KOHTUJURISTI ETTEPANEK
PAOLO MENGOZZI
esitatud 11. juunil 2015(1)
Kohtuasi C‑408/14
Aliny Wojciechowski
versus
Office national des pensions (ONP)
(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal du travail de Bruxelles (Belgia))
Pensionil olev Euroopa Liidu ametnik – Pensioniõigused – Tööstaažiühiku põhimõte – Pensioniõiguste liitmine – Lojaalse koostöö põhimõte – Euroopa Liidu põhiõiguste harta
1. Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Liidu ja liikmesriikide lojaalse koostöö põhimõtet ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta”) artikli 34 lõiget 1. Taotlus on esitatud liidu endise ametniku A. Wojciechowski ja Belgia Office national des pensions’i (ONP) (riigi pensioniamet, edaspidi „ONP”) vahelises kohtuvaidluses selle asutuse keeldumise üle määrata asjaomasele isikule vanaduspensioni.
I. Õiguslik raamistik
A. Liidu õigus
2. Nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa Ühenduste ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused ning komisjoni ametnike suhtes ajutiselt kohaldatavad erimeetmed(2), mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1080/2010(3), kehtestatud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade (edaspidi „personalieeskirjad”) VIII lisa „Pensioniskeem” artikli 11 lõikes 2 on sätestatud:
„Ametnikul, kes asub liidu teenistusse:
[...]
pärast tegutsemist töötajana või füüsilisest isikust ettevõtjana,
on õigus pärast ametisse nimetamist, kuid enne personalieeskirjade artiklis 77 nimetatud vanaduspensioni maksmise õiguse saamist, tasuda liidule tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt sellise teenistuse või tegevustega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus.
[...]”
B. Belgia õigus
3. Kuninga 24. oktoobri 1967. aasta määruse nr 50, mis käsitleb vanadus‑ ja toitjakaotuspensioni(4), põhikohtuasja asjaoludele kohaldatava redaktsiooni (edaspidi „kuninga määrus nr 50”) artikli 10bis(5) esimeses ja neljandas lõigus on ette nähtud:
„Kui töötajal on õigus taotleda vanaduspensioni käesoleva määruse alusel ja ühe või mitme muu pensioniskeemi alusel seda asendavat vanaduspensioni või muud hüve ja kui need osad kokku, mis näitavad iga pensioni osakaalu, ületavad ühiku suuruse, siis vähendatakse vanaduspensioni arvutamisel arvesse võetavat tööstaaži nii mitme aasta võrra, kui on vajalik koguarvu vähendamiseks ühikuni.
[...]
Käesoleva artikli kohaldamisel käsitatakse „muu pensioniskeemina” iga muud Belgia vanadus‑ ja toitjakaotuspensioniskeemi, välja arvatud füüsilisest isikust ettevõtjate pensioniskeem, ja iga muud välisriigi analoogset pensioniskeemi või pensioniskeemi, mida kohaldatakse rahvusvahelise avalik-õigusliku institutsiooni töötajate suhtes.”
4. Kuninga 14. oktoobri 1983. aasta määruse, millega rakendatakse kuninga 24. oktoobri 1967. aasta määruse nr 50, mis käsitleb töötajate vanadus‑ ja toitjakaotuspensioni, artiklit 10bis(6) (edaspidi „kuninga 14. oktoobri 1983. aasta määrus”), artikli 3 kohaselt ei või eespool nimetatud artikli 10bis alusel maha arvatavate aastate arv ületada 15 aastat ega järgmise ühikuni ümardatud tulemust, mis on saadud ümberarvutatud summa(7) ja kindlaksmääratud summa(8) jagamisel 10% suuruse summaga eelnimetatud kindlaksmääratud summast.
5. Tööstaaži vähendamine puudutab esmalt aastaid, mis annavad õiguse kõige vähem soodsale pensionile(9).
II. Põhikohtuasja asjaolud ja eelotsuse küsimus
6. Eelotsusetaotlusest nähtub, et Belgia kodanikust A. Wojciechowski on töötanud Belgias aastatel 1965–1977 töötajana ja seejärel 17. oktoobrist 1977 kuni 30. novembrini 2011 ametnikuna Euroopa Komisjonis.
7. ONP uuris 2012. aasta mais omal algatusel A. Wojciechowski õigust töötaja vanaduspensionile, sest viimane oli 26. aprillil 2013 jõudnud seadusjärgsesse pensioniikka Belgias (65 aastat).
8. Esmase teabe vormil, mille asjaomane isik täitis 21. mail 2012, märkis ta Belgia tööstaažiks töötamise aastatel 1965–1977 ning teatas, et alates 1. detsembrist 2011 saab ta pensioni komisjonilt. Samuti täpsustas A. Wojciechowski, et alates sellest kuupäevast lõpetas ta töötamise.
9. ONP palus 12. juuni 2012. aasta kirjaga komisjonilt teavet selle kohta, kas A. Wojciechowski vastab liidu pensioniskeemi alusel vanaduspensioni saamise tingimustele. Komisjon teavitas 17. augusti 2012. aasta kirjaga ONP‑d, et vastavalt oma halduspraktikale on ta vastuse edastanud asjaomasele isikule.
10. A. Wojciechowski saatis 24. augusti 2012. aasta kirjaga ONP‑le komisjonilt saadud tõendi, millest nähtub, et ta saab alates 1. detsembrist 2011 komisjonilt pensioni, mis on arvutatud ajavahemikul 17. oktoobrist 1977 kuni 30. novembrini 2011 tema poolt ühenduse pensioniskeemi tehtud sissemaksete alusel. Ta ei teinud ONP‑le teatavaks selle pensioni suurust. Sama kirjaga kinnitas A. Wojciechowski ONP‑le ühtlasi, et ta ei ole kasutanud personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 antud õigust tasuda liidule töötamisega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus.
11. Viidates kuninga määruse nr 50 artiklile 10bis, teatas ONP 11. septembri 2012. aasta otsuses asjaomasele isikule järgmist:
„Teil on lisaks oma tööstaažile tööstaaž muu skeemi alusel (avalik teenistus, rahvusvaheline organisatsioon). Siiski ei saa te pensioniskeemide liitmisega ületada tööstaažiühikut, mis tähendab, et teie tööstaaž kokku ei saa olla üle 45 aasta. [...] teie tööstaaži tuleb vähendada 10 aasta võrra. [...]”
