või pildikandjatega (mitte paberist)“, et see mõiste hõlmab ka mälukaarte, kuid esitatud tõendid ei sobinud tõendamaks kaubamärgi tegelikku kasutamist ka nende kaupade jaoks. Ammendavuse huvides lisas ta vaidlustatud otsuse punktis 57, et osas milles kaebaja väitis, et PlayStation Vita mängukonsool kuulub samuti sellesse kaubakategooriasse, võis varasema otsuse punktis 59 esitatud arutluskäiku „salvestatud programmidega andmekandjate“ kohta analoogia alusel kohaldada, kui pidada silmas, et nende mängukonsoolide põhifunktsioon ei ole heli- ja pildifailide talletamine. Neljanda apellatsioonikoja sõnul kinnitas Üldkohus seda arutluskäiku 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsuse Vita (T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886) punktis 50.
33 Neljandaks, mis puudutab tõendeid videomängu Aqua Vita kohta, siis leidis neljas apellatsioonikoda vaidlustatud otsuse punktis 59, et 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsuse Vita (T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886) punktis 54 järeldas Üldkohus, et viies apellatsioonikoda tõi varasema otsuse punktides 61–69 õiguslikult piisavalt selgelt välja põhjused, miks ta leidis, et tõendid videomängu Aqua Vita kohta ei võimalda tõendada vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist.
Poolte nõuded
34 Hageja palub Üldkohtul:
– tühistada vaidlustatud otsus;
– mõista kohtukulud välja EUIPO‑lt.
35 EUIPO palub Üldkohtul:
– jätta hagi rahuldamata;
– mõista kohtukulud välja hagejalt.
Õiguslik käsitlus
36 Hageja esitab oma hagi toetuseks kaks väidet, millest esimene puudutab määruse nr 207/2009 artikli 65 lõike 6 (nüüd määruse 2017/1001 artikli 72 lõige 6) ja põhjendamiskohustuse rikkumist ning teine väide määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a rikkumist.
37 Hageja sõnul on neljas apellatsioonikoda rikkunud määruse nr 207/2009 artikli 65 lõiget 6, kuna ta ei võtnud vajalikke meetmeid 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsuse Vita (T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886) täitmiseks. Nii toimides rikkus ta oma põhjendamiskohustust.
38 Hageja märgib, et neljas apellatsioonikoda leidis vaidlustatud otsuse punktides 41, 57 ja 59 ekslikult, et Üldkohus nõustus viienda apellatsioonikoja teatud järeldustega. Ta väidab, et Üldkohus järeldas 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsuses Vita (T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886) üksnes seda, et varasem otsus oli põhjendamata ning tuleb seetõttu tervikuna tühistada. Üldkohus ei analüüsinud seevastu Sony Computer Entertainment Europe’i poolt tema seisukohtade vastu esitatud väiteid ja seega ei ole ta kinnitanud poolte mis tahes argumendi põhjendatust.
39 Järelikult eksis neljas apellatsioonikoda hageja arvates, kui ta jättis kontrollimata hageja argumendid selle kohta, kas tema esitatud tõendid PlayStation Vita mängukonsooli kohta võisid tõendada vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist kaubakategooriate „salvestatud programmidega andmekandjad“ ning „audio- ja/või pildikandjad (mitte paberist)“ jaoks.
40 Hageja väidab seoses „audio- ja/või pildikandjate (mitte paberist)“ kategooriaga, et neljas apellatsioonikoda eksis, kui ta leidis, et Üldkohus kinnitas järeldust, et PlayStation Vita mängukonsool kuulub sellesse kaubakategooriasse üksnes juhul, kui selle peamine funktsioon on audio- ja pildifailide talletamine. Hageja väidab, et Üldkohus piirdus kinnitusega, et varasem otsus on selle mõistmiseks õiguslikult piisavalt põhjendatud.
41 Hageja märgib „tarkvara“ kohta, et neljas apellatsioonikoda leidis vääralt, et Üldkohus nõustus varasema otsusega nende tõendite hindamise küsimuses, mis käsitlevad videomängu Aqua Vita. Hageja sõnul kordas Üldkohus üksnes seda, et viienda apellatsioonikoja arutluskäik oli piisavalt selge.
