ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

9. detsember 2014(*)

Konkurents – Keelatud kokkulepped – Betoonisarruste (varrastena või rullides) turg – ST artikli 65 rikkumise tuvastamise otsus pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist määruse (EÜ) nr 1/2003 alusel – Hindade ja maksetähtaegade kehtestamine – Tootmise või müügi piiramine või kontrollimine – Menetlusnormide rikkumine – Õiguslik alus – Pädevuse ületamine ja menetluse kuritarvitamine – Trahvid – Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud ülempiir – Tühistamishagi – Muutev otsus – Vastuvõetamatus

Kohtuasjades T‑472/09 ja T‑55/10,

SP SpA, asukoht Brescia (Itaalia), esindaja: advokaat G. Belotti,

hageja,

versus

Euroopa Komisjon, esindajad: kohtuasjas T‑472/09 R. Sauer, V. Di Bucci ja B. Gencarelli, hiljem R. Sauer ja R. Striani, keda abistas advokaat M. Moretto, ning kohtuasjas T‑55/10 R. Sauer ja B. Gencarelli, hiljem R. Sauer ja R. Striani, keda abistas M. Moretto,

kostja,

mille ese on kohtuasjas T‑472/09 nõue tuvastada komisjoni 30. septembri 2009. aasta otsuse K(2009) 7492 (lõplik) ST asutamislepingu artikli 65 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/37.956 – raudbetooni sarrusevardad, uuesti vastuvõtmine) tühisus või tühistada see otsus, teise võimalusena nõue tühistada selle otsuse artikkel 2 ning kolmanda võimalusena nõue vähendada hagejale määratud trahvi summat, ning kohtuasjas T‑55/10 nõue tühistada komisjoni 8. detsembri 2009. aasta otsus K(2009) 9912 (lõplik), millega muudetakse otsust K(2009) 7492 (lõplik),

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja esimees M. E. Martins Ribeiro (ettekandja) Üldkohtu presidendi ülesannetes ning kohtunikud A. Popescu ja G. Berardis,

kohtusekretär: ametnik T. Weiler,

arvestades kirjalikus menetluses ja 29. jaanuari 2013. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1.     ESTÜ asutamislepingu sätted

1        ST artikkel 36 sätestas:

„Enne käesolevas asutamislepingus ette nähtud rahalise karistuse kohaldamist või karistusmaksete määramist peab komisjon andma asjassepuutuvale isikule võimaluse märkuste esitamiseks.

Käesoleva asutamislepingu sätete alusel määratud rahaliste karistuste ja karistusmaksete üle on võimalik teostada täieulatuslikku kohtulikku kontrolli.

Hagejad võivad hagi põhjendamiseks tugineda käesoleva asutamislepingu artikli 33 esimeses lõigus ette nähtud tingimustel nende otsuste ja soovituste õigusvastasusele, mille rikkumist neile ette heidetakse.”

2        ST artiklis 47 oli ette nähtud:

„Komisjon võib koguda oma ülesannete täitmiseks vajalikku informatsiooni. Ta võib läbi viia vajalikud uurimised.

Komisjon ei tohi avaldada teavet, mis oma laadilt kuulub ametisaladuse alla, ning eelkõige teavet ettevõtjate, nende ärisuhete või omahinna komponentide kohta. Seda erandit arvestades peab ta avaldama andmed, mis võivad olla kasulikud valitsustele ja kõikidele muudele huvitatud isikutele.

Komisjon võib ettevõtjatele, kes ei täida käesoleva artikli sätete alusel tehtud otsustest tulenevaid kohustusi või kes esitavad teadlikult väära informatsiooni, trahve, mille suurus on maksimaalselt 1% aastakäibest, ning karistusmakseid, mille suurus on maksimaalselt 5% keskmisest päevakäibest iga hilinetud päeva kohta.

Komisjoni poolt ametisaladuse rikkumise korral, millega on ettevõtjale tekitanud kahju, võib pöörduda kahju hüvitamise nõudega Euroopa Kohtusse artiklis 40 ette nähtud tingimustel.”

3        ST artikkel 65 nägi ette:

„1.      Keelatud on kõik sellised ettevõtjatevahelised kokkulepped, ettevõtjate ühenduste otsused ja kooskõlastatud tegevus, mis võivad otseselt või kaudselt takistada, piirata või kahjustada konkurentsi ühisturul, eeskätt need kokkulepped, otsused ja tegevus, millega:

a)      kehtestatakse või määratakse kindlaks hinnad;

b)      piiratakse või kontrollitakse tootmist, tehnilist arengut või investeeringuid;

c)      jagatakse turge, kaupu, kliente või tarneallikaid.

[…]

4.      Käesoleva artikli lõike 1 kohaselt keelatud kokkulepped või otsused on tühised ning neile ei saa tugineda üheski liikmesriigi kohtus.

Komisjonil on Euroopa Kohtu kontrollile alluv ainupädevus otsustada, kas nimetatud kokkulepped või otsused on käesoleva artikli sätetega kooskõlas.

5.      Komisjon võib ettevõtjatele, kes on sõlminud tühise kokkuleppe, rakendanud või üritanud vahekohtu, trahvi, boikoti või muul teel rakendada tühist kokkulepet või otsust, või otsust, mille heakskiitmisest on keeldutud või mille heakskiit on tagasi võetud, või mille luba on omandatud teadlikult väära või moonutatud informatsiooni esitamise teel, või kelle tegevus on vastuolus käesoleva artikli lõikes 1 sätestatuga, määrata trahve ja karistusmakseid, mis ei ületa käesoleva artikliga vastuolus oleva kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks olnud kaupade kahekordset käivet, mis ei välista seda, et juhul kui kõnealuse kokkuleppe, otsuse või tegevuse esemeks on toodangu, tehnilise arengu või investeeringute piiramine, võib nimetatud ülemmäära trahvide puhul tõsta 10 protsendini asjaomaste ettevõtjate aastakäibest, ja karistusmaksete puhul 20 protsendini päevakäibest.” [Siin ja edaspidi on osundatud asutamislepingut tsiteeritud mitteametlikus tõlkes.]

4        Vastavalt ST artiklile 97 lõppes ESTÜ asutamislepingu kehtivus 23. juulil 2002.

2.     EÜ asutamislepingu sätted

5        EÜ artikli 305 lõige 1 nägi ette:

„Käesoleva lepingu sätted ei mõjuta Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu sätete kohaldamist, eelkõige liikmesriikide õigusi ja kohustusi, kõnealuse ühenduse institutsioonide volitusi ega nimetatud lepinguga söe ja terase ühisturu toimimiseks ette nähtud eeskirju.”

3.     Määrus nr 1/2003

6        Nõukogu 16. detsembri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1/2003 [EÜ] artiklites 81 ja 82 sätestatud konkurentsieeskirjade rakendamise kohta (EÜT 2003, L 1 lk 1; ELT eriväljaanne 08/02, lk 205) artiklis 4 on sätestatud, et „[EÜ] artiklite 81 ja 82 kohaldamisel on komisjonil käesolevas määruses sätestatud volitused”.

7        Määruse nr 1/2003 artikkel 7 „Rikkumise tuvastamine ja lõpetamine” näeb ette:

„1.      Kui komisjon kaebuse põhjal või omal algatusel leiab, et [EÜ] artiklit 81 või 82 rikutakse, võib ta otsusega nõuda asjaomastelt ettevõtjatelt või ettevõtjate ühendustelt sellise rikkumise lõpetamist. […] Õigustatud huvi korral peaks komisjonil ühtlasi olema õigus teha otsus varasema rikkumise toimumise kohta.

[…]”.

8        Määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 punkt a sätestab:

„Komisjon võib oma otsusega määrata ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele trahve, kui need tahtlikult või ettevaatamatuse tõttu:

a)      rikuvad [EÜ] artiklit 81 või 82 […]”.

4.     Komisjoni teatis teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest

9        Euroopa Ühenduste Komisjon võttis 18. juunil 2002 vastu teatise teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest (EÜT C 152, lk 5; edaspidi „18. juuni 2002. aasta teatis”).

10      18. juuni 2002. aasta teatise punktis 2 on täpsustatud, et selle teatise eesmärk on:

„[…]

–        teha ettevõtjatele ja liikmesriikidele osas, milles ESTÜ asutamisleping ja sellest tuletatud õigus neid puudutab, kokkuvõte EÜ korrale üleminekust tulenevatest kõige olulisematest muudatustest materiaal- ja menetlusõiguses […],

–        selgitada, kuidas komisjon kavatseb lahendada ESTÜ korralt EÜ korrale üleminekuga tekkivaid konkreetseid probleeme keelatud kokkulepete ja valitseva seisundi kuritarvitamise […], koondumiste kontrolli […] ja riigiabi kontrolli valdkondades”.

11      18. juuni 2002. aasta teatise punkt 31, mis paikneb ESTÜ korralt EÜ korrale üleminekuga tekkivaid konkreetseid probleeme käsitlevas alajaotises, on sõnastatud järgnevalt:

„Kui komisjon tuvastab kokkuleppeid puudutavate ühenduse konkurentsieeskirjade kohaldamisel ESTÜ asutamislepingu reguleerimisalasse jäävasse valdkonda kuuluva rikkumise, kohaldatakse sõltumata kohaldamise kuupäevast rikkumise koosseisu faktiliste asjaolude asetleidmise hetkel kehtinud materiaalõigust. Menetluslikult kohaldatakse pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist EÜ õigust […]”.

 Vaidluste esemed

12      Käesolevate kohtuasjade ese on esiteks nõue tuvastada komisjoni 30. septembri 2009. aasta otsuse K(2009) 7492 (lõplik) ST asutamislepingu artikli 65 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/37.956 – raudbetooni sarrusevardad, uuesti vastuvõtmine) (edaspidi „esimene otsus”) tühisus või tühistada see otsus, teise võimalusena nõue tühistada selle otsuse artikkel 2 ning kolmanda võimalusena nõue vähendada hagejale SP SpA määratud trahvi summat (kohtuasi T‑472/09), ning teiseks nõue tühistada komisjoni 8. detsembri 2009. aasta otsus K(2009) 9912 (lõplik), millega muudetakse esimest otsust (edaspidi „muutev otsus”) (kohtuasi T‑55/10).

13      Esimeses otsuses leidis komisjon, et järgmised äriühingud on rikkunud ST artiklit 65:

–        Alfa Acciai SpA (edaspidi „Alfa”);

–        Feralpi Holding SpA (edaspidi „Feralpi”);

–        Ferriere Nord SpA;

–        IRO Industrie Riunite Odolesi SpA (edaspidi „IRO”);

–        Leali SpA ja Acciaierie e Ferriere Leali Luigi SpA, likvideerimisel (edaspidi „AFLL”) (edaspidi need kaks äriühingut koos „Leali-AFLL”);

–        Lucchini SpA ja hageja (edaspidi need kaks äriühingut koos „Lucchini-SP”);

–        Riva Fire SpA (edaspidi „Riva”);

–        Valsabbia Investimenti SpA ja Ferriera Valsabbia SpA (edaspidi need kaks äriühingut koos „Valsabbia”).

 Hageja tutvustus

14      Hageja on likvideerimisel olev äriühing, kes oli märgitud Brescia (Itaalia) äriregistris tegevusetuna ja kellest 83,333% osalus kuulub Lucchini perekonnale kuuluvatele juriidilistele või füüsilistele isikutele, ülejäänud 16,667% osalus kuulub Lucchinile (esimese otsuse põhjendus 99).

15      Siderpotenza SpA (edaspidi „esimene Siderpotenza”) oli ajavahemikus 1989–1991 ühelt poolt Lucchini Siderurgica SpA ja teiselt poolt endiste Acciaierie e Ferriere Leali Luigi ühise kontrolli all olev ettevõtja. 5. märtsil 1991 ühendati esimene Siderpotenza Lucchini Siderurgicaga. Lucchini Siderurgica ühendati Lucchiniga 10. oktoobril 1998, ühendamine jõustus 1. detsembril 1998 (esimese otsuse põhjendused 96 ja 97).

16      Lucchini Siderurgica sarrusevarraste haru võõrandati 31. oktoobril 1997 Siderpotenzale, mis on 1997. aasta juulis loodud äriühing (edaspidi „uus Siderpotenza”). 30. mail 2002 võõrandas uus Siderpotenza oma sarrusevarraste tootmisüksused Ferriere Nordile (esimese otsuse põhjendused 99 ja 538).

17      Uus Siderpotenza muutis 12. septembril 2002 oma ärinime SP‑ks (esimese otsuse põhjendus 99). 28. mail 2009 alustati SP likvideerimismenetlust.

 Vaidluse taust

18      Komisjon viis 2000. aasta oktoobrist detsembrini vastavalt ST artiklile 47 läbi uurimise Itaalia betooni sarrusevarraste tootjate ja Itaalia terasetootmisettevõtjate ühenduse juures. Ta saatis neile ka infonõudeid ST artikli 47 alusel (esimese otsuse põhjendus 114).

19      Komisjon alustas 26. märtsil 2002 haldusmenetlust ja esitas ST artikli 36 alusel vastuväited (edaspidi „vastuväiteteatis”) (esimese otsuse põhjendus 114). Hageja esitas vastuväiteteatise kohta oma kirjalikud märkused. Ärakuulamine toimus 13. juunil 2002 (esimese otsuse põhjendus 118).

20      Komisjon esitas 12. augustil 2002 täiendavaid vastuväiteid (edaspidi „täiendav vastuväiteteatis”), mis saadeti vastuväiteteatise adressaatidele. Selles nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määruse nr 17, esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) artikli 19 lõikel 1 põhinevas täiendavas vastuväiteteatises selgitas komisjon menetluse käiku pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist. Asjassepuutuvatele ettevõtjatele määrati tähtaeg märkuste esitamiseks ning 30. septembril 2002 toimus liikmesriikide esindajate kohalolekul teine ärakuulamine (esimese otsuse põhjendus 119).

21      Menetluse lõppedes võttis komisjon vastu 17. detsembri 2002. aasta otsuse K(2002) 5087 (lõplik) ST artikli 65 menetluse kohta (COMP/37.956 – Sarrusevardad) (edaspidi „2002. aasta otsus”), milles ta tuvastas, et selle otsuse adressaatideks olevad ettevõtjad viisid betoonisarruste (varrastena või rullides) Itaalia turul ellu ST artikli 65 lõikega 1 vastuolus oleva ühe, mitmeosalise ja vältava keelatud kokkuleppe, mille eesmärk või tagajärg oli hindade kehtestamine ning millest tulenevalt lepiti kokku tootmise või müügi piiramises või kontrollis (esimese otsuse põhjendus 121). Komisjon määras selles otsuses Lucchinile ja hagejale solidaarselt 16,14 miljoni euro suuruse trahvi.

22      Hageja esitas 30. jaanuaril 2003 Üldkohtule 2002. aasta otsuse peale hagi. 25. oktoobri 2007. aasta otsuses liidetud kohtuasjades T‑27/03, T‑46/03, T‑58/03, T‑79/03, T‑80/03, T‑97/03 ja T‑98/03: SP jt vs. komisjon (EKL 2007, lk II‑4331) tühistas Üldkohus 2002. aasta otsuse. Üldkohus märkis, et arvestades eelkõige asjaolu, et 2002. aasta otsus ei sisaldanud mingit viidet määruse nr 17 artiklile 3 ja artikli 15 lõikele 2, põhines see otsus üksnes ST artikli 65 lõigetel 4 ja 5 (eespool viidatud kohtuotsus SP jt vs. komisjon, punkt 101). Kuna nende sätete kehtivus lõppes 23. juulil 2002, ei saanud komisjon enam tuletada nimetatud sätetest, mis olid 2002. aasta otsuse vastuvõtmise hetkeks kehtivuse kaotanud, pädevust ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks ja nimetatud rikkumises osalenud ettevõtjatele trahvi määramiseks (eespool viidatud kohtuotsus SP jt vs. komisjon, punkt 120).

23      Komisjon teavitas 30. juuni 2008. aasta kirjas hagejat ja teisi asjassepuutuvaid ettevõtjaid oma kavatsusest võtta otsus uuesti vastu, muutes õiguslikku alust võrreldes sellega, mille ta oli valinud 2002. aasta otsuse jaoks. Veel täpsustas ta, et arvestades eespool punktis 22 viidatud kohtuotsuse SP jt vs. komisjon piiratud ulatust, rajaneb uuesti vastu võetav otsus vastuväiteteatises ja täiendavas vastuväiteteatises esitatud tõenditel. Asjassepuutuvatele ettevõtjatele määrati tähtaeg oma märkuste esitamiseks (esimese otsuse põhjendused 6 ja 123).

24      Komisjon palus 11. septembri 2008. aasta faksis hagejalt teavet alates 2002. aasta augustist aktsionäride koosseisus toimunud muutuste ja 2007. aasta ülemaailmse käibe kohta ning edastas hagejale ühe eksemplari eespool viidatud 30. juuni 2008. aasta kirjast, mis oli saadetud aadressile, mida enam ei kasutatud. Hageja vastas sellele teabenõudele 17. septembri 2008. aasta kirjas.

 Esimene otsus

25      Komisjon võttis 30. septembril 2009 vastu esimese otsuse, mis tehti hagejale teatavaks 1. oktoobri 2009. aasta kirjas.

26      Esimeses otsuses tuvastas komisjon, et selles otsuses nimetatud konkurentsipiirangud tulenesid Itaalia sarrusevarraste tootjate vahelisest ning viimati nimetatute ja nende ühenduse vahelisest kartellist, mis leidis aset ajavahemikus 1989–2000 ja mille eesmärk või tagajärg oli hindade kehtestamine või nende kindlaksmääramine ning tootmise või müügi piiramine või kontrollimine märkimisväärse hulga teabe vahetamise teel sarrusevarraste turu kohta Itaalias (esimese otsuse põhjendused 7 ja 399).

27      Mis puudutab ühelt poolt õiguslikku hinnangut käesolevas asjas vaatluse all olevale tegevusele, siis rõhutas komisjon esimese otsuse põhjendustes 353–369, et määrust nr 1/2003 tuleb tõlgendada nii, et see lubab tal pärast 23. juulit 2002 tuvastada keelatud kokkuleppeid ratione materiae ja ratione temporis ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvates sektorites ja nende eest karistuse määrata. Esimese otsuse põhjenduses 370 märkis ta, et otsus võeti vastu EÜ asutamislepingu ja määruse nr 1/2003 menetlusnormide alusel. Esimese otsuse põhjendustes 371–376 meenutas komisjon muu hulgas, et õigusnormide ajalise kehtivuse põhimõtted võivad ette näha selliste materiaalõigusnormide kohaldamise, mis ei ole Euroopa Liidu institutsiooni õigusakti vastuvõtmise hetkel enam jõus, tingimusel et kohaldatakse lex mitior üldpõhimõtet, mille kohaselt ei tohi kedagi karistada teo eest, mis ei ole süütegu hiljem jõustunud õigusnormide kohaselt. Ta järeldas, et antud asjas ei olnud EÜ asutamisleping in concreto ESTÜ asutamislepingust soodsam ja et järelikult ei saanud lex mitior põhimõttele igal juhul tulemuslikult tugineda, et vaidlustada antud asjas vaatluse all oleva tegevuse suhtes ESTÜ asutamislepingu kohaldamine.

28      Teiselt poolt märgib komisjon seoses ST artikli 65 lõike 1 kohaldamisega esiteks, et keelatud kokkuleppe eesmärk oli kindlaks määrata hinnad, mille alusel otsustati ka toodangu või müügi piiramine või kontrollimine. Mis puudutab hindade kehtestamist, siis hõlmas keelatud kokkulepe komisjoni sõnul peamiselt kokkuleppeid või kooskõlastatud tegevust baashindade kohta ajavahemikus 15. aprillist 1992 kuni 4. juulini 2000 (ning kuni 1995. aastani kokkuleppeid ja kooskõlastatud tegevust maksetähtaegade kohta) ning kokkuleppeid ja kooskõlastatud tegevust „hinnalisade” kohta ajavahemikus 6. detsembrist 1989 kuni 1. juunini 2000 (esimese otsuse põhjendused 399 ja 400).

29      Teiseks, mis puudutab kõnealuste piirangute mõju turule, siis märkis komisjon, et kuna tegemist oli keelatud kokkuleppega, mille eesmärk oli takistada, piirata või muuta tavapärast konkurentsi, siis ei olnud vaja kontrollida, et see oli turule mõju avaldanud (esimese otsuse põhjendus 512). Ta leidis siiski, et keelatud kokkuleppel oli turule tegelik mõju (esimese otsuse põhjendused 513–518). Täpsemalt järeldas komisjon, et keelatud kokkulepe mõjutas Itaalia sarrusevarraste tootjate müügihindu, isegi kui keelatud kokkuleppe raames võetud meetmed ei andnud alati kohe selles osalenud ettevõtjate oodatud tulemusi. Lisaks võis komisjoni arvates esineda viitmõjuga nähtusi. Pealegi moodustasid asjaomased ettevõtjad Itaalia sarrusevarrasteturust 1989. aastal ligikaudu 21%, 1995. aastal 60% ning 2000. aastal ligikaudu 83%, mis näitab kooskõlastatud hinnatõusude suurenevat mõju turule. Viimaseks rõhutas komisjon, et asjaolu, et alates 1989. aastast teavitati selles valdkonnas tehtud algatustest kõiki sarrusevarraste tootjaid, suurendas selle mõju olulisust ka keelatud kokkuleppe esimeste aastate jooksul (esimese otsuse põhjendus 519).

30      Kolmandaks määras komisjon kindlaks esimese otsuse adressaadid. Hagejaga seoses märkis komisjon esimese otsuse põhjendustes 538–544, et ta otsustas rikkumise eest vastutuse omistada Lucchinile ja hagejale, kuna need moodustasid ettevõtja, kellele oli süükspandav mitte ainult nende endi tegevus, vaid ka Lucchini Siderurgica ja esimese Siderpotenza tegevus.

31      Mis puudutab Lucchini ja hageja majandusüksuse olemasolu, siis tugines komisjon asjaolule, et nii Lucchini kui ka hageja olid rikkumise kogu kestuse ajal Lucchini perekonna otsese või kaudse kontrolli all. Lisaks teostas hageja üle sarrusevarraste sektori tootmispoliitika ja äripoliitika konkreetse haldamise küsimuses kontrolli Lucchini, nagu nähtub komisjoni sõnul täpsetest, üksikasjalikest ja dokumenteeritud tõenditest ning Lucchini ja hageja organisatsioonilist struktuuri puudutavatest üksteist toetavatest asjaoludest, arvestades eelkõige seda, et teatavatel isikutel olid nendes äriühingutes mõnikord samaaegselt tähtsad ärijuhtimise ülesanded (esimese otsuse põhjendus 540).

32      Mis puudutab seda, et Lucchinile ja hagejale pandi süüks esimese Siderpotenza ja Lucchini Siderurgica – keda õiguslikult enam ei olnud – võimalik konkurentsivastane tegevus, siis esiteks märkis komisjon, et Lucchini Siderurgica oli esimese Siderpotenza õigusjärglane pärast 5. märtsi 1991. aasta ühinemist ühendamise teel ja et Lucchini oli samal viisil saanud Lucchini Siderurgica õigusjärglaseks pärast 1. detsembri 1998. aasta ühinemist ühendamise teel. Teiseks, kogu esimesele Siderpotenzale kuulunud materiaalset vara ja töötajaid kasutas äritegevuses Lucchini Siderurgica alates esimese Siderpotenza ühendamisest 5. märtsil 1991 viimase äriühinguga. Kolmandaks, Potenza (Itaalia) tehasega seotud materiaalne vara ja töötajad, mida haldas Lucchini Siderurgica, anti kontserni piires üle hagejale. Neljandaks, Lucchini Siderurgica ja seejärel Lucchini avaldasid otsustavat mõju hageja tegevusele kuni 1. juunini 2002, mil ettevõtja sarrusevardaid tootev haru võõrandati Ferriere Nordile (esimese otsuse põhjendused 540 ja 541).

33      Sellest tulenevalt järeldas komisjon, et esines a) õiguslik järjepidevus esimese Siderpotenza ja Lucchini Siderurgica vahel, b) majanduslik järjepidevus nende kahe äriühingu ja uue Siderpotenza (nüüd hageja) vahel Potenza (Itaalia) tehase osas, c) Lucchini Siderurgica ja Lucchini vastutus uue Siderpotenza tegevuse eest, mis tulenes nende avaldatud otsustavast mõjust, ning d) õiguslik järjepidevus Lucchini Siderurgica ja Lucchini vahel. Komisjon leidis, et sellest järeldus, et kõik need üksused moodustasid ühe ja sama ettevõtja, mis langes kokku ettevõtjaga, mille moodustasid Lucchini ja hageja (esimese otsuse põhjendus 541).

34      Neljandaks oli komisjon seisukohal, et ST artikli 65 lõige 2 ja EÜ artikli 81 lõige 3 ei olnud käesolevas asjas kohaldatavad (esimese otsuse põhjendused 567–570). Samuti rõhutas ta, et määruse nr 1/2003 artiklis 25 sätestatud aegumist puudutavad normid ei takistanud tal esimest otsust vastu võtta (esimese otsuse põhjendused 571–574).

35      Viiendaks märkis komisjon seoses antud asjas määratud trahvisummade arvutamisega, et ta võis konkurentsieeskirju rikkunud ettevõtjatele määrata trahve määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel. Kuna määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud trahvi ülempiir oli erinev ST artikli 65 lõikes 5 kehtestatust, siis märkis komisjon, et vastavalt lex mitior põhimõttele kohaldab ta madalamat ülempiiri (esimese otsuse põhjendus 576). Veel märkis ta, et nagu ta 30. juuni 2008. aasta kirjas oli asjassepuutuvaid ettevõtjaid teavitanud, oli ta käesolevas asjas otsustanud kohaldada suuniseid määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja [ST] artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta (EÜT 1998, C 9, lk 3; ELT eriväljaanne 08/01, lk 171; edaspidi „1998. aasta suunised”). Ta lisas, et käesolevas asjas võtab ta siiski arvesse asjaolu, et ta oli asjaomastele ettevõtjatele määratavate trahvide summade üle otsustanud juba 2002. aasta otsuse vastuvõtmisel (esimese otsuse põhjendused 579 ja 580).

36      Esiteks asus komisjon seisukohale, et keelatud kokkulepe, mille eesmärk on hindade kehtestamine ja mida on rakendatud mitmel eri viisil, eeskätt piirates või kontrollides tootmist või müüki, on liidu konkurentsiõiguse väga raske rikkumine (esimese otsuse põhjendus 591). Komisjon lükkas tagasi asjaomaste ettevõtjate argumendid, mille kohaselt oli rikkumise raskus väiksem, arvestades piiratud tegelikku mõju turul ning ettevõtjate tegevuse majanduslikku konteksti (esimese otsuse põhjendused 583–596). Komisjon oli seisukohal, et ilma et see mõjutaks rikkumise väga tõsist iseloomu, arvestas ta trahvi põhisumma kindlaksmääramisel käesoleva asja erijooni, nimelt asjaolu, et see puudutas siseriiklikku turgu, mille suhtes asjaolude toimumise ajal olid kohaldatavad ESTÜ asutamislepingu erinormid, ja kus esimese otsuse adressaatideks olevatel ettevõtjatel olid rikkumise alguses väikesed turuosad (esimese otsuse põhjendus 599).

37      Teiseks kaalus komisjon iga ettevõtja konkreetset kaalu ja liigitas need olenevalt nende suhtelisest suurusest asjaomasel turul. Kuna komisjon ei pidanud suhtelisi turuosasid, mille esimese otsuse adressaadid saavutasid viimasel rikkumise täisaastal (1999), vastavaks nende tegeliku osalemise kohta asjaomasel turul vaatlusalusel perioodil, siis eristas komisjon aastate 1990–1999 keskmiste turuosade alusel kolme ettevõtjate rühma, st kõigepealt Feralpi ja Valsabbia, kellele ta kohaldas trahvi lähtesummat 5 miljonit eurot, seejärel Lucchini-SP, Alfa, Riva ja Leali-AFLL, kellele ta kohaldas trahvi lähtesummat 3,5 miljonit eurot, ning viimaseks IRO ja Ferriere Nord, kellele ta kohaldas trahvi lähtesummat 1,75 miljonit eurot (esimese otsuse põhjendused 599–602).