12. Sellest otsusest nähtub, et ONP arvates oli A. Wojciechowski kogunud 13/45 tööstaažist töötajana ja 45/45 muus skeemis. Vastavalt kehtivatele arvutamiseeskirjadele järeldas ta sellest, et asjaomasel isikul on Belgias töötajana omandatud tööstaaži alusel õigus 83,05 euro suurusele vanaduspensionile, mis vastab 3/45‑le töötaja tööstaažist(10).
13. ONP selgitas 13. novembri 2012. aasta e‑kirjas A. Wojciechowskile, et kuna tal ei ole andmeid komisjoni makstava pensioni suuruse kohta, siis leiab ta, et pärast 35 aasta pikkust tööstaaži selles institutsioonis võrdub kõnealuse artikli 10bis kohaldamiseks arvessevõetav osa, mis näitab pensioni osakaalu, 70/70‑ga või 45/45‑ga – võttes arvesse, et enne 1. maid 2004 teenistusse asunud EL‑i ametnik omandab iga töötatud aasta eest pensionina 2% viimasest teenistuses saadud palgast, ja et maksimum, mida ta võib saada, on piiratud 70%‑ga tema viimasest põhipalgast –, ja seega on tööstaažiühikut ületatud 13 aasta võrra.
14. Eelnimetatud ületamise tõttu tehtava pensioni vähendamise arvutamise kohta märkis ONP samas e‑kirjas, et kuna muu skeemi alusel saadud pensioni suurus ei ole teada, võetakse arvutuse aluseks muu skeemi ümberarvutatud summa, milleks loetakse kuni vastupidise tõendamiseni „summa, mis on võrdne 2,5‑kordse kindlaksmääratud, 6506,98 [euro] suuruse, summaga, kohaldades indeksit 138,01”(11). ONP hinnangul järeldub sellest, et vastupidi 11. septembri 2012. aasta otsuses märgitule, ei saa seega tunnustada ühtegi töötajana tegutsetud aastat. ONP ei teinud uut otsust asjaomasele isikule teatavaks, vaid lõpetas alates 2013. aasta juulist talle pensioni maksmise.
15. A. Wojciechowski palus 11. detsembril 2012. aastal esitatud kaebuses Tribunal du travail de Bruxelles’il (Brüsseli töökohus) (Belgia) tunnistada 11. septembri 2012. aasta otsuse kehtetuks ja kohustada ONP‑d määrama talle vanaduspensioni 13/45 tööstaaži alusel ehk ligikaudu 367,07 eurot kuus(12). Oma nõude põhjenduseks väitis A. Wojciechowski eelkõige, et kui tema olukorrale on kohaldatavad nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate, füüsilisest isikust ettevõtjate ja nende pereliikmete suhtes(13) või Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide kooskõlastamise kohta(14), siis tuleneb sellest vastavalt Euroopa Kohtu praktikale(15), et ONP ei saa tema Belgia pensioni arvutamisel kõnealust tööstaažiühiku põhimõtet kasutada. Lisaks leiab A. Wojciechowski, et ONP on teinud vea, sest tema tööstaaž institutsioonides kestis 34 aastat ja 11 kuud ehk 35 aastat, mitte 45 aastat. Sellega seoses on tal tekkinud küsimus, millisel õiguslikul alusel määras ONP teoreetiliselt kindlaks tema Euroopa pensioni suuruse.
16. ONP väidab, et kuna liidu institutsioonide makstavad pensionid ei kuulu pensioniõiguste liitmist käsitlevate liidu õigusaktide kohaldamisalasse, ei ole määrused nr 1408/71 ja nr 883/2004 kohaldatavad. Peale selle on Belgia Cour de cassation kinnitanud tööstaažiühiku põhimõtte vastavust põhiseadusele ja ONP leiab, et komisjonilt palutud teabe puudumise tõttu on ta kuninga määruse nr 50 artikli 10bis kohaldamisel teoreetiliste andmete alusel kohaldanud ettevaatuspõhimõtet.
17. Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab, et tööstaažiühiku põhimõte täpsustab töötajate pensioniskeemi peamist laadi muude pensioniskeemide suhtes ja nõuab, et kõik nõuetele vastavad tööstaažid, välja arvatud töötamine füüsilisest isikust ettevõtjana, liidetaks töötaja tööstaažile, ja et siis, kui need osad kokku, mis näitavad iga pensioni osakaalu, ületavad ühiku suuruse, vähendataks töötaja vanaduspensioni arvutamisel arvesse võetavat tööstaaži nii mitme aasta võrra, kui on vajalik koguarvu vähendamiseks ühikuni. Nagu on sedastanud Belgia Cour constitutionnelle 20. septembri 2011. aasta kohtuotsuses, on kõnealuse artikli 10bis eesmärk tagada, et kõiki segatööstaažiga töötajaid koheldaks võrdselt, järgides samas pensionisektori kulude kontrolli eesmärki.
18. Olles sedastanud, et kuninga määruse nr 50 artiklis 10bis on viidatud komisjoni koosseisuliste töötajate suhtes kohaldatavale pensioniskeemile kui rahvusvahelise avalik-õigusliku institutsiooni töötajate suhtes kohaldatavale pensioniskeemile, ja et pidades silmas Euroopa Kohtu praktikat, ei ilmne, et A. Wojciechowski võiks tugineda ELTL artiklitele 45 ja 48 ning määrustele nr 1408/71 või nr 883/2004, tsiteerib Tribunal du travail de Bruxelles pikki väljavõtteid Cour du travail de Bruxelles’i eelotsusetaotlusest, mis oli kohtuotsuse Melchior (C‑647/13, EU:C:2015:54) aluseks. Kuigi eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et selle kohtuotsuse põhjendused ei ole käesolevale kohtuasjale otseselt ülekantavad, sest vaidluse all olevad Belgia õigusnormid on erinevad, ja et kohtuotsuses My (C‑293/03, EU:C:2004:821) esitatud lahendus ei ole samuti tema menetluses olevale kohtuvaidlusele otseselt ülekantav, leiab ta siiski, et kuninga määruse nr 50 artikkel 10bis võib raskendada teatud staažiga Belgia kodanikest ametnike värbamist liidu teenistusse.