42 EUIPO väidab, et Üldkohus tühistas varasema otsuse põhjusel, et viies apellatsioonikoda oli rikkunud oma põhjendamiskohustust seoses varasema otsuse lõpliku järelduse põhjendamiseks oluliste põhjendustega. Need põhjendused, mida Üldkohus pidas puudulikult põhjendatuks, ei hõlma põhjendusi, mis puudutavad PlayStation Vita mängukonsooli kasutamist „salvestatud programmidega andmekandjana“ ning „audio- ja/või pildikandjatena“. Neljas apellatsioonikoda tuvastas vaidlustatud otsuse punktides 41 ja 59 (vt eespool punkt 31), et viienda apellatsioonikoja sellekohased järeldused on muutunud lõplikuks. EUIPO lisab, et vaidlustatud otsuse punktis 57 esitatud järelduse (vt eespool punkt 32) puhul on tegemist „ammendavuse huvides“ esitatud arutluskäiguga, millega ta nõustub.
43 Teise võimalusena väidab EUIPO, et juhul kui Üldkohus peaks asuma seisukohale, et viienda apellatsioonikoja järeldused ei ole muutunud lõplikuks, on vaidlustatud otsus endiselt põhjendamata, kuna on ilmne, et neljanda apellatsioonikoja seisukoht asjaomases küsimuses on identne varasemas otsuses esitatud viienda apellatsioonikoja seisukohaga selles küsimuses.
44 Kõigepealt tuleb meenutada, et kuna 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsuse Vita (T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886) peale ei ole apellatsioonkaebust esitatud, siis on see jõustunud.
45 Olgu meelde tuletatud, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt omab tühistamisotsus ex tunc õigusmõju ja seetõttu kõrvaldab see tühistatud õigusakti tagasiulatuvalt õigussüsteemist (vt 25. märtsi 2009. aasta kohtuotsus Kaul vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – Bayer (ARCOL), T‑402/07, EU:T:2009:85, punkt 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Samast kohtupraktikast nähtub, et tühistava kohtuotsuse täitmiseks ja selle täieulatuslikuks rakendamiseks peab tühistatud akti vastu võtnud institutsioon järgima mitte üksnes kohtulahendi resolutsiooni, vaid ka selle aluseks olevaid põhjendusi, niivõrd kui need on vajalikud resolutsioonis märgitud täpse tähenduse kindlaksmääramiseks. Nimelt näitavad põhjendused ühelt poolt ära selle, milline konkreetne säte tunnistati õigusvastaseks, ja teiselt poolt resolutsioonis tuvastatud õigusvastasuse täpsed põhjused, ning asjaomane institutsioon peab neid tühistatud akti asendamisel arvestama (25. märtsi 2009. aasta kohtuotsus ARCOL, T‑402/07, EU:T:2009:85, punkt 22, ja 13. aprilli 2011 aasta kohtuotsus Safariland vs. Siseturu Ühtlustamise Amet – DEF-TEC Defense Technology (FIRST DEFENSE AEROSOL PEPPER PROJECTOR), T‑262/09, EU:T:2011:171, punkt 41).
46 Samuti tuleb märkida, et 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsusega Vita (T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886, punktid 43–59 ja seal viidatud kohtupraktika) tühistas Üldkohus varasema otsuse omal algatusel tõstatatud avalikul huvil põhineva väite alusel, milleks nimelt oli põhjenduste ebapiisavus.
47 Sellega seoses tuleb esiteks meenutada, et määruse nr 207/2009 artikli 75 esimese lause (nüüd määruse 2017/1001 artikli 94 lõike 1 esimene lause) kohaselt peavad EUIPO otsused olema põhjendatud. Sellel põhjendamiskohustusel on sama ulatus, kui on sätestatud ELTL artiklis 296. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peab ELTL artikli 296 kohastest põhjendustest selgelt ja ühemõtteliselt tulema välja akti andnud institutsiooni põhjenduskäik, mistõttu huvitatud isikutel oleks võimalik mõista võetud meetme põhjendusi ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna akti põhjenduste vastavust ELTL artikli 296 nõuetele ei tule hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt selle kohta 21. oktoobri 2004. aasta kohtuotsus KWS Saat vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, C‑447/02 P, EU:C:2004:649, punktid 63–65).