38      Trahvi piisava hoiatava mõju tagamiseks suurendas komisjon Lucchini-SP trahvi lähtesummat 200% ja Riva trahvi lähtesummat 375% (esimese otsuse põhjendused 604 ja 605).

39      Kolmandaks leidis komisjon, et keelatud kokkulepe kestis 6. detsembrist 1989 kuni 4. juulini 2000. Seoses hageja rikkumises osalemisega märkis komisjon, et see kestis 6. detsembrist 1989 kuni 27. juunini 2000. Ta rõhutas siiski, et 9. juunist 1998 kuni 30. novembrini 1998 ei osalenud Lucchini-SP keelatud kokkuleppe osas, mis puudutas tootmise või müügi piiramist või kontrolli (esimese otsuse põhjendus 606).

40      Kuna kõikide ettevõtjate, välja arvatud Ferriere Nordi rikkumine kestis üle kümne aasta ja kuue kuu, suurendati kõikide ettevõtjate trahvi lähtesummat 105%, välja arvatud Ferriere Nord, kelle trahvi lähtesummat suurendati 70%. Kehtestati järgmised trahvi põhisummad:

–        Feralpi: 10,25 miljonit eurot;

–        Valsabbia: 10,25 miljonit eurot;

–        Lucchini-SP: 14,35 miljonit eurot;

–        Alfa: 7,175 miljonit eurot;

–        Riva: 26,9 miljonit eurot;

–        Leali-AFLL: 7,175 miljonit eurot;

–        IRO: 3,58 miljonit eurot;

–        Ferriere Nord: 2,97 miljonit eurot (esimese otsuse põhjendused 607 ja 608).

41      Neljandaks tõi komisjon seoses raskendavate asjaoludega välja, et Ferriere Nord oli juba olnud komisjoni selle otsuse adressaat, mis võeti vastu 2. augustil 1989 seoses tema osalemisega hindade kehtestamise ja müügi piiramise kartellis elekterkeevitusvõrgu sektoris, ning suurendas tema trahvi põhisummat 50%. Komisjon ei võtnud arvesse ühtegi kergendavat asjaolu (esimese otsuse põhjendused 609–623).

42      Viiendaks, mis puudutab maksimaalse trahvisumma kindlaksmääramist vastavalt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikele 2, siis komisjon leidis, et asjaomastele ettevõtjatele määratud trahvisumma ei ületanud ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvatest kaupadest liidu territooriumil 2007. aastal saadud käibe 10% ülempiiri. Konkreetselt hageja puhul rõhutas komisjon, et asjaolu, et ta hetkel ei tegutse, ei takista komisjonil talle trahvi määramast, kuna teda tuleb Lucchiniga solidaarselt vastutavaks pidada, sest nad moodustasid ühe ja sama ettevõtja (esimese otsuse põhjendused 630–632).

43      Kuuendaks, mis puudutab selle teatise kohaldamist, mis käsitleb trahvide määramata jätmist või vähendamist kartellide puhul (EÜT 1996, C 207, lk 4; edaspidi „1996. aasta koostööteatis”), siis märkis komisjon, et Ferriere Nord esitas talle kasulikku teavet, mis võimaldas tal enne vastuväiteteatise saatmist paremini mõista kartelli toimimist, mistõttu ta vähendas tema trahvi 20% võrra. Komisjon leidis, et teised asjaomased ettevõtjad ei täitnud nimetatud teatise tingimusi (esimese otsuse põhjendused 633–641).

44      Esimese otsuse resolutsioon kõlab järgmiselt:

„Artikkel 1

Järgmised ettevõtjad rikkusid [ST] artikli 65 lõiget 1, osaledes märgitud ajavahemikel betoonisarruseid (varrastena või rullides) puudutavas jätkuvas kokkuleppes ja/või kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk ja/või tagajärg oli hindade kindlaksmääramine ja tootmise või müügi piiramine ja/või kontroll ühisturul:

–        [Leali-AFLL] alates 1989. aasta 6. detsembrist kuni 2000. aasta 27. juunini;

–        [Alfa] alates 1989. aasta 6. detsembrist kuni 2000. aasta 4. juulini;

–        [Ferriera Valsabbia ja Valsabbia Investimenti] alates 1989. aasta 6. detsembrist kuni 2000. aasta 27. juunini;

–        [Feralpi] alates 1989. aasta 6. detsembrist kuni 2000. aasta 27. juunini;

–        [IRO] alates 1989. aasta 6. detsembrist kuni 2000. aasta 27. juunini;

–        [Lucchini-SP] alates 1989. aasta 6. detsembrist kuni 2000. aasta 27. juunini;

–        [Riva] alates 1989. aasta 6. detsembrist kuni 2000. aasta 27. juunini;

–        [Ferriere Nord] alates 1993. aasta 1. aprillist kuni 2000. aasta 4. juulini.

Artikkel 2

Artiklis 1 nimetatud rikkumiste eest määratakse järgmised trahvid:

–        [Alfa]: 7,175 miljonit eurot;

–        [Feralpi]: 10,25 miljonit eurot;

–        [Ferriere Nord]: 3,57 miljonit eurot;

–        [IRO]: 3,58 miljonit eurot;

–        [Leali ja AFLL], solidaarselt: 6,093 miljonit eurot;

–        [Leali]: 1,082 miljonit eurot;

–        [Lucchini ja SP], solidaarselt: 14,35 miljonit eurot;

–        [Riva]: 26,9 miljonit eurot;

–        [Valsabbia Investimenti ja Ferriera Valsabbia] solidaarselt: 10,25 miljonit eurot

[…]”.

 Pärast esimese otsuse teatavakstegemist toimunud arengud

45      Üheteistkümnest esimese otsuse adressaadiks olevast äriühingust kaheksa, st Riva, Feralpi, Ferriere Nord, Lucchini, Alfa, Ferriera Valsabbia, Valsabbia Investimenti ja IRO teatasid ajavahemikus 20.–23. novembrini 2009 saadetud kirjades komisjonile, et esimese otsuse lisa, nagu see adressaatidele teatavaks tehti, ei sisaldanud hinnaerinevusi illustreerivaid tabeleid.

46      Komisjoni teenistused teatasid 24. novembril 2009 kõikidele esimese otsuse adressaatidele, et nad teevad kõik vajaliku, et neile tehtaks teatavaks kõnealuseid tabeleid sisaldav otsus. Veel täpsustasid nad, et trahvi maksmise tähtaeg ja võimaliku hagi esitamise tähtaeg hakkab kulgema „täieliku otsuse” teatavakstegemise kuupäevast.

 Muutev otsus

47      Komisjon võttis 8. detsembril 2009 vastu muutva otsuse, millega integreeriti selle lisasse puuduvad tabelid ja parandati kaheksas joonealuses märkuses nummerdatud viited nendele tabelitele. Muutvast otsusest teavitati hagejat 9. detsembril 2009.

48      Muutva otsuse sätetega muudeti esimese otsuse 102., 127., 198., 264., 312., 362., 405. ja 448. joonealust märkust. Muutva otsuse lisas esitatud tabelid lisati esimese otsuse lisadena.

 Menetlus ja poolte nõuded

49      Hageja esitas kohtuasjas T‑472/09 hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 30. novembril 2009.

50      Kohtuasjas T‑472/09 palub hageja Üldkohtul:

–        esimese võimalusena tuvastada esimese otsuse kehtetus või tühisus, või igal juhul tühistada see otsus õigusvastasuse ja menetlusnormi rikkumise tõttu, arvestades selle ebatäielikkust;

–        esimese võimalusena sisulistes küsimustes tuvastada esimese otsuse kehtetus või tühisus, või igal juhul tühistada see otsus trahvi puudutavas osas õigusvastasuse, pädevuse puudumise ja võimu kuritarvitamise tõttu;

–        teise võimalusena sisulistes küsimustes tühistada esimene otsus põhjenduse puudumise, faktide moonutamise, õigusnormi rikkumise, vastuväidete põhjendamatuse või tõendamatuse, haldusasutuste tegevuse erapooletuse põhimõtte ja kaitseõiguste rikkumise tõttu;

–        kolmanda võimalusena sisulistes küsimustes vähendada hagejale määratud trahvi, tühistades esiteks trahvi 200% suurendamise hoiatava mõju eesmärgil ja kestuse alusel 105% võrra suurendamise, ning teiseks vähendades trahvi põhisummat proportsionaalselt aegumise tõttu, rikkumise vähese raskuse tõttu, hageja marginaalse osaluse tõttu keelatud kokkuleppes ja otseselt hageja vastu mittesuunatud vastuväidete tõttu;

–        kohustada menetlust korraldavate meetmete ja menetlustoimingute raames komisjoni Üldkohtu kodukorra artiklite 64 ja 65 alusel esitama teda puudutavaid dokumente Ferriere Nordi koostöö kohta ning ära kuulama selle äriühingu seaduslik esindaja hagiavalduse punktis 176 esitatud asjaolude teemal;

–        mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.

51      Komisjon palub kohtuasjas T‑472/09 Üldkohtul:

–        jätta hagi tervikuna rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

52      Komisjon palus 8. jaanuari 2010. aasta kirjas Üldkohtul kohustada hagejat menetlust korraldava meetme raames hindama oma nõuete täiendamise ja muutmise vajadust, arvestades muutvat otsust, mis tehti talle teatavaks pärast hagi esitamist kohtuasjas T‑472/09. Hageja oli sellele taotlusele vastu. Üldkohus komisjoni taotlust ei rahuldanud.

53      Hageja esitas kohtuasjas T‑55/10 hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 10. veebruaril 2010.

54      Kohtuasjas T‑55/10 palub hageja Üldkohtul:

–        esimese võimalusena sisulistes küsimustes tühistada muutev otsus esiteks kohase õigusliku aluse puudumise tõttu, teiseks kuna komisjonil ei ole pädevust korrigeerida eelmist otsust, kui selle tekst ja sisu on ebatäielikud, st juhul kui otsus on tõsiselt ja ilmselgelt vigane, kolmandaks hea halduse põhimõtte rikkumise tõttu;

–        juhul kui komisjon vaidlustab hagiavalduse punktis I meenutatud asjaolud, nõuda temalt 30. septembri ja 8. detsembri 2009. aasta protokollide esitamist koos nende lisadega;

–        mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.

55      Komisjon palub kohtuasjas T‑55/10 Üldkohtul:

–        jätta hagi tervikuna rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

56      Üldkohus (kaheksas koda) otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada käesolevates kohtuasjades suulise menetluse ning palus kodukorra artiklis 64 ette nähtud menetlust korraldavate meetmete raames hagejal kohtuasjas T‑472/09 esitada ühe dokumendi. Viimane esitas selle ette nähtud tähtaja jooksul.

57      Kaheksanda koja esimees otsustas 14. detsembri 2012. aasta määrusega pärast poolte märkuste saamist liita kohtuasjad T‑472/09 ja T‑55/10 kohtuistungi huvides kodukorra artikli 50 alusel.

58      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu suulistele küsimustele kuulati ära 29. jaanuari 2013. aasta kohtuistungil.

 Õiguslik käsitlus

59      Kuna pooled märkisid kohtuistungil, et neil ei olnud vastuväiteid käesolevate kohtuasjade liitmiseks otsuse tegemise huvides, otsustas Üldkohus liita need kohtuasjad kohtuotsuse tegemiseks vastavalt kodukorra artiklile 50.

1.     Kohtuasi T‑472/09

60      Sissejuhatuseks tuleb märkida, et hagi kohtuasjas T‑472/09 sisaldab kolme nõuet, st esimese võimalusena nõue tuvastada esimese otsuse tühisus või tühistada see otsus, teise võimalusena nõue tühistada esimene otsus hagejale määratud trahvi osas ja kolmanda võimalusena nõue vähendada hagejale määratud trahvi summat.

61      Kohtuasjas T‑472/09 esitatud hagi põhjendamiseks esitab hageja kümme väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud olulisi menetlusnorme. Teine väide käsitleb komisjoni pädevuse puudumist ja õigusnormi rikkumist seoses rikkumise ja karistuse õigusliku alusega. Kolmas väide puudutab põhjenduse puudumist, määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 rikkumist ja võrse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Neljanda väite kohaselt on ületatud pädevust ja menetlust kuritarvitatud. Viies väide on esitatud ST artikli 65 rikkumise, põhjenduse puudumise ja asjaolude moonutamise kohta. Kuuenda väite kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet ja puudub põhjendus. Seitsmenda väite kohaselt on asjaolusid õiguslikult valesti kvalifitseeritud. Kaheksanda väite kohaselt on rikutud hageja kaitseõigusi. Üheksanda väite kohaselt on rikutud õigusnorme ja ületatud pädevust trahvi suurendamise kohaldamisel ning rikutud on proportsionaalsuse põhimõtet. Viimaseks käsitleb kümnes väide rikkumise aegumist.

62      Kui Üldkohus palus kohtuistungil esitada hagejal oma seisukoht argumentatsiooni täpse ulatuse kohta, täpsustas hageja, et tema hagiavalduse kolmas ja üheksas väide on esitatud ainult teise võimalusena esitatud nõude põhjendamiseks, st nõue tühistada esimene otsus trahvi osas, ning kolmanda võimalusena esitatud nõude vähendada trahvi summat põhjendamiseks.

 Nõue tuvastada esimese otsuse tühisus või tühistada see otsus

 Esimene väide, et on rikutud olulisi menetlusnorme

63      Käesolevas väites viitab hageja mitme menetlusnormi rikkumisele, mis tuleneb esimese otsuse ebatäielikkusest, kuna puuduvad tabelid, mis oleksid pidanud otsuse lisas olema.

64      Sissejuhatuseks väidab komisjon kostja vastuses, et hageja ei esitanud hagiavalduses esimese otsuse tühisuse tuvastamise nõude põhjendamiseks mingeid argumente. Vasturepliigis lisas ta, et repliigis esitatud esimese otsuse tühisuse „väidet” ei esitatud hagiavalduses ning see tuleb kodukorra artikli 48 lõike 2 alusel tunnistada vastuvõetamatuks.

65      Tuleb meelde tuletada, et kodukorra artikli 44 lõike 1 kohaselt peab hagiavaldus sisaldama ülevaadet fakti- ja õigusväidetest. Need peavad olema märgitud piisavalt selgelt ja täpselt, et kostja saaks valmistuda enda kaitsmiseks ja Üldkohus saaks vajaduse korral teha asjas otsuse täiendavate andmeteta. Seda, milles seisneb hagi põhjendav väide, peab olema selgitatud hagiavalduses, mistõttu üksnes väite üldsõnalisest mainimisest ei piisa kodukorra nõuete täitmiseks. Analoogseid nõudeid tuleb järgida väite toetuseks esitatud argumendi puhul (Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑352/94: Mo Och Domsjö vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1989, punkt 333). Lisaks peab Üldkohus vastuvõetamatuse tõttu tagasi lükkama talle esitatud hagiavalduse nõude, kui hagiavalduse tekstist endast ei nähtu ühtselt ja arusaadavalt peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, millel nõue põhineb (Euroopa Kohtu 18. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas C‑214/05 P: Rossi vs. Siseturu Ühtlustamise Amet, EKL 2006, lk I‑7057, punkt 37, ja 15. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑485/08 P: Gualtieri vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑3009, punkt 104).

66      Kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c ja artikli 48 lõike 2 sätetest nende koostoimes nähtub, et hagiavalduses peab olema märgitud hagi ese ja ülevaade fakti- ja õigusväidetest ning et menetluse käigus ei või esitada uusi väiteid, kui need ei tugine faktilistele ja õiguslikele asjaoludele, mis on tulnud ilmsiks menetluse käigus. Vastuvõetavaks tuleb tunnistada väide, millega otseselt või kaudselt täiendatakse varem esitatud hagiavalduse väidet ja millel on varem esitatud väitega otsene seos (vt Üldkohtu 24. mai 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑109/05 ja T‑444/05: NLG vs. komisjon, EKL 2011, lk II‑2479, punkt 149 ja seal viidatud kohtupraktika).

67      Käesolevas asjas tuleb märkida, et hagiavalduses esitatud nõuetes palub hageja Üldkohtul tuvastada esimese otsuse kehtetus või tühisus, või igal juhul tühistada see otsus õigusvastasuse ja menetlusnormi rikkumise tõttu, arvestades selle ebatäielikkust (vt eespool punkt 50). Hageja ei esitanud selle menetlusdokumendi tekstis siiski sõnaselgelt väiteid esimese otsuse tühisuse tuvastamise nõude põhjendamiseks.

68      Hagiavalduse punktides 15–18 märgib hageja väite „[Esimese otsuse] ebatäielikkus. Menetlusnormide rikkumine” raames, et esimene otsus ei sisalda lisasid, kuigi komisjon mainib neid esimese otsuse eri põhjendustes oma vastuväidete põhjendamiseks, mida on seal mainitud. Samuti märgib ta kõigepealt, et esimene otsus ei võimalda tal aru saada nende vastuväidete täpsest tähendusest, mille eest talle karistus määrati, ega põhjenda piisavalt komisjoni süüdistusi. Seejärel kinnitab ta, et on põhjendatud asuda seisukohale, et komisjoni volinike kolleegium võttis seisukoha ebatäieliku otsuse projekti suhtes. Viimaseks leiab ta, et nende rikkumiste tõttu, „mis on enneolematu raskusega ja mis ületavad mis tahes muud õiguslikud kaalutlused”, on esimese otsuse tühistamine menetlusnormide rikkumise tõttu põhjendatud. Repliigis rõhutab ta „[oma] tühisust ning teise võimalusena [esimese otsuse] õigusvastasust puudutavate väidete põhjendatust”.

69      Kohtuistungil täpsustas hageja sisuliselt, et kuna esimene otsus tehti talle teatavaks ilma lisadeta, siis ei olnud ta kohtuasjas T‑472/09 hagi esitamise ajal teadlik sellest, et komisjon oli tegelikkuses vastu võtnud ilma lisadeta otsuse; ta sai sellest teada alles muutva otsuse teatavakstegemise hetkel.

70      Ilma et oleks vaja otsustada esimese otsuse tühisust puudutava argumentatsiooni vastuvõetavuse üle, tuleb märkida, et see argumentatsioon ei ole põhjendatud.

71      Lisaks eespool punktis 67 kokkuvõtvalt esitatud argumentatsioonile väidab hageja, et komisjon ei tohi üritada parandada esimese otsuse vigu, viidates esiteks muutvale otsusele ning teiseks vastuväiteteatisele, mis saadeti talle kaheksa aasta eest, kuna otsuse õiguspärasust ei saa hinnata muu varasema või hilisema meetme alusel.

72      Seoses hageja nõudega, milles palutakse Üldkohtul tuvastada esimese otsuse tühisus, tuleb meenutada, et Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et Euroopa Liidu institutsioonide õigusaktide suhtes kehtib üldjuhul seaduslikkuse presumptsioon ja seetõttu isegi juhul, kui nendes esineb rikkumisi, tekitavad need õiguslikke tagajärgi nii kaua, kuni neid ei ole tühistatud või kehtetuks tunnistatud (Euroopa Kohtu 15. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C‑137/92 P: komisjon vs. BASF jt, EKL 1994, lk I‑2555, punkt 48; 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑227/92 P: Hoechst vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4443, punkt 69, ja 5. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑475/01: komisjon vs. Kreeka, EKL 2004, lk I‑8923, punkt 18).

73      Erandina sellest põhimõttest ei loo aktid, mille õigusvastasus on nii ilmne, et liidu õiguskord ei või seda lubada, ka mitte ajutisi õiguslikke tagajärgi, st neid tuleb pidada õigustühiseks algusest peale. Nimetatud erandi eesmärk on tasakaalustada kahte põhilist, vahel aga vastuolulist nõuet õigussüsteemile ehk õigussuhete stabiilsust ning õiguspärasuse tagamist (eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus komisjon vs. BASF jt, punkt 49, ning eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 70).

74      Liidu institutsioonide akti õigustühiseks tunnistamisega kaasnevate tagajärgede tõsidus nõuab, et õiguskindluse tõttu on see võimalik vaid kõige ekstreemsematel juhtudel (eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus komisjon vs. BASF jt, punkt 50, ning eespool punktis 72 viidatud kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, punkt 76).

75      Käesolevas asjas tuleb kohe tõdeda, et hageja viidatud rikkumised ei tundu nii ilmselt tõsised, et esimest otsust tuleks pidada õigustühiseks.

76      Esiteks kinnitab hageja, et esimene otsus ei võimalda tal aru saada nende vastuväidete täpsest tähendusest, mille eest talle karistus määrati, ega põhjenda piisavalt komisjoni süüdistusi, viidates sellega seoses sõnaselgelt esimese otsuse põhjendustele 496, 515, 516 ja 102. joonealusele märkusele.

77      Kui kohtuistungil hagejale selle kohta küsimusi esitati, täpsustas ta, et käesoleva etteheite eesmärk oli vaid kritiseerida komisjoni poolt põhjendamiskohustuse järgimist.

78      Olgu meenutatud, et väljakujunenud kohtupraktikast tuleneb, et põhjendus peab vastama asjaomase akti olemusele ning sellest peab selgelt ja üheti mõistetavalt ilmnema akti andnud institutsiooni põhjenduskäik, nii et huvitatud isikutel oleks võimalik teada saada võetud meetme põhjused ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduste vastavust ST artikli 15 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades (vt selle kohta Üldkohtu 24. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas T‑57/91: NALOO vs. komisjon, EKL 1996, lk II‑1019, punkt 298, ja 13. detsembri 2001. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑45/98 ja T‑47/98: Krupp Thyssen Stainless ja Acciai speciali Terni vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑3757, punkt 129; vt analoogia alusel ka Euroopa Kohtu 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I‑1719, punkt 63, ja 14. oktoobri 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑280/08 P: Deutsche Telekom vs. komisjon, EKL 2010, lk I‑9555, punkt 131 ja seal viidatud kohtupraktika).

79      Üksikotsuste puhul on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale üksikotsuse põhjendamise kohustuse eesmärk võimaldada kohtul teostada kontrolli ja anda asjassepuutuvale isikule piisavalt teavet mõistmaks, kas otsus sisaldab võimalikku rikkumist, mis võimaldab vaidlustada otsuse kehtivuse (vt Euroopa Kohtu 29. septembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C‑521/09 P: Elf Aquitaine vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑8947, punkt 148 ja seal viidatud kohtupraktika).

80      Põhimõtteliselt tuleb põhjendused huvitatud isikule teada anda samal ajal otsusega, mis tema huve kahjustab (eespool punktis 79 viidatud kohtuotsus Elf Aquitaine vs. komisjon, punkt 149).

81      Tuleb tõdeda, et esimene otsus ei sisaldanud selle lisasid, mille hulgas oli mitu tabelit, millele viidati esimese otsuse põhjendustes 451 (tabel 13), 513 (tabelid 1 ja 3), 515 (tabelid 1–3), 516 (tabelid 9, 11–14 ja 16) ja 518 (tabelid 11, 12 ja 14) ning 102. (tabelid 15–17), 127. (tabelid 18–21), 198. (tabelid 22 ja 23), 264. (tabelid 24 ja 25), 312. (tabel 26), 362. (tabel 27), 405. (tabel 28), 448. (tabelid 29 ja 30) ning 563. joonealuses märkuses (kõik otsusele lisatud tabelid). Komisjon kinnitab sellega seoses, et tegemist oli tabelitega, mis koostati selleks, et muuta lihtsamaks ja vahetumaks esimeses otsuses mainitud hinnaerinevuste lugemine ning milles vaid korrati skemaatiliselt toimikus esitatud teavet ja andmeid.

82      Seega tuleb kontrollida, kas sõltumata eespool punktis 81 viidatud tabelite puudumisest, nähtub otsuse põhjendustest, mille toetuseks nendele tabelitele viidati, selgelt ja üheti mõistetavalt komisjoni põhjenduskäik, ja kas need võimaldasid hagejal mõista võetud meetme põhjusi.

83      Sissejuhatuseks tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et kõik puuduvad tabelid olid lisatud vastuväiteteatisele ja et hageja oli nende sisust teadlik, kuna ta oli need esitanud oma hagiavalduse lisas ning ta oli nendele tabelitele viidanud hagiavalduse punktides 83, 98, 100, 101 ja 125.

84      Veel tuleb toonitada, et muutvas otsuses ei muutnud komisjon kõiki viiteid esimeses otsuses puuduvate tabelite, vaid ainult otsuse 102., 127., 198., 264., 312., 362., 405. ja 448. joonealuses märkuses esitatud viiteid.

85      Esiteks, mis puudutab tabeleid 15–17 (mida on mainitud esimese otsuse 102. joonealuses märkuses), siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on nendes uuesti esitatud „andmed sarrusevarraste tööstust Itaalias 1989. aasta detsembrist kuni 2000. aasta juunini iseloomustanud „mõõtmetega seotud hinnalisade” muutuste kohta”. Komisjon on neid tabeleid maininud esimese otsuse põhjenduse 126 esimese lause põhjendamiseks, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Esimesel koosolekul, millest komisjon teada sai (6. detsembri 1989. aasta koosolek [Brescia tööstusettevõtjate ühenduses]), otsustasid osalejad üksmeelselt tõsta alates esmaspäevast, 11. detsembrist 1989 Itaalia turule suunatud sarrusevarraste (varrastena ja rullides) läbimõõduga seotud hinnalisasid („hinnalisad” +10 ITL/kg 14–30 mm puhul, +15 ITL/kg 8–12 mm puhul, +20 ITL/kg 6 mm puhul; üldine tõus 5 ITL/kg rullides materjali puhul).”

86      Tuleb tõdeda, et komisjon märkis selles põhjenduses sõnaselgelt sarrusevarraste läbimõõduga seotud hinnalisade tõusud, mille otsustasid 6. detsembri 1989. aasta koosolekul osalejad, ning nende jõustumiskuupäeva. Lisaks, mis puudutab hilisemaid tõuse, mis esimese otsuse 102. joonealuse märkuse kohaselt on samuti selles tabelis ära toodud (osas, milles need hõlmavad ajavahemikku 1989–2000), siis tuleb märkida, et neid ei käsitleta esimese otsuse punktis 4.1., millele vastab põhjendus 126, mis puudutab ettevõtjate tegevust aastatel 1989–1992. Igal juhul on neid tõuse mainitud ka eeskätt põhjendustes 126–128 ja 133 (aastate 1989–1992 kohta), 93 ja 94 (aastate 1993–1994 kohta), 149–151, 162 ja 163 (1995. aasta kohta), 184 ja 185 (1996. aasta kohta), 199, 200 ja 213 (1997. aasta kohta), 269 (1999. aasta kohta) ja 296–304 (2000. aasta kohta) ning esimese otsuse põhjendustes 439 ja 515.

87      Teiseks, mis puudutab tabeleid 18–21, mida on mainitud esimese otsuse 127. joonealuses märkuses, siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on nendes uuesti esitatud „andmed skaalade baashindade kohta või agentidele esitatud andmed, mis puudutavad ajavahemikku 1989. aasta lõpust kuni 1992. aasta lõpuni ja mis olid komisjoni valduses”. Neid tabeleid on komisjon maininud esimese otsuse põhjenduse 131 põhjendamiseks, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Eespool viidatud kokkulepete kohaldamise ajal kehtinud sarrusevarraste baashindade osas tuleb märkida, et IRO ja (endine) Ferriera Valsabbia SpA kohaldasid alates 16. aprillist 1992 hinda 210 ITL/kg ning alates 1.–6. maini 1992 hinda 225 ITL/kg. Alates 1.–8. juunini 1992 kohaldasid IRO, (endine) Ferriera Valsabbia SpA, Acciaieria di Darfo SpA ja Acciaierie e Ferriere Leali Luigi SpA hinda 235 ITL/kg.”