19. Neil asjaoludel otsustas Tribunal du travail de Bruxelles menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:
„Kas esiteks lojaalse koostöö põhimõtte ja ELL artikli 4 lõikega 3 ning teiseks [harta] artikli 34 lõikega 1 on vastuolus see, et liikmesriik vähendab või isegi keeldub maksmast vanaduspensioni, mida tuleb töötajale omandatud staaži alusel maksta vastavalt liikmesriigi seadustele, kui selles liikmesriigis ja Euroopa institutsioonides omandatud tööstaaž kokku ületab 45 aasta pikkuse tööstaažiühiku, mis on sätestatud [kuninga määruse nr 50] artiklis 10bis?”
III. Menetlus Euroopa Kohtus
20. Käesolevas kohtuasjas on vastavalt Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 23 teisele lõigule esitanud oma kirjalikud märkused Belgia valitsus ja komisjon. Pärast kirjalike märkuste esitamisest loobumist esitas A. Wojciechowski taotluse kohtuistungi korraldamiseks. See taotlus rahuldati Euroopa Kohtu kodukorra artikli 76 lõike 3 alusel.
21. Euroopa Kohus rahuldas 13. märtsi 2015. aasta määrusega A. Wojciechowski tasuta õigusabi taotluse.
22. A. Wojciechowski, Belgia valitsuse ja komisjoni kohtukõned kuulati ära 7. mai 2015. aasta kohtuistungil.
IV. Eelotsuse küsimuse analüüs
A. Euroopa kohtu pädevus ja eelotsuse küsimuse vastuvõetavus
1. Euroopa Kohtu pädevus
a) Belgia valitsuse argumendid
23. Kõigepealt vaidlustab Belgia valitsus Euroopa Kohtu pädevuse eelotsuse küsimust lahendada, sest põhikohtuasjal puudub igasugune seos liidu õigusega. Esiteks on A. Wojciechowski olukord puhtalt riigisisene, kuulu töötajate vaba liikumise valdkonna esmase õiguse sätete ega ka määruste nr 1408/71 või nr 883/2004 kohaldamisalasse. Teiseks ei käsitle põhikohtuasja vaidlus sellise vanaduspensioni andmisest keeldumist ega selle vähendamist, millele asjaomasel isikul võib olla õigus liidus omandatud tööstaaži alusel, samuti ei käsitle vaidlus ONP keeldumist võtta Belgia skeemi kohase vanaduspensioni kindlaksmääramisel arvesse institutsioonis töötamise eest kogutud tööstaaži aastaid, sest seda tööstaaži just vastupidi võeti arvesse. ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõte, mis kehtestab liidu ja selle liikmesriikide vastastikuse kohustuse, ei ole Belgia valitsuse hinnangul kohaldatav käesolevas kohtuasjas, mida ei saa võrrelda kohtuotsuse komisjon vs. Belgia (137/80, EU:C:1981:237) ega ka kohtuotsuse My (C‑293/03, EU:C:2004:821) aluseks olnud asjadega.
24. Lõpetuseks ei ole Belgia valitsuse arvates käesoleval juhul kohaldatav ka harta artikkel 34, sest esiteks väljendab see säte pelka põhimõtet, mitte aga õigust harta artikli 51 lõike 1 tähenduses, ja teiseks ei saa kuninga määruse nr 50 artiklit 10bis pidada liidu õigust rakendavaks sätteks.
b) Analüüs
25. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Liidu ametnik töötaja ELTL artikli 45 lõike 1 tähenduses, tingimusel et ta on kasutanud oma vaba liikumise õigust(16). Sellega seoses on Euroopa Kohus täpsustanud, et rahvusvahelises avalikus teenistuses, nagu seda on liidu oma, töötatud aega ei saa võrrelda teise liikmesriigi avalikus teenistuses töötatud ajaga ja seega ei saa see iseenesest luua seost kõnealuses asutamislepingu sättes nimetatud olukorraga(17).
26. Käesoleval juhul ilmneb eelotsusetaotlusest ja kohtuasja materjalidest, et Belgia kodanikust A. Wojciechowski on kogu aeg elanud ja töötanud Belgias(18), algul töötajana erasektoris ja seejärel komisjoni teenistuses. Oma tööelu jooksul ei ole ta kunagi olnud võõrtöötaja staatuses. Seega ei ole tema olukord, mis on puhtalt siseriiklikku laadi, kaetud ELTL artikli 45 lõikega 1(19).
27. Pealegi, nagu on õigesti märkinud eelotsusetaotluse esitanud kohus ja Belgia valitsus, ei kuulu A. Wojciechowski olukord komisjoni teenistuses oldud ajavahemikul ka määruse nr 1408/71 ega nr 883/2004 kohaldamisalasse. Nimelt on Euroopa Kohus sellega seoses täpsustanud, et „[liidu] ametnikke ei saa käsitada töötajatena määruse nr 1408/71 tähenduses, kuna nende suhtes ei kohaldata siseriiklikke sotsiaalkindlustusvaldkonna õigusnorme, nagu sätestab nimetatud määruse artikli 2 lõige 1, mis määrab kindlaks selle isikulise kohaldamisala”(20).
28. Lisaks nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et ametniku olukord ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse pelgalt seetõttu, et esineb praegune või varasem töösuhe liiduga(21).
29. Seega ei võimalda pelgalt asjaolu, et A. Wojciechowskil on pensionile läinud ametniku staatus, teha automaatselt järeldust, et tal on seos liidu õigusega. Sellega seoses on oluline rõhutada, et kuigi ta kuulub selle alusel personalieeskirjade ehk „tervikuna siduv[a] ja vahetult kõikides liikmesriikide [kohaldatava]”(22) õigusakti kohaldamisalasse, mis seob liikmesriike „niivõrd, kuivõrd liikmesriikide tegutsemine on vajalik nende rakendamiseks”(23), on siiski selge, et ükski personalieeskirjade säte ei reguleeri otseselt põhikohtuasja asjaolusid.
30. Eeskätt ei saa ühestki personalieeskirjade sättest tuletada liikmesriikidele kehtestatud keeldu võtta pensioni, mida endine liidu ametnik liidu kulul saab, arvesse sellise siseriikliku õiguse normi kohaldamisel, mille tagajärjel seatakse ülempiir pensioniõigustele, millele on ametnikul selle liikmesriigi õigusaktide alusel õigus. Seevastu on väljakujunenud kohtupraktika, et liidu õigus ei kahanda liikmesriikide pädevust oma sotsiaalkindlustussüsteemide korraldamisel ja et kuigi vastab tõele, et selle pädevuse teostamisel peavad liikmesriigid järgima liidu õigust(24), ei muuda see asjaolu, et liidu tasandil ühtlustamise puudumisel määratakse iga liikmesriigi õigusaktidega kindlaks esiteks tingimused, mis puudutavad sotsiaalkindlustusskeemiga liitumise õigust ja kohustust, ning teiseks tingimused, mis annavad õiguse hüvitistele(25).