48 Teisalt tuleb siinkohal meenutada, et põhjendamiskohustus on oluline menetlusnõue, mida tuleb eristada põhjenduste sisulise õigsuse küsimusest, mis kuulub vaidlustatud akti sisulise õiguspärasuse hindamise valdkonda. Otsuse põhjendamine seisneb nimelt nende põhjenduste formaalses väljendamises, millel see akt põhineb. Kui neis põhjendustes on tehtud viga, siis mõjutab see akti sisulist õiguspärasust, mitte aga otsuse põhjendatust, mis võib olla piisav, ka väärasid põhjendusi esitades (vt 22. septembri 2016. aasta kohtuotsus Pensa Pharma vs. EUIPO, C‑442/15 P, ei avaldata, EU:C:2016:720, punkt 35 ja seal viidatud kohtupraktika).
49 Põhjendamatus, mille Üldkohus 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsuses Vita (T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886) tuvastas, puudutas varasema otsuse kolme aspekti. Esiteks ei selgitanud viies apellatsioonikoda, miks ei tõenda tähist PSVita kandvate mälukaartide kujutised vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist „salvestatud programmidega andmekandjate“ jaoks (12. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Vita, T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886, punkt 51). Teiseks ei täpsustanud ta piisavalt selgelt ja ühemõtteliselt, miks ta leidis, et ei ole tõendatud vaidlusaluse kaubamärgi tegelik kasutamine seoses „audio- ja/või pildikandjate (mitte paberist), eelkõige magnetlindi ja -kassetide, helilindi, CDde, DAT (digitaalse helilindi), videosalvestiste ketastel, videolindi, valgustatud fotofilmide, litograafiatega“ (12. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Vita, T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886, punkt 53). Kolmandaks ei ole ta selgitanud, miks ta ei võtnud arvesse tõendeid, mis tõendavad, et tähist PSVita on kujutatud PlayStation Vita mängukonsoolil kasutamiseks mõeldud videomängudel (12. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Vita, T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886, punkt 55).
50 Avalikul huvil põhineva väite analüüsimisel märkis Üldkohus veel, et viies apellatsioonikoda põhjendas õiguslikult piisavalt, miks ta leidis, et tõendid PlayStation Vita mängukonsooli kohta ei tõenda vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist „salvestatud programmidega andmekandjate“ jaoks (12. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Vita, T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886, punkt 50). Sama kehtib ka põhjenduste kohta, mille alusel viies apellatsioonikoda leidis, et tõendid videomängu Aqua Vita kohta ei võimalda tõendada vaidlusaluse kaubamärgi tegelikku kasutamist „tarkvara“ jaoks (12. detsembri 2017. aasta kohtuotsus Vita, T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886, punkt 54).
51 Tuleb märkida, et 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsuse Vita (T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886) punktides 50 ja 54 tõdes Üldkohus üksnes seda, et viies apellatsioonikoda oli õiguslikult piisavalt esitanud põhjendused, millel varasem otsus põhineb. Seevastu nähtub sellest kohtuotsusest selgelt, et Üldkohus ei hinnanud Sony Computer Entertainment Europe’i ainsa väite raames esitatud argumente, mille kohaselt oli viies apellatsioonikoda rikkunud määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a, ja seega ei lahendanud Üldkohus varasema otsuse sisulise õiguspärasuse küsimust. Sellest järeldub, et kohtuotsuse seadusjõud puudutab üksnes varasema otsuse põhjendust kui olulist vorminõuet, mitte selle sisulist õiguspärasust.
52 Lisaks tuleb märkida, et seadusjõud on üksnes kohtuotsuse neil põhjendustel, mis kujutavad endast kohtuotsuse resolutsiooni põhistust ning on seetõttu resolutsioonist lahutamatud (vt 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Société des produits Nestlé jt vs. Mondelez UK Holdings & Services, C‑84/17 P, C‑85/17 P ja C‑95/17 P, EU:C:2018:596, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika). Järelikult ei saa varasema otsuse neid osi, mille kohta Üldkohus märkis, et need on nõuetekohaselt põhjendatud, pidada seadusjõudu omavaks (vt selle kohta ja analoogia alusel 25. juuli 2018. aasta kohtuotsus Société des produits Nestlé jt vs. Mondelez UK Holdings & Services, C‑84/17 P, C‑85/17 P ja C‑95/17 P, EU:C:2018:596, punkt 53). Käesoleval juhul ei olnud neljas apellatsioonikoda seega seotud varasema otsuse asjaoludega ega saanud neid vaidlustatud otsuses kinnitada.