88      Seega tuleb tõdeda, et tuginedes haldustoimiku viiele leheküljele, mida on mainitud esimese otsuse 126. joonealuses märkuses, märkis komisjon selles põhjenduses sõnaselgelt baashinnad, mille olid seal mainitud ettevõtjad kehtestanud, ning nende jõustumiskuupäeva. Veel tuleb märkida, et komisjon asus esimese otsuse põhjenduses 419 seisukohale, et esimene baashindade kehtestamine leidis aset hiljemalt 16. aprillil 1992. Esimese otsuse tabelites 18–21 toodud võimalikud andmed, mis puudutavad 127. joonealuse märkuse kohaselt baashindu ajavahemikus „1989 lõpust” kuni 16. aprillini 1992, on esimese otsuse põhjenduses 131 esitatud komisjoni vastuväidete mõistmiseks tähtsusetud.

89      Kolmandaks, mis puudutab tabeleid 22 ja 23, mida on mainitud esimese otsuse 198. joonealuses märkuses, siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on nendes uuesti esitatud „andmed skaalade baashindade kohta või agentidele esitatud andmed, mis puudutasid aastaid 1993 ja 1994 ning mis olid komisjoni valduses”. Neid tabeleid on komisjon maininud esimese otsuse põhjenduse 145 põhjendamiseks, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Nagu oli ette nähtud Federacciai 25. novembri 1994. aasta faksis, leidis uus koosolek aset 1. detsembril 1994 Brescias ning selle käigus tehti otsused, mis on täpsustatud ühes teises Federacciai faksis, mille ettevõtjad said 5. detsembril 1994. Nende otsuste ese oli:

–        sarrusevarraste hinnad (320 ITL/kg Bresciast hankimisel, mis on kohe kohaldatav);

–        maksed (alates 1. jaanuarist 1995, maksimaalne tähtaeg 60/90 päeva alates kuu lõpust; alates 1. märtsist 1995 on tähtaeg 60 päeva) ning hinnaalandused;

–        tootmine (iga ettevõtja kohustus edastada Federacciaile enne 1994. aasta 7. detsembrit 1994. aasta septembris, oktoobris ja novembris toodetud sarrusevarraste kaal tonnides).

Alfa Acciai Srl kehtestas uue baashinna 7. detsembril 1994. 21. detsembril 1994 kehtestas selle ka Acciaieria di Darfo SpA ning Alfa Acciai Srl kinnitas uuesti sama hinda. [Lucchini-SP] 1995. aasta jaanuari baashind oli samuti 320 ITL/kg.”

90      Sellega seoses tuleb toonitada, et esimese otsuse 198. joonealuses märkuses viidatud tabeleid mainis komisjon selle kinnituse põhjendamiseks, mille kohaselt „Alfa Acciai Srl kehtestas uue baashinna 7. detsembril 1994”, „21. detsembril 1994 kehtestas selle ka Acciaieria di Darfo SpA ning Alfa Acciai Srl kinnitas uuesti sama hinda”. Ent viidatud „uus baashind” ja „sama hind” oli 320 Itaalia liiri kilo kohta (ITL/kg), mida on mainitud kõnealuse põhjenduse esimeses taandes. Esimese otsuse tabelites 22 ja 23 toodud võimalikud andmed, mis puudutavad baashindu ajavahemikus aastast 1993 kuni 7. detsembrini 1994, on esimese otsuse põhjenduses 145 esitatud komisjoni vastuväidete mõistmiseks tähtsusetud.

91      Neljandaks, mis puudutab tabeleid 24 ja 25, mida on mainitud esimese otsuse 264. joonealuses märkuses, siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on nendes uuesti esitatud „andmed skaalade baashindade kohta või agentidele esitatud andmed (ja Lucchini Siderurgica puhul ka andmed igakuise olukorra kohta), mis puudutasid aastat 1995 ja mis olid komisjoni valduses”. Neid tabeleid on komisjon maininud esimese otsuse põhjenduse 174 põhjendamiseks, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Edasi, ühes Federacciai valduses olevas dokumendis, mis on pärit 1995. aasta oktoobri esimestelt päevilt (tegevjuhi asetäitja sekretäri käsikirjaline dokument), on kinnitatud järgmist:

–        kliendid soovisid maksed läbi rääkida (mistõttu on vaja teadaannet, mis kinnitab maksetega seotud meelekindlust);

–        alates eelmisest nädalast vähenes sarrusevarraste hind veelgi 5/10 ITL/kg, ulatudes ligikaudu 260/270 ITL/kg Brescia piirkonnas, väljaspool seda piirkonda on hinnad alla 250 ITL/kg;

–        täpsete hinnanumbrite andmise ülesande muutis keeruliseks turu üsna segane olukord, ja

–        ettevõtjatelt tuli nõuda andmeid 39. nädala (25.–29. september 1995) ja 40. nädala (2.–6. oktoober 1995) tellimuste kohta.”

92      Seega tuleb märkida, et esimese otsuse põhjenduses 174 piirdus komisjon sellega, et andis edasi tegevjuhi asetäitja sekretäri 1995. aasta oktoobris koostatud käsikirjalise dokumendi sisu. Sellega seoses viitas komisjon tabelitele 24 ja 25 vaid selles dokumendis esitatud väite põhjendamiseks, mille kohaselt „täpsete hinnanumbrite andmise ülesande muutis keeruliseks turu üsna segane olukord”. Tabelid 24 ja 25 on seega esimese otsuse põhjenduses 174 esitatud komisjoni vastuväidete mõistmiseks tähtsusetud.

93      Viiendaks, mis puudutab tabelit 26, mida on mainitud esimese otsuse 312. joonealuses märkuses, siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on selles uuesti esitatud „andmed skaalade baashindade kohta või agentidele esitatud andmed (ja Lucchini Siderurgica puhul ka andmed igakuise olukorra kohta), mis puudutasid aastat 1996 ja mis olid komisjoni valduses”. Seda tabelit on komisjon maininud esimese otsuse põhjenduses 200 esitatud kinnituse põhjendamiseks, mille kohaselt „[a]javahemikus 22. oktoobrist 1996 kuni 17. juulini 1997 toimus vähemalt kaksteist ettevõtjate müügijuhtide koosolekut, mis leidsid aset [… muu hulgas] teisipäeval, 22. oktoobril 1996, kus kinnitati 1996. aasta novembriks hind 230 ITL/kg Bresciast hankimisel ja ainult oktoobri tarnete puhul hinna 210 ITL/kg säilitamist”.

94      Järelikult tuleb nentida, et vaatamata esimeses otsuses tabeli 26 puudumisele mainis komisjon selle otsuse põhjenduses 200 sõnaselgelt kõnealuse ajavahemiku baashinnad ja nende jõustumise hetke.

95      Kuuendaks, mis puudutab tabelit 27, mida on mainitud esimese otsuse 362. joonealuses märkuses, siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on selles uuesti esitatud „andmed skaalade baashindade kohta või agentidele esitatud andmed (ja Lucchini Siderurgica puhul ka andmed igakuise olukorra kohta), mis puudutasid aastat 1997 ja mis olid komisjoni valduses”. Seda tabelit on komisjon maininud esimese otsuse põhjenduses 216 esitatud kinnituse põhjendamiseks, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Igatahes on [Lucchini-SP …], Acciaieria di Darfo SpA, Alfa Acciai Srl, Feralpi Siderurgica Srl, IRO, Riva Prodotti Siderurgici SpA ja (endine) Ferriera Valsabbia SpA need seitse ettevõtjat, kellele on adresseeritud (24. novembri 1997. aasta kuupäeva kandev) Pierluigi Leali teatis, mille ese on „hindade-tarnete kokkulepe”. […] „Hinda 270 ITL/kg nõudsid vaid vähesed ettevõtjad, ja seda tulemusetult – jätkas teatis –, samas kui tegelikkuses stabiliseerus hind mõningate langustega 260 ITL/kg‑le, nagu paljud kinnitasid müügijuhtide viimasel koosolekul. Osalise rahuloluga täheldame siiski, et langus lõppes tänu tarnekvootidele, millest me kõik kinni peame ja mida vastavalt kokkulepetele kontrollivad selleks nimetatud välisinspektorid.” „Selle kuu lõpus – jätkas teatis veel –, mis on väga loid, on hädavajalik sekkuda 260 ITL/kg suuruse miinimumhinna kohese rangemaks muutmisega (mis kindlasti ei mõjuta selle ajavahemiku väheseid oste). Detsembri kokkulepitud tarnete planeerimisega (-20% võrreldes novembriga) on meil kindlasti võimalik säilitada kokkulepitud hinnataset; siiski on hädavajalik – sõnas Pierluigi Leali kokkuvõtvalt – et mitte keegi ei aktsepteeri erandeid kehtestatud miinimumhinnast (260 ITL/kg)”.”

96      Kõnealuse põhjenduse sõnastusest tuleneb seega, et komisjon piirdus selles nimetatud 24. novembri 1997. aasta teatise kordamisega. Tabel 27 on seega esimese otsuse põhjenduses 216 esitatud komisjoni vastuväidete mõistmiseks tähtsusetu.

97      Seitsmendaks, mis puudutab tabelit 28, mida on mainitud esimese otsuse 405. joonealuses märkuses, siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on selles uuesti esitatud „andmed skaalade baashindade kohta või agentidele esitatud andmed (ja Lucchini/Siderpotenza puhul ka andmed igakuise olukorra kohta), mis puudutasid aastat 1998 ja mis olid komisjoni valduses”. Seda tabelit on komisjon maininud esimese otsuse põhjenduses 241 esitatud kinnituse põhjendamiseks, mis on sõnastatud järgmiselt:

„11. septembril 1998 saatis Pierluigi Leali teatise […], milles viidates (9. septembri 1998. aasta kohtumisel) väljendatud kavatsusele säilitada miinimumhind „170 ITL hankimise tasand” ???, täheldati „ebanormaalset tegevust”, st kehtestatud tasemest keskmiselt 5 ITL/kg madalamaid hindu, mille vahe oli veelgi suurem teatavates lõunapiirkondades”. „Mis meisse puutub – kirjutas Pierluigi Leali –, siis säilitatakse kokkulepitud miinimumtase tänu tellimustevoost tulenevale vähenemisele”. „Me loodame – võeti teatises kokku –, et selle 15. kuupäevaga teisipäeva müügijuhtide koosolekul on võimalik täheldada hindade püsimist, mis võib hinnatõusu võimaldada”.”

98      Kõnealuse põhjenduse sõnastusest endast tuleneb seega, et komisjon piirdus selles nimetatud 11. septembri 1998. aasta teatise kordamisega. Tabel 28 on seega esimese otsuse põhjenduses 241 esitatud komisjoni vastuväite mõistmiseks tähtsusetu.

99      Kaheksandaks, mis puudutab tabeleid 29 ja 30, mida on mainitud esimese otsuse 448. joonealuses märkuses, siis tuleb tõdeda, et selle joonealuse märkuse kohaselt on nendes uuesti esitatud „andmed skaalade baashindade kohta või agentidele esitatud andmed (ja Lucchini/Siderpotenza puhul ka andmed igakuise olukorra kohta), mis puudutasid aastat 1999 ja mis olid komisjoni valduses”. Neid tabeleid on komisjon maininud esimese otsuse põhjenduses 276 esitatud kinnituse põhjendamiseks, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Lisateave sarrusevarraste turu olukorra kohta Itaalias sel ajavahemikul sisaldub Leali 10. novembril 1999 koostatud dokumendis ja eelkõige selle jaotises „1999. aasta kaubanduskokkuleppe kasu ja piirid”, milles on kirjas: „Siseriiklike tootjate vahel sõlmitud aluskokkulepe võimaldas 1999. aasta jooksul muuta vastupidiseks madalate hindade olukorra, mis iseloomustas kahte eelnevat majandusaastat (1997 ja 1998), ning võita brutomarginaali juurde üle 50 ITL/kg. Aastal 1998 oli keskmine brutomarginaal (müügihind – toormaterjali maksumus) 70 ITL/kg ning viie kuu vältel langes see alla nimetatud künnise”. „Saavutatud kokkulepe võimaldas stabiliseerida müügihinnad selle aasta vältel ning tootjad said toormaterjali maksumuse olukorrast kasu, suurendades brutomarginaali üle 50 ITL/kg kohta, mis ulatus netoväärtuses 122 ITL/kg‑le”.”

100    Esimese otsuse põhjenduse 276 sõnastusest tuleneb seega, et komisjon piirdus selles nimetatud 10. novembri 1999. aasta teatise kordamisega. Tabelite 29 ja 30 puudumine ei mõjuta seega esimese otsuse põhjenduses 276 esitatud komisjoni vastuväite mõistmist.

101    Üheksandaks on tabelile 13, mida on mainitud esimese otsuse põhjenduses 451, viidatud selle kinnituse põhjendamiseks, mille kohaselt „[t]uleb 1997. aasta osas tõdeda, et selle esimest poolaastat iseloomustas konkurentsivastase kartelli kehtestatud baashinna pidev tõus: 190 ITL/kg, mis kehtestati 30. jaanuari koosolekul; 210 ITL/kg, mis kehtestati 14. veebruari koosolekul; 250 ITL/kg, mis kehtestati 10. juuli koosolekul (põhjendus 200)”, ja mille kohaselt „[s]amal ajavahemikul oli keskmine turu baashind samuti pidevalt tõusnud, ulatudes jaanuari hinnalt 170 ITL/kg juuli hinnani 240 ITL/kg (lisa tabel 13); sama aasta septembris tõusis turu keskmine baashind veelgi, ulatudes 290 ITL/kg (lisa tabel 13)”. Seega tuleb tõdeda, et komisjon märkis selles põhjenduses sõnaselgelt 1997. aastat puudutavate baashindade tõusud, mistõttu ei ole see tabel komisjoni põhjenduskäigu mõistmiseks hädavajalik.

102    Kümnendaks tuleb märkida, et esimese otsuse põhjenduses 496 (esimese otsuse 563. joonealune märkus) viitas komisjon üldiselt „käesolevale otsusele lisatud tabelitele”, et põhjendada kinnitust, mille kohaselt „[t]ema teave näitas, et kõik käesoleva menetlusega seotud ettevõtjad on asjaomasel ajavahemikul avaldanud skaalasid”. Tuleb siiski rõhutada, et esimese otsuse põhjendus 496 viitab ka otsuse põhjendustele 419–433, mis „loetlevad kõik ilmnenud juhud, mil baashinda ettevõtjate (sh ühenduste) vahel arutati”. Sellega seoses täpsustas komisjon, et „[n]eist juhtudest mõnda on juba mainitud, kui räägiti ühisest tahtest (põhjendused 473–475)”, et „[m]uude juhtude puhul ajavahemikus 1993–2000 tuleb kasutada kooskõlastamise mõistet” ja et „[s]elle kooskõlastamise eesmärk on mõjutada tootjate tegevust turul ja teha teatavaks käitumisviis, mida igaüks neist konkreetselt baashinna kindlaksmääramise küsimuses järgida kavatses”. Esimesele otsusele lisatud tabelid ei ole seega komisjoni vastuväite mõistmiseks hädavajalikud.

103    Üheteistkümnendaks, mis puudutab esimese otsuse põhjendustes 513, 515, 516 ja 518 viiteid tabelitele 1–3, 9, 11–14 ja 16, siis tuleb rõhutada, et need põhjendused on osa esimese otsuse alajaotisest, mis puudutab piirava tegevuse mõju turule, ja et nende sisu analüüsist nähtub, et nendes mainitud tabelid vaid kordavad nendes mainitud arvandmeid või ei ole hädavajalikud keelatud kokkuleppe mõju puutuva komisjoni põhjenduskäigu mõistmiseks.

104    Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei saa asuda seisukohale, et see, et esimese otsuse lisades ei olnud eespool punktis 81 viidatud tabeleid, takistas hagejal esimeses otsuses esitatud vastuväiteid mõista.

105    Teiseks väidab hageja, et eespool viidatud tabelite puudumist arvestades on võimalik asuda seisukohale, et komisjoni volinike kolleegiumil tuli võtta seisukoht, teadmata täielikult meetme aluseks olevaid asjaolusid, mistõttu tuleb esimene otsus tühistada.

106    Tuleb asuda seisukohale, et see, et esimese otsuse lisas ei olnud eespool punktis 81 mainitud tabeleid, võib selle otsuse õigusvastaseks muuta vaid siis, kui nende puudumine ei võimaldanud komisjoni volinike kolleegiumil määrata esimese otsuse artiklis 1 nimetatud tegevuse eest karistus asjaoludest täielikult informeerituna, st ilma et teda oleks eksitatud olulises küsimuses ebatäpsuste või puudustega (vt selle kohta analoogia alusel Üldkohtu 10. juuli 1991. aasta otsus kohtuasjas T‑69/89: RTE vs. komisjon, EKL 1991, lk II‑485, punktid 23–25; 27. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas T‑290/94: Kaysersberg vs. komisjon, EKL 1997, lk II‑2137, punkt 88; 15. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑25/95, T‑26/95, T‑30/95–T‑32/95, T‑34/95–T‑39/95, T‑42/95–T‑46/95, T‑48/95, T‑50/95–T‑65/95, T‑68/95–T‑71/95, T‑87/95, T‑88/95, T‑103/95 ja T‑104/95: Cimenteries CBR jt vs. komisjon, EKL 2000, lk II‑491, punkt 742, ja 17. veebruari 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑122/09: Zhejiang Xinshiji Foods ja Hubei Xinshiji Foods vs. nõukogu, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punktid 104 ja 105).

107    Kuna sõltumata eespool viidatud tabelite puudumisest on esimese otsuse aluseks olevad asjaolud õiguslikult piisavalt esitatud otsuse tekstis endas (vt eespool punktid 76–104), siis ei saa kinnitada, et komisjoni volinike kolleegium ei olnud esimese otsuse vastuvõtmise ajal täielikult teadlik meetme aluseks olevatest asjaoludest. Tabelite puudumine ei saanud seega esimese otsuse vastuvõtmise menetlust vigaseks muuta ega otsuse õiguspärasust seeläbi kahtluse alla seada.

108    Esimene väide tuleb seega tagasi lükata.

 Teine ja neljas väide, et komisjonil puudus pädevus, seoses rikkumise ja trahvi õigusliku alusega on rikutud õigusnormi, on ületatud pädevust ja menetlust kuritarvitatud

109    Teist ja neljandat tühistamisväidet, et komisjonil puudus pädevus, seoses rikkumise ja trahvi õigusliku alusega on rikutud õigusnormi, on ületatud pädevust ja menetlust kuritarvitatud, ning milles sisuliselt tõstatatakse küsimus komisjoni pädevuse kohta võtta vastu esimene otsus, tuleb koos analüüsida.

110    Teises väites kinnitab hageja, et esimene otsus tuleb tühistada, kuna komisjon määras selles trahvi ilma õigusliku aluseta, mis on vastuolus nii süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttega (nullum crimen, nulla poena sine lege) kui ka institutsioonilise raamistikuga, millel asutamislepingud rajanevad ja mille kohaselt on komisjonil autonoomne pädevus vaid talle antud pädevuse täpses raamistikus. ESTÜ asutamislepingu kehtivus lõppes 23. juulil 2002 ning komisjon jäi seega ilma mitte ainult oma pädevusest määrata ST artikli 65 alusel trahve, vaid ka selle sätte rikkumisi tuvastada, kuna see säte ei kehtinud enam.

111    Kõigepealt ei saa süütegude seaduses sätestatuse põhimõtte kohaselt kedagi karistada teo eest, mis kohtuotsuse tegemise ajal ei ole enam õigusvastane. See põhimõte tähendab seega, et karistuse saab määrata vaid siis, kui asjaomane tegu oli õigusvastane mitte ainult selle toimepanemise ajal, vaid ka ajal, mil selle eest formaalne karistus määrati. Seetõttu ei saanud komisjon hagejat ST artikli 65 alusel karistada.

112    Edasi, vastavalt karistuste seaduses sätestatuse põhimõttele ja EÜ artikli 5 esimeses lõigus sätestatud pädevuse andmise põhimõttele ei saanud komisjon karistusi määrata määruse nr 1/2003 artikli 23 ja ST artikli 65 „asümmeetrilise” kohaldamise alusel, kuna viimati nimetatud sätet ei ole kõnealuses määruses mainitud.

113    Viimaseks, liidu aktide õiguspärasust tuleb hinnata rahvusvahelise õiguse alusel ja eeskätt 23. mai 1969. aasta rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 70 alusel, mille kohaselt ei saa riikidevaheline leping, mille kehtivus on lõppenud, osalistele või isikutele, kelle suhtes see kehtis, enam tekitada kohustusi ega olla nende organite pädevuse aluseks. Järelikult oleks komisjon saanud tagasiulatuva jõuga kohaldada ST artiklit 65 vaid ESTÜ asutamislepingu konkurentsieeskirjade üleminekusätte olemasolu korral, mida aga ei ole. Vastupidi komisjoni väitele on EÜ ja ESTÜ erinevad õiguskorrad.

114    Lisaks ei saa komisjon tugineda „õiguse üldpõhimõttele lex generalise ja lex specialise hierarhia kohta”, nagu ta ei saa tugineda ka 18. juuni 2002. aasta teatisele.

115    Neljandas väites kinnitab hageja, et menetlus, mille tulemusel võeti vastu esimene otsus, viidi läbi määruse nr 17 alusel ja seejärel määruse nr 1/2003 alusel. Siiski ei hõlma need määrused kuidagi ESTÜ asutamislepingul rajaneva menetluse jätkamise olukorda EÜ asutamislepingule tugineva menetluse raames ega võimalda sellise otsuse vastuvõtmist, mille aluseks on ESTÜ asutamislepingu rikkumised, mida nendes määrustes silmas ei ole peetud. Kuna selle kohta ei ole mingit õigusnormi, siis on menetluse jätkamine ja EÜ asutamislepingul põhineva menetluse raames ESTÜ asutamislepingu alusel saadud dokumentide kasutamine pädevuse ületamine ja menetluse kuritarvitamine.

–       Esimese otsuse õigusliku aluse valik

116    Tuleb meenutada, et ühenduse lepingutega on loodud uus õiguskord, mille huvides riigid on üha ulatuslikumates valdkondades piiranud oma suveräänseid õigusi ja mille subjektide hulka ei kuulu mitte ainult liikmesriigid, vaid ka nende kodanikud (vt selle kohta Euroopa Kohtu 5. veebruari 1963. aasta otsus kohtuasjas 26/62: van Gend & Loos, EKL 1963, lk 1, ja 15. juuli 1964. aasta otsus kohtuasjas 6/64: Costa, EKL 1964, lk 1141, 1159; Euroopa Kohtu 14. detsembri 1991. aasta arvamus 1/91, EKL 1991, lk I‑6079, punkt 21; Üldkohtu eespool punktis 22 viidatud kohtuotsus SP jt vs. komisjon, punkt 70, ja 1. juuli 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑24/07: ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑2309, punkt 63).

117    Selle õiguskorra raames on institutsioonidel üksnes neile antud pädevus. Sel põhjusel on ühenduse õigusaktide preambulis märgitud õiguslik alus, mis annab asjaomasele institutsioonile volituse vastavas valdkonnas tegutsemiseks. Sobiva õigusliku aluse valik on konstitutsionaalse tähtsusega (vt eespool punktis 22 viidatud kohtuotsus SP jt vs. komisjon, punkt 71, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

118    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et esimese otsuse preambul sisaldab viiteid ESTÜ asutamislepingu sätetele, st ST artiklid 36, 47 ja 65, kuid ka viidet EÜ asutamislepingule, määrusele nr 17, eelkõige selle artiklile 11, määrusele nr 1/2003, st selle artikli 7 lõikele 1, artiklile 18 ja artikli 23 lõikele 2 ning komisjoni 22. detsembri 1998. aasta määrusele (EÜ) nr 2842/98 poolte ärakuulamise kohta teatavates [EÜ] artiklite [81] ja [82] alusel algatatud menetlustes (EÜT L 354, lk 18; ELT eriväljaanne 07/04, lk 204).

119    Veel on oluline märkida, et esimese otsuse põhjendustes märkis komisjon põhjenduses 1, et „[k]käesolevas otsuses [on] tuvastatud [ST] artikli 65 lõike 1 rikkumine ning [et see otsus on] vastu võetud määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 alusel”. Esimese otsuse põhjenduses 3 lisas komisjon, et „[k]äesolevas otsuses määrab [… ta] adressaatideks olevatele ettevõtjatele trahvid määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel”.

120    Esimese otsuse põhjenduses 350 märkis komisjon seega, et ta leidis, et „määruse nr 1/2003 artikli 7 lõige 1 ja artikli 23 lõige 2 on sobivad õiguslikud alused, mis lubavad tal käesoleva otsuse vastu võtta” ja et „[a]rtikli 7 lõike 1 alusel tuvastas [ta …] [ST] artikli 65 lõike 1 rikkumise ja kohustab käesoleva otsuse adressaate rikkumist lõpetama, samas kui artikli 23 lõike 2 alusel määrab ta neile trahvid” (vt ka esimese otsuse põhjendus 361).

121    Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et esimese otsuse, milles komisjon tuvastas ST artikli 65 lõike 1 rikkumise ja määras hagejale trahvi, õiguslik alus on rikkumise tuvastamise osas määruse nr 1/2003 artikli 7 lõige 1 ja trahvi määramise osas määruse nr 1/2003 artikli 23 lõige 2.

–       Komisjoni pädevus ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks ja karistuse määramiseks määruse nr 1/2003 alusel pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist

122    Esiteks tuleb meenutada, et akti õiguslikuks aluseks olev säte, mis annab liidu institutsioonile pädevuse akti vastuvõtmiseks, peab olema akti vastuvõtmise hetkel jõus (Euroopa Kohtu 4. aprilli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑269/97: komisjon vs. nõukogu, EKL 2000, lk I‑2257, punkt 45; 29. märtsi 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑201/09 P ja C‑216/09 P: ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, EKL 2011, lk I‑2239, punkt 75, ja otsus kohtuasjas C‑352/09 P: ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, EKL 2011, lk I‑2359, punkt 88; eespool punktis 22 viidatud kohtuotsus SP jt vs. komisjon, punkt 118, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 74), mis on vaieldamatult nii määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 ja artikli 23 lõike 2 puhul, mis on esimese otsuse õiguslik alus.

123    Teiseks on oluline rõhutada vastupidi sellele, mida kinnitab hageja, et ühenduse lepingutega on loodud ühtne õiguskord, mille raames, nagu on viidatud EÜ artikli 305 lõikes 1, kujutas ESTÜ asutamisleping endast erikorda, tehes erandi EÜ asutamislepinguga kehtestatud üldnormidest (vt Üldkohtu 31. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas T‑405/06: ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, EKL 2009, lk II‑771, punkt 57, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 75 ja seal viidatud kohtupraktika).

124    Vastupidi hageja kinnitustele oli ESTÜ asutamisleping seega EÜ artikli 305 lõike 1 kohaselt lex specialis, millega tehti erand lex generalisest, milleks oli EÜ asutamisleping (Euroopa Kohtu 24. oktoobri 1985. aasta otsus kohtuasjas 239/84: Gerlach, EKL 1985, lk 3507, punktid 9–11; Euroopa Kohtu 15. novembri 1994. aasta arvamus 1/94, EKL 1994, lk I‑5267, punktid 25–27; eespool punktis 22 viidatud kohtuotsus SP jt vs. komisjon, punkt 111, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 76, mis jäeti muutmata eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 70 ja 73).

125    Sellest järeldub, et ühisturu toimimise osas on ESTÜ asutamislepingu normid ja selle kohaldamiseks vastu võetud sätete kogum jäänud jõusse hoolimata EÜ asutamislepingu lisandumisest (eespool punktis 124 viidatud Euroopa Kohtu otsus Gerlach, punkt 9, ja Euroopa Kohtu 24. septembri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑74/00 P ja C‑75/00 P: Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑7869, punkt 100; eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 77, mis jäeti muutmata eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 70 ja 73).