31. Mõistagi võib väita, et Belgia õigusnormidega kahjustatakse personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikes 2 ette nähtud pensioniõiguste üleviimise õigust, sest kui seda valikut ei ole kasutatud, võivad enne liidu teenistusse asumist Belgia skeemis omandatud pensioniõigused kaduma minna, muutes selle valiku eelnimetatud sätte selget sõnastust rikkudes de facto kohustuseks. A. Wojciechowski kaebab põhikohtuasjas siiski selle üle, et Belgia pensioniskeemi alusel ei määratud talle mingit vanaduspensioni ajavahemike eest, mil ta sellesse skeemi sissemakseid tegi, mitte aga selle üle, et personalieeskirjade eespool viidatud sättes ette nähtud ülekandmise mehhanismi toimimine on takistatud; selle sättega antakse üksnes võimalus arvestada siseriiklikus süsteemis omandatud pensioniõiguste kogumaksumus ümber pensioniõiguslikuks staažiks liidu pensioniskeemis, kuid A. Wojciechowski on sellest ülekandmisest sõnaselgelt loobunud.
32. Seda arvestades tuleb rõhutada, et esitatud küsimuse esimese osaga soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas põhikohtuasja kaebaja olukorrale saaks kohaldada Euroopa Kohtu praktikat, millele panid aluse kohtuotsused komisjon vs. Belgia (137/80, EU:C:1981:237) ja My (C‑293/03, EU:C:2004:821), ning mis leidis hiljuti kinnitust kohtuotsuses Melchior (C‑647/13, EU:C:2015:54), mille kohaselt EÜ artiklis 10 (nüüd ELL artikli 4 lõige 3) väljendatud liikmesriikide lojaalse koostöö ja abistamise kohustusega liidu suhtes, mis seisneb liidu eesmärkide täitmise lihtsustamises, on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis võivad takistada liidu institutsioonis töötamist, muutes liikmesriigi ametnike värbamise institutsioonide teenistusse raskemaks(26).
33. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu arvates võivad põhikohtuasjas vaidluse all olevad õigusnormid ja nende kohaldamine ONP poolt A. Wojciechowski juhtumil rikkuda nimetatud lojaalse koostöö ja abistamise kohustust, nagu Euroopa Kohus on seda eeltoodud kohtupraktikas tõlgendanud ja kohaldanud.
34. Neil asjaoludel ei saa minu hinnangul vaidlustada Euroopa Kohtu pädevust vastata eelotsuse küsimuse sellele osale. Pealegi mööndi sellist pädevust kaudselt kohtuotsuses Melchior (C‑647/13, EU:C:2015:54), milles Euroopa Kohus vastas Cour du travail de Bruxelles’i analoogsele küsimusele, mis puudutas töötuskindlustushüvitisi reguleerivate Belgia õigusaktide kohaldamist kohtuvaidluses, mille poolteks olid ONP ja liidu endine lepinguline töötaja, kelle olukorral ei olnud sarnaselt A. Wojciechowski omale mingeid muid seoseid liidu õigusega(27).
35. Belgia valitsuse väide, et põhikohtuasi erineb kohtuotsuste komisjon vs. Belgia (137/80, EU:C:1981:237) ja My (C‑293/03, EU:C:2004:821) aluseks olnud kohtuvaidlustest, mistõttu ei ole Euroopa Kohtu poolt neis kohtuasjades väljatöötatud põhimõtted A. Wojciechowski olukorrale ülekantavad, puudutab eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimust sisuliselt ja seega ei saa see mõjutada Euroopa Kohtu pädevust sellele küsimusele vastata.
36. Eelotsuse küsimuse teise osa suhtes, mis käsitleb harta artikli 34 tõlgendamist, olen ma seisukohal, et liidu õigusega seotuse muude asjaolude puudumisel saab harta kohaldamist ja seega Euroopa Kohtu pädevust küsimuse sellele osale vastamiseks tuvastada ainult siis, kui eespool punktis 32 viidatud Euroopa Kohtu praktika on kohaldatav A. Wojciechowski olukorrale(28).
2. Eelotsuse küsimuse vastuvõetavus
37. Juhuks, kui Euroopa Kohus leiab, et ta on pädev, vaidlustab Belgia valitsus esitatud küsimuse vastuvõetavuse, sest Belgia valitsuse hinnangul on see puhtalt hüpoteetiline, kuna eelotsusetaotluse esitanud kohus tugineb Euroopa Kohtusse pöördumisel hüpoteesile, mille asjaolusid ei ole kontrollitud ja mis on põhikohtuasja suhtes võõras, ning mille kohaselt kuninga määruse nr 50 artikkel 10bis „võib raskendada teatud staažiga Belgia kodanikest ametnike värbamist Euroopa Ühenduse teenistusse”.
38. Seoses sellega märgin ma vaid, et eespool punktis 32 mainitud kohtupraktika tugineb sisuliselt tõdemusele, et eksisteerib oht, et siseriiklike õigusnormide kohaldamise tõttu, mis võivad pärssida teatavate töötajakategooriate juurdepääsu Euroopa avalikule teenistusele, võidakse takistada liidu eesmärgi täitmist. Esitades hüpoteesi – mille Belgia valitsus vaidlustas, kuid mis ei ole põhikohtuasja faktiliste asjaolude suhtes kaugeltki võõras –, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kõigest teada ja küsib ka Euroopa Kohtult, kas põhikohtuasja asjaoludel on kõnealune oht olemas ja kas eespool mainitud kohtupraktika kohaldamise tingimused on täidetud.
