PB 28. novembril 2023 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kümnes koda) 20. septembri 2023. aasta otsuse peale kohtuasjas T-293/22: PB versus SRB

(kohtuasi C-727/23 P)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: PB (esindaja: avocate N. de Montigny)

Teine menetlusosaline: Ühtne Kriisilahendusnõukogu (SRB)

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

lahendada kohtuasi, tehes seda, mida Üldkohus oleks pidanud tegema, nimelt tühistada 16. juuli 2021. aasta otsus selles osas, milles see ei sisaldanud apellandi nime nende teenistujate hulgas, kelle puhul määrati 2021. aastal uus palgaaste ja –järk;

mõista apellatsioonimenetluse vastustajalt välja apellandi kohtukulud käesolevas menetluses ja esimeses kohtuastmes.

Väited ja peamised argumendid

Apellant esitab järgmised etteheited, mis on jaotatud väidete liigi järgi:

kuna Üldkohus jättis menetluse käigus apellandi esitatud teatud lisad vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata, on ta sisuliste väidete analüüsi jaoks nende asjakohasuse hindamisel teinud ilmseid vigu;

kuna Üldkohus ei teinud mingeid järeldusi sellest, et SRB möönis kohtuistungil, et vaidlusaluse uue palgaastme ja -järgu kindlaksmääramise raames võeti arvesse ainult viimast hindamisaruannet, jättis ta selle kohta otsuse tegemata, kuigi apellant oli sellele suulistes seisukohtades võistlevalt vastanud;

kuigi apellant on väitnud, et on rikutud personalieeskirjades ette nähtud keskmist teenistusaega ja üldiste rakendussätete kaudu selle alusel kehtestatud kvoote, ei teinud Üldkohus selle õigusvastasuse olulise punkti kohta otsust, mille puhul on tegemist kogu uue palgaastme ja -järgu kindlaksmääramise menetluse rikkumisega, mis mõjutas apellanti iga palgaastme individuaalsest hindamisest hoolimata, rikkudes samuti võrdse kohtlemise põhimõtet;

analüüsides menetluse käigus edastatud lisasid, faktilisi asjaolusid ja andmeid, moonutas Üldkohus ilmselgelt teatud asjaolusid või tegi vastuolulisi järeldusi, samuti on ta ebaõiglaselt ning tõendamiskoormist ja administratsiooni kasuks kehtiva õiguspärasuse eelduse kohaldamist käsitlevaid norme rikkudes pannud apellandile süstemaatiliselt koormise tõendada faktilise asjaolu esinemata jätmist, või ta rikkus osas, milles ta väga piiravalt tõlgendas tõendamiskoormise ümberpööramise põhimõtet, samuti seega õigust õiglasele menetlusele ja poolte võrdsusele, millele igal hagejal peab olema õigus;

Üldkohus kohaldas vastuoluliselt ja ebavõrdselt norme poolte esitatud kaitsetõendite koormise lasumise valdkonnas, nõudes apellandilt, et ta esitaks tõendi faktilise asjaolu esinemata jätmise kohta, kuigi ta tugines SRB pelgale väitele faktilise asjaolu esinemata jätmise kohta, asumaks seisukohale, et tuleb eeldada, et SRB ei kohaldanud oma üldisi rakendussätteid, kui tuli välja, et need on õigusvastased, rikkudes eeldust, mille kohaselt tuleb eeldada, et administratsioon on järginud enda kehtestatud norme. Üldkohus jättis samuti siis, kui ta analüüsis SRBs kohaldatavaid norme, mitu korda arvesse võtmata viisi, kuid neid norme tegelikult rakendati, ning tugines SRB esitatud pelkadele väidetele, millel puudus sisu, ja nii moonutas ta vahel tõendeid ja mõnikord rikkus ta Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimuste (edaspidi „teenistustingimused“) artiklit 54 ja kohaldatavaid üldisi rakendussätteid;

kohaldades teenistustingimuste artiklit 54 SRB-le ning analüüsides esimest, kolmandat, neljandat ja viiendat väidet, jõudis Üldkohus õigusvastaselt järeldusele, et SRB-l on „ulatuslik kaalutlusruum“, et korraldada uue palgaastme ja -järgu kindlaksmääramine ja teha selles suhtes otsuseid, tõlgendades seda kaalutusruumi Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikli 110 lõiget 2 ning personalieeskirjades ette nähtud ja kohaldatavates üldistes rakendussätetes ära toodud keskmisi teenistusaegu ja kvoote rikkudes, ning välistades igasuguse vea, rikkumise või õigusvastasuse, mis tuleb nende normide konkreetsest kohaldamisest;

mis puudutab huve kahjustava otsuse põhjenduse puudumise analüüsi, siis Üldkohus rääkis endale vastu ning rikkus individuaalse, piisava ja mittevastuolulise põhjenduse mõistet, leides siiski, et viide uue palgaastme ja -järgu määramise ühiskomitee (edaspidi „ühiskomitee“) individualiseerimata ja mittedetailse arvamuse peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmise otsusele on piisav ning seda võib hiljem täiendada kohtumenetluses, ning Üldkohus ajas samuti segamini, millal apellant sai teada põhjendustest, viidates kohtumenetluses esitatud lisadele ja väites, et apellant oleks sel alusel pidanud aru saama teda puudutavtest individuaalsetest põhjendustest;

Üldkohus lükkas ekslikult tagasi argumendid, mis põhinesid ilmsel hindamisveal, kui ta asus seisukohale, et vastavuse põhimõtte rikkumise tõttu ei ole need vastuvõetavad, kuigi kaebus sisaldas asjaolusid, mis sellele veale viitasid;

Üldkohus rikkus ka menetlusnorme, mis puudutavad väite vastuvõetavust ja selle tulemuslikkust, kui ta lükkas tagasi väite, mis põhines ühiskomitee lõpparuande avaldamata jätmisel, asudes õigusvastaselt seisukohale, et seda avaldamata jätmist on võimalik heastada dokumentidega tutvumise taotlusega, kuigi neil menetlustel on eri eesmärgid ja reeglid ning neid ei kohaldata samadele dokumentidele;

Üldkohus jättis ilmselgelt ekslikult, rikkudes kohtukulude kandmisele kohaldatavaid põhimõtteid, mille hulka kuulub kohtukulude õiglane jaotamine, apellandi kanda kõik poolte kohtukulud, võtmata arvesse, et SRB rikkus kohtueelse menetluse eesmärki, möönis kohtuistungil suulistes seisukohtades menetlusnormi rikkumist ja esitas kohtueelse menetluse lõpus asjaolusid, millele ta edasikaevatud kohtuotsuse põhjendamiseks suures osas tugines;

laiemalt ei järginud Üldkohus kohtupraktika ühtsust, kui ta analüüsis talle esitatud erinevaid õigusküsimusi.

____________