126    Sellegipoolest, kui küsimus ei ole ESTÜ asutamislepingu sätete või selle lepingu alusel vastu võetud regulatsiooni esemeks, võib EÜ asutamislepingut ja selle rakendamise sätteid ka enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist kohaldada ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse jäävatele kaupadele (Euroopa Kohtu 15. detsembri 1987. aasta otsus kohtuasjas 328/85: Deutsche Babcock, EKL 1987, lk 5119, punkt 10, ja eespool punktis 125 viidatud kohtuotsus Falck ja Acciaierie di Bolzano vs. komisjon, punkt 100; Üldkohtu 25. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑94/03: Ferriere Nord vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 83, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 78, mis jäeti muutmata eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 70 ja 73).

127    Vastavalt ESTÜ asutamislepingu artiklile 97 lõppes selle kehtivus 23. juulil 2002. Selle tulemusena laienes 24. juulil 2002 EÜ asutamislepinguga kehtestatud üldise korra kohaldamisala sektoritele, mida esialgu reguleeris ESTÜ asutamisleping (eespool punktis 123 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 58, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 79, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punktid 59 ja 63, ning eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 70 ja 73).

128    Kuigi EÜ asutamislepingu õigusliku raamistiku järgnemine ESTÜ asutamislepingu raamistikule tõi 24. juulil 2002 kaasa muudatuse õiguslikes alustes, menetlustes ning kohaldatavates materiaalõigusnormides, kuulub see järjepidevus ühenduse õiguskorra ühtsuse ja järjepidevuse ning selle eesmärkide juurde (Üldkohtu 12. septembri 2007. aasta otsus kohtuasjas T‑25/04: González y Díez vs. komisjon, EKL 2007, lk II‑3121, punkt 55; eespool punktis 123 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 59, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 80, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 122 viidatud kohtuotsustega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punktid 60 ja 63, ning eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 71 ja 73).

129    Selles osas tuleb märkida, et sellise vaba konkurentsi korra loomine ja säilitamine, mille raames on tagatud tavapärased konkurentsitingimused ja mis on eelkõige aluseks riigiabi valdkonda ja ettevõtjatevahelisi kokkuleppeid puudutavatele õigusnormidele, on nii EÜ asutamislepingu kui ka ESTÜ asutamislepingu üks peamine eesmärk (vt eespool punktis 123 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 60, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 81 ja seal viidatud kohtupraktika, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punktid 60 ja 63, ning eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 71 ja 73).

130    Selles kontekstis, olgugi et keelatud kokkulepete valdkonda käsitlevad ESTÜ asutamislepingu ja EÜ asutamislepingu sätted on teataval määral erinevad, vastavad mõisted „kokkulepe” ja „kooskõlastatud tegevus” ST artikli 65 lõike 1 tähenduses kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse mõistetele EÜ artikli 81 tähenduses, ja neid kahte sätet tõlgendab liidu kohus sama moodi. Kahjustamata konkurentsi eesmärgi taotlemine sektorites, mis esialgu kuulusid söe ja terase ühisturu alla, ei ole ESTÜ asutamislepingu lõppemise tõttu katkenud, kuna seda eesmärki taotletakse ka EÜ asutamislepingus ja sama institutsiooni, st komisjoni poolt, kes on Euroopa Ühenduse üldistes huvides konkurentsipoliitika kujundamise ja rakendamisega tegelev ametiasutus (vt eespool punktis 123 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 61, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 82 ja seal viidatud kohtupraktika, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punktid 60 ja 63, ning eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 71 ja 73).

131    Ühenduse õiguskorra järjepidevus ja eesmärgid, mis selle toimimist juhivad, nõuavad seega, et Euroopa Ühendus, osas, milles ta järgneb Euroopa Söe- ja Teraseühendusele ja tema enda menetluslikus raamistikus, tagaks seoses ESTÜ asutamislepingu alusel tekkinud olukordadega nende õiguste ja kohustuste järgimise, mida eo tempore kohaldati ESTÜ asutamislepingu ja selle rakendamiseks vastu võetud normide alusel nii liikmesriikide kui ka muude isikute suhtes. See nõue on veelgi olulisem, kui keelatud kokkuleppeid puudutavate eeskirjade rikkumisest tulenevad konkurentsi moonutamise tagajärjed võivad pärast ESTÜ asutamislepingu lõppemist ajas üle kanduda EÜ asutamislepingu kehtivuse ajale (vt eespool punktis 123 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 63, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 83 ja seal viidatud kohtupraktika, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punktid 62 ja 63, ning eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 72 ja 73).

132    Näiteks on Euroopa Kohus samuti meenutanud, et ESTÜ, EÜ asutamislepingute ja ELT lepingu järgnemine tagab vaba konkurentsi tagamise seisukohalt, et komisjon võis karistuse määrata mis tahes tegevuse eest, mis vastab ST artikli 65 lõikes 1 ette nähtud faktilisele olukorrale – olenemata, kas see tekkis enne või pärast 23. juulit 2002 – ja võib seda ka edaspidi teha (eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 65–67 ja 77, ning eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punktid 55–57 ja 65).

133    Lisaks nähtub kohtupraktikast esiteks, et vastavalt liikmesriikide õigussüsteemide ühisele põhimõttele, mille päritolu ulatub Rooma õigusesse, tuleb õigusnormide muutmisel tagada õiguslike struktuuride järjepidevus, välja arvatud juhul, kui seadusandja on väljendanud vastupidist tahet, ning teiseks, et see põhimõte on kohaldatav liidu esmase õiguse muudatustele (Euroopa Kohtu 25. veebruari 1969. aasta otsus kohtuasjas 23/68: Klomp, EKL 1969, lk 43, punkt 13, ja eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 63).

134    Ei ole aga ühtegi tõendit selle kohta, et liidu seadusandja soovis, et ESTÜ asutamislepinguga keelatud salajased tegevused võiksid pärast selle asutamislepingu kehtivuse lõppemist mis tahes karistuse kohaldamise alt välja jääda (eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 64).

135    Esiteks on Euroopa Kohus nimelt märkinud, et nõukogu ja liikmesriikide valitsuste esindajad teatasid oma valmisolekust võtta vastu kõik vajalikud meetmed, et tulla toime nimetatud asutamislepingu kehtivuse lõppemise tagajärgedega. Teiseks rõhutas Euroopa Kohus, et komisjon täpsustas, et ta peab üleminekusätete ettepanekuid esitama ainult siis, kui seda on peetud vajalikuks, ning et arvestades kohaldatavaid õiguse üldpõhimõtteid, leidis ta, et keelatud kokkulepete õiguse valdkonnas niisugune vajadus puudus (eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 75).

136    Järelikult ei saa hageja selles valdkonnas üleminekusätete puudumisest tuletada mingit põhjendatud argumenti (vt selle kohta eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 76).

137    Neil asjaoludel oleks asutamislepingute eesmärkide ja sidususega vastuolus ning liidu õiguskorra järjepidevusega ühildamatu see, kui komisjonil puuduks pädevus tagada selliste ESTÜ asutamislepinguga seonduvate õigusnormide ühetaoline kohaldamine, mis loovad õiguslikke tagajärgi ka pärast mainitud asutamislepingu kehtivuse lõppemist (vt selle kohta Euroopa Kohtu 18. juuli 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑119/05: Lucchini, EKL 2007, lk I‑6199, punkt 41).

138    Eeltoodust tuleneb, et vastupidi hageja väidetule tuleb määrust nr 1/2003 ning täpsemalt selle määruse artikli 7 lõiget 1 ja artikli 23 lõiget 2 tõlgendada nii, et see lubab komisjonil pärast 23. juulit 2002 tuvastada ratione materiae ja ratione temporis ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades keelatud kokkuleppeid ning nende eest karistusi määrata, olenemata asjaolust, et eespool viidatud määruse sätetes ei ole ST artiklit 65 expressis verbis ära märgitud (vt eespool punktis 123 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 64, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 84 ja seal viidatud kohtupraktika, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 74, ning eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punktid 72, 73 ja 87).

139    Sellega seoses tuleb asuda seisukohale, et hageja argumentatsioon 18. juuni 2002. aasta teatise kohta, mis ei olnud sellist laadi, mis oleks olnud aluseks komisjoni pädevusele kohaldada ST artiklit 65, ei puutu asjasse, kuna komisjoni pädevuse aluseks käesolevas asjas ei ole nimetatud teatis, vaid määruse nr 1/2003 eespool viidatud sätted (vt selle kohta eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 71). Veel tuleb järelikult tagasi lükata ka hageja argumendid, millega sooviti tõendada, et „[E]ST[Ü] menetluse automaatne ja mitteformaalne jätkamine […] EÜ menetluse raames” on pädevuse ületamine ja menetluse kuritarvitamine.

140    Peale selle tuleb märkida, et liidu õiguskorra raames EÜ asutamislepingu eeskirjade kohaldamine valdkonnas, mida esialgu reguleeris ESTÜ asutamisleping, peab toimuma nii, et järgitaks põhimõtteid, mis käsitlevad õiguse kohaldamist ajas. Selles osas tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et kuigi menetlusnorme kohaldatakse üldiselt kõikide menetluste suhtes, mis on nende normide jõustumise hetkel pooleli, ei ole see nii materiaalõigusnormide puhul. Viimati nimetatuid tuleb nimelt õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtete järgimise tagamiseks tõlgendada selliselt, et neid kohaldatakse enne nende jõustumist tekkinud olukordade suhtes üksnes siis, kui nende sõnastusest, eesmärkidest või ülesehitusest ilmneb selgelt, et selline mõju tuleb neile omistada (Euroopa Kohtu 12. novembri 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 212/80–217/80: Meridionale Industria Salumi jt, EKL 1981, lk 2735, punkt 9, ja 10. veebruari 1982. aasta otsus kohtuasjas 21/81: Bout, EKL 1982, lk 381, punkt 13; Üldkohtu 19. veebruari 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑42/96: Eyckeler & Malt vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑401, punkt 55; eespool punktis 123 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 65, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 85, mis jäeti muutmata eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 79).

141    Mis puudutab materiaalõigusnormide kohaldatavust õigusliku olukorra suhtes, mis kindlalt tekkis enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist, siis nõuavad liidu õiguskorra järjepidevus ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse kaitse põhimõtte nõuded ESTÜ asutamislepingu kohaselt võetud materiaalõigusnormide kohaldamist asjaolude suhtes, mis kuuluvad nende kohaldamisalasse ratione materiae ja ratione temporis. See, et asjassepuutuv õiguslik raamistik ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemise tõttu faktilise olukorra hindamise hetkel enam ei kehti, seda seisukohta ei muuda, kuna nimetatud hinnang puudutab õiguslikku olukorda, mis kindlalt tekkis ajal, mil kohaldati ESTÜ asutamislepingu kohaselt vastu võetud materiaalõigusnorme (eespool punktis 123 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 66, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 86, mis jäeti muutmata eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 79; vt selle kohta ka eespool punktis 126 viidatud kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon, punkt 96).

142    Käesolevas asjas tuleb materiaalõigusnormide osas märkida, et esimene otsus puudutab õiguslikku olukorda, mis kindlalt tekkis enne ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist 23. juulil 2002, kuna rikkumine kestis 6. detsembrist 1989 kuni 4. juulini 2000 (vt eespool punkt 39). Kuna pärast 24. juulit 2002 kohaldatavatel konkurentsiõiguse materiaalõigusnormidel puudub igasugune tagasiulatuv mõju, siis tuleb tõdeda, et ST artikli 65 lõige 1 on kohaldatav materiaalõigusnorm, mida komisjon esimeses otsuses ka kohaldas, pidades meeles, et just EÜ asutamislepingu lex generalis iseloomust ESTÜ asutamislepingu suhtes, mis on kehtestatud EÜ artiklis 305, tuleneb, et ESTÜ asutamislepinguga ja selle rakendusnormidega kehtestatud erikord on vastavalt lex specialis derogat legi generali põhimõttele ainsana kohaldatav olukordade suhtes, mis tekkisid enne 24. juulit 2002 (vt selle kohta eespool punktis 123 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 68, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 89, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 77, ning eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 79).

143    Seega ei saa hageja väita, et vastavalt süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõttele saab karistuse määrata vaid siis, kui asjaomane tegu oli õigusvastane mitte ainult selle toimepanemise ajal, vaid ka ajal, mil selle eest formaalne karistus määrati. Samuti ei saa ta väita, et komisjon oleks võinud asjaomaseid ettevõtjaid karistada EÜ artikli 81 alusel, pärast selle tõendamist, et kõnealuse sätte faktilised ja õiguslikud kohaldamise tingimused olid täidetud.

144    Euroopa Kohus on veel meenutanud, et süütegude ja karistuste seaduses sätestatuse põhimõte, nagu see on ette nähtud muu hulgas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 49 lõikes 1, nõuab, et liidu õigusaktid määratleks selgelt süüteod ja nende eest määratavad karistused (vt eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 80 ja seal viidatud kohtupraktika).

145    Kuna asutamislepingutes on juba enne asjaolude toimumise aega selgelt määratletud rikkumised ning nende karistuste laad ja suurus, mida võidakse nende eest määrata, siis ei ole nende põhimõtete eesmärk ettevõtjatele tagada, et hilisemad õiguslike aluste ja menetlussätete muudatused võimaldaksid neil mis tahes minevikus toime pandud rikkumistega seotud karistusest pääseda (eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 70, ning eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 83).

146    Tuleb märkida, et hageja olukorras olevale hoolikale ettevõtjale ei saanud tema tegevuse tagajärjed olla mingil hetkel teadmata ega oleks saanud arvestada sellega, et EÜ asutamislepingu õigusliku raamistiku järgnemise tulemusel ESTÜ asutamislepingu omale oleks ta pääsenud mis tahes minevikus toime pandud ST artikli 65 rikkumise eest määratavast karistusest (eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punkt 73, ning eespool punktis 122 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 86).

147    Esimene otsus võeti vastu määruse nr 1/2003 artikli 7 lõike 1 ja artikli 23 lõike 2 alusel menetluse tulemusel, mis viidi läbi vastavalt määrusele nr 17 ja määrusele nr 1/2003. Õiguslikku alust ja kuni esimese otsuse vastuvõtmiseni järgitud menetlust puudutavad sätted on menetlusnormid eespool punktis 140 viidatud kohtupraktika tähenduses. Kuna esimene otsus võeti vastu pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist, tegi komisjon õigesti, kohaldades määruses nr 1/2003 sisalduvaid norme (vt eespool punktis 123 viidatud kohtuotsus ArcelorMittal Luxembourg jt vs. komisjon, punkt 67, ja eespool punktis 116 viidatud kohtuotsus ThyssenKrupp Stainless vs. komisjon, punkt 87 ja seal viidatud kohtupraktika, mis jäeti muutmata vastavalt eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ArcelorMittal Luxembourg vs. komisjon ja komisjon vs. ArcelorMittal Luxembourg jt, punktid 74 ja 77, ning eespool punktis 122 viidatud kohtuotsusega ThyssenKrupp Nirosta vs. komisjon, punkt 90; vt selle kohta ka eespool punktis 126 viidatud kohtuotsus Ferriere Nord vs. komisjon, punkt 96).

148    Sellest tulenevalt tuleb käesolevad väited tagasi lükata.

 Viies väide, et on rikutud ST artiklit 65, puuduvad põhjendused ja asjaolusid on moonutatud

149    Hageja väidab, et esimeses otsuses on rikutud ST artiklit 65, puuduvad põhjendused ja on moonutatud asjaolusid.

150    Esiteks väidab hageja, et vaatamata sellele, et ST artikkel 65 ja EÜ artikkel 81 on analoogsed, ei ole need teineteisega asendatavad. Samas kui konkurentsivastase kokkuleppega seoses võib EÜ artikli 81 alusel algatada menetluse tingimusel, et esines vähemalt kokkuleppe sõlmimise katse, ei näi kokkulepe, mis ei avaldu turul isegi mitte pelga suundumuse näol, kuuluvat ST artikli 65 kohaldamisalasse. Kuid esimeses otsuses ei esitanud komisjon tõendeid objektiivse mõju kohta sarrusevarraste turule.

151    Niisugune argumentatsioon tuleb tagasi lükata. Kohtupraktikast nähtub nimelt, et ST artikli 65 lõige 1 keelab kokkulepped, mis „võivad” takistada, piirata või kahjustada konkurentsi. Järelikult on selle sätte tähenduses keelatud kokkulepe, mille eesmärk on konkurentsi piiramine, kuid mille konkurentsivastast mõju ei ole tõendatud. Kuna komisjon tuvastas esimese otsuse põhjenduses 399, et keelatud kokkuleppe eesmärk oli hindade kehtestamine, mille alusel tuvastati ka tootmise või müügi piiramine või kontrollimine, siis ei olnud ta ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks kohustatud tõendama kahjulikku mõju konkurentsile (Euroopa Kohtu 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑198/99 P: Ensidesa vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11111, punktid 59 ja 60, ning Üldkohtu 11. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas T‑141/94: Thyssen Stahl vs. komisjon, EKL 1999, lk II‑347, punkt 277) (vt ka esimese otsuse põhjendus 463). Igal juhul, vastupidi hageja väidetule analüüsis komisjon täielikkuse huvides keelatud kokkuleppe mõju ja asus esimese otsuse põhjendustes 513–524 esitatud asjaolude alusel seisukohale, et keelatud kokkuleppel oli tegelik mõju. Selle järelduse vaidlustamiseks piirdub hageja kohtuasjas T‑472/09 aga sellega, et kinnitab käesolevas väites, et sarrusevarraste ostjad, eelkõige rauatöötlemise ettevõtjate riiklik ühendus (edaspidi „Ansfer”), ei tuvastanud ega kahtlustanud kunagi sellise keelatud kokkuleppe olemasolu. See, et sarrusevarraste ostjad keelatud kokkuleppest teadlikud ei olnud, ei tõenda siiski seda, et keelatud kokkulepe turul mõju ei avaldanud, nagu väitis hageja.

152    Teiseks väidab hageja kõigepealt, et esimeses otsuses ei võtnud komisjon seisukohta kokkuleppe ja kooskõlastatud tegevuse vahetegemise kohta. See vahetegemine on põhjapaneva tähtsusega, kuna samas kui tuvastatud konkurentsivastase kokkuleppe konkreetsete tagajärgede arvessevõtmine on üleliigne, ei kehti see kooskõlastatud tegevuse puhul, mis eeldab, et kooskõlastamine väljendub faktilistes asjaoludes, mis on seostatavad ettevõtjatega, keda kahtlustatakse turul kartellis osalemises.

153    Edasi, esimeses otsuses mainitud väidetavaid kokkuleppeid ei saa mingil juhul pidada kokkulepeteks, mis kajastavad keelatud kokkuleppe osaliste, sh hageja, ühist ja kindlat tahet tegutseda kokkuleppes endas määratletud ja kindlal viisil. Seega ei võimalda komisjoni toimiku ükski dokument tuvastada osaliste vahel allkirjastatud või allakirjastamata kokkuleppe olemasolu, mis kas või kaudselt viitaks ka hageja osalemisele.

154    Viimaseks, mis puutub kooskõlastatud tegevusse, siis selleks, et rikkumine oleks aset leidnud, on nõutav objektiivne asjaolu, st keelatud kokkuleppes osalevate ettevõtjate kooskõlastatud tegevus turul. Eristada tuleb kooskõlastatud tegevuse koosseisu kahte elementi, st käitumine, teguviis või tegevus turul, ja eelnev kooskõlastamine. Selles osas on rikkumine aset leidnud vaid juhul, kui kokkuleppe piirav mõju avaldub konkurentsile, vastasel juhul on tegemist vaid kooskõlastatud tegevuse katsega, mis ei kuulu EÜ artikli 81 ega ST artikli 65 kohaldamisalasse.

155    Esimeses otsuses ei tundnud komisjon huvi ettevõtjate konkreetse tegevuse vastu turul, nagu oleks tegemist olnud formaalse kokkuleppe, mitte aga väidetava mitteformaalse kooskõlastamisega. Ent antud juhul ei ole kirjalikku kokkulepet ega kaudseid tõendeid kartelli kohta.

156    Esiteks, mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt ei võtnud komisjon seisukohta hageja sõnul „esmatähtsa” vahetegemise kohta kokkuleppel ja kooskõlastatud tegevusel, siis tuleb märkida, et esimeses otsuses märkis komisjon, et keelatud kokkulepe hõlmas peamiselt kokkuleppeid või kooskõlastatud tegevust baashindade kohta ajavahemikus 15. aprillist 1992 kuni 4. juulini 2000 (ning kuni 1995. aastani kokkuleppeid ja kooskõlastatud tegevust maksetähtaegade kohta) ning kokkuleppeid ja kooskõlastatud tegevust seoses „hinnalisadega” ajavahemikus 6. detsembrist 1989 kuni 1. juunini 2000 (esimese otsuse põhjendus 400).

157    Esimese otsuse põhjendustes 403 ja 405 selgitas ta mõisteid „kokkulepe” ja „kooskõlastatud tegevus” ST artikli 65 lõike 1 tähenduses, täpsustades samas otsuse põhjenduses 407, et ei ole nõutav, eelkõige pika ja mitmeosalise rikkumise puhul, et komisjon kvalifitseeriks tegevuse ainult õigusvastase käitumise ühe või teise vormi alla kuuluvaks. Kohtupraktikale tuginedes järeldas komisjon esimese otsuse põhjendustes 409 ja 410, et keelatud kokkulepe võib seega samal ajal olla kokkulepe ja kooskõlastatud tegevuse seeria, ning et ST artikkel 65 ei näinud ette ühtegi erikategooriat sellise mitmeosalise rikkumise puhul, nagu on tuvastatud käesolevas asjas.

158    Samuti meenutas komisjon, et tegevused, millel on sama konkurentsivastane eesmärk ja millest igaüks eraldi kuulub mõiste „kokkulepe”, „kooskõlastatud tegevus” või „ettevõtjate ühenduse otsus” alla, võidakse kvalifitseerida üheks rikkumiseks (esimese otsuse põhjendus 437).

159    Igal juhul, nagu nähtub kohtupraktikast, kuigi mõisted „kokkulepe” ja „kooskõlastatud tegevus” sisaldavad osaliselt erinevaid koosseisutunnuseid, ei ole need üksteise suhtes kokkusobimatud. Järelikult ei olnud komisjonil kohustust iga tuvastatud tegevus kvalifitseerida kokkuleppeks või kooskõlastatud tegevuseks, vaid võis põhjendatult neist mõned kvalifitseerida esimese võimalusena „kokkulepeteks” ning teise võimalusena „kooskõlastatud tegevuseks” (vt selle kohta Euroopa Kohtu 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑49/92 P: komisjon vs. Anic Partecipazioni, EKL 1999, lk I‑4125, punkt 132).

160    Eeltoodud kaalutlustest nähtub, et esimene otsus on mõistetel „kokkulepe” ja „kooskõlastatud tegevus” vahetegemise osas õiguslikult piisavalt põhjendatud.

161    Teiseks väidab hageja, et ükski komisjoni toimiku dokument ei võimalda tuvastada allkirjastatud või allkirjastamata kokkulepet, mis viitaks tema kas või kaudsele osalemisele. Mis puudutab kooskõlastatud tegevuse olemasolu, siis samuti ei tundud komisjon huvi ettevõtjate konkreetse tegevuse vastu turul.

162    Olgu meenutatud, et mõiste „kokkulepe” ST artikli 65 lõike 1 tähenduses on selles osalevate ettevõtjate väljendatud ühine tahe tegutseda turul teatud kindlal viisil (vt EÜ artikli 81 lõike 1 kohta eespool punktis 159 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 130; vt ST artikli 65 lõike 1 kohta eespool punktis 151 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 262) (vt ka esimese otsuse põhjendus 403).

163    Lisaks, nagu märkis komisjon esimese otsuse põhjendustes 491 ja 492, tuleb sama sätte tähenduses kooskõlastatud tegevuse mõiste all mõista koostööd ettevõtjate vahel, kes ei ole läinud nii kaugele, et nad oleksid sõlminud kokkuleppe selle sõna kitsas tähenduses, kuid milles teadlikult valitakse konkurentsiriskide asemel ettevõtjatevaheline koostöö (Euroopa Kohtu 16. detsembri 1975. aasta otsus liidetud kohtuasjades 40/73–48/73, 50/73, 54/73–56/73, 111/73, 113/73 ja 114/73: Suiker Unie jt vs komisjon, EKL 1975, lk 1663, punkt 26; 31. märtsi 1993. aasta otsus liidetud kohtuasjades: C‑89/85, C‑104/85, C‑114/85, C‑116/85, C‑117/85 ja C‑125/85–C‑129/85: Ahlström Osakeyhtiö jt vs komisjon, EKL 1993, lk I‑1307, punkt 63, eespool punktis 159 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 115, ja 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C‑199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I‑4287, punkt 158; eespool punktis 151 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 266).

164    Kohus lisas, et koordineerimise ja koostöö kriteeriume tuleb mõista asutamislepingus konkurentsi puudutavate sätete mõtet silmas pidades, mille kohaselt iga ettevõtja peab otsustama sõltumatult, millisel viisil ta kavatseb ühisturul tegutseda (eespool punktis 163 viidatud Euroopa Kohtu otsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punkt 173; eespool punktis 163 viidatud kohtuotsus Ahlström Osakeyhtiö jt vs. komisjon, punkt 63; eespool punktis 159 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 116, ja 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑199/99 P: Corus UK vs. komisjon, EKL 2003, lk I‑11177, punkt 106).

165    Sellest kohtupraktikast nähtub, et kuigi selline sõltumatuse nõue ei välista ettevõtjate õigust enda tegevust vastavalt konkurentide juba võetud või tulevikus võetavatele meetmetele mõistlikult kohandada, oleks selle nõudega oluliselt vastuolus igasugune ettevõtjate omavaheline otsene või kaudne suhtlemine, millega võidakse mõjutada olemasoleva või potentsiaalse konkurendi käitumist turul või anda sellisele konkurendile teada seda, kuidas ettevõtja ise on otsustanud käituda või kavatseb hakata turul käituma, kui sellise suhtlemise eesmärk või tagajärg on niisuguste konkurentsitingimuste tekkimine, mis ei vasta kõnealuse turu normaalsetele tingimustele, võttes arvesse kaupade või osutatud teenuste liiki, ettevõtjate suurust ja arvu ning nimetatud turu suurust (eespool punktis 163 viidatud kohtuotsus Suiker Unie jt vs. komisjon, punkt 174; eespool punktis 159 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 117; eespool punktis 163 viidatud kohtuotsus Hüls vs. komisjon, punkt 160, ja eespool punktis 164 viidatud kohtuotsus Corus UK vs. komisjon, punkt 107).

166    Kui puuduvad vastupidist näitavad tõendid, mida peavad esitama huvitatud ettevõtjad, tuleb lisaks eeldada, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, arvestavad konkurentidelt saadud infoga, et määrata oma tegevus turul. Niisugune on olukord eriti siis, kui kooskõlastatud tegevust viiakse läbi regulaarselt ja pika perioodi vältel (eespool punktis 159 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 121; vt selle kohta eespool punktis 163 viidatud kohtuotsus Hüls vs. komisjon, punkt 162).

167    Veel tuleb meenutada, et mõisted „kokkulepe” ja „kooskõlastatud tegevus” hõlmavad subjektiivsest lähtekohast koostöövorme, mis on oma olemuselt sarnased ja mis erinevad vaid intensiivsuse ja avaldumisvormi poolest (eespool punktis 159 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 131).

168    Käesolevas asjas ei saa hageja kokkulepete olemasolu osas väita, et ükski komisjoni toimiku dokument ei võimalda tuvastada osaliste vahel mis tahes kokkuleppe olemasolu, mis kas või kaudselt viitaks tema osalemisele.

