Language of document : ECLI:EU:C:2020:234

Liidetud kohtuasjad C558/18 ja C563/18

Miasto Łowicz
versus
Skarb Państwa – Wojewoda Łódzki

ja

Prokurator Generalny
versus
VX jt

(eelotsusetaotlused, mille on esitanud
Sąd Okręgowy w Łodzi ja Sąd Okręgowy w Warszawie)

 Euroopa Kohtu (suurkoda) 26. märtsi 2020. aasta otsus

Eelotsusetaotlus – ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik – Õigusriik – Tõhus kohtulik kaitse liidu õigusega hõlmatud valdkondades – Kohtunike sõltumatuse põhimõte – Liikmesriigi kohtunike suhtes kehtiv distsiplinaarkord – Euroopa Kohtu pädevus – ELTL artikkel 267 – Vastuvõetavus – Tõlgendus, mis on vajalik selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks teha oma lahendi – Mõiste

1.        Euroopa Liidu õigus – Põhimõtted – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Kohtunike sõltumatuse põhimõte – Ulatus

(ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik; ELTL artikkel 267; Euroopa Liidu põhiõiguste harta, artikli 47 teine lõik ja artikli 51 lõige 1)

(vt punktid 32–36 ja 59)

2.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtu pädevus – Piirid – Üldised või hüpoteetilised küsimused – Seotuse puudumine põhikohtuasja ja selle liidu õigusnormi vahel, millele on viidatud eelotsuse küsimustes – Vastuvõetamatus

(ELL artikli 19 lõike 1 teine lõik; ELTL artikkel 267)

(vt punktid 45, 49, 51–53 ja 60 ning resolutsioon)

3.        Eelotsuse küsimused – Euroopa Kohtusse pöördumine – Liikmesriigi kohtute pädevus – Ulatus – Liikmesriigi õigusnormid, millega distsiplinaarmeetmete hoiatusel takistatakse viimase astmena asja lahendaval kohtul esitada eelotsuse küsimusi või jääda nende juurde – Lubamatus

(ELTL artikkel 267)

(vt punktid 56 ja 57)


Kokkuvõte

Euroopa Kohus tunnistas vastuvõetamatuks kaks eelotsusetaotlust, mis puudutavad Poola 2017. aasta meetmeid, millega kehtestatakse kohtunike suhtes distsiplinaarkord

Asjaolu, et liikmesriigi kohtunik on esitanud vastuvõetamatuks osutunud eelotsusetaotluse, ei saa siiski kaasa tuua tema suhtes distsiplinaarmenetlust

Euroopa Kohtu suurkoda tunnistas 26. märtsi 2020. aasta kohtuotsusega Miasto Łowicz ja Prokurator Generalny (liidetud kohtuasjad C‑558/18 ja C‑563/18) vastuvõetamatuks Łódźi regionaalse kohtu (Poola) ja Varssavi regionaalse kohtu (Poola) esitatud eelotsusetaotlused. Mõlema taotlusega esitasid need kaks liikmesriigi kohut Euroopa Kohtule sisuliselt küsimuse, kas kohtunike distsiplinaarkorda reguleerivad uued Poola õigusnormid on kooskõlas õigussubjektide õigusega tõhusale kohtulikule kaitsele, mis on tagatud ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga.

Esimene kohtuasi (C‑558/18) puudutab Poola linna Łowiczi ja riigikassa vahelist vaidlust seoses nõudega tasuda avalikke toetusi. Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustas, et on tõenäoline, et otsus, mille ta peab käesolevas asjas tegema, saab olema riigikassa jaoks ebasoodne. Teine kohtuasi (C‑563/18) käsitleb omakorda kriminaalmenetlust, mis on algatatud kolme isiku suhtes kuritegude tõttu, mis pandi toime 2002. ja 2003. aastal, kusjuures eelotsusetaotluse esitanud kohus peab kaaluma nende isikute puhul karistuse erandkorras kergendamist, sest süükspandud tegude omaksvõtmisega tegid nad uurimisasutustega koostööd. Mõlemas eelotsusetaotluses viidatakse kartusele, et selliste otsuste tõttu võidakse algatada distsiplinaarmenetlus kummaski kohtuasjas üheliikmelisse kohtukoosseisu kuuluva kohtuniku suhtes. Eelotsusetaotluse esitanud kohtud viitavad Poolas hiljuti toimunud seadusandlikele reformidele, mis seavad kahtluse alla kohtunike suhtes läbiviidavate distsiplinaarmenetluste objektiivsuse ja erapooletuse ning kahjustavad Poola kohtute sõltumatust. Eelotsusetaotluse esitanud kohtunikud rõhutavad eelkõige märkimisväärset mõjuvõimu, mis nüüdseks on justiitsministrile antud distsiplinaarmenetluses üldkohtute kohtunike suhtes, ning toonitavad, et selle mõjuvõimuga ei kaasne piisavaid tagatisi. Eelotsusetaotluse esitanud kohtute arvates annab niisugune distsiplinaarmenetlus seadusandlikule ja täidesaatvale võimule vahendi tagandada need kohtunikud, kelle otsused neile ei sobi, ning selle kaudu mõjutada kohtulahendeid, mida nad peavad tegema.