B. Sisulised küsimused
1. Eelotsuse küsimuse esimene osa: lojaalse koostöö põhimõte
39. Oma eelotsuse küsimuse esimese osaga palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas lojaalse koostöö põhimõttega on vastuolus see, et liikmesriik vähendab või isegi keeldub maksmast vanaduspensioni, mida tuleb töötajale omandatud staaži alusel maksta vastavalt liikmesriigi seadustele, kui selles liikmesriigis ja Euroopa institutsioonides omandatud tööstaaž kokku ületab siseriiklikes õigusaktides sätestatud tööstaažiühiku.
a) Euroopa Kohtule esitatud seisukohad
40. Belgia valitsus väidab, et eelotsusetaotluse esitanud kohtu küsimuse osale, mis käsitleb ELL artikli 4 lõike 3 kohaldamist, tuleb vastata eitavalt. Belgia valitsuse arvates ei ole lojaalse koostöö põhimõte, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus eespool punktis 32 mainitud kohtuotsustes, põhikohtuasjas kohaldatav, sest nimetatud kohtuasi ei puuduta siseriiklike asutuste keeldumist võtta töötaja vanaduspensioni määramiseks Belgia skeemi alusel arvesse selle töötaja poolt liidus omandatud tööstaaži. Seda staaži võeti A. Wojciechowski juhtumil täiesti arvesse. ELL artikli 4 lõige 3 kehtestab aga liidu ja liikmesriikide vastastikuse lojaalse koostöö kohustuse.
41. Lisaks väidab Belgia valitsus, et isegi kui eeldada, et lojaalse koostöö põhimõte oleks põhikohtuasjas kohaldatav, ei rikuks Belgia õigusaktides ette nähtud tööstaažiühiku põhimõte seda kuidagi. Sellega seoses märgib Belgia valitsus, et nimetatud põhimõte ei saa viia selliste isikute, kes enne liidus ametnikuna täieliku tööstaaži omandamist olid töötajad, eelistamiseni võrreldes teiste töötajatega, eeskätt nendega, kes on omandanud segatööstaaži. Tööstaažiühiku reegel tugineb õiguspärasele põhjusele, milleks on pensionisektori kulude kontroll, ning segatööstaaži omandanud töötajate võrdsuse põhimõttele. Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei piira liidu õigus aga liikmesriikide pädevust korraldada oma sotsiaalkindlustussüsteeme ning liidu tasandil ühtlustamise puudumisel peavad nad kindlaks määrama sotsiaalkindlustusskeemiga liitumise õiguse või kohustuse tingimused ning hüvitiste saamise õiguse tingimused.
42. Komisjon märgib, et kui määrus nr 883/2004 oleks olnud põhikohtuasjas kohaldatav, ei oleks Belgia asutused saanud A. Wojciechowski vastu kasutada tööstaažiühiku reeglit, sest sellega oleks rikutud eri kindlustusperioodide liitmise põhimõtet ja see oleks olnud vastuolus nimetatud määruses ette nähtud kattumise vältimise eeskirjade mõttega(29). Komisjoni sõnul kehtib samasugune lahendus aga tulenevalt lojaalse koostöö kohustusest, mis on Belgia Kuningriigil ELL artikli 4 lõike 3 alusel. Sellega seoses märgib komisjon esiteks, et tööstaažiühiku reegel võib takistada ja seega pärssida liidu institutsioonis töötamist, kuna võttes vastu ametikoha sellises institutsioonis, jäetakse töötaja ilma kaitsest Belgia õigusaktides ette nähtud kindlustusperioodide liitmise reegli vastu; kusjuures seda reeglit ei saaks tema vastu kasutada, kui ta oleks teostanud oma vaba liikumise õigust muus liikmesriigis. Teiseks rõhutab komisjon, et kohtupraktikast ilmneb, et kvalifitseeritud personali värbamine liidu institutsioonide teenistusse on eesmärk, mille elluviimisel abistavad liikmesriigid liitu vastavalt lojaalse koostöö põhimõttele, millest tuleneb Euroopa Kohtu praktikat suunav aluspõhimõte, ehk põhimõte, mille kohaselt ei või liikmesriigis töötava isiku sotsiaalkindlustusõigused Euroopa institutsioonides töötamise tõttu halveneda. Komisjoni hinnangul ei võimalda põhikohtuasja ja kohtuasja My (C‑293/03, EU:C:2004:821) vahelised erinevused teha teistsugust järeldust kui see, milleni jõudis Euroopa Kohus eelnimetatud kohtuasjas. Lisaks tooks kuninga määruse nr 50 artikli 10bis kohaldamine käesoleval juhul kaasa selle, et A. Wojciechowski on teinud sotsiaalkindlustusmakseid fondidesse, mis on Belgia pensioniskeemis ära kadunud.
43. Kohtuistungil täpsustas komisjon hiljem oma seisukohta, märkides, et liidu ametniku olukord tuleb võrdsustada võõrtöötaja omaga, isegi kui ta ei ole kasutanud oma vaba liikumise õigust. Komisjoni sõnul arendas Euroopa Kohus eespool punktis 32 meenutatud praktika välja eesmärgiga kõrvaldada võimalikud takistused, mis on seotud töötajate vaba liikumist käsitlevatest aluslepingu eeskirjadest tulenevate põhimõtete kohaldamisega liidu ametnike suhtes.
44. Tuginedes eelkõige kohtuotsusele Melchior (C‑647/13, EU:C:2015:54) ning kohtujurist Cruz Villalóni ettepanekule kohtuasjas Časta (C‑166/12, EU:C:2013:443), väitis A. Wojciechowski kohtuistungil, et ELL artikli 4 lõige 3 koostoimes personalieeskirjadega kehtestab põhimõtte, mille kohaselt tuleb siseriiklikus sotsiaalkindlustussüsteemis tagada liidu ametniku omandatud sotsiaalkindlustushüvitiste jätkuvus.
b) Õiguslik analüüs
45. Kõigepealt tuleb tagasi lükata Belgia valitsuse argument, mis põhineb lojaalse koostöö põhimõtte vastastikkusel laadil. Kui ma mõistan seda argumenti õigesti, siis leiab nimetatud valitsus, et sellise vastastikkuse alusel ei saa üheaegselt vaidlustada seda, et liikmesriik ei ole arvesse võtnud töötamisperioodi liidu institutsioonis, et määrata kindlaks töötaja sotsiaalsed õigused siseriikliku skeemi alusel, nagu kohtuotsuste My (C‑293/03, EU:C:2004:821) ja Melchior (C‑647/13, EU:C:2015:54) aluseks olnud asjades, ja seda, et liikmesriik on kõnealust perioodi arvesse võtnud, nagu põhikohtuasjas.