53 Seetõttu neljas apellatsioonikoda eksis, kui leidis vaidlustatud otsuse punktides 41 ja 59, et viienda apellatsioonikoja järeldused PlayStation Vita mängukonsooli ja videomängu Aqua Vita kohta on muutunud lõplikuks tulenevalt 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsusest Vita (T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886), ning asus vaidlustatud otsuse punktis 57 väärale seisukohale, et Üldkohus nõustus viienda apellatsioonikoja tuvastusega, et PlayStation Vita mängukonsool ei kuulu „audio- ja/või pildikandjate (mitte paberist) kategooriasse“, kuna selle peamine funktsioon ei ole audio- ja pildifailide talletamine.
54 Pärast varasema otsuse tühistamist põhjenduste puudumise tõttu ja selleks, et täita määruse nr 207/2009 artikli 65 lõikest 6 tulenevat kohustust võtta vajalikud meetmed 12. detsembri 2017. aasta kohtuotsuse Vita (T‑35/16, ei avaldata, EU:T:2017:886) täitmiseks, oli neljas apellatsioonikoda niisiis kohustatud tegema uue otsuse kõigi määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a kohaldamise seisukohast asjakohaste küsimuste kohta.
55 Lõpuks nähtub eeltoodust, et nõustuda ei saa ka EUIPO poolt teise võimalusena esitatud argumendiga, et vaidlustatud otsus ei ole põhjendamata, kuna on ilmne, et neljanda apellatsioonikoja seisukoht asjaomaste küsimuste kohta on identne viienda apellatsioonikoja seisukohaga, mis on esitatud varasemas otsuses. Nimelt ei nähtu vaidlustatud otsusest (vt eespool punktid 29–33), et neljanda apellatsioonikoja seisukoht asjaomaste küsimuste kohta on identne viienda apellatsioonikoja seisukohaga samades küsimustes varasemas otsuses. Vaidlustatud otsuses tuvastas neljas apellatsioonikoda ekslikult, et Üldkohus on kinnitanud viienda apellatsioonikoja teatud järeldusi. Ta leidis niisiis, et need järeldused on talle siduvad, ilma et ta oleks hinnanud ja võtnud seisukoha poolte asjasse puutuvate argumentide kohta. Lisaks olgu märgitud, nagu eespool punktis 52 on juba välja toodud, et neljas apellatsioonikoda ei olnud seotud viienda apellatsioonikoja järeldustega ega saanud neid vaidlustatud otsuses kinnitada.
56 Kuna neljas apellatsioonikoda jättis täitmata kohustuse teha uus otsus kõikide asjasse puutuvate küsimuste kohta, tuleb sellega seoses nõustuda esimese väitega ja vaidlustatud otsus tervikuna tühistada, ilma et oleks vaja teha otsust muude etteheidete ja väite kohta.
Kohtukulud
57 Üldkohtu kodukorra artikli 134 lõike 1 kohaselt on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna EUIPO on kohtuvaidluse kaotanud, tuleb vastavalt hageja nõudele kohtukulud temalt välja mõista.
Esitatud põhjendustest lähtudes
ÜLDKOHUS (kaheksas koda)
otsustab:
1. Tühistada Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Ameti (EUIPO) neljanda apellatsioonikoja 10. septembri 2018. aasta otsus (asi R 695/2018‑4), mis käsitleb Vieta Audio, SA ja Sony Computer Entertainment Europe Ltd vahelist kaubamärgi tühistamise menetlust.
2. Jätta EUIPO kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Sony Computer Entertainment Europe’i kohtukulud.
Kuulutatud avalikul kohtuistungil 19. detsembril 2019 Luxembourgis.
Allkirjad