Pärast seda, kui Euroopa Kohus luges end pädevaks tõlgendama ELL artikli 19 lõike 1 teist lõiku, võttis kohus seisukoha kahe eelotsusetaotluse vastuvõetavuse osas. Sellega seoses meenutas kohus kõigepealt, et vastavalt ELTL artikli 267 sõnastusele peab esitatud eelotsusetaotlus olema „vajalik“ selleks, et eelotsusetaotluse esitanud kohus saaks „teha otsuse“. Euroopa Kohus täpsustas ka, et tulenevalt sellest sättest, nagu seda on tõlgendatud Euroopa Kohtu praktikas, eeldab eelotsusemenetlus nimelt liikmesriigi kohtus tegelikult pooleli olevat menetlust, mille raames tuleb sellel kohtul arvesse võtta eelotsust. Euroopa Kohus rõhutas oma erilist ülesannet eelotsusetaotluste kontekstis, mis seisneb nimelt eelotsusetaotluse esitanud kohtu abistamises viimase menetluses oleva konkreetse kohtuvaidluse lahendamisel, ning märkis seejärel, et see kohtuvaidlus ja need liidu õigusnormid, mille tõlgendamist palutakse, peavad olema omavahel seotud. Kõnealune side peab olema niisugune, et vastav tõlgendus on objektiivselt vajalik otsuse jaoks, mille eelotsusetaotluse esitanud kohus peab tegema.

Käesoleval juhul tuvastas Euroopa Kohus esiteks, et põhikohtuasjad ei ole kuidagi seotud liidu õigusega, eelkõige ELL artikli 19 lõike 1 teise lõiguga, millel põhinevad eelotsuse küsimused. Seega otsustas kohus, et eelotsusetaotluse esitanud kohtud ei pea kohaldama seda õigust, selleks et leida nendele vaidlustele sisuline lahendus. Teiseks meenutas Euroopa Kohus, et ta on tõepoolest juba vastuvõetavaks tunnistanud eelotsuse küsimused, mis puudutavad liidu õiguses selliste menetlusnormide tõlgendamist, mida asjaomane eelotsusetaotluse esitanud kohus peab oma otsuse tegemisel tõlgendama(1), kuid märkis, et esitatud küsimused kahes käesolevas asjas ei ole sellise ulatusega. Kolmandaks leidis Euroopa Kohus, et vastus nendele küsimustele ei näi olevat ka selline, mis annaks eelotsusetaotluse esitanud kohtutele liidu õiguse tõlgenduse, mis võimaldab neil lahendada riigisisese õiguse menetluslikud küsimused, enne kui nad põhikohtuasjades kohtuvaidlused sisuliselt lahendavad.(2) Seetõttu otsustas Euroopa Kohus, et eelotsusetaotlustest ei selgu, et liidu õigusnormi, mida eelotsuse küsimused puudutavad, ning põhikohtuasjade vahel esineb seos, mis muudab taotletud tõlgenduse vajalikuks, et võimaldada eelotsusetaotluse esitanud kohtutel sellisest tõlgendusest tulenevate juhiste alusel teha oma vastavad otsused. Seega jõudis Euroopa Kohus järeldusele, et esitatud küsimused on üldist laadi, mistõttu tuleb eelotsusetaotlused tunnistada vastuvõetamatuks.

Lõpuks meenutas Euroopa Kohus, et õiguspärased ei ole sellised liikmesriigi õigusnormid, milles on sätestatud, et liikmesriigi kohtuniku suhtes võidakse läbi viia distsiplinaarmenetlus asjaolu tõttu, et ta on Euroopa Kohtule esitanud eelotsusetaotluse.(3) Väljavaade muutuda distsiplinaarmenetluse aluseks isikuks kahjustab nimelt asjaomase riigisisese kohtuniku võimalust tõhusalt kasutada õigust pöörduda Euroopa Kohtusse ning tõhusalt täita liidu õiguse kohaldamisel kohtuniku ülesandeid, mis on talle aluslepingutega antud. Euroopa Kohus täpsustas selles osas, et asjaolu, et sel põhjusel ei algatata kohtuniku suhtes distsiplinaarmenetlust või talle ei määrata distsiplinaarkaristusi, kujutab endast ka kohtuniku sõltumatusele omast tagatist.


1      Euroopa Kohtu 17. veebruari 2011. aasta kohtuotsus Weryński (C‑283/09, EU:C:2011:85).


2      Euroopa Kohtu 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus) (liidetud kohtuasjad C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982).


3      Euroopa Kohtu presidendi 1. oktoobri 2018. aasta määrus Miasto Łowicz ja Prokuratura Okręgowa w Płocku (liidetud kohtuasjad C‑558/18 ja C‑563/18, EU:C:2018:923).