46. On küll vaieldamatu, et ELL artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõte, nagu seda on pealegi sõnaselgelt väljendatud nimetatud sätte esimeses lõigus(30), tähendab liidu ja selle liikmesriikide vastastikkust abistamise kohustust. Sellest järeldub, et kõnealust põhimõtet võidakse rikkuda, kui selline vastastikkus ei ole tagatud, eeskätt siis, kui koostöö kohustus on ühepoolselt liikmesriikidel või kui selle kohustuse sisu on määratletud nii, et sekkutakse liikmesriikide pädevusse.
47. Põhikohtuasja kontekstis see nii siiski ei ole.
48. Selle kohta märgin esiteks, et eespool punktis 32 viidatud kohtupraktikaga peetakse põhimõtteliselt silmas mis tahes siseriiklikke õigusnorme või praktikaid, mis seeläbi, et nad ei taga sotsiaalsete õiguste jätkuvust töötajate puhul, kelle karjäärist on osa möödunud liidu institutsioonis, takistavad liidu institutsiooni teenistusse astumist ja muudavad seega personali värbamise liidule raskemaks. Kuna sellist siseriiklikku õigusnormi või praktikat hinnatakse ainult nende mõju alusel, siis tuleneb sellest, et kõnealune kohtupraktika võib puudutada nii liikmesriikide asutuste keeldumist võtta selle riigi sotsiaalkindlustussüsteemis ette nähtud õiguse andmiseks arvesse perioode, mille töötaja on täitnud liidu institutsiooni ametnikuna, kui ka seda, et liikmesriik võtab – nagu A. Wojciechowski juhtumil – neid perioode arvesse, et vähendada või jätta töötaja isegi ilma õigustest, mille ta selle pensioniskeemi alusel on omandanud(31). See järeldus tuleneb eespool punktis 32 viidatud kohtupraktika aluseks olevast arusaamast ja seda ei saa käsitada nii, et see jätab tähelepanuta lojaalse koostöö kohustuse vastastikkuse laadi.
49. Teiseks, kuigi vastab tõele – nagu meenutab Belgia valitsus –, et liidu õigus ei piira liikmesriikide pädevust korraldada oma sotsiaalkindlustussüsteeme ning liidu tasandil ühtlustamise puudumisel tuleb sotsiaalkindlustushüvitiste andmise tingimused määrata kindlaks iga liikmesriigi õigusaktidega, peavad liikmesriigid selle pädevuse teostamisel siiski järgima liidu õigust(32), sealhulgas põhimõtteid, mille Euroopa Kohus on eespool punktis 32 viidatud kohtupraktikas välja arendanud lojaalse koostöö põhimõttest koostoimes personalieeskirjadega.
50. Samuti ei veena mind komisjoni väide, mille kohaselt tuleb tagada paralleel lahenduste vahel, mis tulenevad esiteks töötajate vaba liikumist käsitlevate asutamislepingu sätete ja määruse nr 883/2004 sätete kohaldamisest ning teiseks eespool punktis 32 mainitud Euroopa Kohtu praktikast lojaalse koostöö põhimõtte rakendamise kohta(33).
51. Esiteks, nagu meenutas kohtuistungil õigesti Belgia valitsus, välistas Euroopa Kohus otsuses My (C‑293/03, EU:C:2004:821, punkt 42) ELTL artikli 45 kohaldamisel selgelt rahvusvahelises avalikus teenistuses, nagu seda on Euroopa Liidu oma, töötatud aja võrdsustamise teise liikmesriigi avalikus teenistuses töötatud ajaga, eristades seega selgelt võõrtöötaja olukorda sellise ametniku omast, kes ei ole kasutanud oma vaba liikumise õigust.
52. Teiseks, nagu ma selgitasin eespool punktis 27, on väljakujunenud kohtupraktika, et liidu ametnike olukord ei kuulu ELTL artikli 48 alusel vastu võetud määruste, mille eesmärk on kooskõlastada liikmesriikide sotsiaalkindlustuse valdkonna õigusakte, kohaldamisalasse, ja seda isegi siis, kui asjaomased ametnikud on kasutanud oma vaba liikumise õigust.
53. Kolmandaks, nagu Euroopa Kohus on täpsustanud kohtuasjades komisjon vs. Luksemburg (315/85, EU:C:1987:569, punkt 21) ja Časta (C‑166/12, EU:C:2013:792, punkt 30) seoses personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikega 2, ei ole selle sätte eesmärk ühtlustada ega kooskõlastada pensionide valdkonna erinevaid siseriiklikke sätteid.
54. Neljandaks, kehtestades põhimõtte, mille kohaselt juhul, kui liikmesriik võtab vastu õigusaktid, mis võivad takistada töötamist liidu institutsioonis, siis rikub ta oma lojaalse koostöö kohustust koostoimes personalieeskirjade sätetega, püüab eespool punktis 32 viidatud kohtupraktika kõrvaldada takistusi, mida need siseriiklikud õigusaktid võivad tekitada liidu poolt personali värbamisele vastavalt personalieeskirjade artikli 27 esimeses lõigus sätestatud eesmärgile(34). Seega ei saa kõnealuse kohtupraktika kohaldamine selle mõtet arvesse võttes mööda minna selle uurimisest, kas asjaomased õigusnormid võivad sellise värbamise konkreetselt „muuta raskemaks”(35).
55. Olles seda täpsustanud, tuleb kontrollida, kas põhikohtuasjas kõne all olevad õigusnormid võivad takistada liidu institutsioonis töötamist eespool punktis 32 mainitud kohtupraktika tähenduses.
56. Sellega seoses olgu meenutatud, et Euroopa Kohus on juba sedastanud, et lojaalse koostöö põhimõttega koostoimes personalieeskirjade sätetega on vastuolus siseriiklikud õigusnormid, mis võivad muuta teatud staažiga ametnike värbamise liidu institutsiooni teenistusse raskemaks(36), samuti siseriiklikud õigusnormid, mis võivad takistada lepinguliste töötajate värbamist institutsioonide teenistusse(37).
57. Kõnealuste kohtuotsuste aluseks olnud põhikohtuasjades ei võetud liidu institutsioonide teenistuses oldud aega arvesse asjaomase liikmesriigi sotsiaalkindlustusskeemi kohaste hüvitiste saamise õiguse tekkimiseks, millele huvitatud isikul oleks olnud õigus, kui ta oleks nende perioodide kestel olnud nimetatud skeemiga hõlmatud. Seevastu käesolevas eelotsusemenetluses võeti põhikohtuasja kaebaja tööstaaži tema Belgia vanaduspensioni arvutamisel arvesse. Pelgalt see asjaolu ei saa siiski põhjendada erinevat lahendust, kui selline arvessevõtmine viib samasuguse tulemuseni, et A. Wojciechowskil vähendatakse või ta jäetakse isegi ilma pensioniõigustest, millele tal oleks olnud õigus Belgia skeemi kulul, kui ta ei oleks töötanud liidu institutsioonis.