169    Nagu komisjon õigesti märkis, rõhutas ta esimese otsuse põhjenduses 473, milles meenutatakse koosolekuid, millega seoses koostati osalejatevahelise kokkuleppe tõttu esimese otsuse asjakohased dokumendid ja põhjendused, kokkulepete olemasolu, mida osalejad koosolekutel väljendasid ja mida tõendavad dokumendid 27 koosoleku osas, mis toimusid ajavahemikus 6. detsembrist 1989 kuni 4. juulini 2000. Ent hageja ei esita oma väites ühtegi asjaolu, mis lükkaks ümber nendes põhjendustes komisjoni arvesse võetud tõendid (vt eelkõige esimese otsuse põhjendused 126, 142, 146, 147, 154, 158, 160, 165, 168, 183, 200, 212–214, 216–287, 290–293, 295, 296, 299, 300 ja 305).

170    Samale järeldusele tuleb jõuda ka esimese otsuse põhjenduses 474 nimetatud koosolekute puhul, mille osas nähtub kokkuleppe olemasolu asjaolust, et Federacciai sõnul kindlaksmääratud hind „kerkis esile” (vt eelkõige esimese otsuse põhjendused 137, 141, 201, 210, 282), ning juhtumite puhul, kus hind „kindlaks määrati” (vt eelkõige esimese otsuse põhjendused 138, 200, 210 ja 289).

171    Esimese otsuse põhjenduses 475 mainis komisjon ka üheksat kokkulepet, mille puhul olid tema valduses kokkulepete projektid või ettepanekud, mille kohta konkreetsed asjaolud tõendasid, et need jõustusid või et ettevõtjad kiitsid need pärast arutelu heaks.

172    Näiteks, nagu nähtub toimikust, tuleneb hageja seotus viimastega kõigepealt 1992. aasta aprilli-mai kokkuleppe projektist, mille peamine eesmärk oli minimaalsete müügihindade järgimine (esimese otsuse põhjendused 129–132) ja milles on konkreetselt mainitud Lucchinit, kes esimese otsuse kohaselt moodustab hagejaga ühe ettevõtja. Nagu komisjon esimese otsuse põhjenduses 130 õigesti toonitas, tõendab asjaolu, et kaheksa ettevõtjat, kes selle kokkuleppega ei liitunud, soovisid alates 1. juunist 1992 liituda „olemaoleva kokkuleppe mõtte ja tingimustega”, et see kokkuleppeprojekt ka tegelikult jõustus (vt ka esimese otsuse põhjendus 314).

173    Edasi, mis puudutab 27.–30. septembri 1996. aasta kokkulepet, mille eesmärk oli jagada sarrusevarraste Itaalia turg 1996. aasta oktoobriks, novembriks ja detsembriks (ja võimaluse korral 1997. aasta jaanuariks, veebruariks ja märtsiks) (esimese otsuse põhjendused 196), siis nähtub hageja seotus samuti kokkuleppeprojektist endast, sest selles mainitakse konkreetselt Lucchinit ning ka tema liitumise kuupäeva ja kellaaega. Nagu on märgitud samas põhjenduses, kinnitab asjaomaste ettevõtjate tegelikku liitumist kokkuleppega endiste Acciaierie e Ferriere Leali Luigi valduses olevate kahe tabeli olemasolu, mis puudutavad kõnealuseid ettevõtjaid ja mis sisaldavad andmeid iga ettevõtja 1996. aasta oktoobri ja novembri turuosa kohta (mis on identsed kokkuleppes ettenähtuga), tellimusi ja varusid 1996. aasta septembri lõpus ja oktoobri lõpus ning kõikide nende ettevõtjate saadud tellimusi 1996. aasta oktoobri ja novembri iga nädala kohta. Esimese otsuse põhjenduses 560 rõhutas komisjon ka, et veel üks kinnitus Lucchini-SP osalemise kohta 1996. aasta keelatud kokkuleppes tuli samuti asjaolust, et ta oli üks neist ettevõtjatest, keda 7. jaanuari 1997. aasta koosoleku kutses Leali tänas „koostöö ja kättesaadavuse eest 1996. aastal, et hoida turuolukord heas korras” (vt ka esimese otsuse põhjendus 202).

174    Viimaseks, mis puudutab 1998. aasta septembri-novembri kokkulepet Itaalia turul müügikvootidest kinnipidamise kohta (esimese otsuse põhjendused 245–254), siis nähtub hageja osalemine mitmest dokumendist, sh kokkuleppeprojektist endast, milles on mainitud konkreetselt Siderpotenzat ja Lucchinit. See, et kokkulepet täideti, nähtub omakorda esiteks Valsabbia 12. novembril 1998 Lealile saadetud faksist, milles Valsabbia nõudis kokkuleppes märgitust suurema turuosa eraldamist, teiseks Ferriere Nordi ruumidest leitud tabelitest, mis puudutavad prognoose 1999. aasta veebruariks ja arengut 1998. aasta viimase nelja kuu jooksul, ning Leali ruumidest leitud tabelitest, milles on märgitud igale ettevõtjale eraldatud tarnekvootide määr ning „tagastamised”; see vastab kokkuleppes ette nähtud kompensatsioonisüsteemile (vt ka esimese otsuse põhjendus 251), ning kolmandaks 22. veebruari ja 14. juuni 1999. aasta faksidest (vt ka esimese otsuse põhjendus 248).

175    Samuti ei saa hageja tulemuslikult väita, et kooskõlastatud tegevuseks ei saa kvalifitseerida ühtegi tegevust, milles ta osales.

176    Esiteks, mis puudutab hinnalisade tõusu, nagu nähtub esimese otsuse põhjendusest 493, siis näitab komisjoni valduses olev teave, et asjaomasel ajavahemikul tõsteti hinnalisasid vähemalt 19 korral ja et nendest 9 puhul on otseseid tõendeid kokkulepete või kooskõlastatud tegevuse kohta, mis neid tõuse puudutavad (vt esimese otsuse põhjendus 439). Selle põhjenduse kohaselt täheldati kooskõlastatud tegevust seoses sarrusevarraste hinnalisade kehtestamisega ka ülejäänud 10 tõstmise juhul, kuna üksmeelselt oldi veendumusel, et kui üks tootja tõstab mõõtmetega seotud hinnalisasid, teeksid seda automaatselt ka kõik teised tootjad (vt esimese otsuse põhjendused 440 ja 489).

177    Teiseks nähtub baashinna osas esimese otsuse põhjendustest 494 ja 495, et ettevõtjad avaldasid kõnealusel ajavahemikul baashindade hinnaskaalad. Komisjon rõhutas esimese otsuse põhjenduses 496 ka seda, et otsuse põhjendustes 419–433 on esitatud loetelu kõikidest tõendatud juhtudest, mil ettevõtjate vahel baashinda arutati (vt ka eespool punkt 102). Samuti märkis ta, et muude juhtude puhul ajavahemikus 1993–2000 tuleb kasutada mõistet „kooskõlastamine”, mille eesmärk oli mõjutada tootjate turukäitumist ning teha teatavaks, kuidas igaüks neist kavatses baashinna küsimuses konkreetselt käituda.

178    Lisaks, mis puudutab hageja argumenti, mille kohaselt eeldab mõiste „kooskõlastatud tegevus” ST artikli 65 lõike 1 tähenduses seda, et ettevõtjad on ellu viinud tegevuse, mille nad on kooskõlastanud, ning et tegevuse mõju avaldub konkurentsile, siis nähtub kohtupraktikast, et kooskõlastatud tegevuse tuvastamiseks ei ole nõutud, et kooskõlastamine oleks mõjutanud, nii nagu seda mõistab hageja, konkurentide tegevust turul. Piisab, kui vajaduse korral tõdeda, et iga ettevõtja pidi tingimata otseselt või kaudselt arvesse võtma konkurentidega suhtlemisel saadud teavet. Selles suhtes ei ole vaja, et komisjon tõendaks, et asjaomane teabevahetus viis konkreetse tulemuseni või rakendamiseni asjaomasel turul (eespool punktis 151 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punktid 269–271).

179    Järelikult leidis komisjon põhjendatult, et asjaomased ettevõtjad valisid asutamislepingus silmas peetud tavapärase konkurentsiriski asemel omavahelise praktilise koostöö, ning kvalifitseeris asjaomase tegevuse „kooskõlastatud tegevuseks”.

180    Kolmandaks kinnitab hageja, et keelatud kokkuleppe puudumisele viitab asjaolu, et hinnaskaalad olid kõikide konkureerivate ettevõtjate puhul erinevad (mis nähtub 2002. aasta otsusele lisatud tabelitest) ja et tema esitatud arved näitavad, et eri klientidele kohaldati samadel päevadel samade sarrusevarraste koguste puhul eri hindu eri tingimustel.

181    Eespool punktis 166 viidatud kohtupraktikat arvestades ei saa selline argument siiski olla tulemuslik. Nimelt ei saa esitatud arved olla tõend selle kohta, et hageja ei võtnud arvesse teiste ettevõtjatega vahetatud teavet, kuna – nagu märkis komisjon esimese otsuse põhjenduses 494 – näidiste alusel ei ole võimalik kontrollida, kas kohaldatud keskmine hind vastas skaalahinnale või erines sellest, kuna ei ole võimalik kindlaks teha näiteks seda, millised arved vastasid tava- või privilegeeritud klientidele. Seega saab kinnitada ainult seda, et nende dokumentidega tõendatud tehingute hind oli erinev, kuid see ei tõenda kuidagi, et hinnatõusule järgnenud kõikidel päevadel ja ajavahemikel tehtud tehingutele kohaldatud hinnad erinesid skaalade omadest. Lisaks, nagu rõhutatud eespool punktis 151, on kokkulepped ja kooskõlastatud tegevus EÜ artikliga 81 ja ST artikliga 65 keelatud sõltumata nende mõjust, kui neil on konkurentsivastane eesmärk (vt selle kohta eespool punktis 159 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punktid 122 ja 123).

182    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 Kuues väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet ja puuduvad põhjendused

183    Hageja väidab, et komisjon rikkus hea halduse põhimõtet ja käitus erapoolikult. Näiteks heidab ta komisjonile ette seda, et viimane ei võtnud arvesse teatavaid asjaolusid, mis olid väga olulised selleks, et kontrollida kartellis osalenud ettevõtjate suhtes esitatud vastuväidete põhjendatust. Samuti väidab ta, et esimest otsust ei ole põhjendatud.

184    Sissejuhatuseks tuleb märkida, et määruse 1/2003 põhjendus 37 täpsustab, et selles määruses „austatakse põhiõigusi ja peetakse kinni iseäranis […] põhiõiguste hartaga tunnustatud põhimõtetest” ning et määrust tuleks „tõlgendada ja kohaldada nende õiguste ja põhimõtete kohaselt”.

185    Põhiõiguste harta artikkel 41 „Õigus heale haldusele” näeb lõikes 1 ette, et „[i]gaühel on õigus sellele, et liidu institutsioonid ja organid käsitleksid tema küsimusi erapooletult, õiglaselt ning mõistliku aja jooksul”.

186    Liidu kohtute hea halduse põhimõtet puudutavast praktikast tuleneb, et kui liidu institutsioonidel on kaalutlusõigus, siis on liidu õiguskorraga haldusmenetlustes antud tagatiste järgimine veelgi tähtsam. Nende tagatiste hulgas on eelkõige pädeva institutsiooni kohustus hinnata hoolsalt ja erapooletult asjaomase juhtumi kõiki olulisi asjaolusid (Euroopa Kohtu 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I‑5469, punkt 14; Üldkohtu 24. jaanuari 1992. aasta otsus kohtuasjas T‑44/90: La Cinq vs. komisjon, EKL 1992, lk II‑1, punkt 86; 15. detsembri 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑141/08: E.ON Energie vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑5761, punkt 65, ja 22. märtsi 2012. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑458/09 ja T‑171/10: Slovak Telekom vs. komisjon, punkt 68).

187    Lisaks, nagu komisjon esimese otsuse põhjenduses 468 õigesti märkis, tuleb tõendeid hinnata kogumis, võttes arvesse kõiki asjakohaseid asjaolusid (vt eespool punktis 151 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 175 ja seal viidatud kohtupraktika).

188    Esiteks väidab hageja, et komisjon ei võtnud arvesse kolme objektiivset ja tõendatud asjaolu, mis olid väga olulised, et kontrollida väidetavas kartellis osalenud ettevõtjate suhtes esitatud vastuväidete põhjendatust; see näitab erapoolikust, mis uurimist iseloomustas. Kõigepealt, Ansferile, kes esindas ligikaudu 65% Itaalia sarrusevarraste tootjatest, ei olnud mingi hetkel teada see, et eelvormimisega tegelevad ettevõtjad oleksid täheldanud konkurentsivastast tegevust (esimese otsuse põhjendus 63). Edasi, hageja esitas tahtlikult mitu müügiarvet, et võimaldada komisjoni kontrollida eri tootjate hindade sarnasuse puudumist, ning energiatarnijate arved, et vaidlustada vastuväide kooskõlastatud tootmisseisakute kohta eri ajavahemikel, kusjuures need ajavahemikud langevad kokku augusti- ja jõulupuhkuste perioodidega. Viimaseks, komisjon ei võtnud arvesse Lear’i (Laboratorio di Economia, Antitrust, Regolamentazione) uuringut pealkirjaga „Raudbetooni sarrusevarraste tööstus Itaalias aastatel 1989–2000”, mille olid tellinud ettevõtjad Alfa, Feralpi, IRO, SP ja Valsabbia (edaspidi „Leari uuring”) ja mis näitas, et väidetaval kartellil ei olnud turule mõju. Esimeses otsuses ei võtnud komisjon absoluutselt arvesse neid asjaolusid ega esitanud selles suhtes mingit selgitust; see näitab tema uurimise erapoolikust. Hea halduse põhimõtte kohaselt oleks komisjonil samuti pidanud lasuma kohustus nõuda väidetavas kartellis osalenud ettevõtjatelt nende müügiarveid samade koguste ja samade ajavahemike kohta.

189    Esiteks võttis komisjon vastupidi hageja väidetule nõuetekohaselt arvesse Ansferi seisukohta esimese otsuse põhjendustes 55, 63–66 ja 524. Näiteks rõhutas ta esimese otsuse põhjenduses 524, et Ansferi avaldus ei saanud muuta olematuks vaieldamatuid andmeid, st rikkumise dokumentaalsete tõendite olemasolu.

190    Teiseks võttis komisjon tegelikult arvesse esimese otsuse põhjendustes 481–487 ja 494–496 müügiarved, mille hageja esitas, et tõendada, et ta ei juhindunud kokkulepitud hindadest, ning energiatarnijate arved, mis väidetavalt võimaldavad ümber lükata vastuväite kooskõlastatud tootmisseisakute kohta teatavatel ajavahemikel.

191    Seoses asjaomaste kokkulepetega meenutas komisjon esimese otsuse põhjenduses 481 muu hulgas Üldkohtu praktikat, mille kohaselt asjaolu, et ettevõtja ei vii oma tegevust kooskõlla sellise koosoleku tulemustega, millel on ilmselgelt konkurentsivastane eesmärk, ei võta temalt kogu vastutust selle eest, et ta osales keelatud kokkuleppes, kui ta ei ole avaldanud, et ta ei pea ennast koosolekutel arutatuga seotuks. Ta lisas, et asjaolu, et komisjon ei tõendanud, et kõik asjassepuutuvad ettevõtjad rakendasid kokkulepet või et kõik rakendasid seda samamoodi, ei oma tähtsust. Esimese otsuse põhjenduses 486 toonitas komisjon samuti, et kokkuleppe puhul ei oma tähtsust erinev käitumine, mis ei ole identne või samaaegne võrreldes väljendatud ühise tahtega käituda turul teatud viisil, kuid et seda võidakse analüüsida kooskõlastatud tegevuse olemasolu hindamisel. Lisaks märkis komisjon esimese otsuse põhjenduses 487, et asjaolu, et kõikide tootjate puhul toimusid tootmisseisakud riiklikel pühadel ja et see on tavapärane või et maksetähtajad olid tavaliselt kasutatavad tähtajad, omab tähtsust ainult eelneva kooskõlastamise puudumisel.

192    Mis puudutab esimeses otsuses silmas peetud kooskõlastatud tegevust, siis märkis komisjon esimese otsuse põhjendustes 494–496 seoses baashindadega, et kohtupraktika kohaselt on nõutav, et tegevus tegelikult ellu viidi. Skaalade avaldamine on kohtupraktika tähenduses aga tegevus. Ta lisas, et kooskõlastamise eesmärk oli mõjutada tootjate tegevust turul ning teatavaks teha, kuidas iga ettevõtja kavatses konkreetselt käituda baashindade kindlaksmääramise küsimuses. Sellega seoses ei olnud keelatud kokkuleppe osaliste toonitatud vahetegemine hinnaskaaladel ja tegelikult turul kohaldatud hindadel määrav, kuna keelatud kokkuleppe osaliste esitatud arvenäidised, mis puudutasid neid ajavahemikke, mil hinnatõusud otsustati, ei võimaldanud kontrollida, kas kohaldatud keskmine hind vastas hinnaskaalale või erines sellest. Lisaks, isegi juhul, kui oleks esitatud keskmised hinnad, ei oleks välistatud, et erinevus oli seotud turukonjunktuuriga või sooviga kasutada keelatud kokkulepet oma huvides.

193    Sellega seoses on eespool punktis 166 samuti meenutatud, et asjassepuutuvad ettevõtjad peavad ümber lükkama eelduse, et kooskõlastatud tegevuses osalevad ettevõtjad, kes jätkavad turul tegutsemist, arvestavad konkurentidelt saadud teabega, et määratleda oma tegevus sellel turul. Järelikult ei saa hageja tulemuslikult ka väita, et komisjon pidi hea halduse põhimõttest tulenevalt nõudma väidetavas kartellis osalenud ettevõtjatelt nende arveid samade koguste ja samade ajavahemike kohta.

194    Kolmandaks võttis komisjon nõuetekohaselt arvesse Leari uuringut esimese otsuse põhjendustes 42, 50–56, 62, 513, 521 ja 585. Mis puudutab eelkõige Leari uuringu järeldusi keelatud kokkuleppe mõju kohta, siis märkis komisjon esimese otsuse põhjenduses 513 muu hulgas, et „võttes võrdlusaluseks detsembri 1989–jaanuari 1990 ja mai–juuni 2000 hinnalisade keskmised hinnad, hindas [… ta] hinnalisade tõusu vähemalt 40%‑le reaalväärtuses”. Komisjoni sõnul „tähendab see, et isegi kui tahta pidada reaalväärtuses baashinna vähendamisi oluliseks, ei tundu andmed toetavat Leari uuringu teesi koguhinna 32% vähenemise kohta reaalväärtuses” ja et „[i]gal juhul põhineb Leari uuring hüpoteesidel, mis on vajalikud ühe osa andmete (esimese ajavahemiku kohta) rekonstruktsiooniks, mis ei olnud kättesaadavad”. Veel meenutas komisjon esimese otsuse põhjenduses 521 Üldkohtu praktikat, mille kohaselt ei saa majandusanalüüs muuta olematuks ümberlükkamatuid dokumentaalseid tõendeid (eespool punktis 106 viidatud kohtuotsus Cimenteries CBR jt vs. komisjon, punkt 1088).

195    Eespool punktides 189–194 esitatud kaalutlusi arvestades ei saa hageja tulemuslikult väita, et komisjon jättis arvesse võtmata eespool punktis 188 mainitud asjaolud, ega seda, et komisjon ei esitanud selles suhtes selgitusi.

196    Teiseks väidab hageja, et isegi 2002. aasta otsuses ja selle lisades skaalade kohta esitatud tõendeid, mida esimeses otsuses esitatud ei ole, ei võtnud komisjon nõuetekohaselt arvesse. Sarrusevardad on kaup (commodity), mille puhul ainus võimalik konkurents seisneb hindades. Ent eri tootjate teada antud hinnad, lisaks sellele, et need olid peaaegu alati märgitud kui „eesmärk”, varieerusid sageli 10–15 ITL/kg, või lausa 10–20 ITL/kg, mis on oluline erinevus. Sellega seoses oleks see, et sarrusevarraste Itaalia tootjad avaldasid eri hinnaskaalad, pidanud komisjonile ilmselgelt tõendama, et iga ettevõtja luges ennast väidetava keelatud kokkuleppe olukorras täiesti mitteseotuks. Hageja viitab selles osas näitena sellele, et 7. veebruari 1994. aasta, 30. augusti 1994. aasta või 21. veebruari 1995. aasta keelatud kokkulepet hindade kohta ei rakendatud.

197    Selline argument tuleb siiski tagasi lükata, kuna esimese otsuse põhjenduses 481 meenutatud Üldkohtu praktikast (vt eespool punkt 191) nähtub, et asjaolu, et ettevõtja ei vii oma tegevust kooskõlla sellise koosoleku tulemustega, millel on ilmselgelt konkurentsivastane eesmärk, ei võta temalt kogu vastutust selle eest, et ta osales keelatud kokkuleppes, kui ta ei ole avaldanud, et ta ei pea ennast koosolekutel arutatuga seotuks. Isegi kui eeldada, et eri hinnaeesmärkidest teatanud hageja ja teiste tootjate käitumine turul ei vastanud kokkulepitud käitumisele, ei mõjutaks see kuidagi nende vastutust (vt selle kohta Üldkohtu 14. mai 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑334/94: Sarrió vs. komisjon, EKL 1998, lk II‑1439, punkt 118, mis jäeti muutmata Euroopa Kohtu 16. novembri 2000. aasta otsusega kohtuasjas C‑291/98 P: Sarrió vs. komisjon, EKL 2000, lk I‑9991, punktid 43 ja 49), kuna nad lihtsalt üritasid keelatud kokkulepet enda kasuks ära kasutada (vt selle kohta Üldkohtu 15. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑71/03, T‑74/03, T‑87/03 ja T‑91/03: Tokai Carbon jt vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 74 ja seal viidatud kohtupraktika).

198    Kolmandaks väidab hageja, et esimese otsuse suur hulk asjaoludele pühendatud põhjendusi (esimese otsuse põhjendused 124–341) on subjektiivsed hinnangud, mida ei saa esitleda kui asjaolusid, mille alusel juhtumit hinnati.

199    Esiteks märkis komisjon esimese otsuse põhjenduses 130, et „[e]i olnud mingit kahtlust, et eespool põhjenduses 129 kirjeldatud kokkulepe ka tegelikkuses jõustus”. Nimelt soovisid komisjoni sõnul „kaheksa ettevõtjat, kes selle kokkuleppega ei liitunud, alates 1. juunist 1992 liituda „olemaoleva kokkuleppe mõtte ja tingimustega””; see on komisjoni hinnang, mitte fakt.

200    Tuleb rõhutada, et komisjon viitas esimese otsuse põhjenduses 129 1992. aasta aprilli-mai kokkuleppele, mille eesmärk oli kehtestada sarrusevarraste minimaalsed müügihinnad. Seda kokkulepet tõendab dokument, mille komisjon leidis Federacciai ruumidest. Esimese otsuse põhjenduses 130 oli komisjon seisukohal, et kuivõrd kaheksa ettevõtjat soovisid kokkuleppega liituda 1. juunil 1992, oli kokkulepe „kindlasti jõus 31. mail 1992 (mis on kuupäev, mis eelneb vahetult kuupäevale, millest alates kaheksa juba mainitud täiendavat ettevõtjat soovisid sellega liituda)”. Kuid sellist faktilist järeldust, mis rajaneb toimikus olevatel dokumentidel, ei saa pidada komisjoni subjektiivseks hinnanguks. Veel tuleb märkida, et kõnealuse kokkuleppe õiguslik hinnang ei sisaldu esimese otsuse pealkirja „Faktiline kontekst” all, vaid pealkirja „Õiguslik hinnang” all ning eelkõige selle otsuse põhjendustes 419, 478 ja 479.

201    Teiseks pidas komisjon tõendatuks asjaolu, et teatavad ettevõtjad kavatsesid hinnakokkuleppega liituda ajavahemikus 1992. aasta aprillist juulini koos planeeritud tootmisseisakutega, üksnes leitud dokumendi alusel, milles ei ole mainitud konkreetselt ühtegi ettevõtjat. Selle dokumendi päritolu on teadmata ja kuigi niisugune dokument võis olla muu dokumendi väljatöötamiseks koostatud projekt, ei olnud see allkirjastatud ega parafeeritud. Siiski tuleb tõdeda, et dokumendis, millele komisjon viitab esimese otsuse põhjenduses 132 ja mis leiti Federacciai ruumidest, mainitakse lisaks 19 asjassepuutuvale ettevõtjale teatavaid kuupäevi, mis tõendavad, et see võeti vastu ajavahemikus 13. aprillist 1992 kuni 1992. aasta juulini, ning tootmisseisakuid kolme nädala jooksul juulis ja augustis ning 1992. aasta septembrist kuni 1993. aasta veebruarini ühe nädala jooksul kuus. Arvestades eelkõige esimese otsuse põhjendustes 124–134 kirjeldatud konteksti, ei ole asjakohane hageja argument, et kõnealune projekt ei ole allkirjastatud ega parafeeritud. Kuna keeld osaleda konkurentsivastastes tegevustes ja kokkulepetes ning sanktsioonid, mis rikkujatele võidakse määrata, on üldtuntud, siis on tavapärane, et seonduvat dokumentatsiooni on võimalikult vähe (vt selle kohta Euroopa Kohtu 7. jaanuari 2004. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑204/00 P, C‑205/00 P, C‑211/00 P, C‑213/00 P, C‑217/00 P ja C‑219/00 P: Aalborg Portland jt vs. komisjon, EKL 2004, lk I‑123, punkt 55).

202    Seega ei saa hageja argumentidega nõustuda.

203    Neljandaks rõhutas hageja repliigis, et esiteks komisjon ei pööranud mingit tähelepanu asjaolule, et hoolimata üle kümne aasta kestnud kartellist vähenes esialgsete osalevate ettevõtjate arv neli viiendikku mitme tootmiskoha kinnipanemise ja kaotamisega, ning teiseks raudbetooni sarrusevarraste hinnad reaalväärtuses langesid sel ajavahemiku 30%.

204    Kuna eespool punktis 203 mainitud etteheited esitati alles repliigi staadiumis ja nendega ei täiendata ka hagiavalduses esitatud väidet või etteheidet, tuleb need vastavalt eespool punktis 65 viidatud kohtupraktikale tunnistada vastuvõetamatuks.

205    Igal juhul tuleb tõdeda, et vastupidi hageja väidetule võttis komisjon esiteks tegelikult põhjendustes 551, 552 ja 585 arvesse turul tegutsevate ettevõtjate arvu vähenemist ning teiseks lükkas esimese otsuse põhjenduses 513 ümber argumendi tegelike hindade languse kohta. Hageja argument ei ole seega tulemuslik.

206    Sellest tulenevalt tuleb käesolev väide tagasi lükata.

 Seitsmes väide, et asjaolud on valesti kvalifitseeritud, hageja suhtes esitatud vastuväited ei ole põhjendatud ja asjaolusid on moonutatud

207    Esimeses osas, mis puudutab asjaolude vale kvalifitseerimist, meenutab hageja, et komisjon kvalifitseeris esimese otsuse põhjenduses 442 rikkumise üheks, vältavaks ja mitmeosaliseks rikkumiseks. Rikkumise vältavuse osas väidab hageja, et tootjatevahelised koosolekud, kui eeldada, et need aset leidsid, ei viinud turul mingisuguse tegeliku mõjuni. Seega ei olnud vältav mitte keelatud kokkulepe, vaid turu ühtlustamise tulemusetu katse. Lisaks on komisjoni järeldused keelatud kokkuleppe kestuse kohta hageja osas alusetud. Isegi kui eeldada üle kümne aasta kestnud keelatud kokkuleppe olemasolu hinnalisade kohta, kaheksa aastat kestnud keelatud kokkuleppe olemasolu baashindade kohta ja viis aastat kestnud keelatud kokkuleppe olemasolu toomise kontrollimise kohta, oleksid need nii ebaregulaarsed ja niivõrd lühikese kestusega, et alati oleksid vajalikud olnud uued tootjatevahelised koosolekud. Trahvi suurendamine 105% kestuse alusel, st kümme ja pool aastat kestnud keelatud kokkuleppe eest, kehtiks igal juhul vaid trahvi põhisumma suhtes, mis puudutab ainult keelatud kokkuleppe hinnalisade osa, mitte keelatud kokkuleppe kahe teise osa suhtes.

