Euroopa Kohtu (suurkoda) 21. detsembri 2011. aasta otsus (Court of Appeali (England & Wales) (Civil Division), High Courti - Ühendkuningriik, Iirimaa eelotsusetaotlused) - N. S. (C-411/10) versus Secretary of State for the Home Department ja M. E. (C-493/10), A. S. M., M. T., K. P., E. H. versus Refugee Applications Commissioner, Minister for Justice, Equality and Law Reform
(liidetud kohtuasjad C-411/10 ja C-493/10)
(Liidu õigus - Põhimõtted - Põhiõigused - Liidu õiguse rakendamine - Ebainimliku või alandava kohtlemise keeld - Euroopa ühine varjupaigasüsteem - Määrus (EÜ) nr 343/2003 - Mõiste "turvaline riik" - Varjupaigataotleja üleandmine vastutavale liikmesriigile - Kohustus - Ümberlükatav eeldus, et see liikmesriik austab põhiõigusi)
Kohtumenetluse keel: inglise
Eelotsusetaotluse esitanud kohus
Court of Appeal (England & Wales) (Civil Division), High Court of Ireland
Põhikohtuasja pooled
Hagejad: N. S. (C-411/10), M. E., A. S. M., M. T., K. P., E. H. (C-493/10)
Kostjad: Secretary of State for the Home Department (C-411/10), Refugee Applications Commissioner, Minister for Justice, Equality and Law Reform (C-493/10)
Menetluses osalesid: Amnesty International Ltd and the AIRE Centre (Advice on Individual Rights in Europe) (UK) (C-411/10), United Nations High Commissioner for Refugees (UNHCR) (UK) (C-411/10), Equality and Human Rights Commission (EHRC) (C-411/10), Amnesty International Ltd and the AIRE Centre (Advice on Individual Rights in Europe) (IRL) (C-493/10), United Nations High Commissioner for Refugees (UNHCR) (IRL) (C-493/10)
Ese
(C-411/10)
Eelotsusetaotlus - Court of Appeal (England & Wales) - (Ühendkuningriik) - Nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määruse (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (ELT L 50, lk 1 ; ELT eriväljaanne 19/06, lk 109) artikli 3 lõigete 1 ja 2 ning III peatüki sätete tõlgendamine - Nõue tõlgendada varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõudeid, nagu need on sätestatud nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivis 2003/9/EÜ, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded (ELT L 31, lk 18; ELT eriväljaanne 19/06, lk 18); nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/83/EÜ, miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta (ELT L 304, lk 2; ELT eriväljaanne 19/07, lk 12) ning nõukogu 1. detsembri 2005. aasta direktiivis 2005/85/EÜ, liikmesriikides pagulasseisundi omistamise ja äravõtmise menetluse miinimumnõuete kohta (ELT L 326, lk 13) - Menetlus Afganistani kodaniku varjupaigataotluse läbivaatamise eest vastutava liikmesriigi määramiseks - Põhiõiguste rikkumise oht olukorras, kus varem vastutanud liikmeriik muutub uuesti vastutavaks liikmesriigiks - Varjupaigataotlejale põhiõiguste harta ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni sätetega antava kaitse laad ja ulatus
(C-493/10)
Eelotsusetaotlus - High Court of Ireland - Nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määruse (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (EÜT L 50, lk 1, ELT eriväljaanne 19/06, lk 109), artikli 3 lõike 2 ja artikli 18 tõlgendamine - Mitme kolmanda riigi (Afganistan, Iraan ja Alžeeria) kodanike varjupaigataotluste läbivaatamise eest vastutava kolmanda riigi kindlaksmääramise menetlus - Liikmesriigi kohustus võtta vastutus varjupaigataotluse läbivaatamise eest määruse (EÜ) nr 343/2003 artikli 3 lõike 2 alusel kaebuse esitaja põhiõiguste rikkumise ohu olemasolu ja/või direktiivides 2003/9/EÜ, 2004/83/EÜ ja 2005/85/EÜ ette nähtud miinimumnõuete kohaldamatajätmise korral nimetatud määruses ette nähtud kriteeriumide kohaselt taotluse eest vastutava kolmanda riigi pool
Resolutsioon
1. Otsusega, mille liikmesriik on võtnud vastu nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määruse (EÜ) nr 343/2003 (millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest) artikli 3 lõike 2 alusel küsimuses, kas ta peaks vaatama läbi varjupaigataotluse, mille läbivaatamise eest ta määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt ei vastuta, kohaldatakse liidu õigust Euroopa Liidu lepingu artikli 6 ja/või Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 51 tähenduses.
2. Liidu õigusega on vastuolus sellise ümberlükkamatu eelduse kohaldamine, mille järgi liikmesriik, kes määruse nr 343/2003 artikli 3 lõike 1 alusel on vastutav riik, järgib Euroopa Liidu põhiõigusi.
Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklit 4 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigid, sealhulgas liikmesriikide kohtud, ei või anda varjupaigataotlejat üle "vastutavale liikmesriigile" määruse nr 343/2003 tähenduses, kui neile ei saa olla teadmata, et selles liikmesriigis varjupaigamenetluses ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimustes esinevad süsteemsed puudused annavad tõsist alust arvata, et varjupaigataotlejal tekib reaalne oht saada koheldud ebainimlikult või alandavalt selle sätte tähenduses.
Välja arvatud määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikes 2 sätestatud võimalus vaadata taotlus ise läbi, kohustab see, et varjupaigataotlejat ei saa Euroopa Liidu liikmesriigile üle anda, kui see liikmesriik on määruse III peatükis sätestatud kriteeriumide kohaselt määratud vastutavaks riigiks, taotlejat üle andma kohustatud liikmesriiki vaatama läbi selles peatükis esitatud kriteeriumid, et teha kindlaks, kas mõne järgmise kriteeriumi kohaselt on teine liikmesriik vastutav varjupaigataotluse läbivaatamise eest.
Siiski on oluline, et liikmesriik, kus varjupaigataotleja asub, tagaks selle, et varjupaigataotleja põhiõiguste rikkumist ei raskendataks ebamõistlikult pika vastutava liikmesriigi kindlaksmääramise protseduuriga. Vajaduse korral tuleb sellel liikmesriigil endal varjupaigataotlus läbi vaadata vastavalt määruse nr 343/2003 artikli 3 lõikes 2 ette nähtud korral. Direktiivi 2004/38 artikli 16 lõike 1 alusel alalise elamisõiguse saamiseks tuleb ühinemisaktis erisätete puudumise korral arvesse võtta perioode, mil kolmanda riigi kodanik elas liikmesriigis enne selle kolmanda riigi liiduga ühinemist, kui need perioodid vastavad nimetatud direktiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud tingimustele.
3. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitest 1, 18 ja 47 ei tulene teistsugust vastust.
4. Osas, milles eelnevad küsimused kerkivad üles seoses Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi kohustustega, ei mõjuta protokolli (nr 30) Euroopa Liidu põhiõiguste harta kohaldamise kohta Poola ja Ühendkuningriigi suhtes arvessevõtmine vastuseid kohtuasjas C-411/10 esitatud teisele kuni kuuendale küsimusele.
____________1 - ELT C 274, 9.10.2009. ELT C 13, 15.1.2011.