58. Selliste soodustuste kaotamise väljavaade võib põhimõtteliselt hoida töötajat, kes on omandanud teatava staaži Belgia pensioniskeemi alusel, tagasi liidu institutsiooni teenistusse asumast või ajendada teda sealt teenistusest lahkuma enne tööstaaži täitumist. Seetõttu rikub põhikohtuasjas käsitletav õigusnorm lojaalse koostöö põhimõtet koostoimes personalieeskirjadega samamoodi nagu õigusnormid, mis olid vaidluse all kohtuotsuste My (C‑293/03, EU:C:2004:821) ja kohtumääruse Ricci ja Pisaneschi (C‑286/09 ja C‑287/09, EU:C:2010:420) aluseks olnud asjades.
59. Sellest hoolimata tuleb märkida, et mitte kuninga määruse nr 50 artiklis 10bis ette nähtud tööstaažiühiku reegli kohaldamine iseenesest ei too kaasa kõigi pensioniõiguste kadumist, millele A. Wojciechowskil oleks olnud õigus, kui ta oleks kogu oma karjääri jooksul jäänud Belgia töötajate skeemi liikmeks, vaid pigem viis, kuidas ONP arvutas osa, mis näitab liidu makstava pensioni osakaalu, võrdsustades 35 aasta pikkuse tööstaaži liidu institutsioonis Belgia skeemi alusel täitunud tööstaažiga (45/45). Nimelt ei oleks põhikohtuasja kaebaja Belgia skeemi kohaseid pensioniõigusi kuidagi kahjustatud, kui ONP oleks leidnud, et 35 aastat, mille A. Wojciechowski oli olnud komisjoni teenistuses, võrduvad 35/45‑ga, ja kui ta oleks seetõttu järeldanud, et A. Wojciechowski kogutööstaaž moodustab 48/45, ületades tööstaažiühikut ainult kolme aasta võrra. Sellest tuleneb, et lojaalse koostöö põhimõtet koostoimes personalieeskirjadega ei riku mitte tööstaažiühiku reegel, vaid meetod, mida Belgia asutused rakendasid Belgia pensioni ja liidu pensioni vastavuse väljaarvutamiseks.
60. Kohtuistungil rõhutas Belgia valitsus eelkõige valikut, mis on liidu teenistusse asuval ametnikul vastavalt personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõikele 2, ja mis seisneb selles, et pärast ametissenimetamist, kuid enne personalieeskirjade artiklis 77 nimetatud vanaduspensioni maksmise õiguse saamist, on ametnikul õigus lasta tasuda liidule tegeliku ülekandekuupäeva kohaselt eelnevate tegevustega omandatud pensioniõiguste kogumaksumus. Belgia valitsuse sõnul tõi asjaolu, et A. Wojciechowski jättis kõnealuse õiguse kasutamata, endaga kaasa tema Belgia skeemi kohaste pensioniõiguste kaotamise.
61. Sellega seoses vastab tõele – nagu rõhutas ka Belgia valitsus –, et kohtuotsuses komisjon vs. Belgia (137/80, EU:C:1981:237) täpsustas Euroopa Kohus, et kehtestades ametnike kasuks pensioniõiguste ülekandmise süsteemi, püütakse personalieeskirjade VIII lisa eelnimetatud sättega „[…] lihtsustada üleminekut siseriiklikust avalikust teenistusest või erasektorist ühenduse institutsioonidesse ning tagada ka ühendusele parimad võimalused valida oma teenistusse võimalikult asjatundlikke isikuid, kellel on juba sobilik kutsealane kogemus”(38). Samas võimaldab sellise õiguse teostamine üksnes arvestada siseriiklikku skeemi sissemaksete tegemise perioodid liidu pensioniskeemi alusel ümber tööstaažiks. Sellest tuleneb, et ametniku puhul, kes nagu põhikohtuasja kaebaja, on enne tööstaaži täitumist liidu institutsioonis teinud märkimisväärse hulga aastate eest sissemakseid siseriiklikku pensioniskeemi, kujutab selline ülekandmine endast mõistagi soodustust, mis võimaldab tal saavutada liidu vanaduspensioni maksimaalse suuruse palju varem, kuid võtab temalt võimaluse saada lisaks sellele pensionile pensioni siseriiklikku skeemi tehtud maksete alusel selle skeemi kulul. Seega, kuigi sellise ülekandmise võimalus hõlbustab siseriiklikult töölt liidu teenistusse üleminekut, ei kõrvalda see siiski kahjulikku mõju, mis tuleneb sellisele ametnikule põhikohtuasjas käsitletava õigusnormi kohaldamisest. Pealegi, nagu märkis komisjon kohtuistungil õigesti, näeb personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõige 2 ametnikule ette pelgalt valiku ja selle valiku kasutamata jätmise süüks ei saa panna seda, et ametnik kaotab õigused, mille ta on siseriiklikku sotsiaalkindlustusskeemi tehtud maksete tagajärjel omandanud.
62. Kõigist eeltoodud kaalutlustest lähtudes leian ma, et Tribunal du travail de Bruxelles’i esitatud eelotsuse küsimusele tuleb osas, milles see puudutab ELL artikli 4 lõiget 3, vastata nii, et asjaomase sättega koostoimes personalieeskirjadega on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, nagu on arutlusel põhikohtuasjas ja milles nähakse ette, et vanaduspensioni, mida tuleb töötajale tema poolt liikmesriigi õigusaktide kohaselt tehtud sissemaksete alusel maksta, vähendatakse või jäetakse töötaja isegi pensionist ilma, kui selles liikmesriigis ja samas liikmesriigis Euroopa Liidu ametnikuna omandatud tööstaaž kokku ületab tööstaažiühiku, kui liidu makstava pensioni osakaalu arvutamise meetodi tõttu on selline vähendamine palju suurem, kui see, mida oleks kohaldatud siis, kui töötaja kogu tööstaaž oleks omandatud töötajana asjaomases liikmesriigis.