208    Kõigepealt tuleb märkida, et hageja argument, mille kohaselt ei olnud tootjatevahelistel koosolekutel mingit mõju turule, on rikkumise vältavuse vaidlustamiseks tulemusetu.

209    Esiteks, kuigi hageja kaldub oma argumendis kinnitama, et ta ei rakendanud tootjatevahelisel koosolekutel kokku lepitud tegevust, tuleb see eespool punktis 197 esitatud põhjustel tagasi lükata.

210    Teiseks on eespool punktis 151 meenutatud, et kohtupraktikast nähtub, et ST artikli 65 lõige 1 keelab kokkulepped, mis „võivad” takistada, piirata või kahjustada konkurentsi. Järelikult on selle sätte tähenduses keelatud kokkulepe, mille eesmärk on konkurentsi piiramine, kuid mille konkurentsivastast mõju ei ole tõendatud. Seega ei olnud komisjon ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks kohustatud tõendama kahjulikku mõju konkurentsile (eespool punktis 151 viidatud kohtuotsus Ensidesa vs. komisjon, punktid 59 ja 60; ja eespool punktis 151 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 277).

211    Edasi, nagu komisjon esimese otsuse põhjendustes 414 ja 415 õigesti toonitas, võib EÜ artikli 81 (ja analoogia alusel ST artikli 65) rikkumine seisneda mitte üksnes üksikus teos, vaid ka mitmes teos või koguni vältavas tegevuses. Seda tõlgendust ei saa vaidlustada põhjendusega, et nende tegude või vältava tegevuse üks või enam elementi võivad ka iseenesest ja iseseisvalt endast selle sätte rikkumist kujutada (vt analoogia alusel eespool punktis 159 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 81).

212    Käesolevas ajas nähtub esimesest otsusest, et baashinna ja maksetähtaegade kehtestamise tegevus olid ühe ja sama plaani elluviimise episoodid, mille eesmärk oli kokkulepitud miinimumhinna kehtestamine, kuna neist iga tegevus (välja arvatud 1992. aasta aprilli esialgne kokkulepe) väljendus ajaliselt vähem või rohkem sarnase üksikasjaliku korra näol, mille abil kokkulepitud miinimumhind kehtestati (esimese otsuse põhjendus 437). Mis puudutab mõõtmetega seotud hinnalisa, siis esimese otsuse põhjenduse 442 kohaselt tuleneb selle rikkumise vältavus rikkumiste eseme laadist, mida aja jooksul korrati ning mis seisnes nende hinnalisade ühtsete suuruste kehtestamises, see kinnitab, et kõik kirjeldatud tegevused olid sama plaani täitmine.

213    Ent selles osas piirdub hageja väitega, et kooskõlastamised olid ebaregulaarsed ja niivõrd lühikesed, et alati oleks vaja olnud uusi koosolekuid tootjate vahel. Selle argumendiga ei saa nõustuda. Nagu rõhutas komisjon esimese otsuse põhjenduses 510, tegutseti paljude aastate vältel samal viisil baashindade, hinnalisade, maksetähtaegade ja tootmise või müügi kontrolli või piiramise küsimuses. Lisaks on tõendeid kooskõlastatud tegevuse kontrollimise koosolekute kohta, mis näitab, et olukorda turul jälgiti pidevalt ja et võeti seega uusi initsiatiive, kui asjassepuutuvad ettevõtjad seda vajalikuks pidasid, mistõttu ei saa tegemist olla asjaomase tegevuse lühikese kestusega.

214    Viimaseks, vaidlustades trahvisumma suurendamise kestuse alusel, vaidlustab hageja komisjoni tuvastatud ühe rikkumise, esitamata seejuures vähematki argumenti, mille kohaselt on baashinna kindlaksmääramist, hinnalisade kehtestamist ja tootmise või müügi piiramist või kontrollimist puudutav keelatud kokkuleppe osa rikkumine, mille ainus eesmärk on raudbetooni sarrusevarraste hinnatõus Itaalia turul (esimese otsuse põhjendused 444, 458 ja 507). Seetõttu tuleb tema etteheide tagasi lükata.

215    Teise osa raames vaidlustab hageja tema suhtes esitatud vastuväidete põhjendatuse ja väidab, et asjaolusid on moonutatud.

–       Baashindade kehtestamine Bresciast hankimisel

216    Baashinna kehtestamisega seoses väidab hageja, et tema osalemisest keelatud kokkuleppes, et kehtestada „baashind Bresciast hankimisel”, ei oleks olnud mingit kasu, kuna tema tootmine asus ainult Potenza tootmiskohas, mis asub 1000 km Bresciast. Seega ei omaks müügihind Bresciast hankimisel hageja jaoks mingit mõtet ja see ei oleks saanud olla mingi lähtepunkt.

217    Lisaks on hageja ja teiste tootjate vahel raske kindlaks teha raudbetooni sarrusevarraste baashindade kokkulangemist, kuna nad tegutsevad eri piirkondades. Liiati kinnitas komisjon esimese otsuse põhjenduses 587, et Itaalia lõunaosa müük oli koosolekute päevakorras vaid väga harvadel juhtudel. Sellest eripärast tulenevalt oleks pidanud komisjon hagejat erinevalt kohtlema, võttes rohkem arvesse tema tegelikku rolli etteheidetud tegudes. Sellega seoses ei olnud komisjonil mingilgi viisil võimalik tuvastada, et ettevõtjad rakendasid mitut kokkulepet, ega tuvastada hageja osalemist nendes.

218    Esiteks tuleb tagasi lükata hageja argument, et tema osalemine keelatud kokkuleppes „baashinna Bresciast hankimisel” kindlaksmääramiseks ei olnud absoluutselt vajalik. Tuleb märkida, et baashind on võrdlushind (esimese otsuse põhjendused 153, 289, 425, 445 ja 516), mis ei sisalda tingimata süstemaatilist lisa transpordikulude eest Bresciast sihtkohta. Kuigi komisjon tõepoolest viitas esimese otsuse põhjenduses 129, mis puudutab 1992. aasta aprilli-mai kokkulepet, müügitingimustega seoses „Bresciast hankimisel, tootja vahenditega tarnimise korral transpordikulude võtmine kliendilt lähtekohaga Brescia”, tuleb sellega seoses asuda seisukohale, et selline viide baashinnale Bresciast hankimisel on seletatav sellega, et suurem osa kokkulepetes osalenud ettevõtjate asukoht oli selles linnas (esimese otsuse põhjendused 79, 85, 89, 91 ja 105). Lisaks ei vaidle hageja vastu, et Federacciai saatis oma teadaanded baashinna kohta kõigile Itaalia sarrusevarraste tootjatele, sh hagejale, viidates baashinnale Bresciast hankimisel (esimese otsuse põhjendused 135 ja 140). Hageja ei saa seega väita, et talle ei olnud baashinna kehtestamisest Bresciast hankimisel mingit kasu või et arvestades asjaolu, et tootjahind oli „Bresciast hankimisel”, oli raske kindlaks teha sarrusevarraste baashinna kokkulangemist tootjate vahel, kes asusid väga erinevates piirkondades. Samuti ei saa hageja tugineda esimese otsuse põhjendusele 587, milles komisjon oli seisukohal, et „Itaalia lõunaosa müüki koosolekutel võetud otsustega ei kooskõlastatud või tehti seda ainult väga harvadel juhtudel”, et tõendada, et komisjon oleks pidanud teda erinevalt kohtlema, kuna tegemist ei ole komisjoni tuvastatuga, vaid keelatud kokkuleppes osalenud teatavate ettevõtjate esitatud argumendiga (esimese otsuse 654. joonealune märkus).

219    Teiseks tuleb tagasi lükata hageja argument, mis tugineb asjaolule, et komisjon ei tõendanud, et asjaomased ettevõtjad täitsid eeldatavaid 7. veebruari (esimese otsuse põhjendus 138), 30. augusti (esimese otsuse põhjendus 140), 13. septembri (esimese otsuse põhjendus 142) ja 25. novembri 1994. aasta (esimese otsuse põhjendus 143), 13. juuni (esimese otsuse põhjendus 153), 4. juuli (esimese otsuse põhjendus 160) ja 29. augusti 1995. aasta (esimese otsuse põhjendus 168), 23. veebruari (esimese otsuse põhjendus 186), 2. aprilli (esimese otsuse põhjendus 191), 25. juuli (esimese otsuse põhjendus 192) ja 22. oktoobri 1996. aasta, 30. jaanuari, 14. veebruari ja 10. juuli 1997. aasta (esimese otsuse põhjendus 200), 18. veebruari (esimese otsuse põhjendus 220) ja 9. juuni 1998. aasta (esimese otsuse põhjendus 233) kokkuleppeid.

220    Nagu meenutatud eespool punktis 151, keelab ST artikli 65 lõige 1 kokkulepped, mis „võivad” takistada, piirata või kahjustada konkurentsi. Järelikult on selle sätte tähenduses keelatud kokkulepe, mille eesmärk on konkurentsi piiramine. Kui kokkulepped tulenevad konkureerivate ettevõtjate koosolekutest, on seega seda sätet rikutud, kui neil koosolekutel on selline eesmärk ja seal soovitakse kunstlikult turu toimimist korraldada. Sellises olukorras võib teatud ettevõtjat pidada rikkumise eest vastutavaks, kui ta osales neil koosolekutel nende eesmärki teades, isegi kui ta hiljem ei viinud ellu üht või teist neil koosolekutel kokku lepitud meedet. Ettevõtja koosolekutel osalemise suurem või väiksem regulaarsus ning kokkulepitud meetmete enam-vähem täielik elluviimine omavad tähendust mitte tema vastutuse olemasolu, vaid selle ulatuse osas ja seega karistuse taseme määramisel (vt analoogia alusel Euroopa Kohtu 15. oktoobri 2002. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑238/99 P, C‑244/99 P, C‑245/99 P, C‑247/99 P, C‑250/99 P–C‑252/99 P ja C‑254/99 P: Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, EKL 2002, lk I‑8375, punktid 508–510, ja 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑189/02 P, C‑202/02 P, C‑205/02 P–C‑208/02 P ja C‑213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I‑5425, punkt 145). Selliste konkurentsivastaste kokkulepete väidetav täitmata jätmine, nagu on silmas peetud eespool punktis 219, ei puutu seega asjasse.

221    Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata hageja argument, mille kohaselt ta ei täitnud 1992. aasta aprilli-mai kokkuleppeid (esimese otsuse põhjendus 129), 1. aprilli 1993. aasta kokkuleppeid (esimese otsuse põhjendus 137), 13. veebruari 1996. aasta (esimese otsuse põhjendus 183), 16. oktoobri (esimese otsuse põhjendused 204–210) ja 17. novembri 1997. aasta (esimese otsuse põhjendus 214) kokkuleppeid ning mille kohaselt oli tema mitteseotus nende kokkulepetega ilmselge.

222    Igal juhul, nagu komisjon rõhutas oma menetlusdokumentides, ilma et hageja oleks talle vastu vaielnud, kogus ta baashindade kehtestamist puudutava keelatud kokkuleppe osa kohta kokku dokumentaalseid tõendeid, mis kinnitavad asjaomaste ettevõtjate osalemist 13. veebruari 1996. aasta (esimese otsuse põhjendus 183), 16. oktoobri 1997. aasta (esimese otsuse põhjendused 204–210), 9. juuni 1998. aasta (esimese otsuse põhjendus 233), 11. (esimese otsuse põhjendus 280) ja 25. jaanuari (esimese otsuse põhjendus 282), 1. (esimese otsuse põhjendus 283) ja 9. veebruari (esimese otsuse põhjendus 285), 10. märtsi (esimese otsuse põhjendus 289), 8. (esimese otsuse põhjendus 297), 16. (esimese otsuse põhjendus 298) ja 23. mai (esimese otsuse põhjendus 299) ning 27. juuni 2000. aasta (esimese otsuse põhjendus 304) koosolekutel. Komisjon tõendas lisaks, et Lucchini-SP osales neist koosolekutest vähemalt kaheksal, mis toimusid aastatel 1996–1998 ja aastal 2000 (esimese otsuse põhjendused 183, 204, 233, 282, 283, 289, 298, 299 ja 304).

223    Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale piisab ettevõtja kartellikokkuleppes osalemise piisavaks tõendamiseks sellest, kui komisjon tõendab, et asjaomane ettevõtja osales koosolekutel, mille käigus konkurentsivastased kokkulepped sõlmiti, olemata sellele selgelt vastu. Kui osalemine sellistel koosolekutel on tõendatud, peab see ettevõtja esitama tõendid, et ta osales neil kohtumistel ilma mingisuguse konkurentsivastase tagamõtteta, näidates, et ta oli oma konkurentidele teada andnud, et ta osaleb neil kohtumistel muul eesmärgil kui nemad (eespool punktis 159 viidatud Euroopa Kohtu otsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 96; eespool punktis 201 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 81, ja 19. märtsi 2009. aasta otsus kohtuasjas C‑510/06 P: Archer Daniels Midland vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑1843, punkt 119). Hageja selle kohta usutavaid tõendeid ei esita.

224    Mis puudutab muid koosolekuid, mille korraldas Federacciai hindade ja maksetähtaegade teemal ja mille puhul kättesaadavad tõendid ei võimaldanud osalejaid selgelt kindlaks teha, siis kõik Itaalia sarrusevarraste tootjad olid nendele kutsutud ja said Federacciai koostatud protokolli, milles neid kõnealuste koosolekute tulemustest teavitati (esimese otsuse põhjendused 465 ja 466).

225    Samuti toonitas komisjon, ilma et hageja talle oleks vastu vaielnud, et need koosolekud olid omavahel seotud, kuna mitmel korral toimusid koosolekud, kus hinnati turu pideva järelevalve alusel varem otsustatu mõju, või koosolekud, mille käigus võeti meetmeid, millega muudeti varem otsustatut (esimese otsuse põhjendus 468).

226    Lisaks, nagu komisjon esimese otsuse põhjenduses 469 õigesti märkis, ei tähenda konkreetselt koosolekult puudumine tingimata, et puuduja ei liitunud selle koosoleku tulemustega. Näiteks oli juhus, kus Lucchini-SP ei osalenud ühel koosolekul „teatavate tootjate ilmselge suutmatuse või tahte puudumise [tõttu] teha eelmistest koosolekutest nähtuvate hindade toetamiseks jõupingutusi” (vt esimese otsuse põhjendused 208, 215 ja 560 17. novembri 1997. aasta koosoleku kohta). Seega ei saa hageja väita, et tema seotuse puudumine keelatud kokkuleppega on ilmselge.

227    Samuti tuleb märkida, nagu rõhutas komisjon esimese otsuse põhjendustes 419–433 ja 560–562, ilma et hageja selles küsimuses talle konkreetselt oleks vastu vaielnud, et haldustoimikust nähtub, et Lucchini-SP liitus 1992. aasta aprilli-mai kokkuleppega ja keelatud kokkuleppe selle osaga, mille ese on baashinna kehtestamine 2000. aasta juunini. Nimelt saatis Federacciai 25. jaanuaril 1993 kõikidele sarrusevarraste Itaalia tootjatele teatise sama päeva koosoleku kohta, mil baashinnaks kehtestati 280 ITL/kg, mille hageja seejärel vastu võttis (esimese otsuse põhjendused 136 ja 420). 1994. aastal võttis Lucchini vastu 1. detsembri 1994. aasta koosolekul kehtestatud baashinna (esimese otsuse põhjendused 145 ja 422). Hiljem sai ta jätkuvalt Federacciai ja Leali teatisi baashinna kehtestamise kohta 1995. aastal (esimese otsuse põhjendused 149, 160, 161, 164 ja 424), 1996. aastal (esimese otsuse põhjendused 192 ja 426), 1997. aastal (esimese otsuse põhjendused 200 ja 428) ning 1998. aastal (esimese otsuse põhjendused 220, 233, 241 ja 430). 1999. aasta osas nähtub Lucchini-SP liitumine keelatud kokkuleppe selle osaga selle äriühingu 1999. aasta veebruari, märtsi, aprilli ja mai sisearuannetest (esimese otsuse põhjendused 268 ja 432). Viimaseks, mis puudutab 2000. aastat, siis on eespool punktis 222 märgitud, et Lucchini-SP osales 1. veebruari (esimese otsuse põhjendus 283), 10. märtsi (esimese otsuse põhjendus 289), 16. (esimese otsuse põhjendus 298) ja 23. mai (esimese otsuse põhjendus 299) ning 27. juuni koosolekutel (esimese otsuse põhjendus 304) (vt ka esimese otsuse põhjendus 434).

228    Kolmandaks, seoses hageja argumendiga, mille kohaselt lükkab ettevõtjatevahelise kooskõlastuse elluviimise ümber see, et asjassepuutuvad ettevõtjad kohaldasid süstemaatiliselt erinevaid hindu, piisab viitest eespool punktis 197 esitatud kaalutlustele.

–       Mõõtmetega seotud hinnalisade kehtestamine

229    Mis puudutab mõõtmetega seotud hinnalisade kehtestamist, siis esiteks väidab hageja, et see, et komisjon kehtestas miinimumhinnad mõõtmetega seotud hinnalisadele ning orientiirhinna ja soovitushinna avaldamise, mis käib ka sarrusevarraste kohta, võttis ära või vähendas ettevõtjate otsustusvabadust seoses oma müügihindadega. Mõõtmetega seotud hinnalisad ning muud hinnalisad on liidus sisuliselt samad, et lihtsustada tootjate ja ostjate vahelisi läbirääkimisi. Sellega seoses saatis hageja komisjonile 10. detsembril 2001 kirja, mille kohta komisjon kunagi seisukohta ei võtnud, et teada saada, kas tema võimalik juhindumine konkurendi teatatud hindadest, mis tuleneb kaudselt ST artiklist 60, on ST artikli 65 lõikega 1 keelatud kokkulepe või mitte. Viimaseks lisab hageja, et asjaolu, et harilikult hinnalisad ühtlustatakse, on „vältimatu turureaalsus, mis leiab kinnitust aja jooksul ja igal pool”.

230    Esiteks tuleb meenutada, et vastavalt kohtupraktikale oli ST artikli 60 lõikes 2 ette nähtud hindade kohustusliku avaldamise eesmärk kõigepealt takistada võimalikult suurel määral keelatud tegevust, seejärel võimaldada ostjatel saada täpset teavet hindade kohta ja osaleda samuti diskrimineerimiste kontrollis ning viimaseks võimaldada ettevõtjatel täpselt teada konkurentide hindu, et anda neile võimalus nendest juhinduda (vt eespool punktis 151 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punkt 308 ja seal viidatud kohtuotsus).

231    Samuti tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et skaalades esitatud hinnad peavad olema kindlaks määratud iga ettevõtja poolt sõltumatult, ilma nendevahelise kas või kaudse kokkuleppeta. Eelkõige asjaolu, et ST artikli 60 sätted kalduvad konkurentsi piirama, ei takista ST artikli 65 lõikes 1 ette nähtud keelatud kokkulepete keelu kohaldamist. Lisaks ei näe ST artikkel 60 ette enne skaalade avaldamist mingit suhtlemist ettevõtjate vahel, et üksteist tulevastest hindadest teavitada. Kuna selline suhtlemine ei võimalda neid skaalasid aga sõltumatult kehtestada, siis võib see kahjustada tavapärast konkurentsi ST artikli 65 lõike 1 tähenduses (vt eespool punktis 151 viidatud kohtuotsus Thyssen Stahl vs. komisjon, punktid 312 ja 313 ning seal viidatud kohtupraktika).

232    Seda kohtupraktikat arvestades leidis komisjon esimese otsuse põhjenduses 442 õigesti, et kui konkureerivad ettevõtjad viivad korrapärase kooskõlastamise raames ellu vältava tegevuse, mille eesmärk on kõrvaldada nii kokkulepete kui kooskõlastatud tegevuse kaudu teadmatus eelkõige seoses sellega, milliseid mõõtmetega seotud hinnalisasid nad turul hakkavad kohaldama, siis on see tegevus keelatud kokkulepe ST artikli 65 tähenduses. Komisjon tegi sellise tegevuse aga kindlaks muu hulgas esimese otsuse põhjendustes 438–441.

233    Hageja ei saa selles suhtes väita, et see ühtsus tuleneb turu ja tootmise eripärast, millest tulenevalt esiteks rajaneb konkurents turul eri ettevõtjate kohaldatavate baashindade erinevusel, teiseks järgivad väiksemad ettevõtjad süstemaatiliselt hinnalisade kurssi, mille on sõltumatult kehtestanud kõige tüüpilisemad ja suuremad teraseettevõtjad, ning kolmandaks on kõik ettevõtjad nõus ühtsete hinnalisade vajadusega, et lihtsustada tootjate ja ostjate vahelisi läbirääkimisi, mis koondub ainuüksi konkreetse toote baashinnale, mis võimaldab kohe aru saada eri tootjate vastavatest eelistest.

234    Nimelt tuleb rõhutada, et mõõtmetega seotud hinnalisadest juhindumine, neid suurendades, tuleneb ühisest kokkuleppest – mis mõnikord on kaudne, mõnikord sõnaselge – üksteisele mitte konkurentsi pakkuda (esimese otsuse põhjendus 440), ja et ajavahemikus 6. detsembrist 1989 kuni 2000. aastani otsustati vähemalt 19 korral tõsta hinnalisasid ja neid kohaldada (esimese otsuse põhjendus 439). Seega ei saa nõustuda väitega, et pärast suure tootja algatust juhinduti hindadest mõistlikult, kuna komisjon esitas tõendi kooskõlastamiste kohta hinnalisade tõstmise küsimuses ja üksmeelselt oldi veendutud tingimuse osas, mille kohaselt peavad hinnalisad tootjate seas alati olema ühtsed (esimese otsuse põhjendused 441, 489 ja 542. joonealune märkus). Lisaks, nagu komisjon rõhutas õigesti esimese otsuse põhjenduses 440, kui mõõtmetega seotud hinnalisadest juhindumine oleks olnud turu normaalse arengu tulemus, oleks raske mõista, miks keelatud kokkuleppe osalised tundsid vajadust regulaarselt kohtuda, et nendes tõusudes kokku leppida.

235    Teiseks ei saa hageja väita, et komisjon ei vastanud 10. detsembri 2001. aasta kirjale, milles ta komisjonilt küsis, kas tema võimalik juhindumine konkurendi teatatud hindadest on ST artikliga 65 keelatud kokkulepe. Lisaks sellele, et niisugune väide on tulemusetu, tuleb sarnaselt komisjoniga märkida, et ta vastas sellisele argumendile hagejale 27. märtsil 2002 saadetud vastuväiteteatise põhjenduse 280 lõpuosas.

236    Teiseks väidab hageja, et tema ei olnud üks neist ettevõtjatest, kes kohaldasid hinnalisade paralleelseid hindu eelnevat keelatud kokkulepet täites. Ükski tõend ega täpne asjaolu selle kohta, välja arvatud sageli mitteametlikud teatised, ei tõenda, et Federacciai ühendas kõik sarrusevardaid tootvad ettevõtjad. Lisaks, nagu nähtub esitatud arvetest, kehtestas hageja süstemaatiliselt oma hinnad sõltumatult; see näitab, et ta luges end esitatud juhistega selgelt mitteseotuks.

237    Selline argument tuleb siiski tagasi lükata, kuna nagu rõhutas õigesti komisjon, tuvastas ta eeskätt esimese otsuse põhjendustes 438–444, et hageja osales aktiivselt kokkulepetes ja kooskõlastatud tegevuses, mille eesmärk oli mõõtmetega seotud hinnalisade kehtestamine.

238    Sellega seoses nähtub toimikust muu hulgas, et Lucchini-SP a) oli Federacciai 6. detsembri 1989. aasta teatise adressaat (esimese otsuse põhjendus 126) ning muutis oma hinnaskaalat sellest lähtuvalt (esimese otsuse põhjendus 127), b) oli Federacciai 25. jaanuari 1993. aasta teatise adressaat (esimese otsuse põhjendus 135) ja muutis oma vastavaid hindu sellest lähtuvalt (esimese otsuse põhjendus 136), c) oli Federacciai 7. veebruari 1994. aasta teatise adressaat (esimese otsuse põhjendus 138) ja kohaldas asjaomaseid tõuse kokkulepitud kuupäeval (esimese otsuse põhjendus 139), ning d) oli Federacciai 30. augusti (esimese otsuse põhjendus 140) ja 13. septembri 1994 teatiste adressaat (esimese otsuse põhjendus 142) ning 22. veebruari 1995. aasta teatise adressaat (esimese otsuse põhjendus 149). Lisaks sai hageja 1997. aasta jaanuarist juulini jätkuvalt Federacciai teatisi (esimese otsuse põhjendus 200 ja 328. joonealune märkus) ning oli muu hulgas selle algataja, et kõik tootjad hinnatõusu kohaldaksid (esimese otsuse põhjendus 200). Ta osales ka koosolekutel, mille ese oli mõõtmetega seotud hinnalisad (esimese otsuse põhjendused 298 ja 299).

239    Lisaks tuvastas komisjon Lucchini-SP osalemise kooskõlastatud tegevuses, mis puudutas mõõtmetega seotud 1990. ja 1991. aasta hinnalisasid (esimese otsuse põhjendus 128), 1992. aasta (esimese otsuse põhjendus 133), 1995. aasta juuli (esimese otsuse põhjendus 162), 1996. aasta veebruari ja oktoobri (esimese otsuse põhjendused 184 ja 199) ning 1999. aasta juuni ja juuli (esimese otsuse põhjendus 269) hinnalisasid.

–       Müügitingimused ja maksetähtajad

240    Hageja meenutab, et esimese otsuse põhjenduses 435 ja järgmised asus komisjon seisukohale, et asjaomased ettevõtjad sõlmisid keelatud kokkuleppe maksetingimuste ja -tähtaegade kohta vähemalt ajavahemikus 15. aprillist 1992 kuni 30. septembrini 1995. SP ei leppinud aga kunagi teiste tootjatega kokku ning tema poliitika oli selles küsimuses täiesti sõltumatu, mis nähtub hageja esitatud arvetest. Lisaks on märgitud maksetähtajad (60–90 päeva) tavalised terasesektori ettevõtjate vahelise müügi puhul.

241    Olgu märgitud, et esimesest otsusest nähtub, et keelatud kokkulepe puudutas ka maksetähtaegu vähemalt 30. septembrini 1995 (esimese otsuse põhjendus 435). Selle järelduse põhjendamiseks rõhutas komisjon, et 90‑päevase maksetähtaja üldreegel, millest tehakse piiratud ja kindlalt määratletud erandid, kehtestati 1992. aasta aprilli kokkuleppes, mis puudutas minimaalsete baashindade kehtestamist (esimese otsuse põhjendused 129 ja 130). Uued otsused maksetähtaegade kohta võeti vastu 1993. aastal (esimese otsuse põhjendus 135), 1994. aastal (esimese otsuse põhjendus 145) ja 1995. aastal (esimese otsuse põhjendused 161, 163–168 ja 174).

242    Sellega seoses ei saa hageja väita, et ta ei ole kunagi teiste tootjatega maksetähtaegade kehtestamises kokku leppinud ja et tema poliitika selles küsimuses oli täiesti sõltumatu.

243    Esiteks, nagu komisjon õigesti märkis, nähtub toimikust, et Lucchini-SP liitus 1992. aasta aprilli kokkuleppega, milles kehtestati muu hulgas reegel, et maksetähtaeg on 90 päeva kuu lõpust (esimese otsuse põhjendused 129 ja 130).

244    Teiseks, isegi kui eeldada, et hageja ei osalenud 25. jaanuari 1993. aasta koosolekul, tuleb toonitada, et Federacciai teatas kõigile sarrusevarraste tootjatele, et kõnealusel koosolekul kehtestati alates 26. jaanuarist 1993 maksetähtaeg 60 päeva kuu lõpust (esimese otsuse põhjendus 135).

245    Kolmandaks võeti 1. detsembri 1994. aasta koosolekul, mis järgnes Federacciai 25. novembri 1994. aasta faksile, muu hulgas vastu otsused, mille ese oli maksetähtajad ja hinnaalandused (esimese otsuse põhjendus 145). Ent toimikust nähtub samuti, et nende otsuste sisu edastati Lucchini-SP‑le.

246    Neljandaks saatis Federacciai 21. juuli 1995. aasta faksiga sarrusevarraste tootjatele allkirjastamiseks vormi, mis sisaldas kohustust kohaldada alates 1. septembri 1995. aasta tarnetest kõikidele klientidele maksetähtaegu, mille maksimaalne pikkus on 60–90 päeva alates saatmisest, ning makse lõpptähtpäevi iga kuu 10., 20., 30. või 31. kuupäeval olenevalt saatmise tegelikust kuupäevast. Sellele vormile eelnes Federacciai tegevjuhi asetäitja avaldus, milles kinnitati soovi maksetähtaegu lühendada ning kohaldada nende tähtaegade uut ajalist jaotust (esimese otsuse põhjendus 164). 27. juulil 1995 kinnitas Lucchini-SP sõnaselgelt, et ta liitub uute maksetähtaegadega (esimese otsuse põhjendus 165).

247    Viiendaks koostas Federacciai 31. juulil 1995 sarrusevarraste tootjatele teatise, milles oli kinnitatud, et maksetähtja „60–90 päeva kuu lõpust” range kohaldamise tingimused olid täidetud (esimese otsuse põhjendus 167). 29. augusti 1995. aasta koosolekul otsustati üksmeelselt kinnitada maksetähtaja „60–90 päeva” kohaldamist alates 1. septembrist 1995 esitatud tellimustele (esimese otsuse põhjendus 168).

248    Kõiki neid asjaolusid arvestades ei saa hageja väita, et ta määras oma äripoliitika müügitingimuste ja maksetähtaegade küsimuses kindlaks sõltumatult, ega seda, et osutatud maksetähtajad (60–90 päeva) on terasesektori ettevõtjate vahelise müügi korral tavapärased.

249    Seega tuleb hageja etteheide tagasi lükata.

–       Tootmise või müügi piiramine või kontroll

250    Hageja väidab, et komisjon ei esitanud ühtegi tõendit hageja osalemise kohta tootmisseisakuid puudutavas keelatud kokkuleppe osas. Vastupidi, komisjonile esitati ostuarved, mis näitasid tavapärast metaanitarbimist hageja tootmiskohtades. Lisaks on üldteada, et valdav osa väikesi, keskmisi ja suuri tööstusettevõtjaid sulgevad täielikult augustis neljaks nädalaks oma ettevõtte. Selles osas kujutas Federacciaile, mitte aga konkureerivatele sarrusevarraste tootjatele andmete edastamine endast üksnes sellele ühendusele andmete statistika eesmärgil tavapärast edastamist.

251    Hageja argumentidega ei saa nõustuda.

252    Nagu märkis komisjon esimese otsuse põhjenduses 458, kestis tootmise või müügi piiramise või kontrolli keelatud kokkuleppe osa vähemalt 13. juunist 1995 kuni 23. maini 2000.

253    Seoses hageja osalemisega keelatud kokkuleppe selles osas tuleb esiteks toonitada, et toimikust nähtub, et hageja osales 13. juuni 1995. aasta koosolekul, mille käigus osalejad otsustasid üksmeelselt tootmise seiskamise neljaks nädalaks enne 1995. aasta augusti lõppu (esimese otsuse põhjendused 152–154 ja 445). Hageja liitumine selle otsusega nähtub Lucchini Siderurgica faksist, mille ta saatis Federacciaile 26. juunil 1995 (esimese otsuse põhjendus 158 ja 228. joonealune märkus), mis järgnes Federacciai tegevjuhi asetäitja 21. juuni 1995. aasta faksile, mis saadeti Lealile ja mille sisu viimane edastas teistele sarrusevarraste tootjatele 22. juunil 1995 (esimese otsuse põhjendused 156–158).[

254    Teiseks viitab Lucchini oma 1996. aasta jaanuari igakuises aruandes („Area 80 Informa – Report mensile – Mese: Gennaio 1996”) asjaolule, et „tootjate otsus seisata käitised kaks nädalat veebruaris pidi vähendama varusid tootjate ladudes ning samal ajal tõstma veidi müügihindu” (esimese otsuse põhjendus 185). Lisaks oli Lucchini-SP kohal 13. veebruari 1996. aasta koosolekul, mille käigus määratleti valtsimisseadmete seiskamise kava (esimese otsuse põhjendus 183), samas kui Lucchini-SP liitumist tõendab endiste Acciaierie e Ferriere Leali Luigi juhatuse volitatud liikme 20. veebruari 1996. aasta teatis (esimese otsuse põhjendus 185).

255    Kolmandaks märkis komisjon esimese otsuse põhjendustes 205, 206 ja 451, ilma et hageja selles küsimuses talle oleks vastu vaielnud, et mis puudutab 1997. aastat, siis tootmise või müügi kontrolli või piiramist puudutava keelatud kokkuleppe osa eesmärk oli säilitada ja kinnitada keelatud kokkuleppega saavutatud kõrgemaid hindu; see väljendus selles staadiumis kaheksa ettevõtja, sh Lucchini vahelises kokkuleppes eksportida võrreldes tarnekvoodiga liigne toodetud kogus või peatada tootmine nädalaks ajavahemikus 1. septembrist kuni 30. novembrini. Lisaks märkis Lucchini oma 1997. aasta oktoobri sisedokumendis, et „teatavate tootjate (Feralpi, IRO, Valsabbia, Riva) eksport koos teiste tootjate (Leali, Lucchini, Alfa Acciao, Darfo) tootmisseisakutega novembris pidi järgneva kuu turu stabiliseerima või vähemalt takistama tõenäolist hinnalangust” (vt ka esimese otsuse põhjendus 207).

256    Neljandaks ilmneb Lucchini ühest teisest, 1998. aprilli sisedokumendist, et „tootjatevaheline kokkulepe pidi võimaldama mais ligikaudu 15–20 ITL suurust hinnatõusu”. Samast dokumendist selgub, et „[k]una nõudlus ei olnud eriti suur, pidi seda katset toetama kõikide tootjate tootmise vähendamine” (esimese otsuse põhjendused 228 ja 453). Veel nähtub esimese otsuse põhjendusest 454, et 1998. septembri-novembri kokkulepe, milles Lucchini-SP osales, nägi ette ka Itaalia turule suunatud toodangu kontrolli või piiramise.

257    Viiendaks nähtub 1999. aasta osas tootmise või müügi piiramine või kontrollimine eelkõige Alfa, Valsabbia, Ferriere Nordi ja Lucchini-SP teadaannetest, mis puudutavad otsust peatada sarrusevarraste toomine kogu novembri kolmandaks nädalaks või „22/11 kuni 26/11 ja 1/12 kuni 3/12” (esimese otsuse põhjendused 277 ja 455).

258    Kuuendaks tuvastas komisjon, et tootmise piiramine või kontroll oli jätkuvalt üks 2000. aasta keelatud kokkuleppe ese, mis nähtub eelkõige 23. mai 2000. aasta koosolekust Lucchini-SP, Alfa, Valsabbia ja Feralpi vahel, kus arutati „küsimust, kes oli kvootide suhtes eesotsas ja kes tagaotsas, mis näitas, kes oli järele andnud ja kes vastupidi on hinna eest seisnud” (esimese otsuse põhjendused 299 ja 456).

259    Eeltoodud kaalutlusi arvestades ei saa hageja väita, et metaanitarbimine oli tema tootmiskohtades tavapärane, ega seda, et tootmisseisakute kohta edastati Federacciaile andmed üksnes statistilisel eesmärgil. Sellega seoses, nagu rõhutas ka komisjon esimese otsuse põhjenduses 445, toonitas Federacciai 13. juuni 1995. aasta koosoleku osas, et sellel koosolekul kokkulepitud uue, kõrgema baashinna toetamiseks oli oluline „tegutseda neljanädalase suvise sulgemise küsimuses üksmeelselt”. Lisaks oli Leali 22. juuni 1995. aasta faksis, mis saadeti kõikidele sarrusevarraste tootjatele ja mis järgnes Federacciai 21. juuni 1995. aasta faksile, sõnaselgelt mainitud „vajadust koondada seisakud […], et tasakaalustada tootmist ja pakkumist juulis ja augustis” (esimese otsuse põhjendused 156 ja 157).

260    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades ei saa hageja etteheide olla tulemuslik.

–       27. septembri 1996. aasta projekt, 16. oktoobri ja 17. novembri 1997. aasta koosolekud ja 1992. aasta aprilli-mai kokkulepe

261    Hageja väidab, et ta ei osalenud 27. septembri 1996. aasta projektis ning et ta ei tea, kuidas Lealile võisid teada olla andmed tema tootmise kohta, kuna ta ei olnud talle neid kunagi edastanud (esimese otsuse põhjendus 196). Samuti ei olnud ta teadlik 16. oktoobri 1997. aasta koosolekul sõlmitud kokkuleppest ning ta esitas andmeid oma tarnete ja tootmise kohta vaid Federacciaile (esimese otsuse põhjendus 204 ja järgmised). Lisaks ei osalenud ta 17. novembri 1997. aasta koosolekul (esimese otsuse põhjendus 208) ega seisanud tootmist 1997. aasta novembris. Hagejale ei olnud teada, milliste konkureerivate äriühingute valduses olid ettevõtja andmed tema müügi, ekspordi ja tootmise kohta (esimese otsuse põhjendus 209). Viimaseks ei sõlminud hageja kokkulepet ajavahemikus 1992. aasta aprillist kuni maini ning talle ei meenu, et ta oleks seda varem näinud.

262    Esiteks, nagu eespool punktis 173 juba märgitud, nähtub Leali ruumidest leitud 1996. aasta septembri kokkuleppe tekstist, et Lucchini andis tõepoolest oma liitumisest kokkuleppega teada 30. septembri faksis ning kahe tabeli kaudu, mis samuti leiti Leali ruumidest ja mis mõlema asjaomase ettevõtja puhul, sh Lucchini-SP, sisaldavad andmeid 1996. aasta oktoobri ja novembri turuosade kohta, mis on identsed kokkuleppes ette nähtud turuosadega, tellimuste, varude ja saadud tellimuste kohta (esimese otsuse põhjendus 196). Hageja ei saa seega väita, et ta ei osalenud 1996. aasta septembri kokkuleppe projektis.

263    Teiseks nähtub toimikust, et Lucchini Siderurgica osales tõepoolest 16. oktoobri 1997. aasta koosolekul, mille käigus sõlmiti kokkulepe omaenda tootmise piiramise kohta 1997. aasta novembriks. Samal päeval sai Leali faksiga individuaalsed andmed iga ettevõtja 1996. aasta ja 1997. aasta igakuise (jaanuarist septembrini) tootmise, Itaalia tarnete ja ekspordi kohta (esimese otsuse 336. joonealune märkus). Hageja argumendiga, mille kohaselt ei olnud ta ka teadlik kokkuleppest, mis sõlmiti 16. oktoobri 1997. aasta koosolekul, ei saa seega nõustuda.

264    Kolmandaks tuleb seoses 17. novembri 1997. aasta koosolekuga nentida, et Lucchini-SP oli teatanud, et tema esindaja ei saanud sellel osaleda (esimese otsuse põhjendus 208). Sellega seoses tuleb samuti rõhutada, et Lealile 7. novembril 1997 saadetud faksis väljendas Lucchini-SP oma kavatsust mitte osaleda järgmisel müügijuhtide kohtumisel „teatavate tootjate ilmselge suutmatuse või tahte puudumise [tõttu] teha eelmistest koosolekutest nähtuvate hindade toetamiseks jõupingutusi” (esimese otsuse põhjendus 215). Seega leidis komisjon esimese otsuse põhjenduses 560 õigesti, et Lucchini-SP mitteosalemist novembri keskpaiga koosolekul müügijuhtide vahel ei saa tõlgendada nii, et sellega loeti ennast baashindade kehtestamist puudutava keelatud kokkuleppega mitteseotuks, kuna see oli vastupidi teatav protest, mille eesmärk oli nõuda keelatud kokkuleppe suuremat tõhusust hindadele avaldatava mõju osas. Veel tuleb märkida, et hageja oli Leali 24. novembri 1997. aasta teatise adressaat, milles teavitati asjassepuutuvaid ettevõtjaid 17. novembri 1997. aasta koosolekul sõlmitud kokkulepetest (esimese otsuse põhjendus 216).

265    Neljandaks tuleb hageja argumendid 1992. aasta aprilli-mai koosoleku kohta tagasi lükata eespool punktides 171 ja 243 esitatud põhjustel.

266    Järelikult tuleb hageja etteheited 2. septembri 1996. aasta kokkuleppeprojekti, 16. oktoobri 1996. aasta ja 17. novembri 1997. aasta koosolekute ja 1992. aasta aprilli-mai kokkuleppe kohta tagasi lükata.

–       SP mitteosalemine nõustamisfirma K. uuringutes

267    Hageja kinnitab, et vastupidi komisjoni väidetule SP nõustamisfirma K. uuringutes (esimese otsuse põhjendused 223–244) ei osalenud, mida komisjon ka möönis (esimese otsuse põhjendus 226 ja 390. joonealune märkus). Komisjon ei saa väita, et 1998. aastal oli hageja – kuigi ta ei osalenud nõustamisfirma K. kontrollis – sellest teadlik ja käitus nii, nagu kuuluks ettevõtjate hulka, kes otseselt selles süsteemis osalesid. Lisaks, vastupidi sellele, mida komisjon kinnitas esimese otsuse põhjenduses 257, ei võtnud hageja kunagi arvesse kokkulepet „Darfo kvoodi” kohta ning dokumendid, millele komisjon sellega seoses viitas, ei ole veenvad.

268    Kõigepealt esiteks, kuigi komisjon möönis, et hageja ei osalenud otseselt nõustamisfirma K. uuringutes 1998. aastal (esimese otsuse põhjendused 223–244 ja 390. joonealune märkus, ning põhjendus 560 ja 624. joonealune märkus), on tõendatud, et ta osales nendes otseselt 1997. aastal (esimese otsuse põhjendused 217 ja 560 ning 624. joonealune märkus). Nimelt nähtub toimikust, et 10. detsembril 1997 esitas nõustamisfirma K. käsiraha arve 1997. aasta detsembris tehtud uuringu eest ja et arve lõppsumma jaotati seitsme ettevõtja vahel, sh Lucchini-SP.

269    Teiseks tegi komisjon dokumendi alusel, mille tõenduslikku jõudu hageja ei vaidlustanud, kindlaks, et kuigi hageja ei osalenud otseselt nõustamisfirma K. uuringutes 1998. aastal, oli ta neist teadlik ning käitus vähemalt 1998. aasta juuni alguseni, „nagu kuuluks ta ettevõtjate hulka, kes osalesid otseselt [nõustamisfirma K.] sekkumiste ja kontrollide süsteemis” (esimese otsuse põhjendused 228, 337 ja 560), liitudes seega keelatud kokkuleppe selle osa eesmärgiga, mis puudutas tootmise või müügi piiramist või kontrollimist ja mille hulka kuulusid nõustamisfirma K. uuringud. Hageja ei saa vaidlustada seda tõlgendust, väites, et ta juhindus sõltumatult uuest olukorrast turul. Nimelt on eespool punktis 166 meenutatud, et kooskõlastamises osalevad ja endiselt turul tegutsevad ettevõtjad võtavad arvesse enda konkurentidega vahetatud teavet, et määrata kindlaks oma käitumine turul, kui ei ole tõendatud vastupidist, mida peavad tõendama asjassepuutuvad ettevõtjad. Niisugune on olukord eriti siis, kui kooskõlastatud tegevust viiakse läbi regulaarselt ja pika perioodi vältel (eespool punktis 159 viidatud kohtuotsus komisjon vs. Anic Partecipazioni, punkt 121).

270    Teiseks, mis puudutab väidet, et hageja ei võtnud kunagi arvesse „Darfo kvooti”, siis tuleb meenutada, nagu tuleneb esimese otsuse põhjendusest 256, et Acciaieria di Darfo esitas Itaalia tööstusministeeriumile taotluse omaenda sarrusevarraste tootmiskäitiste lammutamise toetuse eraldamiseks. Selle põhjenduse kohaselt leppisid endised Acciaierie e Ferriere Leali Luigi, (endine) Ferriera Valsabbia, IRO, Alfa ja Feralpi kokku Acciaieria di Darfoga vastutasuks tema kohustuse eest lõpetada tegevus terasesektoris, et maksta talle hüvitist neist igaühe Itaalia territooriumil ajavahemikus 1. jaanuarist 1999 kuni 31. jaanuarini 2001 müüdud ja tarnitud sarrusevarraste kilo kohta.

271    Sellega seoses tuleb tõdeda, et seda, et Lucchini-SP täitis „Darfo kvoodi” kokkulepet, tõendavad Ferriere Nordi juhataja käsikirjalised märkmed (esimese otsuse põhjendus 257), milles on märgitud järgmist: „Riva, Lucchini ja mina, kuid ka teised, kohustusime kokkuleppest kinni pidama”.

272    Seetõttu ei saa hageja etteheidetega nõustuda.

273    Järelikult tuleb seitsmes väide tervikuna tagasi lükata.

 Kaheksas väide, et on rikutud hageja kaitseõigusi

–       Esimene osa, et uusi vastuväiteid ei edastatud

274    Hageja väidab, et enne esimest otsust ei edastatud täiendavaid vastuväiteid pärast 2002. aasta otsuse tühistamist, enne seda saadeti vaid 30. juuni 2008. aasta lihtkiri. Esimene otsus on seega õigusvastane, kuna see võeti vastu menetluse tulemusel, mis ei võimaldanud asjassepuutuvatel ettevõtjatel teostada kohasel viisil ja täielikult oma kaitseõigusi.

275    On oluline meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, kaitseõiguste tagamine liidu õiguse aluspõhimõte, mida tuleb järgida ka haldusmenetluses. Sellega seoses kujutab vastuväiteteatis endast menetluslikku tagatist, millega kohaldatakse liidu õiguse aluspõhimõtet, mis nõuab kaitseõiguste tagamist kõikides menetlustes. Kõnealune põhimõte nõuab eelkõige, et vastuväiteteatis, mille komisjon saadab ettevõtjale, kellele ta kavatseb määrata karistuse konkurentsieeskirjade rikkumise eest, sisaldaks peamisi tema vastu kasutatavaid asjaolusid, nagu etteheidetavad faktid, nendele antav kvalifikatsioon ja tõendid, millele komisjon tugineb, selleks et ettevõtjal oleks võimalik tema suhtes toimuvas haldusmenetluses oma argumente tulemuslikult esitada (vt selle kohta Euroopa Kohtu 3. septembri 2009. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑322/07 P, C‑327/07 P ja C‑338/07 P: Papierfabrik August Koehler jt vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7191, punktid 34–36 ja seal viidatud kohtupraktika, ning otsus kohtuasjas C‑534/07 P: Prym ja Prym Consumer vs. komisjon, EKL 2009, lk I‑7415, punktid 26–28).

276    Kaitseõiguste tagamiseks on nimelt nõutav, et huvitatud ettevõtja peab saama haldusmenetluses esitada tõhusalt oma seisukoha nende väidetavate faktiliste asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele viitab komisjon selleks, et põhjendada tema suhtes esitatud väidet rikkumise toimepanemise kohta (vt eespool punktis 201 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 66 ja seal viidatud kohtupraktika).

277    Lisaks tuleb meenutada, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõjuta liidu akti tühistamine ilmtingimata ettevalmistavaid toiminguid, sest tühistatud akti asendamise menetlust võib üldjuhul jätkata täpselt sellest punktist, milles tekkis tuvastatud õigusvastasus (Euroopa Kohtu 12. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C‑415/96: Hispaania vs. komisjon, EKL 1998, lk I‑6993, punktid 31 ja 32, ning eespool punktis 220 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 73; Üldkohtu 25. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas T‑66/01: Imperial Chemical Industries vs. komisjon, EKL 2010, lk II‑2631, punkt 125).

278    Veel tuleneb kohtupraktikast, et kui komisjon otsustab pärast konkurentsi valdkonna otsuse tühistamist heastada tuvastatud rikkumise või rikkumised ning võtta vastu identse otsuse, milles neid rikkumisi ei esine, puudutab see otsus samu vastuväiteid, mille kohta ettevõtjad on juba oma seisukohta väljendanud (eespool punktis 220 viidatud kohtuotsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punkt 98).

279    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et 2002. aasta otsuse tühistamise ajal võimaldasid komisjoni ettevalmistavad toimingud asjaomaste ettevõtjate käitumist ST artikli 65 lõike 1 seisukohalt ammendavalt analüüsida. Lisaks, hageja ei väida käesolevas väites, et komisjoni vastuväidete sisu muudeti esimeses otsuses võrreldes vastuväiteteatises ja täiendavas vastuväiteteatises esitatud vastuväidete sisuga.

280    Seega, nagu meenutatud eespool punktis 22, tühistati 2002. aasta otsus seetõttu, et ST artikli 65 lõigete 4 ja 5 kehtivus lõppes 23. juulil 2002, ning komisjon ei saanud otsuse vastuvõtmise ajal tuletada enam pädevust neist kehtivuse kaotanud sätetest, et tuvastada ST artikli 65 lõike 1 rikkumine ja määrata kõnealuses rikkumises osalenud ettevõtjatele trahvid, sest eespool punktis 22 viidatud kohtuotsuse SP jt vs. komisjon täitmine kohustas komisjoni uuendama menetlust täpselt sellest punktist, milles õigusvastasus tekkis, st 2002. aasta otsuse vastuvõtmise ajast. Komisjon ei olnud seega kohustatud hagejale uut vastuväiteteatist saatma.

281    Seega tuleb kaheksanda väite esimene osa tagasi lükata.

–       Teine osa, et Ferriere Nordi koostööd puudutavaid dokumente ei edastatud

282    Käesoleva väite teises osas leiab hageja, et tema kaitseõigusi on rikutud, kuna komisjon ei võimaldanud tal tutvuda dokumentidega, mille esitas talle Ferriere Nord koostöö raames 1996. aasta koostööteatise alusel.

283    Esimese otsuse põhjenduse 636 kohaselt „Ferriere Nord esitas komisjonile kasulikku teavet, mis võimaldas tal keelatud kokkuleppe toimimist paremini mõista”. Esimese otsuse põhjenduses 637 lisas komisjon, et „Ferriere Nord esitas talle ainsana […] teavet, mis võimaldas tal paremini mõista keelatud kokkuleppe toimimist”. Komisjon täpsustas esimese otsuse 685. joonealuses märkuses, et „Ferriere Nord esitas täpsustusi tema asukohast leitud dokumentide kohta” ning esitas talle spontaanselt esimese otsuse põhjenduses 251 nimetatud tabeli, mida ta oli täiendanud, märkides sellesse ettevõtjate nimed, mis tema valduses olevas dokumendis olid kodeeritud. Niisiis võimaldas komisjoni sõnul Ferriere Nordi koostöö tal tuvastada seose esimese otsuse põhjenduses 247 nimetatud dokumendiga „Tööhüpotees”, kinnitades, et kood ja tõlgendusjuhis on identsed. Ta rõhutas ka, et 1998. aasta lõpust pärineva kokkuleppe esemeks oleva kvootide suurendamist taotlenud kahe ettevõtja taotluste osaline rahuldamine aitas tõendada, et tööhüpotees ei jäänud muutumatuks ja et 1998. aasta septembri-novembri kokkulepet asuti täitma.

284    Hageja märgib, et Ferriere Nord tegi komisjoni teenistustega koostööd, esitades 14. veebruari ja 13. juuli 2001. aasta memod ja 30. juuli 2001. aasta paranduse (esimese otsuse põhjendus 114), mis väidetavalt võimaldasid komisjonil paremini mõista keelatud kokkuleppe toimimist. Ferriere Nordi trahvi vähendati seetõttu 20%. Komisjon ei teatanud siiski teistele keelatud kokkuleppega seotud ettevõtjatele kuni vastuväidetest teatamiseni, et ta pidas Ferriere Nordi koostööd kasulikuks, et mõista paremini keelatud kokkuleppe toimimist (vastuväiteteatise punkt 152) ega võimaldanud nendel ettevõtjatel enne esimese otsuse vastuvõtmist nende memodega tutvuda, rikkudes nii nende kaitseõigusi. Hageja väidab, et kuivõrd Ferriere Nord näib möönvat vaid asjaolusid 1997. aastast hilisemas osas, tekib küsimus, kuidas võis komisjon vastuväidete juurde jääda 1997. aastast varasema ajavahemiku puhul, kui puudus otsustava tähtsusega koostöö, et mõista keelatud kokkuleppe toimimist. Ferriere Nord oleks saanud seega viidata tootjatevahelisele kokkuleppele miinimumhindade kohta ja tootmise vähendamise kohta, mis puudutab ka hagejat ja mida esimeses otsuses enam ei ole (2002. aasta otsuse põhjenduse 98 lõpuosa). Hageja palub seega Üldkohtul vastavalt kodukorra artiklitele 64 ja 65 nõuda, et komisjon esitaks need memod ja kuulaks ära Ferriere Nordi seadusliku esindaja, et küsitleda teda teemal, kas hageja kuulus ettevõtjate hulka, kes leppisid kokku miinimumhindades ja tootmispiirangutes, või mitte.

285    Tuleb meenutada, et esiteks vastuväiteteatis ja teiseks toimikuga tutvumine võimaldavad uurimise all olevatel ettevõtjatel teada saada, milliseid tõendeid komisjon valdab, ning anda kaitseõigusele täielik tõhusus (eespool punktis 220 viidatud Euroopa Kohtu otsus Limburgse Vinyl Maatschappij jt vs. komisjon, punktid 315 ja 316; eespool punktis 201 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 66 ja 67, ning 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑3921, punkt 55).

286    Kaitseõiguste tagamise põhimõttest tulenev õigus tutvuda toimikuga tähendab, et komisjon peab võimaldama asjaomasel ettevõtjal põhjalikult uurida kõiki uurimistoimikus olevaid dokumente, mis võivad omada tähtsust tema kaitse seisukohast. See hõlmab nii süüstavaid kui ka õigustavaid dokumente, välja arvatud teiste ettevõtjate ärisaladused, komisjoni sisedokumendid ja muud salajased andmed (eespool punktis 201 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 68).

287    Mis puudutab süüstavaid tõendeid, siis kujutab dokumendi edastamata jätmine endast kaitseõiguste rikkumist vaid siis, kui ettevõtja tõendab esiteks, et rikkumise asetleidmise vastuväite esitamiseks tugines komisjon sellele dokumendile, ja teiseks, et seda vastuväidet sai tõendada vaid viitega nimetatud dokumendile. Kui on muid dokumentaalseid tõendeid, millega keelatud kokkuleppe osalised haldusmenetluse käigus said tutvuda ja mis konkreetselt toetavad komisjoni järeldusi, siis ei mõjuta edastamata süüstava dokumentaalse tõendi välistamine tõendite hulgast veel vaidlustatud otsuses esitatud etteheidete põhjendatust. Seega peab asjaomane ettevõtja tõendama, et otsuses komisjoni tehtud järeldus oleks olnud erinev, kui süüstava tõendina oleks tulnud välistada edastamata dokument, millele komisjon ettevõtjat süüdistades tugines (eespool punktis 201 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 71–73).