63. Mis puutub komisjoni vastuväitesse, et põhikohtuasja kaebajal on võimalus tugineda Belgia asutuste vastu kohustusele, mis tuleneb liikmesriikidele lojaalse koostöö põhimõttest, koostoimes personalieeskirjadega, hõlbustada liidu ülesande täitmist, mitte takistades oma sotsiaalkindlustusalaste õigusnormide kohaldamisega neis institutsioonides töötamist, siis märgin ma, et kohtuotsustes My (C‑293/03, EU:C:2004:821) ja Melchior (C‑647/13, EU:C:2015:54) on Euroopa Kohus kaudselt tunnistanud, et niisugune kohustus võib tekitada otseseid õiguslikke tagajärgi liikmesriikide ja nende kodanike vahelistes suhetes. Ülejäänu osas viitan ma kohtuasjas Melchior (C‑647/13, EU:C:2014:2301) esitatud ettepaneku 26. joonealusele märkusele.
2. Eelotsuse küsimuse teine osa: harta artikkel 34
64. Pidades silmas vastust, mille lojaalse koostöö põhimõtte osas soovitan eelotsuse küsimusele anda, ei ole tarvis seda küsimust ka harta artikli 34 lõikest 1 lähtuvalt hinnata.
65. Lisaks, kui Euroopa Kohus peaks vastupidi käesolevas ettepanekus toodule leidma, et nimetatud põhimõtet ei saa põhikohtuasjas kohaldada, siis ei ole kohaldatav ka harta. Nimelt ilmneb väljakujunenud kohtupraktikast, et liidu õiguskorras tagatud põhiõigused laienevad kõigile liidu õigusega reguleeritud olukordadele, kuid mitte väljapoole niisuguseid olukordi(39). Nagu Euroopa Kohus on seda kohtuotsuses Åkerberg Fransson (C‑617/10, EU:C:2013:105) täpsustanud, ei saa olla olukorda, mis jääb liidu õiguse kohaldamisalasse, ilma et nimetatud põhiõigused kehtiksid. Seega tähendab liidu õiguse kohaldamine seda, et hartaga tagatud põhiõigused kehtivad(40). Kui aga olukord ei kuulu liidu õiguse kohaldamisalasse, siis puudub Euroopa Kohtul pädevus ning harta osutatud sätted ei saa iseenesest olla selle pädevuse aluseks(41). Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et määratledes töötajate vanaduspensioni arvutamise eeskirjad, ei rakenda põhikohtuasjas vaidluse all olev siseriiklik säte liidu teisese õiguse akti. Lisaks tuleneb eeltoodud kaalutlustest, et A. Wojciechowski õiguslik olukord on puhtalt siseriiklik ega ole otseselt kaetud mõne personalieeskirjade sättega(42). Sellest järeldub, et A. Wojciechowski olukord oleks reguleeritud liidu õigusega ning harta kuuluks kohaldamisele vaid juhul, kui Euroopa Kohus – nagu ma soovitasin – peaks leidma, et põhikohtuasja vaidlusele on kohaldatav ELL artikli 4 lõige 3 koostoimes personalieeskirjadega.
66. Lõpetuseks, juhul kui Euroopa Kohus peaks asuma seisukohale, mida toetab komisjon, et kuigi kõnealune artikkel on põhikohtuasjas kohaldatav, ei saa A. Wojciechowski sellele kohtus tugineda, siis tuleneb kohtuotsusest Association de médiation sociale (C‑176/12, EU:C:2014:2), et harta oleks sellest hoolimata kohaldatav(43). Olgu siiski meenutatud, et samas kohtuotsuses leidis Euroopa Kohus vastupidi kohtuotsuses Kücükdeveci (C‑555/07, EU:C:2010:21) sedastatule seoses harta artikli 21 lõikes 1 sätestatud vanuse alusel diskrimineerimise keelu põhimõttega, et harta artiklile 27 ei saa kohtus iseseisvalt tugineda, sest kõnealuse artikli mõju saab olla täielik üksnes siis, kui seda on sisustatud liidu õiguse või siseriikliku õiguse sätetega.
67. Sisu kohta viitan ma mutatis mutandis kohtuasjas Melchior (C‑647/13, EU:C:2014:2301) esitatud ettepaneku punktides 60–62 toodud järeldustele. Seadmata kahtluse alla liikmesriikide õigust näha oma pädevuse teostamisel sotsiaalkindlustussüsteemide korraldamiseks ette hüvitistele ülempiiri kehtestamise mehhanismi või kattumise vältimise eeskirjad, ei tundu mulle harta artiklis 34 kehtestatud põhimõtetega kooskõlas olevat siseriiklik õigusnorm, mis sellistel juhtudel nagu põhikohtuasjas, viib selleni, et töötaja jäetakse ilma tema poolt siseriiklikku skeemi tehtud sissemaksete alusel omandatud pensioniõigustest pelgalt põhjusel, et tema tööstaaž on täitunud liidu institutsioonis, mis annab talle õiguse saada liidu pensioni teistsuguse perioodi eest kui see, mille kestel tegi ta sissemakseid siseriiklikku skeemi.
V. Ettepanek
68. Esitatud põhjendustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Tribunal du travail de Bruxelles’i esitatud eelotsuse küsimusele järgmiselt:
ELL artikli 4 lõikega 3 koostoimes nõukogu 29. veebruari 1968. aasta määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68, millega kehtestatakse Euroopa Ühenduste ametnike personalieeskirjad ja muude teenistujate teenistustingimused ning komisjoni ametnike suhtes ajutiselt kohaldatavad erimeetmed, mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrusega (EL, Euratom) nr 1080/2010, kehtestatud Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjadega, on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, nagu põhikohtuasjas, milles nähakse ette, et vanaduspensioni, mida tuleb töötajale tema poolt liikmesriigi õigusaktide kohaselt tehtud sissemaksete alusel maksta, vähendatakse või jäetakse töötaja isegi pensionist ilma, kui selles liikmesriigis ja samas liikmesriigis Euroopa Liidu ametnikuna omandatud tööstaaž kokku ületab tööstaažiühiku, kui Euroopa Liidu makstava pensioni osakaalu arvutamise meetodi tõttu on selline vähendamine palju suurem, kui see, mida oleks kohaldatud siis, kui töötaja kogu tööstaaž oleks omandatud töötajana asjaomases liikmesriigis.