288    Seevastu õigustava dokumendi edastamata jätmise korral peab asjaomane ettevõtja üksnes tõendama, et selle avaldamata jätmine võis mõjutada menetluse käiku ning komisjoni otsuse sisu tema kahjuks. Piisab, kui ettevõtja tõendab, et ta oleks võinud seda õigustavat dokumenti kasutada enda kaitseks, st et kui ta oleks saanud sellele tugineda haldusmenetluses, oleks ta saanud tugineda tõendile, mis ei olnud kooskõlas selles etapis komisjoni tehtud järeldustega, ning ta oleks seega saanud mingilgi viisil mõjutada otsuses komisjoni esitatud hinnanguid vähemalt seoses ettevõtjale süüks pandud käitumise raskuse ja kestusega ning järelikult ka seoses trahvi suurusega (eespool punktis 201 viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punktid 74 ja 75).

289    Sissejuhatuseks tuleb toonitada, et vastuväiteteatise punktis 52 määratles komisjon selgelt memod, mille Ferriere Nord talle oli esitanud, ning oma toimiku vastavad leheküljenumbrid.

290    Esiteks tuleb tagasi lükata hageja argument, et komisjon ei teatanud teistele keelatud kokkuleppega seotud ettevõtjatele kuni vastuväidete esitamiseni, et ta pidas Ferriere Nordi koostööd kasulikuks. 1996. aasta koostööteatise punkti E lõikest 2 nähtub nimelt, et komisjon hindab sellist kasulikkust alles otsuse vastuvõtmise ajal.

291    Teiseks ei saa hageja väita, et komisjon on rikkunud tema kaitseõigusi, jättes eespool punktis 284 viidatud memod kättesaadavaks tegemata. Nimelt ei saa nõustuda hageja argumendiga, mille kohaselt ei võinud komisjon jääda vastuväidete juurde 1997. aastast varasema ajavahemiku puhul, kuna puudus otsustava tähtsusega koostöö, et mõista keelatud kokkuleppe toimimist, sest nagu meenutatud eespool punktis 283, võimaldas Ferriere Nordi koostöö komisjonil ainult tuvastada seose esimese otsuse põhjenduses 247, mis puudutas 1998. aasta septembri-novembri kokkulepet, viidatud dokumendiga „Tööhüpotees”. Veel nähtub asjaolude kogumist, millele on viidatud eelkõige esimese otsuse põhjendustes 419–459, et komisjon ei tuginenud 1997. aastast varasemal ajavahemikul toiminud rikkumise tuvastamiseks ainult Ferriere Nordi koostöötaotlusele.

292    Igal juhul tuleb esiteks rõhutada, et 14. veebruari 2001. aasta memoga edastas Ferriere Nord komisjonile teavet ja dokumente 2000. aasta oktoobri kontrolliprotokolli kohta ning kontrolli käigus võetud tabeli koopia, mida oli nõuetekohaselt täiendatud, märkides selles ära asjassepuutuvate ettevõtjate nimed, mis olid komisjoni valduses olevas dokumendis kodeeritud. See dokument on komisjoni toimikus ja sellega oli võimalik tutvuda.

293    Teiseks, seoses 13. juuli 2001. aasta memoga tuleb märkida, et tegemist on konfidentsiaalse dokumendiga, milles Ferriere Nord palus ametlikult, et talle kohaldataks 1996. aasta koostööteatist. Hagejale oli selle memo (ja 30. juuli 2001. aasta paranduse) olemasolu teada, kuna seda mainiti vastuväiteteatise punktis 52 ning kuna selle memo ja 30. juuli 2001. aasta paranduse sisu on lühidalt kirjeldatud ühes toimikule lisatud dokumendis, millega oli samuti võimalik tutvuda.

294    Kui hagejale selle kohta kohtuistungil küsimus esitati, siis kinnitas ta liiati Üldkohtule, et ta ei taotlenud haldusmenetluses Ferriere Nordi poolt komisjonile 1996. aasta koostööteatise alusel koostöö raames esitatud dokumentidega tutvumist, mis sisaldusid uurimistoimikus, ning et ta ei kurtnud ka 13. juuli 2001. aasta memo ja selle paranduse konfidentsiaalsuse üle, mille komisjon esile tõstis. Tema etteheitega ei saa seega nõustuda.

295    Eeltoodut arvestades ei ole vaja nõuda nende memode esitamist ega Ferriere Nordi seadusliku esindaja ärakuulamist vastavalt kodukorra artiklitele 64 ja 65, nagu hageja palus (vt selle kohta Euroopa Kohtu 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑260/05 P: Sniace vs. komisjon, EKL 2007, lk I‑10005, punktid 77–79 ning seal viidatud kohtupraktika).

296    Kolmandaks tuleb eespool punktis 65 viidatud kohtupraktika alusel tagasi lükata hageja väide, mille ta esitas viitega esimesele väitele ja mille kohaselt kujutas endast tema kaitseõiguste rikkumist ka see, et puudusid tabelid, mis oleksid pidanud lisas sisalduma.

297    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimene osa ja kaheksas väide tagasi lükata ning järelikult tervikuna rahuldamata jätta nõue tunnistada esimene otsus tühiseks või tühistada see.

 Nõue tühistada esimene otsus trahvi puudutavas osas

298    Hageja väidab, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 alusel ei saa karistust määrata ettevõtjatele, kellel käive puudub, mis tema puhul nii on, kuna ta oli likvideerimisel, saanud mingit käivet ega tegutsenud esimese otsuse vastuvõtmisele eelnenud aastal. Samuti on „üllatav”, et likvideerimisel olevale ja mittetegutsevale ettevõtjale kohaldatakse trahvi suurendamist, et tagada trahvi hoiatav mõju. Komisjon ei põhjendanud kuidagi selles sättes silmas peetud kohustuse täitmata jätmist, kuna ta piirdus viitega esimese otsuse põhjenduses 632 ühe ettevõtja moodustavate äriühingute kogukäibele, et solidaarvastutuse kunstiliku viisi teel hiilida mööda määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 kehtestatud keelust. Isegi kui eeldada, et hageja võis minevikus olla liidetud Lucchini kontserniga, siis alates 2005. aastast see enam nii ei ole, kuna Lucchini kontsern kuulub sellest ajast Severstali kontserni. Liiati on pretsedente, kus komisjon otsustas otstarbekuse kaalutlustel likvideerimisel olevatele ettevõtjatele karistuse määramata jätta.

299    Esiteks tuleb eespool punktis 78 viidatud väljakujunenud kohtupraktikat arvestades analüüsida hageja argumenti, et on rikutud põhjendamiskohustust.

300    Esimese otsuse põhjenduses 632 märkis komisjon, et „[m]is puudutab täpsemalt likvideerimisel olevat SP‑d ja likvideerimisel olevat Acciaierie e Ferriere Lealit, siis tuleb märkida, et asjaolu, et üks ei tegutsenud ja teine oli likvideerimisel, ei takista [tal] […] neile trahve määrata, kuna nad on solidaarselt vastutavad vastavalt Lucchini ja Lealiga”. Sellega seoses meenutas komisjon, et „kuna need äriühingud moodustasid väljakujunenud kohtupraktika tähenduses ühe ettevõtja, siis tuli määruse nr 1/2003 nr 23 artiklis 2 kehtestatud ülempiiri kohaldamisel arvesse võtta selle ettevõtja moodustavate äriühingute kogukäive”.

301    Komisjon selgitas esimese otsuse põhjendustes 538–544 ka põhjusi, miks hageja kuulus rikkumisperioodil samasse ettevõtjasse kui Lucchini. Selles suhtes tugines ta eeskätt esiteks asjaolule, et kogu rikkumise vältel oli nii Lucchini aktsiakapital kui ka teise Siderpotenza (nüüd SP) oma Lucchini perekonna kontrolli all, teiseks Lucchinis, esimeses Siderpotenzas ja teises Siderpotenzas võtmekohtadel olevate isikute ristsuhete olemasolule, kolmandaks 1998. aastal käsunduslepingu olemasolule Lucchini ja teise Siderpotenza vahel ning neljandaks nende äriühingute mitmele sisedokumendile, mis pärinevad rikkumise ajast.

302    Seoses pärast rikkumisperioodi Lucchini aktsionäride koosseisus toimunud muudatustega märkis komisjon kõigepealt esimese otsuse põhjenduses 95, et „20. aprillil 2005 omandas [Lucchini] üle kontrolli Severstali kontsern” ja et „23. mail 2007 kuulus Severstali kontsernile 79,82% osalus Lucchini SpA kapitalis, 20,18% kuulus Lucchini perekonnale”. Edasi täpsustas ta esimese otsuse põhjenduse 540 all olevas 586. joonealuses märkuses, et „[a]sjaolu, et Severstali kontsernist sai Lucchini SpA enamusaktsionär aprillis 2005, ei muuda kuidagi järeldust, [et Lucchini SpA ja SP moodustasid ühe ettevõtja], kuna esimese otsuse vastuvõtmise ajal oli Lucchini SpA jätkuvalt juriidiline isik”. Viimaseks, esimese otsuse põhjenduses 631, mis puudutab määruse nr 1/2003 artikli 23 lõike 2 kohaselt kehtestatud trahvide ülemmäära, märkis komisjon, et selles arvutamise staadiumis kehtestatud summa 14,35 miljonit eurot ei ületanud 2007. aastal liidu territooriumil ESTÜ asutamislepingu kohaldamisalasse kuuluvate toodete eest asjaomase ettevõtja saadud käibe 10% piiri (komisjon kasutas 2007. aasta andmeid, kuna esimese otsuse vastuvõtmise ajal ei olnud teatavad ettevõtjad suutelised talle esitama 2008. aasta kohta käivaid andmeid).

303    Nendest kaalutlustest järeldub, et esimene otsus on õiguslikult piisavalt põhjendatud osas, mis puudutab määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud ülempiiri kohaldamist ja sellega seoses trahvi ülemmäära arvutamiseks hageja ja Lucchini moodustatud ühe ettevõtja kogukäibe arvessevõtmist.

304    Teiseks väidab hageja, et ta ei ole Lucchini kontserniga enam seotud, sest viimane kuulub nüüd Severstali kontserni, ning et kui tingimused on täidetud, kehtib solidaarvastutuse kohaldamise võimalus üksnes juhul, kui ettevõtjad kuuluvad samasse kontserni ka karistuse määramise ajal. Esiteks märgib hageja, et Lucchinil on tema aktsiakapitalis vaid vähemusosalus, mitte kontrollosalus. Teiseks kuulub Lucchini Severstali kontserni alates 2005. aasta aprillist. Hageja täpsustas seega, et „alates 2005. aastast on need kaks ettevõtjat eraldiseisvad ega kuulu enam samasse kontserni”. Oma väite toetuseks viitab hageja Lucchini kontserni ja Severstali kontserni ühisele 20. aprilli 2005. aasta pressiteatele, milles teatatakse Severstali poolt Lucchini kapitalis 62% osaluse omandamisest, mille komisjon 12. aprilli 2005. aasta otsusega heaks kiitis. Vastavalt sellele teatele kuulus sel kuupäeval Lucchini perekonnale veel 29% osalus Lucchinis, ülejäänud 9% kuulus muudele aktsionäridele. Sama teate kohaselt nimetati Giuseppe Lucchini Lucchini juhatuse esimeheks.

305    Tuleb asuda seisukohale, et selle etteheitega, mis puudutab määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud trahvi ülempiiri, soovib hageja vaid seada kahtluse alla komisjoni need järeldused, mille kohaselt kuulus ta kuni esimese otsuse vastuvõtmiseni jätkuvalt samasse majandusüksusesse kui Lucchini.

306    Olgu meenutatud, et määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 sätestatakse, et „ühegi rikkumises osalenud ettevõtja […] puhul ei tohi trahv ületada 10% selle eelmise majandusaasta kogukäibest”.

307    Niisiis on ülempiiri eesmärk eelkõige kaitsta ettevõtjaid trahvi liiga kõrge taseme eest, mis võib nende majandusliku mõtte hävitada. Sellest järeldub, et ülempiir ei ole seotud mitte karistatavate rikkumiste perioodiga, mis võib olla lõppenud juba mitu aastat enne trahvi määramise kuupäeva, vaid sellele kuupäevale lähedasema perioodiga (vt selle kohta eespool punktis 197 viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 389).

308    Sellest järeldub, et 10% ülempiiri kehtestamisega taotletavat eesmärki on võimalik saavutada ainult siis, kui seda ülempiiri kohaldatakse kõigepealt igale trahvi määramise otsuse adressaadile eraldi. Seejärel, ainult juhul, kui ilmneb, et mitu adressaati moodustab „ettevõtja”, s.t karistatava rikkumise toimepanemise eest vastutava majandusüksuse ajal, mil otsus vastu võetakse, võib ülempiiri arvutada kõnealuse ettevõtja kogukäibe alusel, see tähendab kõiki ettevõtja koosseisu kuulujaid kokku arvestades. Ent kui see majandusüksus on vahepeal lagunenud, siis on igal adressaadil õigus sellele, et asjaomast ülempiiri kohaldataks individuaalselt (eespool punktis 197 viidatud kohtuotsus Tokai Carbon jt vs. komisjon, punkt 390; vt selle kohta ka Üldkohtu 16. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas T‑72/06: Groupe Gascogne vs. komisjon, kohtulahendite kogumikus ei avaldata, punkt 115).

309    Seega tuleb kontrollida, kas esimese otsuse vastuvõtmise ajal oli esimese otsuse põhjendustes 538–544 komisjoni tuvastatud majandusüksus lagunenud, nagu väidab hageja.

310    Sellega seoses tuleb esiteks märkida, et esimeses otsuses märkis komisjon hagejale ja Lucchinile 24. juulil 2008 saadetud teabenõuetele antud vastuste alusel esiteks, et hageja kuulus 83,33% ulatuses Lucchini perekonda kuuluvatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele, ülejäänud 16,667% kuulus Lucchinile (esimese otsuse põhjendus 99), ning teiseks, et Lucchini perekonnale kuulus 23. mail 2007 vaid 20,18% Lucchini aktsiatest, kuna ülejäänud 79,82% oli omandanud Severstali kontsern, kes omandas selle äriühingu üle kontrolli (esimese otsuse põhjendus 95 ja 586. joonealune märkus).

311    Järelikult ei saanud esimese otsuse vastuvõtmise ajal majandusüksuse olemasolu tuleneda Lucchini ja Lucchini perekonna liikmete vastavatest osalustest. Seega, kuigi Lucchini perekonnale kuulus esimese otsuse vastuvõtmise ajal hageja kapitalis veel kontrollosalus, ei olnud tal sellist osalust enam Lucchini kapitalis, kelle üle oli pärast rikkumisperioodi, kuid enne esimese otsuse vastuvõtmist kontrolli omandanud Severstal.

312    Sellega seoses tuleb tagasi lükata komisjoni argument, mille kohaselt teatas hageja talle 17. detsembri 2008. aasta kirjas vastuseks eespool punktis 310 nimetatud teabenõudele, et tema enda aktsionäride koosseis ei ole oluliselt muutunud, mis tähendab, et SP kuulus otseselt või kaudselt jätkuvalt Lucchini perekonnale. Selline argument on asjakohatu, kuna nagu rõhutas hageja kohtuistungil, ei muudetud tema, vaid Lucchini aktsionäride koosseisu.

313    Teiseks, majandusüksuse olemasolu esimese otsuse vastuvõtmise ajal ei saa tuleneda ka esimese otsuse põhjenduses 538 mainitud Lucchini ja SP ühiste töötajate olemasolust, kuna need puudutavad vaid ajavahemikku 30. novembrist 1998 kuni 2002. aasta lõpuni.

314    Komisjon märkis kohtuistungil hageja esitatud 20. aprilli 2005. aasta pressiteatele tuginedes, et vaatamata Lucchini perekonnaliikmete 20,18% suurusele vähemusosalusele Lucchinis, etendasid nad jätkuvalt väga olulist rolli äriühingu juhtorganites sel määral, et ta võis sellest järeldada, et Lucchini perekond avaldas isegi pärast 2005. aastat jätkuvalt Lucchinile otsustavat mõju kuni esimese otsuse vastuvõtmise kuupäevani. Niisiis märkis komisjon esiteks, et 2005. aastal nimetas Lucchini perekond Lucchini kolm juhatuse liiget, ja teiseks, et Giuseppe Lucchini oli SP aktsionär ja temast sai Lucchini juhatuse esimees pärast seda, kui Severstal 2005. aastal selle äriühingu omandas.

315    Selle argumendiga ei saa nõustuda.

316    Kõigepealt tugineb komisjon oma väidete puhul 20. aprilli 2005. aasta pressiteatele, mis puudutab Lucchini kapitalis 62% osaluse omandamist 2005. aastal Severstali poolt ja milles on täpsustatud, et Lucchini perekonnale kuulus sel kuupäeval veel 29% selle äriühingu aktsiakapitalist. Kuid esimese otsuse põhjendusest 95 nähtub, et otsuse vastuvõtmise ajal kuulus Lucchini perekonnale vaid 20,18% Lucchini aktsiatest. Komisjon ei esita selles suhtes tõendeid, mis võimaldaksid asuda seisukohale, et hoolimata sellest Lucchini perekonna liikmete piiratud osalusest Lucchini aktsiakapitalis, olid nad jätkuvalt esindatud sama arvu juhatuse liikmetega.

317    Edasi, isegi kui eeldada, et Lucchini perekonna liikmed olid pärast Lucchinis osaluse vähendamist jätkuvalt Lucchini juhatuses esindatud sama arvu juhatuse liikmetega, ei selgita komisjon põhjuseid, miks ainuüksi asjaolu, et Lucchini perekond on esindatud juhatuses nelja liikmega (esimees ja kolm juhatuse liiget) üheksast, jätkas see otsustava mõju avaldamist sellele äriühingule esimese otsuse vastuvõtmise ajal.

318    Viimaseks, mis puudutab komisjoni väidet, mis samuti tugineb hageja esitatud 20. aprilli 2005. aasta pressiteatele ja mille kohaselt teatas Severstali aseesimees, et „aktsionäride koosolekul võetud otsused panid aluse strateegilisele ja püsivale partnerlusele Severstali kontserni, Lucchini perekonna ja Itaalia ühiskonna kõikide sidusrühmade vahel”, tuleb asuda seisukohale, et selline väide ei ole piisav, et tõendada esimese otsuse vastuvõtmise ajal Lucchini perekonna otsustava mõju olemasolu Lucchinile.

319    Kolmandaks ei saanud komisjon esimese otsuse vastuvõtmise ajal tugineda käsunduslepingu olemasolule Lucchini ja hageja vahel, sest komisjon märkis kohtuistungil ise, et hageja lõpetas sarrusevarraste tootmise alates 2002. aastast ning võõrandas oma Potenza käitise Ferriere Nordile, mistõttu ei olnud enam vaja seda käsunduslepingut säilitada.

320    Neljandaks, mis puudutab esimese otsuse põhjenduses 538 mainitud muid sisedokumente, siis tuleb asuda seisukohale, et need kõik pärinevad rikkumise ajast ega võimalda tõendada majandusüksuse olemasolu Lucchini ja hageja vahel esimese otsuse vastuvõtmise ajal.

321    Viiendaks väitis komisjon kohtuistungil, et hageja asukoht vastas Lucchini peakorterile. Selline asjaolu eraldivõetuna ei saa siiski samuti põhjendada majandusüksuse olemasolu Lucchini ja hageja vahel esimese otsuse vastuvõtmise ajal.

322    Eeltoodud kaalutlustest tuleneb, et vaatamata esimeses otsuses mainitud komisjoni valduses olevale teabele, mille kohaselt toimusid Lucchini aktsionäride kooseisus olulised muudatused, ei ole komisjon otsuse põhjendustes 538–543 tõendanud, et majandusüksus Lucchini ja hageja vahel eksisteeris veel esimese otsuse vastuvõtmise ajal.

323    Esimene otsus tuleb seega tühistada osas, milles hagejale ei kohaldatud individuaalselt määruse nr 1/2003 artikli 23 lõikes 2 ette nähtud trahvi ülempiiri.

324    Kuna toimikust nähtub, et 2007. aastal hageja käivet ei saanud, siis ei saa talle trahvi määrata.

325    Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimese väitega nõustuda ja tühistada esimese otsuse artikkel 2 osas, milles komisjon määras selles artiklis hagejale trahvi, ning osas, milles ta pidas selles artiklis hagejat solidaarselt vastutavaks 14,35 miljoni euro suuruse trahvi eest, mis määrati ka Lucchinile.

326    Järelikult ei ole vaja analüüsida käesolevas väites esitatud muid etteheiteid ega üheksandat ja kümnendat väidet (vt Üldkohtu 29. juuni 2012. aasta otsus kohtuasjas T‑370/09: GDF Suez vs. komisjon, punkt 272 ja seal viidatud kohtupraktika).

2.     Kohtuasi T‑55/10

327    Kohtuasjas T‑55/10 esitatud hagi ese on nõue tühistada muutev otsus.

328    Oma hagi põhjendamiseks kohtuasjas T‑55/10 esitas hageja oma menetlusdokumentides kolm väidet. Esimese väite kohaselt on õigusvastane oluliste puudustega akti ex post korrigeerimine. Teise väite kohaselt on rikutud hea halduse põhimõtet. Viimaseks, kolmanda väite kohaselt puudub muutval otsusel sobiv õiguslik alus.

329    Kohtuistungil loobus hageja kohtuasja T‑55/10 hagi esimesest väitest.

330    Kõigepealt tuleb otsustada kohtuasjas T‑55/10 esitatud hagi vastuvõetavuse üle.

331    Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on füüsilise või juriidilise isiku esitatud tühistamishagi vastuvõetav üksnes siis, kui hagejal on huvi vaidlustatud akti tühistamise suhtes. Selline huvi esineb vaid siis, kui akti tühistamine ise võib endaga kaasa tuua õiguslikud tagajärjed (Euroopa Kohtu 24. juuni 1986. aasta otsus kohtuasjas 53/85: AKZO Chemie ja AKZO Chemie UK vs. komisjon, EKL 1986, lk 1965, punkt 21; vt ka Üldkohtu 14. septembri 1995. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑480/93 ja T‑483/93: Antillean Rice Mills jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II‑2305, punktid 59 ja 60 ning seal viidatud kohtupraktika, ja Üldkohtu 20. juuni 2001. aasta otsus kohtuasjas T‑188/99: Euroalliages vs. komisjon, EKL 2001, lk II‑1757, punkt 26) või – teisiti öeldes – võib hagi anda tulemuse, millest hagi esitaja saab mingit kasu (Euroopa Kohtu 13. juuli 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑174/99 P: parlament vs. Richard, EKL 2000, lk I‑6189, punkt 33, ja 25. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas C‑50/00 P: Unión de Pequeños Agricultores vs. nõukogu, EKL 2002, lk I‑6677, punkt 21; Üldkohtu 28. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑310/00: MCI vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑3253, punkt 44).

332    Käesolevas asjas tuleb tõdeda, et muutva otsusega lisas komisjon esimesse otsusesse mitu tabelit, mida viimase lisas ei olnud, ning parandas selle mitmes joonealuses märkuses nummerdatud viited nendele tabelitele.

333    Siiski, nagu esitatud eespool punktides 47 ja 48 ja nagu nähtub kohtuasja T‑472/09 esimese väite analüüsist (vt eespool punktid 63–108), lisatakse muutva otsusega esimesse otsusesse vaid mitu tabelit, mida viimase lisas ei olnud, ning parandatakse selle mitmes joonealuses märkuses nummerdatud viited nendele tabelitele, ilma et see esimese otsuse põhjenduste muudatus muudaks otsuse resolutsioonis otsustatu põhisisu. Sellest tuleneb, et hageja ei saa muutva otsuse pelgast tühistamisest mingit kasu saada. Lisaks, kui hageja soovib kohtuasjas T‑55/10 esitatud hagi raames saada Üldkohtu otsust, mis puudutab tegelikkuses esimest otsust, siis tuleb tõdeda, et selline nõue kattub sisuliselt kohtuasja T‑472/09 hagis esitatutuga.

334    Seega on hagi kohtuasjas T‑55/10 vastuvõetamatu ja tuleb järelikult tervikuna läbi vaatamata jätta.

 Kohtukulud

335    Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks.

336    Kuna hagi kohtuasjas T‑472/09 rahuldati osaliselt, tuleb asjaolusid õiglaselt hinnates otsustada, et hageja kannab ise pool enda kohtukuludest. Komisjon kannab ise oma kohtukulud ja pool hageja kohtukuludest.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Liita kohtuasjad T‑472/09 ja T‑55/10 otsuse tegemiseks.

2.      Kohtuasjas T‑472/09: SP vs. komisjon:

–        tühistada komisjoni 30. septembri 2009. aasta otsuse K(2009) 7492 (lõplik) ST asutamislepingu artikli 65 kohase menetluse kohta (juhtum COMP/37.956 – raudbetooni sarrusevardad, uuesti vastuvõtmine) artikkel 2 osas, milles SP SpA‑le määratakse solidaarselt 14,35 miljoni euro suurune trahv;

–        jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata;

–        jätta pool SP kohtukuludest tema enda kanda;

–        jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja pool SP kohtukuludest.

3.      Kohtuasjas T‑55/10: SP vs. komisjon:

–        jätta hagi läbi vaatamata;

–        mõista kohtukulud välja SP‑lt.

Martins Ribeiro Popescu Berardis

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 9. detsembril 2014 Luxembourgis.

Allkirjad

Sisukord

Õiguslik raamistik

1.  ESTÜ asutamislepingu sätted

2.  EÜ asutamislepingu sätted

3.  Määrus nr 1/2003

4.  Komisjoni teatis teatavate konkurentsijuhtumite käsitlemise kohta tulenevalt ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemisest

Vaidluste esemed

Hageja tutvustus

Vaidluse taust

Esimene otsus

Pärast esimese otsuse teatavakstegemist toimunud arengud

Muutev otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

1.  Kohtuasi T‑472/09

Nõue tuvastada esimese otsuse tühisus või tühistada see otsus

Esimene väide, et on rikutud olulisi menetlusnorme

Teine ja neljas väide, et komisjonil puudus pädevus, seoses rikkumise ja trahvi õigusliku alusega on rikutud õigusnormi, on ületatud pädevust ja menetlust kuritarvitatud

– Esimese otsuse õigusliku aluse valik

– Komisjoni pädevus ST artikli 65 lõike 1 rikkumise tuvastamiseks ja karistuse määramiseks määruse nr 1/2003 alusel pärast ESTÜ asutamislepingu kehtivuse lõppemist

Viies väide, et on rikutud ST artiklit 65, puuduvad põhjendused ja asjaolusid on moonutatud

Kuues väide, et rikutud on hea halduse põhimõtet ja puuduvad põhjendused

Seitsmes väide, et asjaolud on valesti kvalifitseeritud, hageja suhtes esitatud vastuväited ei ole põhjendatud ja asjaolusid on moonutatud

– Baashindade kehtestamine Bresciast hankimisel

– Mõõtmetega seotud hinnalisade kehtestamine

– Müügitingimused ja maksetähtajad

– Tootmise või müügi piiramine või kontroll

– 27. septembri 1996. aasta projekt, 16. oktoobri ja 17. novembri 1997. aasta koosolekud ja 1992. aasta aprilli-mai kokkulepe

– SP mitteosalemine nõustamisfirma K. uuringutes

Kaheksas väide, et on rikutud hageja kaitseõigusi

– Esimene osa, et uusi vastuväiteid ei edastatud

– Teine osa, et Ferriere Nordi koostööd puudutavaid dokumente ei edastatud

Nõue tühistada esimene otsus trahvi puudutavas osas

2.  Kohtuasi T‑55/10

Kohtukulud

* Kohtumenetluse keel: itaalia.